Lehevaatamisi kokku

reede, 10. mai 2019

Järgemööda bla-blaa-blaad - sünnipäev, Vägilase jooks, krunt ja muu blaa-blaa!

Mina elan põhimõtteliselt ilmaennustuse järgi ja eile olin omadega täitsa rahul, et tänaseks vihma lubas. Kella kümnest pidi sadama hakkama, aga sajust polnud haisugi - säras hoopis päike. Olin omadega ummikus, et mis nüüd siis saab! Kui jääb ilusaks, siis ei taha küll toas olla.
Noh, kuna päike paistis, aga ma ikkagi uskusin oma ilmateadet, siis ei hakanud ma talu juurde minema, võtsin hoopis ämbri ja kolasin siin majade vahel ringi ning korjasin muruplatsidelt kivid-oksad ära, et need niitmisel jalgu ei jääks. Mul siin küla vahel ka niitmist ;)

Alles lõuna ajal tõmbus taevas halliks ja hakkas kergelt tibama. Sain rahulikult hingata ja toas oma asju ajama hakata! Appikene - no tegelikult ei juhtuks ju mitte midagi, kui ma nüüd tõesti ühe päksepaistelise päeva toas oleksingi!! Talu ei kao maamunalt ja linnud ei lõpeta laulmist! Totaalne Vargamäe Andrese sündroom!! See on ilmselt ravimatu :)

Kodus oleks vaja nipa-napa asju teha: põrandad ära pesta, riided kappidesse panna, tolmu võtta, aga prioroteedid peavad paigas olema - blogi esmajoones ! :):):):):):):)

Loomulikult on mul muid arvuti-asjaajamisi, aga ajasin näpuga järge - mis täna ei karju, see lükkub homsesse või järgmisse nädalasse. Kui võimalik, siis ära viska tegemisi homse varna, äkki saad need uude nädalasse lükata ;) :)

Alustame siis sellest, et sain vahepeal jälle aastakese vanemaks. Kaks aastat veel ja kukub neli ette! Päris õudne! Vanusega on kaasnenud Alzheimeri tõbi, sest ma unustan kõike ja lisaks ei mäleta ma midagi :D
Ei teagi kas see on halb või pigem hea. Tüdrukud on ka kavalad! Kuna nad teavad, et mul see mälu aeg ajalt alt veab, siis kasutavad nad seda vahelduva eduga ikka ära ka. Teeme tüdrukutega omavahel diile ja kokkuleppeid. Kui sellest mõni aeg mööda on läinud ja mina nende kokkulepete detailsusi ei mäleta, siis nad kohe ütlevad, kuidas asjad olid ja rõhutavad, et sa nagunii ei mäleta. Ma teen igal kooliaasta lõpetamise puhul neile ikka mingisugused kingid, sest õppeedukus on neil hea ja ma leian, et seda võib (ja peab) premeerida. Karolinile sai lubatud, et kui tunnistusele ainult üks neli tuleb ja ülejäänud viied on, siis saab ta Iphone. Tema väidab, et kokkulepe oli kaks nelja ja ülejäänud viied. No ma tõesti ei mäleta, mis päriselt oli :):) Lisaks on meil kokkulepe, et iga tunnistusel (nii veerandid, kui aasta) olnud viie eest saavad nad kaks eurot. Nemad vaidlevad vastu, et kolm eurot oli. Iga aasta on kaks olnud, tõstsid ise sujuvalt hinda w? :)
Ühesõnaga mu mälu veab sajaga alt. Sõbrannal on samamoodi ja tema arvab, et see on puukborreleosi tagajärg. Kuna mul oli ka puukborrelioos ja päris hullult, siis panen ka need mäluprobleemid selle arvele. Samas  on hea, et kõik meelest ära läheb - pole vaja igast jamaga oma aju kurnata.

Ok, lähme sünna juurde tagasi.
Sain ma ju tegelikult 25 - nii nagu igal aastal:

Traditsiooniline küpsisekook, mille number on ka juba traditsiooniks saanud :)

Karolini kunstiline silm

Lindudele uued kodud

Mingeid sünnipäevapidusid ei ole ma juba aastaid pidanud, aga salatit ja kooki saavad endiselt kõik, kes läbi astuvad. Äkki ma siis mingisuguse peo ikkagi teen, kui juubel tuleb. Sinna on veel sada aastat (muhahahahhaa) aega, eks paistab ;)

Olen veel osa kodu piltidest võlgu ja klatin selle asja ka kohe ära. 
Eelmisel aastal oli ju plaaniks 2018 sünnipäevaks kodu lõplikult valmis saada - ei saanud. Järgmiseks eesmärgiks oli jõuludeks joon alla tõmmata - ikka ei õnnestunud. Viimaseks tähtajaks oli 2019 sünnipäev - tehtud! 
Tegelikult sai veebruaris või märtsis valmis, juba ei mäletagi. Ma ise ei hakanud ise mingit jama kokku keerama ja neid kive sinna seina panema. Hea tahtmise korral oleks kindlasti hakkama saanud, aga milleks kogu korteri üldpilti oma sitanikerdamisega ära rikkuda. Rääkisin Tarmoga ja ta oli nõus ka need tööd lõpule viima. Kogu korter on niisiis tema ehitatud/remonditud ja kui keegi soovib head ehitusmeest, siis võin 110% teda soovitada - saate kvaliteetse ja korraliku töö ;)




Soojamüüri kõrval vasakpoolsel seinal on raam sildikestega, kuhu olen kirjutanuud oma soovid, unistused, plaanid, kavatsused, mida ma järgneva 20 aasta jooksul täita üritan. Kui midagi tehtud saab, siis selle sildi taha panen punase pallikese. 
Ma olen jõhker plaanitaja :)  Iga jumala aasta on mul paberil kirjas, mis ma sel aastal siis kõik ära teha tahan - kusjuures veel eraldi kategooriates - a la kodu, töö, lapsed, ühistud, küla, sportimine jne. Mulle lihtsalt meeldib vaadata, kas asjad lähevad nii nagu tahaks ja kui ei lähe, siis mismoodi need tegelikult lähevad. 
Mu 20 aasta plaanide seas on muidugi igast vahvaid asju nagu näiteks aastasest elamisest Lapimaal või Siberis, maratoni jooksmine, poja saamine (rõhk sõnal saamine, mitte sünnitamine), Celin Dioni kontserdil käimine ja päris palju muid jaburdusi. 
Kui ma mõtlema hakkasin, et mida ma oma elult veel tahan, siis nende asjade kirjapanemine oli täitsa keeruline. Võib tunnistada, et olen oma eluga üsnagi rahul, sest lapsed on terved, soe kodu on olemas, elatist suudan teenida ja mul on olemas piisavalt vabadust teha seda, mida tahan. Ma ei tea - minu jaoks see ongi õnn. Aeg ajalt tekib muidugi soov, et kõrval oleks kindel õlg, kellele toetuda, aga nende asjadega on nagu on - ööklubides lantimas ei käi ja jääb siis lootus, et äkki kukun oma sopajooksudel mõne endasuguse otsa :D  Ok, see oli nali ;) 
Ühesõnaga ma olen hetkel rahul. 
Ainuke asi, mis mulle muret teeb, on ülikool. No ma ei suuda end selle matemaatikaga kokku võtta! Ei suuda! Tunnen kohe, kuidas ei taha! See matemaatika ei ole minu rida! Aga ilma matata ma õigust õppima minna ei saa. Ma ei tea, kas ma suudan end kunagi kokku võtta ja selle eksami ära teha või mitte...

Ok, tagasi piltide juurde:



Raamaturiiul vajab veel sättimist






Kodu remontimisega on niisiis finito - raha kulus kokku 44 858 eurot, millest korterite ostukulu oli 12 300 euri, puhtalt remondiks niisiis 32 558 eurot! 
Siin tuleb tähelepanu pöörata sellele, et töömehele ei maksnud ma midagi. Kujutan ette, kui oleks pidanud maksma (10-12 €/h nagu praegu keskmine hind on), siis oleks veel 15 000-20 000 kulunud!

See on nüüd see kodu, kus lapsed suureks saab kasvatatud - sellest pesast lendavad nad edasi oma pessa. Mingit maja ma ehitama ei kavatse hakata, kuhu koos lastega kolida. Kindel ei! Kõik vajalik on siin juba olemas - igaühel oma privaatne ruum, sõbrad, kool-lasteaed ja kõik muu on lähedal ;) 
Talust, kus ma eriti heal meelel kõik vabad hetked rügamas käin, saab minu suveresidents! 
Ei mingeid lapsi! Mitte, et ma oma lapsi ei armastaks :):) 
Noh, kui omadega kunagi nii kaugel olen, et tõesti majas ööbida saab, siis on seal kindasti võimalus olla ka muul ajal, kui ainult suvel. Sellest saab (õigemini juba on) minu pensioniprojekt. Kui lapsed suureks on kasvanud, siis ei ole mul selle hiigel-korteriga enam midagi teha - sel ajal ei viitsi ma ilmselt enam kolmandale korrusele ronida ka ja on õigem see maha müüa, et lõplikult oma residentsi kolida. 
15-20 aasta jooksul olen suutnud äkki oma kogutud tränist ja mõttetust kolast lõplikult lahti saada ja ma mahun sinna pisikesse majja imehästi ära ;)

Oeh, vot sellised mõtted. 
Kui jutt juba krundile läks, siis jutustame juba sellest ka. Suuremad kaevetööd on selleks aastaks tehtud. Üks osa teest tahab veel tegemist, aga kaevamisega ei ole seal enam midagi pistmist. 
Maja taga, kus oli see pajuvõsa (nagu te teaks, eksole!), on nüüdseks looklev kraav:

Looklev kraav :)

Kraav oli vaja kaevata, sest see ala oli seal liiga madal ja soine. Eks selle soisuse (on selline sõna olemas w?) tõttu hakkasidki seal pokud kasvama ja paju vohama. Ühesõnaga kraav oli vajalik ja kes ütles, et see peab sirge olema?  Kui millalgi muru peale on kasvanud ja paar purret ka ehitatud, siis on pilt vist üsna lahe. Aga ma olen juba praegu rahul ;)

Kraavi algusesse tuleb laste nn ala. Ma ei tea, kellele ma seda küll ehitan, aga tean, et see on 110% vajalik. OK, Johanna praegu veel mängib, aga mõne aasta pärast vist enam mitte. Noh, Joosep kasvab ja sõpradel on ka lapsi ;) Ah, mis ma siin ikka mõtlen - lasteala on vajalik ja kogu lugu. Esimene asi, mis lastele tehakse on ju liivakast. Nii minagi:

Selle küla suurim liivakast on valmimas

Tükk aega mõtlesin, et milline see liivakast olema peaks, aga kui ühte hunnikut laiali vedasin ja sealt palju paekivi välja tuli, siis mõtlesin, et miks mitte paekivist. See on ka minu meelest hästi äge, et mul see pinnas seal liivane on. Umbes pool meetrit on mulda, peale seda tuleb liiv. Kopp kooriski suurema mulla pealt ära, peenema mullakihi pidin juba labidaga viskama. Kõige vägevam on minu arusst see, et kui liivakast valmis saab, siis võiad lapsed sinna ilmatu suure augu kaevata, sest tegemist on enam-vähem loodusliku liivakastiga. Ja ärge arvake, et ma seal ise kaevamas ei käi :)

Põhi on mullast puhastatud

Maasikariidest saab rohutõrje

Sellest hunnikust tulid liivakastile kivid

See hunnik koos paekivide ja kõige muuga tulid välja maa alt, kui sügisel kopp kaevamas käis. Kuna ma nägin, et seal on nii head sirgete äärtega kivid, siis lasksingi need ühte hunnikusse tõsta, et ma saaksin need millalgi välja sorteerida. Ma ju teadsin kohe, et mul läheb neid kive kusagil vaja :D

Nüüd, paar nädalat tagasi, hakkasingi selle hunniku laiali tõmbamisega tegelema. Esialgu vedasin kivid vundamendi peale, et neid sealt siis vajadusel võtta saaksin. Osa jõudsin juba ära laduda, aga siis tuli liivakasti mõte ja hakkasin neid sinna vedama ;)

Minu kolm tutikat põõsast, paekivid ja leitud taara :)

Kunstiline pildike

Praegune liivakast :)

Niitmise hooaeg on ka juba alanud ja esimene niit sai tehtud juba 30.aprillil. Tavaliselt jään selle esimese niiduga alati hiljaks ja olen sellepärast hädaldanud ja virisenud, sel aastal olen igati graafikus ja arvata võib, et olen omadega rahul.

Esimene niit



Maikuu projekt on mul niisiis liivakast, juuni projektiks tuleb vist küttepuude tegemine:

Krundi korrastamisega on natuke puid ikka tulnud ;)

Juunis teengi ilmselt väiksed talgud, saeme ja lõhume puud korraga ära. Pärast tööd sussutame liha ja tantsime lõkke ümber :):) 
Tegelikult peaks uue kempsu ka ehitama. Vana kemps on küll püsti ja häda saab aetud, aga tahaks uut ja huvitavat. Üksi ma sellega loomulikult hakkama ei saa, aga kui sõbrad appi tulevad, siis äkki võtame selle töö ette. 
Sügiseste talgude ajal saime kõrvalhoone mädanenud talale kenasti toe alla ja katusele harja peale - võib tõdeda, et hoone sai päästetud :):) 
Ok, ok, ega see aastaga hävinenud olekski, aga ikkagi:

Tugi all nigu nipsti

Nagu uus :):)

Ma pean ikka ära mainima, et olen ikkagi õunapuudele ka käärid sisse löönud! Igasugu muud talutööd on tegelikult palju, aga mingi valemiga olen ikkagi neli puud suutnud ära lõiganud. Eks ma sellepärast olen seda teinud, et alumised oksad oleks niitmisele ette jäänud ja siis mõtlesin, et võtangi ainult alumised oksad ära. Järgmisel hetkel võtan kõrgemalt oksi ja enam ei saa arugi, kui saega juba puu otsas olen! Sedasi see läheb! Kolm puud on veel lõikamata, aga neli ja pool puud on lõigatud. See poolik puu on mul praeguseks aega võtnud 7 tundi, oma 3-4 tundi läheb veel, sest kolm suurt oksa on veel lõikamata. See on juba tase - ühte puud 10-11 tundi lõigata. Aga noh, nii läheb, kui puud on aastaid lõikamata ja kui tegemist on vana puuga ;)

Tuttuue soenguga Valge klaar

Sama Klaar aasta tagasi, veits teise nurga alt

10-11 töötunnine puu - enne lõikust ;)

7 tundi on juba lõigatud :D

Ma olen täielik sõltlane seal krundil töötamises! Kui aeg hakkab lähenema, et kuhugi minema pean (a la Johannale lasteaeda järgi, mingile õhtusele kohtumisele vms), siis ma vahin juba mitu tundi enne minekut kella ja arvutan, kui kaua ma veel olla saan! Mind tuleks kuhugi ravile saata! 

Vähe sellest, et ma enda krundil nagu napakas möllan, siis teen seda samamoodi vanamemme juures. Kui 2017 sügisel sinna sattusin, siis oli seal ju rinnuni heinamaa, eelmisel aastal majandasin nii palju, et õu ja nn sõidutee niidetud oleksid.  Sel aastal lasi tema maja ümbert ka kopal kõik siledaks tõmmata, kraavid kaevata ja muud vajalikud kaevetööd teha. See, mis seal maja ümber toimus, oli ikka korralik katastroof. Praeguseks hetkeks on pilt juba oluliselt parem:



Kraav ühele poole

Kraav teisele poole

Kraav eikuhugi, aga see eest vajalik ;)

Vanamemme kohta on minult küsitud ja teen suve jooksul kindlasti sellest teemast eraldi sissekande. Võin juba etteruttavalt ära öelda, et memme eest on igati hoolitsetud ja temaga on kõik korras. Kassiga läks tal küll vahepeal pahasti, sest Kassipoiss sattus rebase kätte, kes tal põhimõtteliselt pool pead nahka pistis. Kust me teame, et rebane? Vanamemm nägi, et rebane tuleb üle põllu midagi musta hammaste vahel rippumas. Kui ta hiljem kassi nägi, siis ei olnud selles kahtlustki, et rebase hambus rippus justnimelt Kassipoiss:

Rebane tegi väikse ampsu

Käime memmega tavaliselt kaks korda nädalas Haapsalus poes ja olen alati siis kassi ka näinud, aga peale seda, kui rebane teda pures, oli kass kadunud. Kui ma teda lõpuks nägiin, nii 1,5 nädalat peale puremist, siis oli mul küll selline tunne, et tahaks oksendada. Ja ma ei ole kusjuures just kõige nõrgema närviga! Tal oli põhimõtteliselt sama suur pall põse peal, kui ta oma peagi. See oli kõik mäda täis ja kui ta sõi, siis mäda tilkus kõik maha. Kohe päri öäkk oli. Ma kujutasin ette, et arsti juurde minnes, tulevad arved sellised, et kuku pikali. Nii 200-300 arved oleksid veel seeditavad olnud, aga kallimad oleks mulle juba üle jõu käinud. Samas ma teadsin, et kass on memme ainuke igapäevane kaaslane ja niisama see asi kindlasti jääda ei saa. Sõitsin Haapsalu Loomakliinikusse, rääkisin loo memmest ja tema kassist ära ning leidsime kohe järgmiseks päevaks aja, mil kassi näitama viia. Järgmine päev saabus kätte, läksime koos memme ja kassiga arstile. Kassipoiss vaadati üle, tehti vajalikud süstid-toimingud-sidumised, veterinaari sõnul oli olukord tegelikult parem, kui esmapilgul tundus ja kass saab kenasti terveks. Eriti armas ja meeldiv oli see, et raha kõige selle eest ei küsitud. Kuna Loomakliinikul on oma heategevusfond, siis öeldigi meile, et nad tasuvad kõik kulud heategevusfondist. See oli nii tore ja armas ja meeldiv. Vanamemm oli tõsiselt liigutatud ja mina ka. Oleme mitu korda kontrollis käinud ja kass on praktiliselt terve ;)
Maailma suurimad tänud meie Haapsalu Loomakliinikule ja kogu nende meeskonnale.

Mul on vanamemme teemal üsnagi palju kirjutada, aga nagu ma mainisin, siis teen seda eraldi sissekandes. Pean ühe projekti tulemuse ära ootama, alles siis saan kirjutada ;)

Kolmapäeval oli Johannal lasteaias emadepäeva pidu. Sel aastal oli see teistsugune ja mulle väga meeldis. Algatuseks oli laste poolt väike kontsert, peale mida toimus ühiskondlik kuuseheki istutamine lasteaia ümber:

Pidulik pool

Kuused mulda!

Istikuvedaja

Hekk on istutatud

Väga lahe ettevõtmine oli ja kasulik ka, sest tuuled puhuvad mängivatele lastele peale. Mõningate aastate pärast see nii enam ei ole. Peale "rasket" tööd saime suud ka magusaks - kuumalt pannilt värskeid pannkooke maasikamoosiga ;) 

Kuna oli kolmapäev, siis mina kihutasin peolt otse orienteeruma. Oleks võinud silma kinni pigistada ja selle metsauitamise vahele jätta, aga ei - lubasin sel aastal kõik jooksud kaasa teha, siis ka teen ;)

Eelmisel kolmapäeval oli mul nii mõnus orienteerumine, et panin ühe punkti otsimisega megagiigahüppersupper mõnusalt puusse, et kuku pikali. Kuna ma tegelikult ju mingi orienteeruja pole ja jooksen põhimõtteliselt teeradade järgi. Tol päeval mõtlesin, et lõikan otse läbi metsa. Kompassi ju ka pole ja jooksed sa otse küll :D 
Jooksin ja jooksin ja ise ka ei saanud lõpuks aru, kuhu ma jõudsin. See ongi kõige hullem, kui kaardilt enam aru ei saa kus sa oled. Põhimõtteliselt jooksin kuhugi maja juurde, vaatasin kraave ja õhuliine ning otsisin kogu kaardilt kus midagi sarnast võiks olla. Leidsin lõpuks sellise koha ja sain aru, kui totaalselt metsas ma omadega ikka panin. Eks ma siis kirusin ennast, et mööda teid ei läinud! Kui arvate, et sellest kirumisest mingit tolku oli, siis eksite rängalt - sel kolmapäeval "lõikasin" jälle "otse" ja sumasin kokkuvõttes kusagil vaarikavõsas. Ehk järgmisel korral õpin midagi :)
Samas on see ekslemine kasulik, sest tänu sellele olengi hakanud kaardilt kraave, elektriliine, metsatukkasid, põlde ja muid asju vaatama - ei ole ainult teed ja rajad. Progress on toimunud. Kui ma nüüd järgmisel korral kompassi ka kaasa võtan, siis võin endale juba pai ka teha :):)

Sportliku teemaga jätkame, sest pühapäeval toimus esimene Vägilase jooks (teine toimub 2.juunil Narvas ja kolmas 4.augustil Lähtes) ja ma olin platsis nagu kord ja kohus. Johanna jooksis ka lastejooksu (300 m) ja tuli kuni 6-aastaste grupis finiśisse neljandana:

Teevad sooja

Lõpp on raske...


...aga püsti ja finiśisse!

Iga laps sai diplomi ja pisikese maiuse.

Pikale distantsile lasti jooksjaid neljas grupis, mina olin teises. Jooksu pikkus oli 7 km. Minu jaoks oli jooks oodatust kergem, sest päris palju oli seda niisama jooksmist ja nagu kõigile teada, siis joosta ma ju ei jõua. Oleks tahtnud rohkem takistusi, ronimist, roomamist. 
Võrreldes Narva ja Lähte radadega oli see jooks köki-möki, aga esimese jooksu kohta, polnud paha.
Mis mind nende jooksude, õigemini võitlejate, juures sutsu turtsuma ajab, on võistlejate sohitegemine. Sa tuled sellele jooksule, sest seal on erinevad takistused ja see on põnev. Kui neid läbida ei taheta ja tullakse sohki tegema, siis minegi jookse niisama metsas. Sel korral oli kaks sellist kohta, kus võitlejad sohki tegid - üks oli kaalukiik. Alustad lauajupi ühest otsast, keskele jõudes vajub lauaots teisele poole ja saad maha minna. Üks tädi mõtles, et tegemist on vist tõkkejooksuga, astus takistusest üle ja jooksis lihtsalt edasi. Kõik jäid teda juhmide nägudega vaatama, aga keegi tema tegu ei korranud. Kui on takistus, siis tuleb see ikka läbida ;)  
Appi, ma juba ei mäletagi, mis see teine koht oli. Alzheimer, ma räägin! 
Ok, eks neid sohitegiijaid on alati olnud, tuleb ka tulevikus ja nende vastu ei saa. 

Statistikat ka!
Naisi, kes pika raja lõpetas, oli 46, mina neist 7 kohal, ajaga 48,16
Võitjale kaotasin pea 10 minutit, aga kolmas koht jäi see eest ainult nelja minuti kaugusele, rõhk sõnal AINULT :)
Üldse oli pikal rajal lõpetajaid 239, mina neist 123 ehk enam vähem keskel.

Fotograaf leidis raja pealt mõned korrad mind ka üles. Fotod By Aldis Toome ja Imre Avaste:

Punase dressikaga 103 tuleb sealt trepist oma puupakuga

Minu tugevus


Ei ole liiv, lumi oli :)

Ja nüüd puust ja punaselt foto, miks sellistel jooksudel pikad riided peavaksid olema:

Käed lõhki, jalad lõhki

Korraldaja (seiklushunt.ee) on jooksust ka videokokkuvõtte teinud, kes tahavad, need vaatavad. Johanna staaritseb 11-sekundil, minu 2 sekundit kuulsust jäävad 2.40-2.42 peale. Video on siin :)

Nii, nüüd on see aeg, kus on aeg jooksma minna. Õues vihma sajab, aga ma pole ju suhkrust. Täna on plaanis 130-140 pulsiga umbes 1,5 tundi tiksuda. Peale seda, kui ma trenni olen tegema hakanud, olengi täitsa kohusetundlikult jooksnud. Noh, Võhandu-järgne nädal muidugi välja arvatud, aga see tõmbaski täitsa tühjaks ja väike paus oli mõistetav. Nende põlvejamadega olen asjad jonksu saanud. Käisin kenasti kirurgi juures, kes mu jalgade liikumist natuke kontrollis, aga ütles üsna ruttu, et mine tee nüüd oma toimetusi edasi ja ära mitte midagi teisiti tee. Lisas juurde, et kui kolme kuu pärast ikka nn rebenemise tunne on, siis tule tagasi. Mis mul muud teha oli, kui nende raisatud aja eest vabandada ja jalga lasta. Praeguseks on jalad enam-vähem ok, paremal põlvel pole enam midagi viga, vasak annab aeg ajalt tunda, aga tundub, et paari nädala pärast on see ka unustatud. Kui muud ei saanud, siis ühe korraliku ehmatuse ja teadmise järgmine kord targem olla ;)

Joookseb, jookseb, jokkseb.... :):):)

No nii, olen oma ringilt tagasi. Tegin ainult 6 km, sest unustasin veepudeli maha ja kui ma juua ei saa, siis hakkab kurk tohutult kuivama ja üldse kaob see jooksuisu ära. Vaatab, äkki teen emadepäeva puhul kerged 1,5 tundi :)

Appi, ma kirjutan seda sissekannet juba terve päev!
Samas ei ole ma kõik see aeg arvuti taga siiski olnud - käisin vahepeal Johannal lasteaias järgi ja noh, see jooksutrennike koos pesuga võttis ka aega ja vahepeal pidin ikka kõhtu ka kinniitama, muidu kuivab ju mõistus täiesti kokku. Samuti võtab  piltide sorteerimine aega ja lisaks ei ole ma just kõige kiirem kirjutaja :)

Samas ega rohkem polegi vist millestki kirjutada, need teemad sain kirjutatud, mis plaanis olid. Põhimõtteliselt oleks võinud enne trenni selle sissekande ära lõpetada, sest selle lõpuga nüüd küll mingit teemat ei tulnud. Kui ma enne jooksmist siis kribasin, siis mul oli kavas veel millestki kirjutada, aga juba läks meelest ära, mis teema see oli :):)

Preili Alzheimer on selleks korraks lõpetanud ;)