Total Pageviews

Sunday, February 18, 2018

Merel suusatamas ja näpunäiteid kelgutamiseks :)

Terve Eesti käis vist sel nädalavahetusel talverõõme nautimas - nii ka meie.

Mere peal on suusatamiseks praegu nii head tingimused, et patt oleks selliseid tingimusi mitte kasutada.

Eile suusatasime Tauksi saarele, poolt tundi sinna, tunnike saarel ja pool tundi tagasi.
Tegime seal lõkke, sussutasime vorsti, jõime kuuma teed ja nautisime täielikku vaikust. Vääääääga mõnus oli!

Täna suusatasime niisama mööda ranna äärt, aga homme on plaanis Rohukülla välja suusatada. Arvan, et umbes tunniga peaks ära sõitma küll.

Ei saa selliseid olusid niisama raisku lasta, ei saa!!

Valmis saaretama

Tauksi, siit me tuleme!

Kohal :)

vorst maitses hästi ;)

ilus


Käisime eile veel Paliveres kelgutamas ka.



See kumm saigi ainult ühe sõidu teha! 

Siit siis stiilinäide sellest, kuidas Aasta Emad kelgutavad (häälega vaatamine soovituslik).
:D:D

Mina ütlen küll, et need veebruarikuu ilmad on nii suurepärased olnud! Lapsed on ka enamus ajas õuest ja lustivad maja ees, liumäel. Nüüdseks on nad selle mäe juba nii jäässe lihvinud, et saab juba tagumiku väel ka päris kaugele liuelda.








Vaadates ilmaennustust, siis samad ilmaolud jätkuvad veel vähemalt kaks nädalat.
Ajeeeee!!!


Wednesday, February 14, 2018

Inimesed on väiklased!

Mõtlesin pikalt, kas ma kirjutan sellest või mitte. Otsustasin siiski seda teha.
Esiteks selle pärast, et pöörata tähelepanu probleemidele, millega paljud meist kokku ei puutu ja ei oska seetõttu ka tähele panna. Teiseks seetõttu, et avaldada imestust selle üle, kui väiklased võivad mõningad inimesed olla.

Oli septembrikuu pärastlõuna, kui parasjagu Haapsalust kodu poole sõitsin. Ühtäkki märkasin, et tee ääres kõnnib minule tuttav inimene.

Sõitsin temast esialgu mööda, sest ei olnud päris kindel, kas tegemist oli sellesama inimesega, kelleks teda pidasin või mitte.

Kuna tegemist on päris eaka elanikuga, kellel oli bussipeatuseni veel üsna pikk maa kõndida, siis otsustasin igaks juhuks ikkagi ringi pöörata ja tagasi sõita.
Tegemist oli siiski selle inimesega, kelleks teda pidasin.

Abbil ringi askeldades, olen talle aastaid tere öelnud, kui ta, ratas käe kõrval, talust möödunud on. Oli ilmselge, et kusagil meist edasi ta elab, aga kus täpselt - sellest polnud õrna aimugi.
Ma ei teadnud tema nimegi.

Tol septembrikuu päeval võtsin ta auto peale, et ta keskusesse ära viia.
Alustasin autos vestlust ja küsisin, et kuidas tal läheb.

Seda, millise vastuse ma sain, ei oleks küll osanud oodata.

Kuna sõit oli tegelikult lühike, siis väga palju me rääkida ei jõudnudki. Aga ometi jäi kõrvu kumama see, et tema maja katus on sisse varisenud ja ta ei teagi, kuidas ning kui kaua ta üldse majas veel elada saab, et keegi teda ei aita.

Kui küsisin, et kas tal siis kedagi ei ole, kes teda aitab, siis sain eitava vastuse.

Jõudsime keskusesse.
Tema hakkas, ratas käekõrval, oma kodu poole liikuma, mina sõitsin koju.

Tol ööl ei saanud ma korralikult magadagi, sest mõtlesin kogu aeg, et kuidas see vana inimene elab majas, mille katus on sisse kukkunud!

Järgmisel päeval läksin seda maja otsima, et näha, milline olukord on.
Teadsin suunda umbkaudu, sest seal taga on ainult üks tee, mille ääres majad paiknevad.

Esimese hooga sõitsingi võõrasse hoovi. Pöörasin ringi ja olin nõutu - helistada ka ei saanud, sest ei taibanud telefoninumbrit küsida. Hakkasin maja otsima lagunenud katuse järgi.

Hoone sai leitud.

Autoga maja juurde ei pääsenud ja seda sel lihtsal põhjusel, sest ei olnud sõiduteed, mida mööda sõita oleks võinud. Oli ainult kergelt aimatav jalgtee. Läksin mööda seda majani ja eeldasin, et tegemist peaks olema õige majaga, sest pool maja katust oli sisse varisenud - nii nagu ta mulle räägitud oli.

Lähenedes majale ei saa ma öelda, et pilt ilus oleks olnud.

Kogu maja ümbrus oli põhimõtteliselt üks suur niitmata heinamaa. Ainukesed kohad, kus kasvav rohi teravat lõikeriista näinud oli, oligi kõnnitee.

Lähemale jõudes ei läinud pilt teps mitte ilusamaks. Üks pool maja katusest oli sisse varisenud. Teine pool püsib hetkel veel püsti, aga... Katusel ilutsev korsten seisab koos vist ainult ausõna tõttu, majale paigaldatud eterniit oli 4-5 kohast alla vajanud ja pilliroos oli kasvavate taimede näol tekkinud juba uus elu. Harja- ja korstnaplekk ei kannata üldse mingit kriitikat.

Koputasin uksele, see oli lukus.
Trepil seisis pappkarp koos oksaraagudega.
Kobistasin natuke kõvemini ja uksele ilmus seesama Vanainimene.
Selgitasin talle, et mind jäi tema eilne jutt kripeldama ja tulin olukorda vaatama.
Nii ta siis näitas mulle oma maja väljastpoolt ja selgitas juurde seda, mida selgitada oli.

Mul tekkis saadud info põhjal sadamiljon küsimust! Alustades sellest, et kui maja katus on aastaid juba sellises olukorras olnud, kas keegi üldse on huvi tundnud, kuidas ta seal elab...

Lisaks katuseloole, sain teada, et tal ei ole talveks isegi küttepuid. Kütteperiood oli juba käimas...
Seesama papist karp koos oksaraagudega olidki tema "puud", millega ta elamist "soojaks" kütab!

Üllatuseks oli see, et põllumees, kes tema maadelt heina niidab, ei ole talle juba viimased neli aastad kopikatki rendiraha maksnud!

Kõige hullemini lõi mind pahviks see, kui sain teada, et Vanainimene elab kuust kuusse pensioniga, mille suurus on 175,94 eurot!!!

Selle 175,94 euro eest peab ta ostma kõik, mis eluks vajalik. Kuidas ta seda teeb??! Mis valemiga?

Ma usun, et me vestlesime sel päeval oma paar-kolm tundi. Mida rohkem ma kuulasin, seda haledamaks mu enda olukord muutus, sest ma ei suutnud aru saada, et kuidas see võimalik on, et üks Vanainimene sedasi elab.

Põhimõtteliselt sai mulle sekundiga selgeks, et sedasi see olukord jätkuda ei saa ja lubasin talle, et võtan midagi ette.

Esmases järjekorras lubasin talle organiseerida küttepuud ja teisena saada põllumehelt kätte rahad, mis tal rendi näol saamata on jäänud.

Paari-kolme päeva jooksul oli toodi esimesed küttepuud ja paari-kolme nädalaga oli kogu talvepuud juba suure tee ääres ootamas. Maja lähedale neid viia ei olnud võimalik, sest teed ju pole!

Põllumehega sai samuti põhimõtteliselt kohe ühendust võetud. Saime kokku ja arutasime asja. Kui küsisin temalt, et miks ta ei ole viimastel aastatel põllu kasutamise eest enam renti maksnud, siis sain eriti kummaliseks vastuseks selle, et maaomanikuga on keeruline suhelda.
Mis mõttes nagu?
Mis puutub siia see, kui keeruline on inimesega suhtlemine?!
Kui sa kasutad tema maad, siis maksa talle nagu kõikidele teistele maaomanikele ja asi on korras!
Et kui inimesega on "keeruline" suhelda, siis ei peagi midagi maksma?

Summa osas tahtis ta ka odavamalt läbi saada, pakkudes oluliselt väiksemat rahanumbrit, kui reaalselt makstakse. Kuna mul omal on ka juhtumisi põllumaad, siis teadsin, mis see keskmine hind tegelikult on. Küsisin siit-sealt veel infot juurde ja  esitasin lõpuks omapoolse õiglase numbri - saime käed löödud ja mõned päevad hiljem oli raha Vanainimese kontole üle kantud.

Kolmandaks suuremaks mureks oli korsten, mis seisab püsti ilmselt ausõna peal. Tutvusringkonnas on mul päris mitu pottseppa ja seega ei olnud laduja leidmine keeruline. Kiirelt sai kohale toodud vajalikud kivid-segud, aga kuna ilmad ladumist ei soosinud (vihm vihma otsa), siis jäi ladumisprojekt pooleli - tuleb oodata. Õnneks on pööningu osas korsten ilus ja tugev - ohtlik see ei ole.

Katusepoolel, mis veel püsti on, olid osad eterniidid oma kohtadelt ära vajunud ja Tarmo pani need plaadid oma kohale tagasi, et natukenegi olukorda paremaks muuta. Katuseharjaplekk on muidugi kauge minevik ja seda ei õnnestunud tagasi panna, sest iga samm, mis eterniidil astutud sai, tähendas plaadi purunemist. Kohati ongi seal 3-4 plaati üksteise all.

Kui esimesel kohtumisel, mil maja juurde läksin, oli Vanainimese koduuks kiivalt kinni ja ma majja sisse ei pääsenud, siis juba teisel kohtumisel istusin ma köögilaua taga ja kuulasin tema muresid. Ühel õhtul istusime nii, et ma lihtsalt aimasin õhtuhämaruses tema siluetti. Näha ei olnud ammu enam midagi. Lampi ka ei saanud põlema panna, sest seda lihtsalt ei olnud. Laes rippus ilma pirnita pirnipesa. Sama olukord oli ka kõrvaltoas. Elektrisüsteem on aastast 1965 ja igakord, kui Vanainimene magama läheb, lülitab ta põlenguhirmust korgid välja.

Kui meie puhul on elementaarne, et paneme pimenedes lambi põlema, siis tema sai oma vähest valgust küünlast! Ilma naljata! Alguses ei saaud ma aru, mida ta mõtles lausega, et valget aega on vähe ja ta ei saa väga pikalt lehte lugeda. Nüüd sain aru küll!

Mõni aeg hiljem läksime sinna koos elektrikuga, kes olukorra üle vaatas ja asjad toimima pani. Viisime ka lühtri ja paar lampi. Põhimõtteliselt – saagu valgus! :)

Kuna külm oli tulekul ja kütmiseperiood juba käimas, siis huvitas mind ka küttekehade olukord. Need olid iseenesest terved (mis on vägagi positiivne!), aga tahmatopsid ja -luugid olid täielikult läbi roostetanud ja kõikides olid suured augud sees! Igal viimasel kui ühel! Pole ime, et pliidil tõmmet polnud ja soemüür soojaks ei läinud! Pliidiuks oli ka oma aja ära elanud. 
Kutsusime korstnapühkija, kes lõõrid ära puhastas, Tarmo vahetas välja kõik tahmatopsid/luugid ning pani uue pliidiukse. Kumbagi tuppa sai pandud suitsuandur ja seega võis kütmise küsimuse lukku panna.

Tubade põrandates on suured augud, osad vajumisest, osad rottide puretud. Pole vist seina, kus poleks kilukarbi plekist ketast...

Puidust aknad on tihendatud kile, riide või ajalehega, et soojakadu väiksem oleks...

Ükski uks ilma ajalehest tihendita kinni ei seisnud...

Ühe toa laes „ilutsevad” kaks niisket laiku, mis tähendab seda, et pööningult tuleb vett läbi ja see tähendab omakorda seda, et katus, mis hetkel veel püsti seisab, laseb läbi. Pole ka ime – harjaplekki ju pole.

Käies pööningul saigi selgeks, et püsti seisev katusepool vajab lähiajal kindlasti doktorikätt, sest üks sarikapalk, üks vahetala ja katuse otsanurk on kas päris mäda või pool-mäda. Ühesõnaga ei midagi roosilist. Ei julgegi ennustada, kui kaua see katus sellises olukorras veel vastu peaks.

Kempsu ja õue olukorda ka kiita ei saa, sest kemps on kohe-kohe pikali kukkumas ja hoovis lokkab rinnuni heinamaa.

Kui asja lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et maja seinad on küll püsti ja küttekolded iseenesest terved, aga kõik muu on nutune.

Mida aeg edasi, seda rohkem me seal käima hakkasime. Küll üksi, küll Johannaga. Kui tekkis mingi küsimus, kus mehe kätt vaja oli, siis koos Tarmoga. Kui juhtuski nii, et mõnel korral tuli ca nädalane paus sisse, kus ma sinna ei läinud, siis oli Vanainimene juba mures, et miks me juba ei tule. Ja kui me pausi järel jälle läksime, siis oli kohe näha, et inimene oli õnnelik.
Pole ka ime, sest inimene on ca 20 aastat täiesti üksinda elanud. Mitte kedagi tal ei ole!

Päris julm olukord tegelikult – esiteks sul ei ole mitte kedagi ja sa elad ihuüksinda majas, kus valitseb sisuliselt pimedus ning muutub iga aastaga ainult hullemaks.

Vähe sellest, et maja olukord nutune on, puudusid inimesel täiesti elementaarsed asjad, alustades teravast juurviljanoast või taskulambist ja lõpetades kiirkeedukannu, külmkapi või pesumasinaga. Pole vettki, mis pesumasinast me üldse räägime. Ühesõnaga puudus oli pea kõigest.

Pole ka ime, sest 175,94 euroga ei olegi võimalik mitte midagi lubada. Endiselt imestan kuidas sellise summaga võimalik elada on!?

Mingil ajal rääkis Vanainimene, et varasemalt saagis ta ise ka küttepuid, aga viimati sai ta seda teha kolm aastat tagasi, sest saag kulus nüriks ja sellega polnud võimalik enam saagida. See oli kolm aastat tagasi!

Ma ei mõelnud pikalt, juba järgmisel päeval viisin talle ühe korraliku ja kvaliteetse sae. Kui inimene tahab ennast liigutada, siis tuleb selleks võimalus anda. Ma ütleks, et kehaliselt on ta väga aktiivne ja üldisest pildis on tema füüsis igati ok – toimetab aiamaad, saeb puid, niidab vikatiga nii palju, kui niita kannatab jne.

Kui me oleme näinud, et Vanainimesel midagi puudu on ja me oleme selle asja talle viinud, siis paha lugu on see, et ta tahab asjad ise kinni maksta. See ei sobi jälle meile, sest kui inimese kuu sissetulek on nii nadi nagu see parasjagu on, siis tal lihtsalt ei ole võimalik neid asju omale lubada ja seetõttu pole ta neid ka ju ostnud.
Meie eesmärk on ikka see, et inimesel oleksid hädapärased asjad olemas ja ta saaks oma igapäevaseid toimetusi toimetada, mitte iga hinna eest kulutatud eurod tagasi saada.

Et Vanainimesel võlgnevuse tunnet mitte tekitada, olime kavalad ja otsustasime kõik vajaliku talle jõulukingiks viia.

Need olid, muide, tema esimesed jõulud, üle 20 aasta, kui keegi temaga jõululauas istus. Võtsime soojad toidud kodunt kaasa ja istusime jõululaupäeval mõned tunnid ka tema juures.

Tema rõõmu ja tänutunned ei oska siinkohal kirjeldada. Polegi vaja.

Õhtul käisime kahekesi koos surnuaial - mina oma vanaema, tema enda ema haual. Tavaliselt on ta surnuaial käinud ainult päevasel ajal ehk nii, kuidas bussid liiguvad, aga mina tahtsin talle näidata seda ilu, mis jõululaupäeva õhtul surnuaial tegelikult on. Sel õhtul oli nii suurepärane ilm ka. Oli ilus.

Peale surnuaeda, kui ta tagasi koju olin viinud ja ise jõuluvana tulekuks ema juurde sättisin, siis kallistas ta mind pikalt ja tugevasti. Nii teeb ta alati, kui teda millegagi abistanud oleme. On näha, et inimene on iga abi eest ääretult tänulik, ta tahab kallistada, suhelda...ta tahab, et tal oleks keegi.

Nüüd hakkan ma vaikselt poindini jõudma, miks ma seda sissekannet üldse kirjutan.

Mõni aeg tagasi kuulsin ma nö küla pealt tulnud vahvat kokkuvõtet enda toimetamise kohta - "Virge käib nillimas!"

Arvata võib, et esialgu tõusis mu vererõhk 539803890 peale, aga enam mitte. Kui inimene tahab sellist asja mingil põhjusel rääkida, no andku siis minna.

Ainus, millest ma aru ei saa ja tahaks temalt küsida on see, et  mida ma õigupoolest "nillimas" käin?
Kas Vanainimese 175,94 eurot?
Lagunenud maja?
Mõnda hektarit põllumaad (mille väärtus ei ole isegi nii suur, et saaks majale katuse peale)?
Mida nendest?

Panen siia ka mõned pildid, et oleks üheselt mõistetav mille "nillimisest" ilmselt jutt käib. Fotod räägivad rohkem, kui minu kirja 9234824828303 sõna:


"Tee" talu juurde, mida ei ole olemas

Pool pikali, pool püsti

Maja ümbrus, mis pole kunagi muruniidukit näinud 

Lapitud katus

Tõstmist vajav maja nurk

Katuse nurk pööningult


See koht, kus ka kuningad jala käivad - veidi viltu või nii

 elekter aastast 1965 ja "soojustatud" aknad

sõelaks kulunud tahmaluugid

elutoa lagi toa keskel

elutoa lagi teisest otsast



Vanainimese kogutud "küttepuud"

Kui keegi peale nende fotode vaatamist veel leiab, et see Vanainimene, kes on 20 aastat täiesti üksinda elanud (nendest 11 viimast aastat allakukkunud katusega!) väärib hoolitsemist ja paremaid elutingimusi, siis oleme me ilmselt õigel teel.

Kas selle Vanainimese saatus peaks tõesti olema see, et hiljemalt kolme-nelja aasta pärast kukub sisse ka teine katusepool ja ta viiakse kuhugi hooldekodusse, kus ta 2-3 kuu pärast hääbub ning teadagi mis siis juhtub...

Ei!

Mina leian, et see ei ole õige!

Sellel Vanainimesel on töötavad käed-jalad, toimiv mõistus (ma ütleks isegi terava mõistusega, sest on fenomenaalne, mis moodi ta mäletab numbreid ja kuupäevasid!), pealehakkamine ja tahtmine elada oma kodus, mille on ehitanud tema vanaisa ja kus ta kogu oma elu elanud on.

Tal ei ole lihtsalt rahalisi võimalusi, et oma kodu päästa.

Üks asi on tema kodu päästmine, teine asi on üleüldine suhtumine sellesse Vanainimesse. Ma kujutan ette, et inimene, kes on nii pikalt üksi elanud ja kellel pole mitte kedagi, võib elada sellise tundega, et teda ei olegi mitte kellelegi vaja, tema olemasolu ei pea keegi vajalikuks.

See on kurb.

Mida rohkem ma temaga suhelnud olen, seda rohkem ma tahan tema heaks teha, et näidata, mis maailmal tegelikult pakkuda on. Ta on nii paljust ilma jäänud...

Siia kõlbab väga hästi ütlus, et üks ei suuda aidata kõiki, aga igaüks saab aidata kedagi.

Lubasin Vanainimesele, et leian kusagilt rahalise finantsi, et majale uus katus peale saada. Juba sel aastal näeb ta oma maja ümber ka ilusat hoovi, kuhu tuleb sõidutee, mida ei ole mitte kunagi olnud ja välja vahetame elektrisüsteemi, et iga õhtu ei oleks põlemishirmu tõttu vaja korke välja lülitada. Kindlasti istutame kuhugi elupuid, mis talle Abbil silma on jäänud ja mis talle nii väga meeldivad!

Kogu selle loo juures tõi mulle reaalselt pisara silma juhus, mis jaanuarikuu alguses juhtus. Juba vana aasta lõpus lõi Vanainimesele puusa mingi imelik valu, mis päev päevalt tema kõndimist segama hakkas. Kõndimiseks vajas ta tuge ja edasiliikumine võttis aega. Nädal hiljem oli valu aga nii suur, et käimine oli põhimõtteliselt ära lõigatud. Läksin temaga kiirabisse. Ootasime seal ukse taga neli tundi. Kui lõpuks palatisse saime, oli kulunud veel kaks tundi. Sealsamas haiglapalatis küsis ta mu käest lause, mis ei lähe mul ilmselt pikka aega meelest ära:„ Sul on juba kolm last, kas sa võtaksid neljanda juurde?”

See kurb. Samas tunnustav, et Vanainimene sellist asja minult üldse küsis.

Haiglas oli ta kolm nädalat ja käisin iga jumala päev teda vaatamas. Mitte sellepärast nagu mul poleks midagi muud teha, vaid sellepärast, et ma teadsin kuidas ta minu tulekut tegelikult ootas.

Kui ta haiglast välja sai, siis jõudis ta kodus olla kolm päeva, kui puus jälle valusaks läks. Keha on vana ja see lihtsalt ei talu enam külma ja niiskust, mis seal majas on. Olgugi, et maja oli tegelikult oluliselt soojem, kui varasematel aastatel. Lihtsalt kondid tahavad sooja...

Et asi taas nii hulluks ei läheks nagu aasta alguses, siis polnud muud valikut, kui ta õendushooldusesse viia. Esimesel päeval ei olnud seal väga vigagi, aga edaspidist võiks ma küll täielikuks jamaks pidada. Iga jumala kord, kui ma sinna läksin, siis haises palat kuse- ja sitahaisu (räägime sõnadega nagu asi oli!) järele. See hais oli iga jumala kord nii hull, et minul hakkas peale poolt tundi pea juba valutama. Veel vähem viitsisin ma mõelda selle peale, et peaksin samas palatis sööma! Haisu põhjuseks oli teised palatikaaslased - kes lasi konkreetselt põrandale, kes loopis oma täis mähkmeid jalast ära, kes tegi paksemat...
Hooldajate suhtumine oli 100% teistsugune, kui korrus allpool (ehk aktiivravis, kus Vanainimene varasemad kolm nädalat oli).
Teise ja kolmanda korruse hooldajad saavad täpselt sama suurt palka, aga suhtumine oli kardinaalselt teine - ütleks suisa üleolev ja hoolimatu, mida allkorrusel kunagi ei kohanud. Olgugi, et ka seal oli patsiente, keda tuli pissitada ja pesta jne.

Esimesed päevad hoidsin oma suu kinni, arvates, et äkki tõesti on kiire ja ei jõuta jne, aga kui ühel päeval seisis see uriini täis pott juba mitu tundi (olgugi, et Vanainimene oli öelnud, et potti on häda tehtud), siis läksin ja ütlesin küll. Sain põhimõtteliselt sellise vastuse, et tule tee ise seda tööd ja vaata, kuidas on!
No vabandage väga, sina oled selle töö ju omale ise valinud, seega pead ikka sina oma tööd tegema (ja oma suhtumist muutma).
Tunnistan, et mina ei suudaks sellist tööd teha, kohe kindlasti mitte.
See on fakt, et sellise töö eest makstakse väga närust palka!

Põhimõtteliselt sai mulle selgeks, et olukord ei muutu ja need asjad käivadki lihtsalt nii. Kurb olukord kõikidele vanadele inimestele, kes kunagi mingitel põhjustel samasse olukorda sattuma peaksid.

Vanainimesele öeldi ka, et õendushooldus ei ole tema jaoks, sest ta ei vaja hooldust - ta ju liigub ise ringi, käib vetsus, peseb, sööb-joob.
Õigesti öeldi, ta tõesti ei vaja hooldust, ta vajab lihtsalt sooja ruumi kus elada ja süüa.
Leidsin ka, et see ei ole tema jaoks, liiati, kui ühe päeva maksumus on 10,16 €
Ta ei saa nii palju pensionigi, et kogu kuu eest maksta, sest 175,94 eurost ei pigista mitte kuidagi 304,80 euri välja!

Praeguseks on olukord selline, et tegin kontoris natuke muudatusi ja tal on oma koht seal olemas. On soe, saab telekat vaadata, lehti lugeda, kolm korda päevas süüa ka ;)

See puhke- ja kööginurk on mul muidu kontoris veel lõpuni tegemata, sest korteri remont on kõik raha ära söönud, aga diivan oli olemas ja üks lastetoa komplekt ootas ka seal oma aega - seega on kõik vajalik olemas. Teleka vaatamiseks vedasime ühe väiksemat sorti diivani ka juurde, et tal  mugavam telekat vaadata oleks. Tavalise kontoritooli peal oleks veits niru olnud või nii.
Vanainimene saabki nii kaua kontoris konte soojendada, kui ilmad juba sellised on, et tagasi koju saab minna.
Eks me mõtleme selle maja osas midagi välja, et ta järgmisel aastal ikka omas kodus olla saaks ;)

Tahaks sellele arvamusliidrile, kes mind „nillijaks” nimetas, öelda, et  mine vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sa oleksid valmis võtma täpselt samasuguse vastutuse ja hoolitsuse, mida meie hetkel võtnud oleme. Kas sa oleksid käitunud samamoodi?

Kui jah, siis tahaks küsida, kus sa kõik need aastad olnud oled?! Miks sa ei ole seda Vanainimest siis aidanud?

Kui ei, siis vaata veel kord peeglisse ja küsi endalt, kas sa oled rõõmus selle kitsarinnalise inimese üle, kes sulle sealt vastu vaatab?

Loodetavasti on sinul olemas mõni lähedane inimene, kes vanaduses sinu eest hoolitseb ja sa ei pea sama trööstitut elu elama nagu elas seesama Vanainimene!

NB! Kui ühel heal päeval tekib tõesti midagi, mis „nillimist” väärt on, siis ma võin 200% kindlusega väita, et see saab olema tänu meie tööle ja meie rahalistele kulutustele, aga ära muretse – sinul seda „nillida” ei õnnestu! :):)

Kui minu käitumine ongi "nillimine", siis ma sooviks, et igal Vanainimesel oleks samasugune "nillija", sest siis võib olla kindel, et Vanainimese eest on päriselt hoolitsetud. Kõik ei ole liishaaveldajad, mõningatel on siiski veel südametunnistus!

Kokkuvõttes võin ma öelda, et laias laastus ei lähe selle Arvamusliidri väljaöeldu mulle korda ja ma toimetan edasi täpselt nii nagu ma ise heaks arvan, sest ma tean, mida ma teen.

Ainus asi, mis mind tõsiselt häirib, on see, et ma varem Vanainimest ei peatanud, kui ta Abbilt mööda kõndis ja me kõik need aastad teineteist teretasime. Ma oleks võinud juba siis tee peale minna ja küsida, kuidas tal läheb – oleks inimene ammuilma parematesse tingimustesse saanud!

See on asi, mida ma paraku muuta ei saa, seega tuleb sellega leppida ja nüüd muuta neid asju, mida mul on võimalik muuta.

Ütleme nii, et sellest Vanainimesest on saanud ka minu uus inspiratsioon – ma ei ole veel raamatu kirjutamise mõtet maha matnud.

Tuesday, February 13, 2018

Vastlad!

Ilm oli täna hea - sai memme ehitatud ja mäe peal käidud.
Oleme veits küll tõbised, aga mis siin ikka ;)

Kohustuslik :)

Taaskasutus nööbid-silmad-suu :)


Lossiplatsil 

Eelnevatel päevadel sai maja ette liumägi ehitatud. Alustasin labida ja järelkäruga, aga sain peale esimest koormat aru, et vedama ma seda lund jäängi. Kutsusin traktori appi, kes meile sellise mõnusa hunniku kokku vedas. Meie töö oli trepiastmed sisse teha ja poole ööni veeämbritega joosta :)



Pean tõdema, et talv ruulib hetkel sajaga :):):)

Sunday, February 11, 2018

Virxi pidu - olümpia!

Reedel oli niisiis olümpia avatseremoonia ja see tähendab ju ainult ühte - Virgel on piduaeg!

Täiuslik pidu oleks muidugi siis, kui tööasjadest laud puhas oleks ja nende asjade peale mõtlema ei peaks! Paraku on 4-5-6-7 asja siiski lauanurgal! Püüan need homme-ülehomme siiski ära teha, muidu on kogu olümpia lörris  ;):)

Selge on juba ka see, et Kanal 2-ga ma oma pidu ei pea, sest seal on taas reklaam reklaami otsa. Päris õudne ikka küll!
Olgu õnnistatud YLE ja minu soome keele oskus - saab vähemalt rahus võistlusi vaadata :):)

Blogisse pole juba kuu aega jõudnud - kogu aeg on jooksmist ja tegemist. Mõnikord on selline tunne, et pea tahab otsast ära lennata!!

Nagu mul vähe veel tegemist oleks, siis aasta alguses sai veel õmblemiskursustele mindud! Ilmselt oli siiski veel üks vaba auk! :D

Panin juba paikka, et aastal 2019 võtan aja korralikult maha - kuhugi kooli ja kursustele ei roni, blogi ei kirjuta, FB panen puhkama, raamatuid sisse lugemas ei käi, võistlustel ei osale - põhimõtteliselt ei tee mitte midagi. Tööd teen ka täpselt nii palju, et nälga ei sureks ja arved saaks makstud!
Eks näeb, kuidas see välja kukub :):)

Ma ei viitsigi kirjutama hakata, millega ma siin vahepeal tegelenud olen. Eks kõigega, nii nagu tavaliselt.
Kui lund veel maas ei olnud, siis sai õues tööd tehtud - päris hea ja mõnus oli. Sellised -5 talveilmad mulle meeldivad ja kui veel päike ka taevas särab, siis seda enam.



Eelmisel nädalavahetusel käisin Tartus, sest minu kriminaalil oli neljapäeval sünnipäev ja sel aastal lubasin ju sõprade sünnipäevade puhul õigel päeval nende ukse taga kraapimas käia.
Neljapäeval olid aga teeolud sellised, mis autoga sõitma ei kutsunud. Ise oskan iga ilmaga sõita, sest sõidangi vastavalt ilmaoludele, aga alati leidub idioote, kelle jalg (või ego!) ei luba alla 100 km/h sõita ja nende pärast ei viitsinud sinna tee peale ekstreemsusi otsima minna.
Tartu-Haapsalu pole just kõige lühem ots ka ;)
Saigi otsustatud, et stardime sinna Tartu poole siiski reedel.
Reedel olid kõik teed juba ilusti puhtad ja teeolud olid väga head, välja arvatud Haapsalu-Laiküla mnt - ei tea, mis selle teehooldajat vaevab, et teid hooldada ei suudeta!

Ühesõnaga sel tuisusel ja lumisel neljapäeval ei sõitnud ma mitte autoga Tartusse, vaid panin suusad alla ja ukerdasin nendega meie terviserajal ;)
Maha sadas täpselt selline lumi, millega kannatas suusaradasid teha.
Üritasin terviserajale klassikarada sisse ajada. Enam-vähem sain sellega hakkama ka, aga kui mina raja ühes otsas lumega mässasin, siis  päike ja vesine sade lammutasid raja teist otsa.
Ma alla ei andnud - lappisin oma väikse labidaga need kohad täpselt nii terveks, kui võimalik oli.
Ühes mõttes oli see raisatud aeg, sest praeguseks ei ole sellest klassikarajast sisuliselt midagi enam järel, aga teisest küljest sai siiski seitse tundi suuskadel oldud - 11.00 panin suusad alla ja 18.00 astusin nende pealt maha :):)
Vabasõidu rada tõmmati sisse lumesaaniga ja õhtu poole sai juba ka vabatehnikas mõned ringid teha.
Noh, need esimesed päevad suuskadel on muidugi paras kooserdamine ja kõikumine, aga siiski - tehtud!

Reede hommikul sai ka rajal mõned ringid sõidetud, peale mida võtsimegi Johanna ja Karoliniga suuna Tartu poole.
Sünnipäevalaps oli koju mõnusa hunniku sushit tellinud, sõin ennast praktiliselt lõhki :D

Põhimõtteliselt ma kaks päeva muud ei teinudki, kui ainult sõin. Pole harjunud sedasi niisama passima ja see tegevusetus ajaski mugima! Laupäeval käisime küll Toomemäel kelgutamas ja Auras ujumas, aga see oli ka kõik.

Pühapäeval startisime taas kodu poole. Põhimõtteliselt sips ja käidud ;)

Korteri osas on aeg seal maal, et toimub kerget viisi kolimine - tüdrukute toad on sisustatud ja veangi asju ümber.
Johanna tuba on mänguasjadest juba praegu sedasi täis, et enam juurde ei mahu, olgugi, et ma pole kodust MITTEÜHTEGI asja sinna veel viinud!! Ma võiks vabalt lasteaia avada - isegi mitu rühma!
Nende mänguasjadega tuleb mingi lahendus leida. Ilmselt nii, et pooled asjad garderoobi ja aeg-ajalt saab neid siis vahetada.

Garderoob ja köök-elutuba on hetkel veel poolikud, aga järgmisest nädalast peaks seinad värvi alla minema ;)

Meie enda kodu on praegu nagu kolakamber - kõik kohad on karpe-kaste täis. Kuna laste voodid on juba ära viidud, siis suur tuba on nagu magala- magatakse seal, kuhu parasjagu madratsiga mahub :)
Ühesõnaga täielik korralagedus.
Aga ma olen rõõmus!! Tunneli lõpus ju valgus juba paistab :):);)

Nende kahe olümpianädala jooksul ei plaani ma suurt midagi teha, sest kavatsen oma spordipidu pidada.  Eks ma natuke ikka käin ja nokitsen põlve otsas midagi, aga üle pingutada ei kavatse.
Nüüd, kus enamus ajast kontoris lustin, siis äkki juhtub ime ja viskan blogisse isegi mõne kirjatüki :)

Natuke tihedamini võiks ju ikka kirjutada, kui kord kuus ;)


Tuesday, January 9, 2018

Märksõnad aastaks 2018

Aasta on alanud tegusalt ja eile-üleeile olid nii mõnusad ilmad, et õnnestus isegi õues tööd teha.
See sügis-talv on siiani ju nii vihmane olnud, et pole praktiliselt õue saanudki.

Edaspidi lubab ka selliseid mõnusaid ja kargeid ilmasid, mida ma toas istudes kindlasti ära ei kavatse raisata - hommikul teen paar-kolm tundi kontoritööd ja seejärel lähen õue tuuseldama.

Mis siin ikka, lähme selle, värskelt alanud aasta, märksõnade juurde:

Kolimine - see on asi, mida ma ei jõua mitttttttttte kuidagi ära oodata!
Ma ootan seda juba viimased kaks aastat!! :) Nüüd on see kolimine juba enam-vähem käega katsutav ja tahaks loota, et saan oma kodinatega hiljemalt märtsis liikuma hakata.

Sorteerimine - seoses kolimisega kavatsen ma ära sorteerida kõik asjad! No kõik asjad käin läbi - karbid, kastid, kotid. Ma usun, et pool oma kolast võiks julgelt kõrvale panna ja minema viia, aga oma loomuse ja geenirikke tõttu ei suuda ma ühtegi asja ära visata ja ma ei teagi, mis saama hakkab :):)

Kooli lõpetamine - Restaureerimise õpingud hakkavad vaikselt ühele poole saama ja juunis peaks järjekordne väike paber taskus olema. Vahepeal pidasin ma iseendaga konkreetselt võitlust, kas pooleli jätta või mitte. Õnneks suutsin end kuidagi ikka ree peal hoida! Nüüd on lõpp juba nii lähedal ja enam ei luba ego mul püssi põõsasse visata ;)

Matemaatika - mul on selle matemaatika pärast paar korda juba päris tohmaka tunne olnud! Korra isegi mõtlesin, et ei vea selle mataga vist välja - oli tahtmine alla anda! Õnneks suutsin end ikka nii palju varrukast raputada ja aru saada, et kui ma seda matemaatikat omale selgeks ei tee, siis ei tule minust ka  mingit õigusteaduse üliõpilast. Põhimõtteliselt nutan ja õpin!  Seda ma muidugi enam ei looda, et kevadel mingi hiigel-tulemuse teeksin. Olen selleks veel liiga turakas. Panustan rohkem järgmise aasta peale ;) Noh, tasa küll sõuan, aga vähemalt liigun!

Ettelugemine - kevadel-suvel oli "Lääne Elus" artikkel, kus otsiti inimesi, kes pimedatele raamatuid sisse loeksid. Ma jätsin selle teema omale kohe kõrva taha, sest mul on üsna kindel ja selge hääl ning eeldasin, et sobin lugejaks küll. Sügisel, kui rohkem aega tekkis, tegin oma esimese lugemise teoks. Võtsin kaasa päris mitu raamatud, aga sisse sai loetud Epp Petrone lasteraamat "Jassi pass". Alustasin küll Andre Gide "Valerahategijad" raamatuga, aga lugedes oli nii raske neid prantsusepäraseid nimesid lugeda, et mul tekkis ajju mingi blokk ette. Ei suutnud lihtsalt edasi lugeda ja nii see jäi. Lugesin siis kiirelt selle lasteraamatu sisse ;) Vahepeal oli taas kiire ja lugemas ma käia ei saanud. Nüüdsest on rahulikumad ajad ja olen kenasti platsis. Täna sai sisse loetud pool Erika Salumäe uuest raamatust, järgmisel teisipäeval saab sellega lõpetatud ja siis alustan kohe Kaia Kanepi raamatuga. Kusjuures need mõlemad raamatud olid pimedate poolt soovinimekirjas. Mõtlesin juba jõulude ajal, et neid kahte raamatud tahaks ise sisse lugeda ja lootsin, et keegi ette ei ole jõudnud. Õnneks ei ole jõudnud ja Annil (kes seda sisselugemise värki majandab) oli nii hea meel, et just nende raamatutega sinna ilmusin. Kui need kaks läbi saavad ja mul aega veel leidub, siis loeks ka Jesper Parve "Mees" sisse.
Raamatute sisselugemine on täitsa huvitav kogemus. Üks asi on vaikselt omaette lugeda, teine asi kõva häälega, ilma puterdamata ja teise inimese pilgu all. Eks mõnikord lähevad sõnad segi ja tuleb puterdamist, aga siis loen selle lause uuesti. Puterdatud koht lõigatakse hiljem välja. Kui esimest raamatut lugedes oli selline kergelt ebameeldivus tunne, siis nüüd enam ei olnud. Ühesõnaga selline vabatahtlik töö inimeste heaks, kes ise lugeda ei saa.

Sõprade sünnipäevad - juba eelmisel aastal olin ma suhteliselt tubli ja ilmusin sõprade sünnipäeval ukse taha kohale. Mitte küll kõikide, aga edusamme ikkagi tegin! Sel aastal püüan ma tõesti nii tubli olla, etvähemalt nende sõprade ukse taha jõuda, keda ma eriti oluliseks pean. Masendav on see, et ühe sõbranna juurde pole saanud juba kolm aastat, olgugi, et ta elab kõigest 80 km kaugusel!! Ma tean, et ma tegelikult leian selle aja, et autosse istuda ja sõita! Ühesõnaga sõbrad - siit ma tulen!! Kui teil mulle kooki pole anda, siis võileiba ja kohvi ikka saab ;) :)

Autogrammid - mul on oma Eesti 100 mõte! :)
Jääb kuhugi sinna pubeka aega, kus autogramme sai nuiatud, aga miks mitte seda ka praegu teha. Riigikogus on 101 liiget ja tore oleks, kui ma nende 101 tegelase käest fotode peale autogrammid saaks. Eesti tähtsal sünnipäeval on ikkagi nemad need inimesed, kes meie riigis toimetavad!
Riigikogu lehelt saab kõikide saadikute fotod ja puha - mine ainult ja küsi autogrammi :)
Vaatame kuidas see programm mul tööle hakkab.

Triatlonid - sel aastal ei hakka ma võistlustega lolliks minema. Kavatsen kaasa teha ainult triatlonites ja Kõva Mehe Jooksus. Kõik teised jooksud jäävad plaanidest välja. Punkt!

Kokkamine - mina ja kokkamine ei käi endiselt veel kokku. Hädapärase söögi teen ära, aga see on ka kõik! Ma tean, et mulle tegelikult meeldiks toiduga igasugu trikke teha, kui ainult rohkem aega oleks. Praegu mõtlen ma sellest, et peale kolimist on meil uus köök ja uus suur söögilaud, kuhu me kõik korraga ära mahume, et äkki siis tungib kokkahing minus välja kogu pere saab vähemalt õhtusöögi laua taga kokku. Noh, unistama peab :):)

Tervisekontroll - paar aastat on jälle mööda läinud, kui tervisele täieliku kontrolli lasin teha. Nüüd oleks siis aeg taas see ring ette võtta. Jaanuar on sisuliselt juba läbi (:D), võtame selle tee siis veebruaris ette ;)

Suusatamine - kaks aastat ei ole põhimõtteliselt juba suuski alla saanud ja nüüd olen kindlalt otsustanud, kui Lõunas lund on ja radasid ka, siis võtan kohe terve nädala ja evakueerun Tartusse  Marite juurde. Lihtsalt käin ja suusatangi iga päev! Ilm läheb alates homsest küll miinusesse, aga meile igatahes lund ei luba...
Taevataat! Palun saada meile sellised talveilmad nagu oli 2011 veebruaris-märtsis! Kniks ja tänud :)

Raamatud - olen aru saanud, et raamatute jaoks on mul aega aasta alguses ja aasta lõpus. Oli see nii eelmisel aastal ja on ka nüüd. Praegusel hetkel on mul pooleli päris mitu raamatut, Ma ei teagi täpselt, kui mitu, sest poolikuid raamatud on nii kontoris, kui ka kodus.  Kodus on hetkel paber vahel kuuel raamatul (suur ajaloo mälumäng, Fred Kudu "Mitmevõistlus" (!? - nagu hakkaksin kergejõustikuga tegelema :D), aforismide kuldvara, "Kasvatades lapsi kasvatame iseennast", maailma ajaloo tähtsündmused ja Eesti, "Armastuse valgus" (olen Tarmole ka sealt vahel mõne luuletuse lugenud - pilk, mis sealt vastu tuleb on muidugi tasemel olnud :D)). Ühtegi ilukirjanduslikku teost mul praegu pooleli pole, sest olen sellise raamatu jaoks hetkel liiga püsimatu. Neid raamatuid hakkan lugema siis, kui oma ilusasse ja uhkesse magamistuppa sisse olen kolinud ja õhtuti voodis lugeda saan.

Läänemaa Sõprade Liiga - eelmisel hooajal õnnestus meie võistkonnal kokkuvõttes saada 5. koht (võistkondi oli 24) ja mul naiste individuaalarvestuses 6. koht (156 osaleja seast).
Sellel hooajal on eesmärgiks nii võistkondlikult, kui ka individuaalis esikolmikusse jõuda!
Mõned alad on vahetunud ja võistlused on järgnevad: tõukekelgu sõit, sulgpall, ujumine, lauatennis, automudelism, fotojaht, maastikuvibu laskmine, segway, petank, SUP-laua sõit, orienteerumine, discgolf, jalggolf, minigolf, laskmine, vehklemine, noolevise, korvpalli vigurrada ja mälumäng.
Väga lahe ja tore liiga on.
Kes Läänemaal tegutsevad, toimetavad, elavad,  siis soovitan soojalt osaleda ;)

Käsitöö - juba pikemat aega kripeldab see, et ei ole saanud ise midagi luua!
Eelmisel nädalal heelgeldasin kaks lumehelvest :D
Tegelikult ka...hing kohe karjub selle järele, et midagi teha saaks - tahaks hirmsasti rahvusmustris sokke või kindaid kududa, midagi lahedat õmmelda, heegeldada, joonistada, nikerdada, meisterdada, puutööd teha. Kõike tahaks teha! Ei tea kui palju reaalselt midagi teha õnnestub, aga ühe beebiteki õmblemisega pean kindlasti hakkama saama, sest meie suguvõssa lisandub üks tuttuus beebi ;)

Endale elamine - üha enam tunnen, et vajan enda aega. Põhimõtteliselt loe eelmist punkti, millega ma tegeleda tahaksin. Tahaks lihtsalt olla, et ei oleks kuhugi kiiret, et ei oleks miljon muud tegemist, et oleks lihtsalt aega. Ma ei teagi, miks ma selle märksõna siia kirjutan, sest sel aastal ma kindlasti mingit endale elamist lubada ei saa. Noh, igatahes ma unistan sellest ajast! :)
Õnneks pole ma selline inimene, kes peaks tähtsaks suure raha kokku kühveldamist, uhke ja kalli auto tagumiku all hoidmist või ülehinnatud brände kandmist. Katus on mul pea kohal, säästu-Ford on igati timmis ja mitu aastat vanad riided lähevad endiselt selga, seega võiksin ma endale seda vaba aega lubada küll. Äkki järgmisel aastal...

31.12.2018 - 31.12.2019 ajavahemik tuleb FB ja blogivaba aeg - see punkt on omakorda tuletatud  juba kahest eelmisest punktist.
Hea meelega tahaks ennast kõigest välja lülitada - nii e-mailist, messingerist ja telefonist, aga ilmselt ei mängi välja, sest töö iseloom on juba selline, kus ilma arvutita ei saa...

Aga 2-3-4 aasta pärast tuleb see aeg, kus ma lülitangi ennast kõigest välja, võtan vaba aasta ja saadan sõpradele tiguposti :):)


Põhimõtteliselt tegusat 2018 aastat!


Monday, January 1, 2018

Mis toimus aastal 2017?

Ise arvasin, et aasta toob rohkem muutusi, rohkem üllatusi, rohkem tegemist.

Kuke aasta pidi kukkedele igati keeruline ja närvesööv olema, aga ma ütleks küll, et tegemist oli pigem rahuliku aastaga. Samas oli tihtipeale kiire...
Põhimõtteliselt kiire, aga rahulik aasta :D
Mina aga rahulikult ei oska ja seetõttu tundubki möödunud aasta kuidagi igav.
Hakkan vist vanaks jääma :)

Selles mõttes olin tubli, et tegin oma raamatupidamised korda. Aasta alguses hakkasin suure hooga oma kilekoti-raamatupidamist joonele sättima, aga see tubli ja viisakas toimetamine kestis kuni märtsikuuni, peale mida läks asi lappama. Sel aastal üritan asju taas jooksvalt korras hoida. Tegelikult ma tean juba ette, et see raamatupidamine läheb 200% kevad-suvel taas lappama, seepärast ma seda endale lubaduseks ei võtagi ;)

Lugemisega oli mul endaga selline diil, et loen läbi 20 raamatut. Läbi sai loetud 15 raamatut, aga sellest nimekirjast, mis välja valisin, sai loetud ainult 4 raamatut (mis on isegi hästi!). Teised raamatud tulid sujuvalt kõrvalt juurde:

Lugemisaasta 2017

Suve puhul olen ma rahul sellega, et ma viitsisin nii lahedatel spordivõistlustelt osa võtta. Ei saanud küll kõrgeid poodiumikohti (mis ei olnudki üldse eesmärgiks), aga see eest tuli kuhjaga emotsiooni.
Ja kui mitu korda ma Tartusse sõitsin!!! Pole kogu oma elu jooksul seal nii palju käinud!
Sportimise osas olin üldse tubli. Kui varasemalt olen kogu aeg suure innuga sportima hakanud, siis paari-kolme nädalaga on ind tavaliselt raugenud. Eelmisel aastal suutsin end ikka kuni oktoobrini järjel hoida. Olin sellest triatlonist nii vaimustuses, et oktoobris sai suisa treener võetud. Selle peo lõpetasin juba kuu aja pärast ära, sest oktoobris-novembris tuli nii palju tööd-tegemist, et trennidele aega ei jäänud.
Kolm kuud olengi sisuliselt niisama kulgenud ja pekki kogunud, aga kuna mu triatloni-armastus on endiselt alles, siis alates homsest hakkan trennidega taas pihta. Ei ole uue aasta lubadus, vaid puhas armastus ala vastu ;)
Selle kolme kuuga olen 5 kg juurde võtnud ja nõme on vaadata, kuidas pekk üle püksiääre ripub :D
Seega kaks kärbest ühe hoobiga.

Rõõmus olen ma selle üle, et korteri remont edeneb. Tööd on tehtud juba 4-6 kuud (ei mäletagi, millal asi alguse sai). Lootsin, et saaks jõuluks Koju, aga ei mänginud välja. Kiire töö ei ole kunagi kvaliteetne seega parem aeglasemalt, aga korralikult. Usun, et minna on ca 2 kuud. Tänu remondile olen rahadest loomulikult täitsa lage, aga ei kurda - peasi, et saaks korteri valmis!
Mul oli/on oma reservfond 2018 aasta välismaa suvetuuriks, aga see raha on ka kõik sirgeks löödud. Põhimõtteliselt olen  iseendale võlgu! :D:D
Kui selleks ajaks rahaliselt ei taastu, jääb reis ära, kui taastun, siis tahaks ca kuuajase Balkani-reisi ette võtta ;)

Ühe jalaga sai kohalikku poliitikasse astutud. Tegelikult kahe jalaga, sest sain kindlalt ja turvaliselt volikokku. Veel kord kummardus ja tänud neile, kes oma hääle mulle andsid ;)
Seisan oma tõekspidamiste eest ja otsustan alati nii nagu minu südametunnistus seda teha käsib.
Annan oma parima, et asjad edeneksid.

Kurb on see, mis üleüldiselt maailmas toimub.
Viha, julmus, südametus, ahnus...
Kõige julmem pilt, mis mul sellest aastast meelde jäi oli see, kus gaasiga mürgitamise tagajärjel (Süürias) üks isa oma surnuid kaksikuid käes hoiab.
Lõikasin ajalehest selle pildi välja ja see seisab mul siin kontori sahtlis. Kui vahepeal ving-ving peale tuleb, siis vaatan seda pilti ja mõtlen, kui julm see maailm ikka olla võib ja kui hästi endal kõik tegelikult on.
Mõnikord võib fotol olla selline jõud, mis sind hetkega laiali lammutab.
Vaatan seda pilti ja ütleme nii, et silm on märg...

Julmalt karm maailm...

See on umbes sama emotsiooniga pilt, kui see, mis Beslani pantvangikriisi ajal tehti
Maailmas on palju julmust, mis lastega tehakse, aga need kaks pilti on mulle emotsionaalselt nagu eriti...ei oskagi õiget sõna öelda...ühesõnaga mind mõjutanud fotot.

Abitult turvaline

Tahaks uskuda, et maailm liigub paremas suunas, aga reaalsus on ilmselt see, et järgneva 2-3 aasta jooksul käib kusagil üks korralik pauk, peale mida hakatakse asju tõsisemalt võtma.

Oma aastat tagasi vaadates ei meenugi hetkega, et midagi oleks halvasti olnud või läinud. Kui midagi oligi, siis ei midagi sellist, mis hinge kriipima oleks jäänud. Kui siis ainult see väiklane inimene, aga see on ka ilmselt seetõttu meeles, et värske teema. Aga see on rohkem las-koerad-hauguvad-küsimus.

Vana on nüüd vana ja ees on ootamas uus, sisetunde järgi muutusterohke, aasta. 
Sisetunne ütles, et ka 2017 aasta tuleb huvitav, aga nii igavat aastat ei mäletagi.

Loodetavasti 2018 läheb siiski paremini täkkesse ja toimub suurem action :):)

Saturday, December 30, 2017

Jõuluimedest

Jõulud on siiski imede aeg!

Üks eriti tore blogi-lugeja muretses mulle need kaua oodatud teatripiletid "Karini. Indrek. Tõde ja õigus.4" etendusele! 
See oli nii ootamatu ja meeldiv üllatus, et ma naersin lausa mitu päeva omaette ja mõtlesin, kui tore see on.
Maailma suurimad tänud Sulle nende piletite eest! 
Ühesõnaga küsige ja teile antakse! :):)

10 laadijat jäi saamata, aga see eest tõi jõuluvana mulle ühe nuputelefoni, millel oli laadija kaasas! :D
Mu oma telefon oli vahepeal rivist väljas. Kuna ma ei viitsinud arvutit lahti teha, siis ei teadnud ma ei FB-st ega ka e-mailidest midagi. Tegelikult oli hea rahulik aeg. Kusjuures lugesin selle nädala jooksul suisa kolm raamatut läbi, mis on omamoodi ime eest :):)
Järeldus - telefon on saatanast :):)

Rohkem imesid ei juhtunud - jõuluks me Koju ei saanud. 
Nüüd on olukord selline:

Koridor

saun ja duśśinurk

Pissupott

Karolini tuba

Karolini tuba vol 2

Janeli tuba

Janeli tuba vol 2

Johanna tuba

Johanna tuba vol 2

Meie tuba

Meie tuba vol 2

Kolatuba, elutuba-köök ;)

Üks pool on põhimõtteliselt valmis. Ainult kamina äärte ette on vaja köied panna ja kamina uste alla plaadid. 

Teise poole tegemiseks väga palju aega ei tohiks kuluda, sest teha on ainult nn kolatuba ja köök-elutuba. 
Palju see ikka aega võtab, eksole? :D:D:D

Nüüdsest uus loosung - sünnipäevaks Koju :)

Friday, December 29, 2017

Voliniku aasta lõpp :)

Aasta lõpus siin väike kokkuvõte senisest volikogu tööst.

Ma peaks ütlema, et mulle täitsa meeldib. Uue tulijana on täitsa põnev vaadata, kuidas asjad käivad.

Pole ju varem selliste asjadega kokku puutunud. Suurim kokkupuude omavalitsusega on olnud avalduste kirjutamine ja sealt siis vastuste saamine.

Kolme kuu istungid on peetud, volinikud üles pildistatud ja uustulnukad ametlikult vastu võetud. Jõulupidugi peetud, millest ma kahjuks osa võtta ei saanud, sest pidin Ida-Virusse sõitma. Noh, eks siis järgmisel korral ;)

Volikogu koosseisu esimene istung / By Arvo Tarmula

Uue tulijana sain kingituseks linnavolikogu prossi:



Hakkasin põhimõtteliselt kohe peale valimisi ja tulemuste selgumist ringi liikuma ja silmi-kõrvasid lahti hoidma. Ei kavatse olla selline liige, kes lihtsalt istub ja midagi ei ütle ega tee - mõtlen kaasa ja avaldan julgelt ka arvamust.

Olen selle lühikese ajaga suhelnud väga paljude huvitavate inimestega, kuulanud nende ettepanekuid, soovitusi ja mis siin salata - ka muresid.

Ütleme nii, et avastamist on olnud.
Peale seda, kui inimestega kohtunud olen ja inimesed minult kontaktandmeid küsinud on, siis lasingi esialgu telefoninumbri ümber toksida. Hakkasin mõtlema, et lahedam oleks vist mingisugune visiitkaart kokku klopsida.
Tunnike laua taga nökerdamist ja valmis ta oligi:

Virge meistriteosed, lamineeritud ja puha:)

Nostalgia mõttes sai visiitkaardile tuunitud nii Ridala valla, kui ka Haapsalu vapid (ühinenud naabrid ikkagi ju), kontaktandmed ja foto, mis spetsiaalselt valimiste puhul tehtud sai ja mille seljas ikka veel liugu lasen ;)
Visiitkaardi teisele poolele panin oma firma andmed. Mine tea, millal keegi Soome tööle läheb ja sealt tühjade taskutega tagasi tuleb. Ühesõnaga kaks kärbest ühe hoobiga!

Viimasel volikogu istungil saime linnavalitsuselt väiksed jõulukingid. Ülla, ülla:

Visiitkaardid linnavalitsuse poolt

Mina olen igatahes olemas!
Helistage, kirjutage, joonistage!