Lehevaatamisi kokku

laupäev, 16. juuni 2018

Esimene jaanituli peetud

Sel aastal hakkas jaanitulede hooaeg varakult.
Esimene:







Janeli kohustuslik pilt :)

Ilm oli ilus, rahvatantsijad keerutasid jalga, sööki-jooki jagus, bänd laulis - ideaalne jaaniõhtu :)



reede, 15. juuni 2018

Müsteerium on lahendatud! ;)

Siblisin täna talu juures. Mõtlesin, et võtan aja korra maha ja lähen imetlen natuke jänesepoegi.
Korjasin ristikut-naati, lõikasin mõned õunapuu vesivõsud ja seadsin sammud jänkside poole.
Kuna meil on nüüd mampsi aed ja papsi aed, siis katsin kõige pealt papsi toidulaua ja läksin siis mampsi  juurde.

Panin toidu maha, istusin ämbrile, võtsin telefoni välja, et hakkan kohe-kohe karvapallidest pilte klõpsima. Istun ja istun ja istun ja istun ja istun ja ikka veel istun, aga ühtegi jänesepoega välja ei tule. Lõpuks tõusin püsti ja vaatasin puuri all. Seal ei olnud mitte ühtegi poega!
Vaatasin puuri - seal ka mitte!
Peale seda olin juba paanikas ja küsisin jäneseemalt, et kus ta lapsed on!?
Raputasin pead, punnitasin silmi ja vaatasin kõik kohad uuesti üle.
No ei ole!
Täielik müstika!
Aia ääred olid kõik kinni, ükski loom sisse ega välja ei saa. Ühtegi auku ka kusagil polnud!
Hellou! Kus pojad on!?
Kangutasin isegi puuri üles (kuradima raske oli!), et vaadata, kas seal all on mingid käigud - ei olnud!

Käisin läbi kõik aias olevad pehmemad, aga kinni aetud, augud. Ise mõtlesin see juures, et mis ma, napakas, nendest aukudest otsin ega jäneseema neid ju maha matnud!?
Natuke kaevasin ka seda suurt auku, mille jäneseseema varakevadel kaevas. Päris mitu nädalat kaevas seda auku, aga ühel päeval oli auk äkki mulda täis aetud. Mina mõtlesin, et Janeli pani kinni, sest kartis, et jänes end aiast välja kaevab, aga ei - tema ei pannud.
Kehitasin õlgu, mõtlesin, et nojah ja  nii see auk jäi.
Nüüd, täna, hakkasin seda auku siis lahti kaevama. Poolenisti kaevasin lahti, aga lõin siis käega, sest mõtlesin, et seal nad küll olla ei saa!
Kerge pisar oli juba silmanurgas. Läksin aiamaale, noppisin lohutuseks paar maasikat ja läksin jänese juurde tagasi, et uuesti üle vaadata, sest see oli ju täielik müsteerium.
Mõtlesin isegi juba seda, et keegi on nad ära varastanud!
Aiale lähenedes ei olnud vaja otsima hakata - juba jooksid paar karvapalli seal ringi. Ja tuli aina juurde. Sealt samast suurest august!Nende mamps kaevas lõpuni selle, mille mina pooleli jätsin!

Nüüd on müsteerium lahendatud ja teame, miks me mõlemal korral nii suured pojad leidnud oleme! Jänes on pojad sinna urgu poeginud ja neid seal hoidnud/kasvatanud nii kaua, kui nad juba parajalt suured on.
Müstika on muidugi see, et kuidas ta need pojad kõik sinna alla auku ajab ja kuidas nad seal õhku saavad, kui auk täitsa kinni on aetud?
Ja kuidas jänesemamps seda mulda nii palju kaevata viitsib?! :D
Sellest ei saa ka aru, miks pojad keset päeva maa all on? Kaitseks?
Vot, õpin siin jäneste hingeelu tundma ;)

Olen juba päris targaks saanud. Eelmiste poegade ajal sain selgeks selle, kuidas ema poegadele ohuolukorda edastab. Nimelt on ta paigal nagu kivikuju, aga peksab tagumise käpaga hästi tugevalt vastu maad ja pojad jooksevadki oma urgu peitu.

Mamma valvab

Kes nosib kuivatatud sepikut, kes nosib piima

Paps lösutab üksinda kõrval aias

Kurikuulus urg

Olgugi, et me anname need pojad nagunii ära, oli kurb tunne, kui ma neid ei leidnud. Tuju läks kohe rõõmsamaks, kui pojad taas "koju olid jõudnud". 
Niitsin oma muru aiamaa juurest ära, noppisin mõned maasikad ja tulin koju tulema.

Eilsest algas jalgpalli MM ja mina istun nüüd rohkem telku ees. Enne, kui tänane maiuspala hakkab (Portugal-Hispaania), käin lastega kohalikul jaanitulel ära. 
Sel korral algavad need pidustused eriti varakult ;)

Polegi päris kuivanud, natuke ikka kasvab ;)

Hakkavad vaikselt tulema ;)

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiii HEA!

Kõik vajalikud talutööd on praeguseks ajaks tehtud ja sel nädalavahetusel rohkem töökindaid kätte ei pane. Nii ma vähemalt üritan ;)
Nädalavahetus on juba paikka pandud, nii et mine tea - äkki isegi õnnestub :)

neljapäev, 14. juuni 2018

Ring sai täis

Ma olen juba 12 aastat seda teha lubanud, aga iga kord olen erinevaid lubadusi kuulnud, kuidas nüüd kõik muutub.
Ma ei oskagi öelda, kui tihti ma seda kuulnud olen. Ilmselgelt liiga tihti.

Kui ma algusaastatel isegi uskusin neid lubadusi, siis viimased aastad olen selle eluga leppinud ainult laste pärast. Aga lapsed kasvavad ühel hetkel suureks ja mis siis saab?
Viimane aeg on asja muuta.

Kui ma seda otsust praegu ei teeks, siis tean juba ette, et see kestaks terve elu. Ja tervet elu ma selliselt küll veeta ei taha. See tähendaks ainult seda, et paari-kolme aasta pärast ei peaks mu närvid enam vastu ja mul sõidaks katus lihtsalt ära. Varsti olen järjekordne depressiivne inimene statistikas, kes sööb peotäite kauppa tablette, et elu natukenegi ilusam tunduks. Milleks seda vaja on? Kellele seda vaja on? Mulle küll mitte!

Kaheteist aastaga on pilt selgeks saanud ja tuleb edasi liikuda.

Keegi ei ole selles loos halb ja paha, lihtsalt inimestel on erinevad prioriteedid ja arusaamad. Meil need kahjuks ei ühti. Juba ammu enam mitte.
Minu elu jaoks on tema elus lihtsalt liiga palju alkoholi ja see on see, mis meie elu kohe alguses lõhkuma hakkas. Nüüd on see elu lõplikult purunenud - põhjusel, mis on tuhanded teised pered lõhki kiskunud.  Kes julgeb seda tunnistada, kes mitte. Kes viitsib seda taluda, see viitsib. Mina ei viitsi.

Nüüd tunnen, et ma enam ei jaksa, ei viitsi, ei taha - ring on täis saanud!

Kui ma oleks 2012 aastal (kui see esimene suurem pauk ära käis ) või  2014 aastal  (kui Soomes lapsed põhimõtteliselt päeva pealt kokku pakkisin ja Eestisse tagasi tulin) endale kindlaks jäänud, siis ma ei kirjutaks sellest praegu.
Kolm pidavat kohtu seadus olema.

Tundub, et praegu on üldse kerge korrektuuride tegemise ja selekteerimise aeg.

Olen oma naabritega nende koerte pärast juba aastaid vägikaigast vedanud. Kui varasemalt käidi ja pasandati meie taluhoov kogu aeg täis, siis viimased aastad tallutakse IGA JUMALA kevad mu aiamaa ära. Kaks suurt monstrumit (kaukaaslased või midagi sellist) käivad mu tiigis ennast jahutamas, tulevad sealt välja ja marsivad üle peenarde. Olen naabritele seda rääkinud. Kuulatakse, aga ette midagi ei võeta.
Eelmisel aastal ründasid keset lapse sünnipäeva needsamad monstrumid mu jäneseid. Õnneks oli aed ees! Kahe käpaga hüpatigi aiale ja üritati jäneseid kätte saada - haukkusid ja lõrisesid. Päris tore ikka küll - ei saa oma hoovis isegi lapse sünnipäeva pidada, ilma et naabri koerad hoovi jookseks! Peale sellist juhtumit viskas ikka korralikult vindi pealt ära. Ütlesin naabrimehele, mis ma asjast arvan. Kuulas ära, aga ega midagi ju sellest muutunud - koerad jooksid endiselt sedasi ringi!
Sel kevadel pures üks nendest monstrumitest näiteks mu õe väikest koera! Arvate, et midagi muutus?! Tutkiti! Koerad jooksid endiselt ringi!
Kui minul sellel aastal juba peenramaa tehtud oli, hakkas taas üks peenardest üle jooksmine. Paar korda ütlesin viisakalt, aga see jäi ka viimaseks viisakuseks (teades ennast, siis ootasin isegi kaua!) , sest sel õhtul, kui olin peenardele katteloorid peale pannud ja hommikuks loori peal suured mudased jäljed olid, siis viskas taas vindi üle. No kui kaua võib viisakalt öelda!? Sel korral ei tulnud perenaise poolt mingit õigustust, vaid konkreetne väide, et tema koerad pole kattelooridel käinud, sest just sellel ööl oli nende koerad kinni. Kogu aeg on olnud tema koerad (pildidki olemas, kus tuleb ja kuhu läheb), aga sel korral pole! Ju siis kitsed käisid  või siis tõi just selleks ööks keegi suvaline sinna aiamaale samalaadse monstrumi, lasi tal üle peenra käia ja viis ta siis jälle minema! No mis jutt!? Naabri kassile võid sellist juttu rääkida!
Mõningate inimeste suhtumine on ikka päris kummaline. Sul on kaks suurt monstrumit, kes on rünnanud aias olevaid väikeloomi, purenud teise inimese koera, kes käivad ja märatsevad teise inimese aiamaal ja sa lased neil ringi joosta nagu tegemist oleks väikeste sülekoertega või nagu polekski peale nende maailmas mitte kedagi teist!?
Mitte mina ei pea aeda ehitama, et sinu koeri oma maalt eemal hoida, vaid sina, koerte omanik, pead omale aia ehitama!
Pole absoluutselt mingit vahet, kes külas kauem on elanud või kes sinna esimesena kolis - loomad püsigu oma hoovis.

Pean tunnistama, et seda kattelooridel kõndimist ma, jah,  tõendada ei suuda (peale suurepäraste fotode, kus on samasugused käpajäljed nagu kõik varasemad!), aga peale seda juhtumit ja minu väljaütlemist pole aiamaal enam mitte ühtegi jälge olnud!
Ja koeri pole ka enam näha olnud!

Kui selleks oli riidu vaja, et inimesed aru saaksid, et selliseid monstrumeid ei hoita lahtiselt, siis ei saa mina sinna midagi parata. Ma võin see paha ju olla. Kui koerad nüüd oma aias püsivad, siis on riid läinud asja ette. Kurb on lihtsalt see, et inimesed ise aru ei saa, et selline asi ei ole normaalne..

Et siis selekteerimise aeg...

Kui ma siin juba kirjutan, siis kirjutan oma eilsest päevast ka :)

Kevadel sündisid meie jänksidel pojad.
Noh, siis oli selge, et Luisast on saanud Luis, seega paps ja mamps tuleb teineteisest eraldada, sest muidu jääbki neid pisikesi jänkse tulema.
Üleeile sain aiapaneelid toodud ja eile läksin papsile siis aeda ehitama. Viisin jänestele parasjagu rohtu, kui kreepsu pidin saama. Minu silmad nägid aia sees väikest valget karvast palli ringi jooksmas!!
Läksin aeda sisse ja vaatsin kõik nurgatagused läbi. Lugesin kokku 5 karvast pisikest!
Kõige lahedam on see, et viimased nädal aega hoidsime emast ja isast vaheldumisi puuris kinni. Kui üks oli puuris, siis teine aias ja vastupidi.
Väga lahe küll - sel ajal, kui ema puuris olid, ei saanud ju väiksed piima!!! Õnneks söövad nad juba ise ka, nii et nälga nad ei jäänud. Noh, aga ei teadnud ju, et pojad on!
Kusjuures, ma iga jumala kord vaatasin, kas on poegi või mitte. Ei olnud! Ma ei saagi aru, kuidas on võimalik, et ühel hetkel on neid terve trobikond ja kõik jooksevad ringi. Kus kohas nad ennast peidavad/peitsid?! Lõpuks tuli neid veel kolm juurde ehk kokku niisiis 8 rusika suurust karvapalli.


Kaheksa karvapalli

See oli selge, et päevaga tuleb see isase aed valmis teha. Saigi tehtud. Aiapaneelid küll tõin, aga niplid jätsin ostmata ja hetkel on paneelid postide küljes nööriga kinni. Täna käin toon niplid ja teen üle. Mässasin selle aiaga eile terve päeva, aga tehtud see sai.


Papsi luksaed

Kardinate väljanäitus :D

Algul mõtlesin, et ei hakka papsi aiale seda kardinat peale panema, sest sääski pole enam nii palju nagu alguses, aga kui õhtu käes oli, siis tuli neid vereimejaid päris palju välja ja viskasin kardina  ikkagi ette. Need kardinad sai taaskasutusest ostetud ja pääsesin kõigest 14 eurtsiga ;) Paar tükki oleks juurde vaja, siis oleks kõik vinksis-vonksis. Nipet-näpet on vaja veel teha: niplitega paneelid kinni panna, kiviaiake ette ehitada jne, aga nendega pole kiiret - nüüd on paps vähemalt omas aias ja jääb ainult loota, et mampsi kõhus juba uut pesakonda ei kasva ;)

Paps tahab mampsi juurde :)

Jänkupapsil sai ka ring täis ;)

esmaspäev, 11. juuni 2018

Suvevaheaeg

Täna oli viimane koolipäev.
Lapsed said tunnistused ja õhtul oli kooli pidulik vastuvõtt.
Karolini vaheaeg hakkas tibake varem, sest temal on varbad juba Malta liivades - läks papsiga puhkusele ;)

Tunnistused olid lastel head - Janelil kõik viied, Karolinil neljad-viied.
Aasta lõpp hakkas Karolinil muidu natuke juba logisema, aga enne tuli õnneks päästev kell :)
Lapsed said hea õppeedukuse ees tänukirjad ja kingituseks kaasaskantavad kõlarid.
Minu poolt oli siis kokkulepe, et iga tunnistusel olev veerandi "5" maksab 2 € ja aastahindena "5" maksab 5 €
Püha Maria! Kust see raha võetakse!? :):)
Aga lubadus on lubadus! Järgmisel aastal kukuvad kõik viied  kahe eurtsi peale :D :)


Mina sain ka sel aastal ootamatult tänukirja. Meenena sain lisaks veel karbis olevad kirjutusvahendid. Tänukirja sain selle eest, et lasteaiale suure värviprinteri ostsin. Kui mind selle tõttu ette kutsuti, siis läksin vist näost täitsa punaseks, sest poleks osanud seda oodata. Mul oli kohe alguses selline teadmine ja kavatsus, et kui valimistel volikokku saan, siis selle volikogus makstava töötasu (200 € miinus maksud)  suunan suuremas osas nö oma külla. Ükskõik kas siis lasteaeda, kooli, küla korrashoidu või kuhugi mujale. Minu küla need hääled mulle andis ja mul ei ole kahju seda raha oma külale tagasi anda. Midagi suurt see raha loomulikult pole, aga midagi ikka ;) Kui natuke koguda ka, siis saab juba suurema asja osta ;) 
Kniks tänukirja ja meene eest :)

Vahepaladena laulis vastuvõtul Superstaari Jennifer. Meie oma Haapsalu tüdruk.
Janeli oli nii rõõmus, kui sai nendega koos pilti teha. Tema on mul selles mõttes pessimist, et a la "nagunii me ei saa pilti teha" jne. Ma ütlesin, et kindlasti saab. Ja kui saigi, siis oli teine nii õnnelik, et kepsles ja kargles tükk aega ringi :

Häpi :)

Kui pidulik osa läbi oli, siis saime all sööklas kergeid suupisteid mekkida. Mulle nii meeldivad need suupisted. Maitselt head ja valikut on palju. 
Kiitused kokale ja köögipersonalile :)



Meie oleme ühesõnaga suvepuhkusel.
Mingeid suuremaid plaane me välja mõelnud pole. Janeli ütles, et tema tahab Kiviõli seiklusparki minna. Ilmselt tuleb see plaani võtta. Harva, kui ta midagi tahab ja kuna ta seda soovib, siis tuleks see ka ette võtta. Suvel oli nagunii plaanis Imre juurde minna, nii et kaks kärbest ühe hoobiga.

Minu ja Johanna lähiaja plaanid näevad ette laupäevast Tanel Padari kontserti Haapsalu linnuses ja pühapäevast Tartu laululava isamaaliste laulude kontserti - Ivo Linna ja muu käng on koos.

Sel aastal tõotab kultuurne suvi tulla. Johannale kingiti piletid Iloni Imedemaal etenduvale "Rasmus, Pontus ja Lontu" tükile. Minul on hetkel piletid Augustibluusile, Valge Daami etendusele ja Francis Goya & Ivo Linna "Muinaslugu Sinilinnust" kontserdile.

Aitab sellest töö rabamisest küll, nüüd on aeg lulli lüüa :)

Offroad meie õuel!

Ma igal aastal ikka käin seal klõpsutamas, aga blogisse ei ole jõudnud vist kordagi seda kajastama.
Sel korral siis teised tuuled:













Laps mängib :)






Laps pikutab :)

Laps avastas, et auto tuleb :)



Nädalavahetus täis poriseid autosid :)


pühapäev, 3. juuni 2018

Mai - ilus soe võrratu suvine toimekas kuu!

Sellist maikuud ei mäleta ilmselt keegi, sest see on ju täieliku suve eest olnud! :)
Kogu maikuu jooksul tuli vihma täpselt nii palju, et peenramaal sai korra esimene kiht märjaks. Kõik muud päevad on olnud päike, päike ja veel kord päike. Mina ei nurise :)
Isegi mu tiik on kokku kuivanud. Tavaliselt juhtub see kusagil juuli keskel, aga nüüd on alles juuni algus ja veega kipub tuugaks minema.

Kui on sellised päiksepaistelised ilmad, siis on ju ilmselge, et minu kontoritööst ei tule midagi välja, sest on vaja talu juures toimetada. Tulen sealt tavaliselt õhtul 21-22 ajal ja olen läbi nagu Läti raha, ega ma siis enam ju mingit arvutit lahti tegema hakka!
Selle maikuuga on loomulikult nii palju igasugu kontoritööd kogunenud, et nende puremine tekitab kerget stressi (pikk ohe). Aga noh - küll ma need tööd ära puren, alati olen ju purenud ;)

Hakkame oma tegemistest siis ülevaadet andma. Liigume värskemast vanema suunas.

Johannal oli kolmapäeval sünnipäev, aga kuna samal päeval oli lasteaias lõpupidu, siis lükkasime peopidamise laupäevale. Eile oli niisiis tema väike pidu Abbil. Nii kaua, kui päike paistis oli kõik vinksis-vonksis, aga kui see kollane kera puude taha peitu läks, oli miljon sääske väljas, kes kõik laste värsket verd tahtsid imeda. Ega siis polnud muud, kui kotid kokku ja koju tulema.



Mullipiiga

Rõõmu, kui palju



Kingitused

Emme kingitus :)

Alati, kui kellegi sünnipäev lähenema hakkab, siis tekib nii endal, kui ka külalistel küsimus - mida kinkida?

Ma olen täielikult igasuguse plassmassi ja nö hooaja mänguasjade vastu. Ise ma neid ei osta ja üldjuhul ütlen teistele ka, et neid asju mitte tuua. Plassmass vallutab nagunii maailma ja mänguasju on lastel nii palju, et neid pole kuhugi panna ja mis kõige hullem - nad ei mängi nendega.
Päev enne Johanna sünnipäeva kõndisin ehetepoest möödas ja mõtlesin, et sel aastal kingin midagi teistsugust - hõbeketi ja väikese risti. Kaks käbi ka :) :)
Laps oli rõõmus ja kett on endiselt kaelas :)

Külalised tõid ka täpselt sobivaid kingitusi - käelist tegevust, raamatuid, ürituste pileteid ja nipet-näpet veel. 

Tegin ka just paar päeva tagasi nii loodusele, endale, kui lastele kingituse. Viisin parasjagu kogumiskonteinerisse paberit, kui märkasin, et konteineris vaatab vastu Jaan Krossi raamat. Lükkasin konteinerilt kaane pealt ära ja võtsin raamatu välja. Seejärel noppisin veel ühe ja veel ja veel. Raamatuid paistis veel, aga ma ei ulatanud neid enam võtma. Ega siis muud, kui ronisin konteinerisse sisse ja hakkasin seal sorteerima :)
Tõin päris korraliku aarde välja, suurem osa oli lasteraamatuid:

Päästetud raamatud

Kunstikool on selleks aastaks ühele poole saanud ja Karolin-Janeli on oma keraamika asjad koju toonud. Varsti on vaja eraldi riiuleid tegema hakata, sest kunsti pole enam kuhugi panna:

Keraamikat

26.mail toimus Läänemaa tantsupidu, kus ka Janeli tantsijana platsis oli. Meie Johannaga pealtvaatajatena. Ilm oli taas suppppper ilus. Kui meil oli oma õhukeste kleitidega palav, siis ei taha mõelda, mis tantsijatel nende vammustega olla võis! 
Tunne oli ülev ja ilus:

Rongkäik

Meie tantsijad

Pidu algab

Vasakul on minu tantsuline 

Nüüd on minu kord!


Ilm oli tõeliselt ilus ja peale pidu käisime poes, ostsime ohtralt juua ja jätskit. Istusime poeparklas kiviäärele ja lihtsalt sõime. Stiilinäiteid jätsi söömisest:




Minu gümnaasiumi klassijuhataja Luigel sai aprillis taas üks aastaring täis. Sel aastal otsustasime kambaga natuke hiljem kokku saada, kui muidu. Aprillis ei klappinud ilmselt ajad ja jahe oli ka. Maikuu lõpp oli täpselt paras aeg. Saime Terje imelises aias istuda ja maailma asju arutada. Nüüd oleme siis koos käinud 18 aastat ja lapsi suutsime me kamba peale kokku lugeda 25. Tsiteerides klassikuid, siis pole paha!


Mõnusat meeleolu jagus täpselt nii kauaks, kui päike läinud oli ja sääsed taas elusast peast nahka hakkasid pistma. Siis polnudki pikka pidu, kui lapsed autosse ja kodu poole minekut ;)
Sääskedega on, jah, sel aastal ikka eriti hullud lood! Varasemalt on ka sääsed nahka tahtnud pista, aga see aasta on eriti näljased sääsed ja neid on vähemalt 87352748372473287589475893478917328 9578937589728957328758932 tükki!
Meie jänestel oli ka sääskedega nii karmid lood, et nad olid omal juba praktiliselt kõrvad peast ära kraapinud. Kõrvad olid konkreetselt verised! Minu süda seda enam välja ei kannatanud ja läksin kangapoodi ning ostsin kardina, mille siis jänese aiale peale panin. Esimesel korral ostsin kardinat liiga vähe, sest seda jagus ainult poolele aiale. Kimasin poodi tagasi nagu oleks elu ja surma küsimus. Kui oma järgmise laariga kangapoest väljuma hakkasin, siis ütlesin müüjale, et nüüd peaks küll jänesed rõõmsaks saama. Müüa vaatas otsa ja küsis, et kas see kardin läheb jänestele w?! :)
Jep, need kardinad, mis maksid kokku 106 eurot (!!), läksid jäneseaiale! :)
Ei ole rikkur, aga mis ma muud teha oleks saanud? Sääsevõrku polnud, muu kangas ei sobinud ja jäneseid surema ka ei saanud jätta.

Nüüd nad siis mõnulevad oma valge loori all:

Sääsevaba tsoon ;)

Kõik need sääsed tahaksid tegelikult jäneseid pureda

Jaanilõke ootan jaanipäeva

Praeguseks on sääski küll vähemaks jäänud, aga vilus ei kannata eriti õues olla.

Hea meel on mul selle üle, et maasikad sain sel aastal eriti vara korda. Juba mai alguses olid nii harvendatud, kui ka rohitud. Peenramaa on ka ammu valmis, kartulgi juba üleval ja rohelist sibulat saab ka juba näksimas käia.
Tomatitega läks sel aastal nii, et ostisme taimed turult (0,80-1 €/per taim) ja ei jäänud seda viimast aega ootama. Kuna ma taimi ise ette kasvatada ei viitsi, siis olen alati teistelt jääke saanud ja seega ka hilja istutanud. Sel aastal otsustasime aga varem tomateid saada ;)  
Nüüd pole kaks-kolm päeva kasvuhoonesse saanud ja ei oska öelda, kas mõnel tomatil juba punnid ka küljes on või mitte. Õitsevad muidugi ammu. Täna peab kindlasti kastma ja vaheoksi näpistama minema - eks siis paistab, kas on mõni tomatikenekeseke küljes.


Kartul kasvab ;)

Väike printsess on sündinud:

Uus väike inimene, 2-päevane

Uni

Pisike krimpsus jalake

Stardikas ;)

Meie pesakonda sündis mai keskpaigas uus väike inimene - pisike printsess. Nüüd on meil kokku kuus printsessi ja kaks printsi :)
Nüüd on mul 1-2 kuud aega, et end õmblusmasina taha ajada ja taas üks tekk valmis õmmelda. Stardikingitusena sobis esialgu väike mähkmetort :)
Uued pisikesed inimesed on niiiiiiiiii nummid, aga endale küll enam sellist kohustust ei tahaks. Viimased 2-3 aastat olen tegelikult oma pead vaevanud, kas tuleb üks veel või mitte. Nüüd olen leppinud/otsustanud, et pigem mitte. Mul on kolm tervet last ja tüdrukud on täpselt sellises vanuses, et nüüd on aega ka enda jaoks. Olen juba 13 aastat kanaema olnud ja viimane aeg veidi ringi ka vaadata - raamatuid lugeda, üritustel käia ja mida-iganes-teha ;)
Kuna mul poega ei ole, siis panustan väimeeste peale :):)

Juba praegu on mul rohkem aega olnud tegeleda nende pisiasjadega, mis muidu tegelikult aega ei võta, aga mis jäävad igasuguste teiste toimetuste tõttu tegemata. A la korjata erinevaid looduslikke teesorte, pildistada lilli, tinistada kitarri, lugeda raamatuid ka suvel (!), sorteerida pahna, mida ma aastate jooksul kogunud olen :)

Nurmenukumeri

Kullerkuppe pole miljon aastat näinud, aga siin need on!

Valge klaar, jalakas ja kastan

Enne suure rohelise saabumist jõudsime Johannaga ka kasetohutamas käia. Käisime minu vanas heas (uues) kohas, mille ma eelmisel aastal leidsin. Kui me tohutamas käisime, siis oli maa tegelikult veel täitsa märg. Tegin ise valearvestuse ja läksime mõlemad tossudes. Oja oli aga nii kõrge, et sellest kohast, kus eelmisel aastal üle sai, sel aastal ei saanud. Et Johanna oma jalgasid märjaks ei pea tegema, siis võtsin ta kukile ja kõndisime mööda kallas seni, kuni jõudsime nn oksapuuni. Sealt ronisime üle ja teisel pool kallast oli maa piisavalt kõrge, et lapsel jäid jalad kuivaks. Minul said jalanõud kohe märjaks, sest maa oli pehme ja märg.
Ilm oli sel päeval suurepärane ja meie igatahes nautisime oma tohutamist :)

Roni-üle-jõe-puu

Piknik

Ainult nopi

Kui olime oma tohu kokku kogunud, pikniku ära pidanud ja juba kodu poole startisime, siis lasin Johannal ise puu pealt üle jõe ronida. Siit saab näha tema stiilinäidet
Metsa tulles ja jõge ületades,  olin tal põhimõtteliselt kõrval ning hoidsin käega kinni. Kui ta oleks kohe alguses vette kukkunud, siis oleks see kojusõitu tähendanud. Hiljem, kui olime nagunii juba koju minemas, siis ei olnud vahet, kas ta saab märjaks või mitte - sups autosse sooja ja koju. Jõel voolu polnud ja vesi oli suhteliselt madal ka, nii et ronigu :)

Kirjutan siis juba selle ka ära, et jaanipäeva paiku oli plaan koos sõbra perega Auschwitzi koonduslaagrisse minna, aga see jääb siiski ära, sest 21.juunil on mul kooli lõpetamine (ajee!) ja 29.juunil volikogu istung. Aega jääb natuke väheks ja seega tuleb sõit ära jätta. Samas ei viitsiks sellisesse kohta tegelikult lastega minna ka, sest see pole päris nende jaoks. Ilmselt ei elaks nad seda autosõitu samuti üle :) 
Mina aga tahaks ikkagi sinna minna ja panin plaani, et võiks proovida selle tripi hoopis septembris-oktoobris ette võtta. Kui leian kedagi, kes tulla viitsib, siis läheks, aga kui ei leia, no siis jääb minemata :) 

Sain oma viimase aja tegemised kirja pandud ja olen nüüd täitsa medalit väärt :)
Järgmine sissekanne tuleb ilmselt kuu aja pärast :D

Sissekanne õnnestus ka ainult tänu sellele kirjutada, et istusin kontoris ja vaatasin Kontaveiti mängu. Kahju, et kaotas.