Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 22. veebruar 2015

Kunstnik maalib :)

No ma ei saa.
Ta lihtsalt oli nii asjaliku näoga ja maalis oma varbaid-sõrmi:




Kui varbad sobivasti maalitud, siis sokid tagasi jalga :)

neljapäev, 19. veebruar 2015

Ma elan!Ma elan!

Viimane kord imestasin neli aastat tagasi, kuidas lapsed seda palavikku ja värki-särki välja suudavad kannatada.

Nüüd imestasin taas, sest ma ise mõtlesin küll, et suren laupäeva ööl vastu pühapäeva ära!

Mul oli nii külm, et kui magama läksin, siis tõmbasin end sedasi kerra, et põlved olid põhimõtteliselt lõua vastas. Ja värisesin.

Magama läksin samal ajal, kui lapsed, sest ma lihtsalt olin nii rampväsinud tervest sellest nädalast.
Aga kas ma magada ka sain?
Ei saanud ma midagi!
Pea valutas sedasi nagu keegi peksaks kogu aeg kirvega. Selleks ajaks olin ma end rohtudest kõriauguni juba täis tankinud, aga ikka valutas.
Ma lihtsalt värisesin, valutasin pead ja öösel hakkasin vaikselt sosistama: "Ma tahan magada...ma tahan magada...ma tahan magada..." :D
Ei aidanud, sest mul oli tunne nagu ma ei maganudki üldse.
Ilmselt see oli üks õudsemaid öid minu elus.
Kella 7.00 (!!?) ajal, kui Johanna ennast suurde tuppa nõudis, vedasin ennast voodist välja ja mida ma tunnen!? - pea on täpselt sama valus, kui õhtul magama minnes!

Praeguseks on asjalood õnneks juba hoopis teised ja võin kiidelda, et ma tegin seda taas! - elasin kaks päeva diivanil värisedes 39 kraadist palavikku üle. Kõik muud "lahedad lisandid" loomulikult sinna kõrvale a la meeletu nohu, vesised silmad, rõve rögisev köha jne.

Võrreldes 2011 aasta põdemisega olin ma sel korral tegelikult kraadike kõvem tegija, sest samal ajal oli ka Johanna 39-kraadises palavikus, kes muudkui "opa-opa" nõudis.
1,5-aastasele lapsele, kes kigiseb valust, on ju suhteliselt mõttetu rääkima hakata, et emmel on valus ja tule ole parem emme kaisus.  Tõsi - ma aega ajalt ikkagi ütlesin talle seda, sest ma tõesti lihtsalt ei suutnud tõusta.
Palju abi oli Karolinist, kelle laibaks olemise aeg olid esmaspäev-teisipäev ja seega oli temal parem ning käis Johannaga mõnikord ise ringi.

Haigus levis meie peres siis sedasi:
E-T oli Karolin kaks päeva voodis siruli,
N-R oli Janeli (millest N olime siis haiglas),
R-L olime meie Johannaga. Johanna oli siruli tegelikult ainult laupäeval, sest pühapäeval jooksis juba ringi.

Mõtlesin, et saime sellest jagu, lastel olid juba palavikuvabad päevad, aga tutkitki, Vasja! - eile ja üleeile tõusis Janelil ja Johannal taas palavik, ikka üle 38.
Täna käisime taas arstil ja ka seal mõõdeti palavikuks 38!

Johannal on mõlemas kõrvas põletik + muu "tore" sinna juurde. Ajee!

Janelil on veri korras, kopsud puhtad ja kõrvad ka terved. Tal ilmselt siis see gipp puhtal viisil, sest palavik on, ja üsna kõrge.

Karolinil pole enam küll palavikku olnud, aga köha ja nohu on endiselt üsna märkimisväärsed ja seetõttu saab ta kooli alles esmaspäeval. Olgugi, et ta tahab juba praegu minna. Õppimisega oleme järje peal, sest oleme kodused tööd iga päev ikka ära teinud. Eks tunnikontrolle ja kontrolltöid tuleb tal nüüd järgi tegema hakata, aga noh - siis tuleb teha ;)

Vot selline tervislik seis meil hetkel ;)

Loodetavasti läheb nädalalõpuga asjad paremaks ja võime selle aasta haigustele joone alla tõmmata.

Hahahhahaa, aasta alles algas ja ma tõmbasin haigustele juba joone alla! :D
Tase, ma ütlen!

Vahepeal oli meil siin ju sõbrapäev. Mainin taaskord ära, et see päev ei tähenda mulle absoluutselt mitte midagi. Täiesti suvaline päev nagu iga teinegi. Aga kuller käis taaskord ukse taga:



Saadetist käisin vastu võtmas  sorakate rasvaste juuste ja läbihigistatud kleidiga. Kuller ei minestanudki mind  nähes ära :D
No mis mina teha saan, kui terve öö oma palavikku välja higistasin!
Ega ma siis uksele minekuks ballikleiti selga hakanud lükkama ja juukseid pesema ;)

Ma olen õnnelik, et elan! Nelja aasta pärast siis jälle :D



neljapäev, 12. veebruar 2015

Minu haiged!

Alustaks kõige pealt sellest, et tegin otsuse igasugustest jaburdustest ja mõttetustest mitte kirjutada ning lugusid pastakast välja mitte imeda.
Kui mul ikka pole millestki kirjutada, siis pole igast sodi ka mõtet blogisse üles riputada.
Huu kers, et mul jõhker peavalu on??!!
Mitte kedagi! :D

Jõudsin põhimõtteliselt järelduseni, et kirjutan siis, kui miskit öelda on või kui tuju tekib.
Iga päev ei ole lihtsalt tuju kirjutada.
Mõni päev ei lülita arvutitki sisse. Ja telefoni ka ei lülita!
Siis on nii hea - tead, et keegi sind kätte ei saa ja keegi mingeid plaane ei sega ;)
Eks minult on aega ajalt küsitud, et kuidas sa saad nii teha, et telefoni sisse ei lülita. Äkki kellelgi juhtub midagi ja siis ei saada sind ju kätte!
Vanasti polnud kellelgi telefone ja näe - siiani elavad.
Õigus jah, nüüd on maailm ju hoopis teine ja me ei saa seda vanade mallide järgi võtta ;)

Ah, mis iganes.
Aeg ajalt luban endale igatahes arvuti- ja telefonivabasid päevasid ning blogit täiendan siis, kui millestki kirjutada on.
Virge on kõnelenud :)

Hetkel olen ma näiteks Janeliga Haapsalus haiglas.

Asi on nimelt selles, et eile õhtu oli ta vannis ja mängis oma pea-vee-alla-mänge.
Noh, paneb pea vee alla ja tõstab selle siis suure hooga välja.
Tõstiski! Ja kohe nii suure, et pani täie rauaga vastu kraani. Kolks oli lausa nii tugev, et ma kuulsin seda isegi kööki. Ei julgenudki algul vannitoa ust lahti teha ja vaadata, mis seal juhtus, sest see matakas tundus tõesti tugev.
Janeli muidugi nuttis ja ütles, et lõi pea vastu kraani ära.
Kes see, loll, asetab vannituppa kraani!?Ah-mis?!

Ok, nali naljaks, aga Janelile tuli pea peale meeletu muhk. Ja kui käega katsusin, siis oli selle kraani ranti lausa tunda. Verd, kusjuures, ei tulnud.
Nutisime, mis me nutsime, aga õhtuks 21-22 ajaks oli asi unustatud ja magama läks ta normaalse oleku-tujuga. Nii nagu tavaliselt.

Hommikul kella nelja ajal hakkas aga nutma, ütles, et pea valutab ja oksendas.
Viisin ta suurde tuppa magama, sest seal oli tal mugavam. Muidu magab ta nari teisel korrusel ja sealt oleks väheke tülikas oksendamiseks kogu aeg alla ronida. Diivani ette tõin oksendamiseks ämbri. Ootasin, kui ta magama jäi ja läksin ise ka magama tagasi. Vähemalt üritasin, aga mis sa seal magad, kui iga natukese aja tagant ennast voodist välja vead ja suurde tuppa jooksed! Päris suurde tuppa ei saanud ise magama jääda, sest tagatoas oli teine haige laps, kes terve öö ringi rullis.

Johannal on hetkel mõlemas silmas põletik, nohu, köha ja öösel oli palavik ka.
Üle miljoni aasta magas ta mul põhimõtteliselt süles.

Karolin on ka juba esmaspäevast saati haige. Köha, nohu ja palavik, mis tõusis üle 39. Ta oli põhimõtteliselt kaks esimest päeva ainult siruli maas.

Mul oligi Karolinile ja Johannale täna perearstile aeg.
Sain vähe rõõmustada, et Janeli ainukesena terve on, sest kui kahega perearstile läksin, siis jäi tema mu venna hoole alla - ikka diivanil, oksendades ja nuttes.
Ei kujutanud üldse ettegi, et paneks tema ka auto peale ja võtaks arstile kaasa. Otsustasin, et käin kahega arstil ära ja kui Janeli oksendamine jätkub, siis kutsun kiirabi.
Muidu sõidan alati ise kiirabisse, sest häbi on nagu ressurssi raisata või nii. Sel korral aga ei olnud, sest laps oli tõesti nagu soolikas ja see eilne pea-pauk pani ikkagi muretsema. Söönud ei olnud ta loomulikult midagi. Tegelikult oli, aga kõik mis sisse läks, tuli mõne minuti pärast kohe ka välja. Midagi sees tal ei seisnud.
Nii ta siis nuttis, oksendas ja kurtis, et pea valutab.

Kui olin perearstilt tagasi jõudnud (Karolinil veri põletikuline ja endiselt palavik, Johannal parem kõrv roosakas, kerge köha-nohu ja kirsiks silmapõletik), siis helistasingi kohe kiirabisse, et kolmas laps ka üle saaks vaadatud. Ma 100% kindel, et haiglasse sõit tuleb, sest ta ainult oksendas ja söönud ei olnud ta ka midagi.
Nii läkski. Haiglasse - vereanalüüsid, tilkuti...

Nüüdseks on kompuutris ka käidud ja peaga kõik korras. See on kõige tähtsam!
Tilkutina läheb praegu kolmas, viimane, potsik.

Arst tahab meid ööseks haiglasse, jälgimise alla, jätta.
Janelit see mõte muidugi ei rõõmusta - ta ainult nutab ja ütleb, et tahab koju.
Loomulikult ei tahaks ma ise ka siia jääda, sest mul kodus veel kaks haiget last. Kui Karolin saab ise hakkama, siis Johannaga on väheke keerulisem.
Praegu on õde nende juures, õhtul läheks Marite.
Aga...ma tahan ise kodus olla, koos oma haigete lastega...

Krutskimutid :)

Arutasime arstiga seda haiglasse jäämist ja otsustasime, kui õhtusöök sisse jääb ja enam ei oksenda, siis lähme koju ära.
Kui toidust rääkida, siis mul kõht täitsa koriseb. Jõudsin hommikul tassi kohvi juua ja ühe võileiva süüa.
Aga noh, rannahooaeg on tulemas ;)

Peale kiirabi poolt tehtud süste ja tilguteid Janlei enam oksendanud pole, seega on märgid paremad ja umbes paari tunni pärast peaksime koju tagasi saama.

Sellised lood siis.
Aga muidu on kõik lahe :):):)

Eelnevatel päevadel olid nii ilusad ilmad, et käisime Janeliga lausa kaks päeva järjest Abbil ringi tuterdamas:

Härmas urvad


Kastan, mida kitsed järjepidevalt iga aasta ära söövad. Ma olen lihtsalt nii laisk, et ei suuda sinna ühte kuuseoksakest peale visata!!!Sellel aastal tõmban ilmselt juba välja ja istutan uue :D 
Ilmselt ei suuda ma ka siis mingit katet peale visata!

Endiselt püsti :)

Ajahammas on ainult natukene purenud ;)

Janeli leidis linnupesa

Orav :)

Töö!

Töö, töö ja veel kord töö! Ootan juba:)

Kuna ilmad oli nii ilusad, siis ei viitsinud lihtsalt  toas passida. Värske õhk teeb imesid.

Ja kujutage ette, MA käisin lausa kolm päeva järjest jooksmas!!!!!
Esimesel päeval jooksin 30 minutit, teisel 50 minutit ja kolmandal 40 minutit. Km-d ei oska öelda.
Eilsest tegin vaba päeva ja täna oleks pidanud taas jooksma minema, aga läks nagu läks...

Jooksen ma üldisel maja ees oleval terviserajal. Jooksmise alguses teen tegelikult mingi suvalise suurema ringi, aga üldiselt ikka terviserajal. Ringi pikkus on 600 m, nii et võib seal sörkida küll. Kui Johanna ärkab, siis olen sips ja kodus.
Ostsin omale nüüd sellised raadiosaatjad/beebimonitorid, mis 12 km pealt peaks võtma. Pole veel proovida jõudnud ja ei tea, kas toimivad ka, aga sel nädalal on Karolin kodus olnud ja seega on tema mu raadiosaatja eest olnud.
Kui õtsu ärkas, siis kõne peale ja mõni minut hiljem olin juba kodus.

Veebruarikuu eesmärk on rasva põletada ja seega joosta täpselt sellisel tempol, kuidas tuju on - peasi, et natukenegi edasi liiguks.
Märtsis hakkan juba äkki mingit trenni ka tegema! Mul ju hullud nimekirjad valmis, kus ma kõik osa võtma hakkan! Ca 30 võitslust!!!! :D
Õde tegi ka mulle teatavaks, et ma ei ole normaalne.
Häh! Nagu see mulle mingi üllatus oleks! :)

Liigutamise tahe on igatahes suur, sest peale trenni on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIII hea tunne. Energiat on nii palju ja üleüldse tundub kõik nii ilus ja tore. Nagu roosad prillid tuleks ette :D

Hetkel on roosad prillid aga eest ära ja reaalsus on see, et Janeli magab mul siin voodis ja mina ootan millal see tilgutipotsik ükskord tühjaks saaks.
Mingi tunnike läheb vast veel...
Ma ei kadesta oma õde, kes hetkel jorisevat Johannat kantseldama peab! Ilmselt ei vasta ta enam mitte kunagi mu kõnedele :):) Ok, see oli nali - äkki ikka vastab ;)

Ütlen juba ära, et personaal ja teenindus on haiglas väga 5+ olnud.
Söök oli ka hea :)

Kuuldavasti gripp ründab, seega tervist Teile kõigile, kes te veel terved olete.

neljapäev, 5. veebruar 2015

Peavalu!

Sorry, aga täna ei tule küll kirjutamisest midagi välja.
Mind on tabanud jõhker peavalau. Rõhutan veel kord - JÕHKER peavalu!

Ei teagi, millest see on. Hommikul magasin suhteliselt pikalt. Voodist (õigemini diivanilt) ajasin end alles 10.30 välja, seega ei saaks nagu öelda, et peas verd vähe on

Õues olime ka mitu tundi, sest  täna oli üle NIIIIIIIIIIII ilus ilm. Tõeliselt võrratu. Päike paistis, lumi helkis, külma oli ka vast ainult paar kraadi, tuult ei olnud - no selline ideaalne ilm.

Käisin üle miljoni aasta Abbil ka ja oi, kuidas oleks tahtnud täna puuoksi kokku korjata ja lõket teha...Kuna lund väga palju ei ole, eriti metsa all, siis okste korjamine suur probleem ei ole.

Klõbistasin täna pilte ka, aga eks ma homme näitan. Täna tõesti ei saa, sest see peavalu on lausa tappev.
Ma, loll, ju tablette ei tarvita (kui just tõesti suremise äärel ei ole), sest usun sellesse, et keha näitab ette, mis valesti on. Tabletiga võime küll valu peita, aga asja tuum jääb lahendamata ;)

Kui pea valutab, ju siis peab rohkem pikutama ja  puhkama;)


kolmapäev, 4. veebruar 2015

Laste nädalalõpu- ja ööhoid?

Ma olen siin juba paar kuud heietanud mõtteid laste nädalalõpu- ja ööhoiust.
Põhimõtteliselt panen hoone püsti ja hakkan vanematelt, kes nädalalõpuks puhkama tahavad minna, lapsi vastu võtma.

On ju lihtne? :D

Laste kõrvalt tahaks ju ikka mõnikord aega maha võtta ja paariks päevaks kuhugi minna.
Või lihtsalt niisama olla. Kasvõi kodus, aga ilma lasteta.

Ärge seda nüüd valesti mõistke - me kõik armastame oma lapsi, aga aeg ajalt on vaja olla rahus ja vaikuses, et akud taas kisaks-käraks täis oleks.

On hea, kui Sul on olemas keegi, kes lapsi vaatab, aga ma kujutan ette, kui palju on neid, kellel sellist võimalust tegelikult ei ole.
Nii nad ongi päevast-päeva, nädalast-nädalasse ise koos lastega.
Kui kuhugi minek on, siis ikka lastega koos.
Kui mõnikord leitaksegi mingi ime läbi lapsele hoidja, siis naljalt üle ühe päeva lapsevaht olla ei taheta. Tahest tahtmata peab koju laste juurde kiirustama.

Oleks ju tegelikult lahe, et võtan ja viin lapsed nädalalõpuks hoidu ning lähen sealt otse Spasse puhkama? Või koju koristama ja seejärel magama?
Ja hommikul magad ja magad ja magad ja ikka veel magad - mitte keegi ei taha süüa ja mitte keegi ei kakle :)

See ei ole mul mingi uid-mõte, et täna tuli ja homme läheb.
Kummitab tükk aega.

Selle peale tahaks võibolla küsida, et kui palju neid lapsevanemaid Läänemaal ikka on, kes lapsi sellisesse hoidu tooks?
Ok, Läänemaal võibolla mitte, aga Tallinnas juba oleks.

Ja kui ma tahaks nädalalõppu ikkagi vabaks võtta, siis mis mul Tallinnast see 100 km sõita on?
Liiati, kui tean, et terve nädalavahetus vaba oleks. Sips sinna  ja sips tagasi, eksole ;)

Lastele oleks kindlasti omad nõudmised ka a la potil peavad käima, öösel magama, kahvlit-lusikat ise käes hoidma.

Eks see oleks tuleviku teema, mitte nii, et hakkame kohe hoonet ehitama ja lapsi ootma.

Olen ma segi läinud või oleks asjal jumet ja keegi tunneks sellise teenuse vastu huvi? :)

Ilmselt on kusagil linnas selline teenus juba olemas, aga lapsed maale tuua, on ikkagi teine teema. Näitan neile vissimuud ja luban kraavis soperdada :D

teisipäev, 3. veebruar 2015

Kolmas kunstnik ka kasvamas

Teate, kell on nii palju, et ma mingit suurt teksti enam kirjutada ei jõua, seega kirjutan meie pere kolmandast kunstnikust.

Mõista-mõista, kes see on? :D




Johanna hakkab ka juba kergeid märke üles näitama, et pliiatsid ja plastiliinid on tema jaoks.

Sellest, et Janelile-Karolinile mainitud tegevus mokkamööda on, ei pea vist enam kirjutama.

Ma tahaks küsida - mida me nende kolme kunstnikuga peale hakkame?!

Enne peab kunstnik ju kusagil katusekambris tiisikusse surema, kui tema teoseid ostma hakatakse :D

Mis siin ikka - las joonistavad, kui tahavad.

Karolin tegelikult enam nii palju ei joonistagi. Eks õppimist on  palju ja muid tegemisi ka juurde tulnud. Samas huvi tal endiselt ikkagi on ja kunstiringis käib ka.

Janeli joonistab ikka iga päev. Küsib minu käest veel pidevalt teemasid, millest joonistada.

Karolin oli väiksena tubli. Tema isegi mitte ei proovinud kuhugi mujale joonistada, kui paberi peale.
Ai, tegelikult üks kord ikka joonistas laua peale ja ühe korra nitrokaga mõlema käe peale ka ;)

Janeli oli selline krutski, et alguses sodis ta kõik puidust pusled täis ja siis tagatipuks ka lastetoa tapeedi. Mitte nüüd tervet tapeeti, aga selle osa, kus laua pealt joonistama ulatas.
Saite ikka aru?
Mitte, et ta oleks pliiatsiga ringi jooksnud ja muudkui seinadele joonistanud, vaid ta joonistas ainult seda osa, mis laua taga istudes sodida andis ;)
Selles mõttes ikkagi tubli - valis ainutl ühe koha :D

Johanna on ka selles mõttes tubli, et joonistab ainult paberi peale.
Kui tal paberit pole, siis hakkab seda häälekalt nõudma. Kui mul ka käepärast paberit pole ja annan talle näiteks ajalehe, et sodigu sinna, siis see talle ei sobi :):)
Puhast valget lehte on vaja!
No väga harva tõmbab sinna ajalehe peale ka oma jooned ära, aga puhas leht on ikka puhas leht.
Ja kui tal tõesti mõnikord pliiats käes on, aga paberit pole, siis vaatab otsa ja hakkab pliiatsiga kergelt vaibale jooni tõmbama. Pliiatsiga muidugi mingeid jälgi ei jää, aga point on selles, et ta saab aru küll, mida valesti teeb ja ootab, millal teda keelan.
Kui keelan, siis enam ei tee.
Eks sellepärast ei tee, et ma toon talle siis ju tavaliselt paberi ka ;)

Et siis kolmas kunstnik kasvamas...

Eks ma ise olen ju neljas :D

esmaspäev, 2. veebruar 2015

Kas sa oled rase?

Janeli küsis minult üleeile nii!

Ma ei teadnud, et ta selle sõna tähendustki teab, aga näe - küsida oskas :):):)
Ma ise seda sõna eriti ei kasuta, sest see on nii nõme sõna. Kasutan pigem "ootab last" vms

See oli lapse poolt selge vihje, et paksuks olen läinud ja viimane aeg on trenni tegema hakata.
Ma ei saanud ise arugi, et kohe nii trulla olen. Tuleb välja et olen :D
Täna käisin kaalu peal ka ja koguni 56 kg näitas.

Ah, eks ma olen igast asju sisse puginud ka, liigutamas pole seejuures halligi käinud.
Lubasin siin ju üleeile minna, aga kuna ilm oli megagigasupperhüpper kohutav, siis ei viitsinud ma oma kannikaid üldse välja vedadagi. Kuigi tegelikult tahaks...Käes on jälle see aeg aastat, kus "hakkan trenni tegema".
No kui nüüd lund tuleb ja seda hoiab ka, siis suusatamas hakkan raudselt käima. Mis viga käia, kui rada maja ees olemas on, eksole.

See raseduse teema on Janelil vist suurema tähelepanu all. Täna küsis ta ka, et kas ma tahaks veel lapsi. Vastasin talle, et tahaks jah, kohe kahte korraga, siis oleks viis last koos.
Kui ta küsis, et miks ma veel lapsi tahan, siis vastasin, et mulle lihtsalt meeldib, kui on palju lapsi.
Selle peale küsib, et miks ma kümmet last ei taha? :D (Noh, ta vaatas seda Jane ja Urmeti saadet). Vastasin talle ausalt, et kümne lapsega läheks ma hulluks. Läheks ka!

Küsib siis edasi, et kas ma tahaksin poisse või tüdrukuid?
No ikka poisse, sest kolm tüdrukut on juba olemas.
Tema leidis selle peale, et poisid on nõmedad ja hakkavad neid kiusama, et võiks ikka tüdrukud tulla.
Mina vastan talle selle peale, et ei tule enam ühtegi õde-venda - aitab küll.
Tema ajab ikka, et kui ikkagi poisid sünnivad, siis mis me neile nimeks paneme.
Mina vastan, et Joosep ja Eemeli.
Tema muidugi leidis, et need mõlemad on nii nõmedad nimed, eriti Eemeli, et selliseid nimesid küll panna ei saa :)

Miskit teemat rääkis veel, aga ma ei mäleta enam mida. Põhimõtteliselt on ta mures, kas meil tuleb veel lapsi või mitte.

Vaene laps - millise peavaluga ta õhtuti magama peab minema! :):):)

pühapäev, 1. veebruar 2015

Kena talveilm

Kui eile kella ühe ajal magama läksin, siis valitses maapinnal pori ja taevast tuli vihma.

Hommikuks oli aga maa üsna paksu lumekatte alla mattunud.
Lund sajab praegugi.
Õhutemperatuur on nullilähedane, seega lumi pakib ja saab lumememmesid teha.



Meil on tüdrukutega igatahes üks ring õues juba käidud (läksime juba kella 9. ajal!?) ja riided märjad.
Lõuna ajal võtame teise ringi ka ette, sest ilm on tõesti mõnus.

Eelnevatel päevadel oleme samuti kelgutamas käinud, aga noh, see lumekiht on vaevu aimatav olnud. Nii palju on siiski olnud, et Johannat natukenegi sõidutada.




Kes käis oletatava lume peal kelgutamas, kes kraavikeste peal jääd lõhkumas:






Kui lapsed olime, siis me käsime ka alati oja peal jääd lõhkumas. Oja oli siis ikka oja mõõtu, vähemalt 3-4 meetrit lai ja 40-50 cm sügav. See oli põhimõtteliselt tegija, kes kuivaks jäi. Ilmselt ei jäänudki keegi kunagi kuivaks, sest see oligi ju vägev, kui vette kukkusid. Hiljem tuli muidugi tuppa hiilida, et mitte märgade riiete eest riielda saada ;)
Vägev oli igatahes :)

Nüüd pidigi lund sadama jääma ja natuke külmemaks ka minema.
Talv on vist lõpuks ometi käes.
Parem hilja, kui järgmisel aastal, eksole :)