Lehevaatamisi kokku

laupäev, 31. jaanuar 2015

Mängusõltlane :)

Kolm tundi istusin praegu arvutis ja mängisin mänge.
Kohe käin pesus ära ja mängin siis edasi :):):):)

Avastasin täna sellise lehe nagu vint.ee, kus saab igasugu ajumänge mängida: malet, kabet, othellot, kõiksugu kaardimänge ja kõike muud.

Kes tahab üle vaadata, siis palun väga

Hakkas netist kabe kohta rohkem infot otsima ja sattusin selle lehe peale.
Mul on jälle see Oi-kus-ma-nüüd-teen-hoog peal. Ma ei tea, mis ma selle kabega peale hakkan, aga alates homsest lubasin igatahes füüsilist trenni ka tegema hakata :D :D
Suvel on plaanis igasugu võistlustest osa võtta ja kuna pekk ka juba võbiseb, siis on viimane aeg end liigutama hakata.

Ple, hullu - kolme nädala pärast on hoog taas üle läinud ;) ;)

Aga see mängude leht on küll vägev.
Mulle meeldib see, et mängida saab reaalselt teiste inimeste vastu.

Nagu mul muud tegemist poleks, kui arvutis istuda ja mänge mängida!!! :)

Nüüd ma üldse ei imesta, et Tikker pallidest sõltuvuses oli :D

Selle olulise informatsiooniga lõpetan jaanuari sissekanded nüüd ära ja valmistun veebruariks.
Lubasin ju veebruaris taas iga päev vähemalt ühe sissekande kirjutada.
Hahahahha, kirjanik kõneleb! :D
Umbes nii nagu ma kirjutaks päeva jooksul neid sissekandeid hulgim.

Kena nädalavahetust ;)





teisipäev, 27. jaanuar 2015

Kolisin kontorisse ära :D

Käisin, mina, eile õhtul kontoris kappe ja laudasid kokku panemas.

Oot, oot, nüüd läks veits nihu - käisin ÜRITAMAS neid kokku panna.

Nokitsesin siis pool tundi, kui sain aru, et lauaplaadil pole vajalikke auke sees, kontoritoolil puuduvad kurvid ja kappidel pole kasutusjuhendit kaasas.
Kokkuvõttes ärritusin kergelt ja marssisin koju tagasi :D

Ega ma siis alla andnud.
Torisesin seal kodus natuke (Marite, vaeseke, pidi mu torina ära kannatama) ja läksin kontorisse tagasi ja ehitasin omale laua :D

Siin mu laud on:


Panin kaks riiulit äärde, tõstsin lauaplaadi peale ja hoplaa - laud olemas.
Tööd saab teha küll.
Vaade on otse aknast välja ja iga liikumine on mulle teada.
Nii võib minust informatiivne külamutt veel saada !

Minu pepu peab paraku tavalise tooliga leppima, sest minu uhkel ja mugaval toolil on kruvid jalga lasknud. Pakuks oma kruve, aga need niigi logisevad :D

Täna käis kusjuures esimene klient ka ;)
Olen temaga juba varasemalt kokku puutunud, seega julgesin oma poolikusse kontorisse kutsuda küll.
Tegelikult ma julgeks kõik siia kutsuda. Mis vahet sel on, et ruum poolik on?
Ega siis asjad ajamata jää ;)

Suurem remont läheb edasi alles mais, sest  siis on Tarmo jäädavalt Eestis ja saab edasi nokitseda.
Eks ta veebruaris paneb mööbli kokku ja märtsis äkki lae ära, aga olulisemad ja mahukamad tööd ikka siis, kui tagasi on.

Panengi viimased pildid hetkeseisust üles. Järgmised pildid tulevad sellest kontorist, mis juba 100% valmis on ja kus ma tähtsa näoga laua taga istun ning silti "Tehtud!" käes hoian ;)




Pesin põrandalt suurema jama maha ja tassisin vajalikud asjad kohale. Kes nüüd pilti hoolsalt vaatab, siis see näeb, et mul on kaks lille ka - üks laua peal ja teine põrandal.
Jääb vaid oodata, millal need janusse surevad...
Annan oma pühaliku lubaduse, et joodan neid.


Kui tuduhoog peale tuleb, siis lähen viskan puhkenurgas küproki peale pikali ja tunnen ennast mõnusalt. 


Pissul tuleb mul siis sellises tualettruumis käia või teine variant - rõdu all :D
Ok, ok, eks ma lippan tegelikult  kõrval trepikotta ja ajan oma hädad korda ;)

Ise olen rahul!

pühapäev, 25. jaanuar 2015

Janeli pidu








Oleme ajaga sinnamaani jõudnud, kus ka lapsed saavad enamik kingitusi juba ümbriku sees. Ühes mõttes õige, sest enamik lastel on kodu kõikvõimalikku träni täis ja kingitud raha eest saab täpselt seda osta, mida ise tahad. Kallima asja jaoks saabki raha koguda. Kui 10 + 10 + 10 + 10+...kokku liita, siis saad poest juba midagi üsna head. 



Kokkamisel oli paremaks käeks loomulikult Marite.
Kokkas ta nii Janeli sünnipäeval, kui ka Karolini.
Oot, oot, valetasin praegu - mitte paremaks käeks, vaid mõlemaks käeks! :)
Mul olid muud tegemised, ma kokata ei jõudnud.
Aga mis sest kokkamisest kasu oli?
Lapsed sõid ainult kartulisalatit ja viinerit. Kana ei puutunud vist ükski laps :):) Peo lõpu poole hakati snäkke ka sööma, aga seda oli vähe. Seega saan nädal aega veel kodus jääke süüa :D

Kuna sünnipäev oli noortekas, siis mingeid erilisi mänge ei teinudki. Kusjuures lapsed ei viitsinud ise ka mängida - jooksid seal ühest ruumist teise ja olid omadega rahul. Kui nad rahul olid, siis mis ma ikka vahele segan, eksole ;)
Kui muidu ei saa pidude ajal süüagi, siis sel korral sain maha istuda ja isegi kohvi juua. Ajee

Selle aasta pidudega niisiis algus tehtud ;)

Kuna Johanna saab mais alles 2-aastaseks, siis temal veel mingit suurt prallet ei tule - väike kodune istumine ikka.
Meie endi sünnad ei lähe ammuilma enam arvesse. Kes see ikka vanemaks tahab saada peale seda, kui 25 juba kukkunud on? Ma pakun, et suurt mitte keegi. Mingil ajal hakkaski nii olema, et polnud oma sünnipäevast enam sooja ega külma.Ma täpset aastanumbrit ei mäleta, aga ma pakun, et see võibki sinna 25 sünnipäeva kanti jääda. Põhimõtteliselt ei viitsi prallesid pidada. Heal juhul juubeli puhul teeme midagi.
Kuna sellel aastal juubeleid tulemas ei ole, siis paartisid ilmselt ka mitte.
Väike grill-tsill ja aitab küll  :)

Järgmine pidu niisiis Karolini sünnipäev ja seda alles augusti lõpus.
Nojah, nüüd mulle meenub, et pidin Karolini sünnast ka sissekande tegema, aga ei saanud kuidagi lainele ja ei kirjutanudki.
Teen siis nüüd väikse järelkaja.

Pidu sai peetud alles 13. septembril.
Hommik tõotas pilvist päeva, aga peale lõunat tuli päike välja ja ilm oli väga soe. Septembri kohta ikka väga soe.

Kui mina seal asjadega askeldasin, siis oli kaks kurge ka mulle seltsiks. Kõndisid natuke vales hoovis või nii, sest laste limiit on ju täis. Vanus pressib juba peale ;)
No kui mulle konkreetselt kaksikuid lubataks, siis võibolla võtaks selle protseduuri veel ette. Üksikutega ei viitsi enam jamama hakata :D


Sünnipäev sujus ise sedasi, et osa võeti ainult valitud mängudest. Mõnda asja orgunnisin omaette, keegi ei viitsinud kuulatagi ;D
Lapsed vist juba suureks kasvanud ja igasugu tilu-lilust enam osa ei viitsi võtta. See olgu mulle edaspidi teadmiseks ;)

Kõige populaarsem oli muidugi vihjete järgi orienteerumine. Kui see mäng tulema hakkab, siis on lapsed juba äksi nii täis, et ei jõua starti ära oodata. Järgmisel aastal peaks väheke keerulisema tegema, et neil veel põnevam oleks. Et asi viimasele minutile jälle ei jääks, siis pean juba kuu aega varem ettevalmistusi tegema hakkama - mööda talu ringi jooksma ja ette kujutama, mis vägev oleks.

Vihjet otsimas



Köievedu oli ka üks nendest mängudest, mis meeldis. Algul tiriti võistkondade vahel, siis poisid tüdrukute vastu jne. Köiega sai tükk aega materdatud.


Loomulikult kuulub jalgpalli tagumine ka repertuaari.


Peo lõpetab alati veepommisõda. Reegel on see, et  märjaks võivad nad loopida ainult mind. Ma ei võta endale seda vastutust, et nad teineteist märjaks loobivad ja keegi neist sisi haigeks jääb. Kui sünnipäev oleks südasuvel ja ilm soe, siis loomulikult võiks nad ka üksteist märjaks loopida...Samas on nende pallidega päris valus saada...Jääb siis ikka nii, et loobivad mind :) 
Ma ei tea, kui mitu aastat ma veel sedasi eest ära joosta viitsin, aga lastele teeb see nii palju nalja, seega nii kaua jooksen, kuni kepsutada suudan ja lapsed seda mängida tahavad :)






Kui pallid lõppenud, siis olin mina loomulikult märg nagu kassipoeg - ei olnud ühtegi kuiva kohta.
Ma ise olen ka alati nii õnnelik, et sedasi läbimärg saan olla :):):)
Ja loll nagu saabas olen ka. Võtaks siis kohe kodunt vahetusriided kaasa. Ei! Kõigepealt hakkan külmast värisema, siis sõidan koju riideid vahetama.

Pean ära mainima, et mõlemad tüdrukud on juba nii suureks kasvanud, et valivad ise keda sünnipäevale kutsuda. Eks nad varem valisid ka, aga ma sain alati kedagi juurde susata.
Janeli sünnipäeva puhul see näiteks ei õnnestunud ;)

Oi jah - lapsed kasvavad liiga kiiresti...

reede, 23. jaanuar 2015

Kirjutan, sest kannatus on juba katkenud!

"Emme korraldab meile nii mõttetu sünnipäeva!"

Selliste sõnadega tulid Karolin ja Janeli 2012 suvel minu juurde.
Jutt käib sellest samast sünnipäevast, kus dresscode oli lepatriinud-mesilased:


Tegemist oli suvega, kus muud ei olnudki, kui üksainus vihmasadu.
Kuna oli arvata, et planeeritaval päeval ka vihma sajab, siis leidis üks inimene, et õige on lastele selgeks teha, kui mõttetu sünnipäeva ema neile korraldab.
Ja seda juba kaks nädalat ENNE pidu, KUI ei olnud veel teada, kas vihma tegelikult sajab või mitte!
Jah, tema õnneks vihma sadaski ja pidu sai saalis peetud.
Isegi, kui sa tead, et vihma sajab, siis ükski normaalne inimene ei lähe lastele rääkima kui mõttetu sünnipäeva nende ema neile korraldab!

See oli aga alles algus.

Samal suvel püüdis too inimene  Janelile selgeks selleks teha, kui halb on elu Soomes ja kui hea oleks lapsel ikka Eestis elada. Inimene teab, et lapsel on niigi raske igakord Soome ära sõita ja ta räägib lapsele sellist juttu!?

Milleks lapsele selline ajupesu?
Eriti veel siis, kui sa näed, et Soome tagasisõitmine last kurvastab.

Mitte ükski normaalne inimene ei tee sedasi. Normaalse mõtlemisega inimene hoopis selgitab lapsele, et pole hullu midagi - elate natuke aega Soomes ja kolite varsti tagasi. Eriti veel siis, kui laps talle tähtis on.

Samast suvest alates hakkas Janeliga üks tramburai pihta. Iga kord, kui Soome tagasi sõitsime, kulus nädal aega selleks, et laps taas normaalseks saada. Selle 4-5 päevaga, mis me tavaliselt Eestis olime, muutus laps totaalselt ja oli raske uskuda, et tegemist on sama lapsega.
Küll ei osanud ta siis enam tassi mahla kallata, küll ei saanud saapaid jalga, küll ei saanud jopel lukku kinni, küll ei osanud pluusi õiget pidi pöörata, küll ei saanud kahvliga kartulit puruks, küll ei osanud juukseid kammida. Ühesõnaga kadusid lapsel kõik oskused.

Kuni 2012 suveni oli meie läbisaamine selle inimesega tegelikult väga hea. Suhted läksid hapuks, kui julgesin oma arvamust avaldada. Teatavasti mina ümber nurga rääkida ei oska, rääkisin asjast otse ja konkreetselt. Loomulikult läks asi veel hullemkas.

Viha elati välja Karolini peal, kes põhimõtteliselt ringkonnast kohe välja visati. Kui laps oma jalgratast tema juurest ära läks tooma, siis käratati lapsele kõige pealt "kao minema!", hiljem ei lastud muidugi uksest sisse ka.
Sa käitud sedasi 8-aastase lapsega!?

Lisaks hakkas ta mind süüdistama selles, et olen peale Soome kolimist ülbeks läinud!
Möh!?
Me ei puutunud peale Soome kolimist praktiliselt kokkugi ja ta tuleb sellise väitega lagedale!
Ma ei ole siiani aru saanud, milles see ülbus väljendus/väljendub.
Otsekohene olen ma alati onud. Paljud ajavad seda tõesti ülbusega segamini...

Sel suvel läksid meie omavahelised suhted igatahes hapuks.
Eelkõige sellepärast, kuidas ta minu last ründas. Kui sul on probleem ühe inimesega, siis sa elagi ennast tema peal välja, mitte tema lähedase peal. Ühesõnaga, kui mu sõbranna mees on siga, siis ma lähen ja elan ennast sõbranna peal välja!  Veel parem - sõbranna lapse peal! Nii w?

Mina olen sellist tüüpi inimene, et kui mulle mõni inimene ei meeldi või kui ma temaga ei suhtle, siis ma hoian temast lihtsalt eemale. Vastu tulles teretan, aga see on ka kõik. Ma ei lähe ja ei hakka ussitama, nokkima ja mingit vihavaenu tekitama. Tema elab oma elu, mina oma elu.

On arusaadav, et kõik inimesed ei saa maailmas üksteisega läbi saada. Ja, kui inimesed üksteisele ei meeldi, siis ei peagi nad ju omavahel suhtlema. Olgugi, et meie omavahelised suhted enam ei toiminud, ei hakkanud ma kellegi manipuleerima.

Tema võttis aga teise suuna, sest peadselt hakkas Janeli kasutama lauseid:

"Karolin ei ole minu päris õde!"
"Karolinil on oma issi, miks ta minu issi kohta "issi" ütleb!?"
"Keegi ei hooli minust!"
"Miks me Soomes peame elama?"

Mitte kunagi varem ei olnud probleemi, et kas on päris õde või kas "issi" võib öelda, samuti ei olnud muret Soomes elamise pärast. Laps ei osanud selliste mõtete peale isegi mitte tulla.

Kuna ma olen ikkagi nii paha inimene, siis rääkisin ka nendest ütlemistest selle inimesega.
Loomulikult leiti kõigele õigustus a la, et Karolinil ongi ju teine isa ja a la Eestis ongi ju parem elada.
Lisaks sain ma etteheiteid, kuidas ma lastel vahet teen ja põhimõtteliselt on Janeli mul nagu Tuhkatriinu - vaenu, õnnetu ja hüljatud, ei saa hellust ega hoolt. Lisaks Karolin kiusab teda kogu aeg ja peksab ka.

Vot see ajas mu tõesti juba marru!
Ma olen ise pärit lapsepõlvest, mis minu jaoks just väga rõõmus ei olnud ja mille tõttu ma ei suutnud oma emaga väga pikka aega normaalselt suhelda (nüüdseks on kõik muidugi OK) ja ma lubasin endale, et mina ei tee oma lastel kunagi vahet. Näeb papi pilvepiiril, et nii ka on.

Ja tema tuleb väitma nagu hoiaksin ma ühte rohkem kui teist?!
Ma olen kahe-jalaga-maa-peal-ema - kui laps ei kuula sõna, siis riidlen, kui laps on tubli, siis kiidan. Kui on vaja karjun, kui on vaja nutan.
Mitte kunagi ei saa ükski inimene väita, et ma eelistan ühte last teisele.
Veel hullem -  et ma ei hooli oma lastest!
Sorry - et ma ei hooli ÜHEST oma lapsest!

Väita nagu Karolin peksab või kiusab Janelit on ka väga naiivne. See täiesti normaalne, kui õed-vennad omavahel kisuvad, riidlevad, madistavad. See käib lapsepõlve juurde. Kui ma nüüd seda arvesse võtan, kuidas mina oma vanema vennaga iga päeva kaklesin, siis ei saa ma Karolini-Janeli võitlusi isegi mitte väikseks riiuks pidada. Meil olid vennaga praktiliselt iga päev rusikad käigus. Kuna mina noorem olin ja tüdruk ka, siis võib arvata, kes kogu aeg kolakat sai. Vaatamata sellele, et me lapsepõlves nagu koer ja kass olime, saame me praegu väga hästi läbi ja aitame üksteist alati, kui vaja on. Ma usun, et enamik nõustub minuga, kui väidan, et õdede-vendade riiud käivadki kasvamise juurde.

Ma ei leidnud asjale muud lahendust, kui öelda talle, et kui see ajupesu lapsega ei lõppe, siis ma lihtsalt ei luba last enam tema juurde.

Ma lootsin, et ta sai asjadest aru ja ei teinud mingeid takistusi - lubasin Janelil endiselt tema juures käia.

Tema aga jätkas meie ellu sekkumist.
Küll leidis ta, et lapsel pole kummikuid, küll kindaid ja salli ja muud tuhat häda veel. Tegin talle selgeks, et laps on juba nii suur ja ta valib ise riided, mida selga panna. Ma ei käi ja pane teda nagu kanaema riidesse. Kui ta paneb ennast liiga õhukeselt riidesse, et õues külm hakkab, siis tuleb ta tuppa ja paneb soojemalt - nii lihtne see ongi! Kui ta teeb oma riided mustaks ja märjaks, siis tuleb ta tuppa ja vahetab riided ära - taaskord nii lihtne see ongi!
Lisaks hakkas talle Karolin pidevalt ette jääma. See häiris mind loomulikult kõige rohkem. Sa viskad lapse peale esimest riidu kohe ringkonnast välja, seega jäta ta rahule. Küll mina tema kasvatamisega hakkama saan. Ja kui ei saa, siis need on mu oma vitsad.

Need, kellega olen sellest probleemist rääkinud, on minult korduvalt küsitud, et miks ma siis luban Janelil veel tema juures käia. Ma olen lubanud lapse enda pärast, sest laps tahab seal käia ja olla. Muidugi, miks ei peaks tahtma, kui teda praktiliselt kätel kantakse. Arvasin ekslikult, et teen lapsele sellega head, kui luban tal seal nii palju aega veeta. Nüüd olen aga aru saanud, et see on lapsele tegelikult kahjuks tulnud.

Lisaks sellele, et talle seal sedasi ajupesu tehakse, on Janeli hakanud võõranduma ka oma eakaaslastest. Kuhugi ta minna ei taha ja teistega mängimine hakkab ka varsti ära ununema.
Minu õe ja venna lapsed käivad pidevalt kusagil. Kui Janeli käest küsin, et kas tema ei taha ujuma minna või keeglisse, siis ta isegi ei mõtle vaid ütleb: "Ei".
Pigem valib toas istumise - selle inimese juures.

Kui veel 2012 suvest rääkida, siis olid lapsed teatavasti Eestis. Tema hoole all. Suve lõpus ei jõudnud ma ära kuulata, kuidas tema suvepuhkus sai ära rikutud.
Oleks ma sel ajal teadnud, et 4,5- ja 8-aastase lapse "vaatamine" (olgem ausad - mida sellise vanusega lapsi üldse vaadata on? Peasi, et kõht täis on, sest mängida oskavad nad ise) selliseks koormaks saab, poleks ma elus ka neid tema juurde jätnud!! Kui sellest teada sain, siis võtsin kohe Maritega ühendust, kes lapsed peale korjas ja nad viimaseks kaheks nädalaks enda juurde viis.
Oleks siis inimene kordki öelnud, et ta ei jõua lastega olla! Oleks ta kordki öelnud, et tulge viige lapsed ära!
Ei! Milleks?

Selles mõttes oli see 2012 suvi hea näitaja, mis inimesega tegelikult tegemist on. Väliselt ei oskaks vist keegi aimata, et inimene sedasi käituda võib. Tegelikkus on hoopis teine.

Mina pole ennast kunagi ilusaks, armsaks, toredaks teeselnud. Kui vaja ütlen asjad otse näkku, kui vaja karjun, kui vaja olen vastik ja nõme. Ma ei teeskle kedagi teist!

Eelmisel suvel süüdistas ta mind, et peksin Janeli silma rusikaga lõhki.
Sel suvel süüdistas ta samas teos juba Karolini, sest keegi ju ometi pidi Janeli silma puruks peksma!
Ma võin küll vihastada ja karjuda ja muidu tigedaks saada, aga et oma lapse silm rusikaga puruks lüüa?
Vot see on juba tase.
Kusjuures ma üldse ei mäletagi, et Janelil  kusagil silma peal midagi oli. Ju siis oli, sest ta olevat selle vigastuse isegi fotografeerinud. Ilmselt fotosüüdistus või midagi. Ütlesin talle, et lapsed kukuvad, saavad haiget, et kriimud-haavad on täiesti normaalsed nähtused. Selle peale ta ainult naeris ja ütles, et see haav ei olnud mingist kukkumisest. No selge - järelikult lõin last rusikaga silma!

Ma ei ole nendest teemadest varem kirjutanud, sest lootsin, et kõik loksub paika.
Aga see ajupesu on kestnud juba üle kahe aasta.
Nüüd, kui ta eelmisel teisipäeval juba meile koju sisse sadas, küsimusega, et kas Janeli peab Johannaga kahekesi koju jääma, siis viskas mul ka juba ära.
Ma ei saanudki aru, kas ta mõtles, et Janeli peab koju Johannat vaatama jääma või? Või milles see point  üldse oli?
Kuna ta meile sedasi sisse sadas, siis läks muidugi ütlemiseks.
Kuulsin vähemalt sajandat korda, kui tänamatu ma ikka olen.
Kunagi saime me hästi läbi ja ta vaatas vajadusel Karolini. Nüüd ei suuda ta nina alla hõõrumata jätta, kui tänamatu ma olen. Kui talle meelde tuletasin, et mina aitasin sellel ajal ju teda ka, siis nähvati, et ta võib mulle need abistamised kinni maksta. Kui mina omalt poolt ütlesin, et ma võin ka need vaadatud tunnid kinni maksta, siis sain jälle mööda pead, et mida ma laian oma rahaga!!
No tere tali, tema võib mulle raha pakkuda, aga mina talle ei tohi. Jälle paha!

Teisipäeval, kui enda viha maandamas käidi, tehti muuseas teatavaks, et Karolini nägu on perekonna foto pealt (mille Rovaniemes tegime) välja lõigatud, et mingu laps oma näolapile järele! Normaalse inimese käitumine?
Minu nägu on sealt loomulikult ammuilma välja lõigatud ;)

Karolinil on selle inimese ees juba vist suurem hirm, sest täna tuli ta tuppa ja ütles, et see inimene oli talle öelnud: "Koletis, tule eest"
Hiljem selgus, et ta oli öelnud, et tulge eest ära, koletis tuleb. Ilmselt siis kõikidele lastele.
Mida iganes see tähendas.

Sain temalt näiteks selle eest ka juba sõimata, et blogisse lillekimpudest pildid julgesin panna. Seejärel tuli temalt soe soovitus, et paneksin voodielust ka mõned pildid üles!!??
Eeee...??!!

Kui suhted meie vahel hapuks läksid, hakkasin mina temast lihtsalt eemale hoidma. Ei mingit ussitamist, taga kirumist, lapse ajude komposteerimist. Lubasin lapsel endiselt ka tema juures käia ja ööbida.

Kui aeg ajalt tuligi jälle mõni "vahva" ütlemine või lause, siis ma üritasin lapsele selgitada, mis tegelikult tõde on. Ma ei ole seda inimest lapsele kunagi halvustanud, sest ma ei lasku temaga samale tasemele. Küll olen ma lapsele öelnud, et ta kaitseks emmet ja ei laseks midagi halba öelda.

Milleks ei või rahulikult elada?
Milleks on vaja mingeid täiesti mõttetut vihavaenu tekitada?
Mitte keegi ei ole keelanud lapsega suhelda. Selle asemel, et teiste ellu sekkuda, võiks rõõmu tunda.
Me kõik ei peagi kõigiga läbi saama, aga vihavaenu tekitamine ei ole ka just kõige parem lahendus.

Ma arvan, et see sissekanne on vajalik. Eelkõige tema jaoks. Et ta aru saaks, kuidas ta tegelikult käitunud on ja kuhu maani need asjad viinud.

Viimane kord oli selle inimese kõnes ja silmis selline viha, et kui pilgud võiks tappa, siis oleks ma ilmselt surnud.
Inimene peaks endasse süüvima ja natuke mõtlema, mis teda tegelikutl vihastab, selle vihaga tööd tegema ja mõtlema, kas seda annab parandada. Vastasel juhul toob see viha talle veel rohkem kibestumust.

Nüüdseks on asjad seal maal, kus minu karikas täis sai (peale teisipäevast sisse sadamist) ja Janeli selle inimese juures enam ei käi.
Alguses mõtlesin, et pean Janeliga terapeudi juures käima hakkama, aga hetkel tundub, et siiski mitte.
Laps on täiesti normaalne.

Ma ei suuda mõista, mis asi viis inimese sellise vihkamise ja vihani...

Võibolla ei suutnud ta leppida, et Soome kolisime ja ta last nii vähe nägi. Ilmselt oli tal minu vastu seetõttu viha tekkinud, sest kolitud sai ju minu algatusel. Ma ei saa sellest tõesti aru...
Sellepärast, et julgesin tema väljaütlemiste kohta midagi öelda?
Sellepärast, et ma pole soolikas, kellele võib kõike öelda, mida sülg suhu toob?
Ei tea...


Miks inimene ei või rahulikult elada?
Mida ta sellega saavutada üldse üritab?

Inetu lugu, millest kirjutada, aga ma lihtsalt ei viitsi enam.



Parem õudne lõpp, kui lõputa õudus...



neljapäev, 22. jaanuar 2015

Kuidas te suhtuksite inimesse, kes...

...läheb minu suurema tütre juurde ja ütleb talle: " Tere väike idioot, kuidas sul läheb?" ja käratab lapsele: "Kao minema!", kui teine oma jalgrattast võtma läheb.

Kes õpetab minu keskmisele tütrele järgmisi elulisi tarkusi nagu:

"Karolin ei ole sinu päris õde!"
"Karolinil on oma issi ja ta ei tohi sinu issi kohta "issi" öelda"
"Emme korraldab teile mõttetu sünnipäeva!"
"Eestis on palju parem elada, kui Soomes!!" - samal ajal, kui inimene teadis, millise raskusega laps alati eestist Soome sõitis.

Kes väidab:
et saadan lapsed varavalges kuni hilisõhtuni õue ja ei tea, kus nad on või mis nad teevad,
et ma ei hoolitse oma laste eest, neile ei jagata hellust ega hoolt,
et ma ei anna lastele sooja toitu ja lapsed peavad ainult makarone sööma,
et teen oma lastel vahet ja eelistan kahte last ühele.
Tagatipuks väitis ta, et peksin oma lapsel rusikaga silma lõhki!

Neid  kõiki asju ütles ta mulle otse näkku, ei ole kusagilt küla pealt a la naised saunas rääkisid väited.

Kuidas suhtuda täiskasvanud inimesse, kes sedasi käitub????

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Kuidas õige firma kliente "hoiab" :)

Tellisin, mina, jõulude ajal kontorile välisukse.
Ma ei mäletagi täpselt, millal mõõte võtmas käidi, kas paar päeva enne või paar päeva peale jõule.
Igatahes lubati, et uks on kahe nädala pärast valmis.

Ok, ootasin kaks nädalat.
Kuna ma ei olnud kindel, kas käidi siis enne või peale jõule, otsustasin, et ootan igaks juhuks 3 nädalat.
Võtsime pakkujaga 9. jaanuaril ühendust ja uurisime, et kus maal uks on siis.
Vastuseks saime, et ust pole üldse tegema hakatudki, sest toorainet ei olnud.

Eeeeee?!
Ma ei tea, minu loogika ütleb, et kui tuleb ootamatuid viivitusi, siis oleks normaalne helistada ja sellest teatada.
Saame aru - igasugu asju võib ette tulla.
Sealt ei suvatsetud isegi mitte helistada.
Kui sai küsitud, et millal uks valmis saab, siis öeldi, et meile helistatakse järgmisel kolmapäeval ehk 14 jaanuaril.

Noh, mis arvate? Helistati w?
Ei helistanud keegi!

Lasin siis veel nädalakese mööda, lootuses, et nüüd on valmis ja helistasin täna uuesti:
"Tere, olen see ja see...Kas uks on valmis?"
"Eeee....uks on põhimõtteliselt valmis, aga värvida on veel vaja."
"Ja millal ust värvima hakatakse?"
"Ma ei oska praegu öelda."
"Eeee.... Juhtub see sellel nädalal, järgmisel nädalal, kolme aasta pärast?!!"
"Võibolla järgmisel nädalal"
"Võibolla?"
"Jah, sest me ei tea, millal värv saabub"
"Eeeee...Ma tellisin ukse ja te lubasite, et kahe nädala pärast on uks valmis. Nüüd ütlete, et ei tea, millal värvima saab hakata. On Teil aimu millal ukse ette saab?"
"Ülejärgmisel nädalal peaks saama."
"Ülejärgmisel nädalal ei ole mul enam kedagi siin, kes sellega tegeleks!"

Vaikus mõlemal pool toru....

"Te oleks võinud siis helistada ja varem öelda, et materjali pole ja ukse tegemine seisab, ma oleksin selle ukse kusagilt mujalt tellinud."
"Nojah...oleks võinud helistada jah"
"Mis saab siis?"
"Mis mõttes?"
"Minul läheb pühapäeval inimene ära, kes ehitusega tegeleb, mul ei ole selle uksega ülejärgmisel nädalal küll midagi peale hakata."
"No mina paluma ka ei hakka. Kui ei taha seda ust, siis ärge ostke, mul on kliendid järjekorras ootamas!"

Möhh!
Ega ma ka siis kehvem polnud.

"Väga lahe suhtumine oma klientidesse. Ma ei soovi Teie ust. Nägemist"

Ma olin küll sellisest suhtumisest täitsa üllatunud.

Ma kusjuures ei ütleks, et odav uks oleks olnud, aga ju siis on tellimusi nii palju, et osadele klientide võib põhimõtteliselt jalaga anda.

Kuna küsimus oli juba põhimõttes, siis sellepärast ma seda ust ka ei võtnud.
Ootan nüüd võibolla järgmise kuu veel, aga sedasi ebaviisakalt üle sõita ma ka ei lase.




Mis juhtus Emilyga?


Me ei saa ilmselt kunagi teada, mis ja kuidas kõik tegelikult juhtus...

Aga reaalsus on selline:

"Emily üks kehapool on halvatud, sest suur osa ühes ajupoolkerast on hävinud. Kuid väike piiga teeb esimesi ettevaatlikke iseseisvaid samme. Parem jalg liigub kehvasti, parem käsi ei liigu üldse. Veel ei ole teada, kas Emily paremast silmast üldse näeb."

Kas tõesti peavad asjad alles siis muutuma, kui terved ja särasilmad lapsed vigasteks pekstakse?!

Ei muud, kui loodame kõige paremat...

teisipäev, 20. jaanuar 2015

Janeli 7 aastat!

Aastaid on möödunud juba seitse:


Hommikune väike kook ja kingitus, pidu peame laupäeval noortekas ;)

Meie koju ei mahu ju keegi!
Hea, kui ise veel liikuda saame :D

Jah, aastaid on möödunud seitse.
Alles see oli, kui lubati järjekordset jaanuaritormi. Tuuline oli, aga tormi ei paistnud kusagil mitte. Peale lõunat tuli isegi päike välja. Ma mäletan seda nii hästi. Janeli oli just sündinud, kell 14:18, kui päike ootamatult aknast sisse säras, sellest ka Janelile Indiaani nimi Särav Päike.

Hakkasin, mina, siin praegu pilte välja otsima, et näidata, kuidas Janeli ikka kasvanud on.
Siis hakkas vaikselt meenuma, et olen seda vist korra juba teinud. Sain oma laiskusest üle ja lõin 2014 aasta jaanuari lehe lahti ja ennäe - sissekanne täitsa olemas.
Kes kasvamist vaadata tahab, klikib siia

Seega ei hakkagi ma pilte uuesti ritta sättima.
Iga ema jaoks on ju tema laps just kõige armsam, kõige toredam, kõige andekam.

Kuna mul on neid kolm, siis mul on ju kolm kõige armsamat, kõige toredamat ja kõige andekamat last :D

Hea küll, eks nad on vahepeal parajad põrgulised, kes ei saa asjadest siis ka aru, kui viis korda öelnud olen ja kui hääletoon juba oluliselt kõrgem on! :D
Aga nad on siiski lapsed, eksole ;)

Praktiliselt iga päev tõmbab Johanna näiteks mütside-sokide-sallide sahtlid tühjaks ja teeb moeshowd.
Seekord siis koos suure õega:




Kui varem Janeli pigem eiras Johannat, siis viimasel ajal näitab ta suure ja vanema õe märke üles, mille üle mul ääretult hea meel on. Oli ju Johanna see, kes tema koha röövis.

Janeliga on mul viimase kahe aastaga tegelikult üsna suur mure olnud. Võtsin lõpuks ühe kindla otsuse vastu ja juba nädal ajaga peale otsust näen, kuidas olukord paremaks on muutunud.
Ma tõesti usun, et nüüd lõpuks saab ka see mure lahendatud.

Aga ärgem ometi muretsegem, nagunii tulevad ju varsti uued mured :D :D
Võtame kõik rõõmuga vastu - las elu õpetab ;)

Täna on ikkagi rõõmupäev, seega kirjutame sellest murest natuke hiljem.

Ahhoi :)



esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Blogile uus pealkiri

Tükk aega juba mõtlen, et mida blogi pealkirjaga teha.

Kuna me enam Soomes ei ela ja sealne elu on kergelt juba ajalugu, siis tuleks selle pealkirjaga midagi ette võtta.

Teine võimalus on muidugi see, et võib ju blogiuksed kinni panna, sest ei pea ju oma tegemistest kogu maailmale kuulutama.
See lahendus tegelikult ei sobi, sest esiteks on blogi see koht, kus sõbrad-tuttavad minu tegemistest loevad.
Teiseks olen ma tänu blogile nii palju uusi ja huvitavaid tuttavaid leidnud, et blogi kinnipanemine oleks lausa reetmine. Paljud neist välismaal ja kui ma lennata julgeks, siis saaks nii mõneski riigis tasuta öömaja ;)
Kolmandaks on paljud töölised blogi kaudu minuga ühendust võtnud.
Ja neljandaks on mul aega ajalt midagi ka öelda.

Olgugi, et mul pole Soome elust enam midagi kirjutada, leian ma kindlasti teemasid, millest kirjutada -  päris elu kohta.
Enamik inimesi nendest võibolla ei kirjutaks, sest suurem osa meist tahab ju näidata, kui ilus, armas ja tore kõik on ;)
Kes see ikka pasast ja jamast kirjutada tahab. Aga näe - mina kirjutaks - pask ja jama kuuluvad ka ju elu juurde.

Kaks aastat olen näiteks juba kaalunud, kas kirjutada teemast, kuidas lapsele kolmanda isiku poolt ajuloputust tehakse või mitte. Nüüd, kui eelmisel teisipäeval taaskord selle inimese karjumist (kusjuures jumala lambist!) kuulama pidin, siis leidsin, et peaks seda teemat natuke lahkama ja lugejate seisukohta küsima.

Blogi peab loomulikult sellepärast ka edasi kirjutama, et kõik tahavad ju ometi teada, mis värvi kontori seinad tulevad...ja kas me ikka kolime uude korterisse... ja mis talust edasi saab...jne.

Kontorit muide jaanuaris valmis ei jõua, sest Tarmo läheb nädala pärast Soome tagasi. Eestisse (päriseks) tuleb ta alles aprilli lõpus. Ta käib küll veebruaris ja märtsis kodus, aga nende mõne päevaga ilmselt palju teha ei jõua. Ja kuna tahaks, et kõik oleks ikka vinks-vonks ja korralikult tehtud, siis pole mõtet kiirustada ja lohakalt teha. Aega on selle kiire asjaga ;)

Eilse päevaga seis selline:


Tänase päevaga on muidu lagi ka soojustatud ja seinad pahteldatud, aga ei viitsi pilti tegema minna. Kauge maa ka ju, koguni kõrval-trepikoda :):)

Kontor ei saa küll valmis, aga tööd saab seal juba teha küll, sest pump on üleval ja ruum soe. Lohistan oma laua-riiulid sinna ja saangi nokitseda. Sellest kodus nokitsemisest ei tule viimasel ajal midagi välja. Johanna lihtsalt segab nii palju ja õhtuti on mul alati toss nii väljas, et ei viitsi arvutit enam lahtigi teha. Oma ruumi on ikka vaja. Eelmisel neljapäeval käisin näiteks Haapsalu raamatukogus tööd tegemas, olin 7 tundi ja ma sain niiiiii palju tehtud. Tunne läks kohe nii heaks, nagu oleks miljon tonni seljast maha visanud.
Seega otsustatud, et kolin vahepeal oma asjadega sinna poolikusse kontorisse.


Aga nüüd põhiküsimuse juurde - mis blogi pealkirjast saab?

Oli ju sujuv teemavahetus ? :D



pühapäev, 18. jaanuar 2015

Uni murrab vol 2 :D

Ei saa mina aru, mis tõmme tal selle põranda, laua ja diivaniga on:




Täna valis magamajäämiseks sama koha :):):):):)

Gravitatsioonijõud ;)


laupäev, 17. jaanuar 2015

Mälumängurid

Hakkasime vendadega mälumänguriteks :)

Käisime juba detsembris oma esimesel mälumängu õhtul, aga siis polnud aega sellest kirjutada.
Võistkondi oli kusagil 17-18 ja me jäime eeleelviimaseks :D

Mõtlesime, et oleme siis edaspidi targemad ja ja jagame teemad omavahel ära. Põhimõtteliselt nii, et igal ühel oleks mingi kindel valdkond, mida ta rohkem jagab. Selle mõttega vist, et hakkame nüüd ilgelt raamatutes tuhnima ja igast fakte omale pähe tuupima. Hahahahaha - hea nali!
Ma ostsin isegi ühe ristsõna, et teritan natuke mõistust.
Siiani seisab kapi peal ;)

Vanasti sai kõvasti ristsõnu lahendatud, nüüd pole vist oma 10 aastat neile pihta saanud.
Mõnikord ostsin neid Soome kaasa, aga lahendamiseni ma küll ei jõudnud.

Sel korral oli mälumängul võistkondi 16 ja me saime tubli 10 koha.
Ise oleme rahul. Parem, kui eelmine kord ja punkte saime ka juba 18.
Kui ma ei eksi, siis eelmine kord oli 9 (võibolla ka 10).

Ma vaatan, et kerge vanamuti aeg hakkab vist peale tulema - mälumäng ja male ja kabe ja kaardimängud ja suurt muud midagi. Tegevused vanurile - ei pea palju ennast liigutama.
Talvine rahulik aeg vist :)
Kevadel luban taas jooksma hakata ja kergejõustikus kõvasti võistlema hakata :D

Polegi kunagi sedasi mälumängu mängimas käinud ja pean tunnistama, et need kaks korda on väga toredad olnud.
Järgmine mäng on 20.veebruaril, aga selleks ajaks on mõlemad vennad tagasi Norra sõitnud ja ma ei teagi, kelle ma siis sinna kaasa pean krabama.

Kuna võistkonna nimi on "Vennad-õed", siis ilmselt õe :):):)



esmaspäev, 12. jaanuar 2015

2014 soovide, unistuste, plaanide nimekirja juurde

Tsekkasin ikkagi oma  2014 aasta plaanide, soovide, unistuste nimekirja ja oma üllatuseks sai mõned punktid siiski täidetud. Paneme plussid ja miinused siis kirja:

1. Õpin soome keeles 1000 uut sõna juurde - kaugel sellest. Kui 100 uut sõnagi selgeks sai, on hästi.
Aga pole hullu , mul 2015 aastaks sama plaan ehk 1000 uut sõna. Sel korral ostsin isegi sõnade vihikud ära  ja neli lehekülge olen juba ka täis kirjutanud ;) NB! Õppinud veel ei ole.

2. Ostame perele suurem auto - tehtud!. Auto suurem ja turvalisem ;)

3. Õpetan Johannale jõuludeks tähed ja numbrid selgeks - isegi ei proovinud õpetada. Paneme uueks eesmärgiks siis 2015 aasta jõulud ;) Kui võrrelda Karolini ja Janeliga, siis on Johanna täielik röövel ja ta ei viitsi üldse kuulata/vaadatagi. No ta on tõesti röövel. Vaadakem kasvõi seda fotoseeriat, kus ta ei saanud kilekotist kruvisid-mutreid kätte:

Emme, kas sa teeksid mulle selle koti lahti?

Emme, palun!

EMME, MA TAHAN NEID!

Ma saan need lahti!

Emme, no palun aita!

Ah, lennaku need!

4. Jõuame Johannaga kokkuleppele, et jaanipäevaks on ta meil mähkmetest väljas - pott ei ole tema lemmik koht. Sekundiks istub ja siis jookseb ära. Päeval panen talle üsna tihti trussad jalga, aga need soristab täis ja on ise selle üle veel täitsa õnnelik. Kui Karolin-Janeli püksi pissisid, siis nad hakkasid kohe röökima, et need märjad püksid jalast ära saada, Johannal pole aga vahet. Tunnistan, et see potiralli on suuremalt jaolt minu enda taha jäänud. Järgmine tärmin on sünnipäev ehk 2-aasta sünnipäevaks mähkmetest välja.

5. Käime nädalas kord nädalas ujumas - Soomes sai seda punkti kenasti järgitud, Eestis aga mitte. Tundub, et enne kevadet ei õnnestu ka, sest ujula õhutemperatuur on Johanna jaoks liiga jahe. Kevadel vaatame need asjad uuesti üle.

6. Ehitame lastele Abbile mängumaja - tehtud!


Ei ehitanud küll päris ise, sest maja toodi kohale. Meie rõõm oli ainult kokku panna ja üle värvida.

7. Alustame talu ehitusega (vundament) - kindlasti oleks alustanud, kui seda krahhi läbi poleks käinud. Jääb siis 2015 suve plaanidesse ;)

8. Teen soome keele kõrgtaseme testi, püüdes seal kõik numbrile 6 saada - ei teinud ma midagi. Polnud isegi aega sellele mõelda. Üleüldse jäi soome keel tahaplaanile ja mingit arengut ei toimunud. Pigem toimus taandareng, sest rääkida pole ka soome keeles enam kellegagi. Viimasel ajal olen ennast tegelikult päris tublisti käsile võtnud. Loen raamatut, kirjutan sõnu, vaatan telekat. Leidsin ka uue seriaali - "Syke". Põhimõtteliselt soomlaste "Grey anatoomia". Mulle sajaga meeldib.

9. Kõik 2014 jõulukingid teen ise, poest ei osta midagi - hahahha, ma vist mõtlen igal aastal nii. Just lubasin ju, et järgmisel aastal ei osta poest midagi. Ikka ostsin. Ma loodan, et siis järgmisel aastal olen ikka sõnapidaja ja ei osta poest ;) Lootus sureb viimasena :):):)

10. Lammutame pool vanast talust maha - talu endiselt samasugune lobudik. Ei võetud sealt palkigi välja. Lootused jäävad uuele suvele.

11. Hakkan eesti keele grammatikat õppima - loomulikult ei ole minu eesti keel edusamme teinud. Kirjutan sama valesti ja ilmselt kirjutan ka tulevikus.

12. Õpetan lastele kabe selgeks tehtud! Ajee. Õhtuti aeg ajalt ikka mängime. Praegused mängud ongi male ja kabe.
Täna oli meil kusjuures vallamängud, kus võisteldi males, kabes, koroonas ja lauatennises. Karolin mängis malet ja kabet. Mina tegin kõike. Janeli oli ka kaasas, aga tema võõrastega mängida ei tahtnud, seega ei teinudki tema midagi. Naiste males oli koguni 5 osalejat ja mul õnnestus II koht saada. See, kes esimese koha saavutas, tegi  6 käiku ja olingi juba pähe saanud :):):) Häbi küll tunnistada, aga mis siin ikka. Loll nagu lauajalg! Kuna mulle ei andnud need 6 käiku ikkagi rahu, siis andsin endale muidugi pühaliku lubaduse, et võtan maleaabitsa lahti ja teen seda mängu omale väheke rohkem selgeks. Raamat on ju kodus suisa olemas - ei tohiks midagi keerulist olla ;)



13. Lähme lastega suvel Juku Veeparki - suvi oli nagu see oli. Juunis külm, juulis palav, augustit ma ei mäletagi...Polnud aega Soome sõita ja seega veepargis käimata. Ilmselt 2015 aasta suvel õnnestub. Kui muidugi ilm puusse ei pane. Turusse tuleb ikkagi minna, sest ma igatsen oma kirpareid taga :(

14. Lähme suuremate tüdrukutega öösel telkima - täitsa nõme, aga kogu aeg oli nii palju tegemist, et isegi see pisiasi jäi tegemata. Raudpolt kindel, et sellel suvel telgime küll. Annaks lausa pea panti!

15. Ehitame Abbil, metsatukas, roigastest suure onni - põhimõtteliselt sama nõme vastus, mis eelmiselgi. Teostame selle ära 2015 kevadel! Annan ka pea panti!

16. Käime suusatamas - lund ei olnud, suusatada ei saanud. Kui sellel talvel lund tuleb, siis kindlasti saab ka suusatatud. Praegu on küll igavesti sitt suusailm... Kui see lumi siin korra maha tuli ja natuke aega maas oli, siis ma otsisin juba suusariided välja ja määrisin isegi suusad ära. Suusarajale kahjuks ei jõudnud, sest lumi sulas enne ära...

17. Loen läbi 10 raamatut - eeeee. Pean nüüd mõtlema... Mõned raamatud sai ikka läbi loetud nagu näiteks Kristina Smiguni elulugu, samuti Simon Levini raamat, siis raamat Putinist, Venemaast ja võimuvõitlusest. Kindlasti oli midagi veel, aga ei tule hetkel meelde. Eee, ajalehti olen ka lugenud. No ja erialast kirjandus Soome tööõiguse kohta :):)  Võtame selleks aastaks 11 raamatut. Pidin ju kiirrongilt maha hüppama, seega peaks lugemiseks aega jääma  - hahahahah :D
Valisin raamatud juba välja:



18. Peale kella 22.00 enam arvutis ei ole - hea nali, ei muud. Ma sellisest soovist, plaanist ei hakka enam üldse kirjutamagi. Nii võin küll teha, et mõningatel päevadel üldse arvutit ei avagi. Jõulude ajal ma praktiliselt ei olnudki arvutis. Nii hea oli :):):)

19. Kolmapäev ja laupäev on arvutivabad päevad - ei toiminud. Pühapäevast saab kindlasti arvutivaba päev. Mis teistest päevadest saab, seda saame teada.

20. Võtan oma üleliigsed 3-4 kg alla - tehtud! Tegema ma suurt selleks midagi ei pidanud. Kuidas kellelgi stress mõjub. Mulle mõjub siis nii, et söögiisu kaob. Eks jõulude ajal sai natuke juurde tagasi võetud, aga ei midagi hullu, sest suvel sai liiga palju alla võetud.

21. Istutame kevadel Abbile kõik uued õuna-, ploomi- ja pirnipuud - noored puud endiselt puukoolides. Istutamisest oli asi kaugel. Nüüd uus hingamine, tulevad ka uued puud ;)

22. Vaatan oma "Grey anatoomia" läbi - pole aega olnud, seega asi seisab endiselt 5.hooaja juures. Vahepeal olen ühe hooaja veel juurde ostnud. Kui kunagi jälle lainele saan, siis hakkan ilmselt otsast peale vaatama. Kunagi see päev koidab! Ma usun sellesse :D

23. See punkt on kuhugi kadunud! Ilmselt näpukas, sest peale 22 tuli kohe 24.

24. Lähme perega fotostuudiosse pilte tegema - suvel oli asi ühtsest perest kaugel, seega ei tulnud fotostuudiod isegi mitte meelde. Äkki sellel aastal?

25. Teeme vähemalt 3 heategu - tehtud! Võin rahuliku südamega öelda, et minu kolm heategu sai tehtud.

26. Hakkan laste märkimike edasi kirjutama - Oi jah. See oli nüüd raske ohe. Päris tõsiselt. Karolini märkmiku sai omal ajal ikka kõvasti kirjutatud. Olin temaga kodune ja muid sebimisi eriti ei olnud. Janeli oma jõudsin ka ikka natuke kirjutada. Küll vähem, aga ikkagi kirjutasin. Johanna, vaene laps, tema kohta pole ma ühtegi sõna kirjutanud!!! Häbi mulle! Aegajalt õnneks oma märkmikku olulisemaid asju ikka kirjutan ja blogi on ka suureks abiks, kui kunagi kirjutama suvatsen hakata ;) Ma väga, väga loodan, et sellel aastal ikka kirjutan.

27. Tellin 2013 aasta pildid ära - tehtud! Nüüd siis vaja 2014 pildid tellida. Arvutis jälle miljon kausta. Algatuseks on vaja need kõik üle vaadata ja paremad palad välja kraapida. Noh, ma usun, et saan sellega hakkama.

28. Hakkan Johanna aastaraamatut täitma - Veel suurem ohe ja ülestunnistus - ei midagi. See oli asi, mille raudpoltkindlalt ära pidin tegema. Ei teinud. Nüüd teen. Pead muidugi panti ei julge panna, aga lootus jääb.

29. Ostan kitarri - ei ostnud ma midagi. Jõulude aeg tegin vähemalt eeltööd ja otsisin kohta, kust osta. Seega olen ma 90% kindel, et 2015 aastal saab see siiski ostetud. Ajee :)
Siis tuleb bänd, Eurovisioon  ja kuulsus  - hahahahhah
Viisi pidamisega on mul muidugi suured raskused ;)

30. Kirjutan veebruaris IGA PÄEV blogisse ühe sissekande - tehtud! ma tõesti imestan KUIDAS ma seda suutsin! Aga näe - ära tegin. Kas peaks sellel aastal sama tegema? :):) Jep, teeme ära.

31. Ostan firmale kontori - tehtud! Ostsin siiski neli seina, kontoriks tuleb see nüüd ehitada. Paar päeva tagasi oli seis selline:

Asjaajamise ruum

Dussiruum

Sissepääs ja puhkenurgake

32. Lähen õigusteadust õppima - kodus passin, ei kolista mööda loenguid. Lootused lükatud 2015 sügisesse. Kui vastu võetakse, siis probleemi ei näe ja olen täiesti kindel, et minust saab üsna korralik nohik. Kes põhikoolis või gümnaasiumis seda uskunud oleks!? Minaise kindlasti mitte :D

33. Ehitame Abbile puukuuri - puud endiselt eterniidi all. Ei mingit puukuuri. Ja jällegi pean kirjutama, et ÄKKI sellel aastal :)

Oeh, saime selle nimekirja üle vaadatud. 
Pean tõdema, et  33-st plaanist, soovist, unistusest sai täidetud suisa kaheksa. Polegi kõige hullem. Sellel aastal tuleb siis need tegemata plaanid täide viia (33 - 8 = 25) ja lisaks veel uued plaanid kah :D

Hahahah, saate aru jah? 
Mul on veel plaane!
Ma võtsin omale suisa märkmiku ja panin sinna kõik oma plaanid kirja (põhimõtteliselt puust ja punaselt)
Ma olen selles osas täitsa napakas :D
Kusjuures ma olen ise täitsa äksi täis kui neid plaane alati kirjutan.
Ma tõsimeeli usun, et ma täidan  neid :):)

Ma uutest plaanidest pikalt ei viitsi kirjutada. Teen seega lühidalt.

Alustan siis numbriga 26, sest 25 jäid ju eelmisest aastast nö õhku.
Noh, öelge, et ma pole napakas :D:D:D

26. Teletornis, Kumus, A-ha keskuses tuleb ära käia.
27. Sorteerin oma miljon raamatut ära
28. Kolime uude koju
29. Lähme Ida-Virumaa ringreisile
30. Hakkan tööalast blogi pidama (hahahahaa, ma ei suuda sedagi blogi pidada!)
31. Lähen lastega Katri ja Marti jooksma (aasta ema ikkagi ju! ).
32. Lähme lastega kuhugi matkarajale matkama
33. Lähen õmblemiskursustele või mööbli restaureerimist õppima
34. Panen pildid raamidesse
35. Kogun detsembriks hunniku pappi :D :D

Aitab küll! 

Tegelikult mul on seal märkmikus kõik rubriikide kaupa: a la kodu, lapsed, töö, talu, enesetäiendamine, koduküla, sõbrad jne.

Talu all on kirjas näiteks: Kraavid kaevata, kaevumajake ehitada, maja vundament teha, sauna juurest puud maha (tulevase sauna asukoha juurest siis, sest hetkel sauna ei ole), WC juurest kreegid maha + uus hekk, ronimispuu juurest maa korda, õunaaia kivid ära, uued õuna- ja ploomipuud istutada, aiamaa kraav kinni, kompostikast teha, puukuur ehitada, marjapõõsad istutada, krundile aed ette + hekk istutada. 
Seoses taluga rohkem plaane polegi. Ma vaatan, et seda lagunenud maja ei hakkagi vist maha võtma - seda märkmikus kirjas polegi. See on nii suur probleem, et seda ei pane tähelegi :) Saaks selle ka sealt ükskord ära, oleks ilus küll.

Vot nii! Tipp-plaanitegija läheb nüüd magama ära, sest kell on 2:10 ja ma ei saa vist ise ka enam aru, mida ma siia kokku kirjutan. 
Homme vaja varakult jälle luugid lahti lükata ja edasi asjatada. Moi-moi :)


neljapäev, 8. jaanuar 2015

Aastast 2014

See oli kummaline aasta...

Just nimelt kummaline - ei olnud hea ega halb.

2014 aasta alguses tegin omale uhke-pika nimekirja, kus kirjutasin mis selle aasta jooksul kõik ära võiks teha. Ma arvan, et sellest nimekirjast ei täitunud vist mitte midagi!
Ma ei viitsi seda praegu isegi mitte üle vaatama hakata, sest ma tean, et sellel aastal oli igasugu sigri-migrid ja kamarajurad, et polnud oma soovide, unistsute ja mõtetega aega tegeledagi.

Mis see elu mõte siis ikkagi on, kui ei saa ega jõua tegeleda sellega, millest tegelikult unistad, soovid, mõtled?!

Ilmselt rabada, rabada ja veel kord rabada.

Ei, mina nii igatahes jätkata ei kavatse.
Eelkõige tahan ma olla oma laste jaoks!
Nüüd ja praegu, kui nad veel väiksed on. Kui nad suureks kasvavad on mul aega rabada küll ja küll. Ja see aeg ei ole üldse mägede taga. Veel 10 aastat ja siis ei taha keegi neist minuga enam kana mängu mängida, maas vedeledes puslet kokku panna või Abbil lõket teha.
Siis on neil juba omad tegemised.

Kavatsen sellest kiirest rongist juba praegu maha hüpata.
Kui kontor valmis saab, siis hakkavad mul tööpäevad olema sedasi, et ühel nädalal 3 päeva (E,K,R) ja teisel nädalal 2 päeva (T, N).
Kui ma päevas 8-10 tundi tööd teen, siis olen kenasti ree peal.
Ei ole vähemalt sellist asja, et istun iga päev arvuti taga ja teen midagi.
Eks praegu mängib see ka rolli, et olen Johannaga ise kodus ja teen seda kõike tema kõrvalt. Kui kontor aga valmis saab, siis hakkan seal töötama ja Johanna on hoidjaga kodus. Ei teki sellist asja, et pean iga 10 minuti tagant midagi muud tegema.
Siis istun ja töötangi. Ma kujutan juba ette, KUI palju ma rohkem teha jõuan. Seepärast saangi ilmselt omale sea luksust lubada, et vaid paaril päeval nädalas töötada.

Pidin kirjutama aastast 2014, aga nüüd jahun siin hoopis sellest, mil viisil ma tööd tegema hakkan!!

Nagu öeldud sai, siis polnud 2014 aasta halb ega hea.
Kui ma seda ikkagi liigitama pean, siis võiks vist öelda, et tööalaselt oli väga hea aasta, isiklikus elus aga pask...

Jah, tööalaselt oli hea aasta.
Tegemist jagus, oli huvitavaid keisse ja alates oktoobrist sain kindla töölepingu.
Oli ka tagasilööke nagu näiteks Tarmo kohtuotsus esimeses astmes.
Laias laastus võiks ma selle tegelikult ikkagi heaks liigitada, sest see andis mulle tohutu kogemuse ja teadmise, kuidas ja mil viisil vastased kohtusse ikkagi valetama tulevad ja kuidas asjad tegelikult käivad. Hea, et ma selle õppetunni nö oma keissiga kätte sain. See keiss ei ole veel kaugeltki läbi ja eks selgub, mis 2015 selles asjas toob.

Isiklik elu...
See oli mulle vist kerge vapustuse eest. Elus ka ei oleks osanud oodata, et asjad sedasi võivad minna.
Jah, vedelesin 2 nädalat köögi põrandal, nutsin ja haletsesin ennast, ei söönud, ei maganud, ei teinud midagi...

Vaadates mis maailmas toimub, siis ei saa seda vapsustuseks pidada.
Vapustus on see, kui Kongos vägistatakse 6-kuuseid imikuid!
Vapustus on see, kui ema põleb kahe väikse lapsega oma kodumajja sisse!
Vapustus on see, kui osa meie lastest peavad südatalvel ilma elektrita elama, samal ajal, kui meie riik jagab 6 miljonit katuserahadeks, millega "renoveeritakse" ebaolulisi ehitisi. Ehitagem ühe aasta "katuserahadega" meie sügavas vaesuses elavate laste kodud. Õnnelikuks saavad sajad ja sajad inimesed, mitte käputäis rikkureid, kellel nagunii tegelikult vahet ei ole, kas jahimaja katus on laotud punasest või pruunist kivist!
See on meie kõigi raha, aidakem siis neid, kes tõeliselt abi vajavad.

Neid asju, mis tegelikult vapustavad, on liiga palju. Minu eraelu väike mõõn pole selle kõrval midagi.
Sel hetkel ei suutnud ma muidugi aru saada - miks?
Nüüdseks olen sellest juba aru saanud.
Mina sain selle matsu sellepärast, et ma poleks edaspidi nii naiivne, võtaksin oma roosad prillid silme eest ära ja saaksin aru, et elus võib kõike juhtuda. Et ma ei oleks nii jäigalt oma tõdemustes ja uskumustes kinni. Et minusta saaks parem inimene...

Tema sai selle matsu (kui ta jätsin ja koos lastega Eestisse tagasi kolisin), et mõista, kui lihtsalt võib kõike kaotada ja kui raske võib olla elu, kui sul ei ole enam midagi. Sa oled üksinda ja sul pole millegi nimel pingutada. Eriti veel siis, kui sa tead, et sul oli kõik olemas...

Mõnikord ongi vist vaja, et nõmedad asjad juhtuksid, sest alles siis tuleb mõistus pähe ja hakatakse mõtlema.
See on põhimõtteliselt sama, kui terve inimene soiub eluraskuse ja selle keerukuse üle. Paljud inimesed ei saagi aru, et nad on tegelikult õnnelikud. Neid ei vaeva rasked haigused, nad ei ole aheldatud oma haigete pereliikmete külge. Kui neid lõpuks tabab mingi haigus või keegi pereliikmetest haigestub, ALLES siis saavad nad aru, kui hea neil oli ja mida kõike OLEKS võinud ette võtta või teha.
Mõnikord tuleb see teadmine lihtsalt liiga hilja.

Ma võiks praegu solvunut mängida, oma kangust näidata ja jäigalt tema kõigest keelduda.
Ma ei tee seda.
Ma andestan.
Eks süda sai haiget, usaldus reedetud, aga vanasõna järgi pidavat aeg kõik haavad parandama.
Ma usun sellesse ;)

Muud selles 2014 aastas ei olnudki - palju tööd ja natuke eraelu ;)

Lastele oli see hea aasta - nemad said tagasi Eestisse  ja ma usun, et lisaks sellele said nad omale palju tugevama perekonna.

Kes ridade vahelt lugedes aru ei saanud, siis me jätame varjud selja taha ja läheme viiekesi edasi.



teisipäev, 6. jaanuar 2015

Uus aasta olgu hea! :)

Ei teagi, kas nüüd häbeneda ka w?

Viimane sissekanne oli see, kus kuusk tuppa sai toodud.
Nüüd on kuusk juba välja visatud :D


Kogu aeg oli mõttes, et kirjutan, aga ei tekkinud seda õiget momenti. Praktiliselt iga õhtu mõtlesin, et nüüd. Kaks nädalat hiljem, saabus NÜÜD kätte.
Seda ka vist rohkem süümekate pärast, sest olen kergelt juba riielda saanud, et miks kirjutanud ei ole ;)

Jõulud olid rahulikud, nii nagu ikka - kingituste jagamine, lisaks söömine, söömine ja veel kord söömine! Ma olen selle jõuluajaga vähemalt 5 kg juurde võtnud. Pekki ma  hetkel põrgatama ei hakka, las see jääb iga kevadiseks lubaduseks :D

Jõuluvana tõi jälle ilge hunniku kinke, millest lapsed eriti väljagi ei viitsinud teha, olgugi, et said just need kingid, mida soovisid ja natuke lisa ka. Tahvelarvutid seisid vist nädala aega veel karbis, enne kui lahti katkuti. See näitabki ehedalt seda, et neil pole enam midagi vaja, sest kõik asjad on olemas. Kohe jõululaupäeva õhtul andsin lubaduse, et järgmise aasta jõuludel ei OSTA MA MITTE ÜHTEGI KINGITUST. Ei lastele, ei sugulastele, ei sõpradele. Kui kinkimiseks läheb, siis teen kõik ise.
Ärgem sellega hetkel pead murdkem, et kust see aeg leitakse, eksole ;)
See aeg lihtsalt võetakse :):)
Sellel aastal saatsin ka sõpradele näiteks kaartide meisterdamise komplektid, natuke kommi ja suure pusle, et lastega seda kokku panna. Tegelikult ei viitsi vist keegi puslesi kokku panna (välja arvatud mina), aga see oligi minu point. Natuke aega maha võtta ja koos lastega ikka natuke pusida. Paaril õhtul panin Janeliga puslesi kokku ja ta oli selles nii õhinas. Lubasin talle, et kui kontor valmis saab, siis ostame HÄSTI suure (paljude tükkidega) pusle ja hakkame seda kahekesi kokku panema. Keegi meid seal kontoris ei sega ja juppe laiali loopima ei tule. Ei pea vist mainima, et see viimane vihje käis Johanna kohta ;)

Johannaga on meil üldse praegu jamad lood.
Peale seda, kui oma nn Spa-puhkuse pooleli pidin jätma ja  koju kimasin, otsustasin, et lähen käin temaga ikkagi arsti juures ära. Tal oli juba enne seda mingi 2-3 nädalat nohu, millest kuidagi lahti ei saanud. Selgus see, mis mind rõõmsaks ei teinud. Mõlemas kõrvas põletik! Ei muud, kui AB peale. Tegime selle kuuri läbi. Tundus justkui, et asi läks paremaks, tegelikult aga ei läinud. Päev enne jõululaupäeva käisin temaga kiirabis, sest ta sügas kogu aeg oma kõrva, oli viril ja ei söönud praktiliselt midagi. Kiirabis vaadati mõlemad kõrvad üle. Üks neist oli paranenud, teisel oli kile kummi läinud ja kile limane. Pandi järgmine AB peale. Nüüd on sellest ka juba nädal möödas ja taaskord arstil käidud. Olukord pole ikka parem - sügab endiselt kõrva, nohu on alles, kurgus röga ka ja kõrv endiselt roosa. Kolmandat AB-d arst praegu peale panna ei tahtnud. Hetkel on raviks siis Zyrteki tilgad (et äkki on hoopis mingist allergiast) ja nina loputamine. Järgmisel esmaspäeval taas kontrolli. Ma siiralt loodan, et selleks ajaks on asi paremaks läinud.
Hetkel ei ole sellest endisest heast ja tublist lapsest jälgegi. Ainult kigiseb, vigiseb ja jonnib. Pool ajast istub ta mul käe otsas ja iga väiksemgi asi ajab teda kisama. Lapsest kahju, natuke endast ka.
Ma lohutan end sellega, et küll varsti korda saab ;)


Kui jõulukinkide juurde tagasi tulla, siis mina sain paar raamatut, multifunktsionaalse kokkamispoti, mis ise põhimõtteliselt süüa teeb ( :)!)ja suure hunniku kontorisisustust.
Kontoriga on asjad muidu seal maal, et nüüdseks on aknad ära vahetatud, seinad kuni paneelideni paljaks tõmmatud ja käsil on soojustamine. Pilt siis hetkel selline:


Sellel nädalal tuleb elektrik töid tegema, peale mida saab siseviimistlusega algust teha. Nädala jooksul peaks ka uue välisukse ette saama ja õhksoojuspump oma koha leidma. Soojustatud saab kogu ring - põrand, lagi seinad - seega on õhksoojuspump kõige parem lahendus. Tegemist ühe avara ruumiga, seega ei tohiks arved väga suured tulla.

Põhimõtteliselt peaks kahe nädala pärast pilt selline olema, kus ma laua taga istun ja arvutit klõbistan ;) Saab näha.

Seoses kontori remondiga on uue korteri ehitamine loomulikult seisma jäänud. Nii palju ressurssi ei ole, et kahte korterit korraga remontida ja pealegi ei jõua üks inimene kahes kohas nagunii tööd teha.

Kuna katus on hetkel ikkagi pea kohal ja soe on ka, siis pole hullu - kannatame ära. Olgugi, et mul on kõrini nende kastide otsas elamisest. Kõik seina ääred on igast karpe ja asju täis. Tahaks juba nii väga neid asju OMA kohtadele ära panna. Iga tüdruku tuppa tema asjad, bürooasjad kontorisse jne.
Tänu sellele, et seda kola ja neid kaste nii palju on, olen ma aru saanud, et meil on LIIIIIIGA palju asju. Võiks öelda, et pooli asju pole üldse vajagi.
Eesmärgiks ongi vähemalt pooltest asjadest lahti saada, sest NEID EI OLE LIHTSALT VAJA.
Miks mul on 3 taignarulli, kui piisab ainult ühest?!
Seega läheb kevadel megagigahüpper suureks  asjade sorteerimiseks. Ootan seda aega ;)

Muidu on kõik vinks-vonks.
On uusi tuuli, on räägitud, mõeldud, tehtud uusi otsuseid...

Sisetunne ütleb, et aasta 2015 tuleb hea.