Olen juba 10 aastat Haapsalu kandis elanud, aga polnud kordagi veel Valget Daami vaatama jõudnud!
Täitsa häbi kohe.
Kogu aeg on igast muud tegemist olnud, et pole jõudnud.
Või pole viitsinud?
Või pole huvitanud?
Ei teagi.
Päeviti laatadel on küll käidud, aga õhtuti etendustel mitte.
Igatahes nüüd sai käidud ja täitsa OK tükk oli.
Algul häiris, et kogu tekst lauldes oli, aga sellega harjus ära.
Pointe jagus kogu etenduse ajaks, tuli lihtsalt tähelepanelikult kuulata ;)
Enne etendust istusime natuke niisama Peetri Pitsas, sõime sushit, jõime jätsikoksi ja arutlesime elu üle.
Jõudsime järeldusele, et elu sakib mõnikord ikka täiega! :D
Samas mitte nii palju, et võikski nüüd kurtma ja halama jääda.
Nii kaua, kui nupp pea otsas, käed-jalad töötavad ja lähedaste tervis korras on, pole elul häda midagi.
Siia sobib väga hästi väljend: Ma olin õnnetu, sest mul polnud kingi, nii kaua kui nägin tänaval meest, kellel polnud jalgu.
Laadalt ostsin endale kusjuures kohvikruusi:
Minu uus hommikune lemmik ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar