Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 30. detsember 2012

Minu viimane sissekanne...


Koos aastaga 2012 lõpevad ka minu sissekanded blogisse.

Oma esimeses postituses kirjutasin, et vajan oma elus drastilist muutust.
Ma sain selle! Ja veel millise!!!

See ei ole seotud ei Soome kolimisega ega seal hakkamasaamisega, vaid minu isikliku eluga. Kuna ma sellest blogis kirjutada ei kavatse, siis tundub kogu edaspidine kirjutatu otsekui pettusena, sest ma ei kirjutaks täielikku tõtt.
Seega sulgen oma blogi uksed edaspidisteks sissekanneteks.
Võibolla mitte küll igaveseks, aga paariks-kolmeks-neljaks aastaks küll.
Avan uksed jälle siis, kui on Eestisse tagasikolimise teema päevakorda tuleb...
Võibolla annan siis lühida ülevaate ka sellest, mis juhtunud on...
NB! Lapsega on kõik korras, tema kasvab mühinal, 17 nädalat juba suur ja madistab ringi ka ;) Kõhu pealt katsudes ei tunne, aga mina tunnen. Tüdrukute jaoks on tegemist vennaga, sest neil kummalgi on ju juba õde! Siis on ju elementaarne, et nüüd peab kõhus venna olema ;)

Kokkuvõttes võin ma tõdeda, et Soome kolimine ja seal hakkamasaamine ei olegi nii hull kunst, kui  esialgu ette kujutasin.
Hea tahtmise korral on vägagi palju võimalik.
Kui keegi plaanib kolida mõttega, et kõik kantakse kandikul kätte, siis sellise mõttega võib vabalt kolimata jätta. Kandikul ei tooda midagi, iga saavutuse nimel on vaja vaeva näha.
Kes muidugi mida saavutuseks peab.
Mind isiklikult rõõmustasid näiteks sellised pisiasjad, kui keelekursusel klassi parima testitulemuse sain...või kui YKI-testis maksimum tulemuse tegin...või kui turvatöötaja ametikoha sain jne.jne

Step by step – teate ju küll ;)

Et blogi nüüd väga kurva lõpuga puhkama ei läheks, siis natuke ka meie jõulutegemistest ja viimased pildid.

Eestisse sõitsime niisiis 19.detsemberil kella 08:00  laevaga, mis tähendas seda, et äratus oli kell 03:00 öösel. Või siis hommikul...Tüdrukud said tunnike kauem magada, nemad ju süüa ei vaarita ja asju autosse ei pakkinud ;)
Tüdrukud olid sõidust nii ärevuses, et ei saanud eelmisel õhtul magamagi jääda – Eestisse sõit ju ikkagi ootas !! Novembris Eestis ei käinud, seega oli see ootusärevus täitsa mõistetav.
Kell 4:30 oli start Helsingi poole.
Nagu arvata oli, siis tüdrukud norisesid autos terve tee. Oleks võinud ise ka noriseda, aga millegipärast und ei tulnud. Uni tuli alles laevas. Kuna istumiskohti praktiliselt polnud, siis pikutasin põrandal maas ja tukkusin, koos kümnete teistega. Noh, nagu tõeline Kalevipoeg. Ütleme siis pigem Lindatütar ;) Varem olin ma neid pikutavaid/puhkavaid reisijaid lihtsalt vaadanud ja mööda kõndinud, nüüd olin üks nende seast ;)

Jõulueelsed päevad möödusid kiiresti. Ei mäletagi, mis sai tehtud päevadel enne 23.detsembrit...
Vist suurt midagi.

23.detsember on meie peres see päev, kui küpsetatakse-kaunistatakse piparkooke, kui tuuakse-ehitakse kuusk ja kui jõuluvana öösel kuuse alla kingitused toob.See on alati selline teguderohke päev. Mõnikord küpsetame piparkooke juba ka 22.detsembril ja kaunistame siis 23, aga sel aastal jäi  kõik sama päeva peale.
Võib täitsa tõdeda, et pikk ja väsitav päev oli :)

Hommik oli niisiis piparkookide küpsetamise aeg. Me küpsetamisega eriti tagasi ei hoidnud, varutud oli 5 pakki taigent.

                                                                Töö võib alata

                                                           Käib töö ja vile koos :)

                                                    Töö hakkab vaikselt lõppema :)

Ma igal aastal unustan, KUI palju siis ostma peaks ja mis see norm-kogus oleks. Sellelgi aastal sai mõnusalt üle ostetud. Tüdrukud asjatasid selle taigna kallal umbes pool tundi, siis oli nende mõõt täis. Ära suutsid küpsetada ühe taigna. Kellele need ülejäänud 4 pakki jäid, ei pea vist pikalt arvama?! :D

Vahepeal tegime küpsetamisse väikse pausi ja käisime metsas kuuske toomas. See oli õigustatud paus, vastasel juhul oleks ennast peast ogaraks küpsetanud ;)

                                                  Väsitav ka ju see otsimine...
                               
                                                        ...ja lumes sumpamine ka!

Kuuse otsimine ja selle õige puu leidmine võttis ikka päris korralikult aega! Õues oli väheke vilu ka, ikkagi üle 10 kraadi oli külma. Minu jaoks on see juba tõeline pakane :D
Pika otsimise peale sai kuusepuuke ikka leitud ;)

Tagasi koju jõudes, läks jälle küpsetamiseks. Kes ehtis kuuske, kes küpsetas, eksole ;)

Ööl vastu jõululaupäeva, oh imede-ime, murdis jõuluvana meie korterisse ja tõi kuuse alla kingitusi :D
Päkapikud olid ka lahedad sepad ja viisid hommikuks pooled kingitused kuhugi peitu, et tüdrukutel hommikul seda käristamist liiga palju ei oleks. Kui sada asja korraga on, siis ei tea mida võtta ja millega mängida. Päeva jooksul olid päkapikud peidetud kingitused kuuse alla tagasi toonud, et tüdrukutel õhtul koju jõudes ka midagi avada oleks ;)

                                                             Da-da-daa 

                                                                    Õed Päkad :)

                                                          Tõesti suured tüdrukud juba ;)

Päeval käisime tüdrukutega talu juures ja viisime kitsedele süüa. Olen sellest varem vist juba ka kirjutanud, et meil seal Abbil oma kitsed. Käivad õunapuude all õunu otsimas ja metsatukas magamas. Igal aastal söövad kirsid ka ära, aga olen endiselt liga laisk, et võrk ümber toppida. Ühel aastal sõid noored sarapuud sedasi ära nagu oleks hekki lõigatud :D Ilusti-korralikult samalt kõrguselt. Suvel lasime nendest rootsudest niidukiga üle, nüüd selle koha peal enam sarapuid ei ole ;)
Aga ikkagi – MEIE kitsed :)

Traditsiooniliselt istume jõululaupäeval minu vanemate juures. Kõik õed-vennad ja nende lapsed on koos. Päris hea hulk rahvast ;) Seda ei pea vist mainima, et jõulutoidu pugimine käis kohe mitmel rindel, mul siis kahel rindel ja väsimatult :D:D

Kingitustega ei hakka eputama, aga toodi/kingiti väga vingeid ja lahedaid asju. Meie ise panustasime palju puidust toiduasjade (kööki neile), üleüldiselt puidust mänguasjade peale, käelise tegevuse peale ja lisaks Eesti koolis vajalike raamatute peale a la  “Kunksmoor”, “Nublu” ja selliste peale. Noh, mida kodus veel olemas ei olnud ;)

Rahulikud jõulud olid, nagu alati  ;) Õhtul, enne koju minemist, käisime tüdrukutega surnuaialt ka läbi ja viisime vanaema hauale küünla. Kui ma tavaliselt seisan ja ajan vanaemaga törtsu juttu ka, siis sel korral oli nii külm ja tüdrukud oleks ka mind vist, kui napakat vaadanud :)
Eks lähen lobisen mõnel teisel päeval ;)

Üleeile ja eile käisin ja nostalgitsesin talu juures. Lihtsalt jalutasin ja tegin paar klõpsu. Sel korral jõudsin isegi kitsedest paar pilti klõbistada. Jooksid just oma metsatukast ära, kui ma nende poole  tuterdasin. Kui nägin, et nemad jooksma hakkasid, siis tegin sama, et põllu serva jõuda ja mingidki kaadrit saada. Jep, mõned kaadrid sain, aga nalja sain ka. Hakkasin üle kraavi hüppama, aga tänu lume paksusele ei osanud kraavi laiust õigesti hinnata ja hüppasin kraavi. Mille tulemusena jalad märjaks said (lume alt on maapind külmumata ja maa on täiesti märgi, loomulikult ka kraav) ja ise kõhuli maha kukkusin. Fotokat suutsin õnneks sellest lumest säästa ;) Tegelt see olukord oli päris naljakas.
Ise ei jõudnud ennast muidugi ära kiruda, et just sealt poolt läksin. Ma ei osanud arvata, et nad sellisel kellaajal veel metsatukas on (kell oli kusagil 11 kanti). Kui ma oleks teiselt poolt läinud, siis oleks kindlasti paremaid kaadreid saanud ja lähemalt ka ;) Oleks on sama hea, mis poleks ;)

                                                          Teolt tabatud

                                                       Ühe kitse tudula 

Eile olin siis kavalam ja läksin ringiga, aga ei midagi – sähh sulle loodusfotosid ;)
Ega iga päev ka siis pidu päev ei ole!
See eest nägin üleeile lisaks kitsedele ka kahte töökat rähni. Kuulamise peale otsisin üles. Üks üritas käbiga sotte selgeks saada, teine puuoksaga ;)

                                                          Töökas rähn number 1

                                                      ja teine töökas rähn...

                                            Enam ei kannata vist plekki sirgeks tõmmata :D

                                                         Sealt tuli Virge... ;)

Laias laastus ongi kõik.

Tõmban otsad siis kokku...
Võiks veel viimase ergutuslause kirjutada ja öelda kõigile üritajatele/unistajatele/lootjatele, et proovima peab. Ükskõik millega ja milles...
Kui ei proovi, siis ei ole võimalik ka teada, kas õnnestuksid.

Tänan  Teid kõikki, kes Te mulle kaasa elasite, mulle pöialt hoidisite ja minu tegemisi jälgisite.
Ka kritiseerijaid – igasugune tagasiside (nii negatiivne, kui ka positiivne) annab kritiseeritavale midagi.
Kriitika on asi, mida tuleb õppida taluma, sellega arvestama ja teatud puhkudel ka järeldusi  tegema. Mina olen õppinud. Rusikaga ma päris rinnale taguda ei saa ja karjuda, et talun kõike ja igasugust kriitikat, aga nüüd suudan negatiivses kriitikas näha ka selliseid pointe, millest ma enne blogi kirjutamist isegi mõelda ei viitsinud ;) Sammuke jälle parema ja targema  inimese suunas ;)

Kommenteerimisvõimalus lõppes koos selle postituse kirjutamisega, samas jätan blogi “lahti” - kindlasti on keegi, kes mõlgutab mõtteid üle lahe kolimisest ja äkki just tema vajab infot kuidas ja mis ;)

Samamoodi on avalehel olemas minu e-mail, kes soovi korral võivad kirjutada või kellel on probleeme palga kätte saamisega ;)
NB! Kriminaalasjade kohta oskan ka juba ühteist nõu anda ;) Nende puhul varrukas 2 kogemust olemas.
Igatahes küsida tasub kõige kohta.
Kui oskan – aitan, kui ei oska – tunnistan, et olen loll, aga luban areneda ;)

Lähen nüüd tagasi oma argiellu ja hakkan elama ajajärkku, mida ma oodata ei osanud, aga mida võib tõesti kokku võtta kahe sõnaga - drastiline muutus.

Kohtume uue pealkirja all - “Kuidas ma perega Eesti tagasi kolin”

Pead püsti, hoidgem oma kalleid inimesi ja ärgem unustagem öelda neid kolme väikest sõna ;)


Tänan, Teid, Sõbrad :)

pühapäev, 16. detsember 2012

Paar päeva veel ja siis Eestisse ;)

Ärkasin täna alles peale kümmet. Na-na-na-naaa

Lükkasin tegelikult juba kella 8 silmad lahti, aga siis kamandasin ennast mõttes: "Virge, maga!"
Tüdrukud ärkasid ka umbes 8 ajal, selle vahega, et nemad ka jäid üles. Olid, nad, kusjuures täiesti vaikselt - ei karjunud, ei kakelnud. Rääkisid ka veel sosinal.
Kord on majas :D:D

Teate, NIIIIIIII hea on mõnikord pikemalt voodis pikutada. Ega ma tegelikult maganudki, lihtsalt pikutasin ja mõtisklesin - ei viitsinud lihtsalt voodist välja ronida.
Praegu võin seda endale veel lubada, aga varsti-varsti saab see luksus ju läbi ;) Kui see põnn samasugune tuleb, kui tüdrukud, siis on pikemaks ajaks magamisel kriips peal. Seega kasutangi juhust ja magan ette ära ;)

Ilm on ka täna täitsa hall. Kui siisamaani on ilmad nii mõnusad olnud, siis täna ongi esimene päev, kus ilm üldse ei istu. No ikka täiesti hall  ja tuuline on. Täna pole vist suurt õues ka midagi teha. Sellise masendava ilmaga ei viitsi mäele ka minna. Tüdrukud juba ütlesid, et nemad ka ei viitsi midagi teha.
Täna tulebki vist selline päev, kus ei viitsi midagi teha.
Seega on tänasel mitte-midagi-viitsimise-päeval korralik põhjus olemas - ilm on süüdi !

Kuna Eestisse sõit hakkab lähenema, siis mõtlesin, et võtan ennast kokku ja kirjutan veidike blogi. Eestis pole meil netti ja ei teagi, kas viitsiks seal kirjutadagi, sest tegutsemisgraafik on põhimõtteliselt paigas.
Endise kooli "matustel" tuleb käia (kool pannakse kinni), piparkookide küpsetamiseks-kaunistamiseks kulub samuti terve päev, kuuse-retk võtab ehk pool päeva, siis veel väike koristuspäev enne jõuluvana tulekut jne

Sedasi need päevad kulgevadki. Siis ongi mõned päevad veel uue aastani aega ja 2.jaanuaril juba tagasi Soome.
Mõtlesin küll, et saame nüüd 2 nädalat Eestis olla, aga kui tegemist on nii palju, siis see aeg lähebki kiiresti.
Seega ülejäänud aja istume kodus, käime kelgutamas ja Abbil teeme ühe śaślõki ja lõkke päeva ka :)

No nii...

See Napapiiri taksosõit lõppes sellega, et bussifirma maksis 12 eurtsi tagasi (taksoarve oli 24 €), tunnistades, et pool süüd oli nende, aga kuna tellija on Napapiiri Jõuluküla, siis teise poole peaksid nemad maksma.
Napapiiriga pole jõudnud veel asju ajada. Aega on ka juba nii kaua möödas, et tundub vist veidi imelik nüüd asjast rääkima hakata. Samas on 12 eurtsi ka ikkagi raha ju...
Tegelikult on see kõigest kättevõtmise asi, 10 mintsi sebimist ja tehtud.
Krt, küll ma võin mõni kord laisk olla!!

(Ha-ha-haaa. Janeli tuli praegu suurt tuba harja pühkima, olgugi, et ta peaks seda oma toas tegema. Nende tuba on jälle muidugi üks suur seapesa, nii et seal pole põranda pühkimiseks ruumigi. Kuna oma toas ruumi pole, siis võib seda ju ka teises toas teha! :) Vähemalt koristab!)

Töökoha poolt on jõulupidu ka juba peetud.
Olgugi, et ma olen selline lohe ja ei viitsi eriti kusagil käia, siis otsustasin sinna ikkagi minna. Lihtsalt huvi pärast, et näha, mis toimub ;)
Jõulupidu oli ühes restoranis. Ukse peal võeti inimesi nimekirja alusel vastu- kes teatas, et tuleb, see oli ka nimekirjas. Saba jõudis minuni, ütlesin oma perekonnanime ja seejärel ulatas kontrollija mulle oma tere-käe ja tutvustas ennast. See oli Turu piirkonna kõige kõrgem boss.
Loomulikult teadsin piirkonna pealikku  nimeliselt, aga milline ta välimuselt välja võis näha, oli mul kõigest ettekujutus. Ma olin alati arvanud, et ta on umbes 50-60-aastane hallipäine vanahärra, aga kui mulle ulatas käe umbes minu vanune  noor mees (noh, äkki siiski 2-3-4 aastat vanem), siis see oli mulle suureks üllatuseks. Ajasingi silmad suureks ja hakkasin naerma. Sain vastu 4 joogikupongi (alkoholi siis) ja astusin edasi.
Ruum oli suur. Istumiskohad olid kenasti valmis sätitud ja eemal oli Rootsi laud. Söökidest oli esindatud: täidetud muna, soolatud lõhe, küpsetatud lõhe, igasugused singid, rosolje (veidi teistsugusem kui meil Eestis, aga ikkagi rosolje), porgandi ja kaalika vormiroad jne. Mingisugused kastmed ja lisad olid veel, aga neile ei oska ma nime anda ;)
Istusin alguses omaette nurka, sest ühtegi tuttavat nägu polnud ja selline inimene ei ole ma kohe mitte, et lähen võhivõõrastega ise tutvust tegema. Ma pigem istun ja vaatan kaugelt. Kiiksuga, noh ;)
Mingil hetkel kutsusid paar pinki eemal istuvad kaaskolleegid mind enda kõrvale, sest tundusin neile seal lauanurgas liiga üksildasena ;) Istusingi paar pinki lähemale. Kui kõik inimesed kohale olid jõudnud, siis peeti väike avakõne, mille järel söömaks läks.

Arvake ära, kes mulle söömise ajal vasta istus!?
Pääboss isiklikult :) Ja ülemus, kes mind tööle võttis, istus kõrvale.
Oi, ma tundsin ennast ebamugavalt!
Siis hakkas pääboss minuga ise raseduse teemast rääkima! Ütles, et ma ei muretseks ja nad püüavad mulle teist töökohta leida. Sellist kohta, kus on ma ei peaks mingisuguste pättidega tegemist tegema ja saan rahulikult väravaid ja uksi avada. Kuna ma tegelikult teadsin, et sellistel headel tööpaikadel vabasi kohti pole (ja loomulikult ei pea minu tõttu keegi teine kannatama/lisatööd tegema), siis ütlesingi, et kõik on korras, ja et olen samas kohas nii kaua edasi, kuni mul võimalik on.
Ma lihtsalt ei taha, et minu tõttu peab keegi mingit lisatööd tegema, midagi sebima. Liitaigi, kui ma olen tööl olnud ainult 7 kuud. Kerge alaväärsus kompleks ;)
See suhtumine, mida mõlemad bossid edasi andsid, oli niiiiiiiii hea ja niiiiiiiii meeldiv!!! Kui mul vahepeal oli usk täitsa löödud ja kerge masendus peal (et  tööd järsult nii väheks jäi ja  seejärel ootamatu rasedus), siis peale jõulupidu sain ma nii palju powerit juurde. Nende olemus ja suhtumine süstisid mulle seda eneseusku nii palju juurde. Tulin samal õhtul kell 23 koju ja hakkasin soome keele õpikust uusi peatükke edasi võtma :D

Kõige tähtsam on siin Soomes ikkagi  keel, keel ja veel kord keel!!
Jah, ma küll oskan keelt, aga kaugelt mitte ideaalselt. Olin juba selle selgeksõpitud keele peale peatuma jäänud ja polnud mitte midagi juurde õppinud.
Aga just sellel õhtul sain ma sellise laksu powerit juurde ja see masekas oli kui peoga pühitud.
Järgmisel päeval võtsin jälle oma vihikud välja, panin plaanid paikka, kuhu tasemele ma järgmiseks kevadeks oma keelaga jõuda tahan, kui palju uusi sõnu nädalas õppima pean ja kui tihedalt mõne soome keelse raamatu läbi pean lugema. Ehk nädalas 50 uut sõna, 3 kuu peale 1 raamat, nädalas üks peatükk õpikust ja päevas vähemalt 1 tund õppimist (4 päeval nädalas siiski). Võtan väheke kergemalt, siis tean, et see on ka reaalne. Nüüd on seda keelt palju lihtsam õppida, võrreldes sellega, mis alguses oli. Praegusel juhul on asi ainult viitsimuses kinni.

Eile saime Heljäga  ka kokku, vahetasime jõulukinke ja seejärel tegin talle teatavaks, et uuest aastast hakkab ta jälle minu õpetajaks ;) :D
Ta oskas alati nii loogiliselt lahti seletada, miks miski nii on ja kust mingi "asi" tuleb.
Kui kodus  harjutusi ja ülesandeid teha saab, siis sellest on mega suur abi. See sunnib mõtlema.

Vaatasin kursuste graafiku ka üle, et äkki leidub midagi, kuhu minna. Varsti nagunii enam tööl ei käi, teeks vähemalt midagi kasulikku. Leidsin ka paar huvipakkuvat koolitust. Vaatame, kas õnnestub mõnele neist saada.
Ma pole ka Turu Ülikooli mõtet maha matnud. Nüüd tulevad muidugi küsimused, kuidas lapse kõrvalt, aga...Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ;)

Kuna jõulukuu on kestmas, siis loomulikult käib meie peres selle juurde ka väike meisterdamine. Meisterdasime kaarte ja päkapikke. Elamine pole nendel aegadel loomulikult suurem asi, aga laga on alati võimalik ära koristada ;)

                                              Päkapikkude algstaadium

                                                  Valmis ;)

                                                Jõulukaardid ka valmis ;)

                                                    Selle aasta lemmik ;)

Janeli oli sellel nädalal lasteaias viikon tähti ehk nädala täht. Kasvatajad tegid temaga väikse küsitluse ja vastuste leht pandi tahvlile koos Janeli teiste asjadega. Kodunt pidi tooma mõned pildid ja mõned lemmikud asjad. Viisime 4 pilti:  sündimise päevast; kui ta sai 1-kuuseks; kui ta oli 1-aastane ja siis veel pilt esimesest make up´ist. Raamatuks "muna", mis peaks kõikidele vist tuttava olema. Meil olid ajad, kus IGA õhtu seda lugema pidi. Eriti seda kohta, kus kana kaagutab ja uue muna lubab tuua. Seda pidi ikka ilmekalt lugema ja kaagutus pidi nagu päris olema :D:D
Veel tõime 2 kaisuasja ja puidust lepatriinu-mesimummu ;)

                                                           Viikon tähti ;)

Jõulukuul käivad ju lastel ikka päkapikud, eksole. No meie perest on nad alati käinud.
Ühel hommikul oli Karolini sussi sees selline lühike kirjake jõuluvanale :D

                                                   Esimene pool :D

                                             Teine pool ka :D

No on ikka nimekiri!! Ei tea, kui kaua ta seda kirjutas :D
Alguses on suurte tähtedega kirjutama hakanud, lõpus läheb kiri aina väiksemaks ja väiksemaks. Kartis vist, et ei mahu ära ;)
Mina pooltest asjadest küll aru ei saa, mis kirja on pandud. Need voodipesud ja saunalinad ja käekotid peavad muidugi selle Monsteri omad olemad. Praegu on Karolinil parasjagu nende fännamine käsil.
Nimekiri võib muidugi pikk olla, aga ma võin 100% kindlusega öelda, et see jõuluvana nüüd nii helde küll pole ;) Hea, kui ta sealt paar-kolm asja toob ;)

Janeli pole veel kingikirja kirjutanud. Küsisin, et kas ta ei kirjutagi jõuluvanale. Ta vastas, et juba kirjutas ja andis selle ju Rovaniemel jõuluvanale üle ka. No muidugi !
Kui küsisin, et mis ta jõuluvanalt siis kingiks tahab, vastas tema, et ei tahagi midagi !!!
Möhh?
Kui ikka urgitsesin, et kas tõesti ei taha mitte midagi, siis vastas lõpuks, et tahab telefoni - PUUTEKAT! :D
4-aastane teab puutekatest midagi!? :D See ajas ikka naerma küll :D Seda enam, et meil Tarmoga pole kummalgi puutekat. Ja seda telefoni ei taha ta mitte helistamiseks, vaid mängude mängimiseks, sest praegu mängib iga päev minu telefonis neid mänge. Ei jõua silmi lahti lükatagi, kui juba küsib, kus telefon on. Väike sõltlane juba :D
Praegusel ajal oleme seda liini ajanud, et ei mingeid telekamänge ja erilist arvutist istumist. Peame vist suhtumist natuke muutma hakkama ja mingi mängu neile ikka vaatama ;)
Need pakuvad just Janelile huvi ;)

Kui nüüd töögraafikust ka paari sõnaga  rääkida, siis jaanuari graafik on juba palju parem, kui olid novemberis ja detsembris. Seega ei pidanudki minu kartused paika, et saan tühja graafiku või veel hullem - jään tööst üldse ilma ;) Nüüd on oma valik, kui kaua tööd teen. Kui enam ei tee, siis saan tühjad graafikud ;)

Aitab tänaseks küll. Üle ka ei tasu pingutada ;)