Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 27. märts 2013

Kaks aastat sai terved oldud...

Nüüd siis "väheke" tõbised.

Mitte kõik, aga Janeli küll.
Eelmisest neljapäevast kiskus nina juba tatiseks. Sipsti-sipsti hakkasin oma koduseid meetodeid kasutama - sinepiplaastrid talla alla, õhtuti veel jalavann (sinepipulbriga), öösel hakitud küüslauk nina alla.
Reedel tuli juba köha ka. Reede öö vastu laupäeva sain tublid tund aega magada. Ainult köhis ja nuttis.
Seega lisandus järgmisel päeval kõikidele muudele protseduuridele ka inhalaator.
Kusjuures kuni eilseni oli olukord täitsa rahuldav ja asi näitas paranemise märke, aga...

Õhtul 17 ajal hakkas ta nutma, paremast kõrvast kinni hoidma ja kõrvavalu kurtma. No seda küll vaja poleks olnud! Üritasin siis kõrvavalust ka kodustel meetoditel lahti saada, aga üritamiseks see jäigi. Hakkisin sibula marli vahele ja tegin kompressi. See sibulamähis ajas Janeli päris endast välja! :)
Ju ta õrnad ninasõõrmed ei talunud sibula teravat aroomi ;)
Igatahes ta keeldus seda oma kõrva peal hoidmast. Mis mul ikka teha üle jäi - võtsin ära.
Mingeid teisi valemeid ma kõrvavalu vastu välja nuputada ei osanud. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle, kui kiirabisse minna, et arst kõrva üle vaataks, sest enne minekut ta muud ei teinudki, kui ainult nuttis.


Sõitsime 19 ajal kiirabisse.Vaatasin netist järgi, et äkiliselt haigestunud võetakse A-majas/korpuses vastu, sinna ka läksime. Kui selgitasin loo lahti, öeldi meile et oleme vales korpuses ja peame T-majja/korpusesse minema.
Kui küsisin, et kuhu täpsemalt, siis vastati, et sinna kuhu uus korpus ehitati!
Küsisin, et mis aadress on, siis vastati uuesti, et noh SEE UUS MAJA, T-korpus (T-sairaala).
Hallo!! Ma ei pea teadma, kui kuhugi mingi uus maja ehitatakse, liiatigi, kui mul pole haiglatesse asja olnud!

Õde vaatas mulle otsa ja küsis, kas me elame Turus ? Vastasin, et elame jh. Selle peale lükkas ta silmad suureks ja vastas, et ise elate Turus ja ei tea kuhu uus haiglakorpus ehitati või? Tema jaoks oli see tõeline imestuskoht!

Issver, mis loogika!
Kui ma Turus elan, siis ma pean loomulikult teadma kuhu ehitati mõni uus haigla korpus, politsei arestimaja, tuletõrje veevõtukoht jne-jne. Täitsa loll olen, et selliseid asju ei tea.
Hakkasin juba  ärrituma, sest laps muudkui nuttis ja õde ei suuda mulle aadressi öelda, kuhu ma minema pean!
Issand, ütle mulle see aadress ja ma lähen sinna!
Lihtne ju. Lõpuks pöördusin arvuti taga istuva turvatöötaja poole ja küsisin temalt, kus see koht asub, sest tal arvuti ees ja saab aadressi välja vaadata.

Ega see  TYKS-i õigete majade leidmine nii kerge pole, sest majad on igale poole laiali pillutud ja neid maju on ka üksjagu. Liiati veel siis, kui varem pole nendesse majadesse asja olnud.

Turvamees andis TYKS-i majade kaardi ja näitas kus see õige korpus on. Pilt oli selge. Läksime õigesse majja. Sisenesime peauksest. Et ise mitte leiutama hakata, otsustasin turvamehe juurde minna, kes istus infolauas ja temalt küsida. Turvamehel olid klapid kõrvas (ju kuulas mussi) ja ei pannud tähelegi, et tema ees seisan. Kui ta mind lõpuks märkas, korjas ta klapid kõrvast ja jäi mulle otsa vaatama. Ei tere, ei midagi.  Kui olin oma küsimuse ära küsinud, et kuhu ma minema pean, näitas ta käega paremale ja ütles, et vastuvõtt on seal. Ok, läksime sinna, kuhu näidati. Kõik uksed olid lukus, kusagil kedagi ei olnud. Tuijasime seal sihitult ringi, laps endiselt nutmas. Kerge ärritus hakkas jälle sisse pugema, et kuhu kuradi kohta ma siis lõpuks nüüd minema pean!! Läksin tagasi turvamehe juurde, sel korral krabas ta kohe klapid kõrvast. Küsisin uuesti, et kus see vastuvõtt on. Tema näitas uuesti paremale ja ütles nüüd juurde, et ÕUEST tuleb minna!!
Ta näeb, et ma lähen seest seda õiget kohta otsima, oleks võinud ju tulla ja öelda, et väljast peab minema!
Ju tal oli nii hea laul pooleli, et ei tahtnud seda vahele jätta. Vihastas see küll.
Läksime siis väljast ja õnneks kolmandal korral ka õigesse kohta. Kell oli siis juba 19:30
Peale meid oli seal eesruumis veel üsna palju inimesi. Võtsin järjekorra numbri ja istusime ootama. Selle ajaga oli Janeli end magama nutnud. Ei pidanudki kaua ootama, kui meie number tuli. Läksime nn kabinetti, kus oli 2 õde. Rääkisin neile asja ära, pilt selge. Janeli muudkui nuttis, et tema kardab ja ei taha süsti ja üleüldse tema tahab koju! Loomulikult mingit kojuminemist ei olnud.

Janeli käe ümber pandi tema nimega silt, kätte anti üks paber ja juhatati ooteruumi. Kui ma ooteruumi jõudsin, siis ootas seal arsti vastuvõttu juba üsna suur hulk inimesi. Et kiirelt koju saada, sellest võisin ainult unistada. Nii ma istusin seal ooteruumis - nuttev laps süles ja vahtisin kuidas kell aeglaselt tiksub. Janeli kord nuttis, kord magas, kord nuttis, kord magas. Olin juba unustanud jõudnud, mis tähendab haige lapsega majandamine... Ikkagi 2 aastat kõik terved olnud!

Peale 2-tunnist ootamist saime ka lõpuks arsti jutule. Arstiks oli noor...eee... poiss. No minu jaoks täitsa poiss, nägu oli ka veel lapse oma :)  Habe polnud ka jõudnud veel kasvama hakata :)
Arstina oli tip-top. Laps vaadati üle, sõrme otsast võeti verd ka. Vere näidud ei olnudki kõige hullemad, aga paremas kõrvas oli küll põletik olemas. Saime oma retseptilehe kätte ja võisime kell 21:40  kodu poole liikuma hakata. Enne seda  tuli veel apteekist läbi põigata ja vajalikud ravimid osta. Turus on igatahes Stocki vastas olev apteek kella 23-ni lahti, seega läks hästi, et rohud ka kohe saime.
Valuvaigisti eest tuli välja käia 6,10 € ja antibiotsi eest 20,65 € (antibiots maksis muidu 31,80 €, Kela korvaus sealt maha (35%), seega jäi hinnaks 20,65 €. Kokku seega 26,75 €

Täna on olukord juba HOOOOOOOOOOOPIS parem. Olin eile tegelikult järjekordseks magamata ööks valmis. Et Karolin  magada saaks, siis kolisime meie suurde tuppa. Ei tulnudki mingit magamata ööd. Ta ei teinud öösel isegi mitte piiksugi. Ju oli eile ennast selle nutmisega nii ära väsitanud, et ööks enam jõudu ei jätkunud.


Et siis kena kevadet :)


kolmapäev, 20. märts 2013

Tarmo trahv


8.3.2013 oli kohus lõpuks ära, seega lõpplahendus asjal olemas.

Kes asjast ei mäleta, siis meenutuseks nii palju , et 17. jaanuaril 2012 aastal sai Tarmo kurvis libistamise/libisemise eest trahvi ja seda summas 320 €!
Libisemise hetkel ei olnud tee ääres jalakäijaid, eest-tagant autosid ei tulnud, auto oli kogu aeg oma suunavööndis, kiirus oli maksimum 40 (see ongi selline piirkond, kus 40 km/h on), aga ometi kukkus trahvisummaks 320 €.
Maksimum, mis sellel hetkel teha oleks saanud. Palju õnne :)

Kokkuvõttes lahenes asi soodsamalt ja rahakotist  ei kadunud päris sellist summat, läks väheke leebemalt ;)

Kerge kronoloogia:
Libisemine toimus: 17.1.2012
Kaebasime asja edasi: 23.1.2012 (6 päeva hiljem)
Politseis kuulati Tarmo üle: 9.7.2012 (5 kuud ja 8 päeva hiljem)
Tunnistajana olnud politseinik kuulati üle: 24.10.2012 (9 kuud ja 7 päeva hiljem)
Kohtuistung toimus: 8.3.2013 (1 aasta, 1 kuu ja 19 päeva hiljem)

Sel korral esindas Tarmo ennast kohtus ise, sest alates 2013 aastast muudeti see punktike seaduses ära, kus abikaasa (elukaaslane) esindada võis, seega ei saanudki ma seal kaagutamas käia. Ma ei läinud isegi mitte kuulama, sest Janelil oli samal päeval parasjagu kõht lahti ja olin temaga hoopis kodus. See eest oli kohtus eesti keele tõlk, keda Tarmo taevani kiitis.

Kohtuistungiga saime selgeks selle, et vahet ei ole mida vastaspool kohtus ütleb, olulisem ja tähtsam on see, mida räägib politseinik.
Kui TEMA ütleb, et nii oli, siis nii ka OLI.
Pole vaja mingeid tõendeid, loeb see, mida politseinik räägib.
Selles mõttes on riigiti päris huvitav võrrelda. Tean, et Eestis ei oleks eluski selline asi kohtus läbi läinud, et ametnik, kes menetleb, tuleb samas ka tunnistama ja ütleb, et vot lood olid nii, siis nii ka jääb ja ei esita seejuures MITTE ÜHTEGI tõendit.
Eesti kohtus loevad siiski tõendid. Ja kui seis on 50:50 jääb kaalukauss "päti" poolele.

Praegusel juhul oli asi nii, et politseinik ütles, et jalakäijateel olid JALAKÄIJAD, kelle elu oli põhimõtteliselt ohtu pandud. Kus jalakäiad olid, kui palju neid oli, kas olid lapsed/täiskasvanud - seda ei osanud politseinik aga öelda. Aga fakt on see, et jalakäiad olid! Meil olid pildid ka kohtus kaasa, aga ta ei osanudki konkreetselt  näidata, kus nad olid. "Vist olid siin!"
See ajab juba naerma -"vist". Kohtule sobis see "vist" üsna hästi ;)
Kui inimene tunneb, et tema elu on ohtu pandud, siis ta teeb selle kohta politseile avalduse või läheb kaebab politseinikuonule ära, et selline asi juhtus, liiati, kui politseionu koha peal kohe olemas on.
Kusjuures ta ei saanudki kuidagi neid jalakäijaid näha, sest seal kohal kus politseiauto seisis segasid vaadet  suured puud, kokkulükatud lumehunnikud ja parkivad autod. Enamasti on inimesed autokatustega sama pikkused ja kui nad kaugemal on, siis lühemad. Lisaks oli õues pime (kell oli 19:07) ja lund ka sadas. Need "jalakäijad olid" seal, et olukorda ohtlikumaks väita. Kui viitsiks, jalutaks õhtul (kui õues juba sama pime on) ja teeks politsei parkimiskohast pilti, siis näeb igaüks, et ta ei oleks kohe kuidagi saanud neid "jalakäijaid" seal näha.

Teise asjana tunnistas politseihärra, et auto oli libisemises VÄHEMALT 20 meetrit. Kui temalt sai küsitud, et kuidas ta just sellise numbri oskab öelda, et äkki oli siiski 10 meetrit või hoopis 30 meetrit. Vastus oli proosaline - tema silmaga mõõtis. Vaatas postivahet ja mõõtis. Üks postivahe olevat tema arust 40 meetrit ja auto oli libisemises pool postivahet, seega 20 meetrit. Lisaks sellele on tal piisavalt kogemust, et sedasi mõõta.
Noh-jah, silmaga võib ta teate küll mida mõõta :) Jään viisakaks :)

Järgmise asjana tunnistas ta, et libisemine oli tahtlik. Tema  KUULIS oma kõrvadega, kuidas autole gaasi juurde vajutati! Gaasi peabki TAHTLIKULT vajutama. Selles mõttes ei saa keegi ju vastu vaielda. Kui gaasi ei vajuta, siis auto edasi ei liigu.
Ja kui auto libisema läheb, siis peabki nagu gaasi vajutama, et auto teelt minema ei paneks. Või kuidas?

Põhimõtteliselt jäid maksma kõik politseiniku sõnad. Kui ta oleks väitnud, et sõideti vastassuunda, siis oleks ka see tõsi olnud. Kui ta oleks väidetud, et auto kiirus oli 70 km/h, siis oleks ka see sulatõsi olnud. Tal on kogemust, et silmaga kiirust ka mõõta. Tegelikult ka, VAHET ei oleks olnud, mida ta väitnud oleks, sest tema jutt oleks igatahes õige olnud.

Tema tunnistuses oli muide esimese lausena kirjas, et nägi kurvis tulevat EESTI  registreeritud numbrimärgiga  autot.

Tegelikult pole siin mingit imet, et eestlastel ära pannakse - nad panevad omadelegi. Lugesin ühte kommentaari, kus üks naine oli autoga koju sõitnud, auto ära parkinud ja ta oli juba tuppagi jõudnud, kui uksele koputati ja politseinikuhärrad ütlesid, et tema auto alt lendas teise autoaknasse kivi. Tädi sai rõõmsalt trahvi. Olgugi, et ühtegi tõendit ei olnud, et lugu tõesti nii oli.
Põhimõtteliselt võin ma oma auto klaasi kivi visata, seejärel suvalise autoselle sama tee pealt välja valida, politseisse minna ja avalduse kirjutada, et just SELLE (väljavalitud) auto alt lendas minu auto klaasi kivi  ja autoomanik saab ilma pikema jututa trahvi! Nii w? Kuidagi ulmeline pole see asi w?

Põhjendus, miks politseiniku sõna kohtus maksma jäi oli see, et ta annab tõe rääkimise eest VANDE, ta on aasta politseinik olnud ja tal ei ole põhjust mittetõde rääkida!
Mida argumenti? Aasta politseinik!! Ma olen äkki aasta kaalujägija, see ei tähenda, et ma nüüd vahel torti ei mugi.
Kusjuures alles hiljuti oli juhtum, kus ka AASTA politseinik juuatäis peaga vahele jäi ja kohtus valetas, palus teistelgi valetada. Kuhu ta vanne siis jäi ?
Samuti on vannet vandunud politseinikud kohtu poolt korduvalt karistatud - küll pettuste, narkokuritegude, joobes juhtimised, vägistamised, varastamised ja ma ei tea mille kõige eest veel!

Näiteid saab sellelt lehelt kümneid ja kümneid: http://poliisirikollisena.wordpress.com/

See ei saa olla argumendiks, et kui olen politseinik, siis minu sõna on kuld.

Põhimõtteliselt ei olnud kohtus ühtegi tõendit, et Tarmo oleks ohtlikult sõitnud või kedagi ohustanud, aga süüdi jäi ta ikkagi.

Ma ei taha mitte Tarmot ja seda libistamist õigustada, sest ta oli libisemises ja sai sellega oma õppetunni, AGA mulle tundub liialdusena, et selle eest supsti 320 € ära kirjutatakse. Nagu tegemist oleks tõelise maanteemõrvariga.
Tean siin juhtumeid, kus joobes juhtimise eest on ka väiksema trahvi saanud (210 €). Kui neid kahte asja nüüd omavahel kaaluda, siis kumb on raskem rikkumine? Just sellepärast tundus see 320 € lausa ulme.

Kokkuvõttes lõppes asi siiski sellega, et rahatrahviks jäi 120 € + tunnistajale 22 € (bussipiletiraha 5 € ja ühe töötunniraha 17 € ).
Selles mõttes lõppes asi ikkagi positiivselt , et 144 on parem, kui 320 € ;)
Kuna ma olin enne istungit netist igasugu kommentaare lugenud ja teadsin, et politseiniku sõna on siin nagu Aamen kirikus, siis kartsin, et tuleb see 320 € + kohtukulud ka veel juurde. Olime ise valmis hoopis 500 € arveks.
Õnneks läks siiski teisiti ;)

Alama astme kohtud pididki sedasi "supsti ja valmis" otsuseid tegema. Kui järgmise astme kohtusse edasi kaevata, siis hakatakse vast tõendeid ka vaatama/küsima/otsima/kaaluma.
Järgmisesse astmesse edasi kaebamine maksaks 90 €.
Kui viitsiks, siis täitsa kaebaks edasi, sest tegelikult on otsus ikkagi ebaõiglane, sest ohtu ei pandud kellegi elu, mingit kahju kusagil kellelegi ei tekitatud, sõit oli oma suunavööndis, kiirus vastav, vajalikud dokumendid kaasas, turvavöö peal, õiged rehvid all - seega kõik oli nii nagu seadus ette näeb. Ei olnud mingit rikkumist. Kui auto läheb OMA suunavööndis libisema, siis see ei ole karistatav tegu ja KOGU MOOS!
Kuna ma hetkel ikkagi veidike rase olen ja ei viitsi ennast ärritada, siis paneme asja  selle astme ja sellise otsusega lukku. Õppetunniks hea küll ;)
Nüüd teab Tarmo ja tean mina, et ei maksa Soomes autot libistada.
Ja teadke ka Teie ;)
NB! Mina ei oskagi libistada. Kui libistaks, siis oleks mõnusalt ja sujuvalt kraavis ka :)

Trahvisummat ei vähendatud mitte sellepärast, et politseiniku sõna oleks kuidagi kahtluse all seatud, vaid seda alandati pere sissetuleku pärast.
Olen mina hetkel rasedana kodus ja  jaanuari lõpust alates pole ka Tarmol tööd olnud.

See ehitajatel olev tööpuudus on  aasta alguses vist täiesti reeglipärane. Tegelikult teeb see suhteliselt kurvaks, sest need 2 kuud söövad ära praktiliselt kõik säästud.
Oli see eelmisel aastal nii, on sellel aastal, aga ÕNNEKS järgmisel aastal see nii VIST enam pole (fui-fui-fui), sest Tarmo sai nüüd teise firmasse tööle.
Soome firmasse ja tähtajatu lepinguga - ei mingit rendifirmat.
Ülemus ütles, et kaheks aastaks on töö põhimõtteliselt garanteeritud, sest töömaa on linna poolt.
Uh, loodame...loodame ;)
Palk on juba katseajal pea 1 € võrra suurem, kui vanas firmas niisama. Esimese kuuga pidi vaatama, mis töömees on ja siis palka tõstma ;)
Seega tundub, et väljavaated täitsa normaalsed ;)

Sellised lood siis täna :)


laupäev, 16. märts 2013

Dekreet, vanemahüvitis, lasterahad ja kõik muu, mis puudutab lapsi.

Ma ei ole normaalne! Täna on laupäev. Päev, kus võiks ju pikemalt magada, sest kedagi kooli-lasteaeda saatma ei pea, AGA mina ajasin end voodist juba kell 7 välja!
Ma ütlen, et see on minu puhul täiesti arusaamatu !!! :D Päev tundub kuidagi nii pikk. Kell on alles 9, aga tunne on selline nagu oleks miljon asja  juba ära teinud. Nüüd kriblan arvutis ja vaatan "Puutepunkti". Tänaseks teemaks on kasupered ja kasulapsed. Olen varasemalt  mõelnud, et võtaks ka hea meelega lastekodust 1-2 last. Vanuses 4-6, mine tea - äkki ka vanemas vanuses. Lihtsalt sellepärast, et lastele perekond  ja kodu anda. Teha midagi head, eelkõige lastele, meie kogukonnale ja lisaks kõigele muule teeks see hingele ka pai . Suureks üllatuseks jagas  Tarmo minuga seda mõtet. Näed, avastad veel uusikülgi ;) Seega mine sa tea - äkki see ei jäägi lihtsalt mõtteks ;)

Ok, siit siis lubatud teema, mis on seotud raseduse,  laste kasvatamisega ja sotsiaalsete garantiidega Soomes.

Kõikide hüvede taotlemise reegel on üldjuhul see, et avaldus tuleb teha 2 kuud enne hüve algust. Nii Kelale, kui ka tööandjale (dekreeti või lapsehoolduspuhkusele jäämisest teavitamine).

Alustame  esimese hüvega, mis ettenähtud on ja mille saab juba enne sünnitamist  kätte: äitiysavustus ehk nö emapakk.

Paki saamise tingimuseks on see, pead elama Soomes või kuulud Soome sotsiaalsüsteemi, rasedus peab olema kestnud vähemalt 154 päeva ja arsti juures on käidud enne  4. raseduskuu täitumist.

Valida on kas 140 € verovabalt või siis pakk, mis saadetakse juba enne lapse sündimist koju.

Selle aasta Kela emapakk on  selline:



Kes üksipulki kõiki asju näha tahab, siis:
http://kela.fi/in/internet/suomi.nsf/NET/100502155308EH?OpenDocument

Mina valisin 140 €, sest juba praegu on mul riideid ja igast nänni nii palju, et ma ei näinud selle paki võtmisel mingit mõtet, sest enamjaolt on pakis siiski riided.

Meie käesoleva hetke varud:

                                                              piisavalt bodysid...

                                                       piisavalt sipukaid ja öökombesi...

                                                       piisavalt sviitreid, tsempreid...

                                                           piisavalt kleidikesi, püksikesi...

                                          piisavalt lühikeste varrukatega pluusikesi-bodysi....

                                             ja piisavalt palju õuekombesid.

Kombed on juba nostalgia. Pildilolev esimene talvekombe ja kolmandana olev aluskombe on veel Karolini ajast. Neid on kandnud ka Janeli ja kannab siis ka Johanna. Lapselt lapsele, dadaaaa :)

Kõik teised riided on kusjuures kirparitelt ostetud ja selliste toredate hindadega nagu 0,20-1,5 €. Kombed olid veidi kallimad, nii 3-4 €, aga igast sipukad, bodyd ja pluusikesed on küll praktiliselt sentide eest.

Aga selline reegel on küll, et kojutoomise riided peavad uued olema ja  need jäävad siis ka alles ;) Nostalgitsemise jaoks.

Teiste riiete puhul ei näe ma mitte mingisugust mõtet neid poest tutikatena osta ja raha niisama laristada. Laps neid nagunii ära kanda ei jõua - paar korda saab selga panna ja juba on välja kasvanud. Pigem ostan ühe (poest ostetud) pluusi asemel 10 kaminakivi. Kamin annab sooja kõigile, seega 100 korda kasulikum investeering ;)

Lisaks sellele võtan Johanna puhul tõsisemalt käsile korduvkasutatavad mähkmed. Karoliniga ei viitsinud sellise asjaga üldse jamada, Janeli puhul natuke juba jamasin, aga Johanna puhul püüan siis ikka korralikult tegeleda. Asi ei ole selles, et nagu ma ei jõuaks enam mähkmeid osta või olen kulutamise viimse piirini viinud, vaid pigem selles, et ma ei kannata ise seda mähkmetest tulevat keemia haisu! Päris tõsiselt. See, mis sealt seest tuleb, on ikka tõeliselt pläka. Kuna tüdrukud olid mõlemad juba 1,5-aastaselt mähkmetest väljas ( kohe päris väljas siis - ei olnud enam öösel ega ka õues midagi all - olen selle ise ääretult uhke :):)!, kui vaatan, mis vanuses praegu veel õue neid mähkmeid alla topitakse), siis tekib küsimus, et mis see aastakse nende mähkmetega jännata oleks, eksole. Noh, külas ja reisidel jään ikka tavaliste mähkmetejuurde. Eks siis paistab, kuidas ma nende mähkmetega majandama hakkan :)

                                                    Mähkmete ja pükste varu ;)

Kõik on ostetud jällegi kirparitelt.
Tagareas olevad mähkmed on kasutatud ja ostetud hinnaga enamasti 4-5 tükki kimbus hinnaga 0,50-0,80 € kimp, kokku seega ca 3-4 €
Eesreas on imamismähkmed (esimene veerg) ja mähkmepüksid koos mähkmega (2-3 veerg - sees on imamismähe) ja  4. veerus lihtsalt mähkmepüksid. Enamjaolt on tegemist uute asjadega v.a.viimases veerus olevad 5 ülemist paar. Ostetud hinnaga 1-3 € /tükk, kokku seega  ca 15-20 €
Kusjuures nende hindadega on ka ulmelised vahed. Enamasti on need püksid-mähkmed Kela pakist ja kes ei viitsi mähkmemajandusega tegeleda, see paneb kirparile müüki. Hinnad võivad kõrvuti asetsevates boksides olla ikka mega suur. Ühes boksis küsitakse koos sisuga pükste eest 12 € ja kõrval TÄPSELT sama asja eest 1 €. Üks küsib hinda, mis poes on, teine tahab lihtsalt lahti saada.  Poes maksavadki need uutena kusagil 12-16 €/tükk. Poest küll osta ei kannataks :)

Pakis on veel natuke pudi-padi nagu närimiskõristi, sidemed, kondoomid (et jumala eest veel ühtelast ei tuleks :) ! ), käärid, hari, kraadiklaas, hambahari, pudipõll, raamat, kreem, alusvakstu, paar rinnahoidjakaitset ja midagi vist veel.

Olen kõik tite-ea mänguasjad alles hoidnud, tite-ea raamatuid on ka piisavalt, muu tilulilu on samuti olemas, seega ei ole minul paki võtmisel küll mingit mõtet.
Tegelikult ongi kõik asjad juba olemas, ainult vanker on vaja osta. Eestis on vanker olemas, aga kuna ma ei kavatse ja ei viitsi seda vankrit edasi-tagasi vedama hakata, siis tuleb siin ka vanker välja vaadata.
NB! Uut ei kavatse osta, sest ei näe jällegi mõtet ;) 150-200 € saab siin juba täitsa korraliku vankri. Mul ei ole Emmaljungat vaja, teises vankris  saab laps samamoodi oma une magatud ja ma ei usu, et see  vankri nimi kuidagi tema intelligentsust  ja kasvamist mõjutaks :) Meie rahakotti mõjutaks aga küll. See oleks ju juba terve kamina hind, mitte ainult kivide :D

Olen spetsiaalselt ühevärvilisi sipukaid ja bodysid ostnud, etneid siis väheke tuunida:

                                                  Spetsiaalselt Johannale ;)

Saime selle emapakiga ühele poole ja jätkame äitiysraha teemaga ehk dekreediga.

Dekreeti võib jääda kõige varem 50 argipäeva (pühapäevad ja pühad arvestatakse välja) enne arvatavat sünnitust, kõige hiljem 30 päeva.

Dekreeti maksab Kela ja seda kokku 105 argipäeva eest ehk ca 4 kuud. Dekreedile on õigus, kui rasedus on kestnud vähemalt 154 päeva ja rase on enne sünnitust Soome sotsiaalsüsteemis olnud vähemalt 180 päeva.

Dekreedi summa arvestatakse eelmisel aastal vero poolt kinnitatud andmete põhjal ehk minu puhul läheks arvesse aastal 2011 teenitud tulud. KUI minu tulud olid aastal 2012 vähemalt 20% suuremad, kui aastal 2011, siis võin teha taotluse, et arvestataks aasta 2012 tulusi. Siin on aga oma point. Arvesse lähevad  6 kuud, mis korrutatakse kahega ja sedasi saadakse kokku nö aastatulu. AGA arvesse lähevad need 6 kuud, mis on VAHETULT enne dekreedi algamist. Minu puhul siis alates novembrist.

Mina olengi see "õnnelik", kes jääb nii öelda kahe arvestusmeetodi vahele. Aastal 2011 mul praktiliselt tulusi polnud ja aastal 2012 novembrist kuivas töö samuti kokku, kaks viimast kuud istun üldse ilma tööta kodus. Samas juunist kuni oktoobrini olid täitsa korralikud tulud. Häpi mii ei muud :)
Seega saan mina nii dekreeti, kui ka vanemahüvitist miinimumi järgi.
Miinimum päevaraha on 23,77 €, kuus ca  600 € (kuusse arvestatakse 25 päeva).
Sealt läheb veel vero maha. Kela poolt makstavate hüvitistelt makstav  vero on vähemalt 20%. Kui tundub, et see 20 % on liiga suur, võib taotleda muutosverokortti. Veros  vaadatakse/otsustatakse, kas tuleb väiksem %.  Täpsemalt ei oska selle muutosverokaardi kohta hetkel midagi juurde lisada ;) Mina näiteks ei hakka mingit muudetud kaarti taotlema, läheb nii nagu Kela ette näeb.

Kui selle vanemahüvitise 6. kuu arvestamise juurde korraks tagasi tulla, siis minu arust on see vägagi 5+ süsteem. Näiteks, kui inimene saab teada, et ta last ootab, töökoha leiab ja tal seda tööd ka teha on, siis on võimalik täiesti korralik dekreet ja vanemahüvitis välja teenida.

Et dekreedi ja vanemahüvitise maksmine/arvestamine liiga lihtne poleks, siis selle puhul on ka omad tehted.

Dekreeti makstakse kokku 105 argipäeva, sellest 56 esimest päeva 90 % varem teenitud palgast (miinus maksud), järgnevad päevad 70% varem teenitud palgast (KUI töötulud ei ületa 35 457 €).

Dekreedi ajal on isal  õigus isapuhkusele jääda. Selle eest maksab Kela kokku 54 argipäeva. Emaga samal ajal võib isa puhkusel olla 18 argipäeva, siis makstakse raha nii emale, kui ka isale. Kui varem pidi esimesed 18 päeva ära kasutama enne, kui vanemahüvitise aeg lõppeb, siis nüüd (alates 2013 aastast) võib kõik 54 päeva pidada järjest. Kas siis kohe peale vanemahüvitise lõppemist või siis enne, kui lapsel täitub 2 eluaastat.
Makstakse 70 % varasemast palgast (miinus vero).

Vanemahüvitist hakatakse maksma peale dekreeti ja seda makstakse kokku 158 päev ehk ca lapse 9. elukuuni.
Vanemahüvitist makstakse 30. esimese päeva eest 75 % varem teenitud palgast (miinus maksud). Ühes kohas on kirjas 75%, teises kohas jälle 70% , kumb siis  õige on - ei tea. Edasi tuleb tõenäoliselt väiksem %, aga milline - ei tea. Eriti palju see väiksemaks minna vist ei saa.

Kes neid % langemisi täpsemalt teab, see võib selgitada ;) Kela lehel ka kirjutab, et dekreedi puhul 56 esimest päeva ja vanemahüvitise puhul 30 esimest päeva, aga edasi ??? Edasi peab kusagilt kaevama hakata, aga ma ei viitsi. Vähemalt praegu mitte ;) Laupäeva hommik ikkagi ;)

Lähemalt võib ise lugeda:
http://kela.fi/in/internet/suomi.nsf/NET/300307125754HL?OpenDocument&navtdid=100209144114HL

Kui vanemahüvitis lõppenud on, siis läheb mamps kas tööle või jääb lapsega edasi koju. Mina kohe kindlasti kuhugi tööle tagasi tormama ei hakka, kui laps kõigest 9-kuune on. Ma ei kujutaks ette, et ma peaksin ta lasteaeda viima, olgugi, et võimalus oleks, sest lasteaias koha saab.
Vähemalt  nii mitte, et viin lapse lasteaeda, lähen ise tööle ja õhtul lähen võtan ta sealt ära. Ei-ei, selle jaoks on ta liiga väike. Nii võibolla küll, et issi on õhtul temaga kodus ja mina teen tööd õhtuti ja nädalavahetustel. Lasteaeda paneks alates 2-aastaselt, varem kindlasti mitte.

Igatahes, kui emps koju jääb, siis on tal õigus taotleda lapsehooldustasu ehk kotihoidon tukea.
Seda makstakse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni.
Ühest alla 3-aastase lapse eest makstakse lapsehooldustasu 336, 67 €
Pere sissetulek summat ei mõjuta.
Kui peres on veel alla 3-aastaseid lapsi ja ta lasteaias ei käi, siis makstakse lapse pealt lisaks 100,79 €
Kui peres on üle 3-aastane laps, aga kes ei ole veel kooliealine ja ta lasteaias ei käi, siis makstakse lisaks 64,77 €
Kõikide pealt lähevad loomulikult maksud maha.
Näiteid saab lugeda:
http://kela.fi/in/internet/suomi.nsf/NET/110608102343HL?OpenDocument

Lisaks sellele on võimalik juurde taotleda hoitolisä, mille taotlemisel arvestatakse pere sissetulekuid. Kui 4-liikmelise pere tulud kuus on ca 1700 €, siis saab hoitolisä täis-summas ehk 180,17 €/kuus. Kui sissetulekud on vähemalt 3890 €, siis ei saa mingit hoitolisä. Vahepealsete summade pealt arvestatakse Kelas.

Lisaks sellele arvestatakse juurde ka kuntalisä, mille summa oleneb sellest, kus piirkonnas elatakse. Osades piirkondades sellist lisa polegi, samas mõningates piirkondades on see lisa päris suur.
Turus näiteks ei ole kuntalisä.

Lapsilisä ehk lasteraha

On verovaba raha ja makstakse järgnevalt:
1. laps - 104,19 €
2. laps - 115,13 €
3. laps - 146,91 €
4. laps - 168,27 €
5. laps ja iga järgnev laps - 189,63 €

Selline hüvitis on ka, et kui vanem näiteks  poole kohaga tööl käib (maks.30 h /nädalas), siis saab osalist hoidmisraha ehk osittainen hoitoraha, summas 96,41 €/kk (miinus maksud).
Makstakse seda eeldusel, et peres on alla 3-aastane laps või laps kes käib 1.- 2. klassis. Kui laps on 4-5-aastane, siis sellisele hüvitisele õigust ei ole.
Makstakse ainult ühe lapse eest, olenemata sellest, et peres on rohkem  tingimusi täitvaid lapsi (näiteks: 2,5-aastane laps + 1.klassi õpilane) ehk kuus makstakse ikka ainult 96,41 €.

Äh, rohkem ma küll kirjutada ei viitsi ja kõik vajalik saigi minu arust kirja pandud. Kui millegi osas targemaks saan, eks siis lisan juurde või parandan.

Pere ja lastega puudutavaid teadmisi saab ise juurde ammutada:
http://kela.fi/in/internet/suomi.nsf/NET/110701111752EH?OpenDocument

Kõik need kurjurid, kes arvavad, et ma kaaskodanikke nüüd raha kerjama ja lunima õpetan, siis päris sedasi need asjad siiski pole. Niisama neid hüvitisi siiski ei saa. Ja kui inimesel on õigus neid saada, siis valgustamine ei tohiks küll nüüd nii suur kuritegu olla. Onju, eksju :) Ärgem siis kurjustagem ;)

Täna on jälle kaunis päiksepaisteline ilm (olgugi, et hommikul oli -15) ja ma ei hakka vist uhkustama, kes mäe peale  śaślõkki grillima ja mugima lähevad :D

Śaślõkk kenasti marinaadis ootamas;) Nämm-nämm-nämm


teisipäev, 12. märts 2013

Võttis aega, mis ta võttis, aga nüüd kirjutan!

Tuhat, miljon vabandust, et see uuesti kirjutamine nii kaua aega võttis. Ma vaatasin, et kommentaare oli ka hulgi tulnud, mida mina muidugi näinud ei olnud. Olin jälle selle blogi kallal midagi-kusagilt ära suksinud ja postkasti need mulle ei jõudnud. Nüüd tegin jälle kõik korda ;)

Kohe üldse ei olnud seda kirjutamise tunnet. KOHE ÜLDSE MITTE! Nüüd tunnen, et tahan kirjutada ja seega kirjutan ;) Lihtne ja loogiline, eksole :)

Nende mõnede kuudega on teemasid täitsa kogunenud, millest kirjutada. Seega ei tohiks nüüd edaspidi selliseid pikki pause enam sisse tulla. Seda enam, et nüüdseks olen ma kodune inimene ka ja aega peaks iseenesest olema (on ta jah!  - hakkasin siis põnnile juba tekikesi õmblema. Küll mängimiseks, küll peale panemiseks, küll kaisutamiseks - tuhin on peal ).

Ajapikku püüan siis kõik  teemad vaikselt lahti kirjutada. Alustades Soomes rasedusega ja sellega seotud käimistest, lõpetades Tarmo trahviga, mis nüüdseks on oma lahenduse  leidnud.

Alustamegi raseduse teemaga. Tegelikult ei meeldi mulle selline sõna nagu "rase". Kuidagi halvakõlaline on :)
Lapseootus on ilusama kõlaga, aga jälle liiga pikk sõna, kui vaja tihti kasutada. Jääb siis ikka sõna "rase".


Kui ma jaanuari lõpus nõuandlas korralises kontrollis käisin ja seal kaalule astusin, siis enda üllatuseks olin ma nii vähe juurde võtnud. Kõigest 6 kg, algkaaluga võrreldes siis. Kui ma nüüd täna, kodus, kaalule astusin, pidin pikali kukkuma, sest võtsin selle ühe kuuga juurde 7 kg!! Kokku olen hetkel juurde võtnud niisiis 13 kg. 2,5 kuud on veel minna, nii et...

Ma imetlen neid rasedaid, kes võtavad juurde ainult kõhtu. Noh, nipet-näpet äkki mujale veel, aga üldiselt ikka kõhtu.
Aga mina!!? Minule tuleb seda rasva kohe igale poole :) Kätte, põske, selga...tagumikust ja jalgadest ei hakka ma üldse rääkimagi.
Oma endised riided pidin väga kiirelt välja vahetama :)
Tunnen end juba praegu tõeliselt suurena, raske on kohe olla.

Ma olen selline rase, kellele rasedus suht keeruline/raske tundub. Nüüd hakkate naerma, kui ütlen, et mitte ühegi rasedusega pole ma isegi  oksendamas käinud (mitte korda ka!), et mis raskest ja keerulisest rasedusest ma üldse räägin?

Süda on küll läikinud, aga oksendamas pole käinud ja üldine enesetunne on ka OK. Seda seniks kuni rasedus on kestnud 5-6 kuud, peale seda läheb raskeks. Ju see kaalutõus lihtsalt ei sobi mulle.
Omast arust ei ole ma mingi nannipunn, aga raseduse lõpus olen ma nagu väike invaliid - küll ei saa ma voodist püsti, küll ei saa õhku "kätte", küll  löövad teravad valud selga, küll ei jõua enam kõndida :D. 

Ma olen alati öelnud, et  kantseldan pigem väikest vääksuvat imikut, kui need 3 viimast kuud rase olen.
Kui arvestada seda, et kahe esimese rasedusega võtsin ma mõlemaga juurde 20 kg, siis on mul veel 7 kg turjale oodata, vähemalt! Seega kergemaks küll ei lähe.
Oi-jah :D
Ja ma olen raudpolt kindel, et ma need 20 kg kenasti ka kokku kogun, sest söögiisu puuduse üle küll kurta ei saa. Sisse  läheb valimatult kõik :D
Üks pakk halvaad päevas ära süüa, pole mingi probleem ja kõike muud muidugi lisaks. 
Ah, ega ma keela ka endale tegelikult midagi süüa, sest ma tean, et mul on piisavalt iseloomu nendest kilodest hiljem lahti saada. 

Nüüd rasedusega arvele võtmisest ja vajalikest arstilkäikudest.

Siis, kui teada sain, et rase olen ja nagu puuga pähe olin saanud, ei osanudki ma alguses siin kuhugi minna. Ei olnud ju nendest teemadest üldse mõelnud ja seega ei pidanudki ma midagi nendest teadma. Läksingi siis kohe samal päeval rasedate nõuandlasse. Siin on tavaliselt laste ja rasedate nõuandlad koos, ühes majas. No meil vähemalt siin on. Läksin kohale, koputasin uksele, astusin sisse, rääkisin oma stoori ära ja küsisin, et mis ma tegema pean ja kuhu minema. Nõuandla tädi andis mulle aja, millal tagasi tulla... 3 nädala pärast.
Ega´s muud, kui koju tagasi. Tööandjale ma enne ei rääkinud, kui esimene ultraheli tehtud oli, sest ma tahtsin ikka 100 % kindel olla, et lood ikka SEDASI on nagu nad on ja et tegemist ei ole minu ettekujutusega või rasedustesti rikkega :):)
Eks ma ise tegelikult loomulikult tundsin ja teadsin, et lood nii ON, aga kinnitust oli vaja.

Esimene visiit nõuandlasse mulle erilist head muljet tegelikult ei jätnud. See nõuandla-tädi oli selline ükskõikne, täiesti külm ja naeratas justkui sunnitult (naeratab endiselt). Noh, ma olen  mitte-soomlane ja võibolla on ta sellepärast selline kauge. Samas räägin ma temaga täiesti vabalt soome keeles ja ei ole sellist probleemi, et peab käte-jalgadega juttu selgeks tegema, seega ei tohiks tegelikult minu päritolu midagi muuta. Ah, äkki ta ongi selline inimene :)
Igatahes tema kuidagi kauge ja külm suhtumine minule ei meeldi (kapriisne rase! Iccc). Eesti kogemused on mitu-mitu korda paremad ja arvel olin ma Haapsalus ;) Seega kallid lapseootel haapsallased, meie ämmaemand on seal 5++ :):) Vähemalt 5 aastat tagasi oli ;)

Ja see ärritab ka mind nii tohutult, et kõik 3 korda, mil ma seal käinud olen, on mul aeg kell 13:00, aga sisse saan 10 minutit hiljem!! Kedagi seal ees ei ole. Ei tea mina mida ta seal teeb, aga alati võtab hilinemisega. Mina, kes ma kunagi ei hiline ja õigeaegne olen, ajab see närvi. Praegu veel eriti :)
Küll ma siis mõtlen endamisi, et Virge – rahune maha, see on ju kõigest pisiasi, varsti jalutad koju tagasi ja ongi see visiit läbi :):)

Ok, tagasi esimese visiidi juurde.

Esimesel visiidil istusin seal kabinetis kokku 1,5 tundi ja vastasin igasugustele kummalistele (ja aeg ajalt lausa lollidele) küsimustele. Te ei kujuta ette, kui pikalt ja millistele küsimustele ma pidin vastama alkoholi teemal! Kui palju ikka jood ja mida jood? Kas pildituks oled end joonud?  Kas tunned peale joomist masendust? Mis mind peale kaineks saamist rõõmustab ja kas ma pean hommikul mõne "stardiõlle" tegema? Kui palju viimase aasta jooksul jäi sul "tänu" joomisele tegemata jne.

OMG! Ma ei uskunudki, et see alko-teema siin Soomes nii hull on.
Tundub, et siiski on.
Kuna ma eriti suur napsitaja pole, siis need küsimused ajasid küll kohati naerma.
Eestis küsitakse ka alkoholi ja napsutamise kohta, aga mitte sellises mahus, kus jääb vägisi mulje, et mingisugune alko-võõrutuse esimene koosviibimine on käsil :D

Esimeses ultrahelis käisin raseduse 12.nädalal, nii nagu Eestiski.
Verd käisin ka alles siis esimest korda andmas. Siin tehakse veel mingeid kummalisi analüüse, kus vatipulgaga võetakse (samal meetodil (lihtsalt surkides) nagu DNA-d võetakse) ninast, neelust, kaenla alt ja tagumiku ümbert analüüs. Ja seda kahel päeval järjest. Ma ei saanudki aru, mis bakterit nende puhul taga aetakse. Noh, midagi siiski aetakse.

Mis mind negatiivselt üllatas, oli see, et PAP-teste ja kõike teise analüüse ei tehtud. Eestis tehakse need rasedale automaatselt. Ma ei teagi tegelt kas automaatselt, aga mõlema raseduse puhul minul igatahes tehti. Nagu ma aru sain, siis siin neid ei tehtagi, kui sul lähiminevikus tehtud on. Noh, ma käisin enne Soome kolimist (2011 kevadel) kõik arstid läbi ja lasin kõik vajalikud analüüsid  ära teha.

Ma ju ei teadnud, millal ma Soomes selle Kelakaardi saan, seega oli vaja olla kindel, et tervis korras on. Tundub, et oleks pidanud valetama, et testid tehti 100 aastat tagasi. Kord aastas võiks (tegelt pigem peaks) ju ikka teste teha, eksole. Nii ma nüüd siis lähen ikkagi neid Eestisse tegema. Maksan küll omast taskust, aga vähemalt on teadmine olukorrast olemas. Samas jälle on tegemist ikkagi sünnitamisega ja arstidel/ämmaemandatel võiks olla teadmine, et kõik vajalikud analüüsid on tehtud ja sünnitusteedes pole mingeid baktereid/haigusekoldeid. Noh, see on minu arvamus tänu Eesti praktikale :)

Aga see eest rõhutati kohe mitu korda, et mees peab hambaarstile minema :D:D
Mehe hambad ja tema suust tulevad (võimalikud) bakterid on palju olulisemad ja määravamad, kui sünnitusteedes (võimalikud) olevad haigused/bakterid!! :)

Raseduse jälgimine on siin kuidagi väiksemamahuline. Kui ma Eestis käisin ikka iga kuu ennast näitamas, siis siin on ajavahe pigem iga 1,5 kuu tagant. Eelmine kord käisin 14. detsember, järgmine aeg oli 31.jaanuar ja nüüd sellest järgmine 17 märts. Kuu jääb praktiliselt vahele.
Esimest korda mõõdeti kõhtu (ehk emakapõhjakõrgust) siis, kui  rasedust oli juba 5 kuud.
Noh, see eest tädi ütles, et lõpu poole hakkame tihedamini kohtuma ;)
Kuna see on mulle juba kolmas rasedus ja ma tean, millega mul tegemist on, siis ma ei igatsegi neid kohtumisi eriti taga ka ;) Kaal on mul kodus olemas, seega võin kodus kaalule astuda.
Kuna Vääks kenasti põksib, siis tean, et temaga kõik korras ja sel juhul polegi mul tegelikult seal nõuandlas vaja käia.

Esimene ultraheli oli ka selline kuidagi ne-rõba-ne-mjassa. No ma ise olin ka siis sel ajal veel suht puuga-pähe-saanud-seisus ja ei osanud eriti rõõmustada.Vaatasin oma kalapilguga ekraani, ilmutamata ühtegi üleliigset emotsiooni. Arstitädi, kes ultraheli läbi viis, oli minuga sel päeval samast mastist – ei mingit liigset sõna, liigset naeratust, liigset viisakust. Teadvustati, et kõik on normi piires ja head aega. Ütleme nii, et täiesti neutraalne visiit. Samas peale seda visiiti jõudis mulle alles korralikult  pääkolusse, et asjad muutuvad ja asjad ONGI NII.
Ultrahelide puhul on siin ekraanid laes, et oleks mugav vaadata.
Võibolla on Eestis ka ekraanid juba lakke pandud, Karolini-Janelit oodates veel ei olnud.

See eest teine ultraheli oli 5+. Seekordne doktoriproua oli kohe selline positiivne, elurõõmus, jutustas palju, küsis küsimusi. Selliste arstidega on kohe niiiiiiiiiiii mõnus ja vaba suhelda. Selleks ajaks olin ma ise ka juba teisest mastist. Selleks ajaks olin ma ise ka juba rõõmus, rõõsa ja nägin maailma ilusamates toonides:)

Kõik näidud olid nii nagu peab. Lisaks sellele, et kõik näidud korras olid, lubati meile üpris kindlalt ka kolmandat tüdrukut! Panin talle sealsamas ultrahelikabinetis juba nime ka – Johanna :D
Kui kuulsin, et tegemist tüdrukuga, siis hakkasin kohe mõtlema, et noh, siis on põhjus ka neljas laps saada, ja  viies ja kuues ja seitsmes  :D:D:D  Üks poiss võiks ka ju ikkagi olla ;) Jah, ma tean, et sool pole vahet, peaasi, et laps terve on. Loomulikult on see tervis kõige tähtsam ja loodetavasti kõik on nii nagu peab, AGA üks poiss võiks ka ikkagi olla ;)

Viies, kuues ja seitsmes  jäävad küll ära, aga neljas tuleks küll veel jutuks. Kuna kolmas laps tahtis sedasi ise tulla, siis neljas laps oleks tegelikult täitsa reaalne ;) Päris mullad me tarmoga ka veel pole :)
Ma olen alati rohkem lapsi tahtnud, kui 1 või 2. Ise olen 5 lapsest unistanud, aga 5 läheb vist juba paljuks.
Noh, kui neljanda ajal just kaksikuid ei tule :D
Mul on nende kaksikutega mingisugune oma diil. Kogu aeg olen kaksikuid tahtnud, siis kui Karolini ootasin, siis kui Janelit ja nüüd. Ja kui arstitädid mind maa peale on toonud ja öelnud, et üks loode on, siis ma olen alati otsekui pettunud olnud.Täiesti oma kiiks noh!!
Sain nüüd hiljuti teada, et mul suguvõsas isegi kaksikud olemas ja Tarmol ka, seega... :D:D:D

Kui nüüd uuesti neljanda lapse juurde tagasi tulla, siis ÄKKI selleks ajaks on kõik asjad paigas (maja valmis, Eestis tagasi) ja ma TÕESTI saangi lapsega kodus olla, kõik need 3 aastat! 
Mõtlesin ju, et kuna kahe esimese lapsega pole sellist võimalust olnud, et nendega kodus olla, siis kolmandaga olen KINDLASTI.
Kui ma praegust meie seisu ja meie plaane vaatan, siis ma küll  nii ei arva. Ma võin vist lausa pea panti panna, et kui vanemahüvitis läbi saab (mida siin makstakse lapse  9-10 elukuuni), siis ma ennast ka õhtuseid, laupäevaseid ja pühapäevaseid vahetusi tegemas leian ;)
Päeval olen lapsega kodus, õhtul, kui Tarmo kodus on, lähen tööle.
Selles mõttes ei pea Soomes muretsema, et lasteaia kohta pole. See oleks olemas, aga  mina ei viiks teda sellises vanuses kohe kindlasti lasteaeda. Enne kahte eluaastat kindlasti mitte.
Ah, mis ma siin ikka sellest heietan, kõik läheb nagunii sedasi nagu ta parasjagu läheb.
Äkki Eesti Loto sponsoreerib meid, saame oma maja ehitatud ja võime Eestisse tagasi kolida :D
Hahahahhahah

Sünnitada tahan ja plaanin ma muide Eestis.
Olen Karolini-Janeli Keskhaiglas sünnitanud ja mõlemad korrad oli lausa 5+++++ brigaad. Ei ühtegi negatiivset kommentaari, kõik oli positiivne.
Siin, Soomes, ei taha ma kahel põhjusel sünnitada. Esiteks ma usaldan Eesti haiglaid rohkem. Siin kohal võiks küsida, et kuidas ma sedasi öelda saan, kui pole varem Soomes sünnitanud. AGA kuna mul tõesti on kahe varasema sünnitusega niivõrd head kogemused, siis ma lihtsalt usaldan Keskhaiglat ka edaspidi ;)
Kolm on kohtu seadus, seega jääb üle loota, et ka kolmas kogemus meeldiv oleks ;)

Teiseks jääksin ma Soomes sünnitades “lõksu”.
Suvi on just algamas, kool lõppemas ja tüdrukud tahavad kindlasti Eestisse.
Ma ise muidugi ka. AGA, kui ma Soomes sünnitan, siis on minu sõit Eesti igatahes sõidetud, sest lapsega ei sõida ma kuhugi. Lapsel pole ju dokumenti ja dokumendi ajamine võtab 1,5 -2 kuud kindlasti aega, kui mitte rohkem. Lisaks on asjaajamine läbi saatkonna jne. 
Kui ma dokumendi ükskord tehtud saan, on suvi juba läbi ja siis pole nagu mõtet enam Eestisse sõita.
Eestis oleks mul hea lihtne Haapsalus kõik asjad korda ajada. Saab dokumendi kiiremalt ja valutumalt kätte ja teised muud vajalikud asjad ka ;)

Uurisin haigekassast ka, mis ja kuidas ma toimima pean. Kui mul EU-ravikindlustuskaart olemas on, siis ei ole mingit probleemi ja see on mul loomulikult olemas. Tegelikult on mul isegi õigus Eestis sünnitada, olgugi, et ma olen alaline Soome elanik. Nimelt on kogu meie ülejäänud perekonnaliikmed (vanemad, õed-vennad, kõik teised sugulased) Eestis ja tänu sellele mul see õigus tekibki.
Kui satuksin “kogemata” Eestis sünnitama, siis oleks tegemist vältimatu arstiabiga ja ma pean loomulikult abi saama.

Eestis olles tekib küsimus, kus ma lapsega kontrollis käin. See ongi tegelikult kõige suurem mureküsimus. Kontrollis peab käima ja vajalikud vaktsiinid saama, see on fakt!
Haigekassast vastati selle peale, et neid võib teostada minu varasem perearst. Lihtsalt kulud tuleb alguses omast taskust kinni maksta. Hiljem, kui lapsel kelakaart olemas on, siis Kela maksab  tagasi. Seega peab varasema perearstiga ühendust võtma ja vaatama, kas ta on nõus.

Seega on meie plaan kindlalt paigas, et sünnitan Eestis.
Meie Janeliga lähme juba mai esimesel poolel (või siis viimasel juhul mai keskpaigas) Eestisse, Karolin ja Tarmo jäävad kuni kooli lõpuni Soome ja tulevad siis kohe 31.mail ehk viimasel koolipäeval järele.
31.mai on tähtaeg ka ja viivitada pole enam midagi.

Leppisime Johannaga muidu kokku, et ta peab 9.juunini seal kõhus kenasti vastu. Olen algusest peale tema sünnipäevaks 9.juuni pannud! Vaatame, mis ta ise sellest arvab ;)

Tõmban tänaseks otsad kokku, sest üldpilt visiitidest on antud.
Nädalalõpu poole  võtan jutuks dekreedi, hüvitised ja kõik muud sellised teemad ;)

NB! Väljas on imeilus ilm. Päike paistab ja õhk on soe - kevad on juba õhus...mmmmmmmmm :)

Lähen ka varsti pekki põrgatama.
Mul on nüüd selline tore tegevusplaan, et pean päevas vähemalt 6 km käima. Hommikul saadan Karolini kooli ja teen ühe suure ringi. Lõunal jalutan ringiga talle jälle vastu - samal ajal õpin aga uusi sõnu juurde. Kaks kärbest ühe hoobiga ;) Nädal aega juba sedasi põrkamas käinud.

Ok, varsti jälle :)