Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Parim viis kasvatada häid lapsi, on teha nad õnnelikuks :)


Täna on Jantsul sünnipäev. PALJU ÕNNE KULLAKENE :)

Sellel aastal peame paraku haiguste tõttu sünnipäevapeo ära jätma, aga noh, eks elus ole hullemaidki asju, kui ärajäänud sünnipäevapidu ;)Pere keskel pisike pralle siiski ;)

Laste sünnipäevaks tellin tavaliselt temaatilise tordi, mille lapsed ise välja valivad. Küsisingi Janelilt mõned päevad tagasi, et mis kujuga torti ta sellel aastal tahab. Ilma pikemalt mõtlemata tuli temalt vastus, et linnuga. Tellimuses ütlesingi, et palun mulle linnuga torti - ükskõik, mis linnuga, peaasi, et laps ka visuaalselt tuvastaks, et tegemist  ON linnuga. Tordiks on siis pardipoeg, kes ujub koos vesiroosidega vees. Kujutage ette- vesiroosid ja puha!! :) Eile õhtul hakkasin Jantsult siis igaks juhuks küsima, et kas talle pardiga tort  meeldiks. Part on ka ju ikkagi lind :D Selle peale pani käed rinna peale risti ja ütles, et tema tahab LINNUGA torti !!!  Julgesin siis küsida, et MIS linnuga ta siis tahab. Ja arvake ära, mis ta vastas ??? 
Tema tahab PÄÄSUKESEGA torti :D:D:D

                                          Linnuga tort :D:D
Ja loooomulikult peab issi Soomest SUUUUURE pudeli Šampust ka tooma !! ;)

Eks me siis õhtul näeme tema emotsioone selle parditordi suhtes;) Mulle meeldib tavaliselt hommikuti sünnipäevalast ikka üles laulda, aga kuna ta on haigusest nii räsitud  ja öösiti üldse ei maga, siis hommikul magas ta nii magusasti - mul  lihtsalt ei olnud  südant teda oma varese-kraaksumisega üles "laulma" hakata :D Sündis ta ju 17:18 , seega aega veel on :)

Lapsed on vägevad!! Täna räägingi hoopis lastest ;)
Laste suhtes on kõige parem asi see, kui  näed, et Su laps on tõeliselt rõõmus, tõeliselt õnnelik. Tegelikult ei olegi väga palju vaja, et neid õnnelikuks teha. Mina oma kahe lapse pealt olen aru saanud, et lapsed ei vaja mingeid kalleid ja tohutus kogustes kingitusi nagu paljud vanemad arvavad. Lapse teeb tõeliselt õnnelikuks tegelikult see, kui vanemad nendega lihtsalt TEGELEVAD.Kas mängivad, vestlevad, selgitavad....mida iganes.
Tundub kliŠeena, aga TEGELIKULT see nii ka on ;) Võin näiteks tuua selle, et 2009 aasta jõulude ajal olid mõlemad lapsed kinkidega lausa üle uputatud. Ju me arvasime Tarmoga, et lapsed on siis ÜLIMEGAGIGA õnnelikud. Aga mis oli reaalsus? Reaalsus oli see, et nad koukisid pakke lahti , vaatasid ära mis pakis on, lükkasid asja kõrvale ning võtsid ja avasid järgmise paki. Emotsiooni, mis meie sealt ootasme, sealt ei tulnud - tuli pigem vingumist a la miks see on seda värvi ja miks see nii väike on ja miks õde selle sai ja miks mina hoopis selle sain!!?? Nad ei viitsinud kõiki pakke isegi mitte avada. Kokkuvõttes saime jõuludest trauma nii meie, kui ka lapsed - meie psüühilise( nähes laste emotsioonitut paberikäristamist) ja lapsed füüsilise( paberi ja pakkide avamisest) :D:D
Aastal 2010 võtsime teistsuguse lähenemissuuna ja ostsime kummalegi lapsele vaid paar kingitust- 2 lauamängu ja õlivärvide maalimiskomplektid ( nn lõuend koos pildiga) . Ja kujutage ette - laste emotsioon oli hoopis teistsugune, kui eelnevatel jõuludel. Kõige pealt tuiskasid nad kohe oma tuppa ja tegid oma kunstiteosed valmis, seejärel läks Karolin vahepeal Kristoferi-Taneli juurde ja kui ta õhtul koju tagasi tuli, mängisime kõik koos lauamänge. Janelist muidugi veel mingit erilist mängijat pole, aga ta vähemalt üritab :D :) Kui muu ei õnnestu, siis nupud saab ju ikka segi lükata :) Kuna mulle endale meeldib, et jõulude ajal oleks palju kingitusi, siis järgmisel aastal panen iga natukese aja tagant kuuse alla kingituse, et lapsed avastaksid korraga ainult ühe. Mis mina panen? Ikka jõuluvana toob ;)

Tahan sellega öelda seda, et TÕESTI laps ei vaja muud, kui vanemate tähelepanu. Laps tahab, et tema ja tema tegemised oleksid nähtavad. Ta tahab, et ema-isa ütleksid oma arvamuse, selgitaks arusaamatuid asju ja mängiks nendega. See teebki lapse õnnelikuks ja meil ei pea selle jaoks isegi mitte raha olema ;)
Mis näiteks meie lastele rõõmu teeb?
Janelit rõõmustab see, kui ta saab veel sülle ronida ja pisikest titat mängida :) Ega ma keela ka talle seda, sest varsti saab see aeg nagunii ümber.Tema on meil suur puslesõber ja selle toimingu lähedusse on küll aega ajalt emmet-issit appi vaja, sest oi seda kärsitust, kui mõni jupike paika ei lähe :D:D
Karolin on praegu sellises eas, kus ta tahaks kõike teha ja just koos vanematega. Ta tahab mängida poemüüjat ja söögitädi. Ja kes siis ostma ja sööma peab? Ikka emme :D ( sest issi on ju Soomes tööl).Ta tahab koos joonistada,  saviga meisterdada,  meikida,  nukkudega mängida,  raamatuid vaadata - ta tahab isegi minuga koos tube koristada!!  Ta tahab mängida peitust ja koletist, olgugi, et kuhugi eriti peita pole ja koletise eest joosta ka mitte. Aga see, et Sa teda juba 2 korda otsid ja 3 korda taga ajad, on lapsele väga tähtis. Ta on selle üle nii õnnelik, et ta tuleb kallistab Sind selle eest, et Sa temaga mängisid ja ütleb, et Sa oled nii hea emme. Mis saaks veel paremat olla? Hakka või nutma ;):) Olgugi, et mõnikord tõesti aega ei ole ja väsimus on ka peal, tuleb see aeg leida( kasvõi 10 minutitki), sest see emotsioon, mis laps pärast tagasi annab, on ikka tükk maad parem, kui niisama diivanil lõsutamine  ;)

Me ütleme õhtuti lastele, et me ei jõua nendega täna mängida/tegeleda kuna pole aega ja oleme tööst väsinud. Olen isegi sedasi öelnud, varasemalt tuli seda üsna tihti ette. Kindlasti on ka Teil kellelgi selliseid ütlusi ette tulnud. Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud olukordi teisiti hindama. Millal me siis veel jõuame, kui mitte praegu? Kas siis, kui lapsed juba suured on? Siis on vast väheke hilja nendega mängima hakata, sest siis on neil juba teised mängud. Olgugi, et mina mängin praegu ka heal meelel LEGO klotsidega - isegi lastele ei anna mõnikord juppe, sest mul on endal neid ehitamiseks vaja :D:D
Ma ei jõua ära oodata seda aega , millal Abbi talu ükskord püsti seisab ja me seal reaalselt ka elame. Ma möllaks lastega seal metsatukas kõik vabad päevad, õpetaks tundma puid-põõsaid-taimi, ehitaks onne :D Päriselt ka!! Võib tunduda imelik, et 30-aastane ja unistab mingisuguste onnide ehitamisest ja metsas ringi tuuseldamisest, aga tegelikult see nii on. Minu arust oleks see maailma vägevaim asi ;) Aga seni kuni talu kerkib ( millalgi see ju ikka kerkib), veedame oma soojemad suveööd telgis nagu 2010 aasta suvel sai tehtud - olgugi, et ma suurt magada ei saanud, sest valvasin lapsi (endal kirves padja all). :D:D:D
                                               Meie talvitunud Abbi
Lastel peaks olema õnnelik ja rõõmus  lapsepõlv   - kõikidel lastel!

NB! Soome jutte mõnel teisel päeval, sest praegu (edutamise tõttu) toimingud seisavad ;)

laupäev, 15. jaanuar 2011

Kodus

Nüüd siis olen Janeliga hoolduslehel, sest kopsupõletik pookis talle paremasse kopsu. Juba 3-ndat päeva on palavik ja ikka sinna 39 kanti! Ise võite arvata, kuidas nende öiste magamistega haige lapse puhul on ;) Üks suur ümmargune null :D

Tööl oli viimasel ajal nii kiire, et soome keelt polnud aega õppidagi. Nüüd saab kodus vähemalt sellega tegeleda ;) Olen praeguseks ALLES 5.peatüki juures ja ütlen ausalt, et nüüd läheb juba natuke keeruliseks.  Võtsin eile seda 5-ndat peatükki oma 3 korda läbi  :D:D:D
Tegelikult pole see keeruline, lihtsalt KORRAGA LIIGA PALJU reegleid.
Selle keele õppimisega on ka nii, et reeglid tuleb lihtsalt pähe õppida, sest kui sa seda ei tee, siis järgnevat peatükki ei saagi selgeks saada. Näiteks 3.peatükis oli astmevaheldus, 4.ndas noomenitüübid. Tüüpide jagamise aluseks on nominatiivi lõpp ja genitiivi tüvi. Ühesõnaga, kui pole astmevaheldust selgeks õppinud, siis ei tule ka käänamine välja. Ma ise proovisin juba järgi. Vaatasin, et see 3.peatükk eriti hästi ei läinud ja mõtlesin, et teen sohki ja võtan järgmise peatüki, aga tutkitki....pöördusin aga kenasti 3-nda peatüki juurde  tagasi ja tuupisin  seda nii kaua kuni selgeks sain :D Homme püüan siis 6-nda peatükiga algust teha.
Aga tõsi on see, et kui selle õpiku järgi korralikult õppida, siis on keel praktiliselt ka selge. Vaja ainult sõnu ise juurde õppida. Kusjuures sõnu on seal ka  piisavalt.
Ma ju õpin nagu korralik koolilaps kunagi., Olulisemad asjad kirjutan vihikusse ja puha. Uued sõnad on samuti paberi peale välja prinditud. Õhtul voodis olles ikka õpin ja panen paberi kenasti padja alla ka, nii nagu vanasti kooli ajal  :D:D

Aitab tänaseks, üks haige piiga istub nagu kägu mul siin jalgade peale ja keeldub maha minemast, aga minu jalad on juba kanged, sest jalad peavad olema ju sirgelt diivani ääre peal, sest siis saab Jantsu  ikka mugavalt lösutada :D

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Kuhu siis ikkagi elama minna?

Eile vaidlesime Tarmoga selle üle päris tõsiselt :D
Tema tahab kuhugi Helsinki lähiümbrusesse, sest seal on tuttavaid ja hea lihtne Eestis kodus käia;)

Mina aga Helsinki ümbrusesse ei taha, sest liiga lihtne on kodus käia :D ja liiga palju eestlasi!!! :) Mitte, et mul eestlaste vastu midagi oleks :D
Lisaks sellele on korterite hinnavahe ka nii suur, et kuku pikali. Kui Helsinki lähiümbruses maksab normaalse 2-toalise korteri üür kusagil 700 € kanti ja üle selle ( 3-toaliste hindadest ei hakka üldse rääkimagi), siis Turu kandis maksavad 3-toalised 550 € ja  4-toalised alates 630 €.
On ju vahe?
Minu arust on ikka vahe küll, kas sa elad 4-kesi 2-toalises või 4-toalises. Rahalises mõttes on seega otstarbekam Turusse kolida - see suur linn, nii et tööd on seal ka piisavalt, kui ise otsida. Ma ei taha Soome kolida selleks, et seal kottide otsas elama hakata. Tahaks ikka normaalse inimese kombel seal oma elukest veeretada :) Jah, Turu on Helsinkist tibake kaugel ( 160 km), AGA võrreldes teiste vahemaadega pole see midagi. Praktiliselt sama , mis Sohvoosist Talinnasse - no problemo. Ma saaks sellest veel aru, kui me kuhugi Rovaniemi või Kajaani koliksime :D:D:D Kuigi mina koliksin isegi sinna ka :):D
Vahelduseks ongi just hea kõigest siinsest eemale minna. Saab rahulikult kõige üle mõelda. Jälle see MÕTLEMINE???!!! :D No hea küll, saab siis rahulikult näiteks raamatut lugeda, ilma et kuhugi kiirustama peaks.
Millegi pärast on siinne elu nii kiire ja aega üldse pole. Teed kõike ja samas ka mitte midagi - see on nagu kummaline. Tööl olles mõtlen, et koju minnes teen seda ja toda, aga kui koju jõuan, siis on toss nii väljas, et kõik lükkub jälle edasi ja sedasi päevast-päeva. Millegi pärast arvan või pigem loodan, et Soomes jääb rohkem aega üle, kui siin. Seal olles ei vii näiteks tööd koju kaasa - viskad oma lusika nurka, kui kell kukub. Järgmisel  hommikul  lähed jälle rõõmsalt tööle ning võtad selle lusika sealt samast nurgast, kuhu sa selle viskasid ning teed tööd sealt edasi, kust ta pooleli oli jäänud. Praeguses töökohas on aga nii, et on vaja patrullida, valvetes olla, operatsioonidel käia,  paberimajandus jne jne.  Kui nüüd ikka PÄRIS ausalt rääkida, siis mulle tegelikult meeldib politseitöö- just vahetu kontakt sündmuse või kodanikuga (paberimajandus jääb sinna miinus-kategooriasse :D ).  AGA olegem ausad - vahepeal on sellest tööst  lihtsalt vaheldust  vaja. Kogu aeg selle sees olla on kuidagi  pingeline.....nagu praegugi. Ju siis on tegemist ikkagi stressirohke tööga :) ;) Ise järeldasin!! :D:D Aga kui on tunne, et asi enam ei istu, siis tuleb minna ja midagi muud teha. Mõne aja pärast tahan politseisse kindlasti tagasi, hingelt ju ikkagi politseinik ;) Politseikooli sisseastudes küsis Ralf Palo ( tol ajal oli ta kooli direktor)minult, et miks ma tahan politseinikuks saada. Vastasin "originaalselt", et see on olnud minu lapsepõlve unistus. Tema aga vastas selle peale, et ma olen juba 20-s , kes täna sedasi vastab! :D:D:D
Rääkisin sellel hetkel tõtt. Juba lapsena tegin paberist ise omale töötõendeid, ajasin jälgi  ja üritasin tuvastada, kes varastas (maal vanaema juures) ära loomade alumiiniumist jooginõu!! Jälgi leidsin, aga isik jäi siiski tuvastamata :D:D Jään oma sõnade juurde - hingelt politseinik :)

Kaldusin teemast sujuvalt kõrvale. Anteeksi :)

Töökohtadelt  pole hetkel enam vastuseid tulnud ega ma pole praegu enam CV-sid saatnud ka, sest jäin kuidagi imelikult ja naiivselt selle Nestle peale lootma :) Oh mind blondiini! Tundub, et töökaaslane rääkis siiski nende soomlaste kirjade "vastamisusinuse" suhtes tõtt ;);) Kokku ongi tulnud 5 vastust.
Aga noh, ega erilist vahet tegelikult pole. Isegi, kui ma praegu siin Eestis olles tööd ei leia, siis alates 1.märtsist olen töölt vaba ( lükkasin oma avalduse esitamist veits tänu edutamisele edasi :D:D ).
Ma ei muretse juba selle pärast, et õnneks on Tarmol seal hetkel ametlik tööots olemas, küll tähtajaline ( vist oli 3 kuud), aga seegi asi. Parem, kui mitte midagi ;) Väike varvas on juba Soome riigi ukse vahel :D:D
Ja mina olen nii visa küll, et astun ustest sisse, teen haledad silmad pähe ja lihtsalt küsin tööd :D:D Küll ma ka midagi leian. Aga ma ei hakka mingit kindlust kuhugi pilvedesse ehitama, siis ma ei pea kogu elu sellele järele ronima. Hakkame seal Soomes samamoodi nullist pihta nagu siin Eestiski. Ei midagi uut siin päikese all...

PS!Janeli köhib praegu nii tugevasti nagu tahaks kopse suu kaudu välja köhida...Ja nohu on tal ka. Seega on 2 nädalat garanteeritud, et keegi peab temaga kodus olema. Siin annab veel laveerida, aga seal?? Vot see on ikka tõeliselt hirmus!!:S Ah, mis ma siin ikka ette muretsen. Tuleb see, mis tulema peab.

Kes muretseb enne kui tarvis, muretseb rohkem kui tarvis ;)

pühapäev, 9. jaanuar 2011

Pühapäev on tore päev, tore päev, sest mina koju jään, koju jään ;)

Kuna hommikul kell 5.30 tulin töölt, siis tõepoolest selle toreda pühapäeva veedan ma kodus ja täna õhtul ei pea  enam kuhugi tööle tormama nagu mitmed eelnevad õhtud ;)
See jaanuarikuu on töö poolest täitsa hullumaja olnud ja sedasi läheb ta mõnda aega veel edasi ka. Kuna meie uueks rahaks on JEURO, siis on meil ka rohkem tööd, õnneks kaasneb sellega ka natuke rohkem palka :)  Juhhuuu

Laste dokumente pole jõudnud apostillimas käia ja tõenäoliselt ei jõua ka järgmisel nädalal...ülejärgmine nädal on juba väheke rahulikum, siis peaks aega ikka olema.

Avaldust ma ka ülemusele veel ära ei andnud. Ei-ei, ärge nüüd arvake, et ma põnnama lõin ;) Ei löönud ma midagi. Ülemus ise soovitas, et ma veel ei annaks, sest mind on võimalik edutada. Jaanuari lõpus seisab meie organisatsioonis ees edutamine ja kuna minu tulemused/näitajad on korras, siis on  ka minul  võimalik tärnike juurde saada ;) Jippi :) Ma teadsin ise ka, et  mul on kõik kriteeriumid täidetud, aga ma ei hakanud edutamisele isegi mitte  lootma, sest lähen ju nagunii ära. Minu lahkumine oli majas ka teistele teada ja MÕTLESIN, et tänu lahkumisele nagunii ei edutata. Minu arust on see ju loogiline - milleks edutada inimest, kes nagunii organisatsioonist lahkub?
Kulla Virgeke, PALUN mõtle vähem !! :)
Niisiis olin sõnakuulelik ja ei viinudki avaldust ära, olgugi, et valmis ma selle juba tegin.

Kusjuures kodus käin juba sellise pilguga ringi, et mida kaasa võtta ja mida mitte. Peaks kusagilt juba kastikesi koju vedama hakkama ;)

Tegelikult on mul Soome kolimisega üks kõhklus ja mure ikkagi jäänud.
Mis saab siis, kui lapsed haigeks jäävad?
Praeguses töökohas  pole enam nagu mingit probleemi - kui vaja, võtan hoolduslehe. Enamasti pole seda vaja läinud ja lapsi on vaadanud ikka Tarmo ema. Soomes oleks aga väga nadi tööle minnes  kohe alguses lastega kodus olema hakata. Seal pidi vist üldse nii olema, et 4 päeva on emal või isal võimalik lapsega kodus olla (palk pidi töö juures sel ajal edasi jooksma), aga 5. päeval peab tööl tagasi olema. Ja kui laps selle ajaga terveks pole saanud, siis pidi keegi palgatud inimene last hooldama tulema??!! Kuidagi imelik....Ma ei tea, kas see ka reaalselt nii on...Aga tundub, et võin öelda: " Varsti saame teada ". See on selge, et alguses kohe töölt ära jääda ei tahaKS. Meil oleks hetkel 3 valikut:
1. Tarmo on nendega kuni aprillini kodus ja üldse enne tööle ei lähegi     või
2. Ootan ära, millal Marite töölt vabaneb( aprilli algus) ja siis tuleb tema paariks kuuks meile Soome appi.    Aga kuna ta näeb meil iga päev oksendamisega vaeva, siis see vähe kahtlane :D
3. Paneme lapsed ikkagi kohe lasteaeda, lähme mõlemad tööle  ja vaatame, mis saab, kui haigeks jäävad.

Elame -näeme ;)

neljapäev, 6. jaanuar 2011

Eilne päev - eilsest me kõik oleme homsesse teel...

....minna on meil kaua ja kaugele veel ;)
Eilse saatsin jälle agaralt meie CV-si  ja tutvustusi ;) Olin nii tuhinas, et blogi polnud aega kirjutadagi!
Saatsin siis 14-sse firmasse:

9 x pakkija
3 x laotööline
2 x turvatöötaja
1 x piirivalvur

Turvatöötaja ja piirivalvurite kohtadele saadan ainult end CV, sest mul vajalikud paberid olemas, Tarmol mitte ;)

Üks pakkija koht meeldis mulle eriti hästi. Nimelt Nestle firma, mis otsib hetkel 20 töötajat. Vastus tuli ka kohe õhtul, et võtavad ühendust, kui kuulutuse aeg täis saab ;) Vot ei teagi, kas kirjutataksegi kõikidele sedasi vastu ja tegelikult tööle ei kutsutagi, aga mina rõõmustan ikkagi. Nestle mässab nende kakaode, piimasegude  ja selliste toodetega :) Ma võin seal seda pulbrit hea meelega purki kaanetada :D
Kusjuures see töökoht asub mõned kilomeetrid eemal kohast, kus korterit vaadanud olen. Seega oleks see lausa jackpot :P:P.
Korterit näeb muidu sellelt lingilt :

http://asunnot.oikotie.fi/vuokrattavat-asunnot/6332781

NB!Täna sain tüdrukute ID-kaardid kätte. Homme lähen apostillin sünnitunnistused ära.

Soome keele õppimisega läheb üsna hästi. Opiskelen joka päivä noin 30 uutta sana :D :D

Seega - arenen ;)

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Palun lugeda minu viimaseks tööpäevaks 7. 02. 2011

Täpselt sellise avalduse viin ma homme oma ülemuse lauale.

Mõtlesin esialgu, et venitan veebruari lõpuni selle tööga kuidagi  ära, AGA ei taha- ei taha-ei taha-ei viitsi....
Tunnen, et ma  lihtsalt ei taha enam....See töö on antud hetkel nii vaimselt kui ka füüsiliselt mulle väsitav....ei teagi miks? Tegelikult ei ole see politsei töö üldse selline nagu me kõik seda ette kujutame. Meie kõigi all pean ma silmas inimesi, kes politsei tööga ise pole kokku puutunud ja arvavad teadvat, KUIDAS see töö käib. Selle ajani, kui ma ise selle tööga veel kokku puutunud polnud, arvasin, et see ongi enam-vähem selline töö nagu telekas näinud olin. Eksisin selles -  no nii umbes 80% :D:D Päris suur prontsent eksimiseks. See töö on HOOOOOPIS midagi muud. Ma ei hakka täna sellest pikemalt heietama, aga seda tööd peaksid tegema inimesed, kellel pole lapsi ja kelle pereelu on nii igav, et kodus pole midagi peale hakata ;) Ühesõnaga tahaks vahelduseks teha midagi täiesti teistsugust ;)

Suhtlesin täna MSN-is oma endise kursakaaslasega. Tema läks ka koos perega  sellel suvel Soome elama. Asjaajamisi oli, aga nüüd on ta seal paigas ja  omadega täiesti rahul. Tal on samamoodi 2 last ( 7a ja 3 a) ja mees. Ise käib ta läbi Soome Tööturuameti kursustel soome keelt õppimas. Noorem laps käib lasteaias ja suurem eelkoolis. Elu nagu lill :)
Kadestan teda - heas mõttes muidugi.

Tegelikult ei tohiks me ju kedagi kadestada, sest me  ei tea, milliste raskustega inimene oma õnne saavutanud on ;)

Peale vestlust temaga tekkis mul veel suurem tahtmine ruttu-ruttu Soome ära minna.

Igatahes homme viin ma avalduse lauale, alates 8. veebruarist olen ma vaba ja esimesel võimalusel üritan minna Soome asju ajama. Ma ei arva, et see asjade ajamine lihtne või kerge on. Selles mõttes  ei ela ma mingis roosas mannas või kusagil pilvedes. Kindlasti tuleb ka tagasilööke ja neid peabki tulema, seda rohkem me oma saavutusi väärtustame .

Ma mäletan väga hästi, kui ma peale gümnaasiumi lõpetamist üksinda Tallinnasse elama ja tööle  läksin, taskus oli mul ei rohkem ega vähem kui 600.- krooni. Võtsin oma riidekompsud, poti, lusika-taldriku ja läksin - ühtegi tuttavat mul ees ei olnud, samuti ei olnud ka elukohta. Läksin tööle turvafirmasse ESS ( praegune 4GS). Töökoht pakkus omalt poolt ka elamisvõimalust ( 800.- kuus!!!) Kristiine ühiselamus. OUMAIGAAD, milline see ühikatuba välja nägi !!! :D:D Roheliseks võõbatud seinad, kus laest  kukkus krohvi alla. Toas  oli 1 uberikus kapinäss, kirjutuslaud ja 3 reformvoodit ( rauast võrekad), millest 1 kuulus mulle.Jippi :) Köök oli kõikidele elanikele kamba peale ja seal liikus ikka IGASUGUST  rahvast!! Pehmelt öeldes oli see elukoht seal ikka õudukas. Elasin seal 2 kuud ja kolisin seejäärel kunagise sõbranna juurde Männikule, kus ta üüris eramajas 1 tuba. Kõik need toad olidki üürilistele välja üüritud ( tube oli 5 ). Võrreldes ESS-i ühikaga oli see lausa super. Tuba võis olla umbes 10-12 ruutu suur. Seal toas elasin senikaua, kuni  sõbranna otsustas võtta mehehakatise, kellega ise seal koos pesitsema hakata ja mind sealt välja puksima hakkas. Seal oli päris palju naljakaid olukordi, aga nendest ma täna ei räägi. Kes teavad, need teavad ;):D Mingi aja möödudes vabanes selles samas majas üks teine tuba, mis oli oma 15 ruutu suur. Sebisin selle endale. Ma olin selle üle nii õnnelik, et ma ei suutnud oma õnne uskudagi. Ma küürisin selle toa põrandast kuni laeni täiesti puhtaks ja sedasi terve öö. Mäletan, KUI õnnelik ma ikkagi olin, et selle toa sain. Minu elu esimene omaette elamine!!! ( Küll üürimajas ja 1 toas, aga ikkagi :D ). Ma ei mäletagi, kui kaua ma seal Männikul elasin, oma aasta vist. Peale seda sain sõbranna kauduTondile 1-toalise korteri. No selle korteri üle olin ma LAUSA MEGA õnnelik.....

Nii see teglikult läks - iga korraga aina paremaks. Praegune elamine on eelmistega võrreldes lausa luks :D:D Aga inimene on selline imelik loom, et kui ta on midagi saavutanud, siis ta tahab midagi rohkemat või midagi uut, nii ka meie.
Meie unistame ikkagi OMA majast ( nagu paljud teisedki). Tahaks OMA majas elada ikkagi oma eluajal, mitte siis kui lapsed suured ja pension tiksub :D
Just see on üheks algpõhjuseks, miks siit Eestist ära minna. Siinse palgaga ei suudaks me maja ehitada isegi mitte pensioniks!!Ja panga orjaks me ka saada ei taha ;)

Meie plaanid on  sellised ( pigem ikka mõtted ja mitte meie vaid minu ( mehed ei viitsi vist eriti mõelda ja minu viga on see, et ma mõtlen LIIGA palju!)):
Soome kolides anname endale umbes aasta aega, et seal korralikult sisse elada ja mingist raha kogumisest me isegi ei mõtle. Kui keel suus ja parem töökoht olemas ( mul oma politseidiplomiga on võimalus Soome vanglasse tööle saada ja seal on palgad ikka VÄGA head - vaja vaid soome keele eksam teha ).
Kui sisseelamine on hästi sujunud, kogume 2-3 aastat raha. Seejärel tuleks Tarmo koju ja hakkaks rõõmsalt maja ehitama :D
Mina jääksin koos lastega Soome edasi ja hakkaksin Tarmot üleval pidama, kuni tema meile maja ehitab :D:D
Kui maja valmis saab , lähen mina kooli juurat õppima, siis on  muidugi Tarmo kord mind need 5 aastat üleval pidada :D:D
Kui kool läbi saab, rajan ma  oma praksise ning siis pean jälle mina Tarmot üleval :D:D Ja nii me elame õnnelikult oma elupäevade lõpuni :D
Nüüd peaks vist selili maha viskama ja end ribadeks naerma :):D

Oot-oot, aga tulevased kaksikud peavad ka ju kuhugi mahtuma !?Mh???Ütleme nii, et tulema nad peavad ja nii 4-5 aasta pärast ;)

Unistada on lahe ! See on tänapäeval vähemalt VEEL tasuta ;) Ja unistused peavadki olema, siis on kuhu poole püüelda ;)