Lehevaatamisi kokku

Reede, 24. august 2018

Müüa 4-toaline korter Haapsalu linnas Panga külas!


Müüa kolmandal korrusel asuv kapitaalremonti vajav 4-toaline korter, mille suurus on 80 m2. Korteril olemas rõdu.

Esimese foto pealt vaadatuna on korteri aknad vasakult poolt 2, 3 ja 4 aken. Korteri olukorda on võimalik näha koha peal.

Kuna korter asub kolmandal korrusel, siis on võimalus sisse ehitada kaminad, pliidid ja saun. Ostjal on võimalik ehitada korter täpselt oma maitse järgi.

Tegemist väga korraliku kortermajaga, kus on toimiv ühistu. Majal on vahetatud katus, välisuksed ja keldriaknad; remonditud trepikojad ja varikatused.

Igakuised kommunaalkulud on ca 40 € (juurde lisandub kasutatav vesi ja elekter).

Külas olemas põhikool, lasteaed (3 vanuserühma), raamatukogu, terviserada (mille ring on 600 m) ja värskelt valminud spordihoone koos discgolfi rajaga (9 pesa).
Samuti on Panga külas Haapsalu Kunstikooli filiaal.

Lumistel talvetel hooldatud suusarada ja lastele suurepärane kelgumägi.

2019 aastal lisandub uus ja atraktsioonide rohke mänguväljak väikelastele.

Suurepärane küla noorele perele laste kasvatamiseks.

Vasakult poolt esimene trepikoda, kolmas korrus

Ridala Põhikool

Ridala lasteaaed

Terviserada

Talvine suusarada

Kelgumägi

värskelt valminud spordihoone





Spordihoone teisest nurgast

Discgolfi rada

Ja pesa ka :)

Noored pered! Tulge maale ära! Saate lapsed julgelt õue saata ja neid on meil siin palju :)

Info: 53 450 157 ja virge.tiik@gmail.com

Ahhoi :)

Neljapäev, 23. august 2018

Madu eritab ikka mürki, isegi kui teda piimaga toita!!!

Oli päiksepaisteline ilm. Täpselt paras, et talveks küttepuid vedada. Olen sel aastal nii teinud, et tüdrukud loobivad kärule ja mina laon ära.

Ütlesin hommikul Janelile, et tema võiks siis esimesena loopida, sest lähen sätin käru paikka ja viskan alguse sisse. Kui käru oli paigas ja algus loobitud, siis helistasin Janelile ja ütlesin, et võib edasi loopima minna.

See, mis ma sealt telefonist vastu kuulsin, oli rohkem, kui ulme!
Taustal kostus vanaema kõrgendatud hääletoon, kes teatas, et Karolin peaks neid loopima. Ütlesin, et Karolin loobibki samamoodi, aga praegu on veerand koormat juba ära loobitud ja seetõttu Janelil ka vähem tööd teha.
Selleks ajaks oli telefon ilmselt lapse käest juba ära haaratud, sest karjumine, mis sealt tuli oli üsna selge: "Karolin on nii suur ja tema peaks topelt tööd tegema! Ise on 13-14 aastane ja mitte midagi ei tee!! Janeli tassis ükspäev laudasid, kus Karolin oli!? "
Sain sinna vahepeale öelda, et Karolin teeb täpselt samamoodi tööd ja loobib täna ühe kärutäie. Siia juurde võiksin selgituseks nii igaks juhuks veel öelda, et Karolin tõmbab tolmuimejaga põrandaid, teeb aeg ajalt süüa, paneb pesu pesema, vaatab Johannat jne - mis mõttes ta ei tee midagi? Kui sa ei tea asjadest midagi, siis ole parem vait! Neid asju ei saanud ma muidugi öelda, sest teiselpool toru käis nii korralik andmine, et mul oli ütlemisruumi ikka väga vähe.
Tänase päeva point oligi, et saaks natuke puid ära veetud ja lapsed ka käed külge paneks.
Ütlesin, et praegu on lihtsalt Janeli kord.
Seejärel sain vastu:"Ma võin ise ka loopima tulla, kui see nii raske on. Ma jõuan küll!"
Tegin selgeks, et ma jõuaks ja jaksaks ise ka, aga asi ongi selles, et tüdrukud ka käed külge lööks.
Siis nähvas, et olen ise lapsed ära rikkunud, sest teen kõike ise!!
Issand jumal! Inimene oleks nagu puuga pähe saanud! Kõige pealt saan sõimata, et lapsel kärutäie puid palun loopida (milleks kulub maksimum 15 minutit) ja siis selle eest, et neil tööd ei lase teha!
Otsusta nüüd ära, mille eest sa mind sõimata tahad!

Ütlesin, et kui tal veel midagi öelda tahab, siis saab välja tulla ja näost näkku rääkida. Ei tulnud ta kuhugi, sest värske õhk olevat tänaseks päevaks juba sisse hingatud! Jutt läks edasi telefoni vahendusel!

Siis hakkas tulema sellist teemat, kuidas mina olevat tema poja korterist välja tõstnud nagu koera ja tema riided ukse taha visanud!
Püha müristus!
Kust selline jutt?!
Pole ma kellegi riideid kuhugi ukse taha visanud. Hoopis vastupidi - kui oli selge, et lahkuminek on ainuke lahendus, siis viisin tema poja riided tema uude korterisse. Panin need isegi kappi ja riiulitesse - ilusti ja viisakalt, mitte ei visanud kuhugi nurka. Ülejäänud asjad viis ta mitu päeva hiljem ise ära. Ma ütleks siinkohal, et korralikumat ja viisakamat lahkuminekut annab otsida!
Ja seda koera juttu räägib ta kõigile, kes vähegi kuulata viitsib.
Täiesti haige inimene!

Siinkohal meenub mulle see, kuidas ma tema käest sõimata sain, kui esimest korda lahku läksime (aasta oli siis 2012 lõpp või 2013 algus). Ja sõimata sain ma selle eest, et välja kolides ta poja korterit ära ei koristanud!
Noh, prügi ja tolm ja puru ja muu sodi jäi maha :)
Vot see on juba tase! Kolin välja ja pean korteri ka läikima lööma! :):)
Ja lahkumineku põhjust teati ka üsna täpselt - tema poeg ei olevatki Johanna isa!! :):)
Vot kus lops, nüüd juba lits ka, kes määrib tema pojale võõrast last pähe!! Anna mõistust palun!
Põhimõtteliselt oled truu töökas kodune pereema, kes ei joo, suitseta ega käi klubides peput keerutamas,  kes kõigega majandab ja ise hakkama saab, aga vaat mis kokkuvõttes välja tuleb -  maamunal ei ole hullemat naist/inimest, kui mina!

Kuna ta ise ka blogi loeb, siis olen selle eest ka vastu pead saanud, et olen kõike nii ilustavalt kirjutanud. Noh, ma üldiselt negatiivsetest ja sittadest (sorry sõna eest, mõte jääb samaks) asjadest kirjutanud ei ole. Seda tumedamat poolt olen ma vähe kajastanud. Minu isiklik elu, mis ma ikka hädaldan, onju! Ja uskugu tema mind - ei taha ta kohe kindlasti, et ma üksipulki kõigest kirjutaksin. Võiksin terve raamatu kirjutada!

Lähme telefonikõne juurde tagasi.
Järgmisena tuli etteheide selle kohta, kuidas ma tema poega korteri remontimisel ära kasutasin! Võrreldi suisa orjaga!
Üritasin siis vastu öelda, et mina tegin talu juures ka 10 aastat tööd, mille täies hiilguses talle jätsin. Tema poeg tegi tööd pool aastat, mina tegin 10 aastat. Väike vahe on ikka sees küll.
Ta vist, vaeseke, ei teadnud, et rääkisime lahkuminekust juba enne korteri remondi algust. Rääkisin ta pojale juba siis, et kui asjad ei muutu, siis mina ei suuda ja tuleb lahku minna. Just sellepärast ostsingi  korterid ise välja ja kõik remondikulud maksin samuti 100% mina.
Tema tegi tööd teades juba siis, et meie teed võivad lahku minna. Ei ole keegi kedagi kusagil ära kasutanud. Ei arva mina nii ega ka tema enda poeg.
Ainult temal on selline arvamus!
Huvitav on see, et minu tehtud tööd ta siin üldse ei näe - ei seda, mis 10 aastat talu juures tegin ega ka seda, et olen tema lastelastega kodus olnud 10 aastat ja neid kasvatanud. Sõna otsese mõttes kasvatanud, sest olen nendega teinud kõike, mis võimalik teha on!
Noh, eks siin kehtib reegel, et veri on paksem, kui vesi. Ilmselt otsib ta süüdlast (ja see olen loomulikult mina!), kes lahkuminekus süüdi on ja ta ei saa ometi tunnistada, et on ka äkki kasvatamisel mõningaid vigu teinud ja pole pojale põhiväärtusi õpetanud.
Kordan siin üle, et suhtes on kaks osapoolt ja seega on mõlemal lahkuminekus oma osa. Pole otsest head ega halba.

Seejärel sain sõimata, kuidas ma blogis tema poega joodikuks sõiman!
Näeb, papi taevapiiril, et  ei ole ma mitte kunagi kirjutanud nagu tema poeg oleks joodik. Olen blogis tunnistanud, et minu elu jaoks oli/on tema elus liiga palju alkoholi. See on tõsi, sest minu jaoks oli seda liiga palju. Kui seda alkoholi probleemi ei oleks, sobiksime me ideaalselt. Oleme seda mõlemad peale lahkuminekut ka tõdenud.
Seda ta, vaeseke, ka vist ei tea, et me saame ta pojaga praegu üsnagi hästi läbi. Paremini, kui viimastel aastatel. Ilmselt arvas, et oleme teineteisel kõri kallal. Võta näpust - ei ole! Mine tea, äkki lähme koos veel Võhandu maratonilegi :)

Issand! Ei olnud vist teemat, mida selle inimese suust ei tulnud! Küll see viha pidi ikka suur olema, mis tema sisse kogunenud oli!

Järgmisena sain teada, kuidas Karolin Janelit terroriseerib ja peksab! Seda teemat tuli sealt torust ikka uhkelt.  Ma tean üsna täpselt, et Karolin ei puutu Janelit, kui teine teda ise ei kiusa või sega. Ei ole ikka päris nii, et Janeli seisab või istub kusagil ja Karolin lihtsalt läheb ja paneb tutaka kirja. No ei ole!
On nii, et Janeli ise torgib, saab tutaka kirja ja läheb siis kaebama. Seejärel saan taaskordse kõne, kuidas Karolin jõudu kasutab.
Issand jumal! Karolin on juba nii suur, et tal on hoopis teised huvid - meigib ennast, lakib küüsi, istub telefonis või telekas - ta ei käi Janelit niisama togimas. Ja kui Janeli ise norib, ehmatab, toksib ja jutust aru ei saa, siis saabki tohlaka kirja ja asi korras. See on täiesti normaalne, et vennad ja õed üksteisega kaklevad ja kisuvad! Tema on üles kasvatanud ühe poja, tema võibolla tõesti nendest asjadest midagi ei tea. Mul on kolm last ja näen ise, kuidas üks kiusab teist ja teine kolmandat. Kiusaku ja klaarigu - see käibki kasvamise juurde.
Ei saa olla sellist asja, et nii, kui keegi kusagil kiunub, siis mina jooksen.
Tema jutust jäi mulje, kuidas Janelile kogu aeg liiga tehakse ja oli üldse selline tunne nagu mul oleks kodus tuhkatriinu, keda tuleb päästma tulla!
Ja sellist juttu räägib ta samuti  igalpool, kus kuulajaid on. No see ei ole ju tõsi! Lapsel on täiesti normaalne kodu ja normaalne kasvatus - kedagi ei kiusata, peksta, terroriseerita.
Ainuke, kes seda last terroriseerib on tema ise ja seda teeb ta  seda vaimselt.
Ja mitte vähe!

Lisaks sain temalt ähvardava teate, kuidas ta oleks võinud suvel lastekaitsesse pöörduda, kui Karolin Janelile kurikaga laksu oli pannud.
Vot see ajas mul küll tuurid üles - kes on tema, et tuleb mind lastekaitsega ähvardama!?
Tema jutu põhjal tuleb vist ainult imestada, kuidas Janeli üldse veel elus on!!
Kusjuures ta ongi selle Karolini teema lapse ajju nii sügavale pressinud, et laps ütles ühel päeval, et Karolin kiusab teda kogu aeg, et ta ei taha koju tagasi tulla (suvel on ta vanaema juures olnud, mis on üks SUUR, SUUR viga olnud!)! Ma olin lausa hämmingus! Küsisingi temalt, et kas tal on kodus tõesti nii paha elu, et ei taha kodus elada. Vastuseks sain, et siin on ju Karolin!
Ütleski, et ta tahab issi juures elada, aga vanaema juures ööbida. On ilmselge, et see tore vanaema on lapse ajju mingi mõte istutatud, kuidas ta võikski päriselt tema juurde elama jääda!
Issand, kui sürr see kõik on.
Täiesti uskumatu!

Minu isiklik arvamus on see, et sellise inimese pealuus ei saa kõik korras olla, kui ta lapsele sellist ajupesu teeb. Ja mis sellise ajupesu eesmärgiks üldse on?  Kas lapsel on halb kodu? Kas ta vanemad ei tegele temaga? Kas tal on millestki puudust?
Võin käe julgelt rinnale panna ja kõikidele nendele küsimustele "EI" vastata. Lapse elul ei ole viga midagi peale selle inimese, kes lapse elu ise ära rikub.
Kurb, tõeliselt kurb!
Kuidas see inimene öösiti üldse magada saab?

Ainuke lahendus oleks see, et ma ei lubaks Janelit enam sinna, sest see, kuidas seal lapse aju komposteeritud on ja komposteeritakse on täiesti ajuvaba!

Ütlesingi talle, et ma ei luba Janelit enam sinna.
Vastuseks sain selle, et mina ei ole ainuke otsustaja, et tema pojal on ka otsustusõigus!!
Mis kõige kurvem - samamoodi ütles mulle ka Janeli! Minu 10-aastane laps ütleb mulle sellist asja!? See on tõsiselt kurb!
Laps on talle nagu mingiks kinnisideeks saanud!
Ma arvan, et pean lapsega kuhugi teraapiasse või kellegi poole pöörduma, sest tegelikult ei ole need asjad õiged ja need negatiivsed mõtted, mida ta sinna lapse pähe istutanud on, välja saada.

Ma ei saa aru, mis seda inimest vaevab? Mida ta taotleb? Millist lõpptulemust ta näha tahab?
Miks ta ei või normaalselt elada nagu teised vanaemad?
Esmakordselt kirjutasin temaga seotud probleemidest jaanuaris 2015 selles postituses
Peale tookordset sissekannet tõmbas ta üsna korralikult tagasi. Kuni tänase päevani julgesin isegi öelda, et saime normaalselt suheldud. Tuleb aga välja, et tema poolt oli see kõik üks suur teesklus. Madu selline!

NB! Vaadates  selle mao käitumist, siis pean tunnistama, et ta poeg on tema endaga võrreldes vägagi normaalne. Otsustusvõimest ja enesekindlustest jääb küll puudu, aga see ongi ilmselt kodust kaasa antud. Ei imestaks üldse, kui tema ajusid täpselt samamoodi pesti nagu praegu minu lapse ajudega tehakse!!Haige inimene!

Tõde sai kirja pandud seepärast, et see ohvrimeelne madu ei saaks enam kellelegi oma väljamõeldud nutulugusid pajatada, kuidas keegi on  koera kombel kuhugi visatud, kuidas keegi kedagi peksab või kuidas kedagi kusagil orjana on kasutatud! Varsti kimab rattaga sõbrannade juurde kurtma, kuidas paha Virge tema headusest halba on kirjutanud! Loodetavasti on sõbrannad ise ka juba mõistnud, et see jama, mis ta sealt suust välja ajab, ei ole saa ju ometi kõik kuld olla!
Ela OMA elu ja lase teistel ka elada!!!

Kui tahad laterdada, siis räägi tõtt!
Kui tõde ei suuda rääkida, siis ole vait ja ära mõtle lugusid välja!

Madu eritab ikka mürki, isegi kui teda piimaga toita!!!

Teisipäev, 21. august 2018

Tuunimine ja timmimine

Ma olen vist juba viimased kaks-kolm nädalat siin igasugu mööblijubinaid timminud ja tuuninud. Nüüd hakkavad need tööotsad vist vaikselt otsakorrale saama.

Rõhk sõnal vist, sest tegin täna juba uusi plaane :D

Järgmise asjana hakkan seda suuretoa seina siis edasi kivitama. Ise need kivid seina ei lähe, kedagi palgata ei jõua ja laste isa ka selle peale pole tulnud, et võiks siiski ise lõpuni teha. Ühe korra palusin ja teist korda ma enam paluma ei hakka.
Kui raske see ikka olla saab, onju ? :)

Kui olen selle suuretoa seina valmis saanud, siis tuunin veits Johanna tuba ka ümber, sest see on praegu igast kola ja mänguasju täis.
Kõike on lihtsalt liiga palju!
Osa kola viskan välja, panen pikendava voodi, mis toob tuppa kohe ruumi juurde. Noh ja nipet-näpet veel ;)

Janeli tuba meeldib mulle nüüd isegi rohkem, kui enne. Praegu on avaram ja ruumi tundub palju rohkem. See suur narikobakas ei sobinud, jah, sinna eriti. Selle lasin lihtsalt ära viia. Kuulutasin, et tule ja vii ära. Läks nagu soe sai :):)

Janeli toas pean tegelikult veel koolilaua valmis tuunima, siis saab selle toaga ametlikult ühele poole ja võin olla uhke, et enne kooli ikkagi valmis jõudsin :)

ise olen rahul :)

laud vajab veel tuunimist ja ongi valmis :)

Kapi tuunimine

Voodi ja tooli algus - lihvimine

Lihvimine, lakkimine ja taas lihvimine

 
kruntimine

Ma ei kujuta ette mitu tundi ma selle voodiga mässasin. Ilmselgelt terve igaviku ja vahepeal oli tahtmine see voodi lõkkesse visata :)
Tegemist oli vana kasutatud voodiga, mis tuli ühe korteri ostuga kaasavaraks. Otsustasin, et tuunin selle ära, sest minu roti olemus ei luba ju sellist asja ometi kuhugi prügimäele viia. Kuna voodi oli ära lakitud, siis kõige pealt tuli see lakk sealt maha lihvida. Ok, lihvisin mingi 6 tundi. Seejärel panin kohe uue, sinist värvi, laki peale. See lakk jäi aga nii rõvedalt ja koledalt, et... Põhimõtteliselt vihastasin, et see nii kole tuli ja panin suurest vihast kohe ka teise lakikihi peale, mis tegi voodi veeeeeeel koledamaks. Nagu sellest veel vähe oleks, siis tõmbasin puidust pulgaga sinna jooni ja üritasin sellest mingit kunsti välja võluda. Ei võlunud, sest aina hullemaks see voodi läks! Vot siis oligi tunne, et nüüd on täpselt õige aeg voodi lõkkehunnikusse viia ja põlema panna :):)
Panin ikkagi rõdu alla! 
Hommik on õhtust targem ja uue päeva alguses alustasin taas lihvimisega :)
Seejärel kruntimine ja viimasena värvidega mängimine. Värvid valis Janeli ise - meresinine ja kollane. Tegelikult pidi türkiis olema, aga on hoopis meresinine. 
Samades toonides sai tehtud kapiuksed, voodi ja väike toolike. 
Laua kavatsen teha heleda. Homsest hakkan seda tuunima ja nädalavahetuseks peaks valmis olema ;)

Vahepeal sain valmis ka oma hiigelsuure raamaturiiuli. Laste isa aitas lauad välja saagida, aga kõik muu tegin taas ise :)
Riiul oli nii täpselt välja mõõdetud, et mahtus põhimõtteliselt cm-täpsusega sinna esikusse. Kusjuures, kui ma mõõte paika panin, siis ma selle vahekoha peale üldse ei mõelnudki. Läks lihtsalt õnneks :)
Noh, elus peab ju vahel õnne ka olema.
Kui riiul oli paigas, siis naabrimees tuli aitas nurkadega seina külge kinni panna ja algaski lust ja lillepidu raamatute sorteerimise ja sättimise näol :):)
Teised raamaturiiulid on ka juba enam-vähem oma raamatud leidnud ;)

kondikava

nibin-nabin mahtus läbi

nurgad külge ja läheb lahti!


Hakkab looma

Hakkab looma vol 2

Hakkab looma vol 3

Kaks suurt raamatuhunnikut on veel esikus sorteerimist ootamas, aga usun, et 2/3 neist minu riiulites oma kohta ei leia, sest need on kas korduvad või minu jaoks mõttetud raamatud. Need lähevad siis kellelegi järgmisele või konteinerisse.
Kui sorditud on, siis panen blogisse ka üleliigsed raamatud üles - äkki keegi soovib :)

No vot. Oma raamaturiiulitega olen põhimõtteliselt ühele poole saanud. Kui ma selle suure ja Johanna toaga ka ühele poole saan, siis hakkan endale voodit aretama. Praegu magan maas madratsil, aga iga korralik maapreili tahaks ju ikkagi sängis tududa :) Seda enam, kui ilusad massiivsed voodijalad juba lihvitud on. Valmis tegemine on nüüd ainult vormistamise küsimus :P
Mul on päris hea kogus servamata laudasid. Küllap ma neist midagi välja mõtlen ;)

Jalad minu sängile :)

Ühesõnaga mul tegevust jagub ja igav ei hakka. 
Jumal tänatud, et ei pea kusagil kellast kellani tööl käima. Nokitsemine hakkaks ju tööd segama :D

Pidime laupäeval suure hurraaga ühislaulmisele minema, aga kuna jäin siin korralikult haigeks, siis lebasin laupäeval hoopis diivanil ja vaatasime Maritega laulmist telekast.
Varasemad plaanid, et olid sellised, et lähme suisa Tallinna laulma, aga kui tuli välja, et selle eest peab raha ka välja käima, siis minule tundus see jabur ja ma polekski sinna läinud. Isegi siis, kui olekski terve olnud!
Oleks oma kohalikule laulmisele läinud, mis toimus põhimõtteliselt siinasamas. Aga ei saanud ma kuhugi, sest haigus murdis maha ja just sel päeval oli mul hääl ka nii hullult ära, et sain ainult sosinal rääkida.
Johanna oli ka sellest nii hämmingus ja küsis:" Miks sa enam rääkida ei oska!?"
Ütlesin, et oskan küll, aga ei saa kuna kurk on valus ja hääl läks lihtsalt ära.
Lapsel läksid silmad märjaks ja küsis juurde:"Kui kaua sa rääkida ei saa?"
Mina: "No ma arvan, et kaks päeva."
Seepeale kallistas mind ja oli õnnelik.
Kui esmaspäeval juba natuke kõvemini rääkida sain, siis Johanan ütles hõisates: "Emme oskab juba natuke rääkida!" :):)

Ei tea, jah, kust see mahamurdmine - valus kurk, nohu, hääl ära ja kerge peavalu ka.
Tänase seisuga on olukorda juba parem.

Tüdrukud on terved - fui-fui-fui üle vasaku õla :)


Laupäev, 18. august 2018

Minu vaba nädalavahetus

See tähendab siis põhimõtteliselt seda, et üle 14 aasta sain ma nädalavaetuse, kus olin tõesti ainult mina - ei lapsi, ei tööd, ei mingeid muid kohustusi.
Mina, mina ja veel kord mina! :)

Eelmisel neljapäeval pakkisin oma kompsud kokku ja võtsin suuna Tallinna poole. Kaasa oli pakitud ka voodipesu, sest plaane ei olnud ja ei teadnud, kus Eesti otsas me maanduda võime. Kuna auto on pikk, siis saab tagumised istmed alla lasta ja oma öö seal ära veeta - ei mingit telki, ei mingit hotelli ;)

Neljapäeval oli nii suurepärane ilm. Täpsustan siinjuures kohe ära, et see oli viimane nendest kaunitest suvepäevadest, sest reede õhtupoolikul läks juba jahedamaks ära.
Alustasime neljapäeval oma retke Telliskivi Loomelinnakus. Mina ei olnud seal varem käinud-kulgenud, aga õhkkond oli mõnus. Kuna ilm oli suurepärane, siis kuhugi istuma saada oli üldiselt võimatu. Keset neljapäeva!? Ühel heal hetkel nägime lauda, kus inimesed lahkusid ja jooksime sinna põhimõtteliselt tormi. Ega me ainukesed polnud. Oli ka teisi seltskondi, kes istumisalust otsisid :)
Kui meie seltskonnast esimene inimene laua taha pepu maha oli jõudnud panna, siis saime öelda: "Ups, need kohad on kinni!" :)
Kuna me saime need istumiskohad ikka tõsise vaevaga, siis istusime seal ikka mitu tundi.







Ühel hetkel tuli aeg, et edasi liikuda.
Läksime jalutades vanalinna. Isssver-sussver, millal ma viimati üldse Baltijaamas käisin?! Ilmselt 20 aastat tagasi, kui igal pühapäeval Keila-Joale kooli sai sõidetud. Siis müüdi tunnelis Santa Barbara plakateid :):)

Neljapäeva kohta oli tänavatel ikka väga palju inimesi. Väga palju! Otsustasime vanalinna ööelu ka nautida ja kuhugi istuma minna. Meie peatuspaigaks sai Deja Vu. Perenaine oli seal tore ja meie lauda teenindanud preili ka. Kõik muu oli aga minu jaoks võlts. Loomelinnakus olid inimesed sellised mõnusalt vabad, aga seal oli laudade viisi inimesi, kes olid oma olemuselt sellised võltsid. Võibolla kasutan valet väljendit, aga mulle need puudrinäod, ülevõlli mukitud Guccimuuci kõrbenud kanad ei meeldi. Ja neid oli seal lauade viisi.
Kui meie sealt ära minema hakkasime ja kõik, neljakesi, vaheldumisi ühest klaasist vett jõime, siis kõrval istuvad Guccimuutsimutid ei suutnud ära imestada, kuidas me ikka ÜHEST  JA SAMAST klaasist sedasi jõime! :D
Kusjuures me kõik oleme siiani veel elusad! :):)





Tants nagu Deja Vu


Jätkasime oma ööd Viru tänava lilleputkasid vaadates, pingil istudes ja inimesi jälgides. Üle tänava istus pingil neiu, kes ilmselgelt tegeles iseenda müümisega. Purjakil noored käisid neiut pidevalt mõnitamas. Kurb, vaatepilt oli väga kurb. Aastaid tagasi oli ta väike tüdruk, kellel oleks võinud teistsugune tulevik olla...

Mingil ajal tahtsid tüdrukud Veenusesse tantsulkale minna, aga mina küll ei viitsinud. Need pepu keerutamised kusagil ööklubides ei ole juba enam ammu minu jaoks. Sai noorena möllatud küll ja sellest täitsa piisab ;)

Reede päeva alustasime plaanidega, et kuhu me läheme ja mida me teeme.
Ma arvan, et ei olnud kohta ka, mida me välja ei pakkunud.
Mina, kes ma lendamist kardan, tegin ettepaneku, et istume suvalisele lennule ja lähme kuhugi niisama oma nädalalõppu veetma.
Lõime arvuti lahti, kus leidisime päris palju imeodavaid pileteid.
"Lähme Soome?"
"Ei taha, Soome on siinsamas ja sinna võime paadiga ka loksuda. Rootsi ka ei taha. Lähme ikka kaugemale"
"Lähme Vilniusesse?"
"Lähme!"
Lähme Kopenhaagenisse?"
"Lähme!"
"Minge siis juba Barcelonasse, seal on ilus"
"Lähme!"
Kui hakkasime nö pileteid bronnima, toodi meid reaalsusesse tagasi, sest me ei leidnud/saanud kusagilt ühtegi odavat piletit. Kõik maksid 200 ja pluss. Sellega sai siis lennatud ja jäime ikka auto peale.
Hästi läks - poleksi tahtnud selle lennukiga alla potsatada :):)
Lendamine on ilmselt mu ainus kartus. Ma ei karda mitte lendamist ise, aga seda, et just see lennuk koos minuga alla kukub. Kiiks noh ;)

Kuna me suutnud kohe oma päevaplaani paikka panna, aga väljas oli korralik rannailm, siis otsustasime, et lähme Keila-Joale mere äärde. Võtame päikesevanni ja paneme õhtused plaanid paikka ;)

Keila-Joale jõudes ja mere äärde vantsides saime juba ühe minutiga aru, et seal me küll mingit päikesevanni ei võta, sest meri haises sellest kaldale uhutud jamast nii palju ja hea oli, et sealt üldse eluga tulema saime :D

Tegin kaks klõpsu ja vantsisime auto juurde tagasi, aga koolipõlve rand sai ikkagi ära nähtud:



Mõtlesime, et äkki Laulasmaal on haisuvaba ja otsustasime seal seda päikesevanni proovida. Mõeldud-tehtud ;)

Oma kompsudega randa jõudes oli tunne selline nagu oleks kuhugi teise maailma sattunud, sest päikest polnud üldse ja tuul oli väga tugev.
Kuna õhk oli iseenesest soe, siis otsustasime korraks ikkagi siruli maha visata ja lihtsalt nägu teha nagu võtaksime päikest. Seal oli teisigi meiesuguseid. Teki pidime ka kastide-kividega kinni panema, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud.Põhimõtteliselt ei võtnud me mitte päikese vaid liivavanni. Kusjuures need lendlevad liivaterad olid päris valusad. Ütleme nii, et saime korraliku liivamassaaźi.



Ma arvan, et me mingi tunnikese suutsime seal vastu pidada. Selle ajaga sobrasime internetis ja valisime välja kohta, kuhu järgnevatel päevadel minna. Kõik kohad, millele sai ettepanek tehtud, karjusin mina: "Lähme!"
Mul polnud tõesti vahet kuhu me läheme ja mida me teeme, peasi et lahe oleks! Küll pidime minema Käsmu Viru Folgile, küll Narva-Jõesuusse, küll Peipsi äärde, küll Viljandisse etendusele, siis Pärnu... No polnud piirkonda, mida välja ei pakutud. Kuna ilm kiskus üha hullemaks (ka järgnevatel päevadel), siis välistasime kõik üritused, mis toimusid vabas õhus.
Lõpuks leidsime Vana Baskini Teatri etenduse "Magamistubades", mis toimus Ohtu mõisa tallihoones. Piletid võtsime sinna järgmiseks päevaks ehk laupäeva õhtuks. Reede õhtul tahtsime tegelikult uuesti Telliskivi Loomelinnakusse minna, aga kuna ilm oli tõesti kehv (eriti võrreldes neljapäeva õhtuga!), siis ei hakanud me sinna siiski minema. Meeleolu polnud see. Olimegi reede õhtu kodus.

Laupäevase päeva veetsime shopates. Mina, kes ma tegelikult üldse kusagil poodides kolada ei viitsi, olin vaat et agaraim ostleja. Rahakotis annab see muidugi ka tunda, aga raha tuleb, raha läheb ;)

Kui olime shopingult tagasi jõudnud, siis puhkasime sutsuke jalga ja sättisime end seejärel õhtuseks etenduseks. Kuna etendus toimus meie vanast lapsepõlve külast kiviviske kaugusel, siis otsustasime koos ka küla üle vaadata. Pidime taas tõdema, et meie ajal oli küla palju vägevam. Sõites oma esimese kooli juurde, möödusime noortest, kes valmistasid värskelt abiellunud noorpaarile pulmaväravaid. Kui kooli juurest tagasi sõitsime ja taas pulmaväravateni jõudsime, siis jäime seisma, lasksime autol akna alla ja küsisime:
"Kes abielluvad?"
"Kevin ja Maire"
"Aaa, me ei tea."
Soovisime kena õhtut, lasime akna üles ja sõitsime minema :D
See olukord oli iseenesest nii naljakas, et me naersime selle üle päris mitu minutit.
Kohalikud vaatasid ka ilmselt, et me oleme mingid kaks napakat - tulevad küla vahele, sõidavad ringi, uurivad, kes abielluvad (nagu peaks kõiki teadma!) ja panevad siis minema.

32 aastat tagasi alustasime siin oma kooliteed

Maja on jäänud nii väikseks


Ohtu mõis




Mina olin Ohtu mõisa tallihoones esimest korda, aga jäin nii selle koha, kui ka etendusega väga rahule. Väga palju sai naerda. Kui millegi üle ikkagi vigiseda, siis ainult selle, et ruumis ei olnud eriti õhku ja oli umbne. Kahe vaatuse vahepeal ruumi tuulutati ja sai selle vähese õhuga hakkama küll :)

Enne etenduse algust mõtlesime, et kui teataritükk vaadatud on, siis lähme peale seda kontvõõrastena sinnasamasse pulma! Peale etendust otsustasime, et ei hakkas siiski lolli mängima ja ei lähe. Kodus jälle mõtlesime, et oleks võinud siiski minna! Saa nüüd nendest mõtetest aru!

Mis me pühapäeval tegime, seda ma juba ei mäletagi :):)
Ilmselt siis mitte midagi olulist, peale lõunat hakkasin vaikselt kompse kokku sättima ja tulin päälinnast tulema.

Virge saabub pealinna

Virge lahkub pealinnast

Pealinna saabudes oli auto pooltühi, koju tagasi sõites oli pagasnik aga korralikult punnis. Anjuśka tegi ka oma kappides suurpuhastust ja pani kõik mulle kaasa. Mina, vana koguja rott, vedasin kõik loomulikult maale ära :) 
Tegelikult oli suur enamus Rontsule väikseks jäänud riideid, mida Johanna edasi saab kanda. Teate ju küll - taaskasutus, taaskasutus, taaskasutus!
Mis siin salata, sain isegi paari teksaseid :D 
Anjuśka pepu nende sisse enam ei mahtunud, aga see eest minu oma mahub. Liiati veel siis, kui olen selle stressiga 5 kg alla ka võtnud! Ma polegi vist eluski nii vähe kaalunud - 51 kg. Minu tavakaalu 56-57 kg juures on 51 kg ikkagi vähe ja seda on täitsa näha. 
Samas võin öelda, et suurem kass on möödas ja söön jälle inimese moodi ;)

Vot selline oli siis minu esimene lastevaba ja iseendale pühendatud nädalavahetus üle 14 aasta!
Selliseid nädalavahetusi peaks (ja kindlasti saabki!) tulevikus rohkem olema ;)

See nädal on möödunud töiselt, aga sellest teine kord, sest töö ootab ka nüüd tegemist. 
Marite tuli külla ja ma pean tema ka ju tööle panema :):):) 

Teisipäev, 7. august 2018

Jänkside uus kodu

Mässasin nende jäneste aedadega, mis ma mässasin, aga lõpptulemus on see, et praktiliselt kõik jänksid sai ära viidud. Ära sai nad viidud sel põhjusel, kui minu käimised seal Abbil saavad varsti lõplikult käidud ja siis ei ole enam kedagi, kes nendega mässaks. Talvel käisime vahelduva eduga mina ja Janeli koos vanaemaga neid toitmas. Eriti talviti. Edaspidi mina sinna enam ju ei lähe ja kevadel tuleb jälle nende sääskede jama  - vaja võrke peale panna ja noh - eks loomadega oli igas muud sada toimetust veel. Kui pole enam kedagi, kes nendega seal mässab, siis tuleb leida teine lahendus.

Algul pidime kõik ära viima, aga Janeli otsustas ühe siiski alles jätta, et viime ta talveks koos puuriga naabrinaise juurde, kelle juures ta nagunii vanaemaga külas käib. Puuri saab aiast kätte ainult siis, kui aed maha lammutada. Ühesõnaga palju rapsimist ei millegi pärast, sest kohe-kohe hakkan aeda lahti võtma.
Hm, samas ei saa öelda, et sel rapsimisel üldse mõtet ei olnud, sest sel suvel said lapsed nende jänestega ikkagi mässata ;)

Vean oma kivid ja aiapaneelid Käplasse (minu uus talu siis! Mitte küll talu nimi, aga küla) ja kui õige aeg käes on, siis lööme sinna uuesti aiad püsti :)
Seal saan õnneks kaks katusealust ka ja saab paneelid sinna panna ja nii ei pea need lageda taeva all seisma ;)

Usun, et jänskid said omale hea kodu, sest saavad uues kohas täpselt samamoodi vabalt ringi joosta. Lisaks on seal miljon teist looma veel. Umbes nagu miniloomaaed ;)

Püüavad jäneseid ;)

Reis on lõppenud

Uus kodutalu

Pabulinnud

Keegi roomaja :)

Kalkun pojaga :)

Ja kaks roomajat ;)

Jänksidega on niisiis finito. Arvasin, et hakkan kindlasti halama ja nutma, aga ei miskit. Kuna nad said omale tegelikult hea kodu ja Abbil oleks neil jamaks kiskunud, siis jäid pisarad seekord valamata. 
Küll tuleb aeg, kui nad endale uuesti võtame! Sel korral oskan ise ka juba sugu määrata, nii et siis ei tohiks/saaks enam mingit jäneseuputust tulla ;)

Kahel õhtul oleme nüüd koos sõpradega Käplas tööd tegemas käinud. Tegelikult kolmel, sest sõber käis juba mõned päevad varem trimmerdamas. Lasime heinal kuivada ja alles üleeile ja eile lendasime rehadega peale, et vaalud hunnikutesse riisuda.  Kuna lõket teha ei tohi, siis tuleb need hunnikud ilmselt järelkärule panna ja kuhugi krundi äärde ühte kohta panna. Sedasi ette ei saa ka jätta, sest tahaks millalgi maa kas raideri või muruniidukiga juba üle lasta. 
Muidu on hea värske hein - kes ise omale tahab, tõstku käpp püsti ja viigu ära. Nagu ma aru olen saanud, siis sel aastal on hull heinapuudus :):)
Täna peaks kopp ka õuele ilmuma ja mõningad hädapärased kopatööd ära tegema!
Kui sellise tempoga edasi läheb, siis on krunt juba järgmiseks suveks ilus! :P

Sügisel peab ilmselt ühed tõsised talgud korraldama, sest aidal oleks vaja üks tala ära vahetada ja katusele hari peale panna. Kui neid töid ära ei tee, siis on aidaga varsti krõõska ja seda ma küll ei taha, sest see ait on ju ometi ideaalne koht minu kola hoiustamiseks :):) Tegelikult on see vist hoopis vana laut.
Ühesõnaga nendeks talgudeks on kõvasti meeste käsi vaja. Usun,et viie kätepaari peale võin vist ikka loota, aga kuna keerulised tööd, siis jääb äkki väheks.
Kes tala vahetamisest midagi teavad, siis nemad on minu talgudele igati oodatud! Kui aeg käes, siis kuulutan selle kenasti ka välja ;)
Mul raha ei ole, aga süüa-juua ikka saab ja võin omalt poolt aidata sellega, mida mina oskan ;)

Mul hetkel paremat pilti sellest mädanenud talast pole, aga esimese pildi üleval nurgas on natuke näha. Teen millalgi paremad pildid ;)

Vahetust vajav tala 

Sarikad on ok ja katus iseenesest sirge - saab päästa küll

Veidike heinahunnikuid

Minu ilus kaev :)

Kui eile hommikul oli veel kerge kass peal, siis peale Käplas tööd rabamist polnud sellest enam haisugi. Tänane äratus oli kell 6:09 (!?), aga tuju on siiski hea ja hing teotahet täis.

Tennyson on õigesti kirjutanud:" Ma pean matma end tegevusse, muidu hävitab mind meeleheide!"