Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 15. aprill 2019

Ruttu, ruttu! :D

No ei saa mina blogisse, ei saa!
Hooajatööd (loe:talu juures rügamine) on sellise tuhinaga peal ja hea, et koju magamagi saab :):)
Vargamäe Virge :D

Vahepeal, kui need vihmased ilmad olid, siis hõõrusin juba käsi ja tegin isegi nimekirja, millest ma blogis  kirjutama hakkan. Sips ja läinud need päevad olidki! Kulusid need kontoritööle ja raamatupidamisele, ei mingit blogi.

Päike on hetkel kõrgel taevas ja tahaks juba õue minna, aga olen siiski nii tubli ja kirjutan selle sissekande ikkagi ära ;) :)

Millest nüüd alustadagi?! :)

No ikka talutöödest, sest sinna läheb hetkel kogu aur. Tahaks enne rohu tärkamist suurte töödega ühele poole saada. Noh, et suveks jääks ainult niitmine ja nipet-näpet asjad nagu puude lõhkumine, kempsu ehitamine, lastenurga aretamine ja muud pisiasjad.

Mul oli alguses krundi korrastamiseks viisaastaku plaan. Mingil hetkel tõmbasin selle kahe aasta peale, nüüd vaat, et saab aastaga hakkama ehk suveks õue ilusaks.
Las ma unistan, eksole :)

Hetkel on vaade kõike muud, kui ilus, sest praktiliselt kõik on üles kaevatud.
Minu jaoks on ilusaid nurkasid küll ja rohkemgi, aga keegi teine selle ilust ilmselt aru ei saa :)

Millalgi teen "enne" ja "pärast" fotovaateid ka, sest juba praegu on pilt võrreldes algusega oluliselt muutunud.
Mulle kohe meeldib sellist tööd teha, kus ma reaalselt tulemust ka näen. Mitte nagu kontoritöö - istud laua taga, aga midagi ei muutu ! :)

Ega´s muud, kui kaeme üle, mis tehtud on ;)


Kõrvalhoone ümbert on võsa ja suured puud maha võetud. Seda eelkõige sellepärast, et kavatsen ringtee ehitada. Ühest teeotsast sisse, teisest välja.  Äge on ju ringiga välja sõita, onju ! :):):)
Muld on mul seal hea! Ei mingit savi või liiva - ilus must muld. Ehk teen mõne lillepeenragi. Ok, mitte ehk, vaid teengi. Aiamaa osas olen hetkel kõhkleval seisukohal. Esiteks ei suuda ma välja mõelda, kuhu see tulema peaks ja teiseks ei tea, kas ma viitsin/jõuan sellega üldse sel aastal jännata. Kui ma aiamaad ei teegi, siis on see 10 aasta jooksul esimest korda, kus seda ei tule - isegi Soome aastatel oli aiamaa olemas. Noh, eks ma veel mõtlen ja vaatan.
.
Kraavid saavad oma kuju

Sissesõit saab truubi

ringtee ootab põhjamaterjali

Väljasõit ootab ka materjali


On ju ilus? :)

Ja siit on ilus :)


Ringtee ja kõrvalhoone juures olid suured kased, saared. Osad neist mädad, osad veel korralikud. Kõik sai maha võetud, sest muidu ei oleks saanud kraavi kaevata. Ja see suur kuusk hoone juures, kasvas ka ikka vääääääga vale koha peal. Selle maha võtmisega nägime ikka vaeva ka, aga autod, koormarihmad ja saemehed tegid tublit tööd! 

Kuusk on veel püsti

Hoovi võsatööd 

Ja seda võsa ei olnud üldse mitte vähe!


Kõigest nädal aega põletamist ja plats saigi puhtaks

pokumaa

Maja tagahoov oli täielikult pajuvõsa meelevallas. Oligi kohe piir (ilmselt vana kraav), kus paju vohama hakkas ja nii see võimust võttiski. Selge oli see, et mina seda võsa ei armasta ja kõik läks likvideerimisele. Giljotiin murdis võsa maha, kopp kaevas juurikad välja, Virge koos sõpradega põletas seda "kraami" seal ca nädal aega ja puhtaks see saigi. Võsa alt tuli välja mõnus pokumaa. Paari nädala jooksul tuleb taas kopp - teeb uue kraavi ja tasandab maa ära. Kuna mulle need pokud nii hirmsasti meeldivad, siis jätan üsna palju neid ka alles. Las ilutsevad :)


Üks õnnetu tamm

Alguses olin ma täitsa tusane, sest ma ei leidnud krundi pealt mitte ühtegi tamme. Kui  eelmisel suvel sai selgeks, et sellest saab minu uus koht, siis ei jõudnud ma seal suurt muud teha, kui muru niita. Ei olnud viitsimustki ümbrusega tutvuda. Selle kevadega olen jõudnud kõik puualused üle käia ja oh seda rõõmu - seal on sinililled, seal on haavad, seal on sarapuud, selles võsas on üsna suur tamm ja kaks väikset veel, siin on kivimüür, seal on langenud kuusk. Olen õhinas nagu väike laps, kes on uue mänguasja kätte saanud. Noh, laias laastus see ju nii ongi :) 
Tahtsin tammepuust kirjutada! Arvasin ühesõnaga, et seal krundil tamme pole ja niisiis otsustasin, et ninnu-nännutan selle pooleldi ära näritud tammepuu suureks. Vaatamata sellele, et ma olen nüüdseks krundilt juba viis tamme leidnud (üks neist veel eriti suur), siis kavatsen ma selle pisikese ka alles jätta ja igal aastal oma sünnipäeval selle juures pilti teha - vaatame, kuidas kasvab :)


Päike hakkab loojuma, lõke kustuma

Selles pole kahtlustki, et ma olen lõkkefänn. Mulle meeldib vaadata põlevaid puid ja hõõguvat sütt. Õhtuti, kui mul töö tegemisest toss juba väljas on, siis lihtsalt istun, imetlen tuld ja mõtlen niisama asju. Tules on väge!

Söed :)

Minu suur sarapuu ja haavasalu

Kuut on läinud ja märtsikellukesed tulnud

Seal krundi peal on kõik nartsissid, lumi- ja märtsikellukesed täiesti suvaliste kohtade peal laiali. Mulle nii ei meeldi ja käin neid ümber kaevamas. Kellukesed olen nüüd enam vähem sinna ümber istutanud, kuhu tahtnud olen, nartsissidega hakkan täna tegelema. 

Minu sinililled ja metsmaasikad :)


Sügisel ja talvel ei jõudnud kevadet ära oodata, et saaksin juba õunapuid lõikama hakata, aga nüüd on olukord selline, et ei jõua nende kallale kohe kuidagi. Kusjuures ega ei pressi ka eriti. Suvel ongi tegelikult parem lõigata, sest siis ei tule enam vesivõsusi. Natuke küll tuleb, aga ikka oluliselt vähem, kui kevadel lõigatud puudel. Nii ma siis vaatangi neid õunapuid suhteliselt külma kõhuga ;)

Kuivavad

Ma ei tea, mis mul nende saetud puudega on, aga mulle nii hirmsasti meeldib, kui küttepuud on sedasi kasvavate puude vahele riita laotud. Kui kusagil mujal puid sedasi kuivamas näen, siis teeb kohe meele rõõmsaks! Jälle mingi kiiks mul - täitsa napakas! :D

Ühesõnaga talu juures tegevust jagub ja praegu panengi seal täie auruga, sest suvel ei saa ega taha enam sellist võsatööd teha ja puukidele söödaks olla. Suvel tahaks lihtsalt muru niita, grillida ja lastele oma nurka ehitada :) Lisaks tulevad varsti sääsed, kes elusast peast ju ära söövad! 

Nüüd tahaks võibolla küsida, et millal ma tööd teen, sest millestki on vaja ju elada ka. Muidu jääb tunne, et mul seal talu juures käibki ainult üks trillala-trallala. Oleks see ainult nii! :) 
Kui keegi mulle selle eest palka maksta viitsiks, siis see oleks erite lahe ;) 
Tegelikult on nii, et hommikuti viin Johanna lasteaeda ja maksimum kella 12-ni teengi oma kontoritööd. Kui mõnel päeval ilm liiga ilus on ja ma kohe tunnen, et ei suuda toas olla, siis vaatan kriitilise pilguga asjad üle - mis ei karju, lükkan edasi ja teen ainult need ära, mis hädavajalikud on. 
Sellist asja küll enam ei ole, et tulen õhtul koju ja hakkan siis veel mingit asjaajamist tegema. Ma ei viitsi arvuti poolegi vaadatagi, veel vähem seda lahti teha.
Ei suuda praegu ära imestada, kuidas ma varem öösiti tööd tegin!! Kui Johanna sündis ja väike oli, sai tööd ju siis tehtud, kui ta õhtu-unne jäi. Ulme! Enam küll ei viitsiks! Mitte ei viitsiks, vaid ei suudakski. Vanaks jäänud :):)
Tööd on ühesõnaga sedasi jaotatud, et hommikul vaimutöö ja peale lõunat füüsiline.
Kell andiski kusjuures märku, et aeg on liikuma hakata!!

Ok, talu võtab hetkel küll enamus ajast, aga suudan end ikka mujale ka jagada. 

Tegime oma selle aasta kasetohutamise juba märtsi keskel ära. Sel korral tuli Janeli ka kaasa. Vaatasime kobraste käike, nende poolt langetatud puid, korjasime kasetohtu ja pidasime piknikku. 

Kasetohutajad

Eelmisel nädalavahetusel käisime lastega Pärnu Terviseparasiidis. Kui varem oleme seal sedasi käinud, et lihtsalt ujuma ja koju tagasi, siis sel korral jäime ööbima ka. Hommikul mängisime keldrikorrusel bowligut, õhtu veetsime loomulikult veekeskuses. Kõigile meeldis ja see ongi kõige tähtsam ;)  

:)

Koos kevade tulekuga hakkasin üle pika aja taas trenni tegema ja 21.märtsil läbisin oma esimesed jooksukilomeetrid. Tegelikult oli plaanis kohe uuest aastast trennidega alustada ja seda vähemalt 4 korda nädalas teha, aga tuju ei olnud, ilmad ei soosinud ja lisaks sain aru, et neli korda on ikka palju ka. Tegin uued plaanid, et kolm korda nädalas ja jäin õiget tuju ootama. Lõpuks see tuli! :) 
Oligi viimane aeg, sest võistlusgraafik (Vägilase jooksud, öörogain, Kõvamehejooks, Võhandu maraton, orienteerumise kolmapäevakud jne) on juba paigas ja enamik stardimakse ka tasutud - võiks ju ometi natukenegi liigutama hakata! :D

 
Enne starti powerit jagub

Pikkade sammudega stardijoonele :)

Vedasin oma peki juba ka esimesele võistlusele (tubli 7 jooksutrenni oli siis juba tehtud - võis võistelda küll! :D) - Haapsalu 10 km maanteejooksule. Ilm oli ilus, rahvast oli palju, tunne oli hea. Reaalselt oli jooks algusest peale kerge kannatamine. Staadionilt sain ära eelviimasena (minu taha jäi ca 70-aastane vanapapi), esimesel kahel kilomeetril hakkas pistma, lisaks tõusis pulss kohe alguses lakke (170-180) ja jäi sinna kogu jooksu ajaks.
10 km ajal õnnestus siiski mõningatest (nii7-8-9) jooksjatest mööda ka saada. Enamikud olid minust paarkümmend aastat vanemad, aga sekka sattus ka kaks nooremat nii et võib rahul olla :D
Ma pole kunagi pikamaajooksu armastanud või seda joosta jõudnud ja ma ei teagi, miks ma sinna võistlustele kogu aeg ronin! Nüüd mulle meeldib joosta, aga ma lihtsalt ei jõua! Ilmselt tahan ma uskuda, et ühel päeval muutub mu sörkimine päris jooksmiseks! :D :D Jeee

Kui nüüd veel võistlustest rääkida, siis järgmisel nädalavahetusel toimub taas Võhandu paadimaraton! Sama tiim on taas registreeritud ja eesmärgiks ei ole enam mitte valges finiśisse jõuda, vaid oma eelnevat aega vähemalt tunniga ületada.
Eeslmisel aastal oli ajaks 14 tundi 24 minutit - saab näha!


Ok, nüüd on küll aeg lõpetada, sest kell andis taas märku. Varsti läheb käe peal põlema, kui ma end liigutama ei hakka :)


Järgmise sissekandega kirjutan siis oma säästukuninganna elust, kahest FB ja messengerivabast kuust, oma plaanimajandusest ja sellest ja sellest ja sellest ja sellest ja sellest...

Lõuna on käes - ei saagi kontoritööd teha, sest peab õue minema! :D

1 kommentaar:

  1. Oh, oled nii motiveeriv! Äge inimene! Mul ikka meeles veel see Auschwitz, kujutan ette, kui tore koos Sinuga sinna minna oleks :)

    VastaKustuta