Total Pageviews

Sunday, May 31, 2015

Janeli lasteaia lõpetamine

Läbi see lasteaed!

Reedega lõppes Janeli lasteaed.

Terve selle aasta jooksul tuli mul temaga pidevalt kakelda selle üle, kas ta jääb lõunauneks lasteaeda või mitte.
Nüüd pole enam kakelda vaja. Vähemalt selles küsimuses mitte ;)
Küll tulevad uued teemad, mille pärast kakelda - ma üldse ei kahtlegi selles.

Väga tore lõpetamine oli. Sai palju kingitusi ja torti ka.
Kuna meil Johannat kuhugi panna ei olnud, siis oli tema ka kaasas:

Peole, peole

Selles mõttes pidas ta ennast korralikult ülevalt, et ei vingunud, kräununud ega karjunud.
Küll aga tahtis ta aktuse ajal kogu aeg Janeli juurde minna.
Kui sinna minna ei saanud, siis hakkas kerget joru lahti kiskuma.
Käisingi aeg ajalt temaga saalist väljas, aga nii kui saali sisse läksime, siis kippus ta ikkagi õe juurde.
Kuna Janeli istus äärmisel pingil, siis ta jooksiski aeg ajalt õe juurde ja oli selle üle megagigahüpper õnnelik:


Eks see veidi totter oli, kui ta sinna sülle ronis, aga mõlemad olid see-eest õnnelikud ja kedagi nad tegelikult ei seganud.
Maailmas on palju hullemaid asju, mille pärast muretseda, eksole ;)

Suurem õde võttis väiksema enda tiiva alla

Õhupallid (koos soovidega) lendu ;)

Kingituseks sai põhimõtteliselt väikse stardika kooli jaoks - paberid, pliitsid, vildikad, liimid, käärid ja muu selline kraam. Minu arust vägagi OK kingitus. 

Selline stardikas siis ;)

Õhtul sõime kodus natuke torti, jõime śampust ka ja oligi päev kenasti õhtasse saadetud ;)



Tahaks seda dinosaurust!

Miks ma seda võtta ei tohi?!


Friday, May 29, 2015

Vastuvõtt koolis

Läbi hakkab see kooliaasta saama!
Algab minu kauaoodatud vaheaeg :D :D

Täna oli õhtu, kus sai koolis käia ja uhkust tunda, et laps hästi õpib ;)

Iga kooliaasta lõpul korraldatakse vastuvõtt nendele õpilastele (ja vanematele), kes on õppimises tublid olnud ja kes üleüldiselt kooli eest väljas on olnud.

Tänukirjad ja märkmik 

Natuke suupisteid ka - nämm-nämm

Väga vinge, et lapsi sedasi tunnustatakse ;)

Vaatan praegu, et ma, Aasta Emana, pole lapsest isegi mitte pilti teinud, kus tal tänukiri ja kingike käes oleks! :) Seega ei saa pilti riputada...

Õnneks ema-tütre pilt sai siiski tehtud ;)



Karolinil on tunnistusel muidu kaks nelja, ülejäänud viied.
Mina olen sellise tunnistusega isiklikult väga rahul. Kui kooliaasta algas, siis nägin temaga ikka väga kõvasti vatti. Õppimisele kulus ikka tund või kaks.
Eesti keeles oli näiteks sulghäälikutega üsna suured probleemid, sest soome keeles kirjutatakse ju hoopis teisiti ja kui oled juba kolm aastat ikkagi soome keeles kirjutanud/õppinud, siis jäi midagi ikka külge ka.
Aga noh, selle kooliaasta jooksul asi paranes ja tunnistusele tuli eesti keel koguni "5".
Matemaatika ja kehaline olid need, mis "4" tulid.
Matast saan ma veel aru, aga kehaline?! :):):):)
Pole vist minu laps :D
Kui ema on eluaeg kive loopinud ja puu otsas roninud, siis tuleb vist eeldada, et sellised omadused saab laps rinnapiimaga endale automaatselt kaasa.
Aga võta näpust - ei saa ;)
Tegelikult oli see juba väiksena näha, et Karolinist mingit atleeti ega sportlast ei tule. Kui turnikule oli vaja ronida, siis pidin ikka tagumikust lükkama, muidu olekski ronimata jäänud.

Janeli seevastu ronib nagu ahv. Lippab ja jookseb nii, et õpetaja kauples teda juba praegu 1.klassi eest võistlema. Kauguses hüppas 2,81 m, palli viskas 16 m ja 400 meetri puhul pean ma tubliks tulemuseks juba seda, et ta selle üldse läbi jooksis ;)


kaugust hüppamas - elu esimene võistlus ;)

400 m - elu esimene staadioniring ;)



Johanna, oma kahe elatud aasta kohta (no, kohe-kohe saab 2-aastaseks), on samuti kehaliselt üsna aktiivne - jookseb oma pisikeste sammudega nagu õmblusmasin; ronib nii kividel, redelil, kui ka mujal, kus vaja poleks;  hüppab ja jookseb batuudil - enne väsin mina ära, kui tema! Kui mina julgengi batuudile vahel maha istuda, siis tema kamandab kohe püsti a la et joosta on vaja! :)
Kusjuures ta hoiab suurepäraselt tasakaalu ka.

Kooliaasta on õppimise osalt igatahes lõppenud. Nüüd käiakse ekskursioonidel, matkadel ja võetakse muidu vabamalt.

Janelil on ka homme viimane lasteaia päev - taas pidu.

Ülehomme on Johannal sünnipäev - ja veel üks paarti.

Taas üks kiire nädalalõpp.

Kirjutada oleks oi-oi, kui paljust, aga aeg on see, mis kirjutamist takistab. Praegu ka varastan une arvelt. Kell on kohe-kohe kaks ja ma peaks ammu voodis olema ning kolmandat külge keerama.

Täna sai Abbil muide selle aasta neljas niitmine juba tehtud. Kuna pidu tuli vahele, siis jäi niitmine pooleli - sutsuke jäi veel niita. Mõtlesin alguses, et käin sips peol ära ja lähen niidan edasi.
Pidu venis aga suhteliselt pikaks ja saime seal alles 21:00 ajal tulema.
Arvake mida - koju jõudes vahetasin riided ja läksin ikkagi niitma :):):)

Tagasi jõudsin 23 ajal!
Ei selle maainimese elu ole kerge :D


Wednesday, May 20, 2015

Kui mõnelt perelt on otsustatud lapsed ära võtta, siis see on otsustatud ja punkt!

Lisan siia copy-pastega sissekirjutuse ühest teisest blogist.

Seda perekonda on mitu korda telekast näidatud ja paljudel vaatajatel on seoses sellega ka väike ettekujutus olemas.
Jah, nad on võibolla natuke lihtsameelsed ja oskamatud, aga mitte narkomaanid ja joodikud, kelle peredes elab lapsi, kuid keda päästma ei tõtata.

Mina pean omalt poolt lisama, et kui töötasin politseina, siis nägin lapsi, kes kasvasid ja elasid väga hulludes oludes (vähemalt minu jaoks) ja ometi midagi ette ei võetud. Ainuke lause mis anti - oli "Sotsiaalametnik on pere olukorrast teadlik". Ja oligi kogu moos!

Perekond, kellest blogis kirjutatakse, on ehtne näide selle kohta, et kui kusagilt "kõrgemalt" poolt on otsustatud, et lapsed tuleb ära võtta, siis ka tuleb.
Eriti veel siis, kui teatakse, et inimesel puuduvad teadmised/oskused oma perekonda kaitst, tal puudub raha ja võim, ta on natuke kergemeelne. Ilmselt arvatakse, et temaga võib teha seda, mida ise tahetakse.
Ma pean ära mainima, et praegusel ajal see peitmine, susserdamine ja varjamine nii lihtne enam ei ole.
Elame interneti ajastul, kus pooled inimesed kirjutavad blogisid ja tänu millele jõuavad paljud probleemid ja mured rahvani.

Me kõik peame tähelepanu pöörama sellele, et asjad paremuse poole liiguksid, et ka need saaksid abi, kes ise enda eest seista ei oska või saa.
Lihtne on pead liiva alla peita ja teha nägu nagu midagi poleks juhtunud, sest MEIEGA seda ju ei juhtu.
Iial ei või teada, millal meiega midagi toimuma võib hakata...

Head lugemist ;)

Euroopa Liidu „lastekaitsmise“ esimesed vägiteod Eestis
Ametlik lasterööv
Kohtun Heikiga (Heiki Treieriga) Kristiine keskuse ühe kohviku vaiksemas nurgas, Ta on lüheldast kasvu, kaenlas kiirköitja, mille vahelt tuleb välja, silma järgi hinnates, umbes kümne sentimeetri paksune paberite paak. „Nad tahvad mind hävitada, tahvad hävitada, keegi ei aita, igapäev tuleb mingi uus matakas…“. Heiki räägib ja näeb välja, nagu inimeselaps, kellele on kõnniteel autoga otsa aetud. „ Siin see on, siin…“ , ta ulatab mulle varem väljaotsitud paberi, „Tiia tapmine on nüüd Euroopa Inimõiguste Kohtus“.
Mis siis juhtus? See ei saa olla võimalik, et lastekaitsjad tapavad lapsi. Küsin Heiki käest kuidas kogu see lugu alguse sai? 2010. aasta novembris kolis Treierite pere Mustamäelt Lasnamäele. Varem oli elatud Amblas, kuid pereisa ja -ema jäid mõlemad töötuks ja kolisid linna. Treierite pere nukras saatuses pole midagi erakordset. Selline saatus tabas tuhandeid ja tuhandeid Eesti peresid, pärast seda kui Euroopa Liit oli hävitanud oma käsilaste abil Eesti tööstuse ja põllumajanduse, sajad tuhanded eestlased jäid ilma elatusallikaist, Treierite pere nende hulgas. Linnaõnn ei naeratanud: pereisa jäi haigeks, ema Siiri hoolitses laste eest, keda perre oli selleks ajaks sündinud viis. „Ambla lastekaitsest anti meile kaasa igati positiivne iseloomustus, oleme pikemat aega seaduslikus abielus, kõik lapsed on ühised. Nüüd on see kõigist kohtutoimikutest kadunud. Olime uues korteris saanud elada vaevalt kuu”, meenutab Heiki, „kui uksele koputasid lastekaitsjad, tulid ise sisse, käisid mööda tube ringi, üks lükkas last põlvega. Mina imestasin, kes see siis niimoodi teeb ja sellest aitas. Toppisid meile peretoetajad. Ma alguses ei saanud aru, et need olid nende (lastekaitsjate) käepikendused, käisid selleks, et valetada kokku mida vaja: toad mustad, lapsed räpased, jooksevad palja jalu toas, seljas ainult T- särk. See vale käib kõigist kohtutoimikutest läbi. Meist Siiriga tehti elajad”. Tõde paistab olema esimene ohver selles loos. Ametnikud, kohus, komisjonid, ekspertiis valetasid kokku seda, mida neile vaja, mis oli tegelikult, ei paista kedagi huvitavat.
„2011. aprilli lõpus läksin linnaosa valitsusse, ütlesin, teeme ümarlaua, räägime suud puhtaks, mida need lastekaitsjad lõpuks tahavad ja mida need peretoetajad lõpuks tavahad. Mulle vastati ainult, võta sealt seina äärest luud ja hakka pühkima. Täpselt nende sõnad. Kahe nädala pärast tulid lastekaitsjad tagasi, koos politseiga. Oli 19. mai 2011. Olime kogu perega rahulikult kodus. Lapsed mängisid. Kostis koputus uksele. Tegin lahti ja imestasin. Neli politseinikku ja kolm lastekaitsetöötajat trügisid kohe sisse ja kamandasid umbes nõnda: „Pange lapsed kohe riidesse! Me viime nad ära!” Noorem tütar (4 a.) hoidis mu selja taha ja karjus, et tema kodust ära ei lähe. Politsei eraldas mu lastest: surus mu vastu teise toa otsa. Aktsioonis osales kaks politseiekipaaži. Viskasid need valet täis paberid laua peale: toad mustad jne. Kogu lugu”.
Iga nädal käisime neid vaatamas, lapsed nutsid ja tahtsid koju
„Kell kolm olin õiguskantsleri ukse taga. Ametnik Aare Heinomägi rääkis minuga. Õiguskantsler lihtsalt lasi poolteist kuud minna ja siis algatati kohtumenetlus. Siis aga vastas, et ei saa sekkuda s o Õiguskantsler ei saa sekkuda, sest käib kohtumenetlus. Käisin Lastekaitseliidus, Sotsiaalministeeriumis, kõikjal laiutati käsi: ei saavat midagi teha. Minuga rääkis seal Tõnu Poopuu- laste ja perede osakonna töötaja, täpse ametinimetusega „laste õiguste juht“. Tahtsin vaid sõltumatut komisjoni, et hinnata kodust olukorda: kas siin on võimalik lapsi kasvatada. Keelduti. Siiri käis sotsiaaltöötaja Airi Vaaderpalli juures, näidati paberit, me ise olevat lapsed ära andnud– vabatahtlikult.
Lapsed viidi Mustamäele ja Koplisse. Õed ja vennad lahutati üksteisest. Ühed viidi linna ühte, teised teise otsa– ühed Kopli, teised Mustamäele. Tauri viidi laste aiast, öeldi lähme autoga sõitma ja viidi minema. Kõige noorem, kes minema viidi oli 11 kuune. Kõige vanem oli Tauri. Otsisime lehtedelt ja televisioonilt abi. Televisioonis näidatigi. Nimetati lapsi ees- ja perekonnanimega, mis õigusega? Öeldi, et on eluheidikud. Lapsed ja eluheidikud, nad pole veel jõudnud elama hakatagi, juba on heidikud. Lastele on vaja täiskasvanute hoolt ja tuge, mitte kuskilt väljaheitmist, elust või ma ei tea kust kohast veel?
Iga nädal käisime neid vaatamas, lapsed nutsid ja tahtsid koju”. Ametnikud oleksid võinud pisitütre elu päästa, aga ei teinud seda.
Sülelapserööv ja surm
Lugu võttis halva pöörde. „28. juulil 2011, kui sündis perre veel üks uus ilmakodanik– väike tütar ja sai nimeks Tiia. 30. juunil sisenesid Pelgulinna sünnitusmaja palatisse lastekaitsjad ja nõudsid, et pereema annaks ära oma kolmepäevase vastsündinu. Kui heaga ei anna võtame jõuga. Ta kaitses oma last nii, kuidas jaksas. Kohale jooksis sõeluuringute arst Thea Murumaa, kutsuti ka politsei. Lõpuks saabus ka kaks politseinikku käeraudadega. Heitlus oli kestnud juba üle tunni, kui lõpuks sünnitusmaja õde tõukas lapse ema ja rabas kohe imiku enda kätte. Ema jooksis neile järele, kuid nad said enne lifti. Ta sõitis teise liftiga alla, aga lastekaitsjad olid koos imikuga politseiautos ja sõitsid minema– täielik inimrööv. Siiri oli pärast seda jubedas masenduses, rinda polnud kellelegi anda, kuigi laps seda eriti vajas, eriti esimestel elukuudel ja seda enam päevadel. Seal oli teisigi emasid oma tillukestega. Traumeeriti kõiki. Miks, ja veel nii jõhkralt?
Järgmisel päeval näidati meile last, ka siis ei lubatud emal oma lapsele rinda anda. Oli tugevasti teki sisse mähitud, ei saanud käsi ega jalgu liigutada. Kasvataja jutu järgi oli lapsel kõht lahti. Enne oli tal kogu aeg kõht korras olnud. Kohtumine kestis pool tundi, järgmine kohtumine lubati alles nelja päeva pärast. Isegi loomi ei kohelda niiviisi, neid kaitseb vähemalt loomakaitseseadus.
Käsime väikest nii sageli vaatamas kui lubati, vähemalt kaks korda nädalas. Teised suuremad lapsed ei näinud oma väikest õde üldse. Nad olid teises lastekodus luku ja riivi taga. Laps jäi kiduma, ema rinnapiimast jätsid lastekaitsjad ta ilma. Kuidas võib olla nii julm? Olime väga mures.
Siis korraga keegi helistas lastekodust, rääkis poolvene keeles, teie tütar on surnud ja pani toru ära, ei mingit selgitust, ei vabandust. Ametlikult öeldakse, et oli õnnetusjuhtum, laps lämbus ära. Ette oli nähtud ööpeävaringne jälgimine. Kella kahe aja oli vaatamas käidud ja kella kuue ajal oli surnud, keegi polnud teda vahepeal jälginud. Temaga tehti ju igatsugu katsetusi ükski toit sees ei seisnud, ema piimast jäeti ilma, kolme päevaselt võeti ema juurest ära. Tiia suri 3. märtsil 2013, nüüd on sellest kaks aastat. Politsei mingit uurimist ei alustanud, ise algatasime kriminaalasja”.
Küsisin kas talle üldse tütre surmatunnistus anti? Anti küll. Palusin seda näha. Heiki soris tükk aega paberihunniku sees, aga lõpuks leidis. Surmapõhjus: „Maosisu aspiratsioon hingamisteedesse“. Kui keegi oleks lapse juures olnud, oleks ta suudetud päästa. „See on kuritegelik lohakus. Kui oleks kodus olnud, oleks 100% elanud”, on Heiki kindel. „Politsei ja prokuratuur vastasid õnnetusjuhtum, kõik mätsiti lihtsalt kinni. Matusekulutused pidime ise kandma. Ainult komisjon moodustati eesotsas aselinnapeaga Merike Martinsoniga. See ei jõudnud kuhugile– ikka õnnetusjuhtum. Seda oleks pidanud uurima erapooletult, uurima oleks pidanud prokuratuur, mitte süüliste endi tehtud komisjon. Ainult politsei ja prokuratuur uurivad selliseid asju”.
Rahvuslaste Tallinna Klubist olime viiekesi Heikil pisitütre mulda sängitamisel abiks. Pärast matuseid helistati mulle lastekaitsest, helistaja ei öelnud oma nime, vaid püüdis Heikist ja tema perest maalida võimalikult musta pildi. Lõpuks arvas, et me peaksime aitama Heikit kasvatada. Raske oli aru saada, mida taotles tundmatuks jääda soovinud helistaja, vähemalt tema mõtlemine oli äärmiselt nõukogulik.
Kui see seltskond, kes ise end „lastekaitsjateks“ kutsuvad, ei suuda või ei taha selgitada välja, kes on süüdi Heiki pisitütre surmas, siis langeb surmasüü kõigi asjaosaliste peale ja tuleb neid kutsuda lastetapjateks– Lasnamäe lastetapjateks. Tapmisega seotud asjaolude varjamine ja mahavaikimine on kuriteo varjamine.
Riigikohtu otsus on vaid õhk
Lootuskiir leidis siiski tee Treierite perre. Riigikohus võttis nende edasikaebuse arutada ja tegi ka otsuse. 14.11.2012 leidis Riigikohus: „Tühistada Harjumaakohtu 28. novembri 2011 aasta ja Tallinna Ringkonna kohtu 10. aprilli 2012 aasta määrused, /-/ asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäeva elu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks ei anna iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigus täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada“ , et lastekasvatamine peab toimuma vanemate juures kodus, tuginedes pereelu puutumatusele. Perele oli see suur võit, lapsed lastigi lastekodust koju. Pere oli õnnelikult jälle koos. Kuid seda suurt rõõmu ei jätkunud kauaks. Kiusajad kogusid end ja pöördusid samas asjas, milles Riigikohus oli otsuse teinud uuesti alama astme kohtusse. Viimane siis otsustas 27.06.2014 „lõpetada laste perre lubamine“. Jah, te lugesite õigesti, alama astme kohus sisuliselt tühistas Riigikohtu otsuse ja seal ei olnud sõnagi enam perekonna ja eraelu puutumatusest. Tsiviliseeritud maailmas kuulub kõrgeima kohtu kohtuotsus kõigile viivitamatuks täitmiseks. Kohtukorraldus peab toimima. Võib ju kalduda retoorikasse ja küsida, milleks see Riigikohus üldse on olemas, kui tema otsus ei tähenda midagi? Kui see on õhk lastekaitsjatele ja alama astme kohtule. Ainult see „õhk“ läheb meile maksumaksjaile väga kalliks maksma. 2013. aasta eelarves kulus Riigikohtu tegevusele 4,5 miljonit eurot, kümne aastaga ei tee see 45 miljonit, vaid märksa rohkem, sest kulud samuti kogu aeg kasvavad. Kas seda ei ole natuke palju palja õhu eest?
Rootsi õiguskorralduses on kindlad põhimõtted, tegelikult need põhimõtted on olemas ja samad terves tsiviliseeritud maailma õiguskorralduses, üks nendest kõlab, et ei saa alustada kohtumenetlust asjas, milles on juba kohtumenetlust alustatud või on kohus langetanud oma otsuse.
Kuidas sellest siis aru saada, kui näiteks kolm eri kohut algataks süüasja ühe ja sama süüaluse vastu. Ühes mõistetaks õigeks, teises kõrgeim karistusmäär, kolmandas tehtaks hoopis kannatanuks ja makstaks hüvitist? Vaat, see oleks õigus ja/või selle mõistmine!
Lastekaitsjad asusid taas ahistama Heiki ja Siiri Treirite peret, kui pere oli kodus siis murtsid sisse, kõigile jahmatuseks, perekonnale kuuluvasse korteri ja viisid lapsed endaga kaasa. Sündmus on videona salvestatud ja igaühele vaadatav. Poeg Tauri, kes keeldus kaasa minemast lastekaitsjatest lastetapjatega, viis politsei vägivaldselt minema– aluspesu väel.
Kohtupaberites ei säästeta sõnu, kirjeldamaks millises mustuses ja kasimatuses pere ja lapsed elavat. Videos nähtud korter oli puhas ja hoolitsetud. Lauri Õun: „Alles jäänud lastel on kõht täis, korter on koristatud, mänguasju hoitakse eraldi kastides, lastele on eraldi riiete kirst – kõik laste vajadused on täidetud. Vanemad on laste suhtes suunavad ning juhendavad neid. Seda nägin oma silmaga”. Heiki Treier: „Ometi oli meie pere täiesti normaalne pere, kus pole joodikuid, narkomaane ega kaklusi. Lapsi ei alandata ega ahistata. Vanemad armastavad oma lapsi. Elame uues korteris.”
Tauri on öelnud, et lastekodus piinatakse teda ja tema õdesid ja vendi. Videos ta karjub ja hüüab appi kui lastetapjatest „lastekaitsjad“ tema kleenukesi käsivärsi väänavad ja mööda asfalti lohistavad.
Ülalmainitud video võib leida näiteks: http://www.vanglaplaneet.ee.
Omakäeline ja omavoliline sissemurdmine kellegi eluruumi on kuritegu, isegi kui seda peaksid tegema lastekaitsjatest lastetapjad ja politsei.
Uued uskumatud arengud
Lapsed vägivaldselt ja õigusvastaselt röövinud, ei lasknud lastekaitsjad käsi rüppe. Treierite pere lapsed allutati millegile nimega „ambulatoorne kohtupsühhiaatriline, kohtupsühholoogiline komplekseskpertiis”, mis määras Taurile, Triinule, Teelele, Tarvile ja Timmole „raske puude”. Kohtutädid panid lastele kaasa elu alguseks teemoonana „lollipaberid”. Huvitav mida nad sellest arvaksid kui keegi nende endi lapsed parandamatuteks lollideks kuulutaks. Vähemalt ärgu rääkigu rohkem lastest hoolimisest.
Peale selle „eskpertiis” leidis et lapsed on lastekodus „kiiremini arenunud”. Huvitav kuidas võib midagi sellist väita või selle peale tulla, sest keegi ei ole näinud ega saanudki näha, kuidas nad vanemate juures kodus oleksid seda teinud. Kodus said nad olla vaid lühikest aega.
Sama lõigu lõpus seisab, et „Tauri õppis tavakoolis Pääsküla Gümnaasiumi väikeklassis, saades häid hindeid”. Kuidas saab lapsele, kes õpib tavaliste laste tavalises koolis headele hinnatele määrata „raske puude”?
Kuid sellega veel ei piirdutud, hakkas toimuma järjest uskumatumaid asju. Pereisa Heiki enda vastu algatati hoopis kriminaalasi. Ta ei suuda uskuda oma silmi ja kõrvu. Ta olevat peksnud oma lapsi püksirihmaga. „Ma pole neid kunagi löönud ei püksirihma ega millegi muuga. See on täielik jama, täielik vale. Ma pole löönud mitte ühtegi neist. Kuidas ma saingi neid lüüa, nendel päevadel kui väljamõeldud kuritegu olevat toimunud, näidati lapsi mulle ainult läbi klaasi”. Aga see „tühine“ asjaolu, paistab, et ei huvita selle sürrealistliku hullumeelse loo juures mitte kedagi. Saksa kirjanik Franz Kafka on kirjutanud terve rea raamatuid, aga tundub, et Eesti paroodiariigi tegelikkus teeb kaugelt silmad ette tema maailmakuulsatele lugudele. Raamatud „Der Prozess“, „Das Schloss“ ja „Amerika“ olevat ka eesti keelde tõlgitud. Lugesin neid saksa keeles. Kui on emakeeles olemas– soovitan kõigile, avavad suurepäraselt meie aja manduva kultuuri olemust.
„Nüüd viidi lapsed lastekodust kohtuuurija juurde. Kes neid töötlema hakkas kõigi täiskasvanule teada kavaluste ja alatustega– tunnistagu ainult, et isa on neile püksirihmaga nähvanud. Lapsed muidugi vastu, et isa pole neid löönud. Nüüd muutus uurija väga kurjaks, kord jälle väga lahkeks, et eesmärgini jõuda, oma suunavate küsimustega. Lapsed väsisid, kaua väikesed inimesed suudaksidki sellisele lõputule pinnimisele vastu pidada. Pealegi lubab uurija, et seda salvestust ei näidata mitte kellelegi. „Läheb siia minu juurde šeifi ja siia ta jääb“. Näidatakse aga küll ja kohtuistungil, kus prokuröri Saskia Kase süüdistamisel mõistis kohtunik Janika Kallin mind süüdi kuriteos– laste peksmises. Ma olevat neid püksirihmaga löönud”. Kõik asjad siin maailmas ei lähe igakord hästi ja igakord õieti. Kui pereisa Heiki olekski löönud, siis poleks see kuritegu, sest temalgi on vastutus oma lastest tublid inimesed kasvatada. „Olin kohtu poolt varem karistamata siis anti seekord veel tingimisi – 8 kuud vangistust pooleteise aastase katseajaga. Minu nimi on vaja ära määrida, kriminaaliks on vaja teha, et ei oleks enam õigust lapsi tagasi nõuda. Ma ei tohi Eestist lahkuda, huvitav miks meil on Euroopa Liit? Euroopa Liidu piires võivat iga inimene liikuda“, imestab Heiki. Kellegi süütu inimese süüdi lavastamine on iseenesest raske kuritegu, näiteks, saamaks temalt kätte vara, kinnisvara, ettevõtet koos selle turuosadega või nagu siis praegusel juhul, lapsi. Teinekord kutsutakse seda eesti keeles justiitsmõrvaks või kohtulavastuseks. See ei ole enam pahandust teinud lapsele püksirihmaga äsamine, vaid inimõiguste rikkumine, aegumatu inimsusvastane kuritegu. Milleks see kõik tunnen huvi? „Nad saavad ju raha, ühe raske puudega lapse asenduskoju võtmise eest makstakse 1400 euri kuus, meie lapsed, kokku teeb see 7000 kuus”
Lapsi mürgitatakse lastekodus vaid täiskasvanuile mõeldud meelemürkidega
„Protsessi“ käigus, millele vasteid tuleks otsida sügavast nõuka- või staliniajast, alandavad ja solvavad ametnikud kannatanud ja tagakiusatud suurperet. Näiteks teatakse, et neil polevat rohkem „normaalintellektiga” lapsi, kui üks ainus. Pereisa avastas oma jahmatuseks kohtutoimikust, et tema lapsi uimastatakse lastekodus närvimürkidega. Õhtul antakse Triinule ja Teelele 5 milliliitrit dazepami, et nad valjuhäälselt koju vanemate juurde ei kipuks. Uksed ja aknad kästakse ööseks kõvasti kinni panna, et lapsed ei saaks põgeneda ega vanemad oma lapsi päästma tulla. Heiki: „Lastekodus on kapi otsas vits, mis ka käiku läheb, kui vaja, muidugi seal ei ole see mingi kuritegu, sellest olidki kriimud Tarvi säärtel”. Inglis- ja prantsuskeelsest Wikipediast selgub, et dazepam või ka diazepam on tegelikult kurikuulsa valiumi kaubanduslikud nimetused. Sellesama valiumi, mida kasutatakse paljude vaimsete häirete leevendamiseks ja mille uimas enamus haiged vaimuhaiglates ringi vaarub. Tegu on tugeva, kõrvaltoimeid andva, sõltuvust tekitava psühhotroopse ainega, mille kasutamine laste juures on keelatud.
„Nad tapavad mu lapsi, mu enese silme all“, hüüatab Heiki ja tal on raske varjata meeleheidet. Kes aitaks inimest, keda enam keegi ei aita, ei Riigikohus, ei keskmise astme kohus, räägimata alama astme kohtust, Õiguskantsler, Prokuratuur, Riigiprokuratuur, Lastekaitseliit. Jah, aga maksumaksjate raha suudavad kõik nad vastu võtta ja sellest elada. Kas me ikka sellist Eestist tahtsime ja tahame?
Toimetus: Treierite pere saatus on leidnud kajastamist Rahvusliku Teataja 1., 4., 28., 29., numbris. Samas avaldame tänu kõrgema õigusalase haridusega klubiliikmeile Feliks Saarevetile, kes tunnistas kohtus pere kasuks ja Aare Pällinile, kes tegeles pere paberitega.

Sunday, May 17, 2015

Päästeoperatsioon "Koskel"

Mu ema maja ees on suur saar, mille sees on pesa ja mis saab igal aastal koskli poolt vallutatud.
Koskel muneb sinna munad, haudub ja paneb siis maikuus koos poegadega mere poole minema.
Kaks aastat tagasi pani minema nii, et jättis 4 poega maha.
Loomulikult ei jäänud väiksed kosklid looduse meelevalda, vaid ema lapsendas nad ära - tegi pesa, toitis ja nunnutas.
Karolin oli ka pool suvest ema juures ja seega sai tema samuti nendele pisikestele linnukestele titemamma olla.
Suve keskel oli emal planeeritud puhkus ja oli vaja mõelda, mis lindudest edasi saab. Loodusesse neid veel lasta ei saanud, sest see oleks neile kindlat surma tähendanud.
Vend surfas natuke netis ringi ja leidis sellise koha nagu Imeloomade Selts, kes tegelevadki spetsiaalselt metsloomade-lindudega ning viis linnud sinna.
Kaks kuud titemammandust oli emal lõppenud.

Eelmisel aastal tuli koskel samuti oma pesakesse - munes munad, haudus ja kui aeg käes oli, siis võttis oma pisikesed tegelased kaasa ning läks aga mere poole.
Kedagi maha ei jäänud.

Selgi kevadel oli koskel kohal.
Täna, sellel külmal ja vihmasel päeval, otsustas linnuema, et just nüüd on õige aeg oma poegadega taas minema hakata.
Just siis, kui maja juures on selle aasta kõige rahvarohkem seltskond (isal täitus 50 aastat!) ja kes ilmselt häirisid poegade ritta võtmist, otsustas kosklimamma, et just nüüd on õige aeg sammud mere poole sättida.
Nii oligi, et pojad hakkasid ükshaaval pesast sups ja sups välja ronima. Ema ootas ära 5 poega ja hakkas minema. Pesast poegi aga muudkui tuli - 6, 7, 8, 9, 10, 11...
Selleks ajaks, kui kõik pojad pesast välja olid saanud, oli linnuema juba ammu viie pojaga ära läinud. Ei tee ju linnule selgeks, et oota teisi ka!
Ülejäänud 6 väikest linnukest jäidki omapäi ja liikusid selles suunas kust inimhääled kostusid.


Õnneks on koskel selline lind, kes ei jookse pea laiali kuhugi metsa ära vaid tuleb julgelt inimese juurde. Kui üks poeg ees tuli, siis teised järgnesid talle.
Kui need pojad olid juba tund aega seal õues ringi käinud ja ema otsinud, siis oli selge, et midagi tuleb nende poegadega taas teha.

Ma ei osanudki alguses kuhugi helistada, sest esimesel korral, kui linnuema pojad maha jättis, majandasid nende saatusega ema ja venda.
Mõtlesime, et keskkonnainspektsiooni telefoninumber ( 1313) peaks helistamiseks kõige mõistlikum variant olema.
Helistasin ja rääkisin mure ära.
See, mis ma sealt vastu sain, oli küll täiesti ajuvaba!!
Vennike toru otsas ütles, et jätke linnud põhimõtteliselt kohe rahule ja las nad jäävad looduse meelevalda, sest see on looduslik valik, kes ellu jääb ja kes sureb.
Möh!?
Linnupojakesed, kes mul kannul jooksevad, tuleb külma ja vihma kätte jätta ning oodata millal mõni rebane või kass neid murdma tuleb!
Ja see oleks siis looduslik valik w?!
Looduslik valik on see, kui kosklimammi praegu oma ülejäänud viie pojaga mööda seda metsa mere poole kihutab ja retke käigus rebane mõne linnupojakese kinni püüab. Vot see on looduslik valik!

Kui ma jätan 6 abitust linukest maja ukse taha külmetama ja nälga, siis see on lihtsalt südametus ja kalkus!Punkt!

Ema ütles, et helistame siis kohe sinna Imeloomade Seltsi ja räägime neile loo ära.
Leidsin netist numbri ja helistasin.
Rääkisin perepojaga, kes ütles, et loomulikult võtavad nad pojukesed kohe vastu - ei ole üldse mingit küsimustki.
Ei muud, kui autole hääled sisse, linnukesed karpi ja Kehtnasse (edasi-tagasi 220 km).
Süda jäi rahule.

Nagu ma aru saan, siis keskkonnainspektsioon ei ole hüljatud, haavatud, eksinud metsloomade jaoks vaid sellel institutsioonil on hoopis teised suunad.
Aga siit tahaks küsida, et kas tõsiselt ei ole riigi poolt loodud ühtegi sellist kohta kuhu  neid eksinuid, haavatuid, üksikuid, emata jäänud metsaloomi-linde viia?

Päriselt?

Minu arust võiks igas maakonnas üks selline pisike kohake olla.
Üks inimene maakonnas ometi on, kellel on nii suur süda (ja loomulikult ka oskus), et loomade eest nii kaua hoolitseda kuni nad lõpuks ise hakkama saavad.
Kui selliseid inimesi leidub, siis see ei saa ju ometi nii suur kulu olla, et riik seda toetada ei võiks.
Või on?

Igatahes on Imeloomade Selts (MTÜ) igati tore ja väga vajalik koht, mille tegevust veavad pereema Sibelle, pereisa Janno ja perepoeg Oliver.

Oma tegevuses saavad nad toetust Eesti Loomakaitse Seltsilt ja Eestimaa Loomakitse Liidult, kuid sellises tegevuses ei ole ükski euro liiast, siit seega ühingu kontonumber:

EE60 1010 2200 8191 0015, Imeloomade Selts MTÜ


Saturday, May 16, 2015

Janelilt hambahaldjale

Janelil on see aeg, kus hambad vahetuvad ja korraliku lapsena joonistab ta hambahaldjale ikka pilte ka. Äratulnud hammas pannakse meil suuretoa kamina peale ja  oodatakse mingisugust nänni vastu.
Üldiselt toob hambahaldjas 2 eurot ;)

Viimane hammas tuli Janelil ära eelmisel nädalal ja sel korral tegi ta hambahaldjale lepatriinu ka:





Hambahaldjad, päkapikud, jõuluvana - tore, kui lapsed millessegi usuvad!


Tuesday, May 12, 2015

Emadepäev

Kõige pealt on Johannat vaja kiita, sest tema tegi ka kooki:

:D


Tüdrukud hakkasid kõik koos kooki tegema ja igaüks sai paar küpsist panna, kui  Johanna tuusama hakkas ja teistel enam küpsiseid panna ei laskunud. Toppis ise neid ükshaaval piima sisse ja siis suvaliselt taldrikule. 
Kui ta oma tööga ühele poole oli saanud, siis Janeli-Karolin tegid koogile väikse paranduse - lappisid küpsiseid ja panid ikka kohupiima ka ;)

Võtsime sel emadepäeval tüdrukutega sellise pulli ette, et istutasime Abbile kolm uut ploomipuud.
Kõik viljapuud on nii vanad ja need tulekski kõik välja vahetada, seega on algus tehtud:


Karolin 

Janeli

Johanna

Johanna puu istutamine läks muidugi läbi kivide ja kändude, sest soojenduseks oli vaja tal oma aukku vett kallata. Kastekann oli küll väike, aga vett pidi tooma mitu korda, sest tema tahtis ju ikkagi kasta. Ja kui seal augus oli parajalt märg, siis oli vaja tal loomulikult sinna sisse ronida. Ma panin küll puu sisse, aga siis hakkas ühe tegelase suust korraliku seakisa tulema ja ma lihtsalt pidin selle puu sealt uuesti välja võtma. 
Ta on praktiliselt iga päev nagu roka-Aadu - küll joonistab omal käed käis, küll käib ja püherdab mudas. 
Las lapsel olla lapsepõlv, eksole ;)

Kui puud olid istutatud, siis viisin Karolini ja Johanna koju ära ja meie Janeliga läksime tagasi Abbile onni ehitama. Kõige pealt otsisime sada aastat kuhu seda onni siis ehitada. Algul ehitasimegi hoopis teise puu najale, aga saime aru, et see ei ole ikka hea koht ja hakkasime hoopis ronimispuu juurde ehitama. 



Ma muidugi ei tea, mis sellest onnist kokkuvõttes välja tuleb, aga igatahes oleme vähemalt üritanud.

Vahepeal ehitasime onni, vahepeal hoidsime lõkkel silma peal. 
Võtsime juba paar nädalat tagasi kempsu ümbert kõik kõrgustesse kasvanud kreegid maha, sest need olid täielikud rootsakad. 
Midagi ilusat need küll ei olnud. 
Kuna neid oksi ikka jagus, siis kaks poissi käisid ka abiks põletamas - said natuke taskuraha teenida. 



Midagi selle kempsu ümber ikka olema peab, sest muidu on liiga avalik või nii. 
Ma ei teagi mida sinna istutada, kas sirelit, sarapuud või elupuud. Ma ise kaldun sarapuu poole, sest nende kasv jääb selliseks mõnusaks kõrguseks, saab pähklit ja lisaks on taimed omast käest võtta. 
Eks peab veel nuputama ;)

Päeva lõpus venitasime jalakale nööre külge, et see vihmavarjuks kasvama hakkaks. Ainult lõikamisest ikka ei piisa, peab natuke kaasa ka aitama ;)


Seoses sellega, et pühapäeval sai nii palju tüdrukutega askeldatud ja väga mõnus oli, siis võtsin vastu otsuse, et pühapäev hakkavad nüüd täielikult töövabad olema - ei mingit arvutit, ei mingit labidat-kühvlit-reha, ei mingit aiamaad-rohimist-niitmis. 

Pühapäevast saab lastepäev!

Saturday, May 9, 2015

Kellelgi oli täna äratus 5:30!

Täita imelik jah, aga täna tõusin ise juba 5:30 üles.
Uni kadus lihtsalt ära.
Mõtlesin küll, et magan edasi, aga ei saanud enam magama jääda.
Miski nagu ei lasknud magama jääda.
Nüüdseks on mul selge, mis magada ei lasknud - just täna jõudis meieni kohtukutse Tarmo istungile. Seal oli kirjas paar seisukohta, mis mind kergelt ärritasid - aga mis seal ikka - tuleb see, mis tulema peab.
Tarmo kohtust kirjutan mõne päeva pärast - täna ei viitsi ;)

Kuna kõik ilusamad ilmad mööduvad taas talu juures askeldades ja töö asjade jaoks jääb üha vähem aega. Niisiis otsustasingi, et õigem on ennast voodist välja ajada ja natuke asjade kallal tegutseda.
Praegu on mul muidu sedasi organiseeritud, et nädala jooksul teen kontoris kaks täispikka päeva ehk siis hommikust õhtuni (tavaliselt 8.00-23.00).
Kui teistel päevadel ka ikkagi midagi teha on vaja, siis nokitsen nii nagu parasjagu saan. Kui varasemalt passisin siin öösel ikka 2-3-ni üleval, siis nüüd enam ei viitsi.
Olgem ausad - pigem ei jõua, mitte ei viitsi ;)
Une-Mati tuleb juba 22 ajal külla :D

Kaks nädalat tagasi oli mul totaalne allergia arvuti vastu - ei teinudki seda mitu päeva lahti. Tundisin kohe, kuidas vastu hakkab ja ei taha seda üldse sisse lülitadagi. Ja kui selline tunne peale tuleb, siis peabki aja maha võtma. Võtsin ja nüüd taas kõik OK.

Täna hommikul sain kusjuures päris palju asju ära teha, sest üks Naaskel otsustas ka just täna pikemalt magada. Johanna ärkab tavaliselt 8 ajal, aga täna tõusis 10.
See on küll üks maailma imedest, et tema kella 10-ni magas!?

Aitäh talle selle eest :):)

Iga päev mõtlen muidugi seda ka, et blogisse peaks sissekandeid tegema.
Hommikul on mõtted head, aga õhtul ei viitsi enam trükkida :)
Ja nii need päevad veerevad...

Aprilli lõpus olid meil siin kortermaja juures ka väiksed talgud. Koristasime natuke pargi äärt, põletasime oksi, tasndasime pinda. Kui igal suvel kasvab see pargi äär metsa, siis sellel aastal on lootus, et see jääb ilusaks ja siis on silmal hea vaadata. Igatahes panus on antud.
Kui suuremad tasndasid maapinda, siis väiksemad said mulamutti mängida :)
Trööbeldamise tunked selga ja mäele:

üles

alla

uuesti üles

puhas laps :)

Abbil on muidugi suur kevad juba möllamas, muru kasvab ja esimene niit on ka juba tehtud.
Muidu polekski vist veel vaja niita olnud, aga see kollane lill vohas juba liiga metsikult:



Järgmise nädala alguses tuleb teine niit ka teha, siis võib rahule jääda.
Esimesed niidud ongi alati kõige hullemad, sest esiteks on maapind veel liiga pehme ja teiseks on mutid on oma hunnikud igale poole üles ajanud.

Batutka sai ka üles pandud, nüüd on pool lapsevahti põhimõtteliselt olemas:



kinni-lahti, kinni-lahti

Janeli undab juba pool tundi, et lähme Abbile...
Egas muud, kui pillid kotti ja tööle. Eriti veel siis, kui laps seda ise nõuab! :D

Noh, mõne rea sain vähemalt kirja ikkagi pandud ;)