Total Pageviews

Thursday, October 23, 2014

Kes kompse lahti viitsib pakkida?

Jõudsime Soomest kenasti tagasi.
Kodus ootas mõnus 13 kraadine "soojus" :D :D
Olgem positiivsed, vähemalt ei olnud miinust ;)

Nüüdseks pliidil-kaminal tuled all ja tunnen kohe, kuidas sooja tuleb...Mõnuzzzzz

Tulles oli auto muidugi laeni täis pakitud.
Kujutasin alguses ette, et nüüd toon ilge hunniku sealt ära ja toad saavad tühjaks.
Tutkitki, kui auto täis oli pakitud ja tubades ringi vaatasin, siis tundus nagu polekski midagi kokku korjanud!

Krt, muidu ei saa arugi, et asju palju on, aga kui pakkida või kolida on vaja, siis tundub, et lõppu ei tulegi.

Täna tõstsin autost sellise hunniku maha:


Kõik ei jäänudki pildile, osa on veel nurga taga ka!
Ja kes neid nüüd lahti viitsib pakkima hakata?!

Mina teen täna igatahes sellist nägu nagu neid kompse seal esikus polekski.
Rajakese jätsin ka sisse, nii et kõndida saab ;)

Ma lihtsalt ei viiiiiitsi täna enam mitte midagi teha. 

Täna kütan niisiis pliiti-kaminat, joon teed, vaatan telekat ja lähen normaalsel ajal magama.


Friday, October 17, 2014

Koolivaheaeg

No nii, esimene veerand läbi nigu nipsti.

Karolini jooksvad hinded esimesel veerandil siis sellised:

Mina olen rahul ;)

Enne kooli algust kuulsin päris mitmest suunast, et võibolla peaks Karolin hoopis kolmandasse klassi minema. Ikkagi Soomest tulnud ja seal ju nö nõrgem tase. 
Ma ei viitsinud end selle kolmanda klassi jutuga üldse närvi ajama hakata, sest see oli nii jabur.
Nüüd siis ametlik kinnitus, et sobib ikka neljandas klassis käia ;)

Karolin on ka rahul. 
Hinnetest pole tal vist tegelikult sooja ega külma, aga sellega on küll väga rahul, et Eestisse tagasi kolisime.
Just täna kallistas mind ja ütles, kui vägev see ikka on, et Eestis tagasi oleme. Peamiseks põhjuseks on loomulikult sõbrad. 

Nüüd arvan ise ka, et see kolimine toimus täpselt õigel ajal. Positiivseid põhjuseid on palju, aga ma ei viitsi neist praegu kirjutada.

Igatahes tuleb taas tõdeda, et pole halba ilma heata ;)

Räägime ilmast ka :D
Käisin eile õunu korjamas ja selle 15-20 minutiga, mis ma seal neid noppisin, pidid mu sõrmekesed otsast ära külmuma. Õhk on selliseks jäiseks läinud. See ilus sügisene ilm on juba päris pikalt kestnud, nüüd ongi aeg vaikselt talveks valmistuma hakata.
Käisin täna Abbil ja seal oli ka nii ilus. Kõik on mõnusalt kollane:

mmmmmm :)

Kuna pakane hakkab vaikselt juba uksele koputama, siis otsisin täna Johanna talveriided välja. Tegime väikse proovi, et vaadata, kuidas tal selle kasvamisega lood on olnud:

Tunke sobib,

müts sobib,

ja saapad ka ;)


Saapad ostsin kevadel vabaõhu kirparilt - mõlemad paarid maksid 4 €. 
Müts on ka kirparilt ja maksis samuti 4 €. See lihtsalt tundus nii lahe. Kui see tal peas on, siis ta on nii mõnus lammas...või siis jänes... Igatahes on ta sellega täitsa muhe :)
Tunke ostsin poest, hinda ei mäleta, aga võin pea anda, et see oli alensi ajal. 
Muidu poleks ju ostnud ;)

Johanna talveriiete pealt saan sellel aastal niisiis säästa.

Suurematega nii hästi ei lähe, sest neile tuleb kogu varustus osta - pealaest jalatallani. Villaseid sokke tegelikult leian, nii et päris paljad ei ole.

Homme lähme korra Soome, sest Turus on vaja veidi asju ajada ja lapsed tahtsid sõbrannale külla minna. Oleme seal siis mõned päevad.
Kuna enamik asju on endiselt Soomes, siis saab natuke jälle midagi ära tuua.
Kõiki asju mul polegi mõtet sealt enne ära tuua, kui korter valmis saab, sest mul pole neid lihtsalt kuhugi panna! Toongi ainult laste mänguasju, raamatuid ja teisi nipet-näpet asju.

Pühapäeval lähen käin kindlasti kirparil ka tuuri üle. Just vabaõhu. Siseruumidesse ei viitsi minema hakatagi, sest siis on need nagunii inimesi täis - vaba päev ju. 
Sisekirparitele lähen teisipäeval - kolmapäeval. 
Eks ma siis eputan, mis ma sealt kokku kraban :D

Aga Ok, nüüd on uneaeg, sest homme on äratus 4.30
Ma ei jõua vist magama jäädagi, kui juba ärkama peab! :)

Ma ei tea, mis mu ajul viga on, aga millegipärast hakkan ma voodisse minnes igasugu asjade peale mõtlema. Magamise asemel rullin seal voodis hoopis 2-3 tundi.
Voodisse lähen ka tavaliselt siis, kui silm tõesti enam lahti ei seisa. Ise mõtlen seejuures (või pigem loodan!), et küll nüüd tuleb hea uni.
Ei tule midagi - nii kui pikali saan, siis hakkab mul vist mingi tagavara aju tööle ja nii ma seal igasugu asjade üle juurdlengi.
Täitsa ajuvaba!
Ma ei mäleta, mis ajast see jama mul pihta hakkas, aga arvan, et mingi 2-3 kuud on see juba kindlasti kestnud.

Mingi ärevushäire vist ;)

Aga Ok, nüüd küll arvuti kinni.

Thursday, October 16, 2014

Infotund Riigikogus

Juhtusin täna Riigikogu infotundi vaatama, mille teemaks oli Euroopa julgeolek.
Pigem oli küsimuse all siiski Eesti julgeolek, seega suhteliselt oluline teema Eesti riigile.

Mitte sellest ei tahtnut ma kirjutada.

Vaadates, kui palju oli Riigikogus saadikuid kohal (silma järgi tundus 20 ringi - kui sedagi!), siis tahaks küsida - KUS MEIE RAHVAESINDAJAD ON?MILLEGA NAD TEGELEVAD?

Infotunni lõppedes ja viimase kõne esitades oli saali jäänud koguni üks saadik!
Vähemalt telepildis nägin mina ainult ühte selga.

Ma ei saa nagu poindile pihta!

Sa ei teeni seal Riigikogus miinimumi ega keskmist palkka, vaid Eesti mõistes ikka korralikku teenistust. Kui sind on Riigikokku valitud, siis ole hea ja teeni oma raha auga välja.
Kui sul pole aega Eesti asja ajada ja muud nõukogud tähtsamad on, siis astu kõrvale ja las teistel ajada - nendel, keda huvitab ja kellel on aega.

See ei ole ju normaalne, et enamik saadikutest puudu on!
Või on?

Tahaks ka omale sellist töökohta, kus kohal ei pea käima, aga papp seejuures tiksub.
Ja mitte üks ei klobista seejuures mokka. Oleme rahul!

JOKK!


Monday, October 13, 2014

Kuidas ma vihkan inimesi, kes...

...lapse vastu nii võikad on, et ta haiglavoodisse satub ning seal elu ja surmaga võitlema peab!!

Mis inimesed need sellised on!?
Ise lapsest ei hooli, aga teisele osapoolele ka ei anna, kes hooliks!

Räägin 2,5-aastasest Emilyst, kes pidevalt sinikaid täis oli  ja kes septembris eluohtlike tervisekahjustustega haiglasse viidi.

Ma ei ütleks, et ma vaimselt nüüd nii tasakaalutu olen, et ei suuda oma rusikaid kontrollida, aga sellistele idikatele annaks oma käega peksa. Päris tõsiselt.

Mind ajab NIIII närvi, et lastega sedasi käitutakse!

Alles see oli, kus 6-kuune laps joodiku käes lihtsalt maha potsatas ja selle tagajärjel suri!

Alles see oli, kus lapsed koera kombel sita ja rooja sees elasid! Keegi midagi ei näinud, midagi ei kuulnud, midagi ei teadnud!

Täna ringles FB-s teade, et Emily sai intensiivist välja, aga ta vajab veel pikalt haiglaravi.
Lapse abistamiseks on avatud konto, mida ka mina jagan:

EE871010011684332225 Emily Pehlak

Kui raha vaid aitaks...

Mõnikord ei ole rahast enam abi. Siis, kui juba liiga hilja on.
Ma siiralt südamest loodan, et see väike tüdruk saab terveks.

Mul on Emily isast niivõrd kahju. Ta teadis olukorda ja soovis last enda juurde, aga jäi oma murega bürokraatia hammaste vahele. Ta lihtsalt ei jõudnud ära oodata seda aega, millal oleks lapse seaduslikult enda juurde saanud (ja kas olekski üldse saanud!!??).
Millal avatakse ükskord meie ühiskonnas silmad ja saadakse aru, et vanematel on võrdsed õigused ja saadakse aru, et iga kord ei ole naine (ema on selle muti kohta palju öeldud) just kõige õigem kasvataja!?

Lõin tüdruku nime googelisse ja nutma ajas :( :(

Terve ja rõõmus laps hüppab batuudil...
Kas ta suudab kunagi veel  hüpata?
Kas ta on võimeline elama elu, mis jääb väljaspool voodit?
Kas ta üldse jääb ellu ? :(:(

KURB! Tõeliselt kurb...

Vaadake selle lapse sinikaid!
Sellised verevalumid ei teki väiksest laksust vaid seal on ikka korralik jõud mängus.

Mina vaatasin.
Vaatasin ja nutsin...

MIKS?!?????????????????

2,5-aastane........

Mõnikord ei taha sellistest asjadest lihtsalt teada, sest see on niivõrd masendav.
See teeb endale nii palju haiget, olgugi, et tegemist on kõigest kõrvalseisjaga.
Siis mõtled, et parem oleks, kui sellest midagi ei tea.
Aga nii ka ei saa, sest siis tekibki  olukorda, kus keegi midagi ei näe, midagi ei kuule, midagi ei tea.

Püüame endi ümber märgata teisi inimesi.
Veel parem, kui me märkame endi ümber inimesi ja neid aitame - ilma, et nad abi üldse küsiksid.

Kui kellelgi on kahtlus, et kusagil on midagi valesti, eriti kui see veel last puudutab, siis andke sellest teada.
Andke teada ja uurige hiljem ise, mis asjast saanud on.
Ajalugu näitab, et asjad liiguvad ainult siis, kui neid tagant utsitada...

Loodan kõigest südamest, et väike Emily suudab võidelta ja saab terveks, sest nüüd pole kahtluski, et ta saab oma isa juurde. Sinna, kus teda hoitakse ja armastatakse.

Ole tugev, Emily!

Sunday, October 12, 2014

Mina liigun, liigu sina ka

Meil Läänemaal praegu selline kampaania "Mina liigun, liigu sina ka".

Eelmisel pühapäeval oli jalgratta päeva, täna rulluisutamine. Rattapäeval ma olla ei saanud kuna sebisin ringi, aga täna olin platsis.

Päris hea oli end üle miljoni aasta liigutada.







Ausalt öeldes on mul juba tükk aega süümekad olnud, et pole suuremate tüdrukutega enam midagi teha jõudnud ega kusagil käinud.
Peale seda, kui Soomest ära tulime, polegi praktiliselt midagi koos teinud.
Vanasti mängisime õhtuti ikka mingit lauamängu ja lugesin tüdrukutele unejuttu, nüüd ei midagi...

Igasugu muud tegemist on nii palju.
Ma ei taha olla selline ema, kes teised tegemised lastest kõrgemale seab, aga praegu see lihtsalt on olude sunnil nii :(

Ma lohutan ennast sellega, et ega see igavesti nii jää. Küll ma vaikselt raja peale tagasi saan, siis hakkab taas sujuma.

Noh, sellel nädalal jõudsin näiteks Soome advokaadibürooga kokkuleppele ja nüüdseks on mul tööleping taskus :):):)Ajee!
Igal kuul tiksub vähemalt kindel kuupalk kontole, seega üks mure vähem ;)
Numbritest ei räägi, aga elame ära ;)

Sellevõrra on ka nüüd rohkem aega, et sebimine Tarmo kohtuotsuse pärast on ka lõppenud. Kaks eelmist nädalat ma sisuliselt muuga ei tegelenudki.
Ja kui nii pikalt ainult ühe asja kallal nokitseda, siis tundubki, et muuks polegi aega.

Kui mõned asjad veel kaelast ära saan, siis päike juba paistabki ;)

Ma räägin, et tegelikult pole see asi nii hull midagi.

Igatahes on mul plaanis end rohkem liigutama hakata.

Kavas on Karolini-Janeliga kaks korda nädalas ujumas käima hakata. Kui Marite end mõnel õhtul siia viitsib vedada, siis käiks aeroobikas ka.

Mina kavatsen end igatahes liigutama hakata, ahhoi :):):)




Tuesday, October 7, 2014

Proua Ülemus hirmutab!

Sain täna teada, kuidas Proua Ülemus oma töölisi minuga hirmutab! :D

Nimelt on ta oma töölistele rääkinud nagu ma oleks varem ka tema vastu kohtus käinud.
Koguni viie töölisega korraga!
Kohtus loomulikult kaotasime, mis tähendas seda, et töölised pidid kohtukulusid ise kinni tampima.

Vot see on juba tase!! :D

Ilmselt tahab ta sellega saavutada seda, et TEMA töölised minu poole ei pöörduks! Peavad äkki mingeid kohtukulusid maksma hakkama.

Ma üldse ei imesta, ABSOLUUTSELT mitte.

Loomulikult ei ole ma temaga kusagil kohtus varem kembelnud ega ka kaotanud. Veel vähem on töölised pidanud mingisuguseid kohtukulusid kinni maksma.
Ilmselt on firma vastu varem kohtus käidud, aga minust läheb see suure kaarega mööda. Mina vehkisin sellel ajal ilmselt mopiga ringi. Ikkagi koristaja ju :)

Kindlasti leidub neid, kes Proua Ülemuse muinasjuttu uskuma jäävad. Ütlen ausalt, et ma pole varem oma elus kohanud sellist inimest, kes nii briljantselt musta valgeks oskab rääkida.

Ma armastan siinkohal alati näite tuua oma pluusi värvi põhjal.
Kui mul on seljas kollane pluus, aga Proua Ülemus ütleb, et see on sinine, siis ma jään lõpuks ise ka uskuma, et mul ONGI sinine pluus!

Seega, kallid praegused ja endised Proua Ülemuse alluvad, ma ei ole mitte kunagi varem temaga kohtus käinud.
See kõik on tema väljamõeldis, et töölisi kohtukuludega hirmutada ;)

KUI ma oleksingi tema vastu varem kohtus käinud, seal kaotanud ja töölistele kohtukulud kaela tekitanud, siis ilmselt oleks sellest pikalt-laialt igal pool räägitud.
Elame ikkagi interneti ajastul ;)

Loomulikult saan ma aru, miks Proua Ülemus selliseid meeleheitlike samme teeb. Sellepärast, et iga päevaga ilmuvad välja uued ja uued ja uued susserdused (ma veel ei saa neist rääkida).


Põhimõtteliselt ärge uskuge seda mida Proua Ülemus luuletama käib ;) ;)

Wednesday, October 1, 2014

Kaunis oktoober!

Täna oli niiiiiiii võrratult kaunis ilm.
Soe ja tuulevaikne. Mitte üks puuoks ei kõikunud.

Käisin nii eile, kui ka täna muru niitmas. Loodetavasti oli see viimane niitmine sellel aastal ;)
Mul ei ole niitmise vastu endiselt midagi, aga hetkel on sada muud tegemist.

Täna võtsin peedi-porgandi üles, korjasin õunu ja istusin natuke niisama.
Johanna magas tunnikese ja hakkas siis liigutama. Kuna mina leidsin, et see uinak oli liiga lühike, siis kärutasin natuke ringi ja ta jäi uuesti magama.
Kärutamise ajal klõpsisin mõned sügispildid:

Pihlapuu punab...

Õunapuud täis seeni...

Õunapuud täis õunu...

Tõrud...

Õitsev saialill...

Kui Johanna uuesti magama jäi, siis mul enam töö tegemise isu polnud.
Istusingi puu peale, vaatsin ringi, kuulasin vaikust ja lihtsalt mõtisklesin.

Hea oli niisama istuda :):):):):)

Mõtetest mõni teine kord...

Kui kõht tühi tuleb õuna süüa, oma õuna!

Siin need valutegijad on ;)




Monday, September 29, 2014

Olen elus!

Oeh, sain ka nüüd siis lõpuks ometi taas blogi-uksest sisse.

Terve see eelmine nädal oli täielik hullumaja.
No ikka TÄIELIK hullumaja.
Ma ei mäleta, et mul üldse kunagi nii hullumeelset aega oleks olnud!Kindlasti on, aga praegu ei meenu ;)

Loomulikult oli mul seoses selle kohtuotsusega käed-jalad tööd täis. No ei saa see asi nii jääda - ei saa!!
Ajasin igasugu pabereid kokku, sõitsin mööda Eestit ringi ja sada muud asja veel.
Selle kõige juures oli Johannal see MEGAGIGASUPPER õudne hammaste tulemise aeg.
Tal tuli ju 4 hammast korraga ja kõik taha igemetesse - nii üles, kui alla!
Mõtlesin vahepeal, et annan juba otsad, aga näe - ellu jäin :D
Praeguseks on Johanna jälle omas elemendis ja kodus on taas üks Sussur-Vussur-Musser-Krutski.

Reedel käisin Soomes, viisin kõik vajalikud dokumendid advokaadile ära.
Nii tähtsad paberid - ei julgenud postiga küll saatma hakata. Lisaks oli vaja kõik asjad läbi arutada. Arutlesimegi ligi 5 tundi!
Me saime tegelikult mõlemad kohe peale istungit aru, et sealt tuleb meie jaoks üks  jama otsus.
Selles mõttes pean ma tõdema, et see nätakas vastu vahtimist (neg.otsus) andis mulle väga korraliku kogemustepagasi. Nüüd tean üsna täpselt, kuidas ja mil viisil asju ette valmistada.
Kui varasemalt on kõik probleemid eelistungil kokkuleppega ära lahendatud ( ja neid on olnud omajagu), siis sellist luuletamist poleks ma küll oodata osanud. Sain aru, et ei tasu nii sinisilmne ja naiivne olla. Enam ei olegi.

Kohtumise alguses oli advokaat põhimõtteliselt negatiivselt meelestatud, aga kui ma paber-paberi haaval kõike ette hakkasin näitama, siis läks tema ka juba elavamaks ja sai aru, et kõik ei ole kadunud. Pikemalt ei räägi ;)
Ma ei taha ennast üldse õhku täis ajada, aga arvan, et tegin head tööd.
Tean, tean - pole vaja enne õhtut hõisata ;)

Soomes on selline süsteem, et kui järgmisse kohtuastmesse edasi kaevata ja nõue on väiksem, kui 10 000 €, siis on edasikaebamiseks luba vaja.
Meie nõue oli väiksem, seega meil ON seda luba vaja.
Rõhk MEIL ON SEDA LUBA VAJA!

Hetkel ma lihtsalt loodan, loodan ja veel kord LOODAN, et me saame selle.

Tuli välja, et see asi on veel inetum, kui ma arvata oskasin.
Kirjutan kõigest omal ajal.
See oleks kusjuures "Pealtnägijale" ka hea ja õpetlik pala sellest, kuidas inimeste teadmatust jõhkralt ära kasutatakse.

Ok, jätame selle teema ja loodame lihtsalt, et saame selle loa.
Negatiivselt ei tohi mõelda, seega ME SAAME SELLE LOA!

Soomes käisin reedel ja selle väikse paadiga, mis Linnahalli juurest väljuvad. Tagasi tulin samasugusega. Hommikul oli kõik väga OK, ruumi oli laialt ja paat ei kõikunud.
Tagasi sõites oli asi nii hull, et mul olid higimullid otsa ees ja oli ainult paari laine küsimus, millal ma oksendama hakkan! :D
Lained olid päris korralikud ja mul viskas südame ikka täitsa pahaks.
Elasin üle ja olin 21 kodus tagasi.

Abbil ei ole ma vist juba nädala aega käinud.
Ei teagi, mis seal toimub!
Homme parandan selle vea ja lähen vaatan kas kõik on ikka omal kohal ;)

Karolini sünnipäevast pole endiselt kirjutada jõudnud!
Selles mõttes olen ma optimistlik - küll ma jõuan :D
Nüüd on ta meil juba ca kuu aeg koolis käinud, kirjutaks kooli muljeid ka.

Oeh, blogima tulin ka tegelikult juba kergete süümekate pärast, sest pole siin juba miljon aastat kirjutanud.
Teen endale selle eest väikse pai, sest sissekanne ju ikkagi tehtud. Ajee

Ok, nüüd natsa tööd ja siis tuttu ;)

Sunday, September 21, 2014

Johanna hammastest ja laimamisest ka

Ma olen kogu aeg kiitnud, kui mõnus ja lihtne ja kerge ja tore mul temaga olnud on.
On ka, aga see viimane nädal on tõeliselt keeruline olnud.
Ma lohutan ennast sellega, et mõni laps muud ei teegi, kui ainult karjub.
Mis see nädal või paar mul siis ära pole kannatada ?! ;)

Nuttu põhjustavad hambad, hambad ja veel kord hambad.

Kui Karolinil-Janelil tulid need kiksid nii, et ei saanud arugi, siis Johanna puhul kuulevad hammaste tulekut vist naabrid ka.
Ta on selle viimase nädal jooksul ainult nutnud. Aeg ajalt lausa lohutamatult.
Nutab ja ütleb ise: "Ai-ai-ai-ai!" :(
Ega ta mul eriti räägi, kaks sõna ainult ongi. "Aitäh" käib päris paljudes kohtades ja "emme" tuleb vist nii pool juhuslikult. Aga noh, küll ta jõuab ;)

Kui tavaliselt tulevad hambad sedasi järjest ette, siis praegune hammas tuli tal taha igemesse. Nii, et vahepeale mahub veel üsna mitu hammast. Minu arust natuke kummaline. Ma ei mäleta, et teistel sedasi segamini oleks tulnud.
Ja nüüd tuleb järgmine hammas teisele poole taha, sest ige täitsa paistes ja punane!
Paar korda on tal öösel  palavik ka olnud ja eile oksendas ta mul näiteks praktiliselt terve diivani täis.
Ise ka imestasin, et kuidas väikse inimese sisse nii palju toitu mahtuda saab.
Täna hommikul oksendas teise laari veel. Korjasin ta printsessi tooli pealt porgandit ja makaroni kokku. Ajee!
Seda detailset infot tahtsite te ju ometi teada :D

Hea on, et diivanil katted maha käivad, need puhtaks saab pesta. Ilmad on ka õnneks sellised, et pesu kuivab õues ilusti ära.

Tõin katted juba tuppa , aga pole viitsinud peale panna. See mahavõtmine oli jube raske, ma kujutan ette, kuidas ma neid peale tagasi pressima hakkan! :):)
Pean jõudu ja närvi koguma :D

Võrreldes teiste päevadega oli tänane päev tegelikult juba üsna OK ja seda jorisemist nii väga palju ei olnudki.

Ärkas ta muidugi 7.00 ajal!?
Veeresime koos suurde tuppa, panin talle laste TV-st "Väikse nõia" peale ja jäin ise diivani peale tukkuma. Ma lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida!
Kusjuures ta pikutab ilusti minu kõrval ja vaatab saadet.

Ilusa ilma puhul saime talu juures natuke niita.
Või noh, üks magas, teine niitis ;)
Ma usun, et Johanna tänane uinak oli ca 1,5-tunnine. Jõudsin selle ajaga peaaegu kõik ära niita. Kuna muru praegu eriti kõrge pole (niitsin  4-5 päeva tagasi) ja maa on kuiv, siis on mõnus ja kiire niita.
Tegelikult muru polnud väga kõrge, aga kuna homsest lubas vihmale minna, siis mõtlesin, et tõmban veel kord kiirelt üle.
Aga muru on ilus, näeb välja nagu golfiväljak. Ise olen rahul :):)

Seoses oma eelmise sissekandega olen juba ümber nurga kuulnud, et peaksin oma postituse maha võtma, sest vastasel juhul antakse mind laimu eest kohtusse.

Eeeee, millise laimu?!

Pöördun inimeste poole, kes selles firmas töötanud on - ei ole ju laim?
Selgitan milliseid hüvitisi firma maksmata on jätnud - ei ole ju laim?
Teavitan milliste nõuetega firma veel kohtusse on antud - ei ole ju laim?
Kutsun inimesi ühendust võtma, kui kellelgi probleeme on  - ei ole ju laim?

Ma ei näe siin küll kusagil teadlikult vale levitamist, tõele mittevastavust või kellegi maine kahjustamist.

Küll aga on "keegi" minu kohta teadlikult valeinfot ja laimu levitanud:

Et siis libajurist

Ma olen 99% kindel, kes selle sinna riputanud on, sest mulle saadeti selle "keegi" poolt umbes samasisuline kiri ka e-mailile. Kirja alla pandi kenasti nimi ka ;) 
Ja me oleme omavahel lausa mitmeid kirju vahetanud.

Töö selle kommentaari suhtes praegu käib. "Keegi" peab siis pöidlad pihus hoidma, et ta selle kommentaari kusagilt mujalt toksis, mitte sealt, kus minule saadetud kirjakesed, sest muidu teeb see IP-aadress talle ai-ai-ai.

Libajurist ?! - Ma pole mitte kunagi mitte kusagil väitnud, et ma jurist olen. 
Igal pool olen just rõhutanud, et mul pole juriidilist haridust. Nii blogis, kui ka firma kodulehel.
Ka töölistele, kellega kokku puutun.
Tundub, et kui inimesi juriidilistes asjades abistad ja haridust pole, siis oled kohe libajurist.
Sorry, koristaja :)

Tema jaoks olen ma endiselt koristaja :):):) Ja jään selleks ilmselt elu lõpuni ;)
Ta on ise ka ju koristaja! :):)

Ülejäänu kommentaari ma ei viitsi isegi mitte kommenteerida. Põhimõtteliselt võin  ma 100% väita, et mitte ükski tööline ei ole pidanud mingisuguseid kohtukulusid kinni maksma. Esiteks pole midagi kaotatud ja teiseks olen mina see, kes maksab, kui see kaotus peaks tulema. 

Tarmo keiss on praegu esimene juhtum, kus kerge tagasilöök tuli ja seda ka selle arvelt, et mitte ühtegi Tarmo tõendit arvesse lihtsalt ei võetud. Ja isegi seda olen ma siin täiesti ausalt kajastanud ;)
Nii nagu asi on, ilma ilustamata. 

Ma saan aru, et kui paska on vaja loopida, siis seda on vaja lihtsalt teha.

Kusjuures sellistest kommentaaridest pole talle mingit kasu. Ma tean, et ta loobib neid sellepärast, et töölised minu poole ei pöörduks. Pean teda kurvastama,  sest 98% minu töölistest tuleb juba läbi tuttavate, kes abi on saanud ja läbi blogi. 
Firma kaudu on tulnud vist ainult 2-3 töölist. 

Ja kes blogi loevad, siis need ilmselt teavad, kuidas ja miks see pasa loopimine.

Kusjuures see ei häirigi mind tegelikult, et ta seda paska loobib. Ma ise tean, et see tõele ei vasta ja minu tegevust see ei pidurda, seega erilist vahet pole. Paar aastat tagasi oleks ilmselt täiesti leili läinud ja nuputama hakanud, kuidas tagasi teha. Olen vist suureks kasvanud ja ei viitsi selliste tühiste asjade peale oma aega  raisata ;)

Seoses Valpas Henkilöstöpalvelut Oy-ga on ilmsiks tulnud uued ja huvitavad seigad, mis puudutavad tööliste paigutamist "tööandja" korteritesse. Kui natuke lisapabereid olen saanud, siis räägin lähemalt. Kuna mul tõendeid hetkel väga vähe, siis ei hakka laimusüüdistusega riskima ;)

Mida sügavamale sellesse firma asjadesse minna, seda kummalisemaks, segasemaks ja mõistmatumateks need asjad lähevad.

Vot nii on lood, siin pool sood.

Homme kirjutan siis Karolini sünnast ka, sellest ju sissekanne tegemata! Vitsa mulle pepu pääle! :)

Lubasin, et jään täna varem magama, aga kell on juba 0.30 ja lähen nüüd jooksuga voodisse ;)

Hääd ööd ;)

EDIT: Lõin täna googlesse igaks juhuks veel oma nime sisse ja ülla, ülla "keegi" on taaskord 18.9.2014 kõige tuntumast libajuristist kirjutanud:


Ajee, kõige tuntum libajurist! :):)

Selle kohta tahaks öelda, et kohtuotsuse puhul ei tasu enne õhtut hõisata. Pole see jõustunud ja kindlasti kaebame selle edasi.

Eks ma kogun siis neid kommentaare. Hiljem vaatame, mis teha annab ;)


Wednesday, September 17, 2014

Valpas Henkilöstöpalvelut OY

Seoses sellega, et minu poole on pöördunud mitmed endised Valpas Henkilöstöpalvelut Oy töölised, siis teen üleskutse minuga ühendust võtta kõigil nendel, kes on selle firmaga ise (või keegi tutvusringkonnast) kokku puutunud.

Töölised on minu poole pöördunud murega, et Valpas Henkilöstöpalvelut Oy ei ole neile maksnud kõiki seaduses ettenähtud hüvitisi.

Tegemist on firmaga, mis  tegutseb Soomes, Turu piirkonnas.
Firma vahendab renditöölisi teistele firmadele ja  suur osa töölistest on eestlased, kes oma õigusi ei tea.

Minuga on ühendust võtnud üle kümne töölise, kellele on maksmata jäetud mitmeid erinevaid hüvitisi nagu näiteks:

1. Lomapaluuraha (puhkuseltuleku tasu)
2. Iseseisvuspäeva palk
3. Pekkased (tööajalühendamise hüvitis)
4. Puhkusehüvitised

Mitmed töölised on oma rahad tänu minu sekkumisele juba kätte saanud, seega ei ole tegemist laimu või väljamõeldisega.

Käesoleval hetkel on firma veel mitme erineva nõudega kohtusse antud. Seal hulgas on nõueteks päevarahade, õiglase tunnipalga ja ületunnihüvitise mitte maksmine.

Valpas Henkilöstöpalvelut Oy on võtnud oma firmas tavaks ületunnitöid tasandada.
Kui firma ja töölise vahel ei ole töötundide tasandamise osas eraldi lepingut sõlmitut, ei ole firmal seaduslikku alust töötunde tasandada.
Sel juhul peab firma töölisele kõik ületöötunnid hüvitisena välja maksma.
Kui tööline soovib ületöötunde kasutada aga vaba ajana, siis ka see on võimalik.
Sel juhul peab tööandja töötunde vaba ajana andma täpselt samas suuruses, kuidas ületöö kogunes.
Näide:
Kui tööline tegi 2 tundi 50% ületööd ja 3 tundi 100% ületööd, siis peab tööandja vaba aega andma 9 tundi 2 x 1,5 + 3 x 2 , mitte ainult 5 tundi.

Seoses sellega, et mainutud firma kohta on tulnud nii palju kaebusi ja negatiivset informatsiooni, siis see on üleskutse kõigile, kellel samuti selle firmaga probleeme on olnud.

Minuga saab ühendust e-maili teel: oikap321@gmail.com

Ühendust võiksid võtta ka need, kelle töösuhe ammu lõppenud on.
Kui töösuhte lõppemisest pole möödunud rohkem, kui 2 aastat, on võimalik kõik maksmata jäänud hüvitised välja nõuda.
Kui töösuhte lõppemisest on möödunud rohkem, tasub ikkagi ühendust võtta, sest see on lisatõend firma tegutsemise kohta.

NB! Pealt näha tundub, et palgamaksmises on kõik korras, sest töötasu makstakse kontole õigeaegselt.
Kui aga palgalehti kontrollima hakata, siis selgub, et vigasid on rohkem, kui olla tohiks.

Seda sissekannet võib julgelt jagada!

EDIT 18.9.2014 : Pole üldse paha! :) 
Aitäh, Teile, kes Te seda linki jaganud olete, veel jagate, mulle kirjutate ja infot jagate. 
Olen tänase päeva jooksul mitmeid huvitavaid kirju saanud. 

Ma olen Teile tõesti südamest tänulik, AUSÕNA :):)

Seda sissekannet on hetkel vaadatud üle 4000 korra, seega olete Te tublit tööd teinud.
AITÄH!

NB! Endiselt võib veel jagada. Küll küllale liiga ei tee ;)

Sunday, September 14, 2014

Kohtuotsus saabunud!

Kes asjaga kursis, siis need teavad, et 12.septembril tuli Tarmo kohtuasjas otsus.
Mina sain selle täna, seega jagan seda ka teiega.

Üllatus, üllatus, läks täpselt nii nagu mu sisetunne ütles - otsus tehti tööandja kasuks.

Kui otsus jõustuks, siis peaks Tarmo tööandja kohtukuludena kinni maksma, ei rohkem ega vähem, kui 5700 €!
Nende advokaat olevat asjaga tegelenud 200 tundi. Tahaks kohe huviga teada, mis ta nende tundide jooksul reaalselt tegi.

Päris lahe - valetad kohtus nii, et suu suitseb ja kõik on õige.
Kohtunik kirjutaski otsuses, et ei ole põhjust härra Tööandja sõnades/ütlustes kahelda!? Ei ole põhjust ka tunnistaja  X sõnades/ütlustes kahelda!?
Nagu me aru saame, siis kõik Tööandja tunnistajad rääkisid puhast kulda, välja arvatud Tarmo. Ilmselt tema ütlustes oli põhjust kahelda. Tema ju ei laulnud nagu orav rattas ja jutt ei olnud pähe õpitud.

Täpselt nii oligi, et kui Tarmo töövestlusel käis, siis ta ju ometi ei rääkinud tööandjale oma töökogemustest.
Milleks? Äkki pakutakse veel tööd?!
Ütleski töövestlusel, et ta on Vello maalt ja ei oska midagi teha, aga andke talle tööd.
Haamrit pole käes hoidnud ja milleks saagi kasutatakse, sellest pole samuti halli aimugi!
Härra ülemus jäigi kuni lõpuni raiuma, et Tarmol ehitusalast töökogemust pole ja oli abiline.
Ometi sai see KOGEMUSTETA ABITÖÖLINE kohe järgmises firmas IV kategooria palga (isegi natuke suurema).
Tahaks nüüd küsida, et kust need kogemused siis üleöö järsku tulid?
Härra Ülemuse sõnul andis Tarmo päris töömeestele ju lauajuppe kätte, vaevalt, et selle lauajupi andmisest spetsiifilised teadmised tulevad.
Appi, see on nii ajuvaba!

Kuidas Härra ja Proua Ülemus üldehitajat soome keeles tõlgendavad on ka tore.
Tarmo kirjutas tööavalduses, et on üldehitaja.
Nende meelest tähendab, et see inimene teeb sekatyö/apumiestehtäviä.
No mida tõlget!?
RAKENNUSMIES tekee RAKENNUSTÖITÄ - nii on õige tõlge. Abitöödega pole siin midagi pistmist.
Ju nad on siis Soomes veel vähe elanud, harjutavad veel tõlketööd ;)

Tegelikult pole see üldse naljakas.

Eelneva tööandja poolt väljastatud töötõend ei olnud ka kohtuniku meelest eriti tugev argument, sest see on väljastatud ju 2013 aastal!!??
Kui väljastatud 2013 aastal, siis järelikult töökogemust polnud ja tööd ei teinud?! Möh!

Mis siis ikka, järgmisse kohtuastmesse tuleb eelmine tööandja kohale ja tunnistab, mis ehitustöid see Tarmo siis nende firmas tegi. Ilu pärast ei hoita ju kedagi ca 5 aastat tööl, onju.
Sel korral ei hakanud inimene kohale tulema, sest eeldasime, et tema poolt väljastatud ja allkirjastatud töötõend ikka maksab ka midagi.
Nagu me aru saime siis ei maksa essugi.
Loeb ainult ilus linnulaul.

Ma üldse ei imesta, kui Proua Ülemus hakkab väitma, et Tarmo polegi seal firmas üldse tööl olnud!
Ilmselt ei saa ta Töötukassa poolt väljastatud U1 väljavõtet, kus kõik töötatud aastad kenasti kirjas on, "võltsinguks" pidada. Tööandja maksis Tarmo pealt makse, seega ei saa ju Proua Ülemus sellise jutuga ometi lagedele tulla.
Samas Proua Ülemuse puhul võib kõike oodata :D
Teised kõik on pahad ja tahavad neile halba, nemad on õiglased ja ausad!

Vot nii, seltsimehed, esimeses astmes loeb see, kes paremini vilistada oskab. Mis paberite peal kirjas, ei tähenda midagi.

Nagu me hetkel aru saime, siis võibki kohtule suvalisi koopiaid visata ja neid võetakse tõe pähe.

Selle pühapäevase tööpäeva ümber käis ka selline kamm, et paha hakkab.
Tööandja andmetel polnud Tarmot 16.12 tööl, OLGUGI, et kiipkaardi väljavõte seda tõendab.
Tööandja andmetel oli Tarmo tööpäevaks märgitud 19.12, mil me tegelikult  Eestisse sõitsime, ka kiipkaardi väljavõttes EI OLE seda tööpäevana kirjas.
Kuidas kohus selle pühapäevase tööpäeva tööandja kasuks üldse otsustada sai?! Aru ma ei saa.

Õiglusest pole siin hetkel mitte raasu ka.

Ma kujutan ette, kuidas Proua Ülemus kodus käsi hõõrub, Härra Ülemusega peenikest naeru peavad ja rõõmustavad, kuidas nad meile koha kätte näitasid.

Ei näidanud nad midagi.
Kaebame asja kindlasti edasi, sest see on täiesti ajukas, et tullakse lauldakse sellised laulud maha, mis tõele üldse ei vasta, visatakse suvalisi koopiaid ja saadakse veel õigus ka.
Edasi kaebamine pole siin nii lihtne, et võtad ja kaebad. Siin on vaja luba taotleda, et seda üldse teha saaks. Ilmselt tuleb selgitada, miks otsus õige/õiglane ei olnud.
Loodetavasti me ikka saame selle loa.

Jah, ma olen teadlik, et kui ka järgmises astmes kaotame, siis tuleb see jama mul oma taskust kinni maksta.
Aga ma võtan selle julguse/riski ja me lähme edasi, sest see tõesti ei olnud õiglane otsus.

Pean vist sukasäärde vaikselt raha koguma hakkama, sest see summa on üsna kopsakas.
Hetkel 5700 €, kasvab see ilmselt veel 2000-3000 € võrra.
Kui ise ei jõua kokku koguda, siis tuleb mul ilmselt kaasmaalaste poole pöörduda ja abi paluda.

Samas ma südames ikkagi loodan, et teine aste võtab seda asja väheke tõsisemalt ja vaadatakse medali teist poolt ka ;)

Tahaks lihtsalt, et õiglus võidaks.

Ja KUI lõpuks võidabki, siis annan ma oma pühaliku lubaduse, et KOGU see väljavõideldud summa läheb heategevuseks.
Kuhugi organisatsiooni me annetama ei hakka, aga millegi hea tegemiseks see läheb.
LUBAN :)

Oki-toki, nüüd magama ära.

Olge mõnusad ;)


Saturday, September 13, 2014

Kodustunud toonekured

On, teised, mul kolm päeva juba talu peal ringi jalutanud ja igast elukaid sisse muginud.

Üleeile hädaldasin, et mul polnud fotokat kaasas.
Eile oli neid lausa kaks ja mul polnud jälle fotokat kaasas!No ma ei arvanud, et nad sedasi kohe mitu päeva järjest meil seal ilutsemas käivad.
Täna olin juba targem ja vedasin fotoka kaasa. Keda aga polnud, olid toonekured! Terve päeva ootasin, ei tulnud kedagi. See on nagu rusikareegel, et kui kõik olemas ja korras on, siis jääb midagi ikka puudu.

Kui ma nüüd õhtul uuesti talu juurde läksin, siis oli toonekurg jälle platsis.
Mis te arvate, kas mul fotokas ka siis veel kaasas oli w?
Loomulikult mitte!
Ma ei jätnud jonni - käisin kodus fotoka järel ja tegin ikkagi mõned klõpsud:





Oleme Maritega täna terve õhtu vaaritanud ja asjatanud, homme ju ikkagi lapse sünnipäev.
Peabki magama ära minema, kell saab varsti juba 1 ja kui Johanna homme kell 7 ärgata kavatseb (mida ta kindlasti teeb!), siis  ei jäägi nagu uneaega.

Oi, kuidas ma unistan praegu sellest, et saaks lõunani välja magada ja peale ärkamist veel natuke voodis lihtsalt vedeleda :D

Mõnikord on õnneks on ikka vähe vaja ;)

Thursday, September 11, 2014

Jama lugu nende hammastega!

Üks laps nutab sellepärast, et hambad lähevad, teine sellepärast, et tulevad!
Päris keeruline see elu.

Kui Soomes käisime, siis oli Janelil üleval reas üks hammas hästi lahti, lausa rippus seal igeme küljes. Ära ta seda ei tõmmanud ja meil ka puutuda ei lasknud.

Nii ta siis lihtsalt istus ja karjus, suu lahti.
Kui ta 15 minutit juba karjunud oli (ta lubas sedasi terve õhtu jätkata), siis ei pidanud me närv enam vastu. Tarmo hoidis teda kinni ja mina tõmbasin hamba lihtsalt välja. Seda ei pidanudki tegelikult üldse tõmbama, sest see oli nii lahti, et tuli praktiliselt ise ära. Peale seda, kui hammas käes oli, nuttis ta veel ca minuti ja oligi mure murtud.
Julmad vanemad - kangutasid lapsel hamba suust välja! :D

Täna oli Janeliga sama teema.
Viisin teda hommikul lasteaeda. Terve tee jauras, et kardab hamba äratulekut. Ütlesin, et karta pole midagi, sest neli hammast on juba ju ära tulnud ja siiani on ta ellu jäänud.
Kuna ta unustas oma jope koju, siis käisin veel kodus jopet toomas. Kui lasteaeda tagasi jõudsin, olid nad rühmaga õues ja parasjagu kooli poole teel. Janelil pisarad silmas ja suu lahti.
Vaatasin kohe, et sellest päevast head nahka ei saa ja läksime koos koju tagasi.
Tuppa jõudes ütlesin, et ma võtan selle hamba tal suust ise ära.
Ja nii oligi.
Seekord oli täpselt samamoodi. Hea, et hammast puutudagi jõudsin, kui juba suust väljas oli. Kümme sekundit nuttu ja asi oli unustatud.

Hambutu 

Ma ei mäleta, et Karolinil hammaste puhul selline nutt kaasas oleks käinud. Võibolla oli kah, aga ei mäleta.

Kui ühel on mure ja nutt hammaste väljatulemise pärast, siis teisel on kerge inin hammaste tuleku pärast!

Johanna on viimased 3-4 päeva täitsa viril olnud ja mitte midagi mul teha ei lase.
Kogu aeg ripub süles või jookseb mul järgi ja muudkui iniseb. Õues olles on enam-vähem.
No ja püüa siis sellise Krutski kõrvalt suuremat last koolitöödes aidata!

Õppida on ikka korralikult, päevas läheb kaks tundi julgelt ära.
Homseks oli vaja õppida loodusõpetuse kontrolltööks, matemaatika korrutamise testiks (7,8,9 numbritega), kolme leheküljeline eesti keele jutt läbi lugeda ja küsimustele vastata, matemaatika töövihikust ülesandeid teha,  lisaks oli vaja käsitöös veel 8 rida heegeldada.
Võrreldes Soome õppimisega lausa sunnitööl :D
Hea on, et kodune olen ja temaga koos õppida saan.

Oeh, ma ütlen :)
Hetkel on natuke keeruline, aga eks harjume sellega ära.

Laupäeval peame lõpuks Karolini sünnipäevapeo ka ära. Oleks võinud juba eelmisel nädalavahetusel pidada, sest ilmad olid lausa supppppper ilusad, aga kuna mul oli siis üks kolmeaastane tirts veel hoida, ei tulnud peo organiseerimine kõne allagi.

Nüüd ma siin mõtlen endamisi, et kui lapse sünnipäev ära saab peetud, siis võin aja maha võtta ja talvepuhkusele jääda.
Tean, tean - ei jää ma kuhugi.
Köögis ootab näiteks kilomeetri kõrgune paberipataka hunnik, mis oleks vaja läbi sorteerida, kaustadesse panna ja muidu toredasti õigetesse kohtadesse ära sättida.
Ah, igast muid asju on ka teha...Teate ju küll ;)

Niitsin täna, mina, muru kui üks toonekurg tuli kaema mida ma teen. Hästi julge tegelane oli ja askeldas muudkui ringi. Johanna ajas teda vahepeal isegi taga. Ega ta  ära lennanud. Kui nägi, et laps lähenes, siis kiirendas lihtsalt sammu.
Kahju, et fotokat kaasas ei olnud! Nuuks :(

Kahtlane värk, kui kured sedasi hoovi peal ringi tatsavad! :D

Ok, magama ära. Äkki täna saab magada ka ja mu näost ei rullitagi üle ;)
Ha-ha-haa

Sunday, September 7, 2014

Johannaga "koolis"

Käisime Krutskiga lasteaias, sest alates tänasest algas beebikool.
Üldse sai beebikool alguse eelmisest aastas ja minu arust on see väga mõnus ettevõtmine.


Tee beebikooli - natuke veel ja on ninali maas

sellised mõnusad suured ronimiskujundid

hei hopsti



Alguses olime saalis, kus laulsime, tantsisime, ronisime ja müttasime niisama.
Hiljem läksime rühmaga tutvuma, mis järgmisest sügisest ka Johanna hoiupaigaks saab.

Teen sügava kummarduse kasvatajale, kes selle beebikooli vedamise ette on võtnud.
Ma usun, et sellest on lastele palju kasu. Eriti veel siis, kui lasteaed ees ootamas on.
Kord nädalas saab ju ikkagi rühmas mängimas käia ja kui lasteaed päriselt kätte jõuab, ei ole kõik enam täiesti võõras.

Võrreldes selle ajaga, kui Janeli- Karolin lasteaias käisid on palju asju paremuse suunas läinud.
Kõige rohkem on lasteaed muidugi väliselt muutunud. Maja on uue kuue saanud, lasteaeda ümbritseb tugev, turvaline aed (varasemalt oli ca 35 aasta vanune aed, mis oli ikka väga jube, mis kohati lausa puudus) ja õuel on tänapäevased atraktsioonid (nagu ma aru sain, siis osad atraktsioonid ootavad veel paigaldamist).
No ja loomulikult kergliiklusväljak.
Väga suur hüpe paremuse suunas.
Väga, väga 5.

Selles mõttes on meil siin maal vedanud, et noori meil jagub ja lapsi on ka palju.
Väljasuremisest on asi kaugel ;)

Tulevastes sissekannetes tutvustan meie kodukohta vähe paremini ;)

Nüüd ilusat ilma nautima - päike on taas kõrgel taevas.



Saturday, September 6, 2014

Soome nädalast

No nii, siit siis lõpuks sissekanne Soome nädalast.

Kõik sõidud (Haapsalust Tallinna, Helsingist Turku, Turust Helsingisse, Tallinnast Haapsallu) sujusid lausa suurepäraselt. Mingit jonni ja jorinat Johanna poolt ei tulnud. Soome sõites läks meil lausa nii hästi, et saime kohe esimeste seas maha. Kui täpsem olla, siis teise autona.

Laevaga Soomest Eestisse sõites läks ka hästi.
Nimelt väljusid Vikingid Helsingist kell 10.00 ja kell 11.00
Meil olid piletid 11.00 laevale. Kuna ma sõitsin sadamasse korraliku varuga (iial ju ei tea, mitu peatust Susseriga teha tuleb), siis jõudsime sinna juba 9.45 ehk veerand tundi enne esimese laeva väljumist. Ega ma kade polnud, läksin ja küsisin, kas saame ka kella 10.00 laevale.
Paar klõpsu arvutis ja saimegi peale, viimase autona.
Ajee!
Arvata võib, et olin endaga rahul  :):)
Laeva peal oli tegelikult suhteliselt piin olla. Tassi seda seljakotti ja jookse muudkui Johannal järel, omal higimullid otsa ees.
Aga noh, elasime üle ;)

Teisipäeval käisime lastenõuandlas. Läksin selle mõttega, et Johanna pabereid kätte saada.
Noh, et saavad millagi välja printida ja ma lähen võtan need mõnel järgneval päeval siis ära.
Rääkisin seal meie kolimispoindi ka ära, mille peale nõuandla-tädi ütles, et me võime tegelikult lapse mõõdud-kaalud üle vaadata ja vaktsiinid ka ära teha.
Selles mõttes oli see minu jaoks 5+, sest siis ei pea Eestis kohe Johannaga kuhugi tormama hakkama.

Minu jaoks 5 +, aga Susser oli see eest 2 päeva nagu sült.
Vaktsiinid ei mõjunud just kõige paremini. Samal õhtul rullis ja niheles terve öö. Konkreetselt ei nutnud, aga kägises küll. Järgmisel päeval oli ta ka suhteliselt viril.
Jõudsin kolmapäeval järeldusele, et ma olen ikka üks saabas küll.
Oleks võinud ju need vaktsiinid ikkagi Eestis teha, oleks laps ka need kaks päeva rõõmsana mööda saatnud.

Kirbukatel käisin ka, olgugi, et mingit tuju ei olnud. Kogu aeg oli nii kiire, nii kiire. Mulle ei meeldi neid kirpareid läbi joosta, tahaks ikka uimerdada ja asju vaadata.

Neljapäeval käisin Karoliniga kooliriideid ostmas. Oi, kuidas ma ei viitsi poodides käia!
Õnneks ma ei pidanud seal väga pikalt piinlema. Nimekiri oli olemas, mida vaja oli ja kuna Raisio H&M on päris suur, siis sai pea kõik asjad ka sealt ostetud. Isegi spordiriided ;)

Tossude tõttu käisin järgmisel päeval veel poodlemas.
Minu poodlemine oli selline, et sips tossude riiuli juurde - toss jalga, sobis, korvi, kassasse, minekut...
Kuna meil on Karoliniga hetkel sama jalanumber (36), siis ei pidanud teda kaasa vedama ja saigi kiirelt asjaga ühele poole.
Kuna -30% soodukas oli, siis võtsin kohe mitu paari. Kui temale väikseks jäävad, siis mina saan ju ikka kanda :D
Pealegi lubasin ma jälle tubliks sporditüdrukuks hakata ja siis on ju jooksutosse ikka vaja ;)

Karolini õpetajale käisime tänukingitust alles reedel viimas.
Algselt oli plaan kolmapäeval minna, sest siis on eesti keele õpetaja ka kohal, aga mäletatavasti venis kohtupäev nii pikaks, et jõudsime alles 16. ajal koju ja seetõttu polnud meil enam kuhugi minna.
Tegelt oli küll. Õhtul läksime naabrinna ja suuremate tüdrukutega ujuma :) Ja peale ujumist väiksele pitsatiirule.
Mõnus õhtu oli.
Kui ma algselt arvasin, et koolis mul küll pisar silma ei tule, siis eksisin...taas kord.
Tuli küll.

Aga noh, nüüd on need "lahkumised" tehtud ja kooli-lasteaia pärast pisarad poetatud.

Nagu kõik teavad, siis sellel sügisel on totaalne seeneuputus.
Tüdrukud käisid ka laupäeval koos Tarmoga korra metsas ja tagasi tulid nad päris hulga seentega. Kui võtta arvesse, et metsas käidi tõesti ainult korraks, siis oli saak ikka väga hea.
Praadisin need puravikud võiga ära ja oi, kui hea oli!

Susser sai ka seentega mängida:

algul sättis lauale ritta

siis leidis, et maha on ka lahe visata...

...ja ise seejuures krutskinaeru lagistada.

Nüüd olekski vaja siin ka kuidagi metsa saada, sest seeni ju on.
Ma ei viitsi Johannaga sinna metsa ronida, sest siis peaksin enamus ajast Johannat vaatama, et omale mõnda oksa silma ei kukuks või mõnel muul moel end ei vigastaks. Toredast seenetamisest oleks asi väga kaugel.

Panime Maritega asja juba paika, et tema kaasa saab susserit vaadata ja meie kahekesi mõnusalt metsa minna :):) Hahaha
Tegelikult ei ole see mingi nali. Kui Karolin ka kodus on, siis see on jummalast OK. Johanna mul õnneks selline ka, kes eriti ei võõrasta.
Janeli-Karoliniga teda võrrelda ei saa - need kaks seltsilist olid ikka täielikud emmekad ;)

Johanna jäi täna 19.30 magama. Mul jälle luksus majas.
Samas tunnen, et endal on ka ilge unekas, olgugi, et kell pole veel kümmegi!
Äratused on ka ju normaalsel ajal - tänane äratus 6.30! :D
Pole siis ime, et Mati kühvliga silma peksab.

Poengi sips voodisse, võtan arvuti kaasa ja teen mõned YKI-testid.
Hakkasin siin paar nädalat tagasi pingsamalt soome keelt õppima. Rõhk sõnal pingsamalt ;)
Tahaks ikkagi selle kõrgtaseme testi lõpuks ära teha.
Kaua ma siin ikka molutan, eksole!

Siia lõppu veel üks Õnneseen:

Meenutab ju Õnneseent?


Friday, September 5, 2014

Esimene koolinädal läbi

Noh, juba reede!

Pidin siin suure suuga teisipäeva õhtul blogi veel kirjutama, aga sinna see jäi. 
Teisipäeval oli mõnus päiksepaisteline olemine ja need ilusad ilmad on siiani kestnud.
Augustikuine suvi jõudis nüüd lõpuks kohale.

Mis ma ikka sellest ilmast siin jahun, eks igaüks ise näeb, kui soe ja mõnus praegu on ;)

Janelil läks lasteaias kahe esimese päevaga need nutuhood üle, kolmapäeval oli kõik juba parlanksis ja pisaravalmine lõppenud. 

Karolin on kooliga endiselt rahul. 
Võrreldes Soomega on õppimist loomulikult rohkem, aga pole hullu midagi. 
Kui ta koolist tuleb, siis vaatame õppimise kohe üle ja alles seejärel läheb õue. 

Praegu on väikse probleemina üles kerkinud kirjatähed. Soomes kirjutatakse ju tähti lahku, siin kokku. Lisaks kirjutatakse eesti keeles mõned tähed teisiti ka (r, s, b).

Kusjuures Karolin sai selle kirjastiili pärast koolis juba vastu pead ka.
Üks õpetaja nägi ta tähti ja reaktsioon oli selline: "Appi, millised tähed!Kuidas sa kirjutad!? Kas mina kritseldasin tahvli peale samamoodi või?" 

Sõna sõnalt nii ütleski. Lasin Karolinil lausa mitu korda seda seletada.

Mina olin sellisest ütlemisest ausalt öeldes ärritatud. 
Et mis mõttes nagu?
Laps on esimest nädalat Eesti koolis, annaks äkki mõned nädalad harjutamiseks aega.

See nö vale kirjastiil on minu pang ka, sest ma ei tulnud üldse selle pealegi, et need stiilid erinevad on. Oleks selle peale tulnud, oleks suvel poest harjutamiseks töövihikud ostnud ja poleks mingit küsimust olnud.
Klassijuhataja õnneks mõistlikum inimene ja selle asemel, et last tänitada, andis harjutamiseks töövihiku.
Harjutamegi ainult neid tähti, mis erinevad on. Muus osas probleeme pole ja käekiri on tal kusjuures väga ilus. Minu käekirjast vähemalt viis korda ilusam :):)



Sellest tänitavast õpetajast mingit head muljet küll pole jäänud. 
Kolmapäeval tutistas ta ühte poissi ja täna oli ta teise õpilase peale juba karjunud ka. 
Esimese nädalaga närvid juba läbi?!
Jääb vaid oodata, mis ülejäänud aasta toob ;)
Kusjuures väliselt tundub ta selline hästi hea ja lahke ja malbe ja...
Siin kehtib vist see ütlus, et vaga vesi, sügav põhi.

Johanna läheb ka kooli.
Jooksin täna lasteaias endise kasvatajaga kokku ja ta ütles, et pühapäeviti algab lasteaias beebikool (nagu ma aru sain, siis vanusele 1+)
Mul polnud siin midagi mõeldagi - loomulikult lähme ja vaatame üle.
Johanna saabki natuke lasteaiaga tutvuda.
Plaanis on see, et ta läheb meil järgmisel sügisel lasteaeda ja mina lõpuks ometi kooli. Ajee!
Noh, kui ma sisse ikka saan. Ma loodan, et saan. Motivatsioonikirigi juba valmis kirjutatud (peaaegu).
Kuna õiguse õpingud oleks nagunii ainult kord kuus, siis plaanin ka õmblemist õppima minna. Kuhu ja kuidas, sellele pole veel mõelda jõudnud, aga õppima ma lähen!
Õmblemine on lihtsalt ala, mida ma ka osata tahaks. Ideid mul jagub, aga õmmelda ei oska. Noh, neid sirgeid ja kaarjas õmblusi oskab ju igaüks teha (nagu nende tekkide õmblemine), aga pükse või kleidi või millegi muu sellise õmblemise jaoks on ikka teadmisi/oskusi vaja.

Loodan, et järgmiseks sügiseks on kõik muud asjad kenasti paikka loksunud ja saab rahulikult õppimisega tegeleda.

Kuna Janelist saab ka järgmisel aastal koolitüdruk, siis meil kodus muud vist olema ei hakkagi, kui õppimine, õppimine, õppimine. 

Kirjutaks nüüd sellest Soome nädalst ka w?

Ah, ei viitsi :):):) 
Äkki homme. Rõhk sõnal äkki :D


Tuesday, September 2, 2014

Täna tuleb ilus päev!

Johanna tõusis täna juba 6:45

See, küll minu laps olla ei saa, kes nii vara ärgata viitsib :D

Ühesõnaga 6:45 ajas ta oma luugid lahti, ronis voodist välja ja pani vutt-vutt suurde tuppa.
Suuremad on koolis-lasteaias, me tsillime kodus. Kes tuusab oma tugitoolis, kes üritab asjatada.

Vaatab multasi



Päike paistab kõrgel taevas - tõotab tulla ilus päev.

Karolini esimene koolipäev möödus hästi ja ta on kooliga väga rahul.
Koju tulles näitas õhinaga oma õpikuid, täitis päevikut ja ütles, et ta on nii õnnelik :):)

Janeli on seevastu lasteaia tõttu täielikus stressis.
Nutab ja ei taha lasteaeda minna.
Põhjendab seda sellega, et seal on igav ja magama peab ja veel kümme muud põhjust.

Ta on tegelikult samas lasteaias varem ka käinud, väikeste rühmas.
Ilmselt ta ei mäleta seda aega.
Võrreldes selle ajaga on lasteaias palju muutunud - eriti õues. Vanadest amortiseerunud redelitest ja ronimispuudest on saanud modernne mänguväljak. Samuti on olemas jalgrattatee koos liiklusväljakuga.
Lisaks sellele saab ta hakata käima kunstiringis.
Ma ei ütleks, et igav ja jama oleks.

Eks ta igatseb lihtsalt oma Soome lasteaeda ja kasvatajasid taga. Seal ikkagi ninnu-nännutati ette taha. Kuna ta meil selline õrnahingeline on, siis igatseb ta rohkem võibolla seda lohutust.

Loodan, et nädala-paariga on ta nendest kurvastushoogudest üle saanud ja päike on taas ka tema õuel.

Praeguseks lõpetan, sest Johanna jäi magama ja saan oma asjaajamisega natuke tegeleda ;)

Täna magab ta ilmselt kaks korda ja teise magamise teeme kindlasti talu juures - seal ka askeldada vaja.
Keegi peab ju peeti ka korjama hakkama ;)

Monday, September 1, 2014

FB on kurjast!

Võtsin täna hoogu, et Soome viimaste päevade tegemistest kirjutada. Tänasest kooli-lasteaia päevast loomulikult ka.

Enne blogisse tulemist hüppasin "korra" FB-sse.
Sealt ma nüüd siis tulin, mitu tundi hiljem!
Täitsa pahane olen. Pean tõdema, et FB on kurjast! :D

Kuna Une-Mati on liivakotiga juba kohal, siis pean paraku ütlema: "Sorry, sõbrad."

Äkki homme õnnestub kirjutada ;)

Friday, August 29, 2014

Ratastoolis ema ja väikelaps

Kui te nüüd mäletate, siis mõned sissekanded tagasi mainisin ühete ratastoolis ringiliikuvat ema, kes kasvatab umbes samaealist last nagu Johanna on.

Ekspress on temast artikli teinud. Marite on meil rikkur ja maksis artikli eest ja meie jagame seda artiklit täispikkuses ka Teiega:

Ratastoolis Annika ja tema pime elukaaslane Ivo kasvatavad Haapsalus väikest Siimu. 
Paariminutise jalutuskäigu kaugusel Haapsalu kaubamajast, ülekäiguraja ääres, porilombi taga ootab tee ületamist naine ratastoolis. Pea kaunilt püsti, õlgadeni juuksed tuules lehvimas. Taastusravi poolest tuntud Haap-salus on ratastoolis inimesed tavapärased, kuid seekord sunnib see vaatepilt autojuhte erilisele valvsusele - naine ratastoolis lükkab enda ees lapsevankrit.
See naine on Annika Niilus (25). Kärus magab tema pooleteistaastane poeg Siim. Kui Annika teed ületab, siis ta teab, et ühiskond suhtub temasuguse emadusse nagu muuseumieksponaati - kangesti põnev, kuid siiski midagi, mis võiks igapäevaselt silma alt ära olla.
"Aga ma otsustasin elama hakata!" ütles Annika. Pärast Haapsalu väikelastekodu põlengut ei suutnud ta sinna enam tagasi minna. Ta oli seal elanud lapsest saati. Nüüd alustas ta iseseisvat elu.

Ilus algus

Esimene hetk oli vapustus. Keisrilõike abil ilmale aidatud poiss oli Annikale nii suur vapustus, et kolm esimest päeva Annika lihtsalt istus ja vaatas oma last. Ta on veel tänagi kindel, et ta isegi ei maganud. Annika otsis beebi näost iga võimalikku viidet, et äkki on lapsel midagi viga. Kuid ei. Nohisev beebi imes rinda ja näis nautivat, kui ema teda silitas, katsus varbakesi, surus vastu rinda.
Siimu isa, noorukina pimedaks jäänud Ivo Sinikas (39) istus naise kõrval ja palus, et Annika kirjeldaks talle tema poega.
Annika püüdis jutustada nende pojast, kuid ülesanne oli liiga ränk. Tal ei olnud vajalikke sõnu. 18. eluaastal nägemise kaotanud Ivo pani sõrmed poja näole, püüdis lapse nägu kompides ette kujutada. Pime Ivo, kes näeb vaid õrna valguskuma, tunnetab, kus on aken ja uks, töötab peenel tööl, lukuvanana. Ta on harjunud tunnetama nüanssse, vigu, rikkeid.
Aga Siim oli täiesti veatu.
Ja siis, ootamatult, tabas Annikat see, mis tuhandeid temasuguseid, füüsiliselt invaliidistunud viljakaid naisi üle maailma - Annika ei olnud haiglapersonali silmis justkui päris ema. "Mitte kellelegi ei mahtunud pähe, et minul on laps!"
Annika, kes lastehalvatuse tõttu ei suuda oma jalgadel liikuda, oli harjunud, et üksi ei ole ta täisväärtuslik. Ei peetud teda ka selleks siis, kui ta last ootas, ega siis, kui ta oli oma lapse ilmale kandnud.
Justkui nõrgamõistuslikult küsisid haiglatöötajad temalt pärast lapse sündi eri sõnastuses korduvalt üle: kas te ikka tahate oma last? Kui te last ei taha, siis on naisi, kes tahavad.
"Aga ma ju tahan seda last!" ütles Annika, hoides ratastooli käepidemetest pingsalt kinni. Mõnel nõrgemal läheksid põlved nõrgaks sellise kohtlemise tõttu. Annikat päästab sellistes olukordades just ratastool. Ta püsis vankumatult nende ees, kes püüdsid talle selgeks teha, et ta ei ole võib-olla parim ema oma lapsele. Ta näis küll enesekindel, kuid varjas enda sees kasvavat rahutust ja hirmu tuleviku ees. Annika ise ei kujutanud ette, kuidas hakkab ta läbi elu juhtima kolme hoolt vajavat inimest - iseennast, pimedat meest ja beebit. Kuidas elada perekonnas, kus on puudu üks paar jalgu ja üks paar silmi? Kuid ta ei rääkinud oma hirmudest kellelegi.
"Ta on minu oma," ütles ta neile, kes kahtlesid tema emavõimetes.
"Kindel?"
Jah, ütles Annika. Kindel. Ta oli terve elu tahtnud last. Muidugi ei mõelnud ta sellele iga päev, võib-olla isegi reaalselt mitte, kuid tahtmine oli elada perekonnas, mida tal kunagi polnud olnud.

Põgenemine

Annika ajaarvamine algab neljandast eluaastast, kui ta Haapsalu väikelastekodusse sattus. Tema esimene mälestus enne seda on "kuskil elamisest". Ta teab, et tal on kaks õde, kes lapsendati. "Saladust siin polnud - mind ei tahetud, sest olin ratastoolis," teab Annika.
Eraldi elama hakkas Annika pärast Haapsalu lastekodu ohvriterohket tulekahju 2011. aastal. Põlenud maja lähedal, noortekodus elanud Annika pääses ehmatusega, jõudis toakaaslasele röögatada "hüppa aknast, mine appi!", ning pärast tulekahju ei tahtnud enam tagasi lastekodusse minna.
"Kas nüüd või mitte kunagi," mõtles Annika. Võimalik tulevik lastekodu seinte vahel hirmutas teda. Kui ta oma lahkumiseplaanist lastekodu juhatajale rääkis, kriipsutas too lootuse paremast elust väljaspool lastekodu kiirelt läbi. Annika kuulis: "Sa ei lähe! Sa ei saa! Sa ei oska!"
"Aga ma lähen..." jäi Annika kindlaks. Üüris oma pangakontole kogunenud pensioniraha eest salaja korteri, sisustas selle sõprade abiga paari päevaga ja põgenes.
"Ma teadsin, et kui jään juhatajat kuulama, et ma ei oska mitte midagi, siis ma ei lähegi mitte kunagi. Siis ongi mu elu nagu sealsetel noortel praegu. Eesmärkideta, teiste käsutada. Kuna minu südames oli soov elada nii nagu kõik teised, siis ma lihtsalt tulingi ära. Kuigi ma ei teadnud, mida toob homne päev."
Kolm esimest kuud elas Annika üksi. Ta sõbrad käisid pidutsemas, kuid tema seda ei osanud. Pealegi oli hirm, kuidas ta peolt koju saab, naerab Annika.
Siis tutvus Annika Ivoga. Kui ta lapseootele jäi, vajus ta nädalaks kahtlustesse ja mõtetesse. Kas lapse sünnitamine on ikka õige? Mehe suhtumine "olgu peale - kui laps, siis laps!" aitas otsustada. See oli väljakutse mõlemale, kuid eelkõige Annikale.
Maailmas on kasvav trend, et haiguse tagajärjel (hulgiskleroos, seljaajusong, reumatoidartriit) füüsiliselt invaliidistunud naised, kes vajavad oma igapäevaelus abi, unistavad lapsest ja toovad järeltulija ka ilmale. Kuid tavaliselt ratastooli jäänud naised ei sünnita. Nendel sündimata lastel on isegi eraldi nimetus - "nähtamatu populatsioon".
Annika tahtis oma lapse "nähtavaks" teha. Aga et ta muutub koos lapsega ka ise erilisel kombel nähtavaks - seda ta ei osanud ette kujutada.
Ei taha väljagi minna
Kui Annika beebiga koju jõudis, ei teadnud ta, mis edasi saab. Jah, ta teadis, et laps käib lapsevankrisse, kuid kes seda vankrit lükkab? Loogiliselt peab vankrit lükkama kahel jalal, kuid neil kahe peale polnud lükkajat.
Kui Annika oli beebiga nädala toas istunud, otsustas ta, et aitab. Peab hakkab elama! Ta läheb algatuseks poodi.
"Raiusin endale, et ma ei saa ju eluks ajaks tuppa jääda, ma pean õue minema. Ja laps tahab õue."
Annika veeretas end tänava otsani, jõudis peateele välja, kuid sisetunne ütles, et kõik inimesed, kelle akendest nad möödusid, vaatasid huviga seda pilti: ratastoolis ema lükkab ees lapsevankrit.
"Mul oli nii vastik tunne, et pöörasin ringi ja läksin koju."
Annika andis beebi mehe hoolde ja läks poodi üksi.
Aga nüüd, mil Siim on juba pooleteistaastane, on Annika kasvatanud sisemist uhkust ja kindlust, teiste inimeste pilgud ei huvita teda enam. Siimust on saanud väikemees, kelle valged juuksed, sinised silmad ja rõõmus kilkamine murravad kõikide südame. Annika sõidab elektriratastooliga päevas kuni 12 km. Ta lükkab ees lapsekäru ning muudkui sõidab ja sõidab. Näitab Siimule kodulinna, Haapsalu idüllilisi kohti.
Ta on kogenud pilke, "miks sinusugusele laps?!", kuid mõtleb, et vaadaku pealegi! Ta käib lapsega kaks korda päevas õues, sest toas "võib end lolliks istuda". Tugiisikut ta enam ei taha - poiss juba kõnnib ja nad saavad hakkama. Siim teeb juba selliseid trikke, et kui ema korraks ratastoolist tõuseb, siis ajab ratastooli minema. Annika ei saa enam selja taha vaatamata tooli istuda.
Kui nad lähevad koos mänguväljakule, tahavad kõik aidata, kuid Annika ütleb, et saab hakkama. Just sellepärast ta tuligi mänguväljakule, et saab ise hakkama.
Tõsi, ükskord lasi ta Siimu kärust välja, kuid ratastooli rattad kaevusid sügavale liiva ja Annika jäi kinni. Aga Siim, kindlal sammul ja tagasi vaatamata, aina kaugenes. Ja Annika rattad aina kaevusid ja kaevusid... Mitte kedagi polnud läheduses, kes poisi enne autoteele jõudmist peataks. Siis võttis Annika kokku oma hirmu, emainstinkti, tõusis toolist oma nõrkadele jalgadele ning lükkas ratastooli liivast välja. Kukkus ise sinna maha, kuid upitas end püsti ja kihutas täiskäiguga lapsele järele.
"Ise mõtlesin, et kas keegi naerab ka mind..."
Sest ta teab, et majalapsed naeravad ta üle.
"Olen kuulnud, kuidas lapsed mu peale näpuga näitavad, et vaata: tema ja laps? Kas see on tema laps? Mis teeb tema lapsega - ja vaata, kuidas ta käib."
Kord võttis Annika ühel sellisel uudis-himulikul lapsel käest kinni ja küsis - kas sa ei arva, et ma kuulen seda ja mul võib olla ebamugav?
"Kui tahad teada, tule, küsi ja ma räägin sulle," pakkus Annika.
Kord lükkas ta lapsevankrit paar meetrit omal jalal - ta oli parkinud ratastooli koridori ja vanker oli vaja samuti sisse lükata. Ühel hetkel kadus Annikal tasakaal ja ta kükitas. Mööda läks naine, kes jäi seda vaatepilti vaatama. Et tore küll - noor ema, laps käekõrval, on keset päist päeva purjus!
Annika tabas õhust selle vaataja mõtteid ja ütles enne, kui naine sai midagi öelda: "Ma ei ole purjus, kui te seda mõtlete... Ma käingi niimoodi. Mu jalad on haiged. "
Naine võttis seepeale lapsel käest kinni ja aitas koduukseni.
"Mul oli väga ebamugav... Jalutab inimene ja jääb mind vaatama..."

Unistus jalutada mehega koos

Mullu detsembris andis Haapsalu linnavalitsus Annikale ja Ivole ühetoalise korteri. Samuti elektrilise ratastooli. Annika oli lummatud.
"Et mis mõttes, mõtlesin. Miks mind niimoodi aidatakse? Kas juba liiga palju pole, mõni ei saa sedagi. Nüüd ongi minul ainult elada ja laps üles kasvatada."
Kas Annika kujutaks ette, et tal on veel lapsi? Annika kehitab õlgu. Parem on kasvatada Siimust tubli inimene, ütleb ta.
Kas Siim läheb sõime? Ka siinkohal kehitab Annika õlgu. Ta ei kujuta ette, et on lapsest rohkem kui kolm tundi eemal. Neli tundi? See on võimatu! Igatsus murraks ta maha.
"Ma naudin seda, et mul on laps. Igal hetkel, mil me koos oleme, tunneme koos rõõmu," ütleb ta.
Vahel unistab Annika, et nad võiksid kogu perega kolmekesi jalutama minna - Annika ratastoolis, pime Ivo tema kõrval ja Siim. Korra tegi Annika mehele ettepaneku, et "lähme, ma võtan Siimu oma sülle", kuid ei. See tundus liiga ohtlik. Aga tugiisikut nad ka ei taha. Põhiline on ise hakkama saada.
"Mul on vaja kolme inimese eest väljas olla - iseenda, poja ja pimeda mehe eest. Mul peab kogu aeg nupp töötama," ütleb Annika, "pean mõtlema oma pere turvalisusele."
Ivo palub senini poja kirjeldamist. "Missugune ta välja näeb," küsib Ivo.
Aga Annikal pole ikka veel õigeid sõnu.




Thursday, August 28, 2014

Kuidas meil kohtus läks?

Istusime kohtus 6 tundi!!
Olin terve see aeg istungisaalis kohal, nö advokaadi assistendina. Mina tunnistamas ei käinudki.

Kui ma nüüd ausalt kirjutan, siis sisetunne kõige parem pole.
Seda sellepärast, et vastaspoole esindajad olid end selle valetamisega nii hästi üles löönud, et mul jäi imestusest lausa suu lahti.
Kõik vastused oli nii filigraansed ja tulid nagu lauluraamatust. Hea, et vahepeal hingasidki.
Ilmselt istuti nädal aega enne istungit koos ja harjutati :)

Seevastu meie poisid kokutasid ja selgitasid asju pabinaga.
Ütlesin neile enne kohut, et muud ei ole vaja, kui tõtt rääkida.
Nii saigi tehtud.

Kui kohtunik nüüd jutustamise põhjal oma otsuse teeb, siis peaks Proua Ülemus pika puuga ära panema.
AGA kui kohtunik asjadesse nüüd süveneb ja tõendeid arvesse võtab, siis peaksime jälle meie pika puuga ära panema.

Proua Ülemus esitas kohtule tõendusmaterjaliks KOOPIA Tarmo ja tema paarimehe töötundide lehest.

Selle paberiga taheti kohtule tõenda, et Tarmo EI OLNUD 16.12.2012 (pühapäeval) tööl.
Originaali kohtus muidugi ei esitatud, olgugi, et seadus seda ette näeb!

Esiteks - Tarmo tunnilehe pealt ei lugenud isegi mitte välja, kelle leht see on. Pool nime oli kopeerides lihtsalt kaduma läinud ja näha oli ainult tähtede alumised osad. Kohtunik peab niisiis oletama, et see on Tarmo leht.

Teiseks - Tarmo tunnilehel  oli detsembrikuu päevad, aga kaastöölisel  novembrikuu!? Seda ei pannud Proua Ülemus ise ka tähele ja kui kohtus sellele tähelepanu pöörasime, siis saime vastuseks, et see on töölise "näpukas"! Põhimõtteliselt siis nii, et tööline tegi apsaka, aga arvestage nii, et see oleks detsember?!
Me võiks ka siis pakkuda, et Tarmo tegi apsaka ja lugege kõik päevad pühapäevadeks. Nii vä?
Ehk kohtunik peab jälle oletama, et tegemist on detsembrikuu töötundidega.

Kolmandaks - Tarmol oli tööpäevaks märgitud ka 19.12.2012, OLGUGI, et sel päeval sõitsime kella 8.00 laevaga juba Eestisse!
Mis valemiga ta seal 9 tundi tööd tegi, jääb küll arusaamatuks!
Ühesõnaga see kurikuulus pühapäev vahetati 19.12.2014 tööpäevaga ära, sest kui seda 16.12.12 päeva pole, siis ei pea maksma ei pühapäeva ega puhkeaja hüvitist!

Neljandaks - Tööle minnes tuli kasutada kiipkaarti. Saime kiipkaardist minekutest-tulekutest väljavõtte ja seal on selgelt näha, et Tarmo OLI 16.12.2014 (pühapäeval) tööl. Seda põhjendasid nad sellega, et keegi teine kasutas kiipkaarti, sest selliseid "trikke" tehakse kogu aeg! OMG! Mis järgmiseks?! :)
Lisaks sellele puudus kiipkaardi väljavõttest 19.12.2014 tööpäev, mil ta tööandja andmetel TÖÖL OLI. Seda oleks tööandja ilmselt põhjendanud sellega, et Tarmo unustas kiipkaarti kasutada ;)

Viiendaks - neljandaks raius Proua Ülemuse poolt tunnistajaks kutsutud Härra Ülemus, et nende firmas ei teha MITTE KUNAGI pühapäeviti tööd. MITTE KUNAGI! Ma võin  kohe mitu töölist vajadusel tunnistajaks tuua, kes on pühapäeviti tööd teinud, aga pole selle eest lisatasu saanud. Rõhutan - mitu töölist!

Kuuendaks - ma käisin ise selle firma juhataja juures, kellele Tarmo tööd tegi. Tal oli Tarmo töötunnid kõik välja prinditud ja selles väljavõttes oli 16.12.2014 kenasti sees. Juhataja esitas tabeli täpselt samal kujul ka Proua Ülemusele. Mulle see juhataja seda väljavõtet ei andnud kuna kartis, et siis esitab Proua Ülemus nõude tema vastu ja see jama tuleb kõik temal kinni maksta.
Kuna nad nüüd ühes paadis on, siis pole seda minu nähtud tabelit kunagi ka olnud!

Seitsmendaks - lehtede peal on valgendajaga parandusi tehtud ja seda on sealt väga hästi ka näha.

Põhimõtteliselt esitatakse kohtule täiesti suvaline paber.
Ausõna - ma oskaks samast paberist sellise tabeli koostada, kus ma võiksin kasvõi kõik kuupäevad tööpäevadeks märkida - originaali pole ju vaja!

Mida siis Proua Ülemus veel oma tunnistajatega väita tahtis?

Loomulikult polnud Tarmol mitte mingisugust ehitusalast töökogemust.
Täitsa põmm-põmm inimene ehituse alal kohe.
Olgugi, et enne seda, kui Tarmo sinna Proua Ülemuse firmasse tööle läks, kirjutas ta avalduses, et on ehitusalal olnud 2006 aastast. Põhisuund - üldehitust. Lisaks kirjutas veel, et on paigaldanud mitmesuguseid katuseid (neid oli kaks erinevat liiki, aga kuna ma seda paberit praegu otsida ei viitsi, siis ma ei oska täpselt kirjutada, milliseid katuseid).
Ja siis hakkas härra ülemus tunnistama, et Tarmo oli täielik algaja ja tegi ehitustöid ainult 2006 aastal ja töövestlusel ta oma töökogemustest ei rääkinud.
Härra Ülemus väitiski, et tema sai Tarmo avalduse põhjal aru nagu ehitustööd tehti ainult 2006 aastal! Põhimõtteliselt 2007,2008, 2009, 2010 sügas kodus lihtsalt tagumikku! :D
Kas ei tundu ebaloogiline, et inimene, kes ON 2006 aastast alates ehitusalal, jätab oma ehituskogemustest töövestlusel rääkimata!?
Lisaks on ju olemas eelmise tööandja töötõend ja kui proua ülemus nii väga tahab, siis saab ju Eesti Töötukassast andmed, et ta oli seal kõik need aastad tööl.
Kusjuures mulle meenub praegu, et mul on see paber kodus olemas!!!
Ei tulnud selle peale, et see kohtusse kaasa võtta. U1 paber, või mis see on.
Täielik tainapea!
Seal on ju kõik töötatud aastad näha!

Igatahes tegi Härra Ülemus selgeks, et Tarmol töökogemusi ehitusalal pole ja ta võeti tööle abitöölisena.

Tegelikkus oli aga nii, et alguses ei olnud tal Tarmo kogemustele vastavat tööd pakkuda ja pakuti katustel abilise tööd. Kuna tööd oli vaja, siis võttis Tarmo selle loomulikult vastu.
Töömaa, kus Tarmo tööd tegi, oli lasteaia katuse paigaldamine. Tema tööks oli vihmaveerennide kaarutamine, paigaldamine ja kõik muud, mis nendega seotud oli. Need ei olnud tegelikult abitöölise tööd, aga palka sai abitöölise oma. KUI ta oleks abitööline olnud, siis oleks ta pidanud põhimõtteliselt meistrile plekki kätte andma, mitte iseseisvalt tööd tegema.
Kusjuures selle katusetööde juures meil mingit nõuet tegelikult ei olnudki.
Miks nad selle sisse üldse tõid? - jäi mulle, isiklikult, arusaamatuks.
Ju tahtsid rohkem oma usutavust tõendada ja tõid seetõttu ebavajalikke tunnistajaid tunnistama ;)

Katuse peal oli ta ainult mõned nädalad, sest peale seda sai ehitusalale. Ka seal väitis tööandja, et ta tegi abilise töid ja vedas materjali töömeestele kätte. Põhimõtteliselt ca 7 kuud muudkui vedas ja vedas ja vedas...
Tegelikult lõid nad rõdusi puiduga üle. Mina ei oska sellele tööle konkreetset nimetust anda, aga sedasi nad tegid:


Puiduga löödi üle kõik - laed, seinad ja põrand. Liskas sellele ehitasid nad kahe korteri rõdudele tulekindlaid vaheseinasid (sry, ei oska jällegi normaalselt selgitada). 
Iga loll saab aru, et abitöödega pole siin küll midagi pistmist.
Proua Ülemus väitis muidugi, et need on suvalised pildid ja pole Tarmo tehtud.

Lisaks selle rõdude töömaale ehitas Tarmo samale tööandjale, kellega Proua Ülemus nüüd ühes paadis on, tema kodule terassi. Terassi ehitati koos käsipuude, treppide ja igast muude detailidega. See on ka muidugi abitöölise töö ja timpuril pole seal midagi teha! Kust siis äkki töökogemused tulid? 
Kusjuures tööandja tunnistas, et nad seda ka ehitasid. 
On ju ilmselge, et Tarmol  oli ehitusalane töökogemus olemas.

No ja kõigele muule lisaks sai Tarmo peale Proua Ülemuse alluvusest lahkumist töökoha, kus maksti kohe IV palgarühma (isegi natuke kõrgemat), mis tõendab samuti, et tal oli ehitusalane töökogemus. Või tuli see kogemus ka üleöö ja lambist?!

Kuidas saab tööandja üldse väita, et mingit töökogemust pole, kui neile on avalduses selgitatud, et töökogemus on aastast 2006 ja lisaks on kohtule varasemast töökohast esitatud  töötõend, kus tööandja kirjeldas konkreetselt Tarmo ametialasi ja pani juurde aastad, mil Tarmo seal töötas?! 
Et varasem tööandja oli siis täis ja kirjutas sellise tõendi lambist?

Töötõendi peale hakkas Proua Ülemus muidugi kaagutama, et see on ju väljastatud 2013 aastal!
Eeeee...Kui ta seadustega kodus on, siis ta peaks ju ometi teadma, et töötõendit võib 10 aastat tagant järgi küsida.
Lisaks me ei teadnud 2011 aastal, et meil sellist tõendit töökogemuste tõendamiseks 2013 aastal vaja peaks minema.

Proua Ülemus oli kohtus väga üleoleva olekuga.
Kui Tarmo rääkis, kuidas asjad olid, siis ta naeris laialt ja kui Tarmo rääkis midagi sellist, mis talle ei meeldinud, siis vaatas haledate silmadega kohtuniku poole ja pööritas pead a la kuidas tööline sellist asja üldse rääkida saab, et tema on KÕIK ometi ausalt teinud ja korralikult maksnud.

Kui ma saaksin kohtus esile tuua need seitse töölist, kellele ta JUBA tänu minu sekkumisele rahad ära on maksnud... ja need kolm, kelle asjad hetkel kohtus on...ja need neli, kelle asjad ootavad läbi vaatamist...
Kas ta siis vaataks kohtuniku samasuguste haledate silmadega?
Kui asi peaks hovisse (järgmise astme kohtusse) edasi minema, eks siis tooksime need ka kõik mängu ja siis saab kohtunik näha "õilsat" tööandjat, kellele on liiga tehtud.

Seda ma ütlen, et meeskonna oli ta omal hästi kokku pannud ja tema poisid vuristasid oma juttu nagu oravad rattal.
Väga usutav oli - kui ma poleks asjaolusi teadnud, siis oleks isegi uskuma jäänud.

Kui kohtunik nüüd neid pabereid ja ütlusi seedima hakkab, siis peaks ta aru saama, kes valetab ja kes mitte.

Otsus tuleb 12.septembril.

Minu sisetunne on natuke rahutu. Just selle pärast, et tema poisid tulid ja valetasid silmagi pilgutamata.
Tegelikult see tunnistaja, kellega ta nüüd ühte paati istus, hakkas värisema, näovärv muutus oluliselt ja osadele küsimustele, mida oleks tulnud teada, vastati klassikaliselt: "Ma ei mäleta!"

Kui otsus tuleb meie kahjuks, siis 100% läheb see asi hovisse edasi.
Neil enam mingeid trumpe pole, sest nemad on näidanud, kuidas ja mil viisil asju ajavad. Kõik, kes valetada said, käisid valetamas ära.
Tänu sellele, et aeg tiksub, tekivad meil äkki ikkagi mõned trumbid juurde.
Lisaks on meil veel mõned sammud, mis praegu kahjuks kasutamata jäid - hovis saavad need aga ära kasutatud.

Kas ei ole naljakas, et kogu selle töösuhte ajal oli kõik OK, väljaarvatud see pühapäevane tööpäev (16.12.2012)?
Kas ei ole naljakas, et tööandja väidab nagu tööline poleks sel päeval tööl olnud ja töötunde teinud, aga ometi on need tunnid töölisele välja makstud?
Kas ei ole naljakas, et töölise tööpäevaks on märgitud 19.12.2012 ja ta tegi sel päeval 9 tundi tööd, olgugi et ta sõitis sel ajal hoopis laevaga Eestisse?
Teisi naljakaid pointe ma praegu kirjutada ei saa, sest siis saab Proua Ülemus liiga targaks ;) ;)

Seda pean ka ütlema, et kohtukulud on ammuilma suuremad, kui nõue ise.

Proua Ülemuse firma on ka kuidagi imeliku vähikäigu teinud, kui 2012 puhaskasum oli ligi 350 000 €, siis 2013 aastal oli kahjum juba ligi -50 000 €.
Võttes arvesse, et tegemist on rendifirmaga, siis see on kuidagi imelik muutus... Samas, kui ta alates 2013 maikuust kõigile enam-vähem õiglast tunnipalka ja hüvitisi välja maksma hakkas, siis kuivaski kasum kokku.


Proual on Härraga muidugi uus firma juba loonud, seal kahjumit pole. Puhaskasum paneb isegi imestama - sellise väikse aja ja käibe kohta päris korralik kasum.

Et siis sellised lood meie kohtuga.

Otsus tuleb niisiis 12.septembril.
Eks ma veits pabinas olen, sest Proua Ülemuse tunnistajad olid nii treenitud. Proua võib hetkel kodus käsi plaksutada, sest on suutnud pabina siiski sisse ajada.
Minu õnnitlused, Proua Ülemus ;)

Aga ma usun, et õiglus siiski võidab - varem või hiljem.
Seda julgen ka öelda, et Proua Ülemus saab veel kõvasti vastu näppe.

Kõige naljakam selle asja juures on see, et olgugi, et ma pole mitte kordagi firma nime ega muid konkreetseid andmeid avalikustanud, siis kirjutavad mulle inimesed, eks ütlevad, et neil ka Proua Ülemusega probleeme :D
Kui küsin, et kellega, siis nimi on õige.
Turu on väike kant ja ma usun, et suur osa eestlasi on sealt firmast läbi "käinud".

Nüüd siis natuke pakkima, õhtul nabrinna ja lastega ujuma ;)