Total Pageviews

Wednesday, October 3, 2012

Virx käis töövestlusel ;)


Tralalalallallaaa, käisin täna töövestlusel :)

Ei, ei, mitte, et ma vanast töökohast kinga oleks saanud või sealt ära tulnud. Vana töökoht on kenasti alles ja  tööd tehes ikka palk jookseb ;) 
Point on selles, et kuna minu leping on osalise tööajaga, siis üheski kuus ei tule norm töötunde täis. Vähemalt siiani pole seda juhtunud. Alati on alla normi. Kuus tulen niiumbes 130-140 tundi. Mis teeb, olenevalt kuust, 30-40 alatundi. 
Nii ma siis mõtlesin, et otsin mingi väikse tööotsa juurde.
Noh, et vähemalt kuus normtunnid täis tuleks ;)

Laupäeval tegingi ühe müüja kuulutuse peale avalduse. Ja kujutage ette, juba esmaspäeva hommikul ehk siis sisuliselt kohe helistatigi. Küsiti, millal mul vaba aega on, et töövestlusele minna. 
Kolmapäev-neljapäev vabad - seega leppisime tänase päeva kokku ;)
Vestlus oli OK ja ma olen üsna kindel, et selle koha ma saan ;) Päris 100% ei või veel küll väita, sest oli teisigi soovijaid, aga sisetunne on selline.

Teate, mis moodi ma selle avalduse üldse kirjutasin w? :D:D:D
Igal tööavaldusel on see viimane lahter  ju selline, kus sa võid iseendast kirjutada, eksole. 
Ma siis kirjutasin :) 
Kirjutasin kenasti, kui kaua ma Soomes elanud olen, kus ma hetkel töötan, miks ma lisatööd otsin ja sellist nipet-näpet juttu. Sealt edasi kirjutasin, et kui tööd teen, siis teen tööd  ja ei laiskle ega virise :D
TÄPSELT NII KIRJUTASINGI! :D
Jutu lõpetuseks kirjutasin veel, et olen positiivse ellusuhtumisega, et kui ma hetkel kandideeritavat töökohta ei saa, siis ei juhtu minuga midagi – kõik on endiselt  hästi ja elu läheb edasi. 
Kirjutasin lõppu kiitos ja panin kolm naerunägu ka veel lisaks :):):)
Täna oli see jutt muide välja prinditud ja kenasti vestluse ajal laua peal :D

Põhimõtteliselt asi oligi nii, et vahet pole, kas saan töökoha või ei saa, sest elu läheb ikka edasi. Põhi töökoht on siiski olemas ;)

Koht, kuhu kandideerisin, oli nädalas 30 töötunniga müüja koht. Noh, see on tegelikult liig, sest tunnid lähevad siis juba lõhki. Aga kirjutasin  ikkagi. Äkki rohkem huvi pärast, et kas vastatakse?
Ok, vahet pole – vastati ;)

Kui mulle helistati, siis öeldi selle 30-tunnise töökoha kohta kohe, et see on vist liig ja pakuti 5-tunnist töökohta (vestlusel öeldi, et tegelikult võib arvestada pigem 10-15 tunnise töönädalaga).
Ma ei saa üldse arugi, mis töökoht see on, kus nädalas ainult 5-tundi tööd tehakse? 
Mingi asendaja äkki või lihtsalt augutäide? 
Mul vahet pole, iga lisatöö on  abiks ;) Siht ju silme ees!
Hea, kui selle pisikese otsa üldse saan, hiljem saan äkki töötunde juurde ja tulevikus kolin äkki üldse kuhugi poodi üle, sest poetöölistel muide kõrgem palk ka, kui turvatöötajatel ;)

Näited müüja ja turvatöötaja palgavahest:
Müüja tunnipalk 10,14 €, turvatöötajal 9,78 €
Müüja õhtulisa 3,91 €, turvatöötajal 1 €   (nov-dets on müüjate õhtulisa jõulude pärast koguni  7,82 €)
Müüja öötund 5,87 €, turvatöötajal 1,82 € 
Müüja laupäeva lisa 5,16 €, turvatöötajal 2 €.  
Kui nii võtta, siis on vahed päris suured.

Tegelt turvatöötaja palk ongi Soomes tegelikult üks madalamaid, koristajate kõrval.

Vaatamata sellele, et Soomes enam-vähem miinimumi teenin,  saan ma palka ikkagi 3 korda rohkem, kui politseis töötades (ja seda veel alatundidega).
Mina olen igati rahul ja kurta pole mul küll mitte millegi üle.
Kuidas ja kui palju me teenime, on sisuliselt kõik meie endi kätes.Nii nagu õnngi ;) 
Keegi teine ei saa sind ju õnnelikuks teha, kui sa ise õnnelik olla ei taha. Onju nii?
Istu Virge, 5 + :):)

Tuleme korra turvatöö juurde ka tagasi.
Katseaeg oleks pidanud mul läbi saama 22.september, aga sai juba septembri algusest, sest käisin tervisekontrollis ära ja peale seda tehti kohe ka uus tööleping. Uue lepinguga oli ka pisike palgatõus. Oleks ma viitsinud need jalad sealt tagumiku alt varem välja võtta ja tervisekontrollis ära käia, oleks palgatõus juba varem olnud.

Tervise poolest olen põhimõtteliselt rõõsa ja terve. Arst leidis, et olen väheke alakaaluline, sellest tulenevalt ka külmad käed ja madal vererõhk. Külmad käed ja madal vererõhk on mul alati olnud, nii et nende vigadega olen ma täitsa harjunud. Kuna suvi on läbi, siis peaks kaal ka kergelt tõusma hakkama.
Vaja talveks pekki koguda, siis soojem :D
Suviti on see söömine ju täpselt selline, kuidas see on. Põhimõtteliselt seda polegi. See käib minu kohta, teised ikka söövad.

Käisime septembri alguses jälle Eestis ja seal oli nii mõnus, nii mõnus, nii mõnus...
Seekord tundus see olemine seal kohe ERITI mõnus.

Kui tavaliselt olen Soome südamerahuga tagasi tulnud, siis sel korral oli täitsa kahju tulla.
Ei tea millest see tingitud oli. Võibolla sellest, et kuni siiani on Eestis käimine kogu aeg üks kiire aeg olnud ja seal põhimõtteliselt jooksuga asju toimetanud, siis sel korral oli kuidagi aeg-maas tunne.

Peale Soome kolimist ei olnud ma Eesti kodus sisuliselt koristanud ka. No kühvli-harjaga olen prahi ja liiva maast loomulikult kokku pühkinud, kappidele kord-paar tolmulappi näidanud, asjad enam-vähem oma kohale pannud, aga tolmuimejat ja moppi polnud põrandad tõesti üle aasta näinud !! :)
Nüüd siis nägid ja veel mitu korda ühe päeva jooksul.

Mõtlesin, et võtan meie Eesti kodus ühe suurema koristuse ette ja teen asjade-träni seas suuremat sorti sügispuhastuse. Tegin ka! Niisiis lendaski 3 suur prügikotti tarbetu kraamiga prügikasti.
Ma hoian ka ju igasuguse mõttetu träni alati alles - äkki läheb vaja!Mis äkki ? KINDLASTI läheb vaja! :)
Selles mõttes olen ma ikka täielik rott - kogun omale igasugust sodi!
No vot, ja nüüd siis viskasin kohe sellise hunniku minema. Tubli, Virge!
Tegin tegelt uuele kraamile ruumi :D

Igatahes jõudsin ma sel korral köögist, elutoast ja esikust kenasti üle käia. Ise olen rahul :D
Lastetuba ja magamistuba ootavad oktoobrikuud. Raamatud, on siia maani veel sorteerimata ja seisavad endiselt hunnikuna magamistoa kummuti peal. Lastetoas ootab ka umbes samasugune sorteerimata hunnik!
Lastetuba ei saa tegelikult ammu enam lastetoaks nimetada, sest see on rohkem kolikambri ülesanded üle võtnud. Kõik, mis üleliigne, see seal toas oma koha ka leiab.

Ühesõnaga oktoobris on veidi veel kraamimist. Detsembris saab siis rahulikult jõuluaega veeta. Novembris pole plaanis Eestisse tulla ;) Selle aasta graafik põhimõtteliselt paigas ;)

Talu juures oli ka mõnus.
Naabrimees laenas murutraktorit ja sain sel korral ise Abbil muru ära niita. Põhimõtteliselt sips ja valmis. Nüüd võib siis kolm korda arvata, et kas ma muruniidukiga viitsiks seda lahmakat veel niita, kui korra traktori-maitse suus on?! Jeeeeeep :D  Arvata võib.

Ilmad olid sel korral ka lausa super-luks. Loomulikult ei saanud me enam mingeid suveilmasid soovida, aga päike ja täiesti talutavad soojakraadid olid olemas - muud polegi vaja.
Kui hea oli Abbil  ringi konnata, maast puuoksi korjata ja neid lõkkehunnikusse viia. Oleks tahtnud lõket ka teha, aga õhtused plaanid tulid peale. Kui nüüd Eestisse lähme ja vihma just ei saja, siis teen küll ühe suure lõkke püsti. Ei mina tea, mis asi mul selle lõkkega on! :) Kogu aeg lõke ja lõke.

Sellist talu juures askeldamise-powerit on praegu nii palju, et kuu või kahega saaks kogu see lahmakas vist 5+ korda. Kui me talu ostsime, siis meil oli  viisaastakuplaan "Abbi 5. aastaga korda".
Enam-vähem on see plaan ka täidetud. Veits on veel jäänud.

Ma peaks siia vist natuke pilte lisama, et ettekujutuse saaksite, mis seal enne meid toimus :D
Sissesõit augustis 2008


Sissesõit peale pisikest korrastustööd

Vaade jaanitule platsile augustis 2008 

Ja peale tööd...

Õunaaed oli aastal 2008 ikka tõeline õudukas

Aga peale jõhkrat tööd, sai see täitsa viisakaks :)

Aiamaa aastal 2008

Aiamaa, mis aiamaa :) Saarest jäi järgi vaid känd.

Meie kaunis kodu  2008 

Ajahammas on maja veelgi purenud, aga vähemalt kaev sai nähtavaks ;)

Vaade põllule aastal 2008

Vaade põllule aastal 2012. Peale puusaadu algab põld

Põllutamm ja sarapuu aastal 2008

Põllutamm ja sarapuu aastal 2012


Põhimõtteliselt aitab küll, muidu jäängi neid pilte siia üles panema. Praegu on pildid veits nihkes - mõni natuke teise nurga pealt, mõni lähemalt, mõni kauemalt.
Järgmisee aasta võtan 2008 pildid kätte ja teen TÄPSELT sama kohe pealt juubeliaasta pildid.
Ikkagi 5 aastat taluomanikud!Juhuu :)

Aga ikkagi - kuradima mõnus oli seal olla.

Ma ausõna ei tahakski muud, kui seda, et Abbil maja püsti oleks ja seal rahulikult askeldada saaks.

Minu jaoks oleks tõeline  luksus see, kui ma saaksin kevadel meie murulapikest riisuda, puuoksi korjata, lastega lõkke ääres istuda ja plaane teha. Ma olen ju 5+ plaanide tegija! :D:D 

Praegu on ka meil ju hullud plaanid :D:D 
Abbi saun 2013 - talu hakati ju ikka saunast üles ehitama. Nii meiegi. Ja kui ükskord maja ehitamiseks läheb, siis saab vähemalt kusagil pesitseda (ei pea korterisse kobima) ja end puhtaks küürida. Vundamendiraha on juba sukasääres olemas, seega on algus  paljutõotav ;)
Abbi pulm 2014 - seda oleme ka juba miljon aastat edasi lükanud, küll MASU pärast, küll kolimise pärast. Nüüd ei tohiks enam ühtegi mõjuvat takistust olla. Eks näis siis ;) 
Abbi aed 2015 - aed on põhimõtteliselt minu pärusmaa. Tarmo hakkaks ennem maja ehitama ja jätaks aia viimaseks, aga mina olen see, kes sõrad maasse lööb ja ütleb, et enne aed!! :) Seda sellepärast, et esiteks annab aed turvatunde. Kui aed on ikka ees, siis igaüks hoovi ei roni. Ei inimesed ega talvel ka kitsed puid-põõsaid nosima. Kuna territoorium on päris suur ja väljaminek üsna arvestatav, siis peab see kohe eraldi projekt olema.
Abbi talu 2016 - siis võiks vähemalt vundamendi ja karkassi valmis saada ;) Anname endile armu ja loodame, et aastaks 2018 oleks päris valmis. 

Need on  need kõikse suuremad plaanid. 

Kuhugi sinna vahele peaks ka Abbi pesamuna mahtuma, või siis kaks :D 
Mis aastasse - ei oska öelda. Kell tiksub, seega siin eriti palju venitamisvõimalust polegi, sest päris vanaemana ka ei tahaks lapsi kasvatama hakata, eksole ;) 
Ehk 2-3 aasta pärast. EHK..

Pesamuna(sid) tahaks ikkagi nii kasvatada, et mõnulekski need 3 aastat kodus ja naudiks seda kodusolemist. Mitte nii nagu kahe esimesega, et ruttu-ruttu tööle tagasi, kui vanemahüvitis lõppes. 
Muud moodi ei olnud lihtsalt võimalik :(
Nüüd tahaks küll kodus istuda ja end täielikult lastele pühenduda.

Ma tean, et see ei ole vist  reaalselt võimalik. Ok, isegi, kui tööle ei peaks minema, siis muid tegemisi on ikkagi palju. Ma olen lihtsalt selline, et miljon asja peab käsil olema.
Mõnikord ma olen mõelnud, et peaks vist kuhugi vangalasse sattuma, sest siis olengi  seal nelja seina vahel kinni ja ei tee midagi. Istun rõõmsalt oma kongis ja loed  näiteks raamatuid.
Olen täis-kiiks jah ?
See, et ma peast veits kiiksuga olen, võib mulle vabalt andestada, sest kukkusin  lapsepõlves ikkagi kaks korda kõrgelt alla! 3-4-aastaselt teise korruse aknast välja ja lisaks sellele veel  kelgumäe peal ühte 2-3 m sügavusse aukku. Umbes sama vanalt  kukkusin ka välikempsuauku ja oleks kaka sisse peaaegu ära uppunud. Põhimõtteliselt olen ma õnnelik inimene :D
Täitsa õnnejunn!

Ma unistangi kogu aeg sellest, kuidas me seal Abbil elame ja oma asja ajame. Lihtsalt niisama - teeme, mis tahame.

Mul oleks vabadus teha seda mida ma teha tahan. Vägev oleks mõnda aega sellist elu elada, et ei teekski midagi – lihtsalt oleks koos perega. Vaataks, kuidas kevadel puud õide lähevad, suvel maasikad valmivad ja sügisel linnud lõunasse lendavad. Kaevaks, müttaks ja majandaks ainult endi jaoks – ilma, et ma peaks mingi töö ja palga pärast muretsema.  Saate aru jah? Tööl ei käiks :D:D
Et sellist luksust elada – peaks vist suuremate rahavarudega Soomest tagasi kolima.

Elad ja nokitsekski omaette, ei sõltuks kellestki.

Meie igatahes püüame oma asju sedasi sättida, et keegi ei saaks meie kõridel seda silmust liiga palju kohendada. Mingil määral see silmus siiski jääb, aga noh - peasi, et piisavalt palju hingamisruumi oleks.
Mis teeb praegu Eesti riigile kuuluv Eesti Energia???? Hoolib meie rahvast sedavõrd, et  tõstab jälle elektri hinda päris kopsakalt. See on  nii armas ja nummi, et süda läheb lausa pahaks. Ja inimene ei saa selle vastu midagi teha. Elektriga tõuseb ka kõik muu. Sorry, palk siiski ei tõuse!

Inimesed, eks elavad kortermajades, maksavad kommunaalarveid sellises ulatuses, et tore, kui söögiks ka midagi jääb. Ma ei kujutaks ettegi, kui ma peaks kusagil linnas korteris elama ja selliseid üüratuid summasid maksma! Raudselt nutaks õhtuti patja. Käin sellepärast tööl, et elamiskulud kaetud saaksid!?

Seega püüame me talu sedasi üles ehitada, et VÕIMALIKULT vähe tulevikus kellestki/millestki sõltuda.
Maja hakkame puuga kütma. Puid teeme loomulikult ise.
Kui vaja - ostame palki, kui võimalik - võtame oma pisikesest metsatukast. Ja kui nüüd sammuke kaugemale mõelda, siis peaks üldse mingi 5-10 ha  suuruse metsakese ostma, et seda puud kogu aeg jaguks.
Meie jaoks igatahes odavaim variant - selles pole kahtlustki. Esiteks - kütan, palju tahan ja teiseks - kui elekter ära läheb, saame meie ikkagi sooja.
Krundile loomulikult oma puurkaev ja oma kanalisatsioon (ma  ei teagi, kas seda päris kanalisatsiooniks nimetada saab, aga saate aru küll, mida mõtlen).
Toidu koha pealt püüaks ka võimalikult palju oma panust panna.
 Aiamaast ma rääkima ei hakka - see on ja jääb. Juurvili tuleb/tuleks põhimõtteliselt oma põllult.

Oleks tubli ja hakkaks moose-keediseid-mahlasid-seeni tegema...

Ma oleksin täitsa nõus põrsast ka  kasvatama. Kevadel võtaks, jõuluks paneks kappi :D
Saaks jälle kord seda õiget ja ehedat liha maitsta. Ma arvan, et ma sain seda õiget liha viimati maal, vanaema juures. Need olid need head ajad, kui sigadele anti kartulit ja  jahu, mitte mingisugust jama, millega neid nüüd toidetakse ja mis liha maitse nii ära solkinud on!
Väikse kanala ehitaks ka :D Meil ruumi küll :D:D
Ainuke asi, mida ma ei teeks – vot lehma ma küll lüpsma ei hakka. Nii talumutt ma ka pole ;)

Tegelikult ei olegi väga palju vaja, et sellist elu elada.
Kõigest talu oleks vaja püsti saada :D:D KÕIGEST
Põhimõtteliselt oleme ringiga alguses tagasi ehk saun 2013, pulm 2014, aed 2015 ja talu 2018  :D

Ma ise olen selle tagasi kolimise peale aeg ajalt mõelnud. Kuidas see nagu välja peaks paistma ja mis meist siis tegelikult saab. Ja-jaa, ma võin siin unistada, et teen okstest lõket ja korjan puulehti, aga elektrit on ikka vaja maksta ja poest muud vajaliku osta, mida ise päris valmis ei tee ja välja ei võlu. Ilma rahata ei ole praegusel ajal kohe kuidagi võimalik elada.  

Ma olen ise mõelnud, et Soome on ja jääb tegelikult  meie pere päästerõngaks. Ma tean, et me kolime ühel heal päeval Eestisse tagasi. Kui kõik valmis on, plaanide järgi äkki aastal 2018 :) 
Aga... ma ei või olla kindel, et üks meist ajutiselt ikkagi Soome vahet sõitma hakkab. Ja ma olen üsna kindel, et sellel korral   saan sõitjaks olema  mina. Ja teate mida? Mul ei oleks selle vastu ausalt öelda midagi. Ma võin siin 6 kuud töötada, et siis ülejäänud 6 kuud Eestis niisama, INIMESE moodi, elada. Küll ma midagi välja nuputan ;)
Ja kui meil talu juba valmis on, siis me ei vajagi nii suurt sissetulekut. Noh, nagu praegu.
Ma kujutan ette, et siis elaks 1500-2000 € Eestis üsna uhkelt ära. Jääks ehk ülegi.

Ma ei kujuta ausalt öelda praegu ettegi, et ma peaksin tagasi 530 € palga peale tulema! Liiati, kui kõik kaubad/teenused nii palju tõusnud on. Ja ma olen surmkindel, et tõusevad veelgi.
See Eesti Energia suprais ei olnud viimane!
Mitte, et ma mingi pirtsakas ja tõusik oleks, et see 530 € palk mulle enam  ei sobi, aga ma olen lihtsalt realist ja mõtlen objektiivselt.
Praegu on meie mõlema vanus selline, kus meie töövõime on kõrge ja me suudame teha ka tööd.  Seega ongi just õige aeg teha tööd seal, kus selle eest ka vääriliselt tasutakse.
Mina näiteks küll ei saa öelda, et olen Soomes ori. Ma teen täpselt sama tööd nagu soomlased ja saan täpselt sama palka, mida nemadki. Seega olen ma täiesti tavaline ja normaalne tööinimene, mis siis, et  Eestist.

Tulevikus ei panustagi ma tegelikult Eestis kellegi juurde tööle minemisele. Üritame teha nii, et hakkaksime ise endi tööandjateks.  Tarmo pidi põllumeheks hakkama :D:D (kurgikasvatajaks) ja mina panustan just nimelt igasuguse asjaajamise peale. Tõenäoliselt nende asjade peale, millega ma ka praegu tegelen. Tulevikus ehk midagi veel lisaks. Kõige parem selle asja juures on see, et sellise töö puhul ei peagi Soomes elama. Kui vaja siiski tulla/minna, siis jõuab ka sõita. Enamik asju, nii 96%, saab korda ajatud siiski läbi neti.
Seega peab meil tulevikus kindlasti  elekter ja nett olemas olema :D

Siis ja ainult siis saabuks selline elu, mida ma elada tahan ehk olla enda peremees.
Magan kella 9, KUI ma tahan.
Teeksin tööd täpselt sel kellaajal, millal MINA tahan ja teeksin korraga täpselt nii palju, kui MINA heaks arvan. Kui tahan, ei liiguta nädal aega lillegi, kui tahan raban kuu aega järjest.
Kui tahan, riisun päeval muru. Kui tahan, teen öö läbi  tööd.
See oleks MINU vabadus!

Ma kujutan, et pooled meist unistavad sellisest elust ja sellisest tööst, aga väga vähesed saavad seda mekkida. Ma väga, väga loodan, et mul on nii palju sitkust, et enda puhul see asi täide viia ;)

Ma pole kunagi tahtnud rikas olla. 
Mitte kunagi. 
Ei taha ka praegu. 
Ei taha ka tulevikus. 

Tahaks elada lihtsalt  rahulikku elu. Õnnelikku elu. Vaadata, kuidas lapsed kasvavad. Just nimelt vaadata ja juures olla, mitte kogu nende kasvamise ajal tööd rügada. 
Äh, nüüd kukkus nii välja nagu ma elaksin praegu ilgelt õnnetut elu. Ei ela - praegu olen ka õnnelik ;) 
Ausalt :)
Ma oleksin veel õnnelikum, kui ma saaksin tegeleda asjadega/hobidega, mis mulle meeldivad. Praegu pole ju nendeks aega - üllatus, üllatus.

Täitsa naljakas on, kui ma praegu mõtlen, mida veel teha tahaks, siis tulevad igasugused pisiasjad pähe.

Ma olen ju vana filatelist. Ma ei mäleta, mis ajast see vanameeste haigus mind tabas, aga millagi see mulle külge hakkas ja enne Janeli sündimist olin ma päris usin ostja-müüja. Kusjuures peale Janeli sündimist ei olegi selle asjaga enam tegeleda jõudnud. 
Mõni ei suudaks vist ette kujutadagi, et olla päev läbi põrandal maas ja lapata marke. Tõsta neid ühest albumist teise, sorteerida. Nii, et terve põrand on neid marke täis...Ja nii võib isegi mitu päeva järjest olla :)
Krt, see oli tegelikult nii põnev.
Tuletan teile meelde – olen KAKS korda KÕRGELT kukkunud :D

Ma tahan üldse selliseid imelikke asju teha! Olen mõelnud, et millalgi-kunagi tahaks kõik taimed ära katalogiseerida, mis Abbil kasvavad.
Absoluutselt IGA taimekenekeseke.
Kui Abbi ostsime, siis kinkisin omale selle tähtsa päeva puhul sellise raamatu nagu "Eesti taimede kukeaabits."
Seal on kõik Eesti taimed kenasti sees on ja selle abil oleks hea otsida ja katalogiseerida ;)
Selle raamatuga oli ka selline naljakas lugu, et nii kui Abbi ära olime ostnud, siis mul lõi kohe selline mõte pähe, et kuna see on MEIE koht, siis tahaks teada, mis seal kasvab. Leidsin netist selle raamatu, maksis midagi 300 krooni kanti. Raha mul selle jaoks polnud, sest tõesti KÕIK raha läks talu alla. Kusagilt ma selle raha siiski välja kaevasin (tõenäoliselt laenasin) ja sain selle raamatu ka ostetud. Naljakas on see, et ma pole 5 aastat seda raamatut kätte võtnud, aga tollel ajal PIDIN ma selle KOHE ostma, sest ma TAHTSIN seda, olgugi, et raha ei olnud! Kangekaelne, ma ütlen! :)


Lapsepõlvest saadik olen ma selles mõttes looduselaps olnud, et igal aastal korjasin puulehti, kleepisin vihikusse ja kirjutasin nimed juurde. 
Kui ma ei eksi, siis sai , maal vanaema juures, igal suvel nii tehtud. See oli minu arust nii vägev. Olen tüdrukutega ka sama asja teinud ja ka nende arust on see põnev. 

Ja ravimtaimi käisin ma ka koguaeg korjamas – nõmmliivateed, pune, melissi, pärnaõisi, nõgeseid. Praegugi korjaks neid – kui ainult aega oleks ja koht, kust korjata. 
Ok, pärnaõisi, melissi, piparmünti ja nurmenukku olen korjanud, sest need kõik Abbil esindatud. Aga pune, nõmmliivatee ja muud looduses leiduv? Ma tean, et ühel päeval ma korjan neid jälle ;)
Põhimõtteliselt tegelekski ravimtaimedega. Hakkaks taimetargaks :D Kasvõi iseenda jaoks. 
Pere see ära ei toidaks, aga hing tahaks sellise asjaga tegeleda.

Siis tahaks ise veel igast seepe ja muid asju valmistada. Tahaks kõike asju ISE teha. Päris tõsiselt. Oskaks riideid õmmelda, siis õmbleks riideid ka ise. Keegi pole keelanud seda selgeks õppida, eksole? Äkki ühel ilusal päeval õpingi selle ka selgeks ja hakkan rätsepaks ;) 
Selliseid lihtsaid asju nagu tekke, voodipesu oskab igaüks õmmelda, aga riideid - see vajab juba teadmisi.

Mul pole kunagi olnud oma tuba. Olgugi, et ma terve elu sellest unistanud olen. Unistan siiani :D Noh, mitte küll enam oma toast, nüüd juba kabinetist või koguni pisikesest palkmajast, mis ongi nö minu tuba, minu kindlus :D Kus on MINU ruum, ainult MINU asjad.
Kui närvi mustaks viskab, siis lähengi oma kindlusesse, löön ukse pauguga kinni, panen seestpoolt riivi ka ja viskan põrandale pikali, pehme karvase vaiba peale ja vaatan lihtsalt lage. Kui lage enam vaadata ei viitsi, siis pööran end kõhuli ja hakkan puslet kokku panema. Lihtsalt niisama! Mõttetuid asju peab ka tegema;)
Kaminasse teen tule, et seal maas ikka mõnus ja soe vedeleda oleks. 

Selline elu oleks minu jaoks  ideaalne (vähemalt mõned aastad, millalgi väsiks sellest vist ära) ja sellepärast tundub kuidagi mõttetu oma aastaid praegu siin veeta. Ma saan aru, et me peame neid aastaid siin veetma, et oma unistusi üldse teoks teha. Kurb on see sellepärast, et lapsed kasvavad ja ühel heal hetkel on neist kasvanud suured preilid, kes ei ole enam huvitatud minu metsaretkedest, lõketest ja taimedest. 
Mis ma siis peale hakkan? Tirin Tarmo metsa v? :D

Et meie plaanid tõesti täituksid, olen mina igatahes nõus end sajaga "ohverdama". Olengi praegu võtnud vastu kõik tööpäevad, mis pakutud on. Kuna juba on haigustelained liikumas, siis on üpris tihti vaja kedagi asendada. 
No 2 viimast nädalat olid ikka sellised , et ho-ho -ho! Palgalehel kajastus see ka üpris OK-lt :D
Kui mul on mingi eesmärk, siis ma võin olla nagu robot. Siin ma võin rügada nii palju, kui torust tuleb.

Appi, päev on juba õhtas, kirjutada oleks isegi veel, aga teised toimetused tulevad peale.

Võibolla olengi nii tubli ja kirjutan homme ka, sest homme samuti vaba päev ja oleks aega kirjutada.
Septembris olin lausa 2 sissekannet teinud, üks neist oli muidugi väga oluline :D

Tsauks praeguseks ;)