Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 31. detsember 2020

Head aega vana aasta!


Ahoi, ahoi, ahoi!
Võime selle 2020 aasta vaikselt lukku panna. 
Sel aastal midagi suurt enam (ilmselt) ei toimu ja võime hakata mõtlema, mida toob aasta 2021 

2020 aastal juhtus hästi palju positiivseid asju. 
Negatiivset nagu ei mäletagi…
Ainukene kurb hetk oli see, kui avastasime, et meie kilpkonn on surnud. See tegi kurvaks küll. Korraldasime Sossule kaunid matused ja elu läks edasi. 
Ei teagi, miks nii juhtus. 
Äkki talle ei meeldinud meie soe kodu ja kuna ta talveund magada ei saanud, siis äkki suri väsimusse :) See oli nüüd törts musta huumorit, aga mis siin ikka pikalt kurvastada. Kui nii läks, siis läks. 

kirjad ja kujud kaasa

Sossu puhkepaik

Muud negatiivset nagu ei meenu…
Äkki midagi siiski oli, aga see ei ole olnud midagi sellist, mis ajju ketrama on jäänud. Järelikult ei olnud siis midagi hullu :)

Nagu ma kirjutasin, siis oli selles aastas hästi palju positiivseid asju. Neid ei hakka ma uuesti ümber kirjutama, sest ilmselt olen ma kõigest sellest blogis juba kirjutanud. 
Ma ei tea – kuidagi äge aasta oli!

Uus aasta tuleb ka kindlasti põnev! 
Suvel saab läbi esimene kursus ülikoolis; enne jaanipäeva loodan kindlasti valmis saada oma kilesauna ja laste puuonni; äkki õnnestub ära valada suvila põrand (ilmselt siiski mitte, sest kõik säästud läksid selle seina taastamiseks ja sellest on siiamaani hing kinni! :) :) ); hetkel on poolik see korteriühistu teema ja see on minu jaoks nii põnevaks läinud, et ma vist toitungi sellest põnevusest. 
Kuna mul oli sisuliselt kolm aastat juhe seinast väljas ja kogusin powerit, siis mul on viitsimist, tahtmist ja jaksu selle teemaga jännata. Nüüdseks on kulunud juba 120 tundi :) 
Viimane sissekanne seoses selle korteriühistu teemaga lõppes nii, et saatsin küsimused haldusfirma nõukogu liikmetele ja ühe liikme poolt olengi vastuse saanud. Teatud küsimustele olid antud sellised vastused, et tekkis küsimus, kas vastaja on humorist. Ma nagu ei suutnudki kohati neid vastuseid uskuda, aga nii need anti. Saatsin uue kirja, kus soovisin siiski vastuseid väga olulistele küsimustele, mis puudutab lepingute allkirjastamist. Need on vastused, mille puhul nad ei saa kõrvale põigelda, sest valla osalusega firmas ei saa eksisteerida salapärast mister X, kes käib ja allkirjastab lepinguid. Allkirjastajal peab olema ikka nimi ka. Me ei ela kusagil arengumaal, kus seinale kolm korda X kirjutatakse!

Sellest teemast saate siis järge lugeda uue aasta esimestel päevadel. Võttes arvesse kuidas Esimene juhatuse liige praegu käitub (ei vasta küsimustele, mis on seotud korteriühistu juhtimisega/lepingutega/arusaamatustega; ei lepi minuga aega kokku, mil võiksin järgmise korteriühistu dokumentidega tutvuma minna jne.), siis ma julgen eeldada, et ma saan neid korteriühistu vol-lugusid veel pikalt ja tihedalt kirjutada.

Ma olen saanud üsna palju tagasisidet selle kohta,  kuidas järgmist KÜ sissekannet oodatakse, sest tegemist oleks nagu põnevusromaaniga!
Ootajad! Ma julgen teile lubada, et see järgmine sissekanne saab samuti põnev olema. 

Enne järgmist osa saadame aga vana aasta ära!

Puksisin oma härra koos meie viie pudinaga väiksele lõunauinakule, et me kõik südaööni ikka vastu peaksime. Kuna mina olen kosmosest ja laen oma energia sealt, siis ei pea ma magamisele oma aega raiskama. 
Kirjutan parem lühikese aastalõpu sissekande ;) Põhimõtteliselt sai see valmis, sest mul ei olegi enam muud lisada :):):):)

Sõbrad! Kärtsu, mürtsu ja julget pealehakkamist!

Head vana aasta lõppu!

Laupäev, 26. detsember 2020

Blogi juubel - kümme aastat!


Pidin kümne aasta täitumisel blogi kinni panema, aga tuleb välja, et see oleks ikka üks kehv mõte küll. Mõnikord, kui mul tulebki kirjutamisse pikk paus sisse, siis peale puhkust tunnen, kuidas tahaks tegelikult kirjutada. 
Kümne aastaga harjub selle kribamisega ikka ära küll.

Ja mis selle kümne aastaga kõik toimunud on!?
Nende aastate sisse on jäänud kõike – tõuse ja kukkumisi, kurbust ja rõõmu, naeru ja nuttu, lahkuminekuid ja kokku saamisi, suuri õnnestumisi ja kolinaga läbikukkumisi. 
Ühesõnaga kõike, mida ühe täiesti tavalise inimese täiesti tavaline elu endaga kaasa võib tuua. 
Mine tea, mis need järgnevad kümme aastat veel tuua võivad! 
Ühesõnaga ma jätkan blogi kirjutamisega. Isegi siis, kui mul tulebki mõnikord paar kuud pausi. Ma jätkan. 
Lisaks on aeg näidanud, et mõnikord läheb mul oma blogi vaja ka selle jaoks, et teatud asju kajastada. Läbi aastate on blogist läbi jooksnud üsna mitu teravat teemat. Ka hetkel on käsil teema, mille teravust ma alguses ette ennustada ei osanud, aga selle tipp ei ole käesolevaks hetkeks veel saabunud. 
Julgen ennustada, et see õige teravus alles saabub… 

Jep, pean silmas seda korteriühistu teemat. Kuna küsimus ei ole enam lihtsalt mingisuguses juhatuse liikme käitumises ja ainult ühes ühistus ning see teema on saanud ootamatu pöörde, siis tuleb selles osas kajastamist veel. 
Nüüd on selgunud, et ühistut ei hallanudki haldusfirma, mille haldamises korteriomanikud teadlikult olid, vaid haldamine käis…
Eeee, ma ei oskagi seda kuidagi kommenteerida. 
Alguses oli valla osalusega haldusfirma, siis Esimese juhatuse liikme lähikondlase haldusfirma, siis natuke aega jälle valla firma, seejärel taas seesama Esimese juhatuse liikme lähikondlase haldusfirma. Raamatupidamisega on täpselt sama segased lood! Alustuseks oli justkui valla osalusega firma, siis Esimese juhatuse liikme firma, lõpuks mingi täiesti võõras firma naaber-maakonnast. Täiesti jabur. Miks nii peaks üldse tegema ja minu silmis on see konkreetne skeemitamine. 
Ühel hetkel oligi nagu lähikondlaste ettevõtmine juba – naisterahva firma tegi raamatupidamist ja meesterahva oma haldamist. Millegi pärast oli arvetel kogu aeg valla osalusega haldusfirma rekvisiidid. Isegi siis oli, kui lepingute järgi valla osalusega firma teenust üldse ei pakkunudki (?!). 
Ühesõnaga sellest täiesti lihtsast korteriühistu teemast, on saanud, midagi sellist, mida annab harutada. Näen juba seda ringkaitse tekkimist, aga see on paraku selline teema, mida omas ringis enam ära ei suudeta lahendada. Siin ei ole isegi JOKK-i.  
Nüüd on loomulikult asutud vasturünnakule, sest parim kaitse on ju ikka rünnak. Selles samas väikekülas on minu kohta ikka igasugu „toredaid“ lugusid liikvele läinud. Küll ma olen petis ja küll ma olen töötu, kes nö jõuga soovib „nende“ piirkonda haldama tulla jne. Ühesõnaga liigub ikka igasuguseid jutte. Nende juttudega pole mul tegelikult muud teha, kui ühest kõrvast sisse lasta ja teisest kohe välja. Nüüd ma pean lihtsalt selle pori loopimisega arvestama.

Kuna asjasse on segatud juba ka valla osalusega firma, siis esitasin kogu olukorra kohta vallvanemale ja firma nõukogu liikmetele mõned väga lihtsad küsimuse. Ootan oma küsimustele vastused ära ja eks siis selgub, kuhu suunas see asi edasi liigub. 
Selge on see, et see teema selles külas on tegelikult juba pikemat aega õhus olnud. Olen saanud inimestelt (keda see teema tegelikult üldse ei puudutagi) nö tunnustamist selles osas, kuidas ma julgen seda teemat üldse käsitleda ja et selle üles olen võtnud. Keegi pole seda varem julgenud teha, sest kõik on ju omavahel enam-vähem seotud. Isegi, kui kellelegi see olukord ei ole meeldinud, siis öelda ei ole ta midagi saanud, sest enamikke inimesi on võimalik survestada ja vaikima panna. Minu luksus ongi see, et ma olen oma otsustes vaba. Kui ma julgengi mõnest sellisest teemast kirjutada, mis tundub kellelegi varba peale astumisena, siis ma ei pea kartma, et ma jään oma töökohast ilma, et mu vend jääb töötuks või onu või parima sõbranna mees või vanatädi pojatütar ja omakorda nende lapsed :) 
Järgmine aste vaikima sundimiseks, oleks kohtuga ähvardamine/hirmutamine. Noh, seda ongi minu puhul juba tehtud. Siin kehtib ilmselt juristi ütlus, et kui väga vaja on, siis paragrahvi leiab alati. Kui hagi minuni jõuab, eks siis saan ka paragrahvi teada.

Ühesõnaga selle korteriühistu teema osas tuleb kindlasti ka vol 3 ja ilmselt juba uuel nädalal. Mind ennast huvitab tegelikult lõpptulemus, sest see, mis sellest täiesti tavalisest korteriühistu haldamisest praegu välja on koorunud, on ikka väga jabur.

See, et kogu see keiss nüüd vahetult enne jõule pihta hakkas, ei meeldinud mulle teps mitte, sest mulle meeldib, kui ma saan poolest detsembrist oma aja sedasi maha võtta, kus olengi ainult pere ja jõululainel – jõulukaartide meisterdamine, kuuse toomine, piparkoogitamine, kinkide pakkimine, jõulusaated ja kõik muu, mis minu jõulude juurde kuuluvad. Pühade ajaks võtsin selle ühistu asjus tõesti aja maha. Lülitasin ajust täiesti välja ja ei mõelnud sellest üldse. Noh, täna korra meenutasin, sest tänane sissekanne oli vaja ära teha, aga kui sissekanne tehtud, siis kuni esmaspäevani unustan teema uuesti ära :)

Kõik jõulutoimingud sain õigel ajal siiski tehtud. Kuuse tõime oma talu krundi elektriliini alt. Õues vaatasime, et täpselt paraja suurusega puu. Tuppa jõudes avastasime, et see alumine osa on ikka nii lai, et…Ah, mis sest ikka, vähemalt mahutas enda alla palju kinke :) 



Jõulukaardid sain ka täpselt õigel ajal valmis. Arvasin, et kaardid jäävad hiljaks, aga tegelikult jõudsid täitsa õigeks ajaks kohale. Tahtsin ühe paki ka teele panna, aga kapid olid kogu aeg täis ja peale kolmandat katsetamist enam ei viitsinud proovida. See pakk läheb siis teele peale pühi – parem hilja, kui mitte kunagi, eksju! 

Piparkoogitamisega olime samuti graafikus:





Kingitusi pakkisin kontoris ja samal ajal vaatasin „Inglite aega“ ka. Kõik viis lugu olid taas sellised, mis panid mõtlema, kui hästi enda elus kõik ikka on. Tegelikult ei ole ma juba ammu mitte millegi üle virisenud ega kurtnud, sest kõik ongi tegelikult hästi. Eriti veel sellel aastal. Koroona-aasta on paljude jaoks muidugi väga muserdav olnud, aga minul on vastupidi olnud. 
2020 on üle pikkade aastate üks parimaid aastaid olnud. Tööalaselt on erinevaid küsimusi ja teemasid olnud, aga see on kõigest töö. Muus osas on kõik suppppper olnud.

Lumi otsustas ka jõulude ajal ikkagi maha tulla. Kui vinguda tahaks, siis võiks ju viriseda, et see lumi oleks võinud tulla kolm päeva varem, siis oleks jõululaupäeval see päris jõulutunne ka tekkinud. Aga näe – lumi otsustas, et 25.kuupäev on just see õige aeg, mil taevast alla sadada. 
Eile, Tartu poole sõites, tekkis vahepeal selline deja vu tunne. Õues oli juba pime, lund sadas, raadiost tuli jõululaule ja auto tuled tekitasid teele vaadates nagu kerge lumetorni või nii...Hästi kummaline tunne oli sõita… nagu kusagil filmis, kus peab jõuluks koju jõudma…deja vu… 

Novembris käisime Elvas jalutamas ja mulle nii meeldis üks hoov, kus oli hästi palju kuusepuid erinevate elektriküünaldega ära valgustatud. Igal kuusepuul oli omas stiilis küünlad. See oli nii efektiivne. Eile sõitsime Elvast mööda ja mulle kohe meenusid need kuused. Tegime väikse põike Elvasse sisse ka ja vaatasime need kuused uuesti üle. Kusjuures lumega ei olnudki sellist efekti nagu ilma lumeta. Lumi nagu imas selle värvilise valguse enda sisse või nii. Aga ilus oli ikkagigi! 

Elva säravad kuused

Homme sõidame koju tagasi ja hakkame vaikselt vana-aasta õhtuks valmistuma. Peab hakkama aastat kokku võtma ja uueks aastaks uusi sihte seadma! 

Päkapikk aastast 2006 - ise tegin :):)

Vaadake Teie ka oma aastale tagasi! Liitke kokku plussid ja miinused. Kui miinuseid tuli liiga palju, siis need olid ilmselt selleks vajalikud, et järgneval aastal oleks jälle plusse rohkem ;)

Tehke uusi plaane, seadke vägevaid sihte ja ärge lennake madalalt!

Pühapäev, 20. detsember 2020

Kui mureks on korteriühistu - vol 2


Jõulukaardid on valmis meisterdatud ja teele pandud. Õigeks päevaks ilmselt kohale ei jõua, aga nagu ma ühes varasemas sissekandes juba kirjutasin, siis mina ei ole süüdi :)

Jätkame nüüd selle tõsise teemaga, millest ma eelmises sissekandes juba algust tegin. See teema on liiga pikk ja ma lihtsalt ei jõudnud eelmisel korral füüsiliselt enam kirjutada.  Eile öösel kontrollisin dokumente ja jäin alles kell 5 hommikul magama. See on selline uskumatu lugu, et ma juba hasardist teen seda kõike.

Üks inimene hõõrus mulle nina alla, et ise oled Haapsalu volikogu liige ja tegeled selliste asjadega, et häbi ei ole w?!Kulla inimene! Just seetõttu, et ma julgen tegeleda lihtsate inimeste lihtsate muredega ja selles osas veel häält teha, ma Haapsalu volikogu liige üldse olengi. Mind valiti sinna seetõttu, et inimesed teadsid, et kui on vaja, siis julgen ma ka suud lahti teha, mitte ei käi ümarat juttu ajamas. Ei tunne häbi! Ausõna ei tunne! Kui ma vahel isegi liiga ägedaks lähen, siis ka ei tunne! Sellega seoses meenub mulle alati Monika Mägi, kes oli oma tegemistes selline jalaga-uks-lahti-ja-molli-tüüp. Selles osas mul veel arenguruumi on ja ma püüan end parandada, ai promess :)

Üleeile lõppes jutt seal, kus Esimene ja Teine juhatuse liige Kolmandale liikmele teada andsid, et haldusleping on lõppenud ja kõik asjaajamise sai Kolmas liige enda kaela. Lisaks otsustati, et järgmine üldkoosolek, ei toimu mitte lähiajal, vaid alles 22.02.2021

Siis lõigi minus välja väike Monika Mägi, kes võttis juba konkreetsema tooni. Mul hakkas sellisest suhtumisest juba kõrini saama. Päriselt ka! Olin aru saanud, et nendega tegelikult rahulikult ei saagi. Tuleb käituda nii nagu nemad ise käituvad – silm silma, hammas hamba vastu! 

Ühesõnaga vahetasin nendega mõned kirjad ja andsin teada, et kui nad teatud kuupäevaks ise ennast juhatusest tagasi ei kutsu, siis võtame me vajalikud otsused vastu ilma üldkoosolekut kokku kutsumata. Ja olgu siinjuures õnnistatud uus korteriomandi- ja korteriühistuseadus, mis selle võimaluse annab! Tagasi nad end ei kutsunud ja käiku läkski plaan B ehk otsuse vastuvõtmine ilma üldkoosolekut kokku kutsumata. Koostasin otsuste eelnõu, järgisin kõik reegleid nii nagu seaduses kirjas on ja panime asja liikuma.

Peale seda, kui asi käiku läks, hakkasin läbi e-maili korteriomanikke asjadega jooksvalt kursis hoidma. Kõikidel korteriomanikel on õigus teada, mis nende korteriühistus toimub.

Tähtaja kukkudes oli otsuste osas oma positiivse hääle andnud 20 korteriomanikku 25-st (olgu siinjuures öeldud, et kõik ei hääletanud). See osakaal juba on midagi! Samal kuupäeval, kui hääletusprotokolli koostasin, oli korteriühistu pangakontolt tehtud ülekanne raamatupidamise firmale, summas 600 eurot! Firma nimi jooksis läbi esimest korda. Mille eest raha maksti, jäi arusaamatuks! Kirjutasime kohe kirja küsimustega, et mis summa see on, mille eest maksti ja kes on teinud otsuse, et korteriühistu mingisugust teenust vajab. Vastust me loomulikult ei saanud! Järgmisel päeval avastasime, et üks ülekanne on veel tehtud, summas üle 700 euro ja see on kantud Esimese liikme lähikondlase firmale! Asi hakkas juba ajuvabaks muutuma! Olgugi, et tegemist ei olnud minu kortermajaga ja otseselt minu rahakotiga, siis olin ma ikka väga mures, et milliseid ja kui suures ulatuses neid ülekandeid veel tehakse. Ma ei suutnud mõista, kuidas inimesed sedasi teha julgevad ja sedasi teevad! Nad on kas eriti jultunud või on neil väga kõva seljatagune! Nüüdseks olen kuulnud, et seljatagune pidi üsna suur ja tugev olema.
Peale teise ülekande ilmsiks tulekut saatsin Esimese ja Teise juhatuse liikmele kirja ja teatasin, et neil puuduvad igasugused volitused ülekandeid teha, sest uued otsused on vastu võetud - nemad on juhatusest tagasi kutsustud! Palusin, et nad ei kulutaks enam korteriomanike raske vaevaga kogutud raha ülekannete jaoks, mille tausta ja otstarbekusest nad infot ei jagata.

Ma pean sellest ka kirjutama, et samal ajal, kui korteriühistus otsuse osas hääletamine käis, siis õnnestus Kolmandal liikmel Esimese juhatuse liikmega kokku leppida aeg, mil dokumentidega tutvuma lähme. Sel korral olin ma kindel, et nüüd sellega enam probleeme ei tule, sest nad sain aru, et kui volitused on mulle antud, siis nad peavad neid näitama. 
Varem või hiljem – ega nad sellest ei pääse! 
Teate, mis juhtus? 
Eeldate juba, jah? 
Juhtus see, et päev enne dokumentide vaatamist, helistas Esimene juhatuse liige Kolmandale liikmele ja teatas, et tal tulid väga olulised tööasjad vahele ja ta TÕESTI ei saa dokumente näidata! Oukei…
“Millal siis saab!?“
 „Reede hommikul.“ 
No ajas naerma. Tõesti ajas! Kuidas nad aru ei saa, et nad ei pääse nende dokumentide näitamisest mitte kusagile. Vähe sellest, mitte ainult näitamiseks, vaid nende üleandmiseks uuele juhatusele, sest selleks ajaks oli oma positiivse otsuse teinud juba 19 korteriomanikku. Ok, leppisime reede hommikuks uue aja kokku. Ise juba naersime Kolmanda juhatuse liikmega, kas enne õiget päeva tuleb veel telefoni kõne või mitte. 
Noh, mis arvate, kas tuli? 
Ikka tuli! :) 
Kolmandale liikmele ei tulnud sellise sisuga kõnet, et homme ei saa, vaid nüüd oli jutt selline, et me toome nüüd kohe ja praegu dokumendid sulle koju ära, et oled sa kodus. 
Mida!? 
Kindlasti mitte! 
Ma olin Kolmandat liiget juba ette hoiatanud, et selline võimalus on ka olemas, kus sisuliselt pimedas ja salaja neid sulle tooma tullakse. Olen oma Soome tööõiguse asjaajamise raames ikka igasuguste juhtumitega kokku puutunud ja mul olid juba kogemused olemas. Miks sedasi tehakse? Seepärast, et hiljem, kui mingid dokumendid puudu on, siis ütleb vastaspoole, et meie andsime kõik dokumendid üle ja nemad ei tea, kuhu teine pool need kaotanud on. 
Ei, sedasi need asjad ei käi, et tulen toon koju. 
Meil oli konkreetselt aeg kokku lepitud ja me tulemegi kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta (nagu „Selgeltnägijates“ – В назначенное время в назначенном месте, onju :) 
Esimene liige sai aru, et tal ei õnnestu dokumente nö lihtsalt ära sokutada, siis ütles, et homme teda ei ole, aga saate dokumendid kätte Teise juhatuse liikme käest, kes annab need ühe meesterahvaga koos üle. Ok, sobib, ega meil vahet ei ole, kes need konkreetselt üle annab, peaasi, et keegi annab.

Kuna ma olin nende skeemitamistest juba nii igasuguse ülevaate saanud, siis varustasin end kõikide dokumentidega, et nad ei saaks minule dokumentide näitamisest või üleandmisest keelduda. Võtsin kaasa nii hääletusprotokolli, kui ka igaks juhuks korteriomanike volikirjad. Kuna register veel ei näita, et mina juhatuse liige olen, siis võivad nad sellega „jonnima“ hakata. Lisaks sai otsustatud, et dokumente lähevad üle võtma kõik korteriühistu juhatuse liiget (ehk kolm inimest), sest iial ei tea, millal olukord ärevaks võib minna ja siis on meil ka rohkem tunnistajaid. Täiesti suvaline korteriühistu küsimus, aga olukord hullem, kui Chicagos!

Olime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Tegelikult olime kohal isegi mõned minutid varem. Koputasin uksele, mis oli lukus. Uks avati. Avajaks oli meesterahvas. Tervitasin ja teatasin, mille jaoks me tulnud olime. Meesterahvas vaatas meid kolme ja jäi siis Kolmandale juhatuse liikmele otsa vaatama ja ütles, et tema võib sisse tulla ja dokumentidega tutvuda. Ma seisin ukse ette, et ta seda uuesti kinni ei saaks tõmmata ja ütlesin, et meie kõik soovime dokumente näha, et tulime neile järgi. Seepeale küsib, et kes mina selline olen. Vastasin, et uus juhatuse liige ja mul on õigus dokumente näha. Tal oli vastus varanast võtta ja ütles, et registris minu nime ei ole ja mul puuduvad volitused dokumente näha. Kui küsisin, et kes tema selles korteriühistu asjas üldse on, siis oli vait. Selgitasin, et mul on igasugune õigus dokumente näha, sest olen juhatuse liige ja selle tõestuseks on mul kaasas ka hääletusprotokoll. Volitused hakkavad kehtima otsuse tegemise päevast. Nähes, et ta oli jänni jäänud, tegi ta telefoni kõne Esimesele liikmele. Peale kõne lõpetamist teatas ta, et Esimene liige saabub 20 minuti pärast kohale, siis saate dokumendid. Kuidas nüüd Esimene liige tulla saab? Eile ta ju helistas ja teatas, et teda ei ole! Ja miks kokkulepetest/kellaaegadest kinni ei peeta? Ok, mis meil üle jäi, kui oodata, mil Esimene liige kohale jõuab. Kuna korteriühistu viimane suurem arve tasuti selle meesterahva firma pangakontole, siis ma küsisin ta käest, et mis teenust ta korteriühistule siis pakkus. Vastuseks sain selle, et ta ei taha minuga rääkida. Mõistetav. Ära siis räägi.

Mingil hetkel ilmus tagaruumist välja Teine liige, kes tuli ukse juurde ja üritas seda kinni tõmmata. Ma suure ja tugeva tüdrukuna seisin ikka ees. Ei jätnud jonni ja küsisin, et millal me neid dokumente lõpuks näeme. Selle peale vastas, et ainult Kolmas liige võib dokumentidega tutvuda. Mis tutvuda, me tulime neid üle võtma, mitte tutvuma. Nähes, et ta mind sealt ukse eest ära lükata ei suuda, lubas ta mulle politsei kutsuda. Mina olin loomulikult lahkel loal nõus – kui olukord on selline, siis võib ikka kutsuda! Ei kutsunud. Sai vist ise ka aru, kui jabur see kõik on. 
Vahepeal, kui ootamisest igav oli, siis ma aeg ajalt ikka hüüdsin ae ja ae, et kas me saame dokumente või mitte. Istuti kusagil taga ruumis ja ei vastatud midagi. 
Saabus Esimene liige. Nähes, et meid kolm oli, siis ta pööritas alguses silmi, aga palus mul korraks välja ukse taha minna, et saaksime paar minutit eravestlust pidada. Ütlesin, et meil ei ole eravestlust enam vaja, me soovime dokumente kätte saada! Tema muudkui kordas, et ma tuleksin ja tuleksin. Ok, läksin. See, millest vestlus toimus oli eravestlus ja sellest ma ei kirjuta. Eravestlused on ju pühad! :) Saabusime tagasi majja sisse. Esimene liige läks ja tõi keskmise paksusega paberipataka, andis selle minu kätte ja palus vastu võtmise puhul Komandal liikmel aktile allkiri panna. Loomulikult ei läinud kohe mingiks allkirjastamiseks, sest enne seda tuvastasime ära, mis meile üldse anti. Kuna mapp oli üsna paks, siis palusin Kolmandal liikmel telefon lindistama panna ja mappi filmida nii, et mina keeran lehte ja kõik jääb salvestisse. Miks seda vaja on? Sellepärast, et kui hiljem mingi vaidlus peaks tekkima, siis ei saaks vastaspool öelda, et sellist paberit ei ole mapis ja need on meie koostatud või midagi kolmandat. Siin kõnelesid taas minu varasemad kogemused. Lindistasime seda mappi vist ca tund aega. Samal ajal esitasin jooksvalt küsimusi dokumentide kohta, mis mulle kohe silma jäi ja mille kohta küsimusi tekkis. 
Üks arve puudutas seda juristi arvet. Seal oli kirjas, et jurist (kes ei olegi jurist) olevat kliendiga kohtunud/teda esindanud kolmel korral. Küsisin, et mis korrad need on ja mille puhul juristi teenuseid vajati. 
Teate, mis vastuseks oli?! :) 
Kuna ühe korteriühistu liikme asi esitati maksekäsu kiirmenetlusse ja selle inimese vastus oli nii mahukas ja keeruline, siis oli selle arusaamiseks juristi abi vaja! 
Ta ei saa oma sõnu mitte kuidagi tagasi ka võtta, sest see jäi kõik salvestusse, sest küsisin seda siis, kui dokumente üles salvestasime. Ainuke jama on nüüd see, et juristi arve oli 4.detsembri seisuga juba ära makstud, aga liige andis oma vastuse alles 10.detsembril! Ju siis Esimene liige teadis, milline see vastuse sisu olla võib ja pidas juba konsultatsiooni ära! Uh, uh, ei tea, mis järgmiseks! Ühesõnaga kõik on ikka üks paras…
Kusjuures õigusteenuse lepingut kaustas ei olnudki ja seda otsiti seal taga ca pool tundi. Lõpuks ikka leiti! Tegin aktile märkused, millised protokollid puudu on, panime allkirjad alla ja võisime selle dokumendi-saagale lõpuks joone alla tõmmata! 

Õigusteenuse leping kehtib kalendriaasta lõpuni ja jurist ei jätnud seda ka mainimata. Kui teada sain, et ta tegelikult jurist ei ole, siis saatsin talle kirja, et selles veenduda ja küsisingi, et kas ta on siis jurist või mitte.Vahetasime omavahel mitu kirja ja oma viimases kirjas ta rõhutab, et tal on korteriühistuga kehtiv leping, kus on sees ka veebkonsultatsioon ja kuna mina olen juhatuse liige, siis see läheb nõustamisena kirja ja ta esitab perioodi lõpus selle eest korteriühistule ka arve! :) 
Ma ei saanudki aru, et kas ta on õhupalli alla neelanud või kuidas selline nahaalsus. Ma arvan küll, et esita ja ma arvan, et me maksame selle kinni ka! Humorist! Lisaks ei jätnud ta mainimata, kuidas ma oma kirjadega neile juba nii palju materjali andnud olen, et nad minu vastu kohtusse saavad minna. Kuidas mina oma teadvate valedega olen kahjustanud ühe isiku maine ja ettevõtte. Kui miski on tõesti kahjustunud, siis peaks keegi vist peeglisse vaatama. Kui tulebki kohus, noo siis tuleb. Sügavalt kahtlen, aga mine sa tea ;)

Seda, et see nn jurist sellel viimasel dokumentide vaatamisel/ülevõtmisel kohal ei olnud, seda ma oskasin juba ette näha ja ma oleksin olnud sügavalt imestunud, kui ta seal olnud oleks. Mulle on alati nii hirmsasti nalja teinud tema targutamine ja enese tähtsaks tegemine. Ma ei teagi mitu korda ma tema suust seda fraasi kuulnud olen, et ärgu ma tõlgendagu seadusi meelevaldselt. Aeg ajalt annab ta mulle isegi juhiseid: ennem viitamist kontrolli õigusnormi kehtivust kaasuste lahendamise metoodika ja kategoorilise süllogismi kaudu. Ja nii asjad lahenvadki! :) Kusjuures see korteriühistu asi ja minu seisukohad olevat ka „emotsionaalne totrus“. Ma olengi emotsionaalne inimene, mis siin parata!

Ühesõnaga – korteriühistus on uus juhatus valitud ja dokumendid on meil käes.

Neid dokumente hoian ma nagu hingeõnnistust. Ma ei julgenud neid esimesel ööl isegi kontorisse jätta, vedasin koju kaasa! Nüüd, kus tähtsamad asjad on sisse skännitud ja pulkadele ära pandud, võin asja natuke rahulikumalt võtta. Üleeile tegelesin lepingute sorteerimisega ja „tuvastamisega,“ täna hommikul kell 5 lõpetasin arvete ja konto väljavõtetega. See dokumendi mapp on tõesti puhas kuld! Ma üldse ei imesta, et mulle seda anda ei tahetud! Ma olen päriselt ka hämmingus!

Miks seda teemat lahata on vaja? Sest see on üks mädapaise, mis on juba aastaid paisunud ja ükskord peab see paise lõhki minema. Lihtsalt sellepärast, et asjad omasoodu paikka saaksid loksuda. Keegi pidi selle punni lõpuks lihtsalt lõhki tegema!

Kas sellele teemale tuleb ka kolmas sissekanne, selgub juba mõne päeva jooksul. Kui nüüd tehakse targad valikud, siis ilmselt mitte, aga kui ei, siis tuleb sissekanne, mis oleks ilmselgelt kõige mahlakam ja mis võtaks kokku selle „emotsionaalse totruse".

Nagu uuriv ajakirjandus juba!

NB!Võin juba täitsa vabalt pakkuda teenust korteriühistute revisjoni osas, sest see kogemus on ikka kõvasti teadmisi juurde andnud!

Laupäev, 19. detsember 2020

Kui mureks on korteriühistu - vol 1!

Uh, kust siis alustada selle korteriühistu teemaga?

Alustame algusest. Ühesõnaga käisin, mina, sõbra sünnipäeval ja kohtasin inimest, kes hakkas rääkima oma muredest seoses korteriühistuga  – töid ei tehta, dokumente ei näidata, öeldakse, et raha pole ja muud sellised asjad, mis korteriühistut edasi ei vii. Jutu sees tuli välja, et see inimene on ise samuti korteriühistu juhatuse liige, aga mingit informatsiooni ta ei saa. Mina kuulasin ja imestasin, et mis mõttes, et dokumente ei näidata. Sa oled juhatuse liige, lähed ja vaatad! Kuna ma ise tegelen ka ju korteriühistu asjadega, siis minu jaoks on see elementaarne. Kui keegi dokumente vaadata tahab, siis ta tuleb ja vaatabki. Eeldasin, et asjad on mujal ka nii. 
Ja siin lööb välja jälle minu naiivsus, sest igal pool nii ikka pole. 
Kui inimene on juhatuse liige, siis on temal samuti õigused korteriühistu pangakontole ligi pääseda ja seega soovitasin tal panka minna ja end kasutajaks teha. 
Läks, tegi, vaatas, imestas ja läks ähmi täis. Õigesti tegi, et ähmi täis läks. Sain ka volitused asi üle vaadata ja minule ei meeldinud see pilt absoluutselt. Minule ei meeldinud see pilt eelkõige sellepärast, et seal vaatasid vastu haldusfirma arved summades 3200, 6700, 3500, 2960 (suvekuul!), üks arve oli suisa üle 8000 euro. Mille eest nii suured arved on, jäi mulle arusaamatuks, sest soojusenergia ka ju nii palju maksta ei saa. Teisena köitis mu tähelepanu see, et teatud hetkel hakati ülekandeid tegema juhatuse liikme firma pangakontole. Sellele samale, kellel seni pangakontole üksinda ligipääs oli. Teema hakkas mind huvitama, sest sellises suurused arved olid imelikud ja kanded enda firmasse, olid suisa kahtlased. Juhatuse liige tohib oma firmaga tehingu sõlmida üksnes siis, kui üldkoosolek selle heaks kiidab. Mind hakkas huvitama, kas selline küsimus on üldkoosolekul päevakorras olnud ja kas selline otsus on vastu võetud.

Kontrollisime neli tundi dokumente, mis meil sel hetkel kättesaadavad olid (pangakonto väljavõtted alates ühistu loomisest, üldkoosoleku kutsed, üldkoosoleku protokollid, põhikiri, jooksvad arved, majandusaasta aruanded).

Minu jaoks tundus kummaline ka see, et aasta varem oli korteriühistu vastu võtnud põhikirja, kus sees olid täiesti ajuvabad punktid: „korteriomanike üldkoosolek on otsustusvõimeline sõltumata koosolekul osalevate korteriühistu liikmete arvust“ ja „juhatuse liikme võib üldkoosoleku otsusega tagasi kutsuda üksnes kohustuste olulisel määral täitmata jätmise või võimetuse korral korteriühistut juhtida või mõnel muul mõjuval põhjusel.“ Esimene punkt tähendab sisuliselt seda, et ükskõik kui palju on üldkoosolekul inimesi, võib otsuse vastu võtta (kuna see läheb seadusega vastuollu, siis tegelikult seda siiski teha ei saa), teine punkt tähendab aga seda, et kui ka tahaks juhatuse liikmest väga lahti saada, siis selle punktiga oleks see keeruline.

Ühistus oli selleks ajaks korteriomanike rahulolematus aktuaalne teema, inimesed ootasid muutust ja seega sai otsustatud, et üldkoosolek tuleb kokku kutsuda ning kõiki teemasid käsitleda. Päevakorra punktideks olid ka vana juhatuse tagasi kutsumine ja uue juhatuse valimine. Juhatuse liikmena oli temal samuti õigus koosolekut kokku kutsuda, seda enam, et korteriomanikud teda toetasid. Koostasime üldkoosoleku kutsed ja saatsime need korteriomanikele laiali. Samal ajal saatsime kutse ka sellele juhatuse liikmele, kes seni kõiki asju ise korraldanud oli nö pomo. Temale edastasime ka küsimused, et kelle käes on raamatupidamise dokumendid ja kus nendega tutvuda saab. Olin selleks ajaks ülekannetest tabelid teinud ja lisasime need ka talle, et ta aru saaks, mille osas meil küsimusi on ja mida me teada tahame.

Et seda lugu hea edasi jälgida oleks, siis tuleb mul seda korteriühistu asja natuke lahti selgitada. Korteriühistul oli kolm juhatuse liiget – isik, kes üldkoosolekuid läbi viis, selle majandamise ja rahadega tegeles, teda nimetan ma selles loos edasipidi Esimeseks liikmeks. Teine juhatuse liige on ilmselt esimese sõbranna, sest nemad hoiavad kokku, teda nimetan ma Teiseks liikmeks. Kolmas on eraldi seisev liige, kes hakkas asjaga tõsisemalt tegelema ja kes mulle sellest murest rääkis.

Peale seda, kui olime kutsed laiali saatnud ja Esimesele kirja ära saatnud, siis jäime ootama vastust. Seda aga ei tulnud. Küll aga sain mina messengeri sõnumi, kus mulle teatati, et hakkan X külas ühte maja juhtima, et kas ma soovin veel mõnda maja. Ma olin sellisest küsimusest ja sõnumist täitsa üllatunud. Ei osanud seda oodata. Saatjaks oli Esimene liige. Vastasin, et see koosolek alles tuleb ja kui ma maju võtan, siis ikka üks maja korraga, et asjadest korralik pilt selgeks saada.

Kusjuures samal õhtul, kui Esimesele juhatuse liikmele kutse ja küsimused saadetud sai, siis samal õhtul kadus ligi nädalaks ajaks kasutusest portaal, kust ühistu liikmeid kõiki oma arveid ja dokumente vaadata saavad. Võibolla oli see puhas juhus, et just see ühistu ligi nädal aega rivist maas oli ja dokumente näha ei saanud. Võibolla mitte.

Kuna Kolmanda liikme küsimustele, kus ja millal dokumente vaadata saab, vastust ei tulnud, siis saatsime järgmisel päeval uue kirja, esitades samad küsimused. Lisades juurde millised dokumendid meid konkreetselt huvitavad. Sel korral saime vastuse, et dokumentidega saab tutvuma tulla esmaspäeval…ehk seitsme päeva pärast. 
Ok, mis siis ikka – tuleb oodata. 
Mind hakkas samal ajal huvitama, kuidas ja kes seda küla soojusega kütab, sest mul ei olnud selle piirkonna kütmisest aimugi. Võtsin ühendust ainult ühe inimesega ja uurisin veidi asja. Uurides asju, panin meelega natuke vürtsi juurde ja küsisin, et kas tema ei näe sellistes asjades huvide konflikti ja muid sääraseid asju. Tahtsin näha, kui kiiresti sellises ringkonnas info liigub. Ütleme nii, et liigub :) Veidi aja pärast sain Esimeselt liikmelt sõnumi küsimusega, et kas ma nuhin tema kohta infot välja. Ta olevat selle kohta päris palju kõnesid saanud. Mind ajas see tegelikult naerma, sest ma ei ole sellest teemast mitte kellegi teisega rääkinud, kui ainult ÜHE inimesega ja see inimene võib siis teada, et see info läks temast liikuma. See selleks. See pole oluline. Mul ei olnudki talle muud vastata, et tema, kui inimese vastu ei ole mul nüüd küll kõige vähematki huvi, aga kui helistaja pidas silmas korteriühistut, siis selle teemaga tegelen ma küll. Juhatuste vahetamise puhul täiesti tavapärane toiming – ei midagi erilist. Millegi pärast kirjutas ta lause, et kõik on põhjuseta inetuks läinud. Mina ei saanud sellest mõttest küll aru. Mis asi see inetu on? Kui juhatuse liige ühistu vastu huvi tunneb, siis see on inetu w? Mina sellest mõttest tol hetkel aru ei saanud. Selgitasin talle, et dokumentidega tutvumine on täiesti tavapärane toiming ja ma ei võta mitte ühtegi ühistut enne üle, kui pole näinud dokumente. Nii need asjad lihtsalt on. Ja lisaks ei ole ma mitte ühessegi ühistusse end ise pakkunud - kõik ühistud, millega ma tegelen, on mind sinna ise palunud/soovinud. Nii ka sel korral. Edasine vestlus toimus väga positiivses toonis. Ta palus, et ma asja rahulikult võtaks. Kuna teema ei olnudki ärev, siis loomulikult võtsin seda rahulikult. 
Minul oli selleks hetkeks juba 16 korteriomaniku volikirjad, kes volitasid mind enda nimel dokumentidega tutvuma ja ma küsisin ta käest, et kas ma tulen esmaspäeval üksinda dokumente vaatama või koos Kolmanda liikmega. Minul vahet ei olnud. Ta ütles, et tuleksin  koos Kolmanda liikmega, et sel päeval tuleb sinna ka Teine liige. Asjad sai kokku lepitud ja jäin esmaspäeva ootama.

Nii, saabus esmaspäev. 
Astun, mina, koos Kolmanda liikmega kabinetti sisse ja mida ma näen! Laua otsas istub jurist! Ma ilmselt hakkasin naerma, sest ma olen selle juristiga kaks korda varem ka kokku põrganud ja ma sain kohe aru, et ega ma mingeid dokumente küll ei näe. Tervitasin ja ütlesin juristile, miks ma seal olen, edastasin volikirja ja palusin korteriühistu dokumente vaadata. Vaidluseks läks meie vahel kohe. Tema hakkas ajama, et mul ei ole mitte mingisugust õigust dokumente näha, sest ma olen kõrvaline isik. Kui selgitasin, et ma ei ole kõrvaline isik, vaid ma olen isik, kes esindab volikirjadega 16 korteriomanikku. Seepeale viskas jurist mulle nina alla paberi, kus oli kirjas nagu juhatus peaks volikirjad otsuse korras heaks kiitma. See oli minu jaoks nii totter, kui totter üldse olla saab! Mis ajast peab juhatus volitusi heaks kiitma? Põhimõtteliselt visati mulle seal päris mitu erinevat paragrahvi ette, mis mitte ükski ei puudutanud tegelikult sellesse. Juhatusel on väga huvitav lähenemine – üldkoosolekul võib inimene volitusega hääletada ja olulisi otsuseid vastu võtta, aga dokumentidega tutvuda ei või! Milleks siis üldse volikirjad?! Ühesõnaga see vaidlus seal kabinetis ei viinud meid kusagile ja me läksime juristiga sealt ruumist üldse välja. Palusin Kolmandal liikmel üle vaadata kõik lepingud ja need suured jooksvad arved. Ütlesin, et ta teeks kindlasti ka pilte. Selle peale vastas Esimene liige, et pildistamine küll õige pole. Kui küsisin miks, siis mingit konkreetset vastust ma ei saanud. Ah, võibolla ma ei mäleta ka, sest adrenaliin oli laes, sest sellist tulemust ma küll ei oleks oodata osanud. 
Sellest ei olnud tegelikult mitte mingisugust kasu, et Kolmas liige neid vaatas ja paberile midagi märkis – see ei andnud minule midagi. Mina ise oleks pidanud asju vaatama, sest ma tean ja oskan vaadata. Ok, läksime sealt ära täieliku hämminguga. Kaks juhatuse liiget olid kutsunud kohale juristi, kes takistas mul dokumentidega tutvuda, eirates sellega 16 korteriomaniku soovi (kellest üks oli juhatuse liige ise). Keda kaks juhatuse liiget siis esindasid?! See jäi mulle küll arusaamatuks. Nad on juhatuses, et esindada korteriomanikke, aga sel hetkel töötasid nad enamuse vastu. Sellist käiku ei osanud ma tegelikult ette arvestada, seda enam, et nii positiivses toonis sai minemine veel kokku lepitud. 
Tundsin, kuidas kops oli maksale natuke lähemale liikunud, võtsin ja kirjutasin õhtul sellele juristile, Esimesele ja Teisele liikmele kirja - avaldasin arvamust, mida ma sellisest käitumisest arvan. Lisaks oma arvamusele edastasin info, et kui nad soovivad asju rahulikult ajada, siis on neil võimalus homme koos dokumentidega ise minu kontorisse tulla. Ma rõhutasin veel mitu korda, et võimalus asju rahulikult ajada, on endiselt olemas. Kui nad sellest kinni ei haara, siis ülehomsel üldkoosolekul ei olegi mul muud valikut, kui lähen korteriomanike ette infoga, mis mul olemas on. Lisaks selgitasin seda, mis on asja eesmärk. Eesmärk on ju see, et ühistu lõpuks normaalselt toimima hakkaks. Kohtumisele ei tuldud.

Olen korteriühistu asjadega tegelenud 14 aastat, aga see on küll esmakordne juhus, kus sedasi käitutakse – dokumente lihtsalt ei näidata ja selle takistamiseks kutsutakse jurist! Kusjuures, kui me sel päeval, kui Kolmandas liige dokumente vaatas (isegi mõned pildid lubati teha!) ja meie selle juristiga väljas olime, siis ma küsisin, et kes su tunnid kinni maksab, sain vastuseks, et ta on Teise liikme vana sõber ja neil on oma diil. Ok, asi selge - kui oma diil, siis oma diil.

Kaks päeva peale „dokumentide vaatamist“ toimus üldkoosolek, mille kutse mina aitasin teha ja mille me Kolmanda liikmega laiali jagasime. Üldkoosolekul oli kohal päris suur osakaal inimesi, tublisti üle 50% omanikest. Kogunesime õue ja enne, kui koosolekalgas, liibus Esimene juhatuse liige minu lähedale ja hakkas juttu ajama. Täitsa kõrvalise teema kohta tundis huvi. Vastasin sellest teemast, mida ma teadsin ja arvasin, et asi on klaar. Ei olnud. Ta küsis vaikselt, kas asjad on tõesti nii pahasti? Vastasin, et minu jaoks on need küll pahad. „No nii pahad ju ei ole?“ „No minu jaoks on paha juba see, et raha on kantud omaenda firmasse, nii et korteriomanikud sellest mitte midagi ei teadnud ja see tuli neile üllatusena. Samuti ütleb ju seadus, et kui tehing toimub juhatuse liikme firmaga, siis see on üldkoosoleku otsustada, mitte inimene ei saa ise otsustada, et hakkan endale nüüd raha maksma.“ Selleks ajaks oli üldkoosolek juba pihta hakanud ja Kolmas liige tutvustas, miks me oleme kokku saanud. Võtsin rääkimise üle. Suurt midagi rääkida ei olnud, sest Esimene liige soovis ka sõna ja selle ta ka sai. Ta võttis välja lehe seadusepügalatega ja tõi välja, milliseid koosoleku kokku kutsumise punkte me rikkunud oleme ja seega on üldkoosolek otsustusvõimetu. Etteheited tulid sisuliselt selles suunas, et koosolekut kokku kutsudes ei antud teistel juhatuse liikmetel võimalust päevakorrapunkte lisada. Hm, neid oleks saanud muidugi teha, kui kutsed kätte said, aga ometi seda ei tehtud. Samuti heideti ette, et üldkoosoleku kutsus kokku üks liige, neid on ju ometi kolm! Ok, seda et nad koosolekut tühistada üritavad, sellest sain ma juba kohe aru. Kelle huvide eest nad sel hetkel seal seisid, jääb jälle arusaamatuks. Ma ei hakanudki ühtegi sisulist punkti arutama, vaid teatasingi, et üldkoosolek on läbi, aga võime edasi pidada vabaarutlust. Inimesed andsid kahele juhatuse liikmele selgelt mõista, et neid soovita, astugu ise tagasi, siis saab korteriühistu äkki edasi ka areneda. Esimene juhatuse liige lubas, et tuleb uus koosolek ja siis valitakse ka uus juhatus. Inimesed jäid selle vastusega rahule, sest neil tekkis lootus ja ootus, et tõesti tulebki uus juhatus.

Mind ennast hämmastab ka see korteriühistu asjaajamine. Kuidas on võimalik, et majal kogutakse mitmeid aastaid remondifondi, mis ei ole üldse mitte väike, aga majal mitte midagi sisulist tehtud ei ole. Meie kogume oma küla majadega palju väiksemat remondifondi ja ühel majal on ära tehtud sisuliselt kõik suuremad tööd – vahetatud katus, välisuksed, trepikoja ja keldri aknad, korrastatud varikatused koos valgustusega, renoveeritud trepikojad ja seda kümne aastaga. See maja on ka umbes sama pikalt raha kogunud, aga tehtud pole sisuliselt midagi! Ulme. Või siis, väga kehv majandamine.

Ühesõnaga see üldkoosolek lõppes korteriomanikele teadmisega, et korraldatakse üldkoosolek ja nende elu läheb edasi. Kui see üldkoosolek lõppes, siis jurist (kes oli kohal vabakuulajana) tuli surus mul suisa kätt ja tänas, et asja nii rahulikult võtsin. Eks ta juba tunneb mind ja teab, et kui mind ikka korralikult vihale ajada, siis sellest head nahka ei saa. 
Ma ei tõstatanud üldkoosolekutel neid teemasid üles, mis minu teadmises oli. Selle koosolekul vestlesin ma Esimese liikmega näost näkku esimest korda ja minu jaoks tundus ta selline pigem hädine ja äbarik, kui kardetud julm otsustaja. Hääletämber on selline malbe, silmad suured ja pea süütult ühele küljele. No välimusel ja olemuselt selline täiesti ohutu tüüp. Mitte selline nagu mina – julmalt tugeva ja konkreetse häälega! :) Ühesõnaga sel hetkel olin ma kindel, et probleemiks on lihtsalt juhatuse liikmete ja korteriomanike omavaheline kommunikatsiooniküsimus. Läksin koosolekult ära teadmisega, et kolm juhatuse liiget saavad kokku, panevad paika uue üldkoosoleku kuupäeva, toimub juhatuse vahetus ja elu läheb edasi. 
Üks tõik oli minu jaoks ainult kummastav – Esimene juhatuse liige läks Kolmanda liikme juurde, ütles talle midagi ja pistis talle pihku paberi solidaarsest vastutusest! Eeee….OK. 
Pöörake ise õiget pidi



Ca nädal peale üldkoosolekuttoimus juhatuse koosolek, kus kohtusid kolm juhatuse liiget. Ma lugesin Kolmandale liikmele veel peale, et kui võimalust on, siis küsi korteriühistu dokumente ka ja tee mõnest arvest/lepingust pilti. Uue üldkoosoleku soovisime võimalikult ruttu teha ehk aeg, mis jääb 7 päeva lähedale. Mina majandasin oma asjadega ja elasin juba teadmisega, et nüüd saavad asjad korda ja ei olnud nii hull midagi, kui räägiti, et võiks olla. Njaa… 

Saadab Kolmas liige mulle sõnumi, mis koosolekul toimus ja tundsin, kuidas minu väike kopsukene liigub suurte hüpetega üle maksa. Alles siis olin ma selgeks saanud, kuidas see Esimene liige meid tegelikult lollitanud oli! Juhatuse koosolekul öeldi sisuliselt Kolmandale liikmele, et praegune haldusfirma ei jätka enam teenuse pakkumisega, et kas tema võtab asjaajamise üle ja hakkab kõikide asjadega ise tegelema. Kolmas liige oli sellest pahviks löödud, et üldkoosoleku asemel tuleb hoopis selline jutt. Kuna keegi peab asjaga tegelema, siis oli ta selle ettepanekuga nõus ja võttis kohustused enda kanda. Nagu ma aru olen saanud, siis haldusleping lõpetatigi samal päeval. 
Ok, ei ole hullu midagi – ma oskan asju ajada ja loomulikult aitan, isegi siis, kui ma ise liige pole. Nagunii olin selleks ajaks juba ca 30 tundi tasuta tööd teinud, mida keegi kinni ei maksa, mis need pisiasjad siis veel ära ei ole ;) 
Hakatakse arutama teist teemat – üldkoosolek. Kolmas liige teeb oma ettepaneku, millal koosolekut pidada võiks ehk võimalikult ruttu. Ja mida teeb Esimene liige?! "Tekkinud olukorra (ilmselt siis inimeste vastasseisu tõttu) ja Covid-19 laialdase levikuga, toimub koosolek 22.02.2021!" Esimene ja Teine liige hääletavad poolt, Kolmas liige on vastu. Otsustatud. Allkirjad alla ja asi korras! 
Nagu mida? Sa lubad üldkoosolekul inimestele, et sa astud tagasi ja nüüd teed hoopis sellise lükke!? Sel hetkel mõistsin mina, et tegemist on hundiga lambanahas. Ma üldiselt tunnetan inimesi väga hästi, aga temast ma aru ei saanud. Ei saanud kuni selle päevani, mil ta need otsused tegi. Olgem ausad – need otsused on tema tehtud! Sa peaksid seisma korteriomanike heaolu eest, aga sa venitad meelega, et nende kannatus katkeks!

See ei olnud veel kõik! Samal päeval vaatasime ühistu pangakontot ja nägime, et mingile suvalisele raamatupidamise firmale on tasutud 225 eurot. Nähes, et see firma kuulub juristi lähikondlasele, siis oli pilt selge, mille eest tasuti. Kaks juhatuse liiget olid tasunud juristile, kes võitles nende mõlemaga koos ülejäänud korteriomanikele vastu! Korteriomanikud maksid selle eest oma rahadega, et jurist nende vastu võitleks! Nagu päriselt!? Juhatuse liikmed – te olete nii nahaalsed, et käitute selliselt inimestega, keda te esindate?

Nüüd tuleb kõige parem point! See jurist, kes esines juristina ei olegi tegelikult jurist! Mina olen selle „juristiga“ varasemalt ka kokku puutunud ja just nimelt õigusteemadel. Ma teadsin, et ta õppis millalgi ülikoolis õigusteadust ja et ta töötas ka õigusbüroos. Minu arvasin tõsimeeli, et ta ongi jurist. Mul ei olnud absoluutselt teist kahtlust ka. Hakkasingi huvi tundma, et millise ülikooli ta lõpetanud on. Võtsin vilistlaste nimekirjad lahti ja nimi, mida ma ei leia, kuulub talle. Kui lõpuks tõesti arusaamisele olin jõudnud, et tal ei olegi juriidilist kõrgharidust, siis kirjutasin talle ja küsisin, et on ta ikka päriselt jurist või mitte? Vastuseks sain selle, et tema ei ole mitte kusagil väitnud, et ta jurist on. Hakkas tulema! Põhimõtteliselt ostsid kaks juhatuse liiget õigusalast teenust täiesti ebakompetentselt inimeselt. Ok, eraisikuna kasuta selle teenust kelle tahad, aga need kaks liiget esindasid praegu korteriühistut ja maksid tasu sisuliselt mehele metsast! Nagu sellest veel vähe oleks, siis juristi enda firmas on majandusaasta aruanne juba kolm aastat esitamata. Arve, mille ta korteriühistule esitas, tuli läbi kolmanda firma, kus ta volitatud isikuna esineb! Eee... Ja mul ei luba volikirjade alusel dokumentidega tutvuda?!
Kui talle selle juristi teemal kirjutasin, siis sain vastu kerge ähvardava noodi, et kui tema pere minu laimu ja valede pärast kannatama peaks, siis…No ma ei tea mis siis saab. Õnneks mingit laimu ja valet ei ole, seega ei saa keegi kannatada ja mina jään ka ellu. 

See on päris huvitav, kuhu üks lihtne korteriühistu juhatuse liikmete vahetus välja on viinud. 

Täna (või siis eile, sest on öö) saime lõpuks korteriühistu paberid kätte. Kuidas me selle saavutasime, sellest juba järgmises sissekandes (tuleb imelugu!), sest kell on juba üle 3 öösel ja mina ka väsin. Mida ma dokumentides siis lõpuks nägin, saate teada ilmselt ülejärgmises loos, sest muidu tuleb sissekanne nii pikk, et loete seda pool päeva :)




Neljapäev, 17. detsember 2020

Jõulutervitused

Oh-oh-oh-hoo - minu jõulutervitus Teile! :)

Vaadake, mis juhtus kui üritada iga päev kirjutada! Ajas suurest kirjutamisest tossu sedasi välja, et ei jõudnud enam kaks kuud enam klahve klõbistada! Ok, kaks kuud ja ühe päeva. Siin ma nüüd siis olen. Jõulud on tulemas ja viimane aeg kirjutada. Ahhoi-ahhoi! :) 

Ilma poolest olid jõulud juba ära ja uhkustan selle lumise pildiga ka siin:

Jõuluvaade rõdult

Laps sai korra lustida

Ootavad päkapikke ja kuuske

Sokid on rippuma pandud – kuus last, kuus sokki :) Lumehelbed on akendel ja jõulutuled põlevad. Ma jätkan jäärapäiselt ikka oma traditsiooni, et sõpradele postiga enda meisterdatud jõulukaardid saata. Selle aktsiooniga tegelen homme-ülehomme. Kui jõuludeks kohale ei jõua, siis mina pole süüdi :)

Vahepeal ei ole mitte midagi suurt toimunud, endiselt kodu, kool, tööasjad, kolm last ja vana Ford.

Isegi talu juurde pole jõudnud. Valetan! Novembris tegelikult käisin. Ehitasin elupuudele imelised kitse-tõkked ette. See oli selline ettevõtmine, et võin küll lausa ehitamiseks nimetada. Ma pidin need takistused tegema, sest kui kitsed näriksid elupuud talvel ära, saaksin ma enda peale nii kurjaks, et…Aiamaa piirasin ka ära. See oli samasugune kunst, aga ma võin vähemalt kindel alla, et kevadel ei leia ma eest ära näritud rootse :) Talu juures ei ole käinud, sest esiteks aega ei ole olnud ja praegu väga ei tunne ka, et tahaks. Tahtmine tuleb jälle umbes kuu aja pärast. Puhkepaus on käimas. 

uhke värk :)

Sellest nädalast on lapsed olnud koroona-koduõppel. Õnneks nendega ma väga vaeva nägema ei pea – õpivad ise. Janeli vajab vahel vene keeles ja matemaatikas abi, aga see on ka kõik. Johannal on kodus nii igav, et tema palus jõuluvanalt lausa uusi matemaatika vihikuid :)

Minu enda aeg, eriti viimased kolm nädalat, on kulunud koolile ja ühele uuele korteriühistu juhtumile. Kuna see korteriühistu teema on väga tuliseks kiskunud, siis kooliasjad on selle all veidike kannatanud. Ühtegi tööd võlgu ei ole ja kõik referaadid, ettekanded, esitlused ja kontrolltööd olen ära teinud. Täna oli tunnetuspsühholoogia eksam, selle sain küll läbi, aga tulemusega ma tegelikult rahul ei ole. Nägemist cum laude! :) Homme on veel üks esitlus jäänud, peale mida võib koolist väiksele puhkusel jääda. Juba ongi pool aastat läbi!

Ise ma puhkusele väga jääda ei saa, sest see korteriühistu teema, mille ma nüüd omale sain, on ikka selline ports, et…!Tahtsin praegu kirjutada, et mul pole selle kohta sõnu, aga vastupidi, selle teema kohta on mul sõnu nii palju, et kirjutan sellest suisa eraldi sissekande. See pole ainult üks kortermaja ja üks korteriühistu, see on midagi enamat! Käisin sõbra sünnipäeval, kus üks külalistest hakkas rääkima, kuidas neil korteriühistuga jamad on – töid ei tehta, dokumente ei näidata, öeldakse, et raha pole ja mida kõike veel. Kuna ma olen korteriühistu asjadega juba aastaid tegutsenud, siis andsin talle väikseid soovitusi, mida teha saaks. Ja see, mis sellest väiksest soovitusest välja hargnes, on juba midagi sellist, millest peab pikemalt ja laiemalt kirjutama. Sellised toimetamised koos sellise inimesega (ilmselt koos seljatagusega) ei saa lihtsalt saladusse jääda! Selle juhtumi puhul võib vist taas öelda, et õiged inimesed kohtuseid õigel ajal - poleks ma sinna sünnipäevale läinud, siis ma sellest jamast ilmselt ka ei teaks.

Loomulikult on mind juba kohtuga ähvardatud, aga noh – kui mul tulebki seetõtu kohtu ette minna, siis tuleb. Minu härra lubas mulle õnneks hea advokaadi sebida, et ma ei peaks üksinda sellele seltskonnale vastu astuma. Seda rahulikku elu oligi vist juba liiga pikalt :)

Ühesõnaga ma olen puhkuselt tagasi ;)

Laupäev, 17. oktoober 2020

Annan siiski alla...

 ... ja loobun sellest oktoobrikuu väljakutsest, sest ma lihtsalt ei suuda iga õhtu neid sissekandeid sõrmeotstest (= pastakast) välja imeda. On teemasid küll, millest kirjutada tahaks, aga aega pole. Paar tundi võiks ööpääevas rohkem olla, siis oleks ilmselt lihtsam :)

Noh, kell on juba 23:46 ja alles nüüd tekkis mul reaalne võimalus arvuti taha istuda. Mis ma selle 14 minutiga kõik kokku kirjutaks? Ja kes seda ära jõuab lugeda, eksole :) :)

Mõtlesin, et tulen kirjutan ühe anekdoodi ja saan sellega linnukese kirja, aga ei meenunud ühtegi naljakat anekdooti. Ühesõnaga ei vedanud sellega ka välja.

Imestate, et kuidas ma nii kaua üldse üleval olen, jah? Noh, lastel on nüüd ju vaheaeg ja see tähendab seda, et hommikul saab kauem põõnata, mis omakorda tähendab, et õhtud on ka selle võrra siis pikemad. Nii ma veel üleval olengi. Dadaaa :)

Istusin hetk tagasi diivanil ja olin enda jaoks juba selgeks mõelnud, et see igapäevane kirjutamine ei ole mulle jõukohane ja jätan väljakutse katki. Vaatsin kella ja mõtlesin, et mõnikümmend minut on teglikult aega, et äkki suudan mõne lühikese teema ikka välja mõelda. Natuke ikka kripeldas ka ju! Jõksist on vaja kirjutada ja "O2" ja listist jne, aga need on kõik nii pikad teemad, millega poleks tänasesse päeva enam jõudnud. Põhimõtteliselt lõingi käega. Istusin edasi. 

"Nii nõrk oledki w?" küsis Virge minu paremal õlal. "Noup, ei ole" vastasin mõtteis, tõusin püsti, kobisin laua taha, lõin arvutikaane lahti, siin ma olen ja kirjutan taaskord ühte väga olulist sissekannet.

Mainisin vaheaega. See tähendab ju seda, et koolis on esimene veerand läbi saanud. Keskmise musirulli tunnistusel olid taaskord kõik viied, vanem musirull tunnistust ei saanud ja nooremale ei panda hindeid. Koolis meeldib kõigile ja see on oluline. Mulle meeldib ka. Koolis siis ;) Ja mina ei ole ühtegi hinnet saanud, mul läheb nii hästi :):):)

Tänane päev on niisiis murdepunkt. Eks homme paistab, kas minust on kirjutajat või mitte.

Meeldivat õhtu jätkumist :):):):):)

Reede, 16. oktoober 2020

Medal mulle! Allar Jõks saab oma medali homme!

 

Et siis sellised mälumängurid - ohohohohooo :)

Uuemõisa uus mälumänguturniir on alanud!

Kevadel jäi eelmine turniir koroona tõttu pooleli ja täna jagati siis selle pooliku hooaja koondarvestuse medaleid. Meie tiim sai udupeene kolmanda koha! Hahaahhahha :):):) Selles mõttes võime me selle medali üle tegelikult täitsa uhked olla, sest kui me oma tiimiga mälumängu "karjääri" alustasime, siis rabelesime viimastel kohtadel. Ütleme nii, et kerge hüpe on toimunud ja oleme vaikselt keskele liikunud. Mõnel väga heal õhtul isegi võidame (nagu juhtus eelmisel hooajal!). Jama on nüüd see, et kahel järgmisel mälumänguõhtul olen mina Tartus koolis ja ei saagi osaleda. Nutan patja - pole hullu ;)

Ühesõnaga mina sain täna selle aasta ainukese medali!! :):):):) Ikkagi sporditüdruk ju :)

Allar Jõks saab ka medali.
Seda selle eest, et ta on enam-vähem esimene positsiooniga inimene, kes julgeb välja öelda, et koroonapiirangud on nö ülepingutatud. Tegelikult pidingi täna sellest kirjutama, aga kuna ma jõudsin oma mälumängust nii hilja tagasi ja ei viitsi eriti kirjutada (aeg saab ka juba otsa!), siis teen seda homme.

Neljapäev, 15. oktoober 2020

Saagikoristusaeg

Eelmisel aastal ei saanud ma külvamisest, rohimisest, kastmisest ja saagikoristusest kirjutada, sest see oli aasta, mil mul aiamaad polnud. Enne seda oli kümme aastat. Aastake oli pausi ja nüüd siis jälle. Rahalises ja ajalises mõttes ei ole loomulikult see aiamaal müttamine mõttekas, AGA kuna me kõik teame, milliste kemikaalidega poes müüdavaid saadusi kasvatatakse, siis ma ikkagi eelistan seal aiamaal mässata. Ühesõnaga mürgivaba juurvilja soov pani asja paika. Aiamaa saigi eksprompt valmis tehtud. Kui kevadel isegi oli aega seal mässata, siis suve jooksul tuli muid toimetusi peale ja aiamaa jäi unarusse. See oligi mul põhimõtteliselt vaeslapse rollis, kes pidi leppima selle ajaga, mis mul üle jäi. Eks ma siis aeg ajalt ikka käisin ja niitsin aiamaalt muru ära ja kui malts juba väga kõrgeks hakkas kasvama, siis korjasin selle ka ära. Pean nentima, et ülemäärast armastust mu köögiviljad sellel aastal igatahes ei saanud, sest tõesti - mind lihtsalt ei jagunud igale poole! AGA ma pean ütlema, et sellest vähesest hoolest, mis mul jagada oli, sain üllatavalt palju vastu:

Iga päev käin natuke korjamas

Kohe näha, et mürgivaba kraam - isegi ussid järasid :)

Ma olen selle saagikoristuse sisuliselt viimasele minutile jätnud, kohe-kohe tulevad miinuskraadid. No ei ole varem saanud, sest kogu aeg on muud kohustused. Täna, kui oma matast tulin, siis mõtlesin, et 
hakkan kodus majandama, aga ilm oli nii hea, et võtsin end kokku ja läksin ikka krundile.
Kui ma nüüd elu- ja viljapuudele aia ka ette saaks (kitsede-jäneste kaitseks), siis võin krundi talvepuhkusele saata küll. Ma kohe tunnen, et power on täitsa otsas ja ei kisu enam toimetama. Nii on tegelikult igal aastal. Paar kuud tuleb lösutamisaega ja siis hakkan oma lõkkepäevadega jälle pihta. 

Ok, ma ei pidanud oma kadunud powerist kirjutama, vaid sügissaagist :)

Kevadel panin suure laari igasugu seemned maha: peet, porgand, naeris, kurk, kaalikas, redis, till, hernes. Redist panin loomulikult veerand peenart. Ja mitu redist ma söögiks võtsin? Suure ümmarguse nulli! Järgmisel aastal panen ainult ühe rediseseemne. No ok, võibolla isegi kaks :):):):)

Herneid panin kaks rida ja see oli asja ette, sest need oli tõesti maitsvad. Sibulat panin ühe laia peenra. Kuna seda kulub mul üsna palju, sis panen järgmisel aastal redise asemel hoopis sibula. Kurk oli sel aastal kuidagi niru - natuke nagu oli, aga mitte nii palju, et sisse teha (mitte, et ma nüüd ohrtalt sisse oleks tahtnud teha). Porgand ei tulnud esimese hooga üles ja seda pidin kaks satsi panema. Peet ärkas hilja ja ma ei mäletanud kuhu ma seda peeti panin ja kuhu mitte. Kuna arvasin, et mul jäi üks peenar tühjaks ja külvasin sinna saialille. Hiljem tuli välja, et olin sinna ka peeti pannud ja nii need mul seal kahekesi koos kasvasid. Ikka veel kasvavad. 

Kartulid torkasin lihtsalt niisama mätaste vahele. Mõtlesin, et kui tuleb midagi, siis tuleb, kui ei tule, siis ei tule. Tuli. Kolmest reast on üles võetud kaks, kolmanda võtmise kallal näen hetkel vaeva. Võtangi iga päev ühe ämbri. Alates tänasest. Muidu võib jääda mulje, et juba mitu nädalat käin neid kartuleid seal noppimas :):):):) Eks ma söögi jaoks olen loomulikult võtnud, aga nö salve korjamisega alustasin täna.

Mättakartulid 

Kasvasid seal mätaste vahel täitsa suureks

Sibulasaak oli hea

Kevadel sai kasvuhoone ka püstitatud. Selle püstitamine oli omaette ooper, mille tõttu ma ei soovitaks sellist kasvuhoonet mitte kellelegi. Õnneks ei pidanud mina end selle püstitamisega turri ajama, aga KUI oleks pidanud, siis ilmselgelt seda kasvuhoonet ei olekski. Minu närvid ei oleks lihtsalt vastu pidanud. Kasvuhoonest saadava saagi üle võib pooleldi rahule jääda ja pooleldi mitte. Tomateid oli mul sellel aastal terve posu. Ma ei tea, kas viga oli kasvuhoones, mullas, kastmises, mõne vitamiini puuduses või milleski muus, aga tomatid ei olnud head. Suurem osa olid täiesti maitsetud. Head olid ainult väiksed tomatid  -  mustad ja kollased. Kõik suured tomatid olid jamad. Järgmisel aastal ongi 
plaanis ainult väiksed panna.
Lisaks tomatitele kasvasid kasvuhoones ka arbuusid ja melonid. Need olid küll VÄGA head. Järgmisel aastal kavatsen neid rohkem panna - nii kasvuhoonesse, kui ka avamaale. Hakkan eksperimenteerima ;)

pipar ka

Arbuusid-melonid

Kõrvitsat ja päevalille ka

Saagi koristamise all ei pidanud ma tegelikult ainult köögivilja silmas. Seemned on ka minu jaoks täitsa saagi eest ja sel aastal olen ma nende kogumisel eriti usin olnud. Ma võiks endale täitsa medali anda. Muidu on igal aastal nii, et ei leia seda aega, et seemneid kokku korjata või siis lihtsalt unustan. Kui õige aeg mööda on lastud, siis olen ma enda peale tavaliselt kuri, et ma seda kümmet minutit ei leidnud. Sel aastal olen kogunud paraja koguse erinevaid lilleseemneid ja saan järgmisel aastal omale ühe suure lillepõllu rajada. Vaadates saialilleseemnete kogust, siis jääb mulje, et hakkan nendele lilledele suisa eraldi põldu rajama :):):) Eriti uhke olen ma mooniseemnete üle, sest terve kevade otsisin poodidest neid seemneid, aga ei leidnud. Nüüd käisin sügisel ise ühelt põllult korjamas. Järgmisel aastal tuleb rukkilillede, moonide ja karikakrate põld! 

Erinevad seemned :)

Nii ma neid korjangi ;)

Järgmisel aastal saan oma moonipõllu :)

Ja päevalilledest eraldi põllu :)

Sest ma lihtsalt armastan oma lilli:



Noh, tunnike on jälle une arvelt läinud! Õnneks on homme reede ja siis algab juba vaheaeg. Jippi :)

Kolmapäev, 14. oktoober 2020

Tüdinenud - koroona-uudistest

Kas keegi teine tunneb ka nendest lõpututest koroona-uudistest juba tüdimust?

Minu meelest on see veits juba liig. Mitte veits, vaid päris palju. Me peame söögi alla ja söögi peale kuulama, kui mitu nakatunut täna oli, mitu täna, mitu täna...ja nii iga jumala päev, märtsist alates. Kui kaua me seda veel kuulama peame? Aasta? 2 aastat? 5 aastat?

Kevadel, kui keegi ei teadnud, mis see Covid-19 õigupoolest on, siis oli see laialdane kajastamine põhjendatud. Nüüd tundub see kergelt öeldes jabur. Ammu juba.  Nagu muid uudiseid maailmas enam 
polekski. Nii vähe kui ma uudiseid üldse kuulan/vaatan, siis IGA JUMALA kord on koroona uudis ka sisse põimitud. Milleks?
Suvel, kui kõik kontrolli all oli ja meil nakatunud praktiliselt polnudki, siis räägiti uudistes, kui palju neid on Lätis ja Ukrainas ja Rootsis ja Soomes ja selles riigis ja selles riigis. Peasi, et koroona ikka pildis oleks. Enne seda, kui nn teine laine tulema hakkas, pasundati sellest juba pikalt ette. Hetkel on see teine laine vist saabunud. Või saabub alles? Mina ei saa enam midagi aru, aga ma olen oksendamiseni juba nendest koroona-uudistest tüdinenud. Päriselt ka! 

Me teame, et koroona on olemas. Me teame, et see ei kao lähiajal kuhugi. Me teame, et peame sellega elama. Nagu näha - elamegi! 

Äkki maailmas siiski on muid uudiseid ka peale koroona?


Teisipäev, 13. oktoober 2020

Jätkame samas vaimus!

Pidin tänases postituses tegelikult kurtma hakkama, kuidas ma oma kahes viimases matemaatika tunnis mitte midagi aru ei saanud (11 ja 12 klass - täielik kuuteadus!), kuidas mul kassiahastus kergelt peale hakkab tulema ja kuidas ma selles ahastuses varsti silmanurgast pisara välja pressin. 

Aga ma ei kirjuta sellest, sest ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Lugesin Johannale raamatu ära ja tulin nüüd oma väga "olulist" sissekannet kirjutama.

Seega ma jätkan samas vaimus ja postitan sissekandeid mitte millestki :):):):) Ma võin vist juba ennustada, et ega homme ja ülehomme paremad sissekanded tule! Reedel tuleb äkki midagi paremat, sest siis ma luban endal veidi kauem üleval olla, sest laupäeval saab ju selle võrra ikkagi kauem magada....daaaa :) Kaval, ma ütlen! :):):)

Lugege siis ise vähemalt törts huumorit. Lugege päriselt läbi, sest see lõpp on jaburalt naljakas:


:):):):)


See lugu tundus isegi lastele naljakas, et nad käisid veel omakorda mulle seda ette lugemas! 

Esmaspäev, 12. oktoober 2020

Talv hakkab saabuma!

 



Tüng!

Tegemist on 14. mai rahega, mis alla sadas ja lilledele jahutust pakkus.

Mul ei ole täna aega olnud, et blogitada ja need pildid tundusid täpselt parajad, et seda tühimikku täita.

See iga päev kirjutamine ei ole võimalik, sest reaalselt aega lihtsalt ei ole. Ok, praegu võiksin une arvelt muidugi kirjutama hakata, aga ma ei tee seda. 

Ja siit ma lippan - head und! :)

Pühapäev, 11. oktoober 2020

Vähihaige ema, kellele ei võimaldata oma lapsega kohtumist!

Vaatasin eile üle pika aja "Pealtnägijat." 

Viimase aastaga on telekas minust üldiselt kaugeks jäänud, sest muid tegemisi on liiga palju. Tartus meil näiteks polegi telekat! Ok, telekas on, aga liitumist ei ole. Ja kui liitumist pole, siis ei oleks nagu telekat ka. Ei ole seda liitumist tegelikult teadlikult teinud, sest nagunii pole ju aega telekat vaadata :):)

Eile õhtul oli aga tahtmine pilk ekraanile visata ja nii saigi arvutist "Pealtnägija" peale pandud.

No kolm korda võib arvata, kas see lugu ajas mind närvi või mitte, kus vähihaigele emale ei võimaldata oma lapsega kohtumist! Lapse isa lihtsalt leiab, et ei lase ja nii ongi! Arvata võib, et kolme lapse emana, läksin ma ikka korralikult kettasse! Sa pole oma 3-aastast last näinud seitse kuud ja kõik ongi justkui normaalne! 

Me ei hakka siin praegu rääkima sellest, et inimene ise abiellus välismaalasega ja omad vitsad peksavad. Nähes, kui hambutu Eesti õigussüsteem aegajalt on, siis ei ole vahet, mis rahvusest oli lapse isa. See oleks võinud sama hästi olla ka eestlane. Kui inimene ikka jobu on, siis ta seda ongi! 

Julm on see, et sa oled sünnitanud lapse, tead, et varsti on sinu elupäevad loetud ja sulle ei anta kiusu pärast last! Sa ei saa oma viimastel elunädalatel/kuudel oma lapsega koos olla! Ta on sinust võõrutatud! Ta ei oska enam isegi oma emakeelt! 

See on nii karjuv ebaõiglus, et ei oskagi kohe midagi öelda! Kurb! Tõsiselt kurb! 

Selge on ju see, et kui ema sureb, siis isast saab lapse ainuhooldaja ja sel juhul ei ole enam tegemist perekonna kaotatud lapsega (pean silmas lapse vanavanemaid), vaid siis on selle lapse kaotanud juba ka Eesti riik. Laps ei oska juba praegu enam eesti keelt! See oli ju ilmselge, et lapsega tehakse süsteemset ajupesu. Mitte ükski 3-aastane laps ei hakka sedasi hüsteeriliselt nutma nagu see laps tegi, kui isa ema nime suhu võttis. Ei kujutagi päris täpselt ette, kuidas ja millega seda last manipuleeritud on. 

Riigi palgal on selline ametnike armee, aga nende seas pole mitte ühtegi tegelast, kes sisulist tööd teeks ja vastaspoolt kohtuotsust järgima paneks! Nagu päriselt w? Kuhu me oma seadlusandlusega jõudnud oleme? 

See on meie oma väike eestlane, kes Eesti riigi poolt välismaalase juurde "tõugatud" on!

Aga mis on selle ema võimalused?
Millise valiku ta tegema peaks?
Mida see ema üldse mõelda võib?

Löön käega?  - "Nagunii suren ju ära. Tahaks juba kiiremini surra, siis ei peaks seda südamevalu enam kannatama"

Võtan relva ja lasen selle lapse isa lihtsalt maha? "Nagunii suren ju ära ja kuritöö eest ei jõutaks karistust ilmselt määrata, aga minu vanemad saaksid teise astme sugulastena lapse hooldusõigust taotleda. Laps jääks vähemalt perekonda. Vaevalt, et Eesti riik oma kodaniku Iraani vanavanematele loovutaks. Aga mine seda Eesti riigi õigussüsteemi tea - kõik võib olla võimalik!"

Ootan kärsitult Riigikohtu lahendit? - "Ilmselt ei jõua oodata, sest suren enne ära!"

Jõhkralt ja jõuetult kurb lugu! 

Siin pole isegi mõtet emale jõudu ja jaksu soovida, sest tal ei ole seda vaja. Tal on vaja oma väikest tütart, kellega lihtsalt koos olla...

Laupäev, 10. oktoober 2020

Sügislehtedes sahistamas

Kui keegi ütleb, et sügis pole sel aastal ilus olnud, siis talle ilmselt ei meeldi need kolletunud lehed, taevas lendavad linnuparved, ilusad läikivad kastanimunad, mütsidega tammetõrud ja üleüldse kogu see kirjumirju värk. Aga olgem siiski ausad - see sügis on ikka väääääga ilus olnud. Võrratu!

Olgugi, et hommikupoolik oli selline hall, siis peale lõunat tuli päike välja ja see tähendas taaskord ühte ilusat sügispäeva. Me olime tublid ja käisime peale kooli seda ilma Nuustakul nautimas. Sahistasime sügislehtedes ja see oli äraütlemata tore. Kohvikus käisime suppi ka luristamas :):):)

Sügislehtedes sahistamas


Dalai-laama õnnistusega Pühajärv

Õhtul käisime kusjuures kinos Eesti uut filmi, "O2", vaatamas. Pidin muidu sellest kirjutama, aga kuna mul tuli blogi jälle viimasel minutil meelde, siis ei jõua enam pikka sissekannet kirjutada ja lepin taaskord lühema üllitisega. 
Jätan filmi arvustuse homseks ;)

Kolmas koolinädal on nüüdseks läbi saanud ja pean tunnistama, et see nädal tundust kahest eelnevast oluliselt kergem. Ei teagi millest see tingitud on. Hakkan vist vaikselt süsteemi sisse elama ja lõpuks ometi aru saama, kus ma olen :):):) 

Noh, blogi taas kirjutatud nigu nipsti! Kümme järjestikust päeva on kenasti vastu pidanud, 20 veel minna! :):):)

Reede, 9. oktoober 2020

Raha on alati hea saada!

Eriti, kui see kuulub tegelikult sulle endale!

Sain tagasi Richard Marxi piletite raha - 156 eurtsi nagu maast leitud! 

Kontsert on juba kaks korda edasi lükatud ja kui nüüd tuli teade, et see on taas uuele ajale tõstetud, siis tegin otsuse, et küsin parem raha tagasi. Mine tea mitme aasta pärast see kontsert lõpuks toimub ja lisaks on mul Richardi huvi üle läinud. 

Olen koroona tõttu nagunii kõik spordivõistluste osavõtutasud korstnasse pidanud kirjutama, nüüd oli siis võimalus midagigi tagasi saada.
Ajee! Väike palgapäev või nii :):):):) Veerand kohaga miinimumpalgaga tööline siis ju :):))

Ainuke piletiraha, mis on veel õhku jäänud, on Celine Dion, aga tema puhul valin ma iga kell kontserdi, kui need 500 eurtsi. Tema on juba varajasest noorusest minu lemmik laulja olnud ja las ma lähen käin seal kontsertil siis ära. Kontsert on lükatud 16.juunile. Saab näha, kas see ka toimub või mitte. Tahaks väga loota, et toimub, siis ju üks punktike minu VUPSE nimekirjast tehtud. Ma ei olegi jõudnud selle kommenteeritud nimekirjaga üldse tegeleda. See tuleb ju nii megagigahüppersupper pikk, et selle kirjutamine võtaks vist terve päeva. Kuna ma olen aeglane kirjutaja, siis isegi kaks! :)
On koolinädal ja siis pole väga aega millegi muuga tegeleda. Tahan ju ometi oivik olla ja oma koolitööd maksimaalselt hästi ära teha/sooritada. Kui eile peale kooli tööasju veel tegema hakkasin, siis see õhtune asjatamine pigistas aju ikka täiesti tühjaks. Täna olin targem ja võtsin arvuti kooli kaasa. Olenevalt tunnist ja tunni teemast sain vahelduva eduga ka nn palgatööd teha. 
Hakkan omale vaikselt süsteemi paikka saama. Kui eelmisel koolinädalal hoidsin põhimõtteliselt kätega pead kinni, sest ma ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen, siis tänane päev näitas, et sellise süsteemiga toimivad asjad väga hästi. Kusjuures ma jõudsin tunni ajal ka kõik konspektid valmis teha, mida ma oleks pidanud muidu peale kooli kodus tegema. 
Edaspidi võtangi arvuti kooli kaasa! Põhimõtteliselt 2 in 1 (kool ja töö) Tegelikult isegi 3 in 1!(kool ja töö ja kodune töö)
See näitab seda, et ma olen täitsa arenguvõimeline! 
Kolmapäeval käisin oma matemaatika tundides ära ja võtsin need materjalid ka Tartusse kaasa, lootuses, et äkki jõuan sellega ka tegeleda. No ega ikka jõua küll! Kott seisab nurgas ja pühapäeval võtan selle sama targalt jälle koju tagasi :) Ei tasu ikka üle oma varju hüpata ;)

Noh, reede õhtu on käes ja mis sa, hing, ikka muud teed, kui lähed poed põhku. Homme on "kurnav" kunstitund tulemas - värviline paber, käärid ja liimipulk ootavad  :):):)



Neljapäev, 8. oktoober 2020

Kohusetunne!

Olin, mina, juba voodisse roninud, kui meenus, et üks kohustus on ju täitmata!

Ronin, mina, voodist välja, löön arvutikaane lahti ja hakkasin mõtlema.

Ja mis juhtus? Mitte ühtegi mõtet ei tulnud! :):):) Vot säärane põnev stoori!

On koolinädal ja mõtete jaoks ei ole enam mahtu jäänud. Olgugi, et ma olen ju heade mõtete linnas...

Tänane päev läks üldse kiirelt. Koolist koju jõudes hakkasin sisuliselt kohe tööasju tegema ja nii see aeg läks. Kui asjad valmis sain, oli kell juba 22! Käisin sipsti pesus ja ronisin voodisse. Isegi süüa ei viitsinud! Lootsin õhtul veidikenegi raamatut lugeda, aga mis sa siin ikka loed, kui pooled kohustused veel tegemata!

Täna tegime koolis mikroskoobiga tööd. Panen veidi pilte ja sellest peaks piisama küll, sest sissekanne on ju iseenesest olemas! :):):):):):)

Äädikakärbes

marli

õun

sibul

sammal

Ja veel kord äädikakärbes

Issver-sussver, üks tund jääb uneajast nüüd ju puudu! 
Ma olen see korralik, kes igal ööl ikkagi 8 tundi üritab magada ;)

Vutt-vutt voodisse tagasi!

Kolmapäev, 7. oktoober 2020

Kunstihuvilisi? Noorkunstnik Karolin oma Jaapani tegelastega :)

Minu armas tütreke teatas, et ta kavatseb oma Jaapani piltide jaoks instagrami konto teha - reklaamimaks seda, mida ta teeb. Noh, äkki leidub keegi, kes sellise stiiliga pilte omale soetada soovib või midagi... :)

Lubasin lahke loaga tema kunsti oma blogis ka reklaamida. Siit siis mõningad teosed:











Valiku võimalus on ka: pliiats või värv, lõuend või paber, suur või väike jne.

Kui kellelgi tekkis nüüd tõsine soov oma kunstikollektsiooni midagi sarnast muretseda, siis võta aga julgelt ühendust :)