Detsembris tundus koroonaviirus meie jaoks olevat kauge tume maa.
Visati nalja, et tegemist on tavalise gripiga ja ei saadud aru, miks kusagil selle pärast nii pöördes ollakse. Hanerasva rinnale ja kõik läheb edasi!
Nüüd on kriis meile jõudnud. Neljas
kriisinädal on alanud. Kui palju neid nädalaid veel tuleb, seda ei
tea keegi.
Meie hetkeseis on igatahes selline, et
kolme surma kõrval on 79 inimest haiglaravil ja üldse on kokku 715 kinnitatud juhtumit. Kindlasti on neid tegelikult mitu korda rohkem,
aga kuna laus-teste ei tehta, siis ei teagi me täpset numbrit.
Algas kolmas nädal, kus lapsed on
koduõppel. Paljud lapsevanemad on hädas ja kurdavad, et ei saa
olukorraga hakkama, kõik on nii keeruline - ei jõua, ei oska, ei saa.
Midagi pole teha – kuidagi tuleb ikkagi saada!
Midagi pole teha – kuidagi tuleb ikkagi saada!
Minul, kes ma olen juba kaheksa aastat
kodus tööd teinud, on lihtne, sest ma olen õppinud laste
kõrvalt oma aega jagama. Minu jaoks ei ole karantiin sisuliselt
mitte midagi muutnud. Ainukene vahe ongi see, et poes käin kaks korda nädalas ja ei suhtle ühegi kõrvalise isikuga. Olemegi
ainult meie neljakesi.
Panin meid tüdrukutega kohe
karantiini, kui tuli teade, et koolid lähevad kinni.
Meie peres sattus esimesena koroonapaanikasse
minu kõige suurem. Tema jagas matsu varakult välja ja käis juba
jaanuaris Tallinnas maskiga kinni. Siis, kui enamiku jaoks kõik veel
nali oli. Teine paanikahoog, mis teda tabas, oli siis, kui Hiinast saabus tellitud pakk. See oli tegelikult juba millalgi sügisel tellitud, aga
jaanuaris jõudis kohale. Ta sattus paanikasse ja küsis, et äkki
selle pakiga võivad viirusebakterid meile edasi kanduda! Mina ise
nendest Hiina lehtedest tellida ei oska (Karolin käib mul ema
juures, kui midagi tellida tahab) ja ausalt öelda ma lausa keeldun
tellimast, sest ma ei taha toetada seda Hiina odavat kräpitootmist
ja lapsetööjõu kasutamist. Ma ei ole ühestki Hiina lehelt midagi
tellinud ega kavatse seda kunagi tulevikus ka teha. Põhimõtteliselt
see pakk saabus. Mis seal sees oli, seda ma üldse ei teagi. Ütlesin
lapsele, et visaku kogu kupatus lihtsalt minema – said siiani ilma selleta elada, saad edaspidi ka. Pakk sai ära visatud. Samal ööl
tuleb laps nuttes minu tuppa ja küsib, et äkki me ikkagi saime
viiruse. See oli minule juba kindlaks märgiks, et see viirus mõjub
lastele koormavalt.
Järgmisena sattus paanikasse minu
keskmine ja seda siis, kui poes läks see riiulite tühjaks ostmise
paanika lahti. Laps käis kapid läbi, vaatas, mis meil kodus on ja
mida kindlasti ostma peaks. Tehti nimekiri. Ma rahustasin ja ütlesin,
et inimesed on lihtsalt ogaraks läinud, et üks ees ja teised kõik
järgi. Järgmisel päeval oli mul juba kaks tüdrukut, kes ütlesid,
et pean poodi minema. Sain aru, et peangi. Eelkõige sellepärast, et
neile tõestada, et poes kaupa tegelikult jagub. Nimekiri anti mulle
kaasa. Kuna nimekiri oli pikk ja poekotte oleks oma 6-7 tükki olnud,
siis otsustasin, et jagan ostud mitme poe vahel ära. Kui kõik ühest
poest oleksin ostnud, siis oleks teised ostlejad vaadanud, et
järjekordne paaniline ostleja. Ma ei olnud seda, tegin seda oma
laste rahustamiseks. Käisin, ostlesin ja saabusin koju. Lapsed olid
nii usinad, et aitasid lausa kotte tuppa vedada! Nad nägid, et
tõesti toitu on ja peale seda ei ole meil seoses toidukraamiga ja
selle ostmisega enam küsimust olnud.
Viimati nägi sellist pilti nõuka-ajal.
Alates 16.märtsist on lapsed ainult minuga olnud ja mitte ühegi teise kõrvalise isikuga nad kokku
puutunud ei ole. Vanaema-vanaisa juurde ei luba ma juba seepärast käia,
et nemad kuuluvad riskigruppi. Laste isa juurde ei luba ma minna,
sest isa käib aeg ajalt Tallinnas, lisaks puutub ta seoses oma tööga
teiste inimestega kokku. Sõpradega suhtlevad tüdrukud telefoni teel.
Kusjuures ma ei ole pidanud neile kordagi selgitama, et miks nad ei või küla vahele õue minna või kellegagi kokku puutuda, sest nad on ise nii teadlikud.
Kusjuures ma ei ole pidanud neile kordagi selgitama, et miks nad ei või küla vahele õue minna või kellegagi kokku puutuda, sest nad on ise nii teadlikud.
Õues käime me ka kõik koos ja seda
talu juures. Mina olen seal muidugi enamuse oma vabast ajast, sest
esiteks on ilmad nii ilusad olnud ja teiseks aitab töö tegemine
mõtteid igasugusest jamast eemale hoida. Ja tööd on ka lahe teha :)
Tüdrukud on ka abiks olnud – oleme
põlla pealt kive korjamas käinud. Minu tulevasel suvilal toimub
maakivivundamendi korrastustööd ja puudus oli väikestest
maakividest.
Jooksutrenni tehes vaatasin lähiümbruses ringi, et kividega põlde leida. Kui need olid leitud, siis helistasin põllumehele ja küsisin kivide korjamiseks luba. Luba antakse lahke loaga, sest tegemist on ju ikakgi tasuta tööjõuga. Kevadeti otsivad põllumehed tikutulega kivikorjajaid taga. Homme lähme jälle korjama, sest lubas 5 külmakraadi ja ehk saab siis autoga otse põllule sõita, ei pea neid ämbreid tee äärde vedama. See tüdrukutele kehalise tunni eest ka. Igaühel on vastavalt oma kasvule ämber ja kive tohib ämbrisse panna täpselt nii palju, et üle jõu ei käiks. Liiga ma teha ei lase ;)
Põllalt nopitud kivid
Hakkab vaikselt looma, 1/4 tehtud ;)
Jooksutrenni tehes vaatasin lähiümbruses ringi, et kividega põlde leida. Kui need olid leitud, siis helistasin põllumehele ja küsisin kivide korjamiseks luba. Luba antakse lahke loaga, sest tegemist on ju ikakgi tasuta tööjõuga. Kevadeti otsivad põllumehed tikutulega kivikorjajaid taga. Homme lähme jälle korjama, sest lubas 5 külmakraadi ja ehk saab siis autoga otse põllule sõita, ei pea neid ämbreid tee äärde vedama. See tüdrukutele kehalise tunni eest ka. Igaühel on vastavalt oma kasvule ämber ja kive tohib ämbrisse panna täpselt nii palju, et üle jõu ei käiks. Liiga ma teha ei lase ;)
Lisaks on tüdrukud aidanud ümara
puuriida ladumistöödes – taas üks uus ja uhke ettevõtmine mul.
Noh, üks on puid lõhkunud ja teised kaks on puid riida sisse
loopinud.
Minu ümar puuriit kerkib vaikselt ;)
Aga üldiselt on türdrukud talu juures
niisama palli mänginud ja oma loomingulisi andeid arendanud, onni
ehitanud, lilli korjanud või mida iganes nad seal välja mõelnud
on.
Näide Janeli keraamika kodustööst :)
Vaadates, mis maailmas hetkel toimub - kuidas riigid piire sulgevad, millise laviiniga Hispaanias
ja Itaalias inimesi sureb, kuidas uusi piiranguid seatakse - siis on
endal ka hakanud kerge hirm peale tulema. Ärid panevad järgemööda
uksi kinni, järjest enam inimesi jääb koju, tulu keegi ei teeni.
Ei pea olema hiromant aru saamaks, et see tähendab tegelikult ainult üht – suurt pankrotilainet ja megasuurt töötust. Ei taha sellele mustale stsenaariumile mõelda, aga ma olen üsna tugevalt kahe jalaga maa peal olev inimene ja saan aru, et ega see tulemata jää. Olen ka oma tulud ja kulud üle vaadanud. Minu õnneks olen ma harrastanud seda eluviisi, kes ei ole ennast laenudest ja liisingutest punni laenanud. Eelmisel aastal kusjuures mõtlesin, et ostaks uue ja turvalisema auto, aga siis hakkasin mõtlema, et Ford on ju täiesti korras, lisaks säästupill ka, et las jääda. Jumal tänatud! Päris laenuvaba ma ikka ei ole, sest talu, kus ma praktiliselt kõik oma päevad veedan ja mis mind väga õnnelikuks teeb, on ostetud laenurahaga. Talu ise laenu all kinni pole, sest võtsin kodukapitalilaenu oma praeguse kodu remontimiseks (mis on koos kontoriga nüüd laenu all kinni!), saadud laenu eest ostsin aga selle krundi. See krunt oli üsna mitu head aastat müügis ja keegi seda ei tahtnud. Mina aga käisin aeg ajalt seda vaatamas. Olgugi, et sellel hetkel oli mul veel mu vana krunt, siis millegipärast tõmbas mind ikka sinna. Nüüd siis teame milleks – seda oli vaja :) Selle ostmine oli üks õige otsus!
Ei pea olema hiromant aru saamaks, et see tähendab tegelikult ainult üht – suurt pankrotilainet ja megasuurt töötust. Ei taha sellele mustale stsenaariumile mõelda, aga ma olen üsna tugevalt kahe jalaga maa peal olev inimene ja saan aru, et ega see tulemata jää. Olen ka oma tulud ja kulud üle vaadanud. Minu õnneks olen ma harrastanud seda eluviisi, kes ei ole ennast laenudest ja liisingutest punni laenanud. Eelmisel aastal kusjuures mõtlesin, et ostaks uue ja turvalisema auto, aga siis hakkasin mõtlema, et Ford on ju täiesti korras, lisaks säästupill ka, et las jääda. Jumal tänatud! Päris laenuvaba ma ikka ei ole, sest talu, kus ma praktiliselt kõik oma päevad veedan ja mis mind väga õnnelikuks teeb, on ostetud laenurahaga. Talu ise laenu all kinni pole, sest võtsin kodukapitalilaenu oma praeguse kodu remontimiseks (mis on koos kontoriga nüüd laenu all kinni!), saadud laenu eest ostsin aga selle krundi. See krunt oli üsna mitu head aastat müügis ja keegi seda ei tahtnud. Mina aga käisin aeg ajalt seda vaatamas. Olgugi, et sellel hetkel oli mul veel mu vana krunt, siis millegipärast tõmbas mind ikka sinna. Nüüd siis teame milleks – seda oli vaja :) Selle ostmine oli üks õige otsus!
Ühesõnaga selle krundi pärast on mul
niisiis ikkagi laen kaelas. Summa ei ole küll suur, 225 euri kuus, aga
kui ma võtan seda olukorda nii, et kolme lapsega üksikema ja ei
tea, mis see tulevik praegu edasi toob, siis on natuke hirmutav küll.
Kui laenuga hätta peaksin jääma, siis läheb nii kodu, kui ka
kontor. Positiivne on muidugi see, et talu ikkagi jääb :):) Ok, see
oli praegu muidugi kõige mustem stsenaarium.
Vaatasin oma säästud üle ja ca aasta
aega võin ma rahulikult hingata küll, aga kuna olukord on täpselt
nii keeruline nagu see on, siis tuleb olla valmis. Suve keskpaigaks
on pilt äkki selgem, mis edasi saama hakkab.
Eeldada võib, et teenin igal kuul ikka
midagi juurde ka ja päris ilma sissetulekuta ma ei jää. Eriti
praegusel ajal, sest Soomes on alanud veroilmutuste tegemine ja
aprillis on mul nendega alati suhteliselt palju tööd olnud.
Nipet-näpet jookseb teisi asju ka peale, nii et hetkel ei ole
olukord kõige hullem. Ja teen praegu kõik tööotsad ära, mis pakutakse.
Oma loomult olen ma väga kõrge stressitaluvusega, aga siin ei ole küsimus stressis vaid majanduskriisis. Parem karta, kui kahetseda! ;)
Oma loomult olen ma väga kõrge stressitaluvusega, aga siin ei ole küsimus stressis vaid majanduskriisis. Parem karta, kui kahetseda! ;)
Olen otsustanud, et mitte ühtegi uut
asja ma ei osta ja rahaliselt kulukat tööd ette ei võta. Eelmisel
nädalal ostsin kasvuhoone ja see oli ka viimane ost! Edaspidi on
ainult toidukraam, autole küte ja muud hädapärased vahendid.
Olgugi, et olukord seda tegelikult veel ei sunni, olen sisse lükanud
täieliku säästureziimi. Kotiga seemneid ostsin ka:
Lilled mulda ja juurviljad peenrasse :)
Tomatid, paprikad ja arbuus on mulda pistetud!
Mingil hetkel oli mul tegelikult see
raha olemas, et laen ära maksta. Mõtlesin ja kaalusin, et kas
maksan ära või hakkan krundil tegutsema. Ostustasin krundi kasuks –
eelmisel aastal sai kõrvalhoonel katus ära vahetatud, selleks
aastaks oli plaanis vundamenditööd, mida praegu tehaksegi. Lisaks
vahetasin vanamemme majal aknad ära, lasin korstna ehitada, kraavid
kaevata ja hoovi siledaks tõmmata – see viis juba omakorda
neljandiku rahast minema. Aga noh, need tööd olid seal karjuvalt
hädavajalikud. Vanamemmele käin ise toitu viimas ja poes ma temaga
enam ei käi, sest ta on ikka väga suures riskigrupis - vanust on
üle 70 ja lisaks püsivad haigused.
Ok, minu laenusumma ei ole suur ja ma
arvan, et ma ei jää tegelikult hätta, aga ma ei taha mõelda, mida
need inimesed hetkel teeavad, kellel ei ole üldse mingit reservi. Ja
ma ei pea silmas neid, kes ennast ise laenude-liisingutega lõhki on
laenanud, vaid neid, kes tõesti peost suhu eavad. Olge tugevad! Muud
ei oska ma küll soovitada. Ja kui võimalus on, siis tehke ükskõik
mis tööd. Hetkel ei ole see koht, kus pirtsutada ja mõelda, et
mina seda või toda tööd ei tee. Kui printsessiks kasvatatud
Scarlett O´Hara tegi kodusõja ajal põllutöid, siis võime meie
ka ükskõik mida teha :)
Tunne ja olemine on selline kummaline.
Ühel hetke haarab korraks nagu paanika, teisest küljest on täielik
rahulolu.
Meie peres ei ole koduõppega probleeme
olnud. Varasemalt kasutasid tüdrukud minu e-kooli kontot, aga nüüd
oli vaja neil oma kontod teha ja seetõttu oli esimesel päeval pisut
rohkem tegemist, aga ei midagi hullu. Õppimise osas olen mõlemaid
pidanud aitama ainult matemaatika osas. Janeli abistamisega ei ole
mingit probleemi, sest 5.klassi matemaatika on veel lihtne. Karolin
lõpetab aga 9.klassi ja see on juba midagi muud.
Aga siin tuleb taas mängu tõdemus, et
elus lähevad kõik asjad nii nagu need täpselt minema peavad!
Sellel kevadel tahtsin ju kindlasti oma matemaatika riigieksamit
tegema minna. Kuna võtsin selle nüüd otsustavalt käsile (ükskord
tuleb see ju ometi ära teha!!), siis alustasin veebruarist Haapsalu
kutsekas vabakuulajana oma matemaatika õpinguid. Käisin kõikides
gümnaasiumi matemaatika tundides (10-11-12 klass). Esmaspäevast
neljapäevani, hommikust kuni kella 14-15-ni. Kuni kriisi saabumiseni
käisin kohusetundlikult ABSOLUUTSELT kõikides tundides. Ma olin
nagu korralik koolijüts kunagi. Ükskord oli juhus, kus tunnis olin
ainult mina, nn päris õpilasi polnudki. Tegime siis õpetajaga koos
kontrolltööd :):):):)
Iga klassi jaoks (neid on ju korraga ikkagi 3) võtsin eraldi vihikud. Kui koolis mõnda uut teemat
õppisime, siis tulin koju ja kirjutasin teema nö puhtalt uuesti
läbi. Esimestel päevadel oli päris raske, sest kõik teemad on
segamini ja kui mingit matemaatilist põhja mul all ei ole. Näiteks
10.klassis õpiti parasjagu sin, cos, tan teemat. Ma ei saanud mitte
midagi aru! Miks me seda nurka sin-ga arvutame, miks mitte cos või
tan-ga?Miks järsku ruutjuur tuleb? Miks ma seda või toda teen?
Kuidas ja kust see tuleb? No neid küsimusi ikka oli. Minu jaoks on
põhiline see, et ma aru saaks, kus miski tuleb ja miks. Nüüd tean
üsna täpselt miks sin, cos või tan tuleb ;) :)
Keeruline on sellepärast ka, et nii
palju erinevaid teemasid on koos. A la esimese tunnis õpin
võrrandeid ja võrrandsüsteeme, järgmises funktsioone, kolmandas
trigonomeetriat – kõik on segamini. Jõuad ühega vaikselt
lainele, hakkad teise asjaga jändama. Samas pean tõdema, et ega see
matemaatika nii hull olegi nagu kooli ajal tundus. Siis oli see minu
jaoks täielik katastroof, veeretasin end 2-3-dega ikka edasi. See
oli tegelikult sellest tingitult, et kui kusagilt mingi teemaga
vahele/maha jääd, siis ongi raske. Ma mäletan, et kooli ajal
meeldis mulle hullult tõenäosuse-teema. Praegu ei ole seda teemat
puudutanud, aga arvan, et meeldiks praegu ka. Kusjuures mulle
meeldivad praegu kõik teemad – trigonomeetria on ok,
funktsioonid, murrud, ruutvõrrandid, isegi logaritmvõrrandid. Ei
tulegi ühtegi teemat meelde, mis nagu üldse ei istuks. Ainukene
mure on see, et kole palju on valemeid, mis pähe peab jätma ja
selle meelde jätmisega on mul küll probleeme. Pidin funktsioonide
väärtused pähe õppima- oli peas! Hetkel ei mäleta mitte ühtegi!
Pythagorase teoreem on küll see-eest vist eluks ajaks peas :)
Veidike teadmisi
Need teemad õpin eriti hästi selgeks!
Ma olen arvestanud, et enda jaoks
vajaliku tulemuse (ja vajalikuks pean ma kusagil 65+ punkti), teeksin
ma selle eksami äkki ära kahe aastaga. Olin kohe alguses
arvestanud, et sel aastal lähen lihtsalt proovima, õpin selgeks
ainult 2-3 teemat ja teisi proovin ehku peale. Järgneval aastal õpin
veel 3-4 teemat juurde ja siis peaks need 65-70 punni kätte saama
küll.
Õpetaja ütles: „Eksamiks õpitakse
kolm aastat, mitte 3 nädalat.”
Võti on tegelikult see, et
matemaatikaga tuleb tegeleda järjepidevalt, sest siis kinnistuvad
need valemid ja mõtted ka pähe. Muidu tuubid lihtsalt valemeid pähe
ja kui eksam on, lähevad kõik asjad segamini ja mingit tulemust
sellest ei tule. Ma sedasi kavatsengi toimida, et nokitsen vaikselt
suvel ka ja kui uus sügis saabub, siis hakkan kohe süsigest uuesti
tundides käima. Kui selleks ajaks kriis muidugi kontrolli alla on
saadud ja mingit uut lainet ei tule nagu praegu ennustatakse...
Johanna on mul hetkel 6-aastane ja
näen, et tema on väga matemaatilise ja loogilise mõtlemisega. 10
piires arvutab täiesti vabalt ja lisaks lahendab sudokusid.
Tavaliselt teeme me igal õhtul voodis ühe sudoku (nüüd kriisi
ajal, on nad Janeliga mugavalt suurde tuppa kolinud – ja ei mingeid
õhtuseid sudokusid). Kui ma alguses pidin temalt küsima, et kuhu
selles ruudus või reas „4” või „6” või „7” tuleb
(noh, see on ju juba pool vihjet), siis ta vaatas ja näitas. Minu
üllatuseks tõid ta ühel päeval uue sudoku-vihiku ja näitas, et
ta tegi juba kaks esimest harjutust ära! Mul läksid silmad peas
punni ja täitsa tõsiselt imestasin, et ta oskaski sedasi üksinda
lahendada. Kusjuures täiesti õigesti ka! Panin talle nii tubli
lahendamise eest suisa ”5+” ja ta oli selle üle väga õnnelik.
Minu väike geenius :)
Ma ei saa öelda, et teised tüdrukud
halvema matemaatilise mõtlemisega oleks. Mõned päevad tagasi oli
Janelil murdudega teema ja ta tuli minu käest nõu küsima. Võtsin
vihiku ja hakkasin oma targa ajuga mõtlema, kuidas tegema peab.
Käisin enda variandi välja, tema pakkus, et äkki on ikka nii.
Oligi nii nagu tema pakkus :) Noh, koostöö raames jõudsime
vähemalt otsuseni, et nii on õige jah ;)
Karoliniga istusime juba 3-4 nädalat
tagasi (enne kriisi algust) laua taga ja lahendasime tema ülesandeid. Päris huvitav kogemus
oli. Alles hiljuti õpetasin talle funktsiooni-nurkasid ja ma
oskasin seda teemat ainult tänu sellele, et ise just värskelt
õppinud olin. Muidu oleksin ma nagu loll seda õpikut ja vihikut
vaadanud. Näete – kõik toimub õigel ajal! :)
Kriisi tõttu on pooleli jäänud minu
järjekordne õmbluskursus. Hakkasin jaanuaris taas ühel pisikesel
kursusel käima, et omale rahvariideid õmmelda. Alustasin pluusist.
Suurem osa tööst on tegelikult tehtud, aga näidata ei ole mul
midagi, sest töö on õpetaja käes ja kes seda teab, millal jälle
kohtume. Kuna uue laulu-ja tantsupeoni aega veel on, siis ei ole
sellega kiiret. Vahepealsest tööst tegin korra pilti ka:
Pilutamine ja puha :)
Ega meil olegi suurt muud midagi, kui
kodu ja talu. Enamikel on hetkel kodu, kodu ja veel kord kodu. Meil
on see õnn, et on talu ka.
Eelmisel nädalal käisime ja lasime
kraavid veest tühjaks. Möödunud kevadel/suvel lasin ju madala maa
tõttu hoovi mõnusa lookleva kraavi kaevata. Kuna kraavist voolas
vesi ära, siis see mulle eriti ei istunud. Otsustasin, et topin
truubi otsale midagi sellist ette, mis vett kinni hoiaks ja vesi
kraavi sisse jääks. Otsustatud, tehtud, vesi jäi. Talve ei
tulnudki ja vesi külmus kraavis ära ainult ühel korral. Kasutasime
loomulikult kohe ka juhust – panin Johanna uiskudele ja lasin tal
seal ukerdada. Käepärastest vahenditest tegime hokikepi ja litrid
ka:
Üks päev, mil see võimalus avanes
Hoki :)
Puhkama peab ka :)
Ma armastan neid veega täidetud looklevaid kraave
Südamen :)
Siis, kui liivakastist on saanud bassein ;)
Kevade saabudes oli vaja truubi ots
lahti teha ja vesi ära lasta, sest maapind oli suhteliselt tüma.
Ühe ööpäevaga oli vesi kõik läinud. Täitsa kahju oli, sest
mulle meeldis nii väga see vaade, kui vesi kraavis sees oli.
Kaevame truubi lahti! Vesi oli kuramuse külm! :)
Vesi hakkas vulinaga tulema!
Kraav, kuhu vett ei oleks vaja
Praegu uputas vesi üle ka kõrvaloleva
kraavi, kus puud kasvavad ja see mulle ei meeldinud. Ega see vesi
nendele puudele ja kuuskedele kasulik ei ole. Suvel üritangi
lookleva kraavi lõppu väikse silla ehitada, kuhu vahetruubi panen,
siis saan edaspidi ainult seda poolt uputada. Ilmselgelt on mul veel
vähe tegemist :):)
Kevadel on suur töö käinud seoses
tee ääre puhastamisega ja puude maha võtmisega. Seal valitses üks
korralik rägastik, tormidega kukkusid puud tee peale ja lisaks ei
saanud sealt enam kraavi edasi kaevata. Puud olid kasvanud vana
kiviaia peale ja kuna juured ei ole nii tugevasti maas kinni, siis
nad aega ajalt sinna tee peale kukkusidki. Puude mahavõtmisega saime
laupäeval ühele poole – tänud sõbra perele, kes selle tööga
verd ja higi valasid :):)
Enne puu-töid
Puud lännu, nüüd on kopa võimalus särada ;)
Nüüd ongi kavas vana kiviaed lahti
tõmmata, kraav lõpuni kaevata ja elupuudest hekk istutada. Kiviaia
tahaks ka kunagi uuesti üles ehitada. Ja idee pooleks prooviks ise
laduda. Põhjakivid laseks spetsialistil panna, muu laoks ise. Ah, eks paistab! Mul ju aega on!! :):):):):):):):)
Eelmine suvi oli esimene aasta, kus mul
aiamaad ei olnud, sel aastal sai ostetud kasvuhoone (viimane suurem
ost selle kriisi ajal!) ja sel aastal tuleb kohe kindlasti ka aiamaa.
Esiteks seetõttu, et me ei tea kuhu suunas see kriis liigub ja
vähemalt juurvili-puuvili on siis omast käest võtta. Lisaks ei
taha ma poest neid osta, sest kõik kasutavad mingeid
taimekaitsevahendeid. Mina tahan ikkagi mürgivaba kraami. Mõtlen
praegu, et peaks suvel mingi ajutise suvepliidi ka ehitama, et
värskes õhus moos ja hoidiseid vaaritada. Punaseid telliseid on
piisavalt, mis oma taaskasutust ootavad. Õpik on ka olemas, mille
järgi laduda, nii et mine sa tea. Paneme siin mitmekesi pead kokku
ja mingi ajutise käkerdise saaks valmis küll. Seda enam, et ma ju
õppinud pottsepp ka :D :D
Ükspäev just seletasin lastele, miks
meil on puuküte. Seda seetõttu, et esiteks ei suudaks ma elektriga
meie suurt elamist (ikkagi 120 ruutu) nii soojaks kütta, et mõnusalt soe oleks, sest kogu
raha kulukski siis elektrile. Puukütte puhul ei sõltu me mitte
kellestki – oma tööga teeme puid ja kütame täpselt nii palju,
kui tahame. Kui elekter kaob, siis meil on ikka soe. Kui vesi kaob,
lähme toome punsudega talu juurest kaevust – eluliselt olulised
vajadused on igatahes kaetud. Tüdrukud noogutasid kaasa ja said
asjast väga hästi aru. Õpetan lastele ellujäämist :)
Olgugi, et viirus on jube, siis ilmad
on olnud enneolematult ilusad. Mu vanaemal oli 26.märtsil
sünniaastapäev ja ma mäletan lapsepõlves ainult ühte korda, kui
tema sünnipäeval sinililled õitsesid. Olin siis kusagil
7-8-9-aastane. Nüüd õitsesid jälle. Korjasimegi tüdrukutega
sinililli ja viisme need vanaema hauale. Eelmisel aastal istutasin
hauale mõned nurmenukud, isegi need õitsesid:
Ega meil muud polegi. Naudin oma lõkkeõhtuid, värsket õhku, vitamiine ja lastega olemist. Mõned päevad tagasi käis meil üks suurem pusletamine, nüüd on nukkude aeg! Üleüldiselt on tüdrukud suurest toast endale elamise teinud, seal elatakse ja mängitakse ja ega ma väga protesteeri ka selle vastu - las olla - elame mõnda aega segasummasuvilas :)
Ma ei ole varem talu juures siili kohanud, aga laupäeval kohtasin! See kohtumine tegi mu meele kohe nii rõõmsaks! Hakkasin talle kohe eraldi oksahunnikut tegema, kus põletada ei tohi! Äkki jääb sinna elama. Eelnevatel aastatel olen kuival perioodil taldriku peale siilidele vett pannud, teadmata, kas mul on seal tegelikult neid okkapoisse või ei. Nüüd nägin, et on :):):)
Lilled vanaemale :)
Ega meil muud polegi. Naudin oma lõkkeõhtuid, värsket õhku, vitamiine ja lastega olemist. Mõned päevad tagasi käis meil üks suurem pusletamine, nüüd on nukkude aeg! Üleüldiselt on tüdrukud suurest toast endale elamise teinud, seal elatakse ja mängitakse ja ega ma väga protesteeri ka selle vastu - las olla - elame mõnda aega segasummasuvilas :)
Ma ei ole varem talu juures siili kohanud, aga laupäeval kohtasin! See kohtumine tegi mu meele kohe nii rõõmsaks! Hakkasin talle kohe eraldi oksahunnikut tegema, kus põletada ei tohi! Äkki jääb sinna elama. Eelnevatel aastatel olen kuival perioodil taldriku peale siilidele vett pannud, teadmata, kas mul on seal tegelikult neid okkapoisse või ei. Nüüd nägin, et on :):):)
Võin lihtsalt istuda ja vaadata...
...kui vaja, siis tunde...
...kuni kõik hõõgub.
Meie terviseamps - puhtad ja mürgitamata marjad :)
loodus
Meie verivärske siilipoiss
puslemaania
nukumaania
Segasummasuvila :)
Püüan nüüd millalgi sissekande teha
ajast, mis oli enne kriisi. Midagi seal ikka oli ja eks ma meenutan
neid asju fotode põhjal. Teate ju küll, kui kiiresti aeg läheb!
Seniks püüdkem mõelda positiivselt,
veetkem aega koos oma lähedastega, liikugem õues (ärge unustage
2+2!) ja olgem hoitud!
NB! Kui kedagi huvitab, siis tegin kapsarulle. Keskmine tuli kööki ja küsis:"Issand, mis siin haiseb!?" :):):):):)