Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 21. november 2012

...SEST meie perre tuleb beebi!!


Seisan, mina, poes soolakurgi tünni ees...Suu jookseb vett...
Mõtlen:” Oi-oi, kuidas tahaks ühte soolakurki!”
Ostsingi.
Maksis 76 senti! Üks soolakurk siis! :)
Hästi tibakene jäi puudu, et ma seda kohe poes sööma oleks hakanud :D:D
tlesin, et kas ma olen ära keeranud w?
Kodus ju marineeritud kurke küll!

Veetsin, mina, vaba päeva...
Asjatasin, askeldasin. Ühel hetkel tunnen,et enam ei jõua ja kuidas tahaks puhata.
Lihtsalt pikali visata ja natuke tukkuda.
Viskangi suures toas diivanile pikali – poole kõrvaga kuulan telekat, pooleldi tukun. 
Natukese aja pärast täitsa magasin. Tõusin üles 2 tunni pärast!
Ma ei pikuta päeval MITTE KUNAGI, veel vähem magan!

Siis hakkas mul häirekell vaikselt lööma.
Mitu nädalat on süda juba imelikult läikinud.
Mitte paha olnud, aga läikinud.
See on minu puhul  tegelikult täiesti tavaline asi, sest kui mul kõht tühi on, siis see hakkabki läikima. Noh, keha annab teada, et söögi aeg.
Olin sellega läikimisega täitsa harjunud ja ei pidanud seda tegelikult millekski.

Ühesõnaga hakkasin ma kahtlustama seda, mis tegelikult välistatud oleks pidanud olema. Aga järgides iseennast ja oma keha, siis kahtlus suurenes iga päevaga. Kaks korda juba sellises olukorras olnud, seega...
Rääkisin oma kahtlustest Tarmole. Noh, tema arvamus oli see, et ma kujutan seda endale ette. 
Teate ju küll, kui suur võib  tegelikult ettekujutuse võim olla? 
A la hakkad tonti nägema ka seal, kus seda tegelikutl ei ole. Olin temaga tegelikult sama meelt ja panin ka selle elava fantaasia peale, sest meie olime omalt poolt teinud kõik, et taolisi üllatust ei tuleks. 
Detailidesse ei hakka laskuma ;)

Mida päev edasi, seda suuremaks minu kahtlused kasvasid, et see siiski ei ole ettekujutus. 
Lõpuks ei pidanud mu närv enam vastu, läksin apteeki ja ostsin teate-küll-mis-testi. 
10 € maksis !! Eestis vist 2-3 €. No, vähemalt siis maksis, kui Jantsut ootasin ;)

Kui olin koos testiga koju tagasi jõudnud, siis tegin selle kohe ka  ära.
Ei pidanudki tulemust 5 minutit ootama, sest peale esimest minutilist ootamist oli pilt selge!
Helistasin Tarmole ja ütlesin, et meie perre on beebi nüüd tulemas! 
Vaikus sealpoolt toru ja vaikus siinpool toru...

Istusin köögi laua taga, vaatasin külmkappi ja lihtsalt ulgusin soojenduseks 2 tundi. 
No see oli ikka konkreetne pauk!  
Kui nüüd enda üle natuke naerda, siis võiks öelda, et see oli küll pauk selgest taevast! ;)

Põhimõtteliselt varises natukeseks ajaks minu väike maailma kokku, sest nüü muutuvad absoluutselt kõik plaanid ja asjad lähevad hoopis teisiti. 
Teate küll seda, et kui olete omale mingid  plaanid kokku klopsinud ja püüate nüüd vaikselt mööda seda käia ja kui korraga tuleb mõni selline asi, mis plaanid totaalselt pea peale pöörab, siis lööb see algul rivist välja küll.
Minu lõi igatahes küll. Nõrk olen ;)
AGA kuna see väike tegelane otsustas, et just nüüd on tema aeg tulla, siis tuleb plaanid
ümber teha.  
Ega siin polegi midagi ümber teha, kõik läheb nüüd nii nagu ta lihtsalt läheb.

Kui olin oma ulgumise seljataha jätnud, siis hakkasin mõtlema selle peale, et ma olen kuradima nirusti söönud ja seega pole  pisike beebipõnn  ka  suurt midagi suhu saanud pista. Tema suust on asi muidugi veel kaugel, aga mõte jääb samaks :D 
Esimeste nädalate puhul polegi asi tegelikult nii hull.  Kõige olulisem aeg on ikkagi 2-3 kuu. Noh, peale seda, kui teada sain, et see põnn seal sirgub, hakkasin kohe ka vitamiine sööma ja pugima nagu loom. See pugimine tuli juba täitsa loomulikult ja iseenesest :D 
Näiteks kell 23:00 omale piimasupi keetmine pole mingi küsimus ;) Isssver, ma ei mäletagi millal ma viimati piimasuppi sõin, aga üks õhtu tundsin, kuidas mugiks seda koos suhkru ja kaneeliga!

Teine mõte oli see, et mis  tööst saab ja mis tööandja sellise uudise peale kostab?
Alles tulin ju tööle ja juba lapsega koju!? Noh, 6 kuud  siiski ka töötatud, aga ikkagi...
Ma pole ju enam kasulik töötegija. Samas kogu praeguse töötatud aja olen teinud head tööd ja raseduse pärast ei peaks mind vist päris maha laskma.

Kui üldse sellises kohas tööd edasi teha saab...Riskid on päris kõrged.
Samas tõi sõber-Imre mind maa peale ja ütles, et savi mida tööandja arvab/mõtleb.
Tähtis on nüüd beebipõnn! Töö leiab alati uue! Kui muidugi leida tahetakse!
Ja õigus tal ongi...
Samas ma loodan, et need asjad ei käi  tööl päris nii, et pillid kotti ja astu  minema. Kui mul oleks nö normaalne tööleping, siis ma üldse ei mõtlekski selle peale, et mis saab. 
Siin tuleb mängu jälle see vana tõdemus – kes muretseb enne, kui tarvis, see muretseb rohkem, kui tarvis. Seega tulebki seda võtta külma kõhuga.
Tuleb, mis tuleb.
Ellu jääme ikka :)

Kolmas mõte  oli see, et plaanid lähevad veits nihu! 
Kui ma seda asja natuke seedinud olin, siis küsisin endalt, et kas ikka lähevad?  
Ei lähe, kui ei taha. 
Kui ma nüüd käega lööks, siis vast küll.

Selles mõttes ei saa ma  elu keerdkäikudest mõnikord aru.
Mul on 2 sõbrannat, kes meeleheitlikult last soovivad. No tõesti – VÄGA, VÄGA, VÄGA!
Üks  on juba 2 aastat selles ootuses elanud, teine aasta.
Ühel neist isegi tohtrite juurest juba läbi käidud, kõik 5+ ja takistusi ei tohiks olla. Ei ilmuta see põnn ennast kusagilt. 
Teisel kodus laps kasvamas, seega ka tema puhul kõik 5+ Aga ometi ei tule neid soovitud beebisid.
Samas need, kes ei ürita ja isegi ei mõtle selle peale, on beebi nagu 5-kopikat kohal. 
See ütlus peab 100%  paikka, et laps tuleb siis, kui TEMA tahab.
Vanematel pole siin midagi pistmist ;) Noh, kui siis natukene :D:D

Esimesed 2-3 päeva olin niisiis omas mullis. Lapsed midagi küsisid, siis vaatasin neile lolli näoga  otsa. Ma justkui kuulsin mida nad küsisid, aga see jooksis teisest kõrvast kohe välja.
Telekat vaatasin ka sellise tuima näoga, et isegi silm ei pilkunud. Tööst ma üldse ei räägigi. Seal oli   mul alguses täielik kalapilk ees – ei mingit emotsiooni.

Kui ma olin oma peas lahti mõelnud, et kõik on ju tegelikult korras. Jah, kõik ei lähe nüüd nii nagu plaanisime, aga kas peakski üldse minema ? 
Nädal-paar hiljem olin selle olukorra juba nii omaks võtnud, et see tunduski  ainuõige olukord olevat. Olgem ausad, vanus hakkab juba vaikselt karjuma. Mõistus on ka enam-vähem pähe loksunud, kodud on meil olemas, rahaliselt suudame lapsi  kasvatada. Kõik muu on  teisejärguline.

Kui maa peale tagasi olin jõudnud, siis oli täitsa häbi, et ma nii egoistlikult ainult enda ja oma plaanide peale mõtlesin! 
Palusin mõttes  beebipõnnilt juba vabandust ka, et julgesin üldse selle uudise pärast ulguda ja midagi negatiivseid mõelda. 
Elul ei ole häda midagi. 
Elu mitte ei lõppenud, vaid see algas ;)

Ma ei muretse enam millegi üle, ju siis asjad pidid nii minema ja see beebipõnn arvas, et tema aeg on just praegu tulla ja nii ta tuligi ;)
Nüüd olen rõõmus, roosa ja lisaks sellele püüan  tüdrukutega tegeleda nii palju kui võimalik, sest kui põnn ilmavalgust näeb, siis ma nendele küll eriti palju aega ei leia. Tean seda juba. Ja kui see põnn samamoodi käitub, kui kaks esimest, siis päevased uinakud kestavad ainult 30 minutit ja korralikult hakkab magama 1,5 aastaselt. Loodetavasti on tema  laisem ja magab rohkem  ;)

Eks see Lapi-reis saab ka suuremalt jaolt praegu just sellepärast ette võetud, et lähima 2-3 aasta jooksul ei saa me kuhugi reisida, rännata, seigelda. Väikse lapsega mina lihtsalt keeldun kuhugi minemast ;) Kodus on hea ja turvaline olla ;)

See stoori on praegu ehe näide sellest, kuidas asjad võivad HOOPIS teisiti minna.

Nüüd ei olegi muud, kui seda põnni seal kõhus kõvasti armastada ja loota, et kõik normaalselt sujub ;) Praeguse seisuga on esimeses ultrahelis käidud. Kõik oli Ok ehk pisike keha koos kahe käe, kahe jala, tuksuva südame ja ninanöpsuga ;)
Issi loodab muidugi, et lisaks kätele ja jalgadele, areneb veel üks ”jäse” :D


Tööandjaga on ka praeguse seisuga juba vesteldud ja tema ütles selle uudise kohta, ET...


11 kommentaari:

  1. Ei noh, jälle jäi pooleli:) Aga tegelikult hästi palju õnne (ma seda kahtlustasin ka muide). Nii tore igatahes, väga mõnus uudis. Kirjuta siis, kuidas Soomemaal kõik need arstilkäigud ja muu toimub ka, eks. Ja asjad lähevad ju ikka nii, nagu just vaja. Nii et ju siis on seda titat praegu väga vaja:)

    VastaKustuta
  2. ohh jeerum, täiesti järjejutt :D
    Aga palju õnne!

    VastaKustuta
  3. Mina üldse ei kahtlustanud, ma olen selliste asjade koha pealt täiesti tumba :P Aga issand, milline võrratu uudis! PALJU ÕNNE!!!

    VastaKustuta
  4. Palju õnne igaljuhul....
    Tean mida tunned ;D Sain just soomes hea töökoha (noh 8 kuud olin olnud aga ma lihtsalt armastasin oma töökohta) ja siis pauk selgest taevast.....

    Hetkel mu 2,3 kuune põnn magab minuga elutoa diivanil, vaikus, jeee ;D

    VastaKustuta
  5. ...no mida see tööandja küll öelda võiks?..... Hmmmm Mul pole ju kannatust seda järge oodata.... :D
    Aga suuuured ja soojad õnnesoovid! Nii armas üllatus. :)

    Hoopis teisest vallast, et mu leping sai siis täna otsaga AÜ ametnikule antud. Esimese hooga vaatas ja kommenteeris: Sellise variandi otsa me polegi veel komistanud. :D Seega eks nüüd näis, mis edasi. Kui muud ei saa, siis vähemalt tööandja saab teada, et päris pähe astuda ma endale ikka ka ei lase. :)

    Päikest ja nobedaid klaviatuurisõrmi. :) Ootan ju järge.....
    anxy/annyke

    VastaKustuta
  6. Õnne! Tean seda tunnet,et appi miks just mina,kui teised nii meeleheitlikult yritavad lapsi saada ja ei saa ja mina nii meeleheitlikult yritan neid mitte saada ja tulevad. Minu mölemad 2 lasr sellised yllatused.aga ei kujutaks elu nendeta ettegi :-) Samas rohkem yllatusi ei taha ja seega olen selle tõenäosuse 0,04%ni viiinud :-) aga arvestades meie viljakust,iial ei tea onju :-D aga siiski loodan,et yllatusi ei tule. Aa teie olete tublidja saate hakkama!

    VastaKustuta
  7. Palju-palju õnne kogu perele:) beebi uudised on ikka nii armsad alati. Lahe lugeda kuidas võib selliseid üllatusi tulla. Meil ka istub üks kolme aastane üllatus just diivani peal:) Ilusat ootamist teile:)

    VastaKustuta
  8. Palju palju õnne :) Nädalas korra käin ikka piilumas kas on midagi uut ja huvitavat kirjutatud ja seda uudist lugedes oli siiras rõõm :)

    VastaKustuta
  9. Palju palju õnne!!! Nii vahva uudis. Ma praegu pisikesega kodus ja niiii tahaks ühte veel...

    VastaKustuta
  10. Palju õnne!! Suurepärane uudis:)
    Olin ka ennem soome tulekut sinu blogi igapäevane lugeja, kuid nüüd kuidagi pole jõudnud siia enam nii tihti. Tglt tulingi siia ühe küsimuse pärast. Sa ikka kauem siin olnud ja kogenum :D Kui Kela kaardi kätte saan, tahan minna naistearsti juurde, kuid ei tea kuidas siin asjad käivad. Kas mul tuleb ennem sealt Terveystalost saatekirja küsida või võin ma ise kuhugi kohe minna?

    VastaKustuta