Lehevaatamisi kokku

Teisipäev, 30. aprill 2019

Võhandu maraton vol 2

Ja järgmisel aastal tuleb Võhandu maraton vol 3!!

Hakkasin seda sissekannet tegelikult juba eelmisel teisipäeval kirjutama, aga muud asjad tulid vahele ja siis veel asju ja siis veel. Otsustasin täna lühikese päeva teha ja kell 20 koju tulla (hahhahah!), et see sissekanne lõpuks ära teha! Muidu jälle jääbki!

Enne maratoni mingit erilist ärevust ei olnudki, sest oli juba ette teada, mis toimuma hakkab. Pakkima hakkasin ka alles päev enne sõitu. Vana rasva pealt teadsin, et tagavarariided olgu kindlalt kaasas, ülejäänud asjad on tilulilu. Söögikraami sai liiga palju kaasa veetud, sest pooli asju üldse ei söönudki.

Kilakola paati kaasa!

Nosimist

Reedel kell 10 startisime Haapsalust ja 16-17 ajal olime Võrus. Sõidu ajal juhtus meil väike äpardus. Nimelt kukkus üks kanuudest sõidu ajal käru pealt maha. Kohe me seda tähele ei pannud ja mõnda aega lohises see mööda maad. Et kõik liiga lihtne poleks, siis hõõrdumise tulemusel tekkis väike tulekahju ka! Kanuu hõõrus nimelt vastu käru rehvi ja kokkuvõttes läks see põlema. Praegu on seda naljakas meenutada, sest kui kanuu põles, siis mina jooksin nagu napakas mööda põõsaid ja otsisin midagi, millega kustutada saaks! Poisid materdasid jalgadega ja kustutatud see saigi. Ok, põlemine põlemiseks, aga lohisemise tagajärjel kulus kanuu põhja ca 30-40 cm pikkune ava ja selline kanuu vajub paari minutiga põhja. Oli selge, et sellega ei ole võimalik sõita! Kusjuures, kui see juhtus, siis ma isegi mitte ei pabistanud, et sõit sõitmata jääb. Olin raudpolt kindel, et asi laheneb. Ca pool tundi hiljem oligi asi juba korras, sest õnnetus juhtus täpselt õiges kandis! Kursavend teadis, et Põltsamaal tegeleb üks härra kanuumatkadega ja sõitsime vapralt tema hoovi. Teda ennast küll kodus ei olnud, aga tema lahkel loal lubati meil sobiv kanuu välja valida. Nii saigi tehtud - tõstsime oma purunenud kanuu maha ja terve kanuu kärule ja sõit võis jätkuda! Lõpp hea, kõik hea.

Sutsu põlenud või nii

Võru öömaja läks meile maksma kolm pudelit punast veini. Megahea ja soodne diil, sest koikule saime samas korteris, kus eelmiselgi aastal. Järvest ca 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Paremat oleks raske tahta.

Öö möödus rahulikult ja ärevusest polnud mingisugust haisu. Kuna sõit Võrru oli väsitav, siis tuli uni täiesti normaalsel ajal. Kui ma ei eksi, siis kell 22 olid mul luugid juba kinni.

Sel aastal olime küll varem järve ääres, aga ikka jäi ajast puudu. Oleks võinud veel viis minutit varem järvele saada, siis oleks enam-vähem õigeks ajaks stardikohta jõudnud. Sel aastal sõitsin mina taas Tarmoga ja kursavend mu rallisõitjast sõbra Kukuga.

Kogunevad

Kõik on alles ees

Algus on ilus ja puhas

Eelmise aasta ajad

Natuke konkurente

Kolleegid :D

Järvel minema jõe peale ;)

Änksa!

Ilm oli megailus. Hommikul oli küll tibake jahe, 7 kraadi sooja ja pilvine, aga ilmaennustusest oli teada, et päeval tuleb päike välja ja sooja lubas ca 12 kraadi. Nii ka läks, sest peale tunniajalist sõudmist tegime peatuse, et joped seljast ära võtta. Kinnaste valikuga panin küll korralikult pange! Panin kätte õhukesed hallid töökindad, arvates et kui kumm peopesas on, siis on hea aeruga tööd teha. Töö efektiivsusel ei olnud iseenesest viga, aga sõrmed hakkasid külmetama. Palja käega oli palju parem. Võtsingi kindad käest ära ja mõtlesin, et aerutan nii kaua kuni külm hakkab ja otsin siis teised kindad väja. Läks aga nii, et sõitsin 91 km paljaste kätega. Viimases vaheajapunktis panin kindad kätte ainult seepärast, et jahe hakkas, mitte sellepärast, et käed rakku oleks läinud. Mitmed möödasõitjad ka imestasid, et kuidas ma sedasi ilma kinnasteta sõidan. Korralikul maanaisel on peopesanahk nii tugev, et ükski aer nende peale ei hakka! :):):)

Kirjutasin enne sõitu eelmise aasta ajad paadininasse üles, et sõidu ajal kontrollida, millises graafikus oleme. Tahtsime vähemalt pool tundi parema aja teha. Oma arvestuse järgi  olimegi kogu aeg  oma eelmisest ajast ca 15 minutit ees. Viimasesse puntki jõudes saime suurema edu ja seda hoidsime kuni lõpuni, sest lõppaeg oli 14:01, eelmisel aastal oli see 14:24 ehk 23 minutit parem.
Kuna vesi oli eelmise aastaga oluliselt madalam ja vool nõrgem, siis pidime oluliselt rohkem tööd tegema. Tegimegi! Sõidu ajal ka imestasime, et kuidas me nii vähe oma ajast ees oleme. Ju see madal vesi mängis ikkagi rolli. 

41 km sõidetud


Sõidu juures on kõige nõmedam paatide ülevedu. Minu jaoks on see kanuu liiga raske ja õhus ma seda vedada ei jõua. Lisaks olen ma selle vedamiseks liiga lühike. Seetõttu pidigi Tarmo ülevedude ajal kanuud üksinda järgi lohistama. Ütleme nii, et kerge see ei ole. Kogu distantsi peale oli neli ülevedu.

Ülevedu


Kaunis Eestimaa loodus

Kui 50 km sai sõidetud, siis tundsin, et triitsepi alaosa, kohe küünarnuki juures, hakkas valutama. Mõlemal käel! Peale 60 km oli valu juba üsna ebameeldiv ja pidin vaatama, kuidas tõmmata. Mingil hetkel harjusin valuga ära ja lõpu poole ei pannud seda enam tähelegi. Seda pean ka ära märkima, et kohe sõidu alguses läksid kolm küünt puruks! Pikkade küüntega ei maksa sellele üritusele küll minna :) Mitte, et mul nüüd hirmus pikad küüned olnud oleks ;)

Lisaks kätele ja küüntele sai valu ka tagumik, sest see ei leidnud kuidagi õiget asendit, nihelesin kogu aeg edasi-tagasi. Sel aastal oli istumise alla pehmendus ka pandud, aga olemine oli minu meelest hullem, kui eelmisel aastal. Vähe sellest et hullem oli, avastasin päev peale võistlust mõlema kannika pealt hiigelsuured vesivillid! :D 
Kuidas see küll võimalik on?! Palja laua peal istudes polnud mingeid ville, pehmenduse peal kilomeetrised villid üleval! Müstika! :)

Sõidu lõpus, nii 95 km peal tundsin, et jõud on kuidagi otsas ja ei olnud sellist lõpuspurti nagu eelmisel aastal. Tegin vist selle vea, et jõin kohe üsna alguses Red Bulli, mis eelmisel aastal ju viimasel üheksal kilomeetril suisa tiivad andis. Jagasin distatsi peale ära, millal ma seda joon, aga panin ilmselt pange. Ei andnud see midagi juurde, pigem lörtsis ära. Väga palju ei julgenud seda sisse kaanida, mine tea äkki hakkab süda veel jukerdama. 

Kogu distantsi vältel ei olnud kordagi ohtu või olukorda, kus oleks võinud kanuuga ümber minna. Kärestikke oli madala vee tõttu kuidagi lihtsam võtta. Samas oli rohkem kive väljas ja oli oht sinna otsa sõita. Eks paar korda lohisesimegi nendest kividest üle, aga midagi hullu need ei olnud. Lõpus olin juba nii julge, et ei toppinud isegi telefoni omale taskusse või seljakotti, panin selle grip-kotti ja lihtsalt paadi põhja! Oleks kanuuga ümber kukkunud, siis mul oleks pidanud vähemalt kümme kätt olema, et oma kodinaid jõe pealt kuidagi kokku korjata! :) Tuleb omale see kapsatünn ikka ära osta! Nüüd meenub mulle veidi ajuvaba seik, mis jõe peal oli. Võhandu maraton on selline tore üritus, kus kõik on rõõmsad, vestlevad teineteisega, uurivad elu ja viskavad nalja. Sõitsime ühe teise kanuuga kõrvuti, millel oli kapsatünn peal. Kanuus olid mees ja naine, ilmselt siis abikaasad/elukaaslased. Kuna naine oli eespool ja mul oli silmside mehega, siis küsisingi temalt, et kust nad kapsatünni said. Mees vastas, et Hauka laadalt. Küsisin, et mis sellised kapsatünnid ka maksavad. Mees vastas, et 30 eurot.  Küsisin seejärel, et kas peale sõitu teete tünni kapsast täis w? Mees hakkas naerma, aga naine käratas see eest mehele: " Mis sa jutustad seal, vaata ette, et kividesse ei sõida!!" Möh!!? Sõitsime kusjuures täiesti kivivabas kohas. Me vaatasime Tarmoga üksteisele lolli näoga otsa ja hakkasime naerma. Mees sai kodus hiljem kindlasti peksa ka! :)

Finiśisse jõudsime niisiis enam-vähem valges. Saime oma medalid kaela ja ootasime soojas telgis 4-5 minutit nö kohustuslikku pildistamist. Kui foto sai klõpsitud ja sellest soojast telgist välja kobisime, hakkas automaatselt jummmmalast külm. Nii külm, et hambad lausa plagisesid. Õnneks olin ma ettenägelik olnud ja omale talveparka kaasa võtnu. Vähe sellest, et ma parka selga tõmbasin, panin torusalli üle pea ja sinna otsa veel mütsi ka. Ilmselt olin korralik mardisant, aga niiiii külm oli. 

Sain töötasu kätte

Kohustuslik vol 1 - Virge ja Tarmo

Kohustuslik vol 2 - Andrus ja Kuku

Andrus ja Kuku said minu jaoks üle ootuste hea aja. Arvasin, et me ootame neid mitu tundi, aga tegelikult jõudsid nad finiśisse meist ainult 36 minutit hiljem. 

Kogu sõidu vältel olin paadis söönud-joonud ja seetõttu ei olnud finiśis erilist söögiisu. Taldrikule tõsteti selline ports nagu oleks kolm päeva nälgas olnud :) Eks enamik tegelikult olidki. Teed jõin küll mitu tassi.

Tasu tehtud töö eest

Neid öiseid tulijaid ei kadesta

Selleks korraks siis jälle käidud

Võrru tagasi sõites juhtisime me autot kõik koos - kes andis märku, et vale käik on, kes ütles, et aeg on tulesid vahetada, kes juhtis kiirusele tähelepanu - korralik tiimitöö. Võrru me jõudsime ja ei jõudnud ära oodata, millal pikali saab. Enne seda oli vaja aga pesust läbi käia, aga lahe nali oli see, et kõik kohad olid nii valusad, et ei saanud isegi särke seljast ära, veel vähem spordipesu! Huumor kuubis! Valida oli, kas palun paarimehe appi, jätan pesemata või pesen koos riietega :D 

Põhimõtteliselt kohe peale võistlust oli nii, et ei suutnud veepudelilt korki maha keerata, autol liugust sulgeda ja üldse midagi sellist teha, kus natukenegi jõudu oli vaja rakendada. 
Duśśi all oli hea soe, aga kui sealt välja tulin, hakkas jälle nii külm, et hambad lausa plagisesid. Rullisin end teki sisse ja viskasin pikali. Jagasime veel päevaseid muljeid, aga minu silmad enam lahti ei seisnud. Lihtsalt füüsiliselt ei suutnud neid lahti hoida. Rääkisingi nii, et silmad olid kinni :) Ega see lobisemine kaua kestnud, sest me kõik olime väsinud ja üsna varsti kustusime ka ära. 
Öösel tekkis mul soolade või millegi muu puudus, sest kell 2:17 ajasin end voodist välja (mis oli vääääääga vaevaline), sest kohe tundsin, et pean midagi sööma. Läksin kööki ja tegin omale kaks võileiba. Sõin neid nii, et ronisin voodisse pikali tagasi, pooleldi magasin, pooleldi mälusin :D

Korralikult magada  tegelikult ei saanudki, sest esiteks käis akna taga tihe liiklus (Võru peatänav jäi üsna lähedale ja kogu öö toimus maratoni pärast päris tihe liiklus) ja teiseks olid kõik kohad nii valusad, et keeruline oli magada. Hommikuks oli olukord selline, et kui tahtsin näiteks sügavalt sisse hingata, siis oli tunne selline nagu terve ülakeha läheb kohe-kohe lõhki :) 

10-11 ajal hakkasime kodu poole tagasi liikuma. Viisime laenutatud kanuu tagasi ja võtsime oma katkise sealt peale. Kursavend Andrus ütles, et ta ei tahagi enam seda kanuud ja parseldas selle sümboolse summa eest mulle maha. Ajee - minu esimene veesõiduk :):)
Järgmiseks aastaks tuleb pill üles vuntsida, et sellega rajarekordeid lüüa :)

Statistikat ka!
Maratonile oli registreerunud 1172 paatkonda, startis nendest 1074 ja finiśisse jõudis 968 - pole paha!
Meie paadiklassis oli stardis 50 paatkonda, katkestas 3 ja lõpetas seega 47 - meie olime 10 kohal. Üldtabelis jäime 434 kohale. 

Vaheajad 2019 vs 2018 ja kohatõusud omas paadiklassis (C2MIX):

Liitva 1:10:45 (28 koht) ----------------------1:22:35 (41 koht)
Paidra 4:31:44 (18 koht)----------------------4:47:59 (27 koht)
Leevi 5:50:49 (16 koht)-----------------------6:06:01 (26 koht)
Süvahavva 7:11:46 (13 koht)---------------- 2018 ei võetud aega
Leevaku 10:47:43 (12 koht)------------------11:02:23 (12 koht)
Räpina 12:45:03 (10 koht)--------------------13:14:05 (20 koht)
Finiś 14:00:58 (10 koht)----------------------14:24:15 (17 koht)

Et siis sellised lood.

Võhandu maratoni ja selle hilisema lihasvaluga on nagu sünnitusegagi. Kui see hetk parasjagu käes on, siis mõtled, et ei iial enam, aga kui lapsuke sülle antakse, siis on valu ununenud. 
Seega järgmisel aastal jälle ;) 
2020 aastal on plaanis maraton veel täiega ette võtta, 2021 läheks see eest kulgema - naudiks söögipause ja tiriks kanuu kärestiku kohtades isegi välja, et ümberkukkujaid vaadata. Sel aastal ei näinud, muide, mitte ühtegi kummuli paati.
Järgmisel aastal teeme meeskonna vahetust - ma sõidan ise Kukuga. Kaks tippsportlast nagu me oleme :D Hahahahahah :) 
Vaatame, mis kohale me sellise tiimina jõuaksime. Kui oma paadiklassis viie  ja üldarvestuses 300 sisse tuleksime, siis oleks rahul küll. Praegu on mul suisa sellised mõtted, et võibolla teeks enne maratoni isegi vajalikku trenni! :)

Ma pean oma põlvedest ka ikka nutuloo ära kirjutama, muidu tundub kõik liiga ilus :)

Mu põlvekõõlused või sidemed või lihased või mis iganes asjad seal naha all on, said sellest sundasendist ikka korralikult kannatada. Pühapäeval ei olnud jalgadel midagi viga, aga kui esmaspäeva hommikul üles ärkasin ja põlve kõverdada tahtsin (või kükitada), siis tekitas see ikka korralikku valu. Selline tunne oli nagu põlvekõõlus rebeneb pooleks. Reaalselt nagu rebenebki! Lisaks läks põlve pealt kõik täiesti tuimaks.  Ja nii iga kord, kui põlve kõverdasin. Esimesel paaril päeval püüdsin põlvi mitte kõverdada, arvates, et ju läheb ise üle. Kui kolmandal-neljandal päeval ikka veel sama seis oli ja vasaku jala säär juba kergelt tuimaks kiskus, siis leidsin, et vist ei maksa enam oodata ja läksin EMO-sse. Seal ei osatud asja kohta suurt midagi kosta. Sain kirurgile aja, kes teisipäeval põlvedele magnetuuringu teeb. Praeguseks ei ole see põlvede kõverdamine enam nii hull, aga korras ka mitte. Käin uuringul ära ja eks siis paistab, mis värk nendega on. 
Eks ma ise olin lammas, sest ei sirutanud sõidu ajal oma jalgasid eriti. 
Tarkuseks - tuleb sirutada!

Vähe sellest, et laupäeval Võhandul 14 tundi paadis sai istutud, toimus meil teisipäeval traditsiooniline Ridala jüriööjooks, millest ma ei saanud ju ometi kõrvale jääda. Ajasin kargu välja ja lohistasin need 5 km kenasti ära. Sain preemiaks teise koha (vanurite grupis oli suisa 47 võistlejat :D). Suured aitähid meie kohalikele jooksunaistele, kes sel aastal sibama ei tulnud ja tänu millele kehvik-jooksjad ka särada said :):)
Aga ka see pole veel kõik! :D Kolmapäeviti on ju orienteerumine! 2017 aastal olin tubli ja tegin kõik kolmapäevad kaasa, 2018 ei käinud kordagi kohal, sel aastal tahan jälle kõik läbi joosta ja seega ei saanud ma ju sealt kolmapäeval puududa. Raja pikkuseks oleks pidanud olema 6,7 km,  aga kuna ma panin kome punktiga ikka korralikult puusse, siis sai sellest 12,18 km ja ekslesin seal Roosta metsades tund ja 48 minutit. Viis päeva ei ole nüüd pekki põrgatanud, homme ka ei põrgata ja kolmapäeval on juba taas orienteerumise aeg :)

Ok, natuke veel Võhandust ja siis paneme pillid kokku.

Olen omale mõned punktid paberile kirjutanud, millele maratonil veel tähelepanu juhtida:

aerud nööriga kinni panna,
asjade jaoks kapsatünn osta,
vaheajapunktid mäkkaiveri peale kirjutada,
kile põlvedele,
1,5 liitrit vett näkku,
kopsik kaasa,
telefonile vöökott,
6:30 starti

Sellised targad tähelepanekud siia lõppu :)

Esmaspäev, 15. aprill 2019

Ruttu, ruttu! :D

No ei saa mina blogisse, ei saa!
Hooajatööd (loe:talu juures rügamine) on sellise tuhinaga peal ja hea, et koju magamagi saab :):)
Vargamäe Virge :D

Vahepeal, kui need vihmased ilmad olid, siis hõõrusin juba käsi ja tegin isegi nimekirja, millest ma blogis  kirjutama hakkan. Sips ja läinud need päevad olidki! Kulusid need kontoritööle ja raamatupidamisele, ei mingit blogi.

Päike on hetkel kõrgel taevas ja tahaks juba õue minna, aga olen siiski nii tubli ja kirjutan selle sissekande ikkagi ära ;) :)

Millest nüüd alustadagi?! :)

No ikka talutöödest, sest sinna läheb hetkel kogu aur. Tahaks enne rohu tärkamist suurte töödega ühele poole saada. Noh, et suveks jääks ainult niitmine ja nipet-näpet asjad nagu puude lõhkumine, kempsu ehitamine, lastenurga aretamine ja muud pisiasjad.

Mul oli alguses krundi korrastamiseks viisaastaku plaan. Mingil hetkel tõmbasin selle kahe aasta peale, nüüd vaat, et saab aastaga hakkama ehk suveks õue ilusaks.
Las ma unistan, eksole :)

Hetkel on vaade kõike muud, kui ilus, sest praktiliselt kõik on üles kaevatud.
Minu jaoks on ilusaid nurkasid küll ja rohkemgi, aga keegi teine selle ilust ilmselt aru ei saa :)

Millalgi teen "enne" ja "pärast" fotovaateid ka, sest juba praegu on pilt võrreldes algusega oluliselt muutunud.
Mulle kohe meeldib sellist tööd teha, kus ma reaalselt tulemust ka näen. Mitte nagu kontoritöö - istud laua taga, aga midagi ei muutu ! :)

Ega´s muud, kui kaeme üle, mis tehtud on ;)


Kõrvalhoone ümbert on võsa ja suured puud maha võetud. Seda eelkõige sellepärast, et kavatsen ringtee ehitada. Ühest teeotsast sisse, teisest välja.  Äge on ju ringiga välja sõita, onju ! :):):)
Muld on mul seal hea! Ei mingit savi või liiva - ilus must muld. Ehk teen mõne lillepeenragi. Ok, mitte ehk, vaid teengi. Aiamaa osas olen hetkel kõhkleval seisukohal. Esiteks ei suuda ma välja mõelda, kuhu see tulema peaks ja teiseks ei tea, kas ma viitsin/jõuan sellega üldse sel aastal jännata. Kui ma aiamaad ei teegi, siis on see 10 aasta jooksul esimest korda, kus seda ei tule - isegi Soome aastatel oli aiamaa olemas. Noh, eks ma veel mõtlen ja vaatan.
.
Kraavid saavad oma kuju

Sissesõit saab truubi

ringtee ootab põhjamaterjali

Väljasõit ootab ka materjali


On ju ilus? :)

Ja siit on ilus :)


Ringtee ja kõrvalhoone juures olid suured kased, saared. Osad neist mädad, osad veel korralikud. Kõik sai maha võetud, sest muidu ei oleks saanud kraavi kaevata. Ja see suur kuusk hoone juures, kasvas ka ikka vääääääga vale koha peal. Selle maha võtmisega nägime ikka vaeva ka, aga autod, koormarihmad ja saemehed tegid tublit tööd! 

Kuusk on veel püsti

Hoovi võsatööd 

Ja seda võsa ei olnud üldse mitte vähe!


Kõigest nädal aega põletamist ja plats saigi puhtaks

pokumaa

Maja tagahoov oli täielikult pajuvõsa meelevallas. Oligi kohe piir (ilmselt vana kraav), kus paju vohama hakkas ja nii see võimust võttiski. Selge oli see, et mina seda võsa ei armasta ja kõik läks likvideerimisele. Giljotiin murdis võsa maha, kopp kaevas juurikad välja, Virge koos sõpradega põletas seda "kraami" seal ca nädal aega ja puhtaks see saigi. Võsa alt tuli välja mõnus pokumaa. Paari nädala jooksul tuleb taas kopp - teeb uue kraavi ja tasandab maa ära. Kuna mulle need pokud nii hirmsasti meeldivad, siis jätan üsna palju neid ka alles. Las ilutsevad :)


Üks õnnetu tamm

Alguses olin ma täitsa tusane, sest ma ei leidnud krundi pealt mitte ühtegi tamme. Kui  eelmisel suvel sai selgeks, et sellest saab minu uus koht, siis ei jõudnud ma seal suurt muud teha, kui muru niita. Ei olnud viitsimustki ümbrusega tutvuda. Selle kevadega olen jõudnud kõik puualused üle käia ja oh seda rõõmu - seal on sinililled, seal on haavad, seal on sarapuud, selles võsas on üsna suur tamm ja kaks väikset veel, siin on kivimüür, seal on langenud kuusk. Olen õhinas nagu väike laps, kes on uue mänguasja kätte saanud. Noh, laias laastus see ju nii ongi :) 
Tahtsin tammepuust kirjutada! Arvasin ühesõnaga, et seal krundil tamme pole ja niisiis otsustasin, et ninnu-nännutan selle pooleldi ära näritud tammepuu suureks. Vaatamata sellele, et ma olen nüüdseks krundilt juba viis tamme leidnud (üks neist veel eriti suur), siis kavatsen ma selle pisikese ka alles jätta ja igal aastal oma sünnipäeval selle juures pilti teha - vaatame, kuidas kasvab :)


Päike hakkab loojuma, lõke kustuma

Selles pole kahtlustki, et ma olen lõkkefänn. Mulle meeldib vaadata põlevaid puid ja hõõguvat sütt. Õhtuti, kui mul töö tegemisest toss juba väljas on, siis lihtsalt istun, imetlen tuld ja mõtlen niisama asju. Tules on väge!

Söed :)

Minu suur sarapuu ja haavasalu

Kuut on läinud ja märtsikellukesed tulnud

Seal krundi peal on kõik nartsissid, lumi- ja märtsikellukesed täiesti suvaliste kohtade peal laiali. Mulle nii ei meeldi ja käin neid ümber kaevamas. Kellukesed olen nüüd enam vähem sinna ümber istutanud, kuhu tahtnud olen, nartsissidega hakkan täna tegelema. 

Minu sinililled ja metsmaasikad :)


Sügisel ja talvel ei jõudnud kevadet ära oodata, et saaksin juba õunapuid lõikama hakata, aga nüüd on olukord selline, et ei jõua nende kallale kohe kuidagi. Kusjuures ega ei pressi ka eriti. Suvel ongi tegelikult parem lõigata, sest siis ei tule enam vesivõsusi. Natuke küll tuleb, aga ikka oluliselt vähem, kui kevadel lõigatud puudel. Nii ma siis vaatangi neid õunapuid suhteliselt külma kõhuga ;)

Kuivavad

Ma ei tea, mis mul nende saetud puudega on, aga mulle nii hirmsasti meeldib, kui küttepuud on sedasi kasvavate puude vahele riita laotud. Kui kusagil mujal puid sedasi kuivamas näen, siis teeb kohe meele rõõmsaks! Jälle mingi kiiks mul - täitsa napakas! :D

Ühesõnaga talu juures tegevust jagub ja praegu panengi seal täie auruga, sest suvel ei saa ega taha enam sellist võsatööd teha ja puukidele söödaks olla. Suvel tahaks lihtsalt muru niita, grillida ja lastele oma nurka ehitada :) Lisaks tulevad varsti sääsed, kes elusast peast ju ära söövad! 

Nüüd tahaks võibolla küsida, et millal ma tööd teen, sest millestki on vaja ju elada ka. Muidu jääb tunne, et mul seal talu juures käibki ainult üks trillala-trallala. Oleks see ainult nii! :) 
Kui keegi mulle selle eest palka maksta viitsiks, siis see oleks erite lahe ;) 
Tegelikult on nii, et hommikuti viin Johanna lasteaeda ja maksimum kella 12-ni teengi oma kontoritööd. Kui mõnel päeval ilm liiga ilus on ja ma kohe tunnen, et ei suuda toas olla, siis vaatan kriitilise pilguga asjad üle - mis ei karju, lükkan edasi ja teen ainult need ära, mis hädavajalikud on. 
Sellist asja küll enam ei ole, et tulen õhtul koju ja hakkan siis veel mingit asjaajamist tegema. Ma ei viitsi arvuti poolegi vaadatagi, veel vähem seda lahti teha.
Ei suuda praegu ära imestada, kuidas ma varem öösiti tööd tegin!! Kui Johanna sündis ja väike oli, sai tööd ju siis tehtud, kui ta õhtu-unne jäi. Ulme! Enam küll ei viitsiks! Mitte ei viitsiks, vaid ei suudakski. Vanaks jäänud :):)
Tööd on ühesõnaga sedasi jaotatud, et hommikul vaimutöö ja peale lõunat füüsiline.
Kell andiski kusjuures märku, et aeg on liikuma hakata!!

Ok, talu võtab hetkel küll enamus ajast, aga suudan end ikka mujale ka jagada. 

Tegime oma selle aasta kasetohutamise juba märtsi keskel ära. Sel korral tuli Janeli ka kaasa. Vaatasime kobraste käike, nende poolt langetatud puid, korjasime kasetohtu ja pidasime piknikku. 

Kasetohutajad

Eelmisel nädalavahetusel käisime lastega Pärnu Terviseparasiidis. Kui varem oleme seal sedasi käinud, et lihtsalt ujuma ja koju tagasi, siis sel korral jäime ööbima ka. Hommikul mängisime keldrikorrusel bowligut, õhtu veetsime loomulikult veekeskuses. Kõigile meeldis ja see ongi kõige tähtsam ;)  

:)

Koos kevade tulekuga hakkasin üle pika aja taas trenni tegema ja 21.märtsil läbisin oma esimesed jooksukilomeetrid. Tegelikult oli plaanis kohe uuest aastast trennidega alustada ja seda vähemalt 4 korda nädalas teha, aga tuju ei olnud, ilmad ei soosinud ja lisaks sain aru, et neli korda on ikka palju ka. Tegin uued plaanid, et kolm korda nädalas ja jäin õiget tuju ootama. Lõpuks see tuli! :) 
Oligi viimane aeg, sest võistlusgraafik (Vägilase jooksud, öörogain, Kõvamehejooks, Võhandu maraton, orienteerumise kolmapäevakud jne) on juba paigas ja enamik stardimakse ka tasutud - võiks ju ometi natukenegi liigutama hakata! :D

 
Enne starti powerit jagub

Pikkade sammudega stardijoonele :)

Vedasin oma peki juba ka esimesele võistlusele (tubli 7 jooksutrenni oli siis juba tehtud - võis võistelda küll! :D) - Haapsalu 10 km maanteejooksule. Ilm oli ilus, rahvast oli palju, tunne oli hea. Reaalselt oli jooks algusest peale kerge kannatamine. Staadionilt sain ära eelviimasena (minu taha jäi ca 70-aastane vanapapi), esimesel kahel kilomeetril hakkas pistma, lisaks tõusis pulss kohe alguses lakke (170-180) ja jäi sinna kogu jooksu ajaks.
10 km ajal õnnestus siiski mõningatest (nii7-8-9) jooksjatest mööda ka saada. Enamikud olid minust paarkümmend aastat vanemad, aga sekka sattus ka kaks nooremat nii et võib rahul olla :D
Ma pole kunagi pikamaajooksu armastanud või seda joosta jõudnud ja ma ei teagi, miks ma sinna võistlustele kogu aeg ronin! Nüüd mulle meeldib joosta, aga ma lihtsalt ei jõua! Ilmselt tahan ma uskuda, et ühel päeval muutub mu sörkimine päris jooksmiseks! :D :D Jeee

Kui nüüd veel võistlustest rääkida, siis järgmisel nädalavahetusel toimub taas Võhandu paadimaraton! Sama tiim on taas registreeritud ja eesmärgiks ei ole enam mitte valges finiśisse jõuda, vaid oma eelnevat aega vähemalt tunniga ületada.
Eeslmisel aastal oli ajaks 14 tundi 24 minutit - saab näha!


Ok, nüüd on küll aeg lõpetada, sest kell andis taas märku. Varsti läheb käe peal põlema, kui ma end liigutama ei hakka :)


Järgmise sissekandega kirjutan siis oma säästukuninganna elust, kahest FB ja messengerivabast kuust, oma plaanimajandusest ja sellest ja sellest ja sellest ja sellest ja sellest...

Lõuna on käes - ei saagi kontoritööd teha, sest peab õue minema! :D