Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 27. aprill 2015

Sünni ime - nõrganärvilistel mitte vaadata

Iga päev toimub praegu väike ime, sest lehmad poegivad :)

Olin minagi ühel päeval kraavipervel ja tegin dokumentaalkaadreid.
Paar inimest avaldas arvamust, et kui varem oli neil kahtlus, kas mu mõistus on OK või mitte, siis sel päeval said nad kinnituse, et mu mõistus siiski ei ole OK.
Napakas, noh :D

Äh, ega see nüüd nii hull tegevus ka polnud. Kusjuures täitsa huvitav oli seda poegimist jälgida.
Sünniaeg 16:12
6 minutit hiljem ajas pea püsti ja uudistas ilma, ca tund aega hiljem oli jalgadel ja üritas esimesi sammukesi teha.

Laseme piltidel enda eest kõneleda:





















Loodus on imeline ;)



reede, 24. aprill 2015

Kopsuhaiged käisid jüriööjooksu jooksmas :)

Eile oli meil traditsiooniline jüriööjooks, pikkusega umbes 4,5 km. Võin pikkusega  300-400 meetriga eksida, aga sinna kanti see umbes jääb.
Ok, väiksem kopsuhaige on veel liiga noor, tema jäi papsiga koju ;)
Meie kolm - Karolin, Janeli, Virge - aga olime kenasti esindatud.

Eilne ilm oli muidugi nii vahva, et kuku pikali. Tuul oli selline, et viib lapsed minema.
Alguses mõtlesingi, et ei viitsi jooksma minna. Hea oli ju ilma süüks ajada :)
Peale seda, kui esimest korda haigeks jäin, on mu sportimine ja peki põrgatamine üldse tahaplaanile jäänud. Pole enam lainele saanud...kogu aeg on nii kiire ja tuju pole ka üldse olnud.

Koolilastel on neil see jooks põhimõtteliselt kohustuslik. Kui jooksed, siis ei pea eraldi Cooperi-testi tegema, kui ei jookse, siis pead. Loomulikult on lihtsam ja parem variant see jüriööjooks läbi teha, kui 12 minutit kusagil mingeid ringe joosta.

See, et Karolin seda jookseb, oli juba ammu selge - koolilaps ikkagi ju.
Kuna praktiliselt kõik jooksevad, siis rääkisin juba paar nädalat tagasi Janelile, et tema võiks ka joosta. Siis ei arvanud ta sellest suurt midagi, aga eile hakkas ise ütlema, et vist ikka läheks jooksma. Ja seda pool tundi enne jooksu algust! Mul ei olnud õrna aimugi, kus mu jooksuriided on. Ma ei leia kodus enam mitte midagi üles, sest kõik seinaääred on asju ja karpe täis. Ma ei viitsi kodus mingit suurt kevadpuhastust ka praegu ette võtta, sest elan ootuses ja lootuses, et varsti-varsti saab uude kodusse kolida. Aga see on ka vist helesinine unistus, et sügiseks sisse jõuab kolida. Olen oma mõtetes seda kolimist vaikselt detsembri peale lükkama hakanud.
Jõuluks koju või nii ;)
Tarmol on hetkel kontoriremont käsil ja see võtab praegu aja ära. Kui ma eeldasin, et see remont on sips ja valmis, siis ma eksisin. Kui korralikult ikka teha, siis läheb ka aega. Parem kaua ja korralikult, kui kiiresti ja lohakalt. Üks ruumidest on enam-vähem juba valmis, vannituba ja kohvinurk ootavad oma järge. Selles mõttes on ka ehitamiseks aeg piiratud, et vähemalt kaks päeva nädalas on minul tööde tegemise aeg ja lisaks sellele oli eelmisel kuul päris mitu korda vaja Soomes käia. Ei olegi jõudnud neist kirjutada. Nii me siis laveerime ja jagame seda aega ja Johannat ;)
Aga noh - tasa sõuad, kaugele jõuad :)  Järgmisest nädalast saab igatahes vannitoa remondiga algust teha.

kolisin taas kontorisse tagasi

tööd saab teha küll.

Puhkenurk on ka ilus :D

Ja kööginurgakeses saab uunis toitu soojaks lasta :D

Kui loodus kutsub, siis peab häda kinni hoidma või kõrval treppikotta jooksma ;)

Aeg läheb nii kiiresti! Alles oli jaanuar, juba on mai ukse ees.
Põhimõtteliselt on vaja kontor maikuu jooksul valmis saada, sest siis tulevad juba talutööd peale. Vaja puukuur ehitada ja väike majakene püsti lüüa. Suure maja jaoks oleme veel liiga rotid.
Kui suurt maja ei jõua ehitada, siis ehita väike, eksole ? :)
Põhimõtteliselt on plaanis väike maja ehitada, kus magada saaks, hommikul kohvi juua ja lapsed telkut vaadata. Kui suvel ilusad ilmad on, siis ei viitsi kohe mitte varakult koju ära joosta. Ok, suuremate lastega ei ole probleemi, nemad jookseks ka poole ööni ringi, aga Sussur-Vussur-Mussur tuleks ju enam-vähem normaalsel ajal unele suigutada ;)

Nii ma siis mõtlengi, et suvel on muud ehitamist nagunii palju, siis korteri remondiks ilmselt aega ei jää. Kuna meil on katus ikkagi pea kohal, siis polegi sellega nii kiire, OLGUGI, et ma nii väga juba tahaks ümber kolida.
Tahaks lihtsalt teada, kus miskid asjad on! :D:D

No nii, pidin siin kirjutama, kuidas meil jüriöö jooksul läks, aga hakkasin jälle oma joru ajama.

Jooksuga läks põhimõtteliselt nii, et mina jooksin koos Janeliga, Karolin koos klassikaaslasega. Kohe algusest peale olime/jooksime Janeliga eespool, kui Karolin. Vahepeal jooksis Janeli mul isegi eest ära, sest ma lihtsalt ei suutnud oma pekke kiiremini liigutada, võhm oli väljas ja pistis ka. Kuna Janeli meil selline arake on, siis pikalt ta üksi ära ei jooksnud, vaid ootas iga natukese aja tagant mind :D
Kui olime umbes poole maad jooksnud, siis Janeli ütles, et ta enam ei jõua ja tahab koju. Eks ma siis utsitasin, kui tubli ta on ja jõuab lõpuni minna küll. Edaspidi jooksime ja kõdisime vaheldumisi, aga finisisse me jõudsime. Ajee!
Me olime kõik tegelikult tublid, sest saime 3-liikmeliste perekondade arvestuses isegi kringli ;)

Kui nüüd tagant järele mõelda, siis oli väga mõnus. Ega meil enam pääsu polegi, peame nüüd igal aastal jooksma. Karolin ja Janeli on järgmisest aastast mõlemad koolis ja kui nemad juba jooksevad ega mina ei saa siis ju kehvem olla. Johanna võtame ka siis punti, kui 7 aastat täis on, seega on tal 5 aastat armuaega :)

Aga OK, kaunist päeva jätku - täna on juba hoopis soojem ilm, kui eile.

Asjatan nüüd natuke kontoris ja kui  asjatatud saab, siis paneme piduriided selga ja kimame Tallinna poole. Marite algatusel lähme lastega teatrisse kosmonaut Lottet vaatama ;)



pühapäev, 12. aprill 2015

Nüüd siis kodus kaks kopsuhaiget!

Sain Johannaga eile haiglast välja (nüüd siis juba tegelikult üleeile, sest uus päev ammu juba tiksumas).

See haigla oli Johannale ikka täielik stress.
Kui ärkvel juhtus olema, siis oli kogu aeg sõrm püsti, mis viitas ukse poole, ise öeldes:"õue,õue.." Tahtis koju, noh.
Lisaks pistis ta iga kord karjuma, kui keegi palatiukse lahti tegi. Ilmselt sai juba aru, et teda tullakse torkima.
Hakkas karjuma söögitädi peale, koristaja...kõigi, kes ust puutusid ja sisse astusid :)
Ma üldse ei imesta. Mõlemad käsivarred on tal torkimisest lausa sinised.
Kolmapäeval üritati kanüüli vasakukäe veeni panna, aga see ei õnnestunud, kuna veenile ei saadud lihtsalt pihta. Siis pandi kanüül paremakäe veeni. Neljapäeva hommikuks oli kanüül aga umbe läinud ja see tuli ära võtta. Kuna mõlemad käsivarred olid juba äratorgitud, siis pandi see parema käelaba peale. Kuidas sealt see veen üles leiti, paneb mind täitsa imestama, sest need veresooned olid seal ju nii ilmepeenikesed. Üles see aga leiti ja sinna järgmine kanüül ka pandi. Kui ma arvasin, et teise kanüüli panemine mind enam pillima ei aja, siis eksisin :D
Esimesed 3-4 minutit suutsin nö korralik olla, aga kui nägin, kuidas see pikk nõel seal naha all veeni otsides muudkui ringi liigub, laps samal ajal nutab ja "ai-ai-ai" ütleb, siis võttis ikka silmad märjaks küll.
Kusjuures tegin oma igivana telefoniga haigest lapsest pilte ka. Kvaliteet pole loomulikult suurem asi, aga noh - midagi ikka.  Siit jälle soovitus - Virge, võta ükskord oma nutikas kasutusse ja tule tänapäeva maailma! :D

Kolmapäevane haige multasid vaatamas

Neljapäevane haige uinakut tegemas

Reedel näitas ta esimese asjana muidugi jälle palati ust ja ütles sinna juurde "õue-õue".
Sel korral läksime ja jalutasime siis natuke koridori peal. Peale seda, kui palatist välja läksime, toimus lapsega nagu mingi taassünd. Laps sai justkui hoobilt terveks. Hakkas jooksma ja isegi kerget krutskit viskama.
Kuna tal eluvaim tagasi tuli, siis ei olnud muud mõtetki - koju ära!

Kella 12 ajal olime juba haiglast läinud ;)

Paar tundi hiljem käisin Janeli ja Karoliniga arsti juures. Janeli suhtes mul tegelikult midagi enam kaevata polnud, sest ta oli vahepeal juba terveks saanud. Kaasa võtsin ta põhimõtteliselt sellepärast, et kopsud üle saaks kuulatud. Kõik oli OK.
Karoliniga läks väheke kurvemalt. Temal on nimelt samuti kopsupõletik (ühepoolne).

Ei oska mina öelda, kuidas ja kust need kopsupõletikud neile külge said. Pole nagu paljalt ringi jooksund, samuti pole nagu väljaravimata viirusi ka.
Ei tea mina...

Karolin oli ühe nädala juba kodus ja ootas juba millal kooli tagasi saab. Tal ei meeldi üldjuhul kodus istuda, sest peale kooli on ju kõik õues, aga tema õue minna ei saa. No kuidas sa lähed siis õue, kui koolis ei käi, eksole?
Seega käikski tema meelsamini koolis, kui oleks kodus. Koolis läheb tal hästi ka ja ma ei näegi põhjust, miks ei peaks kooli tahtma.
Eelmisel veerandil oli tal tunnistusel üks neli, ülejäänud viied. Matemaatika teeb veidike raskusi, aga pole hullu midagi.
Lubasin talle, et kui kooli lõpus ka tunnistusele ainult üks neli jääb, siis lähme kolmekesi (Janeli, mina ja tema) nädalavahetuseks Pärnu Terviseparadiisi ja trullame seal 2 päeva. Ühesõnaga tüdrukud lähevad Pärnuss tsillima :)

Täna oli nii ilus ja vaikne ilm - käisin taas Abbil lõket tegemas.
See lihtsalt on nii hea ja rahustav tegevus. Saad end füüsiliselt liigutada ja oma mõtteid mõlgutada. Lihtsalt istuda ja vaadata kuidas lõke põleb ning kuulata kuidas linnud laulavad.

oksad kokku...

...ja lõke püsti ;)

Kondasin täna meie metsistunud osas rohkem ringi ja ma täitsa üllatusin, kui palju meil sinililli kasvab. Kuna talu on ikkagi 2 ha suur, siis pole jõudnud kõiki nurkasid läbi käia. Eriti veel neid, kus täielik padrik ja korralagedus valitseb. Kui nüüd vaikselt kogu aeg nokitseda ja korrastada, siis saame sellega lõpuks ka ühele poole ja ilmsiks tuleb 2 ha ilusti haritud maad ;)

Meie sinililled


neljapäev, 9. aprill 2015

Haigustest haigusteni :(

No ei saa mina aru, miks need haigused meid sedasi jälitavad!
Kolm aastat järjest olid kõik lapsed terved nagu purikad, nüüd muud ei olegi, kui teineteise järel siruli maas.
Ja seda juba oktoobrist alates!
Hakkab kergelt juba ära väsitama.

Sel korral alustas haiguselainega Janeli.
Tema oli kolm päeva palavikuga siruli maas ä ei köha, ei nohu, lihtsalt palavik. Nüüdseks on muidugi kerge köha ka kallale tulnud.

Järgmisena noppis selle jama omale Karolin külge, kes pühapäeval näost valge oli ja põhimõtteliselt keset pühademunade otsimist voodisse pikali kukkus.

Tänaseks on Johannaga lood sellised, et oleme suisa haiglas. Diagnoosiks äge bronhiit ja parempoolne kopsupõletik.
Käisime juba eile kiirabis, et asjas selgust saada. Kuna ta ei olnud juba kaks päeva praktiliselt söönud-joonud, siis taheti meid juba eile haiglasse sisse ka jätta. Mina lootsin, et kui saame AB peale, siis hakkab asi paremuse poole minema. Tavaliselt on nii ikka olnud, et kui rohtude võtmisest on ööpäev juba möödunud, siis on laps ka juba enam-vähem. Sel korral aga ei olnud. Kui ta täna lõunaks ka veel midagi söönud-joonud polnud, siis polnud muud teha, kui haiglasse ära tulla.
Siin me nüüd siis oleme.

Ma sellest ei hakka kirjutama, et kui Johannale kanüüli pandi, siis mina pillisin, nii et tatt ninast väljas :) See oli mulle sama suur trauma, kui lapsele endale.
No mis valemiga ma saan siis rahulikult pealt vaadata, kuidas suur nõel ta käevarres ringi liigub ja veeni otsib. Ühelt käelt seda ei leitudki, siis mindi teise käe kallale. Ma imestan, kuidas nad üldse selle veeni sealt üles leidsid. Silmaga küll ühtegi veresoont näha polnud.
Õnneks sai kanüül ikka sisse ja tänu sellele ka vajalikud vedelikud.
Johanna nõudis pool õhtut muidugi koju. Näitas näpuga ukse poole ja ütles:"Õue,õue".
Kui palati uks lahti läheb ja mõni õde sisse tuleb, siis pistab kohe röökima.
Tark juba - saab aru, et kui uks lahti tehakse, siis tullakse tema kallale toimetama.

Õhtu möödus tegelikult hästi. Kui ta oma vedelikud kätte oli saanud, siis lösutasime terve õhtu voodis ja vaatasime 5 tundi" Mashat ja karu" :):):)

Arvutid ja internet - olgu te kiidetud!
Kui arvutit ei oleks, siis läheks vist lolliks. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudaksin 2-aastast siin nelja seina vahel paigal hoida! Eks kuidagi ikka suudaks, sest kui arvuteid ei olnud, siis ju ikka suudeti ;)

Krutskimutt käib end ise riietamas :)

Kui Johanna 21 ajal magama jäi, siis mõtlesin, et vaatan sipsti postkastid üle ja teen blogisse kiirelt väikse sissekande.
Pole ju blogis ennast jälle miljon aastat ilmutanud. Pole lihtsalt jõudnud - nii palju muid toimetamisi on olnud. Ei tea, kas see pidur ka kunagi tuleb! Ma ise tahan uskuda, et tuleb, aga olles realist, siis ilmselt mitte. Oi, jah...
Postkastide "vaatamine" võttis kerged kolm tundi aega ja nüüd on juba südaöö. Võiks nagu magama minna, aga ma lubasin endale, et täna ma kirjutan blogisse ka.

Ühesõnaga mul on nendest haigustest juba nii kõriauguni, et ma kohe ei tea...
Johannal on kuue kuuga juba viis AB kuuri olnud. See ei ole ju normaalne!
Samas paljud kurdavad, et sellel aastal ajab üks haigus teist taga.
See on see soe talv!

Aga noh, ei jää muud üle, kui sooja suve oodata.

Nagu eelpool mainitud, siis oli ka sellel aastal meie pere traditsiooniline pühademunade otsimine. Mõned kaadrid ka:

Otsijad

poolel teel ;)

Kõik leitud :)

Kui munad leitud oli, siis jagasime kõik võrdselt kenasti ära. Süüa neid loomulikult keegi ei viitsinut/tahtnud - ei magusaid ega ka soolaseid. Soolastel koksiti koored puruks ja sinna need jäid. Vanemad vaadaku ise, et munad söödud saaksid :) 
Magusatel kooriti paber maha, keskelt pooleks ja vaadati, mis üllatuseks on. Pean omalt poolt ütlema, et need üllatusmunad on nii magedateks ja mõttetuteks läinud. Üllatusteks on puhas pahn. Vanasti olid palju huvitavamad ja ägedamad asjad. Aga noh, kõik tahavad ju kasumit teenida. Milleks raisata rohkem raha, kui saab ka odavamalt hakkama? Ühesõnaga mõttetud munad.

Paar-kolm päeva tagasi käisime Janeliga Abbil lõket tegemas. Kohe oli selline tahtmine toast natuke välja saada. Ja mis sa hing ikka muud teed, kui paned lõkke põlema ja tunned ennast mõnusalt, onju ;)

Ainult tark teeb lõkke veekogu sisse, siis kustub lõke ise ära!