Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 30. november 2014

Kuidas Eesti õigusinstantsid last solgutavad. On see võimalik?Tänapäeval??!!

Copy-paste:

Tutvusin endast vanema mehega ja jäin lapse ootele üsna meie suhte alguses. Alates sellest ajast, kui kolisime kokku, ilmnes mehe alkoholi kuritarvitamine ja tegelik iseloom, mis oli täis vihkamist ümbritseva suhtes ja kus kehtis vaid tema enda õigus.
Rasedana visati mind tihti mehe poolt kodust välja. Tõugati, lükati. Mees ähvardas mind, et kui peaksin lahkuma, võtab ta minult lapse. Ema polnud lapsele tema arvates vaja. Peale sünnitusmajast tulekut, käskis mees mul kohe tööle minna. Oli olukordi, kui tahtsin lapsele rinda anda, siis lükati mind mehe poolt jalaga eemale või hoiti kinni ja näljast nutva lapse juurde mind ei lastudki. Kuu ajase imiku pani mees jalgadele ja imestas, miks ta ei käi. Hiljem käisin kuid lapsega massaazil, kuna lapse jalalihased olid pinges.
Vaimne terror saatis mind hommikust õhtuni. Oli ka juhus, kus mees tõmbas vastsündinule kilekoti pähe ja ütles, et see on tore. Kui juhtusime viibima kõik koos väljaspool kodu, jalutas mees nii minust kui lapsest (varasemalt kui olin rase, siis ka lihtsalt minust) mitme meetri kaugusel ees/taga, et mitte näidata oma seotust minu/meiega.
                      
Kui laps oli mõnekuune, põgenesin koos temaga jäädavalt kodust. Sain aru, et kui tahan vähegi ennast ja last säästa ning anda lapsele eluterve kasvukeskkond, siis tagasiteed mehe juurde enam ei ole. Kuna ta oli lapse seaduslik isa, siis teavitasin teda, et kui ta soovib lapsega kohtuda, siis selleks jääb tal võimalus alles. Seda ta ei soovinud. Ainuke asi, mis ta tegi, oli see, et sõimas ja ähvardas mind telefoni teel pidevalt nii lapse ära võtmisega kui ka kahjustada minu elu ja tervist.

Kuna meil oli jagatud hooldusõigus seaduse järgi ja mees mind pidevalt ähvardas lapse ära võtmisega, pöördusin kohtusse, et määrata lapse elukoht. Sellest hetkest pööras mu elu pea peale, mehe kättemaksust sai kinnisidee, mis kestab nüüdseks juba seitse aastat. Naiivselt lootsin, et kohus, kes peab ju olema õiglane, saab olukorrast aru ja kaitseb oma riigi kodanikke ja eriti lapsi. See lootus purunes kiirelt. Õiglus ja õigus on kaks eri asja. Olen koos lapsega muutunud õigussüsteemi ohvriks – süsteemis, kus lapsed on kui objektid, kellest saab jõupositsioonil lihtsalt üle sõita, tähtsad on vaid isa õigused. Juhul kui vastaspoole on piisavalt raha ja võimu, siis kujuneb võitlus õigussüsteemis tõeliseks õudusunenäoks.

 
Algus lõputul näival teel
Kevad 2008 sai esitatud avaldus kohtule. Lapse isa leidis endale advokaadi, alates sellest ajast tema poolsed ähvardused lõppesid. Asemele ilmus „armastav ja kannatav isa“.
Enne esimest kohtuistungit algasid lapse ja isa kohtumised Asula tn Tallinna Perekeskuse ruumides 1 h 1 kord nädalas. Sotsiaaltöötaja poolt on protokollitud lapse isa poolsed negatiivsed käitumisjooned, nagu närvilisus, verbaalne agressiivsus, süüdistamine, püüd laps jõuga emast eraldada jne. Oma seisukohas kohtule rõhuti siiski rohkem sellele, et isa ja lapse suhe edenes märgatavalt, vanemate vahel valitseb küll konflikt, aga lapse kohtumine isaga on kindlasti lapse huvides.

Sügisel 2008 määras Harju Maakohus lapse elukoha minu ehk ema juurde ja suhtluskorra isaga 2h 1 kord nädalas järelvalve all kuni lapse 3 a saamiseni.
Alates kevadest jälitas lapse isa mind (sh mind koos lapsega) igapäevaselt mööda linna, pildistades ja filmides mind/meid ning see kestis regulaarselt pea 2 aastat. Teeb ta seda vahel praegugi. Lisaks jälitamisele ehk vaimsele vägivallale, provotseeris mees mind tihti – nt tuli tänaval  nurga tagant mulle ligi, pigistas mu käsi või tallus mu jalgel, ise samal ajal mulle filmikaamerat näkku suunates, oodates minu reaktsiooni. Mees üritas siis ka alati last mu küljest lahti rebida.

Peale Maakohtu määruse jõustumist (2008) hakkasid kohtumised toimuma teises perekeskuses. Lapse isa andis oma käitumisele vaba voli -  terroriseeris nii mind kui last, filmis ja pildistas tihti 3 kaameraga korraga, lükkas ja tõukas mind üksi, samuti koos  lapsega, hirmutas last, kiskus teda vägisi minust eemale, tehes talle haiget jne. Laps oli täiesti stressis, kartis teda. Lapsele toodud asjad viis ta alati kõik tagasi. Ükskord tuli lapse sünnipäeva paiku tordiga, kuid pani selle peale lapsele näitamist tagasi kotti ja lahkudes võttis kaasa. Kohtumiste protokollid edastati ka kohtule, tundub aga, et neid keegi ei lugenud.

Ringkaitse
2009 aasta alguses toimus lapse isa poolne vägivalla intsident perekeskuses, kuhu tuli kohale politsei. Lapsele mõjus selline isa poolne terror laastavalt. Mehe vastu algatati kriminaalasi, mis lõppes oportuniteediga. Minuni jõudis oportuniteediga lõpetamise määrus alles aasta hiljem kuigi vastaspoolel oli see juba ammu olemas. Tol korral mul veel kogemusi polnud ja ootasin heauskselt vastuseid.

Paar kuud hiljem avastasin, et lapse isa on muutnud ebaseaduslikult (allkirja võltsimise teel) ära meie ühise lapse perekonnanime välisriigis. Ka oli ta lapse sealsesse kooli järjekorda pannud, esitades minu kohta valeandmeid. Sain reaalse kinnituse lapse isa poolsest pahatahtlikust teost, st lapseröövi ettevalmistusest nagu ta oli mind korduvalt ähvardanud. Kui mainisin seda lastekaitsele, pööritati vaid silmi ja arvati, et isa armastusest tegi nii, et tegelikult ju laps minuga ja probleemi pole. Pöördusin koheselt Prokuratuuri ja politsei poole, minu avaldused lükati tagasi. Seejärel pöördusin Eestist välja asju ajama.  2009 sügisel algatati Eestist väljaspool lõpuks  kriminaalasi. Antud kriminaalasja loobiti ka seal riigis nagu kuuma kartulit ühelt politsei uurijalt teisele, ilma ühtegi loogilist sammu ega analüüsi tegemata ning seejärel olles piisavalt aega viidetud, lõpetati kriminaalasi 2010 a sügisel ning saadeti tagasi Eestisse, põhjendades seda sellega, et lapse isa elab ju Eestis. Huvitaval kombel läks selle mõistmiseks neil aega üle aasta, kuigi oma esimeses avalduses neile märkisin ma juba selle fakti ära. 2011 alguses esitasin uue avalduse Eesti Riigiprokuratuurile, minu avaldus lõpuks rahuldati kuid ei tahetud ka siin midagi teha, sest uurija, kes asjaga tegeles ei omanud küll vajalikku loogikat ega töö tegemise tahtmist. Ja ju tulid vajalikud juhtnöörid ka ülevalt poolt, sest asjaga venitati täpselt niikaua, et aegumise tähtaeg 5 a hakkas täituma. Nii Prokuratuur mulle lõpuks teataski, et lõpetab menetluse, kriminaalasi aegub kohe ja edasikaebust pole ka mõtet sel juhul teha.

Vahepeal tegi lapse isa aga Harju Maakohtule kohtuniku taandamise avalduse. Kohtu esimees rikkumist ei tuvastanud ja kinnitas, et alust kohtunikku taandada pole, ometi tegi ta seda, kuna lapse isa nii nõudis.

Kohtumenetlus jätkus, tuli uus kohtunik ning sellest sai murdepunkt, millest mees vaid kasu lõikas. Seadus näeb ette, et kohtunik suunab vanemad perelepitusse, kuid meid sinna kohtu poolt ei suunatud. Ometi kinnitas kohtunik, et lepitusmenetlus ebaõnnestus ning ebaõnnestumise tulemusel saab kohtumäärusest selline dokument, mille rikkumise korral saab algatada täitemenetluse. Otsus tehti lapse isa huvides. Lapse isa sai mahukama suhtluskorra ning minul ei lubatud enam lapse juures olla. Laps oli tollal 2.5 a. Lapsele mõjusid ilma minu kohalolekuta kohtumised häirivalt ja rusuvalt, esines öine enurees, öised nutuhood, minu külge klammerdumised jne.


Kes maksab, see tellib muusika
Üritasin unustada kogu ebameeldivuse ja läksin oma eluga edasi. Vahepeal olin soetanud avara kodu endale ja lapsele rahulikus atmosfääris, tutvusin ka toreda mehega, kes suhtus lapsesse väga hoolivalt ja hästi kuni ühel hetkel olime valmis koos eluteed jätkama.

Kevadel 2010 sõitsin puhkama välismaale. Kuna ootasin teist last, tekkis olukord, kus mu tervislik seisund halvenes ning kohalikud arstid soovitasid mul mitte reisida vaid olla paikne ja rahus. Kirjutasin lapse isale ja kutsusin teda last vaatama. Sellest ta keeldus ning hakkas hoopis taaskord ähvardama, et võtab minult lapse. Mees esitaski lapseröövi avalduse Justiitsministeeriumisse. Lapseröövimenetlus eeldab seda, et ennekõike võetakse ühendust vanemaga, kellega laps on ning proovitakse rahumeelne kokkulepe teha. Minu puhul oli olukord teine, laps oli sünnist saadik elanud minuga, mul oli lapse üle ainuhooldusõigus ja olin Eestist eemal seoses oma tervise probleemiga. Justiitsministeerium minuga ühendust aga üldse ei võtnud, kuid kohalikult politseilt tuli kutse ülekuulamisele ja ees seisis 2 kohtuistungit Eestist väljaspool. Võrreldes Eesti politseiga oli vahe väga suur, politsei oli väga viisakas ja sõbralik.  Nägin ka lõpuks mehe avaldust, kus polnud kirjas olulist teavet, et lapse elukoht oli määratud kohtumäärusega lapse ema juurde, polnud märget Eesti perekonnaseadusest, et ainuhooldusõigus lapse suhtes kuulus minule. Oli vaid kavalalt kirjutatud lapse isale sobilikud andmed ning nõue, et laps tuleb koheselt temale tagastada, nagu oleks laps temaga elanud. Tegelikult oli isal õigus kohtuda lapsega vaid piiratud tunnid järelvalve all.
Eestist eemal olles, nägin oma lapse silmis rahu ja rõõmu ning tema elu oli nagu iga normaalse väikese lapse lapsepõlv. Ootas oma väikest venda ja nautis elu rahus ja turvalises keskkonnas. Ebameeldivad mälestused olid jäänud kaugele silmapiiri taha.

Samal ajal, s.o. siis 2010 toimus Eestis Ringkonnakohus ilma minu osavõtuta (tervise tõttu ei saanud ma Eestisse tulla) kuna kohus ei olnud nõus istungit edasi lükkama. Lapse isa sai õiguseid juurde.

Välisriigis viibides selgus ka järgnev asjaolu. Esitasin Justiitsministeeriumile päringu, kuidas on Eesti seadusandlus reguleerinud vanemate hooldusõiguse küsimuse ning sain vastuseks, et seaduse järgi on minul lapse suhtes ainuhooldusõigus. Samal ajal esitas sama küsimuse ka kohalik kohus. Temale vastas Justiitsministeerium väga huvitavalt – Kogu vajalik info seisab lapse isa avalduses. Ja kõik! Kohalik kohus ei saanudki lõpuks aru, kellele hooldusõigus kuulub ja palus meil lapsega naasta Eestisse, et hooldusõigusküsimus selgeks teha. Kuulsin tuttavate kaudu, et mõningad nende tuttavad advokaadid Eestis olid veendunud, et antud asi ei ole "puhas."
Kui tulime tagasi Eestisse oli äkitselt kõigil selge, kellele kuulus lapse suhtes ainuhooldusõigus. Lapse isa esitas koheselt kohtusse uue avalduse ainuhooldusõiguse üle andmiseks temale. Vaidlesin Justiitsministeeriumiga pikalt lapseröövi menetlemise küsimuses, kuid see kõik oli nagu vastu seina jooksmine, nemad olid endas kindlad, minuga keelduti kohtumast ning hiljem avastasin, et see sama naisterahvas, kes asja menetles, on lapse isa esindajaga sotsiaalvõrgustikus sõber.
Ise palusin kohtul muuta suhtluskorda ning luba Eestist lahkuda, et asuda elama Eestist väljaspool. Kohus minu avaldust ei rahuldanud. Minul ja lapsel keelati Eestis lahkuda. Hiljem kohus küll möönis, et mina võin ju Eestist välja sõita, aga laps mitte. Selleks, et laps saaks koos minuga tulla, peab lapse isa nõusoleku andma. Seda aga ta ei olnud nõus tegema ja pole siiani. Kuna ma ilma lapseta ei lähe, ei ole ma kordagi ka üksinda Eestist välja sõitnud. Last ma maha ei jäta. Olime muutunud sunnismaisteks ja oleme seda siiani. Olenemata sellest, et seadus annab loa vabalt reisida ja valida elukohta EL liikmesriikides, siis meie lapsega seda teha ei saa.

Lapsel pole õigusi
Laps oli väga õnnetu, kui pidi taaskord hakkama kohtuma oma isaga. Ta blokeeris end täiesti ära, ei tahtnud temast midagi kuulda, sain aru, et tema mälusopist kerkisid üles mälestused, mida ta meenutada ei tahtnud. Tagasi Eestis, pidi ta minema nüüd juba kohtumistele üksinda, s.t mind kõrval ei tohtinud olla. Kohtumised mõjusid talle halvasti – enne ja pärast kohtumisi esinesid psühhosomaatilised häired (pidin lapsega korduvalt pöörduma enne või peale isaga kohtumist erakorralisele meditsiinilisele vastuvõtule seoses lapsel ilmnenud haigestumisega, küll esines kõhuvalu, oksendamist jm), samuti avaldusid teised tervisehädad, sh psüühilisest pingest tekkivad tugevad ninaverejooksud. Pöördusin lastepsühhiaatri ja psühholoogi poole. Kõik eelnev oli fikseeritud ja kohtule tõenditena esitatud.

Kohtumistega seoses juhtus alatihti midagi negatiivset, kuna mees lihtsalt ei suutnud oma emotsioone kontrollida ja viha maha suruda. 2011 a oli korduvalt juhtumeid, kus  lapse isa väevõimuga last endaga kaasa tiris, nutva ja karjuva lapse autosse lukustas, kus laps ennast vastu klaasi peksis, et minu juurde tagasi saada. Tihtipeale tuli seejärel mees mind veel lükkama ja tõukama ja seda ka siis, kui mul oli lapse armastatud väikevend kõhukotiga rinnal. Laps mäletab siiani, kuidas isa tema väikest venda lükkas koos emaga.

Teavitasin sellest nii lastekaitset kui lapse esindajat. Lapse isa nõudis just samal ajal esialgse õiguskaitse raames mahukamat suhtluskorda lapsega. Lastekaitse ja lapse esindaja esitasid omapoolsed arvamused kohtule ja vaatamata isa vaenulikule ja vägivaldsele käitumisele, pooldasid nad isa poolt nõutud suhtluskorda - isa sai õiguse lapsega kohtuda terve päeva (ca 10 h) + üle nädala nädalavahetus (reedest pühapäevani) ööbimisega isa juures. Kuna lapse isa ei ole rahvuselt eestlane, laps ja isa üksteisest keeleliselt aru ei saanud, nende vahel puudus ja puudub siiani kiindumussuhe, laps polnud kunagi oma isaga peremudelina koos elanud, oli vaid läbi kohtumiste tundnud isa vägivaldsust ja ebaadekvaatset käitumist nii tema enda, ema kui väiksema venna suhtes.
Nendelt kohtumistelt saabus laps koju rusutud olekus, ütles mitmel korral, et isa teeb talle haiget, et isa jättis teda üksinda koju, kus tal vallandus meeletu hirm, et isa oli talle kilekoti pähe tõmmanud jm. Pöördusin lapse isa, lastekaistespetsialistide ja lapse esindaja poole ning palusin, et nad ometi kaitseksid last ja aitaksid lapse isale selgitada olukorda (minu poolseid palveid mees ei võta kuulda siiani) ja paluksid isal loobuda pikkadest nädalavahetuse kohtumistest nii, et ta tooks lapse ööseks koju. Lapse advokaat ja lastekaitse nõudsid suhtluskorra täitmist. Üks päev enne isa ja lapse kohtumist pikaks nädalavahetuseks, saatsid lapse esindaja koos isa elukohajärgse lastekaistespetsialistiga lapse isale kirja, mille sain ka mina. Antud kiri meenutas mingit palagani, kus elati kaasa isale. Oli äärmiselt üllatav sellist kirja saada ja lugeda.

Miks tappa sipelgaid?
Peale esimest (ja viimast) öist äraolekut kodust, keeldus laps isa juurde minemast nii nädalavahetusteks kui ka vahel päevasteks kohtumisteks. Kui lapse isa lapse siiski endaga päevasteks kohtumisteks kaasa sai, saabus laps koju tagasi väga rusutud olekus. Lapsel tekkisid tugevad hirmuhood, kõik eelnevad psühholoogilised sümptomid tugevnesid. Tihti koju jõudes kukkus laps juba esikus maha ja lihtsalt nuttis südantlõhestavalt. Rahustasin teda süles hoides tunde. Laps ütles tihti, et ta ei taha enam kohtumistele minna ja kui üritasin ikka positiivne olla ning midagi head kohtumistest välja tuua lapse jaoks, ütles ta pea alati, et ta ei taha sellest (kohtumisest) rääkida, sest see on lihtsalt nii kole jutt. Ilmnes ka, et lapse isa õpetab lapsele agressiivsust. Koju tulles rääkis laps, kuidas isa õpetab teda ema tulistama, kuidas lubas minna ja lapse kasuisa lüüa jne. Lisaks sellele kasutas lapse isa lapse peal psühhoterrorit, näidates lapsele kuidas ta sipelgalapsed, kes tahavad oma ema juurde minna, ära tapab. Samuti näitas lapsele arvutist voodi pilte, andes mõista, et ostab lapsele voodi ja laps hakkab siis tema kodus magama. Laps oli sellest kõigest väga häiritud ja hirmul. Lisaks minu ja lapse ahistamisele ahistas mees ka tema jaoks võõraid inimesi, st minu tutvusringkonda kuuluvaid isikuid (see on vägivallatsejale iseloomulik käitumine – nõrgestada ohvri sotsiaalvõrgustik).

Karistused on ohvritele
Suvekuudel hakkas laps  juba kategooriliselt keelduma isa juurde minemast. Mitmel korral õnnestus lapse isal siiski laps väevõimuga kaasa tirida, mis tekitas lapses vaid  negatiivseid kogemusi lisaks ja traumeeris tema psüühikat. Oma vägivaldse käitumisega põhjustas lapse isa korduvalt lapsele valu ja hirmu. Samal suvel diagnoositi lapsel psühhiaatrilised haigused.
Lapse isa pöördus aga hoopis kohtutäituri poole ning viimane algatas täitemenetluse, mis kestis kuni 2013 aasta detsembrini. Riigikohus saatis selle esimesse astmesse tagasi, mistõttu algas asi jälle otsast pihta. Mulle määrati trahv suhtluskorra takistamise eest. Karistus selle eest, et laps ei soovi kohtuda isaga, kes temas hirmu valmistab vägivaldse käitumisega.

Süsteem õigustab vägivalda
Sügisel 2011 toimus taaskord intsident avalikus linnaruumis tunnistajate juuresolekul, kus lapse isa järjekordselt last jõuga kaasa kiskus (laps karjus valust ja hirmust) ja minule, lapse juuresolekul näkku lõi. Seda nägi pealt ka lapse noorem vend.
Selle intsidendi tulemusel sai laps väga traumeeritud. Lapsel tekkis tugev ja pidev hirm, ägenesid varasemad tervise probleemid. Laps kartis minna lasteaeda, kartis olla minust eemal, hirm oli isegi kodus, käies minuga käest kinni kaasas kui toas liikusin. Pidevalt kontrollis uksi, et need ikka lukus ja tugevad oleksid, et isa sisse ei saaks jne.
Olin kohtule juba mitmel korral esitanud esialgse õiguskaiste korras avalduse, muuta suhtluskorda ja/või lõpetada suhtlus sootuks. Ka peale antud vägivalla intsidenti tegin kohtule avalduse lõpetada suhtlus ning nõudsin lapse isale lähenemiskeeldu nii enda kui lapse suhtes. Politsei algatas ka kriminaalmenetluse kuid lähenemiskeelu taotlust ei rahuldatud. Uurisin miks? Üllatusin kui politsei vastas südikalt, et neil puudub kahtlusalune. Selgitasin, et kahtlusalune ju on, tegu on tehtud. Selle peale vastas politsei, et neil pole, kuna nad pole kutsunud kahtlusalust ülekuulamisele. Lastekaitse ja lapse advokaat andsid kohtule meelevaldseid arvamusi, ilma et nad üldse oleksid minuga suhelnud ja lapse traumeeritust näinud. Lapse isa vägivaldsust nii minu kui lapse suhtes nimetati ”lapsevanemate halvaks läbisaamiseks” ja lapse huviks  nende silmis oli vaid isaga kohtumine. Lapse esindaja tegi ettepaneku määrata kohtumispaigaks lapse lasteaed, et vanemad omavahel kokku ei puutuks ning pikendada lapse eemalolekut kodust veel ühe öö võrra, st reedest esmaspäevani. Nii tehtigi. Tõsiasjale, et lapse hirm isa ees on tekkinud tema enda vägivalla kogemustest seoses isaga, ei pööratud lihtsalt rõhku.

Pöördusin kirjalikult nii enda kui ka isa elukohajärgse lastekaitse, lisaks veel  lapsele riigi poolt määratud esindaja poole sisuliste küsimustega. Üks lastekaitse vastas formaalselt, distantseerides end probleemist, teine lastekaitse vastas pikemalt kuid teemast täiesti mööda ning lapse esindaja vastas üldse nii, et tema esitab oma arvamused kohtule oma sisetundest ja elu kogemusest ning täiendavalt minule oma seisukohti ei põhjenda, kuna see on riigi raha raiskamine. Ühelegi oma poolt esitatud küsimusele ma vastust ei saanud.

Laps polnud aga nõus isaga kohtuma ja hirmust keeldus jääma nii kohtu poolt määratud, kui ka muudel päevadel lasteaeda. Kohtumine isaga leidis aset lõpuks vaid ühel korral, kui laps viibis uuringutel haiglas. Lapse isa polnud sinna tegelikult üldse nõus tulema, kuid lõpuks tuli. Uuringute käigus fikseeriti ära lapse hirm isa ees erialaspetsialistide poolt. Kinnitust leidis ka lapse isa vägivaldne ja ebaadekvaatne käitumine nii minu kui lapsega. Lapse tervislik seisund oli aga selleks ajaks juba kahjustatud kuna tema psüühika oli väga kannatada saanud. Seetõttu vajas laps teraapiate näol toetust.
Tuginedes uuringutele ja arstide seisukohale, palusin taaskord esialgse õiguskaitse  raames suhtluskorra muutmist, kuid kohus minu taotlust ei rahuldanud.
Käisime 2011. a sügis-talvel koos lapse isaga ka vanemlike oskuste ja isiksuse hindamise testil psühhiaatri juures, mis oli pikk ja mahukas. Testi tulemusel selgus, et lapse isal puudub empaatia, ta ei mõista last ja tema vajadusi, on järsk, agressiivse ja vaenuliku hoiakuga nii minu kui lapse suhtes.

Lähenemiskeeld! – Ei, mitte vägivallatsejale vaid süütule lapsele 
Talvel 2012 tegi Maakohus sisulise lahendi, mille sarnast ma tõesti ei osanud oodata. Olles paar kuud enne palunud vägivallatseja suhtes lähenemiskeeldu nii endale kui lapsele, mida ei saanud,  määras kohus lähenemiskeelu hoopis minu teisele, tol ajal 1,5 a lapsele.  Väiksem laps ei tohtinud suurema lapse üleandmisel olla suuremale lapsele ja emale lähemal kui 30 meetrit. Lisaks määras kohus psüühiliste diagnoosidega lapsele ülisuure suhtluskorra, mis oli 3 korda aastas tervelt kuu aega järjest! Kusjuures kohtul oli piisavalt tõendeid, et laps keeldub isaga suhtlemast, et laps vajab rahu ja lapse tervislik seisund vajab taastumist. Lisaks sundis kohus mind olema kuude pikkuselt terved pikad päevad koos vägivallatsejaga, st kui minu laps keeldub isaga üksi kaasa minemast, pean mina ka kaasa minema. Samal ajal minu teine, 1.5.a laps ei tohtinud olla ei meie lähedal. Seega reaalselt, kui antud suhtluskord olekski toiminud, poleks nooremal lapsel mitu korda aastas tervelt kuude pikkuselt enam ema hoolt ja armastust.

Suhtluskorras määrati üleminekuaeg, mis kestis 3 kuud, asukohaks mängutuba. Esimesel korral oli laps niivõrd shokis, et ei soostunud mängutoas esimese tunni vältel üldse minu sülest maha tulema, teise tunni saime mööda saadetud nii, et mängisime käest kinni. Hiljem toimunud kohtumistel läks olukord veidi paremaks, laps isegi sõbrunes mõne mängutoas oleva lapsega, kuid oma isaga ta suhelda ei soovinud, jooksis eest ära. Kõik kohtumised toimusid lapse isa poolse surve ja ahistamisega nii lapse kui minu suhtes. Mitmel korral lapse isa mängutuppa ei läinud, vaid luuras ja pildistas eemalt ning hiljem kohtumise lõpus asus meid lapsega taaskord jälitama. Paaril korral olin sunnitud isegi turvatöötaja poole pöörduma, kuna laps oli isa tegudest niivõrd häiritud. Turvatöötaja soovitas aga politseisse pöörduda. Kuuldes politsei nimetamist, lapse isa lõpuks taandus. Siis esitas lapse isa kohtule avalduse, et tema keeldub kohtumäärust täitmast ja rohkem kohtumistele lapsega ei tule. Põhjuseks tõi, et ta kardab mind! See polnud esimene kord, kui ta midagi nii naeruväärset kirjutab. Vägivallatseja üks eripära on see, et süü üritatakse kiirelt ohvrile üle suunata. Mäletan, et esimesel korral kui ta perekeskuses mulle kallale tuli, tegi ta koheselt kohtule avalduse, süüdistades mind tema ründamises ja kurtes hirmu lapsega kohtumiste ees.

Laps kui objekt
Samal ajal kui toimusid kohtumised, määrati lapsele ka raske puue. Tema psüühika ei pidanud pingele vastu ning ta sulgus enesesse. Pidime hakkama rehabilitatsioonijärgselt teraapiates käima ja lootsin, et ehk nüüd ikkagi õigussüsteem ka lõpuks lapsele halastab ning saame rahus lapse tervisele keskenduda. Kaebasin esimese astme kohtumääruse edasi (sama tegi ka lapse isa).
Seejärel sain teada, et lapse isa oli taaskord esitanud avalduse lapseröövi osas ja nii mind kui last otsiti juba kuude kaupa taga Euroopas. Selle asemel, et minuga kontakti võtta ja paluda Justiitsministeeriumist läbi astuda, veendumaks, et me lapsega Eestis oleme, algatati väljaspool Eesti riiki menetlus, raisates sellega nii aega kui raha. Sama isik, kes juba varasemalt lapse isa nõuet oli menetlenud, leidis aga, et nii on kõige parem.

Ringkonnakohtusse sai esitatud lapse tervist kajastavad dokumendid kui ka spetsialistide seisukohad, kuid ometi  määrati kohtumised taaskord Tallinna Perekeskusesse. Alustasime samal ajal ka teraapiatega. Laps keeldus isaga kohtumistele minemast. Kuna ta oli  kistud stressi situatsiooni halvenes tema tervislik seisund veelgi.

Valelikud sotsiaaltöötajad
Talvel 2013 meil ikkagi õnnestus Perekeskusesse kohale minna, kuid laps keeldus sisenemast majja, kus ootas teda tema isa. Sotsiaaltöötaja tuli välja, üritades lapsega kontakti saada. See kordus paaril korral kuid kohtumistest midagi välja ei tulnud.
Sotsiaaltöötaja tunnistas, et laps vajab rahu ja suhtluspaus oleks vajalik ning et sellisel moel ei saa last sundida isaga suhtlema. Perekeskus esitas lõpuks kohtu jaoks ka oma klienditöö kokkuvõte, mis oli aga reaalsusest väga kaugel – täis valet ja pahatahtlikkust nii minu kui lapse osas.
Perekeskusega olid üldse huvitavad lood. Kui palusin seda kokkuvõtet näha, enne kui see kohtusse saadetakse, anti algul mõista, et mul on see võimalus olemas. Hiljem hakati asja segaseks ajama, küll polnud dokument valmis, siis et  ma ikka ei tohi seda näha, järgnevalt öeldi, et nad peavad seda üldse parandama, sest niisugusel kujul see kohtusse ei saa minna ning lõpuks, et ma pean lapse isa käest kirjaliku nõusoleku saama, kuna kokkuvõte pidavat sisaldama lapse isa kohta delikaatseid isikuandmeid. Sain aru, et midagi head sealt ei tule ja kui ma lõpuks dokumendi hoopis LOV kaudu kätte sain, oli ehmatus suur. Kokkuvõte oli 7 lehekülge pikk ja lapse isast oli selles vaid üks lause. Ülejäänud tekst oli laim ja vale lapsest ja minust. Sain teada, et lapse isa oli oma esindajaga selle dokumendi, sh minu delikaatsete isikuandmetega küll perekeskusest kätte saanud, ometi polnud keegi minu nõusolekut selleks küsinud. Pöördusingi Perekeskuse poole asjade selgitamiseks ning palusin faktivead ära parandada. Sealne juhataja tunnistas lõpuks, et oli küll vastaspoolele paberi andnud, kuid midagi muutma ta polnud enam nõus. Soovitas mul kohtusse pöörduda. Esitasin kaebuse Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile, kelle alla Perekeskus kuulub. Seal seda isegi ei registreeritud ja vastati formaalselt. Kui pöörasin sellele tähelepanu, siis lõpuks registreeriti ka minu kaebus ja vastati ametlikult. Esilagu taheti see lihtsalt vaikselt maha vaikida. Hiljem selgus, et minu kaebusega tegelenud isik teeb antud Perekeskuses vabatahtlikku tööd.  Pole siis ime, miks minu kaebusega tegeleda ei tahetud. Kokkuvõttes ei olnud sellest kaebusest mingit kasu, sest ringkaitse on murdmatu. Hiljem esitasin samas asjas kaebuse veel  Harju Maavalitsusele, kuid ka seal õigustati Perekeskust, olenemata sellest, et mul olid must-valged tõendid nende vastu.

Ringkonnakohtule esitasin samuti vastuväite Perekeskuse klienditöö kokkuvõtte suhtes kuid seda ei arvestatud. Kohus leidis, et lapse isa on tore ja lapse huvides on isaga kohtuda, tahab ta seda siis või ei taha. Kui laps ei taha, on süüdi ema, kes ei valmista last isaga kohtumisteks positiivselt ette. Emadele pannakse vastutus kohtumise võimalikkuse üle, olenemata sellest kas laste isad on vägivaldsed või muud moodi pahatahtlikud, olles ise rikkunud  lapsega suhted, see fakt aga ei huvita kedagi, sest vägivaldsed mehed  vastutust võtma ei pea.

Laps on isiksus, kel on omad mõtted, kogemused ja soovid. Eelkõige on lapsel aga ka seadusest tulenevad õigused, mis kahjuks süsteemi silmis jäävad alla lahuselava vanema õigustele. Kohtusse esitasin korduvalt ka lapse psühhiaatri, psühholoogi ja terapeutide seisukohti. Tuginedes nendele, palusin isa ja lapse vahel suhtluskord peatada ja võimaldada lapsel rahulikult ravi saada teraapiate näol. Teraapia tulemust ei anna, kui samaaegselt on lapse igapäevaelus stressifaktor – antud juhul sunnitud kohtumised lahuselava vanemaga.

Õiglus või õigus?
Ringkonnakohus tegi 2013. a määruse, mis kohustas last ikkagi isaga suhtlema, samuti võttis ta ära minult ainuhooldusõiguse lapse suhtes. Seadus ütleb, et kui vanemate vahel on konflikt, siis jagatud hooldusõigus ei ole lapse huvides. Ringkonnakohus leidis aga, et just nimelt sellepärast peabki hooldusõiguse ära jagama. Seega, uued ja uued kohtusaagad on õigussüsteemi hinnangul vaid ”lapse huvides”. See, et minu lapsel on erivajadus ning seetõttu vajab ta erihoolt ja eelkõige rahu ning stressivaba elu, sellele rõhku ei pööratud. Erialaspetsialistide seisukohti lihtsalt eirati. Riigikohus kaebust menetlusse ei võtnud.

Pärast 2013 a Rinkonnakohtu määruse välja tulemist, lapse isa lapse vastu huvi ei tundnud, v.a. paar katset meie üle kontrolli saavutada. Suhtlust ta ei nõudnud ja saime rahulikult elada. Mõtlesingi, et sellist vaikuse perioodi (paar kuud) pole kunagi olnud. Varsti selguski tõsiasi, et lapse isa, uurimata minu käest lapse kohta ja kohtumisi küsimata, oli esitanud uue avalduse kohtutäiturile. Sel korral juba märksa hullemas vormis. Nõudis lapse paigutamist hooldusasutusse ja erieestkostja määramist lapsele.
Ametiasutused hakkasid jälle asju segasemaks ajama, lastekaitse saatis mulle üsnagi ähvardava kirja, kuid õnneks siiski 2013.a. suve lõpupoole tegid nad mõistliku otsuse, millega lapse isa nõuet siiski ei rahuldatud. Minu jaoks oli see üllatav, kuna siiani on süsteem kaitsnud vaid lapse isa õigusi.
Varsti tuli uus kohtutäituri nõue. Taaskord sama asi. Esitasin vastuväite ning kohtutäitur lõpetas menetluse. Käesolevaks on lapse isa kaevanud ka kohtutäituri töö peale. Vaatamata, et kaebust ei rahuldatud, ei takistanud see tal edasi kaebamast. 

Detsembris 2013 esitas mees kohtusse avalduse lapsele erieestkostja määramiseks ja minu suhtes jõu kasutamise lubamiseks, et tagada lapsega kohtumised. Loogiliselt mõtlevale inimesele peaks olema juba korduva, last kahjustava nõude sisu see, et aru saada lapse isa motiividest. Pole see ju lapse armastus vaid kättemaks lapse emale. Menetlejad leiutavad aga nagu jalgratast. Lastekaitse pooldas isa nõuet. Lapsele määrati uus esindaja, kes küll lapsega kohtus kuid lapse keeldumist isaga suhelda, ikkagi ei arvestanud. Lapsele korrutas ta, et ütle mida sina tahad ja seda ma ka teen aga lõppkokkuvõttes valetas lapsele, toetades jätkuvalt kõiki isa nõudeid.
Kohus määras 2014. a alguses lapsele erieestkostja ja minu hooldusõigust piirati. Lapse isa, kes on põhjustanud nii palju valu ja kannatusi mulle ja lapsele, sai juba 2013 a  meelevaldse kohtumenetluse tulemusel lapse hooldusõiguse osas õigusi juurde. Nüüd aga on olukord selline, et lapse isa oli kohtu toel saanud suurema hooldusõiguse kui mina, kes ma olen last terve tema elu kasvatanud ja olnud tema jaoks ainsaks turvalisuse allikaks.

Erieestkoste kestis kolm kuud, mille käigus üritati lapsega kohtuda ja survestati mind taas lapse isaga läbima lepitusmenetlus. Lapsele mõjusid kohtumised ka erieestkostega tervist laastavalt. Ta soovis rahu, mitte olla pidevalt hindavate pilkude all ning veetud ühest kohast teise.
Tean, et lepitusmenetlus vägivalla juhtumite puhul ei ole õige, kuid nõustusin taas seda läbima, lootes et ehk muutub midagigi paremuse poole. peale esimest kohtumist lepitajaga, saatis lapse isa advokaat lepitajale kirja, millega keelduti edasisest lepitusest. lapse isa kinnitas, et ilma kohtuta tema ei saa elada ja seega tekitab uusi kohtuvaidluseid.


Mis edasi?
Süsteem on jõupositsioonil, tõlgendades, lapse keeldumist suhtlemiseks isaga ning lapse isa vägivaldset käitumismustrit ainult minu süüna – kõige põhjuseks on nende arvates see, et ema takistab isal suhtlust lapsega.
Lapse isa nõudis Ringkonnakohtult lisaks lapse ainuhooldusõigust. Lapsele kohtu poolt määratud uus esindaja toetas isa kõiki nõudeid. Veelgi enam, esitas kohtule kolm meelevaldset ja valet sisaldavat seisukohta. Olenemata sellest, et  ma must-valgelt omapoolses vastuväites tema valeväited kummutasin, õigustas kohus lapse esindajat. Kui keegi kuskil vea teeb, siis ei tule mitte ükski instants eksijat korrale kutsuma, vaid ringkaitse muutub veelgi tugevamaks. Lastekaitse põhiline eesmärk oli suhte loomine lapse ja isa vahel, mitte aga lapse huvide ja õiguste fookusesse seadmine. Lapse esmane õigus on elada turvalist ja vägivallavaba elu ja taastada oma tervis, laste õiguste kaitseks loodud riiklik süsteem aga nii ei leia.
Lõpuks Ringkonnakohus siiski isa kaebust ei rahuldanud aga juba järgmisel päeval esitas lapse isa esindaja kaebuse Riigikohtule, kus nõuti ikkagi minu suhtes jõu kasutamist.

Erieestkoste lõppedes esitas LOV omalt poolt kohtule avalduse lõpetada isa ja lapse vahel määratud suhtluskord, kuna see kahjustab last. Selline avaldus oli tõsiselt üllatav. peale uut aastat lapse vastu töötamist, oli toimunud mingigi muutus. Nende poolses avalduses esines küll ka vastuolusid, kuid siiski oli see esimene samm nende poolt lapse tegelike huvide kaitsel. Veidi juureldes sain aru, et erieeskostena olid nad sunnitud olukorda põhjalikumalt süüvima, kuna seadusega lasub neil sel puhul oma töö eest ka vastutus. vaid lastekaitsena menetlusse kaasatuna neil vastutus puudub, seega on olnud võimalik esitada oma seisukohti vaid formaalselt. Antud avaldus võeti menetlusse.

Septembris esitas lastekaitse ka seisukoha Riigikohtule mehe avalduse suhtes jõu kasutamiseks. Õnneks oldi ka sel korral ehk siis teist korda pea seitsme aasta jooksul lapse huvide eest väljas ja mehe nõuet ei toetatud.

Samal kuul esitas mees  aga taas avalduse kohtule lapse hooldusõiguse küsimuses. Täpselt sama avalduse esitas ta ka 2010 a sügisel, mille menetlus lõppes 2013. Selline pidev kohtutega survestamine on vastaspoole taktika olnud juba seitse aastat.

Nii ma elan. Kasvatan kahte last, kellest üks on süsteemi surve ja lahuselava vanema käitumismustri tulemusel muutunud erivajadustega lapseks. Millal terveneb mu laps, kelle suurimaks hirmuks on sundkohtumised isaga, seda ei tea isegi mitte tema arstid. Kaob stress, paraneb ka laps, ütlevad spetsialistid. Stressivaba aega aga süsteem lapsele siiani taganud pole.

 


teisipäev, 25. november 2014

Laatsaret

Meil siin kodus hetkel täielik laatsaret - kõik on tõbised. Ise ka.
Karolin hakkas juba neljapäeva ööl vastu reedet läkastamama. Kohe sedasi nagu tahaks kopse välja köhida.

Janeli köha tuli reede öösel vastu laupäeva.
See reede öö vastu laupäeva oligi igati lahe - jookse ühe voodi juurest teise juurde ja kell 4 sai alles magama jääda ;)

Johanna ei köhi (veel mitte!), aga tatt voolab see eest ojadena. Tegelikult magamise ajal köhib, aga see tuleb tõenäoliselt sellest, et tatt valgub kurku.
Lisaks sellele on ta muidu viril ja nõuab ennast muudkui sülle. Mitte nii, et istun diivanil ja hoian süles, vaid ikka nii, et pean püsti olema ja ringi kõndima!

Täna oli muidu see päev kus tüdrukutega teatrisse pidime minema.
Sinna see teater siis läks! Vähemalt minul :(
Marite ütles küll, et ta võib ikkagi ise Johannaga kodus olla, aga ma ei saa nii.
Kui teater oleks Haapsalus, siis vast jah - suts Haapsallu ja suts tagasi.
Teater on aga Tallinnas, mis tähendaks vähemalt 6 tundi äraolekut. Vähemalt.
Ei, ei - minu südametunnistus nii ikka ei luba.
Pole hullu - mõni teine kord.

Arstil ei ole käinud, sest loodan oma jõududega hakkama saada.
Nii nagu ikka - inhalaator, küüslauk, sinepiplaastrid ja köharohi.

Reedel sadas ju esimene lumi maha.
Kuidas ma siis sain nii, et lapsi õue ei lase - ikka lasin.
Ei tea, kas see tegi asja hullemaks või mitte, aga esimene lumi on igatahes nähtud-katsutud:




reede, 21. november 2014

Kohus jätkub - saime loa!

Teate ju küll, kui palju mõjuvõimu võib uudisel olla.
Kui see on negatiivne, siis see rikub su päeva.
Kui see on positiivne, siis see annab sulle nii palju powerit, et võiks lausa mägesid liigutada.

Täna advokaat helistas ja ütles, et saime loa Tarmo keissiga jätkamiseks.
Mind see loomulikult rõõmustab. Olgugi, et ma ei tea, mis see endaga tegelikult kaasa toob.
Kindel on, et kaasa toob see ühe kahest - kas nüüd lõpuks võidutseb õiglus või jätkub kõik valedel ja ma jõuan tänu sellele pankrotti.
Kui korra isegi majanduslikult auku kukun, siis pole hullu - küll ma sealt välja ronin ;)

Kui õiglus võidutseb, siis teen nii nagu lubasin - tasu, mis mina selle eest saan, läheb kõik heategudeks. Mitte ühtegi senti ma sellest endale ei jäta.
Ai promessss.

Siia üks lõbus naeratus ka:





neljapäev, 20. november 2014

Neljapäevane sushi õhtu

Täna oli koolis Perepidu.
Olime tublid ja käisime ka.
Hakkasin, mina, siis kapist riideid otsima mida selga panna ja avastasin, et polegi nagu midagi mis meeldiks. Liiga kaua pole väljas, garderoob seega suht tavaline.
Kodus jooksen üldiselt teksa-kampsuniga-särgiga ringi, seega ma üldse ei imesta, et garderoob nii üksluine on.
Peab vist selle asja ka kuidagi ära parandama. Aeg-ajalt ikka kusagil väljas käima, siis on vähemalt põhjust garderoobi täiendada/uuendada/vahetada.
Äkki saab minust ka lõpuks ikkagi inimene :):):)

Peolt jõudsime koju 21.30 ajal.
Johanna pidas ennast suhteliselt korralikult üleval, sest magas täna kaks korda.
Kella 12 aeg kustus täiesti ootamatult ära. Ühel hetkel nühkis peaga mööda diivanit ringi, teisel hetkel oli silmad kinni ja magas. Kuna ma teadsin, et õhtul on peole minek, siis panin ta 16 ajal ka magama. Jäi - ilma probleemideta.
Nüüd, õhtul, kustus alles 22:40 ära. Vaatas juba kalapilguga telekat (ilmselt ei saanud enam midagi aru), võtsin ta sülle, viisin voodisse ja juba ta magas.
Enne seda, kui ta kalapilguga telkut vaatama hakkas, suutis ta suuretoa ka segi pöörata:


Kusjuures ma ei kavatse täna ühtegi asja kokku korjata.
Teen nägu nagu kõik oleks korras (tegelikult ju ongi, ega maas vedelevad asjad mingi probleem ole!).
Seal diivaninurgas mul ruumi on, seega las vedelevad.
Homme ju uus päev - viskame tänased tööd homse varna ;)

Sellel ajal, kui lapsed rahulikult multasid vaatasid, tegin mina köögis sushit.
Proovisin täna teistpidi ka rulli pöörata (nii, et riis peale jääks).
Ei tulnud kohe mitte välja, sest vajusid laiali ja jäid täitsa lopergusteks. Saamatu,noh.
Ega mul täna see nö õigetpidi pööramine ka eriti hästi välja tulnud.
Pole vist sushi rullimise päev!
Samas mul täitsa savi, millised need välja näevad - ära söön ikka ;)


Nüüd arvuti kinni, suu matsuma ja õhtut nautima.
Lubasin endale, et lähen hiljemalt kell 1 magama. Tunnike seega aega istuda ;)

kolmapäev, 19. november 2014

Kuller käis taaskord ukse taga

Pikutan, mina, hommikul veel diivanil, kui kulleri-härra uksele kopp-kopp tegi ja mulle sellise saadetise ulatas:


"Raffaello" ütleb ju tuhat sõna...
Kaardi sisu jätan seekord enda teada ;)

Aga miks see elu nii keeruline peab olema, mina küll ei tea!

esmaspäev, 17. november 2014

Notaris käidud

Täna oli siis see tore päev, kus notar andis omapoolse kinnituse, et me ei peagi tüdrukutega kilukarbis elama hakkama. Sain naabri korteri ümber vormistatud ja nüüd on 70 ruudu asemel 120 ruutu ;)
Võiks öelda, et mahume sinna üsna uhkelt ära.

Ma juba unistan oma magamistoast. Ja sellest, kuidas ma kell 21 põhku poen, raamatu kätte võtan ja lihtsalt loen ja loen ja loen...

Värskelt ostetud korteris pole loomulikult millegagi uhkustada.
Noh, eks ma teadsin ise ka, et ostan ainult seinad ;)

Kaasavara jäi ka mulle üsna korralikult:

köök

wc-vannituba

suur tuba

väike tuba

väike tuba

väike tuba -päris kobe kapp 

köök seest

köögis olev sahver ja natuke mugimist :):)

suuretoa sektsioon

nats kuuseehteid - jõulud ju ukse ees ;)

õmblusmasin - sellele leian kindlasti koha ;)


Pildid rääkisid enda eest. 
Ega seal suurt midagi teha ei ole kui enamik tränist konteinerisse ja  kuvalda kätte ning seinasid lõhkuma. 
Peab lõhkumise osas jälle väikevennaga vist aru pidama. Tal tuli see ju nii hästi välja :):)

WC ja vannituba lähevad täielikult maha, samuti köögis olev sahver ja esikus olev panipaik. 
Lisaks siis väiksest toast üks osa seinast, läbi mille teise korterisse käima hakkame. 
Kuidas seda täpsemalt teha, see läheb veel arutluse alla. 

Kui varem oli plaanis kamin ja pliit ehitada, siis nüüd on see ka uuesti teemaks tõusnud. 
120 ruutu on natuke rohkem, kui 70, seega tuleks kütmiseks kõige parem lahendus välja nuputada. Eks sellest kütmissüsteemist tuleb remondi kõige kulukam osa, aga midagi pole teha. 

Tuleviku heaks, eksole? ;)

pühapäev, 16. november 2014

Pühapäev

Nagu ma varem maininud olen, siis üritan nii teha, et pühapäeval arvutis ei istu ja töö asju ei aja.
Pikk pai mulle, sest lükkasingi arvuti põhimõtteliselt alles õhtul sisse.
Päeval oli küll Janeli arvutis, aga see ei lähe arvesse.

Postkastidest käisin täna siiski läbi ja kirjadele vastasin ka.
Minu arust on kirjadele vastamine üks kõige tähtsamaid tegevusi.
Kui mõne kirja läbi loen, aga kohe ei vasta, siis võin 95% kindlusega öelda, et kirjutaja ei saagi vastust. Seda sel põhjusel, et hiljem lihtsalt unustan vastata.
Usun, et enamik teavad, millest kirjutan ;)

Mis siis tänane päev endaga kaasa tõi?

Hommik ei toonud midagi erilist, sest kuni kella 12-ni põõnasin diivanil, sest ma lihtsalt ei suutnud neid luuke lahti hoida.
Selles mõttes natuke nagu imelik, sest läksin eile juba 23.30 (!?) magama ja ärkasime täna 7.30. Ühesõnaga uneaega oli piisavalt.
Tõenäoliselt magasin siis eelnevaid öid tagant järele ;)

Kui ma ükskord sealt diivanilt üles sain oli kell juba lõuna.
Jõin kerge "hommiku"kohvi ja hakkasin magamistoas mässama.
Kõik teised toad olen selle kolimis-staffiga kontrolli alla saanud. Ainuke tuba oligi veel magamistuba, mis kohe kuidagi edeneda ei tahtnud.
Nüüdseks see ka siis paigas. Ajee!
Olin seega kenasti graafikus ja sain nädal ajaga toad elamiskõlblikuks. Kaste ja karpe  ei seisa enam kusagil.
Lahendasin isegi oma töönurgaga probleemi ära :):):):):)
Kui varem oli nii, et iga nurga peal vedeles natuke midagi, siis nüüd on kõik ühes kohas.
Küll üksteise otsas, aga ikkagi ühe koha peal:


Ja aknalaud on taaskord puhas!!!
Johanna saab nüüd jälle akent mäkerdamas käia ;)

Kõik muu kraam on suures toas, välja arvatud printer ja skänner - need jäid kööki, sest siis ei pea koguaeg midagi välja tõstma hakkama ja vooluvõrku ühendama - juhe arvutisse ja asi korras.


Kui mäletate, siis ma jaurasin oma miljon aastat sellega, et mis printer hea on ja järgmisena osta kannatab. Ostsin kaks korda järjest täiesti mõttetud printerid! Mõlema printeri hind oli 30-40 € kanti, aga tindid sinna sisse 43-45 €. Ma ei kujutagi ette, mitme printeri raha ma neisse panin! Arvan, et ma väga ei liialda, kui ütlen, et 6-8.
Suvel oli mul taas printida vaja, aga kuna mõlemad hüper-supper "lahedad" printerid olid Soomes, siis läksin ja ostsin siit uue. Seekord siis ainult printeri.
Ei mingisugust skänner-printer-koopiamasinat!
Kui selle printeri ostsin, siis müüja soovitas, et kohe ka uue tindikassetti kaasa ostaksin, sest seesolev kassett ei pidavat kaua vastu pidama. Ok, ostsin siis igaks juhuks selle ka.
Ma olen oma miljon lehte juba printinud, aga kassetti pole vahetada vaja olnud.
No ok, igaüks sai aru, et miljon lehte on ilmselge liialdus ;)
Võrreldes teiste aparaatidega tundub nende lehtede jagu tõesti miljon olevat. Teistel ei jõudnudki midagi printida, kui pidi juba tinti ostma minema.

Igatahes väga supper printer. Ise olen rahul. Mingi Brotheri oma on. Täpsemat numbrit ei viitsi vaatama minna. Köök on ju niiiii kaugel :D
Nii siis ongi, et ühega prindin, teisega skännin. Ajavad asja ära küll.

Jutt läks nüüd veidi teemast kõrvale. Anname andeks, eks ;)

Kella 14 ajal jäi Johanna magama ja ma otsustasin sel ajal ema juures käia. Meil on õdede-vendadega juba väike traditsioon tekkinud, et pühapäeval toimuvad ema juures pere-koosolekud - joome kohvi, sööme kooki ja arutame/kuulame värskemad külauudised üle :):)
Tavaliselt on Johanna mul kaasas olnud, aga kuna ta 14-st lõunaunne jäi ja ma midagi muud teha ei viitsinud (tavaliselt teen ju siis tööd), siis mõtlesin, et lähen käin üksi ära.
Magab ta mul kusagil 1-1,5 tundi ja teadsin, et see aeg saan vabalt ära olla.
Karolin ja Janeli olid kodus, telefon oli olemas ja ema elab 4 km kaugusel, seega ei võta koju jõudmine väga kaua aega.

Täna oli aga see tore päev, kus ma kõne hoopis teiselt telefonilt sain, et Johanna tõusis ja nutab. Kui küsisin, et miks Karolin oma telefoniga ei helista, siis sain vastuseks, et kõneaeg oli otsas!!
No jah, aasta ema! Ei kontrolli, kas lapsel kõneaega ka ikka on!?
Tunnistan - minu pang.
See oleks vist mage vabandus, et eile oli veel kõneaega ;)
Pole siin vabandada midagi, eks ikka juhtub.
Ma oleks nagunii mõned minutid hiljem juba koju läinud, sest tean, et Johanna magab 1-1,5 tundi. Täna leppis niisiis tunniajalise unega.

Koju jõudes laadisin Karolinile kohe ka kõneaega.
Peaks tüdrukutele üldse mingi liitumisega kaardid tegema. Kuna siiani on neil laadimistega kaart olnud, siis pole sellega oma pead eriti vaevanud.
Tänane olukord aga sunnib vist ikkagi liitumist tegema.

Koju jõudes otsustasin pliksid autosse pakkida ja linna sööma minna. Et siis pere õhtusöök välja või nii...
Üks tahtis burxi, teine omletti, kolmas (mina siis) pannkokki singi-juustuga. Loomulikult tahtsid kõik ka jätsikoksi ;)
Olen tavaliselt ainult Janeli ja Karoliniga käinud, nii et Johannat kaasas ei ole.
Täna sain aru, et temaga ei kannatagi veel kusagil väljas sööma käia :):):)
Ta ei seisa ju pudelis ka paigas. Ilmtingimata on kuhugi ronida vaja ja kui ronida ei saa, siis häälega mõista anda, et ta ju ikka tahab. Ja kui vaikne hääl ei aita, siis suurem kisa on äkki ikka abiks.
Mul oli peale 15 -minutilist istumist ja temaga mässamist juhe juba nii koos, et pakkisin selle söögikraami (mis just lauda oli toodud) omale kenasti karpi (mis mulle anti), pakkisin lapsed autosse ja sõitsin koju tagasi :D :D
Lubasin veel söögikoha töölistele, et kolme lapsega ma enam ei tule :D
Selline lahe pere õhtusöök siis...

Õhtul tegin Janeli-Karoliniga mõned kabed.
Pean ära mainima, et Janelil on kabes väga hea pea. Mängisin temaga kui võrdne võrdsega (st ei mänginud kergemalt) ja ta tegi mulle pähe. Selles mõttes olin ma aus, et näitasin talle võtmise kohad ära, kui ta ise tähele ei pannud. Käike sätib ta igatahes väga loogiliselt loogiliselt. Üks kahest - kas tema on selles andekas või olen mina lihtsalt liiga nõrk. Mängime homme uuesti ja vaatame, mis seis siis on.

Kui ma noorem olin, siis mulle meeldis hirmsasti kaarte mängida. Põhimängudeks olid potikas, Bismarqk ja sitaratas.
Nüüd pole vist aastaid mänginud.
Ma ei suuda hetkel aru saada, et miks ei ole mänginud! Minu arust on kaardimäng igati lahe vabaaja veetmise viis, arendab mõistust ja puha.
Siin see konks vist ongi - vaba aega pole ;)
Kui me sedasi pere koosolekuid teeme, siis peaks vist kaardimängu ka kuidagi sinna sisse sobitama. Ema-isa mängivad ka mõlemad päris hästi.
Peab mõtlema;)

Kaardimängust hakkasin sellepärast kirjutama, et püüdsin täna tüdrukutele ka potikat õpetada. Põhipointidest said kusjuures aru ja seis ei olegi väga lootusetu.
Eks me mängisime praegu nii, et mina nägin mõlema kaarte, et juhendada saaks.
Kui me nüüd nädal aega sedasi mängiksime, siis usun, et asi saab selgeks.
Sellel ajal, kui mina suurematega omast arust kaarte tagusin, vaatas Johanna magamistoas "Mashat ja karu". Ta on nende järgi ka täielik fänn (lisaks Lottele).
Krt, ta fännab praegu liiga palju seda telekat....
Minu viga - tunnistan.
Samas oli nii Karolinil, kui ka Janelil aeg, kus nad naelutatult oma saateid vaatasid. Ja ei ole neil häda midagi - ei saanud neist mingeid arvuti ega mängude sõltlasi. Täitsa normaalsed ja tavalised lapsed on.

Johanna on aga selline krutskimutt, et jookseb magamistuppa, hüüab: "Õu, õõõ, õu!"
Tõlkes siis: "Pane juba Masha peale!"
Kui ma kohe ei lähe, siis tuleb vaatab, kus ma olen, tõstab sõrme püsti ja jookseb magamistuppa tagasi :):)

                                                    Printseeessa vaatab Mashat ;)

Kui tüdrukud õhtul magama olid kupatatud, siis seisis mul veel üks töö ees - Johanna vankri pesemine.
Keegi kassidest oli nimelt vankri täis lasknud! Krt, meil pole siin nagu eriti hulkuvaid kasse. Nüüd on keegi aga koridorri pugenud ja vankri täis laskunud!
Võite ainult ise oletada, kui "hea" meel mul selle üle oli! :D
Ajee!
Need, mis masinasse sai panna, pesin masinaga, aga üks alus sinna ei mahtunud, seega pidin sain harja ka kätte võtta. Pesin aluse kaks korda üle, tundsin samas, et ikka veel haiseb. Minu meelest see kassikusi haisebki üldse kõige rõvedamalt.
Jätsin aluse ööseks vanni ligunema - eks homme pesen veel kord üle.

Päev hakkabki õhtusse jõudma...
Nüüd kavatsen, arvuti kinni panna, sips pesus käia, jalad laua peale sättida ja lehti lugema hakata (mis mul juba nädal aega lugemata on!).
Ma ei saa aru, mis mul arus on, et lehed tellisin!?!!!!
Ok, kuna "Postimeest" pakuti nii odavalt (3 kuud 9,90 €), siis mõtlesin, et võib ju tellida kah.
Netis nagunii uudiseid ei loe, hoian end äkki lehtedega kursis. Nojah...
"Maaleht" on lihtsalt üks lahe leht. Kuna ma ise ka üks maakas olen, siis ju hea lugeda ;)

Selline see pühapäev meil oli ;)

laupäev, 15. november 2014

Segi pekstud kontor


Nooooh, kes koristama tahab tulla? :):):)

Seinad niisiis maha võetud:


Astume uksest sisse ja leiame eest tualettruumi. Vasakule tuleb nö puhkenurk. Mida see täpsemalt tähendab? - ei oska veel isegi öelda, aga mingi kohvitamise nurgake peab olema. Paremale jääb tööruum.


Kiikame kohvitamise nurka natuke lähemalt. Tegelikult peaks sinna kuhugi panipaik ka tulema. Kuhu täpsemalt? - ei tea.


Nüüd kiikame natuke tööruumi. Põhimõtteliselt istun kohvitamise nurgas ja vaatan kuidas tööruumis töö käib ;)


Ja siit siis vastupidine vaade töölaua tagant kohvitamise nurka.

Seda kivi ja sodi tuli ikka nii palju, et vedamiseks kulub vist sada aastat. No  hea küll, äkki saame kümne aastaga hakkama;) 
Piltide pealt ei saagi võibolla sedasi aru, et sodi palju on, aga kui kontorisse sisse astuda, siis tundub see kogus küll meeletu. Kes selle jama kõik minema veab?

Mh, väikevenna on hetkel kodus, suur venna tuleb ka kohe ja jääb samuti pikemaks ajaks kodumaa pinnale...

Õnnelikud vedajad on vist selgunud ;);)


Minu tutikas veimevakk ;)

Mis ühele vana, see teisele uus.

Käisime täna väikevennaga oma tutikat veimevakka ära toomas.
Leidsin selle osta.ee oksjonilt, kus ma juba tükk aega kirstudel silma peal olen hoidnud. Selliseid kobedaid on olnud küll, aga hind on ka üsna kobe olnud. Üldjuhul küsitakse selliste suurte kirstude eest 100-120 €.
Selle kirstu eest küsiti aga 64 €.
Vaatamata sellele, et kirst pildi pealt ilus ja korralik tundus, ma pakkumist ei teinud.
Mine sa tea, äkki ikkagi pole nii ilus. Kes pilti teha oskab, see teeb ka koletisest kaunitari.
Kuna Kullamaa eriti kaugel pole, siis otsustasin enne ikka üle vaadata.
Küsisingi müüja käest kontaktandmed ja sai kokku lepitud, et lähme täna vaatama.
Käisime - kirst on suuretoa nurgas oma koha leidnud ;)
Kusjuures ta on palju suurem, kui tundus. Olen sinna juba pool varandust (loe:kila-kola, trini-träni) ära peitnud ja ruumi on veel ülegi.

Ma ei pidanud seda kirstu seal isegi väga uurima-puurima, sest see ongi korralik.
Kokkuvõttes pidin selle eest 60 € välja käima.
Mina olen rahul.

Tuppa vedamisega oli ka omaette nali.
Väikevennaga koos tassisime :D
Kõige pealt proovisime maja esiuksest tulla. Jõuame sellega juba trepist üles ronida, kui avastame, et koridori vaheuksest see sisse ei mahu.
Ok, kõnnime alla tagasi, paneme käru peale ja sõidame maja taha, et sealt proovida.
Maja taha jõudes tuli siis mõte enne vedamist vaadata, kas mahub.
Ei mahtunud!
Mina juba täitsa paanikas, et kuidas me selle siis tuppa saame!?
Sõidame siis maja ette tagasi.
Sel korral võtsime mõõdulindi ka välja.
Ikkagi kaks geeniust! :):):):)
Põhimõtteliselt oli sentimeetrite mäng. Koridoris oli vaheuks, mis seda ruumi ära võttis. Kui see eest ära võtta, siis on ruumi rohkem ja mahub ilusti läbi.
Ok, mina vaatan ust ja avastan, et maha ka seda tõsta ei saa, sest lagi on kohe vastas.
Põhimõtteliselt oli tõstmiseks ruumi 1 cm. Ma ei hakanud üldse arvamagi, et seda maha saab tõsta, sest need hingepoldid on tavaliselt nii kõrged.
Läksingi tuppa ja otsisin ristpeaga kruvika välja, et keeran siis hingede pealt maha :D
Vennal oli aga rohkem taipu ja proovis vähemalt tõsta. Noh - õnnestus. Ajee!
Mõnikord tahaks küsida, et kus mu aju on :):):)

Aga kirst ise selline:





neljapäev, 13. november 2014

Suhteliselt tegus nädal

Ma pean ennast kiitma, sest sellel nädalal olen ma eriti tegus olnud.

Teisipäeval magasin näiteks hommikuse kella maha ja nii ei saanud üks kooli ega teine lasteaeda.
Millegipärast otsustas kolmas ka just sel päeval pikemalt magada.
Mis siis ikka - olime sel päeval kõik rõõmsalt kodus.
Kui Karolin üles tõusis, siis ta küsis, et kas kooli ei lähegi. Kui talle ütlesin, et kell on juba nii palju, et pole mõtet minna jah, siis nägu rõõmustas peas. Mitte, et tal kooli vastu midagi oleks, aga ikkagi esimene nö popipäev.
Ah, mis popi päev see ikka oli? Ema magas lihtsalt kella maha. Öised ärkvelolekud hakkavad tunda andma :D
Kusjuures ma üldse ei mäleta, et oleks kella kinni vajutanud. Tavaliselt ma ikka mäletan, aga siis heliseb kell 10 mintsa pärast uuesti. Sel korral mitte.

Ok, kui see teisipäevane sissemagamine nüüd välja arvata, siis on tegelikult ülejäänud nädal täitsa tegus olnud.
NB! Kusjuures tegin sel hommikul pannkooki. Mina!? Pannkooki?! Hommikul!?
Ausõna, mul ei olnud palavikku ;)

Eelmisel nädalavahetusel sai lõpuks Soomest kogu kraam ära kolitud.
Ja seda kraami on oi-oi-oi-oi, kui palju.
Bussiga tuli koguni kaks korda käia. Küll inimesel võib ikka palju asju olla! Eriti minusugusel hampstril, kes mitte midagi ära ei raatsi visata, sest kõigest saab ju midagi teha!

Enamik asjadest sai uude korterisse viidud, sest praegusesse lihtsalt ei mahu.
Eks osad asjad sai ikka siia ka toodud ja nii ma nende asjadega juba mitu päeva mässanud olengi.
Tassin ühest toast teise ja muudkui vaatan kuhu midagi panna, et mugav oleks.
Ei taha päris nii ka nüüd sügiseni elada, et üks hunnik seal, teine siin.

Kuna seda sättimist ja majandamist ikka on, siis võtsin omale eesmärgiks nädalaga elamine korda saada. Pole vaja ju üle ka pingutada. Tasa sõuan, kaugele jõuan ;)

Miks ma veel tegus olen olnud?
Aga selle pärast, et ma olen kõik need päevad praegu korralikult süüa teinud.
Korralikult tähendab siis ikka seda, et pikemalt pliidi taga olnud ja konkreetselt vaaritanud. Ajee :):)
Muidu teen siuh-säuh, midagi kiiret ja ongi asi korras. Üldjuhul siis kanasuppi, ahjukartulit liha või kanaga, hakklihakastet ja muud sellist tavalist.
Nüüd aga tegin lausa woki-rooga ja puha - hahahaha. Koos Janeliga sõime seda. Karolin selline tegelane, et uusi asju eriti ei proovi. Janeli seevastu sööb kõike - nii paprikat, kui ka krevetti (lapsed üldjuhul neid ju ei söö)
Janeli ja Johanna viskasid ka üks päev kotlettide tegemisel käpad külge:



Lisaks sellele olen ma tööasjades tegus olnud.
Nii palju asju olen saanud ära teha, et võtsin  isegi vana ja unustatud kausta lahti. Kaustas on ca 30-40 inimest. Need on sellised inimesed, kes kirjutavad, aga siis unustavad mulle vastata ja asi jääbki soikku. Kui mul rohkem vaba aeg on olnud (üldjuhul miljon aastat hiljem), siis võtan ma ise uuesti ühendust ja küsin üle, kas hakkame asja ajama või jätame veel ootele.

Ok, olen siin natuke tegus olnud küll, aga eile oli selline päev, kus ma kerge peavaluga ringi tuterdasin.
Läksin eelmisel õhtu (või siis hommikul) kell 4 magama. Ärkasin kell 7, saatsin suuremad ukseni, et kooli-lasteaeda saata ja pugesin 7.40 ajal diivanile. Vahelduva eduga tukkusin kella 12-ni.
Kui üles tõusin, siis ei olnud häda midagi, täitsa puhanud ja mõnus oleks oli, aga õhtul 16-17 ajal hakkas pea tuikama. Otseselt ei valutanud, aga tuikas üsna tugevasti. Kui tõusin, siis kohvi ma juua ei saanud, sest piima ei olnud ja ilma piimata kohvi on minu jaoks täielik pläka. Hakkasin õhtul mõtlema, et äkki sellepärast tuikaski, et kohvi ei joonud. Tavaliselt joon igal hommikul mitu tassi kohvi. Keha ja pea on äkki juba harjunud ja kui nüüd ei saanud, siis hakkas pea protesteerima?
See on ju täitsa võimalik.

Aga oleks siis õhtul varem magama läinud!
Ei! Kus sa sellega!? Istusin eile ka ca 3-ni üleval.
Täna hommikul otsustasin, et ei mingit magamist. Jään üles, et siis täna õhtul varem magama minna.
Kell on hetkel 23.15 ja võiks iseenesest juba voodi poole joosta, eksole.
No ma 24-ks üritan end ikka voodisse sättida ;)

Kuna ma täna hommikul diivanil ei tukkunud, siis otsustasin ka täna tegus olla ja kodus edasi majandada.
Tänase päevaga jõudsin köögi ja lastetoa koristamisega ühele poole.
Elutuba on ka enam-vähem jonksus. Homse päevaga jõuan sellega ka kindlasti ühele poole. Siis jääbki ainult magamistuba. Magamistoas suurt muud polegi, kui riidekapid üle vaadata ;)
Ma ei hakka rääkima, mis seal Karolini kappis toimub ;):)
Lapsed on ikka nii erinevad. Janeli riidekapp on alati perfektselt korras, Karolinil on iga natukese aja pärast seapesa ;)

Enne homset koristuspäeva lähme käime väikevennaga Kullamaal. Osta.ee-s müüs üks inimene suurt riidekirstu.Pildi pealt tundus täitsa OK ja hind ka vastuvõetav.
Eks homme selgub, mis olukorras see tegelikult.
Mulle meeldivad sellised suured kirstud, sest need mahutavad nii palju kraami.
Ha-ha-ha ja kraami mul jagub ;)

Kontoril on seinad ka nüüdseks maha võetud. Lähen teen homme pilti ja jagan teiega seda imelist vaadet :D

Ok, lähen nüüd magama ära, sest üks tegelane taob juba kirkaga silma ;)


kolmapäev, 12. november 2014

Majandusel pole häda midagi

Kontoris käib juba väike askeldamine.
Aknamõõtja käis eile aknaid mõõtmas ja täna sain niisiis hinnapakkumise.
Ära on  vaja vahetada kaks akent: kolme ruuduga suuretoa aken ja köögis rõdu + ühe ruuduga aken.
Hinnapakkumine on - 982 €!!!!

Eeeee?!

Ma vahetasin aasta tagasi 3-toalisel korteril aknad ära ja hind oli 1312 €
Firma oli sama, kõik elemendid, tingimused materjal olid ka samad.
Aknaid oli kusjuures poole rohkem, ka mahult olid suuremad.
Kokku siis: kolme ruuduga suuretoa aken, ühe ruuduga lai aken, rõdu + ühe aknaruuduga aken ja veel kord rõdu + ühe ruuduga aken.

Minu loogika ütleb, et praegune hind olekski pidanud sinna 600-700 € peale jääma, aga põhimõtteliselt 1000€!!!?

Võibolla hinnatase ongi selline...

Küsin igatahes teistest kohtadest ka pakkumist, sest hetkel ei tõuse mu käsi küll seda 1000 € maksma. Kui teised ka samasse klassi jäävad, eks siis ei jää muud üle, kui nutta ja maksta :D

Aknad täna ei langenud, küll aga mõningad seinad.

Väikevenna käis end välja elamas:

Asi edeneb ;)

pühapäev, 9. november 2014

Remonti,remonti, remonti!

Järgnevad 7-8 kuud mööduvad suuremat sorti remonditähe all.

Paar päeva tagasi helistas pottsepp ja ütles, et temal on nüüd vaba aega ja saab pliiti-kaminat ehitama tulla.

Mõned nädalad tagasi võtsin otsuse vastu, et teen enne kontori korda ja hakkan alles siis korterit edasi tegema (noh, mina pole muidugi miski ehitaja, minu ülesanne on rohkem finantseerimine).
Kontori otsustasin sellepärast enne teha, sest mul on nii kõriauguni, kuidas asjad erinevates tubades laiali on ja ma mitte midagi kunagi üles ei leia.
Kontoris oleks iga asi omal kohal ja ma ei pea mingit asja 100 aastat otsima.
See süsteemi puudumine tekitab lausa stressi. Kui mul midagi vaja on, siis ma tean, et see kusagil on, aga kus!?
Niisiis tellisingi kontori aknad ära, sest kuidagi peab selle remondiga ju alustama ;)

Kui olin aknad ära tellinud, siis ilmnes, et mul õnnestub üks korter veel juurde osta. Sellesama korteri kõrval, kus praegu remonti teeme ja kuhu sügiseks elama loodame kolida. Naabri korter oli lihtsalt vaja ära osta, sest see tähendas seda, et kõigil oleks ruumi laialt ja jääks veel ülegi.

No ja nüüd teatab pottsepp, et tema on valmis ehitama tulema! :)

Põhimõtteliselt kõik suured väljaminekud ühele ja samale ajale!

Selles mõttes ei ole hullu midagi, eks mul on säästud olemas ja kindel kuupalk on ka kõvasti abiks.
Saangi täpselt säästudest need suuremad väljaminekud ära maksta, seejärel kuupalga kaheks jagada (pool elamiseks, pool remondiks) ja edasi nokitseda.

Istusin eile pool ööd üleval ja tegin omast arust mingit sisekujundus-plaane. Rõhk sõnal omast arust. Kui te arvate, et see lihtne tundub, siis ei ole tegelikult nii. Minu jaoks täielik raketti-teadus.
Ma ei suutnud isegi välja mõelda, mis värvi kontoris seinad peaks olema. Ainukesed asjad, mis paika suutsin panna, olid laua ja riiulite asukoht :D :D

Oh, ma ei tea. See sisekujundamine ja sääraste värkide orgunnimine pole minu rida.
Pean vist mingisuguseid ajakirju ostma hakkama ;)

Ma lohutan ennast sellega, et varsti-varsti saab kõik korda ja lõppeb see asjade otsas elamine (ja töötamine) ükskord ära.

See lisakorteri ostmine on ka põhimõtteliselt lõpusirgel.
Notarile on aeg kirja pandud, vaja vaid kohale minna, ülekanne teha ja ongi tehtud.
Võtmed on mul juba käes, seega võib vist juba rõõmustada küll.

Selles mõttes olen ma tegelikult ikka väga rõõmus, et see ostmisvõimalus avanes.
Ja mul ei ole üldse kahju, et remondi jaoks kogutud raha suuremalt jaolt praegu selle korteri ostmise peale ära läheb.
Ok, eks ma oleks esialgsete plaanide järgi ka ära elanud, et Johanna, Janeli ja Karolin oleks oma toad saanud ja mulle nö köök-elutuba jäänud.
Aga nüüd!
Nüüd saavad kõik oma toad!
Mina ka! Mina kaaa! :):)
Kui varem oli 67 ruutu, siis nüüd tuleb 51 ruutu lisaks. See teeb kokku 118 ruutu + 3 rõdu ;)

Lisaks sellele, et me kõik neli oma toad saame, jäävad köök ja suur tuba ka eraldi.
Ka siis jääb veel üks tuba üle, seega ei tohiks panipaikkadega ka probleemi olla.

Eks ehitada on ka vaja, aga see on pisimure, hahahahhah :D
Ok, nali oli - ei ole see pisimure midagi - tööd on ikkagi palju.
Küll see asi ka laheneb;)

Kuna kontori remont väga kulukas ei ole, siis alustangi sealt. Ma tõesti ei jõua kogu elamise pealt neid asju enam otsida. Ega see eriti ilus vaatepilt ka pole, kui kõik kohad minu töötavaari täis on:


Täiesti mõttetu on akna lauda puhtaks teha ja asju kuhugi ära sättida. Üks päev on puhas, paari päeva pärast samasugune. Praegu on isegi ilus. Tavaliselt on nii, et ei saa akent ka lahti :)


Köögis on oma koha leidnud printerid-skännerid ja muud paberid, mis seal toolide peal on. Kui keegi aru ei saanud, siis need üksteise peale pandud kaks tooli moodustavad riiuli :D

Raamatud ja mapid suuretoa nurgas. 

Kui töö tegemine parasjagu käsil on, siis  katab see staff ka suuretoa lauda ja diivanit.

Nii ma siis unistan, et saaks kontori valmis, küll siis oleks hea majandada.

Step by step, eksole ;)


teisipäev, 4. november 2014

Meie päevad


Ärkame 6:50.
Enamikel päevadel tõuseb Johanna enne kella, ajab end voodis istuli, näitab sõrmega ukse poole ja ütleb: "õõõ, õõü, õõu, opa".
Tõlkes tähendab see, et võta opsi ja kõnni minuga suurde tuppa multasi vaatama.

Varem oli äratus 7:00, aga tüdrukud tahtsid pikemalt telekat vaadata, seetõttu ka äratus 10 minutit varem. Oluline abi küll! :):)
Et tüdrukud Eestis soome keelt ära ei unustaks, siis sai Soome kanalid tellitud.
Peale YLE 1 ja YLE 2 ei olnudki tegelikult midagi valida, aga tüdrukud saavad vähemalt Pikku Kakkost ja mina Uusi Päivä vaadata.
Kuutasu nende mõlema eest 0,40 €

Hommikul on niisiis reegel, et vaadatakse Pikku Kakkost ja õhtul 17.00-18.00 ajal sama teema. Kui tahavad vaatavad, kui ei taha, ei vaata, aga nendel aegadel Eesti multasid vaadata ei tohi.
Selline karm kord meil :D

See on tüdrukute endi pärast. Kui neil juba on üks keel selge, siis oleks hea, kui see säiliks.
Mine tea, millal vaja võib minna.
Kolimise ajal oli meil kokkulepe, et räägime kodus omavahel soome keelt, aga ainult kokkulepeks see jäänud ongi. Lihtsalt läheb meelst ära, et rääkida. Mõnikord ma ikka räägin, aga vastatakse mulle eesti keeles. Kui küsin, et mis meie kokkuleppest saanud on, siis ainult naerdakse.
Ok, see selleks.

7.40 lähevad Janeli-Karolin kooli ja lasteaeda.
Varasemalt viisin Janelit ise lasteaeda, aga alates oktoobrist läheb ta koos Karoliniga.
Kool ja lasteaed on praktiliselt kõrvuti, seega saavad nad koos minna.
Kui õigel ajal toast välja astuvad, siis lähevad juba suurema kambaga.
See ongi väikse maakoha eelis - kõik tunnevad kõiki ja saavad koos minna-tulla.

Kui suuremad koolis-lasteaias on, siis meie päevad on Johannaga sedasi ära jaotatud, et esmaspäev, kolmapäev, neljapäev ja laupäev on mul nö tööpäevad. Teisipäev, reede ja pühapäev nö vabad.


Tööpäevad
Kuna Johannal on hetkel selline iga, kus ta võib naelutatult nii Tweeniesid, kui ka Lotte multikaid vaadata, siis peale hommikust söömist ehitan talle maha pesa - tema hakkab neid vaatama, mina tööd tegema.
Lõsutab pesas


Üldjuhul viitsib ta Lotted ära vaadata (kaks osa ehk ca 3 tundi) ja tahab seejärel õue minna.
Kui üks osa läbi saab, siis teeb kisa: "Õõõõ, õõõ, õõõ." Tõlkes : "Pane järgmine!"

Hommikuti teengi tööd ca 3 tundi, peale seda lähme õue.
Mõnikord käime lõuna ajal Janelil ka järel kuna talle ei meeldi lõunati üldse magada. Nii oleme jõudnud kokkuleppeni, et ühel nädalal toon ta kolmapäeval lõunast ära, teisel nädalal teisipäeval ja neljapäeval.

Kui õues käidud, siis tuleme tuppa, sööme ja Johanna läheb magama. Magab ta 1,5-2 tundi. See on 100% töötegemise aeg ja muude asjade tegemine on sisuliselt välistatud. Isegi, kui ma teen magamaminemise ajal midagi muud, siis jääb see töö poolikuks ja kolin arvuti taha.

Peale Johanna lõunauinakut tuleb nö vaba aeg, kus tegelen igasuguste muude asjadega: õpin Karoliniga, kütan pliiti-kaminat, pesen nõusi, teen süüa jne.

Ööune aeg saabub meie peres 21.00 -21.30, siis lähevad kõik lapsed magama.
Mõnikord jääb Johanna juba ka 20.30 magama, siis püüan tubli olla ja suurematega natuke mängida. Üldjuhul mängime memot, doominot, malet  või reversi (musta-valge nuppudega mäng, kus üks värv "sööb" teist):



Tunnistan, et ega suurematele eriti palju aega jää, aga ma püüan praegu omale mingisugust süsteemi luua, kus vähemalt üks päev nädalas oleks täielikult töövaba - ei koduseid töid ega ka tööalaseid. Põhimõtteliselt tahan sinnamaani jõuda, et see päev puhtalt lastele oleks.
Kas lähme koos kuhugi või teeme midagi.
Idee poolest just suurematega, sest Johanna saab oma tähelepanu ka nädala sees kätte.

Juba pikemat aega on mul süümekad, et lastele enam piisavalt aega pole.
Nüüd hakkavad asjad tegelikult juba paikka loksuma ja süsteem vaikselt toimima.

Kui lapsed magama on jäänud, siis teen õhtul veel veidi tööd. Enamasti lähengi nendel päevadel magama kusagil 1-2 ajal. Kokku teengi tööd ca 8-10 tundi. Kui mõne asjaga kiire on, siis istun muidugi pikemalt üleval. Kui see Tarmo otsuse edasikaebamine oli, siis istusin mitu päeva järjest hommikul 5-ni - ise enam millestki aru ei saanud :D
Uudiseid selle asja kohta veel ei ole. Mõtlesin, et ootan, millal kuu täis saab ja kui sel ajal ikka veel uudiseid pole, siis uurin.

Sellised need nn tööpäevad siis on. Eks aega ajalt tuleb kergeid muudatusi ka ette, aga üldjuhul on päevad sellised.

Vabad päevad
Vabad päevad on niisiis teisipäev, reede ja pühapäev.
Tähendab see tegelikult seda, et töö asju ERITI ei tee ja magan kella 10-11-ni.
Eriti tähendab seda, et natuke ikka teen tööd, aga seda AINULT siis, kui Johanna lõunal magab ehk 1,5-2 tundi.
Kui teistel päevadel teen hommikul ja õhtul ka, siis teisipäeval, reedel ja pühapäeval ei tee.

Kui suuremad on kooli-lasteaeda ära läinud, Johannal kõht täis ja Lotte telekas jooksmas, siis tõmban end suuretoa diivanil kerra ja panen silma kinni.
Loomulikult ei saa ma nagu nott magada, sest ühe kõrvaga pean kuulama, mis Johanna teeb, aga samas puhkab välja küll.
Õnneks on Johanna nii hea laps, et ei vigise, ei kägise, vaatab multasi ja asjatab omaette. Vahepeal tuleb rullib end minu kaissu ka ja vaatab sealt telekat.

Seda hommikust und on mulle lihtsalt vaja.
Kui ma öösel 2 ajal magama lähen ja ainult viie puhketunniga leppima pean, siis on tagajärgedeks tuikav pea, uimasus, trotsis tuju ja sada häda veel. Kokkuvõttes - väsinud inimene.
Algul mõtlesin, et kuidas ma ikka magan sedasi?! Raiskan ju päeva!
Siis aga leidsin, et MITTE MIDAGI ei juhtu, kui ma magan. Elu ei jää ju seisma.
Nüüd tukungi ja absoluutselt mitte miski ei kõiguta ;)

Vabadest päevadest on asi tegelikult kaugel, sest need päevad kuluvad tegelikult koristamiseks, Haapsalus poes käimiseks ja muudeks suuremateks tegemisteks.
Isvver, kuidas mul ei meeldi poodides käia!
Esiteks kulub raha ja teiseks ma lihtsalt ei viitsi poodides ringi konnata - täielik aja raiskamine.

Teisipäeva õhtuti käin võrkpalli mängimas. Kaks korda olen käinud ja väga mõnus on.
Johanna on sellel ajal Karolini hoole all.
Mõni tahaks võibolla pikali kukkuda ja lastekaitsele juba helistada, et kuidas 10-aastane laps oma 1,5-aastase õega kodus on!
Aga neile tahaks seda öelda, et vaatame tänapäeva ühiskonnas natuke ringi. Enamik lastest on nagu hädapätakad - millegagi hakkama ei saa ja kohusetunne on olematu.
Mina olin 7-aastane, kui oma pooleaastast õde vaatama pidin, seega saab 10-aastane 1,5-aastase lapsega suurepäraselt hakkama. Ausalt öelda polegi Johanna puhul midagi valvata, sest ta on nii tubli. Kui tal kõht täis on ja tagumik kuiv, siis ta ei vigisegi. Hammaste aeg on ka nüüdseks möödas, seega elu nagu lill.
Mina Karolini usaldan ja pean tunnistama, et on ikka palju abi küll, kui kodus nii suur laps olemas on. Kusjuures Karolin ise tahab temaga kodus olla. Mõnikord ütlebki mulle, et ma Haapsalus üksi käiks, et tema jääb õega koju ;)
Ma olen seda joont hoidnud, et õe vaatamine ei saa olla sunnitud ega kohustuslik.
Kui tahab vaadata, siis vaatab, kui ei, siis tuleb mul omal midagi muud välja mõelda.
Mäletan, et endal oli pidev kohustus nooremaid õdesi-vendi vaadata. Vene ajal oli see täitsa tavaline nähtus.
Kuna seda vaatamist ja kärutamist ikka oli, siis pubekana mõtlesin, et ma ei taha endale eluilmaski mitte ühtegi last!!! :D
Praegu võiks neid mul isegi rohkem olla ;)

Kui trenni ajal tulebki mingi probleem, siis Karolin helistab mulle ja olen minutiga kodus.
Saal on maksimum 250 m kaugusel.
Rattaga lähen, rattaga tulen. Seega hea, kui 1 minutki sõiduks kulub ;)
Samas ma pean tõdema, et see kõne võetakse liiga lihtsalt. Tänasest ehe näide. Johants hakkas korra vigisema, Karolin võttis kõne peale ja ütles, et Johanna nutab.
Kui koju jõudsin, polnud mingit nuttu, laps mängis rahulikult. Eks ma olin juba 1,5 tundi ära ka olnud ja ju Karolinil hakkas juba igav.

Janeli on ka mulle teada andnud, et tema tahab samuti ise õde vaadata. Karolin ju vaatab, miks tema ei saa!? :)
Nojah, Janeli on veel liiga noor. Kasvab veel paar aastat, siis saab ;)