Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 28. veebruar 2018

EV 100 sünnipäeva nädal

Sünnipäeva nädal oli ilma poolest ilus ja tegemiste poolest mõnus.


Palju õnne Eesti!

Mina võin küll praegust talve lausa ülistada, sest see on tõesti mõnus. Olgugi, et eile oli kraadide poolest ilmselt kõige külmem talvepäev (päevane miinus oli 14-15 ringis), siis olime vaatamata sellele väga palju õues.

Hommikul oli lastel terviserajal suusapäev, sai nii suusatatud, kui ka kelgutatud. Peale seda läksid Janeli-Johanna maja ette liumäele trullama, mina hakkasin ühte uut liumäge ehitama. Pool päeva jooksin oma veeämbritega ringi. Õhtul ka, sest siis tulin mõttele, et nüüd on täpselt õige aeg koobast ehitama hakata. Et koopakaar korralikult tugevaks saaks, siis sai ka õhtul päris palju vett tassitud.

Mõni vaatab ilmselt juba aknast, et ma olen oma lume ja selles müramisega peast päris ogaraks läinud! No mis ma teha saan, kui see nii vägev on ja milline rõõm sellest lastele on. Põhimõtteliselt terve päev on liumägi lapsi täis.

Mägi on juba korralikult jäässe liueldud ja endalgi on lahe alla lasta ;)

Eile õhtul olime Johannaga mäe peal viimased ja tuppa kobisime siis, kui -16 juba korralikult näpistama hakkas ja mu märjad kindad-püksid jäässe olid läinud.


Meie armas liumägi


Tuttuus koopas

Ühesõnaga mina neid talvepäevasid juba niisama raisku ei lase. Järgmine normaalne talv tuleb ilmselt seitsme aasta pärast ja kes seda teab, kas siis ka sedasi enam mässata viitsin. Seega anname agu, nii kaua kuni viitsimist ja tahtmist on. Töö tegemiseks pole üldse aega jäänud :):)

Vabariigi sünnipäeva nädalal sai päris palju suusatamas käidud – enamasti merel, sest seal oli terve eelmine nädal ideaalsed suusatingimused. Mis seis hetkel on, seda öelda ei oska, sest viimastel päevadel olen meie terviserajal suuska libistanud.

Eelmisel nädalal, kui mööda merd Rohukülla suusatasime, siis tuli korra mõtte, et võiks suusatades siis juba ka Vormsil, Noarootsis, Hiiu- ja Saaremaalgi ära käia.

Veel üks Eesti 100 projekt või nii.

Noh, kilomeetrid Eestile, tervis mulle :)

Ilmad on veel mõnusalt talvised ja ei välista, et see projekt teoks saab.


Randusime Rohukülas


Päikeseloojangusse

20.veebruaril jagati meil siin Haapsalus kultuuri-, teadus- ja spordipreemiaid, peale mida järgnes Haapsalu Kultuurimajas peaministri vastuvõtt.

Mul oli ka au kohal viibida ja pean ütlema, et mulle väga meeldis Merle Karusoo kõne stiilis "Ma mäletan". Ma ei tea, kas see kõne kusagil üleval ka on. Kui on, siis lugege ;)

Peaministri vastuvõtu kohta öeldi mulle kodus nii palju, et kui ma Ratase-selfiga tagasi ei tule, siis uksest sisse ei saa! :D

Kultuurimajas avanes selleks suurepärane võimalus, sest meie olime ühed esimesed, kes sinna jõudsid ja õnneks ka Peaminister ka.

Ise olekski võibolla kodu ukse taha jäänud, aga rääkisin Kultuurimajas Karilaiule, et mul võib juhtuda selline asi, et ma enam koju ei saagi :D

Veidi hiljem võisin telefoni kotist välja võtta ja selfitama hakata ;)

Ma pole selles selfi-vallas eriline tegija ja seetõttu tuli foto ka udune. Jürka lubas lahkelt ise nuppu vajutada, sest tal on pikemad käed, aga ma palusin siiski kaaskamraadidelt abi.

Koju ikkagi sain, sest foto oli ju põhimõtteliselt tehtud ;)



23.veebruaril oli meil Haapsalus EV 100 pidustused, kus sünnipäeva-kõlksu sai kokku lüüa linnapea ja volikogu esimehega.

Mulle nii väga meeldis aastapäeva kontsert – nii ilus ja südamlik ja hästi tehtud. Ainult kiidusõnad! Lõpus langes lund ja poisid laulsid ”Põhjamaad”.


By Silver Raidla

Laulu ajal tuli pisar suisa silmanurka. Muidu olen kõva mutt küll, aga näe, sellistel ilusatel hetkedel on silmad märjad nagu kassipojal. Ma ei hakka mainima, kui mitu korda ma olümpia ajal neid silmanurkasid pühkisin!! :D

Kui nüüd olümpiast korra rääkida, siis 23. veebruaril tegi YLE mulle ka EV 100 raames kingituse ja keeras mõlemad YLE kanalid olümpia ülekannete ajal kinni. Esialgu arvasin, et see on mingisugune Kanal 2 jamps a la vaadaku me nende kanalit või üldse mitte. Korra tekkis kerge Põhja-Korea tunne, kus telekanaleid peale sunnitakse, aga tuli välja, et selle taga oli YLE.

Samas minu jaoks veidi ikkagi arusaamatu, sest mina Telia paketiga enam YLE-t ei näinud, aga teiste edastajatega mõned nägid endiselt edasi. Ei tea, milles ja kus see kala oli. Õnneks läks nii ainult viimased kolm päeva ja tegelikult nägin oma olümpia siiski rahulikult ära. Ajee!


By Silver Raidla

24.veebruaril oli meie riigi sünnipäev kätte jõudnud.

Ilm oli taas suurepärane. Hommiku veetsin taas laste ja lume seltsis, lihvides taas liumäge. Päeval tegime Janeliga pargis väikse suusaringi ja hiljem sai käidud Haapsalu peal jalutamas. Esimest korda elus viisin mälestusmärgi juurde küünla ja mõtisklesin selle üle, kuidas meie riik ikka tegelikult tekkis. Vanasti ei viitsinud selliste asjade peale üldse mõelda, aga mida aasta edasi, seda rohkem ja tõsisemalt Eesti riiki suhtuma hakkan. Minu nö ärkamine toimus siis, kui Soomes elasime.

Meie riigis on iseenesest kõik ok, aga hoolimist on vähe, rahaahnust liiga palju ja valitsejatel puudub vastutus!

Kui nende asjadega olukorra natukenegi kontrolli alla saaks, siis oleks meil väga hea riik.

Ei saa ju olla ok, kui moosivaras pannakse istuma, aga inimene, kes miljoneid liigutab, mis aeg ajalt korstnasse kirjutatakse, ei vastuta üldse. Kui üldse ”vastutatakse” siis meetodil – ups, otsustasin/tegin valesti, astun tagasi.
Mis vastutus see selline on?!

Kui laristasid rahva raha arulagedalt, siis tuleb reaalselt vastutust kanda, et järgmised peanupud, enne otsustamist, natuke rohkem mõtleksid.

Ühesõnaga natuke rohkem hoolivust ja tähelepanu, vähem rahaahnust ja Eesti riigi/varade maha parseldamist ning suuremat vastutust.

Kuna ilm oli ilus, siis sai linna peal natuke ringi jalutatud ja mõned fotod klõbistatud.




























Õhtul olime teleka eest ja vaatasime kontserti/filmi.
Püha Maria, ma ütlen!
Oleks võinu Haapsalu konsterdist copy-paste teha, oleks silmal ilus olnud ja hingel ka.
See, mida telekast näidati, oli ikka konkreetne õudukas ja täielik ämber.
Noh, ma pole selline kunsti-inimene ka, ei osanud ilmselt seda ilu sealt näha ;)
Aga minusuguseid on palju.

Presidendi kätlemise ajal meeldis mulle kõige rohkem, see, kuidas Kaljulaid Laari kallistas, mitte ei kätelnud. Väga ilus źest oli.

No ja see Ergma käepigistus jäi mulle ka kohe silma. Õnneks oli Ene grimass kohe ka Delfis üleval ja ratas hakkas veerema :):)

Presidendi kõne ei minu jaoks ne-rõba-ne-mjassa - kuidagi robotlikult kõneldud ja liiga laialivalguv, sest üritati rääkida kõigest. Vabalt oleks võinud pool jutust välja jätta. Naljakas tundus mulle see, kui ta kõneles, et meie riiki võivad tulla ükskõik kust riigist ja ükskõik mis rahvusest perekonnad, sest sellega hoiame me eestlust.

No vabandust väga, aga kui Eestisse kolib näiteks perekond Ugandast, siis ei ole nad ühestki otsast eestlased ega saa nendeks kunagi. Minu jaoks on eestlane ikkagi see, kelle, vähemalt, üks vanem on rahvuselt eestlane. Teine võib kasvõi süsimust olla, aga üks vanematest PEAB olema eestlane.

Kõrva jäi riivama see, kus Kaljulaid mainis, et Eesti rahvas on teda valinud ja talle midagi lubanud…

Sorry, aga Eesti rahval polnud (ega pole praegugi) õigust oma presidenti valida. Olgugi, et me kõik seda väga tahaks – vähemalt midagi oleks rahva otsustada!



Pühapäeva õhtuga sai sünnipäeva nädal läbi ja ilmad hakkasid krõbedamateks muutuma. Hetkel ei meenugi, mis pühapäeval tehtud sai...Ilmselt suusatatud ja maja ees lumes tuuseldatud. Ühesõnaga ei midagi, millest kirjutada.

Esmaspäeval sai käidud teatris oma pikalt oodatud etendust vaatamas - ”Tõde ja õigus 4. Karin. Indrek”

Tänud veel kord blogilugejale, kes mulle need piletid organiseeris :)

See, kuidas Hele Kõrve oma rolli välja mängis, oli ikka fenomenaalne. Ja nii juba ilmselt 12 aastat, ses etenduse esilinastus oli aastal 2006. Ühesõnaga kiidusõnad, kiidusõnad, kiidusõnad!

Teatrielamuse ainsaks miinuseks oli see, et minu ees istusid noormehed, vanuses 16-17, kes sellest etendusest ilmselgelt midagi ei leidnud, sest poole ajast osad noormehed itsitasid, tegid omavahel nalja, vahtisid niisama saalis ringi, üks surfas telefonis... Ausalt öeldes pole ka ime, sest selle etenduse asja tuum käis ikkagi ümber abielu ja sellega kaasnevate murede-rõõmudega.
Mida teavad 16-17 aastased sellistest asjadest?
Kümne-viieteist aasta pärast vaataksid seda etendust ilmselt teise pilguga ;)

Mina olin etendusest igatahes nii vaimustuses, et tahtsin mõnele teisele Linnateatri etendusele pileteid vaadata. Täiesti ükskõik mis etendus ja täiesti ükskõik, kui kauges tulevikus.
Hahahahaha, pole mitte midagi!
Kõik on välja müüdud või pole piletimüük veel alanud. Isegi kui see algab, siis piletit ikka ei saa. Kui sina oma arvutiga klõpsu tahad teha, siis on upsista ja piletid taas välja müüdud.

Etendus kestis muidu 4,5 tundi ja oli ühe pausiga. Vaheajal, kava sirvides, jõudsin järeldusele, et taas on autogrammide aeg! :)
Kava oli sel moel koostatud, et on ümbrik, kus on siis kõik näitlejad ja muud tegelased kirjas ning ümbriku sees kolm fotot – täpselt ideaalne, et nendele autogrammid peale küsida. Nujah, oleks ilmselt kohe kuidagi mööda nurkasid hiilinud ja nimed peale luninud, aga paraku polnud kirjapulka kaasas. Nats nõme oleks vist olnud, kui oleks autogrammi küsinud ja palunud seda näpuga teha :)
No eks mõtleb seda asja.

Mul endal ju EV 100 hull programm käimas – 100 autogrammi! Alguses oli plaan, et need võiks anda 101 Riigikogu tegelast, aga plaanid ju ikka muutuvad :D

Ei hakka mõtlema, mis tuuled kuu aja pärast liiguvad ;)

Hetkel ei saa veel ühegi autogrammiga kiidelda, sest pole midagi, aga sünnipäeva aastat on veel piisavalt palju järel – küll jõuab :)

Põhimõtteliselt ahhoi ja õue hullama ;)

Pühapäev, 18. veebruar 2018

Merel suusatamas ja näpunäiteid kelgutamiseks :)

Terve Eesti käis vist sel nädalavahetusel talverõõme nautimas - nii ka meie.

Mere peal on suusatamiseks praegu nii head tingimused, et patt oleks selliseid tingimusi mitte kasutada.

Eile suusatasime Tauksi saarele, poolt tundi sinna, tunnike saarel ja pool tundi tagasi.
Tegime seal lõkke, sussutasime vorsti, jõime kuuma teed ja nautisime täielikku vaikust. Vääääääga mõnus oli!

Täna suusatasime niisama mööda ranna äärt, aga homme on plaanis Rohukülla välja suusatada. Arvan, et umbes tunniga peaks ära sõitma küll.

Ei saa selliseid olusid niisama raisku lasta, ei saa!!

Valmis saaretama

Tauksi, siit me tuleme!

Kohal :)

vorst maitses hästi ;)

ilus


Käisime eile veel Paliveres kelgutamas ka.



See kumm saigi ainult ühe sõidu teha! 

Siit siis stiilinäide sellest, kuidas Aasta Emad kelgutavad (häälega vaatamine soovituslik).
:D:D

Mina ütlen küll, et need veebruarikuu ilmad on nii suurepärased olnud! Lapsed on ka enamus ajas õuest ja lustivad maja ees, liumäel. Nüüdseks on nad selle mäe juba nii jäässe lihvinud, et saab juba tagumiku väel ka päris kaugele liuelda.








Vaadates ilmaennustust, siis samad ilmaolud jätkuvad veel vähemalt kaks nädalat.
Ajeeeee!!!


Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Inimesed on väiklased!

Mõtlesin pikalt, kas ma kirjutan sellest või mitte. Otsustasin siiski seda teha.
Esiteks selle pärast, et pöörata tähelepanu probleemidele, millega paljud meist kokku ei puutu ja ei oska seetõttu ka tähele panna. Teiseks seetõttu, et avaldada imestust selle üle, kui väiklased võivad mõningad inimesed olla.

Oli septembrikuu pärastlõuna, kui parasjagu Haapsalust kodu poole sõitsin. Ühtäkki märkasin, et tee ääres kõnnib minule tuttav inimene.

Sõitsin temast esialgu mööda, sest ei olnud päris kindel, kas tegemist oli sellesama inimesega, kelleks teda pidasin või mitte.

Kuna tegemist on päris eaka elanikuga, kellel oli bussipeatuseni veel üsna pikk maa kõndida, siis otsustasin igaks juhuks ikkagi ringi pöörata ja tagasi sõita.
Tegemist oli siiski selle inimesega, kelleks teda pidasin.

Abbil ringi askeldades, olen talle aastaid tere öelnud, kui ta, ratas käe kõrval, talust möödunud on. Oli ilmselge, et kusagil meist edasi ta elab, aga kus täpselt - sellest polnud õrna aimugi.
Ma ei teadnud tema nimegi.

Tol septembrikuu päeval võtsin ta auto peale, et ta keskusesse ära viia.
Alustasin autos vestlust ja küsisin, et kuidas tal läheb.

Seda, millise vastuse ma sain, ei oleks küll osanud oodata.

Kuna sõit oli tegelikult lühike, siis väga palju me rääkida ei jõudnudki. Aga ometi jäi kõrvu kumama see, et tema maja katus on sisse varisenud ja ta ei teagi, kuidas ning kui kaua ta üldse majas veel elada saab, et keegi teda ei aita.

Kui küsisin, et kas tal siis kedagi ei ole, kes teda aitab, siis sain eitava vastuse.

Jõudsime keskusesse.
Tema hakkas, ratas käekõrval, oma kodu poole liikuma, mina sõitsin koju.

Tol ööl ei saanud ma korralikult magadagi, sest mõtlesin kogu aeg, et kuidas see vana inimene elab majas, mille katus on sisse kukkunud!

Järgmisel päeval läksin seda maja otsima, et näha, milline olukord on.
Teadsin suunda umbkaudu, sest seal taga on ainult üks tee, mille ääres majad paiknevad.

Esimese hooga sõitsingi võõrasse hoovi. Pöörasin ringi ja olin nõutu - helistada ka ei saanud, sest ei taibanud telefoninumbrit küsida. Hakkasin maja otsima lagunenud katuse järgi.

Hoone sai leitud.

Autoga maja juurde ei pääsenud ja seda sel lihtsal põhjusel, sest ei olnud sõiduteed, mida mööda sõita oleks võinud. Oli ainult kergelt aimatav jalgtee. Läksin mööda seda majani ja eeldasin, et tegemist peaks olema õige majaga, sest pool maja katust oli sisse varisenud - nii nagu ta mulle räägitud oli.

Lähenedes majale ei saa ma öelda, et pilt ilus oleks olnud.

Kogu maja ümbrus oli põhimõtteliselt üks suur niitmata heinamaa. Ainukesed kohad, kus kasvav rohi teravat lõikeriista näinud oli, oligi kõnnitee.

Lähemale jõudes ei läinud pilt teps mitte ilusamaks. Üks pool maja katusest oli sisse varisenud. Teine pool püsib hetkel veel püsti, aga... Katusel ilutsev korsten seisab koos vist ainult ausõna tõttu, majale paigaldatud eterniit oli 4-5 kohast alla vajanud ja pilliroos oli kasvavate taimede näol tekkinud juba uus elu. Harja- ja korstnaplekk ei kannata üldse mingit kriitikat.

Koputasin uksele, see oli lukus.
Trepil seisis pappkarp koos oksaraagudega.
Kobistasin natuke kõvemini ja uksele ilmus seesama Vanainimene.
Selgitasin talle, et mind jäi tema eilne jutt kripeldama ja tulin olukorda vaatama.
Nii ta siis näitas mulle oma maja väljastpoolt ja selgitas juurde seda, mida selgitada oli.

Mul tekkis saadud info põhjal sadamiljon küsimust! Alustades sellest, et kui maja katus on aastaid juba sellises olukorras olnud, kas keegi üldse on huvi tundnud, kuidas ta seal elab...

Lisaks katuseloole, sain teada, et tal ei ole talveks isegi küttepuid. Kütteperiood oli juba käimas...
Seesama papist karp koos oksaraagudega olidki tema "puud", millega ta elamist "soojaks" kütab!

Üllatuseks oli see, et põllumees, kes tema maadelt heina niidab, ei ole talle juba viimased neli aastad kopikatki rendiraha maksnud!

Kõige hullemini lõi mind pahviks see, kui sain teada, et Vanainimene elab kuust kuusse pensioniga, mille suurus on 175,94 eurot!!!

Selle 175,94 euro eest peab ta ostma kõik, mis eluks vajalik. Kuidas ta seda teeb??! Mis valemiga?

Ma usun, et me vestlesime sel päeval oma paar-kolm tundi. Mida rohkem ma kuulasin, seda haledamaks mu enda olukord muutus, sest ma ei suutnud aru saada, et kuidas see võimalik on, et üks Vanainimene sedasi elab.

Põhimõtteliselt sai mulle sekundiga selgeks, et sedasi see olukord jätkuda ei saa ja lubasin talle, et võtan midagi ette.

Esmases järjekorras lubasin talle organiseerida küttepuud ja teisena saada põllumehelt kätte rahad, mis tal rendi näol saamata on jäänud.

Paari-kolme päeva jooksul oli toodi esimesed küttepuud ja paari-kolme nädalaga oli kogu talvepuud juba suure tee ääres ootamas. Maja lähedale neid viia ei olnud võimalik, sest teed ju pole!

Põllumehega sai samuti põhimõtteliselt kohe ühendust võetud. Saime kokku ja arutasime asja. Kui küsisin temalt, et miks ta ei ole viimastel aastatel põllu kasutamise eest enam renti maksnud, siis sain eriti kummaliseks vastuseks selle, et maaomanikuga on keeruline suhelda.
Mis mõttes nagu?
Mis puutub siia see, kui keeruline on inimesega suhtlemine?!
Kui sa kasutad tema maad, siis maksa talle nagu kõikidele teistele maaomanikele ja asi on korras!
Et kui inimesega on "keeruline" suhelda, siis ei peagi midagi maksma?

Summa osas tahtis ta ka odavamalt läbi saada, pakkudes oluliselt väiksemat rahanumbrit, kui reaalselt makstakse. Kuna mul omal on ka juhtumisi põllumaad, siis teadsin, mis see keskmine hind tegelikult on. Küsisin siit-sealt veel infot juurde ja  esitasin lõpuks omapoolse õiglase numbri - saime käed löödud ja mõned päevad hiljem oli raha Vanainimese kontole üle kantud.

Kolmandaks suuremaks mureks oli korsten, mis seisab püsti ilmselt ausõna peal. Tutvusringkonnas on mul päris mitu pottseppa ja seega ei olnud laduja leidmine keeruline. Kiirelt sai kohale toodud vajalikud kivid-segud, aga kuna ilmad ladumist ei soosinud (vihm vihma otsa), siis jäi ladumisprojekt pooleli - tuleb oodata. Õnneks on pööningu osas korsten ilus ja tugev - ohtlik see ei ole.

Katusepoolel, mis veel püsti on, olid osad eterniidid oma kohtadelt ära vajunud ja Tarmo pani need plaadid oma kohale tagasi, et natukenegi olukorda paremaks muuta. Katuseharjaplekk on muidugi kauge minevik ja seda ei õnnestunud tagasi panna, sest iga samm, mis eterniidil astutud sai, tähendas plaadi purunemist. Kohati ongi seal 3-4 plaati üksteise all.

Kui esimesel kohtumisel, mil maja juurde läksin, oli Vanainimese koduuks kiivalt kinni ja ma majja sisse ei pääsenud, siis juba teisel kohtumisel istusin ma köögilaua taga ja kuulasin tema muresid. Ühel õhtul istusime nii, et ma lihtsalt aimasin õhtuhämaruses tema siluetti. Näha ei olnud ammu enam midagi. Lampi ka ei saanud põlema panna, sest seda lihtsalt ei olnud. Laes rippus ilma pirnita pirnipesa. Sama olukord oli ka kõrvaltoas. Elektrisüsteem on aastast 1965 ja igakord, kui Vanainimene magama läheb, lülitab ta põlenguhirmust korgid välja.

Kui meie puhul on elementaarne, et paneme pimenedes lambi põlema, siis tema sai oma vähest valgust küünlast! Ilma naljata! Alguses ei saaud ma aru, mida ta mõtles lausega, et valget aega on vähe ja ta ei saa väga pikalt lehte lugeda. Nüüd sain aru küll!

Mõni aeg hiljem läksime sinna koos elektrikuga, kes olukorra üle vaatas ja asjad toimima pani. Viisime ka lühtri ja paar lampi. Põhimõtteliselt – saagu valgus! :)

Kuna külm oli tulekul ja kütmiseperiood juba käimas, siis huvitas mind ka küttekehade olukord. Need olid iseenesest terved (mis on vägagi positiivne!), aga tahmatopsid ja -luugid olid täielikult läbi roostetanud ja kõikides olid suured augud sees! Igal viimasel kui ühel! Pole ime, et pliidil tõmmet polnud ja soemüür soojaks ei läinud! Pliidiuks oli ka oma aja ära elanud. 
Kutsusime korstnapühkija, kes lõõrid ära puhastas, Tarmo vahetas välja kõik tahmatopsid/luugid ning pani uue pliidiukse. Kumbagi tuppa sai pandud suitsuandur ja seega võis kütmise küsimuse lukku panna.

Tubade põrandates on suured augud, osad vajumisest, osad rottide puretud. Pole vist seina, kus poleks kilukarbi plekist ketast...

Puidust aknad on tihendatud kile, riide või ajalehega, et soojakadu väiksem oleks...

Ükski uks ilma ajalehest tihendita kinni ei seisnud...

Ühe toa laes „ilutsevad” kaks niisket laiku, mis tähendab seda, et pööningult tuleb vett läbi ja see tähendab omakorda seda, et katus, mis hetkel veel püsti seisab, laseb läbi. Pole ka ime – harjaplekki ju pole.

Käies pööningul saigi selgeks, et püsti seisev katusepool vajab lähiajal kindlasti doktorikätt, sest üks sarikapalk, üks vahetala ja katuse otsanurk on kas päris mäda või pool-mäda. Ühesõnaga ei midagi roosilist. Ei julgegi ennustada, kui kaua see katus sellises olukorras veel vastu peaks.

Kempsu ja õue olukorda ka kiita ei saa, sest kemps on kohe-kohe pikali kukkumas ja hoovis lokkab rinnuni heinamaa.

Kui asja lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et maja seinad on küll püsti ja küttekolded iseenesest terved, aga kõik muu on nutune.

Mida aeg edasi, seda rohkem me seal käima hakkasime. Küll üksi, küll Johannaga. Kui tekkis mingi küsimus, kus mehe kätt vaja oli, siis koos Tarmoga. Kui juhtuski nii, et mõnel korral tuli ca nädalane paus sisse, kus ma sinna ei läinud, siis oli Vanainimene juba mures, et miks me juba ei tule. Ja kui me pausi järel jälle läksime, siis oli kohe näha, et inimene oli õnnelik.
Pole ka ime, sest inimene on ca 20 aastat täiesti üksinda elanud. Mitte kedagi tal ei ole!

Päris julm olukord tegelikult – esiteks sul ei ole mitte kedagi ja sa elad ihuüksinda majas, kus valitseb sisuliselt pimedus ning muutub iga aastaga ainult hullemaks.

Vähe sellest, et maja olukord nutune on, puudusid inimesel täiesti elementaarsed asjad, alustades teravast juurviljanoast või taskulambist ja lõpetades kiirkeedukannu, külmkapi või pesumasinaga. Pole vettki, mis pesumasinast me üldse räägime. Ühesõnaga puudus oli pea kõigest.

Pole ka ime, sest 175,94 euroga ei olegi võimalik mitte midagi lubada. Endiselt imestan kuidas sellise summaga võimalik elada on!?

Mingil ajal rääkis Vanainimene, et varasemalt saagis ta ise ka küttepuid, aga viimati sai ta seda teha kolm aastat tagasi, sest saag kulus nüriks ja sellega polnud võimalik enam saagida. See oli kolm aastat tagasi!

Ma ei mõelnud pikalt, juba järgmisel päeval viisin talle ühe korraliku ja kvaliteetse sae. Kui inimene tahab ennast liigutada, siis tuleb selleks võimalus anda. Ma ütleks, et kehaliselt on ta väga aktiivne ja üldisest pildis on tema füüsis igati ok – toimetab aiamaad, saeb puid, niidab vikatiga nii palju, kui niita kannatab jne.

Kui me oleme näinud, et Vanainimesel midagi puudu on ja me oleme selle asja talle viinud, siis paha lugu on see, et ta tahab asjad ise kinni maksta. See ei sobi jälle meile, sest kui inimese kuu sissetulek on nii nadi nagu see parasjagu on, siis tal lihtsalt ei ole võimalik neid asju omale lubada ja seetõttu pole ta neid ka ju ostnud.
Meie eesmärk on ikka see, et inimesel oleksid hädapärased asjad olemas ja ta saaks oma igapäevaseid toimetusi toimetada, mitte iga hinna eest kulutatud eurod tagasi saada.

Et Vanainimesel võlgnevuse tunnet mitte tekitada, olime kavalad ja otsustasime kõik vajaliku talle jõulukingiks viia.

Need olid, muide, tema esimesed jõulud, üle 20 aasta, kui keegi temaga jõululauas istus. Võtsime soojad toidud kodunt kaasa ja istusime jõululaupäeval mõned tunnid ka tema juures.

Tema rõõmu ja tänutunned ei oska siinkohal kirjeldada. Polegi vaja.

Õhtul käisime kahekesi koos surnuaial - mina oma vanaema, tema enda ema haual. Tavaliselt on ta surnuaial käinud ainult päevasel ajal ehk nii, kuidas bussid liiguvad, aga mina tahtsin talle näidata seda ilu, mis jõululaupäeva õhtul surnuaial tegelikult on. Sel õhtul oli nii suurepärane ilm ka. Oli ilus.

Peale surnuaeda, kui ta tagasi koju olin viinud ja ise jõuluvana tulekuks ema juurde sättisin, siis kallistas ta mind pikalt ja tugevasti. Nii teeb ta alati, kui teda millegagi abistanud oleme. On näha, et inimene on iga abi eest ääretult tänulik, ta tahab kallistada, suhelda...ta tahab, et tal oleks keegi.

Nüüd hakkan ma vaikselt poindini jõudma, miks ma seda sissekannet üldse kirjutan.

Mõni aeg tagasi kuulsin ma nö küla pealt tulnud vahvat kokkuvõtet enda toimetamise kohta - "Virge käib nillimas!"

Arvata võib, et esialgu tõusis mu vererõhk 539803890 peale, aga enam mitte. Kui inimene tahab sellist asja mingil põhjusel rääkida, no andku siis minna.

Ainus, millest ma aru ei saa ja tahaks temalt küsida on see, et  mida ma õigupoolest "nillimas" käin?
Kas Vanainimese 175,94 eurot?
Lagunenud maja?
Mõnda hektarit põllumaad (mille väärtus ei ole isegi nii suur, et saaks majale katuse peale)?
Mida nendest?

Panen siia ka mõned pildid, et oleks üheselt mõistetav mille "nillimisest" ilmselt jutt käib. Fotod räägivad rohkem, kui minu kirja 9234824828303 sõna:


"Tee" talu juurde, mida ei ole olemas

Pool pikali, pool püsti

Maja ümbrus, mis pole kunagi muruniidukit näinud 

Lapitud katus

Tõstmist vajav maja nurk

Katuse nurk pööningult


See koht, kus ka kuningad jala käivad - veidi viltu või nii

 elekter aastast 1965 ja "soojustatud" aknad

sõelaks kulunud tahmaluugid

elutoa lagi toa keskel

elutoa lagi teisest otsast



Vanainimese kogutud "küttepuud"

Kui keegi peale nende fotode vaatamist veel leiab, et see Vanainimene, kes on 20 aastat täiesti üksinda elanud (nendest 11 viimast aastat allakukkunud katusega!) väärib hoolitsemist ja paremaid elutingimusi, siis oleme me ilmselt õigel teel.

Kas selle Vanainimese saatus peaks tõesti olema see, et hiljemalt kolme-nelja aasta pärast kukub sisse ka teine katusepool ja ta viiakse kuhugi hooldekodusse, kus ta 2-3 kuu pärast hääbub ning teadagi mis siis juhtub...

Ei!

Mina leian, et see ei ole õige!

Sellel Vanainimesel on töötavad käed-jalad, toimiv mõistus (ma ütleks isegi terava mõistusega, sest on fenomenaalne, mis moodi ta mäletab numbreid ja kuupäevasid!), pealehakkamine ja tahtmine elada oma kodus, mille on ehitanud tema vanaisa ja kus ta kogu oma elu elanud on.

Tal ei ole lihtsalt rahalisi võimalusi, et oma kodu päästa.

Üks asi on tema kodu päästmine, teine asi on üleüldine suhtumine sellesse Vanainimesse. Ma kujutan ette, et inimene, kes on nii pikalt üksi elanud ja kellel pole mitte kedagi, võib elada sellise tundega, et teda ei olegi mitte kellelegi vaja, tema olemasolu ei pea keegi vajalikuks.

See on kurb.

Mida rohkem ma temaga suhelnud olen, seda rohkem ma tahan tema heaks teha, et näidata, mis maailmal tegelikult pakkuda on. Ta on nii paljust ilma jäänud...

Siia kõlbab väga hästi ütlus, et üks ei suuda aidata kõiki, aga igaüks saab aidata kedagi.

Lubasin Vanainimesele, et leian kusagilt rahalise finantsi, et majale uus katus peale saada. Juba sel aastal näeb ta oma maja ümber ka ilusat hoovi, kuhu tuleb sõidutee, mida ei ole mitte kunagi olnud ja välja vahetame elektrisüsteemi, et iga õhtu ei oleks põlemishirmu tõttu vaja korke välja lülitada. Kindlasti istutame kuhugi elupuid, mis talle Abbil silma on jäänud ja mis talle nii väga meeldivad!

Kogu selle loo juures tõi mulle reaalselt pisara silma juhus, mis jaanuarikuu alguses juhtus. Juba vana aasta lõpus lõi Vanainimesele puusa mingi imelik valu, mis päev päevalt tema kõndimist segama hakkas. Kõndimiseks vajas ta tuge ja edasiliikumine võttis aega. Nädal hiljem oli valu aga nii suur, et käimine oli põhimõtteliselt ära lõigatud. Läksin temaga kiirabisse. Ootasime seal ukse taga neli tundi. Kui lõpuks palatisse saime, oli kulunud veel kaks tundi. Sealsamas haiglapalatis küsis ta mu käest lause, mis ei lähe mul ilmselt pikka aega meelest ära:„ Sul on juba kolm last, kas sa võtaksid neljanda juurde?”

See kurb. Samas tunnustav, et Vanainimene sellist asja minult üldse küsis.

Haiglas oli ta kolm nädalat ja käisin iga jumala päev teda vaatamas. Mitte sellepärast nagu mul poleks midagi muud teha, vaid sellepärast, et ma teadsin kuidas ta minu tulekut tegelikult ootas.

Kui ta haiglast välja sai, siis jõudis ta kodus olla kolm päeva, kui puus jälle valusaks läks. Keha on vana ja see lihtsalt ei talu enam külma ja niiskust, mis seal majas on. Olgugi, et maja oli tegelikult oluliselt soojem, kui varasematel aastatel. Lihtsalt kondid tahavad sooja...

Et asi taas nii hulluks ei läheks nagu aasta alguses, siis polnud muud valikut, kui ta õendushooldusesse viia. Esimesel päeval ei olnud seal väga vigagi, aga edaspidist võiks ma küll täielikuks jamaks pidada. Iga jumala kord, kui ma sinna läksin, siis haises palat kuse- ja sitahaisu (räägime sõnadega nagu asi oli!) järele. See hais oli iga jumala kord nii hull, et minul hakkas peale poolt tundi pea juba valutama. Veel vähem viitsisin ma mõelda selle peale, et peaksin samas palatis sööma! Haisu põhjuseks oli teised palatikaaslased - kes lasi konkreetselt põrandale, kes loopis oma täis mähkmeid jalast ära, kes tegi paksemat...
Hooldajate suhtumine oli 100% teistsugune, kui korrus allpool (ehk aktiivravis, kus Vanainimene varasemad kolm nädalat oli).
Teise ja kolmanda korruse hooldajad saavad täpselt sama suurt palka, aga suhtumine oli kardinaalselt teine - ütleks suisa üleolev ja hoolimatu, mida allkorrusel kunagi ei kohanud. Olgugi, et ka seal oli patsiente, keda tuli pissitada ja pesta jne.

Esimesed päevad hoidsin oma suu kinni, arvates, et äkki tõesti on kiire ja ei jõuta jne, aga kui ühel päeval seisis see uriini täis pott juba mitu tundi (olgugi, et Vanainimene oli öelnud, et potti on häda tehtud), siis läksin ja ütlesin küll. Sain põhimõtteliselt sellise vastuse, et tule tee ise seda tööd ja vaata, kuidas on!
No vabandage väga, sina oled selle töö ju omale ise valinud, seega pead ikka sina oma tööd tegema (ja oma suhtumist muutma).
Tunnistan, et mina ei suudaks sellist tööd teha, kohe kindlasti mitte.
See on fakt, et sellise töö eest makstakse väga närust palka!

Põhimõtteliselt sai mulle selgeks, et olukord ei muutu ja need asjad käivadki lihtsalt nii. Kurb olukord kõikidele vanadele inimestele, kes kunagi mingitel põhjustel samasse olukorda sattuma peaksid.

Vanainimesele öeldi ka, et õendushooldus ei ole tema jaoks, sest ta ei vaja hooldust - ta ju liigub ise ringi, käib vetsus, peseb, sööb-joob.
Õigesti öeldi, ta tõesti ei vaja hooldust, ta vajab lihtsalt sooja ruumi kus elada ja süüa.
Leidsin ka, et see ei ole tema jaoks, liiati, kui ühe päeva maksumus on 10,16 €
Ta ei saa nii palju pensionigi, et kogu kuu eest maksta, sest 175,94 eurost ei pigista mitte kuidagi 304,80 euri välja!

Praeguseks on olukord selline, et tegin kontoris natuke muudatusi ja tal on oma koht seal olemas. On soe, saab telekat vaadata, lehti lugeda, kolm korda päevas süüa ka ;)

See puhke- ja kööginurk on mul muidu kontoris veel lõpuni tegemata, sest korteri remont on kõik raha ära söönud, aga diivan oli olemas ja üks lastetoa komplekt ootas ka seal oma aega - seega on kõik vajalik olemas. Teleka vaatamiseks vedasime ühe väiksemat sorti diivani ka juurde, et tal  mugavam telekat vaadata oleks. Tavalise kontoritooli peal oleks veits niru olnud või nii.
Vanainimene saabki nii kaua kontoris konte soojendada, kui ilmad juba sellised on, et tagasi koju saab minna.
Eks me mõtleme selle maja osas midagi välja, et ta järgmisel aastal ikka omas kodus olla saaks ;)

Tahaks sellele arvamusliidrile, kes mind „nillijaks” nimetas, öelda, et  mine vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sa oleksid valmis võtma täpselt samasuguse vastutuse ja hoolitsuse, mida meie hetkel võtnud oleme. Kas sa oleksid käitunud samamoodi?

Kui jah, siis tahaks küsida, kus sa kõik need aastad olnud oled?! Miks sa ei ole seda Vanainimest siis aidanud?

Kui ei, siis vaata veel kord peeglisse ja küsi endalt, kas sa oled rõõmus selle kitsarinnalise inimese üle, kes sulle sealt vastu vaatab?

Loodetavasti on sinul olemas mõni lähedane inimene, kes vanaduses sinu eest hoolitseb ja sa ei pea sama trööstitut elu elama nagu elas seesama Vanainimene!

NB! Kui ühel heal päeval tekib tõesti midagi, mis „nillimist” väärt on, siis ma võin 200% kindlusega väita, et see saab olema tänu meie tööle ja meie rahalistele kulutustele, aga ära muretse – sinul seda „nillida” ei õnnestu! :):)

Kui minu käitumine ongi "nillimine", siis ma sooviks, et igal Vanainimesel oleks samasugune "nillija", sest siis võib olla kindel, et Vanainimese eest on päriselt hoolitsetud. Kõik ei ole liishaaveldajad, mõningatel on siiski veel südametunnistus!

Kokkuvõttes võin ma öelda, et laias laastus ei lähe selle Arvamusliidri väljaöeldu mulle korda ja ma toimetan edasi täpselt nii nagu ma ise heaks arvan, sest ma tean, mida ma teen.

Ainus asi, mis mind tõsiselt häirib, on see, et ma varem Vanainimest ei peatanud, kui ta Abbilt mööda kõndis ja me kõik need aastad teineteist teretasime. Ma oleks võinud juba siis tee peale minna ja küsida, kuidas tal läheb – oleks inimene ammuilma parematesse tingimustesse saanud!

See on asi, mida ma paraku muuta ei saa, seega tuleb sellega leppida ja nüüd muuta neid asju, mida mul on võimalik muuta.

Ütleme nii, et sellest Vanainimesest on saanud ka minu uus inspiratsioon – ma ei ole veel raamatu kirjutamise mõtet maha matnud.

Teisipäev, 13. veebruar 2018

Vastlad!

Ilm oli täna hea - sai memme ehitatud ja mäe peal käidud.
Oleme veits küll tõbised, aga mis siin ikka ;)

Kohustuslik :)

Taaskasutus nööbid-silmad-suu :)


Lossiplatsil 

Eelnevatel päevadel sai maja ette liumägi ehitatud. Alustasin labida ja järelkäruga, aga sain peale esimest koormat aru, et vedama ma seda lund jäängi. Kutsusin traktori appi, kes meile sellise mõnusa hunniku kokku vedas. Meie töö oli trepiastmed sisse teha ja poole ööni veeämbritega joosta :)



Pean tõdema, et talv ruulib hetkel sajaga :):):)

Pühapäev, 11. veebruar 2018

Virxi pidu - olümpia!

Reedel oli niisiis olümpia avatseremoonia ja see tähendab ju ainult ühte - Virgel on piduaeg!

Täiuslik pidu oleks muidugi siis, kui tööasjadest laud puhas oleks ja nende asjade peale mõtlema ei peaks! Paraku on 4-5-6-7 asja siiski lauanurgal! Püüan need homme-ülehomme siiski ära teha, muidu on kogu olümpia lörris  ;):)

Selge on juba ka see, et Kanal 2-ga ma oma pidu ei pea, sest seal on taas reklaam reklaami otsa. Päris õudne ikka küll!
Olgu õnnistatud YLE ja minu soome keele oskus - saab vähemalt rahus võistlusi vaadata :):)

Blogisse pole juba kuu aega jõudnud - kogu aeg on jooksmist ja tegemist. Mõnikord on selline tunne, et pea tahab otsast ära lennata!!

Nagu mul vähe veel tegemist oleks, siis aasta alguses sai veel õmblemiskursustele mindud! Ilmselt oli siiski veel üks vaba auk! :D

Panin juba paikka, et aastal 2019 võtan aja korralikult maha - kuhugi kooli ja kursustele ei roni, blogi ei kirjuta, FB panen puhkama, raamatuid sisse lugemas ei käi, võistlustel ei osale - põhimõtteliselt ei tee mitte midagi. Tööd teen ka täpselt nii palju, et nälga ei sureks ja arved saaks makstud!
Eks näeb, kuidas see välja kukub :):)

Ma ei viitsigi kirjutama hakata, millega ma siin vahepeal tegelenud olen. Eks kõigega, nii nagu tavaliselt.
Kui lund veel maas ei olnud, siis sai õues tööd tehtud - päris hea ja mõnus oli. Sellised -5 talveilmad mulle meeldivad ja kui veel päike ka taevas särab, siis seda enam.



Eelmisel nädalavahetusel käisin Tartus, sest minu kriminaalil oli neljapäeval sünnipäev ja sel aastal lubasin ju sõprade sünnipäevade puhul õigel päeval nende ukse taga kraapimas käia.
Neljapäeval olid aga teeolud sellised, mis autoga sõitma ei kutsunud. Ise oskan iga ilmaga sõita, sest sõidangi vastavalt ilmaoludele, aga alati leidub idioote, kelle jalg (või ego!) ei luba alla 100 km/h sõita ja nende pärast ei viitsinud sinna tee peale ekstreemsusi otsima minna.
Tartu-Haapsalu pole just kõige lühem ots ka ;)
Saigi otsustatud, et stardime sinna Tartu poole siiski reedel.
Reedel olid kõik teed juba ilusti puhtad ja teeolud olid väga head, välja arvatud Haapsalu-Laiküla mnt - ei tea, mis selle teehooldajat vaevab, et teid hooldada ei suudeta!

Ühesõnaga sel tuisusel ja lumisel neljapäeval ei sõitnud ma mitte autoga Tartusse, vaid panin suusad alla ja ukerdasin nendega meie terviserajal ;)
Maha sadas täpselt selline lumi, millega kannatas suusaradasid teha.
Üritasin terviserajale klassikarada sisse ajada. Enam-vähem sain sellega hakkama ka, aga kui mina raja ühes otsas lumega mässasin, siis  päike ja vesine sade lammutasid raja teist otsa.
Ma alla ei andnud - lappisin oma väikse labidaga need kohad täpselt nii terveks, kui võimalik oli.
Ühes mõttes oli see raisatud aeg, sest praeguseks ei ole sellest klassikarajast sisuliselt midagi enam järel, aga teisest küljest sai siiski seitse tundi suuskadel oldud - 11.00 panin suusad alla ja 18.00 astusin nende pealt maha :):)
Vabasõidu rada tõmmati sisse lumesaaniga ja õhtu poole sai juba ka vabatehnikas mõned ringid teha.
Noh, need esimesed päevad suuskadel on muidugi paras kooserdamine ja kõikumine, aga siiski - tehtud!

Reede hommikul sai ka rajal mõned ringid sõidetud, peale mida võtsimegi Johanna ja Karoliniga suuna Tartu poole.
Sünnipäevalaps oli koju mõnusa hunniku sushit tellinud, sõin ennast praktiliselt lõhki :D

Põhimõtteliselt ma kaks päeva muud ei teinudki, kui ainult sõin. Pole harjunud sedasi niisama passima ja see tegevusetus ajaski mugima! Laupäeval käisime küll Toomemäel kelgutamas ja Auras ujumas, aga see oli ka kõik.

Pühapäeval startisime taas kodu poole. Põhimõtteliselt sips ja käidud ;)

Korteri osas on aeg seal maal, et toimub kerget viisi kolimine - tüdrukute toad on sisustatud ja veangi asju ümber.
Johanna tuba on mänguasjadest juba praegu sedasi täis, et enam juurde ei mahu, olgugi, et ma pole kodust MITTEÜHTEGI asja sinna veel viinud!! Ma võiks vabalt lasteaia avada - isegi mitu rühma!
Nende mänguasjadega tuleb mingi lahendus leida. Ilmselt nii, et pooled asjad garderoobi ja aeg-ajalt saab neid siis vahetada.

Garderoob ja köök-elutuba on hetkel veel poolikud, aga järgmisest nädalast peaks seinad värvi alla minema ;)

Meie enda kodu on praegu nagu kolakamber - kõik kohad on karpe-kaste täis. Kuna laste voodid on juba ära viidud, siis suur tuba on nagu magala- magatakse seal, kuhu parasjagu madratsiga mahub :)
Ühesõnaga täielik korralagedus.
Aga ma olen rõõmus!! Tunneli lõpus ju valgus juba paistab :):);)

Nende kahe olümpianädala jooksul ei plaani ma suurt midagi teha, sest kavatsen oma spordipidu pidada.  Eks ma natuke ikka käin ja nokitsen põlve otsas midagi, aga üle pingutada ei kavatse.
Nüüd, kus enamus ajast kontoris lustin, siis äkki juhtub ime ja viskan blogisse isegi mõne kirjatüki :)

Natuke tihedamini võiks ju ikka kirjutada, kui kord kuus ;)