Lehevaatamisi kokku

laupäev, 17. oktoober 2020

Annan siiski alla...

 ... ja loobun sellest oktoobrikuu väljakutsest, sest ma lihtsalt ei suuda iga õhtu neid sissekandeid sõrmeotstest (= pastakast) välja imeda. On teemasid küll, millest kirjutada tahaks, aga aega pole. Paar tundi võiks ööpääevas rohkem olla, siis oleks ilmselt lihtsam :)

Noh, kell on juba 23:46 ja alles nüüd tekkis mul reaalne võimalus arvuti taha istuda. Mis ma selle 14 minutiga kõik kokku kirjutaks? Ja kes seda ära jõuab lugeda, eksole :) :)

Mõtlesin, et tulen kirjutan ühe anektdoodi ja saan sellega linnukese kirja, aga ei meenunud ühtegi naljakat anekdooti. Ühesõnaga ei vedanud sellega ka välja.

Imestate, et kuidas ma nii kaua üldse üleval olen, jah? Noh, lastel on nüüd ju vaheaeg ja see tähendab seda, et hommikul saab kauem põõnata, mis omakorda tähendab, et õhtud on ka selle võrra siis pikemad. Nii ma veel üleval olengi. Dadaaa :)

Istusin hetk tagasi diivanil ja olin enda jaoks juba selgeks mõelnud, et see igapäevane kirjutamine ei ole mulle jõukohane ja jätan väljakutse katki. Vaatsin kella ja mõtlesin, et mõnikümmend minut on teglikult aega, et äkki suudan mõne lühikese teema ikka välja mõelda. Natuke ikka kripeldas ka ju! Jõksist on vaja kirjutada ja "O2" ja listist jne, aga need on kõik nii pikad teemad, millega poleks tänasesse päeva enam jõudnud. Põhimõtteliselt lõingi käega. Istusin edasi. 

"Nii nõrk oledki w?" küsis Virge minu paremal õlal. "Noup, ei ole" vastasin mõtteis, tõusin püsti, kobisin laua taha, lõin arvutikaane lahti, siin ma olen ja kirjutan taaskord ühte väga olulist sissekannet.

Mainisin vaheaega. See tähendab ju seda, et koolis on esimene veerand läbi saanud. Keskmise musirulli tunnistusel olid taaskord kõik viied, vanem musirull tunnistust ei saanud ja nooremale ei panda hindeid. Koolis meeldib kõigile ja see on oluline. Mulle meeldib ka. Koolis siis ;) Ja mina ei ole ühtegi hinnet saanud, mul läheb nii hästi :):):)

Tänane päev on niisiis murdepunkt. Eks homme paistab, kas minust on kirjutajat või mitte.

Meeldivat õhtu jätkumist :):):):):)

reede, 16. oktoober 2020

Medal mulle! Allar Jõks saab oma medali homme!

 

Et siis sellised mälumängurid - ohohohohooo :)

Uuemõisa uus mälumänguturniir on alanud!

Kevadel jäi eelmine turniir koroona tõttu pooleli ja täna jagati siis selle pooliku hooaja koondarvestuse medaleid. Meie tiim sai udupeene kolmanda koha! Hahaahhahha :):):) Selles mõttes võime me selle medali üle tegelikult täitsa uhked olla, sest kui me oma tiimiga mälumängu "karjääri" alustasime, siis rabelesime viimastel kohtadel. Ütleme nii, et kerge hüpe on toimunud ja oleme vaikselt keskele liikunud. Mõnel väga heal õhtul isegi võidame (nagu juhtus eelmisel hooajal!). Jama on nüüd see, et kahel järgmisel mälumänguõhtul olen mina Tartus koolis ja ei saagi osaleda. Nutan patja - pole hullu ;)

Ühesõnaga mina sain täna selle aasta ainukese medali!! :):):):) Ikkagi sporditüdruk ju :)

Allar Jõks saab ka medali.
Seda selle eest, et ta on enam-vähem esimene positsiooniga inimene, kes julgeb välja öelda, et koroonapiirangud on nö ülepingutatud. Tegelikult pidingi täna sellest kirjutama, aga kuna ma jõudsin oma mälumängust nii hilja tagasi ja ei viitsi eriti kirjutada (aeg saab ka juba otsa!), siis teen seda homme.

neljapäev, 15. oktoober 2020

Saagikoristusaeg

Eelmisel aastal ei saanud ma külvamisest, rohimisest, kastmisest ja saagikoristusest kirjutada, sest see oli aasta, mil mul aiamaad polnud. Enne seda oli kümme aastat. Aastake oli pausi ja nüüd siis jälle. Rahalises ja ajalises mõttes ei ole loomulikult see aiamaal müttamine mõttekas, AGA kuna me kõik teame, milliste kemikaalidega poes müüdavaid saadusi kasvatatakse, siis ma ikkagi eelistan seal aiamaal mässata. Ühesõnaga mürgivaba juurvilja soov pani asja paika. Aiamaa saigi eksprompt valmis tehtud. Kui kevadel isegi oli aega seal mässata, siis suve jooksul tuli muid toimetusi peale ja aiamaa jäi unarusse. See oligi mul põhimõtteliselt vaeslapse rollis, kes pidi leppima selle ajaga, mis mul üle jäi. Eks ma siis aeg ajalt ikka käisin ja niitsin aiamaalt muru ära ja kui malts juba väga kõrgeks hakkas kasvama, siis korjasin selle ka ära. Pean nentima, et ülemäärast armastust mu köögiviljad sellel aastal igatahes ei saanud, sest tõesti - mind lihtsalt ei jagunud igale poole! AGA ma pean ütlema, et sellest vähesest hoolest, mis mul jagada oli, sain üllatavalt palju vastu:

Iga päev käin natuke korjamas

Kohe näha, et mürgivaba kraam - isegi ussid järasid :)

Ma olen selle saagikoristuse sisuliselt viimasele minutile jätnud, kohe-kohe tulevad miinuskraadid. No ei ole varem saanud, sest kogu aeg on muud kohustused. Täna, kui oma matast tulin, siis mõtlesin, et 
hakkan kodus majandama, aga ilm oli nii hea, et võtsin end kokku ja läksin ikka krundile.
Kui ma nüüd elu- ja viljapuudele aia ka ette saaks (kitsede-jäneste kaitseks), siis võin krundi talvepuhkusele saata küll. Ma kohe tunnen, et power on täitsa otsas ja ei kisu enam toimetama. Nii on tegelikult igal aastal. Paar kuud tuleb lösutamisaega ja siis hakkan oma lõkkepäevadega jälle pihta. 

Ok, ma ei pidanud oma kadunud powerist kirjutama, vaid sügissaagist :)

Kevadel panin suure laari igasugu seemned maha: peet, porgand, naeris, kurk, kaalikas, redis, till, hernes. Redist panin loomulikult veerand peenart. Ja mitu redist ma söögiks võtsin? Suure ümmarguse nulli! Järgmisel aastal panen ainult ühe rediseseemne. No ok, võibolla isegi kaks :):):):)

Herneid panin kaks rida ja see oli asja ette, sest need oli tõesti maitsvad. Sibulat panin ühe laia peenra. Kuna seda kulub mul üsna palju, sis panen järgmisel aastal redise asemel hoopis sibula. Kurk oli sel aastal kuidagi niru - natuke nagu oli, aga mitte nii palju, et sisse teha (mitte, et ma nüüd ohrtalt sisse oleks tahtnud teha). Porgand ei tulnud esimese hooga üles ja seda pidin kaks satsi panema. Peet ärkas hilja ja ma ei mäletanud kuhu ma seda peeti panin ja kuhu mitte. Kuna arvasin, et mul jäi üks peenar tühjaks ja külvasin sinna saialille. Hiljem tuli välja, et olin sinna ka peeti pannud ja nii need mul seal kahekesi koos kasvasid. Ikka veel kasvavad. 

Kartulid torkasin lihtsalt niisama mätaste vahele. Mõtlesin, et kui tuleb midagi, siis tuleb, kui ei tule, siis ei tule. Tuli. Kolmest reast on üles võetud kaks, kolmanda võtmise kallal näen hetkel vaeva. Võtangi iga päev ühe ämbri. Alates tänasest. Muidu võib jääda mulje, et juba mitu nädalat käin neid kartuleid seal noppimas :):):):) Eks ma söögi jaoks olen loomulikult võtnud, aga nö salve korjamisega alustasin täna.

Mättakartulid 

Kasvasid seal mätaste vahel täitsa suureks

Sibulasaak oli hea

Kevadel sai kasvuhoone ka püstitatud. Selle püstitamine oli omaette ooper, mille tõttu ma ei soovitaks sellist kasvuhoonet mitte kellelegi. Õnneks ei pidanud mina end selle püstitamisega turri ajama, aga KUI oleks pidanud, siis ilmselgelt seda kasvuhoonet ei olekski. Minu närvid ei oleks lihtsalt vastu pidanud. Kasvuhoonest saadava saagi üle võib pooleldi rahule jääda ja pooleldi mitte. Tomateid oli mul sellel aastal terve posu. Ma ei tea, kas viga oli kasvuhoones, mullas, kastmises, mõne vitamiini puuduses või milleski muus, aga tomatid ei olnud head. Suurem osa olid täiesti maitsetud. Head olid ainult väiksed tomatid  -  mustad ja kollased. Kõik suured tomatid olid jamad. Järgmisel aastal ongi 
plaanis ainult väiksed panna.
Lisaks tomatitele kasvasid kasvuhoones ka arbuusid ja melonid. Need olid küll VÄGA head. Järgmisel aastal kavatsen neid rohkem panna - nii kasvuhoonesse, kui ka avamaale. Hakkan eksperimenteerima ;)

pipar ka

Arbuusid-melonid

Kõrvitsat ja päevalille ka

Saagi koristamise all ei pidanud ma tegelikult ainult köögivilja silmas. Seemned on ka minu jaoks täitsa saagi eest ja sel aastal olen ma nende kogumisel eriti usin olnud. Ma võiks endale täitsa medali anda. Muidu on igal aastal nii, et ei leia seda aega, et seemneid kokku korjata või siis lihtsalt unustan. Kui õige aeg mööda on lastud, siis olen ma enda peale tavaliselt kuri, et ma seda kümmet minutit ei leidnud. Sel aastal olen kogunud paraja koguse erinevaid lilleseemneid ja saan järgmisel aastal omale ühe suure lillepõllu rajada. Vaadates saialilleseemnete kogust, siis jääb mulje, et hakkan nendele lilledele suisa eraldi põldu rajama :):):) Eriti uhke olen ma mooniseemnete üle, sest terve kevade otsisin poodidest neid seemneid, aga ei leidnud. Nüüd käisin sügisel ise ühelt põllult korjamas. Järgmisel aastal tuleb rukkilillede, moonide ja karikakrate põld! 

Erinevad seemned :)

Nii ma neid korjangi ;)

Järgmisel aastal saan oma moonipõllu :)

Ja päevalilledest eraldi põllu :)

Sest ma lihtsalt armastan oma lilli:



Noh, tunnike on jälle une arvelt läinud! Õnneks on homme reede ja siis algab juba vaheaeg. Jippi :)

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Tüdinenud - koroona-uudistest

Kas keegi teine tunneb ka nendest lõpututest koroona-uudistest juba tüdimust?

Minu meelest on see veits juba liig. Mitte veits, vaid päris palju. Me peame söögi alla ja söögi peale kuulama, kui mitu nakatunut täna oli, mitu täna, mitu täna...ja nii iga jumala päev, märtsist alates. Kui kaua me seda veel kuulama peame? Aasta? 2 aastat? 5 aastat?

Kevadel, kui keegi ei teadnud, mis see Covid-19 õigupoolest on, siis oli see laialdane kajastamine põhjendatud. Nüüd tundub see kergelt öeldes jabur. Ammu juba.  Nagu muid uudiseid maailmas enam 
polekski. Nii vähe kui ma uudiseid üldse kuulan/vaatan, siis IGA JUMALA kord on koroona uudis ka sisse põimitud. Milleks?
Suvel, kui kõik kontrolli all oli ja meil nakatunud praktiliselt polnudki, siis räägiti uudistes, kui palju neid on Lätis ja Ukrainas ja Rootsis ja Soomes ja selles riigis ja selles riigis. Peasi, et koroona ikka pildis oleks. Enne seda, kui nn teine laine tulema hakkas, pasundati sellest juba pikalt ette. Hetkel on see teine laine vist saabunud. Või saabub alles? Mina ei saa enam midagi aru, aga ma olen oksendamiseni juba nendest koroona-uudistest tüdinenud. Päriselt ka! 

Me teame, et koroona on olemas. Me teame, et see ei kao lähiajal kuhugi. Me teame, et peame sellega elama. Nagu näha - elamegi! 

Äkki maailmas siiski on muid uudiseid ka peale koroona?


teisipäev, 13. oktoober 2020

Jätkame samas vaimus!

Pidin tänases postituses tegelikult kurtma hakkama, kuidas ma oma kahes viimases matemaatika tunnis mitte midagi aru ei saanud (11 ja 12 klass - täielik kuuteadus!), kuidas mul kassiahastus kergelt peale hakkab tulema ja kuidas ma selles ahastuses varsti silmanurgast pisara välja pressin. 

Aga ma ei kirjuta sellest, sest ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Lugesin Johannale raamatu ära ja tulin nüüd oma väga "olulist" sissekannet kirjutama.

Seega ma jätkan samas vaimus ja postitan sissekandeid mitte millestki :):):):) Ma võin vist juba ennustada, et ega homme ja ülehomme paremad sissekanded tule! Reedel tuleb äkki midagi paremat, sest siis ma luban endal veidi kauem üleval olla, sest laupäeval saab ju selle võrra ikkagi kauem magada....daaaa :) Kaval, ma ütlen! :):):)

Lugege siis ise vähemalt törts huumorit. Lugege päriselt läbi, sest see lõpp on jaburalt naljakas:


:):):):)


See lugu tundus isegi lastele naljakas, et nad käisid veel omakorda mulle seda ette lugemas! 

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Talv hakkab saabuma!

 



Tüng!

Tegemist on 14. mai rahega, mis alla sadas ja lilledele jahutust pakkus.

Mul ei ole täna aega olnud, et blogitada ja need pildid tundusid täpselt parajad, et seda tühimikku täita.

See iga päev kirjutamine ei ole võimalik, sest reaalselt aega lihtsalt ei ole. Ok, praegu võiksin une arvelt muidugi kirjutama hakata, aga ma ei tee seda. 

Ja siit ma lippan - head und! :)

pühapäev, 11. oktoober 2020

Vähihaige ema, kellele ei võimaldata oma lapsega kohtumist!

Vaatasin eile üle pika aja "Pealtnägijat." 

Viimase aastaga on telekas minust üldiselt kaugeks jäänud, sest muid tegemisi on liiga palju. Tartus meil näiteks polegi telekat! Ok, telekas on, aga liitumist ei ole. Ja kui liitumist pole, siis ei oleks nagu telekat ka. Ei ole seda liitumist tegelikult teadlikult teinud, sest nagunii pole ju aega telekat vaadata :):)

Eile õhtul oli aga tahtmine pilk ekraanile visata ja nii saigi arvutist "Pealtnägija" peale pandud.

No kolm korda võib arvata, kas see lugu ajas mind närvi või mitte, kus vähihaigele emale ei võimaldata oma lapsega kohtumist! Lapse isa lihtsalt leiab, et ei lase ja nii ongi! Arvata võib, et kolme lapse emana, läksin ma ikka korralikult kettasse! Sa pole oma 3-aastast last näinud seitse kuud ja kõik ongi justkui normaalne! 

Me ei hakka siin praegu rääkima sellest, et inimene ise abiellus välismaalasega ja omad vitsad peksavad. Nähes, kui hambutu Eesti õigussüsteem aegajalt on, siis ei ole vahet, mis rahvusest oli lapse isa. See oleks võinud sama hästi olla ka eestlane. Kui inimene ikka jobu on, siis ta seda ongi! 

Julm on see, et sa oled sünnitanud lapse, tead, et varsti on sinu elupäevad loetud ja sulle ei anta kiusu pärast last! Sa ei saa oma viimastel elunädalatel/kuudel oma lapsega koos olla! Ta on sinust võõrutatud! Ta ei oska enam isegi oma emakeelt! 

See on nii karjuv ebaõiglus, et ei oskagi kohe midagi öelda! Kurb! Tõsiselt kurb! 

Selge on ju see, et kui ema sureb, siis isast saab lapse ainuhooldaja ja sel juhul ei ole enam tegemist perekonna kaotatud lapsega (pean silmas lapse vanavanemaid), vaid siis on selle lapse kaotanud juba ka Eesti riik. Laps ei oska juba praegu enam eesti keelt! See oli ju ilmselge, et lapsega tehakse süsteemset ajupesu. Mitte ükski 3-aastane laps ei hakka sedasi hüsteeriliselt nutma nagu see laps tegi, kui isa ema nime suhu võttis. Ei kujutagi päris täpselt ette, kuidas ja millega seda last manipuleeritud on. 

Riigi palgal on selline ametnike armee, aga nende seas pole mitte ühtegi tegelast, kes sisulist tööd teeks ja vastaspoolt kohtuotsust järgima paneks! Nagu päriselt w? Kuhu me oma seadlusandlusega jõudnud oleme? 

See on meie oma väike eestlane, kes Eesti riigi poolt välismaalase juurde "tõugatud" on!

Aga mis on selle ema võimalused?
Millise valiku ta tegema peaks?
Mida see ema üldse mõelda võib?

Löön käega?  - "Nagunii suren ju ära. Tahaks juba kiiremini surra, siis ei peaks seda südamevalu enam kannatama"

Võtan relva ja lasen selle lapse isa lihtsalt maha? "Nagunii suren ju ära ja kuritöö eest ei jõutaks karistust ilmselt määrata, aga minu vanemad saaksid teise astme sugulastena lapse hooldusõigust taotleda. Laps jääks vähemalt perekonda. Vaevalt, et Eesti riik oma kodaniku Iraani vanavanematele loovutaks. Aga mine seda Eesti riigi õigussüsteemi tea - kõik võib olla võimalik!"

Ootan kärsitult Riigikohtu lahendit? - "Ilmselt ei jõua oodata, sest suren enne ära!"

Jõhkralt ja jõuetult kurb lugu! 

Siin pole isegi mõtet emale jõudu ja jaksu soovida, sest tal ei ole seda vaja. Tal on vaja oma väikest tütart, kellega lihtsalt koos olla...

laupäev, 10. oktoober 2020

Sügislehtedes sahistamas

Kui keegi ütleb, et sügis pole sel aastal ilus olnud, siis talle ilmselt ei meeldi need kolletunud lehed, taevas lendavad linnuparved, ilusad läikivad kastanimunad, mütsidega tammetõrud ja üleüldse kogu see kirjumirju värk. Aga olgem siiski ausad - see sügis on ikka väääääga ilus olnud. Võrratu!

Olgugi, et hommikupoolik oli selline hall, siis peale lõunat tuli päike välja ja see tähendas taaskord ühte ilusat sügispäeva. Me olime tublid ja käisime peale kooli seda ilma Nuustakul nautimas. Sahistasime sügislehtedes ja see oli äraütlemata tore. Kohvikus käisime suppi ka luristamas :):):)

Sügislehtedes sahistamas


Dalai-laama õnnistusega Pühajärv

Õhtul käisime kusjuures kinos Eesti uut filmi, "O2", vaatamas. Pidin muidu sellest kirjutama, aga kuna mul tuli blogi jälle viimasel minutil meelde, siis ei jõua enam pikka sissekannet kirjutada ja lepin taaskord lühema üllitisega. 
Jätan filmi arvustuse homseks ;)

Kolmas koolinädal on nüüdseks läbi saanud ja pean tunnistama, et see nädal tundust kahest eelnevast oluliselt kergem. Ei teagi millest see tingitud on. Hakkan vist vaikselt süsteemi sisse elama ja lõpuks ometi aru saama, kus ma olen :):):) 

Noh, blogi taas kirjutatud nigu nipsti! Kümme järjestikust päeva on kenasti vastu pidanud, 20 veel minna! :):):)

reede, 9. oktoober 2020

Raha on alati hea saada!

Eriti, kui see kuulub tegelikult sulle endale!

Sain tagasi Richard Marxi piletite raha - 156 eurtsi nagu maast leitud! 

Kontsert on juba kaks korda edasi lükatud ja kui nüüd tuli teade, et see on taas uuele ajale tõstetud, siis tegin otsuse, et küsin parem raha tagasi. Mine tea mitme aasta pärast see kontsert lõpuks toimub ja lisaks on mul Richardi huvi üle läinud. 

Olen koroona tõttu nagunii kõik spordivõistluste osavõtutasud korstnasse pidanud kirjutama, nüüd oli siis võimalus midagigi tagasi saada.
Ajee! Väike palgapäev või nii :):):):) Veerand kohaga miinimumpalgaga tööline siis ju :):))

Ainuke piletiraha, mis on veel õhku jäänud, on Celine Dion, aga tema puhul valin ma iga kell kontserdi, kui need 500 eurtsi. Tema on juba varajasest noorusest minu lemmik laulja olnud ja las ma lähen käin seal kontsertil siis ära. Kontsert on lükatud 16.juunile. Saab näha, kas see ka toimub või mitte. Tahaks väga loota, et toimub, siis ju üks punktike minu VUPSE nimekirjast tehtud. Ma ei olegi jõudnud selle kommenteeritud nimekirjaga üldse tegeleda. See tuleb ju nii megagigahüppersupper pikk, et selle kirjutamine võtaks vist terve päeva. Kuna ma olen aeglane kirjutaja, siis isegi kaks! :)
On koolinädal ja siis pole väga aega millegi muuga tegeleda. Tahan ju ometi oivik olla ja oma koolitööd maksimaalselt hästi ära teha/sooritada. Kui eile peale kooli tööasju veel tegema hakkasin, siis see õhtune asjatamine pigistas aju ikka täiesti tühjaks. Täna olin targem ja võtsin arvuti kooli kaasa. Olenevalt tunnist ja tunni teemast sain vahelduva eduga ka nn palgatööd teha. 
Hakkan omale vaikselt süsteemi paikka saama. Kui eelmisel koolinädalal hoidsin põhimõtteliselt kätega pead kinni, sest ma ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen, siis tänane päev näitas, et sellise süsteemiga toimivad asjad väga hästi. Kusjuures ma jõudsin tunni ajal ka kõik konspektid valmis teha, mida ma oleks pidanud muidu peale kooli kodus tegema. 
Edaspidi võtangi arvuti kooli kaasa! Põhimõtteliselt 2 in 1 (kool ja töö) Tegelikult isegi 3 in 1!(kool ja töö ja kodune töö)
See näitab seda, et ma olen täitsa arenguvõimeline! 
Kolmapäeval käisin oma matemaatika tundides ära ja võtsin need materjalid ka Tartusse kaasa, lootuses, et äkki jõuan sellega ka tegeleda. No ega ikka jõua küll! Kott seisab nurgas ja pühapäeval võtan selle sama targalt jälle koju tagasi :) Ei tasu ikka üle oma varju hüpata ;)

Noh, reede õhtu on käes ja mis sa, hing, ikka muud teed, kui lähed poed põhku. Homme on "kurnav" kunstitund tulemas - värviline paber, käärid ja liimipulk ootavad  :):):)



neljapäev, 8. oktoober 2020

Kohusetunne!

Olin, mina, juba voodisse roninud, kui meenus, et üks kohustus on ju täitmata!

Ronin, mina, voodist välja, löön arvutikaane lahti ja hakkasin mõtlema.

Ja mis juhtus? Mitte ühtegi mõtet ei tulnud! :):):) Vot säärane põnev stoori!

On koolinädal ja mõtete jaoks ei ole enam mahtu jäänud. Olgugi, et ma olen ju heade mõtete linnas...

Tänane päev läks üldse kiirelt. Koolist koju jõudes hakkasin sisuliselt kohe tööasju tegema ja nii see aeg läks. Kui asjad valmis sain, oli kell juba 22! Käisin sipsti pesus ja ronisin voodisse. Isegi süüa ei viitsinud! Lootsin õhtul veidikenegi raamatut lugeda, aga mis sa siin ikka loed, kui pooled kohustused veel tegemata!

Täna tegime koolis mikroskoobiga tööd. Panen veidi pilte ja sellest peaks piisama küll, sest sissekanne on ju iseenesest olemas! :):):):):):)

Äädikakärbes

marli

õun

sibul

sammal

Ja veel kord äädikakärbes

Issver-sussver, üks tund jääb uneajast nüüd ju puudu! 
Ma olen see korralik, kes igal ööl ikkagi 8 tundi üritab magada ;)

Vutt-vutt voodisse tagasi!

kolmapäev, 7. oktoober 2020

Kunstihuvilisi? Noorkunstnik Karolin oma Jaapani tegelastega :)

Minu armas tütreke teatas, et ta kavatseb oma Jaapani piltide jaoks instagrami konto teha - reklaamimaks seda, mida ta teeb. Noh, äkki leidub keegi, kes sellise stiiliga pilte omale soetada soovib või midagi... :)

Lubasin lahke loaga tema kunsti oma blogis ka reklaamida. Siit siis mõningad teosed:











Valiku võimalus on ka: pliiats või värv, lõuend või paber, suur või väike jne.

Kui kellelgi tekkis nüüd tõsine soov oma kunstikollektsiooni midagi sarnast muretseda, siis võta aga julgelt ühendust :)


teisipäev, 6. oktoober 2020

Millal see puu pikali kukub?

Kui ma Haapsalust koju sõidan, siis jääb mu pilk ühele puule, mis minu arust kohe-kohe tee peale kukub. Vaatan juba mitu aastat! 

Sellel hetkel mõtlen endamisi: "Millal see puu pikali kukub? Kas keegi teine veel seda puud märganud on? Kas ma peaksin sellest kellelegi teatama? Äkki mõtlen lihtsalt üle?"

Hommikul sõitsin matatundi ja mõtlesin, et kui koju tagasi sõidan, siis teen sellest puust pilti ja uurin nö kõrgemalt poolt, et kas keegi peaks midagi ette võtma või mitte. 

Kusjuures lõuna ajal rääkis üks tuttav samast puust ja ütles, et teda häirib see ka juba mitu aastat. Nii, et ma ei ole siiski üksi, kes selle puuga oma pead vaevab! :):) 

Võtsin kätte, tegin pildi ära ja saatsin oma küsimuse edasi. 

On ju viltu?

EDIT: Sain täna (7.okt) vastuse, et puu ei kuku pikali, sest ta on juba viis aastat sedasi olnud, AGA sellel hoitakse silma peal. Noh, kui see kunagi ikkagi kukub, siis loodetavasti on kannatanuks ainult asfalt ;)

esmaspäev, 5. oktoober 2020

Lugemist rohkem, kui rubla eest!

Lugeda mulle meeldib. 
Üldiselt ikka neid raamatuid, mida ma ise valin, aga praegune seis on nii, et ega ma väga valida saa, sest kooli poolt on meil lugemist rohkem, kui rubla eest.

Ma tunnen südamest kaasa oma kursaõdedele, kellele lugemine ei istu ja kellel selleks väga aega pole. Siinkohal võiks küsida: „Kellel seda aega ikka on?” 
No minul on, sest mul on ju ööpäevas 24 tunni asemel vähemalt 37 tundi! :):)

                             
                                                              naudib ilma :)

Käisin hommikul oma matemaatikatundides ära, tegin kodus söögi valmis ja kella 13 ajal tulin talu juurde. Lugema. Tavapäraselt panen ma tööriided selga ja olen asjalik, aga täna võtsin oma raamatud ja arvuti kaasa ning tulin õppima. Olen teistmoodi asjalik. Kuna ma eelmisel korral jäin oma kodutöödega jänni ja ei saanud üldse midagi aru, siis sel korral olen taktikat muutnud ja ei hakkagi mingeid tähtaegasid vaatama, teen kõikide ainete kodused tööd järjest ära. Mis kaelast ära, see tehtud ja punkt.

Ma olen tegelikult kõik päevad õppinud, mil Tartust tagasi tulin, aga ikka ei paista veel lõppu tulevat! Samas ei peagi paistma, sest ma tahan juba detsembri töödega ka ühele poole saada! :):):)

Mis ained mul koolis üldse on?
Kokku on hetkel kümme erinevat ainet ja nendeks on:

Eesti keel

Inglise keel

Tunnetuspsühholoogia

Arengupsühholooga

Elu mitmekesisus

Keskkonnaharidus

Tervis ja heaolu lasteelses asutuses

Õppimine ülikoolis

Lastekirjandus

Kunst

Võib öelda, et eesti keel, õppimine ülikoolis, inglise keel ja kunst on sellised ained, millega väga vaeva ei pea nägema. Tulevad loomulikust intelligentsist või nii. Juba oskan voolida ja rebida ka :):)
Samas on neljapäeval eesti keele kontrolltöö tulemas ja teemadeks on välted, silbid, sisehäälikud, tähtede nimetused jne. No kes siis ei tea, et L on lateraal; R on tremulant; H on laringaal; K, G ja N on velaarid jne.jne. 
Püha õuduste öö – kuidas need mulle pähe peaksid jääma?! :)

õpib :):):):)

Eks see eesti keele intelligentsus selgub siis peale neljapäevast kontrolltööd. Kui A või B ei tule, siis pistan küll pea liiva alla. Seda sõna otseses mõttes! :):):)

Ütleme nii, et pooled ained on sellised, kus on lugemist väga palju: tunnetuspsühholoogia (minu „lemmik”!:)) lastekirjandus (hetkel on käsil kolm Leelo Tungla raamatut), keskkonnaharidus, arengupsühholoogia ja elu mitmekesisus.

                               
                                                        oktoobrikuu lugemisvara

Aga noh – mis siin ikka – kui lugeda on vaja, siis tuleb lugeda.

Tänane ilm on lihtsalt suurepärane õues õppimiseks. Tunnikese loed, siis lähed jalutad ringi, võtad õuna, sööd selle ära, imetled lindude kolmnurkset lendamist, kuulad puudel lehtede sahinat ja vahelduva eduga naabri muruniidukit (mõeldes seejuures, et endal on õnneks niidetud) ning prantsatad siis rannatooli tagasi, asudes uuesti lugema. Täna käsin raamatukogus, laenutasin keskkonnahariduse tarbeks Schweitzeri „Aukartus elu ees”, lugesin selle läbi, tegin kokkuvõtte ära ja hing on rõõmus küll – jälle üks kodutöö nipsti tehtud! 

Nüüd on hea natuke blogitada. 
Ei teagi, kas viitsin hetkel mõnd teist raamatut üldse lugema hakata. Mõtted on juba nii hajevil...Vist ei viitsi. 
Vaatan parem oma eilse VUPSE nimekirja üle ja hakkan seda kommenteerima. Äkki paari-kolme päeva pärast jõuan kommenteeritud ka. Seal ikkagi 90 rida ja sissekanne tuleb siis ilmselt 7573572034027593737374 km pikkune! :) 

NB! Aga uhke olen ma selle üle, et oma matemaatika jälle ikkagi käsile võtsin ja 10-11-12 klassi teemasid kutsekas õppimas käin. Sel korral alustasin siis suisa oktoobris (septembris oli nii palju muud tegemist ja ei saanud kuidagi ree peale), mitte veebruaris nagu eelmisel aastal, aga nüüd olen ma 100% kindel, et 2021 kevadel lähen ma küll seda eksamit tegema. Nooooooh, kui see koroona nüüd sedasi ei tee, et üldse koolis käia ei saa, siis peab jälle asi poolikuks jääma, sest ise ma küll endale seda selgeks teha ei suuda. Kuna Karolin käib nüüd 10.klassis, siis olen läinud seda teed, et õpin tema õppematerjale ka. Teen läbi kõik ülesanded, mida tema koolis teinud on. Mõnikord ei saa tema aru, siis aitan mina, siis ei saa jälle mina aru ja aitab tema. Päris naljakas. Ma ei tea, kui kaua ja mitu aastat ma selle matemaatikaga veel vatti pean nägema, et kuhugi jõuda, aga ma ei anna alla! :):):) No ma ei imestaks, kui Karoliniga koos ka seda riigieksamit veel teen! 
Tahtsin praegu kirjutada, et kui ma kolme aastaga oma eesmärki ei saavuta, siis annan alla, aga otsustasin ümber - ega ikka anna küll! :)

Lähen võtan nüüd ühe õuna. Noh, see oli lihtsalt teadmiseks või nii :):):)


pühapäev, 4. oktoober 2020

Virge VUPSE - Väljakutsed, Unistused, Plaanid, Soovid, Eesmärgid

Kaks aastat võttis aega, et nimekiri kokku saada - 2017 alustasin mõtlemist, 2018 viitsisin need paberile kirjutada ja 2019 said need siis seinale. Ahhoi!
On näiliselt täiesti tähtsusetuid eesmärke, on ulmelisi ja noh,selliseid täiesti tavalisi. Ühesõnaga seinast seina.


Ma üritasin neid VUPSE seina peal kokku lugeda, aga ei õnnestunud. Mitu korda proovisin, aga ei tulnud kuidagi välja, sest kogu aeg läks järg käest ära - ei tea kust juba lugesin ja kust veel ei lugenud.
Kirjas on need täiesti suvalises järjekorras ja mingit ajagraafikut ma neile loonud ei ole (v.a mõningatele).
Hetkel panen numbrid ainult sellepärast ette, et näha, kui mitu VUPSE´t ikkagi kokku tuleb :):):)

Mis tehtud on, tõmban juba tumedaks ka:
  1. Teen jääaugus  talisuplust
  2. Rapsin selle nimel, et mul oleks 50-aastaselt nii palju passiivset tulu, et ei peaks tööl käima
  3. Kasvatan üles vähemalt viis last
  4. Pean aasta aega päevikut
  5. Laon kiviaia
  6. Jooksen koos lastega marti ja katri
  7. Grillin terve sea
  8. Lendan lennukiga
  9. Joonistan seinale oma suguvõsa sugupuu
  10. Kandideerin Riigikokku
  11. Koon mustrilised kindad ja sokid
  12. Saan poja
  13. Külastan kõiki Eesti teatreid
  14. Veendun, et Surnumeres ei saa uppuda
  15. Lähen Soomaale kanuutama
  16. Kogun 100 tuntud inimese autogrammi
  17. Teen kahe aastaga korda oma talu krundi
  18. Elan aasta täielikult säästureziimil
  19. Magan oma talu pööningul värskes heinas
  20. Reisin sügisel Lapimaale, et loodusvärve nautida
  21. Elan Aasta Siberis või Lapimaal
  22. Osalen fännina Nove Mestos laskesuusatamise MK-etapil
  23. Käin kord aastas perega fotograafi juures
  24. Jooksen maratoni
  25. Tulen Eesti meistrivõistlusel poodiumile
  26. Pildistan virmalisi
  27. Osalen fännina Eurovisiooni lõppvõistlusel
  28. Istutan oma talu krundile vähemalt 50 puuliiki
  29. Läbin Otepää triatloni (1,9 + 90 + 21,1)
  30. Rajan turismitalu, kuhu linnainimesed saavad maale vaikust nautima tulla
  31. Lapsendan kaks last
  32. Ostan Haapsallu Posti tänavale maja, mille alumisele korrusele teen käsitööpoe ja ülemisele oma kontori
  33. Käin Celine Dioni kontserdil
  34. Lähen seljakoti seiklusmatkale (a la võistkonnad võistlevad, kes näiteks esimesena hääletades Gruusiasse jõuab)
  35. Rajan oma tallu mõne istanduse
  36. Õpin selgeks kitarri
  37. Maalin oma talu krundist ühe pildi
  38. Korraldan vanadele kamraadidele kokkutulekuid
  39. Õpin malemängu korralikult selgeks
  40. Ehitan 90% taaskasutusena aiamajakese
  41. Panen Ruubiku kuubiku ühe minutiga kokku
  42. Restaureerin talu kõrvalhoone, et sellest saab hiljemalt viie aasta pärast mõnus suvepesa, kus end laadimas käin
  43. Hakkan taimetargaks, sest usun endiselt loodusjõusse
  44. Õmblen omale pulmakleidi, sest ma ju ikkagi abiellun :)
  45. Lähen lastega kalale ja keedame püütud kaladest uhhaad
  46. Elan aasta ilma telefoni ja arvutita
  47. Osalen pealtvaatajana olümpiamängudel
  48. Lähen võhivõõrana kellegi pulma
  49. Astun ülikooli
  50. Proovin laskesuusatamise ära
  51. Reisin igal mandril vähemalt ühte riiki
  52. Korraldan ühe ägeda ekstreemjooksu
  53. Saan endale maakivist keldri
  54. Rajan väikese puidufirma
  55. Külastan Auschwitzi koonduslaagrit
  56. Koostan oma talu taimedest herbaariumi
  57. Võtan koera (kui talukrundile aia ümber saan)
  58. Kirjutan lasteraamatu
  59. Kasvatan seemnest vähemalt 10 taime
  60. Lähen talvel telkima
  61. Käin koha peal vaatamas korv-,võrk- ja jalgpalli Eesti maavõistlusi
  62. Matame tüdrukutega 30 aastaks maa sisse ajakapsli
  63. Õmblen rahvariided
  64. Ostan sapaka või muhu ning vuntsin ta üles
  65. Osalen PÖFF-il
  66. Villin koduveini
  67. Lähen tantsukursustele
  68. Loen läbi kõik oma raamatud
  69. Osalen vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul
  70. Lähen käed taskus viimase hetke reisile
  71. Osalen üldlaulu- ja tantsupeol
  72. Teen taaskasutuspoe või kirbuka
  73. Lähen kolmeks kuuks kariibi-reisile
  74. Saan juristiks
  75. Hakkan hoidiseid vaaritama
  76. Läbin metsas mõne ellujäämiskursuse
  77. Pildistan talvepakasega rabas tõusvat päikest
  78. Rajan lastelastele oma Bullerby
  79. Läbin Tartu suusamaratoni (63 km)
  80. Kirjuta ühe laulu
  81. Müün maha või jagan laiali ebavajaliku träni
  82. Sullistan Islandil kuumaveeallikas
  83. Reisin saarele, kus on puutumata loodus
  84. Panga linnaosast saab Eesti kõige lastesõbralikum küla :)
  85. Ehitan palkidest parve
  86. Ostan matkabussi ja lähen Euroopa reisile
  87. Õpin viljapuid pookima
  88. Läbin jalgratta-matkana Eesti väikesaared
  89. Läbin täispika triatloni (3,8 + 180 + 42)
  90. Elan aasta ilma auto, telefoni, arvutita ja nii väikeste kuludega, kui võimalik (põhimõtteliselt korduvad nr 18 ja 46)
No ei saanud 100  kokku! Ei saanud!

Võiks öelda, et umbes 50% on sellised, mis on lihtsalt kättevõtmise asi, 20% puhul peab natuke pingutama, teise 20% puhul tuleb kõvasti pingutada ja 10% jääb ilmselt ulmevaldkonda, mille realiseerumist me ei näe.

Ma mingi päev võtan aja maha ja kirjutan need lahti ka, siis saab mu aju keerdkäikudest rohkem aimu :):):):)

laupäev, 3. oktoober 2020

Kuidas pohlatamine väsitada võib!

Hommikul olid mul oma päeva osas selge plaan - esmalt tuunime Karolini lauda (mida me oleme juba terve kuu tuuninud, aga ikka tuunitud ei saa!) ja seejärel lähen talu juurde trimmerdama. 

Pärast seda, kui Karolin oma endisest toast minu magamistuppa ära kolis, siis läks ta sinna ilma kirjutuslauata. Ta leidis, et seda ei ole vaja kuna õpib voodil. Ok, kui ei taha, siis ei taha - laud sai juppideks tõmmatud ja minema viidud. Nüüd Karolin leidis, et tal siiski oleks lauda vaja. Kuna ma olen omale kuurialuse igasugu kraami täis vedanud, siis pakkusin talle ühte suurt täispuidust lauda. Vaja natuke lihvida, värvida ja sobiks ideaalselt. Karolinile hakkas see laud kohe meeldima ja ta võttis suure hurraaga selle lihvimise ka ette. Mingil hetkel lihvimine aga rauges, sest muud toimetused tulid vahele ja meil kummalgi polnud eriti aega selle lauaga tegeleda.  Ütlesin juba Karolinile, et lihtsam on vist uus laud osta. Tema ei andnud alla ja andis teada, et tahab just seda lauda.  Eile jõudsime oma järjega lõpuks nii kaugele, et vedasime selle kolaka koju ära. Kuna laud oli vaja vedada kolmandale korrusele ja ma ei tahtnud, et Karolin oma noort naba välja venitaks, siis kutsusin õe appi. Kui lauaga ükskord ülesse olime jõudnud, siis oli otsaesine higipulle täis nagu oleks jõhkrat trenni teinud. 

Täna hakkasime lauda siis lähemalt uurima ja leidsime, et siit oleks veel vaja lihvida ja siit ja siit ja siit. No kurat ega me sellega nüüd uuesti alla ka ei hakka ju minema! Rõdule ka ei päästa, sest ukseavad on kitsamad kui laud. Mis üle jäi? Otsisin kõik oma töövahendid välja ja keerasin laua põhimõtteliselt algjuppideks lahti. Õnneks vanakooli laud ja oli võimalik seda lahti kruvida! Tagantjärele mõeldes - miks me kohe seda lahti ei kurvinud, ah-mis? Nüüdseks kõik vajalik lihvitud ja homme tegeleme siis peitsimise/värvimisega.

Kuna ilm oli ilus, siis plaanisin ülejäänud päeva talu juures veeta - panin omale nö taluriided selga, turvakingad jalga ja olingi põhimõtteliselt talutöödeks valmis. Aga mis tuli välja? See, et õde tahtis pohlale minna ja mina ei saanud ju ka siis ometi tööd tegema jääda. Kuna tema oli juba autos ja liikus metsa poole, siis mul oli see rõõm, et Johanna peale pakkida ja samuti liikuma hakata. Eeldasin, et käime suts metsas ära, jõuame paari tunni pärast tagasi ja ei hakanud seepärast isegi riideid ära vahetama. Kes mind seal metsas ikka vahib? Reaalsus oli see, et kui Tuksis oma pohlad ära olime korjanud, siis käisime nii Spithamis, kui ka Dirhamis mere ääres. Õde oli toidukoti kaasa ostnud ja Dirhamis tegime mere ääres isegi väikse pikniku. Nii ma siis olin oma turvakingade ja tööriietega nagu talutüdruk muiste  :):):)

Mets punetab

Spithami rannik

Dirhami

Millimallikad


Mida muud ikka joonistada :)

Koju jõudes olin täitsa laip ja tundsin, et ma ei viiiiiiiitsi mitttttttte midagi teha. Käsingi pesus ära ja pakkisin end diivanile. See metsas käimine väsitas palju rohkem ära, kui talu juures töö tegemine. Eile mässasin seal terve päeva, saabusin 20 ajal ja tulin ikka hulga värskemana tagasi, kui täna. 

Tänane trimmerdamine jäi küll ära, aga eile sain vähemalt niidud tehtud ja selleks korraks jälle tehtud:



Astrid

Astrid

Imeline sügis



Prints :)

Toituvad mõlemad