Ma arvan, et olen seda sissekande
kirjutamist vähemalt 10 korda alustanud. Mõned read olen kirja
saanud ja siis taas minekut teinud. No ei saa pihta! Ei saa! Kogu aeg
on vaja seda ja toda ja kolmandat vaja teha. Mõtlesin, et saan
Saaremaal selle postituse tehtud, aga ei – ka seal polnud aega,
olgugi, et mõnulesime saarel (minu arust mitte midagi tehes) suisa
neli päeva. Lubasin siis iseendale, et oktoobris pean selle
sissekande ikka ära tegema. Käes on oktoobrikuu viimane päev ja
õlad on kohusetundest juba längus :D
Aga siin ma siiski olen
Lähme siis selle
83977359438083038834845001274948 kilomeetrise sissekande juurde.
Ma ei tea, võtke töölt vaba päev
või midagi, sest nii pikka sissekannet ei ole ma nende üheksa aasta
jooksul vist veel kirjutanudki. Mainides seda üheksat aastat, siis
oma blogi viimase sissekande teen 26.detsembril 2020 – päev, mil
blogi esmakandest täitub 10 aastat. Seega on tibake üle aasta veel
jäänud seda tavalise inimese tavalist argielu argielu lugeda.
Ma tunnen, et see blogi sellises võtmes
on ennast ammendanud. Üldjuhul olen ju niisama oma elust-olust
kirjutanud, kuhu on kaasatud ka lapsed, aga kuna tüdrukud juba nii
suured on, siis ei arva nad ilmselt mu kirjutistest eriti midagi.
Ühesõnaga sellise blogi ajajärk saab järgmise aasta lõpus läbi.
Arvan, et päris ilma kirjutamata ma
vist ei saaks, sest see blogitamine on omamoodi väike sõltuvus või
nii. Ilmselt teen uue blogi, aga teises võtmes. Sellise, kus saab
vajalikke näpunäiteid jagada; sellise, kus saab karjuda ja
märatseda, kui asjad „vabatahtlikult „ ei lahene; sellise, kus
ma iseenda jaburatest tegemistest kirjutan. Pean ära mainima, et
nüüd mul on jälle uus ja uhke kolm-aastaku plaan, aga jätan selle
täna veel enda teada :D
Viimane sissekanne on juuli lõpust –
igati uhke värk! :)
Ok, see oli iroonia iseenese suunas.
Seda aja kiiret kulgemist lihtsalt ei hooma.
Kuna mul on endiselt Alzemer kallal,
siis omast peast ei mäletaks ma vist möödunud kolmest kuust suurt
midagi. Ajalugu meenutan ma telefonis olevate fotode abil.
Elagu nutitelefonid! :D
Ja tegelikult elagu ka blogid, sest ca
pool aastat tagasi hakkasin iseenda blog lugema (ilmselt otsisin
midagi), mille sissekanded olid aastast 2012-2013 ja ma oleks tahnud
vähemalt sada korda iseendalt küsida, et kas mõningad asjad olid
päriselt ka nii w?Aga olid!
Ma ei kujutaks ausalt öeldes sellist
asja praegu enam ette, et lähen ja löön võõras riigis jalaga
kohtute uksi lahti, vaidlen vastaspoole advokaatide ja esindajatega
nagu võrdne võrdsega, olles seejuures tegelikult mitte keegi
(vähemalt kohtu mõistes). Vot see oli alles julgus! Selle kohta
saab öelda – olid ajad! :) Praegu ma küll sedasi enam ei julgeks.
Vist! Oleneb ilmselt sellest, kui närvi mind ajada :D:D
August algas mul Tartumaal Lähtes ja
seda Vägilase jooksu kolmanda etapiga. Tunne oli hea ja eesmärgiks
oli kolme etapi kokkuvõttes kolmandaks tulla. 2017 aastal mul see
õnnestus ja lootsin, et äkki õnnestub ka sel aastal. Konkurents
oli tihedam, kui tookord, aga arvasin, et olen üsna heas vormis ja
proovima ju peab.
Proovisin!
Ja panin korralikult pange!
See oli kõige kohutavam jooks, mis
üldse olla sai! Hea, et elusalt finisisse jõudsin!
See oli täielikult mu oma viga, sest
tegin kohe alguses ühe eriti suure prohmaka. Arvasin, et pika
distantsi jooksjatel on jooksu alguses sama rada nagu lühikese
distantsi omadelgi ja panin kohe täisturboga minema. See, mida ei
tulnud, oli kardetud troppi tekitav takistus. Peale mõningat
jooksmist pöörasime hoopis teisele poole ära ja mulle sai selgeks,
et seda takistust ei tulegi. Siis oli juba hilja midagi ette võtta,
sest olin oma kopsud põhimõtteliselt juba tagurpidi jooksnud, pulss
oli täiega laes ja süda puperdas nii hullult, et kartsin selle
seismajäämist. Võtsin hoo täielikult maha, aga parem ikka ei
hakanud. Enesetunne oli ikka väga vastik. Ma arvan, et kogu
distantsi vältel kõndisin vähemalt 10 korda. Ma ei ole varem mitte
kunagi kõndinud – alati olen rasketel hetkedel sörgiga asja läbi
ajanud. Siis, kui olin rajal juba mingi 50 minutit vaevelnud ja tulin
sealt lõpus uhkes üksinduses, läks asi paremaks. Kusjuures päris
hea tunne tuli sisse, aga siis oli päris jooksmiseks juba liiga
hilja, sest 3/4 jooksust oli juba „joostud.“ Distantsi lõpetasin
ajaga 1:13:06 (naisvõitja aeg oli 54:07), saades sellega naiste seas
19 koha (naisi lõpetas 81). Takistused olid tegelikult vägevad.
Tiigi vesi oli ka mõnusalt soe. Kui Narvas oli vee temperatuur 10
kraadi, siis Lähdes oli see ilmselt 22-23, sest tundus nagu tõeline
supp. Kõige raskem takistus oli kätega redelil edasi liikumine, kus
sulle lumekahurist jääkälma vett pritsiti/lasti. Esiteks pritsis
vesi sedasi näkku, et mitte midagi ei näinud ja teiseks oli see
vesi niiiiii KÜLM. Väga paljud loobusid sellest takistusest ilma
katsetamata ja tegid asendusharjutuse. Kuna redel oli libe, siis üsna
mitmed potsatasid selle tõttu ka maha ja neil ei jäänudki muud
üle, kui samuti asendusharjutust teha.
Mudatakistus oli sel aastal nii
sätitud, et puhtalt ei pääsenud küll mitte keegi. Kui
„SPA-august“ välja said, siis oli ikka näha, et mudaravil oled
käinud :)
Lähte rada on tegelikult nendest
Vägilase jooksuetappidest mu lemmik ja seda just sellepärast, et
seal on nii raske ja palju erinevaid takistusi. Sel korral panin
lihtsalt ise pange.
Mis kehvasti, see uuesti, eksole ;)
Julgen öelda, et järgmisel aastal
uuele ringile :)
Fotosid ka, nii palju, kui korraldaja
kodulehelt leidsin:
Mina alla ei andnud!
Sukeldume mutta :P
:D
Soe vesi
Päev peale Tartust naasmist tegi õde
ettepaneku, et läheks laste ja emaga Rootsi kruiisitama. Kuna ta sai
nii megahea hinnaga piletid (mina ja 3 last kokku 126 € - õhtu-ja
hommikusöögid hinna sees), siis miks mitte. Asjad jälle
kohvritesse ja merele. Veetsime merel kaks ööd ja kogu kruiisi nö
naelaks oli loomulikult õhtune loterii. Esimesel õhtul võitis õde
ühe auhinna, nr 6 kapist, ilge portsu magusat nänni. Kusjuures ma
ise mõtlesin ka, et kui minu pilet peaks võitma, siis võtan kapi
nr 6. sel õhtul saigi ainult õde oma võiduga hiilata. Järgmisel
õhtul oli taas loteriitamine ja sel õhtul läks meie seltskonnal
eriti hästi. Emal oli selline vedamine, et võitis suisa kolme
piletiga (kurat seda mäletab, kui palju tal pileteid ostetud oli :D
) - kaks Armani lõhna, Guess õlakoti ja alkovaba sampuse koos nelja
bokaaliga.
Siis saabus hetk, kui hüüti välja
minu pileti number! Oh seda rõõmu, kui valisin kapi nr 6 ja sealt
vaatas mulle vastu GoPro seikluskaamera! Eelmisel õhtul oli ka sama
vidin loosis ja lootsin salamisi, et äkki on sel korral samuti.
Arvata võib, et olin ikka megagigahüpper rõõmus, kui selle
võitsin. Ma olin vist ainuke ka, kes kilgates ja hüpeldes lavale
läks (no olin ikka megarõõmus ju!), teised olid nagu keskmised
eestlased ikka – suunurgas väike muie :):)
Rootsi linna peal käisime ka kondamas,
aga see oli suhteliselt mõttetu jalutuskäik. Metrooga sadama
lähedusse sõites, nägime hullu moodi vaeva, et üldse laevale
saada. Olgugi, et sadam oli kohe meie ees, siis sinna me ei pääsenud
kuna igalpool olid aiad ja sõiduteed, kus üle ei saanud. Olimegi
nagu kari lolle, kes kõndisid 400 meetri asemel ca 5 km maha. Kuna
me seal nii kaua tuterdasime, siis lõpus tekkis juba kerge kartus,
et kas üldse õigel ajal laevale jõuame.
Turistid, ma ütlen!
Õnneks ikka jõudsime.
Pilti ka:
turistid
võitjad :)
Hakkame liikuma!
Kohustuslik
Minu Astrid :)
Maa all
Turistid saabuvad tagasi koju :)
Kogu shoping ;)
Peale Rootsi-kruiisi oli nädalake
tühja maad (mille ma ilmselgelt talu juures ära veetsin), aga
14.august oli see päev, kui sai Narvas „Kremli ööbikuid“
vaatamas käidud. Vihma ei sadanud ja õhk oli soe. Linn oli rahvast
täis ja üldse kogu see olemine oli kuidagi lahe. Seltskond oli hea
ja etendus oli väga huvitavalt üles ehitatud – mis sa hing veel
tahta oskad! Etenduse ajal fotosid teha ei tohtinud – olin tubli
ja järgisin reegleid (üldiselt ma kipun neist ikka üle hüppama).
Saan pakkuda Narvast ühe originaal
foto (kuivanud jõesäng) ja lisaks fotosid etendused, mis
guugeldades leidsin:
Minu originaalfoto :)
Peale etendust sõitsin ma
Narva-Jõesuusse, kus mul öömaja bronnitud oli. Oleks võinud ka
Narvas ööbida, aga tahtsin ju seda sametist rannaliiva omale koju
vedada. Öömaja oli vinks-vonks, võiks öelda, et täitsa luks.
Sain üle miljoni aasta vannis mõnuleda, mul ju vanni pole! Hommikul
magasin oma une korralikult täis, käisin rannas liiva toomas ja
võtsin suuna Rakvere poole. Tee peal põikasin Narvas sõdurite
kalmistult läbi ja vaatasin Sinimäed ka üle. Lammasmäel tahtsin ka ajaloo tundi meenutada, aga kuna tegemist oli tavalise künkaga, siis sõitsin sealt esialgu mööda, sest tee peal ei olnud ühtegi viidet. Kuna GPS näitas, et peaks kohal olema ja see küngas tundus natuke "mäe" moodi, siis sõitsin tagasi. Vaadata polnud midagi :)
Narva-Jõesuu tudupaik :)
Minu siidise liivaga rand ;)
Narvas
Sinimägedes vol 1
Sinimägedes vol 2
Et siis Lammasmägi
Kuna 17.augustil oli Rakvere Ööjooks,
siis ma leidsin, et veedan oma vaba aega Virumaal, mitte ei hakka
vahepeal koju tagasi sõitma. Rakveres oli öömaja kohe kesklinnas
ja selle toaga võis ka väga rahule jääda. Lugesin lõpuks oma
„Elu ja Armastuse“ lõpuni. Bulgaaria-reisi ajal hakkasin seda
lugema, aga jõudsime enne koju, kui raamatu läbi sain ja siis ei
seisma. Vahepeal oli kõike muud tegemist, kui raamatu lugemist ;)
Laupäeval, 17.augustil, saabus
päev/õhtu, mil toimus Rakvere Ööjooksu.
See oli mega!
Ma polnud isegi nende Vägilaste ja
Kõva Mehe Jooksudest nii vaimustuses, kui Rakvere Ööjooksust. See
rahvamass ja see organiseerimine! Lihtsalt vägev. Kogu Rakvere
staadion täis must-särklasi, kes ründas 21,2 km, kes 10 km ja kes
5 km. Meie olime end tädi Maritiga (icc-icc-icc) 21, 1 km
distantsile kirja pannud. Me ei olnud kumbki nii pikka distantsi
varem jooksnud ja kartsime tegelikult, kas üldse suudame lõpuni
joosta. Minu trennid läksid „tänu“ sellele Bulgaaria reisile
tegelikult lappam. Bulgaarias sai jooksmas käidud küll, aga seda
oli vähe ja reisilt tagasi jõudes ei olnud enam nagu seda õiget
minekut. Ma võin valetada, aga minu meelest ma ei käinudki augustis
üldse jooksmas/trenni tegemas. Peale seda luhta läinud Lähte
Vägilase jooksu läks mott kuidagi eriti alla. Põhimõtteliselt
lendasin 21,1 kilomeetrile vana rasvaga peale. Ilm oli hea, täpselt
nii soe nagu vaja oli, vihma ei sadanud. Või korras siiski tibutas?
Appi,e i mäletagi enam. Ah, mis sest enam. Meelde on jäänud, et
oli igatahes hea ilm. Enne jooksu algust tegime kõik koos kerge
soojendusvõimlemine. Esimesena said starti kõige pikema maa läbijad
ehk 21,1 km jooksjad, meie niisiis nende seas. Teele läksime koos
ilutulestiku ja tuleleekidega. Võtsime üsna rahuliku tempo, et
ennast mitte kinni joosta. See, et algusetempo natuke liiga rahulik
oli, maksis meile mõne kilomeetri pärast kätte, sest sattusime
ühte patta 10 ja 5 km jooksjatega ja see oli selline
segasummasuvila, et anna aga olla. Rahvast oli nii palju, et ei
saanud joostagi. Selline trügimine jätkus ikka üsna pikka aega.
Ajaliselt ma enam ei mäleta, kui pikalt seal trügitud sai, aga see
oli üsna arvestatav aeg, mul oli pulss siis isegi 140 peal ja see
tähendab minu puhul ikka üsna tagasihoidlikku jooksu. Oleks alguses
natuke kiiremini jooksnud, ei oleks me nende lühema distantsi
jooksjatega kokku sattunud. Muus osas küll mingit torinat või
porisemist üles ei saa näidata – kõik oli lihtsalt mega. Jooksma
pidime kaks ringi. Kogu distantsi vältel toimus rajal midagi –
pillimehed, DJ-d, tantsijad, tulemehed,orkester, niisama ergutajad
jne. Kohe algusest peale sai kokku lepitud, et Marit jookseb oma
jooksu ja kui mina jõuan, siis ripun tal kannul. Seda eelkõige
sellepärast, et tema oli rohkem trenni teinud ja olin surmkindel, et
mina temast kiiremat tempot teha ei suuda. Peale 12 km tundsin, et
parema jala põlve lõi kerge valu. Kuna olin seda oodata osanud,
siis mul oli valuvaigisti kenasti kaasas. Väike veepudel oli samuti
olemas ja seega ei olnud probleemi see tabletike sisse võtta.
Jätkasin jooksu ja kõik oli ok. 15-16 km peal tundsin, et tuli
kerge ärakukkumine, energia ei olnud enam see, mis alguses.
Joondusin Mariti seljataha, et proovida tema sabas püsida. Maha ei
tahtnud ma temast jääda, sest teadsin,et siis läheb see tempo mul
juba konkreetseks lonkimiseks. Suutsin ikka tema tempoga kaasa minna.
Arvan, et vaatasin ta sääriseid ja tossukandasid oma 2-3
kilomeetrit, peale mida tuli jõud nagu tagasi ja kõik oli ok.
Finisisse saabusime igatahes käsikäes ja lõpuajaks saime 2:15:08
Eesmärgiks oli 2:15:00, aga jäime
sellele 8 sekundiga alla! :) Oma vanuseklassis olin180, naiste seas
320 ja üldarvestuses 986 - on, mida ületada :D
Finisis saime ülistiilse medali ja
külma peletamiseks sellise hõbedase/kuldse kile või kate või ma
ei teagi, mis see oli. Sooja see igatahes hoidis ja see oli väga
supper asi. Ma olen ju selline „jooksja“, kes peab peale
võistlust võimalikult kiiresti riided ära vahetama, sest muidu
poeb külm kontidesse ja seejärel värisen vähemalt sada aastat.
Sellel õhtul oli südalinna lähedusse suhteliselt võimatu
parkimiskohti saada ja auto olime jätnud ca 2 km kaugusele. Kui seda
kilet/kstet olnud ei oleks, siis oleksingi selle ajaga ilmselt juba
surnuks külmunud :D
Mis finiseerides veel eredalt meelde
jäi, oli õun! Jooksu lõppedes pakuti meile kohe õuna ja see
tundus MAAILMA parim olevat. Kohe päris tõsiselt! See maitses nii
mega hea. Tegelikult oli ilmselt tavaline poola ubin, aga kuna kehas
oli ilmselt mingite vitamiinide või toitainete puudus, siis see
lihtsalt maitses nii hästi. Kuna seda õuna nii agaralt kiitsin,
siis anti neid meile veel päris mitu tükki kaasa. Finisis saime
suure kilekoti ka, mille sees on parajas koguses erinevat nodi.
Ütleme nii, et see jooksuõhtu oli nii
mega äga, et pole kahtlustki, et järgmisel aastal kohal oleme.
Ilmselgelt oleme, sest meil on isegi juba piletid ostetud :D
Kuni 18.oktoobrini sai soodukaga –
27,50 €
Järgmisel kahel päeval olid jalgades
kusagil mingid valud ka, aga nüüdseks ei mäletagi enam kus. Vist
oli ikka see parema jala põlv. See on üks nuhtlus :)
Pilte ka:
Valmistume :P
hakkame sooja tegema
Kohe-kohe...
ja nii see algas
orkester rajal :)
õnnelikult finisis
Kotiga nänni
Järgmisel päeval olime viksid ja
viisakad ning käisime Haapsalu linnuses Valge Daami etendust
vaatamas. Kohustuslik või nii ;)
Kuu lõpu poole sai taas ilmselt talu
juures askeldatud, sest midagi erakordset küll meelde ei tule.
Karolin sai augustikuu lõpus meil siin 15-aastaseks, aga tema
sünnipäevadel enam mingeid ponisid ja veepomme pole, millest
kirjutada ja mind visati sünnipäeva ajaks põhimõtteliselt kodust
välja - kes see ikka pidu pidada tahab, kui mamps kodus passib, onju
:)
Kuna ma nii pika vahe järel kirjutan,
siis pean, üllatus-üllatus, teatama, et kool on alanud! :)
Isegi esimene koolivaheaeg on juba
läbi! Ha-ha-haaa. Tüdrukute tunnistuste üle võib taaskord uhkust
tunda – Janelil olid kõik viied, Karolinil koos viitega kaks
nelja. Võttes arvesse, et Karolinil on käsil juba põhikooli
viimane klass ja minu, kui ema, jaoks pole tema hetkeline vanus just
meelakkumine, siis vääääääga hea tunnistus. Johanna on ka tubli
– loeb igal õhtul aabitsast ühe lehekülje ja lahendab kümne
piires matemaatikat :) Harjutame juba kooliks ja kõige parem on
selle asja juures see, et ta ise tahab nii lugeda, kui ka vihikuid
täita. Ilmselt on tal sama helge pea, kui kahel esimesel tüdrukul
ja ma ei pea tema kodustetöödega ka eriti vatti nägema.
Karolini-Janeliga ei ole mul kunagi õppimise osas mingit peavalu või
suurt tuupimist olnud. Nad on alati iseseisvalt õppinud ja ma arvan,
et suurt rolli mängib selles see, et nad oskasid mõlemad enne kooli
juba väga soravalt lugeda.. Väga, väga, väga üksikud korrad on
nad abi küsinud ja seda üldiselt matemaatika osas. Mina, vana
matemaatik (see oli siis iroonia enese suunas), püüan neid aidata
ja siiamaani olen abistamisega hakkama saanud. Janeli osas ei ole
midagi keerulist, sest viienda klassi matemaatikat pekas vist igaüks
meist oskama. Karolini matemaatika osas oli esimese veerandi alguses
küll natuke raskusi (sest kohe esimesel nädalal puudus ta koolist
ja seega jäi teema omandamata) ja ta vajas selles osas abistamist.
Üheksas klass ei ole enam sama, mis viies ja seega ei osanud
esialgu mina ka teda aidata. Võtsin omale puhta vihiku ette, õpiku
ja töövihiku ka ning hakkasin asja endale selgeks tegema. Kuda ma
siis last õpetada saan, kui ise ei oska, onju. Kõige hullem nende
tänapäeva õpikute juures on minu arust see, et need ei seleta
mitte midagi. Näiteid ja seletatavat osa on ikka väääääga vähe.
Lõpuks sain teema selgeks ja seda tänu imelisele Guuglile.
Ironiseerin siin oma matemaatikaga.
Matemaatika on ju see komistuskivi, mis mind praegu juuraõpingutest
eemale on hoidnud. Nii kaua, kui matemaatika riigieksam tehtud pole,
võin nendest õpingutest ainult unistada. Unistangi :D
Eelmisel (või ole see juba
üleeelmisel?!) sügisel käisin eraõpetaja juures matemaatikat
õppimas, aga see jäi kuidagi soikku. Mul tekkis ilmselt mingi
kompleks või midagi, sest õpetaja eeldas, et ma oskan rohkem ja iga
kord, kui ütlesin, et ma ei oska seda ja toda, siis ta imestas või
pani suisa pahaks. Ühesõnaga mul ei olnud hea tunne ja lõpuks
loobusin seal käimast. Nüüd õpin iseseisvalt, koos Guugliga :)
Uus motivatsioonilaks tuli seoses
sellega, kui Toivo Tänavsuu 38-aastaselt ülikooli arstiks läks
õppima ja ta FB-s oma bioloogia kadalipust kirjutas. Ma olen omale
eesmärgiks pannud, et seitsme aastaga peab õigusemagister käes
olema. Mata eksamit oleks mul aega niisiis kaks aastat teha. Ise jään
rahule, kui saaksin punkte vähemalt 75. Nõutakse 60, aga hea
enesetunde pärast võiks tibake rohkem olla. Kuna mul muid õppimisi
pole, siis peaksin ma sellega hakkama saama küll. Ma ju tean, et ma
puruloll pole :):):):):):) Omal ajal oli koolis ju kõike muud vaja
teha, kui õppida ja mind see matemaatika küll ei köitnud – nüüd
on ajad teised ja huvid muutunud ;)
Vaja on inult kooli sisse saada, kui
saan, siis selles ma üldse ei kahtle, et end sealt läbi „lohistan“
;)
Ok, see kooli teema läks liiga pikaks,
võtame teise teema. Koos septembriga saabus taas kolmapäevane
orienteerumise aeg. Sügisene lõpuponnistus, mis algas Tuksi
päevatuga. Juba sinna sõites tundsin, et tuju ei ole päris see ja
ilmselt ei tule hea jooks. Ütleme nii, et ma ei pannud pange! :D
Kuna olin varakult kohal, siis võtsin ka kõige pikema raja ehk 5,7
km. Läksin metsa. Juba esimese punkti otsimine oli selline kahtlane,
sest leidsin selle alles 9 minuti pärast. Teise punktiga läks nii
„hästi”, et seda ma ei leidnudki! Ukerdasin ca 40 minutit
metsas, läksin neli korda esimese punkti juurde tagasi ja üritasin
uuesti nö nullist teise punkti juurde minna. Ei leidnud! Lõin
lõpuks käega ja sammusin finiśisse. Otsustasin, et proovin siis
keskmist rada. Ca 60 km on ikkagi maha sõidetud, teeks ka siis selle
eest ikkagi midagi. Keskmine rada oli 3,8 km. Algus oli enam-vähem,
3 ja 4 punkt olid sellised, kus läks asi juba natuke lappama, aga
leidsin need ikkagi üles, aga komistuskiviks sai mulle 5 punkt, mida
ma samuti otsima jäingi! Täpselt selline tunne oli nagu oleks
esimest korda metsas ja hoiaks kaarti ka alles esimest korda käes.
No nii mööda ja nii valesti, kui üldse panna saab! Positiivne on
vähemalt see, et leidsidsin metsast suure sirmiku ja sõin end
pohladest põhimõtteliselt lõhki. Tuksis ol niiiiiiiii palju
pohlasid, et metsaalune oli suisa punane. Kuna ma olin just mõned
päevad enne seda Nõval enda pohlavarud juba ära korjanud, siis ei
viitsinud seal enam korjata, aga järgnevatel aastatel tasub küll
Tuksi korjama minna ;)
Tuksi "orienteerumise" töötasu :P
Nõva pohlad
Peale Tuksi etappi oli kavas veel kolm
orienteerumist ja iga korraga läks asi paremaks. Tuksi ajal olin
ilmselgelt roostes või kusagil omas mullis, et midagi aru ei saanud
:D
Kevadel võtsin endale eesmärgiks, et
käin sel aastal kõigil kolmapäevastel orienteeumistel –
käisingi. Pai iseendale! Orienteerumise eest peab, muidu maksma ka,
5 €/kord (sisaldab SI-pulga renti ka). Kogu hooaja peale siis 65 €
+ küttekulu erinevatesse Läänemaa nurkadesse. Ma arvan, et laias
laastus läks aastane orienteerumine mulle maksma ca 200 €
Sellel aastal olen ma tegelikult ikka
mega tubli olnud, sest olengi suutnud terve aasta oma kulusid kirja
panna. Kaks kuud on küll jäänud, aga kui 10 kuud olen vastu
pidanu, siis ilmselt pean need kaks kuud ka veel. Täiesti uskumatu
on see, kui palju tegelikult raha kulub! Kui neid kulusi kirja ei
pane, siis ei saagi arugi. Ma ei saagi aru, kuidas mul üldse nii
palju raha on olnud, mida kulutanud olen??!! :D:D Rahapada on voodi
all w? :D
Pidin sel aastal säästureziimil
olema, aga see kokkuvõtte näitab, et see aasta on kõike muud
olnud, kui säästureziin! Sellest olen ka aru saanud, et lastega
elades on põhimõtteliselt võimatu säästureziimil elada. Pean nad
aastaks vist isa juurde elama saatma, siis saan reziimitada! :D
Ma siin mõtlen, et proovin seda
säästuaastat järgmisel aastal uuesti...Ilmset on see üks mõttetu
üritus on. Ah, eks ma siis katsetan, kui lapsed juba pesast välja
on lennanud on. Siis on mul ilmselt uued huvid, hobid, suunad,
eksperimendid ;) :)
Talu juures on sel aastal nii palju ära
tehtnud. Eks see oli ka üks suur auk, kuhu seda nn säästuraha
kulutatud sai – katuse vahetus, kraavide kaevamine, maa tasandamine
ja tee rajamine võttis rahakotist päris korraliku ampsu. Mis
põhiline, sain oktoobri keskel oma maikuu liivakastiprojekti valmis!
Ajee! Parem hilja, kui järgmisel aastal, eksole :)
Olen omadega igati rahul. Kõik on
tehtud, mis plaanis oli ja kui puud ka nüüd sellel aastal ära
jõuab saagida, siis on ennast ületatud ka. Ma üldse ei plaaninud,
et puude saagimisega sel sügisel tegelema hakkan, aga sõbrad on nii
vuntsid, et tegid ise ettepaneku, vedasid sae kohale ja läkski
saagimiseks. Puutalgupäeval tegelesid nemad juba saagimisega, kui
mina oma kirvestega saabusin. See on kusjuures teist korda, kui
talgulised enne kohal on, kui perenaine. Sügav kummardus selliste
sõprade eest :):) Ühesõnaga talu juures on rohkem tehtud, kui
plaanis oli. Hoov on juba sellises konditsioonis, et poolest suvest
lendasin juba raideriga peale ja võisin muruniiduki kõrvale lükata.
Ringtee on samuti valmis ja ei ole vaja enam mudas ukerdada. Kevadel
käis hoovi sõites veel korralik mudaralli, nüüd seda muret enam
ei ole.
Samuti sai kõrvalhoonel katus
vahetatud. Selle katusega oli omaette ooper, millest võiks suisa
eraldi sissekande kirjutada, sest see andis kaks korraliku õppetundi
– üks nendest oli see, et tee alati leping, mis sind kaitseb ja
teiseks järgi lepingut, millele sa alla kirjutad. Oleks ma teadnud,
et teine osapool lepingut järgida ei kavatse, ei oleksi ma enda
hoonel seda katust üldse ära vahetanud, sest see ei karjunud nii
väga. Oleksin selle asemel veel natuke raha kogunud ja vanamemme
majale uue katuse pannud. Aga noh, läks siis sel korral nii. Kui mul
nüüd see õige kirjutamistuhin sisse tuleb, siis kirjutan nii
katuse vahetamisest, kui ka vanamemmest. Vanamemme jätkuloo olen
juba eelmisest aastast vist võlgu! OMG! Aeg lendab!
Minu pokud
Ei peagi hoovist kaugemale minema :)
Mu uhke liivakast :):)
Saab ringiga välja ;)
Hakkab vaikselt looma
Sügis on olnud nii ilus. Ma ei mäleta,
et ma ühelgi teisel sügisel nii palju vikerkaaresid näinud
oleksin, kui selle aasta septembris. Kuna ilmad on samuti soojad
olnud, siis lilled on ka väga pikalt oma iluga vastu pidanud.
Septembris-oktoobris tõin vist iga nädal omale ilusa kirju
lillekimbu vaasi:
Septembri alguses toimuvad Haapsalus
traditsioonilised nostalgiapäevad. Nii loomulikult ka sel aastal.
Minul ei olnud üldse plaanis sinna minna, aga õde võttis õhtul
nööbist kinni ja tegi ettepaneku, et läheks ka linna peale
nostalgitsema. Ma üldiselt ei viitsi kusagil pidudel või väljas
käia, sest olen selline mandunud kodukana või nii. Aga pean ütlema,
et jumal tänatud, et õde mul nööbist kinni võttis, sest nii
vägeval üritusel pole enam ammu osalenud. Ma kusjuures ei suudagi
praegu meenutada, mis oli mu viimane äge pidu või üritus...Ei
viitsi ajusid ka ragistama hakata ;)
Viskasime omale nõukaaja kleidid selga
ja panime liinibussiga Haapsallu. Liinibussiga! :) Suurem trall
toimus Haapsalu Vanakinos, kus oli kolm erinevat tantsukohta – kaks
hoones sees, üks väljas. See, et vahepeal välja tantsulkat sai
keerutada, oli väga supper lahendus, sest sees kiskus vahepeal ikka
liiga palavaks ja umbseks. Suures saalis esines Regatt, peale mida
mängiti nostalgilisi laule. Hommiku poole läks muusika rõvedaks
ära (selline nõme vaibakloppimine ja üldse mitte minu maitsele
muusika) ja tuligi aeg koju minna. Pidasin ikkagi tubli viieni vastu.
Tavapärasest 22-23 kellaajast ikka midagi muud :D
Lähevad nostalgitsema
Vanakino suur peoplats
Samal päeval, enne õhtust pidu, oli
Haapsalu peatänaval loomulikult autode paraad – mossed, zigullid,
muhud, volgad, sapakad ja muud säärased isendid. Kuna ilm oli
vägev, paraad oli vahva, tuju oli hea, siis oli hinges kohe selline
tubli tahe endale ka mõni säärane isend soetada. Lubasin siis, et
järgmise aasta paraadiks ostan :) Ei läinud kuud aegagi mööda,
kui sapaka omanikuks sain :) Nüüd on vaja see sõidupill üles
vuntsida, et ta tuleva aasta rongkäigul ikka särada saaks ja mina
selle sees loomulikult ka :D
Ostes pidin sellega punktist A punkti B
sõitma. Njaa. See oli üks paras naljanumber. Auto käivitaminegi
oli korralik huumor, rääkimata sõitmisest. Mingi toores, mingi
kang? OMG, ütleks selle peale. Igal ristmikul suretasin auto välja,
sest ma olen lihtsalt nii vägev sapaka-sohver. Tee peal üle 60 km/h
sõita ei julgenud, sest tunne oli selline, et kohe, kohe lendab mu
uus kullake õhku :) Kui pidurdada oli vaja, siis tuli
põhimõtteliselt kahe jalaga pedaalile hüpata, et auto ikka seisma
saaks. Nalja hakkab igatahes saama. Olen omale alati nn pühapäeva
autoks vanakooli Mini Cooperi tahtnud, aga sapakas on peaaegu sama
hea :):):):D
Minu tutikas iludus :)
Appi, ma täna tõesti ei jõua enam
kirjutada, sest pean veel ühe tööga seotud nõude valmis
kirjutama, aga see eeldab enne mõne raamatu lugemist. Oi, ma olen
tubli, et viitsin ikka neid viimase sekundi keisse võtta ja oma asju
samuti viimasele sekundile jätta. Medal mulle selle eest! Iroonia oli :D
Ütleme nii, et pooltest teemadest sai kirjutatud ja jutt tegelikult lippab, aga paraku peab otsad kokku tõmbama.
Ei tulnudki vist seda 183585937959606948625123656565378229 kilomeetrist juttu :D
Teise poole kirjutan siis uue nädala keskpaigal. Kerge lubadus või nii :):)