Total Pageviews

Wednesday, May 29, 2013

28. haiglasse ja 29. sama targalt tagasi koju :(

Käisin 27.mail Haapsalus igaks juhuks kontrollis, sest samal ööl tegi Johants ikka päris korralikku valu ja ma hakkasin hirmuga mõtlema, et äkki ta on end teist pidi keeranud. Ei olnud -kõik oli korras ja on end sedasi paikka sättinud, et minekut ta enam ei pane.

Nii hea oli meie toreda ämmaemanda juures käia :)

28.mai hommikul kella 6. ajal oli aga selline lugu, et sõitsime kiirabiga Keskhaiglasse.
Päris detailidesse ei hakka  laskuma, aga tundsin hommikul, et midagi on teisiti. Mul ei olnud mingeid valusi ega muid sünnitusele viitavaid tundemärke, peale selle, et libakork irdus. Ok, ka selles pole midagi ebaloomulikku - käib asja juurde. Ebaloomulikul oli minu jaoks see, et tuli ka selliseid hüübinud veretükke ja päris suurel kogusel, samamoodi  tuli sellist roosakat jama.. See ehmatas juba ära - kolmas rasedus ja pole sellist asja olnud. Kui oleks konkreetselt veritsenud, siis oleks vist ikka sajaga ära hirmutanud ;)
Algul ei teadnudki, mida edasi teha, kuna tõesti ei olnud sellist tunnet, et sünnitama peaks minema. Kes varem sünnitanud on, need teavad, millest räägin ;)

Küsisingi endalt mitu korda, et mis ma teen ja kellele helistan :) :)
Helistasin igaks juhuks ikkagi kiirabisse, rääkisin loo ära, et kolmas laps ja tähtaeg mõne päeva pärast. Ega kiirabi eriti lisa küsinudki, auto saadeti teele.
Seejärel võtsin kõne Tarmole, kes hakkas Soomest liikuma.

Kiirabisse haiglasse sõites hakkasid kergelt ka valud, vahedega 8-10 minutit.
Olin täiesti kindel, et Tarmo ei jõua õigeks ajaks kohale.

Haiglasse jõudsime tunni ajaga. Kuna vahed olid sellised 8-10 minutilised, siis jäin esialgu sünnituseelsesse osakonda, nii kaua kuni valud 5.minutilisteks oleks jõudnud.
Viskasin palatis pikali ja jäin magama. Magasin päris korralikult, nii et ma ise ka tundsin, et norskan!
Nüüd oli vist kerge tunne magada, sest teadsin, et olen haiglas ja olukord oli turvaline.

Tarmo jäi nibin-nabin kella 9-st laevast maha, järgmine laev tuli miskit peale 10-t.
Mina magasin terve selle aja ja mõtlesin, et jõuaks Tarmo ometi kohale - ringi jalutada ei julgenud ma üldse, sest kartsin, et annan sünnitegevusele aktiivsust juurde.
Selle ajaga sünnitustegevus aeglustuski. Ja kui Tarmo 13 ajal kohale jõudis, olid valud heal juhul  kord tunnis. Põhimõtteliselt oli sünnitustegevus lõppenud.

Jalutasime seal siis mingi 4-5 tundi ringi, ei muutunud midagi. Kõik jäi endiselt rahulikuks. Tunne oli küll selline, et mine või kive ühest kohast teise veeretama või võtaks kelleltki niiduki käest ära ja niidaks ise - peasi, et keha füüsilist aktiivsust saaks.

Kella 19:00 pidin Tarmo koju ära saatma.
Mind jäeti veel haiglasse, sest ikkagi kolmas laps ja Haapsalust ka (kaugelt tulnud).

Täna hommikuks ei olnud mingit muutust toimunud. Kella 10:00 käis arsti ja ütles, kuna mingit sünnitegevust hetkel ei toimu, siis ma võin koju minna.
Noh, hetkel sõidamegi koju.

Ma olen NIII nördinud!!! Hakka või nutma!
Kõige rohkem olen ma nördinud sellepärast, et Tarmo nüüd sedasi niisama siia pidi sõitma. Kuna neil praegu  töö juures nii kiired ajad, siis ei saa ta hetkel Eestis väga kaua olla :(:(:(
Pärast on nii, et ta sõidabki kokkuvõttes sama targalt Soome tagasi :(:(:(

Krt, oleks pidanud ikka ringi kõndima!
Kui Tarmo poleks sünnituse ajaks jõudnud - no siis poleks!
Vanasti sünnitasid kõik  nii ja elavad siiamaani, eksole!
See on nüüd selline tagant järgi tarkus, millega pole midagi peale hakata.

Krt, ma olen enda peale  täitsa kuri! Kohe päris,päris kuri!

Üks hea asi selle Tallinnas käigu juures siiski oli - ma magasin end korralikult välja.
No nii välja, et nüüd pole vaja pool aastat sedasi magada ;)

NB! Mõne arvates olen ma oma maal asjatamisega veidi üle pingutanud, aga tahaks siin kohal ära mainida, et sünnituse tähtaeg on käes ja see ongi loomulik asjade käik, et sünnitegevus peale hakkab.
Kahjuks (või õnneks) ei ole ma mingisugune printsess, kes viitsiks päevad läbi jalad diivanil oodata, et midagi juhtuks ;)
Kui liigutamine sünnitusele hoogu juurde annab, siis väga hea ;)

Muru niitmine ja rohimine nüüd küll kellelegi liiga ei tee, sest puid ma ei lõhu ja kive ei veereta ;)

Ega muud, kui niitma ja peenraid rohima - äkki ikkagi täna-homme juhtub midagi ja tundub, et Johanna võtab seda maasikate rohimist tõsiselt (et enne ei saa minna, kui rohitud on!)

:D

Järgmise korrani ;)



Sunday, May 26, 2013

"Grey anatoomia" õhtu ja üleüldine laiskuse päev.

Täna on selline laiskus peal, et mitte midagi ei viitsi teha. Terve päev ainult haigutan - ilm on ka selline vihmane, seega mõistetav.
Polegi täna midagi teinud ega kavaste teha kah, kell juba nii palju.

Nüüd viskan kohe diivanile pikali ja hakkan "Grey anatoomiat" vaatma.
Ostsin Soomes kirparilt omale viis esimest hooaega. Hea hinnaga sain ;)
Ei tea, mis selles "Grey anatoomias" sellist on, et see mind neid hooaegasid lausa ostma paneb.
See on tõesti ainuke seriaal, mida osta raatsin ja mida ka teist korda vaataks, võibolla ka kolmandat ;)

Vot ja täna teengi omale seriaali õhtu ;)

Maasikate rohimisega on sellised lood, et kasvuhoone kõrvalt sai lapike 2 päevaga puhtaks.


Aiamaa juurest on aga teekond veel üsna pikk.
Isegi mitte 1/4 ei ole veel rohitud. Ja see, mis rohitud on, olen ma ka 3 päevaga rohinud! Sellise tempoga jõuan ma nädal aega nende maasikate vahel veel kükitada.  Tegelikult on rohust asi kaugel, tegemist on pigem metsaga  :D
Aga noh, eks ma siis täpselt nii kiiresti rohingi, kui parasjagu võimu on. Ega ma hommikust õhtuni ka seal küüruta ja ukerda, muidu on kindel haiglasse minek.  Natuke rohin, natuke niida, natuke korjan oksi, natuke vahin niisama ringi - mõnus on ;)

                                                             Pikk maa veel minna ;)

Kui ma 2 päeva selle Raideriga muru niitsin, siis oli küll õhtuti selline tunne, et haiglasse minek. Saatsingi reede varahommikul juba Tarmole ka sõnumi, et võib vist Eesti poole liikuma hakata. Terve öö olid juba päris "mõnusad" valud, sellised korralikud teravad, mis sundis juba kätt rusikasse panema. Lisaks rallis Johanna ka terve öö ringi. Ise arvasin päris tõsiselt, et minek on käes. Hommikul kella 7 ajal rahunes kõik aga maha. Eks emps pingutas selle niitmisega vist veits üle. Aga noh -  sama sündimise aeg on tegelikult käes ka, seega ei teinud ma kellelegi väga liiga ;)

Aga nagu ma varem juba rääkinud olen - enne maasikad ja siis haiglasse :D

Ouki-touki, viskan nüüd diivanile pikali ja vedelen mõnuga ;)

Eks annan teada, kui utasid on ;)



Thursday, May 23, 2013

Mõnele on küll päike pähe löönud!

Tähelepanu!

See postitus algas varem kahe ähvardava ja mõnitava kirjaga, mis mulle postkasti saadeti. Kuna asjaolud on natuke selgunud ja kirjadega tegelevad hetkel pädevad ametnikud, siis eemaldasin need blogist. Eemaldatud 18.9.2013 

Mõttejõud on tugev!
Ma ei olegi kahe esimese rasedusega aru saanud, et mõttejõud nii tugev võib olla.
Hommikul, kui ärganud olen, saab laps kohe aru, et ma ei maga enam. Ma isegi ei liiguta ennast, olen lihtsalt ärkvel - tema juba põtkib.
Algul mõtlesin, et ta tõuseb selle peale, kui liigutan, aga nüüd viimastel hommikul olen kohe katset teinud ja üritanud ennast mitte liigutada ja vaadata, kas ta saab aru, et üleval olen.
Kusjuures saab! See on nii naljakas! Kuidas ta aru saab? Kas siis süda hakkab kiiremini lööma või vererõhk tõuseb või kuidas? See on minu jaoks arusaamatu. Igatahes saab ta sellest aru ja paneb mulle tutaka kirja, et end voodist välja veeretaksin.
Teine katse veel selle mõttejõuga. Kui ta mingi teatud aja põtkinud ei ole, siis istun rahulikult ja mõtlen, et põtki nüüd. Ei lähegi kaua aega, kui ta mu soovidele vastab ja müterdama hakkab ;)

Olen siin nüüd paar päeva hommikust õhtuni talu juures mütanud. Muru niitnud ja maasikaid rohinud. Õnneks vend koos naisega võtsid kasvuhoone ja peenrad enda peale, seega mul vähemalt vähem tööd ;)
Ega see muruniitmine praegu eriti kerge tegevus pole. Naabrimees laenas õnneks Raiderit ja ei pidanud tervet lappi käsitsi niitma. No see Raideriga niitmine pole ka praegu kõige mugavam, sest raputab ja loksutab, nii et vähe pole. Nii ma siis jagasin oma aega nii, et ca 15 mintsa niitsin traktoriga, siis niitsin selliseid "ohtlike"kohti muruniidukiga ja aeg ajalt rohisin.

Loomulikult oleks vend ise sellega ringi kärutanud ja niitnud, aga kuna ta ei tea kus meil mõni juurikas või kivi on, siis ei hakanud riskima ka. Ikkagi võõras masin.

Sellel nädalal peaksime oma Raideri ka kätte saama, siis saab vend kärutada. Panen nüüd kohe tokid püsti, kus mingi ohtlik muhk on. Seega, mure lahendatud.

Igatahes niitsin päris mitu päeva. Esimese päeva õhtul mõtlesin küll, et sai vist veidi üle pingutatud, sest öösel oli päris mitu korda sellist ärevat momenti ja mõtlesin, et vist on minek :)
Ei olnud midagi, siiani veel ühes tükis.
Ma ei saa ju veel minna, sest maasikaid on veits veel rohida. Noh, tegelt päris palju :D

                                                   Leia maasikad üles :D:D

                                       Selles peenras paistavad maaikataimed isegi välja ;)

                                            Seal kusagil peaks me ainuke lillepeenar olema :D

Ma arvan, et nädalaga on kõik vajalikud tööd tehtud, siis võib haigla peale mõelda küll.
Kõige pealt töö ja siis muu lõbu, eksole :D

Marite pidi 27. mail meile tulema, seega selle päevani pean küll vastu pidama ;)
Me ei tea ju, kuidas Tarmo Soomest siia jõuab, kui aeg käes on. Kui ei jõua, siis on Marite see, kes mu kätt hoidma hakkab :):)

Tüdrukud on ka hommikust õhtuni talu juures mütanud, iga päev lähme koju nagu ehtsad roka-aadud.
Nii nemad, kui ka mina. Tõelised maatüdrukud ;)

Ma täna pikemalt ei vatragi, ilm on ilus - maaikapeenrad  ja törts muru ootavad.



Thursday, May 9, 2013

Lõpuks ometi kevad!

Maa on justkui üleöö roheliseks läinud. Sups ja roheline! Eile oli ikka VÄGA soe ilm. Täna muidugi sellist ilma enam pole, aga see ei muuda iseenesest fakti, et kevad on lõpuks ometi saabunud ;) Kusjuures, siin-seal näeb veel mõnda lumehunnikut!
Täna, 9.mail, võib meie kandis veel lumehunnikuid kohata! Tase.

Käisime paar päeva tagasi kohaliku kraavi/oja ääres kalal. Mina olin muidugi surmkindel, et ühtegi kala me ei saa.
Aga näe - midagi ikka saime. Juba paari minuti pärast oli särg konksu otsas. Kokku saime 4 särge. Ei ole mingi suuremat sorti saak, aga lastele elamus ikka.
Ühe kala tõmbas Janeli ise välja - sai kala ise konksu otsa ja tõmbas ise välja. Seda rõõmu, mis last valdas, võib vaid ette kujutada.

No sellest ei peaks vist kirjutama, aga õhtul olid nad koos nendesamade kaladega vannis :D:D
Mänguasjad lastel missugused! :)
Terve vannituba oli kalahaisu ja soomuseid täis. Aga noh, vähemalt neil oli lõbus.

                                                        Kalamehed

                                                        Esimene kala on konksu otsas

                                                   Loodusmanti ka ikka koju kaasa

                                                  Rõõmu, kui palju.

Karolin tuli eelmise nädala lõpus koolist koju, koputas uksele ja pistis siis käe ukse vahelt sisse - peod sinililli täis :) Nii armas!

Kui Janeli nägi, et õde kusagilt nii palju lilli on leidnud, pidime meie ka loomulikult neid noppima minema. Mina polnud kusjuures sinililli veel näinudki. Ma räägin, et kuidagi järsku läks roheliseks.
Leidsime kokkuvõtteks ülaseid, sinililli ja paiselehti. Noppimiseks sobivad kõik, millel õis otsas on ;)

Eilse kauni ilma puhul tuterdasime kohe pikemalt ringi. Noppisime lilli, sõime jäätist ja olime muidu mõnusad. Pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, eksole.




Lilled nopitud - koju...
Meil on seal metsa vahel üks üsna mägine rada, koos päris pika laskumisega. Ütlesin Janelile, et tal ei ole vaja sealt rattaga alla vaja sõita, sest ta kukub.
Ei kuulanud mind keegi.
Noh, kui juttu uskuda ei taheta, siis peab seda kukkumist omal nahal tunda saama.

                                          Praegu on nägu veel nalja täis....

                                      Ja ikka veel on lõbus......Õde jookseb turvalisuse mõttes kõrval.

                                 Kukkumise moment jäi küll tabamata, aga õde vähemalt lohutab...

                                                            Elusad ja terved...

Õnneks ei olnud kõige suurem kukkumine, isegi käed jäid terveks, aga ma sügavalt kahtlen, et ta järgmine kord mu sõnu kuulab :)
Ei saanud sel korral veel piisavalt haiget.

Nüüd on meil 4 vaba päeva järjest. Täna ju punane päev ja homme Karolinil koolist ka vaba, sest tegi homse koolipäeva eelmisel laupäeval juba ära. Laupäevane koolipäev oli muidugi nii töine, et...
Kool oli kell 9-12, sellest kell 9-11 mängisid nad õues pesapalli ja ühe tunni istusid siis klassipingis. Ei teagi, kuidas ta sellisele pingelisele koolipäevale vastu pidas :D:D:D:D

Täna lähme Heljäle külla. Kes ei mäleta, siis Heljä on minu soome keele õpetaja. Oli Raisio ajal ja on põhimõtteliselt praegu ka.  Kui mul midagi üle on vaja vaadata või kui ma millestki aru ei saa, siis võtan ikka temaga ühendust.

Kui nädalavahetusel ilma on, siis mõtlesime piknikule minna. Janeli käib juba nagu uni peale, et läheks jõe äärde istuma ja herneid sööma. Eelmisel aastal sai korduvalt piknikel käidud, aga tema tahab just jõe äärde herneid sööma minna. Eks see vist rohkem herneste pärast ole ;)
Käisime just eile turul ja herned on juba müügile jõudnud. Olgugi, et mõned kaunad on nii õhukesed ja seal sees pole praktiliselt midagi.
Maksavad ka üsna palju - 2 liitrit 3 €! Ma ei kujuta ette, kui mitu grammi nendes liitrites kokku on, aga suht kallis on ikkagi.
Aga, kui laps juba herneid nägi, siis loomulikult tahtis ta neid ka saada.
Püüa siis lapsele selgeks teha, et suvel Abbil saad nii palju herneid, kui süüa jõuad. Praegu pole suvi ja Abbil pole me ka ;)

Siit tuleb nüüd see koht, kus võib öelda, et sellel aastal saab jälle aiamaal nokitseda, ise muru niita ja üleüldse - lihtsalt olla.

Oi, kuidas tahaks, et oleks juba Eestis tagasi, et ei peaks unistama aiamaal kössutamisest, vaid et lähed ja oledki - hommikust õhtuni!

Lugesin just täna, et Tikker kolib koos perega (peale aastast Norras elamist) Eestisse tagasi. Selles mõttes ma kadestan teda. Ta saab tagasi OMA koju, OMA aeda!

Ei tea, kas nüüd, peale kahte aastat, hakkab lõpuks KODU igatsus peale tulema! OMA KODU igatsus. Tüdrukud räägivad ka viimasel ajal ainult Eesti ja Eesti.
Kui meil oli esialgu plaanis Soomes 2016 kevadeni olla, siis hetkel on mul küll sellised mõtted, et 2 aastat veel, siis pillid kotti ja tagasi KOJU.
Siis saaks Janeli oma kooliteed Eestis alustada...

Ei, ei ärge nüüd seda mõelge, et siin midagi viga on - ei ole.
Kõik on korras ja hetkel läheb meil üsnagi hästi. Fui-fui-fui :)

Tarmol on väga hea (ja kindel) töökoht, kus saab päris head palka (võrreldes eelmise töökohaga) ja lisaks sellega hakkavad vaikselt igasugused tutvused tekkima. Ta hakkab ka vaikselt oma keelebarjäärist üle saama.
Minul on nende tööseaduste ja asjadega samuti tegevust piisavalt. Kui aus olla, siis rohkem, kui küll - istun iga päev arvutis ca 7-8 tundi. Suure tõenäosusega on mul aasta pärast juba ka oma pisike firma.
Janelil läheb lasteaias hästi. Viimaks ometi on tema ka keelebarjäärist üle saanud (neil võttis Tarmoga see kauem aega -pikkade juhtmetega :D) ja suhtleb lasteaias juba täitsa vabalt.

Karolinil läheb koolis hästi. Käib sõbrannadel külas ja asjatab ringi.

Oleme natuke ka säästa suutnud, seega saame suvel maja vundamendiga algust teha.
Kas Tarmo töö juurest ära saab, on juba omaette küsimus. Ikkagi uus töökoht ju.
Samas on tööandja väga OK ja isapuhkus on talle seadusega nagunii ette nähtud. Nii, et need vajalikud 2 nädalat, mis vundamendi tegemiseks kulub, saab ta ikka ;)

Ilma ilustamata - kõik on tip-top ja AUSÕNA millegi üle tegelikult kurta ei ole.
Liigume ju ikkagi vaikselt selles suunas, millepärast me Soome kolisime - ilma laenudaeta OMA maja.
eestis ei saaks sellest isegi mitte unistada, sest palgavahed on ikkagi nii suured.

Minul endal on tegelikult sellest igatsusest ja soovist Abbil olla ükskõik, sest ma olen omale aru andnud ja tean, miks me siin oleme, aga tee seda tüdrukutele selgeks...
Samas ma olengi neile rääkinud nii nagu asjad on ja nad teavad väga hästi, et me elame praegu Soomes ainult sellepärast, et saaksime Abbile maja valmis ehitada.
Kusjuures olen veel lisanud, et emme-issi olid noorena nii lollid ja ei viitsinud koolis eriti hästi õppida ja sellepärast meil Eestis häid töökohti polegi, et nemad rohkem ja paremini õpiksid :):)
Väike eluline moraal.

Nad saavad sellest tegelikult ka väga hästi aru ja teavad, miks me siin Soomes elame, aga ikkagi on kurb vaadata/kuulata, kuidas nad Eestisse tahavad :(
Nad on Eestisse just viimastel kuudel igatsema hakanud...
Pole hullu - varsti saavad ;)

Samas läheb meil sellel aastal nii hästi, et saame ühtejutti 3 kuud Eestis olla, seega polegi see asi nii nutune.

Ma olen hakanud päris tõsiselt mõtlema, et KUI mul oma tegemistega asjad jooksma hakkavad, siis me võimegi lastega Eestisse tagasi kolida. Mina teen nagunii oma töö kõik neti/posti teel ja ei ole vahet, kus ma elan. Elan kasvõi Hiinas.

Tarmo teeb aga füüsilist tööd, seega...
Siis oleks jälle nii, et mina lastega Eestis, tema Soomes...
Samas mine tea, 2 aasta pärast võib olla juba päris palju muutunud...

Äkki maja juba püsti :D :D
Hea küll, see oli liigne unistus ;)

Ah, ei tea...Eks aeg näitab ;)

Igatahes Tikrile KOJU kolimise puhul õnnitlused ;)


Wednesday, May 1, 2013

30 päeva veel ootamist ;)

Erki: "Kui palju sa juurde oled võtnud"?
Mina:"17 kilo."
Erki:" Ma vaatan jah, et sul on põsed nii punnis!"

Ha-ha-haa :D:D

Niisiis 30 päeva veel veereda. Seda tähtaja järgi, aga me leppisime ju Johannaga kokku, et ta tuleb meil  9. juunil :)

Rääkisin Karolini ka koolist ära. Hing ei andnud rahu, kui tema Soome oleks pidanud jääma. Mis ta siin ikka ilma meieta teeb?
Seega lähen tüdrukutega mai keskel  Eesti ja jään lootma, et Tarmo ka õigel ajaks kohale jõuaks ;) Eks näis.

Eestis läks aeg NIIIIIIIIIIIII kiiresti. Käisingi oma lõket tegemas, tüdrukud said kraavis soperdada ja üldse oli kõik  lill. Ilmadega läks ka 100% täppi - terve nädalavahetus oli päike.

                                                   Mis elul viga on?

Mulle niiiii meeldib, et tüdrukud tunnevad rõõmu sellistest asjadest nagu kraavis veega soperdamisest, metsas tuiamisest, kividest, tigudest, käbidest. Sellistest päris asjadest.
Vaatan siin hirmuga neid 8-aastaseid ja seda enam mind nende loomus rõõmustab.
Siin on päris mitu 8-9-aasta vanust tüdrukut, kellel on meik juba näkku topitud, küüned lakitud ja õues käivad ka vaat, et kontsakingadega. Juba on uih-aih.
Päris õudne. Minu arust on see liig, mis liig. Laps võiks natuke aega ikkagi LAPS olla.

                                                        Pisike tuul oli :)

Möllan, mina, oma lõkkega, kui korraga vaatan, et suur puu põleb! Mingi vana paju, mis ka tegelt maha tuleks võtta. Neid vanu pajusi on päris mitu, mis maha tuleks võtta.
Igatahes oli pajul koor oli põlema läinud ja natuke sammalt ka.
Ha-ha-haa, põletan veel talu maha! No tegelt asi ikka nii hull ei olnud, sest ümberringi oli kõik ikkagi  märg ja ei oleks ikka nii lihtsalt maha põlenud midagi.
Suvel, kuivaga, võibolla küll. No siis poleks sellise tuulega loomulikult lõket tegema hakanud ;)
Suutsime asja kontrolli all hoida ja selle põleva puu ära kustutada. Kraavides ju vett küll ;)

Talvel sai üks nendest suurtest pajudest maha ka  võetud ja selle pajutüve sees oli hiigelsuur mesilase pesa. Need mummud muidugi hukkusid, sest päris krõbe külm oli. Isegi, kui sellist külma poleks olnud, oleks nad nagunii hukkunud - ikkagi talv ju.
Täitsa kahju oli. Üritasime küll pakud üksteise peale panna ja praod kinni katta, aga sellest ei olnud midagi abi.
Oleks teadnud, et pesa on, poleks enne kevadet-suve seda paju puutuma hakkanud.
Noh, läks siis nii.
Fotokat ka sel päeval kaasas polnud, oleks vähemal nendes kärgedest ja pesast korralikud kaadrid saanud.
Pildistasin siis  nüüd...aga noh, need pole enam need kaadrid, mis siis...

                                                   

                                                       Sellised suured kärjed

Olen viimasel ajal laisk olnud, pole jalutamas viitsinud käia ja lisaks sellele pole kirjutamisega ka eriti hiilanud. Samas ei saa ma seda tegelikult laiskuse kaela ajada, pigem tegemist on palju. Nagu see oleks nüüd mingi uudis! Ha-ha-haa

Nüüd hakkavad vaikselt need tööasjad vastustega tagasi jõudma, mis jaanuaris-veebruaris kohtusse sai antud. Lootsin, et nendel asjadel aprillis-mais juba eelistungid on, aga tutkitki.
Peaaegu kõikide tööandjate esindajad on vastuste andmiseks lisaaega palunud ja seega jäävad istungid pigem juunisse-juulisse-augustisse.
Kui nii, siis nii.
Mina nagunii kohtusse esindama minna ei saa, selles mõttes pole nagu vahet, millal need istungid on. Ma kõigest juhendan kuidas istuda-astuda, mida öelda, kuidas öelda ja kus öelda :) Noh, laias laastus.
Kardan lihtsalt, et kui vastused liiga hilja tulevad (mai lõpus, juuni alguses), siis ei jõua ma neile põhjalikult vastata ja niisama põlve otsas midagi kokku klopsida- eee... pole päris minu rida...
Aga noh, pole mõtet ette mõelda.
Igatahes asjadega sebimist on.
Ja oi-oi-oi, millega tööandjad (või pigem nende esindajad) kõigega välja tulevad!!
Ma mõtlesin, et olen juba kõike näinud, aga ei. Kaugel sellest. Latt on ikka väga kõrgel!!
Räägin nendest...kunagi, millalgi...
Põhimõtteliselt vargustes ja  kehva töö tegemises süüdistamine on selle kõrval lausa käkitegu :)

Ja mida nende tegelastega ette võtta, kes minu tööst põhimõtteliselt lihtsalt üle sõitsid?
Ei oska veel öelda.
Üks nendest soovitas mul veel tööd teha ja oli nõus alles siis maksma.
Teine lõi lihtsalt käega ja ütles, et tehku ma seda, mida tegema pean.
Kolmas ei viitsi lihtsalt millelegi reageerida.

Kui nende asju ajasin, siis esimene tüüp veel küsis, et kuidas mina oma tasu kätte saan. Ütlesin talle, et see jääb tema südametunnistuse peale, taga ei viitsi ma kedagi ajama hakata. Noh, poiss võttis sõnasabast kinni :D
Ega ma hakkakski, koostaks ainult mõned paberid, sest mul on ju nende kõik andmed olemas: nimed, isikukoodid, aadressid jne.jne

Kolme peale jätsid maksmata ca 1000 €.
Täitsa korralik summa, kui nii võtta. Terve kamin ju :)

Hetkel ma nende täielike nimesid siia panema ei hakka, aga esimeseks tüübiks on
22.07.1983 sündinud Jaanus V., tüdrukuks 05.07.1990 sündinud Kristina L. ja teiseks tüübiks, kes ei reageeri millelegi on 27.09.1972 sündinud Andres P.
Kirjutasin neile maksunõuded ja aega maksmiseks on 6.5.2013.
Ei viitsi küll kohtusse minema hakata, aga selline tahtmine on neile üks õppetund anda!!

Nüüd aitab nendest töö asjadest küll. Kaua ikka võib?

Üksvahe olin täitsa õmblemise lainel, õmblesin Johannale suurt tekki ja puha. 1/4 on valmis. Nüüd pole mingi kuu aega juba õmblusmasina taha saanud. Sõbrantsi tütrele õmblesin väikse tekikese - hea peale panna, kui kusagil päevauinakut teeb. Peaks Johannale samasuguse õmblema...Jah, peab õmblusmasinaga jälle sõbraks saama.

                                                                Mariale ;)

Olin üks päev hoopis nii tubli ja tegin ise pelmeene!!! Mina ja kokkamine!? Need kaks sõna ei sobi muidu ühte lausesse, aga näe - juhtus ime :)

                                                         Sellised plätserdised siis.

                                       Nämm-nämm. Kusjuures väga head olid. Ilma valetamata ;)

Tarmo käis ka siin üks õhtu kalal ja tõi perele natuke süüa :D:D:D:D

                                                               Meritinti kui palju....

Ega ma nendega eriti palju jännata ei viitsinud. Praadisin kolm pannitäit ja aitas küll. Ülejäänud läks sügavasse, nüüd võib terve aasta kala süüa ;) Kuna ma ei raatsinud kala raisku lasta, siis sai spetsiaalselt üks väike sügavkülm juurde ostetud.
Nagunii oli seda vaja, et seeni ja marju külmutada. Koguaeg oli selle sügavkülmaga üks jama, sest kunagi ruumi ei olnud.
Eriti veel siis, kui Eestist tagasi tuleme ;) Nüüd see mure ka murtud ;)

Muud nagu ei olegi eriti...
Enesetunne on kusjuures parem, kui kahe eelmise rasedusega, ei olegi suremise äärel, isegi hädaldada ei ole vaja :D
Kui kahe eelmisega oli olek raske ja väsitav, siis praegu polegi nagu eriti midagi. Ühesõnaga tip-top.


Oki-toki ja kaunist kevadet.