Total Pageviews

Tuesday, July 19, 2016

Juunist juulini :)


Viimasest sissekandest on juba nii kaua möödas, et mõningad tunnevad juba huvi, et  kas olen ikka elus.
Olen, olen!
Suvel ei ole seda kirjutamise soont ja igast muud tegemist on ka nii palju, et kirjutamiseks ei jää lihtsalt aega.

Muidu ei viitsikski vist kirjutada, aga Marite nutab ka juba mitu nädalat ja poriseb kuidas ta ei viitsi neid Robini pilte enam vaadata.

Noh, kui ta vanu enam ei viitsi, siis vaadaku väheke värskemaid :D

Karolin & Robin

Karolin & Robin &Hanna-Mia

Saime need pildid ka kätte, kus siis tüdrukutel Robiniga koos pilti teha õnnestus.

Nüüd peaks millalgi pluusid, pildid, autogrammid ja kõik muu Robini-kraami ära raamima, siis tüdrukutel hea meenutada. Arvan, et ma enne sügist-talve ei viitsi sellega tegelema hakata, sest praegu pole neid raame nagunii kuhugi panna ja mis ma niisama ikka omale seda lisatööd juurde tekitan.
Sada-miljon muud asja ju käsil.

Las ma unistan oma roosast mannast, et jõuludeks uude koju sisse saab :)

Esimene korter  on täpselt samas seisus nagu see peale viimast liigutamist jäi ehk üks tuba on soojustatud, üks poolik ja kõik ülejäänud ootavad. Teisest korterist sai samuti vaheseinad maha võetud ja seal võiks põhimõtteliselt soojustamisega alustada. 
Juulis seda liigutamist seal vist ei tule, aga äkki augustis :):)
Kui iga päev kasvõi paar tundi teha, siis on ka midagigigigi!
Elame näeme!

Paar-kolm nädalat tagasi käisime loomaaias ära. Kui mu mälu mind ei peta, siis eelmisel aastal jäi loomaaed vahele. Ei teagi, kas kehvade ilmade tõttu või ei viitsinud lihtsalt seda trippi ette võtta või kui käisime, siis on see mu mälust pühitud.
Sel aastal olime igatahes platsis:

Kohustuslik

Eriti kole marabu

Ma ei tea, kas see tundub ainult mulle, aga minu arust vajub loomaaed iga aastaga rohkem ära. Peaks nagu arenema ja ägedamaks minema, aga ei lähe. Paljudele puuridele ja aedadele on nii pikad taimed ka ette kasvanud, et ei näe enam loomigi! Huvitav, et nad ise selle peale ei tule.

Ja siis on seal loomaaias veel hiidvana, peaaegu juba surnud, marabu. Nägu veritses ja oli igast muid junne täis. Johanna käis ja vaatas seda lindu kohe mitu korda. Kui kodus hiljem loomaaiast rääkisime, siis jäi talle just see kole ja õudne lind meelde.
Eks need marabud on muidu ka koledad! Mäletan kui Karolin väike oli ja raamatust marabud nägi, siis hakkas täitsa nutma :D

Kui Tallinnasse, siis kohvikusse ja loomaaeda, eksole ;)
Käisime peale loomaaeda paljukiidetud Lotte kohvikust läbi. Pean ka kiitma ja ütlema, et väga vahva koht ja selliseid võiks rohkem olla. Nii kaua, kui toitu tehakse, saavad lapsed ringi mässata ja ei mingit viginat, et millal süüa saab ja kaua ootama peab. Mulle meeldis ja lastele ka. Eks toit natuke krõbe oli, aga seal ole vaeva nähtud ka ja kuidagi peab seda kulutust ju tasa tegema.


Nämm-nämm

Mis me siin ikka muud teeme, kui askeldame suurem osa ajast Abbil.
Seal jagub tegevust hommikust õhtuni, kui viitsiks kaevurilambi otsa ette panna, siis ööseks ka :D

Praegusel juhul on käsil suuremat sorti maaparandustööd. Nimelt kaevati meil lõpuks ometi kraavid ära ja see jama, mis sealt kraavidest tuli, on vaja omal tasandamiseks laiali laotada. Lisaks on vaja kraavi ääred siledaks ajada, et hea niita oleks. Ütleme nii, et olen oma kraavidega poolel maal. Justnimelt mina, sest Tarmo ehitab majakest. Igalühel oma tööd eksole :)

Nagu nendest maatasandamistest veel vähe oleks, siis songiti Abbil keset siledaid muruplatse ka natuke maad üles. Tarmo vedas majakese juurde kaabli ära ja nüüd on vaja need sooned ka ära tasandada.
Kuna kopp kord juba Abbil oli, siis lasin omale selle augu ära kaevata, kuhu ma looduslikku sodi (ja kive ja muud jama) matma hakkan ja lisaks sai maa seest need kivid ka välja tõmmatud, mille nukid niitmisele ette jäid.
Noh, ma poleks muidugi uskunud, et need kivid nii suured on ja nüüd ma ei teagi, mis ma nendega peale hakkan. Küll ma midagi ikka välja nuputan ;)

Pisike auk ja väiksed kivid 

Kividega on mul üldse praegu mingi eriline suhe tekkinud. Üks suurem auto käis meile mulda toomas ja kuna ta eriti hästi sellega sissesõidu juures manööverdada ei saanud, siis juht ütles, et teed võiks natuke laiendada. Noh, tuleviku tarbeks kui nagunii ehitamiseks läheb.
Haarasin härjal sarvist ja hakkasin siis laiendama :) :)

Meil jookseb kogu tee ääres vana lagunenud kiviaed. Hakkasin siis sissesõidu juures neid kive sinna üksteise peale sättima ja tundus, et läks täitsa ladusalt. Selle pisikese jupi kallal, mis ma valmis sain, madistasin mingi 3 tundi!
Täitsa hasart tekkis!
Kui õhtul koju läksin, siis lõin youtube lahti ja hakkasin kiviaia ehitamise kohta rohkem infot otsima. Asi päädis lõpuks sellega, et käisime juba ka Viljandis maakivi koolitusel ja nüüdseks olen saatnud avalduse juba ka Hiiumaa Ametikooli, et puit ja-kiviehitiste reustareerimist õppima minna.

Muidu on aiad sellised

Natuke sai kohendatud, vajab veel kohendamist ;)

Iseenesest peaks nagu õigust õppima minema, aga ma kohe tunnen, et hetkel ei taha!
Saan praegu suurepäraselt ilma selle õigusekraadita ka oma asjadega hakkama ja seetõttu ei tahagi seda lisapinget niisama võtta. Kui õppima minna, siis tahaks ikka hästi ja pühendunult õppida, aga tunnen, et hetkel ei ole õige aeg.
Praegu on kivide aeg :):)

Tahtsin sügisest tegelikult Helsingi Ülikooli soome keelt õppima minna (kaugõppesse), aga kui aprillis asju uurima hakkasin, siis oli selleks ajaks avalduste esitamise aeg juba möödas! Ei oleks selle peale tulnudki, et nii vara juba uksed kinni.

Kiviaia puhul nii palju, et ostsin poest traatharjasid , et lapsed saaksid omale kivide puhastamisega taskuraha teenida. Ühe suure kivi puhastamine maksab 30 senti, väiksem kivi 10 senti. Tunnipalgaks olen neile teinud 3 eurot. Ja seda ka juhul, kui nad tõesti tund aega tööd suudavad teha.
Noh, näiteks tuulega maha kukkunud oksi korjata või järelkärusse mulda kühveldada. Ega neil muud eriti teha pole ja iga töö eest ikka ei maksa ka. Muidu hakkavad veel arvama, et iga liigutuse eest peab maksma. Seda ka nagu ei tahaks ;)
Nad tegid üsna usinalt tööd ja vahepeal isegi küsisid, et millal veel midagi teha saab.
Rääkisingi neile suve alguses, et sel aastal teenivad endale ise Lotemaa piletid ja taskuraha välja. Saavad ka aimu, et raha ei kasva puu otsas ;)

Millest siis veel?

Tööde kõrvalt leidsin aega jalgpalli EM-le ka kaasa elada. Või noh, mis tööde kõrvalt. Tänapäeval on igast mugavused nagu näiteks saadete salvestamine. Meil on selline süsteem, et absoluutselt kõik saated on salvestatavad ja võid neid 2 nädalat tagant järele vaadata. Väga 5 + süsteem.
Logish, et kõige enam sai Islandile kaasa elatud. Nende nn nutuhõiked olid eriti vägevad.
Ma pole kunagi Portugali ega ka Ronaldo fänn olnud. Alagruppides lootsin, et kukuvad välja, aga finaalis hoidsin juba pöialt. Kuidagi kahju hakkas, et Ronaldo end vigastas ja mängu edasi ei saanud mängida. Portugal võitis ja nüüdseks on jalgpall juba unustatud teema.
18 päeva pärast algab olümpia ja siis saab jälle telku taga lustida. Muhahahha.

Ma ise pole enam peki põrgatamiseks aega leidnud. Sportimise näol siis.
Jalgrattaspordiga on ka hetkel pidur peal. Kui üksvahe hakkas juba lubama ja sai täitsa asjalikult sõidetud, siis nüüd pole vist kuu aega juba ratta selga saanud. Peale esimest Marimetsa kappi pole enam rallit ka sõitmas käinud, olgugi, et sõidud on olnud Märjamaal ja Paliveres. Maksin tegelikult meie mõlema eest terve sarja tasu ära (70 € + 70 €), aga algajatele on need pikad distantsid ikkagi liig. Pean uurima, kas saan need osamaksud väiksemale distantsile üle kanda. Kui saab, siis jätkame 30.juulil Vormsil väiksema marsruudiga. Kui ei saa, siis pole muud, kui raha koolirahadeks jätta ja õpetuseks võtta, et ei ole vaja kohe nii suurt ampsu kahmata!

Samas Abbil saab piisavalt seda rasva põletada, nii et peki pärast eriti muretsema ei pea.
Kui juunis saabusime tavaliselt 22 ajal koju, siis nüüd on areng toimunud ja saabume enamasti 21 ajal.

Peale jaanipäeva jäävad ju päevad lühemaks, meie tööpäevad ka :)

Kui jaanipäevast kirjutada, siis meie jaanilõke seisis veel mitu nädalat peale jaane püsti ja ootas millal tuli otsa pannakse.
23. juunil olime minu ema juures lõket tegemas ja 24.juunil tuli hull sadu peale ja ei kannatanud enam midagi teha.
Sellest aastast tegime lõkkele uue koha ja sinna see uus lõkkeplats ka jääb. Eelmine oli väikestele tammedele liiga lähedal ja iga aasta halasin, kuidas lehed on jälle ära põlenud. Nüüd ruumi laialt. Sinna platsi peale nagunii midagi plaanis ehitada ei ole, seega võib see lõke seal olla küll.

Kivid tahavad veeretamist, lõke põletamist

Kuidagi kummalised ilmad on olnud.
Ei ole korralikult sooja ja iga natukese aja tagant jälle sajab. Tegime oma lõkke alles nädal aega tagasi ära. Siis oli küll väga ilus ilm.

juulilõke jaanipäeva auks :)


Siis sündis meil juuli alguses suguvõssa uus väike inimene:

Uued väikesed käed...

Pean nüüd talutööde kõrvalt taas kusagilt aega varastama, et tekki õmblema hakata.
Vennatütrele jäigi õmblemata. Kuna ta on juba nii suur, siis pole sellel tekil enam mõtet. Aga ma lohutan ennast sellega, et kuna tegemist on pisivennaga, kes on veel nõnna noor, siis küllap tuleb neil veel peenikest pere. Eks siis õmblen. Pead muidugi anda ei julge ;)

Praeguste värskete vanemate pool lubati, et see on nende viimane laps ja seega on mul lausa kohustus tekk valmis õmmelda.
Kuna tühjade kätega uut inimest imetlema minna ei saanud, siis sai mõned kaisulapid õmmeldud, eestlase müts tuunitud, väike mänguasi ja lutid ostetud ning need mähkmetordi sisse pandud, mille koos kambaga valmis meisterdasime.



Kaardi tegin kusjuures juba detsembris koos jõulukaartidega valmis, sest ma nägin unes, et sünnib poiss. Minu poja, keda mul endal ei ole :) :) ;)

Kes enam lugeda ei viitsi, see võib pausi teha, sest kirjutan sel korral juba pikalt ja kõigest.
Noh, et siis järgmised poolteist kuud vabalt võtta :):)
Tegelikult ma tahaks ise teed, aga ei viitsi tegema minna ja teised (loe:Tarmo) kõik juba magavad. Kell on hetkel 00:36.

Ega´s muud, kui jätkame ;)

Sellel suvel on lapsed isegi 2-3 päeva basseinis sulistamas saanud käia. Eelmisel aastal olid ju nii "toredat" ilmad, et ei saanud basseinigi üles panna. Sel aastal juba parem seis, sest paar korda on lapsed veest ikkagi rõõmu saanud tunda. Noh, loodame, et mõned päevad tulevad veel, siis oli see basseini välja kaevamine vaeva väärt ;)





Ei ole külm, ei ole külm!

Kerge padukas

Peale padukat 

Johanna oli peale neid ujumisi natuke tatine ja köhane (sest temal ju ometi külm polnud!).
Korraliku lapsena tegi endale ise inhalaatorit ja saime lapse taas triksi-traksi:



Aiamaaga on kõik vinks-vonks, seal on tööd hetkel kõik tehtud ja lähiajal seal asjatada ei ole vaja. Kolm korda on rohida vaja olnud.
Maasikatega oli sel aastal erit hea – sai õigel ajal varakult ära rohitud ja metsa ei tekkinudki. Marjad olid ka head magusad. Lastel sai neist üsna kiiresti magu täis Ise mugisin ka tavaliselt peenra ääres kõhu täis. Kui viitsisin, siis korjasin koju kaasa ja tegin maasika-suhkru-piima segu. Teate küll seda nõuka-aegset maiust :)
Krt, praegu tahaks küll seda segu :P

värskust

vitamiini

Nüüd on teised marjad ka valmis saanud ja kui kõht tühjaks läheb, siis saab marjadest kõhu täis tankida. Iseasi on muidugi see, kui kaua neid marju sedasi süüa viitsib ;)
Aga point on selles, et ikkagi oma ja puhas kraam.

Üks päev just lugesin jälle nendest mürkidest, millega neid puuvilju-juurvilju "kasvatakse" ja igasugune import kauba isu kadus ära. Pläka!

Kirbukatest nii palju, et plaanime siin Anjuskaga järgmisel nädalal kirparituuri ette võtta.
Olen vahepeal kahel kirbukal käinud, aga pole jõudnud neist kirjutada. No ilmselt ei jõuagi, sest asjad juba igalpool laiali ka.Esimese kirpari asjadest tegin enne mõned pildid ära, aga viimasest mitte. Kusjuures ei tulegi meelde, mis sealt viimasel korral kaasa sai krabatud. Summa jäi igatahes normaalsuse piiridesse ;)

Esimese kirpari pärlid olid minu 0,90 eurised Converse ketsid ja 4 eurine puidust kauss:

0,90 €!!

Väga hea idee ja mõnus kauss :)

Ketsid olid muidugi mustad, aga pesin puhtaks ja häda ei midagi. Tavaliselt müüvad nad isegi oma närakaid (loe: lagunenud ja räpaseid)  Converse 10-15 euriga. Ja nüüd täiesti terved 0,90 euriga!

Ja see kauss! 
See lihtsalt on nii mõnus. 
Fännan endiselt (ja ilmselt jäängi fännama) igasugu puidukraami.

Sel pühapäeval võtsime 100% töövaba päeva ja käisime lastega Haapsalu peal ringi kolamas. Soojenduseks vaatasime Ameerika autode rongkäiku, mis algas kell 11.00
Ajuhiiglane (loe:Virge) jättis fotoka maha ja seega ühestki autost mul kaadrit pakkuda pole!
Kusjuures rongkäik kestis päris kaua, lõppes umbes 13.00 ajal, mil kinno potsatasime, et "Jääaega" vaadata.
Johannale kino eriti ei istu, sest ka selle multa ajal hakkas juba peale poolt tundi koju tahtma. Eelmise multaga läks samamoodi ja siis läksingi saalist välja kuna multikas ise oli ka igav. Ei mäletagi, mis multa siis oli. "Jääaeg" on iseenesest lahe ja põnev multikas. Mulle need meeldivad.
Suutsime kuidagi selle "Jääaja"seal saalis ikkagi vastu pidada ja peale multat läksime kõhtu täiendama.
Käisime Taksi pubis. Pean kiitma, et väga head toidud on. Hind ka rahakotile täitsa vastuvõetav. Korralikud praed - 3,50 €

Siis olime me nii tublid, et läksime rong Peetrikesega sõitma ja tegime Haapsalu peal väikse ekskursioon-sõidu. Sõit kestis 45 minutit ja iga inimene, kel vanus üle kolme aasta, pidi maksma 3 euri. Rongike sõitis mööda väikseid tänavaid, kuhu ise tavaliselt ei satugi. Peaks mainima, et täitsa põnev oli :)

No ja päeva lõpetuseks käisime Tivolis, mis parasjagu Haapsalus oli.
Midagi erilist seal küll ei olnud, aga midagi ikka.
12 pääsme eest tuli välja käia 30 euri. Ise ronisin ka kahele atraktsioonile, aga see oli ilmselge viga, sest peale seda jäi süda poole ööni läikima.
Lapsed ei olnud ka eriti millestki vaimustuses. Liiga palju on neid pööritavaid atraktsioone ja nende peale ei tahagi minna, sest siis polegi muud, kui üks suur oksendamine.
Tivoli oli kokkuvõttes mõttetu raha raiskamise koht, pigem oleks võinud selle raha eest ujuma minna. Käisime just Tervise Paradiisis ja seal maksis perepilet 37 euri. Ja seal oli lastel 4883875893 korda põnevam.

Pühapäeval maandusime koju alles 19 ajal. Võiks öelda, et täispikk tööpäev, aga palju väsitavam :):):):)

Tegelikult meil kõiki lapsi polnudki, sest Karolin on juba nädal aega kusagil Euroopa peal :)
Justnimelt kusagil, sest ma ei tea ise ka, kus ta täpselt on või kuhu ta täpselt läks. Andsin raha kaasa ja palusin palju pilte teha ;)

Eelmine pühapäev oli see päev, kui suur osa meie perekonnast nn Horvaatia-reisule läksid. Ma ei teagi mis reisu sihtkohaks lõpuks jäi - kas Horvaatia, Bulgaaria või Rumeenia - aga reisul nad igatahes on.
Meie perest läks reisile ainukesena Karolin. Meie, teised, jäime kodumaa imelisi ilmasid nautima.

Point oli selles, et teised (kes autodega on) tahtsid 2-3 päevaga sihtkohta jõuda. Kui ma laste peale mõtlesin, siis teadsin juba ette, et nemad küll seda sõitu vastu ei pea. Ja ma ei tahtnud sellist suvereisi ka ette võtta, kus närvid kohe alguses läbi lähevad. Lastega 2-3 päeva autos kinni olemine, ei oleks mingi puhkus olnud, see oleks konkreetne piin.
Ma tahaks ikka nii puhata, et natuke sõidan, natuke vaatan ringi, natuke sõidan, natuke vaatan ringi. See ühe jutiga sõitmine ei ole meie rida.
Kuna suurem enamus võtsid selle jutiga sõitmise vastu, siis meil ei jäänud muud üle, kui loobuda.
Mu oma kannikad ei peaks ka sellele istumisele vastu. Minu jaoks oleks normaalne, kui ca 2-3 tundi sõita ja siis paus teha.  Kuu aega oleks täitsa mõnus sedasi mööda Euroopat kulgeda.
Ah, eks pensieas ;) :) 
Kui Karolin tagasi jõuab, eks siis jagan tema pilte ;)

Muud ei olegi vist midagi.

Tore kui lõpuni suutsite lugeda :) Ma järgmine kord nii pikalt enam ei kirjuta. Samas ma pead ei anna :D

Lõppu siia veel mõningaid pildikesi:

Eestimaa suvi on käes...trallalallallaaa

Laps rannariietes

Õtsud

Neiu kivil

Teine neiuke kivil

Mammude aeg :)


Wednesday, June 8, 2016

Kohtumine Robiniga - VIP-ide värk!

Seda rõõmu said kogeda kõigest 60 õnnelikku!



Alustame siiski algusest, sest ega see kohtumine nii lihtsalt ei tulnud ;)

Eile, 6.juunil, sammusime niisiis oma suurte kimpsude-kompsudega laeva peale.
Kokku oli meid viis - mina tüdrukutega ja Agnes koos Hanna-Miaga. Kajuteid oli kaks, sest Agnesel oli enne juba piletid ostetud, kui mulle sellest tripist rääkis.
Meie kajut oli kaheksandal tekil ja nende oma viiendal. Otsustasime kohe alguses, et jääme kõik ühte kajutisse, sest ei viitsi edasi-tagasi mööda kahte kajutit jooksma hakata. Lisaks oli meil korralik hunnik toidukraami ka kaasa tehtud ja seda ei viitsinud samuti jagama hakata. Lihtsam oli ikka ühte kajutisse minna.

Kaheksandal tekil oli kajut, kus oli ainult kolm voodikohta. Plikad läksid omavahel kõik kohe kaklema, kes üleval magada saab. Ütleme nii, et reisi algus head ei lubanud, sest kõigil oli pill lahti:

Torisevad

Kuna meie kajutis oli ainult kolm voodikohta, siis hoidsime pöidlaid pihus, et Agnese kajutis neid neli oleks. Õnneks oligi!

Kusjuures seal kajutis enam kakluseks ei läinud, sest Janeli ütles ise, et tuleb alla minu kõrvale.
Ajee!

voodikohad ilma kismata ära jagatud

Kajutisse jõudes pakkisime oma toidukraami lahti (seda oli terve spordikoti täis!), nosisime kõhud punni ja läksime uudistama, mis mujal toimub. 
10-ndal tekil sai maailma suurimale (väidetavalt) fännikirjale oma kirjutis lisada. Samal ajal toimus loosimine, kes teisipäeval Robiniga kohtuma saab minna. Kuna me jõudsime sinna nii hilja, siis me ei saanudki aru, mille eest ja kuidas see loosimine toimus. Meie tüdrukute nimesid loosi hulgas igatahes ei olnud ja sellest oli küll tuline kahju.


Fännikirjale kirjutamine :)

Peale loosimist jagati Robini pildiga autogramme. Lisati juurde, et autogrammid on ikka Robini enda kirjutatud. Kui meie olime neli (Agnes ka vana fänn :):)!) autogrammiga kaarti kätte saanud ja neid autogramme omavahel võrdlema hakkasime, siis meie arust olid kõik täiesti erinevad.  Esiteks on Robin vasakukäeline, aga osade kaartide pealt on näha, et naerunäo kaared on tehtud paremakäelise poolt. Teiseks olid vähemalt kaks autogrammi kirjutatud ka erinevate pliiatsitega (osad jämedamad, osad peenemad). 
Kuna neid kaarte jagasidki neli erinevat tüdrukut, siis hakkasime kahtlustama, et äkki on autogrammid ka nende poolt kirjutatud.
Ütleme nii, et autogrammide originaalsuses väike kahtluseuss jäi. 

Fännid

originaalid või mitte?

Sel õhtul enam suurt midagi ei teinudki. Laval esinesid küll paar lauljat, aga need meile ja tüdrukutele eriti huvi ei pakkunud. Magama jäime kusagil südaöö ajal.
Mina magasin Janeliga ühes voodis ja ei pea vist pikalt mõtlema, kes väikse riba peal magas ja kuidas tal uni olla võis :D
Samas ma ei virise, need üksikud ööd elab üle :)

Tänane hommik algas sellega, et tõime omale laeva kohvikust teed ja kohvi. Toit oli omal olemas. Oleks laevas putru ka söönud, aga see nägi nii jube välja, et ei kutsunud ennastki sööma, veel vähem tüdrukuid. 

Kella 10 ajal hakkas Robini viktoriin. Seal meil eriti hästi ei läinud, sest kodutöö oli täiesti tegemata. Mina teadsin ainult kolmele küsimusele vastust (kümnest!). Kui oleks teadnud, et viktoriin ka on, oleks netist kiirelt midagi lugenud. Seda enam, et vastata sai vastusevariantidega. Kui sa ikka mitte midagi ei tea, siis on raske pihta panna ;)

Peale viktoriini algas Robini Bingo ja seal läks meil ikka VÄGA hästi. 
Täis pidi saama horisontaalridasid. Algul üks. Kui keegi sai ühe rea täis, siis järgmine võitja pidi juba kaks rida täis saama. Sellest järgmine kolm ja nii kuni viie reani välja.

Auhindadeks oli fänni-kohtumine Robiniga!

Kokteilimutid :)

Meid oli viis, seega viis piletit.
Ei uskunud, et võit tulla võiks, aga ometi see tuli. 
Üsna alguses hakkas juba päris hästi minema ja kui kahe rea võidust oli puudu ainult üks pall, siis tegin käte värisedes igaks juhuks piletist pilti ja lootsin kogu hingest, et tuleks number 10!
Samal ajal tegin juba Karolini ja Janeli vahel loosi, et kui mu pilet võitma peaks, siis kes neist võidule järgi läheb. Noh, ennetasin väikest kaklust :):)

Puuduv 10!

Paar palli hiljem loositigi number 10 ja Karolin võis uhkelt võitu vormistama minna :):):)

Kontrollitakse!

Võit tähendas kahte pääset Robiniga kohtumiseks. Tore oli see, et võitsime kaks piletit, aga kurb oli asja juures see, et lapsi oli kolm! 
Lootsime kuni lõpuni, et äkki õnnestub veel võita, aga paraku nii ei läinud.

Hanna-Mial olid peale Bingot pisarad väljas, et Karolin-Janeli saavad Robiniga kohtuda, juttu ajada ja autogramme küsida, aga tema ei saa!
Mis me muud teha oskasime, kui lohutada, et äkki lastakse tema ka koos teistega sisse. Lootsime, et ÄKKI saab.

Pääsmed Robini juurde!

Peale Bingot sibasime kohe laeva teise otsa, kus Robinil fänni-kohtumised aset leidsid. 
Esmalt käisin ja ostsin jooksuga tüdrukutele ka Robini särgid :):) Algul ei olnud plaanis neid osta, aga kui kohtumisele pääsesime,  siis autogrammide jaoks pidime ju ikka võtma. Ühe pluusi hind 20 euri.

Kohtumine toimus põhimõtteliselt suletud uste taga. Ühest uksest lasti sisse, teisest välja. Iga seltskond eraldi.
Oma fotokate ja telefonidega pilte teha ei saanud, sest pilte tegi ainult Robini-tiimi fotograaf ja need pannakse nädala lõpuks kodulehele üles, kus neid siis omale tõmmata saab.

Lootus, et kõik pääsevad kohtumisele

Näost näkku nägi Robinit niisiis 60 õnnelikku. 
Kui nii võtta, siis ei tundugi eriti palju, aga kui ootasime oma järge ligi tund aega, siis tundus ikka mega pikk aeg. Ja me ei olnud kusjuures üldse mitte viimaste seas. Kohtumist oodates sai Hanna-Mia veel paar korda pisaraid valada, sest laps oli ikkagi murtud, et mis siis saab, kui teda ikkagi sisse ei lasta. Ta tahab ju NIIIIII väga Robiniga kohtuda! Selles mõttes oli tema kindlasti suurem fänn, kui Karolin või Janeli, sest Hanna-Mia elab ikkagi Soomes ja seetõttu Robin ka rohkem südames.
Järjekord venis nagu tigu, aga ühel hetkel jõudsime ikka ukse juurde välja.

Olgugi, et ma sisimas juba teadsin, et küsimine on ilmselt asjatu, tegin ma seda siiski ja küsisin "uksevahilt", et äkki on mingi imepisike võimalus, et kõik kolm tüdrukut saavad kohtumisele. Meil oli kaks piletit, aga tüdrukuid oli ju kolm. No kuidas sa jätad ühe lapse uksetaha nutma? Endal tuli vahepeal juba pisar silma! 
Loomulikult saime vastuseks, et kahe piletiga kolm last sisse ei saa ja tuleb siiski valida, kes lähevad. 
Täiesti ootamatult tuli Janeli lagedale sellega, et ta võib oma pileti Hanna-Miale kinkida ja tema siis ei lähe!!!! 
Kui küsisime, et kas ta on kindel, siis vastas ta jaatavalt. Kui küsisime, et kas ta on ikka vääääga kindel, siis vastas ta endiselt jaatavalt. 
Väga, väga, väga, väga, väga ilus lahendus tema poolt - tõeline sõber.
Loomulikult oli Hanna-Mia väga õnnelik.

Robiniga kohtuvad Hanna-Mia ja Karolin

Selles mõttes ei jäänud Janeli päris kõigest ilma, sest oma pluusi ja CD andis ta Karolinile kaasa ja Robin kirjutas neile mõlemale ka autogrammid. Väikse kirsina sai ka Janeli autogrammiga omanimelise fännikaardi.
Plaadid ostsin kusjuures eelmisel päeval Prismast, hinnaks 10 eurot, laeval maksis sama plaat 20 euri ;)

Õnnelikud

Pluus, plaat ja kaart

Pluus, plaat ja kaart

Autogrammide võrdlus

Kui meil varem nende eilsete autogrammide originaalsuse osas kahtlus oli, siis tänase kolme kaardi osas oleme 100% kindlad, et need on ikka Robini kirjutatud :)

Janeli ja Robin :)

Kuna Janeli oma pileti nii õilsalt Hanna-Miale kinkis, siis tegin talle ettepaneku koridoris Robiniga koos pilti teha. Janeli vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks kergelt napakas. 
Kui napakas, siis napakas, aga pildi sain tehtud :):):)

Peale fänni-kohtumist tegime kiire laeva-lõuna, et sooja toitu ka kõhtu saada. Mis me seal laevas muud ikka süüa saime, kui kartulaputru ja lihapalle :) 
Peale sööki läksime kajutisse maalinguid tegema. 
Janelil hakkas tegelikult natuke pea valutama ja tema viskas pooleks tunniks hoopis pikali. Ei tea, kas oli väike pinge ja selle langus (Robiniga mitte-kohtumise pärast), aga natuke aega nägi ta halb välja küll. Õnneks läks see siiski üle.

Kell 13.00 sai juba järjekorda sappa hakata võtma, et 15.00 saali pääseda. Kaks tundi niisiis järjekorratamist ja see järjekord oli üsnagi pikk. Põhimõtteliselt ühest laeva otsast teise. Meie küll seal seista ei viitsinud, sest lava ette ei plaaninud me nagunii trügima hakata - meie Agnesega oleme selleks tralliks liiga vanad ja tüdrukud veel liiga noored :)
Saali sisenes see saba kusjuures päris kiiresti, kell 15.15 oli kogu rahvas juba platsis ja nende poolest oleks võinud juba jämmima hakata.
Kontsert ise algas kell 15.30

Ühest laeva otsast teise - pidu on tulekul

valmis

Ja sealt ta tuli:









Meie piigad vasakul, kõige kõrgemad peanupud!

Vähe rohkem nutimaalimas, kui nende ema :)

Tüdrukud ikka täiega fännasid ja nii hea oli seda vaadata.
Endalgi oli selline mõnus tunne ja olemine, mis siin veel tüdrukutest rääkida!
Tüdrukute endi sõnul oli see kõige meeldejäävam päev nende elus!  Nad ju nõnna noored ka alles :):)

Pidu on selleks korraks läbi!

Reis on samuti lõppenud - aida Robin

Homme on meil plaanis IKEA-sse minna, et suured pildiraamid osta. 
Kuna tegemist oli tüdrukute senise elu kõige meeldejäävama päevaga, siis paneme mälestused raamidesse. Klaasi alla lähevad  nii pluusid, plaadid, kaardid, kui ka fotod. 
Teen mõlemale kaks suurt raami ja loodetavasti õnnestub need raamid hiljemalt jõuludeks nende OMA tubadesse ka üles riputada.

Eestisse me tagasi veel ei kihuta. Homme on plaanis jõe äärde herneid sööma minna, õhtul ujuma ja ega mina siis ilma kirbukateta ka ju saa! :D