Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 15. juuli 2019

Teine sõidupäev - Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia


Eilne sõidupäev möödus suhteliselt kiiresti, lõpp läks küll pikaks, aga see selleks.

Ma olen tõsiselt hämmingus, et pole tee peal ühtegi õnnetust läinud. Ainuüksi juba meie bussiga on neli ohtlikku olukorda olnud, kus kaks nendest olid sellised, et piduripedaalidel tuli põhimõtteliselt püsti olla. Üks olukord oli selline, kus vastassuunas tulev auto tegi täiesti ulmeliselt vasakpööret ja jäi tee peale veel risti seisma. Tükk aega seisis. Korralik kamikaze! Õnneks jõudis pidurdada nii meie ees olnud auto, kui ka meie. Aga palju puudu ei jäänud! Järgmine ohtlik olukord oli selline, kus teel kahe reaga edasi liikusime, esimeses reas oli liinibuss, teisel meie ja bussi tagant pressis meie ette sellise hooga sõiduauto, et mul jäi isiklikult arusaamatuks, kust praost see välja ilmus, sest meie olime bussist praktiliselt möödasõitu alustamas. Kolmas juhus oli selline, kus pikal sirgel, meie ees sõitev auto lihtsalt pidurid blokki pani. See oli juba sentimeetrite küsimus. Neljas raks oli kiirteel! Autod ilmuvad ei tea kast ja sõidavad ei tea kuidas! Jummmmmmalast kohutav! Parem, kui aknast üldse välja ei vaatagi. Õnneks on vennal väga hea reaktsioon ja siiani meid tervena riigist riiki sõidutanud.
Mis me siin vennast! Ma ise sain ka eile bussisõiduga käe valgeks, sõitsin Slovakkia piiripunktist Ungari piiripunkti. Ja seda sel põhjusel, et vend oli jala juba sinna läinud, et akna peale mingit paberit osta ja ta ei viitsinud enam jala tagasi tulla. Noh, oma 200-300 meetrit sain igatahes sõidetud ja ma arvan, et see on varujuhile täitsa piisav kilometraas või siis lihtsalt metraas :):):)

Slovakkiast panime nii kiiresti läbi, et selle riigi kohta ei oskagi midagi kosta, aga Ungari oli täis päevalille- ja maisipõlde. Rumeenias põhimõtteliselt sama lugu. Rumeenia teed on kitsad ja mägised, hästi palju on 40 ja 60 ala.

Eile õhtul jäime oma sooja toidu ja öömaja otsingutega suhteliselt hilja peale. Peale 22 oli väga raske kusagilt sooja toitu saada. Lõppkokkuvõttes pidimegi kella 23:30 ajal bensukas saiakeste ja muu sodiga leppima. Öömaja otsinguga kiskuks samuti tuugaks. Meil oli muidu Cluj-Napoca linnas mingid igaks-juhuks-kohad  kella 23 ajal kinni pandud, aga sinna oli oma 3 tundi sõitu. Käisime kõik järjestikused öömajad läbi, aga ei saanud midagi. Otsingute käigus olime selgeks saanud, et öömaja eest küsitakse ühe näo eest keskmiselt 60 kohalikku (ehk 13 €). Kella 24 ajal sisenesime koos vennaga taas ühte ööbimispaikka, kus neli rumeenlannat parasjagu laudade taga mokalaata pidasid. Küsisime, et kas neil vabu tube on. Vastus oli jaatav ja seejärel küsimus, et kui mitmele inimesele. Kui ütlesime, et üheteistkümnele, siis läksid neil simad suureks, vadistasid omas keeles midagi ja ütlesid, et on küll. Saavad pakkuda kaks 5-kohalist tuba. Iseenesest oleks sobinud, sest küll me ennast ära oleksime paigutanud. Kui hinda küsisime, siis pidime küll perseli kukkuma! Hinnaks öeldi 2000 kohalikku. Arvasime, et kuulsime valesti ja küsisime uuesti üle. Hind oli ikka 2000 (ehk siis 435 €!!!). Vaatasime vennaga üksteisele otsa ja hakkasime kõva häälega naerma, pöörasime automaatselt koos selja ja tulime tulema. Isssver, oleks te näinud, kui juhmide nägudega need „daamid” meid vaatama jäid! :) Nad ilmselt arvestasid, et oleme lollid turistid, kellel pole kuhugi magama minna ja seega võib ükskõik mis hinda küsida. Ega ikka või küll! 
Need lollid turistid võtsid ja sõitsid kokkuvõttes ikkagi sinna, kus telefoni teel 23 ajal kohad broneeritud sai. Kell 2 jõudsime kohale. Öömaja asus linna südames. Välispidiselt oli maja ok, aga tuba ja selle varustus jättis küll soovida. Esiteks ei olnud mitte ühtegi rätikut ega saunalina. Teiseks ei olnud voodites tekke, olid ainult tekikotid! Mina ööbisin samas toas Karolini ja õelapsega. Karolin oli nii tark olnud, et bussist oma fliisi kaasa võtnud, temal seega külm ei olnud. Kuna meil oli toas neli voodit, siis jäi üks tekikott üle, mille õelapsele lisana peale panin. Mina ise magasin siis selle ühe tekikotiga ja niiiiii külm oli. Ma olin terve öö kõveras ja värisesin! Hetkel ei ole Rumeenias ka erilist suve, õhtul oli kõigest 12 kraadi ja kuna toa aken oli saabudes lahti, oligi toas sama "soe". Kolmandaks oli magamisasemete näol tegmist mingite raudnaridega, kuhu ronimiseks ma suisa huumorit pidin korraldama. Ma lihtsalt ei saanud oma teisele korrusele! Aga noh, öö sai ära magatud. 7:30 oli taas äratus ja 8 taas start. 

Mõtlesime, et lõunal teeme ühe korraliku sooja prae, sest eile õhtul ju sooja toitu ei saanud. Omast arust tellisimegi praed, aga tegelikult oli taldrikutel ainult lihatooted. Jälle nalja, kui palju! 
Ma ei saa teenindajast aru, ta oleks võinud ju ise küsida, et kas juurde tuleb kartulit või riisi või mida iganes. Ta pidi ju ometi aru saama, et lambakari on saabunud :) Kokk kihistas köögis peenikest naeru. Eks me ise naersime ka, sest nii "suurepärast" praadi pole küll varem söönud! Sel korral läks siis jälle nii! Tegijatel juhtubki ;)

Meie "soojad" praed :):)

Lugemisega on ka asjad kontrolli all. Üldiselt eelistan ma paberkujul raamatuid, aga kui häda ikka härja kaevu ajab, siis võin need mõned päevad ka e-lugerit proovida. Elisal 14 päeva tasuta proovimist, nii et ajab asja suurepäraselt ära. Tänud, Sõber/Sõberid :):)

Eile sõitsime üle 1000 km ja praeguse seisuga on sõita jäänud veel 375 km. Plaanide kohaselt peaksime hiljemalt kell 18 kohal olema. Samas ei saa selles kindel olla, sest tänase päeva keskmine kiirus on 65 km/h olnud. Mägedes oli pidevalt 40 km, nüüd istume ka kusagil ummikus ja oleme 20 minutiga vist kilomeetri ainult liikunud!

Ühesõnaga aega kulub, aga enam pole palju jäänud! :)

Lapsed on vääääga vaprad olnud, mitte keegi ei ole mitte ühtegi kiunumise piiksu teinud. Suur kummardus neile.

Mina ise tahaks küll kiunuda, sest mu kondine tagumik on istumisest juba lapik. Ja valus on ka! Kiun-kiun-kiun :):):)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar