Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 31. detsember 2019

Kuidas Vanamemm elab vol 1


Tere tulemast :)

Kuidas Vanamemmel läheb?

Pidin täna lapsed kodust välja viskama, et üks korralik vana-aasta suurpuhastus ette võtta, aga otsustasin hoopis Vanamemme sissekannet kirjutama hakata. Kui peale seda veel viitsimist ja jaksu on, siis hakkan äkki koristama.
Auru peaks iseenesest jaguma, sest ärkasime täna alles 11:30 ja kui mõelda homsele õhtule, siis võikski täna võimalikult kaua üleval olla, et homme „hommikul“ jälle pikalt magada ja vana-aasta õhtul triksis-traksis olla.

Oeh, raske saab see reaalsusesse naasmine olema, kui taas kooli-lasteaia aeg kätte tuleb, sest magame hommikuti ikka mõnuga :):)
Aga, mis siin ikka ette ära mõelda – elagem tänases päevas ;)

Vanamemm – on tänane teema.

Pidin temast juba eelmise aasta jõulude ajal kirjutama, aga sinna see jäi. Nüüd olen tublim ja püüan asjaga ühele poole saada.

Kes ei tea, millisest Vanamemmest jutt käib, siis esimene sissekande temast on vot siin!

Ma julgen väita, et sellest ajast alates, mil ma Vanamemme oma auto peale võtsin, on tema eluolu kindlasti paremas suunas liikunud, sest enam ei ela ta keset dźunglit, kuhu ei viinud ühtegi teed, ta ei küta oma kodu oksaraagudega ja ta ei ole enam üksi. 
Jooksmas on kolmas aasta, mil mina tema eest hoolitsen ja selle ajaga on nii mõndagi muutunud.

Ma ei teagi, kust otsast alustada... Alustaks äkki muutustest.

Kuna Vanamemme maja oli nii kohutavas seisus, siis hakkasin sellega kohe tegelema ja kutsusin samal, 2018 aasta, suvel olukorda hindama ja üle vaatama palgivennad Lauri ja Rauli ning kivimeitri Gunnari. Palgivendadest käis kohal Laur, kes ütles, et laudaosaga ei ole enam midagi teha, sest tagumine osa on nende aastatega läbi mädanenud. Teine majapool on veel püsti, aga maja on igast nurgast nii ära vajunud, et mõttekas oleks see tervenisti lahti võtta, uus vundament alla valada ja maja uuesti kokku panna. Neelatasin! Mõte on loomuulikult hea, aga sellist raha ei ole mul küll kusagilt võtta. Ma ei kujutagi ette, mis see maksma oleks läinud! 30-40-50 tuhat ikka. Selge see, et sellise mänguga ei ole ma võimeline kaasa minema.
Lauda maakivist osa uuesti ülesehitamine oleks rahalises mõttes iseenesest jõukohane olnud, aga mis mõttega seda laduda, kui pealmist osa enam taastada ei saa ja uue jaoks raha ei ole.
Täies pikkuses maja taastamise võis niisiis välistatada ja järele jäi majaosa, kus katus veel püsti püsis.
Kutsusin katuse olukorda hindama firma, kellega ma olen ühistute raames juba päris mitu aastat koostööd teinud ja nende töö kvaliteet on mulle istunud. Käidi, vaadati ja kukkusin taaskord hinda kuuldes pikali. Alla 20 000 ei ole mõtet üldse unistatagi! Kuna majal on aluskattena roog ja selle peal eterniit, siis puhtalt eeltöödele kulub juba 10 000 eurot. Lisaks on paremale poole vaja uus sarikas ja peatala paigaldada. Ok, materjal ise ei maksakski suurt midagi, aga tööjõud on see, mis ülejõu käib.
Sain aru, et 2018 aastal ei tule katuse vahetusest küll midagi välja. Lappisime seda kattust nii palju kui võimalik oli ja panime harjale hädapärased plekid peale, et olukord hullemaks ei muutuks. Tol suvel jäi uus korsten ka ladumata, sest uskusin, et uus korsten tuleb koos uue katusega. Ei tulnud. See oli mulle korralikuks pettumuseks.

Kokkuvajunud laudaosa

Terve ja lagunenud


Koht, kus harjal ei olnud midagi

Teises otsas harjal samasugune tühjus

Natuke auguline katus :)


Sel aastal sai maja siis lõpuks uue korstna. Need vanad kivid seisid küll lihtsalt niisama üksteise peal! Ei olnud vaja isegi mitte haamriga lahti koksida, lihtsalt tõstsid kivi ja viskasid alla. Korstna ladumine ei olnud iseenesest mingi töö, sest mis neid kive ikka sinna teineteise peale panna on. Suurem töö oli ümber korstna selle aluse ehitamine ja kivide ülesvedamine. Olin ise see abitööline, kes neid kive sinna üles vedas. Korstna ladus Tarmo.

Lipp lipi peal korsten

Tellingu ehitamine

Korsten kerkib

Valmis ta saigi :)

Uus iludus koos tutika mütsiga ;)


Teise suure tööna sai ära vahetatud maja aknad, sest vanad olid oma aja ikka korralikult ära elanud. Kui ma vaatasin, et magamistoa aknal on selline paks tekk ees, siis mõtlesin, et see täidab ruloo ülesannet. Tegemist on juba kergelt augulise tekiga ja tegin ettepaneku, et ostaks uue ruloo. Vanamemm vastas selle peale, et ega see tal valguse pärast pole vaid tuuletõkkeks! Siis tuli küll kerge klomp kurku. Sel hetkel hakkasingi aknaid lähemalt uurima ja sain aru küll, miks see tekk seal oli. Kevadeks olid aknad tellitud ja sügisel aitas Tarmo need ette panna. Kui aknad ära sai vahetatud, siis kohe järgmisel päeval oli tunda, et toas on soe. Isegi ilma kütmata. See akende vahetamine oli praegu isegi vajalikum, kui katuse vahetus, sest katus sai lapitud ja on stabiilne, aga aknad lasid konkreetselt külma sisse.

Vanad aknad



Uued aknad, raamid saavad sobiva värvi kevadel

Kolmanda suure tööna sai kaevatud vajalikud kraavid ja kogu hooviala siledaks tõmmatud. Maa lihtsalt oli nii ebatasane, et labida ja rehaga oleks seda vist viis aastat sirgeks ajanud. Kui eelmisel aastal õnnestus niidu alla saada nn sissesõidutee ja väike osa maja eest, siis sel aastal saime sellest majaesisest võpsikust lahti. Nüüd on selle asemel aiamaa ja korralik sile murulapp.
Kraavid oli ka vaja kaevata, sest ümbert ringi oli igalt poolt nii märg ja soine. Kraavidest oli kasu, sest olukord läks oluliselt kuivemaks.

Siin natuke pildikesi vanast ajast, mis enne kaevamist ja niitmist oli:







Nüüd natuke pildikesi peale kaevetöid:











Ja nüüd natuke pildikesi sügisest, kui niitmise hooaeg lõppenud oli:


Kohalik Stonehenge :)





Aiamaalt on saadused üles korjatud


Olen üritanud tema elu nii kergeks teha, kui võimalik. Sel aastal sai talle isegi aiamaa maja juurde „toodud”. Aastaid pidas ta aiamaad ca 300 meetrit majast eemal. Üle tee oli teine põllumaa, kus oli viljakam muld, kui tema enda hoovis. Eelmise aasta kuiv suvi näitas, et kui kastmisvõimalust ikka pole (ei vea ju kastekanne nii kaugele), siis ei taha need taimed ikka kasvada küll. Sel kevadel lasin sõbral suure autoga oma hoovist hunniku mulda tuua, millega rajasime Vanamemme talu ette tuttuue aiamaa. On vesi kohe lähedal ja sügisel hea saaksi salve vedada. Minul endal sel aastal aiamaad ei olnudki. Esimene kord üle üheteist aasta. Sügisel sain oma kartuli, peedi, porgandi ja kõrvitsa Vanamemme käest. Kõrvitsat-peeti jäi ülegi ja selle parseldasin FB Läänemaa grupis maha. Vanamemm sai 60 euri pensilisa ;) ;) Abiks ikka :)

Küttepuudega ei ole ka enam muret ja oksaraagudega kütmine on ajalugu. Mitte, et Memm oksaraage edasi ei korjaks. Korjab, sest see annab talle tegevust ja lõkke algatuseks on oksaraod head küll. Küttepuid oleme teinud maja ümber mahalangenud puudest ja lisaks taotlenud linnalt ettenähtud küttepuutoetust. Aasta jooksul on võimaik üksinda elaval töövõimetuspensionäril taotleda küttepuid kuni 320 euro ulatuses. Oleme seda võimalust igal aastal ka kasutanud.

Julgen väita, et selle paari aastaga on Vanamemme elamistingimused oluliselt paranenud. Ei taha siin ainult endale rusikaga vastu rinda taguda, sest üksi ei oleks ma seda kindlasti suutnud. Suure osa ehitustöödest (küttekollete putitamine, pisemad elektritööd, korstna ehitus, akende vahetus, katuse lappimine ja muu tilu-lilu) on tegelikult ära teinud Tarmo. Teet, Silver, Renku, Kuku, Veronts – kõik nad on omal viisil abiks olnud, nii et megasuured tänud neile selle eest :)
2020 talvel üritame selle lagunenud laudaosa koos katusega ka maha saada, sest püstiolevale osale see head ei tee. Eeslmisel talvel kukkus suur osa lauda vahelaest ka sisse ja viimane aeg on see ära likvideerida – saab maja ka parema ilme ;)
Mine tea, äkki õnnestub uuel aastal majakarp ära soojustada, siis ei tohiks küll enam külmamuret olla ;)

Tahtsin sel aastal veel elektritööd ära teha, aga elektrikul on nii palju tegemist ja ta vabaneb alles järgmise aasta alguses.
Järgmisel aastal ongi plaanis ära vahetada elekter, ehitada uus kemps ja saada lõpuks see sissesõidu tee.
2021-2022 võiks olla see aasta, kus maja ka lõpuks uue katuse saab – elame näeme.


Mis tuska on teinud?

Tuska tegi see, et 2018 kevadel taotlesime hajaasustuse programmi raames sissepääsutee ehitamiseks toetust. Ma olin täiesti kindel, et see taotlus rahuldatakse, sest praegusel juhul pääseb maja juurde ainult suvel, kui maapind kuivanud on. Kevadel-sügisel ja tänasel talvel on tee näol tegemist tegemist mudamülkaga, kuhu autoga sõita ei soovitaks. Tänu sellisele olukorrale ei pääse maja juurde ei kiirabi ega ka päästeteenistus.
Inimestel, kes elavad hajaasustuse piirkonnas, on võimalik riigilt taotleda toetust nii sissepääsuteede ehitamiseks kui ka vee-ja kanalisatsiooni rajamiseks. Tingimusteks on see, et inimene peab taotletavas kohas omama sissekirjutust ja omaosalusena tasuma 33% projekti maksumusest. Ma täpseid hindasid praegu ei mäleta ja ei viitsi paberitest otsima ka hakata, aga omaosaluseks tuli kusagil 1200-1300 eurot. On ilmselge, et inimene, kellele makstakse ühes kuus vanaduspensioni alla 200 euro (nüüd saab tibake üle 200 euro) ei suudaks eluilmaski omaosalust tasuda. Hea, kui toidukski raha jagub.

 sissesõit, 2018 sügis


sissesõit, 2019 sügis, Linda tuleb lauakoormaga :)

See, et sissepääsutee rajamine tähtis on, sai mulle selgeks kohe sügisel, kui ta sellisest olukorrast leidsin. Viimasest sõidetavast teest kuni Vanamemme majani on ca 150 meetrit. Iseenesest ei ole see 150 meetrit nagu midagi, aga tegelikult on ikka küll. See sai mulle selgeks, kui Vanamemm 2017 sügis-talvel haigeks jäi ja ta kõndida ei saanud. Päeval, mil tal oli korraline arstiaeg ja hakkasimegi arstile minema, siis selgus tõsiasi, et ta ei ole valutava puusa tõttu võimeline meetritki kõndima. Minu auto seisis seal eemal tee peal, aga meie olime nagu hädalised maja juures õuel. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et me liikusime 10 minutiga ühe meetri. Kuna arstile oli vaja saada, ei jäänud mul muud üle, kui pakkisin Vanamemme aiakäru peale ja vedasin ta autoni.
Naljakas? Jah.
Kas see sel hetkel ka nalljaks oli? Ei.
Sõitsime linna perearstile, kes meid EMO-sse edasi saatis ja mille lõpptulemusena Vanamemm haiglasse jäeti.
Haiglast olekust ja sealt välja saamisest kirjutasin oma esimeses sissekandes ja ei hakka seda enam üle kirjutama, kes tahab, tuletab siit ise meelde.
Kui ta aga peale välja saamist sisuliselt kohe taas haiglasse pidi minem, sest selles külmas ja niiskes kodus ei olnud võimalik olla, sain aru, et midagi peab hakkama välja mõtlema.

Kui ma 2017 sügisel tema juures käima hakkasin ja tema olukorda nägin, siis sain aru, et see on üks suur tükk, mida pureda. Kõik hädavajalikud pisitööd (mis ei olnud tegelikult pisitööd, vaid ohutuse mõttes vägagi tähtsad) tegime ilma pikema jututa ära. Kui jutt läks katuse parandamise või mõne teise kulukama artikli peale, siis ei jäänud mul muud üle, kui talle selgitada, et rahaiselt nii kalleid töid ei ole mul võimalik lihtsalt ette võtta.

Kui ta mõned päevad hiljem küsis, et mis siis saab ja mina olin jõudnud ka asja seedida, rääkisin talle, et võimalusi on tegelikult kolm. Rääkisime asjadest otse – ilma ilustamata – täpselt nii nagu need olid.

Esmene variant oleks talu maha müüa ja keskusesse esimesele korrusele korter osta. Lahendus ei ole just kõige parem, sest sellega oleks tõusnud tema kulutused (elekter, ühistumaksud jne) ja lisaks oleks tal kadunud võimalus õues tegutseda (okste korjamine, aiamaal askeldamine jne). Lisaks oli tema soov elada sealsamas, kus ta siseuliselt terve elu elanud on – oma vanaisa ehitatud majas.

Tema ise pakkus teise variandina põllumaa maha müümist, et müügist saadava rahaga majal katus ära parandada. Laitsin selle mõtte maha, sest põllumaa müügi puhul saaks maksimaalselt 10 000 eurot ja sellega ei saa katust vahetatud ja seega oleks maa müümine täiesti mõttetu.
Lisaks põllumaa müügiga kaotaks ta lisasissetuleku, mida ta tänu maa rendile andmisega kord aastas saab. 

Kuna tema kindel soov oli seal majas edasi elada, siis pakkusin kolmanda variandina kinkelepingu vormistamise. Tema saab elu lõpuni rahulikult oma kodus elada, mina annan omalt poolt panuse, et maja talle peale ei kuku ja tema üleüldine olukord paremaks muutuks. Olgugi, et ta mind praktiliselt ei tundnudki, sobis minu variant talle väga ja tahtis põhimõtteliselt kohe (juba oktoobris) notarisse minna.
Mina kohe küll kuhugi ruttama ei hakanud, sest tahtsin, et inimene natukenegi mind tundma õpiks. Kui tuli see haigus, millele järgnes haigla ja peale koju saabumist kohe teine ring haiglat, siis sain aru, et sina külma koju ma teda saata ei saa ja õendushooldus ei ole ka tema koht, võtsin teema uuesti jutuks ja tegime kinkelepingu ära. Seda ka eelkõige sellepärast, et kevadel kohe sissesõidutee asja ajama hakata ja tahtsin, et selleks ajaks paberid korras oleksid ja et keegi millegi üle pead valutama ei peaks.

Testamendi peale ma isegi mitte ei mõelnud, sest see on paber, mida saab alati muuta ja ma ei viitsinud heietada mõtet sellest, kuidas mõni teise ringi sugulane mõningate aastate pärast Vanamemme notarisse vedama hakkab, et too testamenti tema kasuks muudaks. Me oleme ju kõik telekast näinud, kui kasuahned inimesed olla võivad ja mina sellist ebaõiglust üle poleks elanud. Kui keegi pole 20 aasta jooksul inimese vastu huvi tundnud, siis kedagi ei huvitagi.
Usun, et 5-10 aasta pärast on talu enam-vähem uuesti üles ehitatud, küll siis mõni „kadunud“ sugulane ka üles ärkaks.

Kui me seda kinkelepingut teinud ei oleks, siis oleksin ma loomulikult temaga ikka poes, arstil ja mujal vajalikes kohtades käinud, aga mul oleks lihtsalt kahju olnud, kui ma oma silmaga pealt vaatan, kuidas maja talle lõpuks peale kukub.
Eks tema juures on varem ka käidud ja aidatud, aga keegi ei olnud asja suurelt ette võtnud. Mina ei tahtnud olla samuti üks nendest, kes korra tuli ja siis ära läks. Seda enam, et ma nägin kuidas ta sisuliselt kohe mind usaldama ja minule lootma hakkas.
Mul ei olnudki muud valikut, kui teha see ebapopulaarne otsus kinkelepingu näol, ma ei oleks saanud lihtsalt niisama oma raha sinna majja sisse panna, et oodata päeva, mil mind sealt lihtsalt minema saadetakse, sest juriiidilises mõttes ei oleks ma mitte keegi.
Just mõned nädalad tagasi oli taas telerist saade Liis Haavelist, kes endiselt vanainimestel tagumikke lohku tõmbab, neilt raha ja kinnisvara välja petab.
Just selliste pärast oligi see kinkelepingu mõte minule endale vastiku maiguga, aga ma tean, et mina ajan õiget asja. Ma püüan selle üksiku Vanamemme heaks teha nii palju, kui võimalik ja ta ei saa mitte iialgi öelda, et ta on vihma käest räästa alla sattunud. Ta on sõna otses mõttes katuse alla saanud :)

Nüüd tuleme tagasi selle sissesõidutee juurde, millest ma korra kirjutama hakkasin.
Kusjuures ma olin täiesti kindel, et saame tee taotlusele positiivse otsuse. Ei saanud! Otsuses oli kirjas, et taotlatav elanik peab taotlemise hetkel oma elukohas olema elanud vähemalt aasta. Ma ei jaganud pointi välja – inimene on seal talus elanud 61 aastat, tema sissekirjutus on sealsamas ja ometi selline otsus! Tuli välja, et need neli kuud, mil ma Vanamemme külmaperioodiks oma kontorisse elama võtsin, said määravaks. Ma olin nii tulivihane, et selline ajuvaba ettekääne oli leitud ja saatsin kilomeetrise selgituse, et miks see inimene ajutiselt seal kontoris elas. Ei olnud sellest abit miskit.
Minu kõrvu jõudis kuuldus, et negatiivne otsus tehti pigem sellepärast, et „Virge kirjutas maja enda nimele“ a la tahab iseendale seda teed ehitada. Arvata võib, et see kommentaar vihastas mind ja mitte vähe! Saatsin a la kahe kilomeetrise selgituse kõigest. Ka selle kohta, millistes elutingimustes ma selle Vanamemme leidsin ja kuidas 20 aasta jooksul ei suutnud ükski kohaliku omavalitsuse töötaja Vanamemme majas isegi korra ringi peale teha ja näha, millises seisus olid küttekolded ja muud asjad. Selgitasin, et kinnistusraamatu kolmandas jaos on ju ometi kitsendused näha. Mul ei ole mitte mingit võimalust ja õigust selle „majaga“ mingeid tehinguid teha, sest Vanamemmel on õigus kuni oma elu lõpuni seal elada.
Mind solvas tegelikult see mõttekäik „Virge on maja enda nimele kirjutanud“. Esiteks ei kirjutanud Virge mingit maja enda nimele, vaid tegemist on kõige tavalisema kinkelepinguga, kus Vanamemmel on õigus elu lõpuni oma kodus elada. Teiseks peab ilmselgelt „maja“ mõiste ka lahti kirjutama. Me ei räägi mingisugusest uhkest lossist kusagil Läänemaa eliitrajoonis, vaid pooliku katusega ära vajunud talust, mis asub otsekui maailma äärel. Koht on vaikne ja pean tõdema, et see mulle tegelikult meeldib. Keegi võõras sinna ei satu. Ühel põllul kogunevad sügsel sookured, teisel põllul jooksevad alatasa kitsed. Selline kauge kõrvaline kohake.
Lisaks olen ma võtnud vabatahtlikult kohustuse kõiki tema arveid tasuda (v.a. Elisa kuumaks, mida ta ise tahtis maksta), sest tõesõna, see rahvapensioni 200 eurot on naeruväärne summa, et kuust kuusse elada. Minul ei ole tõesti vahet, kas ma maksan kusagil 50 eurot rohkem või mitte, aga Vanamemmele on see väga suur summa.
Mul ei olegi selle „majaga“ mitte mingeid plaane – see ei lähe minu poolt mitte kunagi müüki. See ei ole äri tegemise koht.
Vanamemm elabki sealt täpselt nii kaua kuni teda on, olgu see siis 5-10-15-20 aastat. Pilvepiirile ei saa ju ometi oma maist vara kaasa võtta ja see peab ju kokkuvõttes kellelegi jääma. Las see jääb siis sellele, kes tema eest ka päriselt hoolitseb ;)

Mina aitan ja toimetan Vanamemmega. Oletame, et aastatega on lagunenud osmikust saanud kordakõpitsetud kena väike majake, metsistunud võsa asemel on ilus õu. Vanamemme päevad saavad loetud ja tema maine teekond saab otsa - mis saab siis? Kuna Vanamemmel ühtegi lähedast ei ole, siis läheb vara kas kohalikule omavalitsusele või veel hullem – mõnele teise ringi sugulasele, kes kaarnana saagi kallale lendab! See on tänapäeva reaalsus - nii on ja nii tehakse!
Minu õiglusetunne seda üle ei elaks. Kui ma temaga kohtusin, siis mõtlesingi, et teeme tal nipet-näpet asjad korda, hakkan temaga poes-arstil käima ja kõik ongi hästi. Kui aga aru sain, et ma ei saa teda haiglast sinna külma majja tagasi viia, teadsin, et võtan ta kontorisse enda juurde, siis olin otsustanud, et ma ei jää talle korraks, vaid võtan asja suuremalt ja põhjalikumalt ette. Uskuge mind, kindlasti ei olnud mu ajendiks viis hektarit põllumaad ja see poollagunenud maja – need pole objektid, mis dollarimärgid silma tooks, sest põllumaa ei maksa sisuliselt midagi ja lagunenud maja vuntsimine on vääääga kallis lõbu.
Minu ajendiks oli inimene, kes sellisel viisil elama pidi – ihuüksinda, ilma mitte kellegita. Ta on ka ikkagi Inimene ja väärib paremat, kui see, mis tal oli.
Sellel aastal olid juba kolmandad jõulud, kus lastega tema jõululauas istusime. Ma olen surmkindel, et mina olen see, kes ta ka lõpuks matab ja ilmselt saab minust ainuke inimene, kes hingedepäeval ja jõuluõhtul tema (ja ta vanaisa-vanaema) hauale küünla viib.

Kurb ongi see, et kui keegi midagi ette võtab, siis see lüüakse põhimõtteliselt risti. Lihtsam oleks olnud vist see, kui ma ei oleks seda lagunenud katust otsima läinud ja ma polekski teada saanud, mis tingimustes üks vanainimene elama peab (nüüdseks pidi). Aga ma läksin! Ja ma ei kahetse seda! Ma tean, et ma ajan õiget asja, kui keegi tahab ja arvab, et see on see koht, kus mind tuleks risti lüüa, siis andku minna.
Selgitasin olukorra pikalt-laialt olukorra lahti, et asi ei ole ikka päris nii, et „Virge kirjutas maja oma nimele”.
Loodetavasti avanevad ühel päeval nende kiibitsejate/lahmijate/ärapanijate silmad ja eriti positiivne oleks, kui keegi neist ei pea kunagi samasse olukorda sattuma, kus Vanamemm kaks aastat tagasi oli ;)

Äh, jälle läksin see sissesõidutee teema lappama! :) 
Ühesõnaga 2018 me seda positiivset otsust ei saanud, 2019 ajasin ise tähtajad segi ja taotlus jäi puhtalt minu enda süül tegemata esitamata.
2020 aastal olen oma taotlusega uuesti platsis ja vaatame, kuidas siis läheb. Panen vist kohe pika selgituskirja kaasa :) Lisaks pean komisjoni "olemasolevat teed" kevadel-sügisel vaatama/hindama kutsuma, sest siis on teest õige pilt. Suvel ei ole mõtet seda kuivanud põluteed vaadata, sest siis saab sellel sõita küll ja kõik tundub lausa imeline. 

Mis on kogu loo juures kõige tähtsam?

Kõige tähtsam on see, et inimene saab ennast taas inimesena tunda.
Ma näen selle inimese tänutunnet iga kord, kui me mõne sõidu ette võtame. See inimene ei olnud ilmselt aastaid kedagi kallistanud. Kui me temaga poes käime, siis iga jumala kord, kui tagasi koju oleme jõudnud, kallistab ta mind tugevasti ja on ääretult tänulik. Kõik – rohkem ei olegi vaja. Minule sellest piisab. 
Minu süda on rahul. 
Ma tean, et iga aastaga lähevad ta eluolud paremaks. Maja küttekehad on nüüdseks korras, katusel uus korsten, majal ees soojapidavad aknad, pliiti ja ahju saab ta kütta päris puudega, mitte oksaraagudega.
Jätkuks tal ainult aastaid, et kõike seda nüüd rohkem nautida ;)

Kõige rohkem tunneb Vanamemm puudust muidugi suhtlusest ja sellest, et keegi temaga lihtsalt oleks. Käime kaks korda nädalas poes ja püüan peale poeskäiku alati ka kohvi jooma jääda. Kui ma peale tunniajalist istumist hakkan märku andma, et pean minema, siis ma juba tean, mis küsimus Vanamemme huulilt tuleb- „Juba!?“
Vahel püüangi pikemalt olla, aga ükskõik, kui pikalt ma olen, tuleb ikka seesama küsimus. See näitabki, et inimene tahab, et temaga lihtsalt ollakse.
Iga kord kohvijoomine ei õnnestu ja siis on küll mage tunne, et kas tõesti ei ole seda tunnikest aega! Aga noh – mõnikord tõesti ei ole. Kõige rohkem on ajaga tuuga suvel, siis olen sisuliselt hommikust õhtuni rakkes. Suvel on mul hoolduse all küla vahel olevad murulapid, enda krunt ja Vanamemme oma ka. Olgugi, et ma olen suviti ajaliselt tema juures rohkem (niitmine, trimmerdamine, puude ladumine, aiamaa jne), siis lobisemiseks on aega ikka tükk aega vähem. 

Tema õhtune vaba aeg möödub enamasti teleka taga ja selle aasta jõuludeks viisime talle 2020 aasta kalendri (see on väga oluline) ja uue digiboksi koos telekaga, sest sellist vana kumera ekraanika kasti pole vist tõesti enam kellelgi nagu oli temal. 
Tegelikult kindlasti on ;) 
Ja rohkematel, kui me arvata oskame...

Mis uus aasta toob?

Võin öelda, et hoov saab kindlasti paremaks. Hooviga suudan ma eelkõige sellepärast juba rohkem imesid teha, sest sinna panen ma eelkõige oma aega ja tehnikat, mis mul juba olemas on – rahaline väljaminek on seejuures olematu.
Majja läheb aga puhast raha, mida mul nii väga pole ja seega tuleb kõik omal ajal ;)
Aga usun, et elektri saame vahetatud, uue kempsu püstitatud, lauda katuse maha võetud ja sissepääsuteega ei ole ma ka oma jonni jätnud!

Sai see maratonkirjutis kirja pandud. Mul oli juba väga pikka aega süümekad, et sellest teemast kirjutada pole jõudnud. Nüüd siis tehtud! Ajee. Koguni viis tundi võttis aega :):):)

Kell on 1 öösel, ilmselge, et ma koristamisega enam tegeleda ei viitsi. 
Selle ajaga jõudsin ära kuulata:

Celine Dioni "Courage" plaadi x 2 
Queen "Greatest Hits III" x 1
Bryan Adams "On a day like today" x 3 - KOLM KORDA ! Küll on head laulud.

Oma jõuludest ja 2019 aasta kokkuvõtte teen uue aasta alguses, nüüd on mitmeks päevaks kirjutamise isu läinud ;)

Toimetage nii nagu süda käsib!
Tundke rõõmu pisiasjadest!
Mõelge, mis teid õnnelikuks teeb ja tehke seda!
Olge rõõmsad, mu sõbrad!

Hoolige, hoidke, armastage :):)


esmaspäev, 23. detsember 2019

Jõulunokitsemist - tõime kuuse


Esimene aasta, kus toome jõulupuu omaenda krundilt.
Elektriliinide all kasvab palju väikseid kuusekesi, kus need suureks kasvada ei saa, seega ongi paras igal aastal suurim puu maha võtta ja jõuluks koju tuua ;)
Ilmselt saame kõik järgnevad aastad oma jõulupuud sealt. Väiksemaid tuleb kogu aeg peale ja pole ohtu, et puud ühel hetkel otsa saavad. Ja kui peakski juhtuma, et puid väheks jääb, siis istutame ise juurde ;) 

Kunagi, Abbi aegadel, ma mõtlesin, et tahaks ise endale jõulupuid istutada. A la igal jõulul saeks ühe kuuse maha ja kevadel istutaks uue asemele. Alguses oleks pidanud muidugi üsna palju istikuid istutama, et need tuppaviimiseks piisavalt suureks kasvaksid, aga ca kümne aastaga oleks juba ring kordama hakanud. 

No vot - kunagi mõtlesin sellise asja peale, nüüd ongi nii. Isegi algset istutustööd pole vaja teha, sest istikuid on igas mõõtmes ja üsnagi palju. 

Valikut on :)

Sobiv on leitud

Saagimine käib

Alumised oksad tuleb ka maha lõigata

Ehitud ja ootab kingitusi

Homme on niisiis jõululaupäev!
Olge hoitud ja nautige seda ilusat aega :)

pühapäev, 22. detsember 2019

Jõulunokitsemist - aretame kastaneid

Detsembri lõpp - täiesti normaalne aeg kastanite aretamiseks! :)

Tihtipeale on mul see häda, et ma ei leia kunagi aega, et nö pisitöid ära teha. Töid, mis ei  võta praktiliselt üldse aega, aga mis miskipärast alati tegemata jäävad.
Ju siis pole nii väga tähtsad tööd!

Kastanite aretamine on väga lihtne - riisu kokku hunnik lehti, viska kastanimunad lehehunnikusse ja pane sutsuke lehti omakorda munadele peale.
Kõik!
Kogu lugu!
Seejärel oota juulikuud ja näed, kuidas kastanitaimekesi muudkui sirgub ja sirgub ;)
Kogetud, nähtud!
Mitu aastat võtsin hoogu, et uuesti katsetada. Nüüd, keset imelist jõuluaega, võtsin kätte ja tegin ära!
Võttiski aega a la 20 minutit - 5 minutit korjasin kastanimune,15 minutit riisusin lehti.

Lehed riisutud ja kastanimunad korjatud

Munad lehtede sekka...

...ja lehed peale

Tulemust näitan siis juulikuus;)
Noh, kui need munad talve ikka üle elavad ja mõni loom neid omale ei vea. Varasemad tammetõrud ja kastanimunad (milledega ma ka eksperimenti teha tahtsin) viidi kellegi poolt igatahes ära :):)

No ja nüüd õpetlik näide sellest, mis juhtub, kui ei leia aega neid "pisitöid" ära teha!
Kui  ma seda kastaniprojekti talu  juurde tegema läksin, siis mõtlesin, et olen nii tubli ja panen oma noortele kirsipuudele ja marjapõõsastele ka võrgud ümber. Oleks võinud seda juba sügisel teha, aga mitte ei saanud pihta. Võtab ju koguni 20 minutit aeg!
Tegelikult mõtlesin, et lund pole, metsas kitsedel-jänestel söömist küll, vaevalt, et minu nirusid istikuid otsima viitsivad tulla!
Ahah, vot, viitsisid ikka küll!!!
Pooled istikud olid madalaks pügatud!
Vähe sellest, et  kultuurtaimed ära on nositud, siis söödi mu ümberistutatud sarapuud ka veel ära. Nagu neid mujal vähe oleks!!
Ma olin nii kuri. Enda peale. Ei leidnud seda 20 minutit, et võrke panna! Ei leidnud! Nüüd vaatan ja mõtlen, kas nendest saab veel asja või mitte. Panin järelejäänud taimedele siiski võrgud ümber - äkki ikka kosuvad. Medal ja kiitus mulle selle eest! (iroonia enese suunas).

Eriti lahe oleks, kui saaks hoovile aia ümber, et ei peaks nende võrkude ja asjadega mässama, aga see aia ehitamine on nii kuradima kallis, et ei mängi kohe kuidagi välja.

Aga kastanid said vähemalt aretatud - selline jõulunokitsemine siis :):)

laupäev, 21. detsember 2019

Jõulunokitsemist - teeme ise küünlaid

Tegime Janeliga küünlaid.

Tassid ja klaasid tõin talu juurest (on minuga kasutult kaasa liikunud a la 15 aastat), vanad küünlajupid sai üles sulatatud (kogusin tulerooside tegemiseks), tahid sain ema käest ja need väiksed plekist alused, kuhu tahi kinnitasime, saime põlenud teeküünalde alustest.
Enam-vähem siis taaskasutus :)

Tööd olid järgnevad:

1. Sulata küünlad kopsikus.
2. Pane tahid tühjadesse tassidesse ja kinnita tahid teibika mingi pulga külge, et need sirged oleksid
3. Vala sulanud küünlarasv tassidesse.
4. Jäta seisma
5. Kui esimese ringiga on rasv ära tahkunud, siis vala teine ring veel, et lohkus kohad ka tasaseks saaks
6. Jäta seisma ja oota kuni rasv lõplikult tahkub
7. Süüta küünal ja tunne soojust või kingi sõbrale :)



Sulata rasv

Paigalda tahid




valmis :)

Kui meeldis, tee teine ring veel ;)


Vala teine ring veel rasva, et lohku vajunud kohad ka tasaseks saaks

Sips ja valmis

Osad küünlad müüsime lasteaia heategevuslikul jõululaadal maha, teine osa läheb kingikotti :)