Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 28. november 2019

Eriti tähtis teadaanne!

Maailma suurima lennukartusega inimene astub täna lennukile ja lendab Iisraeli.

Kui ma nüüd lähima nädala jooksul ei kirjuta, siis ma kukkusingi lennukiga alla :) ;)

Kui ma kirjutan, siis sain kuidagi ikkagi lennuki peale ka ja jäin isegi ellu :D

Oli ju oluline teadaanne ? :):):):):):):):)

Neljapäev, 21. november 2019

Ma lähen kontserdile!


Celine Dioni kontserdile!
CELINE DIONI kontserdile! :):)





Ajahammas pureb meid kõiki ;)



Ma olen juba aastaid tema kontserdile tahtnud minna! Minu jaoks ongi tema ainuke artist, kelle kontserdist ma tõsiselt mõelnud olen. Lausa unistanud. Mis ajal Celine tuli ja jäi? Ma täpset aastat ei oskagi öelda, aga suure tõenäosusega pani suurema laksu 1997 aasta „Titanic“, sest seda filmi sai mitu kuud järjest vaadatud. Laulu kuulamine käis ju ka sinna juurde ;)
See Celine Dioni kontsert oli/on isegi mul unistuste-soovide-plaanide listis kirjas. Riputasin sellise listi omale aasta alguses suisa seinale, siis hea näha, mis tehtud saab ja mis mitte:

To Do list või nii :) :)

Need soovid/plaanid/eesmärgid/unistused on üldjuhul teostatavad. Ok, mõned on võibolla tegelikult üle võlli ka ja ilmselt ei täitu kunagi, aga noh – unistama ja soovima peab ;) Niisama päevast päeva sihitult tiksuda on kuidagi...igav.

Kuna Celine Dion oli väga pikalt oma Las Vegase projektiga seotud, siis arvasin, et mul ei tekigi kunagi võimalust teda elusast peast näha. Aastaid ei lugenud ma tema kohta kusagilt mingeid uudiseid. Nüüd, suvel, kui mul eriti jõhker tema laulude hooaeg peal oli, hakkasin netist tema kohta uudseid otsima ja avastasin, et ta ei olegi enam Las Vegases!

Surfasin ta kodulehel ja avastasin, et tal on hetkel maailmatuur käsil. Sel hetkel oli listis ainult Kanada ja USA kontserdid. Ma olin sellest uudisest nii vaimustuses, et valmistusin põhimõtteliselt juba Kanadasse minema.
Kõneleb lendamishirmuga inimene! :) Hahahahaaaa.
Aga ilma naljata – kuna ma nii väga olen tahtnud tema kontserdile minna, siis ma olin selleks valmis. Sellest polnud ka mul sooja ega külma, kui palju see kontsert kokkuvõttes maksma oleks läinud. Raha tuleb – raha läheb. Kui kellelgi on ikka mingi nii suur unistus, mida tahta, siis tuleb seda teha ja kogu lugu ;)
Kontsertipiletid maksid iseenesest 300 dollarit. Hakkasin juba lennupileteid otsima, kui sõber, kes oli siis ikka kahe jalaga maa peal (mida minu kohta sel hetkel öelda ei saanud), palus mul ikka natuke oodata ja kannatada - kuna tegemist on maailmatuuriga, siis äkki tuleb ikka Euroopasse ka!
Andsin alla ja jäin ootama.
Septembris-oktoobris oli kogu aeg nii kiire ja need kontserdid läksid isegi meelest. Ajusoppi oli meelde jäänud, et vähemalt märtsikuuni on ta Põhja-Ameerikas ja seega leidsin, et kiiret pole.
Novembri alguses võtsin tema kodulehe uuesti ette ja ma vist täitsa karjusin, kui nägin et ta tulebki Euroopasse!
Poolasse!
Issand, see on ju siinsamas!
Kerisin neid kontserdipaikasid edasi – Belgia, Horvaatia, Ungari! Appi, kui vägev!
Kerin edasi, Rootsi, Soome!
Issver, ta tuleb Soome!!!!!
Soome!!!
See teadmine, et ta tuleb nii lähedale ja et mul ongi tegelikult reaalne võimalus tema kontserdile minna, tõi mulle lausa pisara silma. Mitte silmad ei läinud lihtsalt märjaks, vaid pisarad reaalselt voolasid. Ma olen TÕESTI seda alati tahtnud. Oeh...:):):)
Kui nägin, et ta Soome tuleb, siis proovisin kohe, samal hetkel, 24.augusti kontserdile pileteid osta. Ei saanud – välja müüdud!!!
Alguses oligi plaanitud ainult üks kontsert, aga kuna see müüdi sisuliselt kohe välja, siis otsustati teine päev veel lisada. Minu õnn! :)
25.augusti päevale ei olnud ka enam väga suurt valikuvõimalust, aga E sektorisse mõned kohad siiski olid ja need saigi võetud. Ühe pileti eest pidi 250 eurot välja käima. Üksi ju sellisele üritusele minema ei hakka ja seega sai jõuluvana kingikotti kaks piletit :):)

Pidin jõulude ajal nende piletitega uhkustama hakkama, aga näe – mu närv ei pidanud ikka vastu :)

Oi, ma olen rõõmus! Täpselt nii vähe ongi õnneks vaja :)

Olgugi, et ma olen oma olemuselt selline energiapomm ja hull, siis muusikastiilist olen ma alati sellist melanhoolset/aeglast/uimast/romantilist muusikat kuulanud/armastanud ja Celine Dion on minu jaoks selles kategoorias loomulikult number üks.
Ma täitsa imestan, et miks mu ühegi tütre nimi Celine või Dion pole :):):):)

Peale seda, kui mul piletid juba taskus olid, vaatasin poole ööni (õigem oleks öelda hommikuni) igasuguseid Celine viedosi – neid kuidas ta kaksikud sai ja samal ajal uueks Vegase showks valmistus, Renee matuseid - ühesõnaga kõike. Hommikuks oli ulgumisest juba soolatriibud põskedele kuivanud. Iga teine video oli kurb. Aga noh – sai jälle tühjaks ulutud, polegi ammu ulgunud, aga aegajalt on vaja seda ju teha :) ;)

Praegu ongi viimane aeg tema kontserdil ära käia, sest ega ajahammas tedagi säästa. Kaua ta ikka sedasi esineda jõuab. Tahaks väga loota, et ta ikka oma vanu hitte esitab ja lisaks tuleb mõni minu praeguse aja lemmik: „Just Walk Away“, „Surrender“, „Love Doesn´t Ask Why“,„Where Does My Heart Beat Now“, „Come to me“

Ühesõnaga - ma lähen augustis CELINE DION-i kontserdile!

Unistage julgelt! :)


Laupäev, 9. november 2019

jätk 4573759739790571094719079017397432 loole

Sain endalt ikka nibin-nabin natist kinni, sest tean juba ette, et kui ma täna seda lubatud sissekannet ära ei kirjuta, siis jääbki see sellel nädalal tegemata. Aga ma ju lubasin!

Ajee, siin ma olen :)

Lähme selle sissekandega veelkord ajas natuke tagasi ja kirjutame sealt edasi, kus eelmisel nädalal pooleli jäi.
Peale seda sissekannet jõuamegi, hopsti, lähiminevikku :)

Alustame esmalt sügise kiitmisega, sest see oli tõeliselt ilus.
Ma ei mäleta ühtegi teist sügist, kus nii tihti vikerkaaresid taevas oleks olnud. Septembri alguses oli vist ülepäeviti vikerkaar väljas ja kui see kusagil oma värve näitab, siis see teeb meele rõõmsaks. No mõjub kohe nii! Igatahes ilus mahe sügis oli. Tahaks loota, et tuleb ilus lumine talv ka.
Kui nii saab olema, siis võib tervet aastaringi kiita ;)

Oktoobri alguses, kui kõik nii ilus ja värviline oli, tuli mul ühel päeval selline tunne, et istun nüüd ja kohe laevale, sõidan Helsingisse, hüppan rongile ja kiman Lapimaale. Lihtsalt niisama! Sügisene Laimaa on ilus, fotodelt olen näinud :)
Ma kusjuures oleksingi seda teinud, kui mul ei oleks kalendris ülepäeva mingit kohustust kirjas olnud. Ma olen hull küll, aga nii hull ilmselt mitte, et oma kohustustest üle hüppaksin. Kuu lõpu poole oli juba vabam graafik ja oleks saanud siis minna küll, aga selleks ajaks oli see sügisene värvi-ilu juba kadunud ja siis ei oleks minemisel enam pointi olnud. Äkki järgmisel aastal ;)
Olin sel sügisel nii usin ja panin üsna suurel määral lillesibulaid maha - krookuseid, tulpe ja hüatsinte. Hüatsindid on üldse minu lemmiklilled ja neid panin ikka korralikult.

Soojenduseks natuke sügispilte:



torm

vikerkaar

Johanna emadepäeva tomatitaim - kandis hästi ;)

Eksperiment - ostetud päevalilleseemned

Eksperiment vol 2 - linnutoidust võetud päevalilleseemned


Tubaselt oli september meil legokuu. Või noh, pigem minul, kui meil :)
Kuna kõik lego komplektid olid ühes suures kastis koos, siis tuli enne ehitamist jupid mingisse süsteemi saada ja otsustasime, et sorteerime need värvide kaupa ära. Noh, ega see sorteerimine just mokkamööda polnud, sest see on ju nii üksluine töö. Lõpuks olingi mina ainuke võitelja, kes rivvi alles oli jäänud - sorteerisin ja ehitasin. Aeg ajalt käsid Janeli ja Johanna ka ehitamas, aga kuna juppe oli tõesti palju ja isegi sorteeritud värvihunnikutest oli vajalikku juppi keeruline leida, siis lõid nad käega. Ma ei andnud alla, roomasin seal suure toa põrandal 2-3 nädalat, aga valmis sain! Isegi siis, kui kõik nn raamatutega komplektid kokku olid pandud, jäi ikka veel üsna suur hulk klotse üle, nendest aretasin niisama mingeid omi tegelasi välja ;)

algus :)

Komplektid on valmis saanud

Ja ikka on veel nii palju juppe üle!

Virge omalooming :)

Kuna minu väike õeraas hakkab kohe-kohe abielusadamasse sõduma ja mina sain enda üheks ülesandeks pulmaküünla meisterdamise, siis sai legod kokku korjatud, et toa põrandale küünlameisterdamistaffi jaoks ruumi teha. Küünlateemaga möllasin 3-4 päeva.

Alguses olid mul nende küünaldega eriti suurejoonelised plaanid – maalin ise lilled, kirjutan oma kauni käekirjaga nimed ja teen muud tsikiprkit. Katsetasin. Nojah, minu varesejalad ei käranud mitte kuhugi. Hakkasin muid variante otsima ja kes otsib, see leiab ;)
Trükitud siidipaberi küünlale kuumutamine tundus päris hea mõte olevat. Mõeldud-tehtud:

Valikut on ;)

Juhtnööre neile, kes samuti proovida tahavad;)
Vaja läheb: siidipaberit, küünalt, teksti trükkimiseks printerit, küpsetuspaberit, fööni koos vooluga.
Kleebid siidipaberi tavalise A4 peale (äärest teibiga kinni, nii et trükitud tekst jääks paberi keskele).
Prindid siidipaberile vajaliku teksti.
Lõikad selle teksti ülejäänud siidipaberist välja.
Võtad küünla, juuksefööni, küpsetuspaberi ja sellesama siidipaberikirja.
Paned kirja küünla peale ja hakkad fööniga küünalt samast kohast soojendama.
Kui näed, et küünal sellest kohast „higistab“, siis paned fööni käest ja asetad samale kohale küpsetuspaberi ning silud seda küünla peal. Seda peab hästi kiirelt tegema, sest küünal hangub kohe uuesti ära. Küsimus ongi ainult paarist-kolmest sekundist, nii et kiiresti, kiiresti peab liigutama.
See vajab natuke harjutamist ja kui kohe välja ei tule, siis ei maksa püssi põõsasse visata. Ma panin ka esimese küünlaga ikka korralikult pange. Vea tegin sellega, et enne siltide küünlale sulatamist panin ühele küünlale spetsiaalsed küünlavahast ribad peale ja siltide sulatamise ajal sulasid need ribad põhimõtteliselt üles. Õnneks mul oli küünlaid rohkem varutud ja ei pidanud patja nutma. Kaunistuseks sobib väga hästi lisada ka salvrätikult ilusaid pilte (teed salvrätiku siis ikka ühekihiliseks, mitte ei pane kõiki kolme kihti!). See salvaka mõte tuli mul alles lõpu poole, aga sain neid sina juurde „sulatada“ küll (punased südamed ja roosid on siis salvakad).
Ütleme nii, et esimese katsetamise kohta ei ole just kõige hullemad -võib rahule jääda küll ;)

esimesed katsetused

laga :)

Pean siinkohal ära mainima, et nii hea on olla täiskasvanu ja oma kola-staff sinna jätta, kuhu ise tahad (antud hetkel siis suure toa põrandale), sest keegi ei tule ütlema, et korja oma sodi kokku. Kui kõik valmis saab (millalgi-kunagi), siis korjangi ära. Elutoa põrand oligi põhimõtteliselt kuu aega läbimatu – alguses legod, siis küünlad, varsti tuleb tuleb jõulukaartide meisterdamine :) ;)

Oktoober oli see kuu, kus sai taaskord jalgpalli vaatamas käidud ja lisaks tegin Saaremaa Kolmepäeva Jooksul oma esimese katsetuse.

Alustame jalgpallist, sest see on lühem teema :)
Kui ma esimest korda oma staadioni-jalgpallimängu ära olin vaadanud ja sellest vaimustusse olin sattunud, siis ostsin järgnevatele Eesti maavõistlustele ka piletid ära ehk Eesti-Hollandi ja Eesti-Saksamaa mängudele. Eesti-Hollandi mängule ma siiski minna ei viitsinud ja müüsin piletid maha. Ei mäletagi miks ma ei viitsinud, ilmselt polnud lihtsalt tuju...Ah, kes seda enam mäletab.
Eesti-Saksa piletid müüsin ka maha, aga seda teisel põhjusel. Nimelt hankis kursavend Andrus meile palju paremad piletid, kui olid minu omad. Mitte, et minu piletid kehvad oleksid olnud!
Aga kui sulle orgunnitakse pilet VIP-i tsooni, siis ikka võtad ju vastu :):):)
Nii minagi ;) Mängule minek oli juba mureta - sõitsidki kohe staadioni kõrvale, ei olnud mingeid teepeenraid ja kilomeetrist kõndimist. Sups kohale ja valmis. Saime Andrusega Keilas kokku, kus siis ühe autoga edasi läksime. Hakkasin kõrvalpingil oma pitsatükki järama, kui tema küsis, et mida ma nüüd teha kavatsen. Palus mul natuke selle söömisega kannatada, sest kohe saame nagunii kõike head ja paremat. Saimegi! :) Enne mängu pakuti soolast sööki – alustadest lõhest lõpetades erinevate juustusortidega. Valik oli üsnagi suur ja sain kõhu kenasti täis. Kui esimene poolaeg läbi sai, siis seadsime sammud taas valgesse telki. Sel korral pakuti kohvi ja kooki. Ütleme nii, et täitsa luks oli.
Mängu tulemus oli iseenesest etteaimatav. Tegelikult ootasin sakslaste poolt hullemat sauna ja seega on 3:0 täitsa ok tulemus.

Eesti koondis sammub platsile

Hümnide aeg

Eesti!

Võistkondade tervitajad

Soolast nosimist



Ja maiustamist


No nii, nüüd jõuame mu Saaremaa Kolmepäeva Jooksu juurde, kus ma koos Maritiga käisin.

Kauaoodtud Saarema Kolmepäeva Jooks jõudis lõpuks kätte. 
Trenne polnud ma selleks ajaks enam mitu kuud teinud. Need läksid tegelikult tänu Bulgaaria-reisile lappama ja ree peale tagasisaamine jäigi tulemata. 
Rakvere Ööjooksul sai käidud ja peale seda ka Palivere Suusaraja jooksul, aga need üksikud jooksud trenne ei asenda ja kahe kuu jooksul kaks korda jooksmas käia, on ikka gigavähe.
Ei tea, aga suve lõpus ei viitsinudki nagu enam jooksmas käia, polnud tegelikult aega ka.
Ühesõnaga Saaremaa Kolmepäeva jooks.
Esimene päev. Ilm oli üsna hea, 13 kraadi sooja, tuule- ja vihmavaba. Mis sa hing veel tahad, eksole. Stardis võtsime kohad sisse ikka seal tagaotsas. Kui kõik tegid enne jooksu algust võimlemise või sörgi näol sooja, siis mina pakkusin varianti, et lähme istuume autosse sooja :):) Kohe näha, et tõsine sportlane. Enne stardipauku tegin siiski päkaringe ja täpselt kaks kükki :) Noh, ega ma võidu peale nagunii välja ei läinud ja seega võtsin eesmärgiks end rajal soojaks joosta. Esimesed 500 meetrit suutsin Maritiga ühes tempos joosta, siis hakkas juba väike vahe sisse tulema. Mõtlesin, et ei hakka end kohe kinni jooksma (nii nagu Lähtes juhtus) ja võtsin asja rahulikumalt. Kui meie omavaheline vahe juba 50-60 meetri peale küündis, siis mõtlesin küll, et ma ei saa ju ometi nii nõrk ka olla, et kohe alguses nii pikalt maha jään. Võtsin oma jõuvarud kokku ja püüdsin ta kinni. Kolmanda kilomeetri alguseks olin talle sappa jõudnud. Pulss oli muidugi laes ja alla see enam ei läinudki. Terve distantsi jooksin 185-186 pulsiga. No see on minu jaoks ikka mega kõrge. Jooks oli väääga raske. Ma sisuliselt hoidsingi küünte, hammaste, juusteotse ja ma-ei-tea-millega-veel tal seal sabast kinni. Kaheksa kilomeetrit jõudsin kannatada, aga siis sai jaks otsa. Jalad lihtsalt ei jõudnud enam joosta ja mul ei jäänudki muud üle, kui hoog maha võtta. Lisaks lõi juba 5-6 kilomeetril parema jala põlve terav valu sisse. Need kaks viimast kilomeetrit tundusid maailma pikimatena – oli tõeline kannatusterada. Kui ma selle hullu jooksu peale praegu mõtlen, siis sellega võrdne oli ilmselt 2017 aastal Tartu Milli triatlonil joostud 10 km. Seal oli muidugi enne jooksmist kolm tundi juba rapsitud ja veel ilma igasuguse spordigeelita. Palja veega ikka 4 tundi ei rapsi ja siis oli see ärakukkumine arusaadav. Imelik oleks olnud, kui seda ärakukkumist poleks tulnud. Ma ka ju ikkagi inimene! :D
Ok, Saaremaa jooksu juurde tagasi. Minu 10 km lõpuajaks oli 58,28 ehk alla tunni. Ajaga võib iseenesest rahule jääda ja tegelikult olen ka. Rahul pole sellega, et see jooks nii vaevaline oli ja et põlve terav valu tuli (ja jäi). Õhtul läksime linna peale jalutama ja esimesed kümme minutit liipasin põhimõtteliselt jalga. Järgnevatele jooksupäevadele oli lausa hirm mõelda ja kartsin, et selle jalaga ma küll mõlemal päeval 16 km ära ei jookse. Võttes arvesse, kuidas peale jooksu, esimene öö möödus ja milliste valutundega ma oma jalga liigutama pidin, siis sai mulle tegelikult selgeks, et ega ma selle jalaga küll enam kuhugi jooksma ei lähe. Hommikul ärgates oli meel täitsa mõru, aga mõeldes sellele, et taas on üks suurepärane jooksuilm (12 soojakraadi, sinises taevas päike säramas), siis mõtlesin, et kui ma ikka prooviks... Alguse oli ju kõndides ka valus, aga kui peale 5-6 minutit liikumist jalg juba soe oli, siis polnud enam häda midagi. Mõtlesin, et jooksisega on äkki sama lugu. Otsustasin ikakgi strarti minna. Käisime apteekist läbi, ostsin põlve määrimiseks Diclaki ja pistsin ühe valuvaigisti sisse. Endale tundus, et on lootust küll. Starti jõudsime täpselt õigeaegselt. Peale stardipauku hakkasime vaikselt sörkima. Sain kohe aru, et ei! - ei tule sellest jooksmisest midagi. Jooksusamm (olgugi, et väga aeglane ja madal) erineb kõdimisest ikka üsna palju ja iga sammuga, mil haige jalg maad puudutas, käis põlves terav valu läbi. Üritasin siis nii joosta, et raskust väga paremale jalale ei pane. Polnud sellestki palju abi. Kui võtsin asja realsitlikult ja mõtlesin, et distants on ikkagi 16 kilomeetrit, siis sain aru, et ega see lolli mängimine ei anna midagi. Jäin seisma, kell näitas 2 minutit ja 2 sekundit, vaatasin ühele poole, kuhu suunas jooksad liikusid ja teisele poole, kust me kõik just tulnud olime. Nägu oli mul viltu peas. Ma ju nii väga tahtsin tegelikult joosta! Lonkisin muserdunud näoga tagasi, kus ma alustanud olin...
Ma ei mäleta, et ma üldse mingi võistluse kunagi pooleli oleksin jätnud, aga see, et Saaremaal Kolmepäeva Jooksu katkestama pidin, oli mulle korralikuks pettumuseks...

Marit jooksis niisiis üksinda edasi. Mina kõpisin auto juurde. Kuna jõudsime starti üsna viimasel minutil, siis pidime auto kuhugi megagigahüppersupper kaugele parkima. Sain vähemalt autoga üsna stradijoone algusesse sõita, et meie ainuke allesjäänud jooksusangar distantsi lõppedes lisakilomeetreid peale ei peaks kõmpima ja kohe autosse sooja saaks! Oma teise päeva jooksult tuli Marit vägagi reipalt, ajaga 1:43:46

Teise päeva õhtul (laupäeval) oli jooksjatele prii sissepääs ööklubis Privilege, kus esines Topeltmäng. Sellist asja pole vist varem olnud, kus kella 20.30 ajal kusagil ööklubis tantsu keerutaks. Kusjuures terve tantsuplats oli rahvast täis, hea kui liikuma mahtus. Kõige parem nali selle ööklubinduse juures oli see, et Topeltmäng tegi oma esimese seti ära ja nad läksid pausile, et järgmise seti jaoks jõudu koguda. Sellel ajal, kui nemad oma pausil olid, valmistus kõrval ööklubis, Divas, oma etteasteks 2 Quick Start. Kogu see kamp, kes just Topeltmängu platsil tantsu keerutas, pakkis oma asjad kokku ja kolis kõrval ööklubisse. Meie olime enam-vähem viimased, kes ära läksid ja see saal jäi tõesti tühjaks. Ma kujutan ette, mis nägudega need Topeltmängu tegelasd olla võisid, kui oma teist seti tegema tulid – alguses oli tantsuplats puupüsti täis, nüüd ei olenud enam kedagi. Päris naljakas!
2 Quick Start oli hea. Mitte lihtsalt hea, vaid väga hea. Kogu see õhtu oli tore, mulle väga meeldis. Võib tunduda, et minu nöol oli tegemist simulandiga – joosta ei saa, aga ööklubis tantsu keerutada küll. No tantsusamm ei ole ju päris sama, mis jooksmine. Kui parem käeluu puruks on, siis vasaku käega saab ikka süüa ;) :)

Kolmas jooksupäev toimus samuti suurepärase ilmaga. Korra tuli küll väike vihmasabin, aga mis see jooksjale ikka teeb. Maritil oli võrreldes eelmise päevaga hoopis parem hoog sees, sest sama pika distantsi (ehk 16 km) ajaks jooksis ta 1:36:46 ehk seitse minutit kiiremini, kui päev varem. Kolme distantsi (ehk maratoni 42,195 km) peale kulus aega kokku 4:17:47

Esimesel päeval sai ikka finisisse jõutud

Kohustuslik


Ööklubi Privilege - Topeltmäng

Ööklubi Diva - 2 Quick Start

Eile oli meil mälumänguõhtu ja ma pean uhkusega kirjutama, et kui me eelmisel aastal virelesime oma tiimiga enamasti seal lõpukohtadel, siis selle aasta kaks esimest mängu on küll igati hästi sujunud. Esimeses mängus jäime 3-6 kohta jagama, mis ei olnud üldse paha tulemus, aga eile saime suisa võidu (16 võistkonna seast) ja selle üle oli kuradima hea meel! Vähe sellest, et me üldvõidu saime, siis tõime punktid koju ka pildi- ja vetovoorus. Kuna võtsime sel korral kõik võidu omale, siis saime preemiaks ka kolm raamatut:

Mälumänguritele :)

Oli meie õhtu! Sellist asja ei ole enne juhtunud ja kipun arvama, et enam ei juhtu ka. Mitte, et ma pessimist oleksin :)
See väike võit tegi tuju rõõmsaks – vot täpselt nii vähe ongi mõnikord õnneks vaja ;)

Ah, aitab küll! :)

Edaspidi üritan siis jooksvalt kirjutada. Rõhk sõnal - ÜRITAN :)