Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 30. juuni 2019

Kõva Mehe Jooks ja jaanipilti ka :)

Pidin ju kohe-kohe Kõva Mehe Jooksust kirjutama!
Nojah, kohe ongi nüüd saabunud :):)

Mõned nö ametlikud pildid ikka tulid, aga need on tasulised ja ma küll nende eest maksta ei viitsi. Seega peab leppima nende piltidega, mis ise klõpsitud sai.

Kõva Mehe Jooksul olen korra käinud ja see oli 2017 aastal, sain siis ajaks 1:16:21
Sel aastal oli rada raskem, sest võrreldes minu eelmise jooksuga olid juures liivamäed ja konteinerid ning muda-ja veetakistusi oli oluliselt rohkem.
Olgugi, et rada oli raskem, tuli aeg 2017 jooksuga võrreldes parem ehk 1:15:38, naiste arvestuses 14 koht (100 lõpetajat) ja üldarvestuses 168 (609 lõpetajat).

Alustasin rahuliku tempoga, et ennast mitte kinni joosta. Ma arvan, et mingi 3-4 km ei jooksnud ma kellestki mööda, küll aga joosti minust. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas selgasid minu poole liikuma. Olles 7-8 kilomeetri peal, siis möödusin juba päris paljudest ja just naistest. Arvata võib, et see andis indu juurde. Hästi pikalt jooksin ühe teise naisega koos, kord jooksis tema minust mööda, siis jälle vastupidi. Kuna me sedasi oma 5-6 km koos jooksime, siis oli mul kindel plaan teda lõpus võita. Kasvõi hambad ristis, aga teda ma võitma pean! Hasart noh! :) Puhta jooksuga ei olekski ma teda kindlasti võitnud, aga üsna lõpus tuli õhus see käteredel ja tugevad käed on ju minu trump. Tema kukkuski popsti alla ja pidi kätekõverdusi tegema jääma, mina ületasin redeli ja sibasin vutt-vutt edasi. Kohe peale seda tuli tegelikult ka ujumine, mis on samuti minu tugev külg, seega olin üsna kindel, et see kange konkurent minust küll enam mööda ei lähe. Ja ei läinud ka! ;)
Ka sel aastal õnnestus mul endale väike vigastus tekitada. Kohe esimeses veetakistuses lõin oma sõrme vee all vastu kivi ära, mille tulemusel tuli sõrmel nahk osaliselt lahti. Verd voolas ojadena! Ok, see on ilmselge liialdus, aga valus oli küll! :(

Tulemusega olen väga rahul ja jooks oli niivõrd äge, et minu poolest võiks seda lausa kaks ringi joosta !!! :)

Järgmisel aastal olen loomulikult taas platsis, siis on eesmärgiks naistes 10 ja üldtabelis 100 sekka joosta ;)

Pilte ka:

Tasus tulla!

Minu lemmik :)

Soojaks tuleb hüpata!

Sulistavad :D

Puhtad riided! :)

Vigastus! :)

Selle nimel me seda jooksu kõik jooksemegi :)

Ja selle nimel ka! :)





Vahepeal jõudsid jaanid ka juba ära olla. 
Ilm oli õnneks päiksepaisteline. Soojakraade oli küll vähevõitu, aga see eest ei sadanud vihma.
Sussutasime grilli ja mängisime natuke mänge. Kell tiksus juba südaööd, kui viimased oksad lõkkele viskasime. Peale seda korjasime oma kodinad kokku ja läksime koju ära. Mõnusad rahulikud jaanid!

Esimene Pokumaa jaanituli! Ahhoi!




Käisin ja noppisin umbrohtu - minu jaanililled :)

neljapäev, 13. juuni 2019

Üks pidu teise peo otsa!


Tulin täna talu juurest tulema, sest torm kogus hoogu. Põhimõtteliselt kümne minutiga sai palavast päikesepaisteliset ilmast tume ja sünge taevas, mis kallas nii korralikult vihma, et ei näinud kojugi sõita! 

Paduvihm võtab tuure üles

Vihm on hea! 
Eriti veel siis, kui nii pikalt kuiv on olnud. Mäletan, et eelmisel aastal oli esimesest paduvihmast sama suur rõõm nagu sel aastalgi. Esimene suurem sabin tuli eelmisel reedel, 7.juunil. Kui padukat tulema hakkas, siis vaaasime seda möllu koos Karolini ja Janeliga rõdult. Utsitasin kohe alguses tüdrukuid, et me ikka õue vihma kätte jooksma läheksime. Karolin vaatas mulle otsa ja soovitas mul suureks kasvada, Janeli oli kahevahel, aga esialgu ikkagi keeldus. Kui see padukas aina võimenes ja võimenes, siis ei pidanud tema närvid ikkagi vastu ja ütles, et lähme jookseme! Ikkagi minu laps!:)
Läksime ja jooksime!
Niiiiiiii vägev oli!
Vihm oli jahe ja kohati sadas ka rahet, aga äge oli ikkagi!
Mõne aja pärast helistas Karolinile sõbranna, kes teda ise porilompidesse kutsus! Sel korral ta siis ikkagi läks ja möllas. Tuppa jõudes oli nägu laia naeru täis. Vot nii vähe ongi rõõmuks vaja ;)
Johanna sellest lustist osa ei saanud, sest tema kardab nii äikest, kui ka välku ja oli seega tubastes oludes peidus.
See oli siis selle aasta esimene vihmapidu!Peale vihma tuli taas päike:

Peale vihma tuleb alati päike :)

Kooli peole - porilombid räägivad enda eest :)

Õhtul oli koolilõpupidu. Tüdrukud oli kooliaastal jälle tublid ja olime selleks puhuks tänuvastuvõtule kutsutud. Ma ei ole kordagi kooli ees ühtegi veelompi näinud, nüüd oli suisa ookean! Aga see selleks ;)
Väga 5+ , et kool sedasi õpilasi tunnustab. Pidulaule laulis meile Uudo Sepp. Kui ma varem ei osanud temast suurt midagi arvata, siis peale seda esinemist pean tunnistama, et tema huumorisoon meeldib mulle küll :) Viimase laulu ajal saime ise ka lõõritada ja päris naljakas oli :):)

Uudo tõmbab peo käima :)


Kohustuslik!

Peale esinemist oli loomulikult kohustuslik autogrammi küsimine ja fotode tegemine. Õhtu lõpetuseks saime keha kinnitatud mõnusate suupistega. Nämm-nämm oli :):)
Peale seda võis ametlikult puhkusepidu alata!
Ei ole enam hommikusi äratusi ja võime nüüd kolm kuud teha seda, mida ise tahame. Ajee! :):)

uhkustab!

hea ja väga hea

väga hea

Janeli keraamika

Karolini keraamika

Üks pisike preili sai meil siin 6-aastaseks ja seega pidasime ka sünnipäevapidu. Pidu pidasime kodus, sest talu juures ei ole asjad veel nii valmis, et seal pidutseda ja kusagile mängutuppa ei viitsinud minema hakata. Möllasid meil toas ja peo lõpus käisime õues veepommisõda tegemas. 

Pidulised

Kõige tähtsam toiming

Midagi lastele (siiani söön jääke!)

Veepommid


võivad mind loopida...

Puhas rõõm!

Korjasime sodi ka kokku ;)

Päris lapsepõlv

Millegi pärast kujunes kõige vägevamaks ruumiks minu magamistuba, kus siis madratsi peal hüpati ja kuhu Johanna toast pooled mänguasjad veeti. Ja need mänguasjad on seal siiamaani, sest Johanna käib sõbrannaga põhimõtteliselt iga päev toas mängimas ja kus siis ikka, kui mitte minu magamistoas! :D 
Kui magama lähen, siis teen näo nagu ei näeks neid mänguasju :D

Küll kunagi koristamisehoog peale tuleb, eks siis korjan ära ;)
Samas, kui ma ühel päeval koristama hakkan, siis enam mitte enda jaoks, vaid Karolini. Nimelt olen Aasta Emana otsustanud, et annan oma suure magamistoa Karolinile ja kolin ise tema tuppa. Karolinil on tüdrukutest kõige väiksem tuba ja tal on tõesti vähe ruumi. Kui sõbrannad külla kutsub, siis polegi ruumi kusagil istuda-olla. Lisaks veedab ta enamus ajast oma toas ja seega on täitsa ok mõte selline vahetus teha. Kuna mina kasutan magamistuba ainult magamiseks (ok, sügiseti või kehvade ilmade puhul ka raamatute lugemiseks ja kaminatule nautimiseks), siis ma leian, et magan oma une ka väiksemas toas täis. Saan omale nüüd rõdu ja puha :):)
Järgmisel nädala püüan selle aktsiooni ette võtta ;)

Vanuse lisandudes hakkab lähenema kooliaeg ja see tähendab teatavasti seda, et piimahambad hakkavad järgemööda ära tulema ja laps on ühel hetkel „mõnusa“ hambutu naeratusega. Pühapäeval jooksis ta suure nutuga tuppa ja teatas, et loksuv hammas tuli ära. Mina rõõmustasin, lapsel jooksid mööda põski suured pisarad. Hammas olevat õues muru sisse kukkunud. Läksime koos Janeli ja Johannaga seda otsima ja imede ime – leidsimegi üles. Tegime kohustusliku pildi ja lugesime sõnad peale, et hammas tuleb ööseks padja alla panna, et hambahaldjas ikka mündi saaks tuua ;)

Esimene hammas lännu

Minul oli eelmisel nädalal paras spordipidu, sest laupäeval sai Eesti jalkakoondise (vastaseks Põhja-Iiri) mängu vaatamas käidud ja pühapäeval oli Kõva Mehe Jooks. 

Ma ei ole kunagi varem staadionil jalgpalli vaatamas käinud ja läksin eelarvamusega, et kõik on nii kaugel ja mitte midagi ei näe. Reaalsus oli hoopis midagi muud! Kuna ma piletid täiesti suvaliselt ostsin ja asjadest midagi ei teadnud, siis seda enam oli vägev tunne, sest ostsin õigele poole, õigesse äärde ja üldse oli kohtade valik vinks-vonks. Mul oli kõigest sellest emotsioon nii laes, et enamus ajast oli kätel kananahk peal - siis, kui fännid möllasid, siis kui meeskonnad väljakule tulid, siis kui hümni lauldi, siis kui avavile anti, siis kui Eesti oma värava lõi...

Kus ma olen? :)

Eesti fänn

Kananahka :):) ei olnud külm!

Põhja-Iiri fännid

Mäng

Lihtsalt ilus

Natuke purjakil fännid

Lõpus vajus tuju ära, sest teisel poolajal lasi Eesti omale väga lühikese ajaga kaks väravat lüüa, mis tähendas kokkuvõttes 2:1 kaotust. See pole võrreldes teisipäevase Saksamaa mänguga loomulikult midagi, sest siis kaotati mäng 8:0 (!!?). Vot seda mängu oli täitsa häbi vaadata!
Aga noh, see staadionil vaatamine andis ikka sellise emotsiooni, et ostsin juba piletid Eesti-Saksa ja Eesti-Hollandi mängudele ära. Peale jalgpalli sai natuke vanalinnas õhtut nauditud ja arvata võib, et sinna jagus ka Põhja-Iiri fänne.

Kõva Mehe Jooksust ei jõuagi praegu kirjutada, sest kell on juba palju ja Une-Mati kutsub tudile. Jooks oli niiii vägev ja kirjutan sellest kindlasti, aga veidi aja pärast. Siis, kui ametlikud pildid ka tulnud on. Mine tea, äkki jäin ka oma mudase näoga kuhugi kaadrisse ja kes siis sellist kaadrit kogu ilmarahvale näidata ei tahaks! :D


Ühesõnaga oli üks pidude aeg - vihmapidu, koolilõpupidu, suvepuhkusepidu, sünnipäevapidu, hambahaldjapidu ja spordipidu!

neljapäev, 6. juuni 2019

Eelmise sissekande jätkuks


Lõpetasin oma eelmise sissekande Narva-Jõesuuga ja jätkan täna sealtmaalt, kus see pooleli jäi. Sissekanne jäi poolikuks seetõttu, et kogu blogitekst kadus ühe nupuvajutusega ära.
Kuhu ma vajutasin, seda ei tea, aga fakt on see, et kogu mu 2-3 tunniga kirjutatud tekst oli ühe hetkega läinud! Ma olin niii vihane!!! Nii-nii vihane!!! Vähe sellest, et kogu tekst üks kord ära „kadus“, juhtus see ka teist kora, kui ligi veerand tekstist tagasi olin kirjutanud. Kui teist korda ka jutt „kadus,“ siis lõin hetkeks käega, mossitasin natuke omaette, aga võtsin end siiski kokku ja kirjutasin ka kolmandat korda - seda küll sutsukene, seetõttu täna siis nö jätkamine :)

Nüüd kirjutan enne Open Offices ja seejärel kopin blogisse. Sealt ei kao jutt ära ja kui kaobki, siis oskan seda vähemalt taastada. Blogi salvestab teksti iga natukese aja tagant automaatselt ja kui lehe tühjaks lõi, siis kohe ka salvestas. Tühja lehe siis :) Ma ei oska muud lisada, kui - ajee! :)

Niisiis Narva-Jõesuu. Vägilase jooks toimus Narvas, aga öömaja võtsin Narva-Jõesuus, et ma oma siidpehme liivaga natuke mängida saaks. Tegemist on tõesti siidpehme liivaga! Sel aastal ma lastele seda kingituseks kaasa ei toonud! :D
Öömaja, kus ööbitud sai, oli Yes hotell ja pean ütlema, et see on üks kõige hullematest öömajadest, kus ööbima olen pidanud. Esiteks ei kannatanud tuba erilist kriitikat – seinast koorus värvi, liistud olid lahti/puruks, duśśinurk hallitas – no ei olnud eriti ilus värk. Lisaks rämmas kõrvaltoa seltskond poole ööni ja tundus nagu seinad oleks papist olnud, sest kogu see möla ja mula kostus läbi seina ja magamisest oli asi ikka vääääga kaugel. Positiivne oli see, et voodipesu lõhnas vähemalt värskelt ja teleris oli lai kanalivalik.

Kui Narva-Jõesuu öömajaga rahule ei saanud jääda, siis ülemöödunud nädalavahetuse Hiiumaa majutust võib taevani kiita, sest raha, mis selle eest makstud sai, oli küll häbiväärselt väike (57 €). Tegemist oli väga hubase kodumajatusega, kust ei puudunud mitte midagi – oli olemas köök, duśśiruum, magamistuba ja telekanurk, lisaks kõik vajalikud tarvikud. Võis olla väga, väga rahul. 

Kööginurk

Telekaruum

Magamistuba

25.mail toimus Hiiumaal Tuulekala festival ja sai ka seal vaatamas käidud. Ilm oli külm ja tuuline, mis rahavst just väga palju kohale ei toonud. Ja need, kes tulid, siis väga kaua seal vastu ei pidanud, sest tõesti oli külm. Võrreldes praeguste soojade ilmadega, ikka VÄÄÄÄÄGA külm.

Peale Tuulekala festivali sõitsime niisama mööda Hiiumaad. Loomulikult ei puudunud sealt Kõpu ja minu kivirand. Rannas olime maksimum veerand tundi, sest mingil imelikul moel ei olnud meil talvetunkesid kaasas ja ilma nendeta ei kannatanud selle tuule käes olla. Selle 15 minutiga, mil rannas olime, leidsime piisavalt palju auguga kive ;)

Tuulehaug ja puha

Jänku-Johanna värvib kivi

Ristimägi

No ikka Kõpu

Kõpu kapten :)

Minu auguga kivid ja mega-tuuline rand

Vahepeal oli ju ka Eurovisioon (enam-vähem miljon aastat tagasi). Mina olen Eurovisiooni fänn aastast 1998. Vahepealsete Soome aastatega jäi see vaatamine pisut unarusse, aga viimaste aastatega olen taas lainele saanud. Sel aastal veel eriti, sest esimest korda sai ju Eesti Laulul käidud.

Minu selle aasta lemmik oli tegelikult Sloveenia laul. Kuula siit!

Järgmisel aastal ei jää muud üle, kui Hollandisse kohale sõita. Mitu aastat ma ikka sinna lõppvõistlusele minna plaanin? Tuleb ära teha, mitte ainult plaane pidada! ;)

Istutasin siin eelmisel nädalal natuke piibelehti:

Labidas või nii :D

Natuke istikuid :):)

Ma olen alati tahtnud, et mul hoovis piibelehed kasvaksid, nüüd sai siis taimed maha pandud (sõna otseses mõttes) ja saab näha, kas jäävad kasvama. Tegelikult ma kavatsengi ühe tukka metsikuks jätta - metsalilledele ja kõrtele. Ei ole päris igat kohta vaja niidukiga siledaks ajada, las olla metsikut loodust ka:)

Metsalilled

Kullerkupud

Blogiprintsess (ikkagi blogis sündinud ju!) sai meil siin aastake vanemaks, aasta veel ja ongi koolilaps valmis. Pidu peame laupäeval, sest õigel päeval ei mänginud välja ja eelmisel nädalavahetusel oli Narva-tripp.

Värske kuuene ;)

Tänasest päevast ka. Täna oli suhteliselt kiire õhtupoolik, sest toimus kolmapäevane orienteerumine ja Läänemaa tantsupidu Ilmaratas.
Kummastki ma puududa ei tahtnud, seega tuli klapitada.
Õnneks toimus tänane orienteerumine meie enda külas. See oli küll suureks boonuseks, sest kui oleks kusagil kaugemal olnud (nagu tavaliselt on) , siis oleks pidanud selle metsajooksu ikkagi vahele jätma, sest kui laps tantsupeol ikka tantsib, tahaks Aasta Emana seda oma silmaga ka vaadata ;)

Johanna tegi ka täna orienteerumises oma esimesed piiksud. Sel ajal, kui mina oma jooksu tegema läksin, orienteerus Karolin koos temaga. Tavaliselt on väikestele nöörirada olemas, aga just täna ei olnud. Et Johanna orienteerumisest ikkagi aimu saaks, siis võtsid nad kõige kergema rajakaardi ja otsisid mõned punktid. Täna oli õnneks kõige pikem rada ka suhteliselt lühike, kõigest 2,9 km, mille mina nelja kilomeetriseks jooksin. Ühesõnaga poole tunniga oli asi tehtud, sips koju pessu, kleit selga ja linna tantsupeole. Jõudsime isegi rongkäigu ajaks, seega kenasti graafikus! :)








Ilm oli vägev ja pidu oli ülev! 
Mida aasta edasi, seda tundlikumaks ma muutun. Täna seda pidu vaadates ja laule kuulates tuli taas kerge heldimuspisar silmanurka. Kõik oli lihtsalt nii ilus! 
Laulupeole ei julge minnagi, nutan ennast segaseks! :)
Mis siin ikka, tuleb siis nutta, sest piletid on juba ammu ostetud - nii tantsu- kui ka laulupeole.

Ilmad on hetkel ilusad - need naudivad, kes saavad, eksole :)