Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 19. juuli 2020

Pärnu

Ma lubasin, et kirjutan sellel nädalal kindlasti ühe sissekande veel ja siin ma olen!

Tõde on see, et ma tegelikult ei viitsi kirjutada, aga kuna ma LUBASIN, siis kaks kohustuslikku rida on juba kirja pandud :D

Nüüd imetlege fotosid eilsest Pärnu rannast, kahest Steffani veinipokaalist ja kuulake vot seda laulu :D



Ok, ok, uuel nädalal pidi vihma sadama, siis kirjutan :):):)




kolmapäev, 15. juuli 2020

Teile kirjutab Tartu ülikooli tudeng!

Viimane teema, millest kirjutasin olid sääsed ja seda ka oi-oi, kui kaua aega tagasi!
See teema on endiselt põnev, sest sääski praktiliselt polegi ja see on niiiiiii hea. Kui eelnevatel aastatel on olnud sedasi, et ei saa päise päeva ajalgi õues tööd teha, siis nüüd võib rahuliku südamega õhtuni krundil asjatada ja sääsed ei pistagi elusalt nahka! Mõned üksikud siiski on, aga kui neid ka poleks, siis oleks juba puhas luksus.

Aga mitte sääskedest ei tahnud ma kirjutada! :)

Oeh, teemasi on nii palju ja hakkan aga järgemööda vaikselt minema. Alustame viimasest, kõige värskemast, uudisest!

Eile tuli kinnitus, et minust on saanud Tartu ülikooli tudeng! Kui teade tuli, siis ma lausa hüüdsin tüdrukutele üle terve elamise: "Emme sai ülikooli sisse!" See oli nii suur rõõm, et ihukarvad tõusid lausa püsti.

Lugu on nii, et ma ei pidanudki sellel aastal tegelikult üldse kuhugi kandideerima. Pidin aastakese veel matemaatikale pühenduma, et riigieksam ära teha ja siis õigusesteaduse tudengiks kandideerima. Rääkisin oma matemaatika käänulisest teest ühele sõbrale, kes on selle õiguse tee juba läbi käinud ja tema soovitas mul mingi teise alaga alguses üldse ülikooli minna ja sealt edasi liikuda. Mõte tundus ahvatlev, aga...Noh, ma ei võtnud vedu. Ma olen selline inimene, kes ei viitsi enam oma aastaid niisama tühja-tähja peale laristada. Juuni lõpus käis mul kauge sõbranna külas, kes Tartu ülikoolis pedagoogikat õppis ja nüüd koolis õpetajana töötab. Ma juba ei mäletagi, miks meil jutt tema õpingutele üldse läks, aga jutu lõpptulemuseks oli see, et õhtul koju laekudes, tegin avalduse Tartu ülikooli "Koolieelse lasteasutuse õpetaja" õppekohale. Oli eelviimane päev avaldusi teha :):):)

Test ja vestlus toimusid kahel päeval - 7. ja 8. juulil, mina valisin 7.juuli
Tartus olin ma juba 4.juulil, sest sel päeval toimus üks üritus. Ilmselt muutis see üritus minu elus praegu nii  mõndagi :):):) Oeh, see juulikuu on üks äraütlemata ilus kuu olnud! Ja see on alles poole peal! :)

OK, ühesõnaga katsed!
Ma olin nendeks katseteks täpselt nii palju ette valmistunud, et kui uksest välja hakkasin minema, siis küsisin Maritelt, et äkki peaks ikka pastaka ka kaasa võtma :) Noh, igaksjuhuks või nii :):):) Teine otsis mulle siis suisa kolm pastakat välja.
Läksin, mina, kohale ja kui majja jõudsin, siis pidid mul silmad peast välja kukkuma, sest rahvast oli nii palju. Kergitasin kulme ja küsisin endalt mõttes, et kuhu ma tulnud olen?!
Ok, hakkan klassiruumi uste tagant siis oma nime  otsima. Sellel lehel ei ole, sellel ka mitte. Ok, nimed olid tähestiku järjekorras ja liikusin eelviimase ruumi juurde. Jep, leitud! Nimi täitsa olemas! Sisenesime klassiruumi. Kuna aega veel oli, siis tegin peast väikse arvutuse. Klassiruumis oli 24 kohta (20 oli selleks hetkeks juba ka täitunud). Teadsin, et tänasel päeval on katsetamas kuus gruppi. Lisaks teadsin, et homme tuleb veel teine samasugune päev otsa ehk 24 x 6 x 2 = ??
Eeee ? Ja taas tekkis mul küsimus, et kuhu ma tulnud olen. Samas see oli nii põnev. Minu esimesed katsed kuhugi ülikooli astuda! Võttis aega, eksole :)
Mingit närvi ega midagi mul sees ei olnud, sest ma tõesti tulin täiesti tühja koha pealt katsetama. Mida küsitakse ja mida tegema peab, sellest ei olnud mul õrna aimugi. Ma lihtsalt tulin.
Test kestis 90 minutit ja kujutas endast eest keele tundmist ja matemaatilist mõtlemist. Eesti keele osas oli alguses harjutus, kus pidid kolme sõna vahel grammatiliselt õige sõna välja valima. Osad oli väga lihtsad, osad olid minu jaoks trikiga, sest minu silmale ja kõrvale tundusid kõik kolm õiged olema! :):):) Selliseid oli vist kaks või kolm või neli, kus ikka korralikult kahtlesin. Tegin siis üki-kaki-kommi-nommit :):):) No ma ei ole eesti keeles just kõige kõvem pähkel. Seda on tunda ka blogi lugedes, sest laused on kpakalt üles ehitatud ja kirjavahemärgid jätavad ka mõnikrod soovida. Aga ma andsin testi tegemisel oma parima. Teises eesti keele osas oli vaja teksti lugeda ja väidetele vastata, kas oli tõene või mitte. Seal tekkis ka paaril korral küsimusi, sest tekst rääkis a la aiast, küsimus oli liivaterast. No täiesti mööda! Ja siis ei saanud aru, on see mingi trikiga värk või ongi nii mööda :) Minu detektiivi mõistus hakkas loogikat ja seost otsima - mida polnud, seda polnud :):)

Kolmandas osas kontrolliti avarat silmaringi. Oli neli eraldi kategooriat - raamatud ja autorid, sportlased ja spordialad, teadlased ja nende saavutused, ärkamis aeg ja nende tegelased. See osa oli neist kõige lihtsam. Oleks võinud raskem olla. Eriti kirjanikud ja sportlased :):):):)

Viimane ehk neljas osa oli matemaatika. Nendega ka suurt küsimust ei olnud. Kui siis üks ülesanne, mis oli seotud murdudega. See murdudega arvutamine on kergelt juba meelest läinud, aga vist tegin ikka õigesti.

Kui test oli tehtud, siis tuli suuremat sorti paus sisse, et intervjuuks ja grupivestluseks valmistuda.
Veetsin need kolm vaba tundi suurepärases seltskonnas ja läksin siis koolimajja tagasi. Ühes grupis oli korraga viis inimest. Klassiruumis oli kaks õppejõudu, kelle ees me oma toolidega kaares istusime. Soojenduseks pidi igaüks ennast natuke tutvustama ja põhjendama, miks me selle eriala valinud oleme ja miks kandideerime. Tutvustamine liikus kella järgi päripäeva, mina olin seega viimane. Kuulasin, mida teised räägivad ja iga korraga läksid silmad aina suuremaks :):):) Esimene alustas sellega, kuidas ta lapsi armastab ja kuidas ta nendega igasugu asju välja mõtleks ja mida kõike teeks. Lõpetas sellega, kuidas kaks poissi omavahel kaklema läksid! Õppejõud vaatasid ka juba järgmist kandidaati ja ootasid viisakalt, et esimene oma jutuvada lõpetaks. Alustab järgmine - ma olen lastega koos töötanud, seal ja seal ja seal, kandideerin juba teist aastat, sest ma TÕESTI tahan lasega tegeleda.  Ja alustab kolmas - lapsed on väga toredad, olen töötanud nendega laagrites, hetkel olen kokatädi, aga tahaksin tööle minna lasteaeda, seetõttu soovin ka õppima asuda. Kuulasin ja imestasin ja mõtlesin endamisi, et OMG, ma pole küll  oma peas seda laste teemat isegi mitte mõelnud! Teistel tundub see nagu mingi kohustuslik värk olema. Kindel taktika või nii :):):) Neljanda jutt läkski põhimõtteliselt samasse suunda. Ma rääkisin sellest, kes olen, kust tulen, mitu last mul on, millega tegelen. Lisasin juurde, et olen maapiirkonnast, kus on olemas nii põhikool, kui ka lasteaed, aga mille murekohaks on varsti pensionile jääv personal ning maapiirkond on see ohustatud kant, kuhu keegi naljalt tööle ei tule. Mina olen aga koha peal juba olemas ja aitan hädast välja. Täpselt nii ütlesingi. Törts nalja või nii :):):)
Peale tutvustusvooru toimus grupivestlus. Sellega hinnati aktiivsust, meeskonnatöö oskust, julgust jne. Igal grupil oli erinev teema ja meie saime oma teemaks digitaalse õppe - kas ja kui palju seda meie õppeasutustes olema peaks. Päris täpselt tegelikult ei mäletagi, aga midagi sarnast. Analüüsisin juba tutvustusvoorus  oma grupi inimesed ära ja sain aru, et kolm neist on väga tagasihoidlikud, neljas jutukam. Oluline oli see, et grupivestlusel jutu enne lahti lööksin, kui tema. Mõeldud-tehtud! Mis siin ikka tegelikult arutleda on? Digitaalne maailm ronib meile ustest-akendest sisse ja selle vastu me võidelda ei saa. Minu lõppsõna oli see, et nii palju, kui võimalik, võiks teha ilma digitaalsete vahenditeta a la looduses näidata lapsele päris käbi, mitte läbi Google. Enamik vaidlesid vastu, et digimaailma on nii palju ja see on kahjulik jne. Eks ta nii olegi, aga asja tuleb võtta mõõdukalt. Me rääkisime konkreetselt õppetööst ja digitaalsest õppevahendist, mitte hommikust õhtuni telefonis/arvutis istumisest. Need on kaks eri asja.
Ühesõnaga mulle tundus, et vestlusvoor läks suhteliselt hästi.

Test tehtud, vestlus vesteldud! Ei jäänud muud üle, kui asjad kokku pakkida ja koju tagasi sõita. Katsete osas oli tunne iseenesest hea ja kindel.

Kaks päeva hiljem tulid tulemused - sain 100-st punktist 83 punkti.
Alguses tundusid need punktid täitsa head. Eriti, kui arvesse võtta, et läksin täitsa tühja koha pealt katsetama. Mida tund edasi, seda rohkem hakkas reaalsus õlgadele vajutama ja hakkasin aru saama, et nendest 83 punktist küll piisata ei saa, et Tartu Ülikooli sisse saada! Kandideeriaid oli ikkagi mitu sada ja kindlasti oli neid kes 100-eid skoore tegid ja siis 95-eid ja siis 90-eid ja siis...appi, kui kaugel see 83 ju on! Ei, ei, see oleks ebareaalne, kui sellise tulemusega sisse saan.
Rääkisin juba türdukutele ka kodus, et ma vist ikka ei saa ülikooli, sest sain ainult 83 punkti, kui oleks 93 saanud, siis võibolla saaks... Üks tüdrukutest tulistas ära ja küsis, et miks ma siis nii vähe! :):):):):)
Eeee, ma ei teagi. Ju mul selle eesti keelega läks ikka lappama :):):)

Otsustasin, et ei mõtle selle peale. Läheb, kuidas läheb, ega see nagunii mul mingi eluline eesmärk ju olnud.

Eile sain e-kirja, kus teatati, et olen vastu võetud. Ma olin nii rõõmus, et karjusin üle terve korteri: "Emme sai ülikooli! Emme sai Tartu ülikooli sisse!! " Silm läks märjaks, ihukarvad tõusid püsti. No see oli tõesti puhas ja siiras rõõm, sest ma tõesti ei uskunud, et sellise tulemusega sisse saan.

Kuna mu ID-kaart oli kontoris, siis lippasin kohe sinna, et õppekoht kinnitada. Istusin arvutisse, lõin pingerea lahti ja rõõm läks veel suuremaks. Ma olin pingereas kohal nr 4! Ok, kolmandal kohal oli ka 83 punkti ja tegelikult jagame 3-4 kohta, aga ikkagi koht nr 4!! Esimesel kahel oli punkte 86, mis ei olegi väga palju rohkem, kui minul. Seega ei läinud mul üldse kehvasti, vaid väga hästi ja ma olen selle üle äraütlemata rõõmus!

Sellel sügisel läheb meie peres kooli niisiis neli koolitüdrukut!!
Teeme 1.septembril ühe ilusa ja uhke esimese koolipäeva pildi. Mina 1.septembril ilmselt ise koolis olla ei saa, sest tegemist on Johanna esimese koolipäevaga ja tema esimene koolipäev on ikka oluliselt tähtsam!

Minu kool hakkab toimuma kaks korda kuus kolmel päeval nädalas. Ei teagi täpselt,  kas neljapäevast laupäevani või reedest pühapäevani. Igatahes üle nädala leian end Tartust. Tüdrukud on õnneks nii suured, et saavad ise hakkama küll. Lisaks on lastel olemas isa, kes ka nüüd oma panust rohkem anda saab. Lisaks on lastel olemas vanavanemad, tädid-onud ja kui nendest väheks jääb, siis on Johannal olemas vanem õde, kes lubas vajadusel väikeõe eest ise hoolitseda! See oli Karolinist nii armas! :):) Eks ta ju teab ka, kui väga ma ülikooli olen tahtnud minna. Mulle on oluline, et enda kõrghariduse enne omandaksin, kui nemad ülikooli lähevad. Kuidas ma muidu lastele räägin, et kõrgharidus on vajalik, kui mul endal seda ei ole! Kindlasti saab nende ülikooli teekond oluliselt lihtsam olema, kui minu oma, sest ma olen neile lubanud, et mina toetan neid rahaliselt täpselt nii kaua, kui nemad õpivad, olgu siis kasvõi 12 aastat seda ülikooli. Ma ei taha, et nemad sellist vatti nägema peavad nagu mina näinud olen, sest muidu lähebki kogu aur ellujäämisele ja õppimiseks ei jäägi aega. Nii kaua, kui nemad õpivad, on kõik korras. Kuna nad on mul vägagi usinad koolilapsed, siis võingi eeldada, et järgnevad 15 aastat on mul koolitatavaid küll :):)

Pidin täna pikemalt kirjutama - laste lõpetamistest ja muust mulast veel, aga lõpetan siinkohal nüüd siiski ära, sest teised tööd ootavad. Annan pühaliku lubaduse sellel nädalal veel kirjutada. Nii palju olen juba teinud, et pildid kausta ära sorteerinud, nüüd on vaja ainult "natuke" trükkida. Rõhk sõnal "natuke." :):)

Ja veel kord - see juulikuu on ikka üks kuradima äge kuu olnud! :)


reede, 22. mai 2020

Sääsed on saabunud!

See on nii tähtis uudis, et pean selle kohta kohe eraldi sissekande tegema!

Kusjuures ma juba mitu nädalat tagasi imestasin, et sääski ikka veel ei ole. Eile veel sõbraga naersime, et kas koroona mõjus sääskedele ka :):):)
Ei mõjunud - tänasest "kenasti" platsis!!
Elu oligi liiga lill, sest sai nii pikalt krundil möllata. Kuna sääsed on näljased, siis täna ei kannatanud  enam väga kaua olla ja olingi nagu naksti 21 ajal kodus. Muidu vedasin ennast 22-23 vahel koju.

Ilm oli täna nii supper! Homme pidi ka samasugune tulema! Kraadike vist isegi parem!
Elu on täitsa lill :):) Noppisin ise ka hoovist lillekesi:

Ise noppisin ma lilled, ise panin vaasi vee...

Minu muru :)

Hea meel on selle üle, et jõudsin enne sääskede tulekut oma kraavi sillale kivi-ääred ära laduda. Mulda on küll veel vedada, aga see nokitsemine sai tehtud, sest selle töö ajal ei viitsiks küll sääskedega võidelda.




Rodod pidin ka ümber istuma, sest need olid mul lauspäikese käes, olgugi et peaksid osaliselt varjus olema. Vaatasingi, et see ilus suur rodo hakkas longu vajuma ja eile terevisioonis just rääkis, et need peaksid vilus olema. Panin siis kaskede varju ja ladusin väikse kiviääre ka ümber. Turvast oleks ka vaja veel juurde vedada, aga õnneks ei karju. Mis karjuvad on aimaal peenrad! Need on mul osaliselt veel tegemata! Hernes, sibul, kapsas, kaalikas, naeris, peet ja kartul on maas. Maitsetaimed ja kurk-porgand mitte. Praegu on mul tegelikult kaks aiamaad teha, sest vanamemme juures on samuti vaja peenardele mulda juurde vedada ja suurem malts välja kaevata. Hommikuti käingi temal kühveldamas, lõunast majandan oma lapil. Homsega peaks kõik tegelikult tehtud saama ja seega on asi kontrolli all. Maikuu on suhteliselt jahe olnud ja ei usu, et ma oma kraami kasvatamisega teistest nüüd väga maha olen jäänud ;)

Rodod said uue koha :)

Naudime sääski ja oleme mõnusad :)

neljapäev, 14. mai 2020

Kaks kuud koroonakriisi


Kui ma kriisi alguses viitsisin neid koroona-uudiseid kuulata ja vaadata, kuhu suunas see asi meil siin liigub, siis peale nelja nädalat sai see huvi ammendatud. Uudistes muud ei olnudki, kui üks koroona teise koroona otsa. Loobusin telekast ja statistika vaatamisest.

Täna kiikasin andmed üle ja statistika ütleb, et Eesti koroonakriisis on 1751 kinnitatud haigusjuhtumit ja 61 surma.

Läänemaa oli pikalt-pikalt täitsa puhas, kui mõni nädal tagasi saime oma esimese koroona-juhtumi. Läks nii, et haigusjuhtum tabas suisa meie enda küla. Seda koroonat tuleb nüüdsest võtta nagu ühte elu osa, sest tundub, et see on tulnud, et jääda ja segadust külvata.
Kui saime kinnitust, et meie külas on koroona-juhtum olemas, siis panin meie küla FB gruppi ka info üles, et inimesed oleksid teadlikud ja saaksid asjas oma seisukohad võtta. Mina ei poolda sellist asja, et salgame asja maha, ärme räägi, vaikime... Kui midagi on, olgem sellest teadlikud.
Minu sissekande täpne tekst oli: „Panga külas on esimene koroona-juhtum. Nüüd on see aeg, kus peame veel tõsisemalt üksteisest distantsi hoidma, et selle levikut tõkestada. Olgem terved!”
Kuna meie kogukond on selline, kus praktiliselt kõik kõigiga suhtlevad, siis info edastamine oli vajalik, et inimesed saaksid ise oma asjades seisukohad võtta.
Meie väike küla elas selle infoga kolm päeva, aga peale seda, kui nn koroona-info Haapsallu jõudis, hakkas üks komejant pihta! Grupi liikmeteks soovisid saada ka need, kelledest osad ilmselt ei teagi, kus Panga küla üldse asub. Ajakirjanikud tuuseldas ringi, et mingit infot saada. Kohaliku lehe peatoimetaja, isiklikult, soovis Panga külagrupi liikmeks saada!
Kui ta siia korterit soovib osta, siis mul on taas pakkuda :):):):):)

NB! Kui mõni lugeja ise korterist huvitatud on, siis küsi aga julgelt ;)

Järgmisel päeval ilmus meie kohalik leht - "Lääne Elu." Esikaane üheks artikliks oli loomulikult seesama koroon-uudis. Peauudisest natuke väiksem, aga ikka esikaanel. Ajee, lilled, vahuvein ja koogitükike lauale tuua!
Ma ei ole vist elus mitte ühtegi teist nii valedel andmetel põhinevat artiklit oma elus lugenudki! Julgen väita, et suisa 90% kirjutatust oli vale. Taheti kiiresti midagi kokku klopsida.
Noh, klopsisidki – mingi täiesti suvalise soperdise. Peasi, et müüb ja inimesi ärevusse ajaks.
Kuna mina olin meie FB külagrupis sõnumitooja, siis on teada, et sõnumitooja lastakse ju maha!
Ajalehes oli kirjas: „Panga külavanem (isegi see on vale, sest ma ei ole külavanem!) Virge Tiik levitas koroonaviirusega nakatanu kohta infot sotsiaalmeedias.”
Iga inimene loeb lausest välja selle, et ma kirjutasingi konkreetselt nakatanust. Sorry, mitte ei kirjutanud, vaid konkreetselt levitasin nakatanu kohta infot!
Tule taevas appi!
Kindlasti oleks saanud veel halvamaigulisemalt kirjutada, aga ju oli selleks õhtuks juba kell liiga palju, ajud suurest faktide otsimisest kärssama hakanud ja paremad laused jäid sähvatamata.
Põhimõtteliselt teade „Panga külas on esimene koroona-juhtum. Nüüd on see aeg, kus peame veel tõsisemalt üksteisest distantsi hoidma, et selle levikut tõkestada. Olgem terved!” võrdub nakatanu kohta info levitamisega!
Peale artikli lugemist kirjutasin ajakirjanikule ja küsisin, et kas nad saavutasid selle artikliga selle, mida nad saavutada soovisid. Sai eesmärk ikka täidetud?!
Informeerisin teda, et praktiliselt kõik, mida artiklis nakatanu kohta kirjutatud on, oli vale. Mitte ühtegi õiget fakti! Täiesti suvaline, pastakast välja imetud, tekst! Sain kirja vastu, kus vabandati ja lubati küll üks fakt ära parandada, küll teine, küll kolmas. Lisati juurde, et onlines saab seda ju teha! :):)
Küsisin, et kuidas vead ja valeinfo paberlehes ära parandatakse? Loomulikult ei olnud võimalik paberlehes kirjutatud enam parandada, sest leht vedeles mul juba köögilaual :)
Sain ajakirjanikult ka telefonikõne, kus artikli osas vabandati ja anti lubadus, et järgmises lehes kirjutatakse parandused ja edastatakse ka vabandused. 
Tutkitki! – ei olnud järmises lehes mingeid parandusi, veel vähem vabandamist. Ma põhimõtte pärast kaeban asja pressinõukogusse, sest tegemist oli konkreetselt vale info levitamisega. Eks vaatab, mis seisukohal pressinõukogu asjast on.
Kui ajakirjandus tahab kirjutada, siis kirjutagu, aga tehku seda nii nagu asjad päriselt on, mitte ärgu kujutage asju ette.

Teine asi, mis mind kergelt öeldes ärritas oli see, et lehes oli kirjas: „Haapsalu volikokku kuuluv Tiik juhtunut kommenteerida ei soovinud.” Jumala eest, see volikogu tuleb iga hinna eest ära mainida, sest volikogu liikmed polegi äkki inimesed! :) Nemad on äkki kusagilt kosmosest! Ok, see selleks, aga see väide nagu ma asja ei kommenteerinud, on kusagilt porilombist võetud jutt.
Vestlesinn ajakirjanikuga 5 minutit ja 35 sekundit ja ilmselgelt ei kuulanud me telefonis teineteise nohinat! Eks ma kommenteerisin asja nii nagu ajakirjandusele ei sobinud ehk kõik oli liiga ilus. Tegelikkuses selgitasin ajakirjanikule, et seda artiklit ei ole vaja kirjutada ja paanikat tekitada, sest kõik on kontrolli all - nakatanu järgib karantiinireegeleid ja kõik on korras. Kuna ajakirjanikul ei õnnestunud minu käest ühtegi tema jaoks vajalikku fakti välja õngitseda, siis oli ju lihtsam kirjutada, et ma ei soovinud kommenteerida.
Ajakirjanik pidi asjas ilmselt sellise kuvandi looma a la Tiik levitab sotsmeedias nakatanu kohta infot ja siis ei suvatse asja isegi mitte kommenteerida. Noh, et saaks jumala eest asja võimalikult negatiivses valguses näidata!
Kusjuures mainisin ajakirjanikuga vestledes mitu korda, et sellist artiklit ei ole vaja kirjutada – milleks asjatut paanikat tekitada?
Küsisin, et kuidas on võimalik üldse sedasi kirjutada, et mina ei soovinud asja kommenteerida!? Sain vastuseks erilise kuldmuna – „Ma arvasin, et te ei soovi lehes oma kommentaari avaldada.”
Eee, mis loogika siin nagu on?
Kui te ei taha kirjutada seda, mida ma tegelikult ütlesin, siis ärge kirjutage ka seda nagu ma poleks asja kommenteerinud! Ärge siis mainige minu nime üldse! Seejärel saabus kerge vaikusehetk, mil ajakirjanikul ei olnud vist enam midagi öelda...peale mõningat mõtlemist tuli ajakirjanikult teine kuldmunake, sest ta ütles, et tema seda kommenteerimise osa üldse ei kirjutanudki.
Eeeee??Kuidas see nagu võimalik on? Selle lause olevat kirjutanud üks teine ajakirjanik, kellega artikkel kahasse kirjutati! :):)
Ühesõnaga ajakirjanik, kellega ma üldse ei suhelnudki, kirjutab nagu ma ei soovinud asja kommenteerida!? :) Väga viis pluss! Hea töö, mu ajakirjanikud!

Ah, kui ma juba lahkan seda artiklit, siis kirjutame ühest jaburdusest veel. Artiklis on lugu kajastatud nii nagu meie kohalik terviseamet oleks tauninud seda, et ma nakatanu kohta sotsiaalmeedias infot levitasin. Esiteks ei ole ma midagi levitanud ja teiseks ei ole ma nakatanu osas mitte kusagil ühtegi sõna kirjutanud. Võtsin artiklis mainitud terviseameti ametnikuga ühendust ja küsisin tema käest asja üle. Minu üllatuseks sain ma temalt info, et ta ei ole sel teemal ajakirjanikule üldse intervjuud andnudki!! Järjekordne aplaus ja suured lillesülemid meie toredatele ajakirjanikele imehea üllitise eest!

Selline oli siis meie kohalik koroona-juhtumi ajakirjanduses.

Laias laastus ei ole midagi muutunud ja tahaks loota, et inimesed on ikka mõistuse juurde jäänud. Siit-sealt olen kuulnud, et osad inimesed on päris ära keeranud ja korralikult üle paanitsenud. Kuulen neid lugusid ja silmad tahaks peast välja kukkuda. Jäägem rahulikeks ja püüdkem asja ikka mõistusega võtta. Tuleb ilmselt leppida faktiga, et osa sellest viirusest ei kao enam kuhugi ja mingil määral jääbki see meiega. Ennustatakse, et tuleb ka teine laine ja siis kolmas. Võibolla ka neljas, viies ja kuues. See ei saa ju tähendada seda, et me üldse enam elada ei tohi ja kõike kartma peame.
Äkki ei tule seda teist lainet?
Äkki see jama saab suvega läbi?
Elagem päev korraga ja lootkem, et 2020 jääb ainukeseks nn kummituse-aastaks, kus kõik seisab.
Aga ärgem hakakem pealekaebajateks, kividega loopijateks, paanitsejateks ja inimesteks, kellel kaabel ajuga lahti on ühendatud. Jäägem Inimesteks :):)

Minu elu ei ole koroonakriis endiselt häirima hakanud.

Ühes mõttes tegelikult natuke mõjutas, sest järelmaksuga tehtud korterimüük läks taas luhta. See, kes korteri ostis, jäi oma tööga koroonakriisi hammasrataste vahele. Tulud on kukkunud ja rahalises mõttes käib asi üle jõu. Ta arvas, et ei tule asjast üsna pikalt välja ja loobub korterist. Kuna tegemist oli noore perega, kus oli kaks väikest last, siis tulin kohe alguses neile vastu ja rahaliselt ei kaotanud nad mitte midagi. Inimesed olid ise ka mõistlikud. Kurb, et nii läks, aga üle oma varju ei saa hüpata.
Seega on üks 4-toaline korter turul taas saadaval. Eks varsti panen kuulutuse jälle üles - kolm pidi kohtuseadus olema - äkki kolmandal korral siis õnnestub :)

Muus osas küll kriis meid mõjutanud ei ole. See, et vanemad praegu kodus lastele õpetajad on, ei ole ilmselt mingi uudis. Olen ka mina. Täpsemalt siis matemaatika õpetaja. Ja Karolini päris matemaatika õpetaja on juba minu kirjasõber :):) Ma arvan, et ükski teine ema (või isa) ei suuda mind vist küsimises ületada. Olen õpetajat korduvalt tänanud, et ta nii kannatlikult ja arusaadavalt need asjad meile lahti suudab seletada. Kui kõik nii palju küsivad, siis ta peakski hommikust õhtuni arvutis istuma. Aga noh – samas on seda küsimist vaja, sest ma ei oskaks muidu Karolini õpetada.
Eile tuli Janeli oma matemaatikaga. Murdude teema. Eks ma liita ja lahtutada neid oskan, aga tal on just selline teema, millest ma aru ei saa (5.klass siis!) ja selgitada ei oska. Õpikust ka abi ei ole, sest need ei seleta midagi. Näiteid ei ole praktiliselt üldse. Miks üldse selliseid õpikuid tehakse?.
Pean vist Janeli matemaatika osas ka Karolini õpetajalt abi paluma :):) Eks ma proovin alguses ikka Dr Googlega hakkama saada. Kui targemaks ei saa, siis palun küll õpteajalt abi ;)

Meie peres on sellel kevadel kaks lõpetajat.
Karolin lõpetab 9.klassi ja Johanna lasteaeda. Kuna on kriis, siis mõlemal jäävad pidulikud lõpetamised ära. Karolinil toimub koolis lõpetamine küll, aga ükski külaline ega lapsevanem seda pealt vaadata ei saa. Lõpetajad kogenevad aulasse, kus nad ära hajutatakse, et kehtiks 2-meetri reegel. Kas õpilased saavad lõputunnistuse pidulikult käest kätte või peavad nad selle ise laua pealt võtma- selgub alles siis, kui sündmus peetud on. Igast lõpetajast klõbistatakse pilt, mis hiljem siis üheks suureks klassipildiks tuunitakse. Selline peaks siis Karolini lõpupidu välja nägema. Olgugi, et koolis jääb pidulik osa ära, teeme meie talu juures ikkagi ühe perekondliku piduliku istumise. Ja ma lubasin Karolinille isegi tutipeo korraldada. Kui mingil päeval ilm mõnsalt päiksepaisteline on, siis peame ühe korraliku veesõja maha. Tema peab muidugi titeriided ja oma esimese koolikoti selga panema. Noh, et asi ikka päris oleks!

Teine lõpetaja on niisiis Johanna – tema jätab lasteaiaga hüvasti ja alustab sügisel oma kooliteed. Ma ei kujuta päris täpselt ette, kuidas ta oma koolikoti vedamisega hakkama saab, sest ta on mul nii väike ja tundub, et vajub koolikoti all kokku.
Ma ise olin ka kooli minnes nagu lasteaialaps. Kleit, mida mina kandsin esimeses klassis, kandis mu õde 2-3-aastaselt! Selline kasvuvahe siis :)
Johanna nn lõpupidu näeb välja selline, et lasteaeda minnakse kokkulepitud kellaajal. Ajaliseks piiranguks on pool tundi ja selle ajaga saab Johanna kätte oma meisterdused ja head sõnad koolitee alustamise kohta. Osaleda saavad seal ainult ema ja isa.

Kuidas need lõpetamised reaalselt välja näevad, saame varsti teada, sest enam pole palju jäänud :)

See koroonkriis on ikka võimas küll – kõik asjad on segi pööranud!

Ma pean selle ka ära mainima, et minu viis kuud kestnud tubli trenni tegemine sai siiski läbi.
Korra tekkis vahepeal väike auk, kus motivatsiooni ei leidnud, aga see läks üle ja jätkasin oma jooksmisega. Nüüd, maikuust, on aga talu juures niiiiiiiiiiiii-niiiiiiiiiiiii palju tegemist, et otsustasin siiski trennid tahaplaanile jätta. Võistelda ei saa ja mis ma siis ikka oma liigeseid kurnan. Oli ju hea vabandus? :) 
Õe ja Karoliniga käime aeg ajalt pekki põrgatamas, aga sellist süsteemset ja õiget trenni enam ei ole. Veeretan parem kive ja loon oma aias kunsti ;)

Lähmegi siis kenasti talutegemiste juurde :):)

Eelmisel nädalal leidsin lõpuks aja, et oma puusaad valmis teha. Vahepeal tuli nii palju muid toimetusi peale, et ei saanud tükk aega laduda. Ühel päeval otsustasin, et nüüd võtan kätte ja laon lõpuni. Ladusin! See viimase lõpu tegemine on üks paras nökerdamine! Ronid redeliga mööda saadu üles ja vead süles puid kaasa. Kogu aeg üks üles-alla ronimine. Vähemalt on nüüd silmale ilusam vaadata! All on siis kividest "vundament" ka, sest ma ei tahtnud, et puud vastu maapinda on.

Kaua tehtud, kaunikene :)


lõpp ei olnud enam kaugel!

Rododendronite peenra tegin juba eelmisel suvel valmis, aga rodod ise jäid ostmata, sest ei leidnud sobivaid. Nüüd, tegin julma - läksin poodi ja valisin lihtsalt sellised välja, mis mulle meeldisid. Sups turbasse ja tehtud see saigi! 

Rodod on ka lõpuks saabunud!

Mesimummuga lilla rodo

Olen eriti agar olnud ja isegi mõned elupuud juba ära istutanud. Nendega on millegipärast selline teema, et kogu aeg mõtled ja mõtled, aga kunagi ära ei tee. Ma mäletan, et vana krundi peal sai pidevalt mõeldud, aga tegudeks kuidagi ei läinud. Nüüd mõtlen ja kohe ka teen - mis siin ikka oodata! Ühesõnaga läksin puukooli ja küsisin, et kas me mulle sinna väiksesse autosse 10 Smaragdi mahutame ära. Öeldi, et mahutame. Kui kümme oli peal, ütlesin, et mahutame siis juba nii palju, kui võimalik on. Mahutasime 20! Istutasin need väljasõidutee äärde ja natuke nurga peale ka. Ise olen tulemusega ülimalt rahul. Täpselt nii mulle meeldibki. 
Enne elupuid on üks pihlaka-punt, mille ma kindlasti alles tahtsin jätta. Selle pihlakaga olid aga sellised lood, et tema juured olid justkui pool meetrit maa peal. Vaimusilmas olin ma juba ammu mõelnud, et vean juurtele mulla peale ja laon ümbere kividest ääre. Et olekski nagu spetsiaalne peenar! Ka see sai mõeldud ja tehtud! Nüüd istutan sinna mulla sisse erinevaid lilli, siis ilus vaadata!

Elupuud vüivad sirguma hakata!

Minu pihlaka-juure lillepeenar! :)

Teeäär, millega on vahelduva eduga terve kevade mässatud, hakkab vaikselt jumet võtma. Kraav on ära tehtud ja nüüd on see kõige õudsam töö veel jäänud - juurikaid korjata, juurikaid korjata ja veel kord juurikaid korjata! Sügiseks saan tehtud ;)
Olen sinna vaikselt ka elupuid istutanud. Sinna äärde otsustasin Brabandi panna. Smaragd meeldib mulle oluliselt rohkem, aga jah...kuna sinna äärde neid ikka kuluks ja seega ka raha, siis mõtlesin, et proovin Brabandiga. Kui tõesti ei meeldi, eks siis saab kunagi ümber teha ;)

Juurikate korjamine

Juurikad, hunnik kive ja 37 Brabanti!

Sissesõidule ka väike värskendus

Hiigel suurest kännuhunnikust on saanud metslillede peenar

Selles aastast on mul siis taas aiamaa!
Eelmisel aastal jäi vahele, sest ei jõudnud sellega mässata. Ega sellelgi aastal mässamiseks aega üle ole, aga kuidagi tuleb ikka mässata.
Kuna labidaga kaevamiseks olen ma liiga laisk, siis kutsusin kopamehest sõbra kohale, kes kopaga tulevaselt peenramaalt murukamara maha võttis. Kamaraga koos läks ära ka hea kogus peenramaa kõrgusest. Selle mure lahendasime omakorda sedasi, et kaevasime kõrvale augu, kust pehmet mulda asemele tõstsime. Mättad tõstsime omakorda sinna auku, kust mulda võtsime. Ühesõnaga suur aiamaa sai tehtud lihtsa vaevaga. Hea, kui on selliseid kopamehest sõpru, kes mu lollustega kaasa lähevad! :)
Esimesena sai maha istutatud maasikad! Ostsin neli erinevat sorti! Vaatame, kuidas tulema hakkab.
Kõige parem nali on see, et kui maasikaid istutada tahtsin, siis ei olnud kellelgi taimi pakkuda ja pidin 40 taime eest 40 euri välja käima. Eelmisel nädalal andis aga sõbra ema mulle ligi 200 taime! Oleksin võinud siis nende esimeste maasikatega natuke oodata, eksole! Kusjuures ma võtsin kõik need 200 pakutud taime kenasti ka vastu. Peenart, kuhu neid maha panna, mul muidugi ei olnud. Ja labidaga 200 maasikataimele peenra tegemine ei tulnud mul isegi mitte mõttesse. Lasin maasikapeenrad autoga kohale tuua! Noh, laiendasin aiamaad või nii :):)


Esimesed maasimammud on maha istutatud.


Minu tuttuus aiamaa

Seasongermaas on kartulid

Käib tomatite istutamine

Istutatud! Potis olevad taimed viin suvel välja kasvama!

Maasikapeenrad saabusid! :D

Veidi rehaga silumist ja ongi valmis!

Ütleme nii, et pool on veel jäänud! :)

Panin herne mulda - viskasin kohe peoga :D

Kuna see aiamaa on mul keset põldu, kus kitsed ja jänesed on harjunud liikuma (põllul rajadki sees!), siis tegin aiamaale ajutise aia ümber. Ajab asja kenasti ära. Tahaks loota, et need kitsed ei hakka üle aia hüppama ;)
Kartulite istutamisega oli selline lugu, et need mättad, mis nö aiamaa rajamisest üle jäid ja ühte lohku said tõstetud, jätsid nii seasongermaa mulje. Otsustasin, et proovin selles songermaal siis kartulit kasvatada. Tegin enam-vähem vao moodi asjad ja pistsin kartuli sisse. Eks see siis paistab, kas sealt midagi tulema hakkab või ei. Samas - miks ei peaks?
Selle hernepeenraga oli nii, et ostsin poest kotiga herneid. Kohe selle kilose paki, mis poodides toidu tegemiseks müüakse. See on samuti kerge eksperment, kas hakkab midagi üldse tulema ja kui hakkab, siis kas süüa ka kõlbab. Mul on nö normaalsed herned ka olemas, mis siis ilusti peenramaale maha saab pandud ;) Täna peakski seemnete külvamise ette võtma, sest sellest kahepäevasest vihmast on muld korralikult märg ja on alust arvata, et seemned hakkavad hästi ka idanema. 

Kõik oma luuviljalised ja marjapõõsad istutasin ka aiamaale ümber. Või noh, need, mis talvel kitsedest-jänestest alles veel jäid. Kõikidel taimedel olid rohelised nupukuesed küljes, ju nad ikka ellu jäävad. Lisaks istutasin ma need nii suure hoole ja armastusega ümber, et nad lihtsalt peavad seal ilusti kasvama hakkama :) Kirsse on mul nüüd neli erinevat puud-põõsast. Üks murel, üks pirn. Ploomi pole ühtegi. Kui neid ka nüüd paar puud panna, siis on viljapuudega asi klaar.
Punast- ja mustasõstart on kumbagi kaks. Tikrit ja valgesõstart üks. Vaarikaid istutasin 8 taime, mis on paras ports, sest järgmisel aastal saab nendest juba uusi istikuid. 
Astelpaju on see, mis veel puudu on ja mille ka maha paneks. Lisaks aretan aknalaual praegu ebaküdooniat, mis kuidagi kasvama ei taha minna. Pean seemneid vist lihtsalt õues mulda pistma ja vaatama, kas siis tuleb.

Ma pean selle ka ära mainima, et see kasvuhoone, mis ostetud sai, on ikka üks s...tanikerdis. Ärge mitte keegi ostke nii õudsat kasvuhoonet! Kui mina ise oleks pidanud seda kokku panema, siis oleks juba teisel päeval need kaared ja postid juppideks rebitud ja prügimäel olnud:):):) Minu närvid ei oleks selle kokkupanemist ilmselt vastu pidanud. Õnneks õemees viitsis nikerdada ja kruvis selle montsrumi ikka kokku! Nüüd on oht, et mõni lahe torm selle sealt põllu pealt minema viib. Ärme kutsu paha kaela! Oleme teinud kõik, et see kasvuhoone sealt põllalt kuhugi ei liiguks. Kaevasime selle kuni esimese ääreni maa sisse. Ma arvan, et mingi 30-40 cm peaks küll maa sees olema. Äärde panin veel fibo-plokid. Me kaevasime ja sättisime seda tõelise innuga ehk ei lenda ikka minema ja ma ei pea ühel hommikul südamerabandust saama, kui selle batuudi kõrvalt kuuse otsast leian! 

Nurmenukk! Taamal valmiv onn!

Kunst

Ma armastan neid looduslikke õisi

Mu suvila kivivundamendi parandustööd hakkavad vaikselt ühele poole saama. Viimane äär on töös ja mai lõpuks saab see valmis. Sellel aastal vist ei saagi enam suvila kallal nokitseda, sest korteri müük läks koroona tõttu luhta ja raha, mida plaanisin suvilla alla panna, tuelmas ei ole. Oleks asjad nii sujunud nagu plaan ette nägi, siis oleks veel sel aastal suvila saanud soojustuse, aknad-uksed ja vahelae. Aga ei saa. Ja ma olen rahul, et vundament korda saab - vähemalt ei lagune enam edasi :) Suvilaga on mul viisaastaku plaan, praegu on alles teine aasta, nii et mul on kolm aastat veel aega sellega nokitseda. 

Viimane äär on jäänud

Hakkab looma!


Kuna mul seda sebimist sinna talu juurde ikka jagub, siis teen iga kuu alguses omale nimekirja, mis selle kuu jooksul kindlasti ära võiks teha. Otsest kohustust ei ole, aga noh - võiks ju ära teha :);) Kui midagi tehtud saab, siis tõmban kollasega vildikaga nimeirjast nö "maha."
Kuna ma olen sõnn, siis mulle meeldib näha, et asjad ikka reaalselt liiguvad. Sõnnide värk :):)

Maikuu tegemisi

Pühapäeval oli emadepäev. Selle päeva auks tõusid tüdrukud varem üles ja hakkasid asjatama. Kui kõik asjad asjatatud sai, siis kuulasin, kuidas nad omavahel arutasid. 
Üks: "Mis me teeme? Hakkame laulma w? 
Teine: "Täna ei ole ju sünnipäev!Emadepäev on!"
Üks: "Mis me siis teeme?" 
Teine: "Ajame niisama üles." 
Siis hakkasin juba ise naerma, ärkasin üles ja sättisin end köögilaua taha kooki ja teed mekkima :)

Emadepäeva hommikusöök tüdrukutelt :)

Traditsioon :)

Lilled emale

Minu enda sinililled


Pesakastid üleval nagu supsti

Sel kevadel on eriti palju olnud lõkke tegemisi ja selle peal söögi valmistamist. Eriti hea meel on mul selle üle, et nüüd on hakanud tüdrukud ka rohkem krundil kaasas käima. Varasemast oli seal korralik dzungel ja saan täitsa aru, et nad ei viitsinud kaasa tulla. Lastenurk vaikselt edeneb, liivakast on olemas, tüdrukud panid ise batuudi üles, on ronimispuid (see sobib Johannale), kui keegi elektripostid maa sisse kaevata aitaks, saaks kiiged ka panna. Ühesõnaga tasapisi läheb paremaks! Karolin on enda peale võtnud puu-onni ehitamise. Terve märtsi jauras, et hakkame ehitama, hakkame ehitama. Nüüd ehitame!Tema on niisiis eestvedaja, mina koos õemehega abilised (OK, eks õemees ole see, kes põhilised talad paikka pani/paneb). Välimuse järgi võiks öelda, et tuleb pigem maja, mitte onn. Ei tea, mis sellest valmis tuleb, aga olen seda meelt, et kui lapsel huvi on, siis tuleb lasta ka proovida. Kuna ma puude külge naelu lüüa ei tahnud, siis tuli see talade süsteem välja mõelda. Onn tuleb täpselt puude sisse ja see ei olnud ka mõeldav, et kaevan täpselt puude kõrvale augud, sest juurikaid on nii palju, et kaevamine eii tule kõne allagi. Ehituslikult ei ole selline postide alla valamine (mida me praegu tegema hakkame) muidugi midagi õiget, aga arvan, et parem ikka, kui mitte midagi. Kui natuke hakkabki liikuma, siis hakkab. Idee poolest oleks võinud postvundamendi kuhugi põllu peale teha ja seal ehitada, aga siis ei ole tegemist enam puuonniga. Ühesõnaga me proovime, mis välja tuleb! Lauad ja aknad ja muu puit-materjal on üldiselt taaskasutus - olen omale ju seda kraami terve kuuri täis tassinud :):):)

Karolini suveprojekt

Minu lemmik projekt - lõke :)

Lõunasöök värskes õhus

Janeli lõkke-kartul

Aprillikuus olid ju lihavõtted. Tüdrukud ootasid jälle seda orienteerumist, kus üllatusi otsima peab. Nendest üllatusmunade ostmisest olen mina loobunud, sest ma ei viitsi selle kräpi peale raha kulutada. Ostsingi igasugu muid asju, mida tüdrukud söövad ja peitsin neid ära. Kuna mul on kolm tüdrukt ja kellelegi liiga teha ei saa, siis pidin välja mõtlema kolm erinevat rada. Liialdamata võin öelda, et mõtlesin, kirjutasin, printisin ja peitsin neid asju pool päeva. Kuna tegemist on vihjetega ja selle järgi otsimisega, siis pidi kõik ladusalt minema. Kui üks vihje peaks nn metsa minema või ära kaduma, siis on kogu edasine otsimine lörris. Kui ühe raja olin "maha märgitud," alustasin teisega ja siis kolmandaga. Aega võttis, aga lapsed olid sellise raja/otsimise üle väga rõõmsad. Pidid ikka nuputama ja otsima. Lõpus, enne peamise auhinna saamist, oli selline ülesanne, kus nad pidid mulle erinevaid puu- ja taimeliike tooma. Taimedega said ilusti hakkama, aga puude tundmisega jäid tibake jänni. Ühesõnaga sain selle orienteerumise tehtud ja üks kohustusekoorem langes jälle maha.

 
Igale tüdrukule oma vihjed

Vihjed pakitud

väiksemat nänni sai ka sisse pandud

Uus vihje leitud!

Kõik üllatused leitud - võib nosima hakata

Aprilli lõpus oli taaskord see päev, kus aastaring täis sai. Koroona-paarti nägi välja nii, et sussutasime krundil natuke grilli. Need, kes läbi astusid, said lisaks salatile ja lihale mu selle aasta imelist sünnipäevatorti mekkida. Janeli oli meisterkokk ja küpsetas 25 - nii nagu kord ja kohus, sest üle 25 ju mina ei saa! - imehead pulgakooki!

 
Selle aasta sünnipäeva-tort

Sai vist kõik kirja. Ma piltide pealt vaatan, millest kirjutada :)
Aitab küll, kaks vihmast päeva on möödas, sai puhatud küll - nüüd muru niitma ;)