Kui ma noorem olin, siis ma mõtlesin, et on tegusi, mida ma eales ei andestaks.
Mitte kunagi!
Vanuse lisandudes kaasnes arusaamine, et me kõik oleme lihast ja luust inimesed ning võime mõnikord libastuda.
1,5 aastat tagasi (kui blogiuksed korra kinni panin) sain ma sellise paugu osaliseks, mida ma eluski oodata ei oleks osanud.
Kolisin päeva pealt kodunt välja. Ostsin korteri ja otsustasin, et alustan uut elu.
Arvasin, et ma ei suuda seda kunagi andestada.
Nähes, kuidas inimene nutab, kahetseb, andestust palub, sain aru, et ma pean andestama.
Mitte ainult laste pärast, vaid ka iseenda.
Kerge see ei olnud, aga ma tegin seda.
Elu läks edasi ja isegi väga hästi.
Aga nüüd...
Nüüd sain ma täpselt samasuguse paugu vastu vahtimist (piltlikult siis ikka).
Ma ei osanud seda pauku esimest korda oodata. Nüüd, teist korda, veel vähem!
Mu maailma jäi põhimõtteliselt päeva pealt seisma.
Mu peas on miljon mõtet.
Kujutan ette, et mu silmadest on juba miljon liitrit vett välja voolanud, ilmselt voolab teine miljon veel, sest see on tõesti nii masendav.
Ma vaatan oma lapsi ja ma ei saa aru - miks?
See on nagu kõige hullem, et enda arvates oli kõik korras ja hea, aga ilmselt ei olnud - ilus õun, uss sees.
Ilmselt olen ma ise midagi kusagil tegemata jätnud...
Nüüd palub ta taas andestust. Nutab, lubab kõik heastada ja vannub, et midagi sellist ei juhtu enam mitte kunagi.
Täpselt samad lubadused andis ta 1,5-aastat tagasi.
Äkki ta nüüd mõtleb seda tõsiselt? Äkki mitte?
Mida uskuda?
Ma võiks veel kord andestada, aga kuidas saab usaldusega? Kuidas inimest uuesti usaldada?
Kuna ma tean, et kolmandat korda ma seda pauku enam üle ei elaks, siis valin ma ilmselt selle tee, et võtan oma kolm last ja kolin päriseks Eestisse tagasi.
Ei, ma ei kavatse neist asjadest pikalt ja laialt kirjutama hakata - musta pesu pesemist ei tule kohe kindlasti.
Kirjutasin nii pealiskaudselt kui vähegi võimalik, sest lugejad ju teavad, et pidime suvel maja ehitama hakkama, aga tundub, et maja ehitamise asemel, hakkan ma hoopis ostetut korterit remontima.
Kuidas ma siis valetan, et ehitame maja ja elame õnnelikult nagu Miśkad?
See pole ju tõde.
Polegi blogi juba tükk aega kirjutanud, sest mõtlesin, et kas panen selle lihtsalt kinni ja kaon vaikselt ära või kirjutan põhipoindi ära ning elan edasi.
Ma mingit umbluud ja valet ka ei viitsi kokku kirjutama hakata.
Selles mõttes on elu kummaline - kõik tundub nii ilus ja ideaalne, aga käib väike pauk ja kogu maailm on segi pööratud.