Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 17. september 2020

Kui raba kutsub!

 

Marimetsa raba

Septembri keskel hakkan alati ootama päeva, mil rabasse minna. Kerge traditsioon või isegi juba kohustus. Vabatahtlik kohustus :)

Olin ilmateatele juba varasemalt pilgu peale visanud ja teadsin, et kolmapäeval tuleb viimane ilus ilm, seega tuleb see päev ära kasutada. Tegin teisipäeval oma FB-lehel üleskutse ka, et kui kellelgi võimalust on, siis võiks minuga kampa hüpata. Soovijaid oleks olnud, aga töö oli see, mis kõigil tulemist takistas. Noh, loogiline ka ju.

Kolmapäeva hommikul, kui olin lapsed kooli ära saatnud, istusin laua taga ja tegin oma tööasju. Olingi juba arvestanud, et mingit trippi ei tule, sest päris üksi ei tahtnud minna ja hommikul ei olnud ilm ka tegelikult suurem asi.

Paar tundi hiljem oli seis aga hooooopis teine – taevas oli palju selgem ja avatud aknast kostus seda mõnusat sügisest kurelaulu. Hinges hakkas ikkagi kripeldama, et kui ma täna ei lähe, siis on väga suur tõenäosus, et see jääbki sel aastal tegemata. Ja ilm on ju ometi juba mõnus...

Ei, ma pean ikka minema! Kasvõi üksinda!

Kui olin selle otsuse enda jaoks selgeks mõelnud, et ikkagi lähen, siis hakkasin põhimõtteliselt jooksujalu oma kotti kokku pakkima.

Kohe algusest, kui oma rännakut matkarajal alustasin, oli selline eriti hea meeleolu. Imetlesin marju, lehti, seeni, samblike, puid, vulisevat vett – imetlesin kõike, mida looduses imetleda annab. Tavaliselt oleme selle retke ette võtnud koos lastega ja siis on torni juurde jõudmiseks kulunud umbes tunnike. Eile kulgesin sinna üle kahe tunni kindlasti. Võibolla isegi kauem. Aeg-ajalt ma jäingi seisma, panin silmad kinni ja lihtsalt kuulasin. Tuult ei olnud, metsas laulsid erinevad linnuliigid. Ma ei olnud varem näiteks kuulnud, kuidas rähn häält teeb. Sel korral lausa ehmatasin, et kes see on, sest hääl oli selline vilisev ja eriti imelik. Üritasin teda kaamerasse ka saada. Väga kvaliteetse pildiga hõisata ei saa, aga midagi ikka ;) 

Vilisev rähn

Matkaraja esimesel kilomeetril leidsin supper hea lehter-kukeseene koha. Ma ei olnud seda kohta varasematel aastatel seetõttu märganud, sest oleme sealt alati nii kiirelt mööda läinud. Nüüd kulgesin ja leidsin. Loomulikult oli mul seente jaoks paberkott kaasas, ettenägelik nagu ma olen :):) 

Lehtrikad

Talveks sügavasse

Olgugi, et see rabamatk oli minu jaoks juba neljas ettevõtmine (võibolla isegi viies), aga ma iga kord imetlen kõike seda loodust nii nagu ma näeksin seda esimest korda. Klõbistan kõigest oma miljon pilti ja ma üldse ei imesta, kui mu pildid igal aastal korduvad. Üldpildis on ju loodus sama. Seened ka! Laukaauk ka! Laudtee ka! Ok, sel korral õnnestus ühte lindu pildistada. Minu jaoks ei olnud ta selline lind, keda igapäevaselt näeks. Midagi teistsugust. Kiilide pulmarituaale fotografeerisin ka. Noh, maandusid otse mu tee peale. 













Olgugi, et ma teosammul liikusin, siis kohale ma ikkagi jõudsin. Minu saabudes ei olnud lõpp-punktis ühtegi inimest. Olin mina ja rabalaugas.

Kodus, enne rännakule asumist, pidin andma kerge lubaduse, et üksinda minnes ma laukasse ei hüppa. Mine tea, äkki saan krambid või midagi. AGA ma arvestasin igaks juhuks mõttega, et kui keegi peaks minuga samal ajal seal olema, siis ma ju ikkagi võiksin hüpata... Teised matkalised mind ikka ju välja aitaksid. Nii igaks juhuks panin trikoo selga, võtsin saunalina kaasa ja siis fliisi ja siis kuivad riided ja siis igaks juhuks jope ka. Ühesõnaga igaks juhuks oli mul terve seljakott täis kraami, mida mul võibolla vaja ei lähegi.

Kohe, kui olin lauka äärde jõudnud ja vett katsunud, teadsin, et ma sulpsatan sinna laukasse nagunii. Tuleb siis keegi või mitte. Esiteks tundus vesi isegi soojem, kui lastega Vudilas käies (vudila mängumaal on JÕHKRALT külm vesi!) ja teiseks – ma ei tulnud ju nii kaugele sellepärast, et sulpsamata tagasi minna! Koorisin kohe riided seljast, marssisin vee äärde, istusin terassile ja pistsin jalad vette. Muudkui keerutasin oma varbaid ja ühel hetkel tundus vesi täitsa soe. Mõtlesin, et lähen siis vaikselt mööda redelit vette. Jõudes poole peale, ronisin siiski välja. See vaikselt minemine ei ole ikka minu stiil. Tuleb prauhti vette hüpata ja asi tehtud! Seda enam, et torni oli jõudnud veel kaks seltsilist. Nemad katsusid ka vett, aga ujuma ei läinud. Liiga külm olevat. Istusin uuesti terassi-äärele ja hakkasin taas oma jalakestega sulistama. Kui vesi taaskord piisavalt soe tundus, ronisin jälle redelile ukerdama. Sel korral lükkasin end redelist eemale, nii et terve keha sai vette kastetud. Polnud hullu midagi. Ühtegi piiksu minu suust kuuldavale ei tulnud, järelikult ei olnudki vesi väga külm. Eelmisel aastal tundus oluliselt külmem. Eks seda seetõttu, et siis oli ilm tuulisem ja õhutemperatuur oluliselt jahedam ka (koguni 6 kraadi).

Kui eile end üleni vette oli suutnud kasta, siis ronisin veest välja ja hakkasin vettehõpetega tegelema. Mõni kaader oli sellest laukahüppest ju vaja saada! Kuna ma seal all üksinda olin, siis üritasin taimeriga pilti teha. No ei tulnud midagi. Kogu aeg oli hüpe kas liiga vara või liiga hilja. Peale kümnendat hüpet ma loobusin. Mõnda fotot ikka kasutada saab ;) 

Teeme ära!

Ahhoi!

Vol 1

Vol 2
Kui olin oma suplusega ühele poole saanud, siis sättisin end mugavalt istuma, võtsin kotist arvuti välja (Jah!Vedasin ka selle kaasa!) ja hakkasin ühte rabakirja kirjutama :):) 
Ma arvan, et ma istusin seal tund aega kindlasti, vist isegi rohkem. Päike pasitis ja ilm oli soe, miks mitte istuda ja lihtsalt olla. Seda enam, et järgmisel päeval (ehk siis tänaseks) lubas jälle ühte sajandi tormi. 
Võtsin viimasest ilusast päevast seda, mis võtta oli.

Mingil hetkel tulid kohale neli noort – kaks poissi ja kaks tüdrukud. Tüdrukud olid täitsa tegijad. Katsusid vett. Otsustasid, et vaikselt vette minemiseks oli vesi liiga külm ja seega – tuleb hüpata! Kusjuures tegidki kohe supsti selle lükke ära. Põhimõtteliselt 1,2,3 ja hops! Isegi ei karjunud väga, kui vee alt välja tulid. 
Ma ütlen – tegijad :)

Kui mu tagumik sellest laudpõrandal istumisest juba valus oli, siis pakkisin asjad ja hakkasin tagasi kodu poole liikuma. Tagasi tulin ma veel kauem, kui läksin, sest imetlesin endiselt loodust ja lisaks korjasin ka seeni. Korjasin mõnuga! :):):) 



Kuulan loodust :)








Oli vägev päev iseendaga!



3 kommentaari:

  1. Lahe! Oleme ka Marimetsas paar korda käinud. Piisavalt kaugel suurtest linnadest, et rahvast liiga tihedalt pole.

    Mulle meeldib kaaslastega käia, aga kui kambajõmme pole võtta siis vähemalt koerad kaasa. Üksi see häda, et pole kellegagi muljetada ja näpuga näidata: vaata kui äge ...

    Alles tulin kolmepäevaselt kohaliku pankranniku matkalt. Esmaspäeval põrutan vanema tütre ja tolle sõbraga viieks päevaks telkidega põhja poole metsa ja mägedesse.

    Hea teada Eestis teist sihukest loodushuvilist juhuks kui rappa või metsa hulkuma minekuks kambajõmmi vaja leida ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea meelega hüppan kampa. Kusjuures ilma naljata :):):)
      Mu oma seltskonnas väga pole selliseid metsa-looduse-rabahulle ja seega liituksin mõne teise kandi "hulludega".
      Kunagi võiks selliste "hullude" kokkusaamise korraldada ja kuhugi minna - võhivõõrad omavahel :)
      Täna, kusjuures, lähen lastega uuesti rappa :):):)

      Kustuta
    2. Tore, jätan meelde ;) Mul pereliikmed küll looduse ja matka fännid, aga neid pole alati käepärast ja vahel just äge eksprompt minna. Just saabusin pikalt matkalt, elamusi rohkelt alates pesukarude autost välja ajamisest kuni hulkumiseni laanes ja mägedes, kus inimene ilmselt pole kunagi olnud.

      Kustuta