Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 10. oktoober 2021

Kelle vabadus on tähtsam? Pedofiil vs küla!

Olen punktis, kus ma ei saa vait olla.

Tänase postituse ajendiks on kolmapäevase „Eesti Ekspressi“ artikkel „Väikeseid tüdrukuid jahtinud pedofiilist mõrvar soovib vabadusse pääseda. Juba külastab ta kodust kuurortlinna“.

Ja ma ei saa vaikida, sest see kõik toimub liiga lähedal!

Isik, kellest artiklis jutt on, vägistas aastaid tagasi lapse ja tappis ta seejärel. Teine tüdruk pääses põgenema. Sooritatud kuriteo eest määrati talle surmanuhtlus, mida ei jõutud täide viia, sest mõned aastad hiljem (seoses kriminaalkoodeksi uuenemisega) muudeti see eluaegseks vangistuseks. 
Nüüdseks on olukord aga sealmaal, kus isikul on võimalik kogunisti vanglast vabanemist taotleda! 
Ja ta kasutab seda võimalust!

Aastal 2019 väljastas kohus õnneks määruse, millega keelduti isikut vabastamast.

Järgmine võimalus uueks taotluseks tekib kahe aasta pärast peale eelmise määruse jõustumist. 
Novembri lõpus on need kaks aastat täis!

Juba praegu liigub isik vabalt ringi! Tegemist on vabakäiguvangiga. Avavangla vangina tekib tal ka võimalus nö väljasõitudeks.

Nüüd jõuamegi sinna punkti, kuidas see lugu minule liiga lähedal on.

Kuurortlinn, millest artiklist kirjutatakse, on Haapsalu. 
Peale haldusreformi on Haapsalu iseenesest suur ja lai, aga... nii kurb, kui seda praegu tõdeda ka ei ole, peatub isik (Haapsalus olles) meie külast kõigest 2,5 km kaugusel! 
Linnulennult isegi vähem, kui kilomeeter!

Kui me teame, et selline isik meie seas on, siis ei tekita see ainult kõhedust, vaid hirmu, õudu ja meeleheidet.

Ma olen alati meie küla üle uhke olnud, ma olen meie küla arengusse ajaliselt väga palju panustanud, sest ma armastan seda väikest mõnusat küla. 
See on meie küla! 
See on parim koht, kus väikesed inimesed suureks kasvatada.

Ma olen eelkõige selle üle rõõmu tundnud, et meie küla ei ole inimestest tühjaks jooksnud. 
Vastupidi – külla tuleb rahvast juurde, noored pered koos väikeste lastega.

Meie küla võlu on alati olnud see, et meie lapsed jooksevad hommikust õhtuni õues. Nad võivad mitmeid tunde väljas lipata ja me otsi neid ikka veel. Me teame, kus nad on.

Me ei ole neid kunagi pidanud telefoni vahendusel jälgima, kus nad parasjagu viibivad. Nad lihtsalt on.

See ongi meie küla üks suurimaid võlusid.

Selline vabadus kestab täpselt sinnamaani kuni see isik vabadusse lastakse.
Kui see juhtub, siis meie lastelt võetakse nende vabadus.
Meilt, lastevanematelt, võetakse meie vabadus.
Meie külalt võetakse vabadus.

Me ei saa oma lapsi enam muretult õue lasta, sest me mõtleme – aga, kui?
Me oleksime mures.

Sellel hetkel tahaksime me küsida, et kas ühe isiku vabadus on tähtsam, kui meie laste vabadus?
Kas ühe isiku vabadus on tähtsam, kui nende laste vanemate vabadus?
Kas üks isik on tähtsam, kui terve küla?

Mis saab siis, kui see isik siiski vabastatakse?
Mida oleks meil, külaelanikel, tegelikult teha?
Mitte midagi!
See oleks kohtu otsustada ja meil, tavainimestel, ei ole selles osas midagi teha.
Kui see juhtub, tuleb meil seda otsust aktsepteerida.
Me peame sellega leppima.
Peame kogu oma külaga tegema muudatuse ja mõtlema, kuidas me selle inimesega koos edasi elame.
Tegelikult me ei tea.
Me ei tea, kuidas me sel juhul edasi läheme.

Kui peaks juhtuma, et isik vabadusse lastakse, siis tahaks ma küsida järgneva küsimuse -  miks (näiteks) Eesti kuulsaim eluaegne vang Romeo Kalda vabadusse ei pääse?

Miks on väikese tüdruku elu hind väiksem, kui politseiniku?

Kui vabadusse lastakse lapse vägistanud (ja tapnud) pedofiil, siis miks ei võiks juba välja lasta ka nooruse rumalusena politseiniku tapnud inimest?
On palju väiksem tõenäosus, et Kalda hakkaks vabaduses uusi kuritegusid toime panema, kui see, et pedofiil veel mõnda last ründab!

Mitte, et ma Kalda tapmist kuidagi õigustaks. Loomulikult ma ei tee seda.
See oli lihtsalt näide, aga see on täpselt see koht, kus sellise küsimuse esitada võiks.
Tahaks väga loota, et me seda küsimust esitama ei pea!

Kelle vabadus on tähtsam - ühe pedofiilist surmamõistetud vangi või terve küla?

teisipäev, 5. oktoober 2021

Rabas

Pühapäev - Rabas käidud.
Sulpsu ei tulnud.
Külm oli.
Kerge pettumus.
Pühapäeval uuesti?
Siis soojem?
Ei usu! :)
Seeni polnud!
Pohli polnud!
Jõhvikaid polnud!
Inimesi oli!

Aega ei ole.
Õppida on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju.
Teen kohvi?
Lähen pikutan?
"Ah, vaata kella"!
Süüa võiks.
Ei viitsi.
Ohkan.
Teeks hoopis teed...
Istun edasi.

Valimised ka tulemas.
Aktiveeruks enne lõpuspurti?
Pühapäeval mõtlen.
Järgmisel pühapäev selgub! 
Tundub huvitav.
Saan sisse?
Peaks saama küll :)
Mitu eurot kulutatud on?
0.-
Nii palju?
Jep :)

Ah, mis ma siin ikka pullin, Nautige rabast pilte, ma mingit ilusat mulinat ei suuda küll praegu välja võluda:






Vitamintsik


Nii külm, nii külm, nii külm

märjad jalad tulid vot sealt

Herilane tahtis pool põske ära viia!

Väiksem veab suuremat kukil

väsinud looduselaps

Seeni ka :)