Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 20. juuni 2018

Proua President, Padar ja Püha Pidu

Alustame kõige pealt uhkustamisega.
Proua President käis eile Haapsalus ja volikogu liikmetel oli võimalus temaga kohtuda.
Saades teada, et Proua President tulemas on, siis korraliku kodanikuna tellisin kiiresti tema ametifoto ja pidasin plaani kuidas ma sellele autogrammi sinna peale saaksin :)
Kui küsimuste voor lõppemas oli, esitasin mina ühe koolilapseliku küsimuse selle kohta, et kas tal tuleb tihti autogramme anda. Sain vastuseks, et tuleb küll. Kui küsisin, et kas täna ka oleks võimalik üks autogramm saada, siis vaastus oli jaatav:

Autogrammi aeg

:)


:)

Kui tihti mul ikka selline võimalus tekib, eksole. Ja küsija suu pihta ju ei lööda :)

Nädalavahetus oli aktiivne, laupäeval oli siis Haapsalu Lossihoovis Padari ja Sal-Salleri õhtu, pühapäeval Tartu laululaval Püha Pidu :):)







Peale seda, kui Sal-Saller paar laulu laulda oli jõudnud, hakkas Johanna undama, et tema tahab koju. Küll ma siis moosisin ja rääkisin, et kuulame ikka mõne laulu veel ja äkki paar Padari laulu ka. Ega ta sellest suurt midagi ei arvanud, aga venitasime ikka nii kaua ära, et Padar lavale jõudis. Peale paari laulu hakkasime ära minema, aga siis avastas ta söögikoha - võtsime süüa ja saime sedasi veel 3-4 laulu ära kuulata :)

Selgeks sai see, et kui ta Padari kontserdil kohe alguses undama hakkas, siis Tartu kontserdi ajal jääb ta tubaseks tegelaseks - koju Marianiga mängima :):) 
Ma lihtsalt ei oleks viitsinud seda lähme-koju-undamist kuulata. 
Liiga ilusad laulud selle jaoks :)
Patriotismi mõttes oleks võinud muidugi kaasa võtta, aga küll jõuab ;)

Kontsert mulle meeldis. Ainukene miinus oli see, e Tõnis Mägi "Koit" jäi laulmata. See on ju ka põhimõtteliselt hümni eest. Ei teagi, miks seda ei lauldud...

Karl Madis - seiravad seierid

Reet Linna - lillelapse tango

Mattiiseni mälestustahvel

Uudo Sepp - tõuse üles ja läheme ära

Volkonski - eeee, laulu nime ei mäleta :)

Kare Kauks - tunnete keel

Riho Sibul - Liivimaa pastoraal

Ines - iseendale

Henri Laks ja Iff - sõprade laul

Lunge ja Elgula - maa tuleb täita lastega

Ott - kuula

Iff, Ott ja Mäks - las jääda ükski mets

Tõnis Mägi - uus laul, hetke olukorrast Eestis

Rahvas

Iff - eestlane olen ja eestlaseks jään

Filmib :)

kogu punt - ei ole üksi ükski maa

Õhtu oli ilus, ilmaga ka vedas, sest oli soe ja tuulevaba.
Ühe asja kallal siiski kiunuks ka. Sellistel üritustel peaks küll putka püsti olema, kust Eesti lippe osta saaks. Lippe müüdi, aga paberist. Need ei kutsunud küll ostma. Oleks kangast lipud olnud, oleks kindlasti ostnud ;)

Pühapäev oli isamaa hõngu täis, aga esmaspäev oli see päev, kus oli vaja maa peale tagasi tulla ja hakata kodu poole sõitma. Üldse ei viitsinud seda 3-tunnist sõitu ette võtta! 
Anjuśka oli samuti juhtumisi Tartus ja kojusõidu asemel läksime hoopis tema seltsi aega veetma. Kes sai basseinis sulistada, kes niisma istuda ja jalga kõigutada ;)

sulistavad

mugivad

Anjuśka tüdrukul oli üks poni-teemaline tunke seljas. Johanna sattus sellest vaimustusse ja ütles, et tema tahab ka samasugust. Kuna ta nii harva midagi tahab, siis hüppasime enne kodusõitu Lõunakeskusest läbi ja ostsime talle ka sarnase kombeka. On mitu päeva sellega ringi jooksnud :)


Mulle nii hirmsasti meeldivad need Lõunakeskuse maalitud seinad:





Punkt.

laupäev, 16. juuni 2018

Esimene jaanituli peetud

Sel aastal hakkas jaanitulede hooaeg varakult.
Esimene:







Janeli kohustuslik pilt :)

Ilm oli ilus, rahvatantsijad keerutasid jalga, sööki-jooki jagus, bänd laulis - ideaalne jaaniõhtu :)



reede, 15. juuni 2018

Müsteerium on lahendatud! ;)

Siblisin täna talu juures. Mõtlesin, et võtan aja korra maha ja lähen imetlen natuke jänesepoegi.
Korjasin ristikut-naati, lõikasin mõned õunapuu vesivõsud ja seadsin sammud jänkside poole.
Kuna meil on nüüd mampsi aed ja papsi aed, siis katsin kõige pealt papsi toidulaua ja läksin siis mampsi  juurde.

Panin toidu maha, istusin ämbrile, võtsin telefoni välja, et hakkan kohe-kohe karvapallidest pilte klõpsima. Istun ja istun ja istun ja istun ja istun ja ikka veel istun, aga ühtegi jänesepoega välja ei tule. Lõpuks tõusin püsti ja vaatasin puuri all. Seal ei olnud mitte ühtegi poega!
Vaatasin puuri - seal ka mitte!
Peale seda olin juba paanikas ja küsisin jäneseemalt, et kus ta lapsed on!?
Raputasin pead, punnitasin silmi ja vaatasin kõik kohad uuesti üle.
No ei ole!
Täielik müstika!
Aia ääred olid kõik kinni, ükski loom sisse ega välja ei saa. Ühtegi auku ka kusagil polnud!
Hellou! Kus pojad on!?
Kangutasin isegi puuri üles (kuradima raske oli!), et vaadata, kas seal all on mingid käigud - ei olnud!

Käisin läbi kõik aias olevad pehmemad, aga kinni aetud, augud. Ise mõtlesin see juures, et mis ma, napakas, nendest aukudest otsin ega jäneseema neid ju maha matnud!?
Natuke kaevasin ka seda suurt auku, mille jäneseseema varakevadel kaevas. Päris mitu nädalat kaevas seda auku, aga ühel päeval oli auk äkki mulda täis aetud. Mina mõtlesin, et Janeli pani kinni, sest kartis, et jänes end aiast välja kaevab, aga ei - tema ei pannud.
Kehitasin õlgu, mõtlesin, et nojah ja  nii see auk jäi.
Nüüd, täna, hakkasin seda auku siis lahti kaevama. Poolenisti kaevasin lahti, aga lõin siis käega, sest mõtlesin, et seal nad küll olla ei saa!
Kerge pisar oli juba silmanurgas. Läksin aiamaale, noppisin lohutuseks paar maasikat ja läksin jänese juurde tagasi, et uuesti üle vaadata, sest see oli ju täielik müsteerium.
Mõtlesin isegi juba seda, et keegi on nad ära varastanud!
Aiale lähenedes ei olnud vaja otsima hakata - juba jooksid paar karvapalli seal ringi. Ja tuli aina juurde. Sealt samast suurest august!Nende mamps kaevas lõpuni selle, mille mina pooleli jätsin!

Nüüd on müsteerium lahendatud ja teame, miks me mõlemal korral nii suured pojad leidnud oleme! Jänes on pojad sinna urgu poeginud ja neid seal hoidnud/kasvatanud nii kaua, kui nad juba parajalt suured on.
Müstika on muidugi see, et kuidas ta need pojad kõik sinna alla auku ajab ja kuidas nad seal õhku saavad, kui auk täitsa kinni on aetud?
Ja kuidas jänesemamps seda mulda nii palju kaevata viitsib?! :D
Sellest ei saa ka aru, miks pojad keset päeva maa all on? Kaitseks?
Vot, õpin siin jäneste hingeelu tundma ;)

Olen juba päris targaks saanud. Eelmiste poegade ajal sain selgeks selle, kuidas ema poegadele ohuolukorda edastab. Nimelt on ta paigal nagu kivikuju, aga peksab tagumise käpaga hästi tugevalt vastu maad ja pojad jooksevadki oma urgu peitu.

Mamma valvab

Kes nosib kuivatatud sepikut, kes nosib piima

Paps lösutab üksinda kõrval aias

Kurikuulus urg

Olgugi, et me anname need pojad nagunii ära, oli kurb tunne, kui ma neid ei leidnud. Tuju läks kohe rõõmsamaks, kui pojad taas "koju olid jõudnud". 
Niitsin oma muru aiamaa juurest ära, noppisin mõned maasikad ja tulin koju tulema.

Eilsest algas jalgpalli MM ja mina istun nüüd rohkem telku ees. Enne, kui tänane maiuspala hakkab (Portugal-Hispaania), käin lastega kohalikul jaanitulel ära. 
Sel korral algavad need pidustused eriti varakult ;)

Polegi päris kuivanud, natuke ikka kasvab ;)

Hakkavad vaikselt tulema ;)

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiii HEA!

Kõik vajalikud talutööd on praeguseks ajaks tehtud ja sel nädalavahetusel rohkem töökindaid kätte ei pane. Nii ma vähemalt üritan ;)
Nädalavahetus on juba paikka pandud, nii et mine tea - äkki isegi õnnestub :)

neljapäev, 14. juuni 2018

Ring sai täis

Ma olen juba 12 aastat seda teha lubanud, aga iga kord olen erinevaid lubadusi kuulnud, kuidas nüüd kõik muutub.
Ma ei oskagi öelda, kui tihti ma seda kuulnud olen. Ilmselgelt liiga tihti.

Kui ma algusaastatel isegi uskusin neid lubadusi, siis viimased aastad olen selle eluga leppinud ainult laste pärast. Aga lapsed kasvavad ühel hetkel suureks ja mis siis saab?
Viimane aeg on asja muuta.

Kui ma seda otsust praegu ei teeks, siis tean juba ette, et see kestaks terve elu. Ja tervet elu ma selliselt küll veeta ei taha. See tähendaks ainult seda, et paari-kolme aasta pärast ei peaks mu närvid enam vastu ja mul sõidaks katus lihtsalt ära. Varsti olen järjekordne depressiivne inimene statistikas, kes sööb peotäite kauppa tablette, et elu natukenegi ilusam tunduks. Milleks seda vaja on? Kellele seda vaja on? Mulle küll mitte!

Kaheteist aastaga on pilt selgeks saanud ja tuleb edasi liikuda.

Keegi ei ole selles loos halb ja paha, lihtsalt inimestel on erinevad prioriteedid ja arusaamad. Meil need kahjuks ei ühti. Juba ammu enam mitte.
Minu elu jaoks on tema elus lihtsalt liiga palju alkoholi ja see on see, mis meie elu kohe alguses lõhkuma hakkas. Nüüd on see elu lõplikult purunenud - põhjusel, mis on tuhanded teised pered lõhki kiskunud.  Kes julgeb seda tunnistada, kes mitte. Kes viitsib seda taluda, see viitsib. Mina ei viitsi.

Nüüd tunnen, et ma enam ei jaksa, ei viitsi, ei taha - ring on täis saanud!

Kui ma oleks 2012 aastal (kui see esimene suurem pauk ära käis ) või  2014 aastal  (kui Soomes lapsed põhimõtteliselt päeva pealt kokku pakkisin ja Eestisse tagasi tulin) endale kindlaks jäänud, siis ma ei kirjutaks sellest praegu.
Kolm pidavat kohtu seadus olema.

Tundub, et praegu on üldse kerge korrektuuride tegemise ja selekteerimise aeg.

Olen oma naabritega nende koerte pärast juba aastaid vägikaigast vedanud. Kui varasemalt käidi ja pasandati meie taluhoov kogu aeg täis, siis viimased aastad tallutakse IGA JUMALA kevad mu aiamaa ära. Kaks suurt monstrumit (kaukaaslased või midagi sellist) käivad mu tiigis ennast jahutamas, tulevad sealt välja ja marsivad üle peenarde. Olen naabritele seda rääkinud. Kuulatakse, aga ette midagi ei võeta.
Eelmisel aastal ründasid keset lapse sünnipäeva needsamad monstrumid mu jäneseid. Õnneks oli aed ees! Kahe käpaga hüpatigi aiale ja üritati jäneseid kätte saada - haukkusid ja lõrisesid. Päris tore ikka küll - ei saa oma hoovis isegi lapse sünnipäeva pidada, ilma et naabri koerad hoovi jookseks! Peale sellist juhtumit viskas ikka korralikult vindi pealt ära. Ütlesin naabrimehele, mis ma asjast arvan. Kuulas ära, aga ega midagi ju sellest muutunud - koerad jooksid endiselt sedasi ringi!
Sel kevadel pures üks nendest monstrumitest näiteks mu õe väikest koera! Arvate, et midagi muutus?! Tutkiti! Koerad jooksid endiselt ringi! Täpsustan siinjuures ka selle ära, et pererahvas armastab miski pärast väita, et koer kaitses oma territooriumi ja seetõttu ründaski teist koera. Vabandust väga, aga üldkasutatav tee nüüd küll kellegi OMA territoorium ei ole!

Kui minul sellel aastal juba peenramaa tehtud oli, hakkas taas üks peenardest üle jooksmine. Paar korda ütlesin viisakalt, aga see jäi ka viimaseks viisakuseks (teades ennast, siis ootasin isegi kaua!) , sest sel õhtul, kui olin peenardele katteloorid peale pannud ja hommikuks loori peal suured mudased jäljed olid, siis viskas taas vindi üle. No kui kaua võib viisakalt öelda!? Sel korral ei tulnud perenaise poolt mingit õigustust, vaid konkreetne väide, et tema koerad pole kattelooridel käinud, sest just sellel ööl oli nende koerad kinni. Kogu aeg on olnud tema koerad (pildidki olemas, kus tuleb ja kuhu läheb), aga sel korral pole! Ju siis kitsed käisid  või siis tõi just selleks ööks keegi suvaline sinna aiamaale samalaadse monstrumi, lasi tal üle peenra käia ja viis ta siis jälle minema! No mis jutt!? Naabri kassile võid sellist juttu rääkida!
Mõningate inimeste suhtumine on ikka päris kummaline. Sul on kaks suurt monstrumit, kes on rünnanud aias olevaid väikeloomi, purenud teise inimese koera, kes käivad ja märatsevad teise inimese aiamaal ja sa lased neil ringi joosta nagu tegemist oleks väikeste sülekoertega või nagu polekski peale nende maailmas mitte kedagi teist!?
Mitte mina ei pea aeda ehitama, et sinu koeri oma maalt eemal hoida, vaid sina, koerte omanik, pead omale aia ehitama!
Pole absoluutselt mingit vahet, kes külas kauem on elanud või kes sinna esimesena kolis - loomad püsigu oma hoovis.

Pean tunnistama, et seda kattelooridel kõndimist ma, jah,  tõendada ei suuda (peale suurepäraste fotode, kus on samasugused käpajäljed nagu kõik varasemad!), aga peale seda juhtumit ja minu väljaütlemist pole aiamaal enam mitte ühtegi jälge olnud!
Ja koeri pole ka enam näha olnud!

Kui selleks oli riidu vaja, et inimesed aru saaksid, et selliseid monstrumeid ei hoita lahtiselt, siis ei saa mina sinna midagi parata. Ma võin see paha ju olla. Kui koerad nüüd oma aias püsivad, siis on riid läinud asja ette. Kurb on lihtsalt see, et inimesed ise aru ei saa, et selline asi ei ole normaalne..

Et siis selekteerimise aeg...

Kui ma siin juba kirjutan, siis kirjutan oma eilsest päevast ka :)

Kevadel sündisid meie jänksidel pojad.
Noh, siis oli selge, et Luisast on saanud Luis, seega paps ja mamps tuleb teineteisest eraldada, sest muidu jääbki neid pisikesi jänkse tulema.
Üleeile sain aiapaneelid toodud ja eile läksin papsile siis aeda ehitama. Viisin jänestele parasjagu rohtu, kui kreepsu pidin saama. Minu silmad nägid aia sees väikest valget karvast palli ringi jooksmas!!
Läksin aeda sisse ja vaatsin kõik nurgatagused läbi. Lugesin kokku 5 karvast pisikest!
Kõige lahedam on see, et viimased nädal aega hoidsime emast ja isast vaheldumisi puuris kinni. Kui üks oli puuris, siis teine aias ja vastupidi.
Väga lahe küll - sel ajal, kui ema puuris olid, ei saanud ju väiksed piima!!! Õnneks söövad nad juba ise ka, nii et nälga nad ei jäänud. Noh, aga ei teadnud ju, et pojad on!
Kusjuures, ma iga jumala kord vaatasin, kas on poegi või mitte. Ei olnud! Ma ei saagi aru, kuidas on võimalik, et ühel hetkel on neid terve trobikond ja kõik jooksevad ringi. Kus kohas nad ennast peidavad/peitsid?! Lõpuks tuli neid veel kolm juurde ehk kokku niisiis 8 rusika suurust karvapalli.


Kaheksa karvapalli

See oli selge, et päevaga tuleb see isase aed valmis teha. Saigi tehtud. Aiapaneelid küll tõin, aga niplid jätsin ostmata ja hetkel on paneelid postide küljes nööriga kinni. Täna käin toon niplid ja teen üle. Mässasin selle aiaga eile terve päeva, aga tehtud see sai.


Papsi luksaed

Kardinate väljanäitus :D

Algul mõtlesin, et ei hakka papsi aiale seda kardinat peale panema, sest sääski pole enam nii palju nagu alguses, aga kui õhtu käes oli, siis tuli neid vereimejaid päris palju välja ja viskasin kardina  ikkagi ette. Need kardinad sai taaskasutusest ostetud ja pääsesin kõigest 14 eurtsiga ;) Paar tükki oleks juurde vaja, siis oleks kõik vinksis-vonksis. Nipet-näpet on vaja veel teha: niplitega paneelid kinni panna, kiviaiake ette ehitada jne, aga nendega pole kiiret - nüüd on paps vähemalt omas aias ja jääb ainult loota, et mampsi kõhus juba uut pesakonda ei kasva ;)

Paps tahab mampsi juurde :)

Jänkupapsil sai ka ring täis ;)