Total Pageviews

Tuesday, July 11, 2017

Meie uued pereliikmed - kaks jänkupoega!

Terve eelmise nädala ehitasin jänestele aeda, et ei korduks see, mis eelmisel aastal.
Minu süda küll enam üle ei elaks, kui kull jälle jänesed minema peaks viima.

Südametunnistus ei luba mul loomi terve elu puuris ka pidada (nii et nad vabalt joosta ei saaks) ja nii ma siis kaevasin, ehitasin, ladusin, võrgutasin:

Kiviaed ja puha :)

Kivid on kusjuures ise korjatud - käisin kevadel ise põllul. Siis ma veel ei teadnud, mis ma nende kividega pihta hakkan, aga ometi ma teadsin, et mul on neid väga, väga vaja :D

Kevadel, kui künniaeg oli ja meie kõrvalpõld kenasti siledaks aeti, siis kivid passisid mind sealt põllult ja lausa karjusid:"Virge!Tule korja meid ära!!" 
Paningi autole järelkäru taha ja käisin korjamas. 
Kui põllu omanikule helistasin ja küsisin, et kas võin kive korjama minna, siis ta arvas kindlasti, et mingi napakas helistab. Muidu otsitakse ju tikutulega inimesi taga, kes raha eest põllule kive korjama läheks. Ma käisin niisama ja veel oma varustusega  - põhimõtteliselt maksin jälle peale :D

Jänese aed on niisiis valmis. All ääres peenikese auguga võrk + väljaspool kiviaed. Eks jooksvalt laon kive juurde, et vähemalt 30-40 cm kõrgune aed saaks. Värava ette kaevasin sügava augu, panin alla suuremaid kive, siis vahepealseid kive ja peale killustikku. Aia peale panin traadist võrgu, et keegi ülevalt ka sisse ei saaks. Ühesõnaga peaks turvaline ja kindel aed olema küll.
Jänkud on rõõmsalt ka koju saabunud:

Laste jaoks Tipsu ja Hello Kitty

Minu jaoks Milvi ja Luise

Kui veel koduloomadest rääkida, siis on meil kaks oravat ka.
Üks on tumedam, teine heledam. Jooksevad siin pea igapäev ringi ja on väga julged.
Nokkisin mõned päevad tagasi pakkudelt koori maha, kui heledam orav jälle tuli - kõndis meetri kauguselt mööda nagu vana sõber. Hea, et õlale ei tulnud ja küsinud, et mis teen ;)




Nii see asi algab.
Kõige pealt kaks jänest, siis lambad, seejärel kanad jne.jne

Praegu mässame muidu laste mängunurgaga.
Tarmo hakkas liumäge ehitama, mina kaevan liivakastile ja pakkudele uut kohta.

kaevamine on hoos

Ronimispuu juurde tuleb liumägi ja mängumaja

Ausalt öeldes ei teagi veel päris täpselt, kuidas seda liivakasti asja ära lahendada.
Mingid mõtted on olemas, aga eks siis jooksvalt selgub, kas need mõtted head ka on.

Praegu on aega lastenurgaga mässata, sest kasvuhoone ja aiamaa on korras, muru niidetud, puud lõhutud - elu on nagu lill :)

Kui aiamaast rääkida, siis linnud pistsid kõik herned nahka! Ühele peenrale jätsid suisa ühe herne alles, teisele peenrale jäi veidi rohkem, aga arvestades seda kogust, mis ma maha panin, siis pole praktiliselt midagi! Eks jälle oma viga, sest ei pannud katteloori peale.
Nüüdseks viga parandatud, uued herned maha pandud ja katteloor peal:

Üksik hernetaim ja palju terasid

Linnud võivad herneid sööma tulla :):)

Janeli tegi mulle üks päev nii toreda üllatuse. Asjatasid koos sõbrannaga Abbil, kui ühel hetkel ütles, et ma ühte mängu mängima tuleks. Läksin. 
Nad olid joonistanud Abbist kaardi, mille järgi ma orienteeruma pidin, et punkte otsida. Igas punktis pidin leidma ühe tähe ja hiljem nendest lause kokku panema:

"Sa oled väga töökas"

Lause koostamisel nad aitasid, öeldes sõnade esimesed tähe ette. Kui ise oleks pidanud kokku panema, siis sellist lauset ikka poleks osanud välja mõelda. Täitsa ise tulid selle peale.

Lubasin lastele, et teen neile ka järgmisel nädalavahetusel orienteerumise mängu. See on alati sünnipäevadel nende lemmik mäng olnud ja kui nemad juba mulle tegid, siis ilmselgelt tahaksid nad ise seda mängida.

Kui ma nüüd oma tervisest räägin, siis päev peale triatlonit olid põlved nii valusad, et pidin maha surema. 
Nüüd, kaks päeva hiljem, ei ole midagi. Nagu polekski võistlemas käinud. Täna tegin juba trenni ka. 

Ja loomulikult kavatsen ma järgmisel aastal sama triki ette võtta :)
Siin pole kahtlustki! 
Piin ja valu on juba unustatud :) 
Mõtlen vaikselt kuidas, mida ja millal treenima hakata. Samas võiks selle hooaja rahulikult lõpuni lasta ja siis detsembris-jaanuaris vaadata, eksole ;)
Järgmisel aastal olen ma igatahes taas Tartu triatlonil platsis ja kavatsen oma selle aasta tulemust 15-20 minutiga üle lüüa. 
Ma ei hakka siin minuti-paariga üldse jamamagi :):)  
Võtan siin veerandi ja pooletunni kaupa :D


Sunday, July 9, 2017

Tartu triatlon (1,5 km + 40 km + 10 km) - piin, piin ja veel kord piin!

Eile olin ma üsna ärevil ja kurtsin Maritele ikka päris mitu korda, kuidas ma ujumises viimaseks ei taha jääda.
Point oli selles, et kui ujumast viimasena tulen, siis jäängi ilmselt viimaseks.
Ja seda ma ju ometi ei tahtnud :D

Ei tulnud viimasena!
Aga oleks võinud tulla, kui võtta arvesse seda, et ujusin vahepeal kaldale, koorisin kalipso seljast ja läksin siis tagasi ujuma.
Täiesti uskumatu, kuidas kalipso ei lase hingata! Selline rõve ängistav tunne oli. Paide triatlonil oli alguses täpselt sama jama!
Ma ei teagi, kui palju ma kalipsoga üldse ujuda jõudsin, mingi 200-300 meetrit äkki, aga sain päris varakult aru, et lõpuni ma küll sedasi ujuda ei suuda - enne upun ära.
Hakkasingi kalda poole ujuma, sest nägin, et kaldal oli üks inimene. Mõtlesin, et võtan oma kalipso ära ja palun tal korraldajate telki viia. Võistlejaid turvanud päästja tuli ka oma alusega minu juurde ja uuris milles probleem on. Selgitasin talle olukorra ära ja ta võttis mu kalipso ise oma aluse peale ja toimetas selle hiljem telki.

Ok, kalipso telki toimetamisega oli asi jonksus.
Kui selle kalipso seljast olin saanud ja trikoos vette tagasi läksin, siis pidin külmakrambid saama. Vesi oli niiiii külm!  Minu jaoks ikka vääääga külm - 17 kraadi!
Keha oligi vist alguses shokis, sest ei saanud päris tükk aega ujumisrütmi sisse. Ikka oli nagu raske hingata. Ujusin vaheldumisi krooli ja konna.
Ma arvan, et mingi poole maa peal hakkas vist asi jonksu saama, sest siis sain talutava rütmi kätte ja ei olnud enam raske ka.

Olgugi, et käisin vahepeal kalipsot seljast ära võtmas, oli ujumise aeg täiesti normaalne - 30:10.
Ise ennustasin aega 35-40 minutit. Eks Emajõe tagantvool aitas.

Veel kalipsos

Pingviinid ujuvad

Rattasõit algas hästi ja tunne oli ka mõnus. Kuna tuules sõita ei tohtinud, siis tuli üksinda rügada ja see nii väga lõbus ei olnud. Väljaspool linna oli korralik vastutuul ka ja arvata võis, et oli raske. 
Juba 8.kilomeetri peal mõtlesin, et kuhu ma tulnud olen!! 
Sõita oli vaja kaks 20 km ringi, mul ei olnud esimene ring poole pealgi, kui juba mõtlesin selliseid "positiivseid" mõtteid :D
Ega mul muud üle jäänud, kui hambad risti panna ja lihtsalt sõita. Kui 35 km sõidetud oli, siis hakkas parema jala põlv valutama. Selline rõve torkiv valu.  Teadsin, et see valu on ainult rattasõidul - kui jooksma saab, siis see põlv enam haiget ei tee. Tuli seda jalga siis vähem kasutada ja ilma pingutuseta lihtsalt üle lasta. 40 km sõitmiseks kulus mul 1:30:40 (taas väheke parem, kui ise ennustasin).

Ei saanud kiivrit kinni

Võib minna

Rattasõit hakkab lõppema

Ratta pealt jooksule üle minna on muidu ka lahe - jalad on all nagu pakud ja liigud kergelt Robocopi moodi :D 
Ega täna siis midagi teisiti olnud. Kõik oli sama - Robocop läks rajale. Lisaks sellele oli vasaku jala sääremari mingi kaks esimest kilomeetrit krampis. Ilmselt rattasõidust. 
Joosta tuli kaks 5 km ringi ja tunne oli joostes tegelikult hea. Kui teisele ringile läksin, siis oli Johanna raja ääres ja hüüdis, et tema tahab kalli saada. 
Loomulikult läksin ja andsin talle selle kalli - ma ju võidu peale ei jooksnud ;)

Esimene ring on läbitud - 5 km veel joosta

Kalli minu silmaterale ja uuele jooksuringile

Jooksmises läks raske siis, kui lõpuni oli jäänud kaks kilomeetrit. Selleks hetkeks oli toss juba korralikult väljas. Võhma oleks isegi olnud, aga jaksu ei olnud. Püüdsin oma tempot siiski hoida ja jõudsin sinna päästvasse finishisse. 
Jooksin oma 10 km ära ja sain ajaks 1:02:39
Minu jaoks oli see  ootamatult hea tulemus. Eriti, kui võtta arvesse, et enne seda olin ikkagi 2 tundi lisa rapsinud. 
Haapsalu maratoni, 10 km distantsil, sain jooksmise ajaks näiteks 1:06:21 ehk neli minutit kehvem ja siis käisin ju ainult jooksmas ja ei pidanud enne seda ujuma/ratast sõitma.
Jooksuga on kerge arenguhüpe ikkagi toimunud.

Teel finishisse

Medal kaelas ja endiselt elus

Peale seda, kui olin finishisse jõudnud, kulus maksimum paar-kolm minutit kui terve kehal hakkas paha. Ma ei oska seda kirjeldada, aga konkreetselt paha oli! 
Natuke aega hiljem hakkasid jalad ka valutama. Tervisesport missugune :D
Ütleme nii, et see võistlus oli minu praeguse treenituse jaoks natuke ikkagi liig. 
Peale võistlust (ja võistluse ajal ka vähemalt miljon korda!) mõtlesin, et nii hullu ettevõtmist ma küll enam ette ei võta ja jään oma liistude juurde( 750 m + 20 km + 5 km), aga praeguseks, mil seda sissekannet trükin, siis olen 95% kindel, et järgmisel aastal olen uuesti platsis ja teen oluliselt parema tulemuse.

Kokkuvõttes sain ajaks 03:06:24 
Ujumise ja jooksu ajaga olen tegelikult vägagi rahul, ratas oleks võinud muidugi oluliselt parem olla, aga noh - pole seda maanteeratast ju sõitnud ka :)

Üldtabelis tagant poolt 13. koht  - ei jäänud viimaseks :D
Ühesõnaga 333 lõpetaja seas on minu kohaks 321.  Katkestajaid oli 26
Oma võistlusklassis jäin viimaseks ehk tubli 8 koht :)

Kui Paide tirtlonil sain kekutada, et tegin Kalev Kruusile 3 minutiga pähe, siis nüüd sain ise tema käest 17 minutiga ! 

Kalev sätib kiivrit, mina tulen jooksen oma ratta poole

Tannu oli ka kenasti stardis ja tegi kusjuures väga hea tulemuse!

Tannu omas elemendis

Jee :D
Ja Raivo oli kohal:

Ja Jürgen:


Võistluse korraldus oli supppper. Kõik oli väga hästi paigas ja korraldajad ergutasid viimaseid ka nii toredasti. Ühesõnaga, kui raskused välja arvata, oli tegemist väga suppppper üritusega.

Kui olin oma võistlusest natuke kosuda saanud, tegime Tartu peal väikese ringi, sest parasjagu on toimumas Hansapäevad.
Kella 20. ajal saime ikka tulema ja võis jalad lauale lüüa ;)

Homme magame nii pikalt, kui torust tuleb ja kimame siis Johannaga kodu poole - nii mitu päeva on Tartus oldud, et Abbi igatseb juba mu töökäsi :):)  

Aaaa, eile käisime Tartu Botaanikaaias. Väga, väga ilus koht oli. Ja kusjuures täiesti tasuta!
Klõpsud allpool:










Nüüd magama!

Friday, July 7, 2017

Tartus ringi kooserdamas - Vägilase jooks ja muud jutud

Oleksin pidanud sellest juba viis päeva tagasi kirjutama, aga kohe mitte ei leidnud aega.
Selles mõttes olen ma isegi tubli, et AINULT viis päeva hiljem :)

Eelmisel reedel pakkisime Johannaga kompsud ja võtsime suuna Tartu poole - pühapäeval oli Vägilase jooks ootamas ja Maritele oli ka vaja jõulu-sünnipäevakingid lõpuks ära viia :D

Tartu! Siit me tuleme!

Janeli oli tantsupeol, Karolin oma papsi juures ja seetõttu oligi reisuselle kaks.

Alustasime sõitu suhteliselt varakult ja jõudsime tänu sellele ka normaalsel ajal kohale. Juba samal õhtul tegime Tartu peal kerge jalutuskäigu.
Kerge jalutuskäik ostus tegelikult nii pikaks, et ketsid hõõrusid lausa varvastele villid!!!
Enne jooksmist on ju ikka tore, kui varbad villis on :):)

Kohustuslik

Loodetavasti saab neid 15 a pärast samal uksel näha :)

Onu Kristjaniga kudrutamas

Turistid


Tartus olid parasjagu orienteerumise MM ja tänu sellele väisas ka Proua President Tartut. Meie olime just oma jalutuskäiku lõpetamas, kui sireenidega Esimene Auto meist mööda sõitis:

Proua President

Laupäeval võtsime suuna maale, kus käisime igasugu sulelisi ja karvaseid vaatamas. Seal oli igas kaliibris jäneseid, lisaks lehmad, lambad, hobused ja paras ports sulelisi. Mina sain vähemalt teda, milline pärlkana välja näeb :):)

Hobulausuja

Pärlkanad

Vissimuud

Laupäeva õhtul vaatasime telekast tantsupidu.
Olgugi, et ma mitte ühtegi korda Janelit ei näinud, oli kogu aeg kerge klomp kurgus ja heldimusepisar silmanurgas. Peale igat tantsu plaksutasin omaette.
Marite ei hakanud ka midagi ütlema - eks ma ju kergelt metsapoole olen :):)
Igatahes oli uhke tunne, et minu laps ka seal oma panuse andis.
Uudistest võis lugeda, kus lapsevanemad kurtsid lapse niru söögi üle. A la lapsed söövad ainult suppi.
Ei söönud nad midagi! Täiesti normaalset sööki said - suppi, praadi, magustoitu. Janeli oli küll väga rahul.
Eks see ole nii, et kes vinguda tahab, see vingub nagunii ;)
Olgugi, et peopäevadel ei olnud ilm just kõige parem, ütles Janeli, et tema läheb järgmine kord jälle.
Mina ka!
Loomulikult pealtvaatajaks - siis saab lapsest klõpsu ka teha ;)

Pühapäev kuulus niisiis Vägilase jooksule.
Johanna ja Marian olid ka Väikesed Vägilased:

Enne starti

Vasakus nurgas, käsikäes :):)

Kiirus on üleval

Viimane takistus

Lõpuspurt

Finishis

Peale lastejooksu sain mina oma võimed proovile panna. 
Distantsi pikkus oli 8 km, aeg 52:31
Üldtabelis 256 lõpetanu seas 118. koht, naiste arvestuses 59 lõpetaja seas 12. koht. Taas kuldne keskmine.
Jooksuga olin enam-vähem rahul. Oli põnevam, kui Narvas, samas oli paar sellist kohta, kus võiks nagu kiunuda. Osad takistuse ületamised/mitteületamised olid kuidagi ajuvabalt ära lahendatud. Kui mina vedasin kätega end rõngaste abil ühest otsast teise, siis pidin veel peale seda roomama minema. See, kes kohe alguses vaatab, et ta ei jõua, läks trahviringile (100-200 m) ja ei pidanud peale seda isegi mitte roomama. Trahvid võiks ikka pikemad olla, sest muidu polegi pointi osasi takistusi teha - kui võhma on, siis tasubki trahvikaid joosta. 
Sama teema oli käte abil torude kaudu ühest otsast teise minema - kui torusi üldse ei teinud, pidi 25 pumpa tegema, kui valisid laiade vahedega torud, siis 10 pumpa, kui väiksed vahed, siis 15 pumpa. Kui mul tugevad käed on, siis ma ei hakka ju üldse seda toruasja vaatamagi, võtan oma 25 pumpa ja jooksen edasi. Need kaks takistust olid õigluse suhtes sellised küsitavad. Muidu oli võistlus üsnagi supper. Veetakistusi oli üsna mitu, mudarallit oli ka piisavalt, heinapakkidest üles ronimine oli minusuguse jupi jaoks päris keeruline...
Ühesõnaga pilt jutustab ise:

Esimese grupi start

Veetakistus

Palgivedu

Liivas roomamine

Kotivedu - päris raske oli!

Mudarada

Mudaaukku

Tasakaalu

Palgi alt ujumist

Takistuse ületamine

Rehvide vahelt mudarallit

Heinapakkidel ronimist

Tugevatele kätele

Viimane Vägilase etapp toimub 6.augustil Lähtes. 
Kokkuvõtvas arvestuses olen ma naiste seas praegu kolmandal kohal, nii et mine tea, kui Lähtes pekk hästi põrkab, siis saangi kokkuvõtes kolmanda koha, kui pekk põrgata ei viitsi, siis neljanda - teisi ohustajaid ei ole, peale ühe ;)
Eks see siis Lähtes paistab.

Peale jooksu sai end Marite juures puhtaks kasitud, laulupeo alguse ära vaadata ja siis kodu poole liikuma hakata. 
Kui tulles oli mul üks laps, siis tagasi sõitsin juba kolmega:

Reisusellid jätsipeatusel

Jätsipeatus Kärus

Karolin oli ka oma papsiga juhuslikult Tartus, nii sain tema samuti peale võtta ja Marian tuli lihtsalt väiksele puhkusele.

Terve nädal möödus Abbil nii kiiresti, sest tööd oli palju - ehitasin jänestele aeda, tassisin kive, niitsin muru, mässasin sissesõditeega, vedasin mulda jne.jne.jne. 

Praeguseks olen aga tagasi Tartus, sest homme toimub Tartu triatlon. 
Kevadel ei olnud mul üldse plaanis selles osaleda,  sest distantsid on suhteliselt pikad - ujumist 1,5 km, ratast 40 km, jooksmist 10 km. 
Mõned nädalad tagasi tuli siiski uitmõte, et prooviks ikka selle ka ära. Maksin selle uitmõtte ajal kohe osavõtutasu ära (70 €) ja nüüd enam tagasiteed ei ole.
Eelmisel nädalal hakkasin korra kahtlema, et kas tasub ikka minna... Sel nädala ei ole ühtegi trenni ka teha jõudnud ja viimane ujumine sai tehtud Paide triatlonil, seega...
Selle võistluse puhul on tõesti eesmärgiks lõpetamine, isegi viimane koht ei häiriks. 
Kontrollajaks on 4 tundi, ise olen arvestanud, et 3 tunniga peaks tehtud saama küll ja seega ei tohiks enne minu lõpetamist uksed veel lukus olla :):):)

Ujumise ajaks ennustan  ca 35-40 minutit, rattasõiduks 1:20-1:30  ja jooksmiseks 1:05-1:10, kokku siis tibake üle kolme tunni. 

Nüüd lähme linna peale ja vaatame, kus on start ja kus on finish ;)

Ja kui homme ikka elusalt finishisse jõuan, siis saab seda kohe ka kajastatud ;)

Ahhoi!