Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 2. mai 2018

Minust sai vanaema!

Siis, kui kevad koos linnulaulu ja päiksega kohale oli saabunud, seadsin sammud jäneste aeda, et puuri eest nn lumetõke ära võta. Meil on kogu aeg puur lahti, aga et lumi sinna sisse ei tuiskaks, siis panime ühe plaadi ukse ette. Kui olin plaadi eest ära võtnud, siis pistsin korra pea ka puuri sisse, et vaadata ega seal mingeid üllatusi ees pole.
Ei teadnud ju ka, mis soost meie jänesed on!
Puuris üllatusi polnud ja hing oli kohe rõõmus :):)

Kaks päeva hiljem helistas Janeli ja teatas:"Emme, meil on 6 jänesepoega!!"

Suunurgad vajusid mul alla, sest see oli uudis, mida ma kuulda ei tahtnud!
See mõjus mulle kuidagi psühholoogiliselt, ei tahtnud mitu päeva jäneste juurde minna.
Kerge nördimus või nii. Et kui on oma jänesed, siis tahaks nad ju tegelikult endale jätta, aga nii palju  jätta ei saa. Ühesõnaga blaa-blaa-blaa...

Kui olin oma esialgsest nördimusest toibunud, siis läksin poegasid uudistama ja neid ei olnud mitte 6 vaid 8!

Ühesõnaga Luisast oli saanud Luis ja minust vanaema
Kui jänestele süüa käin viimas, siis hakkan juba kaugelt rääkima, et emme tuleb!
Nüüd siis vanaema :D





Nad on niiiiiiiii armsad!
Ja see, kuidas nad ükshaaval sealt puuri ümbrusest välja hakkasid tulema, oli lihtsalt äge!

Siit nad tulevad :)

Eelmisel nädalal panin meie piirkonna FB-sse kuulutuse, et jäksid otsivad uut kodu.
Läksid nagu soojad saiad!
Kui kõik põhimõtteliselt laiali olid jagatud, siis oli nagu kahju.
Saa nüüd aru!

Tänaseks on neli neist ära viidud ja kui Janelile-Johannale seda ütlesin, siis olid mõlema silmad kurvastusest märjad.
Ja kui neil silmad märjad olid, siis ei saanud ka mina kuiva silmaga jääda.
Muidugi on kahju ära anda, aga mis teha...

Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas nad end nii kaua peita suutsid! Nad on ju mingi 2 kuud vanad tegelinskid! Täielik müstika!

Söövad ise ja puha - siit ka väike kaader nosimisest

Jänksid jänksideks, mul oli eelmisel nädalal sünnipäev!
Tavaliselt ei viitsi ma sellest üldse mingit teemat tõstatadagi, aga mulla lõhna oli nii kaugele tunda, et kauged sõbrad võtsid kolm mullakotti kaasa ja tulid kohale. See oli nii äge! Õnneks tõid ikka natuke seemneid ka ;)



Tarmo koos kohalike sõpradega kinkisid kitarri ja ma ei saa ju kekutamata jätta! Nüüd pole muud, kui natuke harjutamist ja võib jõuluduurile kirikuid bronnima hakata :)
Aitsihh, aitsahh, aivelle! :D

Sünnipäevasid ma üldiselt pidada ei viitsi. Kooki, kohvi, salatit ja väikse snapsi saab alati ja need, kes end piisavalt sõpradeks peavad, tulevad ka kohale. Nii mulle meeldib ;)

Nii ja nüüd siis minu loosung - sünnipäevaks koju!
Oleme koju jõudnud, aga nipet-näpet on veel teha ja seega ei hakka kaadritega veel pommitama :)
Kuna uued omanikud tahtsid meie vanasse korterisse sisse kolida, siis pakkisime oma kompsud kokku ja tulime tulema. Ütleme nii, et elame endiselt karpide otsas!

Ma ei hakka kuupäeva välja hõiskama, millal 100% valmis saame.
Ilmselt suve jooksul millalgi. Nüüd tulevad juba talutööd ju peale ja peab hakkama oma aega sinna ka jagama.
Valmis jõuab siis, kui jõuab! Jõuluks ikka! :D
See on hullumaja, kui palju kulub aega, kui tahad teha korralikku remonti!! Jõhker!
Eks tööd oli palju ka, aga ikkagi.

Ühesõnaga toimetame edasi ;)


teisipäev, 24. aprill 2018

Võhandu paadimaraton - ilmselt aasta elamus!

Ma ei olnud üldse plaaninud, et võiks midagi sellist ette võtta, aga kursavend Andrus tegi ettepaneku, pakkus kanuud ja nii saigi sellest kinni haaratud.

100 kilomeetrise retke võtsime hetke Tarmoga. Tahtsime näha, kas tuleme tagasi läbi näritud kõridega või oleme ikka sõbrad edasi :)

Ettevalmistus oli meil üks suur ümmargune null - ei olnud me varem kumbki aere korralikult käes hoidnud (noh, kui nüüd eelmise aasta Läänemaa Sõprade Liiga ca 100 meetrine solgerdamine välja arvata) ja lisaks oli üleüldine füüsiline ettevalmistus puudulik. Minul pole trennideks aega olnud ja õlg on ka tegelikult juba oktoobrist saadik rivist väljas.

Kodutöö tegime korralikult ära, sest varustus oli meil selline kaasas nagu hakkaks maailma lõpp kohale jõudma :):)
Eks meile oli igasugu õudukaid ka kokku räägitud ja parem karta, kui kahetseda.

Võistlusele anti start laupäeva hommikul kell 7:00 Tamula järvelt. Võrru sõitsime juba reede õhtul, viisime kanuud stardipaikka ja läksime koikule tudile.

Äratus oli 5:45. Oleks pidanud ca pool tundi varem olema, sest jäime starti hiljaks. Teised istusid ammu juba oma paatides, kui meie alles oma kolaga ringi tuiasime. Kuna me nagunii õigeaegselt starti ei jõudnud, siis tegin rahulikult vähemalt mõned pildikesed ;)



Läksimegi teele viimaste seas, sõudmise alguseks võib lugeda 7:13

Alguses tuli teha ring ümber Tamula järve. Kuna oli pisut tuuline, siis oli ka lainetus. Meie ees käis üks süst kohe ümber ja olime õnnelikud, et ise kuiva nahaga järve pealt tulema pääsesime.
Meid hoiatati juba ette, et see järve ring ongi kõige nürim, edaspidi läheb lõbusamaks. Nii ka oli. Järve peal oli igav ja see võttis aega kusagil tunni ringis. Esimesed 10 km sõitsime igatahes 1,5 tundi.

Päris lahe oli mööda neid jõgesid sõita. Pilte eriti teha ei saanud, sest oli hirm, et kukume ümber ja ei tahtnud sel moel oma telefonist ilma jääda. Aega ajalt koukisin telefoni minigrip kotist ikka välja ja klõbistasin mõne foto. Vanemad olijad panid telefone muidu kandoomide sisse, aga ma ei oleks küll viitsinud oma telefoni selle limaga kokku päkerdada. Minigrip kott toimis ka hästi ;)

Kõik on alles ees

Esimene paatide ülevedu

Silla alt läbi

Selliseid kaunitare oli palju

Mõnus saun jõe kaldal

Esimesed 30 kilomeetrid läksid väga ludinal. Ei saanud arugi, et tund või paar või kolm juba sõitnud olid. Keha pidas vastu, tunne oli hea, ilm oli suurepärane, inimesed olid toredad - no lihtsalt supppper. 

Kuni esimese toitlustuspunktini oli suhteliselt rahulik sõitmine. Vahepeal vajus küll üks suur puu vette, aga see ragises üsna pikalt ja keegi sinna alla ei sõitnud. Vaatepilt oli vägev, filmida ei saanud, sest telefon on liiga pakitud. Paar korda oli ka sildade alt läbi sõitmist. Ühe silla alla sattusime küljega ja siis oli küll kerge ärevus see, et äkki lähme kanuuga ümber. Ei läinud.

Esimene söögipaus oli 41 kilomeetril. Mõtlesime alguses, et teeme ühe sooja supi, aga rahvast oli liiga palju, kõht ei olnudki eriti tühi ka ja seega otsustasime, et sõidame peale pissipausi edasi. Matka jooksul oli kolm kohta (või oli neli? - juba ei mäletagi), kus paat tuli veest välja tirida ja siis teiselt poolt jälle sisse lasta. Pean mainima, et kanuu oli üsna raske. 
Nõrgematel käisid kõrvalised isikud paate tassimas :D

Peale seda pausi tuli selline kanuutamine, kus toimus ka põnevaid juhtumisi. Tulid väiksed kärestikud, kus paadid ikka ümber ka käisid. Meie nägime umbes 12-15 sellist paati. Kaks kanuud käisid täiesti tühja koha peal ümber ja sellises kohas, kus oli suhteliselt paha kaldas liikuda. Neid küll ei kadestanud. Tegelikult ei kadestanud kedagi, kes ümber kukkusid ja olime õnnelikud, et ise kuivaks jäime. 
Kui toidupunktist ära sõitsime, vaatasin, et osadel paatidel oli otstesse kiled panud. Mõtlesime kohe, et niisama need ei ole ja kuna mina sõitsin ees, siis tõmbasin endale ühe suure prügikoti jalga ja tirisin selle põhimõtteliselt rinnuni. Hea oli, et nii tegin, sest kui poleks teinud, oleksid kõik riided märjad olnud. Nimelt kärestikest alla sõites loksus vesi päris suures koguses eesotsast kanuusse. Seda sai Tarmo siis rahulikemates kohtades kopsikuga taas välja loopida ;)

Ma ei tea, kas me ei pannud kumbki Reos kilomeetrite silti tähele või milles see asi oli, aga me aerutame ja aerutame, aga märki ei tule. Teame, et 6 km silt peab tulema. Ise ei osanud ka hinnata, kui palju sõitnud oleme. Lõpuks tuleb silt, et jäänud on 36 kilomeetit ja see tegi küll meele rõõmsaks. Mõtlesime, et sõidame 6 kilomeetrit, aga tegelikult olime sõitnud hoopis 14. Puhas võit ju! Tõesti, seal jõe peal ei oska absoluutselt sõidu pikkust hinnata.

Kui olime oma paadiga 50-60 km peale jõudnud, siis tuli minu poolt esimene nö ära kukkumine. Haige õlg andis tegelikult juba 30-40 km peal märku, aga siis tegin rohkem teise käega tööd. 50-60 km peal oli aga selline tunne, et mõlemad käed kukuvad kohe küljest ära. Ei saandki aru mis asi see täpsemalt valutas. Ilmselt kõik - liigesed, lihased, pekk :)

Kuidagi sain sellest august üle ja jõudsime teise söögipunkti, mis oli 76. kilomeetril. Otsustasime ka seal, et ei hakka sooja toitu võtma, kiire pissupaus ja kanuutame edasi. Meil oli selles mõttes piisavalt nosimist kaasas (banaan, kommid, shoksi, keedumuna, õllepunne jne), et tühjakõhu tunnet küll ei tekkinud. 

84-91 kilomeetritel olime me mõlemad suhteliselt augus, sest rada oli igav ja jama ja tuul puhus kanuud kaldasse ja üldse oli sada häda. Jõgi oli selline hästi lai ja tekkis järve tunne, aga järvel pole üldse põnev kanuutada. Igatahes olid need väga nürid ja igavad ja vaevalised 7 kilomeetrit! 
Lisaks oli jook otsa saanud ja kurk kuivas.
Õnneks 9 km enne lõppu, kui pidime taas korra paadist välja ronima, et paat üle vedada, anti kõigile üks Red Bull. Kallasime kahepeale ühe sisse ja ronisime taas kanuusse. Ei tea, kas see Red Bull mõjus sedasi või innustas meid juba lähenev finish, aga tegime sellise lõpuspurdi, et anna aga olla. Kui minema hakkasime, siis nägime ees ühte paati. Võtsime eesmärgiks vähemalt see kinni püüda. Peale seda tuli veel paate ja veel ja veel. Lõpus oli meil juba hasart ja kokku noppisime sedasi 10 paati, meid nopiti ühe korra. 
Meie paadiklassis olime esimeses vaheajapunktis 41 kohal, lõpetasime 17 kohaga.
Üldse oli paatkondi registreeritud 1040, kellest sadakond ei tulnud üldse startigi ja sadakond katkestas. 
832 lõpetanu seas olime meie 519. kohal - oleme tulemusega väga rahul. 

Lõplik aeg oli 14:24:15, kella juurde pääsesime hilinemisega

Tasu 14-tunnise raske tööpäeva eest :)

Kui sõidu alguses seadsime omale eesmärgiks, et peame sõidu lõpuni sõitma, siis peale esimest toitlustuspunkti oli selge, et katkestada me küll ei kavatse. Uueks eesmärgiks oli kohale jõuda 13 tunniga. Kui tunnid edasi olid läinud ja nägime, et 13 tunni sisse ei jõua, siis võtsime sihiks selle, et valges kohale jõuaks. Jõudsime! Ei pidanudki kaevurilampe otsa ette sättima ;) 

Olgugi, et meil oli külmarohi ka kenasti kaasa, ei läinud seda vaja, sest ilm oli soe ja kuna püsisime kenasti paadis, siis ei tekkinud mitte kordagi külmatunnet. Igaks juhuks peab pläsku ikka kaasas olema ;)

Tiimitööna saime üllatavalt hästi hakkama, alguse poole oli tibake nääklemist, aga see käib asja juurde ja see oli ka ilmselt seetõttu, et kanuutamise kogemused puudusid. Sel päeval kuulsin ma ilmselt kõige rohkem sõnu "tõmba", "vasak", "parem".  Seda esimest ikka kõige rohkem. Ise tõmbasin elu eest, aga näe - ikka vähe :D

See oli vägev kogemus ja kindlasti oleme ka järgmisel aastal platsis.  
Kaks päeva peale sõitu ütles Tarmo, et tema ootab juba uut maratoni :):)
Mina olin pühapäeval omadega täiesti läbi ja lihased olid kõik nii valusad, et ei saanud isegi korralikult naerda. Kohe näha, kes paadis rohkem tööd tegi :D :D

Meie kiidame seda üritust taevani ja soovitame kõikidel, kes vähegi viitsivad ja hakkamist täis on, Võhandu maratonil ära käia.

See on elamus!

neljapäev, 12. aprill 2018

Pildigalerii - Peterburi

Eelmisel nädalal sai Peterburis käidud, aga pole jõudnud pilte üles panna, sest hetkel on nii kiire, nii kiire, nii kiire. Täpselt nädala pärast peame oma vana korteri vabastama, et uued omanikud sisse saaksid kolida. Korter müüdud nigu nipsti - ei pidanud isegi kuulutust kuhugi panema ;)

Meie uus eluase ei ole veel täielikult valmis ja seega on ülesanded hetkel sedasi jaotatud, et härra kõpitseb korteris ja mina olen abitööline, kes oma karpide-kastidega päeva jooksul vähemalt  870656434324 trepiastet astub! Vähemalt! Ütlen päris ausalt, et see kolimine on üks kohutav tegevus. Kui härra teeb peale tööpäeva ettepaneku jooksma minna, siis arvata võib, et ma ei arva sellest suurt midagi :D
Praegu ei viitsi ma end millegi pärast üldse trenni mõttes liigutada. Sel aastal jätan ilmselt kõik võistlused vahele - ei orienteerumist, ei ekstreemjookse, ei triatlone, ei Marimetsakappi - mitte midagi.
Noh, välja arvatud meie kohalik Jüriööjooks ja 100 km Võhandu paadimaraton.
Võhandu maratonil hakkab nalja saama, sest ei mina ega härra ole isegi mitte kanuuga sõitnud, veel vähem mingit trenni teinud. Kursavend ütles, et tal on paat üle ja pakkus seda mulle. Ma ei saanud ju nii huvitavast pakkumisest loobuda ka :D :)

Ühesõnaga Peterburi...

Väga ilus, väga võimas, väga romantiline, väga, väga, väga linn. Mulle tohutult meeldis ja kindlasti kavatsen sinna veel tagasi minna.

Galerii:

Iisaku katedraal

Kaasani katedraal










Jää ei pea minema, et päike võtaks :)



Ka turist :)


Erimitaaź



Lagi








Põrand


Lagi


Põrand

Põrand

Põrand

Tsaari tool

Põrand

Põrand



Mosaiik põrand


Äratuskell :)

Põrand


Põrand



Rembrandt



Maal minu lapsepõlvekodus :)








Põrand


Põrand

Põrand

Amor

Kullast tuba



Sutsuke kulda



Suurem osa pilte on tehtud Ermitaaźis. Väga võimas, luksuslik ja huvitav koht.
Vaatamist on seal nii palju, et ühe päevaga seda kindlasti läbi ei jõua käia. Ei tea, kas piisaks kaheski! Meil jäi küll igatahes väga suur osa vaatamata. Ongi veel üks põhjust, miks taas sinna minna ;)

Nagu piltidelt näha, siis võlusid mind väga põrnadad. Selliseid põrandaid annab ikka teha.
Ja lagesi...
Ja kõike muud.
Ei kujutagi ette, kui palju sinna raha kulunud on. 200 Eesti aasta riigieelarvet? 500? 1000? Ühesõnaga väga vau!

NB!Samal ajal, kui meie Ermitaaźis käisime, toimusid palee väljakul ettevalmistuseks 9.mai pidupäevaks

Eeeem, 9.mai on veel mägede taga, aga juba käib hommikust õhtuni selline andmine :)

Käisime ka Kaasani katedraalis ja seal oli samasugune vau! Kui palju on sinna panustatud ja kui võimsad need seest on. Tegin ka mõned pildid, aga see ei anna ikka sellist efekti, kui ise suu ammuli vaadata.





Eestilased pidavat kõige usuleigem rahvas olema. Mina ei ole samuti usklik, aga kirikutes meeldib mulle ikkagi käia. Ei teagi miks, lihtsalt niisama. Ega ma sinna väga tihti satu, aga kui satungi, siis tunnen end seal meeldivalt.

Kui seal Kaasani katedraalis olime, siis tahtsin tegelikult küünla põlema panna - Signele, Andresele, Kemerovos hukkunud lastele...
Jäi panemata, sest kartsin, et teen mingi vale liigutuse. Võlts ei oleks see olnud, sest see oleks tulnud sügavalt südamest. Tõesti on kahju, et inimesed sedasi lahkunud on...
Oleks võinud ikka panna!

Kemerovo laste mälestuseks oli Aleksandri samba juurde lilli ja mänguasju toodud.
Seda vaadates, tulid pisarad reaalselt silma.
Kui julm võib olla maailma ja kui õhuke on tegelikult jää, millel kõnnime. Hommikul läheb pere lastega lõbusalt aega veetma, õhtuks ei tule neist kedagi enam tagasi... Jõhker!



Läks natuke halaks kätte, aga eks see elu ongi vahel selline.

Homme uus päev, saab taas mööda treppe joosta :)