Uh, kust ma nüüd alustangi.
Äkki sellest, et hetkel on 33 kraadi
sooja!!!
Bulgaaria-õhtud on hakkavad vaikselt
ajalooks saama, sest oleme suuna kodu poole võtnud ja püüame nüüd
elusalt tagasi jõuda.
Mul pole siin isiklikult midagi proovida, mina pean
ainult istuma ja aknast välja mitte vaatama.
Alustame siis ikka algusest ehk
Sozopoli saabumisega. Kui ma eelmises postituses kirjutasin, et
jõuame äkki 18 ajal kohale, siis reaalsus oli see, et astusime 22
ajal oma öömaja uksest sissse ja viskasime kodinad nurka. Sellel
õhtul käisime ainult korra linna peal süüa võtmas ja tulime kohe
tagasi. Lapsed käsid loputasid suurema (sõidu)mustuse duśśi all
maha ja hüppasid siis basseini, mis meil öömaja juures olemas oli.
Sealt tulid nad välja alles südaööl. Mina olin küll nagu laip ja
vajusin esimesena ära. Nii kui pea patja puutus, siis kohe ka
magasin.
Minu lebola
Tüdrukute lebola
Lapsed sulistasid, kuni südaööni
Esimene öömaja, päevavalges
Esimene öömaja oli bronnitud bookingu
kaudu. Kuna bronnides ei olnud täpset asukohta näha, siis me ei
teadnud, et see on südalinnast ca 5 km kaugusel. Öömajal endal ei
olnud viga midagi – ilus merevaade, lastele bassein ja suured toad.
Kuna tahtsime igal õhtul linna peal jalutamas käia, siis see
vahemaa oli jalutamiseks liiga pikk. Sellel ei oleks ka pointi olnud,
kui autoga kesklinna oleksime sõitnud ja sealt siis jalutama läinud.
See poleks see olnud. Ühesõnaga otsustasime juba saabumise õhtul,
et sinna ööbimispaikka me ei jää. Loobumisvõimalus oli õnneks
olemas kuna seda oli võimalik ilma krediitkaardiga bronnida ja seega
ei jäänud raha kuhugi kinni. Omanikud olid nõus ka, et ühe öö
oleme. Seda sel põhjusel, et meie seltskond oli tegelikult suurem,
kui kohti oli ja nad said aru, et me ei saa ju kolme inimest randa
magama saata. Üheks ööks leiti neile tuba, aga edasi olid kõik
bronnitud.
Hommikul, kui mina ärkasin, oli meil
uus kodu juba olemas. Ema-isa käisid orgunnimas. Siin käivad asjad
lihtsalt, sest tänavatel on inimesed, kes reklaamivad (plakatid
käes) turistidele rendikortereid. Lähed juurde, ütled kui
suurt/mitmele inimesele korterit tahad ja mis hinnaklass olla võiks.
Meie ööbimispaik läks viiele inimesele maksma 270 euri ehk 7,70
euri öö ühe näo kohta. Mina olen Karoliniga ühes toas ja õelaps
oma vanaema-vanaisaga teises. Ülejäänud reisiseltskond võttis
veel kaks erinevat korterit ja asi oligi korras. Meri oli enam-vähem
kohe nurga taga ja õhtused kesklinna turutänavad algasid
2-minutilise jalutuskäigu kauguselt. Kõik vajalik oli olemas ja
mina jäin igati rahule.
Mammid vasakul - nende käest saab kortereid ;)
Vanakeste tuba
Karolini ja minu tuba
Kööginurk
Olude sunnil pidin ise bussiga
esimesest elukohast teise elukoha juurde sõitma. Kui te arvate, et
see oli vägev, siis nii see küll polnud! Üks asi on pika sirge tee peal lihtsalt kulgeda, teine asi on mööda rohket liiklust kuhugi kitsasse maa-alusesse
garaaźi manööverdada! Eriti kui sõiduki gabariidid on oluliselt
suuremad, kui muidu harjunud oled! Viimati värises mul jalg siis,
kui sõidueksamit tegin ehk 15 aastat tagasi. Bussi ümber
organiseerimisel jalg värises ja higimullid olid otsa ees, aga tegin
ikkagi ära! Ajee! Kui vähegi võimalik, siis ma pigem loobuks
sellistest ekstreemsustest :D
Buss sai parklasse aetud ja seal seisis
ta enam-vähem terve aja. Noh, välja arvatud mõned korrad, kui
kõrvallinnades sai käidud. Muidu ei ole küll sõiduvahendit vaja.
Hommikul ärgates paned sips plätud jalga, lähed käid
põhimõtteliselt trussade väel arbuusi ja pannkooki toomas.
Dresskoodiks oli kusjuures bikiinid ja maika. Telefonid näitasid
nende päevade jooksul 26-27 soojakraadi, aga õues viibides tundus
nagu oleks vähemalt 35!
Nagu ma teaks, milline see 35 olema peaks!!
:D
Liiva sisse ei saanud jalgu pannagi,
sest see oli nii kuum, et kõrvetas jalatallad ära!
Sozopoli dresskood
Lainetes
Rannarõõmud
Turist :)
Kodus oli küll kööginurk koos kõige
vajalikuga olemas, aga süüa ei teinud me kordagi, sest väljas
pakutav toidukraam oli nii hea ja lisaks ka taskukohane. Minu
igahommikune traditsioon oli see, et plätud jalga ja pannkooke
tooma! Nii head pannkoogid olid! Meie majast ümber nurga maksis
pannkook 1,75 €, peatänaval 2,5 € Pannkoogid olid ikka sellise
suurusega, et mina sain oma kõhu korralikult täis. Lapsed ei
jõudnud näiteks tervet pannkooki ära süüa. Ühesõnaga 1,75
eurtsi eest süüa, kui palju. Lõuna-ja õhtusööke sõime
erinevates kohtades ja minul oli kahe inimese arve tavaliselt 10-15
eurot. Koos jookidega siis. Praed olid ka nii suured, et Karolinil
jäi alati järgi. Mina, va näljarott, pugisin alati kõik sisse
:):)
Ühesõnaga võis väljas süüa, ilma et oleks pidanud patja
nutma :):)
Magusat pannkooki ka :)
Pikk pannkook (ei hakanud oma näoga pannkoogi pilti ära rikkuma :D)
Päevasel ajal ei olnud tänavatel
praktiliselt üldse rahvast, aga nii kui õhtu saabus, umbes 18-19
ajal, siis ilmusid inimesed igast nurgast välja. Jalakäijate
peatänaval (ja nende kõrvaltänavatel) käis õhtul vilgas tegevus.
Enamus putkasid elatub muidugi nänni müügist, aga mõningad neist
tegelesid ka millegi muuga. Üks tüdruk joonistas näiteks
karikatuure. Tegi telefoniga sinust pildi ja 20 minuti pärast
võisid oma karikatuurile järgi minna. Läksin ka vooluga kaasa! Noh, tegelikult enamus meie seast ;)
Kui
enda kunstiteose kätte olin saanud, siis ei tundnud ennast esialgu
ära, aga kui pildilt seda 2XL rinnapartiid vaatasin, siis polnud
enam kahtlustki - see olen tõesti mina! :):):)
Rinnapartii reedab :D
Ok, see oli nali.
Midagi sellel pildil ikkagi meenutab mind ka. Mõningate nägudega
läks rohkem täppi, teistega vähem. Üks karikatuur maksis 7,50 €
Kummaline oli see, et õhtuse sumina
ajal oli nädala sees tänavatel rahvast rohkem, kui nädalavahetusel!
See õhtune sumin oli mõnus ja nii äge
oli sedasi koos rahvamassiga lihtsalt kulgeda.
Vennapojaga hängimas ;)
Õhtumelu
Ilutulestikku ja puha!
Kipsmehega
Mis mulle meeldis oli
see, et kaupmehed ei olnud pealetükkivad. Mitte üks müüja ei
tulnud kordagi midagi pähe määrima. Öeldakse tere ja siis
jäädakse viisakalt ootama. Ei mingit vadistamist või kõrval
seismist. Pigem lähevad eemale, et ikka rahulikult vaadata saaks.
Väga viis, mulle meeldis sedasi. Ma kohe ei kannata sellist asja,
kui keegi kõrvale seisma tuleb ja kullipilguga passima jääb –
siis lähen pigem minema. Mis mind veel hämmastas, on see, et asjade
ostmisel antakse kviitungeid. Enne antaksegi kviitungi, siis alles
toode. Just turul ja nendes pisikestes söögikohtades, poodides
antakse nagunii kviitung. Tundub, et Bulgaarias on kord majas! :)
Kuna õhtuti olid tänavad inimesi
täis, kes kõik ju prahti toodavad, siis olid südaööks kõik
prügikastid umbselt prügist pungil. Ok ajasid üle, mitte ei olnud
pungil. Hommikuks oli see eest kõik taas tühjaks tehtud ja
prügikastid võisid taas uut „nodi“ koguma hakata :)
Tänavatel oli tegelikult uskumatult
vähe prügikaste. Kui meie oleme harjunud, et toidlustuskohas on
prügikas, siis Bulgaarias neid ei olnud. Vedasidki oma tühja
pudelit, pitsapappi vi salhvrätikut nii kaua kaasas, kui prügikasti
leidsid. Puudus oli ka WC-dest.
Mainin ära, et liiklus on viisakas.
Vähemalt linnas sees, sest jalakäijana sain alati kohe üle tee ;)
Hommikuti istusime rõdul, jõime
kohvi, vaatasime ilmaelu ja mängisime kaarte. Ma ei tea, kas sellel
mängul mõni kultuursem nimi ka on, aga mina tean seda mängu juba
varajasest noorusest Sitarattana. Väga mõnus mäng on! Peale
eilset, viimast, mängu tegime kokkuvõtte kaotajatest-võitjatest.
Kaotaja kohustus oli võitjale välja teha! Mina olin kuldne keskmine
ja pääsesin väljategemisest ;) Kaotaja saab nüüd mõelda, et kas
oli ikka vaja nii palju kaotada – oleks saanud ju ajud tööle
panna ja hoopis võita :):) Hahahahhaha :)
Hommikuti oleme niisiis kodus istunud
ja umbes kella 12-13 toast välja roninud. Kõikidel päevadel olime
rannas nii 2-3 tundi. Eile oli pisut pikem olemine, sest võtsime
viimasest päevast, mis võtta oli. Meil, Karoliniga, oli veel
õhusõit tegemata ja mõned veesõidud ka. Üldiselt käisime ikka
oma rannas. Noh, nagu turistile kohane või nii. Kahel päeval
eksisime siiski ka kaugematesse randadesse, kus inimesi eriti polnud. Teistesse randadesse sattusime seetõttu, et ühel päeval noppisime rannast teokarpe
(nn turisti-randadest neid ei leia) ja teisel päeval käisime käbisid korjamas.
Ühes rannas õnnestus mul oma jalad
veriseks hüpata! See oli see päev, kui käisime
teokarpe korjamas ja olime sellises rannas, mis oli turismi
piirkonnast väljas. Vahelduva eduga saigi teokarpe korjatud ja end
merevees jahutatud. Kuna lained on mõnusad, siis oleme niisama
lainetest üle hüpanud või lainetega kalda poole liuelnud. Olin
parasjagu ühel sellisel liul, kui läksin liiga suure hoo sisse,
mille tulemusel hüppasin põlvega vastu suurt kivilahmakat.
Mõningates kohtades olid nagu sellised suured lamedad kiviplaadid.
Ah, see ei oleks minu moodi, kui midagi ei juhtuks. Nagu 5-aastane!
Eemal turistide rannast
Otsimist
Vigastused! :D
Teokarbid
Liiv. Rohkem nagu....eeee, ei teagi mis
Koju kaasa :)
Kui käbi ei tule minuni, pean minema temani
Räägime siis veelõbustustest ka kohe
ära.
Neljapäeval käisime Nessebaris
veepargis. Kell 9 oli start, et varakul kohal olla. Algul mõtlesime,
et milleks nii vara sinna minna, aga õigesti sai tehtud, sest tagasi
tulles oli vastassuunas kaks suurt avariid. Esimeses avariis oli neli
autot üksteise küljes kinni ehk puudulik pikivahe. Teise puhul ei
mahtunud üks auto vist tee peale ära, sest oli terve külje omal
mööda piiret maha sõitnud ja lisaks võttis ühe auto veel endaga
tee pealt kaasa. Kui me oleks lõuna ajal alles veeparki läinud,
siis oleksime nendes kilomeetristes ummikutes passinud. Eriti lahe
oli see, et kui oleksimegi poole tee peal ümber mõelnud ja tagasi
tahtnud minna, siis poleks saanud seda teha, sest sõidusuunad olid
teineteisest betoontõketega eraldatud. Ühesõnaga läks vägagi
hästi, et hommikul läksime.
Veepark ise oli suur ja võimas.
Kanaema (ehk mina) läks oma nelja tibulinnuga sulistama. Teised
läksid Nessebari shoppama. Ilm oli soe nagu kõikidel nendel
päevadel olnud on. Kell 10:30 olime platsis, kell 13:00 ootasid
lapsed juba, millal ära saab. Palav ilm küpsetas nad ilmselt läbi.
Piletihind oli 22 €/per nägu. Selle raha eest oli seal tegevust
küll, kui oleks ainult viitsinud. Ma ise ei viitsinud ka eriti palju
seal trullata, lasin nii 5-6 atraktsioonist alla ja liuglesin mööda
jõge. Ühes järjekorras, kus tuubiga alla sai lasta, ootasime ligi
pool tundi. Kui lõpuks löögile pääsesime, siis osutus see nii
mõttetuks sõiduks, et raisataud ajast oli suisa kahju :) Ja
järjekord sellele atraktsioonile oli ikka väääääga pikk. See
oli ilmselt see massipsühhoos – kõik vaatavad, et kõik seisavad
ja otsustavad ka seista, teadmata, mis see on! :) Nii meiegi.
Esialgu oli plaanis järgnevate päevade jooksul teise veeparki veel minna, aga poisid ütlesid kohe, et neile aitab veeparkidest ja nemad
sinna teise küll minna ei viitsi :):)
Loksutav jõgi
Hüppega liutoru
Tõmbas hoo üles küll :)
Lustisime hoopis kodurannas - sõitsime
banaani-kujulise ujukiga, ümara plaadiga ja käisime õhus
seiklemas.
See õhussõit oli päris hirmus. Eriti
alguses. Kisendas Karolin ja mina ka. Küll ma mõtlesin, et kuidas
ma sealt õhust pilte saaks teha! Telefoni peale ei hakanud isegi
mõtlema ja õigesti tegin, et ei mõelnud, sest see oleks kohe
lupsti alla kukkunud. Võtsin fotoka kaasa, sest see rippus ju
kaelas. Kuna ta mul nagunii streigib (ei zuumi pilti automaatset
ära), siis arvestasingi sellega, et kui ta merre peaks kukkuma, siis
kukub. Kui esimesed hirmuhood üle olid läinud, hakkasin
õhufotograafiaga tegelema. Kuna fotokas automaatselt ära ei zuumi,
siis pidin seda käsitsi tegema. Ütleme nii, et kahe jalaga maa peal
olles saab seda oluliselt paremini teha, kui õhus rippudes ja
kartes, et kohe-kohe kukud alla! Nagu näha, siis mõned fotod ikkagi
sain ;)
Kahekesi liueldes läks see sõit
maksma 50 €
Poolel teel õhku
Oleks sutsu langemist
Sozopol
Minu imelised varbad :)
sõidutab meid ;)
Meie kodurand
Veesõidukitel oli ka tore.
Banaani-ujukiga tehti lõpus korralik kannakas, nii et me kõik
korraga, sulpsti vees olime. Mõlemad veesõidukid 7,5 € /per nägu.
Kohe näha, kes eriti innustunud on :):)
Banaanisõidule
Postkaardid. Käisin pistsin üks päev
mõned kaardid postkasti ja panin Eesti poole teele. Vaatame, kas
enne jõuavad kohale kaardid või meie :) Ühe kaardi saatmine maksis
1 €, kaart ise 0,50 €
Tüdrukud tahtsid ühel õhtul
peegel-labürinti minna. Ok, võtsid ja läksid. See oli selline
merekonteineri suurune kast, kuhu sisse oli siis peeglitest labürint
ehitatud. Meie, teised, ootasime väljas kuni tüdrukud selle
labürindi läbi teevad. Ootasime 5 minutit, siis 10. Teenindaja vaatas
ka vahepeal uksest sisse, et kus tüdrukud on. Kui ta ukse lahti
tegi, siis seisid tüdrukud selle sama ukse ees, kust nad sisse
läksid. Kui nad veel ligi 5 minutit tulutult ukerdanud olid, siis
mõtlesin, et lähen aitan nad hädast välja. Teenindaja tegi ukse
lahti, ütlesin, et lähen abistan tüdrukuid. Jajah, aitasin ma küll!
:) Läksin sisse ja ei saanud mitte midagi aru! Kuna kõik kohad olid
peegleid täis, siis see ajas pea ikka täielikult segi. Kui ma ka
mingi minut-paar seal ukerdanud olin ja aru sain, et see ei olegi nii
kerge, kui väljast tundub, siis see ajas nii naerma. Naersin kohe
täiest südamest ja kõva häälega, sest see oli niiii naljakas!
Lõppes asi sellega, et teenindaja tegi lõpuks ukse lahti ja kupatas
meid kõiki sealt välja, sest me olime liiga kaua seal ukerdanud.
Teenindaja poole liikudes, suutsin kaks korda vastu peeglit
„joosta”, sest ei saanud aru, et ees on peegel. See peeglivärk
on ikka nii petlik!
Ühel õhtul käisime merel väikesel
laevareisil. Kui muidu näed rannikult merd, siis nüüd oli
vastupidi - vaatasime merelt ranniku äärt. Me läksime õhtul
pimedas, aga oleks võinud päeval minna, sest siis oleks rohkem
vaadata olnud. Sellega läks siis nii. Maksis 5€/täiskasvanud ja
3€/laps.
Laevasõidule
Õhtune sadam
Olgugi, et Bulgaarias on praegu
megagigahüpper ilusad ja soojad ilmad. Vaevlen mina nohu ja
kurguvalu käes. Väga normaalne! Selle peale küll ei osanud tulla,
et Bulgaariasse Sinupreti kaasa peaks võtma! Selge on see, et
konditsioneer tegi mulle 1:0 ära, sest kogu sõidu ajal oli ju
vahelduva eduga külm ja palav. Kuna ma võtan rohtu tõesti ainult
häda juhtudel, siis lükkasin seda apteeki minekut mitu päeva
edasi. Kolmandal päeval käisin ikka ära, sest nohu võttis juba
pisara silmanurka. Leidsin isegi Sinupreti :):) Suure tabletiga, 20
tükki ja hind 4,20€
Hetkel kurguvalu enam pole, aga nohuga
maadlen endiselt. Kuna sõidame nüüd juba tagasi, siis võin ainult
eeldada, et ega see mul paremaks lähe, sest taas mõned päevad
palavat ilma ja külma konditsioneeri!
Turistina olen siin omale ühtteist
ikka ostnud ka. Olgugi, et mul on ju säästuaasta, kus ma poest
mitte midagi ei osta, siis see reis ei lähe arvesse :):)
Vana rahakott hakkas otsi andma. Sain uue. Nahast. Punast värvi. Hind 17,50 €
Lisaks on mul viimasel ajal vaimustus
igasuguste kottide vastu. Nägin just sellist värvilist kotti, mis
mulle meeldib ja ostsin ära. Samuti nahast ja hind 18 €
Karolin küsis selle peale, et kas mul
on veel vähe kotte! Tuleb välja, et on jah :)
Veiniriiulisse ostsin Bulgaaria veini,
hind 7,50 € Jalakäijate tänaval müüdi kusjuures täpselt sama
pudelit 19 euroga. Mina ostsin poest ;)
Nüüd on norm täis
Minu tuttuus hõbe, veidi on pildilt puudu ka ;)
Värviline ;)
Siis mul on veel see hooaeg, kus randme
ümber mingid naharibad või käevõrud olema peaksid. Ostsin siis.
Neljakordne nahast „võru” maksis 2,50 €, helesiniste kividega
hõbedast käekett 40 €, laavakivi ja türkiisist võru 7,50€,
puust-luust-kivist võru 5 €, Pandoora helmevõru koos viie helmega
103 €, kaks paari hõbedast kõrvarõngaid 6 € + 7 €, suured
rõngas-rõngad 4,50€, mõned ripatsid 1 €/per tükk. Ühesõnaga
vahetasin tol õhtul oma kulla hõbeda vastu. Mulle on kogu aeg
tegelikult hõbe rohkem meeldinud, kui kuld. Värvi poolest. Ikka on
kullast sõrmuseid ja kette kingitud ja kuidas sa siis seda hõbedat
sinna juurde kannad! Ei kanna ju. Kuna võtsin need kullad omal juba
pea aasta tagasi küljest ära, siis nüüd oligi õige aeg nö ametlik
vahetus ära teha! Tegin!
Hõbe on minu värv ja helesinine ka.
Juba lapsepõlvest saadik on see värv mulle meeldinud ja meeldib
endiselt. Oma kulla pärandan siis kunagi lastele :):):)
Noh, päris
pärandama vist ei hakka, kes see seda surma ikka oodata viistib. Kui
tüdrukud parajalt suured on, eks siis jagan neile laiali. Ühesõnaga
olen nüüdsest hõbedainimene! :)
Õhusõit ei olnud minu ainuke
ekstreemsus! Ühel õhtul käisin trossidega batuudil kiljumas!
Õelaps hüppas pea igal õhtul selle peal jaühel hetkel mõtlesin,
et prooviks õige ka! Hüppamisel olid raskuslimiidid ja maksimum kaal võis olla 55 kg, seega mahtusin oma 53 kiloga nipa-napa piiri.
Mõeldud-tehtud. Ja issver-sussver, kui mind sinna taeva alla
tõmmati! Ma olin vist ainuke, kes selle peal karjus!See ei olnud see
koht, kus pandi kummid külge ja hakkasid ise hüppama. Nii oli, et
üks tüüp tiris jalgadest hoo sisse, suurema hoo saamiseks hüppas
ise kaasa ja kui vajalik vunk käes oli, siis lasi lahti. Kohati oli
see ikka päris õudne, pigistasin silmad kinni ja tõmbasin jalad
tagumiku vastu. Noh, võtsin kerge beebiasendi või nii :)
Ma ka hüpata saan w?
tõmmatakse hoogu üles
läheb saltoks!
Minu „sooritust“ kogunes üsna
suur publik vaatama, sest sellist karjuvat lolli ilmselt iga tund
seal ei kohta. Päevas äkki mõni satub. Ma isiklikult ei kuulnud
nende päevade jooksul kedagi kisendamas. Kui mul vunk lõpuks nii
suur oli, et kõrgel taevas salto peale tegin, siis sain suisa
aplausi osaliseks. Minu viisteist minutit kohalikku kuulsust oli
saabunud! :) Kuna ma seal ikka korralikult kisendasin, siis nendele
tüüpidele, kes hoogu andsid, tegi see nii palju nalja ja nemad
andsid muudkui hagu juurde.
Sain eluga tulema, aga pean tõdema, et „
I´m too old for this ...“ :):):)
Maksis see lustipõrkamine 4,5 €
Mulle meeldisid nende puuviljaletid.
Kaup on nii ilusa väimusega ja maitselt sulasid suus. Kõik puuviljad, mis
ostsime (murel, viinamari, virsik, melon, arbuus), olid väga-väga
head.
Nämm-nämm
Jätskid :)
Lisaks meeldisid mulle jäätised, mida
nad lahtiselt müüsid. Pallidest on nagu tornid ehitatud ja kui
ostad, siis sealt hakataksegi vaikselt võtma.
100 g maksis 0,90 eurot, valik oli väga
suur ja maitses hästi.
Viimasel päeval võtsime jäätist, mis
koha peal valmis tehti. Võeti üks maasikas, tükeldati ära, lisati
jäätise toorainet (või kuidas iganes seda nimetada), seda hakati
jäätunud aluse peal siluma, lõpuks keerati rulli ja tõsteti
topsi. Maitses nagu päris maasikas (mida see ka oli) ja maksis 2,50
€
Maasikad tükeldatud
Poisid lausa palusid, et pilti teeksin. Tegin!
Jäätiseplöga segamine
Jäätise rullimine
Topsi ja valmis!
Reede õhtul olime Karoliniga mõneks
hetkeks suurilma daamid. Bulgaarias tehakse retrofotosid
retroriietusega. Kujutasin ette, et riietumine võtab ilmatuma aja,
aga tegelikult oli ca poole tunniga kõik tehtud – riided seljas ja
fotod purgis. Esimene foto maksis 10 €, sellest järgnev 5 €,
mina soovisin faile e-mailile ka ja seega maksin kummagi faili eest
veel 5 €, kogu sessioon seega 25 €
Kui meile riideid selga sätiti, siis
fotograaf küsis, et kes me oleme. Ma ei saanud küsimuse mõttest
aru, kokutasin natuke ja ütlesin, et ma ei tea kes me oleme!
Seepeale küsis, et kes meie (Karoliniga) omavahel oleme - kas õed
w? Hakkasin naerma ja ütlesin, et õed jah!:) Peale seda rääkisin
ikka tõe ära, et oleme ikka ema ja tütar. Seepeale pani fotograaf
minu meelitamisega vunki juurde, öeldes, et ei saagi arugi kumb ema
ja kumb tütar on. Noh, see oli ilmselge liialdus, aga võtsin selle
meelituse kenasti vastu :):)
Ma ei saa öelda, et ma nüüd
trennidega ilusti mäel oleks sest nii kuidas graafik ette nägi, ma
teha ei ole saanud. Eelkõige sellepärast, et seal polnud kusagil
joosta, sest kõnniteid oli kaootiliselt ja kusagile kauge ma ka
joosta ei julgenud. Tiksusingi täpselt nii, kuidas võimalik oli. Aeglase tempoga kannatas joosta küll, nii 150 pulsiga.
Teisipäeval, neljapäeval ja eile seda ma ka tegin. Päevasel ajal ei
kannata muidugi jooksmas käia, sest higi niriseb juba paljast
istumisest. Olen 17-18 ajal käinud ja siis pole päike enam see.
Kuna jooksen mööda ranniku äärt, siis merelt tulev tuul jahutab
mõnusalt. Neljapäevase trenni ajal jooksis mulle üks teine jooksja
vastu. Kuna ma ei ole siin kusagil ühtegi jooksjat näinud, siis
mõtlesin juba kaugelt, et viskan talle käppa. Ikkagi kaks lolli ju
:) Kui olime enam-vähem teineteisest möödumas, siis tõstsime
mõlemad samal ajal käppa. Nii naljakas oli. See on umbes nii nagu
rekkamees tervitab rekkamees, bussijuht bussijuhti, nii ka jooksja
jooksjat ;)
Eile tegin siis oma viimase
Bulgaaria-trenni. Nende trennidega kogunes siis 10 +8 +10
kilomeetrit. Noh, ega see nüüd mingi eriline saavutus ole, aga
parem, kui üldse mitte midagi! Eile tahtsin väheke pikema distantsi
teha, sest nüüd tuleb ju kolm „mõnusat“ bussis „elamise“
päeva ja ei mingit aktiivset liigutamist. Plaanitud trenn jäi aga
lühemaks, sest leidsin sõidutee pealt väikese kilpkonna. Seal ta
vedeles! Keset sõiduteed! Alguses vaatasin, et mingi mänguasi, aga
kui maast üles tõstsin, siis sain aru, et täitsa elus tegelane.
Kuna ta oli märg, aga vett läheduses ei olnud, siis eeldasin, et ta
oli kellelgi maha kukkunud. Mina ei osanud temaga midagi teha. Sinna
maha ma ka teda ei jätnud, sest siis oleks mõni auto temast üle
sõitnud. Põõsa alla panemine tundus ka jabur. Ühesõnaga korjasin
ta sealt üles ja võtsin suuna kodu poole. 15 km asemel sain kirja
10 ja 140-150 pulss tõusis lõpuks 170 peale. Noh, tahtsin selle
pisikese tegelasega kiiresti koju ära saada, niigi pidi mul 4 km
seda loksumist taluma. Olgugi, et eile jooksin samal kellaajal, mis
teistelgi päevadel jooksnud olen, tundus ilm eriti hull. Muidu on see ranniku tuul mõnusalt jahutanud
ja trenn on naha kergelt niiskeks tõmmanud, aga eile voolas higi
lausa ojadena. Eks see mängis ka muidugi rolli, et eile tempo peale
panin. Higistasin vähemalt 3 kg vähemaks :D
Minu kilpkonnake :)
Eile õhtul pakkisime suurema
osa kompsudest juba kokku ja see oli tüütu. Kuhu kohta kõik need
asjad nagu panema peab?! :) Iga päev kooserdasid linna peal ja tühja
käega ei tulnud kunagi tagasi. Reisikulutused jäävad hetkel sinna
1300 euri kanti, aga kokkuvõttes võin ilmselt 1500 euriga
arvestada, sest kolm päeva on veel tulla ja söögi-öömaja peale
natuke veel kulub. Sel imelisel säästuaastal plaanisin 1000 euriga
hakkama saada, aga ei tulnud välja ;)
Eelviimasel päeval pidin rannas pikema peesitamise tegema, sest oli oht lumivalgukesena tagasi tulla. Ma ei julenud
nendel päevadel eriti pikalt rannas vedeleda, sest kartsin, et
põletan ennast ära. Pikutasingi rannas põhimõtteliselt nii, et 20
mintsa ühele poole ja 20 teisele poole. Eelviimasel päeval võtsin
siiski südame rindu ja peesitasin suisa mitu tundi. Ega ma sellest pruunist
nahavärvist eriti hooligi, aga kui päike on sedasi kätte toodud,
siis natuke ju võib ;) Või pigem – peab! :)
Kui Karoliniga eile seal õhus
sõitsime, siis rääkisime, kui vägev see kõik olnud on ja jõudime
järeldusele, et järgmisel aastal peab ka kindlasti kuhugi minema.
Kas just Bulgaariasse, aga kuhugi ikka! Järgmisel aastal tuleb midagi
sellist välja mõelda, et kõik lapsed kaasas saaksid, sest minul on
isiklikult kahju, et Janeli ja Johanna kaasas polnud. Samas see
autosõit on ikkagi kohutav! Ma arvan, et sellise valemiga ei sõidaks
mina ka enam, kus sisuliselt kolm päeva autos tuleb passida. Kui
autoga sõita, siis sellise varuga, et nädal sinna, nädal koha peal
ja nädal tagasi. Nii ei jää seda tooli maitset suhu ja saab
teistes riikides ka ringi vaadata. Ühesõnaga midagi tuleb välja
mõelda.
Mina olen selle reisiga väga rahul.
Kui nüüd ainult elusalt koju jõuaks!
Niisama veel veits vaatamist:
Viigimarjad
Ilus õis
Viinamarju
Ei tea, kas keegi kasutab ka?
Linnukesed söövad :)
Ee, oota aga - mis sellest konnast siis edasi sai? Loksub Eestisse?
VastaKustutaVõtsin kaasa jah.
KustutaMõni arvab kindlasti, et oleksin pidanud ta kuhugi metsa alla poetama, aga ma olen selles osas natuke teist meelt. Mõne minuti jooksul oleks temast nagunii märg plekk järgi jäänud...
Kusjuures, Janeli just küsis enne reisi, et millal nad kilpkonna saavad. Lubasin neile lemmiklooma muretseda, kui kodu valmis saab ja kilpkonn on just selline loom, kes segadust ei tekita ja hullu majandamist ei taha. Lubasin, et siis vaatame, kui reisilt tagasi jõuame.
Saatus kohe tahtis, et ma sellele kilpkonnale otsa komistan! :)
Hakka või uskuma, et kõik asjad juhtuvadki täpselt nii nagu need juhtuma peavad ;)
Kui teid kusagil piiril kontrollitama peaks (küll vähetõenäoline sel distantsil, aga võib juhtuda - eriti, kuna reisite kamba ja bussiga), siis võib sellest kilpast paksu pahandust sündida :(. Järgmisel aastal võtke nt Horvaatia ette. Kui oma autoga, siis tasub juba ka nt kämpingute poole vaadata. Teine, mugav võimalus on matkabuss, aga nende rent jälle omajagu kallis, sõit aeglasem ja parkimisega teinekord jamasti. Samas muidugi kõik vajalik kogu aeg kaasas. Mõnusat kojujõudmist!
KustutaSee kilpkonn on päris lahe "suveniir" ja koju jäänu lastele hea üllatus.
VastaKustutaNeid jäätiserulle tehakse Eestis ka üritustel, läti poisid veel tantsivad hakkimise ja rullimise ajal. Päris lahe šõu :)