Total Pageviews

Wednesday, June 8, 2016

Kohtumine Robiniga - VIP-ide värk!

Seda rõõmu said kogeda kõigest 60 õnnelikku!



Alustame siiski algusest, sest ega see kohtumine nii lihtsalt ei tulnud ;)

Eile, 6.juunil, sammusime niisiis oma suurte kimpsude-kompsudega laeva peale.
Kokku oli meid viis - mina tüdrukutega ja Agnes koos Hanna-Miaga. Kajuteid oli kaks, sest Agnesel oli enne juba piletid ostetud, kui mulle sellest tripist rääkis.
Meie kajut oli kaheksandal tekil ja nende oma viiendal. Otsustasime kohe alguses, et jääme kõik ühte kajutisse, sest ei viitsi edasi-tagasi mööda kahte kajutit jooksma hakata. Lisaks oli meil korralik hunnik toidukraami ka kaasa tehtud ja seda ei viitsinud samuti jagama hakata. Lihtsam oli ikka ühte kajutisse minna.

Kaheksandal tekil oli kajut, kus oli ainult kolm voodikohta. Plikad läksid omavahel kõik kohe kaklema, kes üleval magada saab. Ütleme nii, et reisi algus head ei lubanud, sest kõigil oli pill lahti:

Torisevad

Kuna meie kajutis oli ainult kolm voodikohta, siis hoidsime pöidlaid pihus, et Agnese kajutis neid neli oleks. Õnneks oligi!

Kusjuures seal kajutis enam kakluseks ei läinud, sest Janeli ütles ise, et tuleb alla minu kõrvale.
Ajee!

voodikohad ilma kismata ära jagatud

Kajutisse jõudes pakkisime oma toidukraami lahti (seda oli terve spordikoti täis!), nosisime kõhud punni ja läksime uudistama, mis mujal toimub. 
10-ndal tekil sai maailma suurimale (väidetavalt) fännikirjale oma kirjutis lisada. Samal ajal toimus loosimine, kes teisipäeval Robiniga kohtuma saab minna. Kuna me jõudsime sinna nii hilja, siis me ei saanudki aru, mille eest ja kuidas see loosimine toimus. Meie tüdrukute nimesid loosi hulgas igatahes ei olnud ja sellest oli küll tuline kahju.


Fännikirjale kirjutamine :)

Peale loosimist jagati Robini pildiga autogramme. Lisati juurde, et autogrammid on ikka Robini enda kirjutatud. Kui meie olime neli (Agnes ka vana fänn :):)!) autogrammiga kaarti kätte saanud ja neid autogramme omavahel võrdlema hakkasime, siis meie arust olid kõik täiesti erinevad.  Esiteks on Robin vasakukäeline, aga osade kaartide pealt on näha, et naerunäo kaared on tehtud paremakäelise poolt. Teiseks olid vähemalt kaks autogrammi kirjutatud ka erinevate pliiatsitega (osad jämedamad, osad peenemad). 
Kuna neid kaarte jagasidki neli erinevat tüdrukut, siis hakkasime kahtlustama, et äkki on autogrammid ka nende poolt kirjutatud.
Ütleme nii, et autogrammide originaalsuses väike kahtluseuss jäi. 

Fännid

originaalid või mitte?

Sel õhtul enam suurt midagi ei teinudki. Laval esinesid küll paar lauljat, aga need meile ja tüdrukutele eriti huvi ei pakkunud. Magama jäime kusagil südaöö ajal.
Mina magasin Janeliga ühes voodis ja ei pea vist pikalt mõtlema, kes väikse riba peal magas ja kuidas tal uni olla võis :D
Samas ma ei virise, need üksikud ööd elab üle :)

Tänane hommik algas sellega, et tõime omale laeva kohvikust teed ja kohvi. Toit oli omal olemas. Oleks laevas putru ka söönud, aga see nägi nii jube välja, et ei kutsunud ennastki sööma, veel vähem tüdrukuid. 

Kella 10 ajal hakkas Robini viktoriin. Seal meil eriti hästi ei läinud, sest kodutöö oli täiesti tegemata. Mina teadsin ainult kolmele küsimusele vastust (kümnest!). Kui oleks teadnud, et viktoriin ka on, oleks netist kiirelt midagi lugenud. Seda enam, et vastata sai vastusevariantidega. Kui sa ikka mitte midagi ei tea, siis on raske pihta panna ;)

Peale viktoriini algas Robini Bingo ja seal läks meil ikka VÄGA hästi. 
Täis pidi saama horisontaalridasid. Algul üks. Kui keegi sai ühe rea täis, siis järgmine võitja pidi juba kaks rida täis saama. Sellest järgmine kolm ja nii kuni viie reani välja.

Auhindadeks oli fänni-kohtumine Robiniga!

Kokteilimutid :)

Meid oli viis, seega viis piletit.
Ei uskunud, et võit tulla võiks, aga ometi see tuli. 
Üsna alguses hakkas juba päris hästi minema ja kui kahe rea võidust oli puudu ainult üks pall, siis tegin käte värisedes igaks juhuks piletist pilti ja lootsin kogu hingest, et tuleks number 10!
Samal ajal tegin juba Karolini ja Janeli vahel loosi, et kui mu pilet võitma peaks, siis kes neist võidule järgi läheb. Noh, ennetasin väikest kaklust :):)

Puuduv 10!

Paar palli hiljem loositigi number 10 ja Karolin võis uhkelt võitu vormistama minna :):):)

Kontrollitakse!

Võit tähendas kahte pääset Robiniga kohtumiseks. Tore oli see, et võitsime kaks piletit, aga kurb oli asja juures see, et lapsi oli kolm! 
Lootsime kuni lõpuni, et äkki õnnestub veel võita, aga paraku nii ei läinud.

Hanna-Mial olid peale Bingot pisarad väljas, et Karolin-Janeli saavad Robiniga kohtuda, juttu ajada ja autogramme küsida, aga tema ei saa!
Mis me muud teha oskasime, kui lohutada, et äkki lastakse tema ka koos teistega sisse. Lootsime, et ÄKKI saab.

Pääsmed Robini juurde!

Peale Bingot sibasime kohe laeva teise otsa, kus Robinil fänni-kohtumised aset leidsid. 
Esmalt käisin ja ostsin jooksuga tüdrukutele ka Robini särgid :):) Algul ei olnud plaanis neid osta, aga kui kohtumisele pääsesime,  siis autogrammide jaoks pidime ju ikka võtma. Ühe pluusi hind 20 euri.

Kohtumine toimus põhimõtteliselt suletud uste taga. Ühest uksest lasti sisse, teisest välja. Iga seltskond eraldi.
Oma fotokate ja telefonidega pilte teha ei saanud, sest pilte tegi ainult Robini-tiimi fotograaf ja need pannakse nädala lõpuks kodulehele üles, kus neid siis omale tõmmata saab.

Lootus, et kõik pääsevad kohtumisele

Näost näkku nägi Robinit niisiis 60 õnnelikku. 
Kui nii võtta, siis ei tundugi eriti palju, aga kui ootasime oma järge ligi tund aega, siis tundus ikka mega pikk aeg. Ja me ei olnud kusjuures üldse mitte viimaste seas. Kohtumist oodates sai Hanna-Mia veel paar korda pisaraid valada, sest laps oli ikkagi murtud, et mis siis saab, kui teda ikkagi sisse ei lasta. Ta tahab ju NIIIIII väga Robiniga kohtuda! Selles mõttes oli tema kindlasti suurem fänn, kui Karolin või Janeli, sest Hanna-Mia elab ikkagi Soomes ja seetõttu Robin ka rohkem südames.
Järjekord venis nagu tigu, aga ühel hetkel jõudsime ikka ukse juurde välja.

Olgugi, et ma sisimas juba teadsin, et küsimine on ilmselt asjatu, tegin ma seda siiski ja küsisin "uksevahilt", et äkki on mingi imepisike võimalus, et kõik kolm tüdrukut saavad kohtumisele. Meil oli kaks piletit, aga tüdrukuid oli ju kolm. No kuidas sa jätad ühe lapse uksetaha nutma? Endal tuli vahepeal juba pisar silma! 
Loomulikult saime vastuseks, et kahe piletiga kolm last sisse ei saa ja tuleb siiski valida, kes lähevad. 
Täiesti ootamatult tuli Janeli lagedale sellega, et ta võib oma pileti Hanna-Miale kinkida ja tema siis ei lähe!!!! 
Kui küsisime, et kas ta on kindel, siis vastas ta jaatavalt. Kui küsisime, et kas ta on ikka vääääga kindel, siis vastas ta endiselt jaatavalt. 
Väga, väga, väga, väga, väga ilus lahendus tema poolt - tõeline sõber.
Loomulikult oli Hanna-Mia väga õnnelik.

Robiniga kohtuvad Hanna-Mia ja Karolin

Selles mõttes ei jäänud Janeli päris kõigest ilma, sest oma pluusi ja CD andis ta Karolinile kaasa ja Robin kirjutas neile mõlemale ka autogrammid. Väikse kirsina sai ka Janeli autogrammiga omanimelise fännikaardi.
Plaadid ostsin kusjuures eelmisel päeval Prismast, hinnaks 10 eurot, laeval maksis sama plaat 20 euri ;)

Õnnelikud

Pluus, plaat ja kaart

Pluus, plaat ja kaart

Autogrammide võrdlus

Kui meil varem nende eilsete autogrammide originaalsuse osas kahtlus oli, siis tänase kolme kaardi osas oleme 100% kindlad, et need on ikka Robini kirjutatud :)

Janeli ja Robin :)

Kuna Janeli oma pileti nii õilsalt Hanna-Miale kinkis, siis tegin talle ettepaneku koridoris Robiniga koos pilti teha. Janeli vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks kergelt napakas. 
Kui napakas, siis napakas, aga pildi sain tehtud :):):)

Peale fänni-kohtumist tegime kiire laeva-lõuna, et sooja toitu ka kõhtu saada. Mis me seal laevas muud ikka süüa saime, kui kartulaputru ja lihapalle :) 
Peale sööki läksime kajutisse maalinguid tegema. 
Janelil hakkas tegelikult natuke pea valutama ja tema viskas pooleks tunniks hoopis pikali. Ei tea, kas oli väike pinge ja selle langus (Robiniga mitte-kohtumise pärast), aga natuke aega nägi ta halb välja küll. Õnneks läks see siiski üle.

Kell 13.00 sai juba järjekorda sappa hakata võtma, et 15.00 saali pääseda. Kaks tundi niisiis järjekorratamist ja see järjekord oli üsnagi pikk. Põhimõtteliselt ühest laeva otsast teise. Meie küll seal seista ei viitsinud, sest lava ette ei plaaninud me nagunii trügima hakata - meie Agnesega oleme selleks tralliks liiga vanad ja tüdrukud veel liiga noored :)
Saali sisenes see saba kusjuures päris kiiresti, kell 15.15 oli kogu rahvas juba platsis ja nende poolest oleks võinud juba jämmima hakata.
Kontsert ise algas kell 15.30

Ühest laeva otsast teise - pidu on tulekul

valmis

Ja sealt ta tuli:









Meie piigad vasakul, kõige kõrgemad peanupud!

Vähe rohkem nutimaalimas, kui nende ema :)

Tüdrukud ikka täiega fännasid ja nii hea oli seda vaadata.
Endalgi oli selline mõnus tunne ja olemine, mis siin veel tüdrukutest rääkida!
Tüdrukute endi sõnul oli see kõige meeldejäävam päev nende elus!  Nad ju nõnna noored ka alles :):)

Pidu on selleks korraks läbi!

Reis on samuti lõppenud - aida Robin

Homme on meil plaanis IKEA-sse minna, et suured pildiraamid osta. 
Kuna tegemist oli tüdrukute senise elu kõige meeldejäävama päevaga, siis paneme mälestused raamidesse. Klaasi alla lähevad  nii pluusid, plaadid, kaardid, kui ka fotod. 
Teen mõlemale kaks suurt raami ja loodetavasti õnnestub need raamid hiljemalt jõuludeks nende OMA tubadesse ka üles riputada.

Eestisse me tagasi veel ei kihuta. Homme on plaanis jõe äärde herneid sööma minna, õhtul ujuma ja ega mina siis ilma kirbukateta ka ju saa! :D



Sunday, June 5, 2016

Kool on läbi, Robini kontsert ootamas!

Neljapäeval oli Blue Holmis tublide õpilaste (ja nende vanemate) pidulik tänuõhtu.
Sel aastal saime siis juba kahe õpilase puhul uhkust tunda, ühel olid kõik viied, teisel neljad-viied.

Karolin vs Janeli

Karolini puhul peame siis inglise keele, kirjanduse, matemaatika ja eesti keelega vaeva nägema, et need ka vaikselt sinna viie kanti liiguks. 
Mõtlesime, et vaatame suve jooksul kontrolltööd ja tunnikontrollid üle, et aru saaks, kus vead tulid, aga noh - eks see paistab, kas asja ka saab. Ise kahtlen, et pigem mitte :):)
Samas me käime tavaliselt kohe peale kontrolltöö kättesaamist vead üle ja ei teagi, kas on enam vaja.
Suvi läheb ka nii kiiresti, et ei saa arugi ja kes see siis ikka sel ajal harjutusi/ülesandeid vaadata viitsiks.

Seoses kooli lõpuga toodi koolist koju ka kunsti ja keraamikat.

Valisin piltide seast välja oma lemmikud. 
Janeli piltide puhul meeldib mulle see, et ta teeb kõike nii värviliselt. Selline lõbus lapselik lähenemine - terve paber värvi täis.

Minu lemmik pildid Janeli repertuaarist

Karolini piltide puhul meeldis mulle kõige rohkem see suur vasakpoolne pilt. Ise ei suutnud ära imestada, et tema joonistatud on :)

Ja minu lemmikud Karolini repertuaarist

Keraamika ringist tuli Karolin koju ainult poolte teostega, sest teine pool jäi veel raamatukokku näitusele. Eks need toome millaski juunis ära. Mulle nii gigamegahullult meeldivad need ise tehtud kausid, tassid, vaasid, plaadid...
Need kalade plaadid panen küll talu seina (kui see kunagi valmima peaks!). Korterisse ei raatsi panna. Mine tea, äkki müüme korteri kunagi maha ja siis lähevad lapse plaadid ka müüki. Talu on see, mille müüki minu silmad ei näe, seega sinna võib panna :) 
Ikkagi lapse enda tehtud ja need on nii ilusad ruudukesed, et leiame neile kindlasti  mingi mõnusa koha.
Mõlemad tüdrukud tahavad sügisest kunstikooli minna ja loodetavasti saame sellel aastal asjad ikka korda. Tahtsin neid juba eelmisel aastal sinna panna (õigemini nad ise tahtsid), aga siis jäin hiljaks.

Loodetavasti jääb kunst neile mõnusaks kõrvalhobiks, sest päris ära elada sellega vist ei anna. Neid muidugi on, kes end ära elatavad, aga enamik kunstiinimesi elavad siiski õhust ja armastusest või sõprade-sugulaste-vanemate toetusest :) 

Notsu ja kaelkirjaku tassid

lillevaas ja siilike

kausikesed

öökullid

seinaplaadid

Kuna me täna Soome ära tulime, siis niitsin eile veel muru ära. 
Selle aasta neljas niitmine!
Poole niitmise ajal helistas mulle Karolin ja ütles, et ma korra koju läheks. Kui küsisin, et miks, siis tema ütles, et tal on mulle üks üllatus. 

Oli üllatus! Ja veel väga nummi:

Emme, ma armastan Sind! - awwww

Kus ta sellise asja peale tuli - ei oska öelda, aga väga supper üllatus oli see ikkagi.

Täna hommikul kell 5:30 startisime niisiis Soome poole. 
Homme on ju vaja tüdrukutega laeva peale kruiisima minna, et nad tubli õppimise eest Robini kontserdil näppu saaks visata. 
Täna meisterdasid fänni-plakati valmis ja puha (meile seda veel ei näidata). Plaadid ja nitrokas on samuti kaasas - äkki õnnestub autogrammi ka saada.

Jäin eile alles 1 aeg magama, aga äratus oli hommikul 4:45. Tubli neli tundi sai ikka magada ka. Haapsalust Tallinna sõites und ei olnud. Samuti ei olnud laevas midagi häda - mängisime tüdrukutega terve tee erinevaid lauamänge (Dobble, Uno, Yatzyt ja linnade põletamist). Tavaliselt teen laevas tööd, aga sel korral otsustasin, et ei mingit tööd! - mängin hoopis lastega. Pean ennast kiitma - sain hakkama küll :)

Helsingisse jõudes ja laevast maha sõites, hakkasid tüdrukud ajama, et võiks selle vaateratta peale minna. 
Algul mõtlesin, et ei hakka minema, aga samas - miks mitte? 
Kuhugi kiiret meil polnud, pühapäeviti parkimine ka tasuta - lähme ja käime ära. 

Turistid! Veits külm või nii :D

Õed normaalsed

Taamal meie laev

Algul, kui ratta juurde läksime, siis arvasin, et pilet maksab äkki kusagil 5-7 €, aga tegelikult oli täiskasvanule 12 € ja lapsele 9 € 
Kokku seega 30 € - päris krõbe, aga ei hakka ju seal ratta all lastele enam ütlema ka, et ei lähe. 
Minu arust pole see hind seda sõitu küll väärt. Vaade oli selline suhteliselt keskpärane. Põhimõtteliselt maha visatud raha.

Enne oleks võinud Soome loomaias ära käia, seal piletid täiskasvanule 14 € ja lapsele 8 €
Noh, kui ilm ilus oleks olnud, võibolla oleks isegi ära käinud, aga kuna väljas on täitsa kõle, siis ei hakkanud kuhugi pressima.

Helsingist Turku sõites hakkas Mati labidaga liiva silma loopima. Enne Salot tundsin, et silm vajub vägisi kinni. Kuna tüdrukud ka magasid, siis ei hakkanud edasi enam punnitamagi, keerasin kiirtee pealt maha, otsisin paraja koha, parkisin auto ära ja panin pooleks tunniks silma kinni. Peale seda oli hoopis teine olemine. 

Jõudsime õnnelikult kohale :)

Sunday, May 29, 2016

Marimetsa Kapp, Ruila etapp

See oli siis tegelikult juba nädal aega tagasi, aga ei ole blogile pihta saanud.
Nüüd siis väikse hilinemisega muljetest.

Marimetsa Kapil osalemine tuli lihtsalt uitmõttena. Maksin nii enda kui Tarmo eest kogu sarja osavõtumaksu ära (70 €) ja nii oligi asi otsustatud.

Tarmo arvas esialgu, et viin ta kuhugi külavõistlusele, aga kui Ruilasse kohale jõudsime, siis olid tal silmad üllatusest punnis. Eks mul endal ka :) :) Ei osanud oodata, et nii palju osalejaid on.
Kõik tundusid ikka tegijad olema - vägevad rattad ja uhked riided.
Mina trügisin sinna näiteks oma 9 aastat vana Pantheriga. Põhimõtteliselt raudrattaga! Noh, nüüdseks on mul ka uus ratas põhimõtteliselt ostetud. Pole veel kätte saanud, aga esimesed liigutused parema ratta nimel on tehtud ;)

Esmakordsete osalejatena olime loomulikult viimases stardikoridoris.
No ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et viis minutit peale stardipauku ei näinud me enda ees enam kedagi. Peale tolmupilve! Meie järel ei olnud ka loomulikult kedagi, sest meie olimegi viimased. Rajal käis põhimõtteliselt selline andmine, et kohe alguses tekkis mul küsimus, et kuhu me roninud oleme!

Kusjuures me ise andsime ka omast arust korralikult agu ja ma ei saaks öelda, et oleksime seal lihtsalt niisama kulgenud. Terve see rada, ca 38 km, oli meil tamp peal. Kuni 17-18 kilomeetrini ei näinud me mitte kedagi ja lootus oli kadunud, et kellestki üldse mööda paneme. Siis aga nägime, et meie ees, ca 500 m kaugusel, sõidavad kaks inimest. Vot siis hakkasime veel erilist tampi andma, sest eesmärk oli nemad kätte saada ja mitte viimaseks jääda. Ma kujutan ette, et me ajasimegi neid mingi 5-6 km taga, enne kui kätte saime. 23-ndal kilomeetril oli joogipaus - nemad võtsid juua, meie sõitsime edasi ehk neist mööda.
Küll oli hea tunne :):):):)

See aga ei tähendanud finiśit vaid veel 14 kilomeetrit sõitu.

Väga suur osa tuli sõita põllu peal ja see maastik oli ikka VÄGA hull! Hullem, kui kuumaastik! Auk, mügarik, auk, mügarik, auk, mügarik. Ma tõsimeeli hoidsin hinge kinni, et mu ratas  ära ei laguneks. Õnneks ei lagunenud ja pidas lõpuni ikka vastu.
Kui kruusatee tuli, siis see oli nagu puhkus - hea ja kerge oli sõita. Ühes kohas oli meie jaoks hiigelsuur mägi. Loomulikult tulime ratastelt maha ja ronisime jalgsi mäkke. Tippu jõudes tulime jalgsi alla ka, sest sõita ei riskinud - liiga järsk ja lahtised kivid.
Siis oli vahepeal veel üks mudane koht, kust saime enam vähem puhta jalaga läbi.
Metsateid oli ka ja need mulle täitsa meeldisid.

Aega kulus selle raja läbimiseks 2 tundi ja 24 minutit! Ajee! See ei olnud üldse mitte lihtne, aga vähemalt venitasime lõpuni.

Finiśisse jõudes olid kohad vastavalt 344 ja 345.
Mina naiste arvestuses 25 (eelviimane) ja Tarmo oma vanusegrupis 149 (eelviimane), üleeelviimasest kohast jäi minul puudu 10 ja Tarmol 11 minutit.

Kuna meil on kogu sarja eest osavõtumaks tasutud, siis tuleb kõik need järgnevad sõidud ka ära kannatada ja loota, et stardis on veel meiesuguseid algajaid :):):)

Tavaliselt alustavad algajad ikka väikeste distantsidega, aga meie, vanad profid, võtsime kohe suurelt ette :)

Järgmine sõit on siis 12.juunil Märjamaal. Seekord teeme enne võistlust natuke trenni ka.

Selle hooaja viimane etapp toimub 1.oktoobril Saaremaal, siis tahaks poodiumil olla! Muhahhahah. Ok, see oli nali :):):):)

Ruila etapi võitis muide Raul Olle.

Thursday, May 19, 2016

Tüdrukutega orienteerumas, lepatriinukivid, aiamaa jne jne

Eelmisel kolmapäeval olin oma talutöödega ju nii hoos, et unustasin selle igakolmapäevase orienteerumise ära.
Täna olin juba varakult kodus ja Janeli hoidis ka kätt pulsil, et ikka platsis oleksime ;)

Tänane orienteerumine toimus Paliveres.
Oleme aeg ajalt Paliveres suusatamas käinud ja eeldasin, et ilmselt toimub orienteerumine ka sealsamas kandis. Ühtegi inimest ka ei liikunud, kelle käest küsida oleks võinud.
Sinna, kuhu meie parkisime, polnud igatahes ühtegi autot.
Mõtlesimegi juba, et jääb ära see metsas jooksmine. Mul ju endiselt nutikat pole ja ei saanud järgi kontrollida, kuhu täpselt minema peab.
Ja ma ei kavatse ikka veel nutikate maailma potsatada! :):):)
Egas muud kui tuli Maritele kõne peale võtta, kes asjad järgi vaatas.
Vähe sellest, et ma ei teadnud, kuhu minema peab, siis ei olnud mul ka sularaha kaasas! Tuli välja, et osalustasu on ka vaja maksta - 3 euri nägu! Lapsed olid tasuta, aga mul polnud kusagilt seda 3 euri võtta :):)
No kodutöö oli täielikult tegemata! Ata mulle pepu pääle! :)
Läksin ikkagi starti ja küsisin, et kas hiljem ülekandega ka saab maksta. Eks see imelik oli, aga lasti starti küll ja tegin juba oma ülekande ära ka.
Edaspidi olen targem ja torkan enne starti sutsu sulli taskusse.

kaart  ja kompass õnnelikult käes, võib metsa minna

Karolinil oli telefon kaasas - saime pilti ka teha :D

Kui kaardi ja punktid kätte saime, siis ei saanud me tükk aega aru, kuhu minema peame ja kus üldse oleme. Ei laksanud seda kaarti kohe üldse. Esimest punkti otsisime 10 minutit. Teise punktiga oli asi veel hullem, selle leidsime alles 21 minutiga üles :):):)
Selle teise punkti juures jooksis juhe täitsa kinni ja juba oli mõte, et viime asjad tagasi ja kihutame koju ära. Aga allaandmine pole minu rida ja läksime kaardi järgi sinna paikka, kus asukohast aru sain ja hakkasime sealt uuesti minema. Kusjuures see teine punkt oligi raske, sest paljud otsisid valest kohast. Järgnevad punktid läksid juba hästi, jäid 5-6 minuti sisse, mõni natuke rohkem, aga laias laastus umbes nii.

Kolasime metsas kokku 1 tund ja 13 minutit. Jooksime ja kõndisime vaheldumisi. Tüdrukud olid tublid ja pidasid kenasti vastu. Janeli kukkus kintsu siniseks ja Karolin väänas jala välja, aga elusalt oleme tagasi.
Pidid järgmine kolmapäev jälle kaasa tulema, siis toimub orienteerumine Nõval.
Vaatame, kas tulevad ka! Usun tegelikult, et tulevad ;)


Meie tulemused ja Palivere piibelehed ;)

Peale võistlust käisime Haapsalust läbi, tegime kamba peale väikse pitsa ja võtsime jätsikoksid.

Ma iga õhtu ikka mõtlen, et võtan ja kirjutan midagi, aga ei viitsi. Kogu aeg lükkan homsesse päeva kuni päevast nädal saab ja siis läheb juba meelest ära, mis tehtud sai!

Eelmisel nädalal värvisime Johannaga näiteks Abbil  lepatriinu-kive:

Tuleb ainult 1 lepatriinu :D

Kivid on meil juba eelmise suve Hiiumaa reisilt korjatud. Millalgi sügisel (või ma ei mäletagi tegelikult millal) sai korra värvimisega algust tehtud, aga asi jäi poolikuks. Nüüd võtsime siis taas asja käsile. Punane värv on vähemalt kividel peal! Ajee. Nüüd tuleb taas ilusat ja sooja ilma oodata ning täpid ka selga saada. 
Johanna tegi muidugi oma meistriklassi ja võttis pintsliga seda värvi ikka eriti uhkelt:

Johanna meistriteosed

Virge meistriteosed

Eks ma käisin osadel Johanna kividel hiljem oma pintsliga üle, sest seda värvi oli ikka tõesti meeletult.
No ma võiks vist pea anda, et maikuus on meie hoov ja õu igatahes lepatriinusid täis ;)

Oleme aiamaaga ka ühele poole saaud.
Sel aastal olime hullult kavalad ja rentisime mullafreesi.
Mina kiidan!Kohe tõsiselt kiidan!
See töö, mida ma oleks lapataga miljon aastat teinud, sai tehtud max 20 minutiga. Ja väga hea kobestatud muld jääb järgi. Ööpäevane kasutusrent 25 €
Ja kiidan veel kord!Minu aiamaa peenarte kaevamiseks küll enam labidat ei näe! See on 100% kindel!
Kohe nii hea tööriist oli, et võtsime osa murulapi ka üles - mõtlesime, et laiendame taas aiamaad. Noh, see oli tegelikult üks ebaõnnestunud otsus, sest murukamarad sai küll peeneks, aga põllumaalt nad kuhugi ära ei kadunud. Üritasin rehaga üle käia, aga sain üsna ruttu aru, et lasin endale nüüd nii palju mõttetut tööd juurde teha.
Ma kaua ei mõelnudki - loobusin laiendusest ja nüüd ootame, millal uuesti muru peale kasvab! :D

Töö tehtud nigu nipsti ja ei mingit seljavalu!

Sai liiga palju ette võetud :D

Pool aiamaad on valmis!

Nüüdseks on kogu aiamaa valmis, sest täna panin viimaste asjadena herned ka maha. Ja neid tuleb meil uhkelt! Koguni kolm rida! Porgandit, peeti, redist, sibulat ja muid maitsetaimi panin ainult näpuotsaga, sest kogu aeg on see teema, et kasvatan ja majandan, aga ära ikka ei sööda. Seekord siis vähem, et lihtsalt värskena peenralt otse võtta ;) 
Kunagi, kui uhke keldri saan, siis hakkan äkki igasugu salateid ja letshosid valmistama ;)

Kasvuhoonega sai selline otsus tehtud, et lepin sellel aastal veel selle nõmeda sinise kilega, sest järgmisel kevadel ostame üldse uue kasvuhoone. Sel aastal ei mängi rahadega välja, sest seda kulub igale poole mujale ;)
Kasvuhoone sai samamoodi mullafreesiga ära "kaevatud". Töö kiire ja korralik. 
Hetkel on pool kasvuhoonet tomateid täis, vahekäigu kitsas peenras on paprikad. Kõik annetuse korras saadud :):) 
Tegelikult olengi ma kõik viimased aastad teiste jääke kokku korjanud ja omale kasvuhoonesse pannud. Mul lihtsalt ei ole seda ettekasvatamise soont ja ilmselt vist ka viitsimust. Lihtsam ülejäägid kokku korjata, mis suure tõenäosusega nagunii komposti läheksid. Teine kasvuhoone pool ongi praegu tühi. Tegin FB-s juba üleskutse, et võtan kõik ülejäägid vastu :):)
Kui kellelgi enam üle pole, eks siis tuleb turult taimi juurde vaadata ;)

Olin ka meistrimees ja ladusin kasvuhoone ukse ette kividest "põranda" :D :D Muahhahhaha
Vihmaste ilmadega astu kogu aeg nagu mudaauku. No kaua võib eksole! 
Liiva on, laudasid on, kive on - egas muud, kui "põrand" valmis.

Kivipaigaldaja töövahendid

Natuke veel tühi

Maasikad on ka rohitud ja korda tehtud. Selle üle olen eriti uhke! 
Igal aastal olen ju nendega alati nii hilja peale jäänud, et karju appi. Sel aastal niisiis kõik juba tips-tops korras. Loodetavasti tuleb maasikaid ka ;)

Mis siis veel olnud on?

Laupäeval oli Läänemaa tantsupidu, kus Janeli ka osales. 
Ilmaga vedas ja ei vedanud ka. 
Vedas sellepärast, et otsest vihma tantsupeo ajal ikkagi ei tulnud, aga ei vedanud sellepärast, et kogu maikuu on nii soe ja ilus olnud, aga just tantsupeo ajaks kiskus vihmaseks ära.

Janeli on meie pere tantsutüdruk:






Ega siin suurt enam midagi polegi - töö, töö ja veel kord töö ;)