Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 7. aprill 2020

Nagu katkuhaigete kokkutulek!

See poes käimine on praegu nagu katkuhaigete kokkutulek!
Tõsine värk, aga kergelt ajab naerma/muigama ka.
Kui keegi poes liiga lähedale tuleb, siis vaatad inimesele sellise näoga otsa, et silmad tahaks peast välja kukkuda ja mõtteis hüüda: "Kuhu sa pressid!?"

Pilt, mis praegu eriti hull tundub, on see, kui näed poes kedagi, kellel kindaid käes ei ole!!!! Ja neid ikka veel liigub ringi.

Poodi sisenemine ja sealt väljumine on nagu võistlus - kes esimesena ukseni jõuab, läheb ees, kes viivuke hilineb, jääb ootele. Kusjuures kõik ootavadki!
Tõsine rõõm on veel see, kui sisenemise/väljumise ajal keegi teine seda ust ei kasuta.

Ajee! Sellist elu me ilmselgelt tahtnud ei ole!

Ja kui linnast (meile, maakatele, on Haapsalu suur linn :D) koju tagasi saan, siis on hea meel küll, et see asi selleks korraks jälle läbi sai.
Appi, kuidas ma ei viitsi tegelikult poes käia! Kui ma üksi elaks, siis ma käikski poes vist ainult kaks korda kuus. Aga kui  mu kolm linnupoega kodus oma nokakesed ikka lahti löövad, siis peab ju mamma poodi toidukraami tooma minema! :D

Põhimõtteliselt see poes käimine on nagu katkuhaigete kokkutulek!

Aga täpselt nii kiiresti võivadki ajad muutuda!

esmaspäev, 6. aprill 2020

Karantiiniaeg jätkub - neljas nädal!


Alustame nö ametlikust koroona-statistikast. Seda me eeldame nagunii kõik ise ka, et tegelikud numbrid on hoopis midagi muud, aga ametlike andmete kohaselt on Eestis hetkel 1097 positiivset koroonakat, haiglaravil on 130 ja surnud 15 inimest. 
Tipp pidi saabuma sellel nädalal. Loodame kõige paremat!

Eelmises sissekandes kiitsin, et pole see koduõpe midagi keerulist. Selsamal õhtul istusi ma Karolini matemaatikaga ligi neli tundi laua taga. Nagu sellest veel väheks jäi, siis järgmisel hommikul panin ka veel kolm tundi otsa. Ja tegemist on 9.klassi matemaatikaga! Ei olnud raketiteadusega!
„Püha õuduste öö!” ütleks ma selle peale. Teemaks on geomeetria ja arvasin, et olen selles juba kibe käsi. No vot! Ega ikka ole küll! Esimesel päeval üritasin Google ja õpiku abiga asja selgeks teha. Teisel päeval lõin sellele netis tuhnimisele käega ja hakkasin õpetajaga kirjavahetust pidama. Sellist asja, et laps peaks ise endale matemaatikat õpetama, oleks küll palju tahetud. Võtsin selle rolli enda kanda. Ma pean lihtsalt aru saama, miks miski just nii tuleb nagu see tuleb ja miks mitte teisiti. Selle 9.klassi matemaatikaga ongi praegu nii, et mina püüan alustuseks teema endale selgeks teha, seejärel õpetan seda Karolinile. Joonistan kõik graafikud ja kujundid eeskujulikult vihikusse ja puha:

viieline õpib :D

Lapsel  on ikka oluliselt parem pea, kui minul – ampsab linnulennult asja kinni. Ma pean sellist vatti nägema, et kuku pikali. Või olen ma lihtsalt nii hea õpetaja, et laps saab kohe aru! :):D
Ütleme nii, et eelmise nädala keskel käis mul kõva ajude ragistamine. Täna alustame uue hooga.
Ega ma tegelikult kurda! Mul endal läheb ka nagunii seda matemaatikat vaja, seda enam annan oma panuse. Mitte, et ma muidu ei annaks.

Tänu laste kodusolemisele on mu päevagraafik kuidagi ise paikka loksunud. See ei olnud isegi siis nii hästi paigas, kui nad koolis-lasteaias olid ja ei saagi aru, kuidas see nüüd sedasi paigas on!?
Ärkan tavaliselt 7 ajal (kusjuures ilma äratuseta!), joon kohvi ja teen maksimum paar tundi tööd. Mõnel hommikul vean end suisa kontorisse (!), aga enamasti lohistan arvuti magamistuppa ja teen seal oma tööotsad ära. Hommikusööki hakkan vaaritama 9-10 ajal, sest see on kellaaeg, mil tüdrukud tavaliselt ärkavad. Ennevanasti (oma sada aastata tagasi!) oli meil hommikusöögiks tavaliselt krõbinad, aga nüüd oleme juba pikemat aega (viimased paar aastat) pudru peal. Esiteks toidab hästi ja teiseks need krõbinad on ju saatanast (suhkurt täis ja teevad kõhu ruttu tühjaks). Vanasti ma ei olnud eriline pudrukeetja, sest kõik pudrud maitsesid nagu ma-ei-tea-mis-asi ja keegi seda süüa ei tahnud. Viimaste aastatega olen selle keetmise siiski selgeks saanud ja läheb loosi küll :) Ahhoi selle peale!

Peale söömist hakkavad suuremad oma õppimisi üle vaatama, mina teen veel tund-paar tööd. Lõunast, enamasti 12-13 ajal, lähme talu juurde. Ilmad on enam-jaolt ilusad olnud ja seega on meil seal tegemist küll.

Suurematel on praegu näiteks puuonni ehitamise tuhin peal. Vaatasime kohe välja, kuhu see on meil tuleb. Nüüd otsingi netist juhendeid, kuidas onni nii ehitada, et puud ei kahjustaks. Süda nagu ei luba neid laudu sinna puu külge niisama peaksma hakata. Kuidagi loodusesõbralikumalt üritaks asja valmis ehitada. Seda enam, et kavatseme ikka ühe korraliku onni ehitada ja tahaks, et see ikka säiliks ka! Minu ülesanne on niisiis plaan välja mõelda, kuidas seda onni sinna puu külge kinnitada. Tüdrukute töö on praegu vanadest laudadest naelu välja toksida, et neid siis ehitamisel kasutada saaks. Ega me siis poodi materjali ostma lähe! Kõik taaskasutus! Ja laudasid mul jagub :):):) Mina va tott olen kõik omale kenasti kokku vedanud ju :D
Kusjuures ma pean ütlema, et see koroonaaeg on õdesid kuidagi liitnud. Kui nad varem mul vahelduva eduga ikka kaklesid, siis nüüd näen nende ühist koostööd päris mitmes vallas. Me oleme üldse kuidagi rohkem kokku hoidma hakanud ja võib tõdeda, et meie perele on see koroonaaeg positiivselt mõjunud. Mitte, et varem nüüd midagi väga hullu oleks olnud. Ei olnud varem ka midagi viga, aga hetkel hoiame kuidagi eriti kokku. Söögi vaaritamine on ka kenasti mitme peale ära jaotatud - Janeli on näiteks juba täitsa mitu korda kananagitsaid teinud. Karolin teeb pajaroogasid. Ma olen aru saanud, et kui tüdrukud ise süüa teevad, siis mind ei tohi kodus olla, sest siis tahavad mul silmad peast väja kukkuda, kui ma vaatan, milline laga ja möll seal köögis on. Tahaks kohe lapiga üle käia ja õpetussõnu jagada (nimetame seda konkreetselt irisemiseks), kuidas seda ja toda võiks hoopis teisiti teha, et laga nii palju ei tuleks. Pole seda irisemist vaja! 
Tegin üks päev viineripirukaid! :) Kes naerda tahab, siis palun:

Plönnid või midagi sarnast! :D

Ütleme nii, et laste pirukad on palju ilusamad tulnud. Ega ma eriti vaeva viitsinud näha ka. Viiner ja juust sisse, sups ahju ja soe pirukas kõhtu! Polnud plaanis neid kuhugi turule müüma minna :):)

Muu puuriida projekt hakkab ka varsti valmis saama, lõpp on veel jäänud. Ma loodan, et jääb ikka pidama ka ja kui ei jää, ju siis oli kehvasti laotud!

Hakkab vaikselt valmis saama ;)

Hetke on käsil õunapuude lõikamine. Mul on hoovis ikka paar-kolm sellist puud ka, mis on nii taevasse lastud kasvada, et anna aga olla. Alumised otsad on kõik kuivanud, latv on noor. Peab hakkama vaikselt uuendama, aga kuna puud on kõrged ja tüved paksud, siis on need vanad puud 4-5 aasta projekt, igal aastal üks suurem oks. Kui kõik korraga ühel aastal teha, siis puu jaoks on lõikehaavastid liiga palju ja ta ei tule sellest välja. Kui õunapuul valida oleks, siis ta valiks pigem 100 väikest lõiget, kui 4-5 suurt. Seega üks suur lõige aastas + kuivanud oksad välja ja vaatame, kas saame need korda või mitte. Nooremate puudega pole mingit küsimust, need saab tavaliselt paari aastaga juba täitsa ilusaks. No vaadake ise, kus ma ronima pidin:

4 tunniga sain 1/4 puust tehtud!

Järgmisel nädalal pidi kopp tulema, et mul see kraav ära kaevata ja vana kiviaed laiali tõmmata. Kui kõik sile on, siis istutan kraavi pervele elupuud ja nende taha ehitan lookleva kiviaia. Tahtsin tegelikult vastupidi teha (kiviaed ette ja elupuud taha), aga elupuud toodi mulle nädalavahetusel juba ära ja millalgi on vaja need maha istutada. Ah, eks ma vaatan, kuidas ma nendega teen:

37 Brabanti ootavad istutamist

Tegelikult mulle meeldivad Smaragdid rohkem, aga noh - mis siin enam teha. Kuhugile mujale istutan äkki Smaragdid ka. Vaatame, kuidas mul see põllu äär välja nägema hakkab ;)

Meie seemned on ka idanema läinud ja väiksed rohelised taimekesed juba sirgumas. Täna pistsin just ebaküdooniaseemned mulda ja vaatan, kas neist saab asja. See on ju meie oma „sidrun”! 

Palju tomateid!

Mis siis veel? Eelmise aasta detsembrist olen megagigasupperhüpper korralikult jooksutrenni teinud! Treener on mulle nädala graafiku teinud ja mina selle järgi siis treeninud. Motivatsioon oli suur, sest plaanisin sel aastal jälle üsna mitmetel võistlustel võistelda ja sooviks oli oma eelnevaid tulemusi korraliku varuga ületada. Neli kuud treenisin piinliku täpsusega! Ja see andis tunda ka vormis - kops ei olndu enam tagurpidi ja pulss oli ka normaalselt madal. 
Nüüd on poolteist nädalat sellist aega olnud, kus pole kordagi jooksuriideid selga tõmmanud. Ok, eile käisin oma 12 km ringil, et proovida, aga see ei olnud suurem asi jooks. Motivatsioon on no nii maas, kui veel olla saab! Võistlusi jäetakse järjest ära ja kui võistelda ei saa, siis on see ind ka ära kadunud. Olengi siin kahe vahel, kas trennidega jätkata või selleks aastaks siiski joon alla tõmmata. Ma ei vaja jooksmist sellepärast, et end kuidagi vormis hoida. Liigutan ennast piisavalt palju ja ei saaks öelda, et väga suure rasvakihi all peidus oleksin. Samas ei taha seda põhja, mis juba laotud on, niisama raisku ka lasta – äkki suve keskpaigas ja sügisel ikka saab kusagil võistelda ka. Oeh,ei tea! Vaadake millised tõsised mured mõnel inimesel siin on!!!! :D:D:D

Richard Marxi kontsert oli esimene üritus, mis minu rahakotist raha võttis (160 €/2 piletit), aga mille eest ma midagi ei saanud. Ok, kontsert on lükatud 9.novembrile ja äkki midagi ikka saab ;)

Võhandu maraton on sügisesse lükatud (140 €/2 piletit), kaks jooksuvõistlust on juba ära jäänud ja arvata võib, et ka kõik maikuus olevad jooksud tühistatakse.

Minu kauaoodatud Celine Dioni kontsert peaks toimuma 25.augustil ja saab näha, kas selleks ajaks on need viirusetuuled vaibunud või on olukord pigem hullem. Kui kontsert ära jääb, siis rahaline kahju on 500 euri (2 piletit). Rohkem oleksin ma muidugi kurb selle üle, kui kontserti ei toimuks – olen seda tõesti nii kaua oodanud. Samas selle ärajäämine oleks ka igati mõistetav. Elame-näeme ;)

Vaatasin oma kulude rea üle ja matemaatika näitas mulle, et erinevate  piletite all on mul raha "kinni" ca 1000 euri. Seda raha ma ilmselt tagasi ei saa (juhul, kui üritused ära peaksid jääma), aga noh - see on nagunii juba kulutatud raha, mida mul enam kusagil rivil seismas ei ole ja kui ei saa tagasi, siis nii on. Raha tuleb, raha läheb ;)

Lähen ajan nüüd oma Seakõrvad voodist välja, et nende jaoks ka päev alata saaks :)

Täna on taevas pisut pilvine, aga ilm on tuulevaikne. Vihma ei lubanud ja päike pidi alles õhtul välja tulema, aga minu terane silm näeb seda päikest juba praegu pilve tagant piilumas - aeg tegutsema hakata! ;)

Päikest ja olgem hoitud!

esmaspäev, 30. märts 2020

Karantiiniaeg!




Algatuseks üks ilus ja rahustav lõkke-pilt :)

Detsembris tundus koroonaviirus meie jaoks olevat kauge tume maa.
Visati nalja, et tegemist on tavalise gripiga ja ei saadud aru, miks kusagil selle pärast nii pöördes ollakse. Hanerasva rinnale ja kõik läheb edasi!
Nüüd on kriis meile jõudnud. Neljas kriisinädal on alanud. Kui palju neid nädalaid veel tuleb, seda ei tea keegi.
Meie hetkeseis on igatahes selline, et kolme surma kõrval on 79 inimest haiglaravil ja üldse on kokku 715 kinnitatud juhtumit. Kindlasti on neid tegelikult mitu korda rohkem, aga kuna laus-teste ei tehta, siis ei teagi me täpset numbrit.

Algas kolmas nädal, kus lapsed on koduõppel. Paljud lapsevanemad on hädas ja kurdavad, et ei saa olukorraga hakkama, kõik on nii keeruline - ei jõua, ei oska, ei saa.
Midagi pole teha – kuidagi tuleb ikkagi saada!
Minul, kes ma olen juba kaheksa aastat kodus tööd teinud, on lihtne, sest ma olen õppinud laste kõrvalt oma aega jagama. Minu jaoks ei ole karantiin sisuliselt mitte midagi muutnud. Ainukene vahe ongi see, et poes käin kaks korda nädalas ja ei suhtle ühegi kõrvalise isikuga. Olemegi ainult meie neljakesi.
Panin meid tüdrukutega kohe karantiini, kui tuli teade, et koolid lähevad kinni.
Meie peres sattus esimesena koroonapaanikasse minu kõige suurem. Tema jagas matsu varakult välja ja käis juba jaanuaris Tallinnas maskiga kinni. Siis, kui enamiku jaoks kõik veel nali oli. Teine paanikahoog, mis teda tabas, oli siis, kui Hiinast saabus tellitud pakk. See oli tegelikult juba millalgi sügisel tellitud, aga jaanuaris jõudis kohale. Ta sattus paanikasse ja küsis, et äkki selle pakiga võivad viirusebakterid meile edasi kanduda! Mina ise nendest Hiina lehtedest tellida ei oska (Karolin käib mul ema juures, kui midagi tellida tahab) ja ausalt öelda ma lausa keeldun tellimast, sest ma ei taha toetada seda Hiina odavat kräpitootmist ja lapsetööjõu kasutamist. Ma ei ole ühestki Hiina lehelt midagi tellinud ega kavatse seda kunagi tulevikus ka teha. Põhimõtteliselt see pakk saabus. Mis seal sees oli, seda ma üldse ei teagi. Ütlesin lapsele, et visaku kogu kupatus lihtsalt minema – said siiani ilma selleta elada, saad edaspidi ka. Pakk sai ära visatud. Samal ööl tuleb laps nuttes minu tuppa ja küsib, et äkki me ikkagi saime viiruse. See oli minule juba kindlaks märgiks, et see viirus mõjub lastele koormavalt.
Järgmisena sattus paanikasse minu keskmine ja seda siis, kui poes läks see riiulite tühjaks ostmise paanika lahti. Laps käis kapid läbi, vaatas, mis meil kodus on ja mida kindlasti ostma peaks. Tehti nimekiri. Ma rahustasin ja ütlesin, et inimesed on lihtsalt ogaraks läinud, et üks ees ja teised kõik järgi. Järgmisel päeval oli mul juba kaks tüdrukut, kes ütlesid, et pean poodi minema. Sain aru, et peangi. Eelkõige sellepärast, et neile tõestada, et poes kaupa tegelikult jagub. Nimekiri anti mulle kaasa. Kuna nimekiri oli pikk ja poekotte oleks oma 6-7 tükki olnud, siis otsustasin, et jagan ostud mitme poe vahel ära. Kui kõik ühest poest oleksin ostnud, siis oleks teised ostlejad vaadanud, et järjekordne paaniline ostleja. Ma ei olnud seda, tegin seda oma laste rahustamiseks. Käisin, ostlesin ja saabusin koju. Lapsed olid nii usinad, et aitasid lausa kotte tuppa vedada! Nad nägid, et tõesti toitu on ja peale seda ei ole meil seoses toidukraamiga ja selle ostmisega enam küsimust olnud.

Viimati nägi sellist pilti nõuka-ajal.

Alates 16.märtsist on lapsed ainult minuga olnud ja mitte ühegi teise kõrvalise isikuga nad kokku puutunud ei ole. Vanaema-vanaisa juurde ei luba ma juba seepärast käia, et nemad kuuluvad riskigruppi. Laste isa juurde ei luba ma minna, sest isa käib aeg ajalt Tallinnas, lisaks puutub ta seoses oma tööga teiste inimestega kokku. Sõpradega suhtlevad tüdrukud telefoni teel.
Kusjuures ma ei ole pidanud neile kordagi selgitama, et miks nad ei või küla vahele õue minna või kellegagi kokku puutuda, sest nad on ise nii teadlikud.
Õues käime me ka kõik koos ja seda talu juures. Mina olen seal muidugi enamuse oma vabast ajast, sest esiteks on ilmad nii ilusad olnud ja teiseks aitab töö tegemine mõtteid igasugusest jamast eemale hoida. Ja tööd on ka lahe teha :)
Tüdrukud on ka abiks olnud – oleme põlla pealt kive korjamas käinud. Minu tulevasel suvilal toimub maakivivundamendi korrastustööd ja puudus oli väikestest maakividest.

Põllalt nopitud kivid

Hakkab vaikselt looma, 1/4 tehtud ;)

Jooksutrenni tehes vaatasin lähiümbruses ringi, et kividega põlde leida. Kui need olid leitud, siis helistasin põllumehele ja küsisin kivide korjamiseks luba. Luba antakse lahke loaga, sest tegemist on ju ikakgi tasuta tööjõuga. Kevadeti otsivad põllumehed tikutulega kivikorjajaid taga. Homme lähme jälle korjama, sest lubas 5 külmakraadi ja ehk saab siis autoga otse põllule sõita, ei pea neid ämbreid tee äärde vedama. See tüdrukutele kehalise tunni eest ka. Igaühel on vastavalt oma kasvule ämber ja kive tohib ämbrisse panna täpselt nii palju, et üle jõu ei käiks. Liiga ma teha ei lase ;)
Lisaks on tüdrukud aidanud ümara puuriida ladumistöödes – taas üks uus ja uhke ettevõtmine mul. Noh, üks on puid lõhkunud ja teised kaks on puid riida sisse loopinud.

Minu ümar puuriit kerkib vaikselt ;)

Aga üldiselt on türdrukud talu juures niisama palli mänginud ja oma loomingulisi andeid arendanud, onni ehitanud, lilli korjanud või mida iganes nad seal välja mõelnud on.

Näide Janeli keraamika kodustööst :)

Vaadates, mis maailmas hetkel toimub - kuidas riigid piire sulgevad, millise laviiniga Hispaanias ja Itaalias inimesi sureb, kuidas uusi piiranguid seatakse - siis on endal ka hakanud kerge hirm peale tulema. Ärid panevad järgemööda uksi kinni, järjest enam inimesi jääb koju, tulu keegi ei teeni.
Ei pea olema hiromant aru saamaks, et see tähendab tegelikult ainult üht – suurt pankrotilainet ja megasuurt töötust. Ei taha sellele mustale stsenaariumile mõelda, aga ma olen üsna tugevalt kahe jalaga maa peal olev inimene ja saan aru, et ega see tulemata jää. Olen ka oma tulud ja kulud üle vaadanud. Minu õnneks olen ma harrastanud seda eluviisi, kes ei ole ennast laenudest ja liisingutest punni laenanud. Eelmisel aastal kusjuures mõtlesin, et ostaks uue ja turvalisema auto, aga siis hakkasin mõtlema, et Ford on ju täiesti korras, lisaks säästupill ka, et las jääda. Jumal tänatud! Päris laenuvaba ma ikka ei ole, sest talu, kus ma praktiliselt kõik oma päevad veedan ja mis mind väga õnnelikuks teeb, on ostetud laenurahaga. Talu ise laenu all kinni pole, sest võtsin kodukapitalilaenu oma praeguse kodu remontimiseks (mis on koos kontoriga nüüd laenu all kinni!), saadud laenu eest ostsin aga selle krundi. See krunt oli üsna mitu head aastat müügis ja keegi seda ei tahtnud. Mina aga käisin aeg ajalt seda vaatamas. Olgugi, et sellel hetkel oli mul veel mu vana krunt, siis millegipärast tõmbas mind ikka sinna. Nüüd siis teame milleks – seda oli vaja :) Selle ostmine oli üks õige otsus!
Ühesõnaga selle krundi pärast on mul niisiis ikkagi laen kaelas. Summa ei ole küll suur, 225 euri kuus, aga kui ma võtan seda olukorda nii, et kolme lapsega üksikema ja ei tea, mis see tulevik praegu edasi toob, siis on natuke hirmutav küll. Kui laenuga hätta peaksin jääma, siis läheb nii kodu, kui ka kontor. Positiivne on muidugi see, et talu ikkagi jääb :):) Ok, see oli praegu muidugi kõige mustem stsenaarium.
Vaatasin oma säästud üle ja ca aasta aega võin ma rahulikult hingata küll, aga kuna olukord on täpselt nii keeruline nagu see on, siis tuleb olla valmis. Suve keskpaigaks on pilt äkki selgem, mis edasi saama hakkab.
Eeldada võib, et teenin igal kuul ikka midagi juurde ka ja päris ilma sissetulekuta ma ei jää. Eriti praegusel ajal, sest Soomes on alanud veroilmutuste tegemine ja aprillis on mul nendega alati suhteliselt palju tööd olnud. Nipet-näpet jookseb teisi asju ka peale, nii et hetkel ei ole olukord kõige hullem. Ja teen praegu kõik tööotsad ära, mis pakutakse.
Oma loomult olen ma väga kõrge stressitaluvusega, aga siin ei ole küsimus stressis vaid majanduskriisis. Parem karta, kui kahetseda! ;)

Olen otsustanud, et mitte ühtegi uut asja ma ei osta ja rahaliselt kulukat tööd ette ei võta.  Eelmisel nädalal ostsin kasvuhoone ja see oli ka viimane ost! Edaspidi on ainult toidukraam, autole küte ja muud hädapärased vahendid. Olgugi, et olukord seda tegelikult veel ei sunni, olen sisse lükanud täieliku säästureziimi. Kotiga seemneid ostsin ka:

Lilled mulda ja juurviljad peenrasse :)

Tomatid, paprikad ja arbuus on mulda pistetud!

Mingil hetkel oli mul tegelikult see raha olemas, et laen ära maksta. Mõtlesin ja kaalusin, et kas maksan ära või hakkan krundil tegutsema. Ostustasin krundi kasuks – eelmisel aastal sai kõrvalhoonel katus ära vahetatud, selleks aastaks oli plaanis vundamenditööd, mida praegu tehaksegi. Lisaks vahetasin vanamemme majal aknad ära, lasin korstna ehitada, kraavid kaevata ja hoovi siledaks tõmmata – see viis juba omakorda neljandiku rahast minema. Aga noh, need tööd olid seal karjuvalt hädavajalikud. Vanamemmele käin ise toitu viimas ja poes ma temaga enam ei käi, sest ta on ikka väga suures riskigrupis - vanust on üle 70 ja lisaks püsivad haigused.

Ok, minu laenusumma ei ole suur ja ma arvan, et ma ei jää tegelikult hätta, aga ma ei taha mõelda, mida need inimesed hetkel teeavad, kellel ei ole üldse mingit reservi. Ja ma ei pea silmas neid, kes ennast ise laenude-liisingutega lõhki on laenanud, vaid neid, kes tõesti peost suhu eavad. Olge tugevad! Muud ei oska ma küll soovitada. Ja kui võimalus on, siis tehke ükskõik mis tööd. Hetkel ei ole see koht, kus pirtsutada ja mõelda, et mina seda või toda tööd ei tee. Kui printsessiks kasvatatud Scarlett O´Hara tegi kodusõja ajal põllutöid, siis võime meie ka ükskõik mida teha :)
Tunne ja olemine on selline kummaline. Ühel hetke haarab korraks nagu paanika, teisest küljest on täielik rahulolu.

Meie peres ei ole koduõppega probleeme olnud. Varasemalt kasutasid tüdrukud minu e-kooli kontot, aga nüüd oli vaja neil oma kontod teha ja seetõttu oli esimesel päeval pisut rohkem tegemist, aga ei midagi hullu. Õppimise osas olen mõlemaid pidanud aitama ainult matemaatika osas. Janeli abistamisega ei ole mingit probleemi, sest 5.klassi matemaatika on veel lihtne. Karolin lõpetab aga 9.klassi ja see on juba midagi muud.
Aga siin tuleb taas mängu tõdemus, et elus lähevad kõik asjad nii nagu need täpselt minema peavad! Sellel kevadel tahtsin ju kindlasti oma matemaatika riigieksamit tegema minna. Kuna võtsin selle nüüd otsustavalt käsile (ükskord tuleb see ju ometi ära teha!!), siis alustasin veebruarist Haapsalu kutsekas vabakuulajana oma matemaatika õpinguid. Käisin kõikides gümnaasiumi matemaatika tundides (10-11-12 klass). Esmaspäevast neljapäevani, hommikust kuni kella 14-15-ni. Kuni kriisi saabumiseni käisin kohusetundlikult ABSOLUUTSELT kõikides tundides. Ma olin nagu korralik koolijüts kunagi. Ükskord oli juhus, kus tunnis olin ainult mina, nn päris õpilasi polnudki. Tegime siis õpetajaga koos kontrolltööd :):):):)
Iga klassi jaoks (neid on ju korraga ikkagi 3) võtsin eraldi vihikud. Kui koolis mõnda uut teemat õppisime, siis tulin koju ja kirjutasin teema nö puhtalt uuesti läbi. Esimestel päevadel oli päris raske, sest kõik teemad on segamini ja kui mingit matemaatilist põhja mul all ei ole. Näiteks 10.klassis õpiti parasjagu sin, cos, tan teemat. Ma ei saanud mitte midagi aru! Miks me seda nurka sin-ga arvutame, miks mitte cos või tan-ga?Miks järsku ruutjuur tuleb? Miks ma seda või toda teen? Kuidas ja kust see tuleb? No neid küsimusi ikka oli. Minu jaoks on põhiline see, et ma aru saaks, kus miski tuleb ja miks. Nüüd tean üsna täpselt miks sin, cos või tan tuleb ;) :)
Keeruline on sellepärast ka, et nii palju erinevaid teemasid on koos. A la esimese tunnis õpin võrrandeid ja võrrandsüsteeme, järgmises funktsioone, kolmandas trigonomeetriat – kõik on segamini. Jõuad ühega vaikselt lainele, hakkad teise asjaga jändama. Samas pean tõdema, et ega see matemaatika nii hull olegi nagu kooli ajal tundus. Siis oli see minu jaoks täielik katastroof, veeretasin end 2-3-dega ikka edasi. See oli tegelikult sellest tingitult, et kui kusagilt mingi teemaga vahele/maha jääd, siis ongi raske. Ma mäletan, et kooli ajal meeldis mulle hullult tõenäosuse-teema. Praegu ei ole seda teemat puudutanud, aga arvan, et meeldiks praegu ka. Kusjuures mulle meeldivad praegu kõik teemad – trigonomeetria on ok, funktsioonid, murrud, ruutvõrrandid, isegi logaritmvõrrandid. Ei tulegi ühtegi teemat meelde, mis nagu üldse ei istuks. Ainukene mure on see, et kole palju on valemeid, mis pähe peab jätma ja selle meelde jätmisega on mul küll probleeme. Pidin funktsioonide väärtused pähe õppima- oli peas! Hetkel ei mäleta mitte ühtegi! Pythagorase teoreem on küll see-eest vist eluks ajaks peas :)

Veidike teadmisi

Need teemad õpin eriti hästi selgeks!

Ma olen arvestanud, et enda jaoks vajaliku tulemuse (ja vajalikuks pean ma kusagil 65+ punkti), teeksin ma selle eksami äkki ära kahe aastaga. Olin kohe alguses arvestanud, et sel aastal lähen lihtsalt proovima, õpin selgeks ainult 2-3 teemat ja teisi proovin ehku peale. Järgneval aastal õpin veel 3-4 teemat juurde ja siis peaks need 65-70 punni kätte saama küll.
Õpetaja ütles: „Eksamiks õpitakse kolm aastat, mitte 3 nädalat.”
Võti on tegelikult see, et matemaatikaga tuleb tegeleda järjepidevalt, sest siis kinnistuvad need valemid ja mõtted ka pähe. Muidu tuubid lihtsalt valemeid pähe ja kui eksam on, lähevad kõik asjad segamini ja mingit tulemust sellest ei tule. Ma sedasi kavatsengi toimida, et nokitsen vaikselt suvel ka ja kui uus sügis saabub, siis hakkan kohe süsigest uuesti tundides käima. Kui selleks ajaks kriis muidugi kontrolli alla on saadud ja mingit uut lainet ei tule nagu praegu ennustatakse...

Johanna on mul hetkel 6-aastane ja näen, et tema on väga matemaatilise ja loogilise mõtlemisega. 10 piires arvutab täiesti vabalt ja lisaks lahendab sudokusid. Tavaliselt teeme me igal õhtul voodis ühe sudoku (nüüd kriisi ajal, on nad Janeliga mugavalt suurde tuppa kolinud – ja ei mingeid õhtuseid sudokusid). Kui ma alguses pidin temalt küsima, et kuhu selles ruudus või reas „4” või „6” või „7” tuleb (noh, see on ju juba pool vihjet), siis ta vaatas ja näitas. Minu üllatuseks tõid ta ühel päeval uue sudoku-vihiku ja näitas, et ta tegi juba kaks esimest harjutust ära! Mul läksid silmad peas punni ja täitsa tõsiselt imestasin, et ta oskaski sedasi üksinda lahendada. Kusjuures täiesti õigesti ka! Panin talle nii tubli lahendamise eest suisa ”5+” ja ta oli selle üle väga õnnelik.

Minu väike geenius :)

Ma ei saa öelda, et teised tüdrukud halvema matemaatilise mõtlemisega oleks. Mõned päevad tagasi oli Janelil murdudega teema ja ta tuli minu käest nõu küsima. Võtsin vihiku ja hakkasin oma targa ajuga mõtlema, kuidas tegema peab. Käisin enda variandi välja, tema pakkus, et äkki on ikka nii. Oligi nii nagu tema pakkus :) Noh, koostöö raames jõudsime vähemalt otsuseni, et nii on õige jah ;)
Karoliniga istusime juba 3-4 nädalat tagasi (enne kriisi algust) laua taga ja lahendasime tema ülesandeid. Päris huvitav kogemus oli. Alles hiljuti õpetasin talle funktsiooni-nurkasid ja ma oskasin seda teemat ainult tänu sellele, et ise just värskelt õppinud olin. Muidu oleksin ma nagu loll seda õpikut ja vihikut vaadanud. Näete – kõik toimub õigel ajal! :)

Kriisi tõttu on pooleli jäänud minu järjekordne õmbluskursus. Hakkasin jaanuaris taas ühel pisikesel kursusel käima, et omale rahvariideid õmmelda. Alustasin pluusist. Suurem osa tööst on tegelikult tehtud, aga näidata ei ole mul midagi, sest töö on õpetaja käes ja kes seda teab, millal jälle kohtume. Kuna uue laulu-ja tantsupeoni aega veel on, siis ei ole sellega kiiret. Vahepealsest tööst tegin korra pilti ka:

Pilutamine ja puha :)


Ega meil olegi suurt muud midagi, kui kodu ja talu. Enamikel on hetkel kodu, kodu ja veel kord kodu. Meil on see õnn, et on talu ka.
Eelmisel nädalal käisime ja lasime kraavid veest tühjaks. Möödunud kevadel/suvel lasin ju madala maa tõttu hoovi mõnusa lookleva kraavi kaevata. Kuna kraavist voolas vesi ära, siis see mulle eriti ei istunud. Otsustasin, et topin truubi otsale midagi sellist ette, mis vett kinni hoiaks ja vesi kraavi sisse jääks. Otsustatud, tehtud, vesi jäi. Talve ei tulnudki ja vesi külmus kraavis ära ainult ühel korral. Kasutasime loomulikult kohe ka juhust – panin Johanna uiskudele ja lasin tal seal ukerdada. Käepärastest vahenditest tegime hokikepi ja litrid ka:

Üks päev, mil see võimalus avanes

Hoki :)

Puhkama peab ka :)

Ma armastan neid veega täidetud looklevaid kraave

Südamen :)

Siis, kui liivakastist on saanud bassein ;)

Kevade saabudes oli vaja truubi ots lahti teha ja vesi ära lasta, sest maapind oli suhteliselt tüma. Ühe ööpäevaga oli vesi kõik läinud. Täitsa kahju oli, sest mulle meeldis nii väga see vaade, kui vesi kraavis sees oli.

Kaevame truubi lahti! Vesi oli kuramuse külm! :)

Vesi hakkas vulinaga tulema!


Kraav, kuhu vett ei oleks vaja

Praegu uputas vesi üle ka kõrvaloleva kraavi, kus puud kasvavad ja see mulle ei meeldinud. Ega see vesi nendele puudele ja kuuskedele kasulik ei ole. Suvel üritangi lookleva kraavi lõppu väikse silla ehitada, kuhu vahetruubi panen, siis saan edaspidi ainult seda poolt uputada. Ilmselgelt on mul veel vähe tegemist :):)

Kevadel on suur töö käinud seoses tee ääre puhastamisega ja puude maha võtmisega. Seal valitses üks korralik rägastik, tormidega kukkusid puud tee peale ja lisaks ei saanud sealt enam kraavi edasi kaevata. Puud olid kasvanud vana kiviaia peale ja kuna juured ei ole nii tugevasti maas kinni, siis nad aega ajalt sinna tee peale kukkusidki. Puude mahavõtmisega saime laupäeval ühele poole – tänud sõbra perele, kes selle tööga verd ja higi valasid :):)

Enne puu-töid

Puud lännu, nüüd on kopa võimalus särada ;)

Nüüd ongi kavas vana kiviaed lahti tõmmata, kraav lõpuni kaevata ja elupuudest hekk istutada. Kiviaia tahaks ka kunagi uuesti üles ehitada. Ja idee pooleks prooviks ise laduda. Põhjakivid laseks spetsialistil panna, muu laoks ise. Ah, eks paistab! Mul ju aega on!! :):):):):):):):)

Eelmine suvi oli esimene aasta, kus mul aiamaad ei olnud, sel aastal sai ostetud kasvuhoone (viimane suurem ost selle kriisi ajal!) ja sel aastal tuleb kohe kindlasti ka aiamaa. Esiteks seetõttu, et me ei tea kuhu suunas see kriis liigub ja vähemalt juurvili-puuvili on siis omast käest võtta. Lisaks ei taha ma poest neid osta, sest kõik kasutavad mingeid taimekaitsevahendeid. Mina tahan ikkagi mürgivaba kraami. Mõtlen praegu, et peaks suvel mingi ajutise suvepliidi ka ehitama, et värskes õhus moos ja hoidiseid vaaritada. Punaseid telliseid on piisavalt, mis oma taaskasutust ootavad. Õpik on ka olemas, mille järgi laduda, nii et mine sa tea. Paneme siin mitmekesi pead kokku ja mingi ajutise käkerdise saaks valmis küll. Seda enam, et ma ju õppinud pottsepp ka :D :D

Ükspäev just seletasin lastele, miks meil on puuküte. Seda seetõttu, et esiteks ei suudaks ma elektriga meie suurt elamist (ikkagi 120 ruutu) nii soojaks kütta, et mõnusalt soe oleks, sest kogu raha kulukski siis elektrile. Puukütte puhul ei sõltu me mitte kellestki – oma tööga teeme puid ja kütame täpselt nii palju, kui tahame. Kui elekter kaob, siis meil on ikka soe. Kui vesi kaob, lähme toome punsudega talu juurest kaevust – eluliselt olulised vajadused on igatahes kaetud. Tüdrukud noogutasid kaasa ja said asjast väga hästi aru. Õpetan lastele ellujäämist :)

Olgugi, et viirus on jube, siis ilmad on olnud enneolematult ilusad. Mu vanaemal oli 26.märtsil sünniaastapäev ja ma mäletan lapsepõlves ainult ühte korda, kui tema sünnipäeval sinililled õitsesid. Olin siis kusagil 7-8-9-aastane. Nüüd õitsesid jälle. Korjasimegi tüdrukutega sinililli ja viisme need vanaema hauale. Eelmisel aastal istutasin hauale mõned nurmenukud, isegi need õitsesid:

Lilled vanaemale :)

Ega meil muud polegi. Naudin oma lõkkeõhtuid, värsket õhku, vitamiine ja lastega olemist. Mõned päevad tagasi käis meil üks suurem pusletamine, nüüd on nukkude aeg! Üleüldiselt on tüdrukud suurest toast endale elamise teinud, seal elatakse ja mängitakse ja ega ma väga protesteeri ka selle vastu - las olla  - elame mõnda aega segasummasuvilas :)
Ma ei ole varem talu juures siili kohanud, aga laupäeval kohtasin! See kohtumine tegi mu meele kohe nii rõõmsaks! Hakkasin talle kohe eraldi oksahunnikut tegema, kus põletada ei tohi! Äkki jääb sinna elama. Eelnevatel aastatel olen kuival perioodil taldriku peale siilidele vett pannud, teadmata, kas mul on seal tegelikult neid okkapoisse või ei. Nüüd nägin, et on :):):)

Võin lihtsalt istuda ja vaadata...

...kui vaja, siis tunde...

...kuni kõik hõõgub.


Meie terviseamps - puhtad ja mürgitamata marjad :)

loodus

Meie verivärske siilipoiss

puslemaania

nukumaania

Segasummasuvila :)


Püüan nüüd millalgi sissekande teha ajast, mis oli enne kriisi. Midagi seal ikka oli ja eks ma meenutan neid asju fotode põhjal. Teate ju küll, kui kiiresti aeg läheb!

Seniks püüdkem mõelda positiivselt, veetkem aega koos oma lähedastega, liikugem õues (ärge unustage 2+2!) ja olgem hoitud!

NB! Kui kedagi huvitab, siis tegin kapsarulle. Keskmine tuli kööki ja küsis:"Issand, mis siin haiseb!?" :):):):):)

neljapäev, 23. jaanuar 2020

Kvaliteetaeg!


Möödunud sügis ja kestev talv ei ole ilmade poolest just kõige paremad olnud.
Kuna lund pole maha tulnud, siis jõulud läksid sedasi mööda, et ei saanud arugi. Tundub, et sellel talvel seda lund ei tulegi. Vaadates ilmaennustust nädal aega ette, siis kõige „külmem” päev tuleb järgmisel reedel, mil null-kraadi lubab, kõik teised päevad on plussis ja ilmselt on järgmiseks reedeks see null ka juba plussiks muutunud ;) 
Positiivne on vähemalt see, et meie kandis on jaanuaris suisa kuuel päeval päike väljas olnud. Täna on seitsmes päev! Ajee :)
Muidu on ühtlaselt hall taevas ja üks vihmasadu teise vihamasaju järel. Katsu siis selliste ilmadega rõõmus ja roosa olla!
Aga vot – kui päike on pilve tagant piilunud, siis olen kõik oma töised või tubased toimetused kõrvale visanud ja põhimõtteliselt joostes krundile läinud, et seal metsaaluseid puhastada ja oksarisu põletada.
Mõne jaoks on see töö, aga minule on see puhas kvaliteet aeg!
Vist kõige parem üldse!
Pimedas, kui enam midagi teha ei näe, siis istud tunni-paar lõkke ääres, jood kuuma teed, imetled põlevaid oksi ja mõtled igasugu mõtteid. Kui see ei ole kvaliteet aeg, siis ma ei tea, mis üldse kvaliteet on! Ühel õhtul oli taevas ka nii selge ja sealt säras oma miljon tähte vastu. Viskasingi pea taevasse ja otsisin tähtkujusi.
Vägev! Vägev! Vägev!
Närvis ja stressis linnainimestele oleks see väga hea „ravim“. Mu 20-aastaku plaan näeb ju ette turismitalu rajamist, kus linnainimesed ennast maal laadimas saavad käia :)

Ühesõnaga see töö seal krundil on puhas lust ja KVALITEET AEG. 

Kui ilusti need kivid on laotud, onju :):):)

Vägev :)

Vägev :)

Vägev :)

Eelmisel kevadel sai krundile mõnusad looklevad kraavid kaevatud. Olin (ja olen endiselt) nendega väga rahul. Kõik on ilus kena, aga häda oli selles, et kogu vesi lookles ka minema :) Mulle aga meeldiks vaadata, kui kraavis vesi on. Mure sai lahendatud! Truubile, kus vesi ära voolas, sai kandik ette pandud, paar mätast sinna peale ja nüüd ei pääse see vesi kuhigi - jääbki kenasti kraavi. Lisaks uuele kraavile, ujutab vesi ka seda kraavi üle, mis vanast ajast olemas on. Päris lahe! Nüüd on nö kraavi-pilt minu silmadele hoopis parem. Eriliseks kirsiks tordil oleks veel see, kui nüüd natuke külma ka tuleks ja vesi ära jäätuks, siis saaks uisud jalga panna ja jää peal liuelda. Ainuüksi see mõte toob juba muige näole. Tunne rõõmu pisiasjadest, eksole :)

Ja vesi jäi kraavi

Vesi


Nagu päris oja juba

Seda õhukest jääd tahaks ju ometi lõhkuda ;)

Kaks kraavi

Vasakult vaja puude puhastust teha

Kuna mul seal krundil neid korralagedaid nurgakesi ikka on, kus käed külge tuleb panna, siis askeldangi praegu kolmes erinevas nurgas. Sinna nurka lähen, mis tuju parasjagu peal on :):)

Esimene nurk on kohe krundi algus ehk piir. See oli üsna korraliku võsa sees ja lisaks oli sinna veetud gigamegahiigel suur kännuhunnik. Mõõtudelt selline väike kelgumägi või midagi sarnast. Arvasin, et sellega saab mitu kuud vatti ja vaeva näha, sest kännud olid ju suured ja kes neid ikka liigutada jõuaks. Reaalsus polnud nii hull midagi. Need kännud olid seal vist juba miljon aastat seisnud, sest lagunesid kohe, kui labidaga puutusid. Need kännud, milles veel pikka kiudu sees oli, sai lõkkesse visatud, mis ära pudises, selle lükkasin lihtsalt laiali. Hunnikust välja ilmunud kivid ladusin sinnasamasse ette. Põhimõtteliselt tasandangi selle hunniku sinna kivide taha ära, et astmelisus tekiks. Arvan, et selle hunniku mässamisega läheb veel üks päev ja ongi kõik. Ei mingit mitu kuud! ;) Peangi kusagilt natuke kive juurde vedama, et selle ääre ära saaks laduda. Kui kõik valmis saab, siis kevadel toon sinna piibelehti ja tulevikus jääb see nurk selliseks metsalillede looduslikuks alaks – ei mingit muruniidukit.

Krundi algus koos hiigelsuure kännuhunnikuga


Hakkab vaikselt looma


Toitlustus

Kokk on tööl

Siis, kui kraavis oli veel vähe vett :)

Lõketamine on mõnus

Kuu on välja tulnud

Ilus :)

Teine nurk, kus kahel päeval tööd on vihutud, nimetan ma lastenurgaks. Sinna tahaks lastele mingisuguse olemise organiseerida. Ehitaks väikse mängumaja, puu otsa onni, jurta, võibolla isegi mingisuguse maa-aluse käigu ja mida kõike veel. Seal nurgas on mõnusalt suured kuused, mille otsa on äge ronida. Lisaks on mul see hiigelsuur liivakast ka seal lähedal. Looklev kraav saab samuti oma alguse sealt liivakasti juurest. Millegi pärast on mul kogu aeg olnud soov parv ehitada. Arvan, et proovime selle parve ehitusega juba kevadel ühele poole saada, sest Johannast oleks sõitjad küll ja iseenesest on ju kraav olemas, kus parvetada saaks. Nüüd tuleb jälle see hetk, kus ma jorisema hakkan, et lapsed juba liiga suured on, sest kaks esimest ju enam parvetama, onni ehitama või puu otsa ronima ei tule. Johanna õnneks veel tuleb! Selle kevade ja suve põhirõhuks võtangi lastenurga ehitamise (+ puukuuri ehitamine!), sest muidu kasvab Johanna ka liiga suureks!

Lastenurk enne puhastust

Ja peale :)

ronimiskuused

Vorstid ootavad sussutamist

Sussutajad

Kolmandas nurk, kus teisipäeval askeldasin, jääb kohe tee äärde. Selle nurga tahaks ma tegelikult täiesti nulliks teha, sest seal kasvad vanad kased-saared, mis tormidegaaegajalt tee peale kukuvad. Võtaks kõik maatasa, laseks kraavi ära kaevata, laoks uuesti kiviaia üles, istutaks Smaragdist heki ja kõige sinna taha ehitaks saunamaja! Oeh, mõtteid igatahes on. Käpad külge ja tööle – muidu ju asjad ei liigu! Pidin tegelikult eile ka lõketama minema, aga kuna tuul oli nii tugev ja külm, siis jäi minemata.

Algus :)


Veel üks ronimispuu ;)

Tänane päev on nii nõmedalt erinevaid tegemist täis tikitud, et ei saa ka vist krundile minna. 9:30 pidin  ühes kohas olema, 12:00 lähen notarisse, jooksutrenn tuleb kella 13:00-15:00 aja sees ära teha. Samas paariks tunniks saaks ikkagi minna, aga see on minu jaoks liiga lühike aeg, et ei tea, kas tasub üldse tööriideid selga tõmmata. Reaalset valget aega oleks ainult 1-2 tundi...
Äh, kui kohe peale linnast tulekut jooksma läheks, siis oleksin ilmselt 14 valmis ja siis saaks ju suisa 3-4 tundi olla...hm...Või läheks hoopis lindile jooksma, siis saaks juba 5-6 tundi olla...See oli nüüd arutelu iseendaga :):)

Olks, rohkem polegi aega kirjutada. Vaja notarisse minna - sain oma korteri taaskord müüdud. Meie Panga külla tuleb juurde noor pere kahe lapsega! :):)

Ahhoi!