Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 22. juuli 2019

Bulgaaria



Uh, kust ma nüüd alustangi.
Äkki sellest, et hetkel on 33 kraadi sooja!!!
Bulgaaria-õhtud on hakkavad vaikselt ajalooks saama, sest oleme suuna kodu poole võtnud ja püüame nüüd elusalt tagasi jõuda. 
Mul pole siin isiklikult midagi proovida, mina pean ainult istuma ja aknast välja mitte vaatama.

Alustame siis ikka algusest ehk Sozopoli saabumisega. Kui ma eelmises postituses kirjutasin, et jõuame äkki 18 ajal kohale, siis reaalsus oli see, et astusime 22 ajal oma öömaja uksest sissse ja viskasime kodinad nurka. Sellel õhtul käisime ainult korra linna peal süüa võtmas ja tulime kohe tagasi. Lapsed käsid loputasid suurema (sõidu)mustuse duśśi all maha ja hüppasid siis basseini, mis meil öömaja juures olemas oli. Sealt tulid nad välja alles südaööl. Mina olin küll nagu laip ja vajusin esimesena ära. Nii kui pea patja puutus, siis kohe ka magasin.

Minu lebola

Tüdrukute lebola

Lapsed sulistasid, kuni südaööni

Esimene öömaja, päevavalges

Esimene öömaja oli bronnitud bookingu kaudu. Kuna bronnides ei olnud täpset asukohta näha, siis me ei teadnud, et see on südalinnast ca 5 km kaugusel. Öömajal endal ei olnud viga midagi – ilus merevaade, lastele bassein ja suured toad. Kuna tahtsime igal õhtul linna peal jalutamas käia, siis see vahemaa oli jalutamiseks liiga pikk. Sellel ei oleks ka pointi olnud, kui autoga kesklinna oleksime sõitnud ja sealt siis jalutama läinud. See poleks see olnud. Ühesõnaga otsustasime juba saabumise õhtul, et sinna ööbimispaikka me ei jää. Loobumisvõimalus oli õnneks olemas kuna seda oli võimalik ilma krediitkaardiga bronnida ja seega ei jäänud raha kuhugi kinni. Omanikud olid nõus ka, et ühe öö oleme. Seda sel põhjusel, et meie seltskond oli tegelikult suurem, kui kohti oli ja nad said aru, et me ei saa ju kolme inimest randa magama saata. Üheks ööks leiti neile tuba, aga edasi olid kõik bronnitud.

Hommikul, kui mina ärkasin, oli meil uus kodu juba olemas. Ema-isa käisid orgunnimas. Siin käivad asjad lihtsalt, sest tänavatel on inimesed, kes reklaamivad (plakatid käes) turistidele rendikortereid. Lähed juurde, ütled kui suurt/mitmele inimesele korterit tahad ja mis hinnaklass olla võiks. Meie ööbimispaik läks viiele inimesele maksma 270 euri ehk 7,70 euri öö ühe näo kohta. Mina olen Karoliniga ühes toas ja õelaps oma vanaema-vanaisaga teises. Ülejäänud reisiseltskond võttis veel kaks erinevat korterit ja asi oligi korras. Meri oli enam-vähem kohe nurga taga ja õhtused kesklinna turutänavad algasid 2-minutilise jalutuskäigu kauguselt. Kõik vajalik oli olemas ja mina jäin igati rahule.

Mammid vasakul - nende käest saab kortereid ;)


Vanakeste tuba

Karolini ja minu tuba

Kööginurk

Olude sunnil pidin ise bussiga esimesest elukohast teise elukoha juurde sõitma. Kui te arvate, et see oli vägev, siis nii see küll polnud! Üks asi on pika sirge tee peal lihtsalt kulgeda, teine asi on mööda rohket liiklust kuhugi kitsasse maa-alusesse garaaźi manööverdada! Eriti kui sõiduki gabariidid on oluliselt suuremad, kui muidu harjunud oled! Viimati värises mul jalg siis, kui sõidueksamit tegin ehk 15 aastat tagasi. Bussi ümber organiseerimisel jalg värises ja higimullid olid otsa ees, aga tegin ikkagi ära! Ajee! Kui vähegi võimalik, siis ma pigem loobuks sellistest ekstreemsustest :D

Buss sai parklasse aetud ja seal seisis ta enam-vähem terve aja. Noh, välja arvatud mõned korrad, kui kõrvallinnades sai käidud. Muidu ei ole küll sõiduvahendit vaja. Hommikul ärgates paned sips plätud jalga, lähed käid põhimõtteliselt trussade väel arbuusi ja pannkooki toomas. Dresskoodiks oli kusjuures bikiinid ja maika. Telefonid näitasid nende päevade jooksul 26-27 soojakraadi, aga õues viibides tundus nagu oleks vähemalt 35! 
Nagu ma teaks, milline see 35 olema peaks!! :D
Liiva sisse ei saanud jalgu pannagi, sest see oli nii kuum, et kõrvetas jalatallad ära!



Sozopoli dresskood

Lainetes



Rannarõõmud



Turist :)

Kodus oli küll kööginurk koos kõige vajalikuga olemas, aga süüa ei teinud me kordagi, sest väljas pakutav toidukraam oli nii hea ja lisaks ka taskukohane. Minu igahommikune traditsioon oli see, et plätud jalga ja pannkooke tooma! Nii head pannkoogid olid! Meie majast ümber nurga maksis pannkook 1,75 €, peatänaval 2,5 € Pannkoogid olid ikka sellise suurusega, et mina sain oma kõhu korralikult täis. Lapsed ei jõudnud näiteks tervet pannkooki ära süüa. Ühesõnaga 1,75 eurtsi eest süüa, kui palju. Lõuna-ja õhtusööke sõime erinevates kohtades ja minul oli kahe inimese arve tavaliselt 10-15 eurot. Koos jookidega siis. Praed olid ka nii suured, et Karolinil jäi alati järgi. Mina, va näljarott, pugisin alati kõik sisse :):) 
Ühesõnaga võis väljas süüa, ilma et oleks pidanud patja nutma :):)

Magusat pannkooki ka :)

Pikk pannkook (ei hakanud oma näoga pannkoogi pilti ära rikkuma :D)

Päevasel ajal ei olnud tänavatel praktiliselt üldse rahvast, aga nii kui õhtu saabus, umbes 18-19 ajal, siis ilmusid inimesed igast nurgast välja. Jalakäijate peatänaval (ja nende kõrvaltänavatel) käis õhtul vilgas tegevus. Enamus putkasid elatub muidugi nänni müügist, aga mõningad neist tegelesid ka millegi muuga. Üks tüdruk joonistas näiteks karikatuure. Tegi telefoniga sinust pildi ja 20 minuti pärast võisid oma karikatuurile järgi minna. Läksin ka vooluga kaasa! Noh, tegelikult enamus meie seast ;) 
Kui enda kunstiteose kätte olin saanud, siis ei tundnud ennast esialgu ära, aga kui pildilt seda 2XL rinnapartiid vaatasin, siis polnud enam kahtlustki - see olen tõesti mina! :):):) 



Rinnapartii reedab :D

Ok, see oli nali. Midagi sellel pildil ikkagi meenutab mind ka. Mõningate nägudega läks rohkem täppi, teistega vähem. Üks karikatuur maksis 7,50 €

Kummaline oli see, et õhtuse sumina ajal oli nädala sees tänavatel rahvast rohkem, kui nädalavahetusel!
See õhtune sumin oli mõnus ja nii äge oli sedasi koos rahvamassiga lihtsalt kulgeda. 

Vennapojaga hängimas ;)


Õhtumelu

Ilutulestikku ja puha!

Kipsmehega

Mis mulle meeldis oli see, et kaupmehed ei olnud pealetükkivad. Mitte üks müüja ei tulnud kordagi midagi pähe määrima. Öeldakse tere ja siis jäädakse viisakalt ootama. Ei mingit vadistamist või kõrval seismist. Pigem lähevad eemale, et ikka rahulikult vaadata saaks. Väga viis, mulle meeldis sedasi. Ma kohe ei kannata sellist asja, kui keegi kõrvale seisma tuleb ja kullipilguga passima jääb – siis lähen pigem minema. Mis mind veel hämmastas, on see, et asjade ostmisel antakse kviitungeid. Enne antaksegi kviitungi, siis alles toode. Just turul ja nendes pisikestes söögikohtades, poodides antakse nagunii kviitung. Tundub, et Bulgaarias on kord majas! :)

Kuna õhtuti olid tänavad inimesi täis, kes kõik ju prahti toodavad, siis olid südaööks kõik prügikastid umbselt prügist pungil. Ok ajasid üle, mitte ei olnud pungil. Hommikuks oli see eest kõik taas tühjaks tehtud ja prügikastid võisid taas uut „nodi“ koguma hakata :)

Tänavatel oli tegelikult uskumatult vähe prügikaste. Kui meie oleme harjunud, et toidlustuskohas on prügikas, siis Bulgaarias neid ei olnud. Vedasidki oma tühja pudelit, pitsapappi vi salhvrätikut nii kaua kaasas, kui prügikasti leidsid. Puudus oli ka WC-dest.

Mainin ära, et liiklus on viisakas. Vähemalt linnas sees, sest jalakäijana sain alati kohe üle tee ;)

Hommikuti istusime rõdul, jõime kohvi, vaatasime ilmaelu ja mängisime kaarte. Ma ei tea, kas sellel mängul mõni kultuursem nimi ka on, aga mina tean seda mängu juba varajasest noorusest Sitarattana. Väga mõnus mäng on! Peale eilset, viimast, mängu tegime kokkuvõtte kaotajatest-võitjatest. Kaotaja kohustus oli võitjale välja teha! Mina olin kuldne keskmine ja pääsesin väljategemisest ;) Kaotaja saab nüüd mõelda, et kas oli ikka vaja nii palju kaotada – oleks saanud ju ajud tööle panna ja hoopis võita :):) Hahahahhaha :)

Hommikuti oleme niisiis kodus istunud ja umbes kella 12-13 toast välja roninud. Kõikidel päevadel olime rannas nii 2-3 tundi. Eile oli pisut pikem olemine, sest võtsime viimasest päevast, mis võtta oli. Meil, Karoliniga, oli veel õhusõit tegemata ja mõned veesõidud ka. Üldiselt käisime ikka oma rannas. Noh, nagu turistile kohane või nii. Kahel päeval eksisime siiski ka kaugematesse randadesse, kus inimesi eriti polnud. Teistesse randadesse sattusime seetõttu, et ühel päeval noppisime rannast teokarpe (nn turisti-randadest neid ei leia) ja teisel päeval käisime käbisid korjamas.

Ühes rannas õnnestus mul oma jalad veriseks hüpata! See oli see päev, kui käisime teokarpe korjamas ja olime sellises rannas, mis oli turismi piirkonnast väljas. Vahelduva eduga saigi teokarpe korjatud ja end merevees jahutatud. Kuna lained on mõnusad, siis oleme niisama lainetest üle hüpanud või lainetega kalda poole liuelnud. Olin parasjagu ühel sellisel liul, kui läksin liiga suure hoo sisse, mille tulemusel hüppasin põlvega vastu suurt kivilahmakat. Mõningates kohtades olid nagu sellised suured lamedad kiviplaadid. Ah, see ei oleks minu moodi, kui midagi ei juhtuks. Nagu 5-aastane!

Eemal turistide rannast

Otsimist

Vigastused! :D

Teokarbid

Liiv. Rohkem nagu....eeee, ei teagi mis

Koju kaasa :)

Kui käbi ei tule minuni, pean minema temani

Räägime siis veelõbustustest ka kohe ära.
Neljapäeval käisime Nessebaris veepargis. Kell 9 oli start, et varakul kohal olla. Algul mõtlesime, et milleks nii vara sinna minna, aga õigesti sai tehtud, sest tagasi tulles oli vastassuunas kaks suurt avariid. Esimeses avariis oli neli autot üksteise küljes kinni ehk puudulik pikivahe. Teise puhul ei mahtunud üks auto vist tee peale ära, sest oli terve külje omal mööda piiret maha sõitnud ja lisaks võttis ühe auto veel endaga tee pealt kaasa. Kui me oleks lõuna ajal alles veeparki läinud, siis oleksime nendes kilomeetristes ummikutes passinud. Eriti lahe oli see, et kui oleksimegi poole tee peal ümber mõelnud ja tagasi tahtnud minna, siis poleks saanud seda teha, sest sõidusuunad olid teineteisest betoontõketega eraldatud. Ühesõnaga läks vägagi hästi, et hommikul läksime.
Veepark ise oli suur ja võimas. Kanaema (ehk mina) läks oma nelja tibulinnuga sulistama. Teised läksid Nessebari shoppama. Ilm oli soe nagu kõikidel nendel päevadel olnud on. Kell 10:30 olime platsis, kell 13:00 ootasid lapsed juba, millal ära saab. Palav ilm küpsetas nad ilmselt läbi. Piletihind oli 22 €/per nägu. Selle raha eest oli seal tegevust küll, kui oleks ainult viitsinud. Ma ise ei viitsinud ka eriti palju seal trullata, lasin nii 5-6 atraktsioonist alla ja liuglesin mööda jõge. Ühes järjekorras, kus tuubiga alla sai lasta, ootasime ligi pool tundi. Kui lõpuks löögile pääsesime, siis osutus see nii mõttetuks sõiduks, et raisataud ajast oli suisa kahju :) Ja järjekord sellele atraktsioonile oli ikka väääääga pikk. See oli ilmselt see massipsühhoos – kõik vaatavad, et kõik seisavad ja otsustavad ka seista, teadmata, mis see on! :) Nii meiegi.
Esialgu oli plaanis järgnevate päevade jooksul teise veeparki veel minna, aga poisid ütlesid kohe, et neile aitab veeparkidest ja nemad sinna teise küll minna ei viitsi :):)








Loksutav jõgi



Hüppega liutoru




Tõmbas hoo üles küll :)

Lustisime hoopis kodurannas - sõitsime banaani-kujulise ujukiga, ümara plaadiga ja käisime õhus seiklemas.
See õhussõit oli päris hirmus. Eriti alguses. Kisendas Karolin ja mina ka. Küll ma mõtlesin, et kuidas ma sealt õhust pilte saaks teha! Telefoni peale ei hakanud isegi mõtlema ja õigesti tegin, et ei mõelnud, sest see oleks kohe lupsti alla kukkunud. Võtsin fotoka kaasa, sest see rippus ju kaelas. Kuna ta mul nagunii streigib (ei zuumi pilti automaatset ära), siis arvestasingi sellega, et kui ta merre peaks kukkuma, siis kukub. Kui esimesed hirmuhood üle olid läinud, hakkasin õhufotograafiaga tegelema. Kuna fotokas automaatselt ära ei zuumi, siis pidin seda käsitsi tegema. Ütleme nii, et kahe jalaga maa peal olles saab seda oluliselt paremini teha, kui õhus rippudes ja kartes, et kohe-kohe kukud alla! Nagu näha, siis mõned fotod ikkagi sain ;)
Kahekesi liueldes läks see sõit maksma 50 €

Poolel teel õhku

Oleks sutsu langemist

Sozopol

Minu imelised varbad :)


sõidutab meid ;)

Meie kodurand

Veesõidukitel oli ka tore. Banaani-ujukiga tehti lõpus korralik kannakas, nii et me kõik korraga, sulpsti vees olime. Mõlemad veesõidukid 7,5 € /per nägu.

Kohe näha, kes eriti innustunud on :):)

Banaanisõidule

Postkaardid. Käisin pistsin üks päev mõned kaardid postkasti ja panin Eesti poole teele. Vaatame, kas enne jõuavad kohale kaardid või meie :) Ühe kaardi saatmine maksis 1 €, kaart ise 0,50 €

Tüdrukud tahtsid ühel õhtul peegel-labürinti minna. Ok, võtsid ja läksid. See oli selline merekonteineri suurune kast, kuhu sisse oli siis peeglitest labürint ehitatud. Meie, teised, ootasime väljas kuni tüdrukud selle labürindi läbi teevad. Ootasime 5 minutit, siis 10. Teenindaja vaatas ka vahepeal uksest sisse, et kus tüdrukud on. Kui ta ukse lahti tegi, siis seisid tüdrukud selle sama ukse ees, kust nad sisse läksid. Kui nad veel ligi 5 minutit tulutult ukerdanud olid, siis mõtlesin, et lähen aitan nad hädast välja. Teenindaja tegi ukse lahti, ütlesin, et lähen abistan tüdrukuid. Jajah, aitasin ma küll! :) Läksin sisse ja ei saanud mitte midagi aru! Kuna kõik kohad olid peegleid täis, siis see ajas pea ikka täielikult segi. Kui ma ka mingi minut-paar seal ukerdanud olin ja aru sain, et see ei olegi nii kerge, kui väljast tundub, siis see ajas nii naerma. Naersin kohe täiest südamest ja kõva häälega, sest see oli niiii naljakas! Lõppes asi sellega, et teenindaja tegi lõpuks ukse lahti ja kupatas meid kõiki sealt välja, sest me olime liiga kaua seal ukerdanud. Teenindaja poole liikudes, suutsin kaks korda vastu peeglit „joosta”, sest ei saanud aru, et ees on peegel. See peeglivärk on ikka nii petlik!

Ühel õhtul käisime merel väikesel laevareisil. Kui muidu näed rannikult merd, siis nüüd oli vastupidi - vaatasime merelt ranniku äärt. Me läksime õhtul pimedas, aga oleks võinud päeval minna, sest siis oleks rohkem vaadata olnud. Sellega läks siis nii. Maksis 5€/täiskasvanud ja 3€/laps.

Laevasõidule

Õhtune sadam

Olgugi, et Bulgaarias on praegu megagigahüpper ilusad ja soojad ilmad. Vaevlen mina nohu ja kurguvalu käes. Väga normaalne! Selle peale küll ei osanud tulla, et Bulgaariasse Sinupreti kaasa peaks võtma! Selge on see, et konditsioneer tegi mulle 1:0 ära, sest kogu sõidu ajal oli ju vahelduva eduga külm ja palav. Kuna ma võtan rohtu tõesti ainult häda juhtudel, siis lükkasin seda apteeki minekut mitu päeva edasi. Kolmandal päeval käisin ikka ära, sest nohu võttis juba pisara silmanurka. Leidsin isegi Sinupreti :):) Suure tabletiga, 20 tükki ja hind 4,20€
Hetkel kurguvalu enam pole, aga nohuga maadlen endiselt. Kuna sõidame nüüd juba tagasi, siis võin ainult eeldada, et ega see mul paremaks lähe, sest taas mõned päevad palavat ilma ja külma konditsioneeri!

Turistina olen siin omale ühtteist ikka ostnud ka. Olgugi, et mul on ju säästuaasta, kus ma poest mitte midagi ei osta, siis see reis ei lähe arvesse :):)
Vana rahakott hakkas otsi andma. Sain uue. Nahast. Punast värvi. Hind 17,50 €
Lisaks on mul viimasel ajal vaimustus igasuguste kottide vastu. Nägin just sellist värvilist kotti, mis mulle meeldib ja ostsin ära. Samuti nahast ja hind 18 €
Karolin küsis selle peale, et kas mul on veel vähe kotte! Tuleb välja, et on jah :)
Veiniriiulisse ostsin Bulgaaria veini, hind 7,50 € Jalakäijate tänaval müüdi kusjuures täpselt sama pudelit 19 euroga. Mina ostsin poest ;)

Nüüd on norm täis

Minu tuttuus hõbe, veidi on pildilt puudu ka ;)

Värviline ;)

Siis mul on veel see hooaeg, kus randme ümber mingid naharibad või käevõrud olema peaksid. Ostsin siis. Neljakordne nahast „võru” maksis 2,50 €, helesiniste kividega hõbedast käekett 40 €, laavakivi ja türkiisist võru 7,50€, puust-luust-kivist võru 5 €, Pandoora helmevõru koos viie helmega 103 €, kaks paari hõbedast kõrvarõngaid 6 € + 7 €, suured rõngas-rõngad 4,50€, mõned ripatsid 1 €/per tükk. Ühesõnaga vahetasin tol õhtul oma kulla hõbeda vastu. Mulle on kogu aeg tegelikult hõbe rohkem meeldinud, kui kuld. Värvi poolest. Ikka on kullast sõrmuseid ja kette kingitud ja kuidas sa siis seda hõbedat sinna juurde kannad! Ei kanna ju. Kuna võtsin need kullad omal juba pea aasta tagasi küljest ära, siis nüüd oligi õige aeg nö ametlik vahetus ära teha! Tegin!
Hõbe on minu värv ja helesinine ka. Juba lapsepõlvest saadik on see värv mulle meeldinud ja meeldib endiselt. Oma kulla pärandan siis kunagi lastele :):):) 
Noh, päris pärandama vist ei hakka, kes see seda surma ikka oodata viistib. Kui tüdrukud parajalt suured on, eks siis jagan neile laiali. Ühesõnaga olen nüüdsest hõbedainimene! :)

Õhusõit ei olnud minu ainuke ekstreemsus! Ühel õhtul käisin trossidega batuudil kiljumas! Õelaps hüppas pea igal õhtul selle peal jaühel hetkel mõtlesin, et prooviks õige ka! Hüppamisel olid raskuslimiidid ja maksimum kaal võis olla 55 kg, seega mahtusin oma 53 kiloga nipa-napa piiri. Mõeldud-tehtud. Ja issver-sussver, kui mind sinna taeva alla tõmmati! Ma olin vist ainuke, kes selle peal karjus!See ei olnud see koht, kus pandi kummid külge ja hakkasid ise hüppama. Nii oli, et üks tüüp tiris jalgadest hoo sisse, suurema hoo saamiseks hüppas ise kaasa ja kui vajalik vunk käes oli, siis lasi lahti. Kohati oli see ikka päris õudne, pigistasin silmad kinni ja tõmbasin jalad tagumiku vastu. Noh, võtsin kerge beebiasendi või nii :)

Ma ka hüpata saan w?

tõmmatakse hoogu üles

läheb saltoks!

Minu „sooritust“ kogunes üsna suur publik vaatama, sest sellist karjuvat lolli ilmselt iga tund seal ei kohta. Päevas äkki mõni satub. Ma isiklikult ei kuulnud nende päevade jooksul kedagi kisendamas. Kui mul vunk lõpuks nii suur oli, et kõrgel taevas salto peale tegin, siis sain suisa aplausi osaliseks. Minu viisteist minutit kohalikku kuulsust oli saabunud! :) Kuna ma seal ikka korralikult kisendasin, siis nendele tüüpidele, kes hoogu andsid, tegi see nii palju nalja ja nemad andsid muudkui hagu juurde. 
Sain eluga tulema, aga pean tõdema, et „ I´m too old for this ...“ :):):) 
Maksis see lustipõrkamine 4,5 €

Mulle meeldisid nende puuviljaletid. Kaup on nii ilusa väimusega ja maitselt sulasid suus. Kõik puuviljad, mis ostsime (murel, viinamari, virsik, melon, arbuus), olid väga-väga head.

Nämm-nämm

Jätskid :)

Lisaks meeldisid mulle jäätised, mida nad lahtiselt müüsid. Pallidest on nagu tornid ehitatud ja kui ostad, siis sealt hakataksegi vaikselt võtma.
100 g maksis 0,90 eurot, valik oli väga suur ja maitses hästi.
Viimasel päeval võtsime jäätist, mis koha peal valmis tehti. Võeti üks maasikas, tükeldati ära, lisati jäätise toorainet (või kuidas iganes seda nimetada), seda hakati jäätunud aluse peal siluma, lõpuks keerati rulli ja tõsteti topsi. Maitses nagu päris maasikas (mida see ka oli) ja maksis 2,50 €

Maasikad tükeldatud

Poisid lausa palusid, et pilti teeksin. Tegin!

Jäätiseplöga segamine

Jäätise rullimine

Topsi ja valmis!


Reede õhtul olime Karoliniga mõneks hetkeks suurilma daamid. Bulgaarias tehakse retrofotosid retroriietusega. Kujutasin ette, et riietumine võtab ilmatuma aja, aga tegelikult oli ca poole tunniga kõik tehtud – riided seljas ja fotod purgis. Esimene foto maksis 10 €, sellest järgnev 5 €, mina soovisin faile e-mailile ka ja seega maksin kummagi faili eest veel 5 €, kogu sessioon seega 25 €



Kui meile riideid selga sätiti, siis fotograaf küsis, et kes me oleme. Ma ei saanud küsimuse mõttest aru, kokutasin natuke ja ütlesin, et ma ei tea kes me oleme! Seepeale küsis, et kes meie (Karoliniga) omavahel oleme - kas õed w? Hakkasin naerma ja ütlesin, et õed jah!:) Peale seda rääkisin ikka tõe ära, et oleme ikka ema ja tütar. Seepeale pani fotograaf minu meelitamisega vunki juurde, öeldes, et ei saagi arugi kumb ema ja kumb tütar on. Noh, see oli ilmselge liialdus, aga võtsin selle meelituse kenasti vastu :):)

Ma ei saa öelda, et ma nüüd trennidega ilusti mäel oleks sest nii kuidas graafik ette nägi, ma teha ei ole saanud. Eelkõige sellepärast, et seal polnud kusagil joosta, sest kõnniteid oli kaootiliselt ja kusagile kauge ma ka joosta ei julgenud. Tiksusingi täpselt nii, kuidas võimalik oli. Aeglase tempoga kannatas joosta küll, nii 150 pulsiga. Teisipäeval, neljapäeval ja eile seda ma ka tegin. Päevasel ajal ei kannata muidugi jooksmas käia, sest higi niriseb juba paljast istumisest. Olen 17-18 ajal käinud ja siis pole päike enam see. Kuna jooksen mööda ranniku äärt, siis merelt tulev tuul jahutab mõnusalt. Neljapäevase trenni ajal jooksis mulle üks teine jooksja vastu. Kuna ma ei ole siin kusagil ühtegi jooksjat näinud, siis mõtlesin juba kaugelt, et viskan talle käppa. Ikkagi kaks lolli ju :) Kui olime enam-vähem teineteisest möödumas, siis tõstsime mõlemad samal ajal käppa. Nii naljakas oli. See on umbes nii nagu rekkamees tervitab rekkamees, bussijuht bussijuhti, nii ka jooksja jooksjat ;)
Eile tegin siis oma viimase Bulgaaria-trenni. Nende trennidega kogunes siis 10 +8 +10 kilomeetrit. Noh, ega see nüüd mingi eriline saavutus ole, aga parem, kui üldse mitte midagi! Eile tahtsin väheke pikema distantsi teha, sest nüüd tuleb ju kolm „mõnusat“ bussis „elamise“ päeva ja ei mingit aktiivset liigutamist. Plaanitud trenn jäi aga lühemaks, sest leidsin sõidutee pealt väikese kilpkonna. Seal ta vedeles! Keset sõiduteed! Alguses vaatasin, et mingi mänguasi, aga kui maast üles tõstsin, siis sain aru, et täitsa elus tegelane. Kuna ta oli märg, aga vett läheduses ei olnud, siis eeldasin, et ta oli kellelgi maha kukkunud. Mina ei osanud temaga midagi teha. Sinna maha ma ka teda ei jätnud, sest siis oleks mõni auto temast üle sõitnud. Põõsa alla panemine tundus ka jabur. Ühesõnaga korjasin ta sealt üles ja võtsin suuna kodu poole. 15 km asemel sain kirja 10 ja 140-150 pulss tõusis lõpuks 170 peale. Noh, tahtsin selle pisikese tegelasega kiiresti koju ära saada, niigi pidi mul 4 km seda loksumist taluma. Olgugi, et eile jooksin samal kellaajal, mis teistelgi päevadel jooksnud olen, tundus ilm eriti hull. Muidu on see ranniku tuul mõnusalt jahutanud ja trenn on naha kergelt niiskeks tõmmanud, aga eile voolas higi lausa ojadena. Eks see mängis ka muidugi rolli, et eile tempo peale panin. Higistasin vähemalt 3 kg vähemaks :D

Minu kilpkonnake :)

Eile õhtul pakkisime suurema osa kompsudest juba kokku ja see oli tüütu. Kuhu kohta kõik need asjad nagu panema peab?! :) Iga päev kooserdasid linna peal ja tühja käega ei tulnud kunagi tagasi. Reisikulutused jäävad hetkel sinna 1300 euri kanti, aga kokkuvõttes võin ilmselt 1500 euriga arvestada, sest kolm päeva on veel tulla ja söögi-öömaja peale natuke veel kulub. Sel imelisel säästuaastal plaanisin 1000 euriga hakkama saada, aga ei tulnud välja ;)

Eelviimasel päeval pidin rannas pikema peesitamise tegema, sest oli oht lumivalgukesena tagasi tulla. Ma ei julenud nendel päevadel eriti pikalt rannas vedeleda, sest kartsin, et põletan ennast ära. Pikutasingi rannas põhimõtteliselt nii, et 20 mintsa ühele poole ja 20 teisele poole. Eelviimasel päeval võtsin siiski südame rindu ja peesitasin suisa mitu tundi. Ega ma sellest pruunist nahavärvist eriti hooligi, aga kui päike on sedasi kätte toodud, siis natuke ju võib ;) Või pigem – peab! :)

Kui Karoliniga eile seal õhus sõitsime, siis rääkisime, kui vägev see kõik olnud on ja jõudime järeldusele, et järgmisel aastal peab ka kindlasti kuhugi minema. Kas just Bulgaariasse, aga kuhugi ikka! Järgmisel aastal tuleb midagi sellist välja mõelda, et kõik lapsed kaasas saaksid, sest minul on isiklikult kahju, et Janeli ja Johanna kaasas polnud. Samas see autosõit on ikkagi kohutav! Ma arvan, et sellise valemiga ei sõidaks mina ka enam, kus sisuliselt kolm päeva autos tuleb passida. Kui autoga sõita, siis sellise varuga, et nädal sinna, nädal koha peal ja nädal tagasi. Nii ei jää seda tooli maitset suhu ja saab teistes riikides ka ringi vaadata. Ühesõnaga midagi tuleb välja mõelda.

Mina olen selle reisiga väga rahul. Kui nüüd ainult elusalt koju jõuaks!

Niisama veel veits vaatamist:

Viigimarjad

Ilus õis

Viinamarju

Ei tea, kas keegi kasutab ka?

Linnukesed söövad :)

NB! Jõudsime just Serbiasse, kuus tundi on juba istutud :):):):):)

4 kommentaari:

  1. Ee, oota aga - mis sellest konnast siis edasi sai? Loksub Eestisse?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võtsin kaasa jah.
      Mõni arvab kindlasti, et oleksin pidanud ta kuhugi metsa alla poetama, aga ma olen selles osas natuke teist meelt. Mõne minuti jooksul oleks temast nagunii märg plekk järgi jäänud...

      Kusjuures, Janeli just küsis enne reisi, et millal nad kilpkonna saavad. Lubasin neile lemmiklooma muretseda, kui kodu valmis saab ja kilpkonn on just selline loom, kes segadust ei tekita ja hullu majandamist ei taha. Lubasin, et siis vaatame, kui reisilt tagasi jõuame.

      Saatus kohe tahtis, et ma sellele kilpkonnale otsa komistan! :)

      Hakka või uskuma, et kõik asjad juhtuvadki täpselt nii nagu need juhtuma peavad ;)

      Kustuta
    2. Kui teid kusagil piiril kontrollitama peaks (küll vähetõenäoline sel distantsil, aga võib juhtuda - eriti, kuna reisite kamba ja bussiga), siis võib sellest kilpast paksu pahandust sündida :(. Järgmisel aastal võtke nt Horvaatia ette. Kui oma autoga, siis tasub juba ka nt kämpingute poole vaadata. Teine, mugav võimalus on matkabuss, aga nende rent jälle omajagu kallis, sõit aeglasem ja parkimisega teinekord jamasti. Samas muidugi kõik vajalik kogu aeg kaasas. Mõnusat kojujõudmist!

      Kustuta
  2. See kilpkonn on päris lahe "suveniir" ja koju jäänu lastele hea üllatus.
    Neid jäätiserulle tehakse Eestis ka üritustel, läti poisid veel tantsivad hakkimise ja rullimise ajal. Päris lahe šõu :)

    VastaKustuta