Total Pageviews

Saturday, November 30, 2013

6 kuud puhast rõõmu ;)

Nii suur Johantsu juba ongi.

Kogu see aeg on olnud üks suur ja puhas rõõm.

Nii head ja mittejonnivat last poleks küll osanud oodata.
Kui kõik lapsed sellised oleksid, siis võiks neid veel lausa paar tükki tulla ;);)

Ta on nii imeline laps, et kui on magama minemise aeg, siis võtab ta oma lapikese kaissu ja jääb ise magama. Ei ole mingit tagumikule patsutamist ja kussutamist. Annan musi, panen teki peale ja lähen oma toimetusi tegema.
Kui on ärkamise aeg, siis tõuseb ta ainult naerul näoga.
Jah, magada võiks ta veidi pikemalt, aga noh - ju siis ei ole vaja.
Praegu on graafik selline, et 10-11 ajal magab pool tundi, 13-14 ajal magab pool tundi ja 16-18 ajal magab kaks tundi. Täitsa OK graafik on ;)
Süles on ta mul muidugi ka, päris palju kusjuues. Samas, kui ta maha ukerdama panna, siis ukerdab seal täiesti vabalt, ilma sülle nõudmata. Ma ise olen see, kes teda torkima läheb ja sülle võtab.
Ei teagi miks. Vaja vist lihtsalt ninnu-nännutada ;)
Kui on riietamise aeg, siis ei tee ta isegi mitte grammi ka ühtegi jorinat. Kõik pluusid-sokid-sallid-mütsid laseb ilma pikema jututa selga panna.
Peale vannitamist laseb end pikema probleemita ära kuivatada ja riidesse panna.
Öösel magab ka nagu väike nott. Tõuseb ainult sellepärast, et süüa.
Ma ei mäleta, et ta öösel häältki oleks teinud. Võibolla imikuna oli paar korda (kui need gaasid ja asjad olid). Kui öösel söögiaeg on, siis hakkab ta lihtsalt nihelema - rullib ühele poole ja teisele poole. Rullimine läheb talle üldse hästi peale. Magama läheb üht pidi, üles tõuseb hoopis teisest suunast.
Voodile on hullud barrikaadid ka juba ette ehitatud.

Ma võikski teda vist kiitma jääda, sest ta lihtsalt on nii tubli :)

Samas laps jorisebki ainult siis, kui tal mingi häda on - kõht tühi, tagumik märg või kusagilt valus. Kui tal kõik need korras on, siis ta ei peagi ju jorisema.

Ainuke asi, mis tal ei meeldi, on kellegi juures külas käimine.
Külas vaatab ringi ja mõtleb ilmselt, et kuhu ma teda vedanud olen.
Käisime just õpetaja juures ja alguses lükkas küll oma suunurgad allapoole ja kukkus tönnima. Veits jorises, siis läks üle ;)
Külas käimiste suhtes on ta kohe beebist peale selline olnud. Kui ta kuu-paarine oli ja külas käisime, siis hakkas kohe nutma. Tunnetas vist ära, et pole kodu ;)
Aga jah, külas talle ei meeldi.

Nii mõnus on vaadata, kuidas ta uusi asju avastab - hoiab neid käes, keerutab, imetleb ja pistab siis loomulikult suhu ka.
Praegu on see aeg, kus ta lutipudelit ise vaikselt hoidma hakkab. Päris 100% veel ei hoia, aga vähemalt üritab. Siis on muidugi nii, et terve nägu on piima täis.

Üldse see aeg on kuidagi hoopis teistsugune, kui kahe eelmise lapsega.
Vaatan ta kasvamist ja arengut täiesti teise pilguga.

Mõnus on :):) Väääääga mõnus on.

Ma olen temaga loomulikult nii kaua kodus, kui võimalik on ja kuhugi tööle ma kindlasti jooksma ei hakka. Tegelikult enam ei olegi vaja tormata - saan oma tööd nüüd ka kodus teha.

kuuekas kukkus 

saan hakkama juba küll ;)

Minu varbad...mmm

:D




Friday, November 22, 2013

Elu võimalus!

Ma ei tea, kas õigustatult, aga julgeks seda hetkel küll elu võimaluseks pidada.

Kohtusin täna peajuristiga ja võin öelda - koostöö tuleb.

Rääkisime asjadest ca 2 tundi ja mida rohkem me rääkisime ja asju arutasime, seda enam sai mulle selgeks, et kui ma seda koostööd praegu vastu ei võta, siis olen ma lihtsalt loll. Lausa ülimaltmegagigahyppersupper loll.
Millised kogemused ma selle koostööga saan! Ho-ho-hoo!

Kusjuures juba täna anti mulle ühe netilehe kasutajatunnus ja parool, et saaksin firmade taustasid vaadata. Seal on absoluutselt kõik asjad kirjas. No kõik, kõik, kõik.
Vaatasime selle 47 000 € keissi firma tausta ka koos üle.
Firma on nii heal järjel, et selle asjaga võib täie rauaga lõpuni minna ja lasta kõik välja maksta.
Kujutate ette - 47 000 €!!!

Kokkusaamisele võtsingi näitena just selle keissi kaasa, sest see on mul praegu nö peakeiss. Jurist vaatas ja ahhetas. Kui lõpuks läbi oli jõudnud vaadata, siis lõi rusikaga kergelt vastu õlga (sõbramehe mats) ja ütles, et vot see on alles keiss!
Kiitustega polnud ka kitsi ja ütles, et mul on täielikult juristi aju :)
Pai jälle minu egole :):)

Kuna ma kõiki asju ikkagi ei oska, siis küsisin, et kellelt ma nõu saan küsida, kui arusaamatusi tuleb. Loomulikult annavad nad mulle kõik nõu ja juhendavad. Kontaktid on olemas ;)

Põhimõtteliselt on lood praegu nii, et mina lõikan neist kasu ja nemad minust.
Loomulikult ei tee nad midagi selle plaaniga, et ise kahjumisse jääda. Kindlasti mitte.
Loomulikult ei tee ka mina koostööd nii, et ise kasu ei saaks. Kindlasti mitte.

Põhimõtteliselt hakkab koostöö alates sellest hetkest, kui asi kohtusse on vaja saata. Kui saan tööandjaga juba varem kokkuleppele, siis nemad asjasse ei puutu.

"Musta töö"tegija olen niisiis mina.
Mina olen see, kes kõik summad välja arvutab. See ongi selle töö juures kõige aegavõtvam osa.
Ülejäänu on põhimõtteliselt copy-paste.
Nende töö on minu andmete põhjal hagi kokku panna ja kohtule esitada.

Kuna olulisema töö teen siiski mina ära, siis küsiti, mis ma tunnihindeks tahan :)
Noh, selle aja eest, kui neid arvutan.
Ma olin sellele kusjuures mõelnud, sest tean, et mina teen ju ikkagi põhilise töö ise juba ära.
Hind oli peas valmis mõelnud küll, aga temale ma seda ei öelnud, sest tahtsin näha, kas ta pakub sinna kanti või mitte.
Ta pakkus oluliselt rohkem!
Mõtlesin selle peale, et seal on kindlasti veel õhku sees ja lisasin mõned eurod juurde.
Kui oma numbri ütlesin, siis ulatas ta kokkuleppe märgiks kohe käe - tema oli nõus. Mina ammugi.

Peale seda ütles ta, et loomulikult saan ma ka kõik printerid, arvutid, paberid, pliiatsid ja kõik muu vajaliku.

See ületas juba kõik ootused.

Tööruumi rentimise kohta küsis ka, aga ma ütlesin, et ei ole vaja. Jätkan nii nagu seni teinud olen.

Ei tea, kas raamatuid ka saaks ? :)
Mul nimekiri olemas, mis raamatud kindlasti osta kavatsen.

Läksin kohtumisele eelarvamusega, et mul tahetakse nahka täiega üle kõrvade tõmmata, aga, aga...

Ma ei tea, kas need asjad päriselt ka sedasi lähevad ja sedasi toimima hakkavad nagu täna kokku sai lepitud, AGA KUI hakkavad, siis see on nagu muinasjutt.
Päris tõsiselt - see oleks TÄIELIK muinasjutt.

No kujutage ise ette, 2 aastat Soomes elanud, 1,5 aastat keelt rääkinud ja selline pakkumine!

Järgmisel nädalal saame uuesti kokku ja siis teeme juba ka pabereid.
Täna oli nö kontrollkohtumine, et kes ja mis ma olen.

Ma võtsin arvuti ka kaasa,et oma töömeetodeid näidata. Sellest oli ta nii pahviks löödud, et kuidas kellelgi asjad üldse nii põhjalikult tehtud olla saavad. Iga teema kohta on eraldi kaust, kus on ainult konkreetset teemat (nt: katseaeg, ületöö, puhkus, töölepingu lõpetamine jne.) puudutavad asjad sees on. Soomlased ise nii põhjalikult küll ei tee. Näen ju ise, kui lohakaid vastuseid antakse. See on tegelikult uskumatu.
Haapsalus oli nõudlik prokurör, kes põhjalikku tööd nõudis. Tervitused tallegi :)

Oeh...

Nüüd on jälle palju tegemist juures, et rahaasjad ka sedasi toimima panna, et vero kukile ei tuleks.
Siiani olen asjad pääomana deklareerinud ja 30 % veroks maksnud.
Kusjuures ei ole midagi maksuvaba. Kui kunagi uurisin, siis öeldi nagu 1200 € on maksuvaba, aga ei ole midagi - esimesest eruost läks 30 %.
Ah, võibolla ma sain ise siis valesti aru.

Eesti firma kaudu pole mul mõtet teha, sest kuna elan alaliselt Soomes, siis pean siin ka tulede pealt omakorda vero maksma. Samas teatud osa teen kindlasti Eesti firma all, sest nagunii on firmal kulusi, mille eest maksma peab. Ei hakka ju firmale ometi laenu andma :)
Et probleeme vältida, on lihtsam siia üks üritus teha ja asi selge.
Väikse ürituse all pean ma silmas elinkeinonharjoittajat. Maksab see tegemine 105 € - kuna ma nagunii asja suureks ei kavatse ajada ja nokitsen omaette, siis ei peagi OY-d olema.

Päris OÜ-d ei taha sellepärast ka teha, sest ma ei viitsi selle raamatupidamisega jamama hakata. OÜ-l on kahekordne raamatupidamine, aga elinkeinonharjoitaja saab ühekordsega hakkama. Tükk maad lihtsam.
Ja veel vähem tahaksin ma raamatupidajat palkkama hakata. Teades siin tööandja kulusid
(kui tööline teenib tunnis 10 €, siis tööandja kulu on 18,30 !!!! Just eile oli  palgaarvestuse kursusel sellest juttu) ja veel jamasid, mis töölisega tulla võib/võiks :):):):)
Ei - tänan ;)

Põhimõtteliselt tuleb mul nüüd tükk aega nokitsemist, et selgeks teha, mida ja kuidas kõige mõttekam teha oleks.
Kes oskab soojasid soovitusi anda, see annab, eksju ;)

Aga jah, praeguse seisuga tundub, et unistuste töö tegemine on kätte jõudnud.
Teen siis, kui tahan ja nii palju, kui tahan.
Ma ei pea muretsema, et mis siis saab, kui lapsed haigeks jäävad. Midagi ei saa - olen nendega rõõmsalt kodus ja ravin oma tupsunupsud ilma probleemideta terveks.

Ma rääkisin juristile selle loo ka ära, kuidas see naisjurist minusse suhtus, a la ma ei ole "päris", et nemad on ikkagi juristid, kes esindada saavad ja muu blää-blää-blää.
Selle juristiga läks sedasi, et teda büroos enam pole. Tal oli tähtajaline leping ja enam uut lepingut ei tehtud - just selle pärast, et ta oma ninaotsast kaugemale ei näinud ja inimestega suhelda ei osanud.


Ok, ettekanne tehtud - saab näha mis tulevik toob, kas tuleb kõrge kukkumine või on see siiski reaalsus.


Wednesday, November 20, 2013

Te ei usu seda! Ma isegi ei usu! :)

Eeeeeeeeeee....

Minuga võttis ühendust üks Soome õigusbüroo, kes pakkus koostööd :):)

Koostöö all peeti silmas seda, et need keissid, mis mul kohtusse on plaanis saata, lähevad sinna edaspidi hoopis läbi nende.

Blogi e-mailile oli lühike ja konkreetne kirjake jäetud - telefoninumber, nimi ja palve, et helistaksin.

Mitte, et ma kõikidele nüüd usinalt tagasi helistan, aga temale helistasin küll.
Toksisin guuglisse nime ja nägin, et inimene on tööõigusega seotud.

Inimene tutvustas, kes ta on ja mis põhjusel ta helistab. Helistajaks oli eesti keelt kõnelev naisterahvas. Ise ütles ta, et on eestlane, aga tema kõne põhjal oleks mina küll teda puhtaks soomlaseks pidanud, sest eestikeelne lauseehitus oli aeg ajalt vale ja hästi tugev soome aktsent oli ka juures. Võibolla tal on Eesti kodakondsus - ei tea.

Kõige pealt küsiti, et kas ma tegelen tööõiguse valdkonnaga. Loomulikult vastasin ma sellele jaatavalt. Rääkisime natuke sellest, et tööd on praegu nii palju, et kõike ei jõua ära tehagi.

Seejärel uuriti kas mul juriidiline haridus on olemas. Vastasin, et ei ole, aga sügisest on plaanis õppima minna. Samas lisasin, et olen kõik asjad praegu ilma hariduseta ka korda ajanud.

Siis läks jutt natuke mõrumaiguliseks.
Mulle öeldi konkreetselt, et ma ei tea tööõigusest veel päris paljusid asju ja kohtus ma ka inimest ikkagi esindada ei saa, aga vot neil on haridusega juristid, kes seda teha saavad.
Mina hakkasin ennast muidugi nö kaitsma, sest need laused mulle ausalt öelda ei meeldinud. Võibolla nendega ei mõeldud midagi halba, aga välja kukkus teisiti.
Igatahes ütlesin, et olen kõik asjad ära lahendanud positiivselt ja esindamisel ei olegi praegu mingit tähtsust olnud, sest kõik asjad on kas tööandjaga otse kokku lepitud või on asi kohtus eelistungiga ära lõppenud.

Seda ma ümber ei lükka, et ma kõikki asju ei tea. Loomulikult ei tea. Ma julgen täiesti vabalt tunnistada, et ma ei tea isegi mitte pooli asju, AGA siiski piisavalt palju, et asjad positiivselt lahendada! Selgitasin seda ka helistajale.

Ja öeldi mulle veel kord, AGA kõiki asju ma ikkagi ei tea ja kohtus ma töölisi esindada ei saa -neil on õppinud inimesed, nemad saavad.
Põhimõtteliselt taheti mulle vist selgeks teha, et ma ei ole "päris".
Umbes nii, et ma ise olen tumba-jumba, andku ma oma kliendid parem neile.
Rõhutan veel kord, et tegemist võis olla ka keele barjääriga...

Ok, olen nõus - ma olen kehvemas seisus, kui nemad - ma ei saa esindada.
Ja ma ei tea veel väga, väga, väga, väga paljusid asju, aga seda oleks palju paremini serveerida saanud.
A la, teeme koostööd - nii kaua kuni sa ise oma kliente kohtus esindada ei saa, esindame meie.
Õpid, omandad kogemusi, saad targemaks.
Palun väga - nii lihtne ja ei mingit mõrumaiku.

Kui ma kõne alguses pakkumisest positiivses mõttes sõnatu olin, siis kõne lõpus ütlesin ma viisakalt, kusjuures ilma kõhkluseta, et loobun koostööst.
Tänasin ka  muidugi, et selline pakkumine üldse tehti.

Ma hakkasin lihtsalt mõtlema, et mul toimivad praegu ka asjad üsna hästi - milleks üldse omale mingeid lisapingeid tekitama on vaja hakata?

Kusjuures ma olen tegelikult ise ka mõtteid mõlgutanud, et millalgi peaks end mõnes Soome advokaadibüroost leidma :) Loomulikult ei pidanud ma silmas lähiaega, vaid mingi 2-3 aasta pärast. Abilisena või nii. Ja kaugtööna - kodus tööd tehes.
Tegelikult olen ma hea saak - eesti keel, vene keel, soome keel, tööseaduste tundmine :):):)
Ha-ha, tegin endale praegu reklaami :D
Vähe sellest, et eestlased minu jagu on, oleksid põhimõttelised venelased, leedukad, lätakad, poolakad samamoodi minu rida.
Ok,vahet pole ;)

Kuna mind jäi see kõne natuke ikkagi häirima, siis kirjutasin talle e-maili, kus selgitasin kõik asjad lahti. Sellest, kui kaua ma Soomes olen elanud, kui palju ma soome keelt räägin jne. Selgitasin, et olen nende asjade juures kõik ise õppinud - keegi mind juhendanud pole, keegi mulle mingeid näidiseid ette andnud ei ole - kõik on enda tehtud.
Minu jaoks on see ikkagi võõras keel, võõrad seadused - see ei ole nii lihtne, et nips ja selge, nips ja valmis.
Ma ei tea, tahtsin talle vist selgeks teha, et tegelikult ma ikka tean ka asjadest üht teist ja olen selle nimel ikkagi vaeva näinud.

A mul tuleb kõnest veel üks asi meelde.
Kui ta mulle ennast tutvustas ja me juba lobisesime, siis ütlesin,et oleme siis ju konkurendid. Mõtlesin seda heas mõttes naljana. Mulle anti aga selgelt mõista, et mina ei ole nüüd küll kellegi konkurent! :)

Hea küll, kui kogemusi võrrelda, siis ei ole ma loomulikult kellegi konkurent (helistajal oli staaźi 20 aastat, minul 1 - pole vaidlemise kohtagi), aga kui mul tuleb kliente rohkem, kui neile, siis ma ju ikkagi olen konkurent? :)

Mind jäi tema kõnes veel üks asi kummitama.
Ta rõhutas mitu korda, et neil on kliente niiiiiiiiii palju - tööd ei jõua lausa ära teha.
Kuidagi kummaline tundub, et kui neid nii palju on, miks siis minu kaudu klientide tootmine ?

Mina julgen küll öelda, et mul on neid piisavalt. Ei jõua kodulehtegi valmis teha - aega pole :):)

Kui mu kirjutist FB-s usinalt jagati, siis tuli mulle mitu päeva järjest töölepinguga seotud kirju.
Vot ei tahagi firmat ja kodulehte enne reklaamida, kui laud nö puhas on - vanad asjad eest ära, siis uued peale ;)

Ma tean vist vastust, miks minu poole pöörduti - võin ka eksida - väikeste summadega ei taheta tegeleda ja soovitakse suuremaid kalu.
Mina olen siiani kõike teinud ja teen ka edaspidi - minu jaoks on kõik võrdsed.
Ma võin julgelt öelda, et ma ei ole siiani ühtegi asja tagasi lükanud.
Asjadega läheb küll aega, aga võtan ikkagi kõik ette.
Teen ka pisiasja ära (no alla 1000 € nõuet julgen pisiasjaks lugeda) - saab inimene rõõmsaks, et keegi viitsis tegeleda, saab tööandja õppetunni,  tuleb positiivset tagasisidet, hea sõna levikut ning minule jälle uut tööd ;)

Ok, lähme selle advokaadibüroo juurde tagasi.

Laupäeval helistas advokaadibüroo peajurist mulle ja tegi pakkumise, mis väga hea tundus.
Ma, rumal tüdruk, kokutasin natuke ja siis ütlesin, et täitsa OK pakkumine on.
Oleks pidanud ütlema, et nalja teevad w? :):):)

Leppisime kokku, et neljapäeval kohtume ja arutame seda koostööd. Eks seal siis arutame, kes, kus ja mis. Ootan huviga.

Minul on igatahes kaks tingimust.
Kui neid ei täideta, siis koostööd ei tule ja jätkan samas vaimus nagu siiani seda teinud olen.

Esimene tingimus on kindlasti see, et tööline ei pea enne lahenduse saamist mitte ühtegi eurot maksma. Vaatasin nende kodulehelt järgi, et kui klient muud ei maksa, siis omavastutuse osa ikka. Summasid ma siin välja tuua ei oska, sest ei tea.

Teine tingimus on see, et kõik dokumendid ja paberid, mis töölise kohta koostatakse, käivad läbi minu.
Mis iganes paber. Saan mina õppematerjali ja kindluse, et kõik on OK (töölise poolt vaadatuna).

Kui need tingimused täidetakse, siis on OK.

Samas oleks koostöö mulle kasulik - mul oleks koht, kust nõu küsida ja vastuseid saada.
Tahaks eeldada, et ma ikka saan nendelt nõu, kui nad minu maksunõude põhjadelt hagisid hakkavad koostama. Minu arvutused on ju kõige aluseks.
Võin isegi paar korda kuus Helsingis "koolitusel" käia ja puha ;);) Hahahhaha

Ah, mis siin ikka ette mõelda - eks neljapäeval paistab.

Seda võin ma küll öelda, et olen võimaliku koostööga ettevaatlik ja ei kiirusta ülepeakaela mitte millegagi.

Appi, kell on juba 01:30 - 5,5 tunnipärast juba äratus!
Ruttu magama ära ;)

Thursday, November 14, 2013

Järjekordne edukas kohtukeiss ;)

Eelmisel nädalal sai üle pika aja jälle kohtus käidud.

Oi, kuidas ma seda tööd armastan !!!! :)

Mina läksin kohtusse kuulajana - esindada ma ju ei saa.
Olgugi, et ma esindada ei saanud, õnnestus mul vastaspoole advokaadi-härraga lauseid vahetada rohkem kui küll ;)

Riburadapidi nüüd otsast pihta.

Aprillis pöördus minu poole tööline K.
K rääkis, et tööandja lõpetas temaga töölepingu - päeva pealt ja ilma põhjuseta.
Samuti ei makstud viimast palka välja.
K muud ei soovinud, kui oma viimast palka kätte saada, mis oli ca 2000 €

Minul läksid silmad juba selle peale särama, kui sain teada, et põhjuseta töölepingu lõpetamine. See mu uus lemmik teema praegu.

OK, lõin K palga, ületööd, puhkuserahad ja kõik muu kokku ning sain summaks ca 8000 €.
Lisasin sinna otsa veel põhjuseta lõpetamise hüvitise 9000 €  ja lõppsummaks jäi 17 000 €

Kui tööleping lõpetatakse põhjendamatult, siis on õigus nõuda hüvitist 3-24 kuu ulatuses. Kui palju tegelikult määratakse, see oleneb kohtust. Arvestatakse selle puhul kõike - kui kiiresti uuesti tööle saad, alaealisi lapsi, töösuhte pikkust, võimalust uuesti tööle saada jne.jne.

Saatsin vastava maksunõude tööandjale.
Tööandja ei vastanud midagi - tema advokaat vastas.
NB!Tegemist on selle sama keissiga, kus ma mõned postitused tagasi näite tõin, et vastuse ja vastuhagi eest küsitakse 4200 € olgugi, et advokaat ei tea isegi iseseisvumispäeva palgast midagi.

Advokaat saatis siis vastuse, et tööandja ei tunnista nõuet ja tööandjal on hoopis töölise vastu nõue, mille nad hiljem esitavad.

Ok, maksutähtaeg sai täis, aga lahendust ei olnud. Mingit nõuet tööandja poolt ka ei esitatud.
Mai keskel viisime asja edasi kohtusse.

Suvel jõudis meieni tööandja vastus. Vastus oli pehmelt öeldes ikka väga, väga, väga naeruväärne.
Kui mina oleksin tööandja advokaat olnud, siis ma oleks ilma pikema jututa mingile kokkuleppele soovitanud jõuda, sest see oli ju ilmselge kaotus.
Advokaat pidi ju ometi sellest aru saama!
Sellest ma nagu ei saagi aru - advokaat näeb, et kõik plussid on vastase poolel, aga ikka kirjutatakse vastusesse mingit jama ja kedratakse edasi.
Tal oli äkki selline mõte, et lollidelt (tööandjalt) tulebki raha ära võtta ;)

Vastuses väitis tööandja, et töölisele maksti nii tööajalühendamisehüvitist, kui ka puhkusehüvitist.
Üle- ja pühapäevatööde kohta leidis tööandja, et ta ei pidanudki neid maksma, sest tal oli töölisega kokkulepe, et tööline võib ületöö arvelt Eestil käia ja sedasi tunnid tasanduvad.
Kohe järgmises lõigus kirjutab aga tööandja, et tööline oli korduvalt ilma loata töölt ära olnud (kokku 72 tundi ehk 9 päeva) ja esitas kohtule selle kohta ka hoiatused.
Põhimõttelised kõik Eestis käigud kirjutas ta loata ära olekuks! Siin tahaks nüüd küsida, millal ta neid ületunde siis nagu tasandama pidi, kui laupäev ja pühapäev on nagunii juba vabad päevad?
Nende hoiatustega rääkis ta ise endale juba vastu.
Hoiatused oli loomulikult tagant järele vormistatud. Neil oli lihtsalt "puudumise" kuupäev ja bossi allkiri. Põhimõtteliselt täiesti suvaline paber.
Kohus aktsepteerib hoiatusi, kus on kas töölise enda allkiri või kui tööline keeldub alla kirjutamast, siis vähemalt 2 tunnistaja allkirjad, kes keeldumise ajal juures olid.

Palgalehti esitati ka :):)
Need olid kontole makstavatest summadest ikka nii erinevad, et...jah...
Ma ei kujutagi ette, kuidas selliseid palgalehti üldse kohtule esitada saab? Mida sellega nagu tõestada soovitakse? Panen töölise nime peale ja siis on JOKK w?
O,k palgalehed palgalehtedeks.

Tööandja esitas kohtule ka palgast kokkuvõtte.
Ühe lehe peal olid siis augusti, septembri ja oktoobrikuu palgaandmed.
Seal oli kirjas nii tööajalühendamisehüvitis, kui ka puhkusehüvitis, summad ka kenasti juures.

Novembris andis aga tööandja töölisele politseis elamisloa taotlemiseks TÄPSELT sama kokkuvõte, ainult siis oli "makstavate" hüvede seas hoopis päevaraha, toiduraha ja kilomeetrihüvitis.
Saate aru?
Hüvitiste nimed olid sujuvalt muutunud, olgugi et lõppnumber oli täpselt sama :)
See oli nagu eriti suur pang.

Põhimõtteliselt oli kogu see vastus täielik jama.

Vastuhagi esitati töölisele maja rendi eest, mida rentis tööandja ise.
Maja oli renditud töölistele ja seal elasid sees 5-6 ehitajat.
Mingil kummalisel, imelisel, saladuslikul kombel oli arvetel töölise K nimi.
Arved tulidki K nimele, olgugi, et K polnud mingit üürilepingut kunagi sõlminud!
Vot ja nendesamade arvete alusel esitaski tööandja siis vastuhagi.

No ma ei tea. Tööandja ISE sõlmis lepingu, paneb majja OMA töölised elama ja siis esitab vastuhagi, et maksa kogu maja rent?!
Ja advokaat, kes sellise asja kokku klopsib - mis tema peas toimub?

Põhiteemad niisiis lahti selgitatud.

Saabus kohtupäev.
Ma olin tõsimeeli täitsa elevil. Ei saanud öösel magadagi :):)

Kohtusaali ukse taga oodates istusime meie K-ga pingil, tööandja advokaat seisis püsti - tööandjat ennast ei olnud.
Advokaat hindas K-d vist pealaest jalatallani :)
Kui istung algas, ei olnud K tõlki veel kohal (tellisin K-le tõlgi) ja kohtusaali minnes selgitasin kohtunikule ise, kes K kohtuasjas on.
Enda kohta ütlesin, et olen lihtsalt kuulaja.

Pooled istusid laua taha. Kohale jõudis ka tõlk.
Mina istusin põhimõtteliselt kohe K selja taga.
Kõik vinks-vonks, lahing võis alata.

Kohtunik rääkis lühidalt keissi lahti, mille järel tööandja advokaat sõna võttis.

Advokaat tulistas kohe ehmatamistaktikaga.
Alustaski sellega, et töölise nõuded on kõik põhjendamatud, et tööandjal on LAUSA 8 tunnistajat, kes kõik kohtusse tunnistama tulevad. Mida nad tunnistama oleksid tulnud? Ei tea.
Tulistas edasi, et kohtuasja jätkamise puhul küündivad tema kulud  vähemalt 10 000 euroni ja otsuseni võime jõuda alles 2-3 aastaga, et kõige mõttekam on ikkagi asi kokkuleppega ära lõpetada.

Jep, sellega ma olen nõus - alati on parem, kui kokkuleppele jõutakse.

Siis hämas natuke, et tööandja EI OLE TEGELIKULT kohustatud kokkulepet pakkuda, aga teeb ikkagi ettepaneku, mis mõlemat osapoolt rahuldab ja pakkus kokkuleppeks 2000 €.

Põhimõtteliselt tahtis tööandja pääseda samade kuludega, mis ta võlgu jäi. Naljavennad!

Selle sissejuhatuse peale ütles kohtunik, et antud hetkel näeb ka tema lahendusena kokkulepet. Soovitas osapooltel asja rahulikult arutada ja läks ise koos sekretäriga saalist välja.
Ja nii oligi ;)

Advokaat küsis K-lt, et kas pakkumine sobib?
K vastas ei.

Loomulikult EI! Nalja teevad w? 2000 €!? Hea, et 1000 € ei pakkunud :):)
Meil oli omavahel K-ga kokku lepitud, et 10 000 € on meie pakkumine.
Kui vastaspool summat kuulis, siis pidid tööandjal silmad peast välja kukkuma.
Tööandja küsiski, et kas K on põrunud w? :):)
K jäi rahulikuks.
Advokaat vaatas minu poole, mille peale ma küsisin, et kas võin ka sõna sekka öelda. Kuna sel hetkel ei olnud tegemist enam kohtuistungiga, vaid lihtsalt poolte omavahelise vaidlusega, siis  võisingi mina ka sõna sekka öelda.
Advokaat ütles: "Anna tulla " :)

Noh, kuna võimalus tekkis, siis ma andsin kah :)
Kõige pealt ütlesin, et 2000 € on täiesti naeruväärne summa ja selgitasin miks.
Puhtalt tööga tuli K-l summa juba 8000 € ja kui sinna juurde nüüd põhjendamatu töölepingu lõpetamise paneme, siis tuleb summa juba väga suur.
Pakkusin uuesti 10 000 €.
Selle peale sättis advokaat laua peal olevaid pabereid virna ja ütles, et see summa on ulmeline, et sellist summat ei saa me mingil juhul.
Jäin kindlaks ja  ütlesin, et 2000 € ei ole kohe kindlasti see summa, mis kokkeleppeni võiks viia ja lisasin, et tehku mõni teine pakkumine.
Advokaat vaatas tööandja poole.
Ta sai aru küll, et 2000 € ei ole mingi pakkumine.
Tööandja vaatas advokaati ja ütles, et tema rohkem ei paku, pöördus seejärel K poole ning ütles, et võlg oli 2000 € - seda ta on nõus maksma.
Selle peale vastas K talle väga rahulikult, et hüvitised jäid ju kõik maksmata. Tööandja vastu, et hüvitise osas neil kokkulepet ju ei olnud. Siis torkasin mina vahele, et hüvitise osas ei peagi mingit kokkulepet olema, see on seaduses ettenähtud maksukohustus :)
Siis oli tööandjal suu kinni.
Lisasin lõppu, et 2000 € summa ei ole küll mingi pakkumine, et kui vaja  - meie lähme lõpuni.
Tööandja turtsutas vastu, et siis lähmegi lõpuni.

Advokaat sai mu poindist väga hästi aru ja küsis tööandja käest, et äkki ta tahab asja üle arutada. Tööandja ütles talle, et midagi pole arutada.
Nende omavaheline koostöö oli selline imelik - nagu nad polekski asju läbi arutanud.
Või nad tõesti eeldasid, et tööline lepibki 2000 €?.

Võtsin siis paberid välja - hakkasin näitama ja seletama. Tõin näited nende samade palga kokkuvõtete kohta, kus politseile esitatud lehel olid ühed hüvitisel, kohtul teised, aga lõppsumma ometi sama.
Siis näitasin palgalehti ja kontoväljavõtet ja selgitasin, et need ei lähe ju omavahel üldse kokku, lisaks olid nad kohtule esitanud palgalehe ajast, mil tööline ammu enam tööandja juures ei töötanud!
Kolmandana võtsin välja e-mailid, kus tööandja ise kirjutab, et kui K julgeb kuhugi liitu kaebama minna, siis ta koostab iga puudutud tööpäeva eest hoiatuse ja laseb ta lahti. Rõhk sõnal KOOSTAB. See tõendab, et tegelikult tööandja ei olnud K-le ühtegi hoiatust andnud, aga ta TEEB seda. Tegigi, kui asi kohtusse jõudis.
Vastaspoolel oli selg põhimõtteliselt vastu seina.

Seejärel küsis advokaat hoopis, et mis minu nimi on.
Vastasin, et mu nimi on kirjas nii hagil, kui ka vastusel.
Seepeale hakkas advokaat ajama, et ta peab nüüd uurima, kas ma saalis üldse viibida tohin, sest mina olen need dokumendid ikkagi koostanud.
Vastasin ilma kõhklemata, et tohin küll, sest kohtuasjas, KUI sellises, ei ole ma keegi - ei tunnistja ega esindaja. Dokumente võib igaüks koostada, kes seda teha oskab. Lisaks ütles ta ise, et võin sõna võtta. Samas ei muutnud see tema lubamine midagi, sest sel hetkel ei olnud tegemist kohtuistungiga, kus need piirangud on, vaid lihtsalt poolte omavahelise aruteluga. Põhimõtteliselt ei olnud minu tohtimises või mitte tohtimises mingit küsimus.
Ta sai sellest aru ja küsis hoopis,  et kas me kavatseme need e-mailid tõenditena ka esitada. Vastasin, et kui asi edasi läheb, siis kindlasti.

Vahepeal küsis tõlk K-lt, et mis tema üldse seal kohtus teeb, et kellele ta mida tõlkima peab. K seletas talle, et kuna minul ei ole esindamisõigust, siis kohtuistungi ajal on temal ikkagi tõlkida vaja ;)

Advokaat küsis uuesti tööandjalt, et kas ta sooviks teist ettepanekut teha.
Vastus oli endiselt eitav.
Seejärel pakkis advokaat oma paberid kotti ja ütles, et nad lähevad peavad kliendiga väljaspool kohtusaali natuke aru. Läksidki. Koridorides olid sellised pisikesed ruumid, kus aru sai pidada.

Me jäime kolmekesi saali edasi: mina, K ja tõlk.
Tunne oli hea.
Leppisime K-ga kokku, et kui nemad praegu sammu edasi teevad, siis võime meie ka 9000 € peale tõmmata.

Ma arvan, et vastaspool oli üle 5 minuti kindlasti ära, kui mitte rohkem.

Advokaat tuli sellise nüüd-rääkisin-teile-hea-summa-välja näoga tagasi. Pakis oma paberid uuesti lauale lahti ja ütles, et LÕPLIK pakkumine on 6000 €

K vaatas korra minu poole ja ütles ilma pikemalt mõtlemata, et meie pakkumine on endiselt 10 000 €
Selle peale ladus advokaat oma paberid uuesti ühte pakki kokku ja ütles, et siis kokkulepet ei tule!

Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et mis siis ikka - kui ei tule, siis ei tule. Lisasin veel, et siis tuleb lõpuni välja minna, ja et peaistungil on K-l kaitsja ka juba kõrval, mille ka tööandja hiljem kinni maksab.
Näitasin meie paberipakki ja ütlesin, et me tõestame ju kõik ära, kuidas-mis tegelikult oli ja mis paberid hiljem kohtu jaoks koostatud on jne.

Advokaat hakkas asja pikkusele rõhuma ja ütles, et järgmine istung on võibolla alles märtsis. Ma vastsasin, et me oleme juba aasta oodanud, ootame siis 5 kuud veel - viivis ka jookseb :):)

Advokaat vaatas jälle tööandjat ja küsis, et mis tema asjast arvab.
Tööandja ütles kindlalt, et tema üle 6000 € ei maksa.

K ütles omalt poolt, et tema lagi 9000 €, alla selle ta nõus ei ole.
Tööandja ei olnud sellega nõus.

Ma vaatasin tööandjale otsa ja ütlesin, et siis kokkulepet ei tule.

Nii me jäimegi kõik vaikselt istuma ja ootasime millal kohtunik sekretäriga tagasi tuleksid.

Tulid lõpuks.

Kohtunik küsis, et kas jõudsime kokkuleppele või mitte.
Advokaat vastas, et ei jõudnud, sest nemad pakkusid 6000 €, meie 9000 €
Selle peale hakkas kohtunik õhku ahmima ja imestas, et kas me tõesti viime asja 3000 € pärast peaistungile edasi ja viitsime nii pikalt kohtus käia ning kaotuse korral vastaspoole kulusid maksta, et parem on ikka kokkuleppeni jõuda.

Ma ütlen ausalt, et ma ei põdenud mitte grammi ka.
See oli nii selge ja puhas keiss, et seal polnud isegi mingit kahtlustki kes kaotab ja kes võidab.
 Aga tean ka seda, et kokkuleppe on ka hea. Äkki 2 aasta pärast firma omadega täitsa jamas ja siis ei saa midagi - ei aita pankrotipesad ega ulosottod.
Siin kehtib reegel - parem varblane peos, kui tuvi katusel.

Kohtunik tegi ettepaneku, et lööme selle 3000 pooleks ehk kokkuleppe summa oleks 7500 €.
Advokaat isegi mitte ei vaadanud tööandja poole, ta ütles kohe, et neile see summa sobib ja kirjutas selle 7500 omale paberi peale üles.
Kuna kohtuistung jälle käis, siis mina enam kaasa rääkida ei saanud - olin vait.
K oli samuti vait ja ei vastanud midagi. Olime ju kokkuleppinud, et alla 9000 € lähe.
Nii ta ei teadnud, mida teha.
Aeg ajalt vaatas minu poole, aga mina talle nõu anda ei saanud :):)

Kohtunik tegi veel natuke ajupesu ja rääkis, et see 3000 € ei ole neid kohtuskäimise aastaid väärt ja mõistlik on pakkumine vastu võtta. Peale selle ütlemist vaatas kohtunik hoopis minu poole, siis K ja siis jälle minu poole.
K vaatas ka minu poole.
Mina hakkasin naerma ja noogutasin K-le, et OK - võtame vastu.

Et me asjas vist enam ümber ei mõtleks, hakkas kohtunik kiiresti selgitama, et kokkuleppe saavutamine on alati kõige parem lahendus, sellega väldime mõttetut aja- ja rahakulu. Ütles, et homse päeva jooksul ootab e-mailile kirjalikku kokkulepet (mõlema poole poolt allkirjastatud) ja osapoolte kinnitust.

Sellega oli asi lõppenud.
Kokku läks aega maksimum tund. Vist isegi vähem.

Tööandja tõusis püsti ja läks saalist välja, advokaat jäi veel saali.
Sättisime oma asju kokku, kui advokaat tuli K juurde, surus tal kätt ja ütles:" Tänan".
Seejärel tuli advokaat minu juurde, surus samuti kätt, ütles:" Tänan" ja lisas, et tegin head tööd.
Ma mõtlesin, et kuulsin valesti ja ütlesin/küsisin: "Vabandust?"
Selle peale ütles ta uuesti, et hea töö oli ;)
Arvata võib, et sain sellest korraliku egolaksu :):):):):):)
Vastaspoole advokaat tuleb kiitma!! :):):):)
Uskumatu, aga tõsi.

Meie oleme lõpptulemusega igatahes rahul.
Kui arvestada seda, et K tahtis tegelikult ainult 2000 €, aga saime 7500 €, siis see on väga hea tulemus.

Tööandja mõtteid ei tahaks vist praegu mõlgutada :D

Tahtsin veel töölepingute lõpetamistest kirjutada ja sellega seonduvast, aga kell on juba nii palju.
Vaja magama minna - homme ikkagi varajane tõusmine ;)

Eks ma lähiajal ikkagi kirjutan nendest töölepingute lõpetamistest  ja sundpuhkustest pikemalt, sest see on praegu tõusev trend.



Tuesday, November 5, 2013

Väike palk - Jürgeni meelest on eestlaste tööjõu tootlikus lihtsalt liiga madal.

Ma ütlen kohe ära, et olen selles vallas täiesti loll ja ei saa aru, mida Jürgen sellega silmas peab, aga
ütles ta, et eestlaste tööjõu tootlikus on liiga madal, sellepärast on see väike palk ka õigustatud.

Ma toon lihtsalt ühe näite.
Eestlane, kes varem töötas Eestis (ütleme näiteks ehitaja), töötab nüüd ehitajana Soomes. Töövahendid on samad, tööülesanded on samad, ka töövõtted on samad.
Ainuke asi , mis sama ei ole - on palk.
Nüüd saab ta oma töö eest 4 korda kõrgemat palka.

Kas ta teeb siis Soomes 4 korda rohkem tööd?
Kas tema töötootlikus on võrreldes Eestis töötatuga 4 korda kõrgem?

Vabandage väga, aga tööd tehakse kusjuures VÄHEM.
Soomlane ei ole harjunud sedasi rabama nagu eestlane, ja kui eestlane on juhtumisi soomlaste kollektiivis, siis teeb ka tema tööd nagu valge inimene. Toidab ta sellega, kusjuures, pere ilma probleemideta ära.
ISEGI, kui see ehitaja Eestis 4 korda rohkem tööd teeks, siis ei saaks ta ikkagi nii palju palka, kui Soomes "ühekordselt" töötades.

Et anname koristajale 5 moppi - saab jalgadega ka nühkida!
Kas tema töötootlikus on siis kõrgem ja ta saab rohkem palka?
Koristaja, kes liigutas varem moppi Eestis sai oma tunnitöö eest palka 1,90 € ja nüüd, kui ta liigutab moppi Soomes, saab sama töö eest 8,33 €
Kas tema tööjõu tootlikus on siis nii palju tõusnud, et teenib lausa 4,3 korda rohkem?

turvamehed, müüjad, autojuhi - kõikidega täpselt sama lugu.

Hea küll, ma saan sellest aru, et me võime liinitööliste puhul madalast tootlikusest rääkida. Ja seda ka ainult juhul, kui tootmisliinid on amortiseerunud.

Aga, kui füüsiline inimene teeb  täpselt sama tööd Eestis, Soomes, Saksas, Inglismaal - kus iganes teises riigis, siis tema tootlikus on väike ainult Eestis, sest ainult Eestis saab ta oma töö eest sandikopikaid.

Probleem ei ole mitte madalas tööjõu tootlikuses, vaid selles, et meie valitsus ei võta midagi ette.
Kuna Eestis on sätestatud miinimumpalk, millest tööandja vähem maksta ei tohi, siis ongi  võimalik teistel riikidel (firmadel) oma kaupa Eestis toota.
Hea, odav ja mis kõige parem -  see orjapidamine on ka SEADUSLIK!

Võin jälle väikse näite tuua.
Ilmastikukindlaid rõivaid "Haglöfs" toodetakse Eestis Haapsalus (kindlasti mujal veel).
Rõivad paisatakse enamasti müüki Põhjamaadesse.
Kõige lihtsama ja tavalisema jope hind on 275 €
Õmbleja, kes on selle jope valmimisse oma panuse andnud - eestlannast ori - teenib ÜHE KUUGA sama palju palka, kui see jope ise maksab!!! Kus on loogika?
Me ei ole ju mingi arengumaa!

Olgu see tööjõu tootlikus milline tahes, aga inimene PEAB oma töö eest saama sellist palka, et sellega oleks võimalik ka ära elada. Inimese kombel siis ikka ;)

Ja toome veel viimase näite.
Inimene teenib miinimumpalka 320 €, millest kätte saab 276 €  (!!!??)
Ütleme nii, et inimesel läheb päris hästi ja ta elab isiklikus 2-toalises korteris (48 ruutu) Haapsalu linnas. Et asi veel lihtsam oleks, siis mängime nii, et inimene elab üksi - lapsi pole soetada jõudnud.

Elamiskulud: 
Elekter - 35 €/kuus (pliit, teler, lambid, külmik jne)
Vesi -  6 € (3 kanti kuus)
Keskküte - 100 € (48 ruutu)!!!!!!!!!!!!! - õnneks vaid talvekuudel!
Ühistukulud - 25 € (hooldus, prügi, raamatupidamine jne)
166 € on juba kulunud! Et inimene lihtsalt eksisteerida saaks. 
Need on miinimum kulud - enam vähemaks ei saa.
Noh, saab küll, kui süüa enam üldse ei teeks ja pesemas ka ei käiks! Siis säästaks veel 41 €
125 €-st ei saa kohe kuidagi säästa - korteriomanik antakse siis mittemaksmise korral inkasosse!

Tahate öelda, et koligu odavamasse korterisse!?
Ei saa enam odavamasse, sest see on inimese isiklik korter - ta ei maksa pangalaenu ega ka üüri.
Tahate öelda, et koligu maale elama, müügu linna korter maha!
Ei ole mõtet - maal ei ole tööd ja autot ei saa osta, et linnas tööl käia, sest autot ei ole võimalik ülal pidada (kuludesse lisanduksid küte, kindlustus, remont jne).

Jätkame rahaga, mis elamiskuludest alles jäi 110 €
Põhimõtteliselt ei olegi mul mõtet jätkata, sest see raha kulub kõik toidule ja jääb veel puudu ka. Ravimid,  koduvahendid, kultuur jne. - need võib kõik miinimum palga juures unustada!

Vaadake, mis maksab toit!
Hea küll - palkasid ei ole võimalik Soomega ühele tasemele tõsta. (NB! Keegi ei taha ega nõuagi seda. Tahetakse lihtsalt inimväärset palka!)
Aga, kuidas siis toiduaineid ja elektrit on võimalik samale tasemele tõsta?! Need on ju Soomega praktiliselt samas hinnas.

Oi, kuidas ma ei tahaks Eestit Soomega võrrelda. Just nende aastate pärast, mil okupatsioonis elasime.
Aga hetkel ma lihtsalt pean neid võrdlema. Just sellepärast, et eluks vajalikud asjad (nagu näiteks toit ja elekter) maksavad sama palju, aga palk on kordi väiksem.

Nüüd küsimus - miks peab inimene tööl käima, selle niruse sandikopika eest, millega ta ennast tegelikult ära ei elata?

Mis siis veel saab, kui tegemist oleks üksikemaga, kellel on üks laps? Veel hullem, kui tal oleks lausa kaks last?
Ütlete - anna isa elatisnõudega kohtusse!
Aga, kui vastatakse, et juba antu - elatis välja mõistetud, aga isa võlg laste ees on ilusad 6000 €. Kohtuotsuse üle ainult irvitatakse.
Ütlete, et mis valis siis sellise mehe!
Igaüks võib elu jooksul reha otsa astuda - parastamine ei aita midagi.

Põhimõtteliselt tahtsin ma jõuda poindini, et miinimumpalgaga EI OLE VÕIMALIK EESTIS TÄNAPÄEVAL ÄRA ELADA.
Kes seda teenivad - saavad sellest aru!

Ainukesed, kes sellest aru ei saa on meie riigiisad.
Kuidas härra Andrus valitsuse 20% palgatõusu kommenteeriski?
"Enne söödetakse sõdurid ja siis kindralid"
Aga lihtrahvas?
Söötke, palun, neil ka kõhud täis!
Nad tahaks muidu ise ennast toita, aga kahjuks  pole see lihtsalt võimalik, sest täistundidega töörügamise eest teenitakse naeruväärsed 276 € !

Tahate küsida, et miks ma just miinimumpalgaga näiteid toon?
Aga sellepärast, et maa piirkondades ja väikelinnades inimesed rohkem ei teenigi. Neil võib ükskõik kui hea haridus olla, nad ei saa ikkagi kõrgemat palka. Ja kõik ei saa olla ülemused-spetsialistid, keegi peab lihttööd ka tegema.

Siin on vist õige koht järgnevale anekdoodile:

Ansip ja Katanen vestlevad.
Katanen:"Näe, meil Soomes teenivad väiksemapalgalised 1500 € kätte. Sellest makstakse elamine, söök, jook, riided. Kuhu nad ülejäänud raha panevad - pole minu asi."
Ansip:"Meil Eestis teenivad väiksemapalgalised 276 € kätte. Selle eest makstakse elamine. Kust ülejäänud raha võetakse - pole minu asi!"

Nutu- või naerukoht - igaühe enda otsustada!

Saturday, November 2, 2013

Hingedepäev

Täna, hingedepäeval, süütan ma küünlad oma vanaemale.

Olen selles suhtes üsna õnnelik inimene, et ma ei ole oma elus kaotanud ega pidanud hüvasti jätma ühegi teis kalli inimesega peale vanaema.

Vanaemaga, kes oli mulle väga, väga tähtis.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, on mul meeles, et veetsin kõik oma suvevaheajad maal, vanaema juures. Igakord, kui sügis hakkas lähenema ja koos sellega ka koju minemise aeg, siis olid mul pisarad silmis - ma ei tahtnud minna, tahtsin maale jääda.
Vanaema hoidis mind väga.

Vanaemal olid peened käed.
Mäletan, kuidas ma lapsena vanaema kätel olnud väljapaisunud veresooni katsusin, ise küsides millest need on.
Sain vastuseks, et need on tööst.
Kuidas need tööst said olla? - mina sellest siis veel aru ei saanud.
Nüüd saan - juba ammu saan.

Vanaema pidas loomi - nii nagu vanasti ikka. Ta tõusis hommikuti juba kella 5 ajal, sest loomad tahtsid toimetamist.
Kuna ärkamise kellaaeg oli varajane, siis tegi vanaema keset päeva väikse uinaku. Ja sedasi iga päev.
Mina ei saanud jällegi aru, et miks on keset päeva magada vaja!
Meie, lapsed, magasime poole lõunani loomulikult ei saanud me nendest puhkeaegadest aru.
Lisaks ei meeldinud  need uinakud mulle sellepärast, sest siis pidi vaikselt olema.
Milline laps suudab vaikselt olla?

Ma mäletan suvehommikuid, kui läbi kastese rohu, bussipeatuse poole kõndisime, et pensipäeval Tallinnasse poodi minna. Maal poodi polnud.
Mul oli hommikuti alati nii külm ja sokid said ka igakord kastesest murust märjaks. Päeva peale kuivasid need muidugi ära.
Mõnikord läksime Tallinnasse rongiga. Rongijaam jäi ca 4 km kaugusele. Oi, kuidas ma ei viitsinud seda maad käia, aga ometi pidi käima, sest autot vanaemal siis ei olnud.

Maal, vanaema juures, tegime loomadele talveks heina.
Siis olid sellised ajad, kui  heina tehti rehadega. Jõukamatel oli muidugi traktor, aga meil seda luksust ei olnud.
Vot see heinateo aeg eriti tore polnud.
Kaarutamine, vaalutamine, rakkus käed ja heinast sügelev keha - oi, kuidas see meile ei meeldinud. Aga me tegime seda tööd, sest pidime tegema. Kui töö oli tehtud, võisime ujuma minna.
Meie ujumispaik oli kodust ca 4 km kaugusel.
Soojade ilmade puhul kõndisime me vankumatult seda maad - nii ujuma minnes, kui õhtul tagasi tulles. Veetsime tiigi ääres tavaliselt terve päeva, ikka hommikust õhtuni.

Mäletan, et üks kord läksime peale heinategu koos tädiga (oleme samaealised) kuhugi kondama. Kuhu, seda ei mäleta, aga koju me igatahes ei läinud, olgugi, et meil oli käsk koju minna. Kui me ükskord kodu poole kõmpisime ja maja juurde hakkasime jõudma, siis kuulsime kuidas vanaema meid hüüab.
Hakkasime kartma, et saame vitsa ja ronisime maja taha puu otsa :):)
Vastasime mingil ajal vanaema hõigetele ja kui ta meid lõpuks puu otsast avastas, siis anti meile käsk sealt alla ronida.
Maapinnale tagasi jõudes, saime soojenduseks kõvasti riielda ja peale seda veel törtsu vitsa ka :):)
Tegelikult vanaema ei olnud kuri.
Ju olime need triibud ära teeninud ;)

Mäletan, et vanaema toas, akna peal, olid mingid imelikud puuviljad. Sellised rohekad-kollased.
Me ei teadnud, mis asjad need on. Aga ometi oli meil vaja neid näppida, uurida ja proovida.
Võtsime need jurakad kaasa, läksime maja taha (et vanaema meid ei näeks), koorisime koored ära, maitsesime ja sülitasime seejärel suust välja.
Mingisugune imelik ollus oli! Hea, et oksendama ei hakanud :)
Hiljem selgus, et tegemist oli banaanidega :):)
Tollel ajal oli banaan enam-vähem imeasi.
Ma ei teagi, kust vanaemal neid saada õnnestus, aga meile see maitse igatahes ei meeldinud ja sedasi need banaanid lihtsalt põõsasse lendasidki.
Oi, jah :)

Mul on seoses vanaemaga väga palju häid emotsioone ja mälestusi - kõikidest ei jõua lihtsalt kirjutada.

Ma olen õnnelik, et mul oli selline vanaema ja ma olen tohutult, tohutult kurb, et mul teda enam ei ole.
Ma olen enda peale samas tohutult, tohutult pahane, et ma täiskasvanueas vanaema juures enam nii tihti ei käinud. Oli töö, kodu, laps, kool - liiga kiire elu.

Käisin endiselt pühapäeviti vanaema juures pannkooke söömas, lobisemas ja Ekspressi lugemas, aga seda oli liiga vähe. Mõistsin seda alles siis, kui liiga hilja oli.

2007 aastal diagnoositi vanaemal vähk.

Kui vanaema haigus diagnoositi, siis ei andnud ma endale veel aru, et varsti mul teda enam ei ole.

Lõpus, kui oli selge, et vanaema kauaks enam ei ole, vältisin ma tema juures käimist. Ma tundsin, kuidas ma ei suuda sinna enam minna.
Miski minu peas keelas mul sinna minna.
Ma ei tahtnud sinna minna, sest tahtsin, et ta jääks mu mällu just sellisena nagu ma teda kogu oma lapsepõlve mäletanud ja näinud olin.
Ta jäigi...

Käisin temaga juba varem hüvasti jätmas.
Sai sellest aru nii vanaema, kui ka mina ise.
Ma istusin ta voodi äärel, ei rääkinudki midagi, lihtsalt nutsin ja kallistasin teda.
Sama tegi vanaema.

Matusepäeval ei läinud ma surnuaiale mitte siis, kui kõik ärasaatjad kohal olid, vaid alles siis, kui kõik teised juba läinud olid. Käisin surnuaial üksinda.
Ootasin sellel ajal Janelit ja leidsin, et ma ei pea teiste ees oma kurbust välja elama.

Nüüd, kui vanaema haual käin, siis viin alati 2 küünalt. Ei teagi miks. Vist sellepärast, et vanaema surma ajal Janelit ootasin. Ikkagi kaks hinge...

Just tänu vanaemale olen ma see, kes ma praegu olen. Aitäh Sulle, vanaema!

Vanaema - need küünlad süütan ma täna Sinule...