Kool ja kohustused

Mul enam eraelu ei ole, on kool ja kohustused.

Kool on loomulikult esimesel kohal. Reedel oli Haapsalus selle volikogu koosseisu viimane istung. Ma ei saanud isegi selles osaleda, sest samal ajal oli mul kolm seminari ja hetkel on tõesti kool minu jaoks tähtsam. Uued KOV valimised on ukse ees, ma pole jõudnud sellele isegi mõelda. Eks ma loodan selle peale, et inimesed vaatavad ja võtavad valimisel arvesse seda, mida ja kuidas reaalselt tehtud on. Võin südamerahuga öelda, et oma piirkonna eest olen ma kõik need neli aastat seisnud, nii vahetult käsi igale poole külge pannes, kui ka asjaajamises/organiseerimises. Kui valijad seda hindavad, siis nad valivad mind ka nüüd (olenemata sellest kas nad mind ennast armastavad või mitte), kui leiavad, et minu panus ei olnud piisav, siis ei vali. Nii lihtne see ongi. Olen enda jaoks paika mõelnud, et kui nendel valimistele vähemalt sama palju hääli saan, kui eelmisel, siis jätkan ja toimetan sama innuga edasi, kui peaks vähem saama, siis tõstan käed üles ja tunnistan, et minu aeg on möödas ja toimetused peaks keegi aktiivsem/tegusam üle võtma 😊
Ühesõnaga, valimiste osas ma verd ninast välja ei jookse. Vahetult enne hääletamiste algust käin ilmselt oma küla postkastid läbi ja pistan neisse väikese meeldetuletuse sellest, miks üldse valima peab. Oleme meie ju suurest linnast ikkagi eraldiseisev küla, kus on vaja sellist inimest, kes mõelda ja öelda julgeb.

Eraelu mul selles mõttes hetkel enam ei ole, sest tõesti kogu aeg kulub, kas õppimisele ja kohustustele. Või magamisele! 😉 Paar korda on juba nii ka olnud, et olen koolist tulnud, usinalt õppima asunud ja hoopis magama jäänud. Kui mina juba sedasi „keset päeva“ magama jään, siis tähendab see seda, et ma olen päriselt ka väsinud! Kui keegi küsiks minult, et kas ma olen rohkem hommiku- või õhtuinimene, siis on vastuseks kahtlemata õhtuinimene. Ma olen õhtuti oluliselt produktiivsem, kui hommikuti. Neid minu Tartu hommikuärkamisi võib lausa huumorikuubis võtta. Ma torisen enne ärkamist täpselt samamoodi nagu Johanna: „Ma ei taha ärgata! Tahan veel magada! Miks ma pean nii vara ärkama?“
Haapsalus ei ole mul väga valikut, sest kui kell heliseb, tuleb krapsti voodist välja ronida ja lastele hommikuputru keetma hakata. Karolinil läheb buss juba 7.20 ja seega ei ole mul võimalust seal voodis rullida. Tartus mul hommikuvaaritamise kohustusi ei ole ja seega võin seda lapsikut jonni seal natuke rakendada 😊 😉 Kõik said nüüd puust ja punaselt aru, et mulle ei meeldi hommikused ärkamised!

Kõik päevad lähevad praegu nii kiirelt. Ei saa aru, kui päev juba läbi on ja avastad, et terve päev oled justkui midagi teinud, samas on nimekiri nii pikk ja pooled asjad on endiselt tegemata!
Tegingi eile järelduse, et mul ei olegi enam eraelu, sest on kool ja kohustused.
Eelmisel nädalal sain Juri Shatunovil ära käidud ja aitab sellest mulle küll! 😊

Laupäeval jõudsin Tartust koju 21 ajal. Läbi nagu läti raha! Kuni 17.30-ni olid loengud, kohe peale neid hakkasin kodu poole liikuma. Koju jõudes viskasin kaminatesse tuled alla ja lihtsalt olin. Istuda väga ei tahtnud, sest tervest sellest koolinädalast on veel praegugi tooli maitse suus. Tagumik ongi istumisest konkreetselt valus!
Olin täiesti kindel, et magan pühapäeval kogu selle nädala enda seest välja ja ei tee enne lõunat silmagi lahti. Tegelikult vaatas vasak silm juba 7.30 kella! Ärkasimegi eile juba 8.30, mis on minu arvates täiesti arulage! Ainuke päev nädalas, kus magada saaks – oleks võinud siis magada ka! 

Tegelikult oli nii, et juba hommikul hakkasid süümekad piinama, sest kaks koolitööd olid juba võlas ja hakkasingi nendega tegelema. 

Päeval kuuletusin Johannale ja tegime seda, mida tema teha tahtis. Tema on mul veel ainuke laps, kellega nn reaalselt tegelema pean ja püüan seda teha nii palju, kui mul võimalik on. Ilm oli eile ilus – käisime jooksime niisama õues ringi, ronisime puu otsas, tõuksitasime, kiikusime ja olime niisama. Jõudsime isegi talu juures käia ja selle viimase kartulivao üles võtta. Oleks tahtnud rabasse ka minna, sest rabasuplus on endiselt ju tegemata, aga ei õnnestunud.

Minu enda põhikursus on sel aastal kuidagi eriti mahukas ja nii palju on erinevaid töid. Kõik ägavad selle all ja keegi ei saa aru, miks selle aasta algus nii hull on. Eelmisel aastal räägiti meile, et kui tunnetuspsühholoogia tehtud saame, siis on bakalaureus põhimõtteliselt tehtud. Võime kinnitada, et meile valetati! :D Kui eelmist ja seda aastat omavahel võrrelda, siis oli eelmine aasta nagu hooldatud suusarajal suusatamine, sel aastal oleks nagu klassikasuusaga mudarajal ägamine – ei taha kuidagi edasi liikuda!

Aga noh – oleme positiivsed – üks kuu on sisuliselt juba läbi! 😊

Juri Shatunov

 Reede oli see tähtis päev, kus mina oma esimese covid-testi tegin!

Kuna ma end vaktsineerinud ei ole, siis puudub mul see imeline pass, millega avalikel üritustel käia tohib. Niisiis ei jäänudki mul üle, kui see test ära teha.

Ma sellest testi tegemistest ja nende tulemustest rohkem ei räägi. See oli ikka üks korralik huumor! Aga noh - KUI peab neid tegema, siis peab 😉

Mis mind siis sundis seda testi tegema?
Juri Shatunov!!😊😊 

Tema pärast olin nõus seda tegema.

Celine Dioni kontsert on juba kaks korda edasi lükatud ja tema oleks teine, kelle pärast ma olen nõus neid teste tegema 😊 😊 

Ok, kui enam kooli ei lastaks, siis teeks muidugi ka 😉 Aga igasugused kinod, teatrid, restod ja kõik muud jätan pigem vahele, kui lähen sinna klouni mängima.

Nii…Shatunov!

Õde hakkas mõni aeg tagasi rääkima, et lähme Juri Shatunovi kuulama. 
Vene muusika mulle üldiselt meeldib. Kunagi sai seda söögi alla ja söögi peale kuulatud. Shatunovil on nii head laulud ja kui ta juba siia tuleb, siis miks mitte minna. 

Kontserdi korraldaja pani enne kontserti FB-s tasuta pileteid mängu ja meil läks õega nii hästi, et võitsime mõlemad veel tasuta piletid ka 😊 😃 No see on ju suisa märk, et tuleb minna.

No ei pea kahetsema! Ei pea!

Kontsert ise kestis kõiges tunnike, aga emotsioon, mis sealt sain, annab veel siiani tunda.

Mulle nii meeldis, kuidas ta esines. Tundus nagu oleks kogu oma hinge sellesse kontserdisse pannud. Tema olek ja suhtlemine rahvaga ja üleüldiselt kogu kompott.
Noja olgem ausad – Juri on ju täitsa nägus ka 😃 😃 😝

Ok, mis ma siin ikka tögan. Igatahes kontsert oli väga, väga, väga positiivne ja kui ta veel Eestisse esinema peaks tulema, siis kindlasti läheks veel teinegi kord ja ilmselt kolmandat ja neljandat korda ka.

Eriti meeldis mulle see, et kontsert algas tema hitiga (saab kuulata ja vaadata siit).

Ja kontsert lõppes hitiga, kus rahvas kaasa laulis (saab näha siit).

Reede oli üks igavesti pikk päev (esmalt seitse tundi õppimist, siis sõit Tartust Tallinna, öösel sõit Tallinnast Haapsallu) ja magama sai alles nelja ajal hommikul, aga see eest oli tegemist õhtuga, mida võib tükk aega veel meenutada 😉

Kirjutaks pikemalt, aga uni on!  😃 😃

Homme uus nädal ja uued tuuled😉 Ahhoi!

Kotid pakitud!

See on nüüd törts huumorit, et kotid pakitud on.

Kotid on pakitud küll, aga täpselt selliselt nagu ma need eile tuppa tõstsin. Seisavad täpselt samas kohas ka! Homme õhtul pean jälle Tartusse tagasi sõitma, aga ma pole jõudnud kotte lahtigi pakkida! Ilmselt viin need sama targalt Tartusse tagasi. Võtsin mõned õpikud koju kaasa, lootuses et jõuan mõned teemad kodus läbi töötada. Ei jõudnud. Ja ei jõua ka! Homne päev on hommikust õhtuni muid kohustusi täis. Tartusse saan ilmselt 19-20 ajal alles sõitma hakata. Oi, kuidas mul ei meeldi õhtuti sõita! Mul ei meeldi tegelikult üldse sõita, oleksin hea meelega kaasreisija, saaks vähemalt seda aega otstarbekalt ära kasutada. 

Möödus esimene nädal, kus olid nii õiguse kui ka pedagoogika loengud koos. Kuna pedagoogikas oli sel nädalal päris palju erinevaid aineid, siis anti parasjagu ka kodutöid. Koolinädal sai alles eile läbi ja ega ma nende õppimistega päris joonel tegelikult polegi. Tahtsin mõned koolitööd kodus kindlasti ära teha, aga see ei ole võimalik olnud. Eile, kui koju jõudsin, siis läksin ja veetsin Johannaga linna peal aega. Eks kerged süümekad ka (loe:tegelikult ikka üsna suured), et nii pikalt kodust ära olen ja siis püüan esimese asjana tüdrukute soovide järgi tantsida. Käisime eile ühesõnaga linna peal, ikkagi nostalgiapäevad ju. Peale seda läksime natukeseks talu juurde. Johanna korrastas oma Sossu (kilpkonna) hauda, mina korjasin tulevaks aastaks saialille seemneid ja pistsin lõkkehunnikule tule otsa. Ühesõnaga lihtsalt olime. Ei mingit tööd. Koju jõudes oli juba videvik käes ja siis ei viitsinud küll enam ei pakkimisest ega õppimisest mõelda. Lappasin voodis küll oma tuttuusi õpikuid (kaks raamatut, arve 159 euri!), aga ega see aju väga kaasa mõelnud :) Jäime suht varakult magama, enne südaööd kindlasti. 

sügiselõke :)

Sossule...

Täna hommikul ärkasin enda kohta vara. Tegin pannukad valmis ja plaanisin seejärel õppima hakata. No ei saanud. See oli vaja ära teha ja see ja siis see ka. Väiksed tühised asjad, aga tegemata ka ei saa jätta. Kui kodused toimetamised tehtud, suutsingi arvuti lahti teha ja koolitöödega alustada. Helistas Johanna, kes ütles, et õde läheb lastega metsa pohlale, et tema tahab ka minna. Kuna ta avaldas nii kindlat soovi ka minna, siis mis mul ikka üle jäi :) Tore, et ta üldse minna tahtis ja seega läksimegi. Pohlad olid kusjuures väga kidurad ja veidi mõrkjamad, kui need muidu on. Ilmselt kuiva suve tulemus. Pohli iseenesest oli, aga kuna need nii väiksed olid, siis ei viitsinudki neid väga korjata. Mängisin hoopis Johannaga kuusepuu all kodu :) Polegi temaga tükk aega sedasi mänginud. Viimane aeg temaga veel sedasi tegeleda/mängida...varsti tema ka nii suur ja polegi mind enam kellelegi vaja...

Pohlad

Selle nädalavahetusega sain aru, et ega mul pole väga mõtet neid kimpse-kompse ja õpikute hunnikuid koju vedada, sest ma nagunii ei jõua nendega tegeleda. Kodus olemist on ühel nädalal kaks, teisel nädalal kolm päeva, nii et see aeg tulebki pühendada lastele ja kodule. Ok, öökapi raamatuna võin ju ühte raamatut moe pärast kaasa lohistada, aga rohkem küll mitte.

Ja see blogi kirjutamise kohustus kuni aasta lõpuni! Mul ikka meeldib ennast ise tanki panna! :)

Tere kool

Telefon äratas 6.15 – krapsti voodist välja ja kööki toimetama. 

Pistsin just saiasid ahju, kui avastasin, et uus nädal on alanud! 

Noh, uue nädala algamisest ei ole iseenesest midagi, AGA ma ei jõudnud eile kirjutada. Ausalt öeldes oli mul terve nädalalõpp igasugust tegemist täis, et blogi ei tulnud üldse meeldegi. 

Eks ma nüüd lunastan siis pattu 😊

Eelmisel nädalal läks selles mõttes hästi, et 30.augustil sõitsin Tartusse, sest esimene loeng oli juba teisipäeval. Kogu see aeg sees kripeldas, et ma ei saa 1.septembril kodus olla ja tüdrukuid ise kooli saata. Kohe selline vastik tunne oli! Kõik aastad olen seda teinud ja nüüd tuli muutus, mis mulle üldse ei meeldinud! Päevalilled ja küpsisekook on 1.septembril meie pere traditsiooniks saanud. Tartus olles avastasin, et 1.septembri loengud on internetti viidud ja kaalusin võimaust, et sõidan siis 31.augustil koju, saadan lapsed 1.septembril kooli ja sõidan õhtul jälle Tartusse tagasi, et 2.septembril jälle loengutes olla. Ajaliselt ja rahaliselt mitte just kõige targem tegu, aga sedasi ma mõtlesin, sest see oli minu jaoks tähtis. Kui 31.augusti koolipäev läbi oli ja ma oma koolitükke tegin (loe: lugesin, lugesin, lugesin), siis peas vasardas küsimus, et mida siis ikkagi teha. Kui avastasin, et neljapäeval on sama aine loeng, mis kolmapäevalgi, siis adusin, et see on ju ka netis! Siis polnud muud, kui pakkisin oma raamatud ja võtsin suuna kodu poole. Olgugi, et õhtu oli käes ja ma lausa vihkan õhtust sõitmist, sõitsin ülimalt hea ja mõnusa tundega koju.

Kui 22 ajal tuppa astusin, hakkasin kohe küpsisekooki tegema, et hommikul oleks, mida lauale panna. 1.septembri hommikul ärkasin juba 6 ajal, et jõuaks talu juurest lilled tuua, majadel lipud vardasse pista ja kõik muud hommikused toimetused ära teha.

Tere kool!

Kohe selline mõnus tunne oli! Nüüd ametlikult rutiin saabunud 😊

No tegelikult ikka ei ole, sest natukene on veel neid kiireid asju, mis talu juures on vaja ära teha. Lugesin õele üks päev ette, mida veel ära oleks vaja teha. Õde arvas, et peaksin koolist nädalakese pikendust küsima ja alles siis kooli minema 😊 Ok, kõige, kõige, kõige karjuvamad asjad on tehtud ja ilmselt ma jõuan need lõplikud asjad septembris-oktoobris ikka ära teha. Peaasi, et enne talve tehtud oleks! Ühesõnaga terve see nädalalõpp läks nii kiiresti, et ma ei pannud tähelegi, et nädal juba läbi sai ja seetõttu unustasin eile ka kirjutada. Eks ma pean sel nädalal siis kaks korda kirjutama, sest võlgu ei saa ju ometi jääda 😃

Täna stardin uuesti Tartu poole, et esimesele sigrimigri nädalale vastu minna. Kui ainult õiguse loengud on, siis ei ole hullu midagi, aga kui kaks koos on, siis tunniplaan on juba selline, et…jah 😊 Ühed loengud on Näituse tänaval, teised Salmes. Eks paistab kuidas see liikumine sujuma hakkab. Pidingi Tartu rattaringluse asja uurima, autoga sõitmisel ei ole mõtet, sest parkida ei ole kusagile. Vahemaad on täpselt sellised, et end rattaga veidike liigutada. See rattaringlus on väga hea, sõidad punkti A ja jätad ratta sinna. Ah, äkki võtan üldse oma ratta. Eks paistab. Ei ole jõudnud veel mõelda.

No ma püüan sel aastal siis selles joones püsida, et teen oma kodused tööd KOHE ära, kui need antakse. Eelmisel aastal proovisin ka, aga ühel hetkel läks ikkagi lappama, sest töid hakkas kogunema ja siis tegin ma neid põhimõtteliselt viimasel minutil. Sõna otseses mõttes! – vaatasin, et kell 00:00 ei kukuks  ja jõuaksin oma töö enne selle kukkumist ära esitada. Ühe töö osas küsisin pikendust ka, sest ma lihtsalt ei suutnud end mitte kuidagi lugemislainele sättida. „Seitsmes rahukevad“ sai väga vaevaliselt läbi loetud. Analüüsi kirjutamine ei olnud iseenesest midagi hullu, aga just see lugema hakkamine ja lugemine iseenesest! Oeh! Ja ma olen tegelikult üsna suur lugeja. Lugemiseks peab olema õige tuju ja aeg.

Virge sõitis Tartusse, kooli! Natuke lugemist

Koolilapse õppimisnurk Tartus :)

Sel aastal püüan igatahes paremini. Olen otsustanud, et pühendun nüüd täielikult õppimisele (eks ole viimane aeg ka, kaugel see pensionipõli ikka on! 😃). Tööd teen täpselt nii palju, et lastega nälga ei jääks, arved saaksid tasutud ja autol kütusepaak vähemalt pooltäis oleks (seda sõitmist ikka on) 😊😃

Aga ma olen indu ja õhinat täis. Vaatame, kui palju seda tossu veel detsembriks alles on 😃 😃 😃

Esimesed loengud näitasid, kes kiviajast on ja kes tänapäevast 😃 😃 😃  Mina olen kiviajast, sest ma olin vist ainuke, kellel loengu ajal arvutit ei olnud ja kes konspekti vihikusse tegi.  Tegelikult ma mõtlesin juba eelmisel õppeaastal, et peaks kooli jaoks endale ühe väiksema arvuti ostma. Siis ei raatsinud. Nüüd tuleb see investeering ikkagi ära teha, sest ma ei taha ka ainuke dinosaurus olla ja peale loenguid trükin ju nagunii kõik omale arvutisse ümber. Samas on see topelt kirjutamine muidugi kasulik, töötan asja mitu korda ju läbi. Dinosaurus on kõnelenud  😊😃

Nii, nüüd üks kiire tööots, siis vanamemmega poodi (järgmise sissekande peaks temast tegema, sest olen selle sissekandega ka juba tugevasti võlas), seejärel askeldan veidi köögis, et mingi söök valmis vaaritada ning ongi käes aeg, et kompsud kokku korjata ja Tartu poole sõita.

Ahhoi!