Seisan, mina, poes soolakurgi tünni ees...Suu jookseb vett...
Mõtlen:” Oi-oi, kuidas tahaks ühte
soolakurki!”
Ostsingi.
Maksis 76 senti! Üks
soolakurk siis! :)
Hästi tibakene jäi puudu, et ma seda kohe poes
sööma oleks hakanud :D:D
Mõtlesin,
et kas ma olen ära keeranud w?
Kodus ju marineeritud kurke küll!
Veetsin, mina, vaba päeva...
Asjatasin, askeldasin. Ühel hetkel tunnen,et enam ei jõua ja kuidas tahaks puhata.
Lihtsalt pikali visata ja natuke tukkuda.
Viskangi suures toas diivanile pikali – poole
kõrvaga kuulan telekat, pooleldi tukun.
Natukese aja pärast täitsa magasin.
Tõusin üles 2 tunni pärast!
Ma ei pikuta päeval MITTE KUNAGI, veel vähem
magan!
Siis hakkas mul häirekell vaikselt lööma.
Mitu nädalat on süda
juba imelikult läikinud.
Mitte paha olnud, aga läikinud.
See on minu puhul tegelikult täiesti tavaline asi, sest kui mul
kõht tühi on, siis see hakkabki läikima. Noh,
keha annab teada, et söögi aeg.
Olin sellega läikimisega täitsa harjunud ja ei
pidanud seda tegelikult millekski.
Ühesõnaga
hakkasin ma kahtlustama seda, mis tegelikult välistatud oleks pidanud olema.
Aga järgides iseennast ja oma keha, siis kahtlus suurenes iga päevaga. Kaks
korda juba sellises olukorras olnud, seega...
Rääkisin oma kahtlustest Tarmole. Noh, tema
arvamus oli see, et ma kujutan seda endale ette.
Teate ju küll, kui suur
võib tegelikult ettekujutuse võim olla?
A la hakkad tonti nägema ka seal, kus seda tegelikutl ei ole. Olin temaga
tegelikult sama meelt ja panin ka selle elava fantaasia peale, sest meie olime
omalt poolt teinud kõik, et taolisi üllatust ei tuleks.
Detailidesse ei
hakka laskuma ;)
Mida päev edasi, seda suuremaks minu kahtlused
kasvasid, et see siiski ei ole ettekujutus.
Lõpuks ei pidanud mu närv enam
vastu, läksin apteeki ja ostsin teate-küll-mis-testi.
10 € maksis !! Eestis vist 2-3 €. No, vähemalt siis maksis, kui Jantsut
ootasin ;)
Kui olin koos testiga koju tagasi jõudnud,
siis tegin selle kohe ka ära.
Ei pidanudki tulemust 5 minutit ootama, sest
peale esimest minutilist ootamist oli pilt selge!
Helistasin Tarmole ja ütlesin,
et meie perre on beebi nüüd tulemas!
Vaikus sealpoolt toru ja vaikus siinpool
toru...
Istusin köögi laua taga, vaatasin külmkappi ja lihtsalt ulgusin soojenduseks 2 tundi.
No see oli ikka konkreetne pauk!
Kui nüüd enda üle natuke
naerda, siis võiks öelda, et see oli küll
pauk selgest taevast! ;)
Põhimõtteliselt varises natukeseks ajaks minu väike maailma kokku, sest nüü muutuvad absoluutselt kõik plaanid ja asjad lähevad hoopis teisiti.
Teate küll
seda, et kui olete omale mingid plaanid
kokku klopsinud ja püüate nüüd vaikselt mööda seda käia ja kui korraga tuleb mõni
selline asi, mis plaanid totaalselt pea peale pöörab, siis lööb see algul
rivist välja küll.
Minu lõi igatahes küll. Nõrk olen ;)
AGA kuna see väike tegelane otsustas, et just
nüüd on tema aeg tulla, siis tuleb plaanid
ümber
teha.
Ega siin polegi midagi ümber teha, kõik läheb nüüd nii nagu ta lihtsalt läheb.
Kui olin oma ulgumise seljataha jätnud, siis
hakkasin mõtlema selle peale, et ma olen kuradima nirusti söönud ja seega
pole pisike beebipõnn ka
suurt midagi suhu saanud pista. Tema suust on asi muidugi veel
kaugel, aga mõte jääb samaks :D
Esimeste nädalate puhul polegi asi tegelikult
nii hull. Kõige olulisem aeg on ikkagi
2-3 kuu. Noh, peale seda, kui teada sain, et see põnn seal sirgub, hakkasin kohe
ka vitamiine sööma ja pugima nagu loom. See pugimine tuli juba täitsa loomulikult ja
iseenesest :D
Näiteks kell 23:00 omale piimasupi keetmine pole mingi küsimus ;) Isssver, ma ei mäletagi millal ma viimati piimasuppi sõin, aga üks õhtu tundsin, kuidas mugiks seda koos suhkru ja kaneeliga!
Teine mõte oli see, et mis tööst saab ja mis tööandja sellise uudise
peale kostab?
Alles tulin ju tööle ja juba lapsega koju!?
Noh, 6 kuud siiski ka töötatud, aga
ikkagi...
Ma pole ju enam kasulik töötegija. Samas kogu
praeguse töötatud aja olen teinud head tööd ja raseduse pärast ei peaks mind
vist päris maha laskma.
Kui üldse sellises kohas tööd edasi teha
saab...Riskid on päris kõrged.
Samas tõi sõber-Imre mind maa peale ja ütles, et savi mida tööandja arvab/mõtleb.
Tähtis on nüüd
beebipõnn! Töö leiab alati uue! Kui muidugi leida tahetakse!
Ja õigus tal ongi...
Samas ma loodan, et need asjad ei käi tööl päris nii, et pillid kotti ja astu minema. Kui mul oleks nö normaalne tööleping,
siis ma üldse ei mõtlekski selle peale, et mis saab.
Siin tuleb mängu jälle see vana tõdemus – kes
muretseb enne, kui tarvis, see muretseb rohkem, kui tarvis. Seega tulebki seda
võtta külma kõhuga.
Tuleb, mis tuleb.
Ellu jääme ikka :)
Kolmas mõte
oli see, et plaanid lähevad veits nihu!
Kui ma seda asja natuke seedinud olin,
siis küsisin endalt, et kas ikka lähevad?
Ei lähe,
kui ei taha.
Kui ma nüüd käega lööks, siis vast küll.
Selles mõttes ei saa ma elu keerdkäikudest mõnikord aru.
Mul on 2 sõbrannat,
kes meeleheitlikult last soovivad. No tõesti – VÄGA, VÄGA,
VÄGA!
Üks on juba 2 aastat selles ootuses elanud, teine
aasta.
Ühel
neist isegi tohtrite juurest juba läbi käidud, kõik 5+ ja takistusi ei tohiks
olla. Ei ilmuta see põnn ennast kusagilt.
Teisel kodus laps kasvamas, seega ka tema puhul kõik 5+ Aga ometi ei tule
neid soovitud beebisid.
Samas need, kes ei ürita ja isegi ei mõtle selle peale, on beebi nagu
5-kopikat kohal.
See ütlus peab 100% paikka, et laps tuleb siis, kui TEMA tahab.
Vanematel pole siin midagi pistmist ;) Noh,
kui siis natukene :D:D
Esimesed 2-3 päeva olin niisiis omas mullis. Lapsed
midagi küsisid, siis vaatasin neile lolli
näoga otsa. Ma justkui kuulsin mida nad
küsisid, aga see jooksis teisest kõrvast kohe
välja.
Telekat vaatasin ka sellise tuima näoga, et
isegi silm ei pilkunud. Tööst ma üldse ei
räägigi. Seal oli mul alguses täielik kalapilk ees – ei mingit emotsiooni.
Kui ma olin oma peas lahti mõelnud, et kõik
on ju tegelikult korras. Jah, kõik ei lähe nüüd
nii nagu plaanisime, aga kas peakski üldse
minema ?
Nädal-paar hiljem olin selle olukorra juba nii omaks võtnud, et see
tunduski ainuõige olukord olevat. Olgem
ausad, vanus hakkab juba vaikselt karjuma. Mõistus on ka enam-vähem pähe loksunud, kodud on meil olemas, rahaliselt suudame lapsi kasvatada. Kõik muu on teisejärguline.
Kui maa peale tagasi olin jõudnud, siis oli
täitsa häbi, et ma nii egoistlikult ainult enda ja oma plaanide peale mõtlesin!
Palusin mõttes beebipõnnilt juba
vabandust ka, et julgesin üldse selle uudise
pärast ulguda ja midagi negatiivseid mõelda.
Elul ei ole häda midagi.
Elu mitte
ei lõppenud, vaid see algas ;)
Ma ei muretse enam millegi üle, ju siis asjad
pidid nii minema ja see beebipõnn arvas, et tema aeg on just praegu tulla ja nii ta
tuligi ;)
Nüüd olen rõõmus, roosa ja lisaks sellele
püüan tüdrukutega tegeleda nii palju kui võimalik, sest kui põnn
ilmavalgust näeb, siis ma nendele küll eriti palju aega ei leia. Tean seda
juba. Ja kui see põnn samamoodi käitub, kui kaks esimest, siis päevased uinakud
kestavad ainult 30 minutit ja korralikult hakkab magama 1,5 aastaselt.
Loodetavasti on tema laisem ja magab
rohkem ;)
Eks see Lapi-reis saab ka suuremalt jaolt praegu just sellepärast ette võetud, et lähima 2-3 aasta jooksul ei saa me kuhugi reisida, rännata, seigelda. Väikse lapsega mina lihtsalt keeldun kuhugi minemast ;) Kodus on hea ja turvaline olla ;)
See stoori on praegu ehe näide sellest, kuidas
asjad võivad HOOPIS teisiti minna.
Nüüd ei olegi
muud, kui seda põnni seal kõhus kõvasti armastada ja loota, et kõik normaalselt sujub ;) Praeguse seisuga on esimeses ultrahelis käidud. Kõik oli Ok ehk pisike keha koos kahe käe, kahe jala, tuksuva südame ja ninanöpsuga ;)
Issi loodab muidugi, et lisaks kätele ja jalgadele, areneb veel üks ”jäse” :D
Tööandjaga on ka praeguse seisuga juba vesteldud ja tema ütles selle uudise kohta, ET...
Ei noh, jälle jäi pooleli:) Aga tegelikult hästi palju õnne (ma seda kahtlustasin ka muide). Nii tore igatahes, väga mõnus uudis. Kirjuta siis, kuidas Soomemaal kõik need arstilkäigud ja muu toimub ka, eks. Ja asjad lähevad ju ikka nii, nagu just vaja. Nii et ju siis on seda titat praegu väga vaja:)
VastaKustutaohh jeerum, täiesti järjejutt :D
VastaKustutaAga palju õnne!
Mina üldse ei kahtlustanud, ma olen selliste asjade koha pealt täiesti tumba :P Aga issand, milline võrratu uudis! PALJU ÕNNE!!!
VastaKustutaPalju õnne igaljuhul....
VastaKustutaTean mida tunned ;D Sain just soomes hea töökoha (noh 8 kuud olin olnud aga ma lihtsalt armastasin oma töökohta) ja siis pauk selgest taevast.....
Hetkel mu 2,3 kuune põnn magab minuga elutoa diivanil, vaikus, jeee ;D
...no mida see tööandja küll öelda võiks?..... Hmmmm Mul pole ju kannatust seda järge oodata.... :D
VastaKustutaAga suuuured ja soojad õnnesoovid! Nii armas üllatus. :)
Hoopis teisest vallast, et mu leping sai siis täna otsaga AÜ ametnikule antud. Esimese hooga vaatas ja kommenteeris: Sellise variandi otsa me polegi veel komistanud. :D Seega eks nüüd näis, mis edasi. Kui muud ei saa, siis vähemalt tööandja saab teada, et päris pähe astuda ma endale ikka ka ei lase. :)
Päikest ja nobedaid klaviatuurisõrmi. :) Ootan ju järge.....
anxy/annyke
Õnne! Tean seda tunnet,et appi miks just mina,kui teised nii meeleheitlikult yritavad lapsi saada ja ei saa ja mina nii meeleheitlikult yritan neid mitte saada ja tulevad. Minu mölemad 2 lasr sellised yllatused.aga ei kujutaks elu nendeta ettegi :-) Samas rohkem yllatusi ei taha ja seega olen selle tõenäosuse 0,04%ni viiinud :-) aga arvestades meie viljakust,iial ei tea onju :-D aga siiski loodan,et yllatusi ei tule. Aa teie olete tublidja saate hakkama!
VastaKustutaPalju-palju õnne kogu perele:) beebi uudised on ikka nii armsad alati. Lahe lugeda kuidas võib selliseid üllatusi tulla. Meil ka istub üks kolme aastane üllatus just diivani peal:) Ilusat ootamist teile:)
VastaKustutaPalju palju õnne :) Nädalas korra käin ikka piilumas kas on midagi uut ja huvitavat kirjutatud ja seda uudist lugedes oli siiras rõõm :)
VastaKustutapalju palju õnne!!! :)
VastaKustutaPalju palju õnne!!! Nii vahva uudis. Ma praegu pisikesega kodus ja niiii tahaks ühte veel...
VastaKustutaPalju õnne!! Suurepärane uudis:)
VastaKustutaOlin ka ennem soome tulekut sinu blogi igapäevane lugeja, kuid nüüd kuidagi pole jõudnud siia enam nii tihti. Tglt tulingi siia ühe küsimuse pärast. Sa ikka kauem siin olnud ja kogenum :D Kui Kela kaardi kätte saan, tahan minna naistearsti juurde, kuid ei tea kuidas siin asjad käivad. Kas mul tuleb ennem sealt Terveystalost saatekirja küsida või võin ma ise kuhugi kohe minna?