Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 10. oktoober 2021

Kelle vabadus on tähtsam? Pedofiil vs küla!

Olen punktis, kus ma ei saa vait olla.

Tänase postituse ajendiks on kolmapäevase „Eesti Ekspressi“ artikkel „Väikeseid tüdrukuid jahtinud pedofiilist mõrvar soovib vabadusse pääseda. Juba külastab ta kodust kuurortlinna“.

Ja ma ei saa vaikida, sest see kõik toimub liiga lähedal!

Isik, kellest artiklis jutt on, vägistas aastaid tagasi lapse ja tappis ta seejärel. Teine tüdruk pääses põgenema. Sooritatud kuriteo eest määrati talle surmanuhtlus, mida ei jõutud täide viia, sest mõned aastad hiljem (seoses kriminaalkoodeksi uuenemisega) muudeti see eluaegseks vangistuseks. 
Nüüdseks on olukord aga sealmaal, kus isikul on võimalik kogunisti vanglast vabanemist taotleda! 
Ja ta kasutab seda võimalust!

Aastal 2019 väljastas kohus õnneks määruse, millega keelduti isikut vabastamast.

Järgmine võimalus uueks taotluseks tekib kahe aasta pärast peale eelmise määruse jõustumist. 
Novembri lõpus on need kaks aastat täis!

Juba praegu liigub isik vabalt ringi! Tegemist on vabakäiguvangiga. Avavangla vangina tekib tal ka võimalus nö väljasõitudeks.

Nüüd jõuamegi sinna punkti, kuidas see lugu minule liiga lähedal on.

Kuurortlinn, millest artiklist kirjutatakse, on Haapsalu. 
Peale haldusreformi on Haapsalu iseenesest suur ja lai, aga... nii kurb, kui seda praegu tõdeda ka ei ole, peatub isik (Haapsalus olles) meie külast kõigest 2,5 km kaugusel! 
Linnulennult isegi vähem, kui kilomeeter!

Kui me teame, et selline isik meie seas on, siis ei tekita see ainult kõhedust, vaid hirmu, õudu ja meeleheidet.

Ma olen alati meie küla üle uhke olnud, ma olen meie küla arengusse ajaliselt väga palju panustanud, sest ma armastan seda väikest mõnusat küla. 
See on meie küla! 
See on parim koht, kus väikesed inimesed suureks kasvatada.

Ma olen eelkõige selle üle rõõmu tundnud, et meie küla ei ole inimestest tühjaks jooksnud. 
Vastupidi – külla tuleb rahvast juurde, noored pered koos väikeste lastega.

Meie küla võlu on alati olnud see, et meie lapsed jooksevad hommikust õhtuni õues. Nad võivad mitmeid tunde väljas lipata ja me otsi neid ikka veel. Me teame, kus nad on.

Me ei ole neid kunagi pidanud telefoni vahendusel jälgima, kus nad parasjagu viibivad. Nad lihtsalt on.

See ongi meie küla üks suurimaid võlusid.

Selline vabadus kestab täpselt sinnamaani kuni see isik vabadusse lastakse.
Kui see juhtub, siis meie lastelt võetakse nende vabadus.
Meilt, lastevanematelt, võetakse meie vabadus.
Meie külalt võetakse vabadus.

Me ei saa oma lapsi enam muretult õue lasta, sest me mõtleme – aga, kui?
Me oleksime mures.

Sellel hetkel tahaksime me küsida, et kas ühe isiku vabadus on tähtsam, kui meie laste vabadus?
Kas ühe isiku vabadus on tähtsam, kui nende laste vanemate vabadus?
Kas üks isik on tähtsam, kui terve küla?

Mis saab siis, kui see isik siiski vabastatakse?
Mida oleks meil, külaelanikel, tegelikult teha?
Mitte midagi!
See oleks kohtu otsustada ja meil, tavainimestel, ei ole selles osas midagi teha.
Kui see juhtub, tuleb meil seda otsust aktsepteerida.
Me peame sellega leppima.
Peame kogu oma külaga tegema muudatuse ja mõtlema, kuidas me selle inimesega koos edasi elame.
Tegelikult me ei tea.
Me ei tea, kuidas me sel juhul edasi läheme.

Kui peaks juhtuma, et isik vabadusse lastakse, siis tahaks ma küsida järgneva küsimuse -  miks (näiteks) Eesti kuulsaim eluaegne vang Romeo Kalda vabadusse ei pääse?

Miks on väikese tüdruku elu hind väiksem, kui politseiniku?

Kui vabadusse lastakse lapse vägistanud (ja tapnud) pedofiil, siis miks ei võiks juba välja lasta ka nooruse rumalusena politseiniku tapnud inimest?
On palju väiksem tõenäosus, et Kalda hakkaks vabaduses uusi kuritegusid toime panema, kui see, et pedofiil veel mõnda last ründab!

Mitte, et ma Kalda tapmist kuidagi õigustaks. Loomulikult ma ei tee seda.
See oli lihtsalt näide, aga see on täpselt see koht, kus sellise küsimuse esitada võiks.
Tahaks väga loota, et me seda küsimust esitama ei pea!

Kelle vabadus on tähtsam - ühe pedofiilist surmamõistetud vangi või terve küla?

teisipäev, 5. oktoober 2021

Rabas

Pühapäev - Rabas käidud.
Sulpsu ei tulnud.
Külm oli.
Kerge pettumus.
Pühapäeval uuesti?
Siis soojem?
Ei usu! :)
Seeni polnud!
Pohli polnud!
Jõhvikaid polnud!
Inimesi oli!

Aega ei ole.
Õppida on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju.
Teen kohvi?
Lähen pikutan?
"Ah, vaata kella"!
Süüa võiks.
Ei viitsi.
Ohkan.
Teeks hoopis teed...
Istun edasi.

Valimised ka tulemas.
Aktiveeruks enne lõpuspurti?
Pühapäeval mõtlen.
Järgmisel pühapäev selgub! 
Tundub huvitav.
Saan sisse?
Peaks saama küll :)
Mitu eurot kulutatud on?
0.-
Nii palju?
Jep :)

Ah, mis ma siin ikka pullin, Nautige rabast pilte, ma mingit ilusat mulinat ei suuda küll praegu välja võluda:






Vitamintsik


Nii külm, nii külm, nii külm

märjad jalad tulid vot sealt

Herilane tahtis pool põske ära viia!

Väiksem veab suuremat kukil

väsinud looduselaps

Seeni ka :)





esmaspäev, 27. september 2021

Kool ja kohustused

Mul enam eraelu ei ole, on kool ja kohustused.

Kool on loomulikult esimesel kohal. Reedel oli Haapsalus selle volikogu koosseisu viimane istung. Ma ei saanud isegi selles osaleda, sest samal ajal oli mul kolm seminari ja hetkel on tõesti kool minu jaoks tähtsam. Uued KOV valimised on ukse ees, ma pole jõudnud sellele isegi mõelda. Eks ma loodan selle peale, et inimesed vaatavad ja võtavad valimisel arvesse seda, mida ja kuidas reaalselt tehtud on. Võin südamerahuga öelda, et oma piirkonna eest olen ma kõik need neli aastat seisnud, nii vahetult käsi igale poole külge pannes, kui ka asjaajamises/organiseerimises. Kui valijad seda hindavad, siis nad valivad mind ka nüüd (olenemata sellest kas nad mind ennast armastavad või mitte), kui leiavad, et minu panus ei olnud piisav, siis ei vali. Nii lihtne see ongi. Olen enda jaoks paika mõelnud, et kui nendel valimistele vähemalt sama palju hääli saan, kui eelmisel, siis jätkan ja toimetan sama innuga edasi, kui peaks vähem saama, siis tõstan käed üles ja tunnistan, et minu aeg on möödas ja toimetused peaks keegi aktiivsem/tegusam üle võtma 😊
Ühesõnaga, valimiste osas ma verd ninast välja ei jookse. Vahetult enne hääletamiste algust käin ilmselt oma küla postkastid läbi ja pistan neisse väikese meeldetuletuse sellest, miks üldse valima peab. Oleme meie ju suurest linnast ikkagi eraldiseisev küla, kus on vaja sellist inimest, kes mõelda ja öelda julgeb.

Eraelu mul selles mõttes hetkel enam ei ole, sest tõesti kogu aeg kulub, kas õppimisele ja kohustustele. Või magamisele! 😉 Paar korda on juba nii ka olnud, et olen koolist tulnud, usinalt õppima asunud ja hoopis magama jäänud. Kui mina juba sedasi „keset päeva“ magama jään, siis tähendab see seda, et ma olen päriselt ka väsinud! Kui keegi küsiks minult, et kas ma olen rohkem hommiku- või õhtuinimene, siis on vastuseks kahtlemata õhtuinimene. Ma olen õhtuti oluliselt produktiivsem, kui hommikuti. Neid minu Tartu hommikuärkamisi võib lausa huumorikuubis võtta. Ma torisen enne ärkamist täpselt samamoodi nagu Johanna: „Ma ei taha ärgata! Tahan veel magada! Miks ma pean nii vara ärkama?“
Haapsalus ei ole mul väga valikut, sest kui kell heliseb, tuleb krapsti voodist välja ronida ja lastele hommikuputru keetma hakata. Karolinil läheb buss juba 7.20 ja seega ei ole mul võimalust seal voodis rullida. Tartus mul hommikuvaaritamise kohustusi ei ole ja seega võin seda lapsikut jonni seal natuke rakendada 😊 😉 Kõik said nüüd puust ja punaselt aru, et mulle ei meeldi hommikused ärkamised!

Kõik päevad lähevad praegu nii kiirelt. Ei saa aru, kui päev juba läbi on ja avastad, et terve päev oled justkui midagi teinud, samas on nimekiri nii pikk ja pooled asjad on endiselt tegemata!
Tegingi eile järelduse, et mul ei olegi enam eraelu, sest on kool ja kohustused.
Eelmisel nädalal sain Juri Shatunovil ära käidud ja aitab sellest mulle küll! 😊

Laupäeval jõudsin Tartust koju 21 ajal. Läbi nagu läti raha! Kuni 17.30-ni olid loengud, kohe peale neid hakkasin kodu poole liikuma. Koju jõudes viskasin kaminatesse tuled alla ja lihtsalt olin. Istuda väga ei tahtnud, sest tervest sellest koolinädalast on veel praegugi tooli maitse suus. Tagumik ongi istumisest konkreetselt valus!
Olin täiesti kindel, et magan pühapäeval kogu selle nädala enda seest välja ja ei tee enne lõunat silmagi lahti. Tegelikult vaatas vasak silm juba 7.30 kella! Ärkasimegi eile juba 8.30, mis on minu arvates täiesti arulage! Ainuke päev nädalas, kus magada saaks – oleks võinud siis magada ka! 
Tegelikult oli nii, et juba hommikul hakkasid süümekad piinama, sest kaks koolitööd olid juba võlas ja hakkasingi nendega tegelema. 
Päeval kuuletusin Johannale ja tegime seda, mida tema teha tahtis. Tema on mul veel ainuke laps, kellega nn reaalselt tegelema pean ja püüan seda teha nii palju, kui mul võimalik on. Ilm oli eile ilus – käisime jooksime niisama õues ringi, ronisime puu otsas, tõuksitasime, kiikusime ja olime niisama. Jõudsime isegi talu juures käia ja selle viimase kartulivao üles võtta. Oleks tahtnud rabasse ka minna, sest rabasuplus on endiselt ju tegemata, aga ei õnnestunud.

Minu enda põhikursus on sel aastal kuidagi eriti mahukas ja nii palju on erinevaid töid. Kõik ägavad selle all ja keegi ei saa aru, miks selle aasta algus nii hull on. Eelmisel aastal räägiti meile, et kui tunnetuspsühholoogia tehtud saame, siis on bakalaureus põhimõtteliselt tehtud. Võime kinnitada, et meile valetati! :D Kui eelmist ja seda aastat omavahel võrrelda, siis oli eelmine aasta nagu hooldatud suusarajal suusatamine, sel aastal oleks nagu klassikasuusaga mudarajal ägamine – ei taha kuidagi edasi liikuda!

Aga noh – oleme positiivsed – üks kuu on sisuliselt juba läbi! 😊

pühapäev, 19. september 2021

Juri Shatunov

 Reede oli see tähtis päev, kus mina oma esimese covid-testi tegin!

Kuna ma end vaktsineerinud ei ole, siis puudub mul see imeline pass, millega avalikel üritustel käia tohib. Niisiis ei jäänudki mul üle, kui see test ära teha.

Ma sellest testi tegemistest ja nende tulemustest rohkem ei räägi. See oli ikka üks korralik huumor! Aga noh - KUI peab neid tegema, siis peab 😉

Mis mind siis sundis seda testi tegema?
Juri Shatunov!!😊😊 
Tema pärast olin nõus seda tegema.

Celine Dioni kontsert on juba kaks korda edasi lükatud ja tema oleks teine, kelle pärast ma olen nõus neid teste tegema 😊 😊 
Ok, kui enam kooli ei lastaks, siis teeks muidugi ka 😉 Aga igasugused kinod, teatrid, restod ja kõik muud jätan pigem vahele, kui lähen sinna klouni mängima.

Nii…Shatunov!

Õde hakkas mõni aeg tagasi rääkima, et lähme Juri Shatunovi kuulama. 
Vene muusika mulle üldiselt meeldib. Kunagi sai seda söögi alla ja söögi peale kuulatud. Shatunovil on nii head laulud ja kui ta juba siia tuleb, siis miks mitte minna. 
Kontserdi korraldaja pani enne kontserti FB-s tasuta pileteid mängu ja meil läks õega nii hästi, et võitsime mõlemad veel tasuta piletid ka 😊 😃 No see on ju suisa märk, et tuleb minna.

No ei pea kahetsema! Ei pea!

Kontsert ise kestis kõiges tunnike, aga emotsioon, mis sealt sain, annab veel siiani tunda.

Mulle nii meeldis, kuidas ta esines. Tundus nagu oleks kogu oma hinge sellesse kontserdisse pannud. Tema olek ja suhtlemine rahvaga ja üleüldiselt kogu kompott.
Noja olgem ausad – Juri on ju täitsa nägus ka 😃 😃 😝

Ok, mis ma siin ikka tögan. Igatahes kontsert oli väga, väga, väga positiivne ja kui ta veel Eestisse esinema peaks tulema, siis kindlasti läheks veel teinegi kord ja ilmselt kolmandat ja neljandat korda ka.

Eriti meeldis mulle see, et kontsert algas tema hitiga (saab kuulata ja vaadata siit).

Ja kontsert lõppes hitiga, kus rahvas kaasa laulis (saab näha siit).

Reede oli üks igavesti pikk päev (esmalt seitse tundi õppimist, siis sõit Tartust Tallinna, öösel sõit Tallinnast Haapsallu) ja magama sai alles nelja ajal hommikul, aga see eest oli tegemist õhtuga, mida võib tükk aega veel meenutada 😉

Kirjutaks pikemalt, aga uni on!  😃 😃

Homme uus nädal ja uued tuuled😉 Ahhoi!

pühapäev, 12. september 2021

Kotid pakitud!

See on nüüd törts huumorit, et kotid pakitud on.

Kotid on pakitud küll, aga täpselt selliselt nagu ma need eile tuppa tõstsin. Seisavad täpselt samas kohas ka! Homme õhtul pean jälle Tartusse tagasi sõitma, aga ma pole jõudnud kotte lahtigi pakkida! Ilmselt viin need sama targalt Tartusse tagasi. Võtsin mõned õpikud koju kaasa, lootuses et jõuan mõned teemad kodus läbi töötada. Ei jõudnud. Ja ei jõua ka! Homne päev on hommikust õhtuni muid kohustusi täis. Tartusse saan ilmselt 19-20 ajal alles sõitma hakata. Oi, kuidas mul ei meeldi õhtuti sõita! Mul ei meeldi tegelikult üldse sõita, oleksin hea meelega kaasreisija, saaks vähemalt seda aega otstarbekalt ära kasutada. 

Möödus esimene nädal, kus olid nii õiguse kui ka pedagoogika loengud koos. Kuna pedagoogikas oli sel nädalal päris palju erinevaid aineid, siis anti parasjagu ka kodutöid. Koolinädal sai alles eile läbi ja ega ma nende õppimistega päris joonel tegelikult polegi. Tahtsin mõned koolitööd kodus kindlasti ära teha, aga see ei ole võimalik olnud. Eile, kui koju jõudsin, siis läksin ja veetsin Johannaga linna peal aega. Eks kerged süümekad ka (loe:tegelikult ikka üsna suured), et nii pikalt kodust ära olen ja siis püüan esimese asjana tüdrukute soovide järgi tantsida. Käisime eile ühesõnaga linna peal, ikkagi nostalgiapäevad ju. Peale seda läksime natukeseks talu juurde. Johanna korrastas oma Sossu (kilpkonna) hauda, mina korjasin tulevaks aastaks saialille seemneid ja pistsin lõkkehunnikule tule otsa. Ühesõnaga lihtsalt olime. Ei mingit tööd. Koju jõudes oli juba videvik käes ja siis ei viitsinud küll enam ei pakkimisest ega õppimisest mõelda. Lappasin voodis küll oma tuttuusi õpikuid (kaks raamatut, arve 159 euri!), aga ega see aju väga kaasa mõelnud :) Jäime suht varakult magama, enne südaööd kindlasti. 

sügiselõke :)

Sossule...

Täna hommikul ärkasin enda kohta vara. Tegin pannukad valmis ja plaanisin seejärel õppima hakata. No ei saanud. See oli vaja ära teha ja see ja siis see ka. Väiksed tühised asjad, aga tegemata ka ei saa jätta. Kui kodused toimetamised tehtud, suutsingi arvuti lahti teha ja koolitöödega alustada. Helistas Johanna, kes ütles, et õde läheb lastega metsa pohlale, et tema tahab ka minna. Kuna ta avaldas nii kindlat soovi ka minna, siis mis mul ikka üle jäi :) Tore, et ta üldse minna tahtis ja seega läksimegi. Pohlad olid kusjuures väga kidurad ja veidi mõrkjamad, kui need muidu on. Ilmselt kuiva suve tulemus. Pohli iseenesest oli, aga kuna need nii väiksed olid, siis ei viitsinudki neid väga korjata. Mängisin hoopis Johannaga kuusepuu all kodu :) Polegi temaga tükk aega sedasi mänginud. Viimane aeg temaga veel sedasi tegeleda/mängida...varsti tema ka nii suur ja polegi mind enam kellelegi vaja...

Pohlad

Selle nädalavahetusega sain aru, et ega mul pole väga mõtet neid kimpse-kompse ja õpikute hunnikuid koju vedada, sest ma nagunii ei jõua nendega tegeleda. Kodus olemist on ühel nädalal kaks, teisel nädalal kolm päeva, nii et see aeg tulebki pühendada lastele ja kodule. Ok, öökapi raamatuna võin ju ühte raamatut moe pärast kaasa lohistada, aga rohkem küll mitte.

Ja see blogi kirjutamise kohustus kuni aasta lõpuni! Mul ikka meeldib ennast ise tanki panna! :)

esmaspäev, 6. september 2021

Tere kool

Telefon äratas 6.15 – krapsti voodist välja ja kööki toimetama. 
Pistsin just saiasid ahju, kui avastasin, et uus nädal on alanud! 
Noh, uue nädala algamisest ei ole iseenesest midagi, AGA ma ei jõudnud eile kirjutada. Ausalt öeldes oli mul terve nädalalõpp igasugust tegemist täis, et blogi ei tulnud üldse meeldegi. 
Eks ma nüüd lunastan siis pattu 😊

Eelmisel nädalal läks selles mõttes hästi, et 30.augustil sõitsin Tartusse, sest esimene loeng oli juba teisipäeval. Kogu see aeg sees kripeldas, et ma ei saa 1.septembril kodus olla ja tüdrukuid ise kooli saata. Kohe selline vastik tunne oli! Kõik aastad olen seda teinud ja nüüd tuli muutus, mis mulle üldse ei meeldinud! Päevalilled ja küpsisekook on 1.septembril meie pere traditsiooniks saanud. Tartus olles avastasin, et 1.septembri loengud on internetti viidud ja kaalusin võimaust, et sõidan siis 31.augustil koju, saadan lapsed 1.septembril kooli ja sõidan õhtul jälle Tartusse tagasi, et 2.septembril jälle loengutes olla. Ajaliselt ja rahaliselt mitte just kõige targem tegu, aga sedasi ma mõtlesin, sest see oli minu jaoks tähtis. Kui 31.augusti koolipäev läbi oli ja ma oma koolitükke tegin (loe: lugesin, lugesin, lugesin), siis peas vasardas küsimus, et mida siis ikkagi teha. Kui avastasin, et neljapäeval on sama aine loeng, mis kolmapäevalgi, siis adusin, et see on ju ka netis! Siis polnud muud, kui pakkisin oma raamatud ja võtsin suuna kodu poole. Olgugi, et õhtu oli käes ja ma lausa vihkan õhtust sõitmist, sõitsin ülimalt hea ja mõnusa tundega koju.

Kui 22 ajal tuppa astusin, hakkasin kohe küpsisekooki tegema, et hommikul oleks, mida lauale panna. 1.septembri hommikul ärkasin juba 6 ajal, et jõuaks talu juurest lilled tuua, majadel lipud vardasse pista ja kõik muud hommikused toimetused ära teha.

Tere kool!

Kohe selline mõnus tunne oli! Nüüd ametlikult rutiin saabunud 😊

No tegelikult ikka ei ole, sest natukene on veel neid kiireid asju, mis talu juures on vaja ära teha. Lugesin õele üks päev ette, mida veel ära oleks vaja teha. Õde arvas, et peaksin koolist nädalakese pikendust küsima ja alles siis kooli minema 😊 Ok, kõige, kõige, kõige karjuvamad asjad on tehtud ja ilmselt ma jõuan need lõplikud asjad septembris-oktoobris ikka ära teha. Peaasi, et enne talve tehtud oleks! Ühesõnaga terve see nädalalõpp läks nii kiiresti, et ma ei pannud tähelegi, et nädal juba läbi sai ja seetõttu unustasin eile ka kirjutada. Eks ma pean sel nädalal siis kaks korda kirjutama, sest võlgu ei saa ju ometi jääda 😃

Täna stardin uuesti Tartu poole, et esimesele sigrimigri nädalale vastu minna. Kui ainult õiguse loengud on, siis ei ole hullu midagi, aga kui kaks koos on, siis tunniplaan on juba selline, et…jah 😊 Ühed loengud on Näituse tänaval, teised Salmes. Eks paistab kuidas see liikumine sujuma hakkab. Pidingi Tartu rattaringluse asja uurima, autoga sõitmisel ei ole mõtet, sest parkida ei ole kusagile. Vahemaad on täpselt sellised, et end rattaga veidike liigutada. See rattaringlus on väga hea, sõidad punkti A ja jätad ratta sinna. Ah, äkki võtan üldse oma ratta. Eks paistab. Ei ole jõudnud veel mõelda.
No ma püüan sel aastal siis selles joones püsida, et teen oma kodused tööd KOHE ära, kui need antakse. Eelmisel aastal proovisin ka, aga ühel hetkel läks ikkagi lappama, sest töid hakkas kogunema ja siis tegin ma neid põhimõtteliselt viimasel minutil. Sõna otseses mõttes! – vaatasin, et kell 00:00 ei kukuks  ja jõuaksin oma töö enne selle kukkumist ära esitada. Ühe töö osas küsisin pikendust ka, sest ma lihtsalt ei suutnud end mitte kuidagi lugemislainele sättida. „Seitsmes rahukevad“ sai väga vaevaliselt läbi loetud. Analüüsi kirjutamine ei olnud iseenesest midagi hullu, aga just see lugema hakkamine ja lugemine iseenesest! Oeh! Ja ma olen tegelikult üsna suur lugeja. Lugemiseks peab olema õige tuju ja aeg.

Virge sõitis Tartusse, kooli! Natuke lugemist

Koolilapse õppimisnurk Tartus :)

Sel aastal püüan igatahes paremini. Olen otsustanud, et pühendun nüüd täielikult õppimisele (eks ole viimane aeg ka, kaugel see pensionipõli ikka on! 😃). Tööd teen täpselt nii palju, et lastega nälga ei jääks, arved saaksid tasutud ja autol kütusepaak vähemalt pooltäis oleks (seda sõitmist ikka on) 😊😃

Aga ma olen indu ja õhinat täis. Vaatame, kui palju seda tossu veel detsembriks alles on 😃 😃 😃
Esimesed loengud näitasid, kes kiviajast on ja kes tänapäevast 😃 😃 😃  Mina olen kiviajast, sest ma olin vist ainuke, kellel loengu ajal arvutit ei olnud ja kes konspekti vihikusse tegi.  Tegelikult ma mõtlesin juba eelmisel õppeaastal, et peaks kooli jaoks endale ühe väiksema arvuti ostma. Siis ei raatsinud. Nüüd tuleb see investeering ikkagi ära teha, sest ma ei taha ka ainuke dinosaurus olla ja peale loenguid trükin ju nagunii kõik omale arvutisse ümber. Samas on see topelt kirjutamine muidugi kasulik, töötan asja mitu korda ju läbi. Dinosaurus on kõnelenud  😊😃

Nii, nüüd üks kiire tööots, siis vanamemmega poodi (järgmise sissekande peaks temast tegema, sest olen selle sissekandega ka juba tugevasti võlas), seejärel askeldan veidi köögis, et mingi söök valmis vaaritada ning ongi käes aeg, et kompsud kokku korjata ja Tartu poole sõita.

Ahhoi!

pühapäev, 29. august 2021

Muinastulede öö - suvehooaja lõpetamine

Muinastulede öö ongi minu jaoks tavaliselt suvehooaja lõpetamise eest. 
Eriti sel aastal, sest terve augustikuu on nagunii üks suur sügis olnud ja lisaks sellele pean ma juba homme Tartusse ära sõitma. Suvi tähendab minu jaoks ju enamasti talu juures askeldamist. Eks teisi ettevõtmisi ole ka, aga suuremalt jaolt kulub vaba aeg ikkagi talu juures nokitsemisele. 
Nüüd, kus teisipäevast loengud juba pihta hakkavad, siis pole enam reaalselt aega talu juures askeldada. Varasemalt olid loengud üle nädala ja siis seda aega ikkagi jagus. Nüüd on need igal nädalal (õiguse nädalal neli päeva, õiguse-pedagoogika nädalal viis päeva) ja ajaga on ikka väga tuuga. See vähene aeg, mis ma üldse kodus olen, tuleb tüdrukutele panustada, sest muidu nad varsti ei näegi oma ema :)

Talu askeldustes olengi sellel aastal täitsa järje peal. Karjuvad tööd on enam-vähem kõik tehtud. Täna värvisin kempsu ka ära ja see ei jäägi ripakile. Viljapuud ja muud taimed tuleb kitsede eest veel kinni katta, veevoolikud kokku kerida ja veetünn tühjaks lasta...homsega peaks ära tegema küll. Rohkem ei olegi selliseid karjuvaid asju ja seega võin tõdeda, et olen omadega mäel :)

Uhkest kempsust pilti ka:

Tuttuus välikäimla :)

Oleks tahtnud maakividest alumise ääre ka ära laduda (hetkel see kole Fibo), aga ei jõudnud. Ei saa lubada ka, et jääb järgmisse kevadesse, sest kevadel on samuti koolis vist kiire, aga järgmisel suvel teen kindlasti ära. Ühesõnaga sellest tuleb üks udupeen välikäimla :)

Eile oli muinastuledel kusjuures väga mõnus ilm. Kui võtame arvesse, millised ilmad olnud on, siis oli suisa super ilm. Ainukeseks miinuseks olid väikesed vastikud sääsed, kes nii valusalt oma nõelaga torkisid ja neid sääski oli vist mustmiljon. 
Pean tõdema - ellu jäime! :) 
Nii ellu, et istusime isegi tunnikese veel mänguväljaku kiigel ja nautisime seda mõnusat õhtut.

Õhtu kogub hoogu

Mõnus sume õhtu

Ilus lõke oli

Leiame kodutee

Suvi on minu jaoks niisiis läbi saanud ja püüan end nüüd uuele lainele sättida.
Oleme igal hommikul ikka mõnusalt põõnanud, nii 10-11-ni (!), ja ei teagi, kuidas ma kell 6 ärkama hakkan! :) 
No eks ma ikka hakkan! Mis mul muud ikka üle jääb! :)

Kui suvest nüüd kiire kokkuvõte teha, siis oli tegemist väga laheda suvega. Mina olen sellega igati rahul. Hiiumaal, aukudega kivirallil, jäi küll käimata, aga mis sest ikka - järgmisel aastal proovime minna :)
Traditsiooniline rabamatk on ees ootamas ja selle teen kindlasti ära. Tavaliselt toimub mul see septembri keskpaigas. Kui varasemalt olen saanud ilma järgi minna ja suvalisel päeval, siis nüüd on ring koomale tõmmanud ja sellist valikuvabadust pole. Ära teen selle kindlasti!  Vaja ju nooruse eliksiiri hüpata! :):):)

Ahhoi, mu sõbrad! 

Järgmises sissekandes kurdan kindlasti, kui palju õppida on! :) 
Kool pole veel alanudki, aga mina olen juba pikemat aega õpikute taga olnud. Mõned päevad tagasi sain esimese ja teise karistusõiguse loengute materjalid kätte ja pidin selle mahu suuruse tõttu pikali kukkuma! :) 
Ja see on ainult üks aine! :):):) 
Süsissemestril on mul kokku 15 ainet ja 54 EAP-d (norm on siis 30) - nalja hakkab veel saama! :):):)
Samas ind ja tahtmine on mul praegu vägagi suur. Mine tea, äkki teen külma kõhuga ära :)

Jõudsin taas ikka õigesse nädalasse kirjutada. See iganädalane sissekanne kipubki pühapäeva õhtusse jääma ehk viimasele minutile! :)

Nüüd küll ahhoi! :)


pühapäev, 22. august 2021

Sügis hiilib ligi

 

sügisesed pihlakad

Sügis mulle iseenesest meeldib, sest siis peab vaikselt tavarutiini tagasi naasma. Seened meeldivad ja värvilised lehed. Kurelaul ja esimene september. Isegi kooli ootus meeldib. Mis mulle hetkel ei meeldi on see, et kogu aeg ainult sajab! Olgugi, et sügiskuud alles tulevad, on terve augustikuu olnud tunne, et sügis on juba saabunud. Ainult sadu saju otsa! Ja paremaks ei lähe midagi! Ei saa isegi peotelki korralikult kokku korjata, sest katted on märjad. Peale talgusid ootasin sobivat ilma, et telk kokku pakkida, aga kogu aeg ainult sadas ja sadas ja sadas...ühel hommikul oligi telk juba tagurpidi hoopis teises kohas, kuhu me selle paigaldanud olime. Noh, eks seda oligi arvata, sest vihmaga kaasneb ju üldjuhul tuul ja milline tuulehoog ei tahaks siis minu peotelki minema viia :) :)
Õnneks väga hullu midagi ei juhtunud (kõigest paar kõverat posti) ja telki saab järgmisel korral jälle kasutada. Mitu päeva olen katteid kuivatanud, aga kogu aeg tuleb järjekordne sadu ja kastab need uuesti märjaks. Täna lohistasingi katted kuuri ära ja proovin mingi valemiga neid seal kuivaks saada. 
Sügise hõngu on igatahes tugevalt tunda. 

Ma püüan kõik oma tegemised augusti lõpuga valmis saada, sest sügissemestril olen rohkem Tartus, kui Haapsalus ja siis ei ole mul küll enam aega taluga mässata. Siis on juba uued tegemised. 
Krundilt korjangi juba asju kokku, küttepuud on veetud, aiamaa ja kasvuhoonega mässan uuel nädalal. Uus kemps oleks ka vaja üle värvida, aga ei õnnestu kuidagi, sest kogu aeg ainult sajab. Kui sedasi jätkub, siis järgmiseks aastaks on see kemps juba mädanenud :):) 
Enam ei olegi tegutsemiseks väga palju aega jäänud, sest minu esimene loengupäev on 31.augustil ja seega sõidan 30.augustil Tartusse ära. Sellel kooliaastal saadab tüdrukud kooli ja teeb kohustuslikud klõpsud nende isa. Minu jaoks on see kuidagi imelik...Mõtlesin korra, et jätaks äkki kaks esimest loengupäeva vahele, siis saaks tüdrukud ikka ise kooli saata, aga...nii ka ei saa. 
Ma olen nii palju aastaid seda võimalust oodanud, et ülikoolis õigust saaks tudeerida ja ma ei saa ega kavatse loengutest nii kergekäeliselt puududa. Ühesõnaga sel sügisel saadab tüdrukud kooli isa. 

Nagu aru saada, siis ma ootan ise ka seda kooli algust suure innuga. Ilmselt olen sel aastal rohkem elevil, kui eelmisel sügisel ja arvata võib, et tegelikult ootan õiguse loenguid rohkem, kui pedagoogika. Samas ei tähenda see seda, et ma pedagoogikat nüüd kuidagi üle jala võtaksin. Kaugel sellest. Üritan teisel kursusel veidike parem olla, kui esimesel ;) 

Ühesõnaga sügis hiilib ligi.

pühapäev, 15. august 2021

Pokumaa talgud vol 2

Eelmisel aastal olid esimesed ametlikud talgud. Sel aastal olid teised. Järgmisel aastal kolmandad ja kõik järgnevad aastad samamoodi. Nii kaua kuni Pokumaa ükskord valmis saab! 😊

Ja kui see ükskord juhtub, siis saab Pokumaa talgupäevadest Pokumaa suvepäevad – ei mingeid töid, ainult trall ja pidu 😊 Kunagi see aeg saabub! 😃

Et kõik juba varakult oma aega planeerida saaksid, siis toimuvad Pokumaa suvepäevad igal aastal juuli teisel nädalavahetusel. Reedel võivad talgulised juba vaikselt laekuma hakata, laupäeval teeme korralikult tööd ja pühapäeval annan üldiselt lahke loa koju tagasi minna 😉 Samas luban soovijatel ikka kauemaks ka jääda 😊

Selle aasta oli talgude eesmärgiks puud saagida-lõhkuda ja suvila põrand killu-liiva alla saada. Nimekirjas oli teisi nipet-näpet töid ka, aga need kaks olid prioriteetideks. Saime need tehtud! Lisaks palju muud ka!

Olen nende talgudega ja oma armsate talgulistega ikka väga, väga, väga, VÄGA rahul.

Suvila põrand sai niisiis killutatud ja liivatatud. Nüüd tuleb millalgi tänavakivi peale ja katusealune ongi olemas. Igal aastal on natukene seda hoonet putitatud, küll see ühel hetkel kasutuskõlblikuks ka saab 😉

Puud said saetud ja lõhutud, isegi katuse alla riita laotud. See ületas juba igasugused ootused.

Karolini puuonn sai omale seinad ja sinna võib nüüdsest isegi sisse kolida 😊 Ütleks, et tegemist on suisa luksusliku väikese majaga, mitte onniga. Ühesõnaga udupeen majake puu otsas 😊

Pokudel sai juuksed maha lõigatud. Suve teisel poolel muutuvad nad üsna inetuks ja siis olen juuksed lihtsalt maha lõiganud. Silmale ilusam vaadata ja kevadel on vähem tööd, sest ei pea neid kuivand juukseid maha kraapima.

Elupuude ümbert sai malts ära korjatud. Suvel ei raatsinud seda teha, sest nii kuiv oli ja kõrge „hein“ hoidis elupuudel niiskust. Nüüd, kus vihma kogu aeg ainult sajab, oli paras aeg see malts sealt ära korjata. Tüdrukud tegid tublit tööd :)

Isegi punased sõstrad sai ära korjatud ja sõnnikuhunnikul malts maha murtud.

Vähe sellest, et tööd sai tehtud, siis talgulised püstitasid ise välitelgi, paigaldasid valgustid, meisterdasid laua-pingid. Ühesõnaga tegime kõik koos selle, et õhtul õdus istumine oleks. Saun ja kümblustünn olid nagu rusikas silmaauku. Täpselt see, mida peale tööpäeva vaja oli!

Kolmapäeval-neljapäeval lubas talgupäevaks ikka korraliku sadu. Õnneks läks ikka teisiti ja ilmataat hoidis meid. Kella 10-11 ajal tuli korra väike sabin, aga see oli ka kõik. Järgmine sabin tuli peale südaööd. Noh, see ei olnud enam mingi sabin, täitsa korralik vihm oli.

Talgupäev õnnestus ideaalselt ja siin polegi enam muud lisada, kui järgmisel aastal uued tööd!

Las pildid kõnelevad enda eest:

Pokumaa suvila

Töödejuhataja, ametlik riietus :)

Eeltööd

Muld välja ja kivid asemele

Laotud

Tasandamine 

Liiv tambitud


Varsti saab tantsida ka :)

Onn valmib, minu kuldsete kätega meistrimees!


Varsti võib sisse kolida :)

Puud saavad saetud-lõhutud :)

Näitame ka stiili :)

Selleks korraks jälle tehtud :)

Malts sai eemaldatud

Pokudel juuksed lõigatud

Esimene talguline

Telk sai püsti, nüüd valgustus


Pidulik värk!

Talgu-tort ja puha :)

Ka nii võib :)

Lõõgastume :)


Öö on saabunud 

Vihma kallas meile sobival ajal :)


Kniks ja suur, suur kummardus talgulistele!