Tagasi Eestis!: Mida me suvel tegime?

Teate, ma pean need suvetoimetused kiirelt kirja panema, sest sügis on saabunud ja jaanipäevast on ka juba kolm kuud möödas. Noh, täpselt paras aeg sellest kirjutada! :) Ma veebruarikuisest linnapea vastuvõtust ei hakka vist enam kirjutama, sest see jääb tõesti juba valgusaastate taha.

Noh, foto võin ju ikkagi panna :):):):) Imetlege:

Tüdrukud käisid peol :)

Mis me siis sellel suvel ette võtsime?

See aasta oli rändamiste ja seiklemiste osas vist rahulikum, kui varasemad suved. Esiteks tegi koroona oma töö, teiseks on lapsed juba nii suured ja nad ei viitsigi väga kusagil käia, kolmandaks hakkasid mul endal uued tuuled puhuma ja neljandaks meeldis mulle tegelikult rohkem talu juures möllata.

Aga noh, midagi natuke ikkagi toimus ka.

Esmalt tahan ma uhkustada sellega, millis kaunis ilu oli minu hoovis mais-juunis. Õde pidi üsna tihti kuulama lauseid: "No vaata, kui ilusad need õitsvad õunapuud on!", "No vaata ometi, millised ilusad nurmenukud-meelespead!", "Vaata, milline karikakra põld! On ju ilus!"

Ühesõnaga kevad on mul seal talu juures niiiiiiiii ilus! Vähemalt minu enda jaoks ;)

Ühel toredal päeval võtsime ette tuuri loomaaeda. Mis kuusse see jäi - kes seda enam mäletab? :) Aga sai vähemalt käidud ja kohustuslik ninasarviku pilt tehtud. Kõige suurem ootus oli muidugi see, et äkki näeme jääkaru vees sulistamas, aga ei midagi. Vesi oli, jääkaru mitte.

Samal päeval mõtlesime, et oleme turistid ja lähme käime nii Rummu tuhamägedes, kui ka Padise kloostris. Ma ei mäleta, mis nende tuhamägede teema oli, aga sinna me mingil põhjusel ei saanud. Ok, istusime autosse ja sõitsime siis Padisele edasi. Seal ootas ebameeldiv üllatus. Nimelt on kogu kupatus peale uuenduskuuri lukku pandud ja niisama kloostrisse enam ei pääsegi. Ainult raha eest ja teatud kellaaegadel. Mis meil muud üle jäi, kui tegime ühe ringi lihtsalt ümber kloostri, imetledes seda välist fassaadi ja läksime siis bussipeatusesse. Appi, ma juba jälle ei mäleta, aga umbes 3-4-5 aastat tagasi käisime seal fotografeerimas ja nüüd oli vaja sellest korduskaader võtta.

See kell!

Minu tibulinnud :)

Normaalsed vol 1

Normaalsed vol 2

On ilus ju küll!

Suvel oli ju hullut problemaatiline teema nende maasikapõldude ja ukraina noppijatega. Käisime ka asjaga tutvumas ja põllul asja lahendamas (iccc!). Olukord oligi, kusjuures, täpselt nii hull nagu ajakirjandus kajastas. Maasikakasvatajad oleksid pidanud juba nädal-paar varem laskma inimestel ise põllule tulla, sest see kogus, mis ära mädanes, oli üüüüüüüratu. Meie käisime ise oma talvevarusid kogumas ja korjasime päris palju. Maksime kilo eest 2,50 € (vist!). Keetsin marjad moosiks ja panin sügavasse ka. Nämm-nämm

Kolhosnikud

Reaalsus

Tohutus kogustes reaalsust

Meie puhas ja korralik saak

Natuke pannkoogimoosi

Aaa, jaanipäevast siis ka ikka. Ilm oli ülimegagigahüpper ilus. Nii ilus, et otsustasime selleks ööks (ja paariks järgnevaks ka) batuudile magama jääda. Panin igaks juhuks telgid ka püsti, juhuks kui batuudil ikkagi jahe peaks hakkama. Ei hakanud. Ainukene jama oli see, et mingil hetkel oli tohutu niiskus. Samas, kui magamiskott oli olemas ja selles sai magatud, siis polnud häda midagi - läbi pealmise kihi niiskus ei tulnud ja kotis sees oli hea soe olla. Tavalise teki puhul oli aga jama, sest see läks korraikult niiskeks. Mind ajas kella 3-4 ajal üles tohutu lindude sädin ja karjumine. Väga huvitav olukord oli. Täiesti tühja koha pealt oli järsku terve põld linde täis. Vanemad linnud õpetasid vist noorematele karjumist. Suuremad linnud (eeldades, et tegemist oli vanemate lindudega) karjusid ees ja väiksemad tegid järgi. Polnud varem sellist asja näinud ja iseenesest oli väga huvitav vaadata. Kusjuures, kui see karjumis-tund läbi sai, siis lendasid linnud minema. Kust tulid? - ei tea. Kuhu lendasid! - ei tea. Ühel hetkel olid läinud ja kõik.

Meie jaanituli

Veidi mängimist

Minu jaanipäevane pokumaa ja karikakra-tukk

Jaanipäevaks esimene punane tomat

Pesa on valmis

Jääme magama

Saabub hommik

Leia pildilt kolm last

Hommikune kaste

Augusti keskel võtsime ette väikse Lõuna-Eesti tripi - käisime Vudilas ja Ahhaa keskuses.

Vudilast jäi meelde see, et vesi oli megagigahüpper KÜLM. No täitsa jääkülm! Pidin ennast ikka kõvasti motiveerima ja turgutama, et sinna vette üldse saada. Oleks võinud selle sulistamise vahele jätta, aga lapsed on need, kes alati vette lähevad, olenemata sellest, kui külm vesi parasjagu on. Ja kuna nad tahtsid, et nendega koos liumägedest alla sõidaksin, siis ei jäänud mul muud üle, kui nägu krimpsu tõmmata ja sinna külma vette sukelduda. Võtsin end kokku ja sõitsin, aga mingit vau-efekti sealt küll ei saanud. Need liumäed on pigem ebameeldivad, kui toredat. Kohati läheb hoog liiga suureks ja saad vette jõudes haiget, kolmanda mäe puhul jäid jälle keset mäge seisma ja ei liikunud kuhugi. Ühesõnaga mäed mulle ei meeldinud ja sõitsingi igaühest ainult korra alla.

Lastele meeldis seal kõige rohkem sellel batuudil hüpata, kus trossid küljes on. Kindlasti on sellel alal ka oma nimi, aga mul pole õrna aimugi, kuidas seda nimetada. Hüppamas käisid nad oma 5-6 korda ikka. Johannale meeldis muidugi hobuse seljas ka üks ring teha, aga see oli lisatasu eest. Kusjuures mul vajus suu täitsa lahti, kui aru sain millise väikse ringiga tegemist on ja selle eest veel 5 euri nööriti. Laps ei jõua hobuse selga hüpatagi, kui juba maha pidi ronima. Ikka väga väike ring oli!

Minule endale meeldis see, et järve peal sai paadi ja vesirattaga sõita. Kusjuures sõiduvahendid olid kõik terved ja korralikud. Selles osas jagan küll kiidusõnu.

Ma ei mäleta, kui kaua me seal ajaliselt olime. Äkki kusagil 5-6 tundi. Sai käidud ja nähtud, aga kas me sinna uuesti tagasi läheks? Ilmselt mitte. Ei olnud ühtegi sellist asja, mis uuesti tagasi kutsuks. Seda nii minu, kui ka laste arvates. Laste osas pani asja paikka ilmselt see jääkülm vesi!

Norm tütar...

...ja norm mamps :)

Johanna lemmikud - hobused ja ponid

Ahhaa oli see-eest küll väga äge. Soovitan kõigil minna! Hästi palju oli vaatamist ja katsetamist.

Ahhaa-külastajad pidid kandma maski. Saan suurepäraselt aru selle vajalikkusest, aga mul on see häda, et kui sellega ringi tuterdan, siis ei saa ma otsekui õhku kätte. Väga vastik ja raske oli olla. Eks ma kannatasin selle ära, aga see oli tõeline piin. Ei kujutaks ettegi, kui ma peaksin kusagil sellises kohas töötama, kus maski kandmine on päev otsa kohustuslik. ilmselt annaksin peale 1-2 päeva lahkumisavalduse, sest ma ei saaks sellega lihtsalt tööd teha. Ok, see selleks.

Ahhaas oli niisiis põnev. Kindlasti jäi mul nii mõnigi asi katsetamata, osa vidinatest näppimata ja julgen öelda, et millalgi satun sinna uuesti. Seda enam, kui ma nüüd nii tihti Tartus ka olen (hetkelgi tiksun ülikooli koridoris ja ootan järgmist loegut. Tunnike on veel aega jäänud, niisiis kasutan juhust ja kirjutan blogi).

Ahhaa puhul on erit tore see suur pink! :):):)

Meie pere üks lemmiksaade on ju "Rakett 69" ja lastel oli päris põnev vaadata, kus mida filmitud on. Minu lemmik selle saate puhul on muidugi Aigar Vaigu, aga teda seal ei eksponeeritud :D:):):)

Kui saade hakkab, siis ma ikka norin lapsi, et: "Näe, emme nunnu!" :):):):):)

Noh, tüdrukud siis naeravad ja käsivad mul lõpetada.

Kes Ahhaas veel käinud ei ole, siis julgen soojalt soovitada. Kindlasti tuleks varuda aega, et jõuaks erinevaid materjale lugeda, igasugu asju katsetada ja loomulikult teadusteatrit külastada. Ma ise tegin ka igasugu asju läbi ja kõige pingsamat mõtlemist pidin rakendama seoses malega. Nimelt pidi 64-ruudulisele lauale asetama 8 lippu nii, et nad üksteisele tuld ei annaks. Kogu aeg jäi üks lipp üle, sest 7 paigutamine ei olnud mingi probleem. Kui lõpuks kõik kaheksa lauale sain, siis olin enda üle natuke uhke ka :):):)

Jalgrattaga sõitmine tasuks kindlasti ette võtta. Alguses on hirmutav ja higipullid tulevad otsa ette, aga reaalselt ei ole see midagi keerulist. Sõidad rattaga nii nagu ikka. See on psühholoogiline värk ja tegelikult ei ole võimalik seal kuhugi kukkuda. Kui üks ots tehtud on, siis teine tuleb juba iseenesest.