Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 14. veebruar 2018

Inimesed on väiklased!

Mõtlesin pikalt, kas ma kirjutan sellest või mitte. Otsustasin siiski seda teha.
Esiteks selle pärast, et pöörata tähelepanu probleemidele, millega paljud meist kokku ei puutu ja ei oska seetõttu ka tähele panna. Teiseks seetõttu, et avaldada imestust selle üle, kui väiklased võivad mõningad inimesed olla.

Oli septembrikuu pärastlõuna, kui parasjagu Haapsalust kodu poole sõitsin. Ühtäkki märkasin, et tee ääres kõnnib minule tuttav inimene.

Sõitsin temast esialgu mööda, sest ei olnud päris kindel, kas tegemist oli sellesama inimesega, kelleks teda pidasin või mitte.

Kuna tegemist on päris eaka elanikuga, kellel oli bussipeatuseni veel üsna pikk maa kõndida, siis otsustasin igaks juhuks ikkagi ringi pöörata ja tagasi sõita.
Tegemist oli siiski selle inimesega, kelleks teda pidasin.

Abbil ringi askeldades, olen talle aastaid tere öelnud, kui ta, ratas käe kõrval, talust möödunud on. Oli ilmselge, et kusagil meist edasi ta elab, aga kus täpselt - sellest polnud õrna aimugi.
Ma ei teadnud tema nimegi.

Tol septembrikuu päeval võtsin ta auto peale, et ta keskusesse ära viia.
Alustasin autos vestlust ja küsisin, et kuidas tal läheb.

Seda, millise vastuse ma sain, ei oleks küll osanud oodata.

Kuna sõit oli tegelikult lühike, siis väga palju me rääkida ei jõudnudki. Aga ometi jäi kõrvu kumama see, et tema maja katus on sisse varisenud ja ta ei teagi, kuidas ning kui kaua ta üldse majas veel elada saab, et keegi teda ei aita.

Kui küsisin, et kas tal siis kedagi ei ole, kes teda aitab, siis sain eitava vastuse.

Jõudsime keskusesse.
Tema hakkas, ratas käekõrval, oma kodu poole liikuma, mina sõitsin koju.

Tol ööl ei saanud ma korralikult magadagi, sest mõtlesin kogu aeg, et kuidas see vana inimene elab majas, mille katus on sisse kukkunud!

Järgmisel päeval läksin seda maja otsima, et näha, milline olukord on.
Teadsin suunda umbkaudu, sest seal taga on ainult üks tee, mille ääres majad paiknevad.

Esimese hooga sõitsingi võõrasse hoovi. Pöörasin ringi ja olin nõutu - helistada ka ei saanud, sest ei taibanud telefoninumbrit küsida. Hakkasin maja otsima lagunenud katuse järgi.

Hoone sai leitud.

Autoga maja juurde ei pääsenud ja seda sel lihtsal põhjusel, sest ei olnud sõiduteed, mida mööda sõita oleks võinud. Oli ainult kergelt aimatav jalgtee. Läksin mööda seda majani ja eeldasin, et tegemist peaks olema õige majaga, sest pool maja katust oli sisse varisenud - nii nagu ta mulle räägitud oli.

Lähenedes majale ei saa ma öelda, et pilt ilus oleks olnud.

Kogu maja ümbrus oli põhimõtteliselt üks suur niitmata heinamaa. Ainukesed kohad, kus kasvav rohi teravat lõikeriista näinud oli, oligi kõnnitee.

Lähemale jõudes ei läinud pilt teps mitte ilusamaks. Üks pool maja katusest oli sisse varisenud. Teine pool püsib hetkel veel püsti, aga... Katusel ilutsev korsten seisab koos vist ainult ausõna tõttu, majale paigaldatud eterniit oli 4-5 kohast alla vajanud ja pilliroos oli kasvavate taimede näol tekkinud juba uus elu. Harja- ja korstnaplekk ei kannata üldse mingit kriitikat.

Koputasin uksele, see oli lukus.
Trepil seisis pappkarp koos oksaraagudega.
Kobistasin natuke kõvemini ja uksele ilmus seesama Vanainimene.
Selgitasin talle, et mind jäi tema eilne jutt kripeldama ja tulin olukorda vaatama.
Nii ta siis näitas mulle oma maja väljastpoolt ja selgitas juurde seda, mida selgitada oli.

Mul tekkis saadud info põhjal sadamiljon küsimust! Alustades sellest, et kui maja katus on aastaid juba sellises olukorras olnud, kas keegi üldse on huvi tundnud, kuidas ta seal elab...

Lisaks katuseloole, sain teada, et tal ei ole talveks isegi küttepuid. Kütteperiood oli juba käimas...
Seesama papist karp koos oksaraagudega olidki tema "puud", millega ta elamist "soojaks" kütab!

Üllatuseks oli see, et põllumees, kes tema maadelt heina niidab, ei ole talle juba viimased neli aastad kopikatki rendiraha maksnud!

Kõige hullemini lõi mind pahviks see, kui sain teada, et Vanainimene elab kuust kuusse pensioniga, mille suurus on 175,94 eurot!!!

Selle 175,94 euro eest peab ta ostma kõik, mis eluks vajalik. Kuidas ta seda teeb??! Mis valemiga?

Ma usun, et me vestlesime sel päeval oma paar-kolm tundi. Mida rohkem ma kuulasin, seda haledamaks mu enda olukord muutus, sest ma ei suutnud aru saada, et kuidas see võimalik on, et üks Vanainimene sedasi elab.

Põhimõtteliselt sai mulle sekundiga selgeks, et sedasi see olukord jätkuda ei saa ja lubasin talle, et võtan midagi ette.

Esmases järjekorras lubasin talle organiseerida küttepuud ja teisena saada põllumehelt kätte rahad, mis tal rendi näol saamata on jäänud.

Paari-kolme päeva jooksul oli toodi esimesed küttepuud ja paari-kolme nädalaga oli kogu talvepuud juba suure tee ääres ootamas. Maja lähedale neid viia ei olnud võimalik, sest teed ju pole!

Põllumehega sai samuti põhimõtteliselt kohe ühendust võetud. Saime kokku ja arutasime asja. Kui küsisin temalt, et miks ta ei ole viimastel aastatel põllu kasutamise eest enam renti maksnud, siis sain eriti kummaliseks vastuseks selle, et maaomanikuga on keeruline suhelda.
Mis mõttes nagu?
Mis puutub siia see, kui keeruline on inimesega suhtlemine?!
Kui sa kasutad tema maad, siis maksa talle nagu kõikidele teistele maaomanikele ja asi on korras!
Et kui inimesega on "keeruline" suhelda, siis ei peagi midagi maksma?

Summa osas tahtis ta ka odavamalt läbi saada, pakkudes oluliselt väiksemat rahanumbrit, kui reaalselt makstakse. Kuna mul omal on ka juhtumisi põllumaad, siis teadsin, mis see keskmine hind tegelikult on. Küsisin siit-sealt veel infot juurde ja  esitasin lõpuks omapoolse õiglase numbri - saime käed löödud ja mõned päevad hiljem oli raha Vanainimese kontole üle kantud.

Kolmandaks suuremaks mureks oli korsten, mis seisab püsti ilmselt ausõna peal. Tutvusringkonnas on mul päris mitu pottseppa ja seega ei olnud laduja leidmine keeruline. Kiirelt sai kohale toodud vajalikud kivid-segud, aga kuna ilmad ladumist ei soosinud (vihm vihma otsa), siis jäi ladumisprojekt pooleli - tuleb oodata. Õnneks on pööningu osas korsten ilus ja tugev - ohtlik see ei ole.

Katusepoolel, mis veel püsti on, olid osad eterniidid oma kohtadelt ära vajunud ja Tarmo pani need plaadid oma kohale tagasi, et natukenegi olukorda paremaks muuta. Katuseharjaplekk on muidugi kauge minevik ja seda ei õnnestunud tagasi panna, sest iga samm, mis eterniidil astutud sai, tähendas plaadi purunemist. Kohati ongi seal 3-4 plaati üksteise all.

Kui esimesel kohtumisel, mil maja juurde läksin, oli Vanainimese koduuks kiivalt kinni ja ma majja sisse ei pääsenud, siis juba teisel kohtumisel istusin ma köögilaua taga ja kuulasin tema muresid. Ühel õhtul istusime nii, et ma lihtsalt aimasin õhtuhämaruses tema siluetti. Näha ei olnud ammu enam midagi. Lampi ka ei saanud põlema panna, sest seda lihtsalt ei olnud. Laes rippus ilma pirnita pirnipesa. Sama olukord oli ka kõrvaltoas. Elektrisüsteem on aastast 1965 ja igakord, kui Vanainimene magama läheb, lülitab ta põlenguhirmust korgid välja.

Kui meie puhul on elementaarne, et paneme pimenedes lambi põlema, siis tema sai oma vähest valgust küünlast! Ilma naljata! Alguses ei saaud ma aru, mida ta mõtles lausega, et valget aega on vähe ja ta ei saa väga pikalt lehte lugeda. Nüüd sain aru küll!

Mõni aeg hiljem läksime sinna koos elektrikuga, kes olukorra üle vaatas ja asjad toimima pani. Viisime ka lühtri ja paar lampi. Põhimõtteliselt – saagu valgus! :)

Kuna külm oli tulekul ja kütmiseperiood juba käimas, siis huvitas mind ka küttekehade olukord. Need olid iseenesest terved (mis on vägagi positiivne!), aga tahmatopsid ja -luugid olid täielikult läbi roostetanud ja kõikides olid suured augud sees! Igal viimasel kui ühel! Pole ime, et pliidil tõmmet polnud ja soemüür soojaks ei läinud! Pliidiuks oli ka oma aja ära elanud. 
Kutsusime korstnapühkija, kes lõõrid ära puhastas, Tarmo vahetas välja kõik tahmatopsid/luugid ning pani uue pliidiukse. Kumbagi tuppa sai pandud suitsuandur ja seega võis kütmise küsimuse lukku panna.

Tubade põrandates on suured augud, osad vajumisest, osad rottide puretud. Pole vist seina, kus poleks kilukarbi plekist ketast...

Puidust aknad on tihendatud kile, riide või ajalehega, et soojakadu väiksem oleks...

Ükski uks ilma ajalehest tihendita kinni ei seisnud...

Ühe toa laes „ilutsevad” kaks niisket laiku, mis tähendab seda, et pööningult tuleb vett läbi ja see tähendab omakorda seda, et katus, mis hetkel veel püsti seisab, laseb läbi. Pole ka ime – harjaplekki ju pole.

Käies pööningul saigi selgeks, et püsti seisev katusepool vajab lähiajal kindlasti doktorikätt, sest üks sarikapalk, üks vahetala ja katuse otsanurk on kas päris mäda või pool-mäda. Ühesõnaga ei midagi roosilist. Ei julgegi ennustada, kui kaua see katus sellises olukorras veel vastu peaks.

Kempsu ja õue olukorda ka kiita ei saa, sest kemps on kohe-kohe pikali kukkumas ja hoovis lokkab rinnuni heinamaa.

Kui asja lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et maja seinad on küll püsti ja küttekolded iseenesest terved, aga kõik muu on nutune.

Mida aeg edasi, seda rohkem me seal käima hakkasime. Küll üksi, küll Johannaga. Kui tekkis mingi küsimus, kus mehe kätt vaja oli, siis koos Tarmoga. Kui juhtuski nii, et mõnel korral tuli ca nädalane paus sisse, kus ma sinna ei läinud, siis oli Vanainimene juba mures, et miks me juba ei tule. Ja kui me pausi järel jälle läksime, siis oli kohe näha, et inimene oli õnnelik.
Pole ka ime, sest inimene on ca 20 aastat täiesti üksinda elanud. Mitte kedagi tal ei ole!

Päris julm olukord tegelikult – esiteks sul ei ole mitte kedagi ja sa elad ihuüksinda majas, kus valitseb sisuliselt pimedus ning muutub iga aastaga ainult hullemaks.

Vähe sellest, et maja olukord nutune on, puudusid inimesel täiesti elementaarsed asjad, alustades teravast juurviljanoast või taskulambist ja lõpetades kiirkeedukannu, külmkapi või pesumasinaga. Pole vettki, mis pesumasinast me üldse räägime. Ühesõnaga puudus oli pea kõigest.

Pole ka ime, sest 175,94 euroga ei olegi võimalik mitte midagi lubada. Endiselt imestan kuidas sellise summaga võimalik elada on!?

Mingil ajal rääkis Vanainimene, et varasemalt saagis ta ise ka küttepuid, aga viimati sai ta seda teha kolm aastat tagasi, sest saag kulus nüriks ja sellega polnud võimalik enam saagida. See oli kolm aastat tagasi!

Ma ei mõelnud pikalt, juba järgmisel päeval viisin talle ühe korraliku ja kvaliteetse sae. Kui inimene tahab ennast liigutada, siis tuleb selleks võimalus anda. Ma ütleks, et kehaliselt on ta väga aktiivne ja üldisest pildis on tema füüsis igati ok – toimetab aiamaad, saeb puid, niidab vikatiga nii palju, kui niita kannatab jne.

Kui me oleme näinud, et Vanainimesel midagi puudu on ja me oleme selle asja talle viinud, siis paha lugu on see, et ta tahab asjad ise kinni maksta. See ei sobi jälle meile, sest kui inimese kuu sissetulek on nii nadi nagu see parasjagu on, siis tal lihtsalt ei ole võimalik neid asju omale lubada ja seetõttu pole ta neid ka ju ostnud.
Meie eesmärk on ikka see, et inimesel oleksid hädapärased asjad olemas ja ta saaks oma igapäevaseid toimetusi toimetada, mitte iga hinna eest kulutatud eurod tagasi saada.

Et Vanainimesel võlgnevuse tunnet mitte tekitada, olime kavalad ja otsustasime kõik vajaliku talle jõulukingiks viia.

Need olid, muide, tema esimesed jõulud, üle 20 aasta, kui keegi temaga jõululauas istus. Võtsime soojad toidud kodunt kaasa ja istusime jõululaupäeval mõned tunnid ka tema juures.

Tema rõõmu ja tänutunned ei oska siinkohal kirjeldada. Polegi vaja.

Õhtul käisime kahekesi koos surnuaial - mina oma vanaema, tema enda ema haual. Tavaliselt on ta surnuaial käinud ainult päevasel ajal ehk nii, kuidas bussid liiguvad, aga mina tahtsin talle näidata seda ilu, mis jõululaupäeva õhtul surnuaial tegelikult on. Sel õhtul oli nii suurepärane ilm ka. Oli ilus.

Peale surnuaeda, kui ta tagasi koju olin viinud ja ise jõuluvana tulekuks ema juurde sättisin, siis kallistas ta mind pikalt ja tugevasti. Nii teeb ta alati, kui teda millegagi abistanud oleme. On näha, et inimene on iga abi eest ääretult tänulik, ta tahab kallistada, suhelda...ta tahab, et tal oleks keegi.

Nüüd hakkan ma vaikselt poindini jõudma, miks ma seda sissekannet üldse kirjutan.

Mõni aeg tagasi kuulsin ma nö küla pealt tulnud vahvat kokkuvõtet enda toimetamise kohta - "Virge käib nillimas!"

Arvata võib, et esialgu tõusis mu vererõhk 539803890 peale, aga enam mitte. Kui inimene tahab sellist asja mingil põhjusel rääkida, no andku siis minna.

Ainus, millest ma aru ei saa ja tahaks temalt küsida on see, et  mida ma õigupoolest "nillimas" käin?
Kas Vanainimese 175,94 eurot?
Lagunenud maja?
Mõnda hektarit põllumaad (mille väärtus ei ole isegi nii suur, et saaks majale katuse peale)?
Mida nendest?

Panen siia ka mõned pildid, et oleks üheselt mõistetav mille "nillimisest" ilmselt jutt käib. Fotod räägivad rohkem, kui minu kirja 9234824828303 sõna:


"Tee" talu juurde, mida ei ole olemas

Pool pikali, pool püsti

Maja ümbrus, mis pole kunagi muruniidukit näinud 

Lapitud katus

Tõstmist vajav maja nurk

Katuse nurk pööningult


See koht, kus ka kuningad jala käivad - veidi viltu või nii

 elekter aastast 1965 ja "soojustatud" aknad

sõelaks kulunud tahmaluugid

elutoa lagi toa keskel

elutoa lagi teisest otsast



Vanainimese kogutud "küttepuud"

Kui keegi peale nende fotode vaatamist veel leiab, et see Vanainimene, kes on 20 aastat täiesti üksinda elanud (nendest 11 viimast aastat allakukkunud katusega!) väärib hoolitsemist ja paremaid elutingimusi, siis oleme me ilmselt õigel teel.

Kas selle Vanainimese saatus peaks tõesti olema see, et hiljemalt kolme-nelja aasta pärast kukub sisse ka teine katusepool ja ta viiakse kuhugi hooldekodusse, kus ta 2-3 kuu pärast hääbub ning teadagi mis siis juhtub...

Ei!

Mina leian, et see ei ole õige!

Sellel Vanainimesel on töötavad käed-jalad, toimiv mõistus (ma ütleks isegi terava mõistusega, sest on fenomenaalne, mis moodi ta mäletab numbreid ja kuupäevasid!), pealehakkamine ja tahtmine elada oma kodus, mille on ehitanud tema vanaisa ja kus ta kogu oma elu elanud on.

Tal ei ole lihtsalt rahalisi võimalusi, et oma kodu päästa.

Üks asi on tema kodu päästmine, teine asi on üleüldine suhtumine sellesse Vanainimesse. Ma kujutan ette, et inimene, kes on nii pikalt üksi elanud ja kellel pole mitte kedagi, võib elada sellise tundega, et teda ei olegi mitte kellelegi vaja, tema olemasolu ei pea keegi vajalikuks.

See on kurb.

Mida rohkem ma temaga suhelnud olen, seda rohkem ma tahan tema heaks teha, et näidata, mis maailmal tegelikult pakkuda on. Ta on nii paljust ilma jäänud...

Siia kõlbab väga hästi ütlus, et üks ei suuda aidata kõiki, aga igaüks saab aidata kedagi.

Lubasin Vanainimesele, et leian kusagilt rahalise finantsi, et majale uus katus peale saada. Juba sel aastal näeb ta oma maja ümber ka ilusat hoovi, kuhu tuleb sõidutee, mida ei ole mitte kunagi olnud ja välja vahetame elektrisüsteemi, et iga õhtu ei oleks põlemishirmu tõttu vaja korke välja lülitada. Kindlasti istutame kuhugi elupuid, mis talle Abbil silma on jäänud ja mis talle nii väga meeldivad!

Kogu selle loo juures tõi mulle reaalselt pisara silma juhus, mis jaanuarikuu alguses juhtus. Juba vana aasta lõpus lõi Vanainimesele puusa mingi imelik valu, mis päev päevalt tema kõndimist segama hakkas. Kõndimiseks vajas ta tuge ja edasiliikumine võttis aega. Nädal hiljem oli valu aga nii suur, et käimine oli põhimõtteliselt ära lõigatud. Läksin temaga kiirabisse. Ootasime seal ukse taga neli tundi. Kui lõpuks palatisse saime, oli kulunud veel kaks tundi. Sealsamas haiglapalatis küsis ta mu käest lause, mis ei lähe mul ilmselt pikka aega meelest ära:„ Sul on juba kolm last, kas sa võtaksid neljanda juurde?”

See kurb. Samas tunnustav, et Vanainimene sellist asja minult üldse küsis.

Haiglas oli ta kolm nädalat ja käisin iga jumala päev teda vaatamas. Mitte sellepärast nagu mul poleks midagi muud teha, vaid sellepärast, et ma teadsin kuidas ta minu tulekut tegelikult ootas.

Kui ta haiglast välja sai, siis jõudis ta kodus olla kolm päeva, kui puus jälle valusaks läks. Keha on vana ja see lihtsalt ei talu enam külma ja niiskust, mis seal majas on. Olgugi, et maja oli tegelikult oluliselt soojem, kui varasematel aastatel. Lihtsalt kondid tahavad sooja...

Et asi taas nii hulluks ei läheks nagu aasta alguses, siis polnud muud valikut, kui ta õendushooldusesse viia. Esimesel päeval ei olnud seal väga vigagi, aga edaspidist võiks ma küll täielikuks jamaks pidada. Iga jumala kord, kui ma sinna läksin, siis haises palat kuse- ja sitahaisu (räägime sõnadega nagu asi oli!) järele. See hais oli iga jumala kord nii hull, et minul hakkas peale poolt tundi pea juba valutama. Veel vähem viitsisin ma mõelda selle peale, et peaksin samas palatis sööma! Haisu põhjuseks oli teised palatikaaslased - kes lasi konkreetselt põrandale, kes loopis oma täis mähkmeid jalast ära, kes tegi paksemat...
Hooldajate suhtumine oli 100% teistsugune, kui korrus allpool (ehk aktiivravis, kus Vanainimene varasemad kolm nädalat oli).
Teise ja kolmanda korruse hooldajad saavad täpselt sama suurt palka, aga suhtumine oli kardinaalselt teine - ütleks suisa üleolev ja hoolimatu, mida allkorrusel kunagi ei kohanud. Olgugi, et ka seal oli patsiente, keda tuli pissitada ja pesta jne.

Esimesed päevad hoidsin oma suu kinni, arvates, et äkki tõesti on kiire ja ei jõuta jne, aga kui ühel päeval seisis see uriini täis pott juba mitu tundi (olgugi, et Vanainimene oli öelnud, et potti on häda tehtud), siis läksin ja ütlesin küll. Sain põhimõtteliselt sellise vastuse, et tule tee ise seda tööd ja vaata, kuidas on!
No vabandage väga, sina oled selle töö ju omale ise valinud, seega pead ikka sina oma tööd tegema (ja oma suhtumist muutma).
Tunnistan, et mina ei suudaks sellist tööd teha, kohe kindlasti mitte.
See on fakt, et sellise töö eest makstakse väga närust palka!

Põhimõtteliselt sai mulle selgeks, et olukord ei muutu ja need asjad käivadki lihtsalt nii. Kurb olukord kõikidele vanadele inimestele, kes kunagi mingitel põhjustel samasse olukorda sattuma peaksid.

Vanainimesele öeldi ka, et õendushooldus ei ole tema jaoks, sest ta ei vaja hooldust - ta ju liigub ise ringi, käib vetsus, peseb, sööb-joob.
Õigesti öeldi, ta tõesti ei vaja hooldust, ta vajab lihtsalt sooja ruumi kus elada ja süüa.
Leidsin ka, et see ei ole tema jaoks, liiati, kui ühe päeva maksumus on 10,16 €
Ta ei saa nii palju pensionigi, et kogu kuu eest maksta, sest 175,94 eurost ei pigista mitte kuidagi 304,80 euri välja!

Praeguseks on olukord selline, et tegin kontoris natuke muudatusi ja tal on oma koht seal olemas. On soe, saab telekat vaadata, lehti lugeda, kolm korda päevas süüa ka ;)

See puhke- ja kööginurk on mul muidu kontoris veel lõpuni tegemata, sest korteri remont on kõik raha ära söönud, aga diivan oli olemas ja üks lastetoa komplekt ootas ka seal oma aega - seega on kõik vajalik olemas. Teleka vaatamiseks vedasime ühe väiksemat sorti diivani ka juurde, et tal  mugavam telekat vaadata oleks. Tavalise kontoritooli peal oleks veits niru olnud või nii.
Vanainimene saabki nii kaua kontoris konte soojendada, kui ilmad juba sellised on, et tagasi koju saab minna.
Eks me mõtleme selle maja osas midagi välja, et ta järgmisel aastal ikka omas kodus olla saaks ;)

Tahaks sellele arvamusliidrile, kes mind „nillijaks” nimetas, öelda, et  mine vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sa oleksid valmis võtma täpselt samasuguse vastutuse ja hoolitsuse, mida meie hetkel võtnud oleme. Kas sa oleksid käitunud samamoodi?

Kui jah, siis tahaks küsida, kus sa kõik need aastad olnud oled?! Miks sa ei ole seda Vanainimest siis aidanud?

Kui ei, siis vaata veel kord peeglisse ja küsi endalt, kas sa oled rõõmus selle kitsarinnalise inimese üle, kes sulle sealt vastu vaatab?

Loodetavasti on sinul olemas mõni lähedane inimene, kes vanaduses sinu eest hoolitseb ja sa ei pea sama trööstitut elu elama nagu elas seesama Vanainimene!

NB! Kui ühel heal päeval tekib tõesti midagi, mis „nillimist” väärt on, siis ma võin 200% kindlusega väita, et see saab olema tänu meie tööle ja meie rahalistele kulutustele, aga ära muretse – sinul seda „nillida” ei õnnestu! :):)

Kui minu käitumine ongi "nillimine", siis ma sooviks, et igal Vanainimesel oleks samasugune "nillija", sest siis võib olla kindel, et Vanainimese eest on päriselt hoolitsetud. Kõik ei ole liishaaveldajad, mõningatel on siiski veel südametunnistus!

Kokkuvõttes võin ma öelda, et laias laastus ei lähe selle Arvamusliidri väljaöeldu mulle korda ja ma toimetan edasi täpselt nii nagu ma ise heaks arvan, sest ma tean, mida ma teen.

Ainus asi, mis mind tõsiselt häirib, on see, et ma varem Vanainimest ei peatanud, kui ta Abbilt mööda kõndis ja me kõik need aastad teineteist teretasime. Ma oleks võinud juba siis tee peale minna ja küsida, kuidas tal läheb – oleks inimene ammuilma parematesse tingimustesse saanud!

See on asi, mida ma paraku muuta ei saa, seega tuleb sellega leppida ja nüüd muuta neid asju, mida mul on võimalik muuta.

Ütleme nii, et sellest Vanainimesest on saanud ka minu uus inspiratsioon – ma ei ole veel raamatu kirjutamise mõtet maha matnud.

15 kommentaari:

  1. Tubli tüdruk!

    Olen muidu üsna kindel, et see Arvamusliider tegelikult nillis ise või siis keegi tema lähikonnast. Kas seda kohta või kuskil mujal. Niisama ei tule inimene sellise asja peale, et aitajat petturluses süüdistab. Selleks peab seestpoolt juba mäda ja must olema. Tegu pole ju tõesti mõisasüdamega, mille puhul võiks rabamiseks minna.

    Tendents kisub vägisi sinnakanti, et kui Jõulutunnelisse annetad, siis on missioon täidetud, aga kui reaalselt aitad, siis oled häiriv faktor. Abisaaja on ainsana rahul, teised otsivad tagamõtet. Südameheadus pole hinnas. Kahjuks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegu ei ole tõesti mõisasüdamega :):)

      Kustuta
  2. Olete väga,väga tubli!!!laske julgelt edasi jõudu ja jaksu teile selleks!

    VastaKustuta
  3. Vastused
    1. Tead, ma ei teagi... Kui Sa mulle hunniku puitu, plekki ja kive organiseeriksid, siis selleks oleks abi küll ja rohkemgi :):)

      Sellist konkreetset abi ei ole hetkel nagu vaja, sest Vanainimene on paigas - tuba on soe ja kõht on täis.

      Kui sellel aastal vundamendi korda saaks, katuse vahetatud ja need seinad soojustatud, kus tal toad on, siis see oleks megagigahüppersupper.
      Nende jaoks ongi vaja puitu, plekki ja kive ;)

      Millises mahus - see selgub siis, kui miskit liikuma hakkab.

      Esimsese asjana tuleb muidugi tee ehitada, et edaspidi kõike muud üldse teha saaks :)

      Tööd on, aga ei midagi ületamatut ;)

      Kustuta
  4. Pisarateni liigutav lugu.

    Sa oled suure südamega inimene!

    Aga kadedatele ja kritiseerijatele- karma is a b****!! Häbi peaks olema, vastik mõelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, olen sama meelt - karma is a b...h!! :)

      Kustuta
  5. Mida need targad ütlevadki... Hinda inimest tema tegude, mitte sõnade järgi ;)

    Nii tore, et sa oled ja teed ja hoolid :)

    VastaKustuta
  6. Vau, Virge, sa oled ikka väga tubli. Väga vähesed peataks üldse auto kinni, kõigest muust rääkimata.

    VastaKustuta
  7. Väga kurb. Usun, et kahjuks selliseid unustatud vanainimesi veel mujalgi Eestis. Kas valla sotsiaaltöötaja ei saa midagi teha? Ühekordne toetus vms. Teile suur kiitus!

    VastaKustuta
  8. See on nii ilus, mida sa teinud oled ja teed! Jõudu! :)

    VastaKustuta
  9. Huhh, see jutt liigutas ja kohe väga. Suure Südamega Nained oled! Aitäh!

    VastaKustuta
  10. Tead, väikse küla asi. Sinust "targemaid" on alati ja ükskõik mida sa teed või ei tee, siis keegi arvab ikka, et sa eksid. Mina arvan, et Sul on süda õiges kohas ja kui kõik oleksid Sinu sarnased, oleks maailm kohe palju parem paik. Sina aja oma asja edasi, väga tubli oled!

    VastaKustuta