Total Pageviews

Wednesday, December 21, 2011

Ja sõnu polegi vaja...

                                            "Päkapikk" avastas Karolini saapa seest...

Tuesday, December 20, 2011

Naerab muhedalt ... :)

Tunneme rõõmu pisiasjadest :)
Kui täna koolis tunnid läbi said, siis õpetaja kutsus mind enda laua juurde. Meil oli esmaspäeval nüüd jälle üks suurem test ja ma arvasin, et  saan oma testi kätte. Ei saanud.
Õpetaja andis mulle hoopis ühe kilekotikesse, mille sees oli pisike pakike, jõulupakike.
Meie omavaheline suhtlus on algusest peale lausa 5 + olnud. Kuna ma selline kummaline  inimene olen, siis tekib mul väga väheste inimestega alguses klapp. Ütleme nii, et ma hoian distantsi -  peab esialgu kaugelt ja vaikselt uurima, kes keegi on ;) Temaga tekkis meil kohe alguses selline hea klapp ja ma olen täitsa kindel, et meie suhtlus jätkub ka peale kooli ;) Me oleme ise enam-vähem ühevanused ja lapsedki ( tal 5-aastased kaksikutest tüdrukud ).
Igatahes, kui ta mulle selle pakikese andis, siis mul oli gigamegasuperhüper hea meel, ikkagi õpetaja ju :)
Tänasin teda selle eest ja ütlesin, et tema päkapikk tuleb kolmapäeval ( siis mul viimane koolipäev ja võib rõõmsalt jõulupuhkusele minna ).
Kingituseks oli karbike kirjaga "Opiskelija. Ahkera ja tunnolinen puurtaja. Erityisesti sinulle" ja selle sees pastakas.

                                                      No nii tore oli seda saada :):):)

Ma õmblesin-heegeldasin ise talle kingikotikese, sinna sisse siis "Vana Tallinna " kooreliköör ja "Kalevi" suklat, 3 heegeldatud lumehelvest ja jõulukaardikene :):)

                                                     Sellised need jõulukotid mul tulid :)

Sunday, December 18, 2011

Kaunis detsember...

Meil siin paks lumi maas - ei jõua auto ümbert lund ära kühveldadagi, kui uus juba juurde sajab! Kelgutamisest-suusatamisest-uisutamisest ma üldse ei räägigi – nende hobidega tegeleme loomulikult iga päev :) Päkapikud on ka lume sisse juba ammu raja tampinud...mmm...

Asjalood on nii, et kui tõesti nüüd suusatada tahaks, siis võib seda ainult kruusa või asfaldi peal teha, pole siin lumest haisugi. Iga päeva sajab vihma ja väljas vähemalt + 5. Iseenesest on ju mõnus – ei pea bussi oodates külmetama. Samas olen ma täiesti nõus seal bussipeatuses natuke külmetama, kui ainult lumi maha tuleks.
Ilma lumeta pole ju õigeid jõule ega jõulutunnet. Vähemalt minu jaoks. Ega need jõulud tulemata jää, aga jõulutunne... Lapsed on ka omatoa akna igasugu jõulukaunistustega ära ehtinud...õues haljendab aga ilus roheline muru... Päris tore oleks Abbile minna ja seal muruniidukiga õuele veel viimast lihvi anda – sügisel ei jõudnud ju kõike :D

Olenemata jõulutundest tuleb meil kõigil nüüd pisike jõulupuhkus – isegi minul. Juhuu :D Eestisse sõidame niisiis 22.detsembri lõunal. Tahtsime pileteid küll õhtusele laevale, et saaksin 22 päeval kenasti veel koolis ära käia, aga pileteid enam ei olnud. Broneerisime piletid kusjuures juba oktoobri keskel ja juba siis ei olnud õhtusele laevale vaba kohta ( autole siis ). Järgmisel aastal tuleb vist juba septembris neid pileteid vaatama hakata :D!

Mõtlesin alguses, et sõidame jõuludeks Eestisse ja ma tulen sealt siis 26.detsembril üksinda tagasi, sest 27.12 - 30.12 on ju ikkagi koolipäevad. Kohusetundlik koolilaps nagu ma olen. Õnneks läks aga nii hästi, et võin ka siiski pikemaks Eestisse jääda ja ei pea busside-rongidega üksinda tagasi kolistama hakkama. Puudutud koolipäevad tuleb korvata sellega, et loen läbi ühe soomekeelse raamatu ja teen sellest uuel aastal ettekande, ümberjutustuse või midagi taolist. Ma valisin Sidney Sheldoni “Kun taivas putoaa”. Olen varem ka Sheldoni raamatuid lugenud ja minu arust kirjutab ta põnevalt. Olemaks 100 % kindel, et selle raamtu ka läbi loen, siis jagasin igale päevale kohustusliku leheküljed. Raamatus on 300 lehte ja jagasin selle 15-ga ( olen realist ja tean juba ette, et kõikidel päevadel ma küll lugeda ei jõua/viitsi – nagu näiteks jõululaupäeval, uuel aastal ja kindlasti on veel mõni päev ) seega ca 20 lehte päevas. Praegu on lugemine juba käsil ja oh-ho-hoo...3 päevaga 167 lehte.

                                              Sellised suurelt kirjutatud ja lihtsad laused
                                                  
Poleks uskunud, et see soome keeles lugemine nii libedalt läheb. Laused on minu arust nii lihtsalt kirjutatud nagu tegemist oleks laste raamatuga. Kõikidest lause mõtetest saab aru ja need üksikud sõnad, millest aru ei saa, nende jaoks pole ka vaja sõnaraamatut välja võttagi. Ma joonin tundmatud sõnad küll alla, et ehk jääb mul millalgi nii palju aega üle, et tõlgin need omale millalgi ka ära. Ma võin seda joonimise luksust omale lubada küll, sest tegemist minu isikliku raamatuga, mille sain kusjuures laua pealt, kus inimesed oma seismajäänud raamatuid teistele jagavad. Meil on koolis 2 korda selline laud väljas olnud ja ma olen sealt päris mitu raamatut juba ka koju vedanud, lootuses, et kui keel piisavalt suus on, siis loen need ka läbi. Ja näe - juba ongi ühte raamatut vaja ;)

Üüriga lahenes asi sedasi, et meile anti võimalus see maksmatajäänud üür detsembrikuu jooksul ära maksta ( kindlat kuupäeva ei öeldud). Tänase päeva seisuga on see meil  ka tehtud ja suuremaid sekeldusi/jamasi sellest õnneks ei tulnud. Meile ei teatatud sellest maksmatajäänud üürisummast sellepärast varem, et oli juuli, puhkuste aeg ja nad ei pannud seda puuduvat summat lihtsalt tähele. Juulis oli mul endal miljon asja kukil ja ma ka ei pannud tähele või unustasin või ma ei saa siiani aru, kuidas see mul maksmata jäi. Viga oli täielikult minupoolne ja kellegi peale ma kuri ei saa olla, et ma meile sellega “toreda” jõulukingi tegin. Noh, ca 600 € oleks jõulude ajal ju täitsa abiks olnud :D Nüüd ma siis nikerdan ise siin igasugu asju:liimin, õmblen, koon ja heegeldan – kellele kaarti, kellele villaseid sokke, kellele tekikest, kellele kotikest, kellele köögirätikut ja nii see läheb ;) :) Ikka südamega asja kallal.
Lastel oli ammu juba kingisoovid kirjutatud: poolest sügisest juba kirjutasid - kui mingi soov tekkis, siis kirjutasid aga üles ja panid kirja esialgu sahtlisse tagasi. No Ok, Janeliliga pidin veel koos seda nimekirja kirjutama, aga Karolin kirjutas juba ise. Lapsed käskisid meil ka jõuluvanale kirjad kirjutada, sest me oleme ka ju ikkagi head lapsed olnud. Ega issi ennast eriti tagasi hoidnud: uus fotokas, uus arvuti, uus telekas + Playstationi mäng koos igasuguste jubinatega :D:D( õnneks meil praegusel hetkel mingisugust telekamängu pole ja seega pole muret, et lapsed pooled päevad teleka ees istuvad ja mänge mängivad). Ma jäin väheke reaalsemate kingisoovide juurde nagu teritajad, pliiatsid, joonistusplokid ja uued kvaliteetsed pliiatsid – mul on uuest aastast ikka tõsine plaan see lasteraamatu kirjutamine käsile võtta. Ise kirjutan, ise joonistan ;) Juba sada aastat võtan hoogu, et kirjutama hakata. Idee on olemas, isegi raamatu pealkiri on olemas – nüüd on vaja vaid väheke maha istuda ja kirjutada. Ühel õhtul ei saanud isegi magama jääda, sest nii hea mõte oli :D:D Aga kuna ma, vana trulla, ei viitsinud ennast voodist välja veeretada ja oma mõtet paberile kirjutada, siis sinna see mõte ka läks. Mis mõte see täpselt oli, ma enam ei mäleta, aga igatahes oli see hea mõte :) Nüüd ongi voodi kõrval igaks juhuks paber - pliiats. Kusjuures see pealkiri tuli ka sellise “ilmutisena” :D:D Kui teile tundub nüüd, et mu katus täitsa sõidab, siis sellest pole hullu – see sõidabki ;) :D
Igatahes jah, järgmisel aastal püüan oma esimese üllitise kaante vahele saada ( rõhk sõnal püüan ).
Oma jõulukingi ostsin ma muide juba ära, sest kaarte oli ju vaja meisterdada: kinkisin endale siis 3 Fiskarsi paberiaugutajat.

                                                            3 imemeasinat

Nende kolme augutajaga saab lausa imesid teha :)
 Ära saab kasutada nii selle, mida augutada, kui ka selle, mis augutades tuli ;)

Me meisterdasime kaarte (vahelduva eduga ) lausa 2 päeva - osasi täiendasime, teisi tegime juurde.

                                               Minu piiritu andekus ;)

Ei hakanud ööseks seda sodi sealt maast isegi mitte kokku korjama. Tüdrukud olid ka kogu aeg ikka ninapidi juures. Edaspidi ei osta ma poest vist enam ühtegi kaarti, sest see ise meisterdamine on minu jaoks väga OK. Olgugi, et ma ostsin omale juba ise pisikese jõulukingi ära, siis “jõuluvana”ütles, et kuna ma olen sellel aastal ikkagi tubli tüdruk olnud, siis ma olen paberi ja pliiatsid ka välja teeninud ;) Tore jõuluvana ;)

A meil on ka toas kuusepuuke, jõulukuusekenekeseke :) Tahame – tõstame tüdrukute tuppa, tahame – tõstame suurde tuppa :) Määädsik :D
                              Tüdrukute toauksel olev säästu jõulukuusk ;)
Ja ma olen täitsa kindel, et kui me Eestist tagasi tuleme, siis on jõulukuuse all ka kingitused. Nüüd on see koht, kus tuleb kavalalt “silma teha” - suu lahti ja silmapilgutus peab käima aegluubis :) Kui Eestisse hakkame tulema ja lapsed juba autosse on pakitud, siis peab emme korra toas käima, sest midagi “ununes”maha :D:D Küll ma olen kaval ! :)

Juba eelmisel nädalal tõime selle kauni kuusepuukese tuppa :D Ehtisime kõik koos ja puha ;) Panime kuuse otsa needsamad “kurikuulsad” käbikesed , mis ma mändide pealt noppida julgesin. Tegelikult olen ma ikkagi seda meelt, et ei rikkunud ma selle noppimisega mitte kellelgi mitte midagi. Ei noppinud ma neid kusagilt erahoovist ega ka korrusmajade õuel. Männid on praktiliselt suure tee ääres ja maja, mis mändide kõrvale jääb, pole samuti elumaja vaid seal on mingisugune firma.

                                              Minu kuritöö sündmuskoht

Tõenäoliselt ei käi need firma töötajad puhkepauside ajal nende mändide pealt ka käbisid imetlemas, seega ei teinud ma oma noppimisega kellelegi olulist kahju. Nüüd on minu käbikorjamine kenasti selgitatud ja võime tõdeda( vähemalt ma ise), et tegemist ei olnud siiski nii suure kuriteoga, et kellelegi sellest mingeid suuremaid hingehaavu jääks. Mänd saab ka sellest üle, sest paari aasta pärast kasvatab ta omale uued käbi. Sain käbide hingeelust ka veidike targemaks ja teatan rõõmuga ka kõikidele teistele, et kevadel nö. käbi “avaneb”, puistades loodusesse oma seemned. Tühi kest( loe: käbi) jääb puule veel umbes 2 aastaks ja kukub siis ise maha, peale seda hakkab kasvama uus käbi. Kui keegi tahab mulle endiselt väita, et tema puu peal on käbid aastast aastasse ja maha ei kukugi, siis see peab küll mingi imepuu olema, sest looduslikult ei ole see lihtsalt võimalik.
Mina noppisin nö. “kinniseid” käbisid ja kodus (soojas toas) avanesid käbid juba paari päevaga, andes meile palju, palju seemneid. Nüüd istutame osad seemned mulda ja hiljem juba idanenud männikesed Abbile. Ikkagi oma, seemnest istutatud, männipuu ;)
Praegu algas Soomes ka käbikorjamise hooaeg. Iga korjatud käbiliitri eest maksab kokkuostja 1 €. Kusjuures see on puhastulu, makse selle pealt maksma ei pea ;) Seega, kõik käbisid korjama. Seekord siis ikka metsa, mitte Virge kombel kaunistuseks istutatud puu pealt ;) :)

Kellelegi veel männiseemneid?

                                                               Krutski ;)
Janelil oli 12.12. lasteaias jõulupidu. Lasteaias on nii, et igal rühmal on oma jõulupidu. Selles mõttes on see väga hea, et nii mahuvad kõik vanemad kenasti ära – ei ole õhu ega toolide puudust.
Nagu ikka, lapsed tantsisid ja laulsid. Ma kohe täitsa imestasin, kui nad “Tuiki, tuiki tähtönen” laulsid, sest Janeli laulis nii ilusasti – tugeva ja selge häälega nin sõnad olid ka kõik peas. Mitte nagu tema emme – kõvasti ja valesti :D:D Õnneks oli kaamera meil ikka kaasas ja kõik sai kenasti tuleviku tarbeks ära salvestatud ;)
Karolini jõulupidu on aga alles 22.12, seega tema jõulupralle jääb koolis pidamata, sest samal ajal istume me rõõmsalt juba laevas ja kimame Eesti poole ;)
See eest hakkas Karolin eelmisest nädalast jalgpalli trennis käima. Suvel ostis ta omale sünnipäevaks ka jalgpalli – ma täitsa imestasin. Kust ja miks selline huvi? Ei tea. Ma olen küll igasugu muid sportialasid harrastanud, aga mitte jalgpalli. Ju siis temast tuleb meie pere jalgpallur ( või pesapallur või saalibändi-pallur – oleme ju Soomes ). Las laps harrastab seda ala, millega ta ise tahab – peaasi, et millegagi tegeleks. Kusjuures tal on ka joonistamises hea käsi – seda on öelnud nii lasteaias ( Eestis siis) kasvatajad, kui ka Soomes õpetaja. Ja tegelikult on ka Janelil täitsa loov käsi - sedagi on lasteaias öeldud. Kohe näha, emme lapsed! :D:D Muhahhaha :D Vaatame, äkki saame nad alates järgmisest sügisest kuhugi kunstiringi sebida ;)

Tahan ühe asja üle veel rõõmustada: nimelt on lapsed juba 7 kuud terved olnud! :) Juhhu! Juba sülitasin kolm korda üle õla ka ;) Vaatake, kui vähe on rõõmuks vaja... Samas see pole tegelikult vähe, see on väga palju...See on ikka NIIIII hea ja oluline, kui lapsed on terved...

A, ja sellest ka - “Õhtulehe” honorar on ära kulutatud, pluss natuke rohkemgi ja Janeli vanale lasteaiale kingitused ostetud. Nii nagu lubatud ;) Tegelikult sai need juba päris tükk aega tagasi ostetud.

                                                                  ;)

On uusi asju, on kasutatud asju ja on tüdukute mänguasju, millega nad ise enam ei mängi. Minu isikliku arvamuse kohaselt ei peagi kõik kingitused olema uued ja otse poeriiulilt. Peaasi on see, et mänguasjad/kingitused oleksid terved, kvaliteetsed ja sellised, millega midagi ikka teha ka saab – mitte, et jäävad riiulile seisma. Mina olen näiteks (teiste asjade seas )täieliku südamerahuga kinkinud (ja kingin ka edaspidi) kasutatud raamatuid, sest raamat võib ju vana ja loetud olla, aga ta on endiselt hea ;)
Miks just Janeli lasteaed?
Sellega on omad stoorid. Siin tuleb mängu jälle see õigluse tunne. Mulle võib ka paksu lauajupiga mööda pead anda, aga ma ajan ikkagi oma õiglust taga – elu lõpuni. Ei paranda mind miski.
Vallas, kus me elame, on 2 lasteaeda. Üks lasteaed sai omale ma-ei-kujuta-ette-kui-kalli mänguväljaku + rühmadesse mänguasjad, aga teises lasteaias pole isegi mitte liumäge ja osad mänguasjad/raamatud on ajast, kui Tarmo veel lasteaias käis - sellest on möödas juba 30 aastat.
Järgemööda on olulisi asju parandatud nagu näiteks küttesüsteemi vahetamine, uute akende paigaldamine, sellel aastal pandi uus välisvooder – ei saa öelda, et midagi ei tehta ;) Lihtsalt lapsed on natuke tahaplaanile jäänud. Loomulikult saavad  mängitud nende asjadega mis parasjagu on ja midagi hullu pole ning ma võin öelda, et meie maakoha lasteaed on kordades paremas seisukorras, kui Tallinna lasteaiad, kus vanemad maksavad nagunii mitu korda kõrgemat lasteaiatasu, aga peavad lapsele lasteaeda wc-paberi kaasa pakkima, voodipesu pesema ja muid imeasju tegema. Meil sellist asja küll pole ;) Mina lihtsalt leian (või arvan), et iga vanem, kelle võsuke lasteaias käib, võiks( ei pea, aga võiks ) kas igal jõulul või igal sügisel ühe mängu/mänguasja lasteaiale kingituseks viia – saab sellest rõõmu tema laps ja ka kõik ülejäänud teised ;) Pean silmas siis ikka neid vanemaid, kellel see võimalus majanduslikult tegelikult olemas on ja kes päris sente ei veereta ;)
Mis mina sellest saan – minu laps ei käi ju enam seal lasteaias?
Mhhh....mh..? Konkreetselt ei saagi ma sellest mitte midagi, peale hea enesetunde....vist...Asi ei ole mingisuguses kiituse otsimises, enda pushimises ega eneseupitamises kinni, see lihtsalt on...Kuhugi ma kandideerida ei kavatse, seega pole "head nägu" ka vaja teha:D Ma ei oskagi seda seletada...Tõenäoliselt on tegemist lihtsalt andmisrõõmuga. Sedasama andmist ja tänutunnet tahan ma õpetada  oma tüdrukutele. Kui seda saab üldse õpetada...Siit ka siis meie uus traditsioon – igal aastal lasteaiale jõuludeks paar kinki viia ;) Alohha ;)
Ja siit veel üleskutse - kõik head inimesed, kes te oma laste mänguasjadega midagi ei tee, aga mis on korralikud ja veel vägagi mängitavad - toimetage need minuni ja ma toimetan nad omakorda lasteaeda ;).
Ja seesama  üleskutse võiks minna ka firmaomanikele. Ma olen ju "tohutu" reitinguga blogipidaja :D :D Uue sissekande korral ikkagi 600-700 lugejat ;) -millest ca 200 Tikri blogi kaudu, ca 100 P6rgukitzi ja enam-vähem ülejäänud  peregasoome.blogspot kaudu ;) Äkki nende seas on mõni tore ja meeldiv firmaomanik ;)
Nüüd on vist kaagutatud küll ja aitab nendest üleskutsetest ;)

Ongi vist laias laastus kõigest kirjutatud. Sain Imre käest juba eile riielda, et miks  nii pikalt ühtegi sissekannet pole tulnud, et kas olen kirjutamise juba soiku jätnud W? Ei ole ma midagi, ajaga on lihtsalt väheke tuuga ;)
Lähme lastega nüüd Raisiosse ujuma – undavad juba tükk aega siin. Aga, kui nad siin kõrval undavad, siis ei tule kirjutamisest suurt midagi välja.

Ok, tinki-vinki – kohtume jõulude ajal ;)

Friday, December 2, 2011

Grinch varastas jõulud ja mina käbisid.

Jalutasin mina eile kenasti koolist bussipeatusesse, kui mu terased silmad märkasid ilusaid põõsas-mände ja nende küljes veel ilusamaid käbikesi. Selliseid armsaid pisikesi käbikesi, mida kaunistuseks korvi panna ja lastega päkapikke meisterdada. Korjan mina siis rahulikult omale käbikesi kotti, kui lähedalasuvast majast aken avati ja hüüti, et mida ma seal teen. Ma ei teinud hüüdmisest põhimõtteliselt väljagi, sest ei osanud arvata, et see minule hüüti. Vaatasin selja taha ka veel, et kas keegi on või. Ei olnud. Noppisin aga rahus edasi. Ja jälle hüütakse, et mida sa seal teed. Vaatasin siis mammile otsa ( vähemalt ma arvan, et vaatasin otsa – vahemaa oli suht pikk), tema mulle. Adusin, et hüüe oli vist siiski mulle.
Virge:”Korjan käbisi.”
Mammi:”Ei tohi!”
Virge:”Miks?”
Mammi:“Käbid on puu peal ilusad, sa korjad kõik ära” ja siis tuli sinna lõppu veel mingi selline lause, et loodust tuleb hoida ( arvan, et see oli midagi sinna kanti, sest päris kõigest ma aru ei saanud).
Virge:” Kuu või kahe pärast kukuvad käbid nagunii maha, siis võin  korjama tulla w?” :D:D ja noppisin oma käbisid rahuga edasi.
Sellega meie vestlus ( pigem hüüded) lõppesid, sest mammi pani akna kinni ja läks ära.
Mind ajas see täitsa naerma. Tuleb välja, et isegi käbisid ei tohi korjata. Oleks ma siis mõnda oksa murdnud või midagi. Ma lihtsalt korjasin käbisi! ( (Käbisi või käbisid? - kumb õige on?)Käbisid oleks nagu õige, aga käbisi kuuldub paremini).
Nüüd olen siis põhimõtteliselt käbi-varas või nii ;)
Ja täna noppisin veel mõned käbid ;)

Eile oli meil veel selline tore õhtu, et kell 18.00-20.00 käisime Karolini koolis jõulukaarte meisterdamas. Materjal oli kooli poolt ja seega meisterdamise tasuks oli sümboolne 1 € osaleja kohta. Me käisime kolmekesi, seega 3 eurtsi. Kusjuures glögi ja piparkooki sai ka ;) Mulle tundub, et soomlased meisterdavad üldse palju. Kirbukatel näeb palju endameisterdatud asju ja igasuguseid meisterdamise raamatuid on raamatukogus ka  hunnikute viisi. Meile meeldib ka meisterdada. Ma ise olin vist suuremas tuhinas, kui lapsed :D:D Jummalast tore oli. Ei saanud arugi, kui kell juba 20.00 oli. Koju jõudsime, siis meisterdasime veel edasi. Kui ma tavaliselt ostan jõulude ajal Unicefi jõulukaarte – väikestviisi heategevus või nii. Alates sellest aastast hakkan aga meie endi meisterdatud jõulukaarte saatma ;) Ma olen selles mõttes selline vana traditsiooni austaja, et igal jõulul panen ikka paraja portsu jõulukaarte posti. Mõnus on ju reaalset, käeshoitavat, kaarti saada. Sõnumeid ja helistada võib iga kell , onju?

                                                Meie selle aasta jõulukaardid ;)

Käisin Karolini õpetajaga nädal aega ( või koguni paar)  tagasi vestlemas. Vestluse teemaks oli see, et Karolin on juba nii "valmis", et võib oma õigesse klassi minna ehk siis soomlastega ühte klassi. Pragu ta käib juba aeg ajalt osades nende tundides, on järk järgult rohkem uues klassis. Konkreetne ja täielik klassivahetus toimub veebruaris. Uh, ma ise rohkem mures, kui laps. Et kas keegi hakkab äkki kiusama või ei võeta teda omaks või... Nagu me juba teame, siis ei tohiks muretseda asjade üle, mida me nagunii muuta ei saa. Rahu Virge, ainult rahu. Ühesõnaga veebruarist on Karolin oma õiges klassis. See tähendab siis loomulikult ka seda, et sügisest läheb ta 2. klassi ( küsisin õpetaja käest igaks juhuks üle ka). Muide, selle eest, et ma Karoliniga augustis arsti juures käisin ja neid igasuguseid analüüse tegin, pole keegi arvet veel saatnud ega esitanud. Ju siis ei esitatagi. Et siis 30 € nagu maast leitud?

Janeli kasvatajaga käisin samuti rääkimas ja ka Janelit ootab alates jaanuarist uus rühm. Suuremas rühmas vabanes üks koht ja kuna Janeli jaanuaris juba neljaseks saab, siis on ta väikeste rühma jaoks ilmselgelt liiga suur. Uusi kasvatajasid ja rühma tutvustati ka. Rühmas on 14. lapse peale 4 kasvatajat. Ütleme nii, et pole paha ;)

Üüriraha rindelt sellised toredad uudised, et panga sõnul on raha siiski üürileandja kontole läinud. See oli hea uudis, mille kohe ka üürileandjale edastasin ja lootsin, et sellega on kõik lõppenud. Kaugel sellest! Üürileandja küsis hoopis, et millal ma maksin oktoobrikuu üüri, seejärel septembrikuu, augustikuu, lõpuks ka juuni- ja juulikuu! Ma ei jaganud enam üldse lasku välja, et miks sellised küsimused!? No ok, kui küsiti, siis ka vastasin. Vaatasin netipangast kõik ülekanded välja, välja arvatud juuni-juuli, sest need maksin otse Nordea pangas sularahana ( alguses ei olnud meil Soomes pangakontot). Teadsin, et see kollane koopia ülekandest on mul märkmiku vahel. Arvake - kas oli? Loomulikult ei olnud! Ja seda koopiat ei olnud ka nende miljoni paberi hulgas, mis Soome erinevad asutused mulle nende 6 kuu jooksul saatnud on! See võttis küll juba ärevaks! Kui Tarmo koju jõudis, siis kihutasime panka.  Jälle!Ütlesin pangaametlikule, et tegin juuli lõpus või juuni alguses ülekande sellesse ja sellesse firmasse, et sooviks sellest ülekandest mingit paberit. Kuna ma täpset kuupäeva ei mäletanud, siis ütlesingi umbkaudse ajavahemiku. Ja jälle kord võisin ma tõdeda, et Soome pangandus on lapsekingades ( ma ei hakka sellest vist lähemalt kirjutama, kuidas pangakaarti saadakse ja kuidas kaardikood postiga koju saadetakse ja kuidas netipanga paroolid kirjutatakse veel paberile ja neid tuleb oma miljon korda vahetada ja sellest ei räägi ma üldse, et kui tahad võid jõulupukile, Frankensteinile või koguni kadunud bin Laaaaadenile ülekandeid teha ). Tuleme minu paberi-jutu juurde tagasi. Niisiis maksin ma juuni-juuli eest otse panka ja sularahas. Et sellest ülekandest nüüd paberit saada, siis peaksin ma pangaametnikule 70 € / h maksma. Otsimise eest siis! 70 euri tunnis!! See on neil seal põhimõtteliselt nagu eraldi teenus. OMG, hea, et ma ainult silmad punni ajasin ja mu lõug suurest imestusest sinna pangaametniku lauale ei vajunud. On kellelgi kogemusi – kas Eestis käivad asjad samamoodi? Mul on olemas maksja nimi, saaja nimi, saaja konto, makstud summa, umbkaudne ajavahemik - ja selle ülekande otsimine võtaks siis tunde w? Igatahes läksin ma selg ees pangast välja. Kuna ma 100% kindel olin, et mina omalt poolt olen kõik õigesti teinud, siis edastasin panga informatsiooni ka üürileandjale a la, et kui nad soovivad, siis nad saavad panka avalduse teha ning see ülekande kviitung toimetatakse nendeni. Mõtlesin, et sellega peaks asi lõpuks selge olema. Mis Te arvate – kas oli w? Ei olnud midagi. Üürileandja saatis mulle minu üürimaksetest tabeli. Kirjas olid kõik kuud v.a. Juuli. Kõik kuupäevad olid õiged, kõik summad olid õiged. Kõik oli justkui õige, aga kus juulikuu on!? Ma Mäletan täpselt, et käisime pangas 2 korda sularahaga  maksmas: esimene kord siis, kui tagatist maksime ja teine kord siis üürisummat. Mina olin kogu aeg mäletanud, et maksin juuni ja juuli koos. Reaalsus on aga see, et maskin ainult juuni, seega on 571 € maksmata! Ja see on iga kuu sedasi järgi jooksnud! Mina veel kannan alati mitu päeva varem, peasi, et raha õigeaegselt makstud on ja nüüd olen siis iga kuu hoopis võlgu olnud! Hetkel on see minu jaoks enam-vähem katastroofi-taoline olukord. Miks nad sellest varem ei teavitanud? Miks nad kohe ei teatanud, kui nägid, et üks  kuu on maksmata! Nad teavitavad alles nüüd! On imeline jõulukuu, juhhuu !Ma ei saagi aru, KUIDAS ma nii mööda sain panna?? K U I D A S ?
Võtab, ausalt öelda, pisara täitsa silma...

Grinch siiski varastas meie jõulud :(

Õnneks on lastele ühteist juba kingikotti ostetud. Ja kui nüüd aus olla, siis muul polegi tähtsust ;) ;)