Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 13. september 2020

Esimene tudenginädal

 Minu esimene koolinädal on läbitud ja kriban nüüd kiirelt oma emotsioonid üles. Kui ma seda edasi lükkan, siis kahe nädala pärast ei mäleta ma enam midagi. Koolinädala läbimise puhul lubati mulle klaasike veini :):)

Koolinädal on ametlikult lõppenud :)

Pean tunnistama, et olen positiivselt üllatanud. Kuna see ei ole ju päris see ala, mida ma tegelikult õppida tahaksin, siis läksin kooli kerge eelarvamusega. Ütleme nii, et ma olen peale esimest nädalat oma suhtumist ja arvamust muutnud. 

Esimesel päeval oli päris õudne hommikust õhtuni ainult istuda ja seda sisuliselt 10 tundi järjest. Seda enam, et kodus ma piirdun tubase/arvutitöö puhul ainult 2-3 tunniga ja lähen end seejärel õue liigutama või niisama asjatama. Selline hommikust õhtuni istumine ongi kõige raskem. Esimesel päeval hakkas peale lõunat selline "tore" aine nagu tunnetuspsühholoogia. Tekst ja aine olid täpselt nii põnevad, et suutsin kirja panna ainult ühe lause ja see oli ka kõik. Mitte midagi ei saanud aru! Esiteks jooksis juhe kokku ja teiseks tuli selline uni peale, et ma lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Võitlesin, mis ma võitlesin, aga mingil hetkel olid mul igatahes silmad kinni ja üritasin sedasi kuulata. Pea vaikselt nokkis, aga siis tuli päästev vahetund - sain end natuke virgutada. Peale vahetundi käis võitlus silmade lahtihoidmise osas muidugi edasi. Hullu pilk oli ees, aga silmad olid vähemalt lahti! :)  Ühesõnaga sellest ainest saab ilmselt üks suuremaid pähkleid. Varasemate kursuste tudengid rääkisid ka, et tunnetuspsühholoogia ongi meie õppekavas kõige raskem aine, et kui selle läbi saame, siis on bakalaureus põhimõtteliselt taskus. No saab siis näha :)

Teised ained olid küll väga põnevad, mõnus oli loenguid kuulata ja kutsus lausa kaasa mõtlema/arutlema/rääkima.  Reedese koolipäeva lõpetasime näiteks laulmisega ja eile panime oma koolinädalale punkti paberi voltimisega. See oli nii naljakas :):):) Aga kõik olid õnnelikud :):)

lapsekingades origami

Nii palju, kui me grupikaaslastega omavahel tutvuda oleme jõudnud, siis meie seltskond on üsna mõnus ja kõik kuidagi sobivad sellesse gruppi. Umbes 80% on mingil määral lasteaiaga seotud, ülejäänud 20% on kuidagi niisama sinna ära "eksinud". Kokku on meid üsna palju. Sisseastumisel sain aru, et vastu võetakse 25 tudengit, aga tegelikult on meid 35. Ei tea, miks selline number, aga nii on. Esile on kerkinud 4-5 nö liidrit, kes alati kaasa räägivad ja arvamust avaldavad. Ei pea vist ütlema, et mina mahun ka nende sekka :):) Kuidas ma ikka sedasi vait ja omaette suudan istuda.

Meie loengud toimuvad kahes majas, millest üks asub minu resideerimispaigast 1,4 km kaugusel, Salme tänavas (ca 15 min jalutamist) ja teine 2,6 km kaugusel, Uppsala tänavas (ca 35 min jalutamist). Liiklen kahel jalal, ei mingit autot, ei mingit jalgratast. Haapsalu-Tartu-Haapsalu otsad võtan ka oktoobrist bussiga ette. Seda seetõttu, et ma lihtsalt ei viitsi autoga sõita. Jõle tüütu on! Bussis saab samal ajal aega otstarbekalt ära kasutada. Kuna õppematerjale on palju ja lugemist jagub, siis kuluvad need sõidutunnid täpselt lugemisele marjaks ära.

Ma, vana humorist, võtsin sel korral Tartusse kõik oma "Gray anatoomia" ja "Erapraksise" plaadid kaasa, aravates, et nüüd tuleb see aeg, kus ma südamerahuga neid õhtuti vaadata saan. Hea huumor küll! Kui esimesel päeval koolist tulin, siis tegin kiiremad kooliasjad ära, sõin ja kobisin põhimõtteliselt magama. Teine päev möödus põhimõtteliselt samas taktis. Ühesõnaga sain kohe alguses aru, et võin oma plaadid ja mängija koju tagasi viia, sest Tartus küll seda vaatamisaega ei ole. Seda enam, et ma kavatsen õppimist tõsiselt võtta, mitte ülejala neid punkte kokku koguma hakata. 

Oma õppimist olen plaaninud nii, et pühapäeval teen kõik need õppetööd ära, mis jõuan. Buss väljub  Haapsalu suunas alles 16 ajal ja selle päeva jooksul jõuaks kindlasti kõik olulised ülesanded tehtud ja bussis saaks lisaks lugeda ka. Kui mul on võimalik seda aega ratsionaalselt kasutada, siis ma seda ka teen. Ma tean juba ette, et kodus on nii palju muud sagimist ja õppimisele oleks väga keeruline seda vaba aega leida. Seda enam, et uuest nädalast hakkan nüüd uuesti ka matemaatikat õppima ehk kõik hommikud (peale reede) veedan Haapsalu kutsekas. 

Selle nädala tundidest olin ma kõige suuremas tuhinas eesti keelest ja lastekirjandusest. Kirjandus on lihtsalt minu ala. Eesti keel sellepärast, et näen selles võimalust ise kõvasti areneda. Äkki õpin lõpuks normaalselt lauseid koostama, kirjavahe märke õigetesse kohtadesse panema ja suudan oma tüüpvigades lahti saada. Ühesõnaga lootust on :)

Ei oskagi hetkel midagi juurde lisada. 

Homme saabun reaalsusse  :) - muru niitmisse/trimmerdamisse, laste sekka ja kodustesse/töistesse toimetustesse. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar