Lehevaatamisi kokku

reede, 29. august 2014

Ratastoolis ema ja väikelaps

Kui te nüüd mäletate, siis mõned sissekanded tagasi mainisin ühete ratastoolis ringiliikuvat ema, kes kasvatab umbes samaealist last nagu Johanna on.

Ekspress on temast artikli teinud. Marite on meil rikkur ja maksis artikli eest ja meie jagame seda artiklit täispikkuses ka Teiega:

Ratastoolis Annika ja tema pime elukaaslane Ivo kasvatavad Haapsalus väikest Siimu. 
Paariminutise jalutuskäigu kaugusel Haapsalu kaubamajast, ülekäiguraja ääres, porilombi taga ootab tee ületamist naine ratastoolis. Pea kaunilt püsti, õlgadeni juuksed tuules lehvimas. Taastusravi poolest tuntud Haap-salus on ratastoolis inimesed tavapärased, kuid seekord sunnib see vaatepilt autojuhte erilisele valvsusele - naine ratastoolis lükkab enda ees lapsevankrit.
See naine on Annika Niilus (25). Kärus magab tema pooleteistaastane poeg Siim. Kui Annika teed ületab, siis ta teab, et ühiskond suhtub temasuguse emadusse nagu muuseumieksponaati - kangesti põnev, kuid siiski midagi, mis võiks igapäevaselt silma alt ära olla.
"Aga ma otsustasin elama hakata!" ütles Annika. Pärast Haapsalu väikelastekodu põlengut ei suutnud ta sinna enam tagasi minna. Ta oli seal elanud lapsest saati. Nüüd alustas ta iseseisvat elu.

Ilus algus

Esimene hetk oli vapustus. Keisrilõike abil ilmale aidatud poiss oli Annikale nii suur vapustus, et kolm esimest päeva Annika lihtsalt istus ja vaatas oma last. Ta on veel tänagi kindel, et ta isegi ei maganud. Annika otsis beebi näost iga võimalikku viidet, et äkki on lapsel midagi viga. Kuid ei. Nohisev beebi imes rinda ja näis nautivat, kui ema teda silitas, katsus varbakesi, surus vastu rinda.
Siimu isa, noorukina pimedaks jäänud Ivo Sinikas (39) istus naise kõrval ja palus, et Annika kirjeldaks talle tema poega.
Annika püüdis jutustada nende pojast, kuid ülesanne oli liiga ränk. Tal ei olnud vajalikke sõnu. 18. eluaastal nägemise kaotanud Ivo pani sõrmed poja näole, püüdis lapse nägu kompides ette kujutada. Pime Ivo, kes näeb vaid õrna valguskuma, tunnetab, kus on aken ja uks, töötab peenel tööl, lukuvanana. Ta on harjunud tunnetama nüanssse, vigu, rikkeid.
Aga Siim oli täiesti veatu.
Ja siis, ootamatult, tabas Annikat see, mis tuhandeid temasuguseid, füüsiliselt invaliidistunud viljakaid naisi üle maailma - Annika ei olnud haiglapersonali silmis justkui päris ema. "Mitte kellelegi ei mahtunud pähe, et minul on laps!"
Annika, kes lastehalvatuse tõttu ei suuda oma jalgadel liikuda, oli harjunud, et üksi ei ole ta täisväärtuslik. Ei peetud teda ka selleks siis, kui ta last ootas, ega siis, kui ta oli oma lapse ilmale kandnud.
Justkui nõrgamõistuslikult küsisid haiglatöötajad temalt pärast lapse sündi eri sõnastuses korduvalt üle: kas te ikka tahate oma last? Kui te last ei taha, siis on naisi, kes tahavad.
"Aga ma ju tahan seda last!" ütles Annika, hoides ratastooli käepidemetest pingsalt kinni. Mõnel nõrgemal läheksid põlved nõrgaks sellise kohtlemise tõttu. Annikat päästab sellistes olukordades just ratastool. Ta püsis vankumatult nende ees, kes püüdsid talle selgeks teha, et ta ei ole võib-olla parim ema oma lapsele. Ta näis küll enesekindel, kuid varjas enda sees kasvavat rahutust ja hirmu tuleviku ees. Annika ise ei kujutanud ette, kuidas hakkab ta läbi elu juhtima kolme hoolt vajavat inimest - iseennast, pimedat meest ja beebit. Kuidas elada perekonnas, kus on puudu üks paar jalgu ja üks paar silmi? Kuid ta ei rääkinud oma hirmudest kellelegi.
"Ta on minu oma," ütles ta neile, kes kahtlesid tema emavõimetes.
"Kindel?"
Jah, ütles Annika. Kindel. Ta oli terve elu tahtnud last. Muidugi ei mõelnud ta sellele iga päev, võib-olla isegi reaalselt mitte, kuid tahtmine oli elada perekonnas, mida tal kunagi polnud olnud.

Põgenemine

Annika ajaarvamine algab neljandast eluaastast, kui ta Haapsalu väikelastekodusse sattus. Tema esimene mälestus enne seda on "kuskil elamisest". Ta teab, et tal on kaks õde, kes lapsendati. "Saladust siin polnud - mind ei tahetud, sest olin ratastoolis," teab Annika.
Eraldi elama hakkas Annika pärast Haapsalu lastekodu ohvriterohket tulekahju 2011. aastal. Põlenud maja lähedal, noortekodus elanud Annika pääses ehmatusega, jõudis toakaaslasele röögatada "hüppa aknast, mine appi!", ning pärast tulekahju ei tahtnud enam tagasi lastekodusse minna.
"Kas nüüd või mitte kunagi," mõtles Annika. Võimalik tulevik lastekodu seinte vahel hirmutas teda. Kui ta oma lahkumiseplaanist lastekodu juhatajale rääkis, kriipsutas too lootuse paremast elust väljaspool lastekodu kiirelt läbi. Annika kuulis: "Sa ei lähe! Sa ei saa! Sa ei oska!"
"Aga ma lähen..." jäi Annika kindlaks. Üüris oma pangakontole kogunenud pensioniraha eest salaja korteri, sisustas selle sõprade abiga paari päevaga ja põgenes.
"Ma teadsin, et kui jään juhatajat kuulama, et ma ei oska mitte midagi, siis ma ei lähegi mitte kunagi. Siis ongi mu elu nagu sealsetel noortel praegu. Eesmärkideta, teiste käsutada. Kuna minu südames oli soov elada nii nagu kõik teised, siis ma lihtsalt tulingi ära. Kuigi ma ei teadnud, mida toob homne päev."
Kolm esimest kuud elas Annika üksi. Ta sõbrad käisid pidutsemas, kuid tema seda ei osanud. Pealegi oli hirm, kuidas ta peolt koju saab, naerab Annika.
Siis tutvus Annika Ivoga. Kui ta lapseootele jäi, vajus ta nädalaks kahtlustesse ja mõtetesse. Kas lapse sünnitamine on ikka õige? Mehe suhtumine "olgu peale - kui laps, siis laps!" aitas otsustada. See oli väljakutse mõlemale, kuid eelkõige Annikale.
Maailmas on kasvav trend, et haiguse tagajärjel (hulgiskleroos, seljaajusong, reumatoidartriit) füüsiliselt invaliidistunud naised, kes vajavad oma igapäevaelus abi, unistavad lapsest ja toovad järeltulija ka ilmale. Kuid tavaliselt ratastooli jäänud naised ei sünnita. Nendel sündimata lastel on isegi eraldi nimetus - "nähtamatu populatsioon".
Annika tahtis oma lapse "nähtavaks" teha. Aga et ta muutub koos lapsega ka ise erilisel kombel nähtavaks - seda ta ei osanud ette kujutada.
Ei taha väljagi minna
Kui Annika beebiga koju jõudis, ei teadnud ta, mis edasi saab. Jah, ta teadis, et laps käib lapsevankrisse, kuid kes seda vankrit lükkab? Loogiliselt peab vankrit lükkama kahel jalal, kuid neil kahe peale polnud lükkajat.
Kui Annika oli beebiga nädala toas istunud, otsustas ta, et aitab. Peab hakkab elama! Ta läheb algatuseks poodi.
"Raiusin endale, et ma ei saa ju eluks ajaks tuppa jääda, ma pean õue minema. Ja laps tahab õue."
Annika veeretas end tänava otsani, jõudis peateele välja, kuid sisetunne ütles, et kõik inimesed, kelle akendest nad möödusid, vaatasid huviga seda pilti: ratastoolis ema lükkab ees lapsevankrit.
"Mul oli nii vastik tunne, et pöörasin ringi ja läksin koju."
Annika andis beebi mehe hoolde ja läks poodi üksi.
Aga nüüd, mil Siim on juba pooleteistaastane, on Annika kasvatanud sisemist uhkust ja kindlust, teiste inimeste pilgud ei huvita teda enam. Siimust on saanud väikemees, kelle valged juuksed, sinised silmad ja rõõmus kilkamine murravad kõikide südame. Annika sõidab elektriratastooliga päevas kuni 12 km. Ta lükkab ees lapsekäru ning muudkui sõidab ja sõidab. Näitab Siimule kodulinna, Haapsalu idüllilisi kohti.
Ta on kogenud pilke, "miks sinusugusele laps?!", kuid mõtleb, et vaadaku pealegi! Ta käib lapsega kaks korda päevas õues, sest toas "võib end lolliks istuda". Tugiisikut ta enam ei taha - poiss juba kõnnib ja nad saavad hakkama. Siim teeb juba selliseid trikke, et kui ema korraks ratastoolist tõuseb, siis ajab ratastooli minema. Annika ei saa enam selja taha vaatamata tooli istuda.
Kui nad lähevad koos mänguväljakule, tahavad kõik aidata, kuid Annika ütleb, et saab hakkama. Just sellepärast ta tuligi mänguväljakule, et saab ise hakkama.
Tõsi, ükskord lasi ta Siimu kärust välja, kuid ratastooli rattad kaevusid sügavale liiva ja Annika jäi kinni. Aga Siim, kindlal sammul ja tagasi vaatamata, aina kaugenes. Ja Annika rattad aina kaevusid ja kaevusid... Mitte kedagi polnud läheduses, kes poisi enne autoteele jõudmist peataks. Siis võttis Annika kokku oma hirmu, emainstinkti, tõusis toolist oma nõrkadele jalgadele ning lükkas ratastooli liivast välja. Kukkus ise sinna maha, kuid upitas end püsti ja kihutas täiskäiguga lapsele järele.
"Ise mõtlesin, et kas keegi naerab ka mind..."
Sest ta teab, et majalapsed naeravad ta üle.
"Olen kuulnud, kuidas lapsed mu peale näpuga näitavad, et vaata: tema ja laps? Kas see on tema laps? Mis teeb tema lapsega - ja vaata, kuidas ta käib."
Kord võttis Annika ühel sellisel uudis-himulikul lapsel käest kinni ja küsis - kas sa ei arva, et ma kuulen seda ja mul võib olla ebamugav?
"Kui tahad teada, tule, küsi ja ma räägin sulle," pakkus Annika.
Kord lükkas ta lapsevankrit paar meetrit omal jalal - ta oli parkinud ratastooli koridori ja vanker oli vaja samuti sisse lükata. Ühel hetkel kadus Annikal tasakaal ja ta kükitas. Mööda läks naine, kes jäi seda vaatepilti vaatama. Et tore küll - noor ema, laps käekõrval, on keset päist päeva purjus!
Annika tabas õhust selle vaataja mõtteid ja ütles enne, kui naine sai midagi öelda: "Ma ei ole purjus, kui te seda mõtlete... Ma käingi niimoodi. Mu jalad on haiged. "
Naine võttis seepeale lapsel käest kinni ja aitas koduukseni.
"Mul oli väga ebamugav... Jalutab inimene ja jääb mind vaatama..."

Unistus jalutada mehega koos

Mullu detsembris andis Haapsalu linnavalitsus Annikale ja Ivole ühetoalise korteri. Samuti elektrilise ratastooli. Annika oli lummatud.
"Et mis mõttes, mõtlesin. Miks mind niimoodi aidatakse? Kas juba liiga palju pole, mõni ei saa sedagi. Nüüd ongi minul ainult elada ja laps üles kasvatada."
Kas Annika kujutaks ette, et tal on veel lapsi? Annika kehitab õlgu. Parem on kasvatada Siimust tubli inimene, ütleb ta.
Kas Siim läheb sõime? Ka siinkohal kehitab Annika õlgu. Ta ei kujuta ette, et on lapsest rohkem kui kolm tundi eemal. Neli tundi? See on võimatu! Igatsus murraks ta maha.
"Ma naudin seda, et mul on laps. Igal hetkel, mil me koos oleme, tunneme koos rõõmu," ütleb ta.
Vahel unistab Annika, et nad võiksid kogu perega kolmekesi jalutama minna - Annika ratastoolis, pime Ivo tema kõrval ja Siim. Korra tegi Annika mehele ettepaneku, et "lähme, ma võtan Siimu oma sülle", kuid ei. See tundus liiga ohtlik. Aga tugiisikut nad ka ei taha. Põhiline on ise hakkama saada.
"Mul on vaja kolme inimese eest väljas olla - iseenda, poja ja pimeda mehe eest. Mul peab kogu aeg nupp töötama," ütleb Annika, "pean mõtlema oma pere turvalisusele."
Ivo palub senini poja kirjeldamist. "Missugune ta välja näeb," küsib Ivo.
Aga Annikal pole ikka veel õigeid sõnu.




neljapäev, 28. august 2014

Kuidas meil kohtus läks?

Istusime kohtus 6 tundi!!
Olin terve see aeg istungisaalis kohal, nö advokaadi assistendina. Mina tunnistamas ei käinudki.

Kui ma nüüd ausalt kirjutan, siis sisetunne kõige parem pole.
Seda sellepärast, et vastaspoole esindajad olid end selle valetamisega nii hästi üles löönud, et mul jäi imestusest lausa suu lahti.
Kõik vastused oli nii filigraansed ja tulid nagu lauluraamatust. Hea, et vahepeal hingasidki.
Ilmselt istuti nädal aega enne istungit koos ja harjutati :)

Seevastu meie poisid kokutasid ja selgitasid asju pabinaga.
Ütlesin neile enne kohut, et muud ei ole vaja, kui tõtt rääkida.
Nii saigi tehtud.

Kui kohtunik nüüd jutustamise põhjal oma otsuse teeb, siis peaks Proua Ülemus pika puuga ära panema.
AGA kui kohtunik asjadesse nüüd süveneb ja tõendeid arvesse võtab, siis peaksime jälle meie pika puuga ära panema.

Proua Ülemus esitas kohtule tõendusmaterjaliks KOOPIA Tarmo ja tema paarimehe töötundide lehest.

Selle paberiga taheti kohtule tõenda, et Tarmo EI OLNUD 16.12.2012 (pühapäeval) tööl.
Originaali kohtus muidugi ei esitatud, olgugi, et seadus seda ette näeb!

Esiteks - Tarmo tunnilehe pealt ei lugenud isegi mitte välja, kelle leht see on. Pool nime oli kopeerides lihtsalt kaduma läinud ja näha oli ainult tähtede alumised osad. Kohtunik peab niisiis oletama, et see on Tarmo leht.

Teiseks - Tarmo tunnilehel  oli detsembrikuu päevad, aga kaastöölisel  novembrikuu!? Seda ei pannud Proua Ülemus ise ka tähele ja kui kohtus sellele tähelepanu pöörasime, siis saime vastuseks, et see on töölise "näpukas"! Põhimõtteliselt siis nii, et tööline tegi apsaka, aga arvestage nii, et see oleks detsember?!
Me võiks ka siis pakkuda, et Tarmo tegi apsaka ja lugege kõik päevad pühapäevadeks. Nii vä?
Ehk kohtunik peab jälle oletama, et tegemist on detsembrikuu töötundidega.

Kolmandaks - Tarmol oli tööpäevaks märgitud ka 19.12.2012, OLGUGI, et sel päeval sõitsime kella 8.00 laevaga juba Eestisse!
Mis valemiga ta seal 9 tundi tööd tegi, jääb küll arusaamatuks!
Ühesõnaga see kurikuulus pühapäev vahetati 19.12.2014 tööpäevaga ära, sest kui seda 16.12.12 päeva pole, siis ei pea maksma ei pühapäeva ega puhkeaja hüvitist!

Neljandaks - Tööle minnes tuli kasutada kiipkaarti. Saime kiipkaardist minekutest-tulekutest väljavõtte ja seal on selgelt näha, et Tarmo OLI 16.12.2014 (pühapäeval) tööl. Seda põhjendasid nad sellega, et keegi teine kasutas kiipkaarti, sest selliseid "trikke" tehakse kogu aeg! OMG! Mis järgmiseks?! :)
Lisaks sellele puudus kiipkaardi väljavõttest 19.12.2014 tööpäev, mil ta tööandja andmetel TÖÖL OLI. Seda oleks tööandja ilmselt põhjendanud sellega, et Tarmo unustas kiipkaarti kasutada ;)

Viiendaks - neljandaks raius Proua Ülemuse poolt tunnistajaks kutsutud Härra Ülemus, et nende firmas ei teha MITTE KUNAGI pühapäeviti tööd. MITTE KUNAGI! Ma võin  kohe mitu töölist vajadusel tunnistajaks tuua, kes on pühapäeviti tööd teinud, aga pole selle eest lisatasu saanud. Rõhutan - mitu töölist!

Kuuendaks - ma käisin ise selle firma juhataja juures, kellele Tarmo tööd tegi. Tal oli Tarmo töötunnid kõik välja prinditud ja selles väljavõttes oli 16.12.2014 kenasti sees. Juhataja esitas tabeli täpselt samal kujul ka Proua Ülemusele. Mulle see juhataja seda väljavõtet ei andnud kuna kartis, et siis esitab Proua Ülemus nõude tema vastu ja see jama tuleb kõik temal kinni maksta.
Kuna nad nüüd ühes paadis on, siis pole seda minu nähtud tabelit kunagi ka olnud!

Seitsmendaks - lehtede peal on valgendajaga parandusi tehtud ja seda on sealt väga hästi ka näha.

Põhimõtteliselt esitatakse kohtule täiesti suvaline paber.
Ausõna - ma oskaks samast paberist sellise tabeli koostada, kus ma võiksin kasvõi kõik kuupäevad tööpäevadeks märkida - originaali pole ju vaja!

Mida siis Proua Ülemus veel oma tunnistajatega väita tahtis?

Loomulikult polnud Tarmol mitte mingisugust ehitusalast töökogemust.
Täitsa põmm-põmm inimene ehituse alal kohe.
Olgugi, et enne seda, kui Tarmo sinna Proua Ülemuse firmasse tööle läks, kirjutas ta avalduses, et on ehitusalal olnud 2006 aastast. Põhisuund - üldehitust. Lisaks kirjutas veel, et on paigaldanud mitmesuguseid katuseid (neid oli kaks erinevat liiki, aga kuna ma seda paberit praegu otsida ei viitsi, siis ma ei oska täpselt kirjutada, milliseid katuseid).
Ja siis hakkas härra ülemus tunnistama, et Tarmo oli täielik algaja ja tegi ehitustöid ainult 2006 aastal ja töövestlusel ta oma töökogemustest ei rääkinud.
Härra Ülemus väitiski, et tema sai Tarmo avalduse põhjal aru nagu ehitustööd tehti ainult 2006 aastal! Põhimõtteliselt 2007,2008, 2009, 2010 sügas kodus lihtsalt tagumikku! :D
Kas ei tundu ebaloogiline, et inimene, kes ON 2006 aastast alates ehitusalal, jätab oma ehituskogemustest töövestlusel rääkimata!?
Lisaks on ju olemas eelmise tööandja töötõend ja kui proua ülemus nii väga tahab, siis saab ju Eesti Töötukassast andmed, et ta oli seal kõik need aastad tööl.
Kusjuures mulle meenub praegu, et mul on see paber kodus olemas!!!
Ei tulnud selle peale, et see kohtusse kaasa võtta. U1 paber, või mis see on.
Täielik tainapea!
Seal on ju kõik töötatud aastad näha!

Igatahes tegi Härra Ülemus selgeks, et Tarmol töökogemusi ehitusalal pole ja ta võeti tööle abitöölisena.

Tegelikkus oli aga nii, et alguses ei olnud tal Tarmo kogemustele vastavat tööd pakkuda ja pakuti katustel abilise tööd. Kuna tööd oli vaja, siis võttis Tarmo selle loomulikult vastu.
Töömaa, kus Tarmo tööd tegi, oli lasteaia katuse paigaldamine. Tema tööks oli vihmaveerennide kaarutamine, paigaldamine ja kõik muud, mis nendega seotud oli. Need ei olnud tegelikult abitöölise tööd, aga palka sai abitöölise oma. KUI ta oleks abitööline olnud, siis oleks ta pidanud põhimõtteliselt meistrile plekki kätte andma, mitte iseseisvalt tööd tegema.
Kusjuures selle katusetööde juures meil mingit nõuet tegelikult ei olnudki.
Miks nad selle sisse üldse tõid? - jäi mulle, isiklikult, arusaamatuks.
Ju tahtsid rohkem oma usutavust tõendada ja tõid seetõttu ebavajalikke tunnistajaid tunnistama ;)

Katuse peal oli ta ainult mõned nädalad, sest peale seda sai ehitusalale. Ka seal väitis tööandja, et ta tegi abilise töid ja vedas materjali töömeestele kätte. Põhimõtteliselt ca 7 kuud muudkui vedas ja vedas ja vedas...
Tegelikult lõid nad rõdusi puiduga üle. Mina ei oska sellele tööle konkreetset nimetust anda, aga sedasi nad tegid:


Puiduga löödi üle kõik - laed, seinad ja põrand. Liskas sellele ehitasid nad kahe korteri rõdudele tulekindlaid vaheseinasid (sry, ei oska jällegi normaalselt selgitada). 
Iga loll saab aru, et abitöödega pole siin küll midagi pistmist.
Proua Ülemus väitis muidugi, et need on suvalised pildid ja pole Tarmo tehtud.

Lisaks selle rõdude töömaale ehitas Tarmo samale tööandjale, kellega Proua Ülemus nüüd ühes paadis on, tema kodule terassi. Terassi ehitati koos käsipuude, treppide ja igast muude detailidega. See on ka muidugi abitöölise töö ja timpuril pole seal midagi teha! Kust siis äkki töökogemused tulid? 
Kusjuures tööandja tunnistas, et nad seda ka ehitasid. 
On ju ilmselge, et Tarmol  oli ehitusalane töökogemus olemas.

No ja kõigele muule lisaks sai Tarmo peale Proua Ülemuse alluvusest lahkumist töökoha, kus maksti kohe IV palgarühma (isegi natuke kõrgemat), mis tõendab samuti, et tal oli ehitusalane töökogemus. Või tuli see kogemus ka üleöö ja lambist?!

Kuidas saab tööandja üldse väita, et mingit töökogemust pole, kui neile on avalduses selgitatud, et töökogemus on aastast 2006 ja lisaks on kohtule varasemast töökohast esitatud  töötõend, kus tööandja kirjeldas konkreetselt Tarmo ametialasi ja pani juurde aastad, mil Tarmo seal töötas?! 
Et varasem tööandja oli siis täis ja kirjutas sellise tõendi lambist?

Töötõendi peale hakkas Proua Ülemus muidugi kaagutama, et see on ju väljastatud 2013 aastal!
Eeeee...Kui ta seadustega kodus on, siis ta peaks ju ometi teadma, et töötõendit võib 10 aastat tagant järgi küsida.
Lisaks me ei teadnud 2011 aastal, et meil sellist tõendit töökogemuste tõendamiseks 2013 aastal vaja peaks minema.

Proua Ülemus oli kohtus väga üleoleva olekuga.
Kui Tarmo rääkis, kuidas asjad olid, siis ta naeris laialt ja kui Tarmo rääkis midagi sellist, mis talle ei meeldinud, siis vaatas haledate silmadega kohtuniku poole ja pööritas pead a la kuidas tööline sellist asja üldse rääkida saab, et tema on KÕIK ometi ausalt teinud ja korralikult maksnud.

Kui ma saaksin kohtus esile tuua need seitse töölist, kellele ta JUBA tänu minu sekkumisele rahad ära on maksnud... ja need kolm, kelle asjad hetkel kohtus on...ja need neli, kelle asjad ootavad läbi vaatamist...
Kas ta siis vaataks kohtuniku samasuguste haledate silmadega?
Kui asi peaks hovisse (järgmise astme kohtusse) edasi minema, eks siis tooksime need ka kõik mängu ja siis saab kohtunik näha "õilsat" tööandjat, kellele on liiga tehtud.

Seda ma ütlen, et meeskonna oli ta omal hästi kokku pannud ja tema poisid vuristasid oma juttu nagu oravad rattal.
Väga usutav oli - kui ma poleks asjaolusi teadnud, siis oleks isegi uskuma jäänud.

Kui kohtunik nüüd neid pabereid ja ütlusi seedima hakkab, siis peaks ta aru saama, kes valetab ja kes mitte.

Otsus tuleb 12.septembril.

Minu sisetunne on natuke rahutu. Just selle pärast, et tema poisid tulid ja valetasid silmagi pilgutamata.
Tegelikult see tunnistaja, kellega ta nüüd ühte paati istus, hakkas värisema, näovärv muutus oluliselt ja osadele küsimustele, mida oleks tulnud teada, vastati klassikaliselt: "Ma ei mäleta!"

Kui otsus tuleb meie kahjuks, siis 100% läheb see asi hovisse edasi.
Neil enam mingeid trumpe pole, sest nemad on näidanud, kuidas ja mil viisil asju ajavad. Kõik, kes valetada said, käisid valetamas ära.
Tänu sellele, et aeg tiksub, tekivad meil äkki ikkagi mõned trumbid juurde.
Lisaks on meil veel mõned sammud, mis praegu kahjuks kasutamata jäid - hovis saavad need aga ära kasutatud.

Kas ei ole naljakas, et kogu selle töösuhte ajal oli kõik OK, väljaarvatud see pühapäevane tööpäev (16.12.2012)?
Kas ei ole naljakas, et tööandja väidab nagu tööline poleks sel päeval tööl olnud ja töötunde teinud, aga ometi on need tunnid töölisele välja makstud?
Kas ei ole naljakas, et töölise tööpäevaks on märgitud 19.12.2012 ja ta tegi sel päeval 9 tundi tööd, olgugi et ta sõitis sel ajal hoopis laevaga Eestisse?
Teisi naljakaid pointe ma praegu kirjutada ei saa, sest siis saab Proua Ülemus liiga targaks ;) ;)

Seda pean ka ütlema, et kohtukulud on ammuilma suuremad, kui nõue ise.

Proua Ülemuse firma on ka kuidagi imeliku vähikäigu teinud, kui 2012 puhaskasum oli ligi 350 000 €, siis 2013 aastal oli kahjum juba ligi -50 000 €.
Võttes arvesse, et tegemist on rendifirmaga, siis see on kuidagi imelik muutus... Samas, kui ta alates 2013 maikuust kõigile enam-vähem õiglast tunnipalka ja hüvitisi välja maksma hakkas, siis kuivaski kasum kokku.


Proual on Härraga muidugi uus firma juba loonud, seal kahjumit pole. Puhaskasum paneb isegi imestama - sellise väikse aja ja käibe kohta päris korralik kasum.

Et siis sellised lood meie kohtuga.

Otsus tuleb niisiis 12.septembril.
Eks ma veits pabinas olen, sest Proua Ülemuse tunnistajad olid nii treenitud. Proua võib hetkel kodus käsi plaksutada, sest on suutnud pabina siiski sisse ajada.
Minu õnnitlused, Proua Ülemus ;)

Aga ma usun, et õiglus siiski võidab - varem või hiljem.
Seda julgen ka öelda, et Proua Ülemus saab veel kõvasti vastu näppe.

Kõige naljakam selle asja juures on see, et olgugi, et ma pole mitte kordagi firma nime ega muid konkreetseid andmeid avalikustanud, siis kirjutavad mulle inimesed, eks ütlevad, et neil ka Proua Ülemusega probleeme :D
Kui küsin, et kellega, siis nimi on õige.
Turu on väike kant ja ma usun, et suur osa eestlasi on sealt firmast läbi "käinud".

Nüüd siis natuke pakkima, õhtul nabrinna ja lastega ujuma ;)

teisipäev, 26. august 2014

Karolini sünnipäev

Nagu ma ennist kirjutasin, siis aasta emana lõi ühtäkki pähe, et lapsel on täna õige sünnipäeva päev!
Ei teagi, kas nutta või naerda! :D Pigem vist siiski naerda ega elu ju seisma jäänud.
Läksin Karolini juurde ja ütlesin, et tal on täna sünnipäev ja tegime kalli-kalli. Tal polnud endal ka meeles, et sünnipäev on. Me oleme mõlemad sellel lainel, et sünnipäev on siis, kui pidugi.
Aga ikkagi - ma saan aru, kui sõbrantside sünnasid ära unustatakse, aga et oma lapse õige päeva...!!! :D

Eks ta õhtul ikka sai kingi ja lilled ja tordi (mis maksis 25 €!?).
Nende eest hoolitses muide Tarmo ;)


loeb, mis vanus on ;)

soovib soove

soovid olemas, võib puhuda

uus Monster

See odav 25 € tort :)

Kusjuures kingitus oli vale, sest nüüd ei ole enam Monsteri nukud popid vaid hoopis mingid ponide nukud. Mis, olgem ausad, on põhimõtteliselt ühesugused. Nimi on ainult erinev. Saa siis aru! :):)

Kusjuures poodi me täna ei jõudnud (et ta ise omale kingi välja saaks valida), sest avastasin lõunal, et kohus on hoopis HOMME, mitte ülehomme!!!
Oi, kus mul hakkas siis kiire nende selgitustega, mis advokaadile saata tuli.

Mul on kõik asjad varsti segi nagu pudru ja kapsad! Liiga palju asja ühe korraga ja pea on pulki täis!

Mõtlemine tuleks mul üldse mõneks ajaks keelu alla panna, sest see ei lase mul magada.
Vaatan õhtuti telekat ja tunnen, et hull unekas on juba peal ning kobin voodisse.
Viimasel ajal juhtub see 23-24 ajal.
Voodis hakkan aga igasugu asjadele mõtlema ja siis ma rullin, ja rullin, ja rullin...Algul on kell 1, siis 2, lõpuks 3, kusagil 3-4 vahel jään alles magama.

Põhimõtteliselt oleks mul vaja aeg maha võtta, üksikule saarele põgeneda ja seal lihtsalt vedeleda :D

Aga OK, põgenen nüüd arvutist, sest homme ikkagi tähtis istung ootamas ;)

Kurb...

Käisime, meie, lasteaias ja ei suutnud mina pisaraid tagasi hoida.
Ei suutnud!
Minu lemmik kasvatajad olid ka mõlemad tööl. Ka neil tulid pisarad silma.
No nii kurb oli :(

Ütlesin neile, et kui midagi peaks Eestis valesti minema ja me mingil põhjusel ikkagi Soome tagasi kolime, siis kolin kindlasti samasse kanti ja paneksin Johanna nende lasteaeda.
Ma arvan, et see nii siiski ei lähe ja me jääme Eestisse. Ega see laste solgutamine edasi-tagasi normaalne poleks, aga ajalugu näitab, et kõik mis tundub nii kindel, ei ole siiski kindel.
Iial ei või teada.

Sellel nädala peaksin oma töölepingu ka advokaadibürooga kätte saama. Kui see käes on, siis peaks materiaalses mõttes muret murtud olema. Eks mul on praegu ka mingid varud olemas, et selle eesti kolimise sammu üldse teha julgesin, aga varud hakkavad vaikselt otsa saama.
Kahe viimase kuu jooksul pole ma praktiliselt asjaajamisega tegelenudki. Olen küll kirjadele vastanud, aga reaalselt tööd pole teinud - ainult hädavajaliku ja tõsiselt karjuvad asjad.
Ei ole suutnud end lihtsalt kokku võtta! Kui sa kaks nädalat köögi põrandal vedeled ja ulud, siis on raske mingeid numbreid kokku lüüa, eksole ;)
Nüüd kus augustikuu tuludeks on üks suur ümmargune null (samas pole kuu veel läbi! - oleme positiivsed), siis ma lihtsalt pean end selle lainele saama.
Midagi muud ei jää üle! Ja kui selg juba vastu seina on, siis sealt oskan ma hästi välja tulla ;)

Hakkasin eile vaikselt asju pakkima ja ma tahaks küsida - KUHU ma need asjad kõik panen?
Tahaks kõik oma asjad kaasa võtta, aga paraku pole auto kummist ja hea kui 10% kaasa mahub!
Vaatangi, et selle võtan ja selle võtan ja selle võtan ja siis saan aru, et need kõik ju ei mahu!
Tulen ikkagi oktoobris-novembris konkreetsele kolimisreisule.
Pean lihtsalt ühe bussi leidma, millega tulla.
Kuhu ma need asjad Eestisse saan, siis kuhu ma seal need panen?! :)
Korter pole ka ju kummist :D
Ok, saan need siiski sinna kontori-korterisse ladustada.
Selles mõttes ei ole hullu midagi - taeva alla ja bussi asjad ei jää.

See, et mul praegu kummist korterit ei ole (kuhu Soomes toodavaid asju paigutada) paneb mind rohkem pingutama selle nimel, et oma korter kiiremini valmis saada.

Käisime täna nõuandlas ka, et Johanna pabereid kätte saada. Kuna Johannal oli see kontroll tegemata, mis aastaselt tehakse, siis läks meil nii hästi, et saime mõõdud-kaalud ka veel kirja ja vajalikud vaktsiinid tehtud.
Kontrollkäikudest saime väljavõtted ja seega on Johannaga ka asjad parlanksis.
Viisime nõuandla-tädile ka tänutäheks kommikarbi.

Kooli läheme homme, sest siis on eesti keele õpetaja ka olemas. Karolin tahtis temale veel eraldi kingi teha.

Nüüd pakin siis veel natuke, sest õhtul Heljä juurde.
See on hea, et ma papp-kaste vähemalt kaasa võtsin ja mul asju kuhugi pakkida on!!!!
Tainapea (loe:Virge), jättis tegelikult võtmata!!!
Nii lahe on ju asju prügikottidesse toppida!

Kui Heljä juurest tagasi olen, siis hakkan ilmselt Tarmo kohtuasja uuesti üle vaatama. Kohus on neljapäeval, seega on aega minimaalselt.
Fui-fui-fui, me tunnistaja on ka kenasti alles - ära pole teda hirmutatud, olgugi, et alguses üritati teda pehmeks rääkida.
Saime ka lisatõendeid juurde, mis teatud asju meie kasuks näitab.
Kuidas kohtus läheb ja  kõik lõppeb, näitab neljapäev.

Sada asja oleks veel vaja teha - kust see aeg võetakse?!
Täna on teisipäev - tagasi sõidame reedel, aega majandada on seega ainult 2 päeva.
Võibolla peaks seda tagasisõitu natuke edasi lükkama? Eks vaatab.

Lisaks kõigele muule on Karolinil täna sünnipäev.
Aasta emana läks see mul hommikul meelest ära (!!!???) ja traditsioonilist koogiga üles laulmist ei olnud.
Tunnistan ja häbenen!
Meelest läks see mul sellepärast ära, et oleme pidu planeerinud pühapäevasele päevale ja sellepärast olemegi juba harjunud, et sünnipäev on pühapäeval. Samas ilmad on nii nutused, et tuleb seda pidu vist veel natuke edasi lükata. Tahaks ikkagi lastele toreda ürituse teha, kus palju mänge ja põnevust oleks.
Kuna mu kaalikas sedasi alt vedas ja hommiku-laulmist ei olnud, siis lubasin talle, et lähme mänguasja poodi ja ta võib omale sealt sellise kingi valida, mida tahab.

Ega´s muud, kui lähen majandan edasi, kell tiksub ;)

pühapäev, 24. august 2014

Homme Soome

Uus nädal toob reisu Soome, sest Tarmol on neljapäeval kohtuistung. Kuna ma ise selles asjas tunnistaja olen, siis tuleb mul platsis olla.

Janeli lasteaeda lähme ka - toome tema kausta ära ja viime kasvatajatele tänutäheks väiksed kingikotid. Tõesti oli tore lasteaed. Kui mul pisar seal silmanurka ei tule, siis ma olen tugev! ;)

Koolist lippame samuti läbi, sest klassijuhatajale on ka vaja kingikott viia. Kooli vastu mul nii ülevaid tundeid pole, kui lasteaia ja koolis mul ilmselt silm märjaks ei lähe.

Kingikotid on iseenesest sellise sisuga:

Natuke Eesti kommi ja Eesti käsitööd

Igale kasvatajale pildike ka

Karolin oma õpetajale veel midagi joonistanud ei ole. Ütles, et homme joonistab ;)

Siis on vaja veel nõuandlas käia, et Johanna paberid küsida. Esimese kasvu-aasta kohta on info ikkagi nende käes.

No ja otse loomulikult külastan oma õpetajat, Heljät. Mine tea millal jälle Turu kanti satun!
Samas me leppisime emaga just kokku, et järgmisel aastal lähme Turusse, telkima. Ma jõudsin enne tagasi kolida, kui tema mulle külla! Pole, teine, veel Soomes käinudki.
Eks see siis paistab, kas lähme või mitte.

Seda ei hakka vist mainima, et kõik kirparid kavatsen läbi tuuseldada.
Appi, kuidas ma ilma kirpariteta edasi elan!? :D

Soomes oleme viis päeva - homme lähme, reedel tuleme.
Kõik päevad on üsna tihedad, tundub, et pakkimiseks ei jäägi aega.
Tulin ju maikuus selle teadmisega Soomest ära, et sõidan augustis kenasti tagasi. Seega ei ole ma sealt veel mitte ühtegi asja ära toonud.
Eks seekord võtan olulisemad asjad kaasa (fotod, albumid, raamatud jne).
Ülejäänud asju hakkab Tarmo jupi kaupa ise tooma.
Õnneks ei ole seal midagi nii karjuvat, et peaks bussi võtma ja spetsiaalselt kolimise pärast sinna sõitma.
Esialgse vihaga oleks loomulikult tahtnud kohe sinna sõita, oma asjad peale pakkida ja adjöö öelda, aga see viha on läinud.

Laste asju on seal ikka on.
Ma ei teagi, kuhu ma need asjad kõik panen!?
Tüdrukutel siin ju konkreetset tuba enam polnudki. See, mis neil kunagi  (enne Soome kolimist) oli, sellest sai Soome-ajaga sujuvalt kolatuba. Kõik, mis ebavajalik tundus, lendas sinna tuppa.
Nüüd tegin selle toa uuesti elamiskõlblikuks ja kui on vaja ikka öelda, et mine mossita oma toas, siis saab sinna tuppa ka mossitama minna ;)
Tegelikult mööbeldasin ma siin kõik toad ümber. Tõin koju uut hingamist...
Tahaks juba nii väga, et enda korter juba valmis oleks!
Ei jõua ära oodata!

Puud on kenasti ära veetud, nüüd võin ennast tegelikult villatöödele pühendada.
Seda nalja peaks kohe pildistama :D

OK, magama ära ;)

kolmapäev, 20. august 2014

Ema-tütre teeõhtu :)

A meil Karoliniga (Janeli on vanaema juures ja Johanna magab) siin väike ema-tütre õhtu - lebotame diivanil ja vaatame "Kätekat" :):):)
Mõni tahaks äkki küsida, mis asi see "Kätekas" on?
Noh, ikka see laste lemmikseriaal - "Kätemaksukontor".

Elionil on see hea süsteem, et saab saadete kordusi vaadata ;)
Kuna me nüüd soome keelega enam eriti kokku ei puutu ja mind see ilgelt kurvastas, siis liitusin Elioniga, sest nemad pakuvad ainukesena soome telekanaleid. Küll ainult kahte, aga asi seegi ;)
"Pikku Kakkonen" on vähemalt olemas :)

Ok, tomatisaiad ja tee ootavad ;)

Nämm-nämm

Käisin toona veel kord Valge Daami  laadal ja ostsin ikka meile kõigile need tassid ;)



teisipäev, 19. august 2014

Mis saab/sai Abbist?

Keegi küsis, et mis nüüd Abbist saab, kui meiega lood sedasi on...

Abbiga juhtus nii:

Nüüd on ühe talukoha asemel kaks kohta.
Maamõõtja on omalt poolt vaiad maasse löödud ja seega on see nn unistuste kodu lõhki rebitud.

Mis siin ikka, varrukad üles ja tööle ;)
Selles mõttes tööle, et temale jäi puhastatud ja korrastatud pool, mulle puhastamata.
Ma ise tahtsin seda poolt, sest seal on mul aiamaa ja noh - tööd rapsida mulle meeldib ;)
Kuna tema poolel on maja ehitamiseks kõik asjad juba kooskõlastatud ja load peal, siis ma ei näinud põhjust neil lubadel raisku lasta minna. Kui ta tahab, võib maja ehitama hakata.
Mina ju nagunii ehitama ei hakka - pole ressurssi ja ei oska ka :D
Lisaks sellele ma ei tahagi enam maja, mida me koos planeerisime ja välja mõtlesime.

Vaiasi sai kokku neli, sest krunt ei jookse sirge joonega pooleks vaid läheb natuke sik-sakki. Seda sellepärast, et me mõlemad ikka majad peale saaks ehitada. Vastasel juhul ei oleks krundi suurus piisav olnud ja  üks meist oleks pidanud detailplaneerigu alla ca 3000 € panema.
Suurte inimestena saime piirid ilma probleemideta paika pandud.

Ei, kruntide vahele ei tule betoonseina :) :)
Kui sinna vahele üldse midagi tuleb. Kunagi ilmselt tuleb, aga lähema aja jooksul vast mitte.

Varasemalt olen kogu aeg sellest poolest pilte teinud, mis korrastatud on. Teisest poolest pole praktiliselt teinudki.
Samas täitsa loogiline ja arusaadav - ei jookse ju seal võsas ringi ;)
Siit siis natuke pilte teisest poolest ehk minu "talust":


Põlluäärne vai. Vaiast vasakul on kraav ja üle kraavi põld. Vaiast ca 15-20 meetrit paremale jääb sarapuu-allee.


Sarapuu-allee. Kunagi oli siin tee ja sarapuud. Varsti saab jälle olema;)
Maad on nii palju, kui silm seletab ja natuke rohkem, sest kaugemal kaob see "tee" ära ja läheb päris võsaks kätte ära (äkki viitsin mingi päev veel klõpsutada, siis lisan pilte juurde). Seda "teed" oleme aeg ajalt ikka korrastanud, sest kitsed käivad seal talviti söömas ja magamas.
Seal, kus kuivanud kuusekränakas paistab (umbes foto keskel), jookseb läbi see kraavike, kus lapsed igal kevadel soperdamas on käinud.
Tõsi, sel kevadel jäi see vahele, sest lund polnud!Seega polnud midagi, mis sulaks ja vett tekitaks.
Ja kui vett natuke oligi, siis olime ilmselt sel ajal Soomes.
Nüüd seda ohtu enam ei ole, et Soome pärast soperdamata jääb ;)


Sarapuu-alleest veidike vasakule jääb kemps.
Saan vähemalt hädal käia :D
NB! Seoses sellega, et pildi nurgas raiderit näen, siis pean ära rääkima, et vana raider osteti ilma probleemideta tagasi! :):):):):) Raha kanti ka väga kiiresti kontole.
Ilmselt oli neil teada, et minu näol on tegemist hulluga, kes oma jonni ei jäta ;)
Uus raider töötab ilma probleemideta ja on mitu-mitu korda mugavam ka.

Tagasi talu juurde.


Kempsust paremale jääb vana kelder. Kunagi saab sellest uuesti kelder ;)
Oi, kus ma siis hakkan alles vaaritama.
Eeee... vähemalt ma arvan nii :) :)


Talust vasakule jääb kemps ja otse sissesõidutee. Minu pool algabki sissesõisuteest vasakule.
Ühesõnaga vasakul minu, paremal tema.
Issand, kui nõme - minu, tema, minu, tema...
Pole kunagi nii elanud, et sinu, minu, sinu, minu...
Eks peab harjuma.

Arvan, et selle talvega saab pool lobudikust ära veetud.
Mis mul talvel ikka teha on, kui roogu põletada, eksole?
Selle suure kuuse kavatsen ka maha võtta (tegelikult on seal puntras 3 kuuske).
Esiteks ei anna ta mingit ilu ja teiseks on selle taga kaks suurt pärna, milledest on 100 korda rohkem kasu. Saab vähemalt pärnaõieteed.
Alguses mõtlesime, et jätame alles. Noh, jõulude ajal tore ära ehtida.
Nüüd vaadates saan aru, et puu on liiga kõrge ja ma ei hakka ju igal aastal ehtimiseks tõstukit rentima.
Istutame jõulukuuse parem ise ja ei lase sellel nii kõrgustesse kasvada ;)


Nüüd hüppasime kempsu juurest hopsti üle kraavi. Nagu me juba aru oleme saanud, siis minu talu pidepunktiks on kemps!Ha-ha-haaa :)
Kui seda pilti vaadata, siis vasakule jääb põld, taha kemps, paremale aiamaa ja ette...eee....võpsik.
Nagu näha, siis olen vaikselt töödega pihta hakanud.
Oi, kuidas ma seda lõkke tegemist ja võpsiku korrastamist fännan.
See on ikka hea tunne, kui silmaga näed, et asi võtab ilmet.

Mõnikord on õnneks ikka väga vähe vaja - hunnik roikaid ja toos tikke.
Tikud lähevad siis ikka lõkke tegemiseks, ma end ei kavatse süütama hakata :D

Eesolev võsa.


Liigume lõkkekohast paremale...


Natuke veel paremale...Suur õunapuu.


Ja veel natuke paremale...paistab aiamaa. Aiamaalt sõiduteeni on umbes 20-30 m.
Ei oskagi hinnata, mõõtma ka ei viitsi nagu minna.

Selles mõttes on minu poole peal natuke ikka tehtud, et aiamaa ümbrus on võsast puhas ja suure õunapuu juurest ka.


Aga suurem osa on ikka selline võsa. Praegu tundub eriti hull, aga kui sügisel lehed maha langevadd, siis pole väga hullu midagi ;) Vähemalt minu jaoks mitte.


Aiamaa otsas olev tiigike. On teine natuke ära kuivanud :D
Tegemist on sellesama tiigiga, kus ma lastega parvetama kavatsen hakata. Noh, enne ehitame parved ja siis lähme sõitma. Talvel muidugi uisutame ka ;)
Alustuseks tuleb loomulikult seda tiiki natuke sügavamaks kaevata (või peaksin seda pigem kraaviks kutsuma?).
Selle triki tahaks juba sügisel ära teha.
Kraavidega on üldse nadid lood - need tuleb kõik uuesti üle teha. Kraavi on põhimõtteliselt olematud. Samas täitsa mõistetav, sest talu seisis aastaid niisama ja kes teab, millal neid kraave siis veel hooldati, kui talus elu kees.
Peab vaatama, kuidas ressurss lubab, aga kraavid ja tiik on sellised asjad, millega tahaks juba sellel aastal ühele poole saada.



No vot, selline see taluke mul nüüd siis on.
Jube keeruline on sedasi seletada. Ise tead täpselt kus miski on, aga pilti teha ja neid loogilisse järjekorda panna (nii, et teised ka aru saaks) on keeruline.

Pean seal võsapuntras tegelikult veel ringi liikuma ja pilte klõpsutama, et tulevikus "enne" ja "pärast" fotosid imetleda ;)

Ühesõnaga tööd on, aga seda ma õnneks ei karda ;)


kolmapäev, 13. august 2014

Avaldused kooli, lasteaeda

Käisime täna Karoliniga koolis ja viisime dokumendid ära.
Ega see 1.september enam kaugel pole ;)
Lisaks sellele sai Janeli puhul lasteaeda avaldus tehtud.

Hakkasin asju ajama juba paar nädalat tagasi ja ootasin Soome koolist 3.klassi lõpetamise kohta tõendit. Nüüd, kus see kohale jõudis, sai koolis ära käia.

Igatahes on kooli ja lasteaeda avaldused ära viidud ja 1.septembril on ühes väikeses Eesti külas üks 4.klassi koolilaps ja üks viimase rühma lasteaialaps juures ;)

Johanna magab juba teist tundi nii õndsat und, et ma ei oska oma ajaga midagi peale enam hakata.

Tegin siin isegi paar töö-otsa ära. Nende viimase kahe kuu jooksul ei olnud mahti/tahtmist üldse millegagi tegeleda ja asju ainult kogunes. Nüüd, kus suurem kass möödas on (loodetavasti !), üritan ennast vaikselt lainele tagasi saada, vastasel juhul pean tühja rahakoti tõttu sõprade juures söömas käima hakkama :):)

Elektrik käis ka korteris asjatamas ja pidin arvet kuuldes pepuli kukkuma! :)
Ja tehtud sai ainult poolt tööst!
Remont kisub ikka päris kalliks.
Pean maa peale tulema ja tõdema, et jõuludeks ei saa me eluilmaski seda korterit valmis!
Hea, kui järgmiseks sügisekski saab. Selleks ajaks on mul kodus juba kaks koolilast ja oleks igati tore, kui nad saaksid koolitükke oma toas ja oma kirjutuslaua taga teha, eksole ;)
Eesmärgiks jääb niisiis augusti lõpp 2015.
Lisaks sellele ei ole Haapsalus ühtegi torumeest, kes töid tegema tuleks, sest kõik normaalsed töömehed pidid Soomes tööl olema. Jep, täpselt nii öeldi, et kõik normaalsed on Soome läinud ja need, kes veel koha peal on, nendel on nii palju tööd, et ei jõua ära teha.
Soovitused heast torumehest oleks igati teretulnud ;)

Hetkel on korteri seis selline:


Janeli toas on soojustus pandud ja kips peal - võib põhimõtteliselt pahteldama hakata.


Johanna toas soojustus pandud, nüüd tuleks kips peale panna ja võiks ka pahteldama hakata.


Teised toad on endised. Kui nüüd mitte tähelepanuta jätta, et igal pool ripuvad elektrijuhtmed.

Kuna Tarmo läks Soome tagasi, siis keegi hetkel remonti ei tee.
Viimasel päeval, kui ta seal villa pani, siis käisin ka õppimas, kuidas seda panna tuleb.
Õigesti siis ikka, mitte nii, et ligadi-logadi!
Iseenesest pole seda midagi panna ja nii ongi plaanis, et teistes tubades panen selle villa ise ära ;)
Hakkan ehitajaks :D
Kedagi palgata ma ka ei raatsi, sest see pole ju raske töö. Tegelikult ka.
Johants läheb tavaliselt 21.00-21.30 ajal magama, siis saangi paar tundi seal "meisterdada".
Beebimonitorid on ka olemas ja kuuleb, kui Susser häält teeb. Juhul, kui suuremad tibinad juba magavad ;)
Üldjuhul Johants häält ei tee ja magab ilma suuremate nihelemisteta kella 1-2-ni, mil piima tahtma hakkab.
Jep, endiselt joob pudelikese piima.
Peaks sellest kuidagi lahti saama, sest ta tegelikult ei vaja seda enam. Ma vähemalt arvan nii ;)
Kuna ma praegu lähen nagunii 1-2 aeg magama, siis ei ole sellest ka suuremat probleemi teinud.
Nüüd, kus kool hakkab ja ärkamised varajastemaks muutuvad (ja sellega koos ka magamaminekud), siis võiks selle piimatamise lõpetada ;)

No vot, ja sedasi ma siis käiksingi õhtuti villahunti mängimas.
Ja kui Tarmo jälle Eestisse tuleb, siis on vill pandud ning võib kipsi panema hakata, seejärel saaksin mina jälle pahteldada.

Muidu ongi nii, et asi liigub teosammul edasi ja ainult nendel päevadel, kui Tarmo Eestis on.
Sellise tempoga ei saaks see korter vist kolme aastaga ka valmis.

AGA enne seda, kui ehitajaks hakkan, tuleb talutöödega lõpule jõuda - puud on vaja ära vedada.

Täna oligi plaanis natuke neid vedada, aga tundub, et taevaluugid lähevad kohe-kohe valla ja hakkab hoopis sadama! Jipikajee, piip-piip-piip :)

Käisimegi lõuna ajal Abbil ja jõudsin isegi pool käru puid täis laduda, kui Johanna otsustas, et temal on töö tegemisest kraana ees ja on vaja koju minna. Kas just koju, aga ilmtingimata sealt puukäru juurest ära.
Mis mul siis ikka üle jäi - ratta selga ja minema.

No vaatame, äkki ühe kärutäie ikka saame ära tuua.
Tasa sõuame, kaugele jõuame ;)

teisipäev, 12. august 2014

Jonnituur :(

Kui me oleks Soome tagasi läinud, oleks Karolinil täna uus kooliaasta alanud ja Janelil lasteaias eelkool.

Kui ma selle peale mõtlen, et nüüd ongi Soomega kõik, siis see teeb mind kurvaks.
Ikka VÄGA kurvaks :(

Usun, et nii mõnigi teab teist seda tunnet, kus nutt on kurgus, aga tahaks ju ometi nii tugev olla, et mitte tönnida... ja siis hakkab kurgus valus.
Vot praegu on mul täpselt selline tunne.
Nutta sellise asja pärast on nagu imelik, aga samas...see teeb nii kurvaks!

Lastel pole sellest nagu sooja ega külma, et enam Soome ei lähe.
Mina olen see, kes halab ja ma-ei-tea-mida taga nutab...

Võibolla sai Soome-aeg minu jaoks liiga äkki läbi...
Võibolla ma tunnen, et need kolme aasta pingutused läksid nagu tühja...
Võibolla mul on lihtsalt kahju lahti lasta sellest koolist ja lasteaiast, sest need olid mõlemad lihtsalt nii supppper...
Võibolla ma kardan, et tegin valesti kui Eestisse tagasi otsustasin kolida...
Võibolla oleks pidanud veel kord andestama...ja unustama...
Võibolla...

Ma ei tea...

Osa minust on praegu nii vihane, et ma sellise valiku ette üldse sattusin!
Miks me, KURAT, peame oma elu nii keeruliseks elama!?
Kõik võiks ju nii lihtne ja ilus olla!
Kõik tunduski ilus olevat... Rõhk sõnal "tundus". Mõnikord olen ma ikka nii naiivne...
Oi jah, võtab ohkama, ajab pisarad ka silmast välja...

Aega ajalt on vist selliseid tuure vaja, kus end tühjaks nutta ja hetkeks lihtsalt nõrk olla - tänane päev on üks sellistest.

Ma kogu aeg üritan endale selgeks teha, et pole mul häda midagi - mul on kolm tervet last, ma ei ole kellegi ega millegi külge aheldatud, ei ole näljas ega paljas, katus pea kohal, rohida-riisuda-lõket teha saan - no mida ma halan siin?!

Ma ei tea, kas see on mingi märk või miski, aga iga kord, kui ma nüüd Haapsalus käinud olen, siis ma näen seal ühte noort naisterahvast elektrilises ratastoolis ringi liikumas. Ta ei ole lihtsalt ratastoolis vaid tal on ka käruga väikelaps kaasas, kes tundub olevat sama vana, kui Johanna.
Sedasi ta liigub - ühe käega juhib ratastooli, teisega käru.

Ma jään teda alati vaatama, et kuidas ta lapsega hakkama saab.
Mõnikord lähen kuhugi nurga taha ja vaatan sealt edasi. Nurga taha, sest ma ei taha, et ta selle sooda peale ära ehmataks, kes teda sedasi ebaviisakalt passib.
Ma ei ole teda mitte kunagi varem Haapsalus näinud, aga nüüd näen praktiliselt iga kord.
Võibolla ta kolis alles nüüd siia, võibolla on ta kogu elu Haapsalus elanud - ei tea.
Mina võtan seda igatahes kui märguannet, et alati võib kehvem/hullem olla.
Pole vaja taga halada seda, mida pole vaid tunda rõõmu selle üle, mis sul olemas on.

Kui ma teda sedasi ebaviisakalt jõllitan, siis mul on paar korda olnud tahtmist temaga vestlema minna. Ma ei ole seda siiski teinud, sest ei taha, et ta arvaks nagu räägiksin haletsusest. Puudega inimesed ei taha üldjuhul, et neid haletsetaks.
Ma ei lähekski haletseusest vaid imetlusest ;)

Ma ei kujuta ette, kui keeruline võib olla kasvatada Johantsu-eas olevat krutskit, kui enda liikuvus piiratud on. Selline susserdis paneb juba jooksu ja ronib sinna kuhu juhtub.
Ja kui midagi ei meeldi, siis hammustab - oma viie hambaga :) :)
Isegi seina hammustab :D

Pani jooksu 

Vaatab "Väikest nõida"

Porilomp - need lemmikud ;)

Sulpsti

Ootan huviga, mida ma aasta pärast siia kirjutan.
Selleks ajaks on see hala ammu unustatud ja elus on uued tuuled ;)

Ei, tegelikult ma olen positiivne ja optimistlik, täna lihtsalt tuli jonnituur peale!

Jonnisin ära, nüüd läheb tuju paremaks ;)

laupäev, 9. august 2014

Keegi meist ikka sai maja :)



Valge Daami Aeg

Olin eile tubli ja käisin (koos endise kolleegiga) Valge Daami etendust vaatamas!




Olen juba 10 aastat Haapsalu kandis elanud, aga polnud kordagi veel Valget Daami vaatama jõudnud!
Täitsa häbi kohe.
Kogu aeg on igast muud tegemist olnud, et pole jõudnud.
Või pole viitsinud?
Või pole huvitanud?
Ei teagi.

Päeviti laatadel on küll käidud, aga õhtuti etendustel mitte.

Igatahes nüüd sai käidud ja täitsa OK tükk oli.
Algul häiris, et kogu tekst lauldes oli, aga sellega harjus ära.
Pointe jagus kogu etenduse ajaks, tuli lihtsalt tähelepanelikult kuulata ;)

Enne etendust istusime natuke niisama Peetri Pitsas, sõime sushit, jõime jätsikoksi  ja arutlesime elu üle.
Jõudsime järeldusele, et elu sakib mõnikord ikka täiega! :D
Samas mitte nii palju, et võikski nüüd kurtma ja halama jääda.
Nii kaua, kui nupp pea otsas, käed-jalad töötavad ja lähedaste tervis korras on, pole elul  häda midagi.

Siia sobib väga hästi väljend: Ma olin õnnetu, sest mul polnud kingi, nii kaua kui nägin tänaval meest, kellel polnud jalgu.

Laadalt ostsin endale kusjuures kohvikruusi:

Minu uus hommikune lemmik ;)


esmaspäev, 4. august 2014

Uus kodu

Fotod alustavad:

Johanna tuba

Janeli tuba

Karolini tuba + osake garderoobist

köök-elutuba

vasakul vannituba-wc, paremal kapp

esik

Kuna mul pole kunagi OMA tuba olnud, siis ma olen alati lubanud, et minu lapsed saavad endale oma toad. Seetõttu tulebki 3-toalisest korterist põhimõtteliselt 4-toaline ehitada.
Praeguse seisuga jään mina siis endiselt ilma oma toata, aga ma üldse ei jonni selle pärast.
Nagu ma varasemalt kirjutanud olen, siis minu "tuba" saab minu kontor olema. 
Millal see ükskord juhtub, hetkel küll ennustada ei oska. 
Ise loodan, et lähima paari aasta jooksul.

Elu teeb selliseid lükkeid, et ei julgegi enam midagi ennustada. Polegi mõtet.

Korterit remondib Tarmo. Spetsiifilise töö puhul (torutööd, elekter jne) tuleb muidugi spetsialist kutsuda, aga üldjoones teeb remondi ikkagi tema ära.
Arvan, et nende 8 aasta eest olen ma selle remondiabi ikka ära teeninud, lisaks sellele jäävad meid nagunii lapsed siduma - vahet pole, mis oli või ei olnud, kes mida tegi või tegemata jättis. 

Igatahes remont käib ja kõigi eelduste kohaselt peaksime selle aastanumbri sees ka sisse kolima - jõuluks koju.
Ei tea muidugi, kuidas rahaliselt välja mängib ega see eriti odav lõbu pole. 
No kõige hilisemal juhul tahaks vähemalt kevadeks valmis saada.
Ah, eks paistab.
Äkki nüüd Eesti Loto sponsoreerib :):)

Tubade jagamisega tegin Janeli ja Karolini vahel loosi, et hiljem mingit kaklust ei tuleks, kes "parema" toa sai. Selles mõttes neil vahet ei ole, sest need on sisuliselt sama suured ja mõlemal toal on rõdu ka. 
Võta nüüd näpust kumb parem on.

Johanna ei jaga hetkel mütsigi, seega pole tal vahet, kas tal on oma tuba või mitte, veel vähem huvitab teda rõdu olemasolu.
Mina, vana kehvik, pean üldse elutoas diivaniga leppima :D :D 

Õhtul tuleb elektrik, nii et pean minema pistikuid ja särke-värke paika panema. 
Ega see mingi lihtne värk pole ;)

pühapäev, 3. august 2014

Robocop :D

Eile oli meil siin külademängud ja täna on selline tunne, et olen Robocop.
Mul ei ole vist ühtki lihast, mis ei valutaks!

Kes ennast aega ajalt liigutanud on (üle pika pausi), siis need teavad, millest ma räägin ;)

Aga mõnus päev oli.
Võistlusi oli palju: võrkpall, sulgpall, teatejooks, orienteerumine, jõu"mehe"võistlus. Nipet-näpet oli veel, aga neist ei jõudnud osa võtta.

Me panime siis õdede-vendade-lastega oma tiimi kokku ja võtsime osa nii paljudest aladest, kui jõudsime.
Tiim "Pesakond":


Numbrid tähistavad sündimise kuupäeva, mitte vanust.
Järgmisel aastal teeme uued särgid ja siis paneme hoopis sünniaastad.
Ei teagi kas maksab....:D
Ja trenni hakkame ka kõvasti tegema!! Ha-ha-haaaaa.


Kohe näha, et võrkpalliga eriti tihti ei tegele. Isegi põlvekaitsmeid pole.
Ei teagi kas teha oma põlvedest pilti või mitte! ? :D
Ah, jätan vahele. Igatahes on nad väga koledad - kriimused ja sinikaid täis.


Olgugi, et me pole vist keegi oma miljon aastat võrkpalli mänginud, saime me üsna hästi hakkama. Ma mängisin viimati gümnaasiumis ja see jääbki ju juba miljoni aasta taha.
Võrkpallis oli vist 7-8 võistkonda, me saime 5.koha.
Oleme uhked, sest kringli teenisime ikkagi välja :):)
Kuna meil on nüüd pallid ja võrk olemas (kaitsmed ostame ka), siis HAKKAME KA TRENNI TEGEMA :):)


Teatejooksus tuli tubli viimane koht.
Ei kurda.
HAKKAME TRENNI TEGEMA :):)

Sulgpallis olime õega paaris ja sealt saime ka tubli viimase koha.
Ei muud kui - HAKKAME TRENNI TEGEMA :):)

Rammunaise võistluses surusime kangi, tassisime topiskuju ja viskasime topispalli.
Sealt tubli kolmas koht, sest rohkem naisi lihtsalt ei osalenud - ha, ha, haa.
Aga - HAKKAN IKKAGI TRENNI TEGEMA :):)

Orienteerumises saime õega esimese koha ja selle eest jälle maitsva kringli.
Samas pean veel kord rõhutama, et TRENNI HAKKAME IKKAGI TEGEMA :)


Janeli sai ka oma elu esimesed medalid.
Pronksi sai tagurpidijooksus ja hõbeda lühidistantsi jooksus.

Karolin jäi ilma medaliteta. Tal konkurents natuke suurem ka. Samas ta pole mul eriti sportlik. Eks ta ikka natuke liigutab ennast, aga Janelil on rohkem seda spordipisikut seest - jookseb, lippab, ujub, ronib puu otsas jne.
Karolin lubas ka trenni tegema hakata. Õde sai ju medaleid, tema tahab ju ka ;)

Kokkuvõttes võib tõdeda, et me HAKKAME KÕIK RÕÕMSALT TRENNI TEGEMA.

Nüüd, kus ma lastega Eestisse tagasi kolin ja terviseväljak otse meie maja ette jääb, siis ei ole treeningpaiga leidmisega mingit probleemi. Nüüd on vaja ainult jalaga tagumenti anda ja ennast välja vedada ;)
Vägev!

Mulle meeldib see mõte Eestisse tagasi kolimisest. Olgugi, et ma oleks tegelikult tahtnud veel vähemalt ühe aasta Soomes elada.
Puhtalt keele praktiseerimise pärast - nii tüdrukute, kui enda pärast. Ise tahtsin ju kõrgtaseme keele-eksami teha ja puha. Ah, mis sest enam...
Eks ma hakkan nagunii aeg ajalt Soome vahet sõitma, sest koostöö advokaadibürooga jääb ja tegelikult käivad väiksed läbirääkimised minuga töölepingu tegemise suhtes...Mine sa tea...

Masetsesin need 5-6 nädalat, aga nüüd on pilt selge, kuidas edasi.
Pole mul häda midagi - käed-jalad terved, lapsed ka, keegi meie kodusid ei pommita ja nälgas ka pole. Ülejäänud on minu enda teha ;)

Millegi lõpp on alati uue algus.

Korteri remontimine käib ja homme tutvustan siis teile meie uut kodu (kui ma muidugi arvutile pihta saan).

Nüüd õue end liigutama ehk saab sellest Robocopi-sündroomist lahti :D