Lehevaatamisi kokku

laupäev, 23. veebruar 2019

"Tõde ja õigus"

Patriootlik eestlane läheb nüüd vutt-vutt kinno, et kauaoodatud "Tõde ja õigus" ära vaadata.
Eriti patriootlik on kinos juba ära käinud ja gigamega patrioot vaatas filmi muidugi esilinastusel  ;)

Meie kuulume gigamega patriootide hulka, sest käisime 20.veebruaril Haapsalu esilinastusel. Olime suisa nii agarad, et ostsime piletid varasemalt ette ära  - ei pidanud õigel päeval piletisabas seisma :)

Film mulle meeldis.
Tohutu töö oli selle jaoks ära tehtud!
See koht, need grimmid, fantastilised näitlejad, pointi edastamine - kõik oli super.
Kui millegi kallal veidi vireseda võiks, siis oli selleks diktsioon.  Päris mitu korda esines olukorda, kus ei saanud aru, mida näitleja räägib/ütleb. Õnneks olid all ingliskeelsed subtiitrid ja sealt sai lugeda.
Kuna seda diktsiooni probleemi esines päris mitu korda, siis see jättis kerge mõru maigu ikkagi juurde, sest filmiga on TÕESTI väga palju vaeva nähtud ja on kuidagi kahju, et sellised pisiasjad suure asja ära lörtsivad. See on natuke nagu tõrvatilk meepotis või nii. Aga noh, vaatamata sellele, on tegemist ikkagi suppppper filmiga. Au ja kiitus Tanelile, kes selle teekonna ette julges võtta. Ma kusjuures arvasin, et ta on noorem, näeb välja nagu lapsuke! Hästi säilinud :):):)

Peale filmi tuli tahtmine riiulist kõik viis raamatut läbi lugeda.
Tegelikult plaanisin seda enne filmi teha, aga mitte ei jõudnud, sest Lindgren võttis ju oma :)
Loen "Lõvisüdamed" lõpuni ja hüppan siis Tammsaare loomingusse ;)

Ühesõnaga minge täna kinno ja nautige meie suurteose ekraniseeringut, homme rutake paraadile ja pange majadele lipud lehvima :)

Ahhoi!







kolmapäev, 20. veebruar 2019

Eesti Laul

Oeh, lõpuks ometi sain arvuti taha, et kiirelt üks väike sissekanne teha.

Laupäeval oli niisiis Eesti Laulu finaal ja Eurovisioonile sõitja on selgunud:

Victor läheb Eesti eest lõõritama

Janeli soovis jõuluvanalt Eesti Laulu finaalile pileteid. Taadil oligi mõistus peas ja tõi kila-kola asemel soovitud piletid.
Kuna Karolini see üritus ei huvita ja Johanna on veits liiga noor, siis Janelil oligi võimalus üksinda koos ema-isaga Saku Suurhallis möllamas käia. Talle väga meeldis. Kohe nii väga, et kavatseb ka sellel aastal jõuluvanalt samasugust kingitust soovida ;)
Janelil läks selles mõttes hästi, et tal õnnestus päris mitme jutuuberiga pilti teha. Minul pole loomulikult aimugi, kes keegi oli, aga temal silmad särasid ja pidi ärevusest vaat et õhku lendama. Fotosid ta üles panna ei lubanud, seega austame tema otsust ja ei pane.
Lisaks jutuuberitele käisime kahekesi ka autogrammide jahil. Kuna nende greenroom´i laudade ümber käis üsna korralik tunglemine, siis õnnestuski autogramm  ainult viielt esinejalt saada. Osad lauljad olid terve hääletuse aja (ca 1,5 tundi!) kadunud. Minu meelest oli selline käitumine veits nagu imelik. Esinejad oleks ju pidanud ometi eeldama, et paljud lapsed/fännid soovisid autogramme. Soovideks need ainult jäidki :);)

Koguda õnnestus autogrammid nendelt artistidelt:


Eesti Laulu show tegemist oli päris huvitav kõrvalt vaadata. Telekast vaadatavaga erineb see ikka üsna korralikult. Üks asi, mis nagu eriti imelik tundus, oli see, kui telerist mõne vestluse/intervjuu lõpus aplausi kuuldus. Saalis tegelikult ei aplodeeritud, aga telekast kostus nagu rahvas oleks hullumas :):)
Ühesõnaga kusagil väikses ruumis keerati veel väiksemast nupust melu suuremaks. Show ju :)
Huvitav oli ka see, et publikul tuli iga laulu ajal püsti tõusta, sest see andvat telekas õiget efekti. Sedasi siis oligi - kui laul algas, rahvas seisis. Juhuuu :)

Mulle see melu ja kõik meeldis. Olgugi, et istusime keskosa viimases reas, siis olin kohaga ka rahul. Kui oli vaja ära käia, siis astusid sups üle ääre ja asi korras. Terve tagumine rida liikus niimoodi. Janeli tahaks järgmisel aastal all istuda ja andsingi talle pühaliku loa, et nii kui piletid müüki tulevad, siis ostan kaks kohta alla ja kaks kohta üles. Saab mõne sõbranna kaasa võtta ja temaga seal all siis hängida ;)

Meie panime põhimõtteliselt kohe minema, kui võitja oli selgunud, sest ei viitsinud sinna ummikutesse kinni jääda. Ja me ei olnud ainukesed!! Kui võitja oli välja hõisatud, siis algas tegelikult suurem rahvaste liikumine :):):)
Saime ilusti välja ja olime päris varakult kodus.

Olgugi, et klõbistasin kogu selle show ajal seal pilte teha, siis näidata ei ole eriti midagi, sest 95% piltidest olid lihtsalt udukogud :(
Oleks pidanud käsitsi sättima, mitte automaadiga - tagant järele tarkus ;)
Ja objektiiv võiks ka muidugi võimsam olla! Aga oleks on sama hea kui poleks ;)

Mõned fotod siiski:




























teisipäev, 12. veebruar 2019

Pärnus teatrituuril :)

Enne, kui oma kultuurielamuste juurde lähen, mainin ära, et tänane äratus oli kell 3:30!

Seda sel põhjusel, et nii varasel kellaajal kõlas uksekell. Ronisin unesegaduses voodist välja, kobisin ukse juurde, piilusin silmaaugust, lootes kedagi näha, aga uksetagune oli tühi. Mõtlesin endamisi, et keegi vist ikkagi pidi ukse taga käima, sest trepikojavalgustid (anduritega) põlesid. Kerge paranoia hakkas juba kallale tulema. Kuna ööga oli värske lumi maha sadanud, siis peaks lume peal mingid jäljed olema - ei olnud midagi. Paranoia möödus, kui nägin, et köögipliidil ja uunil olid kellad valed. See tähendas ainult üht - vool oli ära käinud. Müsteerium sai lahendatud ja kobisin voodisse tagasi. Mida aga ei tulnud, oli uni. 
Kell 4:03 tuli traktor ka lund lükkama ja see kolin ei lasknud samuti uinuda. Rullisin, mis ma rullisin, aga kokkuvõttes ronisin ikkagi 4:50 voodist välja - mida ma seal rullin, kui und ei tule!

Lõunal pean ilmselt väikse uinaku tegema, muidu kisun õhtul äkki pahuraks ära :):)

Avastasin eile enda jaoks Netflixi (muidu on see Karolini teema), kust hakkasin "Kaardimaja" vaatama. Hommikul kell 5 jätkasin oma seriaali vaatamist. Pean tunnistama, et päris mugav on sedasi järjest vaadata. Eestikeelseid subtiitreid seal ei pakuta ja pole nii palju inglise keelt ka praktiseerinud, et kogu jutust 100% aru saaks ja seega vaatan soomekeelse tõlkega. 
Põhimõtteliselt kahekordne õppimine - inglise keelt kuulan ja uusi soomekeelseid sõnu loen (kusjuures kirjutan üles ka!).
Kuna ma voodist nii vara välja ronisin, siis Johanna (kes magab endiselt minu kaisus) ilmselt tunnetas seda  ja hakkas 6 aeg mind hüüdma. Kobis temagi suurde tuppa. Ütles, et ei taha magada, aga kustus kohe, kui pea padjale vajus ;)

Nii...nüüd siis kultuuri juurde.

Reedeseks ja laupäevaseks kultuuritamiseks pressisin end sujuvalt Tikri juurde, kellega koos ka teatris naermas käisime.
Reedene etendus oli "Tantsutund" ja meie saime küll päris kõvasti naerda. Eriti selle koha peal, kus professor esimesi tantsusamme tegi!! :D:):):):):) 
No see lihtsalt oli niiiiiii naljakas!
Ma ei suuda mõista, kuidas osad inimesed sel ajal nagu kivikujud olid - ei mingit naeru. Müsteerium!
Minu kõrval istus üks selline ja ma ei teagi, kas etendus oli tema jaoks liiga mage või oligi tal naljasoon puudu. 
Kes midagi humoorikat vaatama tahab minna, siis julgen seda etendust soovitada küll ;)

Tantsutund

Nagu eelpool mainitud, siis öömajale pressisin end Tikri juurde. Tegime peale etendust väiksed veinid, nosisime juustu ja lobisesime niisama. 
See, et vein mulle eriti ei sobi, selgus hommikul, kui end koikust välja ajasin! Pea tuikas vastikult, lisaks ei läinud hommikukohv alla ja võileib käis samuti suus ringi. 
Teada on, et hädaldamisega kaugele ei jõua, surusime hambad risti (vähemalt mina) ja seadsime sammud aeroobika-treeningutele, kuhu end varasemalt kirja olime pannud. Tegemist oli mingisuguse promoüritusega, kus osavõtu eest rahakotti kergendama ei pidanud ja kui tasuta saab, siis tuleb ju juhust kasutada (eriti säästuaastal!). Oleks tuju ja olemine teine olnud, siis kiidaks neid treeninguid ilmselt taevani, aga kuna tervis ei olnud trenni jaoks just kõige ideaalsem, siis sinna need täispunnid ka lähevad. Sai käidud-nähtud ja hiljem kõik kalorid kenasti tagasi söödud, mis trennis välja õnnestus higistada. Tikker tegi nimelt hilist Inglise hommikusööki. Kell 14:30 pole hommikusöögi jaoks üldse imelik aeg:

Inglise hommikusööki :P

Õhtul läksime järgmist etendust vaatama ja selleks oli "Testosteroon."
Tegemist samamoodi komöödiaga ja nalja ka sai. Ropendamist on seal üleliia palju, aga see käibki selle etenduse juurde. Aja jooksul on mõned näitlejad küll vahetunud, aga kuna esietendusest on möödas rohkem, kui 10 aastat, siis on see täiesti mõistetav.

Testosteroon

Kui kahte etendust omavahel võrdlen, siis "Tantsutund" meeldis mulle rohkem. 

Laupäeva õhtul tulin kodu poole tulema, sest pühapäeval oli plaanis Haapsalu kinos filmimaraton teha. Filmimaraton tähendab siis seda, et vaatad järjest mitu filmi ja pühapäeval oligi plaanis kolme filmi vaadata. Läks lörri see üritus. Pühapäeva lõunast asjatasin hoopis kontoris ja jõudsin ainult viimasele ehk kolmandale filmile - "Roheline raamat." Aga üks on alati parem, kui null, eksole ;) Ülejäänud kahe filmi puhul lähen reedel uuele maratoni-katsele :):)

neljapäev, 7. veebruar 2019

Merel suusatamas!

Eile sai esimest korda suuskadel oldud. Olen selle üle äraütlemata rõõmus! Lahe oli!
Arvasin, et tuleb üks ukerdamine, aga liigutused olid täitsa suusatamise moodi ja täna ei valuta ükski lihas ka.

Eile oligi üldse üks mõnus liigutamise päev, sest hommikul silusin liumäge, mida me siin väikse kambaga ikka "tööle" üritame saada. Ei saa kohe kuidagi, sest ilmad on nii heitlikud. Kord on 3-4 külmakraadi, sis jälle sama palju sooja. Püüa siis selliste ilmaga liumäge jäiseks saada!
Kuna eile öösel sadas täitsa mõnus ports lund jälle maha, siis nii saigi hommikul ca 2 tundi kühveldatud ja mäge silutud.
Peale seda kobisin kontorisse asjatama, aga töö ei tahtnud üldse sujuda, sest päike oli kõrgel säramas ja taevas oli ka nii ilusalt sinine - kes siis sellise ilmaga toas tahaks passida, onju! Nagu võluväel (ja mu mõtteid aimates) tuli ettepanek merele suustama minna. Ütleme nii, et mõtlemiseks aega ei kulunud, suusad sai välja võetud, tolmust puhtaks pühitud ja seejärel Tauksi saare poole liueldud:

Saar on kaugel


Saar, siin me oleme!

Lõke püsti nagu niuhti

Saab vorsti, saab teed :)


tagasi mandril ;)

Saarele suusatades oli üsna jäine tuul ja mul hakkasid sõrmed külmetama. Unustasin paksud talvekindad maha ja pidin nendega leppima, mis parasjagu oli. Eks ma natuke kiunusin, aga sain kuidagi ikka suusatatud. Umbes poolel maal hakkas veri sõrmedes korralikult ringi käima ja mure oli murtud.

Eelmisel aastal sai päris palju merel suusatatud, sest tingimused olid ideaalsed. Eile need nii head ei olnud, eriti kalda juures, aga midagi hullu ka polnud. Kui meri kannab ja ilmaolud paranevad (hetkel 

Homme võtan suuna Pärnu poole, sest lastevaba nädalavahetus möödub kultuuritades - reedel on Endlas "Tantsutund" ja laupäeval "Testosteroon."  
Kuulu järgi pidid head etendused olema, saab siis näha ;)

Loodetavasti on tagasijõudes me liumägi ikka alles, sest me ei ole veel alla andnud ja loodame, et saame selle ühel päeval ikkagi jäässe ka :):) 

Meie töö ja vaev :)


laupäev, 2. veebruar 2019

Astrid Lindgren

Mulle avaldas tohutut muljet Astrid Lindgreni film tema rääkimata loost.
Mina, näiteks, ei teadnud, et tal oma esimese lapsega nii südantlõhestav lugu oli...
Olgem ausad, mida ma temast väga palju rohkem teadsin, kui seda, et ta on laheda ütlemisega lastekirjanik, kelle raamatutesse Ilon Wilkland pildid joonistas!

Vaatasin tema filmi üksinda - täielikus vaikuses. Keegi ei tulnud vahepeal emmetama.
Tahtsin seda tegelikult juba siis vaatama minna, kui see kinos oli, aga ei jõudnud. Ja hea meel ongi, et ei jõudnud, sest ei olekski tahtnud võhivõõrastega koos seal löristada, sest mina poetasin oma 5-6 korda pisaraid. Ühel korra vaat, et täitsa tönnisin!
Aasta lõpus näitas ETV seda telekast ja mul oli selle üle nii hea meel!
Mulle meeldis kogu film - ülesehitus; ajaline edasiliikumine; näitlejad; see, kuidas väga lihtsa vaevaga suudeti vaataja hinge pugeda.

Kuna film ei rääkinud tema kirjanikuks sündimise lugu, siis selle huvi rahuldasin endas raamatukokku minemisega, kust laenutasin kõik raamatud, mis temast võtta oli. Nüüdseks olen läbi lugenud kolm raamatut, mis rääkisid konkreetselt tema elust - "Astridi pildid",  Margareta Strömstedt´i "Astrid Lindgren, elulugu" ja Jens Andersen´i "Päev nagu elu"
Viimane neist oli tõsiselt hea lugemine. TÕSISELT HEA!

"Päev nagu elu"


Nii imetlusväärne naine!
Ja kui palju äratundmisrõõmu!

Ta oli elu lõpuni lapsemeelne (ikka heas mõttes), kui vaja ronis puude otsas, kui vaja mängis mudaga, jooksis lastega metsas ja ehitas onni. Mina olen loomult täpselt samasugune - aega ajalt viin ise lapsed porilompi, ronin nendega puude otsas, ehitame liumäge ja kui see valmis on saanud, siis lasen ka liugu. Ei jõua ära oodata, millal ma ükskord oma tiigikese saan, et seal koos lastega parvetada, mille ka loomulikult ise ehitame. Hirm on ainult selles, et lapsed on juba nii suured ja kui see kord kõik teostub, siis parvetangi seal üksinda. Astridil oli täpselt sama hirm - lapsed kasvavad liiga kiiresti.

Lapsed saavad liiga kiirelt suureks!

Juba praegusel ajal tunnen ma tegelikult frustratsiooni sellepärast, et lapsed ei taha enam koos minuga mängida või kuhugi tulla, eriti kaks suuremat. Loomulikult on see mõistetav, sest nad on teatud asjadest juba välja kasvanud ja ma peangi laskma neil kasvada. Nüüd on neil omad tegemised! Kes mõningatest asjadest ja lõbustustest välja ei kasva, olen mina! Õnneks on mul hetkel veel üks väike piiga, kes asjadega kaasa tuleb ja tulevikus ehk ka lapselapsed. Ma tean, et minust saab suppper vanaema. Selline vanaema, kes lastelastega igalpool müttamas ja kolamas käib - ilmselt vean ka nemad porilompi :)

Oma loomult oli Astrid pigem poisilik, kui uhkeid kleite kandev printsess. Sama seis siinpool - pole iialgi uih-aih preili olnud ega oskagi olla ;)

Astrid muretses pidevalt selle üle millise kiirusega ja kuhu suunas maailm liigub. Tal oli kahju, et ei ole enam seda, mis oli tema lapsepõlves. Seda rahu ja vaikust ja päris mängu.
Tema õnn, et ta praeguses ajas ei ela, sest ta ei elaks seda ilmselt üle! Võrreldes tema lapsepõlve ja noorusajaga on see maailm ikka väga palju muutunud. Katastroofiliselt! Ma olen ka inimene, kes elab mälestustes ja kellele praegune maailm ei meeldi. See maailm on liiga kiire, inimesed ei leia enam teineteisele aega - igaüks peab rabelema selle nimel, et hea oleks. Kusagilt tuleb järele anda, et seda saavutada ja see koht ongi inimeste omavaheline suhtlus. Lisaks on selles maailmas liiga palju õelust, ahnust, ihnust, kurbust, jõhkrust, teistest ülesõitmist, maaslamaja löömist, ärapanemist jne. Mõnikord teeb see maailm sedasi haiget, et seda ei oska sõnadessegi panna. Sellega tuleb lihtsalt leppida, sest selline see maailm paraku on. Kõige kurvem on see, et kõik liigub hullemas suunas.
Hetkel mõtlen ma sellele, et Astrid Lindgren ei suudaks tänast maailma taluda, minu lapselapselapsed kirjutaksid tulevikus, et mina ei suudaks nende maailma taluda. Ilmselt ei suudakski, sest selleks ajaks on loodus täielikult hävitatud, metsad maha võetud, elaksime plastmassi ja haiguste sees. Kohutav, mida tehakse loodusega ja see kõik on võimalik, sest suured äriimpeeriumid sõidavad kõigest lihtsalt üle ja teenivad oma kasumit kasvõi üle laipade!
Kohutav, kohutav, kohutav!!

"ole lihtsalt hea"

Astrid oli, muide, tuline loodusesõber ja selle kaitsja. Kui vaja, siis kallistas jõu saamiseks puid. Kui miski üle võlli ajas, läks loodusesse või suisa oma saarele.  Ülla-ülla, kes veel puid kallistab, oma võsas pingeid maandab ja kes sõpradele kastanimune kingib :)

Äratundmisrõõmu oli igatahes väga palju ja see kuidagi innustas. Innustas kätte võtma oma pikaaegset plaani/unistust üks lasteraamat kirjutada. Mul on juba mitu-mitu-mitu aastat raamatu idee olemas, aga kuna mul ei ole seda jooksvat ja ladusat kirjutamisoskust, et üks loetav raamat kokku kirjutada, siis sinna taha see raamat jäänud ongi. Tegemist oleks raamatuga, mis räägiks õnnelikust lapsepõlvest. Sellisest, mida iga laps kogeda tahaks - natuke seiklusi, natuke müsteeriumi, natuke isegi uskumatut...

Astrid  oli ülimalt tänulik oma vanematele, kes talle ilusa  ja turvalise lapsepõlve kindlustasid.
Praktiliselt kõik raamatud ongi inspireeritud tema enda lapsepõlvest, sest ta tahtis, et kõikidel maailma lastel oleks sama ilus ja rõõmus lapsepõlv nagu oli temal ja läbi raamatute saigi ta seda neile pakkuda. Mina olen tahtnud õnnelikust lapsepõlvest kirjutada seetõttu, et minul seda ei olnud, aga ma tean, millisest lapsepõlvest ma unistasin ja milline see oleks võinud olla. Olen tahtnud oma lastele sellist lapsepõlve anda, aga tahes tahtmata kõik mõtted ja soovid ei realiseeru, sest sellel ajal, kui lapsed on väiksed, tuleb endal ka ellu jääda - teha tööd, muretseda kodu, kindlustada haridus/teadmised, et majanduslikult hakkama saada. Kõige selle saavutamiseks jääb lastele tegelikult vähem aega. Samas ei saa ma väga nuriseda, sest tean, et olen nendega tegelikult ka üsna palju teinud ja igalpool käinud. Eks minu enda sees on ka veel peidus laps, kes igasugu asju teha tahab ja seetõttu on olnud lihtsam. Eks ma olen ise üks suur laps, kes lastele elab.
Ma teadsin juba varakult, et kui mul lapsed sünnivad, siis on suurematel pidudel-trallidel kriips peal, sest siis olen ma eelkõige ema. Esimeses järjekorras on alati olnud lapsed, siis võibolla mina ise. Astrid oli samasugune, ta elas eelkõige lastele. Ta ei saanud kunagi üle sellest, et Lasse pidi kolm esimest eluaastat (tegelikult 5, sest paar aastat oli poiss Näsis) kellegi teise hoole all kasvama. Ta heitis seda endale elu lõpuni ette, aga tal ei olnud paraku muud valikut. Peale seda, kui Lasse tema juures tagasi oli ja tütar Karin sündis, pühendaski ta väga palju oma ajast lastele, jättes muu pereelu tagaplaanile.
Oma poja isaga ei tahtnud ta kunagi mingit suhet, olgugi, et mees soovis temaga abielluda. See rasedus oli noore naiivse tüdruku jaoks lihtsalt üks õnnetu juhus. Tollel ajal abielumehele vallaslaps sünnitada - vaene Astrid! Aga ta tuli sellest välja. Sturega ta küll abiellus ja sai tütre, aga ta on tunnistanud, et mingit armumist või õiget armastust ei olnud tal ka Sture vastu. Oli meeldimine ja abielu, kus teineteist austati. Abielu oli korra ka kriisi äärel, sest mehel tekkis armuke, kelle tarbeks mees isegi korterit üüris, aga ühel hetkel sai ta aru, et on teinud vea, palus Astridilt andestust ja elu läks edasi. Ilmselt ei olnud suhe enam endine, lisaks varjutas abielu ka Sture alkoholiprobleemid. Armuelus Astridil niisiis õnne ei olnud, 45-aastaselt otsustas ta üksikuks jääda.
Ma täielikult mõistan teda, sest minu nö armuelu on täpselt sama rada läinud. 15-aastasena olin ma küll armunud ühte spordipoissi, aga peale poolt aastat musitamist ja jalutamist jättis poiss mu maha, sest ta ei leidnud aktiivse sportimise kõrvalt minu jaoks lihtsalt aega. Oi, kuidas ma seda üle elasin! Kuidas ma nutsin! Lubasin, et ma ei armu enam mitte kunagi! Vale lubadus sai antud, sest nii see elu läinud ongi!! :)
Oma esimese tütre isaga olen ma olnud lapsepõlvesõber alates sellest ajast, kui ennast mäletan. Võib  siis öelda, et kogu oma teadliku elu. Temal minu vastu olid suuremad tunded, kui minul tema vastu. Meeldimine oli, aga kas tõsine armastus - kahtlen. Vaatamata sellele, et tõelist armumist ja seda õiget armastust ei olnud, uskusin, et kõik on siiski võimalik ja me abiellusime. Ettepanek tuli minu poolt, sest soovisin nii väga last ja tahtsin, et kõik ikka õiges järjekorras oleks.
Teate ju küll - abielu, lapsed ja õnnelik lõpp.
Tegelikult need asjad ikka nii lihtsalt ei käi - kui tunded ei ole päris õiged, siis laguneb suhe varem või hiljem. Peale 5 aastat abielu otsustasime oma abielu siiski lahutada, sest me olime veel noored ja leidsime, et äkki leiame oma armastuse kellegi teisega. Lahutama läksime nagu vanad sõbrad, kes ukse taga isegi nalja tegid. Ametnik küsiski imestades, et kas me tulime lahutama või?! Sõbrad oleme siiani ja ilmselt jääme nendeks elu lõpuni.
Kahe noorema tütre isaga kohtusin ma ühel sünnipäeval. Ka tema puhul ei olnud mingit tormilist armumist - oli kerge meeldimine, mis ajaga suhteks kasvas. Kolm kuud peale meie suhte algust tuli tegelikult juba esimene suurem pettumus. Oleksin pidanud tollel ajal oma otsusele kindlaks jääma, aga elu tahtis siiski teisiti. Ju mul oli neid 12 aastat vaja, sest selle aja jooksul omandasin ma teadmised/oskused, kuidas end sõltumatult ära majandada (saan ma ju olla iseenda peremees) ja sünnitasin veel kaks imearmast tütart.
Kuna see suhe lammutas mind vaimselt väga palju, siis usk meestesse ja üleüldiselt armastusse on kadunud, siis kahtlustan, et minu saatus on samasugune nagu Astridil -  ei tule enam järgmist meest. Eelkõige sellepärast, et ei taha enam pettuda. Ma ei saaks öelda, et ma oleksin kusagil pilvedes elanud ja unistanud, et elu on üks roosamanna, kus mind käte peal kantakse. Kindlasti mitte. Samas oleks ju võinud :):) Kusjuures, kui ma seda praegu kirjutan, siis ma täitsa nutan. Ei teagi, mis sedasi nutma ajab. Ju siis südames on tegelikult ikkagi kurb meel, et minu tee selline on olnud.
See on elu - ju siis pidi nii minema!
Astrid oli ka ilmselt armastuses pettunud, sest ta oli tohutus vaimustuses oma ema ja isa armastusloost, mis sai alguse 1888 aastal, kui tema isa, 13-aastane Samuel August, kohtas esmakordselt tema ema, tollel ajal kõigest 9-aastast Hannat. Poiss armus tüdrukusse esimesest silmapilgust, armumisest kasvas armastus ja peale 17 aastat ootust, aastal 1905, abielluti. Koos veedeti 56 õnnelikku abieluaastat, loomulikult koos murede ja rõõmudega. Astridi sõnade kohaselt kinnitas tema isa emale iga päev, kuidas ta viimast armastab. Ilmselt oli tegemist tolle aja kõige sentimentaalsema mehega, sest mehed sedasi üldiselt ei käitunud. Sellist meest tänapäeval kohata on vist veel suurem haruldus :) Tänapäeval ei tohi mees otsagi vaadata, ilma et "Me Too" karjutaks!:)
Ilmselt võttis Astrid oma vanemate ilusat armastuslugu ideaaliks ja saades aru, et temal seda nagunii enam korrata ei õnnestu, siis võttiski ta vastu otsuse üksi jääda.
Ta küll väitis, et ei kurvasta selle üle, sest naudib üksi olemist, aga kas see ka sügaval südames päris nii oli, julgen tegelikult kahelda. Ta tahtis olla tugev, sellele ei vaidle ilmselt keegi vastu. Ja oli ka, aga...Ta kirjutas liiga palju üksindusest ja üksi olemisest, justkui endale kinnitamaks, et kõik on korras. Mina arvan ikkagi seda, et ta oleks tahtnud enda kõrvale kedagi, keda päriselt, kogu hingest, armastada. Ta ei olnud seda kunagi kogenud ja miks ei peaks ta tahtma kogeda seda ilusat tunnet, mida ta reaalselt oma vanemate peal nägi ja millest nii paljud raamatud kirjutasid. Ta on ise öelnud, et raamatud olid tema lohutus ja trööst. Fantaasias elamine. Olen isegi mõelnud, et võibolla tuleks mõningad liiga ilusad raamatud, filmid ja laulud keelata, sest need loovad noortele armastuses vale ettekujutuse ja reaalsussesse prantsatamine võib päris valus olla :)
Äkki ma ise olen ka üks fantaasias elanud noortest, kes päris maailmaga leppida ei taha? Kes teab.

Astrid valis niisiis üksinduse ja elaski 50 aastat oma Dalagatani kodus üksinda. Alguses tegelikult küll koos lastega, aga kui lapsed pesast välja olid lennanud, siis üksi koos oma raamatutega. Ma ei taha öelda, et üksi olemises midagi halba on. Ei, kaugeltki mitte. Üksi tulebki osata olla, sest kogu aeg kellestki teisest sõltuda, on ka jama. Mina ise naudin samuti praegu seda üksi olemist. Praegu on täpselt selline aeg, mis mulle istub. Olen nüüd lõpuks saanud teha seda, millest ma vist juba viimased kümme  aastat unistasin, aga milleks mul kunagi aega ei jagunud - see on raamatute lugemine. Ja mul on selle üle äraütlemata hea meel. Olen teadlikult vähem rapsinud, lisatöid pole võtnud (ega kavatse võtta ka!) ja nautinud lihtsalt olemist. Tänases päevas elamist. Mõni päev on küll parajalt hall olnud, aga kellel neid poleks.
Kes ütleb, et tal ei ole, siis raudpolt kindel, et ta valetab :)

Püha müristus, kuhu ma oma sissekandega jõudnud olen?!
Pidin kõigest Astrid Lindgreni filmi kiitma, aga nüüd olen juba seal maal, kus enda elu tema omaga võrdlen! Samas ei saa ma sinna midagi parata, sest minu jaoks oli tema raamatutes niiiiiiii-niiiiiiiiii palju äratundmist. Liiga palju!
Ja kui ma kunagi saangi oma lasteraamatu kirjutatud, siis on mu võrdlemine ehk andestatav :)

Lasteraamatutest rääkides, siis lohistasin tüdrukute tubadest kõik kodusolevad Lindgreni kirjatükid oma tuppa ja hakkan neid nüüd järgemööda lugema. Õpin, kuidas lastele kirjutada tuleb. Lugemist on päris üksjagu:

Meie kodusest riiulist ;)

Enne seda, kui lasteraamatute kallale saan asuda, on vaja veel kaks raamatukogu raamatut läbi lugeda. Astrid pidas sõja ajal päevikuid, kus avaldas selle õuduse kohta arvamust ja tegi samas ka sissekandeid  oma isiklikust elust. Kuna Andersoni raamat sisaldas osaliselt päeviku sissekandeid ja need tundusid nii põnevad, siis otsustasin "Sõjapäevikute" raamatu ka läbi lugeda:



Ühesõnaga Astrid Lindgreni film oli meelipuudutav. Kes näinud ei ole, siis laenutage filmiriiulist ja vaadake. Lapsed (ja muud segavad faktorid) saatke kodust ära, sest see on just selline film, mis tahab vaikust ja rahu.

Eelmisel aastal tuli veel üks hea film välja, vähemalt minu jaoks - "Täht on sündinud."
Mulle nii väga meeldis see film, et käisin seda lausa kolm korda kinos vaatamas.
Selle filmi mitmekordne vaatamine meenutas kergelt juba "Titanicu" aegasid, kui kinos sai põhimõtteliselt miljon korda käidud!
Mulle meeldis filmi juures see, et ükskõik, mis oli ja kui palju mees naist häbistas, jäin naine ikkagi mehe kõrvale. Nagu õige armastus olema peab, onju ;) Lõpp oli muidugi kurb, aga...
Ühesõnaga hea, lihtne ja minu jaoks ka sisuga film. Ja laulud olid ka head :)

Nüüd aitab küll, sest 875347034 kilomeetri pikkune üllitis on juba piisavalt pikk annus lugemiseks! ;)

Aaaa, no ei saa ikka veel lõpetada, sest tahtsin ühe tähelepaneku veel ära märkida.
Nimelt selle, kuidas eeskuju võib nakkav olla.
Suvel, kui mul  Katariina II vaimustus peal oli ja teada sain, et ta oli Voltairest totaalselt vaimustatud, siis pidin mina ka kohe välja uurima, mida see Voltaire siis nii väga kirjutas. Vana hea osta.ee võimaldas mul odavalt Voltaire kokku osta (napakas, eksole!) ja nii õnnestus mul isegi mõni raamat  läbi lugeda. Kui aus olla, siis ainult üks - "Voltaire filosoofilised jutustused." Mina nendest jutustustest erilisse vaimustusse küll ei sattunud, samas Voltaire elulugu on küll põnev - see on hetkel veel pooleli ;)

Nüüd, kus ma Astridi lummuses olen ja eluloost välja lugesin, et tema lemmik raamat oli Knut Hamsuni "Nälg", siis vedasin selle ka omale kohe öökapi peale (samuti hetkel pooleli).
Astridi lemmikute hulka kuulusid veel "Odüsseia", "Jumalik komöödia", Sõda ja rahu", "David Copperfield" ja Solźenitsõni raamatud. Kahe esimesega ma ilmselt mingit sidet ei leia, aga järgnevatega küll. Seda enam, et Lev Tolstoi elulugu oli samuti väga põnev ja olen juba ammu tahtnud mingit pikemat romaani lugema hakata.

Põhimõtteliselt tahtsin selle viimase lõiguga teada anda, et eeskuju on nakkav :):):):)