Ajee, siin ma olen :)
Lähme selle sissekandega veelkord ajas natuke tagasi ja kirjutame sealt edasi, kus eelmisel nädalal pooleli jäi.
Peale seda sissekannet jõuamegi, hopsti, lähiminevikku :)
Alustame esmalt sügise kiitmisega,
sest see oli tõeliselt ilus.
Ma ei mäleta ühtegi teist sügist,
kus nii tihti vikerkaaresid taevas oleks olnud. Septembri alguses oli
vist ülepäeviti vikerkaar väljas ja kui see kusagil oma värve
näitab, siis see teeb meele rõõmsaks. No mõjub kohe nii! Igatahes
ilus mahe sügis oli. Tahaks loota, et tuleb ilus lumine talv ka.
Kui nii saab olema, siis võib tervet
aastaringi kiita ;)
Oktoobri alguses, kui kõik nii ilus ja
värviline oli, tuli mul ühel päeval selline tunne, et istun nüüd ja kohe laevale, sõidan Helsingisse, hüppan rongile ja kiman Lapimaale.
Lihtsalt niisama! Sügisene Laimaa on ilus,
fotodelt olen näinud :)
Ma kusjuures oleksingi seda teinud, kui
mul ei oleks kalendris ülepäeva mingit kohustust kirjas olnud. Ma
olen hull küll, aga nii hull ilmselt mitte, et oma kohustustest üle
hüppaksin. Kuu lõpu poole oli juba vabam graafik ja oleks saanud siis
minna küll, aga selleks ajaks oli see sügisene värvi-ilu juba
kadunud ja siis ei oleks minemisel enam pointi olnud. Äkki järgmisel aastal ;)
Olin sel sügisel nii usin ja panin
üsna suurel määral lillesibulaid maha - krookuseid, tulpe ja
hüatsinte. Hüatsindid on üldse minu lemmiklilled ja neid panin
ikka korralikult.
Soojenduseks natuke sügispilte:
torm
vikerkaar
Johanna emadepäeva tomatitaim - kandis hästi ;)
Eksperiment - ostetud päevalilleseemned
Eksperiment vol 2 - linnutoidust võetud päevalilleseemned
Tubaselt oli september meil legokuu.
Või noh, pigem minul, kui meil :)
Kuna kõik lego komplektid olid ühes
suures kastis koos, siis tuli enne ehitamist jupid mingisse süsteemi
saada ja otsustasime, et sorteerime need värvide kaupa ära. Noh,
ega see sorteerimine just mokkamööda polnud, sest see on ju nii
üksluine töö. Lõpuks olingi mina ainuke võitelja, kes rivvi
alles oli jäänud - sorteerisin ja ehitasin. Aeg ajalt käsid Janeli
ja Johanna ka ehitamas, aga kuna juppe oli tõesti palju ja isegi
sorteeritud värvihunnikutest oli vajalikku juppi keeruline leida,
siis lõid nad käega. Ma ei andnud alla, roomasin seal suure toa
põrandal 2-3 nädalat, aga valmis sain! Isegi siis, kui kõik nn
raamatutega komplektid kokku olid pandud, jäi ikka veel üsna suur
hulk klotse üle, nendest aretasin niisama mingeid omi tegelasi välja
;)
algus :)
Komplektid on valmis saanud
Ja ikka on veel nii palju juppe üle!
Virge omalooming :)
Kuna minu väike õeraas hakkab
kohe-kohe abielusadamasse sõduma ja mina sain enda üheks ülesandeks
pulmaküünla meisterdamise, siis sai legod kokku korjatud, et toa
põrandale küünlameisterdamistaffi jaoks ruumi teha. Küünlateemaga
möllasin 3-4 päeva.
Alguses olid mul nende küünaldega
eriti suurejoonelised plaanid – maalin ise lilled, kirjutan oma
kauni käekirjaga nimed ja teen muud tsikiprkit. Katsetasin. Nojah,
minu varesejalad ei käranud mitte kuhugi. Hakkasin muid variante
otsima ja kes otsib, see leiab ;)
Trükitud siidipaberi küünlale
kuumutamine tundus päris hea mõte olevat. Mõeldud-tehtud:
Valikut on ;)
Juhtnööre neile, kes samuti proovida
tahavad;)
Vaja läheb: siidipaberit, küünalt,
teksti trükkimiseks printerit, küpsetuspaberit, fööni koos
vooluga.
Kleebid siidipaberi tavalise A4 peale
(äärest teibiga kinni, nii et trükitud tekst jääks paberi
keskele).
Prindid siidipaberile vajaliku teksti.
Lõikad selle teksti ülejäänud
siidipaberist välja.
Võtad küünla, juuksefööni,
küpsetuspaberi ja sellesama siidipaberikirja.
Paned kirja küünla peale ja hakkad
fööniga küünalt samast kohast soojendama.
Kui näed, et küünal sellest kohast
„higistab“, siis paned fööni käest ja asetad samale kohale
küpsetuspaberi ning silud seda küünla peal. Seda peab hästi
kiirelt tegema, sest küünal hangub kohe uuesti ära. Küsimus ongi
ainult paarist-kolmest sekundist, nii et kiiresti, kiiresti peab
liigutama.
See vajab natuke harjutamist ja kui
kohe välja ei tule, siis ei maksa püssi põõsasse visata. Ma panin
ka esimese küünlaga ikka korralikult pange. Vea tegin sellega, et
enne siltide küünlale sulatamist panin ühele küünlale
spetsiaalsed küünlavahast ribad peale ja siltide sulatamise ajal
sulasid need ribad põhimõtteliselt üles. Õnneks mul oli küünlaid
rohkem varutud ja ei pidanud patja nutma. Kaunistuseks sobib väga
hästi lisada ka salvrätikult ilusaid pilte (teed salvrätiku siis
ikka ühekihiliseks, mitte ei pane kõiki kolme kihti!). See salvaka
mõte tuli mul alles lõpu poole, aga sain neid sina juurde
„sulatada“ küll (punased südamed ja roosid on siis salvakad).
Ütleme nii, et esimese katsetamise
kohta ei ole just kõige hullemad -võib rahule jääda küll ;)
esimesed katsetused
laga :)
Pean siinkohal ära mainima, et nii hea
on olla täiskasvanu ja oma kola-staff sinna jätta, kuhu ise tahad
(antud hetkel siis suure toa põrandale), sest keegi ei tule ütlema,
et korja oma sodi kokku. Kui kõik valmis saab (millalgi-kunagi),
siis korjangi ära. Elutoa põrand oligi põhimõtteliselt kuu aega
läbimatu – alguses legod, siis küünlad, varsti tuleb tuleb
jõulukaartide meisterdamine :) ;)
Oktoober oli see kuu, kus sai taaskord
jalgpalli vaatamas käidud ja lisaks tegin Saaremaa Kolmepäeva
Jooksul oma esimese katsetuse.
Alustame jalgpallist, sest see on lühem
teema :)
Kui ma esimest korda oma
staadioni-jalgpallimängu ära olin vaadanud ja sellest vaimustusse
olin sattunud, siis ostsin järgnevatele Eesti maavõistlustele ka
piletid ära ehk Eesti-Hollandi ja Eesti-Saksamaa mängudele.
Eesti-Hollandi mängule ma siiski minna ei viitsinud ja müüsin
piletid maha. Ei mäletagi miks ma ei viitsinud, ilmselt polnud
lihtsalt tuju...Ah, kes seda enam mäletab.
Eesti-Saksa piletid müüsin ka maha,
aga seda teisel põhjusel. Nimelt hankis kursavend Andrus meile palju
paremad piletid, kui olid minu omad. Mitte, et minu piletid kehvad
oleksid olnud!
Aga kui sulle orgunnitakse pilet VIP-i
tsooni, siis ikka võtad ju vastu :):):)
Nii minagi ;) Mängule minek oli juba
mureta - sõitsidki kohe staadioni kõrvale, ei olnud mingeid
teepeenraid ja kilomeetrist kõndimist. Sups kohale ja valmis. Saime
Andrusega Keilas kokku, kus siis ühe autoga edasi läksime. Hakkasin
kõrvalpingil oma pitsatükki järama, kui tema küsis, et mida ma
nüüd teha kavatsen. Palus mul natuke selle söömisega kannatada,
sest kohe saame nagunii kõike head ja paremat. Saimegi! :) Enne
mängu pakuti soolast sööki – alustadest lõhest lõpetades
erinevate juustusortidega. Valik oli üsnagi suur ja sain kõhu
kenasti täis. Kui esimene poolaeg läbi sai, siis seadsime sammud
taas valgesse telki. Sel korral pakuti kohvi ja kooki. Ütleme nii,
et täitsa luks oli.
Mängu tulemus oli iseenesest
etteaimatav. Tegelikult ootasin sakslaste poolt hullemat sauna ja
seega on 3:0 täitsa ok tulemus.
Eesti koondis sammub platsile
Hümnide aeg
Eesti!
Võistkondade tervitajad
Soolast nosimist
Ja maiustamist
No nii, nüüd jõuame mu Saaremaa
Kolmepäeva Jooksu juurde, kus ma koos Maritiga käisin.
Kauaoodtud Saarema Kolmepäeva Jooks
jõudis lõpuks kätte.
Trenne polnud ma selleks ajaks enam mitu kuud
teinud. Need läksid tegelikult tänu Bulgaaria-reisile lappama ja
ree peale tagasisaamine jäigi tulemata.
Rakvere Ööjooksul sai
käidud ja peale seda ka Palivere Suusaraja jooksul, aga need üksikud
jooksud trenne ei asenda ja kahe kuu jooksul kaks korda jooksmas
käia, on ikka gigavähe.
Ei tea, aga suve lõpus ei viitsinudki
nagu enam jooksmas käia, polnud tegelikult aega ka.
Ühesõnaga Saaremaa Kolmepäeva jooks.
Esimene päev. Ilm oli üsna hea, 13
kraadi sooja, tuule- ja
vihmavaba. Mis sa hing veel tahad, eksole. Stardis võtsime kohad
sisse ikka seal tagaotsas. Kui kõik tegid enne jooksu algust võimlemise
või sörgi näol sooja, siis mina pakkusin varianti, et lähme
istuume autosse sooja :):) Kohe näha, et tõsine sportlane. Enne stardipauku tegin siiski päkaringe
ja täpselt kaks kükki :) Noh, ega ma võidu peale nagunii välja ei läinud ja seega võtsin eesmärgiks end rajal soojaks joosta.
Esimesed 500 meetrit suutsin Maritiga ühes tempos joosta, siis
hakkas juba väike vahe sisse tulema. Mõtlesin, et ei hakka end kohe
kinni jooksma (nii nagu Lähtes juhtus) ja võtsin asja rahulikumalt.
Kui meie omavaheline vahe juba 50-60 meetri peale küündis, siis
mõtlesin küll, et ma ei saa ju ometi nii nõrk ka olla, et kohe
alguses nii pikalt maha jään. Võtsin oma jõuvarud kokku ja
püüdsin ta kinni. Kolmanda kilomeetri alguseks olin talle sappa
jõudnud. Pulss oli muidugi laes ja alla see enam ei läinudki. Terve
distantsi jooksin 185-186 pulsiga. No see on minu jaoks ikka mega
kõrge. Jooks oli väääga raske. Ma sisuliselt hoidsingi küünte,
hammaste, juusteotse ja ma-ei-tea-millega-veel tal seal sabast kinni.
Kaheksa kilomeetrit jõudsin kannatada, aga siis sai jaks otsa. Jalad
lihtsalt ei jõudnud enam joosta ja mul ei jäänudki muud üle, kui
hoog maha võtta. Lisaks lõi juba 5-6 kilomeetril parema jala põlve
terav valu sisse. Need kaks viimast kilomeetrit tundusid maailma
pikimatena – oli tõeline kannatusterada. Kui ma selle hullu jooksu
peale praegu mõtlen, siis sellega võrdne oli ilmselt 2017 aastal
Tartu Milli triatlonil joostud 10 km. Seal oli muidugi enne jooksmist
kolm tundi juba rapsitud ja veel ilma igasuguse spordigeelita. Palja
veega ikka 4 tundi ei rapsi ja siis oli see ärakukkumine arusaadav.
Imelik oleks olnud, kui seda ärakukkumist poleks tulnud. Ma ka ju
ikkagi inimene! :D
Ok, Saaremaa
jooksu juurde tagasi. Minu 10 km lõpuajaks oli 58,28 ehk alla tunni.
Ajaga võib iseenesest rahule jääda ja tegelikult olen ka. Rahul
pole sellega, et see jooks nii vaevaline oli ja et põlve terav valu
tuli (ja jäi). Õhtul läksime linna peale jalutama ja esimesed
kümme minutit liipasin põhimõtteliselt jalga. Järgnevatele
jooksupäevadele oli lausa hirm mõelda ja kartsin, et selle jalaga
ma küll mõlemal päeval 16 km ära ei jookse. Võttes arvesse,
kuidas peale jooksu, esimene öö möödus ja milliste valutundega ma
oma jalga liigutama pidin, siis sai mulle tegelikult selgeks, et ega
ma selle jalaga küll enam kuhugi jooksma ei lähe. Hommikul ärgates
oli meel täitsa mõru, aga mõeldes sellele, et taas on üks
suurepärane jooksuilm (12 soojakraadi, sinises taevas päike
säramas), siis mõtlesin, et kui ma ikka prooviks... Alguse oli ju
kõndides ka valus, aga kui peale 5-6 minutit liikumist jalg juba soe oli, siis
polnud enam häda midagi. Mõtlesin, et jooksisega on äkki sama
lugu. Otsustasin ikakgi strarti minna. Käisime apteekist läbi,
ostsin põlve määrimiseks Diclaki ja pistsin ühe valuvaigisti
sisse. Endale tundus, et on lootust küll. Starti jõudsime täpselt
õigeaegselt. Peale stardipauku hakkasime vaikselt sörkima. Sain
kohe aru, et ei! - ei tule sellest jooksmisest midagi. Jooksusamm
(olgugi, et väga aeglane ja madal) erineb kõdimisest ikka üsna
palju ja iga sammuga, mil haige jalg maad puudutas, käis põlves
terav valu läbi. Üritasin siis nii joosta, et raskust väga
paremale jalale ei pane. Polnud sellestki palju abi. Kui võtsin asja
realsitlikult ja mõtlesin, et distants on ikkagi 16 kilomeetrit,
siis sain aru, et ega see lolli mängimine ei anna midagi. Jäin
seisma, kell näitas 2 minutit ja 2 sekundit, vaatasin ühele
poole, kuhu suunas jooksad liikusid ja teisele poole, kust me kõik
just tulnud olime. Nägu oli mul viltu peas. Ma ju nii väga tahtsin
tegelikult joosta! Lonkisin muserdunud näoga tagasi, kus ma
alustanud olin...
Ma ei mäleta,
et ma üldse mingi võistluse kunagi pooleli oleksin jätnud, aga
see, et Saaremaal Kolmepäeva Jooksu katkestama pidin, oli mulle
korralikuks pettumuseks...
Marit jooksis
niisiis üksinda edasi. Mina kõpisin auto juurde. Kuna jõudsime
starti üsna viimasel minutil, siis pidime auto kuhugi
megagigahüppersupper kaugele parkima. Sain vähemalt autoga üsna
stradijoone algusesse sõita, et meie ainuke allesjäänud
jooksusangar distantsi lõppedes lisakilomeetreid peale ei peaks
kõmpima ja kohe autosse sooja saaks! Oma teise päeva jooksult tuli
Marit vägagi reipalt, ajaga 1:43:46
Teise päeva
õhtul (laupäeval) oli jooksjatele prii sissepääs ööklubis
Privilege, kus esines Topeltmäng. Sellist asja pole vist varem
olnud, kus kella 20.30 ajal kusagil ööklubis tantsu keerutaks.
Kusjuures terve tantsuplats oli rahvast täis, hea kui liikuma
mahtus. Kõige parem nali selle ööklubinduse juures oli see,
et Topeltmäng tegi oma esimese seti ära ja nad läksid pausile, et
järgmise seti jaoks jõudu koguda. Sellel ajal, kui nemad oma pausil
olid, valmistus kõrval ööklubis, Divas, oma etteasteks 2 Quick
Start. Kogu see kamp, kes just Topeltmängu platsil tantsu keerutas,
pakkis oma asjad kokku ja kolis kõrval ööklubisse. Meie olime
enam-vähem viimased, kes ära läksid ja see saal jäi tõesti
tühjaks. Ma kujutan ette, mis nägudega need Topeltmängu tegelasd
olla võisid, kui oma teist seti tegema tulid – alguses oli
tantsuplats puupüsti täis, nüüd ei olenud enam kedagi. Päris
naljakas!
2 Quick Start
oli hea. Mitte lihtsalt hea, vaid väga hea. Kogu see õhtu oli tore,
mulle väga meeldis. Võib tunduda, et minu nöol oli tegemist
simulandiga – joosta ei saa, aga ööklubis tantsu keerutada küll.
No tantsusamm ei ole ju päris sama, mis jooksmine. Kui parem käeluu
puruks on, siis vasaku käega saab ikka süüa ;) :)
Kolmas
jooksupäev toimus samuti suurepärase ilmaga. Korra tuli küll väike
vihmasabin, aga mis see jooksjale ikka teeb. Maritil oli võrreldes
eelmise päevaga hoopis parem hoog sees, sest sama pika distantsi
(ehk 16 km) ajaks jooksis ta 1:36:46 ehk seitse minutit kiiremini,
kui päev varem. Kolme distantsi (ehk maratoni 42,195 km) peale kulus
aega kokku 4:17:47
Esimesel päeval sai ikka finisisse jõutud
Kohustuslik
Ööklubi Privilege - Topeltmäng
Ööklubi Diva - 2 Quick Start
Eile oli meil
mälumänguõhtu ja ma pean uhkusega kirjutama, et kui me eelmisel
aastal virelesime oma tiimiga enamasti seal lõpukohtadel, siis selle
aasta kaks esimest mängu on küll igati hästi sujunud. Esimeses
mängus jäime 3-6 kohta jagama, mis ei olnud üldse paha tulemus,
aga eile saime suisa võidu (16 võistkonna seast) ja selle üle oli
kuradima hea meel! Vähe sellest, et me üldvõidu saime, siis tõime
punktid koju ka pildi- ja vetovoorus. Kuna võtsime sel korral kõik
võidu omale, siis saime preemiaks ka kolm raamatut:
Mälumänguritele :)
Oli meie õhtu!
Sellist asja ei ole enne juhtunud ja kipun arvama, et enam ei juhtu
ka. Mitte, et ma pessimist oleksin :)
See väike võit
tegi tuju rõõmsaks – vot täpselt nii vähe ongi mõnikord õnneks
vaja ;)
Edaspidi üritan siis jooksvalt kirjutada. Rõhk sõnal - ÜRITAN :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar