Total Pageviews

Saturday, September 26, 2015

Pagulastest


Ma ei ole sellel teemal varem sõna võtnud, aga nüüd, peale seda, kui need "sõja"pagulased ainult märatsevad, rüüstavad ja nõuavad, tahaks küll sõna sekka öelda.

See on ju ilmselge, et  enamik nendest parvedest, kes praegu hordidena Euroopa poole liiguvad, ei ole mingid sõjapõgenikud, vaid lihtsalt kullakaevajad.

Kui tegemist oleks tõeliste sõjapõgenikega, siis nad oleksid rahul sellega, mida Euroopa neile pakub - peavarjuga, kuhu ei lenda pommid ja toiduga, mis täidab kõhtu. 
Elementaarsed asjad ellu jäämiseks.

Mida aga nemad teevad?  
Laamendavad, lagastavad, märatsevad ja nõuavad:
"Ma siin riigis ei taha olla!Tahan sinna ja sinna riiki, sest seal on minu sõbrad! Andke mulle kaks tonni kuus!"

Ja kes need põhilised sõjapõgenikud on?
Noored mehed, kes peksavad puruks politseiautosid, rüüstavad poode, lõhuvad ja nõuavad. 
Selle asemel, et Euroopasse märastema tulla, oleks võinud hoopis kodumaale jääda! 
Võta parem relv kätte ja mine seisa oma kodumaa eest - nii nagu meie vanaisad võitlesid meie kodumaa eest!

Vaadates, mil moel nad rohutirtsuparvedena siia Euroopa poole tulevad ja kui palju nad kellelegi saabumise eest maksavad, siis ei taha ju mitte keegi uskuda, et nad tõesti sõja eest põgenevad.

Kui ma mõtlen lähiaja sõdadest, siis mul tuleb miskipärast esimesena Jugoslaavia lagunemine pähe ja sel ajal toimunud õudused.
Balkani sõdade ajal toimunud kokkupõrgetes ei tundnud naaber naabrit, tapeti põhimõtteliselt selle pärast, et sa ei olnud õigest rahvusest. Nende etniliste tapatalgude ajal liiguti majast majja, alguses tapeti mehed ja poisid, seejärel naised ja tüdrukud.
Nende koleduste eest põgenes Euroopasse ca miljon põgenikku.
Kõik võeti vastu ja kõik leidsid oma koha – keegi ei esitanud mingeid nõudmisi. 
Oldi õnnelikud, et hing sisse jäi!
Oldi rahul sellega, mida pakuti.

Praegune olukord on aga hoopis midagi muud!

Algul ei tundunud see siit, Eestist, vaadates eriti suure probleemina. 
Meid see ju ei puudutanud - küll suuremad riigid selle probleemi lahendavad. 
Nüüd, kus kümnetest tuhandetest on kerge miljon juba saanud ja sellest on kõigi Euroopa riikide probleemiks tekkinud, siis on juba natuke kõhe küll.

Eelkõige teebki muret see, et kui neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb, siis kuhu nad kõik pannakse?
Selle aastaga saab miljon täis (või ongi juba saanud - ei jõua järge ajada!).
Kuna need "sõjapõgenikud" on varustatud viimase malli nutitelefonidega, siis saadetakse järgmistele "sõjapõgenikest" sõpradele, tuttavatele, sugulastele fotosid Euroopa tõotatud maadest ja kutsutakse neid ka roosamannat nautima.
Ja tulevadki järgmised hordid ja järgmised ja järgmised.
Jääbki tulema!

Hakkase see ju pihta Vahemere laevadest-paatidest. 
Kõik põgenikud, kes Euroopasse oma jala maha suutsid panna, need võisid oma eluga rahul olla, sest minema saatma neid keegi enam ei hakka.
Sõna levis.
Kuna horde, kes ära liiguvad on nii meeletus koguses, siis kummipaadidest enam ei piisanud, hakati liikuma läbi maismaa. Kui varem olid nendega hädas sisuliselt ainult Kreeka ja Itaalia, siis nüüd juba ka Ungari ja Horvaatia. Varsti on neid riike veelgi.

Mul ei ole kõige vähematki päris sõjapõgenike vastu. 
Siinkohal vabandan päris sõjapõgenike ees, kes tõesti kardavad oma elu pärast ja otsivad Euroopalt (ükskõik milliselt riigilt) abi. Eriti kahju on mul loomulikult lastest :(:(:(

Ukrainas on samuti sõda ja minu pärast tulgu või kõik sõjakoldes olevad inimesed Eestisse. 
Vahe on selles, et kui tulevadki pagulased Ukrainast, siis nemad ei märatse, nõua ega dikteeri - nad on rahul sellega, mida pakutakse. 
Ma usun, et mitte keegi meist ei tuleks eluski pähe, et näiteks Ukraina sõjapõgenike vastu tänavale protesteerima minna.

Tegelikult ei oleks ma ka selle vastu, kui kusagilt mujalt riigist (olgu või Süüria) tulnud sõjapõgenikud meilt abi saavad. Nii kaua, kui nad suudavad võtta vastu  meie maa tavad, meie maa kombed, nendega kohaneda ja nendega elada. 

Ma toetan igati seda, kui sõja eest põgenevad naised koos lastega, sest neist ei ole sõjas nagunii mingit kasu ja nad oleksid hoopis segavad faktorid. Noored, tugevad mehed seevastu saaksid midagi oma riigi heaks ära teha ja seetõttu mina neid sõjapõgenikena vastu ei võtaks. Võtaks ainult need mehed, kes on vigastatud või kes põgenevad koos perega (pean silmas naist ja last/lapsi).  Üksikuid mehi ei võtaks ja jutul punkt.
Võibolla liiga radikaalne suhtumine, aga nii oleks õige.

Kuna kõik väidavad, et on süürlased ja Süüriast, siis on oodata veel 21 miljonit inimest (1 miljon on põhimõtteliselt  juba tulnud).
Loomulikult ei ole kõik  need tulijad Süüriast ja just seetõttu see tulijate number võibki täiesti ulmeliseks kasvada.

Kindel on see, et nende tulijate hordid lähevad suuremaks, aga fakt on see, et kõiki ei saa lihtsalt vastu võtta!

Praegu tundub nagu Euroopa oleks vastutav selle eest, mis Lähis-Idas toimub. Siis võiks ja peaks Euroopa vist ka Lähis-Ida küsimustesse sekkuma, et see probleem laheneks.
See aga tähendaks ilmselt kolmandat maailmasõda. 

Samas on üsna selge, et see kolmas maailmasõda tuleb nii või teisiti, sest õhus on liiga palju pingeid, liiga paljude vastaspoolte vahel.

Me oleme oma turvalise ja kindla eluga nii ära harjunud, et tunduks kummalisena, kui see kõik ühel heal hetkel läbi on.

ISIS-e mure ei tundunud ju ka üldse meie probleem olema, nüüd, kus islami riikidest inimesi muudkui juurde valgub, tekibki kerge hirm, et kogu Euroopa on varsti üks suur islam.
Õudne!

Oeh, ma lihtsalt ei viitsi enam edasi mõelda...

See, mis maailmas toimub, ei ole ammu enam normaalne!

Friday, September 25, 2015

Sügistoimetused Abbil

Üks on meil siin sügiseks valmistunud ja kummarid soetanud :D

Sügishooaeg on saabunud :)

Sügis ongi käes, eks see talv hakkab ka juba lähenema (mis siis, et alles eile see sügis saabus (või oli see üleeile?!) ja vaata, et õhtuti on soojem, kui suvel!), seega vaja talu juures veel viimased toimetused ära toimetada.

Olen juba viimased paar-kolm nädalat vaikselt aiamaal otsi kokku tõmmanud.
Kui need ilusad augusti ilmad olid, siis võtsin sibulad üles ja riputasin maja külge kuivama.

Sibula-printsess

Nüüd on kord kasvuhoone käes. Tirisin täna pooled tomatid-kurgid välja. Pooled sellepärast, et rohkem ei viitsinud ja palav oli ka ;)
Eks ülejäänud poole kangutame siis välja, kui viitsimus jälle peale tuleb.
Tegelikult ei ole mul üldse praegusel ajal mingit aiamaatuju, aga kuna peedid-porgandid veel maas on, siis tuleb need ikkagi üles võtta.
Porgandi saingi täna võetud, peedi kohta ei oska hetkel midagi kosta. Ah, eks see tuleb ka millalgi lähiajal ikka üles saada.

Porgand üleval, peet maas

Praegu on mul pähkeldamise ja lõketamise hooaeg. Lõket võin vist aastaringselt ka teha!
Kui 2-3 nädalat tagasi pidi pähkleid veel puu otsast korjama, siis nüüd on nii, et kükita maas ja ainult nopi.
Eile korjasin nii korvi, kui ka kausi täis.
Täna sai veidi üle poole korvi nopitud - ja need kõik ühe ja sama puu alt!!
Puid on aga palju, palju, palju...Oma aiast siis ikka ;)
Ma kohe ei raatsi, kui need pähklid sinna maha vedelema jäävad!

Neid on sadu ja sadu ja sada



Ma ütleks, et pähklitel on veel suurem uputus, kui 2012 aastal.
Sellel aastal saavad kõik jõuludeks pähkleid ja kuivatatud õunu - raha mulle enam peale arve saamist ju enam ei jääks! :):):):):)

Täna õhtul oli taas hästi ilus ilm.
Praktiliselt kogu september on ilus olnud - mitte üks paha sõna ei ütle.
Kuna ilm oli tuulevaikne ja majakese katusel nüüdseks kivid ka peal, siis saime lõpuks oma jaanitule põlema panna :)
Noh, oleme 3 kuuga veits nihkes või nii - ikka juhtub ;)

Käib töö ja vile koos - vooder edeneb ;)

mõtleb

Lõkke-printsess

Lihtsalt ilus


Oeh, ma kohe armastan seda aega praegu...
Või seda olemist...
Või ma ei tea ise ka mida...

Ma lihtsalt armastan seda, et kui tulevadki mingid jamad ja mured ja probleemid, siis on olemas koht, kus olla ja käia ja mõelda ja seedida ja unistada ja unustada ja uusi lahendusi leida ;)

Üks õnnekivi iga pereliikme kohta ;)

Meie klaarid ;)

Meie seened :):):)


Meie lilled :)

Wednesday, September 23, 2015

Soomes käidud, büroo esindajaga kohtutud.

Käisin eile Soomes, nii nagu plaanitud oli.

Algul oli kavas kohtuda kahe erineva advokaadibüroo esindajaga, aga kuna ajaga ei mänginud välja, siis jäi ainult üks.

Advokaadibürood valisin välja netis otsides.
Vaatasingi selliseid büroid, kellel on pikk taust, kus on advokatuuri liikmed ja kus rohkem, kui 1-2 töölist. Samuti tekitas usaldusväärsust ka see, et  kodulehel oli õigusalaseid näpunäiteid.
Olen aru saanud sellest, et need kes ainult rahast huvitatud on, need näpunäiteid ei jaga.
Siis saaks ju tööline ise targaks ja äkki ei vajagi büroo abi - seega raha sisse ei tooks. Milleks jagada tasuta nõu?
Need aga, kes asjadest kirjutavad - jagavad oma tarkust ja see tekitab usaldusväärsust.

Eessõnaks kirjutasin Tarmo juhtumist ja palusin abi, et kas on midagi teha või mitte.

Büroo vastas (kusjuures omanik ise) ja selgitas väga konkreetselt ära, kuidas nende asjadega on.
Ühesõnaga teha ei ole tegelikult midagi.
Tarmo juhtumi näol on tegemist stamp-juhtumiga, mis on kohtutes sadu ja sadu kordi läbi nämmutatud. Et kõrgemasse kohtusse saada, peaks olema laiem huvi ja mingisugune asi, mis pretsedendi looks. Tarmo keissis selliseid asju ei ole.

Ta küll selgitas, et tal ei ole kahtluski, et mõlema astme kohtuotsused on valesti tehtud, aga kõrgemasse astmesse sellega ei saa.
Ainuke variant oleks politseisse valeütluste osas avaldus teha ja kui leitakse, et tunnistajad on vale-ütlusi andnud, siis läbi selle muutuks ka see kohtuotsus.
See on juba läbitud etapp, sest tegime politseisse avalduse.
Politsei asja menetlusse ei võtnud, kuna võttis aluseks kohtuotsuses neidsamu ütlusi, mille kohta me avalduse tegime.
Ebareaalne!
Põhimõtteliselt nokk kinni, saba lahti olukord - teed politseisse avalduse, et kohtus valetati. Politsei annab vastuse, et menetlust ei alustata, kuna kohus peab ütlusi usaldusväärseteks!
Naera või pooleks.

Ma ei julgenud advokaadilt küsima hakatagi, et kui kohus konkreetselt ei vaatagi tõendeid, teda ei huvitagi tunnistajate ütlused, kas kohtunik/kohtunikud ei ole siis kuidagi vastutavad.
Eks ma saan selle kunagi hiljem, töö käigus ja kogemusi omandades, teada.

Vesteldes sai mulle selgeks, et väga palju määrabki kohtus ära see, kes sind esindab.
Nutke või naerge, aga nii see on!
Sellest olen ma tegelikult ise ka vaikselt aru hakanud saama.
Kui ei ole konkreetselt 110% juhtumit, siis võib kohtusse väikse ärevusega minna.
Soome kohtud armastavad tunnistajaid, mis paberil kirjas on, polegi väga oluline.
Tundub, et võidu otsustab ära see, kes rohkem tunnistajaid kohtusse vedada suudab!
Osad tööandjad seda ilmselt ka teavad, sest nad kasutavad seoses sellega väga alatuid võtteid.
Mul oli siin üks punt, kus oli kolm töölist ja kellele kõigile maksti esiteks liiga väikest tunnipalka, teiseks ei makstud ühtegi hüvitist - ei pekkaseid, ei pühapäeva tööd, ei puhkuserahasid - ei midagi.
Tegelikult oleks need  kõik sellised head võidetavad keissid olnud.
Aga mis tööandja tegi?
Ta võttis järgemööda töölised ette ja hakkas ähvardama, kuidas nende pered tänu sellele kohtule pankrotti lähevad. Kuidas kohtusse tuuakse hulgaliselt tunnistajad ja kes tunnistavad täpselt seda, mida temal (tööandjal) vaja on. Ähvardati ikka korralike arvetega, nii 20 000 €
Ei, ei, mitte nad ei helistanud töölisele endale, vaid nende naistele!! Loomulikult olid naised endast väljas ja küsisid, mis teha.
Kuna mul oli Tarmo keissiga juba kogemus olemas, siis selgitasin neile üsna täpselt, kuidas asjad lõppeda võivad.
Jõudsime otsusele, et lõpetame asjad null-kokkuleppega ära. Ei saanud küll tegelikult välja teenitud raha, aga ei läinud ka miinusesse. Ainuke, kes kaotas, olin mina - aga ka õnneks ainult aega.
Olgugi, et paberite järgi oli 110% kõik klaar ja oli ilmselge, et tööandja ei maksnud kõike nii nagu peab, tööandja alt on kohtus lausa kolm töölist - ei võtnud me seda riski, et asjaga jätkata.

Tööandja kartis vist tegelikult ikka ise ka, sest kui talle lõpetamise osas ettepaneku tegime, siis ta oli nii õhinas - kirjutas lausa mitu kirja ja ootas kärsitult neid kokkuleppeid.

Nagu me teame, siis tagant järele tarkus on kõige parem tarkus - lausa täppisteadus.
Ma oleksin pidanud Tarmo asjas kohe peale esimese astme istungit uut esindajat otsima hakkama.
Samas oli mul usk, et teine aste ikkagi võtab arvesse kohtus esitatud tõendeid, ütlusi (mis on ka loogilised ja usutavad!). Uskusin, et teine aste äkki ei arvesta vastaspoole kopeeritud ja parandatud tunnilehti ja ei usu ütlusi salatikuningast.
Tuleb välja, et kopeeritud tõendid on palju usaldusväärsemad, kui originaalid ja ehitajast salatikuningaks saada, pole ka mingisugune probleem :D

Mina enda arvamus on see, et teine aste isegi mitte ei vaadanud midagi. Kõik nad on seal üks ringkond ja kuidas teise astme kohtunik hakkab esimese astme kohtuniku rasket tööd ära rikkuma. Liiati, kui on kostjaks on mingi suvaline Eesti ehitaja, kellel pole mingit võimu ega mõju.
Laseme üle ja ongi asi klaar.
Nii see asi tegelikutl ilmselt ongi.

Ma olen selle otsusega nüüdseks leppinud - õiglust läbi kohtu ei tulnud ega ka tule.
Ainuke, mis ma veel teha saan, on sellest ise kirjutada ja läbi meedia seda kajastada.
Seda enam, et see firma ei ole üldse mitte pai-poiss-firma ja luukeresid on seal rohkem, kui küll.
Hakka või eraldi blogi pidama!

12.10.2015 teise astme otsus jõustub. Peale seda on siis postkasti kopsakat arvet oodata.

Tulles tagasi advokaadi juurde, kellega eile kohtusin ja kellega asjadest rääkisin, siis juba seal oldud aja sees sai mulle selgeks, et tegemist on korrektse firmaga.
Advokaat rääkis ära kõige olulisemad heatava punktid, mille järgi nemad juhinduvad.
Need meeldisid mulle.
Räägiti mulle ära, mida tohib ja mida mitte.
Nüüd pakkuge, kas varasemad bürood ja tegelased tegid midagi samalaadset? - loomulikult mitte.
Nende jaoks oli oluline raha, raha, raha!

Kui hea tava näeb ette, et enne kohtusse hagi esitamist võetakse vastaspoolega ühendust ja antakse võimalus asi ilma kohtuta ära klaarida, siis SL-s oli tava asi ruttu kohtusse viia.
Mina ise olin loomulikult maksunõude saatnud, aga hea tava näeb ette, et advokaadibüroo teeb seda ise ka.
Noh, päris alguses, paar aastat tagasi, ei teadnud ma seda ja siis pidasin piisavaks, et kui tööline ise on tööandjat teavitanud. See oli üsna alguses ja õnneks kõik juhtumid/keissid lõppesid ikka hästi.

Jõudsime bürooga kokkuleppele, et hakkan nende teenuseid kasutama ja kõik uued juhtumid, millega ise tööandjaga kokkuleppele ei jõua, saadan neile.

Siin kohal tahaks ikkagi lisada - krt, miks ma varem midagi ette ei võtnud, võibolla oleks asjad hoopis teisiti läinud!

Oleks on sama hea mis poleks, eksju-onju ;)

Saturday, September 19, 2015

Advokaadibüroo pankrott!

Nüüdseks on asi siis seal maal, et advokaadibüroo, kellega ma koostööd tegin, on pankrotini jõudnud.
Teades, kuidas seal asju aeti ja hoiti, siis ma absoluutselt ei imesta.
Nimetagem seda bürood nimega SL

Ma ei oleks eluski uskunud, et advokaadibüroodes käib samasugune jamamine ja asjade keerutamine nagu igal pool mujal.

Samas, kui praegu mõelda, siis miks peaks seal midagi teisiti olema?!
Absoluutselt igal pool käib üks suur susserdamine, I G A L  P O O L!

Kui koostöö algus-staadiumis SL kontoris käisin, siis vaatasin ringi ja imestasin, et kuidas nii suurt kontorit Helsingis üleval on võimlaik pidada ja veel sellise koha peal (kohe Helsingi 1 astme kohtu kõrval).
Noh, loomulikult on, kui firmal oleks raha nagu raba.
Selge on see, et firmal, mis on äsja loodud, ei saa sellist raha jalaga segada olla.
Samuti oli algusajal firma hingekirjas üllatavalt palju töölisi (töölise ülalpidamine on tegelikult üsna kallis lõbu!), kes järgemööda sealt ära hakkasid minema.
Ei teagi, kui paljud ise ära läksid ja kui paljude leping erinevatel põhjustel lõpetati.

Kuna mina elasin teises linnas ja ajasin oma rida, siis ei teadnud ma pealinna asjadest ja seal toimuvast suurt midagi.

Mingil ajal kolis firma nende kallite pindade pealt ära - odavamate peale.
Mõned kuud hiljem koliti taas - veelgi odavamatesse ruumidesse ja kaugemale linna südamest.

Esimene selline imelik arvamus tekkis mul SL kohta siis, kui nad ei osanud või tahtnud või ei olnud nad huvitatud kahest juhtumist, kus autojuhid päeva pealt lahti lasti.
Tööandja tõi ettekäändeks selle, et töölised kirjutasid tööaega juurde.Tegelikult oli tegemist arusaamatusega, kus töölised kirjuatsid ka kahe ringi vahelise ooteaja tööaja sisse. Iseenesest elementaarne, sest sa oled ka selle aja tegelikult tööandja käsutuses, olgugi, et sa kuhugi ei sõida ja lihtsalt ootad.
Kui tööandja tööliste selle eest hoiatused andis, siis tegid töölised selles osas parandused ja ooteaega enam tundide sisse ei kirjutanud. Kolm kuud hiljem otsustas tööandja ikkagi nende töösuhted lõpetada, rõhudes samale probleemile (olgugi, et probleemi enam ei olnud). Oli ilmselge, et see oli põhjendamatu töösuhte lõpetamine.  Käisin kaks korda spetsiaalselt Helsingis, et neid nüansse esindajale selgitada. Võtsin isegi õigusalase kirjanduse kaasa ("Työsuhteen päättäminen") ja ajasin sealt näpuga järge, näitasin kohtulahendeid ning selgitasin omalt poolt kõik võimalikud pointid ära. Tema rääkis endiselt vastu, et töölised kirjutasid aega juurde jne.jne.jne.
Mul oli selline tunne, et keiss oli tema jaoks lihtsalt liiga keeruline ja ta ei julgenud sellega tegeleda.

Kui veel paar sellist keerulist keissi tuli, siis hakkasin nende töötamismeetodist paremini aru saama. Keerulisi ja raskeid juhtumeid ei tahetudki, sest nende peale kulus liiga palju aega. See ei ole aga kasulik, sest ei too nii palju raha sisse, kui lihtsamad keissid.
Põhimõtteliselt jõudis mulle millalgi pärale, et neile võib anda ainult selliseid keisse, mis on nö surnud või on 110% võidetavad.

Surnud keissid on need, kus firma majanduslik seis on nii kehv, et kukub kohe-kohe ümber (läheb pankrotti), aga otsust on vaja, et midagigi pankrotipesast või läbi kohtutäituri kätte saada.
Mõnikord on otsust ka selle jaoks vaja, et Palkkaturva rahad välja maksaks. Palkkaturva maksab rahad välja, kui firmal on makseraskused. Kui tööline alguses Palkkaturvale avalduse on teinud, siis ei pruugi firma maksehäired veel üleval olla ja Palkkaturva on sel puhul kiirel negatiivse otsuse teinud. Hiljem, kui häired üleval (või isegi juba pankrotis) ja ühepoolne kohtuotsus olemas, siis on Palkkaturvad ka rahad välja maksnud.

110% võidetavad keissid on need, kus on juba ainuüksi palgalehtedelt näha, et puhkuserahasid või muid selliseid kindlaid hüvitisi pole makstud. Tööandja ei saa ju kohtusse minna ja väita, et on maksnud, olgugi, et palgalehed ja konto väljavõtted seda ei toeta. Sellised surmkindlad asjad.

Selliste keissidega muresid ei olnud, aga kui mingi keerulisem ja natuke aeganõudvam asi oli, siis oli jama majas.

Ka Tarmo keiss läks ka tegelikult sellepärast aia taha, et kumbki esindajatest ei viitsinud asja süveneda ja võeti asja nagu muuseas. Kuna mind esimesel istungil koha ei olnud (olin Joahnnaga kodus), siis ma ei teadnud, mis seal toimus. Kui peaistungil kohal olin, alles siis nägin, et nad ei olnud eelistungil isegi pooli pabereid kohtule edastanud!!Isegi mitte töötunde!!!?
Süüd loomulikult keegi endal ei võta, sest keegi ei taha tunnistada, et tegi jama tööd.
Tarmo keissi telgitagustest kirjutan ka kindlasti. Kuna asi veel õhus on, ei ole ma saanud kõigest kirjutada.
Samas on mulle põhimõtteliselt selge, et ilmselt ei saa me edasikaebamiseks luba ja nii see asi lõppebki, koos 8400 eurose arvega. Loomulikult anti  mulle suuri lubadusi, kuidas kõik kohtukulud nende poolt kinni makstakse, sest keerati see nässu nende tegemata töö pärast. Arvata võib, et keegi ei maksa neid kinni - tuleb ise see raha välja kaevata.
Aga ärgem kiirustagem ette  - kõik omal ajal ;)

Ma võiks öelda, et advokaadibürooga sujusid asjad selle ajani kuni advokaat Joonas ei ilmunud istungile, tööandja võitis selle juhtumi ja mina pidin töölise eest kohtuarvete näol 3600 € ise kinni maksma. Kõigest sellest kirjutasin juunikuu sissekandes "Tõrvatilk meepotis" ehk siin

Kuna ma kord olen selline paha koll, kes julgeb oma arvamust reaalselt välja öelda, siis ma ka ütlesin, mis ma kõigest sellest arvan ja seda eelkõige Joonasele endale.

Asi, millele tema kogu aeg pigistab on see, et mina pole mittekeegi, ma olen suvaline sekretär. Üldiselt ta armastabki kõiki inimesi enda ümber sekretärideks pidada, sest tema on nii tähtis mees - ikkagi jurist!
Mis mul vastu öelda on? Selles osas suurt midagi, et ma mitte keegi olen. Tõsi, ma ei ole jurist ega advokaat ega sekretär ega ka muu kontoritööline - suvaline soss tänavalt, põlve otsas nokitseja.
Aga minul on see eest kohusetunne ja vastutusvõime.
Kui ma midagi peesse keerangi, siis ma tunnistan seda ja püüan sellest õppida ja järgmine kord paremini teha.
Tema ilmselt ei tea selliste sõnade tähendustki.

Vahepeal tundsin täitsa süümekaid, et sellise büroo otsa sattusin ja oma töölistele paremat juristi pakkuda polnud. Samas vaatsin ma jamade ilmnemisel kohe tõele näkku ja rääkisin töölistele alati ära, mis seisus me oleme.
Joonas ilmselt arvas, et ma ei vestelnud nendest asjadest töölistega. Ta ütles päris mitmele töölisele, et ära sellest ja sellest Virgele räägi. Loomulikult nad rääkisid, sest nad olid kõigest teadlikud.

Kui te arvate, et Joonas varasematest äpardustest õppust võttis, siis eksite. Kuni lõpuni välja ilmus ta istungitele nii, et ta suurt midagi ei teadnud, maigutas lihtsalt suud, imetles peeglist oma lakitud kingi  ja lakutud juukseid. Välismus oli temale näiteks palju olulisem, kui keiss ise ;)
Kuna tema tööstiil ja käitumine olid minule vastuvõetamatud, siis ei lubanud ma oma tööliste asju enam temale anda. See oli umbes 2015 aasta alguses.

SL oli just hakanud koostööd tegema ühe teise bürooga ja ma eeldasin, et seal on asjad vähe paremini korraldatud. Esimestel kaasaskäidud istungitel polnud tegelikult väga vigagi.
Seda seniks kuni ka tema ühe suure prohmaka tegi. Ta nimelt otsustas eelistungil koos vastaspoolega, et võtab hagi kohtust tagasi ja sellega on asi lõppenud! Ise põhjendas ta seda sellega, et vastaspoolel on majanduslikud raskused, raha neil nagunii pole, et töölisele maksta ja kuna ette on näha vähemalt kahte istungit, siis seeon üleüldse üks mõttetu aja raiskamine!!
Loomulikult ei olnud mina selliste asjade käiguga rahul ja avaldasin oma arvamust. Selle peale käratati mulle, et tema on volitatud jurist, kellel on õigus ise otsustada, mida ta teeb.
Ega ikka ole küll!
Tal on volikiri, et inimest esindada, mitte tema eest otsustada!
Liiati, kui talle on töölise poolt kõik tingimused ette öeldud! Kui vastaspoolele sobib, siis sobib, kui ei, siis asi jätkub.
See on juba töölise (seejuures ka minu) oma risk, kuidas asjad sujuvad.
Ok, töölisel ei juhtunud selles osas midagi, et asi ära lõpetati - ei tulnud tal rahalisi kohustusi ega midagi muud säärast - kõik oli lihtsalt alguses tagasi.
Ülejäänud asju on see jurist tegelikult enam-vähem hoidnud, aga see mõrk maik jäi ikka juurde.

Kusjuures, kui ma blogisse selle "Tõrvatilk meepotis" sissekande kirjutasin, siis paari päeva pärast helistas sama jurist ja küsis, et mida ma korraldan ja oma blogis kirjutan. Ma täitsa imestasin, et mul on nii tore blogi, et isegi puhast verd soomlased on eesti keele ära õppinud ja minu blogi lugema hakanud :):)
Küll lubati mind kohtusse anda ja politseisse avaldus kirjutada.
Ilmselt nad arvasid, et hakkan värisema ja võtan jutu maha või maei kujutagi ette, mida nad arvasid.
Kui ütlesin, et mina võin oma blogis kirjutada ükskõik kellest, nii kaua kui ma ei ole inimese isikuandmeid avalikustanud. Kui tahan kirjutan Kalles, Mallest , Taavist, Triinus, ka Joonasest. Millisest Joonasest mina kirjutasin tean ainult mina ise - äkki ta oli väljamõeldud Joonas, äkki see oli Joonas Tamperest, äkki Lahdist, äkki Lapimaalt...
Selle kohta ei osanudki nad muud öelda, kui seda, et pole vaja selliseid sissekandeid teha, sest see on lapsik käitumine.
Loomulikult oli vaja see sissekanne kirjutada, sest mul tekkis tõsine mure nende tööliste pärast, kes oma asjad ise sinna viinud olid ja kes heauskselt igasuguseid lubadusi kuulasid.
Ma ei teagi, mis nendest töölistest nüüd saab, sest firma on pankrtotis ja asjad lähevad kõik üle pankrotipesale...

Tegin SL-ga koostööd ca 1,5 aastat ja selle ajaga puutusin ma kokku nelja erineva advokaadibürooga, kellega pole rahul saanud olla.
Ärge nüüd arvake, et ma uih-aih  kapriisitar olen
Ei ole - aga seda võiks küll teada, mis asjus sa seal kohtus üldse oled.
Peamine probleem ongi see, et kohtusse tullakse nii, et materjalidega ei tutvuta, asjast ei tead ööd ega mütsi. Minnakse nö ehku peale.

See advokaat, kes näiteks Tarmot eelistungil esindas, ei osanudki vist muud teha, kui ainult vastaspoolt imetleda :):)
Ma sain hiljem tema paberid oma kätte ja ühe lehe peale oli ta kirjutanud lause, kus kirjutas, kes meil ikka vastaspooleks on, ja et teda pole küll vaja nö vihaseks ajada, sest tema läheb vajadusel ka betoonseinast läbi.

Mitte ära imetle vastaspoole advokaati, vaid süvene paberitesse, esita tõendeid ja aja oma asja - võitle!
Sa kardad vastas juba ainuüksi tema nime pärast!

Igatahes  sai mulle selgeks, et selle firmaga ma enam koostööd teha ei saa (ega taha) ja maikuuga sai see töösuhe läbi.

Siis hakkas järgmine jama pihta.
Mulle ei makstud viimast palka välja!
Ettekäändeks toodi see, et ma ei ole oma koostöö tingimusi täitnud!
Ma tegin neile rohkem tööd, kui oli kokkulepitud, maksin nende eest arveid, käisin Soomes oma kulu ja kirjadega ning nemad tulevad väitma, et ma ei ole kokkuleppe tingimusi täitnud!?
Arvata võib, et see ajas mu veel rohkem vihale, aga hoidsin madalat profiili.
Olin malbe, rahulik, mängisin isegi natuke nagu lolli. Kiitsin veel takka, et mul on nii palju juhtumeid ootamas, aga edasi ma neid SL-le saata ei saa kuna osad asjad on klaarimata. Tegelikult ei olnud mul suurt midagi, sest suvi on rahulik aega ja siis praktiliselt ei tulegi midagi. Kui mõned jutud tulid, siis need olid sellised, millega tööandjaga ise kokkuleppele sain ja polnudki kohtu poole vaja pöörduda.
Kui nemad võisid mulle kogu aeg mula ajada, siis võisin mina neile ka.
Kuu aega hiljem sain oma palga siiski kätte, puhkuserahad jäid aga maksmata.
Kuna firma seis oli selleks ajaks juba suhteliselt nutune, siis tegin loomulikult puhkuserahade osas Palkkaturvale avalduse, olin 110 % kindel, et nemad seda küll välja ei maksa.
Nende lubadus oli muidu, et kohe, kohe raha tuleb ja siis makstakse puhkuserahad ka ära. See kohe-kohe kestis vähemalt kuu aega. Palkkaturva tähtaeg kukkus mul selles osas augusti lõpus, avalduse tegin augusti keskel. Nädal aega pärast tähtaja kukkumist võeti minuga ühendust ja öeldi, upsista, firma on pankrotis ja neil pole raha ikkagi maksta.

Sellega see asi SL-ga lõppeski.
Finito.
Olen kõikide advokaadibüroode suhtes täitsa skeptiliseks muutunud.
No ei ole ju võimalik, et kui sa puutud nelja erineva büroo juristiga kokku ja mitte keegi neist oma tööd tõsiselt ei võta...

Samas ei ole ma usku veel täiesti kaotanud ja loodan, et ühel heal päeval ma ikka leian omale usaldusväärse koostööpartneri.

Sobrasingi eelmise nädala lõpus  advokaadibüroosid läbi, mis netis leida oli.
Nüüdseks olen omale loomulikult ka teatud kriteeriumid paikka pannud.

Olen aru saanud, et pole mõtet ronida büroosse, kus tegutsevad värskelt kooli lõpetanud juristid. Neil pole kogemust, aga rahahimu on see eest väga suur.
Pole mõtet ronida büroosse, mis on toiminud vähem, kui 2 aastat.
Otsi büroo, kus on välja toodud seal töötavad juristid ja nende spetsiifika.
Otsi büroo, kus on ka advokatuuri liikmed, see näitab usaldusväärsust.
Otsi büroo (või jurist) keda internetis kiidetakse.

Need on viis põhipunkti.

Kahe bürooga olen teisipäevaks kokkusaamised kokku leppinud.
Käin Soomes ära ja eks siis paistab, mis saama hakkab.

Tööelu oleks täitsa roosiline, kui ma leiaks ainult sellise büroo, kes normaalselt tööd tahaks teha.
Pole ju palju tahetud?


Friday, September 18, 2015

Eile, 17.9, oli selle aasta kõige soojem suveõhtu!

Täitsa uskumatu, aga eile oli esimest korda selline ilm, kus õhtul kella 21-22 ajal võis veel t-särgiga olla.
Kogu suve jooksul ei olnud mitte ühtegi sellist õhtut!
Augustikuus oli suvi juba täitsa suve moodi, aga õhtuti läks ikka nii jahendaks ja niiskeks, et pidi tsempri või jope peale panema.

Oleme Abbil  nüüd selle osa ette võtnud, kus pole varasemalt midagi jõudnud teha ehk kõik on räämas ja korrastamata.

Algus on täitsa ilus, sest sealt oleme juba korrastada jõudnud:

Meie allee

Kaugemal, allee lõpus on pilt aga hoopis teine.
Risu ja räsu ikka jagub, mida koristada ja põleda.




Samal ajal, kui meie risu-räsuga tegeleme, asjatavad lapsed omaette ja mängivad selle kila-kolaga, mis nad metsa alt parasjagu leiavad:

Meie laste mänguasjad :D

Ma fännan seda metsa all tuuseldamist täiega, sest see on nii hea vaheldus kodus arvuti taga istumisele. 
Suvi on läbi, sügis on saabumas ja see tähendab ainult seda, et töölisi, kes oma palka kätte ei saa, hakkab taas tulema. See tähendab omakorda seda, et kannikad peavad jälle tooliga sõbraks saama. Juba see nädal oli nii palju tööd, et mul oli (on praegugi - hetkel kükitan laua taga) istumisest tooli maitse suus!

Selle advokaadibürooga, kellega ma koostööd tegin, on ka nüüd asjad ühel pool. Kirjutasin nende probleemidest juba juunis, aga siis ei saanud päris kõigest kirjutada. Nüüd saab, aga sellest homme ;)

Põhimõtteliselt tahtsin ainult teada anda, et eile oli NIIIIIII ilus ilm :D




Tuesday, September 1, 2015

Kooli!Kooli!

Kes esimest päeva kooli, kes juba mitmendat ringi ;)

Saigi minu luksus läbi!
Kella 10-ni magamised võib mõneks ajaks ära unustada, sest nüüd on äratus taas kell 7!
Täna hommikul helises telefon kell 8 ja kohe üldse ei tahtnud voodist välja ronida - ei mina ega ka tüdrukud.
Aga noh - kui peab, siis peab ;)

Kooli asjad olid juba varasemalt ära ostetud ja tänu sellele ei olnud augusti lõpus mingit ostupaanikat.

Sel aastal tellisin tüdrukutele nende enda piltidega päevikud (kaks päevikut, koos postikuludega, kokku 24 €).

Sellised koolipäevikud siis sellel aastal

Esimene koolipäev

Esimene klass

Esimeses klassisi alustas oma kooliteed 19 last. Väikse maakooli kohta ikka väga tubli tulemus!
Tüdrukuid on rohkem, kui poisse, seega naiste võim ;)

Karolin, 5.klassi õpilane

Paneb mõtlema küll :):)

Rong, mis elus edasi viib

Igaüks joonistas ise ennast ;)


Johanna oli ka täna nii äksonit täis. Tahab sinna ja sinna ja sinna ja sinna kaaaaa.
Ma kohe ei teagi mis temaga peale hakata. Olen siin muidu mõelnud, et panen ta aprillist lasteaeda. Aprillist sellepärast, et siis on suur talv möödas ja haigustelaine äkki ka. 
Nüüd aga mõtlen, et vist peaks ta ikka varem panema, sest ta ise tahab sinna, kus palju lapsi on. Lasteaiast ei saa mööda jalutatagi, sest siis läheb alati kisa lahti, et tema tahab sinna minna.
Pean selle üle mõtlema ja võibolla tõesti ta pooleks päevaks lasteaeda viima. Kuni lõunani on seal, siis toon koju ära. 
Saab tema seal oma hullamised ära hullata ja saan mina hommikupoolikul enda asjadega tegeleda.
Peab mõtlema, peab mõtlema...

Nüüd on meil siis igatahes kaks koolilast, kellega õppima peab hakkama. 
Põhimõtteliselt ise ka jälle koolipingis ;)
Järgmisena hakkangi õpikutele pabereid ümber panema, pliiatsitele nimesid peale kirjutama ja muid selliseid koolivärke-särke tegema :)

Huvialaringidega on ka asjad paigas - kunstiringis käivad mõlemad edasi ja alates järgmisest nädalast hakkavad kergejõustiku trennis ka käima.
Nüüd tuleb mul muidugi palju sõitmist, sest trennid toimuvad Haapsalus ja mõlema trennid on erinevatel päevadel -  Karolinil on E,K, R ja Janelil T, N. 
Parem juba sinna oma aega ja raha kulutada, kui lapsed lolluste peale lähevad, onju ;)

Ah, eks need lolluste ajad tulevad ka. 
Ega need tulemata jää :):):) 
Omast kogemusest tean rääkida :D :D

Johanna tuleb ka kergejõustiku trenni panna, sest tema on meil sündinud olümpiavõitja!
Laupäeval sai ta oma esimese medali - ajee :)

Õnnelik 3.koha omanik, Swedpanga lastejooksus


Et siis mõnusat kooliaasta algust kõigile ja lahedat tordi mugimist.