Total Pageviews

Thursday, October 29, 2015

Kusustele!

Ahhoi!

Nüüd on sellised lood, et lähen 1,5 kuuks Soome kursustele.
Kolin välja ja jätan kodu-lapsed Tarmole.

Vaene mees! :):):):):):):):):):):)

Ah, ei ole see asi nii hull midagi, pealegi lubas ta kodus sõjaväekorra luua, nii et tüdrukud hakkavad mööda nööri käima ;)

Aga mis minusta saab!?
Ma arvan, et ma ei oskagi esialgu midagi peale hakata, sest lapse kantseltamist pole, koristamist pole, söögi vaaritamist pole, lastega õppimist pole, õhtust laste pesemis-magamis tralli pole.

Kuulge, see tundub juba täitsa ulmena!

Igal argipäeval istun 9.00-16.00 ajal klassiruumis, aga peale seda on ju puhas vabadus.

Kursused on seotud firma tegevusega Soomes- selle loomine, maksusüsteem ja kõik muud, mida äris vaja teada on.
Põhimõtteliselt jääb see enam-vähem samasse valdkonda, millega praegu tegelen ja mööda külgi see kindlasti maha ei jookse.

Minu poole on päris mitmed pöördunud küsimusega, et kas teen ka raamatupidamist. Ei tee. Ja ilmselt ei hakka tegema ka, sest ma olen niigi nagu Hunt Kriimsilm oma saja ametiga ja pealegi mulle ei meeldi raamatupidamine.
Pühendaks end 100% Soome tööõigusele, sest see on asi mis mulle sajaga meeldib ja see toimib.

Kui ma kursustele kandideerisin, siis ma tegelikult ei arvanud, et mind välja valitakse.
Kandideerimisaja lõppedes helistati mulle ja me vestlesime natuke sellest kursusest ja minu edasistest plaanidest. Selle kõne põhjal jäi mulle küll mulje, et isegi vestlusele ei kutsuta.
Vestlusele aga kutsuti ja läbisin selle edukalt. Seal oli juba hea tunne ja kui minult küsiti, kui suure tõenäosuse ma endale pakun, et valituks osutun. Pakkusin 70:30 ja õigus mul oligi ;)
Hästi pingevaba vestlus oli ja võtsin seda nagu muuseas.

Kursused toimuvad Helsingis.
See aga tähendab seda, et hakkan ka kimppakämppäläiseks!
Kes seda oleks uskunud, eksole :)
Otsisingi läbi FB omale elamispinda, mis jääks kursuste toimumispaigale võimalikult lähedale.
Auto kavatsen Eestisse jätta ja Soomes ühistranspordiga sõida. Ma lihtsalt ei viitsi nende Eesti numbrimärkidega seal jamama hakata, lisaks on parkimine kallis ja sada muud häda veel.
Lihtsam on trammiga sinna ja trammiga tagasi sõita - ei mingit muret ja ummikuid.
Ja pole küttekulu ka!
Krt ja kes seda üldse teab, kas see diisel mul seal talvel üldse käima läheb.
Ühesõnaga ilma autota on palju lihtsam. Laevapilet ka odavam :)

Põhimõtteliselt on elukoht leitud ja asjad läbiräägitud. Koolituspaigast 4 km kaugusel, üks möbleeritud tuba (2-toalises korteris), üürile andja ise seal ei elagi.
Samas see pakkuja ei ole enam mu viimasele kirjale enam vastanud...See oli ka tegelikult kummaline, et ta oli alles kuu aega tagasi selle korteri üürinud, aga sees ei elagi. Milleks korter üürida, kui sees elada ei kavatse?
Hm, kui ma praegu seda seedin, siis see on küll kummaline....
Ei teagi, kas juba muretsema hakata või tuleks veel oodata.
Pärast on nii, et olen oma kompsudega kohal ja minna pole kuhugi :):):):) :D
Tegelikult mingi elamispinna leiab ikka, sest neid kimppakämppä pakkumisi ikka on.

Kes selle kimppakämppätamisega rohkem kursis on, see võib mulle muidugi näpunäiteid jagada, millega ämbrisse ei tasuks astuda.
Muidu ongi pärast kõik üks suur ämber.

Selle ajaga, kui ma seal Soomes olen, kavatsen siis oma miljon pooleliolevat asja lõpuni teha. See kord siis need asjad, mis  asjaajamistega seotud on.
Sorteeriks kõik kaustad ära, teeks dokumendite põhjad korda. No põhimõtteliselt kõikide nende asjadega. Muidu ma kogu aeg otsin ja otsin ja otsin. Leian alati ka üles, aga milleks sellele otsimisele kogu aeg aega raisata, kui saab ka lihtsamalt ;)

Eks see siis paistab, kuidas see 1,5 kuud koolielu välja nägema hakkab ;)


Jurmalas

Kilpkonn Jurmalast

Polnud aega varem kirjutada, aga nüüd näpistan need paar minutit (mis kindlasti vähemal pooletunniseks venib!), et Jurmala resisust kiire ülevaade anda.

Ujumisega läks meil nii, et Tarmo, Virge ja Johannaga ei saanudki ujuma minna, sest Jurmalasse jõudes oli Johannal palavik. Ajee!! 
Ma selles mõttes ei oska nüüd öelda, kui kõrge palavikuga tegemist olla võis, aga mingid kraadid seal ikka olid, sest pea oli kuum ja selline viril oli ta ka.

Millal ikka palavik tulla võiks, kui mitte siis, kui oled juba koduriigist teise riiki jõudnud ja põhimõtteliselt ujula ees seisad!! 
Ja veel kord - ajee!

Eks tal oli juba varasemalt väike nohu, aga kui iga nohu või köhaturtsatust arvesse võtta, siis ei saagi midagi kunagi plaanida ega ette võtta.

Nii siis oligi, et saatsime suuremad tüdrukud teistega ujuma ja läksime ise Riiga (20-25 km Jurmalast). 
Käisime sellises kohas söömas nagu Lido. Väga mõnus koht oli ja söök oli ka hea.

Lidosse mugima

bonsai ;)

ilm oli ilus, koht oli ilus...

Aasta Ema lapsega karussellil :D

Suksuga

Kui kõhud täis olid, siis oli seal samas Lido ümbruses muud tegevust. Lastele olid karusellid ja muud asjad. Ühesõnaga tegime seal oma aega parajaks. 
Johanna olemine läks ka tund tunnilt aina paremaks ja õhtuks ei olnud palavikust enam haisugi.

Kuna meie ise ujumas ei käinud, siis ei saa ma Jurmala veepargist mingit seisukohta ka võtta. Saan edastada ainult seda infot, mida teised rääkisid. 
Lapsed leidsid, et kõik oli vägev ja millegi üle neil nuriseda ei olnud. 
Suuremad nurisesid selle üle, et mehed ja naised pesevad ühes ruumis. Kes nudismi armastab, see koorib ujukad/trikood seljast ära ja peseb end rahuga puhtaks, aga üldjuhul pesid kõik ikkagi ujumisriietega. 
Lisaks sellele olevat õhk ka seal liiga jahe olnud.
Rohkem kommentaare nagu ei saanud. Tagasiminemisest üldjuhul huvitatud ei oldud.

Öö veetsime ujula lähedast hotellis. 

Kogu maja oli meie kamba käes, meie elamine all vasakul :)

Tüdrukutel on multade aeg

köök

Vannituba ja wc

Kuna meie Johannaga ujuma ei saanud, siis tegimegi õhtul vannis oma veeparki. 
Oli abiks ikka :)

Mina seda küll mingiks hotelliks ei nimetaks, pigem motell või lihtsalt kodumajutus.
Öö maksis 70 € ja see hind sisaldas siis kahte tuba, kööki koos kodutehnikaga, vannituba ja wc.
Iseenesest kõik vajalik oli olemas, soe oli ka ja millegi üle nuriseda ei olnud. 
Õnneks ei ole me eriti nõudlikud ka. Kui voodis magada kannatab, pesu puhas ja tuba soe, siis ongi elementaarsed vajadused rahuldatud ;)
Täiesti vabalt oleks saanud niimoodi ka ära majandada, et meie pere oleks ühes toas olnud ja teine perekond teises toas, oleks 35 euriga hakkama saanud :D

Wifi oli ka kusjuures olemas, aga arvuti oli siis rohkem laste päralt. 
Teate ju küll - igast Maśad ja karud ja muud tegelased ;)

Pühapäeva käisime Jurmalas natuke veel jalutamas:



Kreeka pähklid!

Minu ärimaja :):)

Lõunast startisime põhimõtteliselt Eesti poole.
Läti liiklus on muidugi vahva. Kahest reast tehakse sujuvalt neli rida! Enamasti siiski kolm, aga aeg ajalt ka neli.
Kes Euroopas rohkem ringi on liikunud, sellele pole nende lisaridade moodustamine vist üllatus, aga neile maakatele, kes väga tihti autodega välismaale ei satu, oli see üsna kummaline vaatepilt ;)








Friday, October 23, 2015

Täna Valgas, homme Jurmalas

Homme on ju plaanis kambaga Jurmalasse ujuma minna, aga kuna me ei tahtnud Johannat  nii pikalt autosõiduga kiusata (ikkagi Haapsalust Jurmalasse), siis meie tulime täna Valka ära. Teised tulevad homme Haapsalust :)

Krt, minu kavalusel ei ole piire! :)

Kohale jõudes saime kartulapudrust ja kanakastmest kõhu täis - nämm, nämm, nämm

Järgmisel suvel on plaanis sama kambaga  "väiksele" Horvaatia ringreisile minna, siis ei saa neid kavalaid nõkse enam kasutada ja Johannal tuleb need pikad sõidud ära kannatada.

Hm...Plaanid said paikka pandud enne seda suurt pagulaste teemat. Seda ka seetõttu, et ema-isa on seal juba kaks aastat järjest käinud ja ainult kiidavad. Mõtlesime õdede-vendade-sugulastega, et lähme siis järgmisel aastal kõik koos. Selline korralik suur kamp.
Nüüd on Horvaatias ka see suur pagulaste teema ja ei teagi, kas kannatab üldse minna.
Eks aeg näitab ;)

Hakkasin Horvaatia reisu jaoks juba raha ka kõrvale panema - eraldi konto ja puha. Vahepeal oli mõte, et tuleks see raha ka sinna arve alla panna, aga siis leidsin, et ei pane ikka küll ;)

Tegelikult meil on pilt selge, mis me selle arvega üldse teeme.
Arutasime Tarmoga kõik plussid ja miinused läbi ja otsustasime, et maksame seda ikkagi osade kaupa ja seda päris mitmel põhjusel.

Esimene põhjus on see, et ei taha kõiki praeguseid sääste sinna alla panna, sest korterit on ka vaja remontida. Olen lastele lubanud, et järgmisel sügisel saame uude kodusse sisse kolida ja siis saab igaüks oma toas nii palju võllata, kui ise soovib! Siis ei ole enam seda pead-jalad koos elamist;)

Teine põhjus on see, et kui me seda osade kaupa maksame, siis ei saa arugi, et mingi auk kuhugi tuleb - elu kulgeb sama rada ja ei ole mingit muret.
Kui korraga maksame, siis tuleb auk sisse. Enda säästud lähevad ja osa tuleks veel laenude näol juurde.

Kolmas põhjus on seotud sellesama "arve" saatajaga. Saatsin eile sellele advokaadile kirja ja palusin "arve" kohta nö selgitust saada, millest see arve siis koosneb. Vastuseks sain põhimõtteliselt teravas toonis kirjakese, kus selgitati, et tegemist ei ole arvega vaid kohtu poolt tehtud otsusega, mis lihtsalt kohustab seda maksma! Lisas kirja lõppu veel eraldi reana, et maksku me arve ära, muidu läheb asi ulosotto (kohtutäiturile). Üllatus-üllatus!
Noh, kui tahab anda - andku! :)
Eks me anname "arve" tähtpäeva lähenemisel advokaadibüroole teada, et maksame kuue järgneva kuu jooksul 1500 € -2000 €
Neil on valida, kas lepivad sellega või annavad ulosotto.

Põhimõtteliselt on meie jaoks ulosotto plusse rohkem, kui korraga maksmise puhul.
Päris naljakas olukord - iga inimene püüaks ulosottot vältida, aga meie laseme sellel vabatahtlikult juhtuda.
Korraga makstes nutaks vist patja - siin ei saa summat enam kaminakivides mõõta vaid suisa kaminates :):):)

Siin juures annangi teada, et ei vaja laenu! :)
Aga kõik need, kes kirjutasid ja minuga sel teemal ühendust võtsid, siis teadke, et kui Teil kunagi peaks mingisugune probleem tekkima, milles mina Teid aidata oskan, siis andke endast märku ja ajame asjad korda. Loomulikult tasuta.
Vahet ei ole, kas abi vajatakse kahe, viie või kümne aasta pärast - nimed on üles kirjutatud ;)

Selle arve saatusega on asi niisiis selge. Kui sellega nullis olemme, eks karjun siis blogis ahhoi ka!

Aaa, väike point selle arvega siiski on.
Peale seda, kui "arve" kätte sain, siis kirjutasin tööandjale, tänasin teda kingituse eest. Lubasin oma kingituse detsembriks-jaanuariks valmis saada.

Selle peale sain kirja vastu, kus teatati, kuidas nende firma ei saanud sellest kohtukulude arvest sentigi ja lisaks ei ole tema midagi teinud selleks, et asi üldse kohtusse läheks!
Loomulikult ei ole - pigistan silmad kinni ja teen näo nagu mingeid nõudeid polegi. Töölised pole tööd teinud ja üleüldse kõik on laisad ja lohakad, kes tööandjat kiusavad.
 Kes on julgem, annab asja kohtusse.
Kes nii julge pole, lepib sellega, mis peale maksunõuet ära makstakse (ehk siis 6 inimest!)

Kohtusse on läinud neli inimest, kellest kahele maksti rahad kokkulepe korras ära.
Üks neist ei leppinud 500 € ettepanekuga ja otsustas jätkata. See, et tööandja poolt tulevad kohtusse tunnistajad, kes räägivad sulaselget paska - poleks iialgi oodata osanud.

Loomulikult ei ole tema midagi teinud selleks, et kohtusse minna! :)

Kui kõik kohtusse läheks, kellel seal firmas probleeme on ja tööpaiga kiusamise eest ka hüvitist nõuaks, siis oleks firma juba ammu pankrotis! :)

Aga noh, mis ma sellest siin ikka pajatan. Eks millalgi hiljem ja teises blogis.

Me teeme nüüd kerge kaardimängu ja siis lähme magama ära:)

Wednesday, October 21, 2015

Arve saabunud - 9001,08 €!

Upsista, arve natuke suurem, kui ise arvasin!
Ei teagi, kas nutta või naerda :D

Küllap ikka naerda, sest see virisemise laine käis juba ära.
Nüüd on vaja toimetada, et kõigile puust ja punaselt selgeks teha, kui haiglane see kohtupidamine oli ja millises mõõdus korruptsioon tegelikult on. Ma ei oska seda muud moodi lihtsalt nimetada.
Soome kohus uskus tõsimeeli, et ehitajast saigi salatikunn :D

Salatikunn Tarmo sai siis arve 9001,08 eurole, mis sisaldab esimese kohtuastme kulusid 5700 + viiviseid 465,50 eurot ja teise astme kulusid 2800 + viiviseid 35,58 eurot.

Arvata võib, et raamin selle arve ära ja panen kontori seinale (noh, kui ma selle kontori kunagi valmis saan!).
Ilus ja tore mälestus pisikesest arvest  - saan sellest klientidele õpetlike lugusid pajatada.

Arve ise on siin:



Maksmis tähtajaks on 15.11.2015

Arve lõpus antakse kenasti mõista, et kui selleks kuupäevaks makstud pole, siis läheb asi edasi ulosotto (meie mõistes siis kohtutäiturile).

Mis ma oskan öelda...
Ütleme nii,et 3000-4000 € võin ma küll praegu tagataskust võtta, aga see oleks ka lagi. 9000 € korraga välja käia on hetkel ilmselgelt liiga palju.

Eks me saime sellel suvel natuke liiga palju laristatud ja kui veel seda arvesse võtta, et minul oli suvel sissetulek praktiliselt nullilähedane.
Suvel enamasti palgaprobleeme ei ole - töölistel tööd on ja palk jookseb.
Kellel papp jookseb, kellel mitte- eksole :D

Nüüd ongi kaks varianti.

Esimene variant on see, et ma maksan selle arve neile omaalgatuslikult osade kaupa ära. Nii 5-6 makset (1500-2000 €/per makse).
Viisaka inimesena ikka teadvustaksin neid, et kuna meie maksevõime lubab maksta 1500-2000 € kuus, siis olemegi sunnitud maksma osadena.  Kui see neile ei sobi, siis  annavad nad asja edasi ulosotto, millest tegelikult kasu ei ole, sest ulosotto kaudu saab kinni pidada ainult 1/3 palgast, mis on kohe kindlasti väiksem summa, kui see 1500-2000 eurtsi.
Samas võib asi sinna ulosotto minna juba puhtalt kiusu pärast. Laias laastus ei tähenda see ulosotto meile tegelikult midagi.
Veits mage nagu oleks, aga noh - elus on hullemaidki asju ;)

Teine variant on see, et kõik need, kellel kodus sukasääres raharullid hetkel tolmu koguvad, võivad selle mulle välja LAENATA.
Rõhk sõna LAENATA.
See tähendab siis seda, et iga viimne kui sent saab tagasi makstud.
Loomulikult ei taha ma nüüd seda, et keegi laenab mulle oma viimase toiduraha või jääb mõni laps kommist ilma. Ei, ei, kindlasti mitte.
Laenata võiks need, kes tõesti sente lugema ei pea ja kellel on, mida laenata.
Arvata võib, et tagasi maksmisega mingeid probleeme ei teki. Igaüks võib siis minu blogi kuhugi üles riputada ja tänitada, et lasin rahadega jalga. Ma ei te täpselt kuhu, aga põhimõte jääb samaks ;)
Väga, väga suure tõenäosusega sellist asja ei juhtu ;)
Usun, et märtsiks-aprilliks oleks kõik rahad juba tasa arveldatud ja asi isegi unustatud.

Kümne aasta pärast, kui ma juba Soome tööõigusalal kõva tegija olen (milles ma üldse, muide, ei kahtle!) ja päris advokaadina oma advokaadibüroole labidaga raha kokku kühveldan, on mul hea meenutada, kuidas ma algusaastatel arve maksmiseks raha laenama pidin :D :D

See oli siis arutlus arvest ja selle tasumisest.

Mis sellest tööandjast edasi saab?

Edasi saab see, et nüüd lasen käiku kõik dokumendid ja asjad, mis mul selle firma tegevuse kohta olemas on. Ma arvan, et ma teen selle firmast suisa eraldi blogi. Kirjutan seda blogi nii kaua, kui on tagasi makstud nii kohtukulud, kui ka Tarmo töötasu. Kui ei maksta, noh, siis tulebki kirjutama jääda. Iga natukese aja tagant ikka mõni inimene välja ilmub, kes selle firma tegevust kannatama on pidanud.
Kuna firma tegevused peavad läbinähtavad olema, siis pole kirjutamisel ka mingit keeldu - seda enam, et mul on ka reaalselt pabereid/dokumente ja ma ei võta neid stoorisid kusagilt õhust.

Samuti kavatsen konkreetselt kogu Tarmo kohtuasja üles võtta, sest see oli ilmselge korruptsioon. Kohtuastmetes ei ole mul tõesti enam midagi teha, aga kusagil mujal võin ma seda õiglust veel pikalt taga ajada ;)

Olen kohtutest võtnud kõik lindistused, mida tunnistajad rääkisid.
Selle tööandja üks tunnistaja ajab no nii naerma. Ma lihtsalt kuulan seda tunnistust ja naer tuleb kohe peale.
Mõeldes kohtukulude arvele, peaks nutt peale tulema, aga see tunnistus lihtsalt on nii jabur. Alati, kui ma ühte kohta kuulan, siis ma konkreetselt naerangi omaette :)

See on see koht, kus tunnistaja seletab kohtus: "Tarmo tõesti rääkis tööintervjuul, et ta mäletab, kuidas ta ainult 2006 aastal ehitustööd tegi. Tundub, et ta oli pikaajaline töötu, et ta oma töökogemusest ei rääkinud" :D :D :D
OMG! See ikka täielik tase!
Tegelikult tegi ühes ja samas ehitusfirmas tööd aastatel 2006-2011, kohtusse sai isegi töötõend esitatud.
Aga vot - "Tarmo ISE mäletab, et töötas ainult 2006"! :D
Ja kohus usub sellist jama!?
Tunnistajaks oli muide firma omaniku abikaasa! Kas ei ole mitte kummaline, et firma OMANIKU ABIKAASAL lastakse kohtus tunnistada!? Kerge vastuolu või nii? Loomulikult tuleb sealt suust hülgemöla. Või ükskõik millist muud möla, mida parasjagu vaja on.

Ma ei teagi, kuhu ma need lindistused üles peaks panema?!
Siis saavad kõik kuulata ja kaasa mõelda.
Kohtuistungid ja selle materjalid on ju ikkagi avalikud - igaüks, kes huvitatud on, võib asjaga tutvuda.

Kolmanda asjana plaanin asja ilmselt telesse anda. Kui esialgu tundub, et tegemist on tavalise töölise ja tööandja vaidlusega, siis tegelikult on seal all ikka väga palju räpast ja musta asja peidus. Ütleme nii, et see on üsna suur kont, mida närida tuleb.

Kujutan ette, kuidas ma selle tööandja poolt saama hakkan, et ma olen liba-jurist ja kes kõik veel :) Olen sellega juba arvestanud.

Alla ma ei anna!
Ka peale seda 9000 eurtsist arvet mitte!
Ma ei loobu enne, kui õiglus ükskord õiges suunas liikuma hakkab.

Põhimõtteliselt võivad kõik nüüd hommikuseks virgutusvõimlemiseks (kell on ikkagi 4:45!) oma sõrmed soojaks teha, klaviatuuril klõbistada ja mulle ülekandeid tegema hakata:




Monday, October 19, 2015

VAHEAEG!

Nii hea, et on vaheaeg :):):)

Ma ei suuda viimasel ajal kohe kuidagi ennast voodist välja vedada.

Eelmisel neljapäeval magasingi sisse!
Kui suurde tuppa läksin, et lastele multad käima panna, siis näitas kell 7:39!
Noh, andeks antav - eelmisel ööl läksin 4:30 magama ka. Nii palju oli teha ja millal ikka asju ajada, kui mitte laste une ajal?
Sel hommikul käisidki sipsti pesemas, juuksed korda ja uksest välja.
Kohukesed andsin kaasa - said tee peal süüa. Kooli jõudsid õnneks õigel ajal.
Kui poleks jõudnud, siis lubasin ennast tanki panna, sest mina olin ju ikkagi süüdi ;)

Üldiselt ärkame 6:45, siis jõuavad lapsed rahulikult ärgata - multasid vaadata, süüa, pesta.
Oi, kuidas mulle ei meeldi need hommikused ärkamised! Kohe üldse mitte!
No ma kohe ei saa ennast sealt voodist välja!
Kui suuremad on kooli saadetud, siis lähen ma magama tagasi, sest Johanna magab vähemalt 9-ni.
Seega saab ikkagi 1,5 tundi veel magada ;)

Õnneks on praegu niisiis vaheaeg ja mul on luksus :)

Esimene veerand möödus tüdrukutel koolis hästi.
Janelile veel hindeid ei panda, aga kiitust jagus küllaga. Koos kiitusega sai suu ka magusaks ;)
Janeli kurdabki, et koolis on igav - õppida antakse nii vähe ja hindeid ka ei panda!


Karolinil oli liiga palju neljasid ja seda ka puhtalt laiskuse tõttu.



Tegelikult võtan süü enda peale, sest ei vaadanud ta õppimist piisavalt palju üle.
Ma küll alati küsin, et kas ta oskab ja abi vajab, aga ta on vastatud, et oskab küll.
Kui kolmed sisse hakksid lipsama, siis otsustasin, et vaatan ikka ise ka seda õppimist üle. Veerandi lõpus olid hinded juba paremad ja kolmesid enam ei tulnud.
Selles mõttes ei saa nüüd väga kurta, sest tunnistustel ikkagi neljad-viied.
Tegime kokkuleppe, et järgmisel veerandil püüame ühe neljaga hakkama saada (matemaatika).

Kokkuleppest rääkida, siis pidime Karolini eelmise aasta hea tunnistuse ja Janeli lasteaia lõpetamise puhul SPA-sse minema. Suvel oli kogu aeg nii kiire ja siis jäi see SPA-retk käimata.
Nüüd, sel nädalavahetuse, lähme käime selle treti siis ära.
Otsustasime, et lähme Jurmalasse ja vaatame, mis seal toimub ;)

Sel nädalavahetusel meisterdasime kodus nukumajale tubasid juurde.
Kunagi ammu, miljon aastat tagasi, meisterdasin tüdrukutele tomati papp-kastidest nukumaja. Karolinil on hetkel nukkudega mängimise hoog peal ja  ta avastas, et tube on liiga vähe.
Ega´s muud - ehitasin kaks tuba juurde:

Karbid

Kerge liimimine ja pressi alla. 

Tapeet seina

Põhjad värviliseks

Ümbris peale

Ja ongi valmis

Nüüd on piisavalt ruumi :)

Põhimõtteliselt on meil kodus praegu nii, et lapsed on terve elamise vallutanud. Igal pool on ainult nende asjad. 
Headel päevadel on suures toas ikka nii palju ruumi, et saab istuda ja astuda - üldiselt seda ei ole.

Ma tahtsin selle tõdemusega sinna jõuda, et kitsas on :):):)



Saturday, October 17, 2015

Metsas kasetohutamas.

Olin, mina, eile korralik, võtsin võrk-kotid ja pussi ning läksin metsa kasetohtu tooma.
Aktiivsemad inimesed käivad ju ikka metsast endale tulehakatist toomas :):):):):)
Mis sa seda ajalehte ikka põletad, eksole?

Noh, läksin siis metsa. Panin erkroosa jope selga, et jahimehed karu pähe maha ei laseks ja ilmastikule vastavad jalanõud ka - tennised

Jalg jäi kuivaks ja tennis puhtaks 

Räägime siis kasetohutamise põhitõed ära.
Tarkus number üks - otsime metsa, kus on palju kaskesid või hea õnne korral peatumegi kaasikus. Lepavõsasse pole ju mõtet ringi tuuseldama minna, sest kasetohtu sealt ei leia ;)

Kui sobiv metsake leitud, tuleb natuke ringi vudada ja leida maas lebav kasepuuke, mis põhimõttelist mädanemist ootab:


Kui sobiv puu leitud, siis võtad pussi (mis puss see ikka on , kõige tavalisem ehitusnuga!) välja ja hakkad aga lõikeid sisse tegema, et sealt siis oma pisikeste sõrmekestega toht sealt ära tirida:


Osad puud on liiga kaua maas vedelenud, nende toht mulle ei meeldi, sest neil ei ole enam seda head põlemisomadust ja lisaks sellele pudiseb see laiali ka. Ühesõnaga peab seal metsas natuke ringi vaatama, et see nö õige puu leida. Kui see õige puu leitud on, siis selle juures saab juba tükk aega askeldada. Teen ta põhimõtteliselt puhtaks: 


Kui toht on ära korjatud, siis sinna see kask jääb - edasi mädanema. Oleks tegemist minu metsaga, siis ma veaks need tohletunud puud muidugi kokku ja teeks lõkke ;) 

Et võrk-kotige täis saaks, piisab üldiselt kahest heast puust. 
Kui kotige täis saab, siis pole muud, kui auto peale ja koju ära. 
Metsast välja tulles ja mööda teeäärt auto poole kõndides hoian ikka pöidlad pihus, et ühtegi tuttavat mööda ei sõida ja ei mõtle, et mis see seebakas selle kotiga siin tee ääres jalutab :):)


Koju jõudes puistan koti sisu korvi ja ongi asi selleks korraks tehtud.
Kogu talve peale kulub umbes kolm kotti ja seega võtan millalgi veel selle kasetohutamise ette.


Metsas olles jääb silma see, et nii palju puid vedeleb maas ja lihtsalt mädaneb. Iga talve järel võiks sealt tegelikult üle käia ja tormiga maha kukkunud puud kütteks teha. 
Aga noh, teise metsa sa ju ikka ei lähe puid tegema ;)


Põhimõtteliselt on teil nüüd selge, kuidas kasetohtu tuleb korjamas käia ja ma väga loodan, et see oluline info aitab teid elus edasi :D

Kütmise hooaeg on alanud ja teate, kui hea tunne on see, kui sa teed kaminasse/pliidi alla tule ja tunned, kuidas sooja tuleb ilma, et elektriarve sellest muutuks.
See on suisa luksus.

Nüüd ootan talve, et õues tormi ja tuisku näha, ise samal ajal toas sooja nautida.
Pole seda talve ju viimastel aastatel olnud ja tõesti juba ootan seda.

NB!Johanna on normaalne mutt mul siin! Kell on 00:30 ja ma mõtlesin, et ta ammu magab seal tagatoas. Tuli just vutt-vutt suurde tuppa ja ütles: "Emme pesa!"
Graafik täitsa sassis!
Nagu emmelgi! ;)

NB!NB! Pole siiani Tarmo keissi kohta tööandjalt arvet saanud! Ei tea, kas ootab jõuludeni, et meile omalt poolt jõulukink teha :):):):)

Friday, October 9, 2015

Abbi - viimane niitmine, talv võib tulla!

No nii, selleks korraks siis niidud tehtud!
Tegin teisipäeval viimased tiirud ja arvan, et selleks aastaks piisab küll. Olin nii tubli, et tegin isegi traktori puhtaks. Pai-pai-pai :)

Kirjutasin sel aastal üles ka, kui mitu korda niitsin ja kui palju see niitmine siis pappi kulutab.
Kokku 19 korda, iga korra peale kulub 5 liitrine kanku ehk rahas seega 114 eurot.

Aga see eest on ilus ja madal muru ning puukidega ei teinud me samuti sel aastal mitte ühtegi korda tutvust ;)

Niitmist on muidugi palju:












Sügis on täies hoos:




Kui homme on ilus ilm, siis lähme lõket tegema - närve rahustama :):):)

Nii kui täna arvuti lahti lõin, siis sain taas kerge närvishoki osaliseks.
Naerma hakkab juba ajama, et kui palju veel või mis järgmiseks!
Ma ei saagi aru, mis sügis see selline on?
Peab vist ajalehe artikli välja otsima ja vaatama, mis Mangi Igor mulle ennustas.

Mitte et, ma nüüd mingeid horoskoope usuks, aga moe pärast jätsin just Igor Mangi aasta horoskoobist artikli alles. Eks aasta lõpus teeme siis kokkuvõtte ja vaatame, kas järgmisel aastal hakkame horoskoobi järgi elama ;)

Põhimõtteliselt, kui veel mingit jama tulemas on, siis paluks oktoobris ära tulla - saab novembris rahulikult edasi majandada :) :)

Wednesday, October 7, 2015

Rocca Al Mares tönnimas!

Vähk on ilmselt tänapäeva katk.
Me võime selle vastu võidelda, aga varem või hiljem viib see su ikkagi ära.
Ma usun nendesse imelistesse paranemistesse, mis toimuvad tänu suurele tahtele ja positiivsele mõttelaadile.
Elu on aga selline, mis käib üles-alla...üles-alla...üles-alla.

Mina olen üldiselt positiivse suhtumisega, aga aeg ajalt, väga harva, käivad ka minu peas läbi sellised mõtted, et tõstaks käed üles ja annaks alla.
Kus enam ei viitsi, enam ei taha...kus tundub, et kogu maailm on sinu vastu.
Rõhutan - sellised tunded käivad läbi vaid korra :)

Sel suvel suri üks minu sugulastest vähki.
Me ei olnud mingid sõbrad ega muul viisil heades suhetes. Tegelikult meil polnudki mingit suhtlust.
Ei hakka siin asju detailselt kirjeldama, sest laias laastus ei ole sel mitte mingisugust tähtsust.
Igatahes ühel heal päeval avastati tal vähk, mis oli juba neljandas staadiumis!
Teha ei olnudki mitte midagi, sel suvel ta suri
Surres oli tatibake üle neljakümne. Lisaks teistele leinajatele jäi teda taga igatsema 10-aastane tütar.

Ühel heal hetkel võibki kõik päriselt läbi olla. Täiesti ootamatult.

Kogu kevade ja suve ja sügise olen ma oma õlul kandnud selle advokaadibüroo jamasid. Mind ajab vihale, et selle büroo otsa sattusin!
Oi, kui õhinas ma olin, kui see büroo minuga ühendust võttis! Kõik tundus nagu muinasjutt olevat! On muinasjutt ja veel milline! :D
See on aga asi, mida ma muuta ei saa. Ma saan teha ainult oma parima, et kõik need asjad ikkagi laabuksid ja kui ühel heal päeval kogu see supp söödud on ja siis seda väga õpetliku õppetunnina võtta.
Kogemusest õppimise võime on vähestel, olgugi, et kogemusi on paljudel.

Ühel heal hetkel võibki kõik ilus jamana tunduda ja see pööre võib toimuda oi-oi, kui ruttu.

Septembris saime Tarmo kohtuotsuse, mis mind pehmelt öeldes põlvili maha lõi. Tegelikult ma ikkagi ei oodanud sellist otsust. Uskusin tõsimeeli, et teine aste võtab tunnistusi ja tõendeid arvesse.
Nüüdseks on mulle selgeks saanud, et asja otsustab ära see, kes on sinu esindaja. Samas ei suuda ma uskuda, et kuidas selline asi võimalik on. Praegusel ajal? Olgugi, et ma tean, et selle asjaga ei ole mul enam midagi teha ja ma olen sunnitud selle kopsaka arve ära maksma, ei ole ma õigluse osas püssi põõsasse visanud. Olgugi, et see tööandja sai hetkel seljavõidu, ei ole ma loobunud. Hetkel ei ole mul lihtsalt jõudu - nii füüsilist, kui ka vaimset - selle asjaga tegeleda. Küll jõuab. Ega need sigadused kuhugi ära kao.
Kuna ma olen hetkel sisuliselt selili maas, siis ei olegi mul enam kuhugi vaadata, kui üles.

Eelmisel kolmapäeval, täpselt nädal aega tagasi, sõitsin ma Haapsalust Tallinna poole. Hommikul  oli kokkusaamine ühe juristiga ja õhtuks oli plaanis gümnaasiumi plikadega Roosa la Mannas õhtust süüa.

Sõitsin Tallinna poole ja hakkasin kõike seda läbi seedima.
Kõike seda vähki ja bürood ja kaotust ja arvet ja kõike, kõike, kõike.
Järgmisel hetkel pisarad voolasid ja peale tuli selline tunne, et ma suren vist ära!
Kohe tõsi meeli - mul oligi täpselt selline tunne, et ma suren lihtsalt ära.
Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem ma seda ka uskusin.
Siis hakkasin ma laste pärast muretsema - mis nendest saab?
Õigupärast mind muu ei huvitanudki, ainult lapsed.
Kuidas nad üles kasvavad?
Kuidas nad ilma minuta hakkama saavad?
Kas nad kasvavad ikka koos?
Nad on õed - neid ei tohi lahutada!
Kuidas neil koolisläheb? Kes nendega õpib? Kelleks nad saavad?
Sadamiljonit küsimust, mis laste kohta küsida võib.

Suutsin end kuidagi ikkagi maha rahustada ja kahe jalaga maa peale tagasi tuua.
Kõik on korras, ei ole mul mingit haigust, jään ellu ja kasvatan oma lapsi ise.

Kuna ma suutsin seal autos oma 3-4 korda sedasi pillima hakata, siis Tallinnasse jõudes ei olnud mu nägu enam suurem asi. Väljanägemine oli ilmselt selline nagu oleks trammi alt läbi käinud!

Kohtumine läbi, võtsin suuna Rocca Al Maresse. Kuna õhtune plikside kokkusaamine oli plaanitud alles kella 17-18-ks, siis oli aega küll ja rohkemgi.
Ma olen üldiselt selline kehv shoppaja. Endale praktiliselt mitte midagi osta ei viitsi.
Mõtlesin turgutan end nende jamade eest natuke ja ostan midagi ilusat. Ostuteraapia või nii :D

No jah, käin paarist poest läbi, tuju läheb aina kehvemaks ja kehvemaks ja tuleb taas hoog peale!
Mis ma nendest asjadest ostan, kui ma nagunii varsti ära suren!?!?
Lähen poest välja, istun pingi peale ja tunnen kuidas kõik ängistab.
Taas oli selline tunne, et suren ära.
Hakkasin taas laste peale mõtlema.
Siis tuli mulle meelde, mida ma kõike lastega teha olen lubanud ja mida seni teha pole saanud.
Miks pole saanud? Üllatus, üllatus - muu töö on selle aja ära viinud!
Janeli on alati tahtnud suurt puslet kokku panna. Olen lubanud, et kui kontor valmis saab, siis ostame ühe hästi suure pusle ja hakkame seda seal koos kokku panema. Seal ju Johanna ei sega ega aja juppe laiali.
Hakkasin mõtlema, kuidas ma pole lastele juba kevadest saadik unejuttu lugenud, kuidas me pole miljon aastat midagi meisterdanud. Ühesõnaga ma leidsin, et olen viimasel ajal lastega liiga vähe tegelenud.
Jätsin need riidepoed kus see ja teine ning läksin mänguasjade poodi. Valisin välja ühe pusle, seejärel teise ja vahast plastiliine ja meisterdamise pilte ja raamatuid ja kleepse... Põhimõtteliselt ladusin neid asju sinna korvi täiesti valimatult. Arve oli tibake üle 100 €!
Vahet pole, kui suur arve oli, ma hakkan taas rohkem oma lastega tegelema!
Kunstitarvete poest käisin ka läbi ja võtsin suurt musta kartongi. Juba miljon aastat tagasi pidin laste pildid raamidesse panema, aga kõik on kartongi taha jäänud! Nüüd pole põhjust enam venitada.
Johanna aastaraamat on siiani täitamata, olgugi, et lubasin selle 2014 aastal ära täita!
Kokkuvõttes leidsin, et Aasta Ema tiitlit ma sel aastal kindlasti ära teeninud ei ole, aga lubasin, et nüüd olen lastele palju parem ema!

Roccal Al Marest läksingi nii ära, et kogu kraam sai põhimõtteliselt lastele. Aga see tegi juba tuju paremaks.

Istusime tüdrukutega kohvikus, sõime ja arutasime igasugu asju elust-olust. Väga mõnus istumine oli.
Ma ei hakkanud neile oma muret kurtma, kus mul katus korra minema pani, oleks seal ka veel tönnima hakanud! Vaja siis ilus õhtu vesistamisega ära rikkuda!?
Kirjutan siin parem kõigile, eksole :D

Kui õhtul koju jõudsin, siis kallistasin lapsi, ütlesin, et neid armastan ja rääkisin mis me järgnevatel päevadel kõike tegema hakkame.
Ma ütlen lastele aega ajalt lambist ka, et ma neid armastan. Isegi siis, kui nendega riidlen;)
Viimasel ajal oli seda lihtsalt vähemaks jäänud.

Samal õhtul võtsin ma kohe uue raamatu ja hakkasin lastele taas unejuttu lugema.
Olengi tubli olnud ja iga õhtu ikka lugenud. Nädalavahetusel on nad igalpool laiali, siis tavaliselt ei loe ;)
Kolmel õhtul oleme ka puslet kokku pannud. Ei sega see Johanna midagi. Alguses tuli ja istus sinna mati peal nagu printsess, aga nüüdseks on aru saanud, et ei tohi.
Tahtmist on vaja - küll saab!

Seekord veel 1000 tk pusled, kunagi hiljem 10 000

Õed Korralikud

See kolmapäevane paanikahoog (ma muudmoodi ei oska seda nimetada) tõi mind maa peale tagasi ja pani mõtlema, et kõik võibki ju tegelikult ühel heal hetkel läbi olla.
Tulevikuplaanid on head, aga  rohkem tuleks elada tänases hetkes, mitte mõelda sellele, mis homme saab!
Lapsed ja pere on ikkagi tähtsamad, kui kõik muu. Eriti töö.
Töö ei saa kunagi otsa ja seda võin ma kogu oma ülejäänud elu teha. Lapsed aga kasvavad, saavad suureks ja lendavad varsti pesast välja. Siis on hilja nendega taas mängima ja tegelema hakata.

Miks see katus mul sedasi ära sõitis?

See oli ilmselt see koht, kus piir käes oli.
Kus mu enda mõistus ja keha teatasid, et kõik - nüüd aitab!
Nüüd on hetk, kus tuleb pidur peale panna!

Kõik asjad jooksid lihtsalt kokku! Teate ju küll kuidas need asjad käivad - kui kodus läheb külmkapp katki, siis läheb ilmtingimata katki ka pesumasin ja telekas ja pliit - kõik ikka korraga.

Mul läks ka. Mingi kruvi kukkus seal peast korraks ära :)

Miks ma sellest kirjutan?

Kirjutan, sest meie elu ei ole kogu aeg väike lõhnav roosinupukene. Elu koosnebki headest ja halbadest aegadest. Kui kirjutan heast, siis kirjutan ka halvast.
Kui paljud meist tegelikult tunnistada julgevad, et elu sakib vahepeal ikka täiega? Mitte väga paljud.

Kirjutan, sest siis saan ma aasta pärast (kui ma taas jalul olen!) ise ka lugeda, kuhu on vaja langeda, et uuesti tõusma hakata.

Tunnustust väärib mitte see, et sa kunagi ei komista, vaid see, et tõused pärast kukkumist jälle püsti.





Monday, October 5, 2015

Ilus sügis!

No suvega ei anna üldse võrreldagi!

Selles mõttes pole ilm üldse sügise moodi - vihma pole praktiliselt sadanudki, päike muudkui särab, tuult ei ole - no mida veel võiks sügisilmalt tahta?!
Ja pähkleid saab endiselt korjata - praktiliselt iga õhtu tulen väikse ämbritäiega koju.

Oleme siin peaaegu iga päev 2-3 tundi Abbil veetnud - pähkleid korjanud, lõket teinud ja  niisama lehti riisunud. Olgugi, et ma ei ole mitte ühelgi varasemal aastal lehti riisunud, sest ei näe sellel lihtsalt suurt mõtet. Nüüd aga mõtlesin, et riisun need suurematesse lohkudesse. Millalgi saab lehtedest ikkagi muld ja tegemist on põhimõtteliselt siis maaparandustöödega ;)

Siit siis natuke pilte, mis onseekord meie kõikide poolt klõpsutatud. Ei saagi kogu au endale võtta ;)

Linnud kogunevad rännakuks

Herilane ajab liblikat ära

Leidis ikka oma õie

Liblikaid jagus....õnneks ka lilli.

Lehesadu






Nämm-nämm

Tutvub teoga

Noh, keda loopima tullkase?

Laste uus lemmik koht - sarapuust pesa

Põhimõtteliselt veedame iga vaba hetke Abbil.
Hm...Kus meil mujal veeta olekski? :)

Selle nädala jooksul saab vist viimase niidu ka teha. Neljapäevast pidi jahedaks ära minema, siis on lootust, et muru enam ei kasva ja võib masina talvepuhkusele saata. Ajee! 
Mitte, et mul niitmise vastu midagi oleks. 
Ei ole - ma armastan seda niitmist lausa nii väga, et ei lasknud suvel kordagi Karolinil niita!?
Selles mõttes olen ikka lammas küll, oleks võinud siis lapsele töökultuuri õpetada või nii.
Eks järgmisel aastal võtab siis tema niitmise üle ;)

Sügis on igatahes ilus!