Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 31. oktoober 2011

Häda ajab härja kaevu...

 
...ja uuesti tööd otsima. Mina olen siis seekord härg ( tegelt olen ma ikkagi sõnn ).

Tulles korra minu eelmise kirjatüki juurde ( “KELA otsused”), siis tahaksin osadele parastajatele (või ironiseerijatele või ma ei teagi, kuidas neid nimetada) lihsalt selgituseks kirjutada a la mis mina olen Soome riigile andnud, et ma-ei-tea-mis-hüvesid-ootan.

Esiteks: Olen Soome riigis elanud 3,5 kuud, millest ca 2 kuud käisin tööl olles Soome riigile maksumaksja ja peaaegu 1 kuu olen käinud koolis. Ei ole küll suurem asi panus, aga ma ei saaga öelda, et olen Soome riigis nüüd see kõige suurem luuser. Uskuge või ärge uskuge, aga osates soome keelt, on võimalik tõesti parem töökoht saada. Täitsa ulme ju ! Vabandan kõikide ilkujate ees, et julgesin soome keelt üldse õppima minna ja oma koristaja ametit edasi ei pidanud. Kahetsen juhtunut siiralt :D:D NB! Kui nüüd vaja on, siis hakkan jälle koristaja tööd tegema ;)

Teiseks: Ma ei oota Soome riigilt mingeid ma-ei-tea-mis-hüvesid, vaid kõige elementaarsemat – lastele tervisekindlustust. OK, endale ka - aga lastele siiski esimesena. Kellel on lapsed, need mõistavad seda, kellel ei ole - need võivadki siin mingist roosast mannast rääkida. Need kõikse targemad peavad siin kohal siiski oma suu natukesegi koomale tõmbama, sest näe – ei anta lastele ka siis seda sotsiaalturvat, kui ema juba mitu-mitu-mitu kuud tööl on käinud ja kui tal tähtajatu tööleping on.

Kolmandaks: Ausõna, kui keegi tahab asju selgitada, siis saab seda teha ka ilma ilkumata või tänitamata. Päriselt ka, see on võimalik - proovige! Ei pea ju ilkuma, et a la marsin riiki ja muudkui nõuan! Uurige enne, kas tõesti ongi lood nii. Ma söön oma mütsi ära kui see tõesti nii oleks!

Neljandaks: Mitte, et ma kriitikat ei kannataks – seda ma kannatan, AGA ma ei kannata, kui kriitikat tehakse selle kohta, mida tegelikult olemas ei ole! Palun väga – parandage, kui ma eksisin nende seaduste lugemisega; parandage, kui ma mõnda asja valesti selgitan, parandage, kui ma lausa valet räägin – olen selle eest tänulik, saan seeläbi ise targemaks ja teised samasugused torujütsid ka. Nagu ma püüdsin neid seadusi seal lahata - näete, ma eksisin - tunnistan seda ja mul on väga hea meel, et mind parandati ja selgitati, kuidas õigesti on.Olen nüüd targem. Ma võin paljude asjade suhtes veel täitsa rumal ja loll olla, aga see eest püüan ma asjadest aru saada ja võtan neid näpunäiteid ka kuulda. AGA ärge kritiseerige seda, mida ei ole olemas!! Kui tahate kedagi/midagi siiski kritiseerida, siis loogegi omale enda blogi ja kritiseerige seal ;) Nii palju, kui torust tuleb - soovin selleks ka jõudu ;)

Viiendaks: Tehke, mulle lollile, see selgeks, kui mul mingeid õigusi ei ole, siis kuidas on Soome riigil õigus saata Eestise riigile andmed, et me oleme alaliselt Soomes ja mille tulemusena lõpetatakse Eestis kõik sotsiaalsed garantiid ära ( haigekassa, lasterahad jne)? Vot sellest asjast ei saa ma aru!

Ja lõpuks kuuendaks: Ma ei ole üldse pahane Soome riigi peale. Ma olen siin ikkagi väga rahul ja ma ei kahetse endiselt ühtegi sammu, mida ma teinud olen. Olin sellest KELA otsusest lihtsalt ebameeldivalt üllatunud, et need asjad siin nii keeruliselt käivad. Tundub, et meil oleks nagu korrektne perekond - töötav isa, koolis/lasteaias käivad lapsed, kursustel käiv ema – kõik peaks nagu OK olema. Aga ei ole. Sain nüüd targemaks ja tean, mis puudu on.
Ärge kirjutage nagu ma oleksin Soome riiki nüüd sõimanud või ma-ei tea-mida-teinud! Ei ole ju! Ma olen ikkagi veel väga rõõmus ja väga tänulik, et siin olen ;) Meil on kõik nii superluks hästi läinud! Kõik on olnud ju lausa tip-top! Peaksin lausa ajudeta olema, kui nüüd Soome riiki siin sopaga loopima peaksin hakkama. Hämmastus oli selle nimi, kullakesed - hämmastus!Olin ebameeldivalt üllatunud. Või on see minul keelatud?
Nüüd olen ma lihtsalt targem ja tean, et asjad ei käi nii nagu ma arvasin neid käivat. Koos minuga sai targemaks nii mõnigi teine ;)

See lõik oli siis pühendatud neile, kes leidsid, et ma olen tänamatu sitikas, kes jooksis Soome hüvesid ja muid maiusi lunima. Ärge pange mulle suhu sõnu, mida ma pole öelnud ja ärge kirjutage sellest, mida pole olemas. Katsume natukenegi tolerantsemad olla :) Tänud ;)

See on selgemast selgem, et KELA-kaardi ja selle ravikindlustuse pärast me nüüd küll abielluma ei hakka :)

Ega mul muud üle jäägi, kui ½ kohaga siiski tööle minna, sest nii pole lihtsalt võimalik, et lapsed jäävad ilma ravikindlustuseta. Ok, Janeli äkki saab selle Tarmo kaudu. Aga Karolin? Ja mina ise ka? Me ei tea millal midagi juhtuda võib.Tänu taevale, et lapsed terved on püsinud.
Tegelikult usun, et kui nad peaksidki haigeks jääma, siis kusagil siin peaks ikka mingi koht olema, kes lapsed haiguse korral ka üle vaatab ja vajadusel rohudki välja kirjutab. Kindlasti on. Tahaks uskuda, et on ;)

Mina alustasin siis uuesti ei millegi muu, kui töö otsimisega ;) Tööotsing vol 2 !
Peaks sinna Prismasse tagasi minema ja ütlema, et nüüd olen ma juba täitsa võimeline need 5 tundi seal kassas tööd tegema. Ma kusjuures arvan, et ma lähen kolmapäeva( siis koduõppe päev) ja küsin!
Kirjtasin ka sinna samasse firmasse, kus hetkel Tarmo tööl. Tegemist on perefirmaga. Naine tegeleb naiste tööasjadega ja mees meeste tööasjadega. Tööd on seinast seina - kui kodulehte uskuda. Aga naiste põhitööd pidavat olema siiski taimekasvatus ja koristamine. Kui muud üle ei jää, siis tuleb uuesti koristajaks minna -esimesele astmele tagasi ;) v.a. bussiaknaid nühkima - see on 100% kindel :)

Kui KELA nõuded näevad ette, et tööd peab tegema vähemalt 18 tundi nädalas, siis tuleb see töökoht kusagilt ja kuidagi ka välja kaevata ;) Ma olen nõus isegi 20 tundi tööd tegema :D Ja kui nüüd väga aus olla, siis ka 37,5 või 40 tundi ehk siis normtundides ;)

Aga see on küll 100% kindel, et neid kursusi ma pooleli küll ei jäta. Käin nii koolis, kui ka tööl. Varemgi ju nii koolis käidud ;) Õpiks ma kusagil kutsekoolis või ülikoolis, siis poleks tegelikult KELA-ga probleeme, siis oleks kõik vinks-vonks. Mina aga õpin täiskasvanute koolituskeskuses.

Et siis jälle uued otsused :D Olude sunnil ;) Nüüd jääb vaid loota, et mingigi töökoha leiaks.


OK, kõike kaunist – püüame siis kuidagi ikkagi mõistvamad olla, sest kõik ei ole siiski nii must-valge, kui esmapilgul tunduda võib.

laupäev, 29. oktoober 2011

KELA otsused.

 
Praegu on suurepärased ilmad – nii vaiksed, nii soojad ja nii mõnusad. Hommikuti on täpselt nii soe nagu oleks veel augusti kuu. Öökülma olen täpselt ühe korra märganud. No jah, ega neid ilusaid sügispäevasid enam kauaks jätku, november ju ikkagi kohe-kohe ukse ees.
Tulin eile koolist, tuju oli nii hea, et lausa naersin omaette. Esimene hulluse tundemärk :)

Kui koju jõudsin, nägin põrandal maas järjekordset valget ümbriku. Vaatasin peale ja mis ma nägin? KELA-lt!Olin täitsa imestunud, et nad sellel korral nii kiiresti ühendust võtsid. Käisin ju alles kolmapäeval KELA-s ja viisin neile selle puuduva paberi, mida nad Tarmo tööandjalt tahtsid.
Mul polnud aega isegi riideid seljast ära võtta. Istusin köögi laua taha, koukisin ümbriku lahti ja esimese asjana pärkas mu terane silm ülevalt äärest sõna: “P äätös” :P:P ( otsus ). Pabereid oli 4. Lugesin need kõik läbi ja mida ma teada sain? Otsus on tehtud minu peruspäiväraha ja ylläpitokorvause kohta ehk siis - alates novembrist hakkan saama nii nö. tööturaha ja nö kursusetoetus. Olgugi, et Työvoima tegi otsuse, kus määras mulle kuud karenss´it ( 01.09.2011-29.11.2011) keelates sellel ajal mulle tööturaha maksmise. KELA paberil oli selgelt kirjas, et mul eiole peruspäivärahaks õigust 01.09.2011- 09.10.2011 ( ehk siis kuni sinna maani, kui kursustele läksin). 10.10.2011- 16.10.2011 on need 7 omavastutuspäeva ja peale seda on mul õigus neid rahasid siis saada. Selles suhtes väga head uudised, sest mina ise olin arvestanud, et kui mul on karenss, siis on karenss. Summad ise on järgnevad peruspäiväraha 37,32 €/tööpäev ( miinus maksud) ja ylläpitokorvaus 9 €/tööpäev (makse maha ei lähe).

Tuju oli peale seda paberit veel parem, kui ennegi. Hakkasin kodus kohe rõõmuga kokkama ja puha!

Õhtul 18.00 ajal mõtlesin, et vaatan igaks juhuks KELA koduka iseteeninduslehelt järgi, et äkki on veel mõni tähtis otsus tehtud. Ja oligi! See, mis ma sealt välja lugesin, vajutas mu suunurgad ikka vääääga tugevasti allapoole.Otsus oli kaks lehte pikk ja ühesõnaga selline, et ma ei mahu KELA kriteeriumitesse! F...f....( piiks-piiks-piiks!!).
Andestage, aga tõesti võttis ropendama.
Nende põhjnedused olid jämedalt öeldes järgnevad: Mul ei ole ühtegi piisavat põhjust, miks ma Soomes alaliselt elan, peaksin siin olema hoopis AJUTISELT. Mõjuvaks põhjuseks Soomes elamiseks oleks see, kui käiksin tööl või mul oleks siin alalise elamisloaga perekonnaliige.Ma mahukisn kriteeriumisse ka siis, kui mul oleks PÄRIS oma elukoht ja kui ma põhilise osa ajast Soomes ELAKSIN.

Põhi argument oli muidugi see, et tulin Soome tööalaselt, aga tööl ei käigi ja kuna mul ei ole Soomes ka alaliselt elavat perekonnaliiged, siis ei tohikski mul üldse põhjust ollagi, et Soomes elada...

Hu-hu-huu....Ma teadsin, et KELA teed on pikad ja konarlikud, aga et NII konarlikud ja bürokraatlikud – seda poleks ma küll oodanud.

Tegelikult tahaksin ma nendele kõikidele punktidele vastu vaielda. Hakkame või elukohats pihta. No ma ei usu nüüd elus ees, et kõikidel soomlastel on OMA ISIKLIK elukoht. Siin on ikka kindlasti väga palju soomlasi, kes elavad üürikorterites või siis koguni sotsiaalkorterites. Meil on ka tähtajatu üürilepinguga kindel elukoht olemas. Seega ISIKLIKU ELUKOHA mitte omamise tõttu, nüüd küll vettpidavat otsust teha ei saa.
Täpselt samamoodi võin ma vaielda selle punkti vastu, kus ma pean põhilise aja Soomes elama. Ma ju elangi! Mul käivad lapsed lasteaias/ koolis, mees tööl ja ise kursustel. Kõik see on kontrollitav. Seda ei saa KELA kohe kindlasti väita, et me reaalselt Soomes ei elagi

Otsuses oli terve joru igasuguseid seadusepunkte koos viidetega välja toodud. Kuna mu vererõhk nagunii juba laes oli, siis otsustasin, et tegelengi sellega täpseltn nii kaua, kui viitsisin. Läksingi siis alles kell 03:00 magama. Ega ma tegelikult eriti maganudki, sest aju ei suutnud sellest teemast end välja lülitada ja mõtles terve öö, et kuidas edasi :)

Tegelesin selle asjaga eile pehmelt öeldes siis 9 tundi. Täispikk tööpäev ju :)
Lugesingi kõik need seadusepunktid läbi, mis otsuses mainitud oli ja rohkemgi veel. Põhi aluseks sotsiaalsüsteemis on siis EL liikmesriikidel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)nr 833/2004. Õnneks on see seadus ka eesti keeles. Nii, et ühte seadust õnnestus siis ka eesti keeles lugeda.

Seesama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)nr 833/2004 sätestab, et kõiki liikmesriigi kodanike, olenemata maast, tuleb kohelda võrdsetena. (“Isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, võimaldatakse iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nede suhtes kehtivaid samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes”.)
No see on ju nagu rusikas silmaauku. Ma küll nüüd ei tahaks uskuda, et kui meil oleks vastas täpselt samasuguses olukorras soomlastest perekond, kus mees käib tööl, lapsed koolis/lasteaias, ema kursustel, et KELA neile ust näitab. Pigem tehakse pai, kiidetakse, et emme üldse kooli läks ja annavad aga kühvliga pappi juurde. Aga mine sa tegelikult tea, äkki antakse neilegi jalaga ja öeldakse, et mine ravi oma murdunud jalaluud metsas puude vaatamisega! :) Ütleme nii, et ma seda teist varianti ausalt öelda ei usu, seega ei saa me siin mingist võrdsest kohtlemisest rääkida.

Ülejäänud seadused lugesin siis sõnaraamat kõrval ;) Ütleme nii, et absoluutselt kõikide punktidega saaks vaielda, mis KELA välja tõi. Kusjuures osad punkid olid TÄIESTI mõttetud. Näiteks: a la ma olen inimene :):)See on see koht, kus topitaksi mõtetuid punkte sellepärast, et saaks näidata, et midagi “justkui” oleks!! Uh, kui ebakorrektne lause :D Ok, see selleks.

Soome sotsiaalsüsteemi kriteeriumisse pahub siis inimene, kes on töötanud 4 kuud ja kui töönädal on vähemalt 18 tundi pikk. Oleks ma oma 4 kuud seal tööl vastu pidanud, poleks probleemi. Oleks mul miljon eurot, oleks mul uus arvuti :D:DJah, eks omad vitsad peksavad, aga kui ma nüüd siin mõtlen, siis ma ei lihtsalt ei oleks suutnud seda 2 kuud seal veel vastu pidada. Esiteks oli seal metsa sees üksinda täitsa kõhe ( lõpuks hakkab see ikkagi ka vaimule) ja teiseks ei oleks randmed sellele akna nühkimisele lihtsalt vastu pidanud. Augustikuus olid käed juba täitsa “läbi”, sest valutasid ja lausa surisesid.Oleks pidanud vist hoopis arsti juurde minema ja oma kutsehaiguse tuvastada laskma! :D:D
Seega, ma ei hakka ikkagi oletama, mis siis oleks saanud, KUI...Täna on täna ja otsus sai tehtud.

Laki asumiseen perustuvan sosiaaliturvalainsäädännön soveltamisesta 30.12.1993/1573 on siis see seadus, millest KELA juhindub.

1 luku 2 a§ kohta 1 alakohta kohaselt kuulub kindlustusalasse töötegija . Meie peres on töötegija niisiis Tarmo. Tarmo paberid on kõik esitatud ja temaga küll mingeid probleeme tulla ei tohiks, sest töökoht on olema ( töökoht garanteeris, et tööd on aasta lõpuni ja ka järgmiseks aastaks, seega ületab ta selle nn. 4 kuu kriteeriumi). Samas ei julgeks ma mürki võtta, et kõik paberid ikka on esitatud. Ootan juba ärevusega, mis imepaberit nad kahe nädala pärast saada tahavad! No ma tõesti ei leiuta praegu ühtegi põhjust välja, miks ta ei peaks sotsiaalturvat saama. Mu mõttelend võib KELA omale muidugi kõvasti alla jääda :D !
Vahepeal pean ikka väikse huumori ka viskama, et kõik nii must ei tunduks ;)

Sama seaduse 1 luku 2 a§ kohta 9 alakohta kohaselt kuulub kindlustusalasse ka töötegija perekonnaliikmed. Ja pidage silmas! - perekonnaliikmeks loeb nimetatud seadus tema alla 18-aastast last/lapsi , ABIKAASAT ja ABIKAASA alla 18-aastast last/lapsi. Juhhu! Kui ma nüüd puruloll ei ole, siis ma loen sealt välja selle, et kindlustusekriteeriumi täidab ainult Janeli( issi laps ju ).
Meie oleme Karoliniga siis lihtsalt kaks vegeteerivat püksinööpi :D
Kui nüüd edasi mõelda, siis... kui Janeli kindlustuse alla saab, siis mina, emana, võiks tema kaudu kindlustuse alla saada. Ja kui mina kindlustuse alla saan, võiks Karolin, minu tütrena, minu kaudu saada. Aga ei – seadus räägib vaid ABIKAASADEST ja LASTEST.

Kui see tõesti ka nii on, siis polegi ju muid valikuid, kui:
a) Peale kooli hakan poole kohaga ka tööl käima                     või
b) Sõidame sobiva laevaga Eestimaa päälinna, põrutame otse Pärnu mnt-le, anname oma kohustuslikud allkirjad ja elame õnnelike abikaasadena oma elupäevade lõpuni :D  NII w?
Eks need pulmaplaanid on ikka olnud, aga et need sellisel põhjusel olema peaksid??....Mnjah :) Me siin ikka mõtleme uhkest peost ja puha...jajah, pidu katku ajal! Põhimõtteliselt, kas kõik või mitte midagi! Kas pidu koos kogu kupatuse ja edevusega või siis ainult kahekesi ( sõbrad peavad sel juhul lihtsalt andeks andma;) Ok, jäin jälle siin heietama :) Tunnistan süüd :D
Krt, kuidas ma ei taha uskuda, et see tõepoolest ka nii käib, et aksepteeritakse vaid abikaasasid! Eks ma saan varsti jälle targemaks ;)

Kui veel kord sama seaduse 3 § juurde tulla, siis see sätestabki, et Soome sotsiaalturvasse loetakse sobivaks isikut, kellel on OMA elukoht ja asub/elab põhiliselt Soomes. Lööge või maha, aga minu arust täidan ma selle kriteeriumi küll.
KELA otsuses on näha nagu etteheidet, et mul peaKS olema, tilapäine( ajutine) elamisluba, mitte vakituinen(alaline). KELA sotsiaalturvale on õigus alalistel elanikel. SEEGA, mul oleks justkui tegelikult õigus, AGA...
Samas otsuses tunnistab KELA , et peruspäiväraha ja ylläpitokorvaus´e kriteeriumid olen ma täitnud ja neid on mul õigus saada! Tekib siis küsimus, et miks mul siis NEID on õigus saada, kui ma KELA kriteeriumitesse ei mahu? Kaks asja, mis ei sobi omavahel nagu kokku. Eks ma olen veel roheline ka ja ei oska siin veel seda 1+1 korralikult kokku liita ja neid seadusi päris täpselt lugeda. Aga noh - küll ma õpin ;)
Turu maistraatti saatis Eesti Sotsiaalministeeriumisse paberid, et oleme terve perega alaliselt Soome elama asunud, mille tulemusena lõpetati kõik sotsialgarantiid alates 27.10.2011 Eestis juba ära.
Tegelikult on neid “lahtiseid” otsi veelgi. See ei saa ikka päris nii olla, et selline otsus ja kogu moos.
Kui keegi lugejatest oskab tarka nõu anda, siis on see igatahes oodatud ;)

Ega ma püssi nüüd põõsasse viska, kaugel sellest. Eks ma madistan nende asjadega täpselt nii kaua, kui madistada on vaja, peasi, et lõpplahendus vastuvõetav tuleks.
KELA-paberid ei ole veel minuni jõudnud( sest vatasin otsust ju arvutist) aga paberite seas tuleb ka nö. kaebuse paber, kus saaksin siis kenasti oma seisukohtasid ja põhjendusi kirjutada, et miks ma selle otsusega ikka rahul pole ja millised vastuväioted mul on.. Eile kirjutasingi kaebuse valmis ( 4 lehekülge ) ja saadan neile selle arvutis tagasi. Eks 2 nädala pärast on jälle uut paberit oodata ;)

Sellised need KELA lõputud teed on. Tundub, et mina seda teekonda küll lähiajal lõpetama ei hakka. Sellel aastal seega finišisse ei jõua ;)

Ilusta uue aasta algust :)

pühapäev, 23. oktoober 2011

Küüslauk, sidrun, Soome mesi – need mu sõbrad komekesi ;)

Siin pool sood täpselt sellised lood. Naispere on siis väikestviisi tõbised – Karolinil nohu ja köha, minul nohu ja kurguvalu, Janelil lihtsalt kurk kähe. Püüame selle pisiku endast enne välja saada, kui suurem haigus kallale tuleb. Nii siis ongi, et ampsame mett, õhtuti lõigun küüslauku tuppa “lõhnama”, hingame inhalaatorit ja joome pärnaõie-piparmündi teed koos ingveri ja sidruniga teed.


Kõige “meeldivam” uudis selle asja juures on see, et KELA-st tuli järjekordne paber kirjaga, et saatke meile veel see ja see paber!!! KUIGI eelmisel nädalal öeldi, et kõik on korras ja 1-2 nädalaga peaksid kaardid, teated või mis-iganes-asjad koju tulema. Tundub, et see KELA teekond on lõputu! :) Kui ma ükskord selle KELA teekonna siiski lõpetanud olen, siis teen KELAst kohe eraldi teema ja kirjutan üksipulki milliseid pabereid vaja on, siis peaks vähemalt teistel see edasi-tagasi jooksmine ära jääma ;)

Bussipiletidega on ka nüüd asi jonksus – minul maksis see pilet sellepärast 60 €, et mul kaks erinevat piirkonda( Raisio ja Turu), kui oleks ainult Turu, siis jääb hind ikka 43 €

“Õhtulehe” honorarina tiksus konrole 51,35 €.

Aitab tänaseks küll. Üle ka ei tasu ju pingutada :D

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Autoroolist bussipingile, bussipingingilt koolipinki ja "Õhtulehe" lõppvaatus.


Vabandan, vabandan, vabandan, et pole nii pikalt jälle kirjutanud. Asjaajamisi on nii palju olnud, et kirjutamiseks pole aega jäänudki.

Alates tänasest kolisin siis autoroolist bussipingile ;)
Käisin eile Turu bussijaamas kuukaarti ostmas ja puha. Kuukaart maksab muide 60 € - päris krõbe hind. Oleks turul, siis kaupleks odavamaks :):);) Kaardi ostmisega polnudki nagu mingit küsimust – täitsin ühe avalduse ära ja saingi kaardi vastu. Kuna ma maalt ja hobusega olen, siis küsisin müüjalt, et mis ma selle kaardiga nüüd edasi peale hakkan – ikkagi kiibiga ja puha ?:) Sain targemaks küll :bussi sisenedes annan kaardi bussijuhi kätte, kes selle lugejasse paneb ja siis mulle tagastab ;) Ei midagi keerulist.
Kaart on laetud 30. päevaks. Kuidas juurdelaadimine käib, sellest pole mul hetkel õrna aimugi, aga eks ma novembri keskpaigas arenen ja seejärel muljetan ;) Kaart ise kehtib muidu 3 aastat, peale seda peab välja vahetama ja uue ostma. Kaardi eest pidin muide 6,5 € maksma. Osad on rääkinud, et kuukaarti saab 43 € eest. Küsisin piletit ostes ka selle kohta ja vastuseks sain selle, et 43 € hind on vaid läbi KELA kellelegi. Kes ja mis? Ei oska öelda, aga mina ei kuulu sinna nii või teisiti - mul pole veel ju KELA-kaartigi. Nüüd lähemegi sujuvalt KELA-teemasse üle ;)

Käisin siis eelmisel reedel KELA-s, sest kolmapäeval tuli jälle uus kiri, kus seekord paluti saata: lomakorvause paber, työvoima otsus, Tarmo järjekordne palgatõend ja viimaks veel ühte paberit, mille tegelikult oleks pidi täitma tööandja!! See viimane paber oli jah päris hea paber – isegi nurga peale oli kirjutatud, et täidab tööandja. Kuna minul tõesti mingeid andmeid kusagilt võtta ei olnud ja polekski pidanud olema, siis kirjutasingi sinna paberi peale, et neid andmeid tuleb küsida tööandjalt ja kirjutasin kontaktid ka kenasti peale ;) Työvoima otsusega oli täpselt sama lugu – selle saadab työvoima automaatselt neile ise – jällegi polnud mul midagi teha. Paningi ümbrikku oma lomakorvause paberi ja Tarmo töötõendi ning viisin aga posti. Mul neid KELA ümbrike veel päris mitu ja “vana” kirjanikuna võin neile kirjutada küll :) Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis otsustasin juba kolmapäeval, et reedel lähen oma paberipatakaga KELA-sse ka koha peale , sest 27.10.2011( laste ravikindlustus saab siis läbi) läheneb, nemad aga venitavad ikka veel oma kummi. Kõik paberid on neil ammu-ammu juba olemas. Käisingi reedel kenasti koha peal. Väga kaua ootama ei pidanud, nii 25 minutit - KELA kohta on see väga lühike aeg ;)
Kui KELA ametniku laua taha sain, siis panin meie kõikide paberid eraldi hunnikutesse ja hakkasin järgemööda küsima, kellel mida puudu on. Algul enda paberid, siis Tarmo, siis Karolini ja siis Janeli. Noh, ja mis selgus? Selgus see, et kõik paberid on korras ja põhimõtteliselt peaksime me nüüd kohe-kohe KELA kaardid ka saama, nii 1-2 nädalaga peaks teade koju tulema. Mulle tundub see igatahes kahtlane. OK, ootan siis 26.oktoobrini ( siis mul koolist vaba päev) ja kui selle ajaga neid nn. kaarte ikka veel tulnud pole, siis lähen kõmpsin uuesti uksest sisse ja ilma konkreetse vastuseta ma sealt laua tagant lihtsalt püsti ei tõuse! :) Ma tean küll, et nad tegelikult nimme venitavad välismaalastega seda kummi ja jooksutavad ühest asutusest teise. Aga jah, järgmisel korral olen ma siis konkreetsem :):):D

Koolis olen nüüdseks siis koguni 1,5 nädalat käinud ja võin kohe päris tõsiselt öelda, et olen seal selle ajaga rohkem õppinud, kui nende 3 kuuga üldse kokku. Päris tõsiselt. See annab ikka päääääris palju, kui kogu jutu kuulamine ja vestlus soome keeles käib. Mul ei olnud ju nendel varasematel kuudel kellegagi soome keeles rääkida.Noh, kui me need kapid ja seinad välja jätame ;) Mina olen igatahes kooliga vääääääga rahul ja see oli ainuõige otsus, et sinna läksin.
Täna sain tunnis oma ülesanded kiiremini valmis, kui teised ja kuna mul muud teha polnud, siis hakkasin kooli kodulehelt tulevasi kursuseid vaatama. Kusjuures leidsingi endale huvipakkuva arvutikursuse, millega saab A-korti. Mida see A-korti täpsemalt tähendab, seda ma hetkel veel öelda ei oska :):) Tõenäoliselt tähendab see arvutialast esimest taset :D
Kirjutasin selle omale isegi paberi peale välja: “Kursuste kestus 1.11.2011 – 22.05.2011 , kursuste päev on teisipäeviti 15:30 – 19:00. Maksumus 380 € ”
Samal ajal tuli istus õpetaja minu kõrvale ja küsis, et kas ma tahan sinna kursustele minna w? Vastasin küsimusele küsimusega, et kas see kursus on mulle tasuta või pean ma selle eest maksma? Mul ei oleks kahju nende kursuste eest maksta, aga hetkel ei mängiks vist küll rahaliselt välja. Õpetaja kirjutas omale igatahes kursuse andmed üles ja lubas uurida. Eks siis reedel selgub. Kui mul on võimalik tasuta õppida, siis ma loomulikult ka lähen sellele kursusele, kui ei – siis ei. Vähemalt sellel korral veel ei. See ei olnud kusjuures ainuke kursus mis mulle silma jäi. Mulle meeldis ka ettevõtte alustamise koolitus. Tegemist siis põhimõtteliselt ettevõtte loomisega: maksud, lepingud, turustamine, asjaajamine jne. Ühesõnaga kogu kupatus, mis ettevõtlus vaja peaks minema. Kursuse kestus 14.11.2011 - 08.02.2011. Jama selle asja juures on aga see, et mu praegused kursused on samal ajal :S Seega võin suu puhtaks pühkida. Ma arvan, et kui mul need keelekursused läbi saavad, siis võiks umbes taolise kursuse ka läbida.
Siis, Serli, teengi oma ettevõtte ja hakkame koos õunapuid lõikama :D:D:D Praktiliselt kõik Perno kandi õunapuud on lõikamata ;) Ja siis nad (soomlased) veel imestavad, et miks õunapuudel õunu pole! :) Vot sellised mõtted sellel nädalal!:) Tegelikult pole need siiski selle nädala mõtted. Seda õunapuude asja olen alates siia kolimisest saadik mõelnud – silmadel hakkas kohe valus, kui neid lõikamata õunapuid nägin.

Työvoima otsusest pole ma ka jõudnud kirjutada. Nimelt saingi 3 kuud karenssi´t. See tähendab siis seda, et 3 kuud ei maksta mulle mingit töötutoetust, sest minu töölt äratulemine ei olnud põhjendatud. Nende argument oli selline, et ma oleksin pidanud samas firmas mõne teise töökoha otsima/küsima/vaatama. Juhhuuu :):) Mis siis ikka – kui nii, siis nii. Karenss kestab siis kuni 29.11.2011

“Õhtulehe” lõppvaatus on ka kätte jõudnud.

Kirjutasin preili ajakirjanikuga veel mõned kirjakesed, mis loomulikult mitte kuhugile ei viinud. Oma viimases kirjakeses kirjutas preili täitsa huvitava pärlikese: “Ma olen väga kurb, arvasin, et Sinu näol on tegu toreda ja meeldiva inimesega, kes koledatest netikommentaaridest ennast häirida ei lase.” :D:D Päris huvitav lause

Kaks täiesti eraldiseisvat lauset, mis omavahel kohe üldse kokku ei sobi. See on sama hea, kui ma räägin kellelegi lilledest ja ta vastab mulle, et ta kandis nr 43 kingi !:)

Ma olen väga kurb, arvasin, et Sinu näol on tegu toreda ja meeldiva inimesega” Tõenäoliselt on lause mõte hoopis selline: Sa oled ikka täielik tropp!Kuidas sa üldse kaevata julgesid!?”
Või siis midagi hullemat ;)
“...kes koledatest netikommentaaridest ennast häirida ei lase”See on siis põhimõtteliselt esimese lauseosa pehmendus.

Kõige kurvem selle asja juures on see, et inimene ei saanud kuni lõpuni aru, mida ta valesti tegi. Tegelikult ta kindlasti sai, aga eneseuhkus ei lubanud seda tunnistada.

Eile kirjutas mulle härra peatoimetaja, kes vabandas kogu toimetuse nimel ja lisas, et edaspidine töösuhe preili ajakirjanikuga ei ole enam võimalik, sest preili rikkus elementaarseid ajakirjanduse reegleid, rääkimata ajakirjanduse heast tavast. Tänaseks on artikel veebist kustutatud ja minul, kui põhiosa autoril, on õigus autoritasule. Summat ma hetkel öelda ei tea kuna kontol pole piiks-piiksu käinud, aga kui käib, siis informeerin.
Asi ei olnud mingisuguses rahasummas, vaid põhimõttes – sedasi ei tehta! Ja kogu lugu. Kuna asi tõesti rahas ei olnud, siis julgen välja hõisata, et tulevase autoritasu eest lähen ostan poest mänguasju – Jantsu vanale lasteaiale. Olgu see summa siis 5 € või 500 € - vahet pole. Ka see on põhimõtteline küsimus.

Lähi päevadel püüan siis auto registreerimisest kirjutada – täna on kell juba täitsa öö. Keegi kommenteerija tundis juba täitsa muret, et kas me auto ikka oleme Soome registrerinud või tahame lihtsalt hüvesid. Ma teen siis ühe loo temale lohutuseks ;) Soovilugu või nii :)

Aga see on nüüd küll kindlamast kindlam, et meie perre teist autot ei tule – oleme selleks lihtsalt liiga vaesed. Automaks + kindlustus + küte + veel mõni maks, mida me ei tea ja see siis see kõik veel kahega korrutada ! Ei, tänan ;) Sõidan parem bussiga :) Kui ma nüüd ei eksi, siis Jantsu pole bussiga kunagi sõita saanudki. Homme lähme teeme talle siis bussiga lõbusõitu ;) Tibid lähevad linnatuurile :D

NB! Karolinil on koolis muide vaheaeg – et siis 20 - 21 on vabad ja esmaspäeval jälle kooli :D


teisipäev, 11. oktoober 2011

Pisikese koolilapse pisikene koolipäev :D

Hommikul läks nii kiireks,  viisin Janeli  lausa jooksujalu lasteaeda ja  Karolini saatsin hommikul naabrinna juurde. No, mis mina saatsin - ta ise läks, mõtlesin, et kui ma ta ise veel ukse taha viin, siis jään kooli hiljaks, aga kui ma lõpuks kooli jõudsin, oli aega veel 20 minutit ülegi. Vot ei osanud arvestada! Ei teadnud, kuidas liiklus on ja kui kaua sõit aega  üldse võtab ja hilineda ei tahtnud ma kohe kuidagi. Parem olen varem kohal, aga hilineda ei või ma mingil juhul! :) Kiiks, noh ;)
Kooli jõudmine võttis aega 8 minutit, marsruudi pikkuseks on 6 km pikk.
Täna oli see hea päev, kus kool kell 09:00 algas, muidu algab 08:15. Homme on siis ju veel kiirem hommik, kui täna ! :) Mulle need varajased tõusmised tegelikult eriti ei istu, aga noh – mis teha ;)
Kursustele võeti niisiis 36 õpilat, kummaski grupis 18 õpilast;) Mina olen ainuke eestlanne :):) Juhhuu – õnneks ei saagi eesti keeles rääkida. Aga jah, grupp on ikka väga kirju ja õpilasi on ikka iga nurga pealt : Kosovost, Kambodžast, Ukrainast, Somaaliast, Indiast, Pakistanist, Venemaalt, Marokost, Brasiiliast, Iraagist, Argentiinast...
Tunnid toimuvad klassiruumis ja laudade taga , kus igaühe kasutada on üks arvuti. Seda hakkame  me tulevikus ohtralt kasutama. Kõik valisid omale  õppimiseks paraja koha  välja ;) Minu naabriteks sai niisiis Kambodža neiu ja Kosova noormees. Kui koolipingid kenasti pepu all olid, siis saime kooliks vajalikud asjad kätte: tavalised ruudulised paberid, pastaka, 4 GB mälupulga ja ja klade ( tegelt see polegi klade, aga mina olen neid kogu aeg kladedeks nimetanud :):)Noh, need on need plastikust kaaned, kuhu pabereid ja kilesid vahele panna saab. Teate küll ju - klõpsti metallist “hambad” lahti, paber sisse ja “hambad” kinni tagasi) Ah, Ok, las need kaaned nüüd olla :)

Kui koolimant käes oli, siis hakkasime ükshaaval valge seina taustal fotosessioonil käima, sest õpetaja tegi õpilaspiletide jaoks pilte ;) No kõik on  ikka tõsised õpilased ! :) Bussis peaks vist kuukaardi ka siis soodsamalt saama. Seda hetkel “vist”, sest täpselt ei tea.

Peale nägude fotografeerimist rääkis õpetaja kooli põhitõed ära, milleks olid:
1.Hilineda ei tohi! Õpetaja pidavat siis väga kurjaks saama ;)
2.Koolist puududa ei tohi! Kui on mingi mõjuv põhjus, siis peab selle tõendamiseks paber olema.Õppeaja jooksul tohib nö. ilma mõjuva põhjuseta puududa vaid 5 korda. Peale seda võib kooli juhtkond kursuselt kõrvaldamist arutada! N-ä-g-e-m-i-s-t Eesti-tripid ;)
3.Kodused tööd peavad tehtud olema. Millises koolis need tehtud olema ei pea ? :)
4.Igas kuus on 3-4 vaba päeva. See tähendab seda, et kooli minema ei pea, aga kodus õppima peab. Oktoobris on vabad: 14, 20 ja 26. Novembris 2, 9, 23 ja 24. Detsembris 5, 16 ja 23 – mingit jõulupuhkust pole...kui jõuluvana kingid ära on toonud, siis 27 jälle kooli tagasi.

Kui koolikord enam-vähem selge oli, siis jäi natuke aega ka õppimiseks. Alustuseks tegime ühte testi , kus oli 60 küsimust. Seda ma vist ei pea enam toonitama, et kõik siis ikka soome keeles ;) Peale testi pidime 3 liikmelise grupi moodustama ja seal siis üksteisele end tutvustama, selgeks tegema, mis meil ühist on, mis erinevust jne. Ühesõnaga päris suur keelepraktika käis. See oli nii lahe :P:):):D
Ahjaa, meie oleme siis edasijõudnute grupp ;) Õpetaja nimetaski  päris paljusid nimepidi, ma veel imestasin, et küll on hea mälu :) Siis selgitas ise ka, et nö. vanad tegijad,  eelmiselt kursuselt.

Kui vahetund tuli, siis läksin õpetaja juurde ja rääkisin oma loo Karolini suhtes ära, et mul pole teda kell 08:00 hommikul kuhugi saata ja üksi koju ma ka teda  jäta ei saa jne. Tegin siis ettepaneku, et teisipäeval - neljapäeval tulen veits hiljem kooli ja esmaspäeval-kolmapäeval-reedel võtan ta 2 tunniks kooli kaasa. Õpetaja ütles, et hiljem tulemine ei tule põhimõtteliselt kõne alla ja lapse kooli kaasa võtmine ei ole ka hea variant. :S:S Aga ta lubas kellegi tähtsamaga seda teemat veel arutada ja mulle sellest siis teada anda. Kusjuures ta ütles, et osades koolides on nö hommikurühmad, kus lapsed varem kooli lähevad ( kui vanemad tööle lähevad) ja seal siis oma tunde ootavad. Samamoodi on olemas ka pikapäevarühmad. Ühesõnaga lubas õpetaja omalt poolt uurida ja mina uurin siis omalt poolt  Karolini õpetaja käest, kas sellised rühmad nende koolis on olemas või ei. Loodame, et on ;)
Kirjutasingi nüüd õhtul siin pisikest kirjakest, mille Karolin homme siis õpetajale annab.

Täna hommikul sain Karolini naabrinna juurde saata, homme saan ka, aga edaspidi on seis suht nutune, sest nabrinna saab tõenäoliselt tööle. Nutune siis ikka meie pere jaoks, nabrinna jaoks on see loomulikult rõõmus uudis ;) Selles suhtes rõõmustan ma loomulikult kaasa, ta on juba tükk aega tahtnud tööle saada ;)

Eks ma keevitan oma ajusid Karolini koha pealt edasi....küll ma midagi ikka välja mõtlen :D

Hmmm, just praegu tuli järgmine mõte – kui kooli raamatukogu  näiteks juba kella 08:00-st lahti tehakse, siis ta saaks ju seal ka oma aega veeta??? Seal on kindlasti igasuguseid  mänge ja loomulikult palju raamatuid... Saaks ju seal kasulikult oma aega veeta?

No eks näis.

OMG, kell juba nii palju – ma kohe tuttu ära ;)

pühapäev, 9. oktoober 2011

Puhkajapõli selleks korraks jälle läbi ;)

No nii, minu puhkajapõli hakkab nüüdseks jälle läbi saama ( sellel aastal olen ikka eriti palju puhata saanud :)! ) ja alates homsest menen siis jälle koolipinki nühkima. Ma julgen selle kohta täitsa koolipink öelda ja enda kohta täitsa koolilaps ka, sest istun koolilaua taga kõik argipäevad alates kell 08:00 hommikul ja kuni 14:30 välja. Täitsa tööpäeva moodi ju ;)
Küll ma siin alguses mõtlesin, et mis ma Karoliniga peale hakkan. Tema kool algab ju 09:00 , mõnel päeval ka 10:00. Mõtlesin, et kui ta koolipäev kell 10 hakkab, siis võtan ta alguses endaga kooli kaasa ja viin ta 9-10-ks kooli ja siis lähen ise jälle  kooli tagasi. See aga tähendaks seda, et sõitmist tuleks rohkem kui küll : Hommikul Tarmo tööle viia – koju tagasi tulla; ise kooli minna  – Karolin kooli viia ; ise kooli tagasi – koju; Tarmo töö juurde –  lõpuks koju :S:S Suht sürr. Siis mõtlesin jälle, et lähen ise parem hiljem kooli - vastavalt siis 09:00 või 10:00, nii kuidas päev ette näeb –  äkki kuidagi annab nende õpetajatega rääkida ;)
Nüüd aga, eelmise nädala neljapäeval ja reedel, käis Karolin ise jalgrattaga kooli. Ma ei saatnud teda seejuures meetritki - hommikul lugesin loomulikult sõnad peale, et ta ülekäiguraja juures rattalt maha krapsaks ja hoolikalt vaataks, enne kui ülekäigurajale astub. Õnneks meil ongi vaid 1 selline suurem ülekäigurada ja see paistab mulle kusjuures tuppa ka ära. Hommikuti, kui ta poistega kooli on läinud, siis ma ikka vaatan akna pealt, kuidas ta sealt üle läheb. Ülejäänud tee on kõik nö ohtutu, sest õnneks jalgratturid sõidavad jalakäijate teel :) Nüüd ma siis mõtlengi, et kui hommikul kooli lähen, siis saadan Karolini naabrinna juurde ja sealt läheb ta õigel ajal ise jalgrattaga edasi ;) Ei peakski autoga kooli kärutama hakkama ja neid igasuguseid ringe tegema – saaks bussiga ka hakkama. Kuukaart maksab muide 43 €. Seda meetodit saab muidugi täpselt nii kaua rakendada kuniks lumi maha tule ja jalgrattaga sõita kannatab.

Ma ei tea, kuidas Teiega lood on, aga mina vaevlen kogu aeg lausa kroonilises ajapuuduses!
Hommikuti tõusen enamasti ikka 7:00 ajal ja magama lähen põhimõtteliselt peale südaööd. Näiteks 22:00 ajal voodisse pugemine on lausa välistatud :)
Mõeldes 2 sammu ette ja teades, et koolis käies jääb seda aega veelgi vähesemaks, siis püüdsin selle nädalaga kodus võimalikult palju asju korda ajada ja ära majandada.

Olin näiteks korralik ja lappasin tüdrukute joonistused õigetesse kaustadesse ära.Tüdrukud on mõlemad suht joonistamise fännid. Põhimõtteliselt jätan ma kõik laste joonistused, kirjutised, nikerdused, meisterdused alles. Kui nad juba suured on, siis neil oleks ju nii vägev oma joonistusi ja kirjakesi vaadata. Noh, vähemalt ma arvan, et oleks vägev. Ise vaataks küll hea meelega oma lapsepõlve joonistusi, kirjutisi või mida iganes. Kahjuks pole, mida vaadata – nüüd ma siis püüan nende soove ennetada ja tüdrukutele igast nodi ja kraami alles hoida. Minu kujutluspildis näeb see põhimõtteliselt välja nii, et igalühel on Abbi pööningul oma kirstuke, kus siis tema nodi sees on :):) Elame-näeme.
Karolini kunstiteos ajast, mil ta oli 5-aastane. Tema piltide seast siiani minu eriline lemmik ;)

                                          Janeli joonistas meie pere naisi :)
Lisaks nende joonistustele/nikerdustele on meil kodus loomulikult aastaraamatud olemas ja mina olen omalt poolt veel suurtesse märkmikesse igasugust tähtsat infot kirjutanud. Nüüd pole muidugi paar aastat neisse kirjutada jõudnud :( Oma märkmikku olen muidugi tähtsamad sündmused kirja pannud - ma ikka loodan, et jõuan selle info kunagi ka nende märkmikesse ümber kirjutada. See on siis põhimõtteliselt selline märkmik, kus kirjutan detailselt sünnipäevadest, jõuludest, vaktsineerimisest, jonnituuridest, uutest edusammudest jms tähtsatest sündmustest. Need on põhimõtteliselt sellised salajased märkmikud, millest nemad midagi teada ei tohi :) Kätte saavad nad märkimud alles siis, kui juba suured on a la gümnaasiumi lõpetamisel, kahekümnendaks juubeliks vms – siis, kui aju juba natuke töötab :) :) Siis vast oleks põnev lugeda.
No, Karolini märkmiku on veel 13 aastat jäänud kirjutada ja Janelil 17 aasat :D

                   Sellised need siis on - Janeli raamat nr 1 ja Karolini raamat nr 2

Korjasime tüdrukutega mõned päevad tagasi puulehti ja kleepisime need valgele lehele – õppematerjal noh :) Täna kleepisin lehtedele siis lõpuks kiled ka peale ( muidu hakkavad pudenema), nüüd vaja veel nimetused alla kirjutada. Kui varem pidin ainult eesti keeles kirjutama, siis nüüd käsib Janeli soome keeles ka ikka kirjutada :) Ega mul muud üle jäägi, kui kirjutada. Koos puulehtedega korjasime ka männiokkaid, sest tüdrukud meisterdasid savist siili ja õigel siilil on ikka õiged okkad ka ;)
                       Parempoolne Janeli jooshik, vasakpoolne ja keskmine Karolini ;)
Kui tüdrukute asjadega ühele poole olin jõudnud, siis lõikasin lapiteki jaoks ruudukesi. Muideks, kõik on meie endi riiete taaskasutus ;) Ostsin IKEA-st 2 helesinist fliis-tekki mõõtmetega 130 x 170 ( hinnaga 1,5 € / tk) , et tekk väga igav poleks, siis mõtlesingi, et teen parem 2 lapitekki , fliis jääb siis aluspinnaks ;) Peale nikerdan siis tüdrukute nimed ;) Kui kunagi suurde tuppa diivani suudame soetada, siis hea diivanil telkut vaadata ja soe tekk peale tirida ;)
                                                  Taaskasutus ;)
Kes seda oleks osanud arvata, et ma üldse kunagi õmbelmisega mässama hakkan???? Ma arvan, et minu lähiringkonnast mitte keegi, loomulikult kaasa arvatud ma ise !:):) Siin ma nüüd siis olen :) Tegelikult sai kõik alguse Janeli tekist :) Mäletan, kui Karolin väike oli, siis mul ei olnud ühtegi normaalset tekki, mille peale teda roomama ja ukerdama panna. Janeli puhul püüdsin siis ise midagi kokku nikerdada. Kuna ma arvasin, et see tekk on igati vinge, siis hakkasingi parimatele sõbrannadele pere suurenemise puhul neid teke meisterdama, iga korraga läksid tekid muidugi paremaks. Meie Jantsu tekk oli nii algeline, et polnud ei sünnikuupäeva, kaalu, pikkus, tähtkuju, aastaaega, kodu ega autonumbrit - ühesõnaga mitte midagi, peale nime. Nüüd olen siis arengus 7 sammu edasi teinud ja seega peaks meie järgmisele beebile hüper-supper-informatiivne tekk tulema  :D:D
                                   Jantsu oma tekil laiamas - vast oma 6-7kuune :)

Ajasin tibake jälle ka KELA asju. Eesti Haigekassast tuli paber, et alates 27.10.2011 lõppeb lastel ravikindlustus ära. Soomes neil aga hetkel ravikindlustust pole. Lapsed sai ju alles 20.09.2011 arvele võetud, samal päeval viisin kohe ka KELA-sse kõik paberid sisse. Nüüd ma siis kirjutasin neile veel ühe selgituskirja, lisasin kirjale koolist tulnud paberi ( seal kohe kenasti kõik kirjas kes kooli läheb, millal, kuhu jne.) ja Eestist tulnud paberid ( tähtsad laused kriipsutasin alla , sest vaevalt, et nad eesti keelt oskavad – samas Imre sai oma pangaarve avatud eestlasest telleri juures ;)). Nüüd ma siis loodan, et me saame enne 27.10.2011 ravikindlustusused ikka kätte. Ravikindlustuseks on menetlemisaeg ettenähtud 2 nädalat, iseasi, kas nad neid tähtaegasid ka järgivad. Igatahes, kui järgmise nädala lõpuks mingit otsust või paberit tulnud pole, siis lähen krõpsti kohale – koos oma meeletu paberihunnikuga :):)

Sellel nädalal sai üldse palju igasugu paberite-dokumentide-seadustega asju aetud: aitasin sõpru, tuttavaid ja iseennast ;) Esimest korda tegin kusjuures ka e-tomikuga tutvust. Olen juba päris mitu aastat igasuguseid pabereid ajanud, aga e-tomikusse jõudsin  nüüd alles esmakordselt ja seda ka tänu maksekäsumenetlusele. Peaks ütlema, et see e-toimik on igavesti vinge ja mugav asi ;) Minu kiitused :)
Teemad, milles “asju” oli vaja ajada, olid seinast seina – Liiklusseadus, Võlaõigusseadus, Väärteomenetluse seadustik, loomulikult Autoriõiguse seadus. Pressinõukogu töö ja Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga viisin ka end nö igaks juhuks kurssi. Mulle kohe meeldib sedasi seaduses näpuga järge ajada. Kui kellelgi Liiklusseaduse ( kõik teemad ) või  Perekonnaseaduse( elatis, hooldusõigus, isadus ja  lastega kohtumine)  vallas muresid peaks olema, siis neis olen ma juba suht suur käpp ja võimaluse korral võin oma abistava käe pakkuda. Loomulikult sõbrahinnaga ;) Aastal 2000 sain oma kogemuse advokaadi palkamise näol kätte - ta küsis 2 paberi ja kohtus käimise eest 4200.-  Tollel ajal oli see ikka väga suur summa - pidin ära minestama !! Alates sellest ajast hakkasingi kõiki asju ise ajama - nii endal, sugulastel, kui ka sõpradel. See asjade ajamine on nagu omamoodi hasart. Nüüd siis tundubki, et uus asi on peale tulemas....hoian teid sellega ikka kursis ;)

Oleks Eestis elades õppimiseks raha olnud, siis oleks kindlasti õigust õppima läinud, olgugi, et Eestis on totaalne juristide ületootmine. Ühed  kohe on juristideks loodud, teised teevad seda tööd ne-rõba-ne-mjassa meetodil ja kolmandad on selle paberi vist lihtsalt prestiiži pärast teinud ( see on puhtalt minu isiklik arvamus, sest tunnen paari sellist, kellel on paber taskus, aga ei jaga asjadest ööd ega mütsi ).
Õpingutest rääkida, siis vaatasin kõrvalt, kuidas mul üks sõber õigust õppides täiesti mõttetuid asju tuupis. Asju, mis tulevikus seda tööd tehes, midagi ei anna ja sellest mingit kasu pole. Kui reaalselt ei lähe seda infot mitte kunagi vaja, milleks seda siis üldse tuupida. Ja jah, ma saan aru, et silmaringi avardamiseks ja intelligentsi tõstmiseks, aga...Nii nagu mina gümnaasiumi ajal ei suutnud aru saada, et miks ma pean pähe tuupima kirjanike sünni-ja surma-aastapäevasid. Mis see mulle annab? Tarkust? Intelligentsi? No ausõna, mul ei ole häbi tunnistada, et ma ei tea siiani mitte ühegi kirjaniku sünni -ja surmadaatumit. Ja ma tõesti ei tunne end sellepärast nüüd lollina. Minu meelest pole mõtet tuupida pähe prahti, mida kunagi elus vaja ei lähe. Kui mul kirjanike vastu tõeline huvi ja kirg on, siis ma vast õpiks jah neid daatumeid.
Koolis käies olid ju käsitöötunnid - heegeldamised, kudumised, õmblemised, tikkimised jne. Oi, kuidas ma ei tahtnud neid asju teha!! Ma põhimõtteliselt nutuga tegingi neid. Kudumine??Prrrrr...Ühe soki kudus mul klassiõde salaja käsitöötunnis  ( laua all ) valmis :D:D:D Ma saan sellest aru, et käeline tegevus on vajalik ja õmmelda peaks ometi oskama, aga minu arust peakski need käsitöö ülesanded käsitöö tundi jääma, mitte kodusteks ülesanneteks. Ma ei tea, kuidas praegu lood on, aga minu ajal pidin kodus neid töid jätkama. Ma pidin otsad andma, kui seda teist sokki kodus ise kuduma pidin – see oli minu jaoks ikka täielik katasroof!!:)
Igal asjal on oma aeg. Selles suhtes olen ma ehe näide. Olen viimase 3 aastaga ära õppinud nii õmblemise, soki kudumise, heegeldamise, kui ka kõik ülejäänu, mis mind kooli ajal kohe üldse ei huvitanud. Kui need asjad mind huvitama hakkasid, siis ei mäletanud ma koolis õpitust mitte midagi - suur ümmargune null – ei seda, kuidas silmad varrastele saada, rääkimata sokikannast. Seega oli see kodus pisaratega soki kudumine täielik aja raiskamine. Oleks võinud parem õues ringi joosta ja sellega kopsumahtu kasvatada, oleks äkki olümpiavõitjaks tulnud :D Mina oma tüdrukuid küll kuduma-heegeldama-õmblema ei sunni, KUI see neid ei huvita. OK, koolis käsitöötunnis istuvad oma aja ära ja teevad seal selle vajaliku valmis, aga kodus koon- heegeldan ja õmblen neil kõik asjad ise valmis, KUI nad tahavad. AUSÕNA :) Käsitöö õpetajad võivad nüüd minu peale karjuda ;)
Kui aeg on õige, õpib inimene selgeks kõik, mida ta tahab.
Kui vaja, võib ka s...st saia tegema õppida :):):) Ma tegin näiteks Säästukast võetud tavalistest papist tomatikarpidest tüdrukutele nukumaja. Kusjuures väga tugev maja oli - hunnik raamatuid võis vabalt peale panna. Kokkuvõtteks läks see maksma vaid mõnikümmend krooni.
                                              Tomatikarbid.....

                                           ...endiselt tomatikarbid, ainult teisel kujul ;)
Nüüd tahaks varsti puidust nukumaja kokku klopsima hakata. Eks poes on neid ka, aga ma lihtsalt ei raatsi osta ja samas on see isetegemine mitu korda vägevam. Taaskasutus ka ja puha. Hetkel pole õues mõnda äravisatud kappi või riiulit näinud – oleks keldrisse tassinud ja ehitama hakanud :):D

Kui nüüd õiguse teema juurde korra veel tagasi tulla, siis telekast tuli just uudis, et soomes on ca 1900 juristi, kelledest pool on Helsingi piirkonnas ja teine pool terve ülejäänud Soome peal laiali, ja et lähiajal läheb 20 % neist pensionile. Probleem on aga selles, et uusi juriste peale ei tule. See pani täitsa imestama. Tasustatud ala ( viimaste ametlike tabelite järgi palk alates 3500 € ), aga soovijaid pole. Ei teagi milles see küsimus võib olla. Kas on liiga raske...või õppurid vaatavad, et ka lihtsama ametiga saab piisavalt teenida...või pole tõesti ala vastu huvi? Hakka või ise õppima :) Aga jah, üks asi on Soome grammatiline keel, teine Soome kõnekeel ja komandaks Soome juriidiline keel. Ma arvan, et 2-4 aastat kulub juba selleks, et 100% soome keel selgeks õppida. Selles mõttes, et oskaks rääkida ikka kõigest ja kõigiga – alates tammepuu juurikast ja lõpetadest ahvena sisikonnaga :) Vast alles siis saaks juriidilise sõnavara kallale minna. Ah, mis ma siin jälle heietan :) See on lihtsalt üks utoopiline mõte. Samas: ära iial ütle iial :)

Sügis on ikka täiega kestmas. Käisime Jantsuga seenel, sellel aastal tõenäoliselt viimast korda. Kohe ise ütles, et lähme-lähme. Mis mul ikka üle jäi - kui seenele, siis seenele ;) Ega neid seeni enam eriti näha polegi, sest puulehti on nii palju juba maha sadanud ja silme eest läheb täitsa kirjuks. Samas ei saa öelda, et me ilma saagita oleks jäänud – Janeli ämbrisse läksid need mõnusad lehter-kukeseened ( mmmmmm:P:P ) ja minu pange puravikud. Lehter-kukeseened praadisin või ja soolaga niisama ära ning pugisin need omale kõhtu. Puravikest tegin seene-hakkliha kotletti ja veidike seene-tomati kastet ;) Nüüd on mõneks ajaks seentest rahu majas ;)
                                                   Leia 3 söögiseent ( puravikulist siis ikka ) ;)

Sai nüüd vist kõigest kirjutatud ?! :D

Kirjutamine võtab muidugi omajagu aega. Ma üldse ei imesta, miks mõned kirjanikud 20 aastat kusagil katusekambris istusid ja selle ajaga ainult ühe raamatu kirjutasid :)

Tore, kui lõpuni suutsite lugeda ;) Heippa ;)

Selle kirjatüki “kaasautoriteks” olid Suvi Teräsniska “Jos mikään ei riitä” ja Jippu& Samuli Edelmann´i “Jos Sä tahdot niin”, Wham "Last Christmas"( täitsa jõulutunne tuli peale!! ), vanad head Michael Learns To Rock laulud ja  teised vanad head tegijad - uutest ei tea ma midagi ;) ;)

neljapäev, 6. oktoober 2011

Olen jah kuri – kohe täitsa kuri.

 
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis see “Õhtulehe “ajakirjanik ajas mu harja ikka päris punaseks. Nüüd tahaksingi kuulda/lugeda hoopis Teie arvamust.

Kui mind miski häirib, siis ma üldjuhul ütlen selle ka välja – kui vaja, ka inimsele otse näkku.
Selline ma kord juba olen. Õnneks või kahjuks – võta sa kinni...

Antud hetkel häirib mind “Õhtulehe” ajakirjaniku suhtumine.
Tegemist on siis ajakirjaniku preiliga, kes minu blogi ilma minu loata ajalehte copy-pastetas.

Kui nüüd veel kord kõik ausalt ära rääkida, siis 10.08.2011 kirjutas preili ajakirjanik minu mailile ja soovis minult abi Soomes-Eesti hindade vaatlusel. Kuna ma nagunii siin Soomes olen, siis mul vahet polnud – võisin ju neid hindasid vaadata küll. Samas kiitis preili ajakirjanik, kui mõnusa ja toreda lugemise ma ikka kirjutanud olen, et tema tutvustaks seda hea meelega laiemale rahvahulgale ka, ja et äkki ma olen nii mõnus ning saadan talle lausa Soome miljöös meie pere pildi. Keeldusin pere pildiga blogi propageerimisest ja seda eelkõige just eestlaste kadeduse ja teineteise õgimishimu pärast. Küll aga lubasin tal mõne lausega oma blogi tutvustada. Viimases kirjas, mis preili ajakirjanik mulle saatis, kordas ta veel üle, et mainib siis minu blogi oma artiklis ühe lausega. Olin sellega päri. Kusjuures selle külgprofiilis must-valge pildi lubasin juurde panna. See pole vähemalt nii äratuntav pilt ;)
Täpsustan siinkohal, et vestlus toimus augustis ja enne loo ilmumist pidi preili ajakirjanik minuga kindlasti ka ühendust võtma.

Septembri keskpaigaks oli mul see teema tegelikult juba unustatud, sest preili ajakirjanik ise enam ühendust ei võtnud ja mul oli ka 100 teist asja, millega tegeleda.

No ja kui ma 24.09.2011 hommikul sõnumeid ja kõnesid sain teemal: “Saada autogrammi”, siis esmapilgul ajas see mind naerma küll. Kui aga reaalselt neti lahti lõin, siis kadus see naerutuju üsna kiiresti ära. See artikkel oli ühest tutvustavast lausest ikka VÄGA kaugel. Pigem oli tema ühe lause kirjutanud ja ülejäänud olid minu laused.
Ja pangem nüüd tähele - artikli teemaks oli tegelikult hinnavõrdlus Soome ja Eesti vahel.

Jah, iseenesest ei olnud artiklil häda midagi – vähemalt preili ajakirjanik ei öelnud ühtegi halba sõna. Kommenteerijate kohta ma muidugi sama öelda ei saa, aga kui see on nende ainukeseks rõõmuks selles hallis argipäevas, siis las nad kommenteerivad.

Kõige rohkem häris mind selle teema juures see, et ma rõhutasin ajakirjanikule, et ma ei soovi mingit propageerimist. Selle asemel, et blogi tutvustamiseks üks lause koos blogi viitega üles panna, tegi tema hoopis poolest blogist copy-paste, suras selle lehte, klopsis oma nime autoriks ja tehtud see oligi. Eeldades, et ühest artiklist jääb väheks, siis klopsib preili ajakirjanik sinna juurde veel paar nupukest teemadega : “Virge perekonna ühe kuu kulutused” ja “ Kuidas Virge pere Soomes hakkama saab”. Vähe sellest, et need nupuksed mitte-midagi-ütlevad olid, olid need ka poolikult kopeeritud. Ju siis parema käe nimetisõrm väsis kopeerimisest vahepeal juba ära :):)

Kui ma selle artikli enda jaoks lõplikult lahti olin seedinud, siis kirjutasin 28.09.2011 preili ajakirjanikule täpselt sellisel kujul pisikese kirjakese:

Tere päevast.

Kuidas Teie laupäevast artiklit kommenteeriksite?

Meil ei olnud ju sellist kokkulepet, et minu blogi copy-pastena artiklisse läheb. Juttu oli vaid väikesest viitest blogile, mitte blogist jutu kopeerimine ja selle serveerimine intervjuu näol. Oleks olnud viisakas ka mind informeerida, et Teie plaanid hoopis sellised on. Sellisel kujul ilmunud artikkel tegelikult pahandas mind, sest kuritarvitasite minu usaldust.

Ma ei andnud luba oma blogi kopeerimiseks. See on fakt.

Loodetavasti on sellele mingi loogiline selgitus ja seega on Teie kommentaar kirjutatule ( pigem siiski minu kirjutatule!) igati teretulnud.

Ja tema vastus muutmata kujul:

Tere Virge,
Sinu kiri kurvastas mind väga. Mitte mingil juhul ei tahtnud ma Sulle meelehärmi tekitada. Mul oli algselt tõepoolest kirjas, et "kirjutab Virge oma blogis", aga kuna see lause on väga sarnane allikatele "kirjutab Reese Witherspoon Twitteris või Erika Salumäe Facebookis," siis jätsin selle ära- me ju ometi suhtlesime meilitsi ja oleks mul Sinu telefoninumber olnud, oleksin kindlasti Sulle helistanud.

Esialgu oli mul paalnis ka teha hinnavõrdlus, aga Sinu blogi läbi lugedes leidsin, et Sinu Soome kolimine ja eluga hakkama saamine ehk siis Sinu blogi vajab laiemat tutvustamist. Sa oled väga tubli ja  võiksid olla tõeliseks eeskujuks kõikidele nendele norotele peredele, kus ema-isa Eestis näljapalga eest töötavad ( kas Sa tead, et noortele emadele pakutakse näiteks tööd klienditeenindajatena- 2,6 eurot tunnis miinus maksud). Ma võtsingi SInu blogist ainult seetõttu rohkem andmeid, et tahtsin lugejatele must-valgel näidata- tragi ja ettevõtlik inimene saab hakkama. Igalpool. Ainult julgust on vaja.

MA olin ise ka šokeeritud, kui artikli kommentaare lugesin. Paar-kolm ainult olid sellised, et "ja nii ongi, mul mees ka toob alati Soomest mähkmeid". Kui õelad ja kadedad ikka võivad olla eestlased. Eriti veel sellised, kes Eestis töötu abirahast elavad. Mul endal on küll juba paks nahk, aga see laupäevane õelus oli isegi mulle liig. Õnneks saame koos veebitoimetajaga kõige inetumad neist ära kustutada, teen seda kohe, kui neljaks oma töödega valmis saan.

Analüüsime selle vastuse kohe pikalt-laialt läbi.

Sinu kiri kurvastas mind väga. Mitte mingil juhul ei tahtnud ma Sulle meelehärmi tekitada.”
Selles lauses võime me välja lugeda , kuidas preili ajakirjanik püüab tööle panna MINU südametunnistust, et kuidas ma üldse pahandada julgen, sest tema kirjutas ju nii toreda-armsa artikli.

Mul oli algselt tõepoolest kirjas, et "kirjutab Virge oma blogis", aga kuna see lause on väga sarnane allikatele "kirjutab Reese Witherspoon Twitteris või Erika Salumäe Facebookis,"
Jah, kõik võivad sotsiaalvõrgustikes oma arvamusi avaldada, aga Virge oma blogis ometi mitte!!:D See oleks ju tõeline katasroof. Isegi, KUI artikli algusesse OLEKS kirjutatud “kirjutab Virge oma blogis”, siis see ei tähenda automaatset luba minu blogi kopeerida. Kui palju ajumahtu peab olema, et sellest imelihtsast asjast aru saada??

me ju ometi suhtlesime meilitsi ja oleks mul Sinu telefoninumber olnud, oleksin kindlasti Sulle helistanud.” See on see KÕIGE parem” lause kogu selle kirja juures üldse ja mis mind eriti kurjaks ajab! Ma ju ometigi andsin meilitsi teada ka, et ei soovi propageerimist!
Kas keegi suudaks veel ajuvabama vabnduse välja tuua informeerimata jätmisest, kui puuduv telefoninumber? Oleksin kindlasti Sulle helistanud! Kui hinnavõrdlust oli vaja teha, siis saime ju ometigi meilitsi suheldud ja isegi mitu päeva järjest! Kui artikkel trükki hakkas jõudma, siis ju ometigi meilitsi pole võimalik suhelda :D:D Selline suhtumine ajab naerma ja kurjaks samaaegselt. Naerma selle pärast, et see on nii ajuvaba ja kurjaks selle pärast, et ajakirjaniku preili arvates sattus ta nüüd kõige suurema ja sinisilmsema naiivitari otsa.

Esialgu oli mul paalnis ka teha hinnavõrdlus, aga Sinu blogi läbi lugedes leidsin, et Sinu Soome kolimine ja eluga hakkama saamine ehk siis Sinu blogi vajab laiemat tutvustamist. Sa oled väga tubli ja  võiksid olla tõeliseks eeskujuks kõikidele nendele norotele peredele, kus ema-isa Eestis näljapalga eest töötavad ( kas Sa tead, et noortele emadele pakutakse näiteks tööd klienditeenindajatena- 2,6 eurot tunnis miinus maksud). Ma võtsingi SInu blogist ainult seetõttu rohkem andmeid, et tahtsin lugejatele must-valgel näidata- tragi ja ettevõtlik inimene saab hakkama. Igalpool. Ainult julgust on vaja.” No see lõik on kirjutatud puhtalt minu ego upitamiseks ja minu pahameele leevendamiseks. Õnneks olen ma oma egoga täitsa rahul. Ausõna, ma ei pea seda kuhugi upitama ja kui on vaja kuri olla, siis oskan ma ka kuri olla - isegi väga kuri ;)
Ma saan aru, kui inimene ütleb kiitvaid sõnu, kui ta seda ka mõtleb ja sellel puuduvad tagamõtted, aga antud hetkel...

MA olin ise ka šokeeritud, kui artikli kommentaare lugesin. Paar-kolm ainult olid sellised, et "ja nii ongi, mul mees ka toob alati Soomest mähkmeid". Kui õelad ja kadedad ikka võivad olla eestlased. Eriti veel sellised, kes Eestis töötu abirahast elavad. Mul endal on küll juba paks nahk, aga see laupäevane õelus oli isegi mulle liig. Õnneks saame koos veebitoimetajaga kõige inetumad neist ära kustutada, teen seda kohe, kui neljaks oma töödega valmis saan.”
Siin polegi midagi kommenteerida.


Minu kiri omakorda temale:

Õhtust veel kord.

Loomulikult olen ma pahane, sest ma ei kujutanud ette, et minu jutt sedasi konkreetselt otse lehte läheb. Kui oleks ainult viide olnud, olekski lugenud need, kes asjast tegelikult huvitatud on - mida ka osad inimesed tegid.
Nüüd on aga lood sellised nagu need hetkel on - käisin seal kommentaariumite lehel vaid laupäeval ja nägin ära, mis seal toimus.

Kes soome kolimisest ja infost huvitatud on, on mind Googeldades ise üles leidnud.

Kirjtutate: "Me ju ometi suhtlesime meilitsi ja oleks mul Sinu
telefoninumber olnud, oleksin kindlasti Sulle helistanud."
Jah, me suhtlesime ja ütlesingi selge sõnaga, et ei soovi otsest reklaami ja propageerimist. Kui Te otsustasite artikli sellisel näol kirjutada, siis oleks pidanud sellest mulle ka teada andma, samamoodi meili teel - vaatan postkasti iga päev. See ei määra antud hetkel midagi, kas Teil on minu telefoninumber või mitte - kui oleksite tahtnud sellest teada anda, siis oleks seda teha ka saanud, sest see artikkel ei sündinud Teil üleöö.
Tekibki küsimus, et miks mind ei teavitanud? Ma arvan, et sellepärast kuna teadsite, et ma ei soovi otsest propageerimist.

Ma mõistan Teie soovi inimestele mõnest tegusast inimesest teadvustada, et ka teised midagi ette võtaksid, AGA kui Te järgmine kord mõne kangelase loote, siis küsige luba sellisel kujul nagu Te artiklit kajastada kavatsete. Te võite täitsa üllatuda - ehk inimene ongi nõus.


Mul on ka paks nahk ja neist kommentaaridest tegelikult välja ei teegi. Antud hetkel teebki minu meele kurvaks hoopis see, et Teie minu käest luba ei küsinud.

Olen ajakirjanike suhtes kogu aeg kahtlev olnud ja see laupäev tõestas seda veelgi, et tasub ka edaspidi kahtlev olla.



Ja alates 28.09.2011 ei ole temast enam kippu ega kõppu. Oleks oodanud temalt vähemalt vabandust ja tunnistamist, et ta väikse apsaka tegi.

Sellist suhtumist, et peidan-pea-liiva-alla-küll-kõik-laheneb, ma küll ei kannata. Sellega valatakse hoopis õli tulle – vähemalt minu puhul.

Tuleb aru saada, et kõikide inimsete seljas ei ole siiski võimalik liugu lasta.

See oli siis minu pikk ja uimane kirjutis seoses “Õhtulehe”, ajakirjaniku preili ja minu blogi nö”varastamisega”.

Nüüd ootan siis Teie arvamust.
Kas jätaksite asja lihtsalt niisama või...?

Igasugune tagasiside on oodatud. Ajakirjaniku preili võib ka anonüümselt sõna sekka öelda ja kirjutada, et mis ma siin tühja ikka rapsin – elu läheb edasi ;)

Olen jah kuri – kohe täitsa kuri.


kolmapäev, 5. oktoober 2011

Kas me oleme oma otsusega rahul, et Soome kolisime?

Jah, me oleme rahul. Ma ei saaks öelda rahul - oleme lausa väga rahul, 100 % rahul.
Asjaajamine on sujunud üle ootuste hästi – saime kohe esimese korteri, mida vaatamas käisime ja mis meile meeldis... kolimisjärgsel päeval sain kohe tööle, veidi hiljem sai töö ka Tarmo...Janeli sai ilma probleemideta lasteaeda...Karolin 1-päevase viivitusega kooli...lapsed on olnud terved...
No mille üle üldse nuriseda??

Eluliselt tähtsad asjad on igatahes jonksus.

Jah, hetkel ei ole me võibolla rahaliselt just kõige rikkamad ja tõenäoliselt ei kogu me lähiajal sukasäärde mitte ühtegi eurot, aga see eest on väljavaated tuleviku suhtes täitsa helged. Mitu-mitu-mitu korda helgemad, kui Eestis.
Nii kaua, kui mina koolitusel käin ja keele korrektselt selgeks saan on Tarmo ülesandeks peret üleval pidada. Ütleme nii, et kõik on kontrolli all - maksud on makstud, kõtud on täis, Eestis jõuame ka käia – seega on kõik ju lausa vinks-vonks.
Kui kursused läbi saavad ja ma ka erialast tööd leian, siis on peres teine teenija jälle juures – kaks teenijat on ikka kaks teenijat ;) Ehk siis hakkame ka sukasäärde, maja ehitamiseks, veidike eurosid veeretama :):) Lootust on ....
Nagu ma varasemalt kirjutanud olen, siis sisseelamise aasta alles kestab ja seda on veel suisa 7 kuud järele jäänud. Seega 3 kuud juba tõsist soomlase-staaži :):)

Kui me oleksime edasi Eestisse jäänud?

Võin vist 100 % kindlusega öelnud, et sellisel juhul ei ehitaks me talu mitte kunagi üles. Kui varasemalt kirjutasin, et ehk pensiks, siis nüüd võtan oma sõnad tagasi ja ütlen – mitte kunagi!
No jah, siis võibolla küll, kui Loto-haldjas ennast ilmutada otsustab!
Kusjuures, kui nüüd natuke edasi fantaseerida ja Loto-haldjas ennast ilmutada kavatsekski, siis Tarmo tuleks rõõmsal sammul loomulikult Eestisse talu ehitama. Mina aga jääksin koos lastega Soome edasi, olgugi, et võiksin ju Sohvoosis Loto-haldja raha eest lulli lüüa nii, et vähe poleks. Kas ma olen siis napakas või muidu uhhuu? Tuleb nii vist välja jah, et täitsa metsa poole :) :) Ma ei tea... ma tahan, et lapsed näeksid ka teist keskkonda, teistsugust suhtumist... Minule meeldib siin... Päriselt ka! Kui me nüüd Eestist tulime, siis ma lausa ootasin, et millal koju jõuaks. Minu jaoks on Soome kodu ka nagu tõeline kodu. Ma lihtsalt tunnen ennast siin hästi. Miks see nii on – ma ei tea? Ma ei ole suutnud seda enda jaoks veel lahti seletada, aga küll ma jõuan ;)
Siiamaani meeldib mulle kõik, mulle lihtsalt meeldib Soome...
Toome kasvõi selle imepisikese näite, et sain siin soome keele kursustele kohe. Mis moodi oli aga Eestis? “Kahjuks ei saa me teid kuhugi kursustele saata, enne kui Te pole 2 kuud tööd otsinud!”
Mina, kes ma olen võhivõõrana võõras riigis saan kohe soovitud koolitusele... saan kohe oma lapse lasteaeda... saan kohe lapsega arsti juurde...
See vist panebki mind Soomet imetlema. Kuidas saab võõras riik võõrale inimesele seda kõike pakkuda, aga oma riik oma inimesele mitte? Ei-ei, mitte et ma Eestit halvustaks – lihtsalt arutlen.

Kui me oleksime edasi Eestisse jäänud?

Siis ei oleks meie pere koos. Selles mõttes oleks me koos küll, kui üks leibkond, aga tõde oleks see, et Tarmo käiks ikkagi Soomes tööl. Julgeks seda lausa 99% väita. Ma ei hakka siinkohal rääkima sellest, et oleks pidanud omal ajal siis koolis ikka õppima ja õige eriala( loomulikult selle kõige tulusama) valima. Ma ka, vana saabas, hakkasin alles peale gümnaasiumi oma ajumahtu kasvatama – varem polnud ju aega, sest oli vaja pulli ja tralli teha :):) Samas ei saagi me oletada, et kõik on hiigel-ajudega ja kusagil tipp-kohtadel tööl. Keegi peab ka oskustööd tegema. Siin kohal võin ma Tarmot väga-väga pikalt kiita, sest ta on tõesti kuldsete kätega. Kui kunagi talu ehitamiseks läheb, siis peame tõenäoliselt vaid materjali kuluga arvestama ;)

Meie Abbi talu. Katuseplekk vaja veel sirgeks tõmmata, siis võib juba täitsa sisse kolida :D:D


Kui me oleksime edasi Eestisse jäänud?

Siis oleksin ma ehk aastakese veel politseis tööl olnud ja ma ei teagi, mis siis oleks saanud... Mõtlesin (terve viimase aasta) politseis töötades, et tahaks midagi uut õppida, aga Eestis on see ümberõppimine või uue eriala õppimine nagu üks surnud ring. Kui tahad õppima minna, siis tuleb see lõbu kõik oma taskust ka kinni maksta. Täpselt nii see ongi. Kui valid kaugõppe, siis maksad õppemaksu, nii et veri ninast väljas. Kui saad riiklikule õppekohale, siis mille eest sa kasvatad lapsi, maksad arveid, ostad süüa? Need näited on antud hetkel minu puhul. Kui kõrgharidust minnakse omandama kohe peale gümnaasiumi lõpetamist, siis sellist dilemmat loomulikult ei teksiks. Põhimõtteliselt on see minu karistus, et ma vale eriala valisin ja 2 last sünnitasin. Sellepärast ongi surnud ring – vanad tööd enam teha ei taha ja uut õppida ei saa, sest põhimõtteliselt puudub selleks raha.
Soomes on lood aga hoopis teised. Esiteks on kõrgharidus tasuta. Kui oled võimeline lävepakku ületama, siis ole ainult mihkel ja õpi. Lisaks tasuta kõrgharidusele on Soomes olemas ka üliõpilaste toetussüsteem. Võin näitena tuua selle, et kui ma siin praegu ülikooli läheksin, siis saaksin ma toetust rohkem, kui Eestis tööl käies! Ärgem unustagem boonusena ka tasuta kõrgharidus!

Soomega on mul selline tunne, et ei peagi väga palju pingutama, kui kuhugi juba jõuda võid, samas Eestis võidki pingutama jääda, aga ei jõua ikka kuhugi. Oih, valetasin - Eestis jõuab küll, aga mitte läbi pingutamise, vaid läbi... ;);)

Mari2 - ma loodan, et suutsin Su küsimusele vastuse anda ;) Kulude teemast kirjutan vast järgmisel kuul või koguni aasta lõpus, sest siis on kauem elatud ja selgem pilt ;)

Teisi teemasid ka ;)

Eelmisel kolmapäeval jõudis siis Soome ka minu semu Imre :):) Me oleme semud juba väga pikka aega ja tõenäoliselt oleme me semud ka ülejäänud elu. Kuna Imre Turu linnast hetkel suurt ei jaga, siis olin talle autojuhiks ja sõidutasin sinna, kus vaja. Töövestlusel sai käidud, töökoht ka üle vaadatud ja muud midagi, kui 3.oktoobrist hakkas tal tööpõli pihta. Helistasin talle just täna küsimusega, et kuidas siis on? Ta on vägagi rahul. Hetkel elab ta õe juures, aga ca kuu aja pärast loodab oma korterisse saada.


Reedel käisin päälinnas ja vaatasin magava Ronja  ka üle ;)  Hea laps oli - ei jonninud  üldse, isegi silmi ei teinud lahti :):)
Röövlitüdrukule kinkisime roomamiseks ja muidu lösutamiseks teki ;) Loomulikult on teki peal ainult Ronjat puudutavad andmed: sünnikuupäev, kellaaeg kaal, pikkus, kodune aadress, issi-emme auto, õed-vennad ja koduloomad, jänku aasta jne.
                                                        Röövlitüdrukule ;)