Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 27. juuli 2019

Bulgaariast tagasisõit ja luhta läinud Viljandi Folk


Oma Bulgaaria tagasisõituga alustasime esmaspäeva hommikul kell 9:00
Sel korral ei tulnud me tagasi mitte läbi Rumeenia, vaid Serbia. Peale 3-4 sõidutundi näitas termomeeter 37 soojakraadi! Sõidupauside ajal ei tahtnudki autost üldse välja ronida, sest selle lämbuse käes oli täitsa raske olla. 
Piiril mingeid küsimusi ei tekkinud. Noh, Serbia ei ole ju Euroopa Liidus ja oli alust arvata, et äkki tuleb mingi teema või midagi. Ei tulnud, kõik läks sujuvalt. Noh, peale selle, et telefoni tuli piiks-piiks teatega interneti kasutamise kohta, kui juhtumisi Serbias seda tegema peaksin. Ja kohe tuli järgmine teade, et hakkasingi juba kasutama ja seega maksan 9 eurot päevatasu. Ise ma küll aru ei saanud, et netti kasutasin, aga ju mul oli siis kusagil midagi peal ja seda eelkõige blogi pärast. Ühesõnga see eelmine blogipostitus läks mulle 9 eurtsi maksma :)

Pean siin ühe vahemärkuse tegema. Meil, Eestis, on bensukad ikka väga heal tasemel. Eestis saab pea igast bensukast midagi sooja hamba alla. Küll burksi ja hotdogi, aga ikkagi on soe. Meie marsruudil olevates riikides sellist luksust polnud, sest enamikes kohtades pidime võileibadega leppima - burkse ja hotdoge lihtsat ei olnud! Meie jaoks oli see täitsa üllatav.

Raamatu lugemisega ei pidanud ka väga pead murdma, sest laadisin alla Elisa raamatu. Jõudsin läbi lugeda Petter Northugi loo, Tammsaare „Elu ja armastusega“ jäin poolele maale, aga nüüd loen seda nö päris raamatuna edasi. Pooleli ei taha jätta, sest siis jälle jääbki ;)
Ma pole varem telefoniga raamatuid lugenud, sest eelistan neid paberkujul, aga reisil olles (ja eriti pimedal ajal) on e-raamat väga mugav. Nii et julgen soovitada!

Sõidu juurde tagasi :)
Esimese päeva õhtuks jõudsime Slovakkiasse, kus me kella 22:30 ajal öömaja hakkasime otsima. Otsisime, mis me otsisime, aga lõpptulemus oli see, et kell 3 öösel parkisime oma telgid ühe bensuka muruplatsile ja veetsime oma öö seal kuidagi ära. See Slovakkia on ikka ulmeline riik küll. Hotellid-motellid-hostelid on lahti 07:00-22:00 vahelisel ajal. Tuleb välja, et nii päriselt oligi, sest ükskõik, millise öömaja juures peatusime, olid need kottpimedad! Ja uksed loomulikult lukus! Samuti ei vastatud telefonidele! Siis said taaskord aru, kui hea on ikka Eestis - mine ükskõik mis kell, öömaja saad ikka!

Hotellis :)

Veetsime oma öö niisiis telkides, mis olid hädajuhuks kaasa võetud. Õnneks polnud nende püsti panemisel suurt tüli – sups vardad sisse ja täispuhutav madrats voodiks. Madratsid puhus ka siis ikka aparaat täis, mitte ei pidanud oma kopsumahtu raiskama hakkama. Kell 3 saime silma looja lastud, kella 5 ajal keerasin külge ja tundsin, et küljealune on kuidagi liiga kõva. Madrats oli pooltühjaks läinud. Kell 7 polnud madratsiõhust enam haisugi ja magasimegi juba kõval pinnal. Telk oli küll murul, aga midagi pehmet seal polnud. Ühesõnaga kerge ekstreemsus, aga sai magatud küll :)
Kell 8.30 olime triksis-traksis ja taas valmis edasi liikuma.
Terve päev möödus autos ja osa ööst ka, sest kolmapäeva varahommikul kell 3:30 võisime bussil käsipiduri peale tõmmata, sest olime jõudnud koju!!
Ei mingit kompsude vedamist, koduuks lukust lahti, uks uuesti lukku, magamistuppa, voodisse ja magama! Uinumiseks ei kulunud mitte minuteid, vaid sekundid. Nips ja mina magasin. Ilmselt ka Karolin.

Eeldasin, et magan vähemalt 11-12-ni, aga reaalsus oli see, et hakkasin juba kella 8 ajal nihelema ja 8:30 olin voodist ka väljas ja vedasin bussist juba kompse üles.
Kokku pakkimine oli tüütu, lahti pakkimine oli tüütu. Ühesõnaga pakkimine on üks tüütu tegevus!

Külakostiks ja muidu nosimiseks

Janelile

Johannale

Minu tilu-lilu

Päeva peale tuli korra selline tohm olek ja viskasingi 15-16 ajal pikali. Tukkusin ca 30 mintsa, siis oli aeg voodist välja ronida, sest Janeli-Johanna tahtsid ujuma minna. Nüüd on ju meil ka suvi ja tuleb ikkagi seda rannailma arukalt kasutada :):):)

Kolmapäev oli niisiis selline lihtsalt kulgemise ja puhkusest taastumise päev :)

Kuna ilmad on ilusad ja Viljandis folgiaeg, siis mõtlesin, et lähen käin ka seal ära. Pole kunagi käinud! Sada aastat juba luban Viljandis elavale vennale külla ka minna, ühesõnaga – püüdsin kaks kärbest ühe hoobiga. 
Johanna oli ainuke, kes viitsis minuga kaasa loksuda ja nii me siis kahekesi läksime.

Jõudsime ilma probleemideta kohale. Saabumise ajal oli ilm veel piisavalt ilus ja soe, et saime ühes mõnusas jões ujumas käia. Pean ütlema, et see jõevesi oli üllatvalt soe.

Enne folgile minemist käisime Oiu pitsas. Pitsa valmistatakse iseenesest viie minutiga, aga kuna meie tellimus jäi kuidagi kahesilma vahele, siis läks ooteaeg väga pikaks. Samas, kui pitsa kätte saime, ei olnud midagi halba küll öelda. Ilmselt oli see üldse kõige parem pitsa, mis ma söönud olen. Väga, väga maitsev oli. Soovitan minna ja süüa ;)




Labürindi-tüdruk

Täna oli siis meie folgipäev. Ilm taas ilus, rahvas sumises ja kulges omas mullis. Nii ka meie. Olime folgialal ja jalutasime niisama laadaplatsil. Ühel hetkel Johanna küsib, et emme, kus su teine käevõru on. Vaatan oma kätt ja näen, et Pandora võru on kadunud. Südames ja hinges käis selline judin läbi, mida ei oska kirjeldadagi! Vaatasin enda ümber – ei midagi! Vaatasin natuke kaugemalt – ei midgi! Läksime ruttu batuudi juurde, kus ma maas istusin ja Johannat ootasin, kui too hüppas – ei midagi!Tundsin, kuidas keha higiga kattus ja silmi tulid pisarad - sain aru, et ega ma seda enam üles ei leia. Niiiiii kahju oli!! 
Hinges oli ikkagi mingi imepisike lootus, et äkki... Käisin läbi need alad, kus me pikemalt peatunud olime – ei midagi!
Eks see leidmise tõenäosus oligi väike, sest käevõru koos oma helmestega oli ikkagi üsna silmatorkav ja kindlasti see kaua maas vedeleda ei saanud.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas ta üldse käe küljest ära sai tulla. See on ju nii kõvasti kinni. On tugevaid küüsi vaja, et see üldse lahti saada. Kuhugi kinnijäämist või kellegagi kokkupuudet ka ei olnud. Puruks ta samuti minna ei saanud, sest on piisavalt tugev.
Oleks eeldanud, et enne kaob see siniste kividega käevõru ära, kui Pandora!
Minu jaoks on see käe pealt „haihtumine“ praegu täielik müstika!
Mäletan, et folgi alal imetlesin võru küljes veel kilpkonna helmest. Käisin seda helmest spetsiaalselt veel eraldi juurde otsimas/ostmas, kui tee pealt selle elusa pisikese kilpkonna olin leidnud...
Üldiselt ma ei vaimustu väga igasugusest tilu-lilust ja see käevõru koos oma helmestega oli jõudnud mu käe peal olla kõigest nädal aega, aga see meeldis mulle tõesti niiiiiiiiiiiiii väga ja mul on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII kahju, et see ära kadus ja selle kadumine võtab päris korralikult löristama! :(:(

Jätsin teate folgi kadunud asjade telki (+ vend pidi koha peal kätt pulsil hoidma), lisasin Viljandi gruppi kuulutuse ja kirjutasin appikarje ka oma FB seinal.
Mine tea – äkki mingi ime läbi leiab see kee tee taas minuni.

Peale seda, kui oma käevõrust ilma olin jäänud, kadus mul igasugune folgitamise tuju. No mida sa folgitad seal oma märgade silmadega!? Pakkisime end autosse ja sõitsime koju tagasi.
Tee peal ka Johanna küsis, et kas olen ikka veel kurb ja hoidis käest kinni....
Lapsest nii armas :)

Koju jõudes oli tuju korralikult nullis. Panin trenniriided selga, lootuses, et äkki jooksmine viib mõtted mujale, lisaks on nagunii trenni ka vaja ju teha...
Tegin 15-20 jooksusammu ja sain aru, et ei tule sellest jooksmisest ka midagi välja.

Saan aru, et tegemist on kõigest asjaga, aga kui millelgi on ikkagi emotsioon sees, siis ta ei ole KÕIGEST asi... ah, eks ma natuke aega löristan selle kaotuse kurvastusest, aga elu läheb edasi.

Kõik asjad juhtuvad mingi põhjusega, eksole!
Eks see siis millalgi/kunagi selgub, mis oli selle ehte kadumise põhjuseks! Ja veel sellisel ulmelisel moel!!

Minu kadunud võru... :(

NB! Nagu sellest päevast veel vähe oli!Koju tagasi jõudes, leidsin oma e-maililt trahviteate. Sain Viljandisse sõitmise ajal 9 eurtsi trahvi, sest sõitsin 3 km tunnis kiiremini!! Viimasel ajal juba kolmas trahv! Kõik selliste pisikeste ületamiste eest - 3 km, 5 km ja nüüd jälle 3 km. Ma ei ütleks küll, et ma mingi hull kihutaja oleks, sõidan 90-100 vahel, aga tundub, et peab hakkama 85-90 graafikuga sõitma, sest varsti ei jõua neid trahve enam maksta! 1 km = 3 eurot.
Rahandusministeeriumi konto peaks küll juba punnis olema, sest  kui mina juba pidevalt trahvi saan, siis mis nende teistega veel on, kes minust tee peal nagu postist mööda söidavad!?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar