Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 29. september 2020

Heade asjade nimel tuleb vaeva näha, väga head tulevad ootamatult!

See on ainuke sissekanne, mil seda teemat puudutan.
Esimene ja viimane.
Pean sellest kirjutama, sest olen Teiega ju üldjoones ikka aus olnud ja mul on juba mitu kuud selline petturi tunne :):)

Täna on just õige tuju, et sellest kirjutada, niisiis kirjutangi ;) 

Ma julgen öelda, et olen üldjoones õnnelik inimene.

Ma ei ole blogis oma lapsepõlvest suurt midagi kirjutanud, samuti nooruspõlvest – need kaks eluetappi on aga olnud sellised, mis mind suuresti kujundasid.
Juba väga noorena lubasin iseendale, et minu lapsed ei pea ega saa kogema seda, mida mina pidin kogema. Julgen öelda, et ma olen oma lubadust pidanud.
Arvestades seda, kus ma noorukipõlves tegelikult olin (vangidest”sõbrad”, tänaval hulkumised ja kõik muu, mis selle eluga kaasas käis!), siis ma olen uhke selle üle, kus ma praegu seisan.
Kõik oleks võinud minna teisiti!

Siin tulevadki mängu juhused. 
Ma ei tea, kas mingid asjad on elus ette määratud, aga mulle tundub, et mõningad asjad peavad siin elus lihtsalt juhtuma. 
Kõik siin elus ongi kinni pisiasjades.

Ma hindan seda, mis mu elus hetkel on ja tunnistan - olen õnnelik inimene.

Aastaid ei saanud ma tunnistada aga seda, et ma oleksin õnnelik naine.
Ma ei olnud seda.
Olin naine, kes lihtsalt kulges – kasvatas lapsi, vegeteeris, pingutas ja rapsis, et ellu jääda.
Ma ei mõelnud kunagi tõsisemalt sellele, mis mu hinges tegelikult puudu oli. Mul ei olnud selleks aegagi.

Eelmise aasta veebruarikuus olin ma täiesti kindel, et minu saatus saab olema enam-vähem samasugune nagu oli Astrid Lindgrenil (loe siit )- elan lastele ja kui nemad on pesast välja lennanud, siis jätkan oma teed üksinda. Teen karjääri, ehitan talu üles, tegelen hobidega, rändan maailmas.

Tol hetkel ei näinud ma üldse mingit võimalustki, et keegi minu ellu tulla võiks. Arvasin, et ma ei suudaks mitte kunagi enam ühtegi meest usaldada, lisaks olin ma arvamusel, et kolme lapsega üksikema ei ole just kõige atraktiivsem pakett. Ma ei viitsinud sellele teemale tegelikult üldse mõeldagi.

Kui sõbrad-tuttavad järjest enam küsima hakkasid, et millal minu ellu siis keegi tuleb, vastasin ma alati naljaga: „Ootan ju millal prints mulle talu juurde sõidab.”

Aeg möödus ja ühel hetkel see ei olnud enam naljakas. Aasta hiljem olin ise aru saanud, et minu varasem mõttekäik ei ole olnud päris õige. Esiteks olen ma selle jaoks veel liiga noor, et elu lõpuni üksikuks jääda ja teiseks olin ma aru saanud, et ega see üksinda olemine nii väga mõnus olegi. Ma suudan küll paljuga hakkama saada, aga mida see mulle tegelikult annab. Ümberringi olid kõigil keegi, kellega oma rõõmsamaid-kurvemaid hetki jagada. Mina olin see üksik valge vares.

Viimase tõukke sellele, et ma pean oma ellu kellegi leidma, andis mulle sõber. Ta sõna otseses mõttes sõimas mind, et ma peaksin kellegi leidmise endale prioriteediks võtma, sest see on tegelikult oluline. See oli pöördepunkt, sest sellest hetkest alates hakkasin mõtlema, et tal on tegelikult õigus. 

Kui ma hakkasin vaikselt selle teadmisega elama, et olen uueks inimeseks valmis, siis samal ajal otsustasin ka selle, et kui keegi tulebki, siis annan ma endast 100% - ma ei karda, ma ei kahtle, ma julgen usaldada, mul ei ole eelarvamusi, ma unustan kõik varasema. Ma ei lähe andma endast pool. Kui saangi kõrvetada, siis saan, aga ma annan endast 100%

Lisaks leppisin ma iseendaga kokku, et ma ei lepi vähesega. Ma ei lepi sellega, kui õigeid tundeid pole ja lähen proovime-vaatame-mis-saab-suhtesse. Noup. Täielikult välistatud. Ma olen oma vigadest õppinud. Kui miskit tuleb, siis see peab olema päris. Mõlemapoolne. Ja kui kaks sellist inimest kohtuvad, küll nad siis selle õige asja ära tunnevad.  

Peale seda, kui ma olin jõudnud arusaamiseni, et minu ellu võiks uus inimene tulla, tekkis küsimus, et kust seda inimest nagu leidma peaks.

Kuidas uute inimestega tutvutakse? :) 
Ilma naljata. Selline küsimus kerkiski üles. Mingitest ööklubidest ja pidudelt kellegi leidmine oli minu jaoks täiesti välistatud, sest ma ei esiteks ei viitsi kusagil käiagi ja teiseks seal ei oleks ma vist päris enda masti inimest kohanud.

Kust siis?

Minu huvid on raamatud, sport, teatrid, üritused, loodus.

Lähen siis üksi raamatukokku ja hoian simad lahti, et äkki keegi loeb sobivat raamatut? :)

Spordivõistlustel liibun lihtsalt kellegi õla alla? :)

Teatris istun üksiku vallalise mehe kõrvale? :)

No ei ju!

Sõprade sünnipäeval?
Kõik on ju tuttavad ja üldjuhul ollakse juba kellegi käevangus.

Vaatan üle oma vallalised meessõbrad?:)
Noh, kui nendest kellegagi midagi oleks pidanud tekkima, siis oleks see juba ammu tekkinud :)

Kust siis?

Kus tutvuvad nö normaalsed inimesed? Sellised, keda ei huvita mingisugused üheöösuhted ja peod-möllud?

Tinder?
Ei ole ka päris minu teema. Olin uutele tutvustele avatud, aga kohekindlasti ei olnud ma meeleheitel, et oleks pidanud väe ja võimuga  ilmtingimata kellegi leidma. Kui keegi tuleb, sisi tuleb, kui ei, sisi jään ka ellu. 

Õnneks ma ei pidanudki oma pead selle küsimusega tegelikult väga palju vaevama, sest minu ellu sattus õige inimene viisil, mida ma ei oleks osanud tegelikult ette kujutadagi.

Nii ootamatult, nii õigel ajal, nii uskumatult...

„Igaühe jaoks on kuskil keegi”- need Heldur Karmo luuleread on saanud kliśeeks, onju?
Minu jaoks oli see samuti lihtsalt üks ütlus.
Aga teate! See ongi nii! Igaühe jaoks ongi kuskil keegi. Asi on lihtsalt selles, kas see inimene õnnestub üles leida või mitte.

Minul õnnestus.

Temal õnnestus.

Meil õnnestus.

Hetkel on kindlasti minu elu üks õnnelikemaid aegasid. Ma ei olegi oma elus mitte kunagi midagi sellist tundnud ja olgugi et meie algusest on juba üsna mitu kuud möödas, tundub see endiselt uskumatu.

Ma olin täiesti kindel, et kui ma peaksin kord kellegi leidma, siis kindlasti tuleb mul kusagilt järelandmisi teha, sest ideaalset inimest ei ole ju ometi olemas. Kohe kindlasti ei oleks ma osanud loota seda, et tegelikult satub mu ellu mees, kes ongi 100% selline, keda ma leida soovisin. Tal on olemas kõik need omadused, mida ma mehes hinnanud olen. Meil on samasugused eluväärtused. Meie klapp igas asjas on niivõrd hea, et see tundub endiselt uskumatuna. Oleme kahekesi naernud ja mõelnud, et millest meie esimene riid võiks tekkida. Kindlasti see tuleb, aga mil põhjusel, see las jääb üllatuseks. 

Ei, see ei ole praegu roosade prillide aeg! Me oleme mõlemad kahe jalaga täitsa maa peal. Me teame, kus me seisame ja millega ennast sidusime.

Meie olukorra teeb keeruliseks muidugi see, et mina olen oma kodu rajanud Haapsallu, tema Tartusse. Meil mõlemal on lapsed, kelle juuri me ei kavatse lõhkuma hakata. Kui lapsed on suuremaks kasvatatud, eks siis paistab, kus me rohkem olema hakkame. Kaldun arvama, et mina pigem Tartus, aga eks seda näitab tulevik. Vahemaa meid tegelikult ei heidutagi. Meil mõlemal on piisavalt palju muid tegevusi/toimetusi, mis eeldabki teatavat vabadust. Me oleme ainuüksi juba sellepärast ääretult õnnelikud, et suutsime, vaatamata sellele vahemaale, teineteist kuidagi üles leida.

See on tõesti uskumatu! Ma ei hakka meie algust ja meie lugu siin lahkama – las see jääb meile.

See on midagi sellist, mida iga inimene võiks oma elus kogeda, aga mida saavad tegelikult tunda väga vähesed.

Tema on toonud minust välja sellised küljed ja oskused, mille olemasolust mul aimugi polnud. Ta on andnud mulle tagasi jõu, mis mul vahepeal kaduma hakkas. Temast on saanud minu inspiratsioon, minu tugi, minu rõõm, minu... Tema ongi see minu väga hea „ASI”, mis tuli ootamatult!

Kui ma oma sissekande alguses pidin tõdema, et ma ei ole olnud naisena õnnelik, siis sissekande lõpus võin tunnistada, et ma ei ole olnud naisena õnnelikum, kui praegu.

Kõik saabub siiski õigel ajal! Tuleb sellesse päriselt uskuda ;)

Ma ei tea, mida toob tulevik, aga ma tean seda, et elus juhtub nagunii kõik see, mis juhtuma peab!

NB! Kusjuures me tutvusime samal nädalavahetusel, kui ma Tartusse katseid tegema läksin ja ju ma pidin siis sinna ülikooli lihtsalt sisse saama - juhuste kokkulangevus :):):)

Midagi tõeliselt ilusat :)

Siiras ja ehe emotsioon oma lillekimbust :)

Vajadus olla armastatud...

7 kommentaari:

  1. Rõõm, suur rõõm! Kunagi ei ole liiga hilja! :)

    VastaKustuta
  2. See õige tuleb lihtsalt ära tunda ja siis otsustavalt tegutseda, õnnelikku juhust ei tohi mööda lasta! Mõnel veab esimese korraga, mõni peab aastaid otsima ja katsetama, mõni ei leiagi. Sul vedas, Õnne ja Edu!!!

    VastaKustuta
  3. Niiii ägee! Muidugi, oled noor ja ilus naine, patt oleks üksi jääda! :D Palju ilusaid aastaid teile!

    VastaKustuta