Lehevaatamisi kokku

laupäev, 18. august 2018

Minu vaba nädalavahetus

See tähendab siis põhimõtteliselt seda, et üle 14 aasta sain ma nädalavaetuse, kus olin tõesti ainult mina - ei lapsi, ei tööd, ei mingeid muid kohustusi.
Mina, mina ja veel kord mina! :)

Eelmisel neljapäeval pakkisin oma kompsud kokku ja võtsin suuna Tallinna poole. Kaasa oli pakitud ka voodipesu, sest plaane ei olnud ja ei teadnud, kus Eesti otsas me maanduda võime. Kuna auto on pikk, siis saab tagumised istmed alla lasta ja oma öö seal ära veeta - ei mingit telki, ei mingit hotelli ;)

Neljapäeval oli nii suurepärane ilm. Täpsustan siinjuures kohe ära, et see oli viimane nendest kaunitest suvepäevadest, sest reede õhtupoolikul läks juba jahedamaks ära.
Alustasime neljapäeval oma retke Telliskivi Loomelinnakus. Mina ei olnud seal varem käinud-kulgenud, aga õhkkond oli mõnus. Kuna ilm oli suurepärane, siis kuhugi istuma saada oli üldiselt võimatu. Keset neljapäeva!? Ühel heal hetkel nägime lauda, kus inimesed lahkusid ja jooksime sinna põhimõtteliselt tormi. Ega me ainukesed polnud. Oli ka teisi seltskondi, kes istumisalust otsisid :)
Kui meie seltskonnast esimene inimene laua taha pepu maha oli jõudnud panna, siis saime öelda: "Ups, need kohad on kinni!" :)
Kuna me saime need istumiskohad ikka tõsise vaevaga, siis istusime seal ikka mitu tundi.







Ühel hetkel tuli aeg, et edasi liikuda.
Läksime jalutades vanalinna. Isssver-sussver, millal ma viimati üldse Baltijaamas käisin?! Ilmselt 20 aastat tagasi, kui igal pühapäeval Keila-Joale kooli sai sõidetud. Siis müüdi tunnelis Santa Barbara plakateid :):)

Neljapäeva kohta oli tänavatel ikka väga palju inimesi. Väga palju! Otsustasime vanalinna ööelu ka nautida ja kuhugi istuma minna. Meie peatuspaigaks sai Deja Vu. Perenaine oli seal tore ja meie lauda teenindanud preili ka. Kõik muu oli aga minu jaoks võlts. Loomelinnakus olid inimesed sellised mõnusalt vabad, aga seal oli laudade viisi inimesi, kes olid oma olemuselt sellised võltsid. Võibolla kasutan valet väljendit, aga mulle need puudrinäod, ülevõlli mukitud Guccimuuci kõrbenud kanad ei meeldi. Ja neid oli seal lauade viisi.
Kui meie sealt ära minema hakkasime ja kõik, neljakesi, vaheldumisi ühest klaasist vett jõime, siis kõrval istuvad Guccimuutsimutid ei suutnud ära imestada, kuidas me ikka ÜHEST  JA SAMAST klaasist sedasi jõime! :D
Kusjuures me kõik oleme siiani veel elusad! :):)





Tants nagu Deja Vu


Jätkasime oma ööd Viru tänava lilleputkasid vaadates, pingil istudes ja inimesi jälgides. Üle tänava istus pingil neiu, kes ilmselgelt tegeles iseenda müümisega. Purjakil noored käisid neiut pidevalt mõnitamas. Kurb, vaatepilt oli väga kurb. Aastaid tagasi oli ta väike tüdruk, kellel oleks võinud teistsugune tulevik olla...

Mingil ajal tahtsid tüdrukud Veenusesse tantsulkale minna, aga mina küll ei viitsinud. Need pepu keerutamised kusagil ööklubides ei ole juba enam ammu minu jaoks. Sai noorena möllatud küll ja sellest täitsa piisab ;)

Reede päeva alustasime plaanidega, et kuhu me läheme ja mida me teeme.
Ma arvan, et ei olnud kohta ka, mida me välja ei pakkunud.
Mina, kes ma lendamist kardan, tegin ettepaneku, et istume suvalisele lennule ja lähme kuhugi niisama oma nädalalõppu veetma.
Lõime arvuti lahti, kus leidisime päris palju imeodavaid pileteid.
"Lähme Soome?"
"Ei taha, Soome on siinsamas ja sinna võime paadiga ka loksuda. Rootsi ka ei taha. Lähme ikka kaugemale"
"Lähme Vilniusesse?"
"Lähme!"
Lähme Kopenhaagenisse?"
"Lähme!"
"Minge siis juba Barcelonasse, seal on ilus"
"Lähme!"
Kui hakkasime nö pileteid bronnima, toodi meid reaalsusesse tagasi, sest me ei leidnud/saanud kusagilt ühtegi odavat piletit. Kõik maksid 200 ja pluss. Sellega sai siis lennatud ja jäime ikka auto peale.
Hästi läks - poleksi tahtnud selle lennukiga alla potsatada :):)
Lendamine on ilmselt mu ainus kartus. Ma ei karda mitte lendamist ise, aga seda, et just see lennuk koos minuga alla kukub. Kiiks noh ;)

Kuna me suutnud kohe oma päevaplaani paikka panna, aga väljas oli korralik rannailm, siis otsustasime, et lähme Keila-Joale mere äärde. Võtame päikesevanni ja paneme õhtused plaanid paikka ;)

Keila-Joale jõudes ja mere äärde vantsides saime juba ühe minutiga aru, et seal me küll mingit päikesevanni ei võta, sest meri haises sellest kaldale uhutud jamast nii palju ja hea oli, et sealt üldse eluga tulema saime :D

Tegin kaks klõpsu ja vantsisime auto juurde tagasi, aga koolipõlve rand sai ikkagi ära nähtud:



Mõtlesime, et äkki Laulasmaal on haisuvaba ja otsustasime seal seda päikesevanni proovida. Mõeldud-tehtud ;)

Oma kompsudega randa jõudes oli tunne selline nagu oleks kuhugi teise maailma sattunud, sest päikest polnud üldse ja tuul oli väga tugev.
Kuna õhk oli iseenesest soe, siis otsustasime korraks ikkagi siruli maha visata ja lihtsalt nägu teha nagu võtaksime päikest. Seal oli teisigi meiesuguseid. Teki pidime ka kastide-kividega kinni panema, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud.Põhimõtteliselt ei võtnud me mitte päikese vaid liivavanni. Kusjuures need lendlevad liivaterad olid päris valusad. Ütleme nii, et saime korraliku liivamassaaźi.



Ma arvan, et me mingi tunnikese suutsime seal vastu pidada. Selle ajaga sobrasime internetis ja valisime välja kohta, kuhu järgnevatel päevadel minna. Kõik kohad, millele sai ettepanek tehtud, karjusin mina: "Lähme!"
Mul polnud tõesti vahet kuhu me läheme ja mida me teeme, peasi et lahe oleks! Küll pidime minema Käsmu Viru Folgile, küll Narva-Jõesuusse, küll Peipsi äärde, küll Viljandisse etendusele, siis Pärnu... No polnud piirkonda, mida välja ei pakutud. Kuna ilm kiskus üha hullemaks (ka järgnevatel päevadel), siis välistasime kõik üritused, mis toimusid vabas õhus.
Lõpuks leidsime Vana Baskini Teatri etenduse "Magamistubades", mis toimus Ohtu mõisa tallihoones. Piletid võtsime sinna järgmiseks päevaks ehk laupäeva õhtuks. Reede õhtul tahtsime tegelikult uuesti Telliskivi Loomelinnakusse minna, aga kuna ilm oli tõesti kehv (eriti võrreldes neljapäeva õhtuga!), siis ei hakanud me sinna siiski minema. Meeleolu polnud see. Olimegi reede õhtu kodus.

Laupäevase päeva veetsime shopates. Mina, kes ma tegelikult üldse kusagil poodides kolada ei viitsi, olin vaat et agaraim ostleja. Rahakotis annab see muidugi ka tunda, aga raha tuleb, raha läheb ;)

Kui olime shopingult tagasi jõudnud, siis puhkasime sutsuke jalga ja sättisime end seejärel õhtuseks etenduseks. Kuna etendus toimus meie vanast lapsepõlve külast kiviviske kaugusel, siis otsustasime koos ka küla üle vaadata. Pidime taas tõdema, et meie ajal oli küla palju vägevam. Sõites oma esimese kooli juurde, möödusime noortest, kes valmistasid värskelt abiellunud noorpaarile pulmaväravaid. Kui kooli juurest tagasi sõitsime ja taas pulmaväravateni jõudsime, siis jäime seisma, lasksime autol akna alla ja küsisime:
"Kes abielluvad?"
"Kevin ja Maire"
"Aaa, me ei tea."
Soovisime kena õhtut, lasime akna üles ja sõitsime minema :D
See olukord oli iseenesest nii naljakas, et me naersime selle üle päris mitu minutit.
Kohalikud vaatasid ka ilmselt, et me oleme mingid kaks napakat - tulevad küla vahele, sõidavad ringi, uurivad, kes abielluvad (nagu peaks kõiki teadma!) ja panevad siis minema.

32 aastat tagasi alustasime siin oma kooliteed

Maja on jäänud nii väikseks


Ohtu mõis




Mina olin Ohtu mõisa tallihoones esimest korda, aga jäin nii selle koha, kui ka etendusega väga rahule. Väga palju sai naerda. Kui millegi üle ikkagi vigiseda, siis ainult selle, et ruumis ei olnud eriti õhku ja oli umbne. Kahe vaatuse vahepeal ruumi tuulutati ja sai selle vähese õhuga hakkama küll :)

Enne etenduse algust mõtlesime, et kui teataritükk vaadatud on, siis lähme peale seda kontvõõrastena sinnasamasse pulma! Peale etendust otsustasime, et ei hakkas siiski lolli mängima ja ei lähe. Kodus jälle mõtlesime, et oleks võinud siiski minna! Saa nüüd nendest mõtetest aru!

Mis me pühapäeval tegime, seda ma juba ei mäletagi :):)
Ilmselt siis mitte midagi olulist, peale lõunat hakkasin vaikselt kompse kokku sättima ja tulin päälinnast tulema.

Virge saabub pealinna

Virge lahkub pealinnast

Pealinna saabudes oli auto pooltühi, koju tagasi sõites oli pagasnik aga korralikult punnis. Anjuśka tegi ka oma kappides suurpuhastust ja pani kõik mulle kaasa. Mina, vana koguja rott, vedasin kõik loomulikult maale ära :) 
Tegelikult oli suur enamus Rontsule väikseks jäänud riideid, mida Johanna edasi saab kanda. Teate ju küll - taaskasutus, taaskasutus, taaskasutus!
Mis siin salata, sain isegi paari teksaseid :D 
Anjuśka pepu nende sisse enam ei mahtunud, aga see eest minu oma mahub. Liiati veel siis, kui olen selle stressiga 5 kg alla ka võtnud! Ma polegi vist eluski nii vähe kaalunud - 51 kg. Minu tavakaalu 56-57 kg juures on 51 kg ikkagi vähe ja seda on täitsa näha. 
Samas võin öelda, et suurem kass on möödas ja söön jälle inimese moodi ;)

Vot selline oli siis minu esimene lastevaba ja iseendale pühendatud nädalavahetus üle 14 aasta!
Selliseid nädalavahetusi peaks (ja kindlasti saabki!) tulevikus rohkem olema ;)

See nädal on möödunud töiselt, aga sellest teine kord, sest töö ootab ka nüüd tegemist. 
Marite tuli külla ja ma pean tema ka ju tööle panema :):):) 

teisipäev, 7. august 2018

Jänkside uus kodu

Mässasin nende jäneste aedadega, mis ma mässasin, aga lõpptulemus on see, et praktiliselt kõik jänksid sai ära viidud. Ära sai nad viidud sel põhjusel, kui minu käimised seal Abbil saavad varsti lõplikult käidud ja siis ei ole enam kedagi, kes nendega mässaks. Talvel käisime vahelduva eduga mina ja Janeli koos vanaemaga neid toitmas. Eriti talviti. Edaspidi mina sinna enam ju ei lähe ja kevadel tuleb jälle nende sääskede jama  - vaja võrke peale panna ja noh - eks loomadega oli igas muud sada toimetust veel. Kui pole enam kedagi, kes nendega seal mässab, siis tuleb leida teine lahendus.

Algul pidime kõik ära viima, aga Janeli otsustas ühe siiski alles jätta, et viime ta talveks koos puuriga naabrinaise juurde, kelle juures ta nagunii vanaemaga külas käib. Puuri saab aiast kätte ainult siis, kui aed maha lammutada. Ühesõnaga palju rapsimist ei millegi pärast, sest kohe-kohe hakkan aeda lahti võtma.
Hm, samas ei saa öelda, et sel rapsimisel üldse mõtet ei olnud, sest sel suvel said lapsed nende jänestega ikkagi mässata ;)

Vean oma kivid ja aiapaneelid Käplasse (minu uus talu siis! Mitte küll talu nimi, aga küla) ja kui õige aeg käes on, siis lööme sinna uuesti aiad püsti :)
Seal saan õnneks kaks katusealust ka ja saab paneelid sinna panna ja nii ei pea need lageda taeva all seisma ;)

Usun, et jänskid said omale hea kodu, sest saavad uues kohas täpselt samamoodi vabalt ringi joosta. Lisaks on seal miljon teist looma veel. Umbes nagu miniloomaaed ;)

Püüavad jäneseid ;)

Reis on lõppenud

Uus kodutalu

Pabulinnud

Keegi roomaja :)

Kalkun pojaga :)

Ja kaks roomajat ;)

Jänksidega on niisiis finito. Arvasin, et hakkan kindlasti halama ja nutma, aga ei miskit. Kuna nad said omale tegelikult hea kodu ja Abbil oleks neil jamaks kiskunud, siis jäid pisarad seekord valamata. 
Küll tuleb aeg, kui nad endale uuesti võtame! Sel korral oskan ise ka juba sugu määrata, nii et siis ei tohiks/saaks enam mingit jäneseuputust tulla ;)

Kahel õhtul oleme nüüd koos sõpradega Käplas tööd tegemas käinud. Tegelikult kolmel, sest sõber käis juba mõned päevad varem trimmerdamas. Lasime heinal kuivada ja alles üleeile ja eile lendasime rehadega peale, et vaalud hunnikutesse riisuda.  Kuna lõket teha ei tohi, siis tuleb need hunnikud ilmselt järelkärule panna ja kuhugi krundi äärde ühte kohta panna. Sedasi ette ei saa ka jätta, sest tahaks millalgi maa kas raideri või muruniidukiga juba üle lasta. 
Muidu on hea värske hein - kes ise omale tahab, tõstku käpp püsti ja viigu ära. Nagu ma aru olen saanud, siis sel aastal on hull heinapuudus :):)
Täna peaks kopp ka õuele ilmuma ja mõningad hädapärased kopatööd ära tegema!
Kui sellise tempoga edasi läheb, siis on krunt juba järgmiseks suveks ilus! :P

Sügisel peab ilmselt ühed tõsised talgud korraldama, sest aidal oleks vaja üks tala ära vahetada ja katusele hari peale panna. Kui neid töid ära ei tee, siis on aidaga varsti krõõska ja seda ma küll ei taha, sest see ait on ju ometi ideaalne koht minu kola hoiustamiseks :):) Tegelikult on see vist hoopis vana laut.
Ühesõnaga nendeks talgudeks on kõvasti meeste käsi vaja. Usun,et viie kätepaari peale võin vist ikka loota, aga kuna keerulised tööd, siis jääb äkki väheks.
Kes tala vahetamisest midagi teavad, siis nemad on minu talgudele igati oodatud! Kui aeg käes, siis kuulutan selle kenasti ka välja ;)
Mul raha ei ole, aga süüa-juua ikka saab ja võin omalt poolt aidata sellega, mida mina oskan ;)

Mul hetkel paremat pilti sellest mädanenud talast pole, aga esimese pildi üleval nurgas on natuke näha. Teen millalgi paremad pildid ;)

Vahetust vajav tala 

Sarikad on ok ja katus iseenesest sirge - saab päästa küll

Veidike heinahunnikuid

Minu ilus kaev :)

Kui eile hommikul oli veel kerge kass peal, siis peale Käplas tööd rabamist polnud sellest enam haisugi. Tänane äratus oli kell 6:09 (!?), aga tuju on siiski hea ja hing teotahet täis.

Tennyson on õigesti kirjutanud:" Ma pean matma end tegevusse, muidu hävitab mind meeleheide!"

laupäev, 4. august 2018

Cantervillas ja Otepää seikluspargis

Peaksin praegu Valgas olema, aga istun kodus.
Oleks võinud sel nädalavahetusel ka Augustibluusil olla/minna, aga polnud/pole mingit tuju.
Tuju on lihtsalt niivõrd kehv, et ma kohe ei teagi...

Mingi jõhker enesehaletsuse aeg on kätte jõudnud. Süüa ei taha, magada ei saa. Ärkan hommikuti juba 6-7 ajal! Mina, ja ronin juba 6-7 ajal voodist välja?! Siis ma lihtsalt istun, vaatan seda pooleldi laotud elutoa seina, mõtlen, et peaks millalgi ise edasi laduma ja hakkan seejärel ulguma.
Lihtsalt niisama ulungi.
Mis selle ulgumise konkreetne põhjus on, sellest ei saagi aru!
Aga noh, kui inimene nutta tahab, siis tuleb tal nutta lasta - küll millalgi ikka üle läheb ;)

Vähemalt sai nädala sees Cantervillas ära käidud. Ja järgmisel päeval ekspromt Otepää seikluspargis ka. Oli tore ja lõbus.

Cantervillasse jäime ööbima ka, sest ei viitsinud samal päeval kohe tagasi sõitma hakata. Sõitsime koos pausidega sinna ca 4 tundi ja Johanna oli see, kes peale kolmandat tundi hädakisa tegema hakkas - küll tal on süda paha ja kõht valutab jne. Janeli andis sõidu lõpus teada, et temal on ka vastik olla. See tähendab ainult seda, et nendega küll sellest Bulgaaria reisist midagi välja ei tule. Ilmselt jäävad koju ja kui ma kedagi reisiselliks kaasa ei leia, siis minu auto lähebki ainult minuga.  Paljudel on puhkused juba läbi ja ei saa enam nii pikaks ajaks vabaks. Päev või paar mängiks küll välja, aga kaks nädalat on juba liig :)
Emps-paps pakivad auto täis, ma sõidan uhkes üksilduses.
Kui keegi tahab kaasa tulla, siis võib karjuda! :)

Siis ei leia ma oma passi üles ja lisaks ka auto reg.tunnistust! Ei tea, kuhu need pistnud olen ja ei oska hetkel kusagilt otsida ka. Ja ei viitsigi otsida.
ID-kaart on olemas ja autole tellisin juba uue tunnistuse ära. Kuna me läbime ainult EU riike, siis peaks ID-kaardist piisama küll.
Kui mingil põhjusel ei piisa ja keegi hakkab kiusama, siis teen haleda näo pähe ja vajutan silmanurgast pisarad välja! See tuleb hetkel välja küll :):)

Ühesõnaga Cantervilla.

Paremal öömaja, vasakul mängumaa







Oli lihtsalt ilus pilv

Hüppavad sillalt vette





"Emme, ära sina tule - ma lähen üksinda!"




Aku sai tühjaks :D





Cantervilla on nüüd juba ainult meie päralt


Ilus ja rahulik õhtu

Johanna magamisstiil :D

Meie läksime sinna teisipäeval ja rahvast oli talutavalt - kusagil ei olnud pikki järjekordi ja lapsed said lustida täpselt nii palju, kui soovisid. Isegi rohkem, sest tegelikult suleti mängumaa kell 19:00, aga kuna ööbisime seal samas kõrval, siis lapsed möllasid seal basseinides ja liumägedel veel ka kell 21 - võtsid, mis võtta andis. Ilm oli väga, väga ilus. Kobisime 23 ajal tuppa ära ja siis oli veel 23 kraadi sooja ja täielik tuulevaikus. No ideaalsemat ilma  ei olekski saanud soovida.

Eks seal natuke kipitsemist-kõpitsemist vaja oleks (nt: vesiratta vändad olid näiteks selliste loksudega, et sõitsid ainult tahtejõuga. Päästevestidel olid lukud katki ja lukku tõmmata neid tegelikult ei saanudki jne), aga üldjuhul olid lapsed rahul ja ilmselt lähme sinna ka järgmisel aastal.

Meid oli kokku 12 ja läks täpselt nii, et igas toas oli 3 inimest ning ühe toa eest tuli välja käia 115 euri (tuba, mängumaa, hommikusöök). Minu arust täitsa mõistlik hind, kui võtta veel arvesse, et meil õnnestus järve ääres kogu see väike sillake ka enda kätte saada, kus saime siis grillida-chillida.
Janeli ja Johanna magasid minuga ühes toas, Johanna minu kaisus. Kuna voodi oli kõrge ja ma teadsin, et Johanna öösel rullima hakkab, siis ehitasin tema äärele hullu barrikaadi ette - tooli ja üleliigsed tekid-padjad. Öö jooksul tirisin teda vist 3-4 korda voodisse tagasi. No ei tea mina, miks ta sedasi rullida armastab!

Hommikul oli kohe suur päike väljas ja lapsed käisid tegid veel hommikusuplust. Soe oli küll, aga mina küll vette poleks saanud. Prrrrr :)


Printsessad 

Hommikune ujumine

Kui me juba Lõuna-Eestis olime, siis võtsime oma plaanidesse ka Otepää seikluspargi. Mina pole varem kusagil ronimas käinud (vähemalt mulle ei meenu), seega mulle see mõte meeldis.
Mõeldud tehtud!
Johannale maksis pilet 5 €, minul kõigi seitsme raja läbimine 22 € ja Janelil kolme raja läbimine 10 € Janeli ronis tegelikult ka neljanda raja läbi, viiendale enam minna ei julgenud. No viies oli juba raske ka ;) 
Kõige keerulisem oli seitsmes rada ehk Kannatuste rada. No see oli tõesti üks raske ettevõtmine. Kui oleks kohe alguses selle raja võtnud, siis oleks ilmselt lihtsamalt läbinud, aga sinna sai mindud siis, kui viis eelnevat rada olid juba tehtud ja käed olid juba üsna läbi. Kannatuste rada ainult käte tugevusel seisnebki. Algas see sellega, et tuli ca 5-6-7 meetrit köiest üles ronida. Paljud ei saagi just seetõttu seda rada läbida, sest nad ei suuda ennast köiest üles vedada. Siis oli seal veel ainult kahe trossi peal edasi liikumist - põhimõtteliselt istusid trossil ja püüdsid kuidagi teosammul ikkagi edasi liikuda. Köielt köiele liikumist - kui köiel hoogu sees ei ole, siis minu lühikesed käed ei ulatunud järgneva köieni ja nende köite juures rippusin ikka väga kaua. Seal tuli korra isegi mõte alla anda, aga õnneks suutsin ikka hakkama saada ;)
Käte abil redelilt edasi liikumist - kuna vahed olid liiga suured, siis see oli samuti minu lühikeste käte jaoks ikka päris raske. Oleks väiksemad vahed olnud, oleks jälle liiga lihtne olnud :)
Siis oli veel erinevad laudadel-nööril astumisi ja tünnil veeretamist. Ühesõnaga tõsine Kannatuste rada. Kuna sooja oli ka 30 + ja seal kõrgel taevas vett kaasas polnud, siis kurk kuivas nii hullult, et oli lausa valus! Küll oli hea, kui lõpuks alla sai ja kui juua ka veel jagus. Ma ei oskagi öelda, mis selle Kannatuste raja kõrgus olla võis, arvan et mingi 8-10 meetrit. Kohati tundus ikka päris kõrge.

Janelile meeldis kõige rohkem kuuenda raja pikad laskumised (300 m ja 350 m). Need pidime talle eraldi juurde ostma ja kaks ringi maksid 6 €.
Karolin kardab kõrgust, tema oli niisiis pealtvaataja ja Johannale meeldis kõik, mis rada talle pakkus :)




See oli raske kuna vahed olid minu kätele liiga pikad

Kahe trossi peal


Mõnus pesa :)

Kriss saabus, Virge läheb :)


Janeli valmistub

Ja sinna ta läks :)




Pühajärves jahutamas

Peale neid ronimisi, oli jaks täitsa otsas ja keha totaalselt üle kuumenenud. Käisime end Pühajärves jahutamas, sõime kõhud täis ja võtsime suuna kodu poole.
Kes arvab, et ma viitsisin sõita, siis see eksib! :)
Aga KUI hea tunne oli tagasi koju jõuda! Käisin pesus ära ja keerasin end lihtsalt diivanile telekat vaatama. Ma ei vaata tegelikult üldse telekat (kui siis sporti, eksole!), aga ETV pealt näidati seriaali "Katariina" - see mulle meeldis. Neljapäeval oli viimane osa ja kohe täitsa kahju, et ära lõppes.

Et siis sellised lood nende Cantervillade ja seiklusparkidega.
Täna lubas hullult vihma, aga taevas sirab ilus päike! See tähendab seda, et saan õue mina ja oma viimase (aga kõige suurema!) raamaturiiuli nokitsemisega alustada.
Laste isa lõikas lauajupid õigetesse mõõtudesse, mul on nüüd teravad ääred vaja ära lihvida, seejärel lauad üle peitsida ning lõpetuseks need kokku kruvida.
Ja saabki kõik oma raamatud riiulitesse!!! :P :)

Tänane ulgumine on ulutud, homme jälle :) 
Annan teada, kui enam ei ulu :D