929487590339846472892005755162739400486567283992992745473782929

Ma arvan, et olen seda sissekande kirjutamist vähemalt 10 korda alustanud. Mõned read olen kirja saanud ja siis taas minekut teinud. No ei saa pihta! Ei saa! Kogu aeg on vaja seda ja toda ja kolmandat vaja teha. Mõtlesin, et saan Saaremaal selle postituse tehtud, aga ei – ka seal polnud aega, olgugi, et mõnulesime saarel (minu arust mitte midagi tehes) suisa neli päeva. Lubasin siis iseendale, et oktoobris pean selle sissekande ikka ära tegema. Käes on oktoobrikuu viimane päev ja õlad on kohusetundest juba längus :D

Aga siin ma siiski olen

Lähme siis selle 83977359438083038834845001274948 kilomeetrise sissekande juurde.

Ma ei tea, võtke töölt vaba päev või midagi, sest nii pikka sissekannet ei ole ma nende üheksa aasta jooksul vist veel kirjutanudki. Mainides seda üheksat aastat, siis oma blogi viimase sissekande teen 26.detsembril 2020 – päev, mil blogi esmakandest täitub 10 aastat. Seega on tibake üle aasta veel jäänud seda tavalise inimese tavalist argielu argielu lugeda.

Ma tunnen, et see blogi sellises võtmes on ennast ammendanud. Üldjuhul olen ju niisama oma elust-olust kirjutanud, kuhu on kaasatud ka lapsed, aga kuna tüdrukud juba nii suured on, siis ei arva nad ilmselt mu kirjutistest eriti midagi. Ühesõnaga sellise blogi ajajärk saab järgmise aasta lõpus läbi.

Arvan, et päris ilma kirjutamata ma vist ei saaks, sest see blogitamine on omamoodi väike sõltuvus või nii. Ilmselt teen uue blogi, aga teises võtmes. Sellise, kus saab vajalikke näpunäiteid jagada; sellise, kus saab karjuda ja märatseda, kui asjad „vabatahtlikult „ ei lahene; sellise, kus ma iseenda jaburatest tegemistest kirjutan. Pean ära mainima, et nüüd mul on jälle uus ja uhke kolm-aastaku plaan, aga jätan selle täna veel enda teada :D

Viimane sissekanne on juuli lõpust – igati uhke värk! :)

Ok, see oli iroonia iseenese suunas. Seda aja kiiret kulgemist lihtsalt ei hooma.

Kuna mul on endiselt Alzemer kallal, siis omast peast ei mäletaks ma vist möödunud kolmest kuust suurt midagi. Ajalugu meenutan ma telefonis olevate fotode abil.

Elagu nutitelefonid! :D

Ja tegelikult elagu ka blogid, sest ca pool aastat tagasi hakkasin iseenda blog lugema (ilmselt otsisin midagi), mille sissekanded olid aastast 2012-2013 ja ma oleks tahnud vähemalt sada korda iseendalt küsida, et kas mõningad asjad olid päriselt ka nii w?Aga olid!

Ma ei kujutaks ausalt öeldes sellist asja praegu enam ette, et lähen ja löön võõras riigis jalaga kohtute uksi lahti, vaidlen vastaspoole advokaatide ja esindajatega nagu võrdne võrdsega, olles seejuures tegelikult mitte keegi (vähemalt kohtu mõistes). Vot see oli alles julgus! Selle kohta saab öelda – olid ajad! :) Praegu ma küll sedasi enam ei julgeks. Vist! Oleneb ilmselt sellest, kui närvi mind ajada :D:D

August algas mul Tartumaal Lähtes ja seda Vägilase jooksu kolmanda etapiga. Tunne oli hea ja eesmärgiks oli kolme etapi kokkuvõttes kolmandaks tulla. 2017 aastal mul see õnnestus ja lootsin, et äkki õnnestub ka sel aastal. Konkurents oli tihedam, kui tookord, aga arvasin, et olen üsna heas vormis ja proovima ju peab.

Proovisin!

Ja panin korralikult pange!

See oli kõige kohutavam jooks, mis üldse olla sai! Hea, et elusalt finisisse jõudsin!

See oli täielikult mu oma viga, sest tegin kohe alguses ühe eriti suure prohmaka. Arvasin, et pika distantsi jooksjatel on jooksu alguses sama rada nagu lühikese distantsi omadelgi ja panin kohe täisturboga minema. See, mida ei tulnud, oli kardetud troppi tekitav takistus. Peale mõningat jooksmist pöörasime hoopis teisele poole ära ja mulle sai selgeks, et seda takistust ei tulegi. Siis oli juba hilja midagi ette võtta, sest olin oma kopsud põhimõtteliselt juba tagurpidi jooksnud, pulss oli täiega laes ja süda puperdas nii hullult, et kartsin selle seismajäämist. Võtsin hoo täielikult maha, aga parem ikka ei hakanud. Enesetunne oli ikka väga vastik. Ma arvan, et kogu distantsi vältel kõndisin vähemalt 10 korda. Ma ei ole varem mitte kunagi kõndinud – alati olen rasketel hetkedel sörgiga asja läbi ajanud. Siis, kui olin rajal juba mingi 50 minutit vaevelnud ja tulin sealt lõpus uhkes üksinduses, läks asi paremaks. Kusjuures päris hea tunne tuli sisse, aga siis oli päris jooksmiseks juba liiga hilja, sest 3/4 jooksust oli juba „joostud.“ Distantsi lõpetasin ajaga 1:13:06 (naisvõitja aeg oli 54:07), saades sellega naiste seas 19 koha (naisi lõpetas 81). Takistused olid tegelikult vägevad. Tiigi vesi oli ka mõnusalt soe. Kui Narvas oli vee temperatuur 10 kraadi, siis Lähdes oli see ilmselt 22-23, sest tundus nagu tõeline supp. Kõige raskem takistus oli kätega redelil edasi liikumine, kus sulle lumekahurist jääkälma vett pritsiti/lasti. Esiteks pritsis vesi sedasi näkku, et mitte midagi ei näinud ja teiseks oli see vesi niiiiii KÜLM. Väga paljud loobusid sellest takistusest ilma katsetamata ja tegid asendusharjutuse. Kuna redel oli libe, siis üsna mitmed potsatasid selle tõttu ka maha ja neil ei jäänudki muud üle, kui samuti asendusharjutust teha.

Mudatakistus oli sel aastal nii sätitud, et puhtalt ei pääsenud küll mitte keegi. Kui „SPA-august“ välja said, siis oli ikka näha, et mudaravil oled käinud :)

Lähte rada on tegelikult nendest Vägilase jooksuetappidest mu lemmik ja seda just sellepärast, et seal on nii raske ja palju erinevaid takistusi. Sel korral panin lihtsalt ise pange.

Mis kehvasti, see uuesti, eksole ;)

Julgen öelda, et järgmisel aastal uuele ringile :)

Fotosid ka, nii palju, kui korraldaja kodulehelt leidsin:

Mina alla ei andnud!

Sukeldume mutta :P

:D

Soe vesi

Päev peale Tartust naasmist tegi õde ettepaneku, et läheks laste ja emaga Rootsi kruiisitama. Kuna ta sai nii megahea hinnaga piletid (mina ja 3 last kokku 126 € - õhtu-ja hommikusöögid hinna sees), siis miks mitte. Asjad jälle kohvritesse ja merele. Veetsime merel kaks ööd ja kogu kruiisi nö naelaks oli loomulikult õhtune loterii. Esimesel õhtul võitis õde ühe auhinna, nr 6 kapist, ilge portsu magusat nänni. Kusjuures ma ise mõtlesin ka, et kui minu pilet peaks võitma, siis võtan kapi nr 6. sel õhtul saigi ainult õde oma võiduga hiilata. Järgmisel õhtul oli taas loteriitamine ja sel õhtul läks meie seltskonnal eriti hästi. Emal oli selline vedamine, et võitis suisa kolme piletiga (kurat seda mäletab, kui palju tal pileteid ostetud oli :D ) - kaks Armani lõhna, Guess õlakoti ja alkovaba sampuse koos nelja bokaaliga.

Siis saabus hetk, kui hüüti välja minu pileti number! Oh seda rõõmu, kui valisin kapi nr 6 ja sealt vaatas mulle vastu GoPro seikluskaamera! Eelmisel õhtul oli ka sama vidin loosis ja lootsin salamisi, et äkki on sel korral samuti. Arvata võib, et olin ikka megagigahüpper rõõmus, kui selle võitsin. Ma olin vist ainuke ka, kes kilgates ja hüpeldes lavale läks (no olin ikka megarõõmus ju!), teised olid nagu keskmised eestlased ikka – suunurgas väike muie :):)

Rootsi linna peal käisime ka kondamas, aga see oli suhteliselt mõttetu jalutuskäik. Metrooga sadama lähedusse sõites, nägime hullu moodi vaeva, et üldse laevale saada. Olgugi, et sadam oli kohe meie ees, siis sinna me ei pääsenud kuna igalpool olid aiad ja sõiduteed, kus üle ei saanud. Olimegi nagu kari lolle, kes kõndisid 400 meetri asemel ca 5 km maha. Kuna me seal nii kaua tuterdasime, siis lõpus tekkis juba kerge kartus, et kas üldse õigel ajal laevale jõuame.

Turistid, ma ütlen!

Õnneks ikka jõudsime.

Pilti ka:

turistid

võitjad :)

Hakkame liikuma!

Kohustuslik

Minu Astrid :)

Maa all

Turistid saabuvad tagasi koju :)

Kogu shoping ;)

Peale Rootsi-kruiisi oli nädalake tühja maad (mille ma ilmselgelt talu juures ära veetsin), aga 14.august oli see päev, kui sai Narvas „Kremli ööbikuid“ vaatamas käidud. Vihma ei sadanud ja õhk oli soe. Linn oli rahvast täis ja üldse kogu see olemine oli kuidagi lahe. Seltskond oli hea ja etendus oli väga huvitavalt üles ehitatud – mis sa hing veel tahta oskad! Etenduse ajal fotosid teha ei tohtinud – olin tubli ja järgisin reegleid (üldiselt ma kipun neist ikka üle hüppama).

Saan pakkuda Narvast ühe originaal foto (kuivanud jõesäng) ja lisaks fotosid etendused, mis guugeldades leidsin:

Minu originaalfoto :)

Peale etendust sõitsin ma Narva-Jõesuusse, kus mul öömaja bronnitud oli. Oleks võinud ka Narvas ööbida, aga tahtsin ju seda sametist rannaliiva omale koju vedada. Öömaja oli vinks-vonks, võiks öelda, et täitsa luks. Sain üle miljoni aasta vannis mõnuleda, mul ju vanni pole! Hommikul magasin oma une korralikult täis, käisin rannas liiva toomas ja võtsin suuna Rakvere poole. Tee peal põikasin Narvas sõdurite kalmistult läbi ja vaatasin Sinimäed ka üle. Lammasmäel tahtsin ka ajaloo tundi meenutada, aga kuna tegemist oli tavalise künkaga, siis sõitsin sealt esialgu mööda, sest tee peal ei olnud ühtegi viidet. Kuna GPS näitas, et peaks kohal olema ja see küngas tundus natuke "mäe" moodi, siis sõitsin tagasi. Vaadata polnud midagi :)

Narva-Jõesuu tudupaik :)

Minu siidise liivaga rand ;)

Narvas

Sinimägedes vol 1

Sinimägedes vol 2

Et siis Lammasmägi

Kuna 17.augustil oli Rakvere Ööjooks, siis ma leidsin, et veedan oma vaba aega Virumaal, mitte ei hakka vahepeal koju tagasi sõitma. Rakveres oli öömaja kohe kesklinnas ja selle toaga võis ka väga rahule jääda. Lugesin lõpuks oma „Elu ja Armastuse“ lõpuni. Bulgaaria-reisi ajal hakkasin seda lugema, aga jõudsime enne koju, kui raamatu läbi sain ja siis ei seisma. Vahepeal oli kõike muud tegemist, kui raamatu lugemist ;)

Laupäeval, 17.augustil, saabus päev/õhtu, mil toimus Rakvere Ööjooksu.

See oli mega!

Ma polnud isegi nende Vägilaste ja Kõva Mehe Jooksudest nii vaimustuses, kui Rakvere Ööjooksust. See rahvamass ja see organiseerimine! Lihtsalt vägev. Kogu Rakvere staadion täis must-särklasi, kes ründas 21,2 km, kes 10 km ja kes 5 km. Meie olime end tädi Maritiga (icc-icc-icc) 21, 1 km distantsile kirja pannud. Me ei olnud kumbki nii pikka distantsi varem jooksnud ja kartsime tegelikult, kas üldse suudame lõpuni joosta. Minu trennid läksid „tänu“ sellele Bulgaaria reisile tegelikult lappam. Bulgaarias sai jooksmas käidud küll, aga seda oli vähe ja reisilt tagasi jõudes ei olnud enam nagu seda õiget minekut. Ma võin valetada, aga minu meelest ma ei käinudki augustis üldse jooksmas/trenni tegemas. Peale seda luhta läinud Lähte Vägilase jooksu läks mott kuidagi eriti alla. Põhimõtteliselt lendasin 21,1 kilomeetrile vana rasvaga peale. Ilm oli hea, täpselt nii soe nagu vaja oli, vihma ei sadanud. Või korras siiski tibutas? Appi,e i mäletagi enam. Ah, mis sest enam. Meelde on jäänud, et oli igatahes hea ilm. Enne jooksu algust tegime kõik koos kerge soojendusvõimlemine. Esimesena said starti kõige pikema maa läbijad ehk 21,1 km jooksjad, meie niisiis nende seas. Teele läksime koos ilutulestiku ja tuleleekidega. Võtsime üsna rahuliku tempo, et ennast mitte kinni joosta. See, et algusetempo natuke liiga rahulik oli, maksis meile mõne kilomeetri pärast kätte, sest sattusime ühte patta 10 ja 5 km jooksjatega ja see oli selline segasummasuvila, et anna aga olla. Rahvast oli nii palju, et ei saanud joostagi. Selline trügimine jätkus ikka üsna pikka aega. Ajaliselt ma enam ei mäleta, kui pikalt seal trügitud sai, aga see oli üsna arvestatav aeg, mul oli pulss siis isegi 140 peal ja see tähendab minu puhul ikka üsna tagasihoidlikku jooksu. Oleks alguses natuke kiiremini jooksnud, ei oleks me nende lühema distantsi jooksjatega kokku sattunud. Muus osas küll mingit torinat või porisemist üles ei saa näidata – kõik oli lihtsalt mega. Jooksma pidime kaks ringi. Kogu distantsi vältel toimus rajal midagi – pillimehed, DJ-d, tantsijad, tulemehed,orkester, niisama ergutajad jne. Kohe algusest peale sai kokku lepitud, et Marit jookseb oma jooksu ja kui mina jõuan, siis ripun tal kannul. Seda eelkõige sellepärast, et tema oli rohkem trenni teinud ja olin surmkindel, et mina temast kiiremat tempot teha ei suuda. Peale 12 km tundsin, et parema jala põlve lõi kerge valu. Kuna olin seda oodata osanud, siis mul oli valuvaigisti kenasti kaasas. Väike veepudel oli samuti olemas ja seega ei olnud probleemi see tabletike sisse võtta. Jätkasin jooksu ja kõik oli ok. 15-16 km peal tundsin, et tuli kerge ärakukkumine, energia ei olnud enam see, mis alguses. Joondusin Mariti seljataha, et proovida tema sabas püsida. Maha ei tahtnud ma temast jääda, sest teadsin,et siis läheb see tempo mul juba konkreetseks lonkimiseks. Suutsin ikka tema tempoga kaasa minna. Arvan, et vaatasin ta sääriseid ja tossukandasid oma 2-3 kilomeetrit, peale mida tuli jõud nagu tagasi ja kõik oli ok. Finisisse saabusime igatahes käsikäes ja lõpuajaks saime 2:15:08

Eesmärgiks oli 2:15:00, aga jäime sellele 8 sekundiga alla! :) Oma vanuseklassis olin180, naiste seas 320 ja üldarvestuses 986 - on, mida ületada :D

Finisis saime ülistiilse medali ja külma peletamiseks sellise hõbedase/kuldse kile või kate või ma ei teagi, mis see oli. Sooja see igatahes hoidis ja see oli väga supper asi. Ma olen ju selline „jooksja“, kes peab peale võistlust võimalikult kiiresti riided ära vahetama, sest muidu poeb külm kontidesse ja seejärel värisen vähemalt sada aastat. Sellel õhtul oli südalinna lähedusse suhteliselt võimatu parkimiskohti saada ja auto olime jätnud ca 2 km kaugusele. Kui seda kilet/kstet olnud ei oleks, siis oleksingi selle ajaga ilmselt juba surnuks külmunud :D

Mis finiseerides veel eredalt meelde jäi, oli õun! Jooksu lõppedes pakuti meile kohe õuna ja see tundus MAAILMA parim olevat. Kohe päris tõsiselt! See maitses nii mega hea. Tegelikult oli ilmselt tavaline poola ubin, aga kuna kehas oli ilmselt mingite vitamiinide või toitainete puudus, siis see lihtsalt maitses nii hästi. Kuna seda õuna nii agaralt kiitsin, siis anti neid meile veel päris mitu tükki kaasa. Finisis saime suure kilekoti ka, mille sees on parajas koguses erinevat nodi.

Ütleme nii, et see jooksuõhtu oli nii mega äga, et pole kahtlustki, et järgmisel aastal kohal oleme. Ilmselgelt oleme, sest meil on isegi juba piletid ostetud :D

Kuni 18.oktoobrini sai soodukaga – 27,50 €

Järgmisel kahel päeval olid jalgades kusagil mingid valud ka, aga nüüdseks ei mäletagi enam kus. Vist oli ikka see parema jala põlv. See on üks nuhtlus :)

Pilte ka:

Valmistume :P

hakkame sooja tegema

Kohe-kohe...

ja nii see algas

orkester rajal :)

õnnelikult finisis

Kotiga nänni

Järgmisel päeval olime viksid ja viisakad ning käisime Haapsalu linnuses Valge Daami etendust vaatamas. Kohustuslik või nii ;)

Kuu lõpu poole sai taas ilmselt talu juures askeldatud, sest midagi erakordset küll meelde ei tule. Karolin sai augustikuu lõpus meil siin 15-aastaseks, aga tema sünnipäevadel enam mingeid ponisid ja veepomme pole, millest kirjutada ja mind visati sünnipäeva ajaks põhimõtteliselt kodust välja - kes see ikka pidu pidada tahab, kui mamps kodus passib, onju :)

Kuna ma nii pika vahe järel kirjutan, siis pean, üllatus-üllatus, teatama, et kool on alanud! :)

Isegi esimene koolivaheaeg on juba läbi! Ha-ha-haaa. Tüdrukute tunnistuste üle võib taaskord uhkust tunda – Janelil olid kõik viied, Karolinil koos viitega kaks nelja. Võttes arvesse, et Karolinil on käsil juba põhikooli viimane klass ja minu, kui ema, jaoks pole tema hetkeline vanus just meelakkumine, siis vääääääga hea tunnistus. Johanna on ka tubli – loeb igal õhtul aabitsast ühe lehekülje ja lahendab kümne piires matemaatikat :) Harjutame juba kooliks ja kõige parem on selle asja juures see, et ta ise tahab nii lugeda, kui ka vihikuid täita. Ilmselt on tal sama helge pea, kui kahel esimesel tüdrukul ja ma ei pea tema kodustetöödega ka eriti vatti nägema. Karolini-Janeliga ei ole mul kunagi õppimise osas mingit peavalu või suurt tuupimist olnud. Nad on alati iseseisvalt õppinud ja ma arvan, et suurt rolli mängib selles see, et nad oskasid mõlemad enne kooli juba väga soravalt lugeda.. Väga, väga, väga üksikud korrad on nad abi küsinud ja seda üldiselt matemaatika osas. Mina, vana matemaatik (see oli siis iroonia enese suunas), püüan neid aidata ja siiamaani olen abistamisega hakkama saanud. Janeli osas ei ole midagi keerulist, sest viienda klassi matemaatikat pekas vist igaüks meist oskama. Karolini matemaatika osas oli esimese veerandi alguses küll natuke raskusi (sest kohe esimesel nädalal puudus ta koolist ja seega jäi teema omandamata) ja ta vajas selles osas abistamist. Üheksas klass ei ole enam sama, mis viies ja seega ei osanud esialgu mina ka teda aidata. Võtsin omale puhta vihiku ette, õpiku ja töövihiku ka ning hakkasin asja endale selgeks tegema. Kuda ma siis last õpetada saan, kui ise ei oska, onju. Kõige hullem nende tänapäeva õpikute juures on minu arust see, et need ei seleta mitte midagi. Näiteid ja seletatavat osa on ikka väääääga vähe. Lõpuks sain teema selgeks ja seda tänu imelisele Guuglile.

Ironiseerin siin oma matemaatikaga. Matemaatika on ju see komistuskivi, mis mind praegu juuraõpingutest eemale on hoidnud. Nii kaua, kui matemaatika riigieksam tehtud pole, võin nendest õpingutest ainult unistada. Unistangi :D

Eelmisel (või ole see juba üleeelmisel?!) sügisel käisin eraõpetaja juures matemaatikat õppimas, aga see jäi kuidagi soikku. Mul tekkis ilmselt mingi kompleks või midagi, sest õpetaja eeldas, et ma oskan rohkem ja iga kord, kui ütlesin, et ma ei oska seda ja toda, siis ta imestas või pani suisa pahaks. Ühesõnaga mul ei olnud hea tunne ja lõpuks loobusin seal käimast. Nüüd õpin iseseisvalt, koos Guugliga :)

Uus motivatsioonilaks tuli seoses sellega, kui Toivo Tänavsuu 38-aastaselt ülikooli arstiks läks õppima ja ta FB-s oma bioloogia kadalipust kirjutas. Ma olen omale eesmärgiks pannud, et seitsme aastaga peab õigusemagister käes olema. Mata eksamit oleks mul aega niisiis kaks aastat teha. Ise jään rahule, kui saaksin punkte vähemalt 75. Nõutakse 60, aga hea enesetunde pärast võiks tibake rohkem olla. Kuna mul muid õppimisi pole, siis peaksin ma sellega hakkama saama küll. Ma ju tean, et ma puruloll pole :):):):):):) Omal ajal oli koolis ju kõike muud vaja teha, kui õppida ja mind see matemaatika küll ei köitnud – nüüd on ajad teised ja huvid muutunud ;)

Vaja on inult kooli sisse saada, kui saan, siis selles ma üldse ei kahtle, et end sealt läbi „lohistan“ ;)

Ok, see kooli teema läks liiga pikaks, võtame teise teema. Koos septembriga saabus taas kolmapäevane orienteerumise aeg. Sügisene lõpuponnistus, mis algas Tuksi päevatuga. Juba sinna sõites tundsin, et tuju ei ole päris see ja ilmselt ei tule hea jooks. Ütleme nii, et ma ei pannud pange! :D Kuna olin varakult kohal, siis võtsin ka kõige pikema raja ehk 5,7 km. Läksin metsa. Juba esimese punkti otsimine oli selline kahtlane, sest leidsin selle alles 9 minuti pärast. Teise punktiga läks nii „hästi”, et seda ma ei leidnudki! Ukerdasin ca 40 minutit metsas, läksin neli korda esimese punkti juurde tagasi ja üritasin uuesti nö nullist teise punkti juurde minna. Ei leidnud! Lõin lõpuks käega ja sammusin finiśisse. Otsustasin, et proovin siis keskmist rada. Ca 60 km on ikkagi maha sõidetud, teeks ka siis selle eest ikkagi midagi. Keskmine rada oli 3,8 km. Algus oli enam-vähem, 3 ja 4 punkt olid sellised, kus läks asi juba natuke lappama, aga leidsin need ikkagi üles, aga komistuskiviks sai mulle 5 punkt, mida ma samuti otsima jäingi! Täpselt selline tunne oli nagu oleks esimest korda metsas ja hoiaks kaarti ka alles esimest korda käes. No nii mööda ja nii valesti, kui üldse panna saab! Positiivne on vähemalt see, et leidsidsin metsast suure sirmiku ja sõin end pohladest põhimõtteliselt lõhki. Tuksis ol niiiiiiiii palju pohlasid, et metsaalune oli suisa punane. Kuna ma olin just mõned päevad enne seda Nõval enda pohlavarud juba ära korjanud, siis ei viitsinud seal enam korjata, aga järgnevatel aastatel tasub küll Tuksi korjama minna ;)

Tuksi "orienteerumise" töötasu :P

Nõva pohlad

Peale Tuksi etappi oli kavas veel kolm orienteerumist ja iga korraga läks asi paremaks. Tuksi ajal olin ilmselgelt roostes või kusagil omas mullis, et midagi aru ei saanud :D

Kevadel võtsin endale eesmärgiks, et käin sel aastal kõigil kolmapäevastel orienteeumistel – käisingi. Pai iseendale! Orienteerumise eest peab, muidu maksma ka, 5 €/kord (sisaldab SI-pulga renti ka). Kogu hooaja peale siis 65 € + küttekulu erinevatesse Läänemaa nurkadesse. Ma arvan, et laias laastus läks aastane orienteerumine mulle maksma ca 200 €

Sellel aastal olen ma tegelikult ikka mega tubli olnud, sest olengi suutnud terve aasta oma kulusid kirja panna. Kaks kuud on küll jäänud, aga kui 10 kuud olen vastu pidanu, siis ilmselt pean need kaks kuud ka veel. Täiesti uskumatu on see, kui palju tegelikult raha kulub! Kui neid kulusi kirja ei pane, siis ei saagi arugi. Ma ei saagi aru, kuidas mul üldse nii palju raha on olnud, mida kulutanud olen??!! :D:D Rahapada on voodi all w? :D

Pidin sel aastal säästureziimil olema, aga see kokkuvõtte näitab, et see aasta on kõike muud olnud, kui säästureziin! Sellest olen ka aru saanud, et lastega elades on põhimõtteliselt võimatu säästureziimil elada. Pean nad aastaks vist isa juurde elama saatma, siis saan reziimitada! :D

Ma siin mõtlen, et proovin seda säästuaastat järgmisel aastal uuesti...Ilmset on see üks mõttetu üritus on. Ah, eks ma siis katsetan, kui lapsed juba pesast välja on lennanud on. Siis on mul ilmselt uued huvid, hobid, suunad, eksperimendid ;) :)

Talu juures on sel aastal nii palju ära tehtnud. Eks see oli ka üks suur auk, kuhu seda nn säästuraha kulutatud sai – katuse vahetus, kraavide kaevamine, maa tasandamine ja tee rajamine võttis rahakotist päris korraliku ampsu. Mis põhiline, sain oktoobri keskel oma maikuu liivakastiprojekti valmis! Ajee! Parem hilja, kui järgmisel aastal, eksole :)

Olen omadega igati rahul. Kõik on tehtud, mis plaanis oli ja kui puud ka nüüd sellel aastal ära jõuab saagida, siis on ennast ületatud ka. Ma üldse ei plaaninud, et puude saagimisega sel sügisel tegelema hakkan, aga sõbrad on nii vuntsid, et tegid ise ettepaneku, vedasid sae kohale ja läkski saagimiseks. Puutalgupäeval tegelesid nemad juba saagimisega, kui mina oma kirvestega saabusin. See on kusjuures teist korda, kui talgulised enne kohal on, kui perenaine. Sügav kummardus selliste sõprade eest :):) Ühesõnaga talu juures on rohkem tehtud, kui plaanis oli. Hoov on juba sellises konditsioonis, et poolest suvest lendasin juba raideriga peale ja võisin muruniiduki kõrvale lükata. Ringtee on samuti valmis ja ei ole vaja enam mudas ukerdada. Kevadel käis hoovi sõites veel korralik mudaralli, nüüd seda muret enam ei ole.

Samuti sai kõrvalhoonel katus vahetatud. Selle katusega oli omaette ooper, millest võiks suisa eraldi sissekande kirjutada, sest see andis kaks korraliku õppetundi – üks nendest oli see, et tee alati leping, mis sind kaitseb ja teiseks järgi lepingut, millele sa alla kirjutad. Oleks ma teadnud, et teine osapool lepingut järgida ei kavatse, ei oleksi ma enda hoonel seda katust üldse ära vahetanud, sest see ei karjunud nii väga. Oleksin selle asemel veel natuke raha kogunud ja vanamemme majale uue katuse pannud. Aga noh, läks siis sel korral nii. Kui mul nüüd see õige kirjutamistuhin sisse tuleb, siis kirjutan nii katuse vahetamisest, kui ka vanamemmest. Vanamemme jätkuloo olen juba eelmisest aastast vist võlgu! OMG! Aeg lendab!

Minu pokud

Ei peagi hoovist kaugemale minema :)

Mu uhke liivakast :):)

Saab ringiga välja ;)

Hakkab vaikselt looma

Sügis on olnud nii ilus. Ma ei mäleta, et ma ühelgi teisel sügisel nii palju vikerkaaresid näinud oleksin, kui selle aasta septembris. Kuna ilmad on samuti soojad olnud, siis lilled on ka väga pikalt oma iluga vastu pidanud. Septembris-oktoobris tõin vist iga nädal omale ilusa kirju lillekimbu vaasi:

Septembri alguses toimuvad Haapsalus traditsioonilised nostalgiapäevad. Nii loomulikult ka sel aastal. Minul ei olnud üldse plaanis sinna minna, aga õde võttis õhtul nööbist kinni ja tegi ettepaneku, et läheks ka linna peale nostalgitsema. Ma üldiselt ei viitsi kusagil pidudel või väljas käia, sest olen selline mandunud kodukana või nii. Aga pean ütlema, et jumal tänatud, et õde mul nööbist kinni võttis, sest nii vägeval üritusel pole enam ammu osalenud. Ma kusjuures ei suudagi praegu meenutada, mis oli mu viimane äge pidu või üritus...Ei viitsi ajusid ka ragistama hakata ;)

Viskasime omale nõukaaja kleidid selga ja panime liinibussiga Haapsallu. Liinibussiga! :) Suurem trall toimus Haapsalu Vanakinos, kus oli kolm erinevat tantsukohta – kaks hoones sees, üks väljas. See, et vahepeal välja tantsulkat sai keerutada, oli väga supper lahendus, sest sees kiskus vahepeal ikka liiga palavaks ja umbseks. Suures saalis esines Regatt, peale mida mängiti nostalgilisi laule. Hommiku poole läks muusika rõvedaks ära (selline nõme vaibakloppimine ja üldse mitte minu maitsele muusika) ja tuligi aeg koju minna. Pidasin ikkagi tubli viieni vastu. Tavapärasest 22-23 kellaajast ikka midagi muud :D

Lähevad nostalgitsema

Vanakino suur peoplats

Samal päeval, enne õhtust pidu, oli Haapsalu peatänaval loomulikult autode paraad – mossed, zigullid, muhud, volgad, sapakad ja muud säärased isendid. Kuna ilm oli vägev, paraad oli vahva, tuju oli hea, siis oli hinges kohe selline tubli tahe endale ka mõni säärane isend soetada. Lubasin siis, et järgmise aasta paraadiks ostan :) Ei läinud kuud aegagi mööda, kui sapaka omanikuks sain :) Nüüd on vaja see sõidupill üles vuntsida, et ta tuleva aasta rongkäigul ikka särada saaks ja mina selle sees loomulikult ka :D

Ostes pidin sellega punktist A punkti B sõitma. Njaa. See oli üks paras naljanumber. Auto käivitaminegi oli korralik huumor, rääkimata sõitmisest. Mingi toores, mingi kang? OMG, ütleks selle peale. Igal ristmikul suretasin auto välja, sest ma olen lihtsalt nii vägev sapaka-sohver. Tee peal üle 60 km/h sõita ei julgenud, sest tunne oli selline, et kohe, kohe lendab mu uus kullake õhku :) Kui pidurdada oli vaja, siis tuli põhimõtteliselt kahe jalaga pedaalile hüpata, et auto ikka seisma saaks. Nalja hakkab igatahes saama. Olen omale alati nn pühapäeva autoks vanakooli Mini Cooperi tahtnud, aga sapakas on peaaegu sama hea :):):):D

Minu tutikas iludus :)

Appi, ma täna tõesti ei jõua enam kirjutada, sest pean veel ühe tööga seotud nõude valmis kirjutama, aga see eeldab enne mõne raamatu lugemist. Oi, ma olen tubli, et viitsin ikka neid viimase sekundi keisse võtta ja oma asju samuti viimasele sekundile jätta. Medal mulle selle eest! Iroonia oli :D

Ütleme nii, et pooltest teemadest sai kirjutatud ja jutt tegelikult lippab, aga paraku peab otsad kokku tõmbama. 

Ei tulnudki vist seda 183585937959606948625123656565378229 kilomeetrist juttu :D

Teise poole kirjutan siis uue nädala keskpaigal. Kerge lubadus või nii :):)