Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 30. märts 2020

Karantiiniaeg!




Algatuseks üks ilus ja rahustav lõkke-pilt :)

Detsembris tundus koroonaviirus meie jaoks olevat kauge tume maa.
Visati nalja, et tegemist on tavalise gripiga ja ei saadud aru, miks kusagil selle pärast nii pöördes ollakse. Hanerasva rinnale ja kõik läheb edasi!
Nüüd on kriis meile jõudnud. Neljas kriisinädal on alanud. Kui palju neid nädalaid veel tuleb, seda ei tea keegi.
Meie hetkeseis on igatahes selline, et kolme surma kõrval on 79 inimest haiglaravil ja üldse on kokku 715 kinnitatud juhtumit. Kindlasti on neid tegelikult mitu korda rohkem, aga kuna laus-teste ei tehta, siis ei teagi me täpset numbrit.

Algas kolmas nädal, kus lapsed on koduõppel. Paljud lapsevanemad on hädas ja kurdavad, et ei saa olukorraga hakkama, kõik on nii keeruline - ei jõua, ei oska, ei saa.
Midagi pole teha – kuidagi tuleb ikkagi saada!
Minul, kes ma olen juba kaheksa aastat kodus tööd teinud, on lihtne, sest ma olen õppinud laste kõrvalt oma aega jagama. Minu jaoks ei ole karantiin sisuliselt mitte midagi muutnud. Ainukene vahe ongi see, et poes käin kaks korda nädalas ja ei suhtle ühegi kõrvalise isikuga. Olemegi ainult meie neljakesi.
Panin meid tüdrukutega kohe karantiini, kui tuli teade, et koolid lähevad kinni.
Meie peres sattus esimesena koroonapaanikasse minu kõige suurem. Tema jagas matsu varakult välja ja käis juba jaanuaris Tallinnas maskiga kinni. Siis, kui enamiku jaoks kõik veel nali oli. Teine paanikahoog, mis teda tabas, oli siis, kui Hiinast saabus tellitud pakk. See oli tegelikult juba millalgi sügisel tellitud, aga jaanuaris jõudis kohale. Ta sattus paanikasse ja küsis, et äkki selle pakiga võivad viirusebakterid meile edasi kanduda! Mina ise nendest Hiina lehtedest tellida ei oska (Karolin käib mul ema juures, kui midagi tellida tahab) ja ausalt öelda ma lausa keeldun tellimast, sest ma ei taha toetada seda Hiina odavat kräpitootmist ja lapsetööjõu kasutamist. Ma ei ole ühestki Hiina lehelt midagi tellinud ega kavatse seda kunagi tulevikus ka teha. Põhimõtteliselt see pakk saabus. Mis seal sees oli, seda ma üldse ei teagi. Ütlesin lapsele, et visaku kogu kupatus lihtsalt minema – said siiani ilma selleta elada, saad edaspidi ka. Pakk sai ära visatud. Samal ööl tuleb laps nuttes minu tuppa ja küsib, et äkki me ikkagi saime viiruse. See oli minule juba kindlaks märgiks, et see viirus mõjub lastele koormavalt.
Järgmisena sattus paanikasse minu keskmine ja seda siis, kui poes läks see riiulite tühjaks ostmise paanika lahti. Laps käis kapid läbi, vaatas, mis meil kodus on ja mida kindlasti ostma peaks. Tehti nimekiri. Ma rahustasin ja ütlesin, et inimesed on lihtsalt ogaraks läinud, et üks ees ja teised kõik järgi. Järgmisel päeval oli mul juba kaks tüdrukut, kes ütlesid, et pean poodi minema. Sain aru, et peangi. Eelkõige sellepärast, et neile tõestada, et poes kaupa tegelikult jagub. Nimekiri anti mulle kaasa. Kuna nimekiri oli pikk ja poekotte oleks oma 6-7 tükki olnud, siis otsustasin, et jagan ostud mitme poe vahel ära. Kui kõik ühest poest oleksin ostnud, siis oleks teised ostlejad vaadanud, et järjekordne paaniline ostleja. Ma ei olnud seda, tegin seda oma laste rahustamiseks. Käisin, ostlesin ja saabusin koju. Lapsed olid nii usinad, et aitasid lausa kotte tuppa vedada! Nad nägid, et tõesti toitu on ja peale seda ei ole meil seoses toidukraamiga ja selle ostmisega enam küsimust olnud.

Viimati nägi sellist pilti nõuka-ajal.

Alates 16.märtsist on lapsed ainult minuga olnud ja mitte ühegi teise kõrvalise isikuga nad kokku puutunud ei ole. Vanaema-vanaisa juurde ei luba ma juba seepärast käia, et nemad kuuluvad riskigruppi. Laste isa juurde ei luba ma minna, sest isa käib aeg ajalt Tallinnas, lisaks puutub ta seoses oma tööga teiste inimestega kokku. Sõpradega suhtlevad tüdrukud telefoni teel.
Kusjuures ma ei ole pidanud neile kordagi selgitama, et miks nad ei või küla vahele õue minna või kellegagi kokku puutuda, sest nad on ise nii teadlikud.
Õues käime me ka kõik koos ja seda talu juures. Mina olen seal muidugi enamuse oma vabast ajast, sest esiteks on ilmad nii ilusad olnud ja teiseks aitab töö tegemine mõtteid igasugusest jamast eemale hoida. Ja tööd on ka lahe teha :)
Tüdrukud on ka abiks olnud – oleme põlla pealt kive korjamas käinud. Minu tulevasel suvilal toimub maakivivundamendi korrastustööd ja puudus oli väikestest maakividest.

Põllalt nopitud kivid

Hakkab vaikselt looma, 1/4 tehtud ;)

Jooksutrenni tehes vaatasin lähiümbruses ringi, et kividega põlde leida. Kui need olid leitud, siis helistasin põllumehele ja küsisin kivide korjamiseks luba. Luba antakse lahke loaga, sest tegemist on ju ikakgi tasuta tööjõuga. Kevadeti otsivad põllumehed tikutulega kivikorjajaid taga. Homme lähme jälle korjama, sest lubas 5 külmakraadi ja ehk saab siis autoga otse põllule sõita, ei pea neid ämbreid tee äärde vedama. See tüdrukutele kehalise tunni eest ka. Igaühel on vastavalt oma kasvule ämber ja kive tohib ämbrisse panna täpselt nii palju, et üle jõu ei käiks. Liiga ma teha ei lase ;)
Lisaks on tüdrukud aidanud ümara puuriida ladumistöödes – taas üks uus ja uhke ettevõtmine mul. Noh, üks on puid lõhkunud ja teised kaks on puid riida sisse loopinud.

Minu ümar puuriit kerkib vaikselt ;)

Aga üldiselt on türdrukud talu juures niisama palli mänginud ja oma loomingulisi andeid arendanud, onni ehitanud, lilli korjanud või mida iganes nad seal välja mõelnud on.

Näide Janeli keraamika kodustööst :)

Vaadates, mis maailmas hetkel toimub - kuidas riigid piire sulgevad, millise laviiniga Hispaanias ja Itaalias inimesi sureb, kuidas uusi piiranguid seatakse - siis on endal ka hakanud kerge hirm peale tulema. Ärid panevad järgemööda uksi kinni, järjest enam inimesi jääb koju, tulu keegi ei teeni.
Ei pea olema hiromant aru saamaks, et see tähendab tegelikult ainult üht – suurt pankrotilainet ja megasuurt töötust. Ei taha sellele mustale stsenaariumile mõelda, aga ma olen üsna tugevalt kahe jalaga maa peal olev inimene ja saan aru, et ega see tulemata jää. Olen ka oma tulud ja kulud üle vaadanud. Minu õnneks olen ma harrastanud seda eluviisi, kes ei ole ennast laenudest ja liisingutest punni laenanud. Eelmisel aastal kusjuures mõtlesin, et ostaks uue ja turvalisema auto, aga siis hakkasin mõtlema, et Ford on ju täiesti korras, lisaks säästupill ka, et las jääda. Jumal tänatud! Päris laenuvaba ma ikka ei ole, sest talu, kus ma praktiliselt kõik oma päevad veedan ja mis mind väga õnnelikuks teeb, on ostetud laenurahaga. Talu ise laenu all kinni pole, sest võtsin kodukapitalilaenu oma praeguse kodu remontimiseks (mis on koos kontoriga nüüd laenu all kinni!), saadud laenu eest ostsin aga selle krundi. See krunt oli üsna mitu head aastat müügis ja keegi seda ei tahtnud. Mina aga käisin aeg ajalt seda vaatamas. Olgugi, et sellel hetkel oli mul veel mu vana krunt, siis millegipärast tõmbas mind ikka sinna. Nüüd siis teame milleks – seda oli vaja :) Selle ostmine oli üks õige otsus!
Ühesõnaga selle krundi pärast on mul niisiis ikkagi laen kaelas. Summa ei ole küll suur, 225 euri kuus, aga kui ma võtan seda olukorda nii, et kolme lapsega üksikema ja ei tea, mis see tulevik praegu edasi toob, siis on natuke hirmutav küll. Kui laenuga hätta peaksin jääma, siis läheb nii kodu, kui ka kontor. Positiivne on muidugi see, et talu ikkagi jääb :):) Ok, see oli praegu muidugi kõige mustem stsenaarium.
Vaatasin oma säästud üle ja ca aasta aega võin ma rahulikult hingata küll, aga kuna olukord on täpselt nii keeruline nagu see on, siis tuleb olla valmis. Suve keskpaigaks on pilt äkki selgem, mis edasi saama hakkab.
Eeldada võib, et teenin igal kuul ikka midagi juurde ka ja päris ilma sissetulekuta ma ei jää. Eriti praegusel ajal, sest Soomes on alanud veroilmutuste tegemine ja aprillis on mul nendega alati suhteliselt palju tööd olnud. Nipet-näpet jookseb teisi asju ka peale, nii et hetkel ei ole olukord kõige hullem. Ja teen praegu kõik tööotsad ära, mis pakutakse.
Oma loomult olen ma väga kõrge stressitaluvusega, aga siin ei ole küsimus stressis vaid majanduskriisis. Parem karta, kui kahetseda! ;)

Olen otsustanud, et mitte ühtegi uut asja ma ei osta ja rahaliselt kulukat tööd ette ei võta.  Eelmisel nädalal ostsin kasvuhoone ja see oli ka viimane ost! Edaspidi on ainult toidukraam, autole küte ja muud hädapärased vahendid. Olgugi, et olukord seda tegelikult veel ei sunni, olen sisse lükanud täieliku säästureziimi. Kotiga seemneid ostsin ka:

Lilled mulda ja juurviljad peenrasse :)

Tomatid, paprikad ja arbuus on mulda pistetud!

Mingil hetkel oli mul tegelikult see raha olemas, et laen ära maksta. Mõtlesin ja kaalusin, et kas maksan ära või hakkan krundil tegutsema. Ostustasin krundi kasuks – eelmisel aastal sai kõrvalhoonel katus ära vahetatud, selleks aastaks oli plaanis vundamenditööd, mida praegu tehaksegi. Lisaks vahetasin vanamemme majal aknad ära, lasin korstna ehitada, kraavid kaevata ja hoovi siledaks tõmmata – see viis juba omakorda neljandiku rahast minema. Aga noh, need tööd olid seal karjuvalt hädavajalikud. Vanamemmele käin ise toitu viimas ja poes ma temaga enam ei käi, sest ta on ikka väga suures riskigrupis - vanust on üle 70 ja lisaks püsivad haigused.

Ok, minu laenusumma ei ole suur ja ma arvan, et ma ei jää tegelikult hätta, aga ma ei taha mõelda, mida need inimesed hetkel teeavad, kellel ei ole üldse mingit reservi. Ja ma ei pea silmas neid, kes ennast ise laenude-liisingutega lõhki on laenanud, vaid neid, kes tõesti peost suhu eavad. Olge tugevad! Muud ei oska ma küll soovitada. Ja kui võimalus on, siis tehke ükskõik mis tööd. Hetkel ei ole see koht, kus pirtsutada ja mõelda, et mina seda või toda tööd ei tee. Kui printsessiks kasvatatud Scarlett O´Hara tegi kodusõja ajal põllutöid, siis võime meie ka ükskõik mida teha :)
Tunne ja olemine on selline kummaline. Ühel hetke haarab korraks nagu paanika, teisest küljest on täielik rahulolu.

Meie peres ei ole koduõppega probleeme olnud. Varasemalt kasutasid tüdrukud minu e-kooli kontot, aga nüüd oli vaja neil oma kontod teha ja seetõttu oli esimesel päeval pisut rohkem tegemist, aga ei midagi hullu. Õppimise osas olen mõlemaid pidanud aitama ainult matemaatika osas. Janeli abistamisega ei ole mingit probleemi, sest 5.klassi matemaatika on veel lihtne. Karolin lõpetab aga 9.klassi ja see on juba midagi muud.
Aga siin tuleb taas mängu tõdemus, et elus lähevad kõik asjad nii nagu need täpselt minema peavad! Sellel kevadel tahtsin ju kindlasti oma matemaatika riigieksamit tegema minna. Kuna võtsin selle nüüd otsustavalt käsile (ükskord tuleb see ju ometi ära teha!!), siis alustasin veebruarist Haapsalu kutsekas vabakuulajana oma matemaatika õpinguid. Käisin kõikides gümnaasiumi matemaatika tundides (10-11-12 klass). Esmaspäevast neljapäevani, hommikust kuni kella 14-15-ni. Kuni kriisi saabumiseni käisin kohusetundlikult ABSOLUUTSELT kõikides tundides. Ma olin nagu korralik koolijüts kunagi. Ükskord oli juhus, kus tunnis olin ainult mina, nn päris õpilasi polnudki. Tegime siis õpetajaga koos kontrolltööd :):):):)
Iga klassi jaoks (neid on ju korraga ikkagi 3) võtsin eraldi vihikud. Kui koolis mõnda uut teemat õppisime, siis tulin koju ja kirjutasin teema nö puhtalt uuesti läbi. Esimestel päevadel oli päris raske, sest kõik teemad on segamini ja kui mingit matemaatilist põhja mul all ei ole. Näiteks 10.klassis õpiti parasjagu sin, cos, tan teemat. Ma ei saanud mitte midagi aru! Miks me seda nurka sin-ga arvutame, miks mitte cos või tan-ga?Miks järsku ruutjuur tuleb? Miks ma seda või toda teen? Kuidas ja kust see tuleb? No neid küsimusi ikka oli. Minu jaoks on põhiline see, et ma aru saaks, kus miski tuleb ja miks. Nüüd tean üsna täpselt miks sin, cos või tan tuleb ;) :)
Keeruline on sellepärast ka, et nii palju erinevaid teemasid on koos. A la esimese tunnis õpin võrrandeid ja võrrandsüsteeme, järgmises funktsioone, kolmandas trigonomeetriat – kõik on segamini. Jõuad ühega vaikselt lainele, hakkad teise asjaga jändama. Samas pean tõdema, et ega see matemaatika nii hull olegi nagu kooli ajal tundus. Siis oli see minu jaoks täielik katastroof, veeretasin end 2-3-dega ikka edasi. See oli tegelikult sellest tingitult, et kui kusagilt mingi teemaga vahele/maha jääd, siis ongi raske. Ma mäletan, et kooli ajal meeldis mulle hullult tõenäosuse-teema. Praegu ei ole seda teemat puudutanud, aga arvan, et meeldiks praegu ka. Kusjuures mulle meeldivad praegu kõik teemad – trigonomeetria on ok, funktsioonid, murrud, ruutvõrrandid, isegi logaritmvõrrandid. Ei tulegi ühtegi teemat meelde, mis nagu üldse ei istuks. Ainukene mure on see, et kole palju on valemeid, mis pähe peab jätma ja selle meelde jätmisega on mul küll probleeme. Pidin funktsioonide väärtused pähe õppima- oli peas! Hetkel ei mäleta mitte ühtegi! Pythagorase teoreem on küll see-eest vist eluks ajaks peas :)

Veidike teadmisi

Need teemad õpin eriti hästi selgeks!

Ma olen arvestanud, et enda jaoks vajaliku tulemuse (ja vajalikuks pean ma kusagil 65+ punkti), teeksin ma selle eksami äkki ära kahe aastaga. Olin kohe alguses arvestanud, et sel aastal lähen lihtsalt proovima, õpin selgeks ainult 2-3 teemat ja teisi proovin ehku peale. Järgneval aastal õpin veel 3-4 teemat juurde ja siis peaks need 65-70 punni kätte saama küll.
Õpetaja ütles: „Eksamiks õpitakse kolm aastat, mitte 3 nädalat.”
Võti on tegelikult see, et matemaatikaga tuleb tegeleda järjepidevalt, sest siis kinnistuvad need valemid ja mõtted ka pähe. Muidu tuubid lihtsalt valemeid pähe ja kui eksam on, lähevad kõik asjad segamini ja mingit tulemust sellest ei tule. Ma sedasi kavatsengi toimida, et nokitsen vaikselt suvel ka ja kui uus sügis saabub, siis hakkan kohe süsigest uuesti tundides käima. Kui selleks ajaks kriis muidugi kontrolli alla on saadud ja mingit uut lainet ei tule nagu praegu ennustatakse...

Johanna on mul hetkel 6-aastane ja näen, et tema on väga matemaatilise ja loogilise mõtlemisega. 10 piires arvutab täiesti vabalt ja lisaks lahendab sudokusid. Tavaliselt teeme me igal õhtul voodis ühe sudoku (nüüd kriisi ajal, on nad Janeliga mugavalt suurde tuppa kolinud – ja ei mingeid õhtuseid sudokusid). Kui ma alguses pidin temalt küsima, et kuhu selles ruudus või reas „4” või „6” või „7” tuleb (noh, see on ju juba pool vihjet), siis ta vaatas ja näitas. Minu üllatuseks tõid ta ühel päeval uue sudoku-vihiku ja näitas, et ta tegi juba kaks esimest harjutust ära! Mul läksid silmad peas punni ja täitsa tõsiselt imestasin, et ta oskaski sedasi üksinda lahendada. Kusjuures täiesti õigesti ka! Panin talle nii tubli lahendamise eest suisa ”5+” ja ta oli selle üle väga õnnelik.

Minu väike geenius :)

Ma ei saa öelda, et teised tüdrukud halvema matemaatilise mõtlemisega oleks. Mõned päevad tagasi oli Janelil murdudega teema ja ta tuli minu käest nõu küsima. Võtsin vihiku ja hakkasin oma targa ajuga mõtlema, kuidas tegema peab. Käisin enda variandi välja, tema pakkus, et äkki on ikka nii. Oligi nii nagu tema pakkus :) Noh, koostöö raames jõudsime vähemalt otsuseni, et nii on õige jah ;)
Karoliniga istusime juba 3-4 nädalat tagasi (enne kriisi algust) laua taga ja lahendasime tema ülesandeid. Päris huvitav kogemus oli. Alles hiljuti õpetasin talle funktsiooni-nurkasid ja ma oskasin seda teemat ainult tänu sellele, et ise just värskelt õppinud olin. Muidu oleksin ma nagu loll seda õpikut ja vihikut vaadanud. Näete – kõik toimub õigel ajal! :)

Kriisi tõttu on pooleli jäänud minu järjekordne õmbluskursus. Hakkasin jaanuaris taas ühel pisikesel kursusel käima, et omale rahvariideid õmmelda. Alustasin pluusist. Suurem osa tööst on tegelikult tehtud, aga näidata ei ole mul midagi, sest töö on õpetaja käes ja kes seda teab, millal jälle kohtume. Kuna uue laulu-ja tantsupeoni aega veel on, siis ei ole sellega kiiret. Vahepealsest tööst tegin korra pilti ka:

Pilutamine ja puha :)


Ega meil olegi suurt muud midagi, kui kodu ja talu. Enamikel on hetkel kodu, kodu ja veel kord kodu. Meil on see õnn, et on talu ka.
Eelmisel nädalal käisime ja lasime kraavid veest tühjaks. Möödunud kevadel/suvel lasin ju madala maa tõttu hoovi mõnusa lookleva kraavi kaevata. Kuna kraavist voolas vesi ära, siis see mulle eriti ei istunud. Otsustasin, et topin truubi otsale midagi sellist ette, mis vett kinni hoiaks ja vesi kraavi sisse jääks. Otsustatud, tehtud, vesi jäi. Talve ei tulnudki ja vesi külmus kraavis ära ainult ühel korral. Kasutasime loomulikult kohe ka juhust – panin Johanna uiskudele ja lasin tal seal ukerdada. Käepärastest vahenditest tegime hokikepi ja litrid ka:

Üks päev, mil see võimalus avanes

Hoki :)

Puhkama peab ka :)

Ma armastan neid veega täidetud looklevaid kraave

Südamen :)

Siis, kui liivakastist on saanud bassein ;)

Kevade saabudes oli vaja truubi ots lahti teha ja vesi ära lasta, sest maapind oli suhteliselt tüma. Ühe ööpäevaga oli vesi kõik läinud. Täitsa kahju oli, sest mulle meeldis nii väga see vaade, kui vesi kraavis sees oli.

Kaevame truubi lahti! Vesi oli kuramuse külm! :)

Vesi hakkas vulinaga tulema!


Kraav, kuhu vett ei oleks vaja

Praegu uputas vesi üle ka kõrvaloleva kraavi, kus puud kasvavad ja see mulle ei meeldinud. Ega see vesi nendele puudele ja kuuskedele kasulik ei ole. Suvel üritangi lookleva kraavi lõppu väikse silla ehitada, kuhu vahetruubi panen, siis saan edaspidi ainult seda poolt uputada. Ilmselgelt on mul veel vähe tegemist :):)

Kevadel on suur töö käinud seoses tee ääre puhastamisega ja puude maha võtmisega. Seal valitses üks korralik rägastik, tormidega kukkusid puud tee peale ja lisaks ei saanud sealt enam kraavi edasi kaevata. Puud olid kasvanud vana kiviaia peale ja kuna juured ei ole nii tugevasti maas kinni, siis nad aega ajalt sinna tee peale kukkusidki. Puude mahavõtmisega saime laupäeval ühele poole – tänud sõbra perele, kes selle tööga verd ja higi valasid :):)

Enne puu-töid

Puud lännu, nüüd on kopa võimalus särada ;)

Nüüd ongi kavas vana kiviaed lahti tõmmata, kraav lõpuni kaevata ja elupuudest hekk istutada. Kiviaia tahaks ka kunagi uuesti üles ehitada. Ja idee pooleks prooviks ise laduda. Põhjakivid laseks spetsialistil panna, muu laoks ise. Ah, eks paistab! Mul ju aega on!! :):):):):):):):)

Eelmine suvi oli esimene aasta, kus mul aiamaad ei olnud, sel aastal sai ostetud kasvuhoone (viimane suurem ost selle kriisi ajal!) ja sel aastal tuleb kohe kindlasti ka aiamaa. Esiteks seetõttu, et me ei tea kuhu suunas see kriis liigub ja vähemalt juurvili-puuvili on siis omast käest võtta. Lisaks ei taha ma poest neid osta, sest kõik kasutavad mingeid taimekaitsevahendeid. Mina tahan ikkagi mürgivaba kraami. Mõtlen praegu, et peaks suvel mingi ajutise suvepliidi ka ehitama, et värskes õhus moos ja hoidiseid vaaritada. Punaseid telliseid on piisavalt, mis oma taaskasutust ootavad. Õpik on ka olemas, mille järgi laduda, nii et mine sa tea. Paneme siin mitmekesi pead kokku ja mingi ajutise käkerdise saaks valmis küll. Seda enam, et ma ju õppinud pottsepp ka :D :D

Ükspäev just seletasin lastele, miks meil on puuküte. Seda seetõttu, et esiteks ei suudaks ma elektriga meie suurt elamist (ikkagi 120 ruutu) nii soojaks kütta, et mõnusalt soe oleks, sest kogu raha kulukski siis elektrile. Puukütte puhul ei sõltu me mitte kellestki – oma tööga teeme puid ja kütame täpselt nii palju, kui tahame. Kui elekter kaob, siis meil on ikka soe. Kui vesi kaob, lähme toome punsudega talu juurest kaevust – eluliselt olulised vajadused on igatahes kaetud. Tüdrukud noogutasid kaasa ja said asjast väga hästi aru. Õpetan lastele ellujäämist :)

Olgugi, et viirus on jube, siis ilmad on olnud enneolematult ilusad. Mu vanaemal oli 26.märtsil sünniaastapäev ja ma mäletan lapsepõlves ainult ühte korda, kui tema sünnipäeval sinililled õitsesid. Olin siis kusagil 7-8-9-aastane. Nüüd õitsesid jälle. Korjasimegi tüdrukutega sinililli ja viisme need vanaema hauale. Eelmisel aastal istutasin hauale mõned nurmenukud, isegi need õitsesid:

Lilled vanaemale :)

Ega meil muud polegi. Naudin oma lõkkeõhtuid, värsket õhku, vitamiine ja lastega olemist. Mõned päevad tagasi käis meil üks suurem pusletamine, nüüd on nukkude aeg! Üleüldiselt on tüdrukud suurest toast endale elamise teinud, seal elatakse ja mängitakse ja ega ma väga protesteeri ka selle vastu - las olla  - elame mõnda aega segasummasuvilas :)
Ma ei ole varem talu juures siili kohanud, aga laupäeval kohtasin! See kohtumine tegi mu meele kohe nii rõõmsaks! Hakkasin talle kohe eraldi oksahunnikut tegema, kus põletada ei tohi! Äkki jääb sinna elama. Eelnevatel aastatel olen kuival perioodil taldriku peale siilidele vett pannud, teadmata, kas mul on seal tegelikult neid okkapoisse või ei. Nüüd nägin, et on :):):)

Võin lihtsalt istuda ja vaadata...

...kui vaja, siis tunde...

...kuni kõik hõõgub.


Meie terviseamps - puhtad ja mürgitamata marjad :)

loodus

Meie verivärske siilipoiss

puslemaania

nukumaania

Segasummasuvila :)


Püüan nüüd millalgi sissekande teha ajast, mis oli enne kriisi. Midagi seal ikka oli ja eks ma meenutan neid asju fotode põhjal. Teate ju küll, kui kiiresti aeg läheb!

Seniks püüdkem mõelda positiivselt, veetkem aega koos oma lähedastega, liikugem õues (ärge unustage 2+2!) ja olgem hoitud!

NB! Kui kedagi huvitab, siis tegin kapsarulle. Keskmine tuli kööki ja küsis:"Issand, mis siin haiseb!?" :):):):):)